Teisipäev, detsember 18, 2007

Kui vene naine kedagi armastab, siis kellega ta abiellub?

Täna, armas kuulaja, räägin ma sulle anekdoodi, mille kohta venelased arvavad, et sellised nad ongi. Õigemini vene naised. Ei tea..
Pärast laevahukku sattusid asustamata saarele hispaanlased, prantslased, inglased ja venelased. Igast rahvusest oli kaks meest ja üks naine.
Kui tuli kätte aeg hakata naisi jagama, tegid hispaanlased duelli. Mõlemad mehed said surma, aga naine viskus suurest ahastuses kaljult merre.
Prantslased otsustasid elada kolmekesi koos. Ning olid õnnelikud.
Inglise mehed elasid eraldi ja läbi ei käinud, sest keegi polnud neid üksteisele tutvustanud.
Vene naine oli aga armunud ühesse mehesse, aga abiellus teisega. Kokkuvõttes olid kõik kolm õnnetud.

Moskva tänavatele on ilmunud Puustusmaa esimesse kinolevisse jõudva filmi 1814 plakatid. See on see film Puškini noorusest. Plakatil on filmi võtmestseen,kus Puškin võitleb oma koolikaaslasega. Miks see võtmestseen on, seda minge ise vaatama – Tallinna kinoplazasse peaks see jõudma jaanuari keskel. Mina olen juba näinud. Täitsa huviga vaadatav asi. Kaunis film, rohkem selline noortefilm. Moskvas on homme esikas.
See tüdruk, seal plakati allservas on väga tähelepanuväärne. Esiteks on ta üks ägedamaid vene noori näitlejannasid, Emilia Spivak. Teiseks on teda filmis näha vaid paar mintsa, aga vean kihla, et see on filmi üks meeldejäävamaid stseene – Puškin joonistab tema alasti kehale värsse.
Punasele väljakule toodi täna kuusk, aga ma ei viitsinud seda pildistama minna. Kuusk on väärikas – 33 meetrit ja kaalub kümme tonni. Kuusele riputatakse 1300 ehet, 2500 lambikest ja 1,5 kilomeetri jagu vanikuid. Siin ikka kui tehakse, siis tehakse!

Esmaspäev, detsember 17, 2007

Putinit mõnitavad fotolavastused, huvitav mis kunstnikust saab?

Moskvas lööb tiba laineid kunstnik Andrei Budaev. Sellega, et riputas Maneežis toimuvale iga-aastasel „Art-Maneež” kunstilaadale üles oma suured fotolavastused. Poliitilised fotolavastused. Pani peamiselt Putinit ja teisi Vene tuntud poliitkuid, aga ka Lääne poliitika ässasid igasugu jaburatesse või siis religoosetesse stseenidesse. Näeb lõbus välja ning rahvas jookseb tormi tema fotosid vaatama ja kalendreid ostma. Iseenesest muidugi kulunud nali, aga ikkagi väga lõbus. Eriti praegusel Venemaal. Näis, mis tast saab. Eks jätkem nimi meelde.
Ma käisin täna, laada viimasel päeval tema pilte vaatamas. Leidsin võib olla isegi seose Eestigagi! Vaadake tähelepanelikult seda pilti „Moskva-Helsinki-Brüssel”. Selge, et ta on võtnud foto Soome igasuvistelt naisekandmise võistlustelt ning pannud Putini, Bushi, Perssoni jt näod lihtsalt jooksjatele otsa.


Aga vaadake mis dressi Putin kannab! Minu arust on tal jalas Eesti koondise dressi püksid. Mina olen vähemalt näinud Erki Noolt sellises Sydneys kulda võitmas. Elik on võimalik, et Putinil on kellegi Eesti mehe keha, käed ja jalad. Keegi vendades Uusorgudest, või kes need kuulsad naistekandjad meil olid, teeb Putinile keha. Samas jah, dressi ülaosa nagu viitaks jällegi sommidele – Itä-Savo... No olgu, vähemalt on lõbus pilt.
Panen siia veel paar vahvamat fotolavastust üles.


Nii, siin mängib Kasparov vangikongis (alles hiljuti ta sinna ju 5 päevaks pandi) kindralitega malet.


Siin vahetavad Putin ja Brežnev vastastikku aukirju nagu seltsimehed kunagi. Tagant passivad Zubkov ja Grõzlov.


Aga siin on Peremees ise oma Järeltulijaga nagu Rooma valitsejad. Ja loorberipärg on juba Winnie Puhi (kes on muide kõigest 162 senti pikk, Putin ise om maksimum 170 senti – nii et lühikesed mehed valitsevad Venemaad alates kevadest) peas.


Ja selline näeb Sotšis tulevikus välja Peremehe pronksskulptuur.

Pühapäev, detsember 16, 2007

Metroost, 80-ndate tagasitulekust, Urmas Otist ja "glamuursest kirjandusest"

Mulle meeldivad Moskva metroos kohutavalt tädid ja onud, kes istuvad putkas ja valvavad korda eskalaatoritel. Neil on nii põnev töö! Põhiline on, et neil kangid, mis panevad jooksva lindi vastavalt tahtmisele (ilmselt küll vajaduse järgi) edasi või tagasi liikuma. Mõtle, kui lõbus oleks vahetada eskalaatori suunda näiteks siis, kui inimesed sõidavad alla ning sa paned lindi hoopis üles jooksma! Kui palju lõbu ja nalja saaks! Kahjuks nad vist kunagi ei tee seda. Moskvas hinnatakse üldse nalja vähe. Igapäevaelus.

Need valvuriputkad on tõelised ajamasinad. Masinad minevikust. Kui sinna sisse kiigata, siis seal pole minu arust grammigi elektroonikat. Kõik puha mehaanilised kangid ning telefonid. Kaks-kolm ilma kettata telefoni kuhugi konkreetsesse kohta helistamiseks. Võimas. Metroo peab olema nii usaldusväärne, et miski nii kahtlase asja nagu elektroonika hooleks seda usaldada ei saa.
Vahel need valvuritädid – ja onud karjuvad ka oma valjuhääldajasse. Et ärge seiske vasakul poole, laske inimesed läbi. Või et eskalaatori astmetel ei tohi istuda. Aga tavaline vaatepilt on see, et valvur vahib lihtsalt kalapilguga tundide kaupa, pea kuklas, üles. Sest nad on alati eskalaatorite suhtes allpool. Alati on nad vanemad inimesed. Ilmselt see töö pole siiski nii väljakutsuv, kui pealtnäha paistab.
Täna nägin raamatupoes nimega Moskva esimest korda Eesti autori raamatut. Siiski avaldatakse siin metropolis ka Eesti kirjandust vene keeles, kui nii võib öelda. Arvake ära, kes see oli? Urmas Ott ja Playback. Paras tellis ja hind 1150 rutsi (506 krooni). Üsna luitunud nägi see raamat siiski välja, ilmselt juba kaua maganud seal riiulil.
Raamatupoes märkasin toreda nimega osakond – glamuurne lugemine. Umbes nagu Vene kirjandus, tõlkekirjandus, luule on eraldi riiulid. Glamuurne kirjandus on nüüd ka siis eraldi kirjandus, võtke teadmiseks.
Venemaal on nüüd taas tekkinud klass inimesi, kes on nevõiezdnõie ehk siis, keda riik ei luba välismaale sõita. Nagu Nõuka-ajal. Lihtsalt lennujaamas ei lasta sind üle piiri ja kõik. See nädal oli kaks juhtumit . Kõigepealt ei lastud Garri Kasparovi abikaasal koos tütrega üle piiri sõita ning seejärel oli sama nali ühe Kremli-suhtes kriitilise noorteorganisatsiooni juhiga (see kutt on tänaseks juba kuidagi illegaalselt Londonisse põgenenud, ikka saab nii järelikult). Lihtsalt miilitsa astub pärast check-inni ligi, tõstab furaškat ja teatab – sorry, aga ei sõida te kuhugi. Tipa-tapa koju tagasi.
See tuletas mulle meelde, kuidas üks mu tuttav rääkis ühest seltskonnaüritusest Moskvas, kus intelligentsemad inimesed olid tõsimeeli arutanud, et huvitav, kas 1937. aasta repressioonide aeg tuleb tagasi? Mina küll ei taha uskuda. Kuigi tublid 80-ndad paistavad küll ajaloo teki alt nina välja pistvat...

Metroost veel. Seal häirib mind juba ammu üks reklaam. Nimelt selline, kus tänapäeva üks kuulsamaid profipoksijaid, Vene koletis Valujev reklaamib... viina! Annab ikka tulla selle peale, et panna sportlane, noorte eeskuju, viina reklaamima. No muidugi, Valujev on selline mužik et anna olla. Aga eks sellelt fotolt on ka näha, et peakene pole selle mehe peamine tööriist.
See nädal ilmus mul kolm lugu novembrikuisest reisist Tšuktsimaale. Kes tunneb huvi, panen siia lingid – sotsialismist Abramavotši-moodi, põdrakasvatajate elust tundras ning kullakaevandamisest.

Järjekordne foto ka magajatest Moskvas. Kerjused kesklinnas Mjasnitskaja tänaval. Stiil on huvitav taas, kummargil magamine. Õnnetud inimesed, õues oli 2-3 kraadi külma...

