Esmaspäev, aprill 30, 2007

Saadik suutis täna välja sõita ainult OMONi abiga


Vene võimud ei võta juba neljandat päeva midagi ette, et tagada Eesti Moskva saatkonna normaalne töö, mida takistavad Pronkssõduri mujaleviimise vastu protestivad Vene noored.
Täna pärastlõunal sai Euroopa Liidu eesistujamaa Saksamaa suursaadikuga kohtuma sõitnud Eesti suursaadik Marina Kaljurand autoga saatkonnast välja sõita ainult Vene miilitsa eriüksuse OMONi abiga.
„See pole tsiviliseeritud maailmale kohane, et suursaadik saab oma ametiülesanneteks autoga välja sõita ainult eriüksuse abiga,” ütles Kaljurand pärast. „Vene võimud ei tee seni midagi meie töö tagamiseks.”
Saatkonnast välja sõtimine tuli meeleavaldajatele nii ootamatult, et vaid üksikud neist üritasid suursaadiku autot takistada. Miilits sai nendega kergelt hakkama.
Osa protestijatest olid OMONi ja miilitsa tegevuse üle nördinud. „Meie miilits polegi meie poolt,” ütles üks noor protestija kurjalt.
Saadiku tagasipöördumist teadsid protestijad juba oodata ning valmistusid selleks. OMON tõi nende vastu välja üle paarikümne mehe, kes puhastasid protestijates kõige pealt tänava selle osa, kus asub saatkonda sissesõit. Seejärel võtsid nad ahelikku ning surusid protestijad lihtsalt jõuga väravast eemale. Sel hetkel oli protestijad vähe, neid seisis OMONi vastas alla 50.
Ka tagasipöördumine läks OMONi abiga kiiresti ja ilma vahejuhtumiteta. Noored skandeerisid samal ajal „Häbi, häbi!” ning tagusid trumme, mis nende lärmivahendite nimistuse siginesid täna esmakordselt.
Eesti välisministeerium saatis täna järjekordse protestinoodi Vene poolele. Protestinoot oli senisest tervamalt sõnastatud.
Ka suursaadik Kaljurand ei valinud enam väga diplomaatilisi sõnu. „Kui vaja, ja me oleme seda kõik näinud, siis puhastatakse tänavad kiiresti protestijatest,” ütles ta. „Siin on ainult sajad noored ja nad (Vene võimud-toim.) ei tee seda. Järelikult nad ei taha seda teha.”
„See noorte üritus on nii hästi orkesteeritud, et miilitsal pole saatkonna ees mingit võimu,” lisas Kaljurand. „Našidel (üks meeleavalduse korraldajatest-toim.) on õigus kella 6-23 teha, mida nad tahavad.”

Vene noorte uus eeskuju - Dmitri

Venemaal on nüüd lõplikult Tallinnas suure laamendamisöö ajal surma saanud Dmitrist tehtud kangelane. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis tapeti ta laamendajate omavahelise tüli ajal, kui rööviti parajasti ühte Tatari tänava poodi. Kas see ka nii oli, seda ma täpselt ei tea.
Minu arust peaks Eesti politsei võimalikult kiiresti avaldama nii palju fakte, kui võimalik selle tapmise kohta. Ja Eesti võimude ülesanne oleks vähemalt levitada neid fakte Vene suunas. Iseasi kas kuulatakse, aga et oleks vähemalt millelegi viidata.
Sest praegu kõlab Vene meediast igal poolväide, et Dmitri hukkus meeleavaldustes Pronkssõduri kaitseks. Noorteliikumised nimetavad teda oma kangelaseks ja eeskujuks, pühendavad talle miitinguid. Nagu eile õhtul Eesti saatkonna ees. Ku
Panen siia üles video täna kella 12 uudistest Pervõi Kanalis. Kuna siin puhkepäevad ja midagi ei toimu, siis oli öine miiting Eesti saatkonna ees muidugi peauudis. See on küll vale, et seal tuhat inimest oli. No maksimum 500-600.

Eesti saatkond Moskvas on blokeeritud

Pronksmehe üleviimise vastu protesteerivad Vene noored on täna hommikul blokeerinud Eesti Moskva saatkonna.
Saatkonna ümber seisvad noored ei lase kedagi saatkonnast välja ega saatkona sisse, ütles saatkonna pressiatašee Franek Persidski. Nii ei lastud just hetk tagasi saatkonda sisse näiteks telekanali REN TV võttegruppi, kes tuli tegema intervjuud suursaadik Marina Kaljurandiga.
Persidski sõnul seisab miilits tegevusetult eemal ning ei tee midagi selleks, et saatkonna blokeerimist lõpetada.
Eile päeval sain isegi suure vaevaga saatkonda. Našide družinnikud seisid lihtsalt ees ja ei lasknud sisse. Tegin siis ühe pettemanöövri, meelitasin nad eemale ja siis äkki jooksin neist lihtsalt mööda. Nad hakkasid mind küll taga ajama, aga õnneks jälgis Eesti politseinik sees kaameratest olukorda ja tegi mulle kiiresti ukse lahti.
Rahvusvahelise konventsiooni järgi peab asukohariik tagama tingimusteta saatkondade häireteta töö. Eesti välisministeerium on juba kaks korda protestinud Moskva saatkonna töö häirimise pärast, kuid Vene välisministeerium pole midagi ette võtnud. Saatkonna ja konsulaadi töö on täielikult peatatud.

Pühapäev, aprill 29, 2007

Hilisõhtune miiting saatkonna ees

Täna hilisõhtul pidasid noored protestijad Eesti saatkonna ees, tsiteerin, "miitingu Tallinnas hukkunud vene kangelase auks". Peasissekäigu ees. Kohal oli umbes 400 noort vähemalt viiest erinevast noorteorganisatsioonist.
Moskva mõistes väike hulk, kohal olid ilmselt tõelised aktivistid. Aga samas - rohkem polegi vaja, et saatkonna elu häirida. Miitingu nad lõpetasid umbes kolmveerand kaheteistkümneks, kestis tunnikese. Kauem nad ei saanud teha, sest kokkuleppel miilitsa ja linnavõimudega ei tohi nad kõrvalmajades elavate inimeste öörahu väga häirida.
Huvitavat detaili panin tähele, mis näitab mõndagi nende noorteliikumiste hea organiseerituse kohta. Korda valvavad seal nö noorte enda družinnikud, kes omavahel suhtlevad kraesse ja kõrva peidetud väikese mikrofonide ja raadiosaatjatega. Päris politseivärk kohe.
Panen siia üles kolm videoklippi, millest saab aimu, mida räägiti ja mis meelestatus on. Kaks esimest on noort miitingulist ja kolmas on üks vanem mees.





Reportaaž pühapäevast Moskva saatkonna ees

Panen siia üles oma loo, kuidas oli olukord täna pärastlõunal Eesti saatkonna ees. Kuna nii kiire oli täna, siis ma ei jõua eraldi kirjutada - see on lugu, mis ilmub esmaspäevases Päewalehes

Noorte meeleavaldajate poolt sisuliselt ümber piiratud Eesti Moskva saatkonna ees läks olukord pühapäeval teravamaks kui laupäeval, kui tundus, et protestimine muutub rahulikumaks.
Pärastlõunal takistasid Vene noorteorganisatsioonide aktivistid juba Eesti kodanikke pääsu saatkonda. Sisuliselt tuli saatkonda pääseda jõuga, lihtsalt nende käest ära joostes. Miilits vaatas eemalt seda lihtsalt pealt.
Eesti suursaadik Marina Kaljurand palus saatkonna töötajatel ilma tema loata saatkonnast mitte väljuda, aga ega nad väga ei kipu ka linna peale. Saatkonna töötajad elavad alaliselt kõik saatkonnas.
Pärastlõunal võtsid saatkonda piirava kolme suurema noorteliikumise – Naši, Molodaja Gvardija ja Mestnõie – juhid vastu ultimaatumi. Ultimaatum, mis saadeti saatkonda faksiga, nõuab, et Eesti vabandaks Venemaa ees, et „lõpetataks venelaste represseerimine Eestis” ning et Eesti teataks tähtaja, millal hakatakse Pronkssõdurit tagasipanema Tõnismäele.
Noored andsid ultimaatumis esitatud nõudmiste täitmiseks aega kaks päeva. „Seejärel me teatame tähtaja, millal me alustame saatkonna kui Eesti riigi sümboli demonteerimist Moskvas,” ütles Naši-liikumise liider Vassili Jakimenko.
Jakimenko ütles, et nad leiavad „seaduslikud alused saatkonna demonteerimiseks, nagu leidsid Eesti võimud Pronkssõduri demonteerimiseks”. „Me teeme seda maksimaalselt kiiresti ja ohutult siin ümbruskonnas elavate inimeste jaoks,” lisas Jakimenko.
Eesti Moskva saatkonna ja konsulaadi sissepääsud asuvad kitsastel, umbes 10-15 meetrit laiadel põiktänavatel. Pühapäeval piketeeris mõlemal tänaval kokku umbes 300 noort.
Eesti saatkonna pressiatašee Franek Persidski sõnul loobiti päeval saatkonna peasissekäiku munade ja värviga.
Hilisõhtul algas konsulaadi ees, kuhu on kogunenud enamus piketeerijatest, miiting „Tallinnas hukkunud Vene kangelase mälestuseks”, nagu ütles Jakimenko.
Olukord saatkonna mõlema sissepääsu ees kontrollivad sisuliselt meeleavaldajate aktivistid. Kui veel laupäeval seisid miitinguliste ja saatkonna ja konsulaadi vahel üksikud miilitsad ja eriüksuse OMON võitlejad, siis täna pärastlõunal seisid nad eemal tänava otsetes, kuhu on pandud metalltõkeked piiramaks ligipääsu saatkonnale ja konsulaadile.
Isegi nende tõkete juures kontrollisid sissepääsu ja küsisid dokumente juba noorteliikumiste aktivistid, kes ei lasknud kõrvalisi inimesi ligi. Laupäeval tegi seda veel miilits. Ka ajakirjanikul oli miitinguliste alasse sissepääsemine keeruline.
Rahvusvahelise konventsiooni järgi peab asukohariik tagamata saatkonna turvalisuse.
Eesti konsulaat on juba katkestanud teadmata ajaks oma töö ehk siis viisade väljaandmise, kuni turvalisuse tagamiseks. „Me peame kindlad olema, et viisataotlejate ohutus on tagatud, aga praegu see kindlasti ei ole,” ütles konsulaadi juht Kerli Veski.
Vene noorteliikumised avaldavad Eesti saatkonna ees meelt Pronkssõduri äraviimise vastu reedest. Reedel piirasid nad umbes kolmveerand tunniks tänaval ümber kohtumisele sõita soovinud suursaadik Marina Kaljuranna auto. Lõpuks oligi sunnitud auto OMONi kaitse alla tagasi saatkonda tagurdama.
Eesti saatkond Moskvas on juba valmistunud mõneks ajaks nö autonoomseks eluks.
Saatkonna sekretär Pilvi Piirsalu (ei ole minu sugulane!) ütles, et oma toitu jätkub järgmise nädala lõpuks. Mõte selles, et ei peaks saatkonnast väljuma toidu ostmiseks.
„Me oleme arvestanud sellega, et kõige pealt söövad kõik ära oma toiduvarud, siis sööme ühised varud,” ütles Piirsalu väikse muigega, näidates köögis seisvad konservisuppe ja muud toidukraami.
„Hommikul saame kõigile ühiselt putru pakkuda ning kord päevas sooja toitu kindlasti,” lisas ta. „Põhiline, et meie politseinikel oleks kõht täis.”
Saatkonna turvalisust tagavad alaliselt kuus Eestist saadetud politseinikku.
Iga hommik äratavad meeleavaldajad saatkonna töötajaid laulu ja skandeerimisega. Näiteks täna hommikul hakkasid nad juba poole kaheksa paiku hommikul skandeerima: „Tere hommikust, Eesti!”, „Tere hommikust, Marina!”.

