Neljapäev, veebruar 28, 2008

Kaks päeva Peterburis - mõnusad kohvikud


Piiterist ka siis mõni rida ja pilte. Käisin seal lugu tegemast Medvedevist (see siin on hiidreklaam Talvepalee väljakul, mis kutsub valima, mitte hääletama Medvedevi poolt). Põhikohtumine oli mul tema endise õppejõuga Lenska ülikooli juurateaduskonnas – Valeri Abramovitš Musiniga. Tahtsin temaga kohtuda, sest ta õpetas samas teaduskonnas ka Putinit. Ja pidi siiamaani mõlemaga kohtuma.
Tema sõnum oli selge – medvedev ei hakka eriti millegipoolest erinema Putinist. Tema sõnul on Putin liberaal ja samasugune on ka Medvedev. Just nii ütleski – mõlemad on liberaalid. Et nende peamine erinevus pidi olema selles, et Putin on vanem ning talle meeldib klassikaline muusika, aga Medvedevile rokk ja džass. Kes tahab pikemalt tema mõtteid lugeda, siis siin on mu lugu Päewalehes.

Pulli ja tausta mõttes käisin ka koolis, kus Medvedev varem õppis. Seal ütles direktor, et ta nad on jummala väsinud ajakirjanikest. Et ma olen neil juba umbes 130 ajakirjanik ning et neid on käinud ligi 15 riigist. Kõige vastikumad pidid olema Vene enda reporterid, kes pidi nui neljaks mingit skandaali otsima ja asju välja mõtlema.
See foto siin alguses on tehtud 1. klassi tunnist. Samas klassi õppis ka tulevane Vene president. Ta istus sellel kohal, mis on tühi (paistab seal taga paremal). Küsisin, et kas tõesti suurest austusest ei panda sinna kedagi istuma? Vastus oli, et seal istuv poiss oli lihtsalt täna haige...
Mulle anti ette kaks õpetajat, kes Medvedevi ajal koolis töötasid. Need laulsid nagu lindi pealt. Kokkuvõte – intelligente, palju lugenud poiss, aga millegi erilisega silma ei paistnud kooli ajal. Aga nende juttu saab ka sealtsamast loost lugeda.
Õhtul käisin Eesti peakonsulaadi EW vastuvõtul. Muidu nad teevad vastuvõtte oma majas, aga kuna oli juubel, siis oli kinni pandud Renessansi hotell Iisaku katedraali vastas. Konsulaadi inimesed olid nagu ikka väga meeldivad ja toredad (eriti peakonsul Kristen Lahtein oma väga peene helerohelise rätikuga! Seda oleks pidanud nägema.). Nagu ka külalised. Aga hotell suutis küll veidi asja ära rikkuda – esiteks jagasid nad veini nii, et pidi pikas järjekorras seisma ja teiseks sai enne vastuvõtu lõppu toit otsa.
Noh, vastuvõtuga asi muidugi ei piirdunud, sestap jõudsin hotellist vaevu-vaevu keskpäevaks välja kirjutada. Kuna rong läks alles õhtul, siis veetsingi päeva Piiteri peal lonkides ja kohvikutes ajakirju lugedes.

Marsruut kulges nii - kohvik Mozart Gorki metroojaama vastas (väga mõnulemise koht, täitsa Euroopa), Peeter-Pauli kindlus (seal käisid suured remonttööd suveks, porine nagu maal – sama koht ka fotol), Neeva kaldapealsed, Börsi plats, Ermitaaž, mõnus kinokohvik Moikal, Dom knigi (nagu palee, väga ilus suur raamatupood. Näitab hästi venelaste austust raamatute ja kirjanike vastu), samas raamatupoes asuv kohvik, õhtune Nevski prospekt ja lõpuks kõrts nimega Lenin on elus (stiilne Nõuka-koht, riiulid mõtetute raamatutega, kust leidsin juhuslikult ka Rudolf Sirge vene keelde tõlgitud „Rudolf Ohjaka päevik” – on selline raamat tal? Ma pole küll kunagi kuulnud...Tiitelleht oli igatahes nätsuga kaane külge kleebitud.)
Veidi pilte ka

Teisipäeval oli Piiteri talve (kuigi mis talv see enam on) kohta haruldaselt päikeseline ilm, see eest kolmapäev oli tüüpiline Piiteri-ilm. Kogu aeg tibutas tasapisi. Lompe oli kohtutavalt.