Laupäev, detsember 15, 2007

Mihhalkov tegi suurepärase filmi inimeste vastutusest

Vaatasin lõpuks ära Nikita Mihhalkovi viimasel filmi 12. Kuigi Mihhalkovi poliitiline tegevus on nagu ta on, siis režisöörina on ta endiselt suur meister, peab tunnistama.
Film on üsna ühiskonnakriitiline, nagu on kombeks öelda. Näiteks Venemaal vohava natsionalismi vastu. Mõnele ehk tundub, et see on kuidagi vastuolus Mihhalkovi praeguse riigitruuduse ja Putini poliitika kiitmisega. Tegelikult ei ole, sest Mihhalkov on kriitiline just sisemiste asjade vastu Venemaal, mis Vene ühiskonnas sisemiselt valesti on.
Minu jaoks on filmi üks võtmelauseid see – et kui suured ei hoolitse väikeste (inimeste) eest, siis väikesed on sunnitud elama oma seaduste järgi ehk teevad ükskõik, mida et ellu jääda. Ja teine lause see – imestasime, suitsetasime koos, sõimasime ja kirusime, rääkisime õigust...ja pärast läks ikka kõik edasi nagu seni. See on päris täpne kirjeldus Venemaal valitseva korralageduse kohta.
Filmist saab päris hea sissevaate tegelikku Venemaa ellu. 12 vandemeest, kes peavad otsustama, kas üks tšetšeenist poiss on tapmises süüdi või mitte, räägivad igaüks väga kihvtid lood. Ja veel kuidas räägivad – kõik 12 on kahtlemata Vene tippnäitlejad ja esitavad oma rollid suurepäraselt.
Süzee on nagu ikka 12-s, algul on ainult üks vandemees kohtualuse süüditunnistamise vastu, lõpuks ainult üks poolt. Lõpp on selline, et lääne vaataja jaoks on ta ehk teravmeelne, aga mulle tundub, et vene vaataja jaoks mitte....kahjuks. Moraal on selles, et vangis ehk süüditunnistades elaks see tšetšeeni poisike kauem kui vabaduses, kus ta suure tõenäosusega kiiresti maha lüüakse.
Inimesed on nagu alati sõnades õilsad ja õiguse eest väljas, aga kui asi läheb konkreetseks, seda õilsust ja õigust tuleb tegudega kaitsta, siis..... Ma usun, et paljud tunnevad filmi lõpus ebamugavust. Ma ise ka, eriti! See on film suurest vastutusest. Et me peame vastutame palju rohkemate asjade eest, kui me tahaksime, kui meil oleks mugavam.
Lõpuks mõistavad kõik ikkagi poisi süütuks, otsustavad sellega tema saatuse, vabastades samas iseennast vastutusest. Absurdselt kõlab, aga nii on. Filmi lõpus on tiitrid: „Seadus on üle kõige, aga kuidas olla kui halastud osutub seadusest ülemaks.”
Aga veelkord, suurepärased näitlejatööd ja suurepärane film. Aga kuidagi kummaline oli jälle see, et Mihhalkov endale jättis rolli, kus ta ise sai mängida sellist pooljumalat, kõige suuremat otsustajat, kõige targema ja läbinägelikuma rolli.
Üldse mulle tundub, kuigi ma pole üldse mingi filmisepts, et Vene filmil on see aasta väga hea. Ma olen ikka näinud väga palju häid filme. A võib olla me lihtsalt Eestis ei tea, ja mina varem ei teadnud, et Venes tehakse endiselt palju häid filme ja lihtsalt Eesti levisse jõudis ja jõuab mingit kahtlast kraami. Sest tegelikult on enamus häid filme ka Venes läinud tühjadele saalidele. Need,mis mulle on meeldinud, on enamus sellised väga kunstlilised, arthouse-tüüpi asjad.

Reede, detsember 14, 2007

Eestlastest seoses Puškini ja Bradburyga ning kuidas mulle 2000 dollarit pakuti

Väike vabandus mu headele blogi-lugejatele väikse pausi pärast. Vahepeal sai lihtsalt veidi kõrini kirjutamisest, sattus teist kuidagi palju olema...
Käisin vahepeal paar päeva Piiteris. Vaatamas Andres Puustusmaa Venes tehtud filmi Puškini noorusest lütseumis Tsarskoje Selos – 1814. Ilmselt olen üks vähestest, kes Eestis seda filmi on näinud. Ametlik esikas on sellel filmil üldse alles 25. detsembril Piiteris koos uhke peoga restoranis.
Väga vägev ja muljetavaldav on näitlejate koosseis filmis - Bogdan Stupka, Fjodor Bondartšuk, Igor Tšernevitš, Sergei Garmaš, kõik need on Vene filmimaailmas, ja ka Euroopas väga tuntud tegijad. Ei tea, kas üldse peale pärast Liidu lagunemist on üks Eesti režisöör nii tuntud näitlejatega filmi teinud. Väga kihvtid on ka noored kutid, kes mängivad Puškinit ja tema kaaslasi. Pärast filmi vaatamast käisin kõrtsus jutustamas Puškinit mänginud Stas Belozerovi ja noore Kühhelbeckeri osatäitja Ivan Martõnoviga. Järgmisel nädalal kirjutan sellest. Ja sellest, kuidas film oli!
Eesti tegijad on detsembri lõpus Venemaal hinnas. Esmaspäeval käisin vaatamas, kuidas Elmo Nüganen ja Adolf Shapiro proovi tegid. Nüganen mängib nimelt siin Moskvas esimese Eesti näitlejana teatris pearolli, isegi Liidu ajal ei juhtunud sellist asja.
Etenduseks on Bradbury 451 Fahrenheiti. Kes raamatut on lugenud, võib ise aimata, kui aktuaalne see praegu Venemaal on. Shapiro paneb ikka väga valusalt sellele, mis Venes praegu toimub, vastu hambaid. Ning teeb seda eestlase abiga!
Bradbury: „Kui te ei taha, et inimene ennast poliitikaga vaevaks, ärge näidake talle, et igal küsimusel on kaks külge.” /---/ „Inimesi ei saa vägisi kuulama sundida. Nad peavad kord ise selle üle järgi mõtlema hakkama, mis on juhtunud.”
Tegelikult on Bradburyl seal raamatus palju suurepäraseid mõtteid. Üks neist on mulle viimastel päevadel iseäranis hakanud meeldima. Et millestki üldse aru saada, selleks on vaja aega. Palju vaba aega, et lihtsalt mõtiskleda. Näiteks loetu üle, nähtu üle. Lihtsalt vaba aega.
Ka sellest tükist ma kirjutan järgmisel nädalal. Minu arust peaks ka Pealtnägija tulema sellest midagi tegema siia enne esikat, mis on 21. detsembril.
Tänane uudis on see, et omanikud otsustasid kahjumile viidates kinni panna nädalalehe Moskovski Novosti. Mul on sellest väga kahju, kuigi nad olid näiteks varjamatult Eesti ja Baltikumi vastalised. Selle eest ilmusid seal väga head peatoimetaja Tretjakovi kolumnid. Jah, Tretjakov on ise ka üsna Putini-meelne, aga minu arust on ta üks väheseid, kes üldse jagab ja teab, mis Kremlis toimub. Ja vahest on ta ka üsna kriitiline toimuva suhtes, nt teles toimuva asjus.
Tretjakov oli ka üks väheseid, kes Medevedevi kandidaadiks nimetamist ette ennustas. Nimelt kirjutas ta umbes kaks nädalat enne duumavalimis, et kui Putin saab kobeda tulemuse, siis tuleb suht nõrk ja läänele meeldiv kandidaat Medvedev, aga kui Putin saab valimistel sita tulemuse, siis pannakse presidendiks pistrik Ivanov. Tretjakov kirjutas õigesti. Nagu, muideks, ennustas taas täppi Venemaa tuntuim astroloog Globa.
Medevedevist ka kaks lauset. Minu arust meenutab see kõik veidi maffiafilme ja Puzo romaane. Klannipealik peab ajutiselt ärist eemalduma (ütleme, et ravile minema pikaks ajaks). Et mitte oma poegi (ehk siis Vene praegustes oludes erinevaid klanne) mitte tülli ajada, paneb ta „firmat” ajutiselt enda asemel juhtima oma juristi, kes pole ühegagi poegadest otseselt seotud, vaid alati kuuletunud otseselt suurt pealikku. Umbes nagu Ristiisas oli see Tom, kui ma õigesti mäletan. Või siis teine võrdlus – ärimeestest-poliitikud ju ikka aeg-ajalt annavad oma aktsiad nö hoiule oma juristi kätte.
Sisetunne ütleb, et Medvedevi kui kandidaadi välja käimisega pole show veel läbi. Mäletate, kui oli Putini see hiidpressikas tänavu jaanuaris, siis ta korrutas kaks korda, et tulevad tõelised valimised ja tulevad kandidaadid...
Lõpuks lõbusamat ka Moskva igapäeva elust.
Mul on siin üks naisterahvast riigiametnikust tuttav tekkiv. Ta tunneb sigapalju inimesi, kõiki ta teab, kelle kohta küsida. Ükspäev rääkis mulle just pikalt Surkovist. No vot ja ükspäev ta helistab mulle. „Kuule, kas sul on siin inglastest ajakirjanikke tuttavaid, mul oleks üks lugu neile pakkuda?” No andsin mõned numbrid. Paar päeva läks mööda, helistab tagasi. „Kuule, nad ei võtnud vedu. Aga mul oleks väga vaja, et keegi hea raha eest avaldaks kuskil Briti lehes artikli ühest Kasahhi oligarhist, kes tahab just saada Inglismaal elamisluba. Kui aitad, siis saad 2000 taala!”
Vot siuke pakkumine! Eesti ma pole oma 14 aastase karjääri jooksul kordagi midagi sellist kuulnud. Või pole mulle lihtsalt pakutud? Kardan, et Eestis lihtsalt ei liigu sellised rahad mustas PR-äris. Ja kas enam üldse Eestis eriti tegeldaksegi musta-PR-iga nii väga. Aga selle tuttava saatsin viisakalt pikalt.
Viimasel ajal on Venes trend patriootlike rokklaulude tekkimisele. Ma olen viimase poole aasta jooksul neid mitmeid kuulnud, näiteks bände, kes on lausa pühendunudki patriootliku roki kirjutamisele. Viimase aja „säravaim” selline produkt on Oleg Gazmanovi „Novaja Zarja”. Gazmanov on muidugi ka vanasti palju patriootlikke laule teinud, eriti ohvitseridest.

Esmaspäev, detsember 10, 2007

Kolm kuud varem tänastes terroripaikades Põhja-Kaukaasias

Põhja-Kaukaasias on kolme viimase nädala jooksul juba kaks autobussi õhku lastud just nendes kohtades, kust ma augustis sealkandis kolades läbi sõitsin. Kokku on kahes lõhkekeha plahvatuses hukkunud kaheksa inimest. Loodetavasti kohtu seadus seekord ei kehti.
Viimane pauk kahe hukkunuga (17- ja 22-aastane tüdruk...) juhtus eile õhtul Stavropoli krais Nevinnomõski linna bussijaamas, kus vastu taevast lasti Pjatiogorsk-Stavropol liinibuss. Isegi olen seal jaamas bussi oodanud, kui käisin seal lähedal asuvast eesti külast Allmäest lugu tegemas.

Selline mittemidagiütlev koht, nagu neid Venemaa täis on. Bussijaam jäi kõige rohkem meelde sellega, et minu buss Naltšikisse pidi väljuma vist kell 15. Juhuslikult läksin veerand tundi varem välja ja vaatan, et Naltšiki kirjadega buss hakkab just peatusest välja tagurdama. Jooksin vehkides bussile järele ja sain peale. Bussijuht lihtsalt ütles, et tal on kiire!! Reisijatel on ju muidugi aega küll, oodaku järgmist bussi next päev, eksole. Ja selline nägi see tore bussijaam seest välja.
Novembri keskel lendas liinibuss vastu taevast Kabardiino-Balkaaria ja Põhja-Osseetia piiril, kui ta peatus miilitsa kontrollpunktis. Seal sai kuus inimest surma. Olen seda kontrollpunkti ületanud kaks korda. Kui Beslanis käisin.
Dokumente kontrollitakse seal. Kummalisel kombel keegi minult dokumente ei küsinud, kui läksin mikrokaga Belsani. Tagasitulles oli vähe erutavam. Siis ma hääletasin ühtede tšetšeenide peale ning meie dokumente uuriti erilise põhjalikkusega, ikkagi eestlane paaris tšetšeenidega – eriti kahtlane. Ma olin kindel, et vähemalt tuleb jama, sest mul polnud registrattsiooni ega midagi, aga siis läks üks tšetšeenidest õiendama ning miski nipiga saime dokumendid kätte.
Ei paista sealkandis vist erilist rahu kuskilt. Iga hetk võib sul viimane olla. Peab vist oma järeldused tegema ning igaks juhuks bussidega mitte enam sõitma seal.