Laupäev, aprill 28, 2007

Sellist pilti näevad Vene inimesed Tallinna sündmustest

Kes tahab vaadata, millise pildi saab Vene rahvas Tallinna sündmustest, siis siin on neli videoklippi sellest, kuidas riikliku telekanali Rossija Vesti-uudisteprogramm asja kajastas kell 20.
Uudistesaate esimesed rohkem kui 10 minutit olid pühendet Tallinna sündmustele ning reaktsioonidele sellele. Võimas!
Huvitav on algus, kus väidetavalt näidatakse kellegi kinnipeetava poolt moblaga tehtud videot politsei angaaris, kus neid laamendajaid hoiti.
Ma enam ise ei mäleta, kuidas siin neid laamendajaid nimetatakse, aga igatahes veel hommikul kasutasid kõik vene uudistesaated kõikide kohta sõna "miitingulised". Ei ole nali, siin serveeritakse kõike seda mäsu kui Pronkssõduri kaitsmist.
Klipid on siis ajalises järgnevuses ja nende vahel on väiksed, mõnesekundilised pausid.









Venemaal väga tuntud teleajakirjanik Mihhail Leontjev on kirjutanud päris karmi kommentaari Eestist ja eestlastest. Selle mõte on, et eestlased tuleb hävitada. Leontjev on muidugi tuntud mustasajaline ja Suur-Venemaa idee toetaja. Meenutab natuke omaaegset teletähte Nevzorovit.
Kui kedagi huvitavad erinevad reaktsioonid nii Venemaalt kui välismaalt Pronkssõduri ära viimisele, siis ma leidsin, et uudisteagentuur Ria-Novosti on selleks teinud kohe eraldi kataloogi.

Moodne pikettimine on kui mõnus noortepidu


See video on tehtud täna õhtul veidi peale 20.30 Eesti saatkonna ees Moskvas. On laupäeva õhtu. Meeleolu nagu miskil mõnusal noortepeol. Algul ei saaks ju nagu arugi, et tegu on meeleavaldusega. Telke nähes vist jääksid mõtlema, et oot, a miks need peol on. Just hetk enne video tegemist laulis Kino ja noored laulsid täiel rinnal kaasa. Mõnus on ikka noor olla, saad mässata ja puha. Lased teistel mõtelda ja otsustada enda eest ja muudkui möllad.
Kui ma sealt õhtul mööda jalutasin, siis oli mul ainult üks küsimus, et millal see pidu kohalikel elanikel üle viskab ja nad kaebama lähevad. Saatkonnaga samal pool tänavat asuvad naabrustest samuti diplomaatilised esindused, aga teisel pool tänavat on kõik elumajad.
Arbatil jagasid Naši-liikumise tüdrukud täna õhtul möödujatele lendlehti, mis kutsusid inimesi piketile Eesti saatkonna ette. Jalakäijatele tunnelisse Arbati algusesse on pandud papist viidad, kus on nool Eesti saatkonna poole ja kiri "Fašistliku Eesti saatkond". Selliseid trikke teevad.
Aga nagu ütles üks tuttav täna - "Ongi parem. Las hunt ulub, siis kõik näevad, milline ta päriselt on!"
Tuttavad Eestist juba küsivad, et kas on Moskvas kuidagi ohtlik nüüd eestlastel. Mina küll ei ole märganud. See, mis saatkonna ees toimub, see on ju show ja poliitika. Moskvalastele ei lähe poliitika juba ammu juba.
Kuulsin juba esimest nalja ka Tallinna laamendamiste kohta.
Kuidas Tallinnasv ahet teha rikkuril ja kurjategijal?
Mõlemad kannavad Hugo Bossi ülikonda, ainult et ühel on käes R-Kioski kilekott...

Fotod meeleavaldustest Eesti saatkonna ees

Kuna fotod ja videod räägivad paremini, kui mina suudan kirjutada, siis teen ka väikse fotoreposrtaaži tänasest. Tehtud täna pärastlõunal


Siin on peakangelane taas see imetüdruk (keskel) Molodaja Gvardijast, kes tundub väsimatult seal loosungeid ette karjumast. Vaieldamatult minu lemmik protestijate hulgast. Tegevus toimub saatkonna peaukse ees.


Täna lisandusid noortele ka mingi pensionäride või veteranide organisatsioon. Nemad seisid rangelt rivis ning hüüdsid kaasa noorte loosungeid. Üldiselt on aga publik endiselt väga noor. Nö kõrvalt tulnud protestijaid on väga vähe. Mis pole ka ime, sest miilits on tänavad blokeerinud ning ei lase niisama möödajalutajaid ligi.


Selline silt on kleebitud saatkonna peaukse ette ehitatud aiale. Tegelikult asub Kalašnõis muidugi Eesti konsulaat.


Ja selline näeb tänaseks välja siis see laudadest aed ise, mis eile ehitati saatkonna peaukse ette.


Teisel pool saatkonda, Kalašnõi põiktänavas elatakse sellist elu. Seal on ka rahvast rohkem, nagu juba kirjutasin.


Selline vaade avaneb konsulaadi poolelt plekkaia tagant. Nagu vanglast vaataks üle aia. Parasjagu kiikab, mis toimub, saatkonna pressidiplomaat Franek.


Hommikul sodisid protestijad veidi täis Eesti konsulaadi seina. Pärast seda lasigi miilits ehitada noorte ja konsulaadi vahele ka aia. Seinale on kirjutatud: "Jõudsime Berliini alla, jõuame ka Tallinnani!"


Siin fotol küll kõiki paarisadat protestijat pole, aga sellised nad välja näevad. Nagu ma olen kuulnud, siis pidid nendel noorteliikumistel olema kohe nö omad kiirreageerimisgrupid, kes kohe meeleavaldustele tormavad, kui vaja. Hiljem siis organiseeritakse juba vahetustega meele avaldamine.


Need on Mestnõide-noored. See on Kremli-meelne noorteliikumine, mis koondab Moskva oblasti noori. Täna pärastlõunal olid nemad just peamised aktsioonitegijad konsulaadi poole peal. Našid puhkasid ilmselt.


Ühel hetkel kleebiti aed loosungeid täis ning noored asusid ka ise hoolega oma sõnumeid kritseldama. See noor naine kirjutas just äsja roosa vildikaga: "Blokaad Eestile". Aga esiplaanil kiri: "Marina, kao minema!"


Aktiivse protestimise vahepeal lasti vahepeal rihm veidi lõdvemaks ja pandi tümps mängima. Tehti tantsu. Nagu noortepeol ikka. Või nagu ütles üks noor kutt teisele: "Klassna zdes!" (Lahe on siin!)


See foto on tehtud Kalašnõi tänava otsast. Sellelt fotolt saab ehk paremini aimu, kui palju noori konsulaadi ees protesteeris seistes, istudes ja pikutades. Õhtupoole hakkab neid ilmselt juurde tulema.


Nii oli Moskva miilits kinni pannud Kalašnõi tänava, et autod noori ei segaks.

Teine päev meeleavaldusi Moskvas Eesti saatkonna ees

Täna jätkusid V noorte meeleavaldused Eesti saatkonna ees Moskvas. Mõlemal pool saatkonda. Kella 5 ajal õhtul oli kokku üle paarisaja noore. Panen siia üles mõned videoklipid. Katsun pärast ka pikemalt kijrutada

Esimene video on tehtud saatkonna peaukse ees Malõi Kislovski põiktänaval. Seal seisis sel hetkel umbes 30-40 inimest. Kuulake, mida nad seal video alguses karjuvad! "Kuratõ, kuratõ!" See heledapäine ilus tüdruk Molodaja Gvardijast on tõeline elektrijänes. Ta karjub mögafoniga hüüdlauseid seal juba teist päeva. Tundub, et ta teeb veel karjääri oma aktiivsusega. Või saab tast väga hea ema.



See on nüüd tehtud konsulaadi poole pealt Kalašnõi põiktänava poole peal. Seal oli umbes paarsada noort. Videol laulavad nad parasjagu Nõukogude Liidu hümni. Seda nad teevad seal ikka aeg-ajalt. Sinna on üles pandud telgid, tuuakse süüa, ajutised tualetid on püsti. Meeleolu nagu Maidanil Kiievis. Need, kes hümni laulavad esiplaanil peaksid olema noorteliikumisest Mestnõie (Kohalikud).



Sellel videol on tiba ka seda laagrit näha. Öösel oli OMON käskinud neil telgid maha võtta, aga nüüd on millegipärast lubanud uuesti üles panna. Kokku oli oma 5-6 telki seal püsti.



Siin on noored konsulaadi ette hommikul ehitatu plekkaia täis kleepinud silte: "Sellel asutusel pole siin kohta!" Ja sama asja nad ka parasjagu skandeerivad. Kohati tundus, et kuna seal on juba kohal vähemalt neli erinevat noorteliikumist, siis käis omavahel võistlus, kes suudab ennast rohkem kuuldavamaks teha ning vaimukamaid Eesti-vastaseid loosungeid välja mõelda. Nagu räpivõistlus.



Kui nad loosungite karjumisest ära väsisid - ja aeg ajalt seda juhtus, hoolimata selelst, et nad käivad seal vahetustega pikettimas - siis pandi tige mürts peale ning tehti diskot. Ja tantsu. Nagu noortepeaol ikka. Mul on nüüd küsimus - millal samal tänaval elavatel inimestel sellest villand saab ja nad kaebama lähevad? Täna näiteks olid nad loosungite karjumisega alustanud juba kell 8 hommikul.

Žirinovski kõne reedel Eesti saatkonna ees

Äkitselt koos oma kaaskonnaga reedel Eesti saatkonna ette ilmunud Žirinovski kõne oli tegelikult tema vanas heas tuntud headuses, mida polegi ammu kuulnud. Stiilis, et vene sõdur peseb oma jalgu peagi India ookeanis. Eesti kontekstis tähendas see, et Pihkva diviis tuleb ja karistab meid.
Videod tema kõnest on jälle kronoloogilises järjekorras. Võimsaimad ähvardused on eelviimases videos. aga noh Žirja on Žirja, ei maksa närvi minna sellepärast.











Videod Eesti saadiku auto piiramisest

Kestis see umbes 45 mintsa nagu kirjutasin, siin on seitse lõiku sellest. ajalises järgnevuses, lõppeb sellega kui Marina auto on saatkonna garaaži juba sõitnud, see on viimane video.















Eesti saatkond Moskvas piirati puust taraga

Eesti Moskva saatkonna kaitseks lasi miilits reede õhtul saatkonna peaukse ette ehitada laudadest aia.
Aed meenutab sakilist seasulgu, sest kõik lauad on eri pikkusega ning jätab väga koleda mulje. Aed peaks blokeerima sissepääsu saatkonda Malõi Kislovski tänavalt ning selle esimest korrust.
Saatkonna ees protestivad liikumiste Molodaja Gvardaja ja Naši noored on tara üle kleepinud Eestit solvavate loosungitega ning suursaadik Marina Kaljurand täissoditud fotosid.
Kui peasissekäigu juures protestis õhtul umbes 30-40 noort, siis saatkonna teise sissepääsu juures Kalašnõi põiktänaval skandeeris Eesti-vastaseid hüüdlaused üle saja noore. Muuhulgas laulsid noored aeg-ajalt Nõukogude Liidu hümni. Vastu õhtut hakkas protestivaid noori veelgi juurde kogunema.
Päeval ligi 45 minutit oma autos protestivate noorte piiramisrõngas istunud suursaadik Marina Kaljurand ütles õhtul, et ta ei kartnud, kuid loomulikult oli olukord ebamugav. “Sa näed ja kuuled, et karjutakse solvavaid loosungeid, aga sa ei saa midagi teha,” ütles ta.
Suursaadik ütles, et kuna ta ei saanud seetõttu sõita kokkulepitud kohtumisele, siis on tal etteheiteid Vene võimudele. Rahvusvahelise Viini konventsiooni järgi peab asukohariik tagama, et saatkonnad saavad rahulikult oma tööd teha.
Kaljurandi sõnul kavatseb ta vaatamata noorteliikumiste ähvardustele oma tööd jätkata ning jätkata sõitmist kohtumistele. “Kui see mul ei õnnestus, siis ma olen sunnitud võtma ühendust Vene välisministeeriumiga ning tagada minu liikumine,” lisas ta.
Vene välisminister lubas täna tagada saatkonna töö ja truvalisuse.
Suursaadik soovitas ka täna saatkonna töötajatel lähipäevadel saatkonnast võimalusel üksi mitte väljas käia.