"Aidake palun osta pilet Permi (linn Siberis). Varastati paljaks". Järjekordne nutikas nooruk kerjamas. Moskvas olen ma neid kesklinnas ka vahest näinud. Millegipärast kerjavad nad alati sellega, et tahavad Siberisse lennata. Vahest mõni kerjab sama sildiga mitu päeva järjest.

Iisaku katedral, nagu ta paistab Neeva kaldapealselt.

Talvepalee. Nagu Punaselegi väljakule tehti siia talveks uisuväljak, katok. Ja lastele toodi lund möllamiseks. Huvitav kooslus ühel väljakul. Kusjuures veidi eemale jääb see päratu valimisreklaam, mis loo alguses seisab.

Piiteri tänavatualetid näevad palju viisakamad välja nagu Moskvas. nagu ka terve linn. Piiteris julgeks tänavakempsu isegi minna. Kehakergendamine maksab 14 rubla. VIP-teenus - s.t. et ühekordseks kasutamiseks mõeldud prilllaud - maksab 19 rubla.

Ja selline nägi välja kõrts "Lenin elus". Nevski prospekti ja Fontanka ristumiskohas, kui Moskva vaksalist tulla paremal pool teed.

Ja lõpetuseks, kui keegi pole veel näinud, kuidas Zhirinovski järjekordsel valimisdebatil endast välja läks, siis youtube-is on video üleval. Kuulake eriti lõpus tema kaadritaguseid hüüdeid ning vaadake, kui rahulikult saatejuhid seda kõike pealt kuulavad-vaatavad, kuidas teist inimest ikka väga räigelt solvatakse.

Pime armastus metroos võib olla venelaste tume tulevik

Avastasin tähelepanuväärse muutuse Moskva kesklinnas. Siin on ju nii, et paljudel tähtsatel hoonetele on endiselt suured Nõuka riigi vapi kujutised, sellised bareljeefi moodi asjad. Näiteks kõigil neil Stalini pilvelõhkujatel lösutavad hiiglaslikud sirbid ja vasarad. Üldine seisukoht on, et neid ei hakata eemaldama, sest see on justkui viide ajaloole. Ei vaidle vastu, venelaste oma riik, ise teavad, mida säilitavad.
Nõuka riigi vapp oli veel eelmisel aastal ka Suure Teatri esiküljel, kohe katuseviilu all. Teater läks põhjalikule renoveerimisele ja selle käigus on sirp ja vasar maha kraabitud ning asemele on fassaadile pandud Vene vapp. Ma ei ole kindel, kas see on esimene juhus Moskva nö suurtel majadel või mitte. Vähemalt ma pole seni märganud.
Ülemisel fotol on vaade Suure Teatri ehitusele Teatri väljaku poolt, fotol vasakul need suured konteinerid on tööliste „korterid” otse ehitusplatsil. Teater peaks uueks saama järgmisel aastal. Ja väiksel fotol on siis vapp ise.
Ise olin paar päeva Piiteris. Käisin seal Medvedevist lugu tegemas ning ühtlasi ka Eesti peakonsulaadi aastapäeva vastuvõtul Renessanssi hotellis. Aga ma kirjutan Piiterist-käigust pärast eraldi.
Hea uudis on mul see, et peale uue akrediteeringu sain täna kätte ka uue Vene viisa. Oligi viimane aeg, sest vana viisa lõppes just täna ära.
Hommikul sõitsin metroos ja nägin, kuidas üks mees ja naine tulid peale, hoidsid üksteisest õrnalt kinni ning naeratasid üksteisele. Kadedaks tegevalt. Mõlemad olid pimedad...
Aga nad paistsid nii õnnelikud olevat. Ma ei tea, kas selle üle, et edukalt metroo peale jõudsid või üldse elu üle. Vahet ausalt öeldes pole, mulle jätsid nad väga sügava mulje. Klišee, aga armastus teeb ikkagi imet. Eriti kui näed, kuidas pimedad üksteisele otsa vaatavad, otse silma. Nad tundsid täpselt kuhu vaadata, kuigi nad ei näinud. Paljud meist näevad, aga ikka ei oska õigesse kohta vaadata.
Metroos näeb üldse üllatavalt palju pimedaid, rohkem näiteks kui vankritega noori emasid. Pimedad saavad hakkama küll. Klõbistavad oma kepikesega mööda seinaääri perroonini ja seal on enne perrooni äärt selline sujuv kõrgendik, mille järgi saab aru, et kohe tuleb perrooni lõpp. Ja eks nad tunnevad inimeste liikumise järgi, kus on vaguni uksed. Isegi eskalaatorile lähevad pimedad siin väga osavalt. Ükskord jälgisin spetsiaalselt, kuidas pime lindilt maha saab. Astus maha nii nagu näeks kilomeetri kaugusele. Täpselt õigel ajal. Kogemused, mis muud.
ÜRO avaldas huvitavad andmed maailma rahvastiku kohta 15-40 aasta pärast. Venemaa andmed on huvitavad. 2025. aastaks peaks Venemaa elanike arv vähenema 128 miljoni peale, praegu 142 milli ja veel 1998 oli 148 miljonit. Ja sellest 128 miljonist elavad tervelt 96 prossa linnades! See tähendab, et venemaal jäävad terved regioonid tühjaks. Ning ei pea hiromant olema, et see tähendab eelkõige seda, et Siberi avarused jäävad tühjadeks. Venemaal tekib suuri raskusi Siberi hoidmisega. Inimesi ei hakka lihtsalt jätkuma. See on lihtsalt nii tohutu territoorium. 2050. aastaks väheneb Venemaa elanike arv prognoosi järgi juba 108 miljoni peale.
Blogis on juttu olnud mu käikudest Petserisse ja Murmanski oblastisse. Vahepeal on mul nendest käikudest ilmunud ka lood Päewalehes. Kes pole lugenud, neile ma panen siia viited. Lihtsalt, et kui huvi on. Siin on elust Petseri kloostris ja siin väike lisalugu põhiloole. (Muide, tänane Novaja Gazeta kirjutas pikalt ja põhjalikult elust Petseris.) Ja siin on kaks lugu Murmanski oblastist – esimene on veidi laiem pilt sealsele elule, kuigi põhiliselt ikkagi Norilski Niklist ja teine kitsamalt Norilski Niklist Ärilehe jaoks.
ja selline nägi täna keskpäeval välja Krõmski Val (Sadovaja ringtee üks osa Kurski vaksali juures), kui läksin viisa järele.