Pühapäev, detsember 09, 2007

Lapsed toetavad ka lõpuks Kremli. Kas tuleb ka emade-organisatsioon?

Trumm mürtsub siin täie hooga. Selle nädala hitt oli Putini-truu laste- ja noorteorganisatsiooni „Miškad” (Karumõmmid) loomine. Nutikas on see, kes saab aru, et selle taga on Našide-liikumine mängus. Mõmmid ilmusid esmakordselt lagedale reedel, kui Našid korraldasid Punase väljaku lähedal piraka demo Putini valimisvõidu toetuseks.

Miškad nimetavadki ennast nii – laste- ja noorte liikumine, mõeldud 8-15-aastastele. Nende nö kasvtajad on Našide komissarid. Mis omakord näitab, et selge, mis suunas neid kasvatatakse.
Mõned on juba siin kommenteerinud, et kui Našid on selline uus-komsomol Venes, siis Mõmmid on uus-pioneerid. Ei ole kindel, kas see paralleel on täpne, aga noh eks välismaale on lihtsam just selliseid võrdlusi müüa. Võin kihla vedada, et paljud välisajakirjanikud hakkavad neid just selliselt nimetama.
Üks mu tuttav Moskvas, selline hästi dissidentliku meelega, ironiseeris juba, et peaks oma 9-aastase poja Miškadesse panema, et tal elus kõik libedalt läheks edaspidi... Õnneks on siiski alternatiiv veel teha karjääri äris, lisas ta mõne hetke pärast.
Kui ma Našide jutust õigesti olen aru saanud, siis põhimõte Miškade organiseerimisel on haarata lapsi hoovide kaudu. Üks õu, üks rakuke. Selline hoovipõhine struktuur. Mitte klasside või koolide kaupa.
Miška-juhtide struktuur on väga lõbus. See, Našide komissar, kas organiseerib Miškade gängi kümnes hoovis, saab juhi nimetuseks „jääkaru”. Miškade kõige kõrgem komissar kannab aga nimetust „pruunkaru”. Mis on veidi imelik, sest jäärkaru on ju teadaolevalt suurem ja tugevam ilmselt kui pruunkaru.
Rohkem tegutsevad Miškad seni regioonides. Moskvas pole neid näha olnud, välja arvatud see üritus Punasel väljakul. Ja nagu Našid kiitlevad, siis on vanemad provintsilinnades väga rahul, et nende lastega tegeletakse. Mis võib ka jumala tõsi olla, sest seal on meelelahtutuse ja tegevusega kitsas käes. Našid on nutikad, nad teavad, et provintsilapsi on Venemaal kõige lihtsam haarata ja neile juba noorest east õpetada „mida vaja”. Našide suurim toetajaskond on ka ju väljapool Moskvat ja Piiterit. (Muide – nagu ka võimuparteil Ühtsel Venemaal.)
Miškad on juba jõudnud teha ka pöördumise Putini poole. Selles nad kutsusid üles VVP-d hakkama nende liikumise juhiks, sest „ta on ju peamine „Miška Venemaal”....

Siin fotol on liuväli Punasel väljakul. Ei ole odav. Üks seanss, poolteist tundi, maksab õhtul täiskasvanule nt 350 rutsi + uisud laenutusest 200 rutsi, kokku 550 rutsi (250 krooni). Liuvälja taustaks on GUM, mis on ennast tõeliselt värviliseks teinud. Päris uhke vaatepilt pimedas. Muideks, rahvast ma ei ole seal katokil palju näinud. Palju rohkem rahvast, kui uisutab, vahib niisama poortide tagant uisutajaid ja elab neile kaasa.

Reede, detsember 07, 2007

Kahekesi aastavahetust veetma 70 000 krooni eest


Tverskaja peal on uhke slogan, et Turandot kutsub aastavahetust veetma. Turandot on Moskva vist kõige kallim resto. Helistasin huvi pärast Turandoti. Vip-tsooni maksis pilet ühele, kordan ühele inimesele 80 000 rutsi (35 200 krooni). Nö keskmine pilet maksis 55 000 rutsi (24 200 krooni) ühele. Kõige odavamad piletid, nurgalaudadesse maksid kõigest 23 500 rutsi (10 500 krooni) ühele. See on juba päris odav, eks. Seda saab juba lubada.
Veel rahast ja moskvalaste elust.
Kahetoaline korter Moskva äärelinnas. Peldik on samasuur nagu tikutops ehk siis nii väike, et sa ei saa ennast seal ümbergi pöörata. Kartongist seinad kulunud tapeediga. Akendest tõeline industriaalne vaade angaaridele ja torudele.
Hiljuti kirjutas Komsomolskaja Pravda, et sellise korteri eest tuleb kuus maksta 35 000 rubla kuus! See teeb üle 15 000 krooni.
Üksi sellist korteri keegi üürida ei jaksa. Nii elatakse seal suure kambaga. Suures toas elavb noorpaar, Petja ja Nataša. Nemad maksavad 20 000 rutsi kuus. Väiksemas toas elab kolm inimest: Nataša oma sugulase Lena ning kolleeg Olesajaga, kõik töötavad mänedžerina kuskilt trükikojas. Plikad maksavad kümmme kilo kuus. Aga köögis magab tekikoti sees Nikita, Olesja klassivend ja ööklubi DJ. Tema maksab kõigest viis kilo.
Siis jäi veel silma üks küsitlus, mille järgi kolmandik moskvalasi sõidab tööle rohkem kui tund aega (kaheksa prossa sõidab koguni 1,5-2 tundi). Edasi-tagasi siis kaks kuni kolm tundi iga päev.
Praegu, kui ma siin kirjutan, siis ajavad mind närvi ukse taga koridoris kõõlujad. Kuradid teevad seal suitsu ja mölisevad juba pool tundi. Aga kostab hästi. Tõeline seltsielu käib siin koridorides. Tüüpiline. Õnneks on mul siin siiski viisakas maja, seda juhtub harva. Aga äärelinnades on koridor vist üks oluline suhtlemise koht. Odavam kui kõrtsus, aga sama soe.
Putini prejomniku saladus on ka nüüd lahendatud. Venemaa tuntuim astoroloog Pavel Globa ennustas, et selleks saab kas peaminister Zubkov või tema asetäitja Dmitri Medvedev.

Kolmapäev, detsember 05, 2007

Kremlis, vanas EKE Projekti majas

Täna käisin Kremlis. Tegin intervjuud Putini pressisekretäri esimese asetäitja Dmitri Peskoviga. Ta on Kremli põhiline kõnetoru. Pressisekretär Gromov ise kommenteerib avalikkusele asju väga harva, ainult tähtsamaid sündmusi. Aga põhiliselt ikka Peskov.
Rääkisime valimistest, miks Lääs Venemaad "kiusab", millal Lenin platsilt ära viiakse jne. Peatselt saab Päewalehest lugeda. Päris huvitav oli.
Peskov jättis hea mulje. 40-aastane, Kremlisse selle koha peale tuli 2000. aastal Vene välisminnist ja läheb ära koos Putiniga. Pesueht diplomaat, mitte PR-töötaja. Ütles, et talle endale oli ka üllatuseks, et pressiesindaja töö peale saadeti MIDist.
Varem olin tööasjus ainult korra Kremlis käinud, siis kui jaanuari lõpus see Putini kuulus maratonpressikas oli.
Intekas toimus õhtul, kella kuue paiku. Spasski kellatorni all mind juba ootas sotrudnik. Tema viis mind kohale, ootas kogu inteka aja ning viis pärast uuesti Kremlist välja. Üksi ei ühtegi sammu.
Hoonesse, kus Peskov kabinet, minnes võeti mobla ära. Kui võtsin taskust diktofoni, siis valvur vaatas mu saatjale küsivalt otsa, kas võtan selle ka ära? See vastas otse ja tuimalt – loll, see on ju diktofon, kuidas ta tööd siis teeb? Jäi alles.
Sõitsime liftiga 3. korrusele. Kõik, alates liftist, oli ehe Nõuka-sisustus, ehe kompartei maja. Seest nägi välja nagu tüüpiline EKE Projekti ehitatud nomenklatuuri maja. Samasugune pruun puu-imitatsiooniga mööbel. Vähemalt kümme aastat polnud mingit remonti tehtud.
Kuni peskov vabanes, pidin kümme minutit koridoris ootama. Ei mingit istet ega teed-kohvi. Sellist nurgataga ootamist pole varem Moskvas kohanudki. Aga kabinet oli ilus ja avar. Kummaline, aga Putini suurt portreed ma kuskil seina peale ei näinudki. Võib olla kolivad juba?
Homme oodatakse Moskvas Punasel väljakul taas Našide suurüritust, vähemalt 30 000 noort. Kremli ümbruses suletakse kõik tänavad. Koos Našide on ürituse organiseerijatena kirjas laste- ja noorteliikumine Miškad. See on mingi uus asi, varem pole kuulnud. Uus komsomol juba on Našide näol. Huvitav, kas Kreml on nüüd loonud oma pioneerimaleva ka?
Huvitav avaldus tuli ka Eestist. Välisminister Urmas Paeti sõnul võivad Eesti majanduse kohta levivad kuulujutud Eesti kuvandit negatiivselt mõjutada. Paet oli nõus Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallasega, kes ütles Päevalehele antud intervjuus, et praegused majandusvõbelused kujutavad tõsist ohtu Eesti mainele ning ametkonnad peaksid selliste meeleolude hajutamiseks plaani tegema. “Selles osas on Siim Kallasel kindlasti õigus, et igasugused kuulujutud paratamatult võivad kuvandit mõjutada ja mingisuguseid põhjendamatuid hirme tekitada,” rääkis Paet pressibriifingul.
Huvitav-huvitav, kuulujutud „majandusvõbelusest” mõjuvad Eestile kahjulikult ja Paet tunnistab seda, aga kui Eestit rünnatakse Läänes avaldustega, et me oleme fašistlik riik jne, siis teevad alati meie poliitikud näo, et see pole midagi. „Meie Lääne partnerid teavad, et see pole nii ning ei usu neid jutte,” umbes nii ütleb tavaliselt Paet ning seletab, et selliste avalduste peale pole mõtet erutuda, et ega need Eestile mingit kahju ei tee. Nüüd on siis meie Lääne sõbrad äkki nii lollid, et ei tea kuidas „Eestis asjad päriselt on”.
Äkki on osa tõest selles, et ilmselt kahjustavad (aga ei ole tõesed) Eesti mainet mõnevõrra siiski ka need poliitilised avaldused, aga Eesti poliitikud tahavad rahvale näidata, et pole hullu ühti. Siis ei pea ju ka rabelema, et seda mainet parandada.