Reede, aprill 27, 2007

Našid võtsid Eesti suursaadiku 45 minutiks sisuliselt vangi - istus oma autos, ei edasi ega tagasi


„Marina, on aeg tagasi sõita koju! Fašistlikusse Eestisse,” sellist plakatit pidi eile vaatama Eesti suursaadik Marina Kaljurand, kui ta istus oma autos üle poole tunni sisuliselt vangis Kremli-meelse noorteliikumise Našid käes.
„Suursaadikul on nüüd ainult kaks võimalust. Me jääme siia seisma niikaua, kuni ta kas vabandab Venemaa ees või sõidab Šeremetjevosse (lennujaama-toim.),” teatas Našide liider Vassili Jakimenko Eesti Päevalehele pärast seda, kui talle alluvad noored olid lasknud OMONi nõudel saadiku auto siiski sõita lõpuks tagasi saatkonna õuele. Vabandama peaks suursaadik selle eest, et Eesti valitsus otsustas Tallinna kesklinnast minema viia Pronkssõduri.
„Kas see tähendab, et te ei lase kedagi enam saatkonnast välja?” küsisin Našide pealikult.
„Teda (suursaadiku-toim.) juba kindlasti mitte!” vastas Jakimenko.
Ma usun, et ilmselt ei osanud Marina Kaljurand ja Eesti saatkonna diplomaat Franek Persidski veel eile öösel uneski näha, mis neid ootas reede pärastlõunal. Kell 11 käis Kaljurand andmas pressikonverentsi Moskva kesklinnas ajalehe Argumentõ i Faktõ pressikeskuses. Tuli ilusti tagasi, kõik tundus rahulik, kuigi saatkonna ametliku sissekäigu ette Malõi Kislovski põiktänavale kogunesid juba Našide noored protestima.
Igaks juhuks sõitis saatkonna autojuht suursaadikuga teisele poole saatkonna maja Kalašnõi põiktänavas. Suursaadik sai segamatult saatkonda sisse.
Veel sai, sest kui ta poole kolme paiku tahtis sõita telejaama Russian Today stuudiosse intervjuud andma, siis jõudis ta kitsal Kalašnõi põiktänaval sõita vaid 70 meetrit, kui saatkonna teisest väljapääsust teada saanud Naši noored auto ümber piirasid ning takistasid füüsiliselt autol edasi sõitmast.
Alguses umbes paarkümmend noort, siis juba 50 ning hetk hiljem juba ligi sada noort seisid ümber auto ja karjusid Eestit solvavaid hüüdlauseid. Noorte ja auto vahel seisid rõngana eriüksuse OMON võitlejad ning miilitsad. Autot kasvõi puudutada nad ei lasknud.
„Välja!”, „Palu vabandust!”, „Häbi!”, „Vandaalid!”, „Fašistid!”, „Ära kaeva endale auku!”, skandeerisid noroed protestijad pidevalt. Tüdrukud ja poisid läbisegi. Osa neist kandsid Suure Isamaasõja aegseid Punaarmee vorme.
Noori oli nii palju ja kitsas tänav täiesti umbes, et OMON ja miilits ei suutnud või ei tahtnud suursaadiku autole teed vabastada. Suursaadik koos oma saatjatega istus autos piiramisrõngas ühe koha peal ligi pool tundi. Auto ei saanud liikuda ei edasi ega tagasi. Isegi kui autojuht üritas vaikselt sõitma hakata, siis surusid meeleavaldajad end autole vastu.
Keegi möödujatest kommenteeris: „See on ju vasturääkivus – ise tahate plakatil, et saadik läheks koju tagasi, aga samal ajal hoiate teda autos kinni...”
Ühel hetkel hakkasid noored laulma Suure Isamaasõja aegset patriootlikku laulu „Strana ogromnaja”, mis on paljudele tuttav Nõukogude-aegstest sõjafilmidest. Mida võis sel hetkel tunda Eesti suursaadik? Sest sel hetkel tundus kõrvalt vaadates, et meeleavaldajad võivad käituda täiesti ettearvamatult. Juba kostis hüüdeid „Tõstame auto üles!”
Ilmselt tundis OMON ka sel hetkel, et olukord võib kontrolli alt väljuda, sest nad hakkasid välja ilmunud Našide liidrilt, lühikest kasvu Vassili Jakimenkolt kategooriliselt nõudma, et autol lastakse saatkonda tagasi sõita.
Jakimenko hüüdis noortele: „Nii, see auto sõidab siit kas praegu tagasi saatkonda või Šeremetjevosse! Laseme tal siis praegu saatkonda sõita, aga hoiame autost ainult ühe meetri kaugusele. Las läheb taguots ees – nagu eestlastele ongi vaja – saatkonda tagasi!”
Auto saigi vaikselt liikuma. Noored protestijad järgnesid sellele skandeerides „Taguots ees meie riigist välja!”.
Saatkonna, õigemini konsulaadini jõudes, lasi autojuht avada garaaži ukse ning sõitis otse garaaži sisse, et suursaadik ei peaks meeleavaldajate vahelt jala uksest sisse minema.
Sel hetkel, kui auto garaaži sisse sõitma hakkas, tekkis noorte ja OMONi vahel ka väike rüselus, sest noored tahtsid hakata taguma kätega vastu auto tagaotsa. OMON lõpetas selle katse kiirelt.
Kui lõpuks garaažiuks kinni langes, hakkasid Naši noored hurraa karjuma ning skandeerima „Meie võit, meie võit!” Selleks hetkeks oli suursaadiku auto meeleavaldajate käes vangis olnud ligi kolmveerand tundi.
Našid on ennegi korraldanud aktsioone neile mittemeeldivate suursaadikute vastu. Näiteks talvel jälitasid nad plakatitega kõikjal Briti suursaadikut Moskvas Anthony Brentonit, ükskõik kuhu see saatkonnast lahkus. Põhjus selles, et Brenton käis opositsioonilise „Teise Venemaa” konverentsil.
Umbes veerand tundi enne suursaadiku auto ümber piiramist käis saatkonna ees avalikult protesti avaldamas tuntud Vene poliitik, liberaaldemokraatliku partei juht Vladimir Žirinovski, kes nõudis Eesti saadiku lahkumist Moskvas. Lisaks ähvardas ta, et Eestit võib tabada ka Venemaa sõjaline kättemaks. Näiteks võivad juhuslikult, ööpimeduse katte all „eksida” Eestisse mõned Pihkva diviisi üksuse ning pimedas „võivad nad juhuslikult” arved õiendada nendega, kes võtsid vastu otsuse Pronkssõdur mujale viia, sisuliselt karjus Žirinovski.
Sel hetkel oli saatkonna ees umbes paarsada inimest, kes aplodeerisid Žirinovskile.

Tänased Moskva lehed Pronkssõdurist

Tänaste suuremate Vene lehtede toon Pronkssõduri-teemast rääkides ulatub kahetsustundest ja mittearusaamisest kuni kriitikani ning otsese sõimuni Eesti võimude aadressil.
Peaaegu kõik lehed kirjutavad protestijate laialiajamisest Tallinna kesklinnas ja märgivad, et selleks kasutati pisargaasi.
Juba ainuüksi pealkirjad näitavad väga ilmekalt, milline arvamus Vene lehedes valitseb.
„Eesti mattis oma suhted Venemaaga” – kirjutab Kommersant. „Pronkssõdurit rünnati koidikul” – kirjutab Komsomolskaja Pravda. „Mustad arheoloogid” – Rossiskaja Gazeta. „Arheoloogide juurde kumminuiadega” – Vremja Novostei. „Pronkssõdur kupli all” – Izvestija. „Tavaline fašism” – Moskovskii Komsomolets. „Eestlased tantsivad haudadel” – Trud.

Tänahommikune uudisvidoe Tallinna sündmustest Pervõi Kanalis

Sellist uudist näitas kell 9 (Moskva aeg) Pervõi Kanal. Kvaliteet taas kehv, aga saab aimu küll.

Neljapäev, aprill 26, 2007

Vene telekanalite tänased uudised Pronkssõdurist - Rossija, Pervõi Kanal ja NTV

Katsun siia üles panna Vene kolme suurima telekanali tänased uudislood Tallinnast pronkssõduri teemal. Siis ma ei pea vahendama, igaüks saab ise vaadata. Esimesena panen üles Rossija-kanali uudistesaate lõigu.
Kvaliteet on sitt, aga elate üle. Ma filmisin seda otse teleekraanilt oma fotokaga. Algul on kõvasti kõikumist, aga hiljem läheb pilt veidi stabiilsemaks.



Nii, see on Pervõi Kanali Vremja-uudisteprogrammi lõik Tallinnast. See on veel karmim kraam, Savisaar ise räägib.



Ja see siis NTV uudisteprogramm. Minu arust kõige neutraalsem uudis, antakse ka Eesti valitsuse esindajale sõna. NTV uudised on mul kahjuks kahes osas, sest mul fotokas laseb teha ainult maksimaalselt kolme minutisi klippe. Nii et ärge pahandage, aga kahe klipi vahelt on veidi teksti kaduma läinud. Ülemine on algus.



Kolmapäev, aprill 25, 2007

Tsaar Borissi lahkumine


Veidi muljeid tänastest Boriss Jeltsini matustest. Sellest, mida mina nägin. Pikemalt saab lugeda homsest Päewalehest. (Homsest lehest saab lugeda ka mo intekat president Ilvesega, kes täna Moskvas matustel käis.)
Kristuse Lunastaja kiriku juurde kogunesid jumalagajätu tseremoonia alguseks kell 2 päeval sajad inimesed. Kirikusse rahvast ei lastud, sinna pääsesid ainult kutsetega külalised.
Kirikuesine oli mõlemalt poolt saja meetri kauguselt aiaga piiratud. Kuigi algselt pooletunnisena välja kuulutatud tseremoonia kulges sujuvalt paaritunniseks, ootasid inimesed kannatlikult. Enamus neist jälgis politseitõkkest läbi pääsenud nelja hulkuva koera seiklusi otse kiriku ees. Vaheldusimi nad pikutasid või haukusid mööduvate miilitsate peale. „Näe, kus loovad alles korda,” kommenteeris minu selja taga keskealine proua.
Matuserongkäiku koertel siiski pilastada ei lastud. Tavaliselt inimeste kallal vägivallatsev OMON ajas seekord edukalt laiali koertejõugu.
Boriss Jeltsini põrm sõidutati kirikust välja katafalgil mustal Cadillacil. Cadillaci saatsid korteežina 15 mootorratturit mustas, kõigil kütusepaagil Vene vapp.
Keegi ei nutnud, keegi ei lehvitanud Üks vanem proua lindistas päevinäinud diktofoniga kirikukellade helinat.
Viimati mattis Venemaa sellise uhkusega ja auavaldustega oma riigijuhti 113 aastat tagasi, kui suri keiser Aleksandr III.
Muide, täna on Suures Teatris ooperi "Boriss Godunovi" esietendus. Ning mängitakse just selle kuulsa ooperi teist varianti, mis lõppeb peategelase surmaga...

Teisipäev, aprill 24, 2007

Väike vigade parandus

Ma pean ühe vea parandama. Viitasin, et vene õigeusu traditsioonide järgi justkui tavaliselt ei maeta inimesi nii kiiresti kui nüüd Boriss Jeltsinit. Tuleb välja, et see oli vigane arusaam. Õigeusu järgi on täiesti korrekt, kui inimene maetakse kolmandal päeval pärast surma. Jeltsini puhul ongi kolmas päev justkui kolmapäev, sest surmapäeva võib lugeda esimeseks päevaks. Nii vähemalt seletas mulle sõber Anton. Õigeusu kirik Venemaal poleks nõuski olnud Jeltsinit ilmselt matma kaanoneid rikkudes. Niigi on ta üle saja aasta esimene Vene riigipea, kes maetakse vene õigeusu kommete ja austusavalduse saatel.