Esmaspäev, veebruar 25, 2008

Hea, et armee aastapäev läbi sai...

Nii, ja ka talv on Moskvas vaikselt vist läbi saamas. Vähemalt selle järgi, mis aknast paistab. Lund pole karvavõrdki. Pluss kolm kraadi ja sellist ilma lubatakse nädala lõpuni. Siin fotol hävitab noor komsomol vennalikust Tadžikistanist viimased jää jäätmeid Moskva kesklinnas.
Moscow Times´i andmetel on alates aasta algusest Moskvas sooritatud juba 16 rassilise taustaga mõrva. Ohvrid kõik kesk-aasiast või kaukaasiast. Tavaliselt pussitatakse tänaval surnuks pimedas. See on räigelt suur arv, kui võrrelda kasvõi eelmise aastaga, kui üle kogu Venemaa tapeti sama MT andmetel 67 inimest rassilise viha tõttu. Aga nagu ütles Moskva miilitsaülem Pronin eelmisel nädalal intervjuus Komsomolkale: "There is no organized skinhead movement."….
Armee aastapäev on nüüd õnneks läbi... Paar päeva sai seda tähistatud. Marsruut tuli päris huvitav välja, kui nüüd tagantjärele vaadata.... Algas kõik reedel Krisis Žanras, siis üks tore Itaalia veinikoht Pokrovka väravate juures ja lõpetuseks poole hommikuni klubis Rasputin. Stripiklubi Zubovski bulvaril. Siis magamispaus ja laupäev lõppes kellel Puškinis, kellel klubis Krasnaja Šapotška.
Isamaa juubelit jõuan veel tähitsada homme Piiteris, kus peakonsulaat teeb uhke vastuvõtu Renesanssi hotellis ning 12. märtsil Moskvas, kus saatkond teeb veelgi uhkema vastuvõttu Novaja Operas.
Krisis Žanras, veidi selline Von Krahli meenutav kohta, oli selline huvitav reegel reede õhtul, et lauda sinna reserveerida ei saanud ning üle kahe tunni polnud lubatud lauas istuda. Kelner tuli ja lihtsalt ütles, et palun te peate lahkuma, sest vaadake kui palju soovijaid on. Muidugi me vaidlesime ja õiendasime nendega, ja oleks võinud ilmselt edasi istuma jääda, aga kuna tuju oli läinud, siis liikusime sealt edasi. Nagu ma aru saan, siis nende loogika põhineb sellel, et kõige rohkem toitu ja jooki tellib külastaja ikka alguses ning kui tal on kõht täis, siis võib ta jumala rahus minema kupatada... Õnneks on Moskvas palju kohti.
Mulle jäi silma, et Moskvas on jälle hakanud kinnisvara hinnad tõusma. IRN.ru sait väidab, et võrreldes 1. jaanuariga ehk siis kahe kuuga on Moskvas keskmine ruutmeetri hind tõusnud 7,8 prossa ehk 4438 dollarilt 4783 dollarile. aga see on keskmine arvestage. Käärid on siin tohutud eri rajoonide ja eri korteritüüpide vahel. Nii et õieti need arvud ütlevad ainult seda, et kinnisvara hinnad tõusead, aga ei näita eriti kui palju korterid maksavad.