Teisipäev, detsember 04, 2007

Kes tahaks olla üllas prints ja päästa Lenini mausoleumist?

Raporteerin, et Lenin on ilusti alles oma majas Punasel väljakul. Täna oli veidi aega päeval, mõtlesin, et teen selle triki ära ja vaatan seltsimehe üle. Peab ütlema, et mausoleum jättis ise palju vingema mulje kui kodanik ise.
Lenini rümp lebas seal klaaskirstus nagu Lumivalgeke kunagi. Ainult, et kes teda suudelda küll tahaks? Ei usu, et kellelgi isu oleks. Seda enam, et ta nägi välja nagu miski villane labakinnas – isegi tema nahk ei tundunud enam päris olevat. Justkui oleks Venemaa vahvad käsitöömeistrid üritanud võimalikult inimesesarnast nukku teha. See on neil muidugi välja tulnud. Inimese keha seal küll enam ei leba. Kahjuks ei tohitnud fotokat kaasa võtta.

Aga mauseoleumist. Esimene tunne sinna sisenemisel on õõvastav, astud ikkagi teise inimese kirstu ju, surnu koju. Aga nii see peabki ju olema, surnu kodu peabki kole koht olema ja hirmu tekitama. Selles mõttes arhitektile ja ehitajale 5+.
Iga mõne meetri taga seisis rohelises ürbis sõdur-valvur. Küll võib ikka mõnus töö olla seal maa-all surnu juures seista. Iseenesest pole mauseoleum suur, Leninil pole üle ühe toa ju enam vaja. Lähed uksest sisse, keerad kohe paremat kätt trepist alla ning oledki väikses saalis, mille keskel kõrgendusel seisabki klaasist kirst. Astud trepist üles ja saadki onu Leninile otsa vaadata. Nagu poes lihaleti ees. Aga kaua vaadata ei saa, sest nagu seisma jääd, hakkab rohelises vormis nooruke sõdur sisistama – minge edasi, ärge seiske! Kah huvitav reegel, peale minu pole sel hetkel all saalis ühtegi külastajat.
Trepist uuesti all, siis uuesti üles mööda pikemat treppi ja oledki väljas. Kõik see võttis aega umbes paar minutit!
Pääs mausoleumini võttis palju rohkem aega. Esiteks ei lubata sinna kaasa võtta kotte ega fotokaid, ka pildistavaid moblasid mitte. Need tuleb ajaloomuuseumi nurgas asuvasse hoiupunkti anda 30 rutsi eest. (mausoleumi pääs iseenesest on tasuta.) Siis ootab sind metallidetektor. Edasi jalutad mööda Kremli müüri. See on vähemalt huvitav, loed nimesid. Ma ei teadnudki, et sinna on ka paras ports välismaalasi maetud – igasugu välismaa revolutsionääre nagu McArthur, John Reed, Kuusinen jne.
Kõige tähtsamatele nagu Brežnev, Stalin, Frunze, Andropov, Kalinin jt on püstitatud eraldi skulptuurid (vähemtähtsamatel on lihtsalt plaat müüris), mis on ilmselt suht hiljuti valmistatud, sest nad on kõik ühesugused ning päris värsked. Eemalt paistab kõigi nende monumentide ja plaatide ees värsked punased nelgid. Huvitav, kas neid käiakse iga päev sinna värskeid panemas? Tuleb välja, et ei. Tegelikult on need platsmassist nelgid! Koonrid sellised.

Mausoleumsit väljudes ootab mind ees veel üks atraktsioon – kuidas hoiupunkti antud kott kätte saada. Pealtnäha lihtsa ülesande – minna ja see ära võtta – teeb keeruliseks see, et duumavalimiste järgses tont-teab-mille-kartuses on Punane väljak sisuliselt ümber piiratud. Metallist aiad ees, kümnete kaupa miilitsaid ja sisevägede sõdureid, lisaks veel Nashid tolgendamas. Väljakule – kus on lõpuks avatud uisuväljak - saab ainult paarist kohast ja väljakult ära ka ainult paarist kohast. Aga mitte samadest kohtadest. Seetõttu ei saa ma sealt, kust ma mausoleumi tulin, enam välja, kuigi kotihoiuni on sealt loetud meetrid, vaid pean vantsima 20-minutilise ringi Teatri väljaku ja Ohhotnõi Rjadi kaudu. Ei viitsi seletadagi kui absurdne see on, sest selliste asjadega harjub siin ju ruttu.
Kinos satuusin vaatama sellist filmi nagu Russalka. Kui seda millegagi võrrelda, siis see on Vene Amelie. Selline kurvalt lõbus film. Kuigi traagiline on üldtonaalsus siiski helge. Omapärasest tüdrukust, kes muutub nagu õnne toovaks talismaniks. Film räägib ka sellest, et kui suurt rolli mängib elus ikkagi juhus. Enamus meist mõtleb väga harva sellele, aga me ikka sitaks palju sõltume juhusest. See juhus võib ühe hetkega kõik lõpetada. Meie suhted sõltuvad sitaks palju juhusest. Ja kui see õige juhus tuleb, siis võiks sellest kõvemini kinni hoida. Liiga palju narrime oma armastust.

Kihvt peaosaline oli filmis – Anastassija Dontsova.
A see oli ka tore. Käisin päevasel seansil Oktoobri-kinos täiesti kesklinnas, uuel-Arbatil. Algul olime suures saalis üldse ainult kolmekesi – mina ja siis üks paarike. Umbes veerandtunnise vaatamise järel tuli veel üks paarike.
Kuigi ei peaks siin poliitikast eriti kirjutama, siis siiski paar fakti lõppenud duumavalimiste kohta. Lihtsalt need tunduvad nii huvitavad.

Nezavissimaja Gazeta arvutas välja, et keskmiselt läks üks duumaliikme koht maksma 6,7 miljonit rubla, mis teeb kroonides 2,95 miljonit. Arvestades, et Ühtne Venemaa sai 315 kohta, siis läksid need neile maksma 930 miljonit krooni.... Mine võta nüüd kinni, kas nad tegelikult ka nii palju kulutasid või kulutasid nad tegelikkuses hoopis rohkem. Oleneb, kas siia sisse on arvestatud kõiksugu varjatud reklaam nende kasuks, kogu see administratiivne ressurss, mis nende kasuks töötas jne. Arvan, et ei ole.
Siin on regioonide TOP 10, kus Ühtne Venemaa kõige rohkem hääli korjas, sulgudes protsent mida Putin korjas samas regioonis 2004 presidendivalimistel. Nagu näha, siis eranditult kõik on rahvuslikud regioonid – vabariigid või autonoomsed oblastid.

1 Чеченская республика 99,36 (92,30)
2 Ингушетия 98,72 (98,18)
3 Кабардино-Балкария 96,12 (96,49)
4 Мордовия 93,41 (91,35)
5 Карачаево-Черкесия 92,90 (82,28)
6 Дагестан 89,19 (94,61)
7 Республика Тыва 89 (87,53)
8 Агинский Бурятский АО 83,24 (84,25)
9 Башкирия 83,12 (91,78)
10 Татария 81,07 (82,58)

Ja siin on regioonide TOP 10, kus Putin ja Ühtne Venemaa kõige vähem hääli korjasid. Huvitav on vaadata, kui paljud neist oma koha nüüd kaotavad. Seletuseks – Piiter on alati olnud selline väga võimuvastane linn Venemaal, ning üldiselt loetakse siin seal saavutatud 50 prossa suht heaks tulemuseks Ühtsele Venemaale. Ja ega Moskva tulemus ka eriti üllatav pole. Ühtse Venemaa põhitoetajaskond ei ela suurlinnades.

1 Ненецкий АО 48,78 (76,90)
2 Санкт-Петербург 50,33 (75,12)
3 Ярославская область 53,17 (70,81)
4 Смоленская область 53,92 (64,91)
5 Москва 54,15 (68,61)
6 Алтайский край 54,69 (67,64)
7 Приморский край 54,87 (59,37)
8 Мурманская область 55,11 (74,04)
9 Магаданская область 55,24 (70,05)
10 Кировская область 55,38 (65,52)

Esmaspäev, detsember 03, 2007

Bad sex

„Seejärel heitis ta talle peale. Ta ei teadnud, kas see elustab teda või tapab hoopis ära, aga toosama raev, terav nagu nõel, mis haaras teda peale Fanni surma, ärkas taas temas. Kunagi Fanny õpetas teda, mida tuleb teha. Niisiis, Klara pööras ümber ning surus oma kõige kirjeldamatuma kehaosa tema nina ja suu vastu, hingates kramplikult sisse ja välja, ja võttis suhu tema igeriku taraani. Vanaisake oli praegu pehme nagu väljaheide. Sellele vaatamata hakaks ta imema sellise innukusega, mille võis temas esile kutsuda ainult Pimeduse Vürst.
Kuskilt sealt, tema kuningriigist, tuligi iil. Niisiis, Pimeduse Vürst oli nendega. Ta polnud veel kunagi tulnud nii lähedale. Ta hakaks ellu tagasi pöörduma. Otse tema suus. Ta imestas. Alois oli alles veel ju nii lõtv. Aga nüüd – ta on taas mees! Tema mahl ujutas ta suu üle, ta pöördus ümber ning kirglikult surus oma huuled vastu tema suud, olles lõpuks valmis tema sisse tungima.”
Rahu, rahu, jutt ei käi minu seiklustest ja jutt ei käi üldse ka Venemaast. Ma lihtsalt leidsin netist uudise, mis rääkis sellest, et brittide kirjandusajaki Literary Review valis välja kõige kehvema seksistseeni kirjelduse kirjandusest.
Ja võitis selle auväärse tiitli päris tuntud kirjanik tegelikult – Norman Mailer. Kirjeldus ise on pärit vanameistri viimaseks jäänu raamatust The Castle In The Forest. Stseen ise on ajaloolline, kirjeldades kuidas Hitleri vanemad Klara ja Alois tulevast kurjamit eostavad. Tõlge on tehtud vaba käega.
Sorri vaan, et teid Venemaast eemale eksitasin, aga nagu ma kurtsin siis pornot on niigi ümberringi vähe.