Jeltsinit leinas peamiselt noorem ja keskealisem rahvas

Ei saa öelda, et Moskvas oli täna õhtul rahvas murdu kirikus oma esimest presidenti Boriss Jeltsinit ära saatmas. Jah, rahvast oli palju, aga mitte murdu. Järjekord Kristuse Lunastaja kirikusse oli oma 500 meetrit pikk, kui mina käisin.

Kell 19 teatas NTV oma uudistesaates, et järjekorras peab seisma vähemalt tunni. Mina jõudsin kell 20.30 ja pääsesin pooletunnise seismisega kirikusse.
Väga palju oli noori, peaaegu üldse polnud pensioniealisi. Enamus keskealised inimesed.
Kirikus sai Jeltsinit viimast korda vaadata umbes kümne meetri kauguselt. Ta oli täitsa oma nägu, kirstu kattis Vene trikoloor. Kirstu ümber olid auvalves neli Kremli polgu noort ohvitseri. Fotol on seda üle inimeste peade näha paremat kätt. Eemal seisavad auvalves ilmselt Jeltsini sõbrad ja endised töökaaslased.

Tohutult oli lilli toodud. Neid viidi pidevalt sületäite kaupa kõrvalruumidesse.
Ja kui uhked pärjad! Ma pole eluski selliseid heinakuhja-suuruseid pärgi näinud. Kõik tähtsatelt riigiasutustelt.
Väga nutikalt oli miilits organiseerinud järjekorra kirikusse. Ei mingit tunglemist.

Järjekorda jupitati pidevalt ning inimesi lasti edasi umbes 30-pealiste karjadena. Kui üks punt oli eelmisest miilitsapunktist läbi läinud, alles siis lasti järgmine punt inimesi edasi. Enne kirikut olid loomulikult veel turvaväravad ning vaadati kõigi kotid läbi.
Telejaamad panid juba õhtul oma kaameraid üles. Paremad kohad otse kiriku peaukse ees, kust sark välja kantakse, olid juba hõivatud. Ilmselt valvavad seal oma positsioone öö läbi.

Miks nad ometi matavad Jeltsini nii kiiresti?


Hämmastavalt kiiresti matavad Jeltsini maha. Homme päeval on juba matus. Selle taga peab olema mingi trikk, arvavad paljud tõsimeeli.
Ma pole küll õigeusu kommetes väga kodus, aga teadjad inimesed väidavad, et surma ja matuse vahel peaks õigeusu traditsioonides olema vähemalt kuus päeva vahet. Aga ega keegi seda siin ametlikult ei väljenda ega küsi, miks selline rutt. Aga kellelgi ei tule küll meelde, et mõnda ilmakuulsat riigijuhti oleks nii kiiresti maetud.
Mitteametlikult näiteks pakutakse, et nii tahab Kreml vältida, et liiga palju ei tuleks igasugu demokraatia õpetajaid Jeltsini matustele üle maailma. Et see ei kujuneks omamoodi vaikivaks protestiks Putini võimu vastu. Ja et üldse tast nii palju ei räägitakse-kirjutaks, et kuidas küll Jeltsini ajal oli vabadust, eriti ajakirjandusvabadust rohkem. Aga see on minu versioon.
Igatahes Novo-Devitši kalmistule ta homme viiakse. Tema matmiskohaga oli ka väike segadus. Hommikul teatati, et ta maetakse kalmistu sellesse ossa, kuhu enamasti maetakse kõige väljapaistvamaid sõjaväejuhte. Ja et tema haud saab olema kõrvuti Mihhail Gorbatšovi abikaasa Raissa (tema polnud küll mingi sõjaväelane) ja kuulsa kindrali Aleksandr Lebedi (muide, omaaegne Jeltsini konkurent ju) omadega. Pärastlõunal teatati, et ta maetakse siiski kalmistu peaallee kõrvale. Venemaa esimese presidendi haud saab olema kohe kuulsa tsirkuseperekonna Kio rahula ees.
Täna saab alates kella 16.30 rahvas temaga hüvasti jätte Kristuse Lunastaja kirikus. See on see suur kirik kesklinnas, mille Stalin kunagi maha käskis lõhkuda ja selle asemele väliujula teha ning mille siis Lužkov käskis 90-ndatel uuesti üles ehitada. Venemaa peakirik praegu.
Nagu on ka selgunud, siis oli Jeltsin enne surma juba 12 päeva haiglas. Et surmapäeva hommikul oli ta ennast taas paremini tundnud (nii juhtub vist tihti), aga siis oli ta süda esimest korda seiskunud. Saadi uuesti käima ja siis jäi lõplikult seisma.
Ma millalgi õhtupoole lähen huvipärast vaatan, kui suured rahvamassid siis Kristuse Lunastaja kirikus temaga hüvasti jätavad.
Inimene peab ikka lõbusana meelde jääma. Sellepärast Jeltsin siin fotol rokki vihubki tantsida. See on tehtud 1996. aastal enne presidendivalimisi, kui ta tahtis tõestada rahvale oma head tervist.

Esmaspäev, aprill 23, 2007

Jeltsinist, kaatritest, Moskva keskmisest sissetulekust ja Georg Michaelist


Lähipäevil on Venemaal siis taas leinapäev tulekul. Boriss Jeltsini surma puhul. Mina teda muidugi ei tundnud, aga rahu tema põrmule. Andis Eesti jaoks vähemalt kolm vajalikku allkirja – 1991. aasta jaanuaris (tunnustas Vene NSV presidendina Eesti NSV iseseisvust) ja detsembris (NSVL lagundamine) ning 1994. aasta juunis (Vene väed Eestist välja).
Nagu ma ka homses Päewalehes kirjutan, siis suhtuvad inimesed Jeltsinisse kaheti. Jeltsin teene oli kahtlemata 1991. aasta augustiputši nurjamine ja Nõukogude Liidu impeeriumi lagundamine. Samuti esimeste vabade valimiste korraldamine Venemaal ning ajakirjandusvabaduse tagamine. Samas andis just Jeltsin 1993. aastal käsu sõduritel rünnata nendel samadel esimestel vabadel valimistel valitud parlamenti. Tema ajal alustati mõlemat Tšetšeenia sõda, erastati väga kahtlasel viisil tehaseid ning kukkus kokku Vene majandus.
See on teine leinapäev Venemaal alates minu siinolekust. Esimene oli märtsis, kui olid jutti kaks jubedat õnnestust – kõigepealt 110 laipa Kemerevo kaevanduses ja siis kohe otsa 68 laipa Kubanimaal vanadekodus.
Muude kohtumiste seas sattusin täna Expo-keskusesse (see on Moskva kerkiva city lähedal) messile „21. sajandi uued tehnoloogiad”. Küllap oli seal palju huvitavat, aga ega ma nendes uutmoodi kuullaagrites ning nanovärgindustes eriti ei jaga. Mulle jäid silma palju maisemad asjad.

Nagu see, et venkud on valmis meisterdanud esimese päris oma ookeanikaatri, mille foto on kohe loo alguses. See on 67 meetrit pikk, arendab kiirust 18 sõlme ning meeskonnas 14 liiget + 12 reisijat. Nojasiis venelaste uued katsetused autode ehitamisel. Vähemalt ilusat värvi! Need on mõeldud igasugu abitööde tegemiseks – nt lumekoristuseks, mõne väiksema kauba vedamiseks jne. Ja maksavad kuni 100 000 krooni Eesti rahas.
Kui jutt juba rahale läks, sii moskvalastel muidugi pappi jagub. Täna leidsin just värsket statistikat moskvalaste elatustaseme kohta.
Keskmine sissetulek Moskvas on 30 486 rutsi (13 850 krooni), kasv oli aastaga 23 prossa! Kolm korda rohkem kui Venemaa keskmine. Kusjuures keskmine palk on Moskvas vaid 17 900 rutsi, aga nad teenivad nii palju lisa kinnisvaralt ja „ettevõtlustegevusest” nagu siin öeldakse.

Kümne protsendi kõige rikkama sissetulek on keskmiselt 129 654 rutsi (59 000 krooni) – ma pean veel veidi pingutama sinnamaani! Üle tuhande taala teenib kuus 30 protsenti moskvalastest ehk siis kolm miljonit inimest.
See kõik on väga kena, aga näiteks kümne protsendi kõige rikkama moskvalase sissetulekud ületavad kümne protsendi kõige vaesema sissetulekuid 41 korda! Aga veel 2003. aastal oli see vahe näiteks lausa 49 korda. Euroopas on vist tavaline ja aktseptaabel alla kümnekordne vahe.
Kui kedagi huvitab infaltsioon Venemaal, siis ka selle kohta avaldati värsked andmed. Selle aasta oodatav infla on 7,5-8 prossa.
Teate, mida tähendab „mõtete vahetamine” Kremli moodi? See on, kui lähed kohtumisele Kremlisse Putiniga, sul on oma mõtted ja Putinil omad, aga välja tulles on sul peas juba Putini mõtted. Seda nalja räägitakse siin kohalike kõrgemata tšinovnikute kohta, kes vahel kipuvad oma arvamust veel avaldama, aga pärast kohtumist Putiniga tunnistavad avalikult, et mõtlesid varem „valesti”.

Täna jäi veel silma, et 5. juulil annab Moskvas kontserdi Georg Michael. Nii et magusasõbrad, komm põske ja siiapoole punuma! Seda juba reklaamitakse, kui selle suve suurimat kontserti Moskvas.
Üks asi veel. Kunagi kirjutasin, et tavaliste inimestega siin suheldes ei küsi keegi Pronkssõduri-temaatika kohta. Peab tunnistama, et olukord on muutunud. Järjest rohkem küsivad selle kohta ka suht tavalised inimesed, kellega juhuslikult kokku puutun ja kellele olen öelnud, et olen Eestist. Aga õnneks nad ei küsi seda kurjalt.

Pühapäev, aprill 22, 2007

"Life music" ja "Riiete remont" - silte Moskva tänavatelt

Tere tulemast lugema juubelilugu! See peaks olema minu 100. sissekanne blogisse. Sellisel pidulikul puhul panen ma üles tavapärasest rohkem fotosid, mis ma tegin oma tänasel pärastlõunasel lonkimisel mööda Moskva tänavaid.
Käisin täna huvipärast vaatamas sellist kohta nagu endine Gorbuškini turg. Turu asemel on nüüd suuremat sorti kaubakeskus. Gorbuškini turg peaks olema Moskva üks suuremaid tehnikavidinate müügikohti. Lisaks müüakse seal tohutul hulgal muusikat ja filme. Sadu meetreid putkasid, mis müüvad kõikvõimalikke filme. Eraldi letid näiteks sõjafilmide või India filmide jaoks.
Üks tuttav rääkis, et ta läks sinna otsima ühte konkreetset Luis Bunueli filmi. Leidis. Tuli koju, vaatas filmi ära ja siis avastas, et DVD lõppu oli kõrvetatud veel kaks Bunueli filmi. Kusjuures sellised kaks filmi, millest ta polnud üldse kuulnudki varem...
Ma läksin ka otsima ühte konkreetset filmi. Tuttav palus vaadata, ega seal pole sellist asja nagu "Washington: Behind Closed Door". (USA ekspresidendi Nixoni PR-meestest) Ei leidnud, nii et kõikvõimas see koht ikkagi pole. Aga ma väga kaua ei viitsinud osta ka, sest seal oli jube palav.
Ise ei osanud muud osta, kui filmi "Svolotši". Sellega juhtus Moskvas see nädal just suur skandaal. Film räägib sellest, kuidas Suure Isamaasõja ajal loodi Venemaal noortest kurjategijatest diversantide üksus. See nädal jagati mingeid filmeauhindu ja auhindu üle andma pidanud üks vanema põlve režissöör keeldus sellele filmile vaatajate lemmiku preemiat üle andmast, sest tema meelest alandab see film Venemaad. Eks ma vaatan siis ja kirjeldan pärast, kuidas mulle tundub.


Malaja Nikitskaja tänavalt leidsin sellise lõbusa sildi - "riiete remont"! Huvitav, kas seda viib läbi töötaja, kelle ametinimetus on riiete remontija?