Kel võimalust, kusagil vaadata või kuulata või lugeda sellise mehe nagu Gavril Lubnini loomingut, siis soovitan seda teha. Tegemist on Piiteri ühe tuntuma alternatiivkunstnikuga või nagu see vene keeles hästi kõlab - широко известный в узких кругах. Mõned nimetavad teda lausa legendaarseks. Ta laulab, joonistab ja kirjutab.
Lubnin on nö põrandaaluse sürrealismi kunn Venemaal. Temast teatakse ausalt öeldes üsna vähe ja kirjutatakse vähe, sest väidetavalt talle ei meeldi eriti inimestega, eriti võõrastega suhelda. No kellele meeldib võõrastega suhelda? Mina olen oma lapsepõlve unistuse ohver lihtsalt, sisemiselt väga askeetlik inimene :))
Lubninilt ka täna päevakohane pildike, pühendet Vladimir Vladimirovitši eilsele pühitsemisele Venemaa hingekarjaseks.
Ja veel üks tore pildike Lubninilt. Aga kes rohkem tahab tast teada saada, siis vaadaku siit ja siit.


Moskvast endast on täna vähe kirjutada. Kõik põevad täiega valimisjärgset pohmelli, see triangel tüütas ikka täiega ära ja täna polnudki erilist viitsimist kuhugi eriti minna. Nägin, et Našid tegid tola Triumfalnaja väljakul. Aga neid oli seal vähe. Suurem jõuk, mitu tuhat oli Vassilijevski Spuskil, kus nad tähistasid Putini võitu eilsetel valimistel. Ehho Moskvõ rääkis, et nendega sai nalja ka. Nagu ikka kärutati noori kohale igasugu provintsilinnadest, aga nad ei teadnud Moskvast eriti mõhkugi ja seetõttu olnud ommikupoolikul linn täis ära eksinud Putinijugendit. vaesekesed. Tuleb nõuda, et inimeksperimendid nendega lõpetataks.

Pühapäev, detsember 02, 2007

Kuidas ma valimisjaoskonnas korralikult käitusin

Ehh, nüüd on see siis läbi. Esimene osa valimistest Venemaal – duuma omad. Käisin minagi valimas, õieti küll vaatamas, kuidas teised valivad. Valimiste meenutamiseks teile üks tore klipp – vajutage siia.
Lähim jaoskond oli minu kodust 3 minutit jalutada. Nagu sisse läksid, nii oli kohe tunne nagu oleks kuhugi headesse 80-ndatesse tagasi sattunud. Kuklasse lükatud furaškadega ja laua taga lösutavad mendid, üle fuajee kaikuv „Baby, hands up! Baby, hands up!” (mis tuli muide mentide makist), puuvilja- ja pirukaletid. Kõik nagu päris valimised välja nägema peavad!
Kõige pealt pidi metallidetektorist läbi astuma, aga selle vastu ei tundnud mendid vähematki huvi. Kui mina läbi läksin ja see kisas nagu siga aja vahel, sest mul olid taskus fotokas ja diktofon, siis mendid ei pööranud mulle mingit tähelepanu. Mis oli ka loomulik, arvestades, et nad olid neljakesi ühe noore plika ümber piiranud ja seletasid sellega midagi suure häälega ja kõik korraga.
Keegi minu vastu huvi ei tundnud, solvusin ja läksin trepist üles sinna „kus demokraatiat mängitakse”. Seal oli väga viisakas kõik. Soliidne ümbrus – valimiste puhul oli üles pandud näitus – 65 aastat Moskva kaitsmisest. Patriootlikkust tuleb ju rõhutada.
Midagi väga põnevat seal polnud. Mul lubati seal vabalt ringi vaadata, kuigi valimiskomisjoni asejuht, üks 50-ndates daam rõhutas millegipärast mulle: „Vaadake, et te korralik olete!” Nagu ta teaks mind! No olin-olin korralik, teised täitsid ikkagi oma püha kohust ju.
Huvitav masin oli neil valimisurni peidetud. Sinna urni nimelt ei olnud vaja sedelit visata, vaid see ise imes selle endasse ning skanneris üksiti selle sedeli kohe edasi kuhugi arvutisse. Ehk siis et tulemus oli kohe arvutist näha kuskil.
Kaua ma seal olla ei viitsinud, tegin mõned intervjuud ja minema. Läksin poodi. Seal oli palju rohkem rahvast.

Aga esimesed valimiselamused sain juba öösel, kui koju tulin. Nimelt oli miilits otsustanud turvalisuse huvides, et valimisjaoskondade lähedale ei tohi autosid parkida. Ja kes olid, neid siis viidis tõstukitega öösel minema. No vot ja tulen mina mööda Malaja Bronnajat Patriarhide tiigi juures ja tunne nagu jõuluööl – nii tore sinine värvimuusika. Armsad evakuaatorid tegutsesid, sireenid vilkusid, autod vuhisesid läbi õhu. Kohe saabus nii pidulik tunne! Ikkagi valimised. Siin käibki fotol hoolas töö.
Ja siis veel tuli soe tunne südamesse, kui ma kujutasin ette, milline kollektiivne šokk tabab hommikul kõiki Bronnaja autoomanikke, kui nad korraga kõik hommikul aknast välja vaatavad või õu lähevad, et sõpradele külla sõita. Jah, neile jääb see valimispäev meelde ja nad tänavad Vladimir Vladimirovitši.
Reede õhtul sattusin teatrisse. Okolosse, mis asub miskil põiktänaval Tverskaja ja Bolšaja Nikitskaja vahel. Omapärane etendus oli – selline mixitud asi Ostrovski Metsast ja Hamletist. Oli tegu tekstist arusaamisega, raske tekst oli. See võttis kohe poole mõnust ära. Omapäraselt rääkisid ka – paljudele sõnadele panid nad s-tähe lõppu juurde. Peaks uurima, mis nipp selle taga on.
Teatris polnud isegi baari ega kohvikut! Kujutage ette. Sellel teatril ei saa pikka iga olla. Oli vaid miski kohvi- ja limpsiautomaat nurgas. Nagu inimesed tuleksid teatrisse Fantat jooma...
Pjotr Otsupi fotonäitusel käisin Zurabis. Otsup oli 1920-ndate Kodusõja ajal Punaarmee ametlik fotograaf ja pärast Poliitbüroo ametlik fotograaf. Päris huvitavad pildid olid kohati. Huvitavaid detaile võis fotodel leida. Nt ma ei teadnudki, et veel 1920-ndate keskpaigani sõitis üle Punase väljaku tramm ja mille peatus oli just praeguse Lenini maja kohal. Tramm viidigi väljakult ära siis, kui Leninile maja ehitati. Millegipärast oli Otsup väga palju pildistanud Kalininit. Trotskist polnud see-eest ühtki fotot.
Ahjaa, peaaegu oleks unustanud. Teade kõigile, kes on Vene kroonus käinud. Hull revolutsioon on käimas. Vene armee teatas, et loobub kirsade ja portjankade kasutamisest! Et minnakse üle sokkidele ja saabastele. Jälle väike märk, et elu läheb ka siin paremaks ja üks N. Liitu meenutav asi jälle vähem.

Neljapäev, november 29, 2007

Meeste romantikast, suitsetamisest Venemaal ja Vassili Viktorovitšist


Vaadake seda armast fotot. Soliidsed mehed joovad soliidselt maa-aluses jalakäijate tunnelis õlut. Ei laamenda, ei karju, vaid ajavad rahulikult juttu nagu härrad kunagi. Ilmselt on nad sõbrad. Baari nad ei läinud, sest on juba noorukist saadik harjunud kuskil tunnelis kokku saama ja võtma enne kojumineku paar õlut jutu kõrvale. Romantika! Koju ka ilmselt ei saa üksteist kutsuda, naised ei luba. Pealegi, mis seal tunnelis viga. Värske õhk, saab suitsu teha.
Täna peatas mind kesklinnas ühe hotelli livreedes uksehoidja ja küsis, kas mul välgumihklit ei ole. Ütlesin, et pagan, just jätsin maha (ma pole juba nädal aega ühtki tobi tõmmanud, näis kaua vastu pean). Vanamehe pilk oli selline nagu ta oleks alasti muumiat näinud.
Venemaa viimase ametliku statistika järgi suitsetab siin toredas riigis 65 prossa meestest ja 40 prossa naistest. Päevas tõmbab keskmine Venemaa suitsetaja ära 20 sigaretti. Vot see on juba midagi! See on ju keskmine.
15-19-aastastest kuttidest suitsetab 40 prossa, sama vanadest tüdrukutest kõigest seitse prossa. Saavad vanemaks, hakkavad kõrtsides käima ja õpivad ka suitsetama.
Täna oli mul loo asjus kohtumine Petrovkal Marriott-Aurora hotellis. Meie kõrval lobbys istusid kaks silmapaistvalt hallilt riietatud kaks meest, üks nii veits üle 50-ne ja teine üle 60-ne. Tüüpilise ametniku riietuses. Uurisid mingeid pabereid ning vaidlesid aeg-ajalt omavahel. Minu tähelepanu äratasid nad sellega, et nad tellisid pidevalt väga kalleid jooke ning söökisid. Silmnähtavalt ei läinud see kokku nende suht halli ja odava riietusega. Tänapäeva Koreikod?
Pärast oli veel asja ühte fondi Bolšaja Jakimankal Alexander Hausis. Seal oli väga vahva valvur. Lähen tema juurde ja ütlen, et ma tahaks minna üles Pavel Danilini juurde. Valvur vaatab mind mõtlikult ja vastab – „Minu nimi on Vassili Viktorovitš. Kas see ütleb teile midagi?” „Mhh?” vaatan talle küsivalt otsa. „Miks peaks keegi Danilin mulle midagi ütlema,” vastab ta. „Te siis ei oska öelda,kuhu ma pean minema?” „Mitu korda teile ütlema peab?” ei ole valvur suu peale kukkunud.
Lõpuks saime siiski barjäärist üle ning ajasime veidi juttu, kuni mulle ülevalt kontorist vastu tuldi. Vassili Viktorovitš rääkis, et oli 1991. aastal Tartus turismireisil ja nägi kuidas Tähetorni tipust Eesti NSV lipp alla võeti ja sinumustvalge üles tõmmati. Veel mäletas, et Tartus olid ilusad tüdrukud ning et „mina küll mingeid natsionaliste ei näinud”.
Lõpuks saatis mind edasi sõnadega: „No mine siis, mitte-venelane!” Lahe naljasoon oli tal.
Sain täna toreda käsu smsi teel. Tekst oli selline: „2. detsembril tulge valimistele! Teie häält on riigile vaja!!!” Peangi nüüd siis minema või? Ma võin minna küll valimisjaoskonda. Näitan sms-i ette ja ütlen, et mul on vaja hääletada. Näete, kästi tulla!
Paar fotot linnapealt, seekord naistest. Tehisnaistest.


Ühes maa-aluses tunnelis avastasin naisteliha leti. Jalad, torsod, pead – kõik mida üks gurmaan tahta võib. Pood on hästi varjatud, petteks on üles pandud silt – Naiste rõivad.


Aga selles poes töötavad veel laiema huumorisoonega inimesed... Milleks mannekeenile püksid. Üldse võiks rohkem pornot olla.

Kolmapäev, november 28, 2007

Kes tunnevad ennast Venemaal idiootidena?

Venemaal tunnevad kõik normaalsed inimesed ennast idioodina, ütles mulle täna mu korteriomanik. Mul on ka vahest selline tunne.
Viimati oli mul kergelt idioodi tunne täna õhtul. Carnegie keskuses oli Ilfi ja Petrovi (Ostap Benderi loojad, kes juhuslikult ei tea) omaaegse Ameerika-reisikirja „Ühekorruseline Ameerika” uue ingliskeelse tõlke esitlus. Lisaks anti uuesti välja album Ilfi tehtud Ameerika-fotodest. Palju tuntud inimesi oli kohal, ka välisdiplomaate. Ametliku osa lõppedes teatas keskuse juht Rose, et kahjuks nad saavad välja jagada tunduvalt vähem fotoalbumeid, kui inimesi kohale tuli.
Ta ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui kõik need viisakad, pealtnäha viisakad, inimesed vajusid nagu vulkaanist puskuv laava tasuta raamatuid rabama. No ma ei usu, et telestaar Vladimir Pozneril pole raha, et seda albumit osta. Ometi oli ta üks esimesi, kes albumitele kallale tormas ning koguni kaks tükki endale rebis. Tuntud sõjandusanalüütik Pavel F. kasutas osavalt ära oma suure kogu massi eelist ning litsus nagu taraan endast väiksemate inimeste vahelt läbi. Pärast tasuta albumi saamist oli sama õnneliku näoga nagu Toots pärast Lati Patsi allatoomist.
See on täiesti imelik, millise metamorfoosi teevad Venemaal läbi isegi paljud kindlustatud inimesed, kui neile midagi tasuta pakutakse. No olgu, see pakutav asi peab vähemalt hea olema. Aga ikkagi pole see eriti džentelmenlik käitumine. Selle viimase peaaegu puudumine Moskva inimestes tekitabki vahest kõige rohkem tuska siin.
Samas - parem oligi, et need raamatusõbrad kõik ühes suunas tormasid. Veinilaua taga polnud sel ajal ju kedagi! Võrokesed on ikka targad, kui ütlevad, et tark ei torma. Koos ühe viisakuse säilitanud polkovnikuga (ikkagi ohvitser!) valisime rahulikult meelepärast veini.

Muide, sel üritusel oli kohal Ilja Ilfi tütar Aleksandra Ilf (siin fotol ka). Ta rääkis nii toredasti sellest erutusest, mis tema isa valdas, kui nad 1935. aastal Ameerikasse laevaga sõitsid. Ilf oli oma naisele Prantsusmaalt helistanud: „Me sõidame Ameerikasse! Mis meist saab??”
Taust selles, et 1930-ndate keskel, kui Roosvelt võimule tuli, saabus esimest korda veidikenegi parem suhtumine USA ja NSVL vahel pärast 1918. aastat. Ning Ilf ja Petrov olid üldse esimesed Pravda kirjasaatjad Ameerikas.
Vanad reisisid kaks kuud USAs, sõitsid idarannikult läände. Kokkuvõttes valmis raamat kaks aastat hiljem, mida USAs sündinud Pozner nimetas üheks paremaks Ameerikat kirjeldavaks raamatuks, mida ta on lugenud. Eesti keelde seda vist tõlgitud pole. Peaks hankima ja selle läbi lugema vene keeles. Ilf ja Petrov on ühed mu lemmikud.
Kusjuures see raamat „Ühekordne Ameerika” olevat sellepärast omapärane, et seal polevat mingit erilist Ameerika-kriitikat, mis Moskva ametnikke ja ka Pravda juhte olla koledalt vihastanud. Ega see raamat NSVL ajal eriti soositud olnud.
Ilfile ja Petrovile olla Ameerika igal juhul kõvasti mõjunud, sest tagasitulles kirjutasid nad Stalinile kirja, et mida nad arvavad Ameerika-vastasest ideoloogiast NSVLs.
Aga alguse juurde tagasi tulles. Korteriomanik ütles nii pärast seda, kui oli mulle 15 minutit kirjeldanud Vene maksusüsteemi eripärasid ja kuidas maksuametnikud leiavad alati viisi, kuidas inimesi kottida. Ta väitis, et kõige rohkem nööritakse just selliseid väikese äri tegijaid ja keskmikke. (Muidugi on erandeid, nt Jukos....) Omanik ise on maakler. Sain talt veel teada, et Moskva külje all, tegelikult isegi linna sees, asub rajoon, õigemini „asundus” nimega Jekaterinovka. See pidi superküla olema, sest seal asuvaid 3-4-kordseid maju üüritakse välja 30-40 000 dollari eest kuus!! Karm – üürid maja üle 400 000 krooni kuus. Nomaeitea...Tundub täiesti uskumatu.
Paar tänast linnafotot ka.


Moskvas on reklaampinna rentimise asmele odavam palgata inimesi, kes siis elava reklaamtulbana ringi käivad. Tavaliselt on neid eriti palju metroopeatustes. Aga sellist teenust – ujumiskursused täiskasvanutele – nägin ma esimest korda. Pilt tehtud Park Kultura jaama juures, mille lähedal asub kesklinna minu arust ainuke avalik ujula. Tšaika on nimi ning see on lahtine ujula, ka talvel.


Üks ägedamaid suuri skulptuure Moskva metroos. Seisab see Belorusskaja jaamas, kui lähed roheliselt liinilt üle ringliinile. Pange tähele, foto vasakus nurgas on taas üks magav moskvalane. Püstijalu magab, see on stiilne.

Väga igav Meister ja Margarita etendus

Vaatasin täna ära kolmanda Meister ja Margarita etenduse Moskvas. Seekord Jugo-Zapandnaja teatris. Kesklinnast päris kaugel, metrooga on vaja punase liini lõppu sõita. Vernadski prospektil.
Teater oli väike, umbes 120 kohta. Suurte korruselamute vahel nagu kanapoeg külitas. Ausalt öeldes pole nii kehva etendust veel Moskvas näinudki, kuigi umbes pooled näitlejatest kandis Venemaa teenelise kunstniku tiitlit.
Nagu oleks kuhugi kooliteatrisse sattunud. Kusjuures ma ei taha kuidagi kooliteatrite tegijaid solvata sellega. Sellist nägude ja pooside tegemist ning võltshäälega rääkimist pole ammu näinud nagu sellest etenduses.
I vaatus oli vopšee rohkem nagu raamatu ettelugemine laval. Isegi Wolandi kaaslased ei olnud naljakad. Vähesed naljad, mis nad tegid, olid ka üsna lamedad. Suurim elamus oli Varenuhha osa mänginud mehe pikk keel. See oli ikka uskumatult pikk, nagu päris ussil kohe.
See-eest näidati etenduses rohkelt paljast tissi, mida teistes M & M etendustes pole seni olnud.
Kui Tagankas oli etenduses kindel kontsepts ja sõnum, Stanislavski omad tegid lihtsalt ägedat estraadi, siis Jugo-Zapadnaja trupi tükil polnud saba ega sarvi, lihtsalt mängisid raamatu järgi. Isegi seda ei saanud aru, kes neil oli tüki peategelane. Väga segaselt tehtud.
Nüüd jääb veel üle vaadata viimane M & M etendus - Viktjuki teatris. Siis ma ehk isegi kirjutan nendest muljetest miski loo.
Täna pettusin veidi ühes oma lemmikukohvikus – Majakis Nikitskajal. Vanasti tegid nad seal väga head vasikaliha Florentina-moodi. Franek teab. Viimastel kuudel on kahjuks selle kvaliteet järjest alla läinud ning täna veendusin üle pika aja, et paremaks pole läinud.
Ostsin sellise Vene menubändi nagu Leningrad uue plaadi – Aurora. Päris äge muss. Suure orkestriga rokivad. Karmid sõnad, vahel ropendavad päris hoolega. Plaat meeldib kindasti nendele, kellele meeldib Vene 80-ndate rokk nagu DDT või Akvaarium. Next viik tuleb Leningradi kontsert, peaks minema.
Panen paar fotot ka tänaõhtusest Moskvast.


Hotell Pekingi sissepääs. Juhin tähelepanu skulptuuridele ukse kohal.


Kui pappi on, siis võib kasvõi puud ära valgustada. Üsna kallis kohvik Aist Malaja Bronnajal. Seal on suht odav džinn toonikuga, üks koks maksab 100 krooni meie rahas. Seda on seal kõige odavam juua.

Esmaspäev, november 26, 2007

Uisuplats Punasele väljakule ja Sokurovi uuest filmist

Punasel väljakul pannakse tõsise kommunisti jaoks toime suurt pühaduseteotust – seal avatakse peagi, kui ilmad stabiilselt külmad (täna näiteks oli moskvas +4 kraadi ja sadas vihma), vabaõhu uisuplats. Ja päris suur plats, lisaks veel sinna juurde käiv tilu-lilu – putkad jne.
Juba on sel teemal avalikku pahandamist olnud, aga kui Kremli peremehed on dobroo andnud, siis nii ka läheb. Praegu käib suur ehitus väljakul nagu ka fotolt näha. Kuusk on mausoleumi ees juba püsti.
Õhtul käisin vaatamas Sokurovi uut filmi „Aleksandra”, kus peaosa mängib kuulus 50-70-ndate ooperidiiva Galina Višnevskaja, kes oli hiljuti surnud maailmakuulsa dirigendi Mstislav Rostropovitši abikaasa. See on üldse tema esimene päris draamafilmi roll, kuigi ta on juba 81-aastane.
Lahedalt mängib, selliselt nagu üks vanaema päriselt ka välja näeb. Sisu on selles, et üks vanaema sõidab külla oma ohvitserist lapselapsele, kes teenib ohvitserina Tšetšeenias. Kogu tegevus toimub sõjaväeosas ja selle lähedal asuvas asulas.
See on selline üsna peenike film. Selline moodne film, kus sisu, stoorit õieti nagu ei olegi. Vanaemale avaneb täiesti uus maailm ning ta üritab oma lapselapsest aru saada, miks ta seal sõdib. Päriselt ta ei saagi aru lapselapsest, see-eest aga leiab mõistmise kohalike tšetšeenia naistega, kes on sõjas palju kaotanud.
Üsna selline sõjavastane film, kuigi sellele väga ei rõhuta. Küsitakse, et kui venelased sõdivad Tšetšeenias „rodina” eest, siis kas see on ikka „rodina”. Küsitakse, et miks peavad need vene ohvitserid, kes „rodina” eest sõdivad, elama nagu viimased kerjused, kellel pole peresid ega midagi – lihtsad sõjamasinad, kelle saatud riiki ei koti.
Huvitav sissevaade sõjaväeosa ellu. Ma usun, et Eesti ohvitseridel oleks huvitav seda filmi vaadata. Selles filmis pole miskit võltsheroilisust. Peategelane-ohvitser räägib väha, aga ütleb karme asju.
Sõjaväebaas, mida filmis näidatakse, peaks olema Hankala baas. Turg ja tänavad on filmitud Groznõis enne veel, kui Kadõrov (see mees, sai nädalavahetusel muide kuuendat korda isaks, 31-aastasena) seal oma suur ehitamist alustas eelmisel aastal.
Lõpetuseks lihtsalt üks tänavapilt maa-alusest tunnelist Tverskajalt. Lihtsalt mulle meeldib see mosaiik, et kuidas arhitekt kujutas ette kunagi Tverskaja tänavat.