Samal tänaval hakkas silma riietepood nimega "Bonton". Baltikal on teatavasti kaubamärk Monton. Selle kaubamärgi all on neil poed ka Moskvas.


See härrasmees kasutab ära suurt peeglit metroopeatuses, et ka endale kiire pilk peale visata. Neid peegleid on rongijuhtidele vaja, et vaadata, et keegi uste vahele ei jääks. Foto on tehtud Bagrationovskaja jaamas, kus metroo maa peale tõuseb korraks.


Aga siin lokaalis minu kodu lähedal saab kuulata muusikat otse elust! Mida muud saab tähendada "Life music"? Igal juhul - "Good lunchi!" teile kõigile!


Moskvas on üsna tavaline, et tänavatele kirjutatakse sõnumeid, mis on mõeldud sellele, kes kuskilt kõrgelt aknast alla vaatab. Näiteks tuleb hommikul aknale ringutama ja siis näeb... Tavaliselt olen ma küll näinud tekste stiilis - "ma armastan sind, minu tiigrikene". Sünnipäevaõnnitlust ma polegi varem märganud.

Vene sisevägede eriüksust vaatamas


Laupäeval sõitsin ühe pundi ajakirjanikega Moskva lähedal asuvasse Vene sisevägede eriüksusesse – Sofrinski brigaadi. Tegemist on üksusega, mis Nõukogude ajal loodi spetsiaalselt selleks, et laiali peksta rahvarahutusi. Leedukatel on eriti valusad mälestused sellest üksusest, sest just nemad tapsid 1991. aastal Vilniuses 13 tsiviilelanikku. Käe said nad valgeks ka 80-ndate lõpus Bakuus ja Tbilissis.
Praegu käib brigaad põhiliselt madistamas Tšetšeenias, kus on tänaseks hukkunud 109 nende sõdurit-ohvitseri. See mälestusmärk väeosa territooriumil on just nendele hukkunutele pühendet. Aga nende sõdurid olid näiteks kohal ka eelmisel nädalavahetusel opositsiooni marsil Moskva kesklinnas.

Väeosa ise jättis üsna hea mulje. Bussiaknast paistsid üsna korralikud kasarmud ja ohvitseride elamud. Territoorium oli ka üsna heas korras. Ei mingit lohakust, millega olime harjunud Nõuka armees. Aga eks tegemist on ka ühe eliitüksusega.
Meile näidati kõigepealt väosa nö lahingukuulsuse tuba. Aukohal oli seal nagu ikka Putini foto. Suurelt oli välja pandud ka ühe hukkunud leitnandi vitriin. Põhjus selles, et ta oli viimane mees, kes sai postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetuse. Ta hukkus Karabahhis ning Gorbatšov tegi ta Liidu kangelaseks septembris 1991. Vitriinis oli näiteks tema püstoli kabuur ning tema kitarr.

Siis näidati meile üksuse relvi ning sõduripoisid tegid meile väikse demoesinemise – tulistasid efektselt, siis näitasid, kuidas nad kakelda oskavad ning pudeleid vastu pead puruks lüüa. Sellest viimasest olen loo alla ka väikse video üles pannud. Aga milleks see pudelite peaga purustamine sõdurile hea on, jäigi veidi arusaamatuks.

Edasi viidi meid tiiru, kus sai Makaroviga veidi tulistada. Lasketiirus toimuv oli veidi kummaline. Ilge sebimine käis, kogu tiir oli rahvast täis nagu ka fotolt on näha ning selle vahel lasime siis kümnekaupa. Võis suitsu teha vabalt, kes tahtus. Minu arust see kõik just väga ohutustehnikaga kokku ei käinud.
Lõpetuseks oli siis suurde telki šaslõkilaud kaetud. Viina voolas ojadena. Ohvitserid ise võtsid ka nagu mehed muiste, lõpuks olid kõigil furaškad uhkelt kuklas.
Ma lähiajal kirjutan sellest väeosas käigust Päewalehes ka pikemalt.
Sain seal tuttavaks ühe noore kutiga, kes on sündinud Kaliningradist. Saša töötab Vene sisevägede ajalehes. Tema ettepanekul lasime sealt peagi jalga. Pidime tagasi sõitma ka bussiga, aga kuna Jaroslavli maanteel on nädalavahetusel tohutud ummikud, siis ta pakkus, et parem lähme elektrirongiga tagasi, saab kiiremini. Mõeldud-tehtud. Võtsime paar pudelit viina (kokku oli meid neli), võileibu ja kurki kaasa ning lasime ühel sõduril ennast Villisega raudteejaama viia.
Väga lõbus rongisõit kujunes sellest. Piletit keegi muidugi ei ostnud, aga kui kontroll tuli, siis saime Saša töötõendi abil end välja räägitud. Sain selgeks, kuidas elektritškas kusel käiakseb. Tualetti seal pole ju. Siis minnaks tamburisse, sinna kus on see läbikäik kahe vaguni vahel. Üks kutt hoidis ühelt ja teine teiselt poolt ust kinni, et keegi sisse ei läheks, ning sina siis rõõmsalt ajad seal kahe vaguni vahepeal julmalt kõikudes oma asja... Iga päevaga õpid midagi uut siin Venemaal.

Laupäev, aprill 21, 2007

Kõik ikka ei oska õigel ajal ja õigele inimesele armastust avaldada...

Ma kohe ei saa jätta jagamata tänast filmielamust. ORT näitas täna õhtul suurepärase, tänavu 80-aastaseks saava Eldar Rjazanovi eelmisel aastal valminud filmi „Andersen. Elu ilma armastuseta”. Rjazanov, kes on teinud sellised hitid nagu Jaam kahele, Saatuse iroonia ehk Hüva leili!, Karnevaliöö, Ettevaatust, auto!, ise on väitnud, et see jääb tema viimaseks filmiks.
Väärt lõpp, kui maestro ümber ei mõtle! Ta on ikka super tragikomöödiate tegemises. Tema filme on alati, kuigi seal saab kõvasti nalja, ausalt öeldes valus vaadata. Kurbust on rohkem kui nalja, aga mõlemad tulevad südamest.
Muinasjutuvestjat Anderseni oli päris huvitavalt kujutatud. Et mees, kes ise kirjutas headusest, oli hoopis üsna südametu ja kalk mees. Kuulsus ja raha rikkus ka Anderseni. Aga nagu oma muinasjuttudes, sai ta ise sellest lõpuks aru ja parandas ennast. Ja filmi lõpus andis jumal talle kõik andeks. Ja lõpetuseks lisas Jumal: „Aga nagu mees ütlen ma sulle, et loll olid, et sa naistest mööda käisid!”

Tegelikult oli film nagu ikka Rjazanovil armastusest ja sõprusest. Et kuidas inimesed alati ei oska õigel ajal öelda või väljendada oma armastust selle ainuõigema inimese vastu... Kuigi sa saad sellest hiljem aru, võib olla juba hilja. Või siis pole see ainuõigem ise õigel ajal vastanud armastusele... Andersen on filmis selline mees.
Sõprusest on võimas stseen siis, kui Rjazanov paneb Andreseni võlususside abil reisima tulevikku, 100 aasta taha. Andersen satub sellesse aega, kui Hitleri Saksamaa on vallutanud Taani ning kõik juudid peavad kandma kollast Taaveti tähte. Andersen siis paneb Taani kunnina endale ka selle märgi rinda ja ratsutab nii läbi linna ning kogu rahvas paneb tema eeskujul endale (ja ka koertele) kollase juudimärgi rinda ning natsid ei saa enam aru, kes on juudid, kes mitte. See viitab Anderseni hästi lähedastele suhetele juutidega. Üks juudi perekond oli tema lähedasemaid sõpru, õigemini olid nad ühed vähesed tema sõbrad üldse.
Kohe filmi alguses kirjeldab Andersen vahvalt, mis on kuulsus. Kuulsus – see on hästi pikk, nagu Raekoja torn, tegelane, kes vaatab ülevalt inimesi, kes on pisikesed nagu sipelgad, kummardab, võtab aeg-ajalt mõne inimese näppude vahele, tõstab ta vahest üles, hoiab veidi seal üleval ja siis laseb kõrgelt alla kukkuda. (Ma ei tea miks, see on kohatu võrdlus, aga mulle tuli millegipärast silme ette üks praegu popp mees Eestist – AA.)

Filmis on palju pisaraid – noor Andersen nutab pidevalt, iga asja peale. Aga ka palju vaimukalt naljakaid stseene. Näiteks lõpp. Anderseni surmaeelne soov oli, et talle tehtaks kirst, kus on kaane sees auk – siis ta saab vaadata, kes matustele tulevad ja mida ütlevad. Kirstutegija (keda mängib Rjazanov ise) ise väga armsalt proovib, et kas kirst on ikka mugav ja et kas pole kitsas. Poeb kirstu, tõmbab kaane peale jne. Andersen siis oma matustel vaatab inimesi ja kommenteerib neid ning lõpetab sõnadega: „Naised on ikka lollid.”
Või see, kuidas sümfooniaorkester uiskudes jää peal lugu mängib. Või kuidas noor Andersen koolist solvudes luikede juurde heinte sisse rahunema jookseb (see oli rohkem tegelt kurb stseen, aga väga hea leid!).
Väga huvitava ülesehitusega on film – see on täis vihjeid ja veidi pikemaid stseene, kuidas Andersen oma muinasjuttude stooride peale sattus. Läbisegi on näidatud noort Anderseni (alumine foto, teda mängis Stanislav Rjadinski - väga kõva roll minu arust) ja vana Anderseni (ülemine foto, teda mängis Sergei Migitsko).
Aga jah, Andersen surigi süütuna, väidab film.
Soovitan vaadata kõigile, kellele meeldib Rjazanov.

Reede, aprill 20, 2007

Saatkonna ees pikett, ka OMON kohal. Aga olulisem on, et peagi algab Moskvas hoki MM

Täna käisin ennast akrediteerimas hoki-MMile, mis algab Moskvas nädala pärast. Akrediteerimiskeskus asus CSKA kompleksis. On see alles vägev linnak. Mida seal kõike ei ole – vutistaadionid nii taeva all kui katuse all, kergeraksu maneež, tennisestaadion, jäästaadion, ujulad jne. Enamus ofkoors ehitatud juba ammu, siis kui olümpia 1980. aastal Moskvat külastas.

Kõige vägevam ehitis on muidugi tohutu hoone, mille katuse all asuvad korraga nii vutihall kui 200-meetrise ringiga kergejõustikumaneež. Tohutu pikk, oli raskusi selle korraga kaamerasse saamisega koguni. Vaata et pool kilti pikk.
Akrediteerimiskeskusest küll kuidagi aru ei saanud, et suur ja tähtis MM on tulekul. Üsna kesine nägi see välja. Rääkimata sellest, et kogu see hoone oli parajalt räämas ja asfalt auguline. Ega üleski polnud kerge leida.
Aga kohe puutusin kokku maailmastaariga. Koos minuga tuli omale kaelakaarti saama 70-ndate absoluutne täht maailma hokis Boriss Mihhailov. Kui mu mälu mind ei peta, siis mängis ta ühes kolmikus vähemasti sama kuulsate Harlamovi ja Petroviga. Oli väga elurõõmus, aga ei uskunud, et Venemaa MM-i võidab. Pakkus, et Rootsi või Tšehhi. Eks näis mida arvab Viktor Vassiljevitš Tihhonov, loodan temaga järgmisel nädalal intervjuu teha, kui vana polkovnik ikka viitsib.
Ühest kolossehitisest veel. Üleeile kirjutasin tohutust hotellist nimega Kosmos ja sellest et selle ees seisab de Gaulle´i kuju. Siis ma ei teadnud, miks just tema kuju seal on. Nagu teadja inimene mulle eile rääkis, siis sellepärast, et selle hotelli ehitasid omal ajal prantslased. Samuti Moskva olümpiaks. Seal elasid välismaa ajakirjanikud.
Täna oli siis Eesti saatkonna ees ka esimene pikett pärast uudist, et peagi lüüakse Pronksmehe juures labidas maasse. Našide-omad olid. Umbes 30 noort. Igaks juhuks oli saadetud isegi OMONi mehed turvama üritust. Aga väga rahulik oli, noored lihtsalt seisid seal plakatitega stiilis „Ei tohi ajalugu unustada”.
Väike nali juhtus sellega, et alguses läksid noored kogemata kõrval asuva Jaapani konsulaadi ette.... Võib olla andsid OMONikad neile märku – et kuulge, mis te arvate, miks me siin seisame, aga teie seal? Kas see teile imelik ei tundu? Akki on siiski õige koht ikka siin, kus meie seisame? Veitsa aja pärast said Našid eksitusest aru ja kõmpisid Eesti saatkonna ette.
Tunnikese olid, siis korjasid oma plakatid lõplikult kokku ja läksid tipa-tapa ära. OMON lõi ka bussile hääled sisse ja vuras sumedasse kevadõhtusse.