Pühapäev, november 25, 2007

Kuidas šokolaadist fotot teha ja mis nime sai Venemaa kõige moodsam vedur

Täna logelesin suurema aja niisama. Pealelõunat ajasin ennast näitusele Maneeži-halli – Vik Muniz´e fotonäitusele. Päris pull tegelane on see Sao Paulos sündinud ameeriklane. USAs väga tuntud tegelane, meil ehk teatakse teda vähem.
Teda nimetatakse küll fotograafiks, aga ta pole selline klassikaline piltnik. Ma ei oskagi kirjeldada seda stiili, mida ta kasutab fotode tegemiseks. Ta on selline kontseptsi-vend.
Näiteks võtab ta mingi juba tuntud foto või maali ning kopeerib seda. Aga teostab seejuures selle mingi väga tavatu materjaliga – nt šokolaadi või mulla või moosi või verega – ning siis pildistab need suures mõõdus üles. Päris lõbus näeb välja. Pealegi oli päris mõnus tegevus prügist tehtud teoses otsida Narcissose peegelpilti. Päris meeltlahutav oli see fotonäitus.

Pildistasin kahte tema tööd. Ülemine on teadagi Marlon Brando kuulus foto ja tehtud on see sulatatud šokolaadi kasutades. See alumine hobusepea on tehtud väikestest sõdurikujukestest.
Tähtis oli jällegi orginaalne idee, sest ega muud erilist Muniz´e töödes vähemalt sellel näitusel polnud. Siin on Muniz´e kodukas ka, kes tahab vaadata. Sest ega ta ainult selliseid fotosid tee.
Hakkasin lugema Gleb Pavlovski koostatud raamatut ”Putini plaan”. No eks ikka selleks, et Venemaa ruuliva poliitilise mõtlemisega ennast kurssi viia. See on Putini seitsme parlamendikõne nö kommenteeritud väljaanne.
Väga kaugele veel ei ole jõudnud, aga paar huvitavat tähelepanekut siiski.
Esiteks sain kinnitust sellele, et arusaamatu moodustis nimega Ühtne Venemaa on üsna meie kunagise Koonderakonna sarnane. Partei juht Grõzlov ütleb otsesõnu oma saateartiklis välja, et see partei on ”tegude partei”, ideoloogia pole tähtis. Ideoloogia on üks populism ja ekstremism, mis mõlemad on venemaale kahjulikud.
Teiseks tuli välja, et peale selle, et Venemaal on olemas juba Putini-nimeline majand (Altai krais), on Jekaterinburgis üks tehas lasknud välja uue põlvkonna veduri, mille nimeks pandi ”Ühtne Venemaa”....
Kui kellelegi pakuvad veel huvi muljed Gruusiast, siis vahepeal on mul veel paar lugu sellest käigust ilmunud, sellised softimad. Panen nende lingid ka siia. Esimene räägib Gruusia sõbralikkusest (tagasihoidlikult öeldes) ja teine veinitööstuse elust.
Muide, täna kogunes Tbilissi kesklinnas taas miitingule eri andmetel 10-15 000 inimest, kes nõudsid Saakašvililt telejaama Imedi eetrisse laskmist.

Laupäev, november 24, 2007

11 fotot Venemaa otsast

Lubasin veidi pilte panna Tšukotka-reisist. Siin siis on mõned. Kõigepealt on fotod tundras-käigust ja siis mõned linnapildid Anadõrist, Tšukotka pealinnast.


Selline näeb välja Tšukotka tundra kopteriaknast. Ääretu lumine lagendik, palju jõgesid ning mäed kauguses. Täiesti lummav.No kas tulevad Jack Londoni kangelased kohe meelde? Pildistatud umbes 50 kilomeetrit Anadõrist põhjapool.


Sellistes jarangades elavad põdrakasvatajad tundras. 5-6-liikmeliste brigaadidena liiguvad nad põtrade kannul ükskõik mis ilm väljas on. Pole neil mingeid mugavusi, aga nad armastavad seda elu.


Siin ma olen selle brigaadi ülema Vassili ja tema naise Maiaga. Sain ennast tšuktšide seas hiiglasena tunda. Maia on esimese jaranga perenaine, tema tütar on teise jaranga perenaine. Väga lahked inimesed nagu kõik tšuktšid.


Selle põdrakarjuse nime ei leia ma märkmetest praegu üles. Aga ta ütles, et on 30-aastane ja eluaeg mööda tundrat põtru taga ajanud. Ütles, et on lahutatud ning tema kaks last õpivad asulas koolis.


Selline näeb jaranga seest välja. Maia askeldab seal, hakkab meile teed pakkuma. Jarangas on sama külm kui välja, ainult tuult pole. Lisaks on veel kibe suitsutoss, mis tegi pildistamise peaaegu võimatuks. Magavad nad eraldi nahkadest ruumis, kus on tiba soojem.


Selline nägi välja põdratapp Kantšalani asulas. meie kohale jõudes käis küla servas hoogne verepulm. Fotol käib naha maha tõmbamine ja sisikonna väljalaskmine. Kahju, et ei pakutud värsket põdraverd juua. ma oleks tahtnud proovida.


Ja see on nülgiaproua isiklikult oma võika noaga. Tädi oli suht umbjoobes ning kurttumm. Vaadake tema lihunikujopet.


Sellise vahva sõiduriistaga sõitsime Kantšalanis ringi. See pidi suutma ka ujuda. Vene enda toode. Ja kusjuures üldse mitte kallis - hind pidi olema 1,2 miljoni rubla ümber ehk veidi üle poole miljoni krooni. Hea jahil käia tundras või põtru otsida.


Selline vahvalr värviline näeb Anadõr välja linnulennult. On keegi veel värvilisemat linna näinud? Iseenesest väike linn, 10 000 elanikku.


Taksot sõideti džiipidega, mis on ju väga kohane piirkonna kohta, kus pole praktiliselt kõva kattega teid. Asfalti polegi, selle asemel on vähesed maanteed betoonplokkidest ehitet.


Anadõri õigeusukirik. Kuna seal ju puid praktiliselt pole, siis on kirik kohale toodud Omskist. Seal tehti valmis, pandi püsti, lammutati uuesti ära, osad nummerdati ära ja kärutati lennukiga kohale. Vaadake ka silti väraval. see hoiatab, et loomi ei tohi kirikusse kaasa võtta.

Väike tagaajamine ja nuutimine Moskva kesklinnas


Moskvas läksid täna jälle opositsioon ja OMON käsipidi kokku. Agentuuride teatel on umbes paarkümmend opositsionääri kinni võetud ja OMONi käest nuuti saanud. Teiste seas Kasparov, Limonov ja Lev Ponomarjov.
Käisin sündmusi vaatamas. Nii karm ja suurejooneline küll polnud kui aprillis ”Mittenõustujate marsi ajal”, aga veidi actionit oli ikka. Algas kõik Putini-vastase miitinguga Sahharovi prospektil enne seda raudteejaamade platsi. Miitinguks oli ametlik luba olemas.
Kohal oli kuskil 1500 kuni maksimaalselt 2000 inimest. Välja oli küll kuulutet, et on kogu opositsiooni, nö ”Teise Venemaa” miiting, aga rohkem oli see SPSi valimiseelne ralli. Kõned olid tavapärased ja läbiv loosung oli, et ”Venemaa ilma Putinita”.
Oli palju erinevaid plakateid. Mõned stiilinäiteid.





Uus oli see, et ilmselt mõni Kremlimeelne noorteorganisatsioon oli vastas asuvale ehitusele toonud kõlarid ning lasi sealt valjusti mussi, et kõnesid summutada. Aga ega sellest neil erilist tolku ei olnud.
Lõbusaks läks siis, kui ametlik osa ehk miiting läbi sai. Siis tahtis opositsioon minna Lubljanka väljaku kõrval asuvasse valimiste keskkomisjoni viia oma pöördumist. Esimesest miilitsakaitsest murti hõlpsasti läbi. OMON suutis miitingulised peatada Mjasnitski uulitsal alles Turgenevi väljaku lähedal.
Seal oli veidi madinat, aga üldiselt midagi erilist ei juhtunud. Vähemalt mina küll ei näinud. Vot niimoodi nad seal kilpidega tee tõkestasid. Mõned aktiivsemad karjujad võeti rajalt maha nagu tavaliselt. OMONi taktika on ammu teada, ninamehed tuleb kätte saada. Aga mingit verepulma või nuutidega valimatut peksmist ma ei näinud. (Põhja- Osseetias Nazranis olevat uudiste järgi küll OMON miitinguliste vastu täna relvi kasutanud ning on haavatuid.)


Silmnähtvalt oli rahvasummas ka provokaatoreid nagu need siin, Rahvas seisis rahulikult OMONi müüri vastas, kui ilmusid need kaks tüüpi ning hakkasid röökima, silmnähtavalt provotseerides rahvast.


Käisin pärast huvipärast valimiskomisjoni juures. Sinna lähedale ei pääsenud. Kvartal, kus komisjon asub, oli kõik ümberpiiratud miilitsa ja OMONi poolt. Samuti oli terve Lubljanka väljak võmme täis. Uudiste andmetel oli neid täna välja aetud üle 3000. Ehk taas rohkem kui üldse protestijaid oli.
Kokkuvõttes läheb muidugi nii, nagu väidab see ilmselt maailma kõige suurem valimisreklaam, mis asub Maneeži väljakul otse Kremli külje all. Küll Putinile võib see alles meeldida.