Muideks, tänane Novoja Izvestija avaldas fotod, milline nägi välja Suure Isamaasõja monument Himkis enne, kui see jõuti päriselt pikalt lükata. Ajakirjanikud olid üsna mitu inimeseluud sealt leidnud veel...
Eile sain tuttavaks veel ühe Eestist pärit kutiga, kes Moskvas ajakirjanikuna töötab. Miša lõpetas Moskvas MGU ajakirjanduse ja nüüd töötab siin juba mitu head aastat ajakirjanikuna Radio Svabodas. Mis eriti mõnus – ta elab minu kõrval peaaegu. Saame hakata üksteisel õhtuti külas käimas ning teed joomas. Oeh, milline eufemism sai nüüd kirja pandud – teed joomas...
Eilse päeva kontosse jäi veel otseallikast teadasaamine, kui palju maksab Vene armeest nö väljaostmine. Üks tuttav pidi täna minema altkäemaksu maksma. Kui mul nüüd õigesti meeles on, siis oli see 1200 euri. Selle-eest pidi kirja minema, et tema poeg õpib kaugel välismaal ülikoolis ja peab saama ajapikendust. Tegelikult muidugi sitsib poiss Moskvas nii mis mürtsub.
Mis veel siis? Tundub, et nagu mingi aeg Eestis, siis nüüd on ka Moskva saanud vanade rokipeerude armastatud kogunemiskohaks. Just kõmpsisid siit läbi Deep Purple, Manowar. Kohe tuleb Ozzy, no ma ei tea, kas ratastoolis? Suudab ta veel käia? Ning 21. juunil jätkab vanameistrite paraadi Gary Moore.

Üks naljakas asi jäi silma päris mu maja kõrvalt. Nimelt asub otse minu maja taga Vene maksuinspektsiooni kontor. Ilmselt on Venemaal alanud tuludeklaratsioonide esitamise aeg, sest sellest nädalast on selle uste taha tekkinud metsikud järjekorrad. Nali on selles, et nagu tekkis järjekord, ilmusid kohe sinna raamatumüüjad vajaliku kirjandusega – „Kuidas optimeerida makse!”, „Milleks maksta makse” jne. Kusjuures, ega seal ühtegi kassaaparaati muidugi ei ole ega tšekke ostjatele ei anta. Seega – riiki petetakse otse maksuinspektsiooni nina all. Aga Venemaal ei imesta selle üle keegi.
Veidi meelelahutust ka ühelt vene saidilt, kuhu on kogutud naljakaid pilte üle maailma sellest, kuidas on võimalik kaupa või inimesi vedada.
Ja pühapäeval ärge unustage siis Eesti Vabariigi rajaja Vladimir Uljanovi terviseks pitsi tõsta!

Venemaa majanduse heast vormist


Neljapäeval ilmus Päewalehes mu intervjuu politoloog Vjatšeslav Nikonoviga, kes teab üsna hästi Kremli asju. Ta kiitles muuhulgas, et Venemaa majandus on praegu heas vormis ning vorm läheb järjest paremaks. Pildiliselt kinnitab seda kasvõi ulatuslikud ehitustööd Moskvas Leningradi maanteel, mis muu hulgas viib kesklinnast Šeremetjevo lennujaama. See maantee on üks ummikute emasid Moskvas.
Nikonovile on raske, kui mitte võimatu vastu vaielda. Toon mõned arvud välja, mis võetud äsja avaldatud Venemaa valitsuse ametlikust majandusprognoosist järgmiseks kolmeks ja pooleks aastaks.
Veel 2000-ndate alguses oli Venemaa sisemajanduse kogutoodang 200 miljardi taala kanti, Putini võimuloleku ajal on see nafta- ja metallide tooraine hindade tõusu toel tõusnud tänaseks triljoni taala kanti. 2010. aastaks ennustatakse kogutoodangu kasvu juba 1,7 miljardi taalani. See tähendab, et keskmine majanduskasv peaks kolme järgmise aasta jooksul tulema vähemalt kuus protsenti. Päris Hiina ei ole, aga igal juhul väga kõva kasv nii suure riigi kohta.
Näiteks mõnede pankade analüütikud kiitlevad juba, et lähiaastate jooksul võib venemaalaste elatustase mööda minna enamiku Ida-Euroopa riikide elatustasemest ning jõuda üsna sarnasele tasemele Portugali elatustasemega. Pakun, et üsna julge ennustus.
Keskmise palga kasvu ennustatakse Venemaal praeguselt 10 728 rublalt (4870 krooni) 2010. aastaks 20 053 rublani (9115). Ehk siis sarnasele tasemele nagu on praegu Eestis. Autode arv kasvab 43 prossa ning arvutite arv 100 inimese kohta 165 prossa.
Aga kõik pole siiski niis siiruviiruline. Nimelt ähvardab Venemaad inimeste- ning – üllatus-üllatus! – bensiinipuudus, hoiatavad majandusspetsid.

Elanike arv (praegu 141 milli CIA Factbooki andmetel) väheneb Venemaal praegu tempos 0,4-0,5 miljonit inimest aastas. Tööjõulisis inimesi on aga 2010. aastaks Venemaal praegusega võrreldes vähem koguni 2,5 milli võrra. Ja seda puudust ei aita vähendada ka migratsioon Kesk-Aasiast.
Autode arv kasvab järsult, aga bensiini tootmine kõigest 17 protsenti. Elektrienergia tootmise kasv on sama suur. Ennustatakse, et ka sellest jääb väheks lähitulevikus. Juba praegu väidetakse, et kolm kõige aktiivsemat regiooni Venemaal – Moskva, Piiter ja Tjumen – elavad energiadefitsiidis. Kõlab kummaliselt eks, riigi kohta, kellel on ju tohutud energeetikavarud. Põhjus on lihtne – viimastel aastatel pole tehtud piisavalt investeeringuid. Ei gaasi, nafta ega elektrienergia alal.

Kolmapäev, aprill 18, 2007

Mis saab nüüd Eesti saatkonnast? Venelased alustasid monumendi kangutamisega juba täna

Elame, nagu alati, põneval ajal. Homsest hakkab siis nalja saama Moskvas Eesti saatkonnaga. Kuna Aaviksoo teatas täna, et nädala pärast läheb Tallinnas Pronkssõduri väljakaevamiseks, siis on selge, et Eesti saatkond Moskva kesklinnas peab hakkama valmistuma pikaajaliseks piiramiseks.
Eks ma tiba liialdan ja eks see pole naljakas ka. Midagi hakkab kindlasti taas saatkonna ees toimuma, see on selge. Ja kui päris kaevamiseks läheb, siis võib minna üsna raevukaks seal asi.
Mis seal siis juhtuda võib? Miitingud ei koti (kui kasutada herr Ilvese diplomaatilist kõnepruuki) enam kedagi. Värviga on saatkonda ennegi märkerdatud. Uued võtted võivad näiteks olla akende sisseviskamine, saatkonna töö häirimine misiganes viisil, suursaadik Marina kiusamine Briti suursaadiku näitel („minu sõbrad” Našid jälitasid üksvahe briti saadikut, kus iganes ta avalikult käis, mõnitavate plakatitega) jne. Ühesõnaga saatkonna elanike närvide arvelt hakkab see mäng käima. A no lisaks – oma tööasjad võivad saatkonna inimesed nüüd varna visata, nagunii neid enam keegi Moskvas ametlikult jutule ei võta. Kui juba päris Aloša äraviimiseks läheb, siis võib suursaadik rahumeeli koju puhkama sõita.
Aga mis siin ikka fantaseerida ja karta, vaatame mis toimuma hakkab. Üritan teid kursis hoida, mu head lugejad.
Iseenesest on muidugi hea, et see ümbermatmine pihta hakkas. Saab asja üks kord tehtud ja selle lolli aja lõpuks üle elatud. Muidu hakkaski juba asi õudsalt meenutama pooleli jäänud suguakti.
Mis puutub Suure Isamaasõja monumente, siis selles „sõjas” on eestlased seni Venemaale selgelt alla jäämas nagu jalgpalliski. Mis teha, Venemaa on suur maa. Tänasest on seis juba 2:0 Venemaa kasuks. Eelmisel sügisel võeti Stavropolis maha maantee-ehitusele ette jäänud momunent, sellest oli veel igavene kära.
Täna tuli aga uudis, et - Moskva külje all Himkis (see jääb maaneetee äärde, kui sõita Moskva kesklinnast Šeremetjevo lennujaama) lõhuti kohaliku võimu loal monument, mis oli püstitatud kuuele lendurile, Nõukogude Liidu kangelasele, kes hukkusid Suure Isamaasõja ajal. Mälestusmärk lõhuti ära, sinna maetud kuue kangelase säilmed viidi kohalikku surnukuuri. Edasi tahetakse nad ümbermatta kohalikule kalmistule. Uudist ennast saab lugeda siit. Ma panen veel ühe viidale ühele uudistesaidile, seal on sama uudise pealkiri isegi selline: „Himki administratsioon läks Eesti teed”. Uudise alt lugega ka kommentaare! See Forum.ru on selline isetekkiv uudistekülg, mitte mingi ametlik agentuur või nii.

Foto väljakaevamise kohast on ka samalt saidilt pärit. Selline oli see mälestusmärgi koht pärast kaevamist välja näinud. Erilise austusega kaevajad just silma ei paistnud.
Väljakaevamine tehti kiiresti hommikul vara nii, et keegi ei jõudnud isegi protestima hakata. Kohalik võim ise kindlasti vaidlema ei hakka, sest väidetavalt oli selleks nende luba. Pakutakse, et ümbermatmise põhjuseks on soov laiendada Leningradi maanteed, mis sealt kõrval mödöa jookseb. Sealkandis on palju supermarketeid, nädalavahetusel ei mahu autod enam sinna ära. Teine versioon on palju lõbusam – räägitakse, et monumendi kõrval armastasid koguneda prostituudid ning kohalik võim ei pidanud seal kangelaste lebamist enam väärikaks. Vot, see näitab tervat reaalsuse tunnetamist – lihtsam on järelikult surnud kangelased ümber matta, kui litsid minema ajada...

Mis veel uudist? Mul oli suhteliselt igav päev. Mul oli asja VDNH juurde hotelli Kosmos. No kurat, on see alles koloss-hotell. Ma ilmselt pole elus nii suurt hotelli näinud. Räägitakse, et Rossija hotell Kremli lähedal oli veel suurem olnud. Muide, see kuju hotelli ees on püsitatud de Gaulle auks. Aga mul pole aimugi, mis ta sellesse hotelli puutub...
Minu tänane lemmikuudis puudutab ajakirjanduse tegemist Venemaal. Tänane Kommersant kirjutas vahva loo sellest, millised on uued tööreeglid Moskva ühes kuulatavamas raadios nimega Russkoja Radio.
Nimelt pandi sinna ametisse hiljuti uus juhtkond, kes kehtestas uudistetoimetusele kaks, ei, isegi kolm põhireeglit. 1) 50 protsenti eetrist peavad täitma positiivsed uudised, 2) newsmakeritena võib esitada vaid valitseva Ühtse Venemaa juhtpoliitikuid, kõik opositsioonipoliitikud on mustas nimekirjas, neid pole selle raadiojaama jaoks olemas, 3) uudiste tegemisel ja kommenteerimisel tuleb lähtuda sellest, et USA on Venemaa vaenlane.
Peadirektor Aleksandr Školniku kommentaar punktile nr 2 oli selline: „Me pole esialgu valmis pakkuma eetriaega opositsioonile... Ma arvan, et me hakkame jälgima esialgu tsentristlikku positsiooni, kainelt ja objektiivselt mõtlema.”
Aga 1. punkt on ju armas. Vene peamised telekanalid – ORT, Rossija ja NTV – valivad oma uudiseid minu arust juba ammu sellise põhimõtte järgi.