Reede, november 23, 2007

Lumetormi kiuste Tšuktšimaalt tagasi


Olengi ilusti Moskvas tagasi. Hästi läks, kui ilm poleks korraks ilusaks läinud, sitsinuks ma ilmselt Anadõris (vot sellised värvilisi maju on linn täis! Eksole lõbus elada) veel mitu head päeva. Aga nüüd venis tagasisõit pikemaks vaid üheksa tundi. Ilma ootamine oligi paari viimase päeva põnevaim tegevus. Sain omal nahal tunda, kui palju sõltub Põhjas elu ilmast.
Algas kõik sellest, et neljapäeva hommikul aknast välja vaadates ulus sealt vastu burgaa, lumetorm. Mitte väga hull, aga siiski selline, et väljas oli vastik viibida. Lund sadas, umbes 15 kraadi oli külma ja tuul puhus üle 20 meetri sekundis. Algklassides jäeti näiteks tunnid ära Anadõris.
Ühesõnaga oli selge, et Moskva lennuk sellise ilmaga maanduda ei saa. Oligi nii, Moskva lennuk maandati Krasnojarskis, mis asub küll juba Ida-Siberis, aga isegi mitte veel poolel teel Tšuktšimaale. Paremat ilma ootama.
Kogu lootus oli selles, et reedel ilm paraneb ja lennuk saab Anadõri lennata. See oli ainus võimalus, sest millegipärast Anadõri lennujaam nädalavahetustel ei tööta ning siis me oleks pidanud esmaspäevani ootama. Pühapäevaks aga ennustati veel suuremat tormi.
Aga jumal ei olnud seekord lätlane ning reede hommikul oli ideaalne lennuilm. Pilvekriipsugi polnud taevas. See-eest oli Krasnojarskis, mis asub paljude tuhandete kaugusel, sant ilm, aga lennuk sai ikkagi välja lennata pärastlõunal, õhtul jõudis Anadõri ning me pääsesime minema. Tegime vahemaandumise uuesti Krasnojarskis, sest lendasime seekord TU-154ga ja see ei suuda otse Moskvasse välja lennata, ning kokku 12 tunniga oli nagu nipsti Moskvas.
Veidi sai nalja ka. Johnile (Roman Abramovitši – RA – PR) oli tagasilennuks ostetud businessclassi pilet, sest tavalised piletid olid otsas. Algul pidime ju lendama Boeing 767ga, sellel on korralik businessclass, aga TU 154 seda ju pole (nõukaajal, kui lennuk ehitati, olid ju kõik võrdsed). Sellest tekkiski probleem, kuhu panna John istuma oma kalli piletiga. Lõpuks lahendati asi nii, et Johnile anti üksi kasutada terve kolmene pingirida. Aga sellest polnud suurt kasu, sest tema taga istuvad purjus tšuktšid vaatasid, et mis ta laiutab, lükkasid istmete seljatoed alla (vene lennukitel käivad need alla) ning sirutasid sinna jalad välja nagu halvas (kus ei ole pruune tüdrukuid) ameerika filmis.
Teine lõbus hetk oli vahepeatus Krasnojarskis. Suured, turdid mehed hakkasid nagu plikad vinguma, et nemad tahavad suitsetama minna. „Saage aru, ma olen suitsetav inimene! Te rikute minu inimõigusi! Kus on demokraatia?” – selline näiteks oli üks südantlõhestavamaid esinemisi. Eriti hea on määratlus – suitsetav inimene.
Teine oli veel haritum – „Ma pean inimõiguste volinikule! Venemaal on jah selline asi olemas. Siis teie firma alles saab! Te ei austa elementaarseid inimõigusi.”
Demokraatia kool missugune seal lennukis! Ütle veel, et Venemaal inimesed ei tea oma õigusi.
Stjuardessid saatsid nad pikalt, eks nad on harjunud. Kui lennuki komandör maha ei lubanud reisijaid, siis järelikult jutul lõpp. Iseenesest muidugi huvitav, et lennuki tankimise ajaks jäetakse reisijad pardale. Ei tea, kuidas see ohutuseeskirjadega kokku käib. Aga noh – mis need veel on, võiks Venemaal küsida.
Aga lühidalt siis, mis ma tegin ja nägin eile ja täna Anadõris. Rohkem me tundrasse ei sõitnud, sest kopteri lennutund maksab üüratu raha. Selle ühe reisi tegi meile kohalik administratsiooni ehk siis Romka välja.

Neljapäev
Hommikul hüppasin kõrvalasuvast poest läbi. Ostsin 0,3-se mahla ja sama suure keefiri, maksma läks 70 krooni meie rahas. On ikka hinnad siin. 100 rubla ehk 50 krooni pole siin üldse mingi raha.
Hakatuseks tassiti meid gaasil töötavasse uude soojuse- ja elektritootmise kombijaama. Jällegi – RA lasi selle ehitada. Tutikas. Kõik töötajad on palgatud Valgevenest, töötavad lepingu alusel. Keskmine palk 1500 taala.
Siis käisime lasteaias. Uhke värk, sellisesse paneks rõõmuga oma lapsed. Kui oleksid. Lapsi kasvatatakse seal Montesseuri süsteemi järgi – kui ma nüüd selle nime õigesti kirjutasin ja see kellelegi midagi ütleb. 140 lapse jaoks on hunnik kasvatajaid, liikumisõpetajad, muusikaõpetajad, psühholoog.
Kohalik keskkool nägi veidi kesisem välja, aga ikkagi ma arvan, et parem kui keskmine Eesti kool.
Enamus kindlasti ei usu, aga see uskumatu millise papi on RA siin sotsiaalsfääri pannud. Selliseid lasteaedu, kooli ja haiglat ei leia Moskvaski naljalt, võib olla ainult eraasutustena. Kõik muud Venemaa regioonid võivad ainult unistada neist tingimustest mis Anadõris on.
Koolis jäi silma, et neil on küll interneti püsiühendus seal, aga see on kole aeglane. 128 kB/s vaid. Aga ka nt meie kallis hotellis (interneti kasutamine maksis 8 rutsi minut) ja linna ainsas internetikohvikus oli internet sigaaeglane. Tundub, et see on üldise infra probleem. Aga see-eest oli seal progressivne arvutiõps. Ta tahab üle minna Linuxi programmile üldse.
Õhtu lõpetasime kolledžis. Siin tehti nii, et linna viis kõrgemat õppeasutust ja kutsekooli ühendati kõik ühe katuse alla. Mulje jällegi suurepärane. Seal saime teada, et Anadõr on veel selle poolest tore linn ja Tšukotka suurepärane piirkond, et seal pole tekkinud ühtegi Našide rakukest.
Üldine mulje oli, et Anadõris on loodud noortele väga head võimalused. Ja see tuli ka nende jutust välja. Enamus, kes tahavad Venemaale ülikooli minna, ütlesid, et kavatasevad tagasi tulla.

Kolledžis käisime veel töökojas, kus tehakse igasugu kihvte kujusid vaalaluust ja morsakihvadest jt kohalike loomade kontidest. Mul õnnestus sealt mõned vaalaluutükid kaasa kaubelda. Nt siin fotol see suur ongi tükk vaalaluust. Aga see pisike on... arvake ära! Mammutiluu tükk! Nikerdajate väga jutuka bossi sõnade järgi olla see luutükk 25 000 aastat vana. Võib olla, kes teab. Nii et, kes tahab ära osta, andke teada :).
Õhtul lõõgastusime natuke. Oma silmaga veendusin, et see on tõsi, et tšuktšidel puudub organismis alkoholi lagundav ferment. Meie sõber 24-aastane Ivan oli pärast kahe kange õlle ära joomist silmnähtavalt vindine. Saatsime ta parem koju. Selle fermendi puudumine (ja sama lugu on paljude põhjarahvastega) tähendab lühidalt seda, et tšuktšid jäävad ruttu purju ning, mis veel hullem, muutuvad kiiremini alkohoolikuteks, joovad end ruttu põhja.

Reede
Enamus aur läks sellele ofkoors, et jälgida, et lennuilm ära ei kaoks, aga igavuse peletamiseks veeti meid kohalikku piima-, leiva- ja lihakombinaati ning Punasesse Risti.
See kombinaat pidi olema Venemaal unikaalne, sest kusagil mujal pole lubatud piima, leiba ja liha ühe katuse all toota. Tšuktšimaale tehti erand. Moodne tehas. Ma ütlen, et Anadõris on pidevalt tunne nagu see linn oleks rajatud alles 2005. aastal.
Kuna Tšuktšimaal eriti lehm ei kasva, siis tehakse piima ja piimatooteid tehases piimapulbrist. Maitse nagu piimal ikka, mina küll vahet ei tee. Lihatooted tehakse peamiselt põhjapõdralihast. Liha tuuakse sealsamast Kantšalanist, kus me paar päeva varem käisime.
Põdralihast toote kilo maksab keskmiselt 500 rutsi. Aga noh, kujutage ise ette – kopteriga Kantšalanist liha toomine on nii kallis, et ainuüksi ühe kilo liha transpordihind on 100 rutsi.
Punases Ristis kuulsime, et peamine sotsiaalne probleem on joomine. Mis polnud meile üllatud. A huvitav on see, et viimastel aastatel on hakatud külades looma nn kainuseringe ja seal pidi päris palju osalisi olema. AA-klubid need ei ole, külades poleks sellel vist eriti mõtet...
Nad tegelevad ka ökoturismi edendamisega. Muide, kes tunneb huvi turistina Tšuktšimaale sõitmisest, siis nt 1 nädal elamist turistina jällegi sealsamas Kantšalanis (Anadõrile kõige lähem küla tundras) koos kopterisõidu, koerarakendite ja jarangas elamisega) maksab keskmiselt 3000 taala. Siia tuleb juurde arvestada veel Moskva-Anadõr lennukipiletid, mis maksavad edasi-tagasi ühele ligi 1500 taala. Aga ütlen kohe ette ära, et rahast palju suurem probleem on propuski saamine siiasõiduks.
Eks ma kõigest sellest kirjutan pikemalt oma lugudes.
Muide, selle kohaliku Punase Risti nö eestkostja ja nõukogu esimees on RA onutütar Ida. RA mu mäletamistmööda kasvaski vist oma onu Leibi peres üles.
Siiski, üks tore vahepala veel. Kui lendasime kopteriga Anadõrist lennujaama, siis tuli meie juurde üks kopterimeeskonna liige ja palus meil oma nimed üles kirjutada, et tal on vaja reisijate nimekirja. Ja rebis selle peale hoogsalt suvalisest vihikust ühe ruudulise paberi välja, rebis selle veel omakorda pooleks, kirjutas lehe ülemisse otsa – „List passažirov” ja ametlik dokument oligi valmis!

P.S. Minu uhked Tšukotka tundra põdrasarved lasti lennukisse ning need jäid pagasis isegi terveks! Sellised näevad need sarved välja – kahjuks on nad kile sisse pakitud ning ma ei viitsi neid ka lahti harutada, sest kuidagi ma pean need ju ka veel Tallinnasse viima.
P.P.S. Ärge pahandage, et vähe fotosid. Ma nädalvahetusel panen miski väikse pildireportaaži ka üles tundrast ja Anadõrist. Kannatage.