Selline näeb välja tüüpiline olukord Moskva tänava vöötrajal, kui jalakäijatele lööb põlema roheline tuli. Sa pead minema ringiga, sest sebral lihtsalt seiavad autod ees!

Eestlased ei käi Piiteris välismaalaste alla


Käisin eile sutsti Piiteris ära. Ööl vastu teisipäeva astusin Moskvast rongi peale, hommikul olin Piiteris ning ööl vastu tänast samamoodi tagasi, täna kell seitse hommikul olin supsti Moskvas tagasi. Piiteris oli juba päris suvine ilm. Fotol on veidi meeleolu Nevski prospektilt.
Piiteris käisin Päewalehe-lisale Möte lugu tegemas. Tallinna ülikool korraldas seal ümarlaua Piiteri intellektuaalidega teemal, et kuidas Eesti ja Vene inimesed on ka pärast Liidu lagunemist muutunud. Kuskil mai alguses peaks sellest ülevaade Möttes ilmuma.
See nii kihvt kahjuks ei olnud, kui ma lootsin. Esiteks, kõige huvitavamad Piiteri tegelased jätsid tulemata. Teiseks, kuigi teema oli huvitav, siis esimene tund aega läks veidi rappa, sest venelased hakkasid üsna spetsiifiliselt rääkima vene keele ja kirjanduse probleemidest. Teine tund oli juba huvitavam, siis räägiti ka nagu teemast. Paraku oli nii, et rääkisid enamuses eestlased (konkreetselt Rein Raud ja Mihhail Lotman), venelased olid üsna vait. Ma olen seda ennegi tähele pannud, et venelased kuidagi kardavad rääkida, kui on selline välismaalastega avalik diskussioon. Kohal oli ka muidugi sellise toreda Vene agentuuri nagu Regnum-Baltika peatoimetaja, kes hoolega ülestähendusi tegi. Pole just kõige sõbralikum agentuur Eesti suhtes.
Aga see-eest kuulsin huvitavat lugu ühelt Piiteri tuttavalt, kuidas seal eestlastesse suhtutakse. Tuttav ise ka ofkoors eestlane.
Nimelt läks ta koos oma abikaasaga eelmise reede õhtul Piiteri kesklinnas ööklubisse nimega Marstall . Nad olid enne Peterburi teatmikku uurinud, et teha valik, kuhu minna. Nimetatud ööklubi teavitas, et välismaalastele on sissepääs tasuta.
Klubis võttis neid teadagi kõigepeal vastu kogukas turvamees, kes suunas nad kassasse. Tuttav ütles, et nad on välismaalased, sellepeale turva, et a jaa muidugi, aga esitage siis passid. Vaatas ja kui avastas, et tegu on eestlastega, teatas ta, et eestlased neil siiski maksavad. Tuttav tuletas talle siis meelde, et Eesti on siiski välismaa, turvas ütles vastu, et eestlaste kohta see ei kehti. Tuttav oli siis iroonitsenud, et eestlased on siis omad? Selle peale turvamees muigas ega lausunud enam midagi. Lõpuks ostsidki nad piletid – naistele oli pilet 150 rutsi, meestele 200 rutsi.

Piiteris oli täitsa üllatav näha, kui võimsa mošee on moslemid keset linna ehitanud. See mošee asub kohe pärast Troitski silda Petrovskaja saarel. Üsna Eesti peakonsulaadi lähedal.
Juhin taas tähelepanu oma Moskva-tuttavale Antonile, kes avaldas päris huvitava artikkli venekeelses Delfis. Kasulik lugeda kodueestlastele.
Aga mul läheb nüüd Moskvas päris mõnusaks. Olen varem kirjutanud, et vein on siin sigakallis. Nüüd on seegi probleem lahendet, heade inimestega abiga sain endale osta kasti erinevaid punaseid veine, 12 pudelit, kõigest 44 euriga. Elik 60 krooni pudel.
Tulge nüüd külla enne, kui otsa saab!

Esmaspäev, aprill 16, 2007

Venemaal jääb igast sinu valuutavahetamisest jälg järele

Täna panin esimest korda tähele, et Moskvas valuutapunktis raha vahetades, küsitakse passi ja pannakse su nimi ja passinumber kirja. Ikka on vaja kõike kontrollida. Vanad olijad räägivad, et see on tavaline.
Igakord siiski mitte. Kusjuures isegi sama pank teeb kord nii, kord naa. Kui hommikul vahetasin raha Tverskaja-Jamskaja peal Binbankis, siis pandi passiandmed kirja, aga kui sama tegin õhtul ja sama panga teises kontoris 200 meetrit edasi, siis passi ei küsitud.
Kummaline on siin see kõik. Näiteks see, kuidas võideldakse nende vastu, kes pankadele ei suuda laene tagasi maksta. No seda oleme kõik kuulnud ja ei imesta, et algul helistab kurja häälega mees ja kui siis ka ei maksa ära, siis tuleb juba see kuri mees sulle koju ukse taha või tänaval ligi. Aga on ka muid vahendeid. Näiteks ei pääse sa enam ka üle piiri välismaale, kui oled pangale võlgu. Väljasõidukeeld. Maksa ära, siis pääsed Türkki puhkama. Ilmselt on veel sarnaseid piiranguid.

Täna jõudis palav ilm ka lõpuks Moskvasse. Kesklinnas näitasid kraadiklaasid 18 kraadi. Niisama istujaid ja õllenautlejaid oli murdu. (Foto on tehtud Gogoli bulvaril täna.) Kurat, kuidas tahaks ka oma sõpradega sama teha...
Poes, Malaja Bronnajal, juhtusin nägema Riia sprotte müügil. Eesti ja Läti kaupa näeb harva, Leedu oma on palju rohkem müügil. 180-grammine karp maksis 40 rutsi. Kui võrrelda, siis peaaegu ühe tulbi hind. Kesklinnas maksab tulp keskmiselt 50 rutsi. Tallinnaga võrreldes ikka väga kallis – 23 krooni.
Metroos oma lemmiktegevusega tegeldes – eskalaatoril vastassuunas sõitvaid inimesi vaadates – jäin täna mõtlema, et praktiliselt üldse ei näe Moskva kesklinnas rasedaid naisi. Ka lastevankritega emasid näeb harva, aga siiski veidi rohkem. Ilmselt eelistavad Moskva naised suure kõhuga ja väikeste lastega kodus istuda. Või siis ongi neid vähe. See on ka tõenäoline,s est Venemaa demograafiline olukord ja kõver on Eesti omast hullem. Moskva kesklinn pole ka muidugi selline koht, kus väikse lapsega elada tahaks. Ilmselt on see üks ebasobivamaid kohti selleks Euroopas. (Maailma koha pealt ei julge seda öelda, sest Aafrika linnadega ei tahaks Moskvat selles suhtes ikkagi võrrelda.)
Venemaale reisijatele väike soovitus ka. Vaadake alati piinlikult hoolega üle oma Vene viisa. Alles siin oli üks ebamugav juhtum kahe Eesti vanadaamiga, kes Eesti saatkonna kutsel Moskvasse saabusid. Nimelt lõi Vene Tallinna saatkond neile viisasse küllakutsuja kohapeale märke, et kutsuja on Vene Läti saatkond. Ma ei saanudki aru miks, aga seetõttu tekkis neil Moskvas registreerimisega miski jama, siis korjas Vene MID nende passid enda kätte – ühesõnaga sellest tuli suur jama. Lõpuks läks nii, et daamid pidid algul tagasi sõitma reedel, aga selle asemel pääsesid Moskvast minema alles täna. Kusjuures, napilt ei puudunud, et nad oleksid pidanud veel üheks päevaks Moskvasse jääma.
Seega – inimesed, olge valvsad! Nagu ütles juba tšehhi kirjanik Julius Fučik, kelle nimeline tänav asub muide üsna minu korteri kõrval.

Pühapäev, aprill 15, 2007

Meister ja Margarita - seekord Stanislavski teatris


Täna õhtul jätkasin Meister ja Margarita etenduste läbivaatust Moskvas. Seekord käisin Tverskajal Stanislavski-nimelises draamateatris. Hoopis teine tükk kui Ljubimovi oma Tagankas.
Ljubimovi oma rohkem sellises klassikalises võtmes tehtud kui selle, mille on Stanislavkis lavastanud Sergei Aldonin. Aga Ljubimovi oma on mängitud ka 30 aastat jutti ja see on jäänud enam-vähem selliseks nagu 1977. aastal oli. Aldonini tükk on 2004. aastast.
Aldonini oma on rohkem naljale ja lausa kohati veiderdamisele üles ehitatud. Ha-Notsri ehk siis Jeesuse liini on tema etenduses palju vähem. Ka näiteljaid on palju vähem. Peaaegu üldse pole puudutatud Varieteeteatri liini. Kui Ljubimovi omas on peategelased ikkagi Meister ja Margarita, siis Aldonini omas Woland. Margarita oli siin üldse suht teisejärguline tegelane ja Meister oli vopšee selline hulluke ja ebastabiiline mees.
Aga Woland, keda tänases tükis mängis Aldonin, oli väga efektne. Väga meenutas Valeri Leontjevit (fotol Wolandit kahjuks näha ei ole). Sarnane soeng, lehviv pikk mantel, efektsed ehted. Näiteks kiiskavad sõrmused mustadel sõrmkinnastel. Woland oli ehtne showmees tema esituses. Aga kihvtilt mängis. Näiteks Ljubimovi etenduse Woland ei jäänud eriti meelde.
Väga lõbus oli igal juhul vaadata. Täitsa selline commedia del arte tükk. Peale Wolandi jäi väga meelde Fagoti osatäitja (Iljas Tameejev) ja Hella (Aleksandra Vinogradova). Romaanis pole Hellat ju eriti märgata, aga etenduses vägagi. Hella osatäitja oli muidugi väga efektne naine. Pikk, väga ilus ja ägedate juustega. Pidevalt lippas poolpaljana laval ringi.
Kild oli killu otsa. Näiteks kui Woland ütleb lõpus oma kuulsa lause, et käsikirjad ei põle, siis tema neljane kaaskond hakkab plaksutama: „Braavo! Milline suurepärane tsitaat!” Ühesõnaga pilavad seda, et sellest on saanud Bulgakovi kõige enamtsiteeritav väljend. Kõigist naljadest ei saanud arugi, palju oli selliseid Moskva-inimeste inside-joke.
Paar sõna ka Moskvas teatris käimisest. Näiteks pilet sellele tükile maksis 700 rutsi (320 krooni). Aga need olid ka kõige kallimad piletid ja parimad kohad. Teatrisse sissepääsemisel tuleb läbida turvavärvad ning külastajate kotid otsitakse läbi. Istmevahed olid saalis nii kitsad, et täitsa piin oli istuda, kuigi tükk oli põnev. Kohtade otsimisega läks kohtutavalt aega, etendust algas umbes 20 minutit hiljem, kui välja oli kuulutet.

Hansapangas Šveitsi panga arvet avamas ja muid lugusid


Peale opositsiooni ja OMONi vahelisi madinaid toimub Moskvas teadagi ka muud põnevat. Ja näed-kuuled üksjagu jaburdusi.
Näiteks käisin reedel Hansapanga (oi, ma olen nende peale kuri, aga sellest kunagi teine kord) kohalikus kontooras. Mulle tuleb sinna arvele korteri üüriraha. Seal on mõnus käia, sest peaaegu kunagi pole järjekorda. Tellerite viisakus jätab küll soovida, aga noh Venemaa kohta isegi hea. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ajan siis oma telleriga rõõmsalt asju. Märkan, et kõrvaltelleri juurde on tulnud keegi noor mägede poeg. „Tere, ma tahaks Šveitsi pangas arvet avada!” alustab ta. „Mida??” vastab teller. (Tegelikult pole minu arust ilus jääda niimoodi klienti jõllitama, nagu see noor telleriplika tegi.)
„Arvet Šveitsi pangas tahan. Kas teie kaudu ei saa siis või?” oli mägilane veidi pettunud. Selgus, et ei saagi. See oli kliendile löök mis löök. Tundus, et ta oli Hansapangas pettunud...
Raha võtmine arvelt käib Moskvas nii. Kõigepealt kirjutab teller arve valmis, siis sa kirjutad alla, siis jookseb teller otsima maja peale oma ülemust, võtab sellelt allkirja, et tohib maksta küll, siis saad kviitungi, millega lähed kassasse, seal pead veelkord oma isikut tõendama – ja siis saadki raha.
Ma olen õppinud juba, et enne kassast lahkumist tuleb dollarid hoolega üle vaadata. Ei, mitte üle lugeda. Ega ei peteta. Üle vaadata tuleb sellepärast, et dollarid ei oleks soditud, kortsulised ega muidu kahtlase välimusega, sest hiljem on sellistest raske lahti saada. Ja minu korteriperenaine vaatab kõik dollarid alati väga tähelepanelikult üle. Vahest olen pidanud talle uued sajalised tooma. Aga need, mis ta on välja praakinud, olen Tallinnas kroonideks vahetanud. Venemaa ikka õpetab sind täiega rahasse väga lugupidavalt suhtuma. Aga mul pole see kunagi eriti tugev külg olnud paraku...
Reede õhtul sattusin ühe noore briti diplomaadi juurde peole. Umbes selline pidu nagu see Tallinna briti saatkonna, vist oli 1. sekretär korraldas vanasti Tallinnas Toompeal seal Hansu majas.
Rahvast oli suht väikeses korteris roppu moodi. Aga vanal olid kõik toiduvalmistajad ja joogivalajad tellitud ja puha. Ega ta oma raha eest, ma olen kindel, et ta saab sellised seltsiüritused teiste noordiplomaatidega kanda saatkonna kuludesse.
Nagu arvatagi võite, siis ilusaid devuškaid oli palju. Aga noh see nende jutt – üks, kes tutvustas ennast kui Audide müügiesindaja, kes müüb just diplomaatidele, hakkas seletama, et tegelikult saavad ka välisajakirjanikud tema kaudu autosid soodsamalt. Et miks mul autot pole ja kas tahan jne.
Palju huvitavama tuttava leidsin Vene MIDist. Sealt oli mitu noort kutti kohal. Kaks jätsid üsna libeda kala mulje, aga üks oli vägagi normaalse jutuga. Ta oli lõpetanud, nagu sellise karjääri puhul tavaks, Moskva rahvusvaheliste suhete insitituudi. Sealt värvatakse väga paljusid noori peale MIDi ka FSBsse.
Ta rääkis väga huvitavalt kuidas see FSB värbamine käib. Juba esimestel kursustel hakkab FSB peale käima. Ning mis kõige huvitavam, et kõige rohkem pidi verinoortele tudengikuttidele minema peale meelitamine, et kui tuled meile tööle, siis me teeme nii, et sa tutvud kohe paljude ilusate plikadega ja nad kõik hakkavad sind meeletult igatsema. Et sellega pole sul enam muret, saad plikasid nii palju kui tahad. Rõve värk!
Pidu oli tore. Selline – nagu üleval fotol - nägi maailm, õigemini Tverskaja uulitsa, välja, kui ma reede öösel peolt koju tulin :)))
Nädala plusspoolele jäid aga veel tutvumised paari põneva inimesega. Näiteks Garri Kasparovi abilise Marina Litvinovitšiga, kes töötanud ka Mihhail Hodorkovski abilisena. Näiteks Vjatšeslav Nikonoviga, kes on politoloog, kes teab väga hästi Kremli telgitaguseid ja tegelikke plaane ning kes ei armasta Eestit. Ta on Molotovi lapselaps...

Laupäev, aprill 14, 2007

Madin Moskva kesklinnas - OMON vers. Putini-vastased


Üsna absurdselt jõuline tegevus OMONi poolt, mitte väga rahvarohke, aga see-eest väga kirglik – need oleksid ehk Moskva tänaste Putini-vastaste meeleavalduste märksõnad.
Ma üritan kirjeldada tänast nö „Mittenõustujate marssi” kronoloogilises järjekorras. Kes tahab korralikku ajakirjanduslikku teksti, peab ootama esmaspäevase Päewaleheni.
Miiting pidi Puškini väljakul algama kell 12. Kui ma kuskil kella 10.30 paiku Puškini poole minema hakkasin, siis oli juba alates Triumfalnaja väljakust valvasid Tverskajal OMON-lased. See on umbes kilomeeter enne Puškini väljakut juba.
OMONlased olid ikka täisvormis, küll ilma relvadeta muidugi – ainult kumminuiadega. Aga peab ütlema, et oma selles kaitsemetega vormis ja kiivritega näevad nad ka päris karmid välja. Eriti kui sa kõnnid umbes kilomeetri jagu sisuliselt läbi nende spaleeri. Ma pole üldiselt eriti arg inimene (teatavasti ei oska ju lollid eriti midagi karta), aga kui seal niimoodi nende mornide pilkude all kõndida, siis selline üsna ebameeldiv ja veidi kõhe tunne tuli lõpuks peale.
Puškini väljak oli põhimõtteliselt suletud raudaiakeste ja OMONi kolonnidega. Liikuda sai maa-aluses tunnelis ja üks väike koridor oli jäetud ka teisele poole väljakut. OMONi vendi ja miilitsaüksusi oli ikka sigapalju. Lehed kirjutasid, et sisevägesid oli Moskvasse kokku toodud umbes 10 000. Justnimelt kokku toodud, sest ma nägin OMONi busse Tambovist, Orenburgi oblastist, Novgorodist.
Esialgu oli rahulik, kell 11.30 hakkas oma üritusega peale Kremli-meelne noorteliikumine Noor Kaardivägi. Aga selle vastu ei tundnud küll keegi huvi. Neid noorkaardiväelasi oli ka maksimum paarsada seal.

Kella kukkudes, ehk siis kell 12 seisin Tverskaja ja Bolšaja Bronnaja nurgal. Täiesti juhuslikult sattusin otse sündmuste keskele. Äkitselt karjus mingi OMONi jupijumal, et mehed võtame ketti. Silmapilkselt olid OMONikad tänava kinni pannud. Nende vastas seisis Garri Kasparov ja tema kaaslased.
Mõnda aega nõuti häälekalt, et minge eest ära. Karjuti „Dorogu, dorogu!”. Siis täiesti äkitselt OMON ründas ning ilge sahmimine läks lahti, rahvas lendas rüsinal peale. Korraga sõitis miski suur OMONi buss juurde ning osa rahvast lihtsalt visati bussi sisse. Pärast läks kisa lahti, et Kasparov ja temaga koos olnud võeti lihtsalt kinni ja viidi minema. Väga kiirelt ja profilt tegid igaljuhul.
Nojaa siis käis rüselemine edasi, rahvas oli kole kuri OMONi peale. Sõimas neid, need omakorda noppisid järjest selliseid just nooremaid mehi rahvasummast välja, jooksid neile 5-6 ligi, viisid lihtsalt bussi. Päris palju rahvast viidi minema. Sama värk käis teisel pool teed.

Siin fotol on ka näha, kuidas mingid noored kutid on OMONi kätte sattunud. Kes vastu hakkasid, neile anti armutult nuuti ja kolki.
Sinna keset kaost sattuda oli üsna vastik, sest ega ma ei saanud juhtida, kuhu ma lähen, see hulk lihtsalt kandis mind kaasa ja ühel hetkel viis mind peaaegu ninapidi vastamisi OMONikatega, kes seisid seal kumminuiad õieli käes. A õnneks peab ütlema, et OMONikad olid päris hea närvikavaga. Eks nad said ise ka aru, et nad peavad maksku mis maksab sellist suuremat konflikti ja löömist rahvaga vältima, muidu läheb asi käest ära.
Pärast seda kui Kasparov ja Co oli minema viidud, siis seal tänaval pingeline olukord kestis mingi 10-15 mintsa, siis hakati juba laiali minema.

Nii muuseas otsustas siis miilits kinni võtta neli transvestiiti (fotol), kes olid sinna kest teab kust kohast sattunud, ilmselt läksid täitsa rahulikult oma teed, aga kinni nad igal juhul nabiti. Rahvas hirnus ümberringi naerda ja miilits ei osanud nende transvestiitidega enam midagi peale hakata. Igaks juhuks aeti siiski ka nemad teiste juurde autobussi ja viidi minema.
Läksin siis Turgenevi väljaku poole, kus kell 1 pidi hakkama Kasparovi bändi miiting, milleks oli luba antud.
Paljud läksid Puškini väljakult sinna jala. Poole tee peal sõitis meist ootamatult mödöa suur OMONi kolonn ning Sretenka väravate kandis pandi tänav kahelt poolt kinni. Nii et enamus Turgenevi poole liikunud inimesi jäi kahe miilitsaketi vahele. Ja siis meid lihtsalt hoiti seal kinni! Kelle nägu ei meeldinud, selle toppis OMON aga oma autobussi jälle.Siit fotolt on ka näha, et lõpuks oli buss täitsa täis. Isegi ajakirjanikke võeti kinni.

Ma sattusin ka ühte kampa, mida hakati bussi poole ajama, aga mul õnnestus ühe omonika kaenla alt välja libisatada ning nad ei viitsinud minuga jamama hakata. Ma igaks juhuks karjusin ka neile, et ma olen žurnalist, käigu persse!
Selle viimase lisanduse peale läks omakorda üks teine omonikas väga närvi ja hakkas minu peale karjuma. Õnneks oli meie vahel raudaed (see oli kahe sõidusuuna vahel), ta ei saanud mind kätte, ja kui ta nägi, et ma hakkan teda pildistama, siis täitsa ootamatult tõstis ta kumminuia ning tahtis sellega virutada mulle vastu fotoaparaati, aga õnneks sain eemale hüpata.
Nii kaua hoiti rahvast seal ahelikus kinni, et kui meid lõpuks lahti lasti, siis oli Turgenevi väljaku miiting läbi. Jõudsin just lõpuks sinna. Seal oli umbes 3000 inimest.
Natsbollid üritasid tekitada midagi omonikate vastu, mitmest kohast üritasid nende ahelikku läbi murda, aga said ise peksa ning nende huvi rauges peagi. Noja siis asus OMON rahvast laiali lükkama. Neil oli lihtne taktika – võtsid rivvi, käest kinni ning suurest rahvapundist eraldasid nii ühe grupi inimesi ning siis lihtsalt ajasid selle grupi nagu lambakarja väljakult ära. Samal ajal mitu teist omonikate rühma tegi sama teiste gruppidega. Ja nii nad puhastasidki väljakut, ajades inimesi laiali. Väga efektiivselt tegid seda.
Tähelepanuväärne oli see, et OMONi tegutsemist saatis lakkamatu sõim ümberringi. Kõik sõimasid neid – vanad ja noored. Et kuradi fašištid, et kas teil häbi ei ole jne. Aga toore jõu vastu ikka ei saa ja kuskil kella 14 oli väljak puhtaks aetud.
Kuigi miitingud said läbi, siis sellest hoolimata oli veel umbes tund aega tagasi kesklinn paksult omonikaid ja miilitsat täis. Nagu revolutsioon käiks Moskvas. Aga tegelikult ikka ei käi küll. Enamus moskvalasi jätsid need tänased asjad üsna külmaks. Suur osa sattusid ilmselt täiesti tahtmatult selle mäsu keskele, sest Puškini väljak on üks rahvarohkemaid kohti üldse Moskvas.
Huvitav on nüüd õhtul vaadata,, kui palju Vene suuremad telekanalid sellele ruumi pühendavad.