Neljapäev, veebruar 21, 2008

Kuidagi väga tuttavad karikatuurid...

Hääd uudised kõigepealt taas – täna õnnestus mul (fotol paremal) lõpuks uue Vene viisa taotlus sisse anda. Enne polnud veel kõiki dokumente koos. Viimasel hetkel. Praegune viisa lõppeb 28. veebruaril. Ja uue viisa saangi täpselt 28. veebruaril. Napilt läks. Ise süüdi veidi, et jätsin nagu alati kõik oma asjad viimasele minutile.
Täna sain tuttavalt Kataloonia raadio ajakirjanikult Moskvas Natalie´ilt toreda foto, mis ta Groznõis tegi. See tõestab, et ma ikka käisin seal! Äkki mõni ei uskunud :) Sellest kohtumisest ma veel kirjutan Päewalehes eraldi.
Ei tea, kas see on juhus, aga Venemaal on taas hakanud ilmuma karikatuurid nagu need ilmusid Nõuka ajal. Mäletate ehk kasvõi Hiibuse pilapilte Pikrist, kus paha onu Sam istus gloobuse otsas kaks tiibraketti käes ja naeris õelalt, tema ees oli kummargil tööline, käed ahelates? Jne samas stiilis.

Selle karikatuuri leidsin Groznõist lehest nimega Vestnik Respubliki, sealne põhiline leht, sellesama Ramzani tõeline häälekandja. Tõlge – „Teie raha,söör, täpselt kolp kolba vastu!”, mis peaks siis olema vihje sellele, et justkui lääne „imperialistid” rahastasid araabi terroriste Tšetšeenias ehk siis ebastabiilsust Venemaal. Mängivad lihtsalt rahva lollusel.

Ja see on ajakirja Profiil (see on see,mida peatoimetab Miša Leontjev) selle nädala numbri esikaas, mis peab illustreerima Putini Riiginõukogus peetud kõnes välja öeldud väidet, et Lääs on alustanud uut võidurelvastumist. Kaanel kiri – Kihutame? Onju mõlemad vanas heas stiilis.

Üks huvitav pildike veel Groznõist. Ameerika sõjaväel on soomustatud Hummerid, igavesed loomad. Venelased on teinud soomustatud UAZiku. Mitte küll täiesti, soomustatud on ainult see osa, kus inimesed istuvad. Vaadake – aknad on kuulikindlast klaasist ning sinna sisse on tehtud klapika spetsiaalsed laskeavad automaadi jaoks. Meid saatnud OMONikad sõitsid sellistega.

Täna oli kevade hõngu juba Moskvas. Päike paistis nii ilusti. Kuigi viis kraadi oli külma, aga mis sellest, kui vaid 4 kuud on jäänud suveni! Aga et teid tigedaks ajada, siis – 7 kuu pärast on suvi juba läbi... Foto on tehtud Tšistõje Prudõl täna hommikul, inimesed päikese käes trammi ootamas.

Kolmapäev, veebruar 20, 2008

Kuidas välisajakirjanikele uut, Kadõrovi Tšetšeeniat näidati


Tere jälle! Tagasi Groznõist Moskvas. Väike päevik kolmest päevast Tšetšeenias (üleval fotol õpivad väikesed poisid koolis lesginkat ehk siis rahvustantsu). Kirjutatud ühe jutiga nagu ikka, seega kirjavigu ilmselt üksjagu... Kõiki muljeid ei jõudnud kindlasti kirja panna, millest on kahju. Aga jälgige ka Päewalehte, seal peaks lähipäevil ilmuma mu reportaaž ja hunnik fotosid Tšetšeeniast, mida meile näidati. Ilma valikuvabaduseta. Sest nagu ma enne kirjutasin, siis selle reisi organiseeris Vene MID välisajakirjanikele ning programmi panid kohalikud kokku. Käisime, kuhu meid viidi ja vaatasime,mida meile näidati. Seejuures saatis meid pidevalt hunnik automaatureid.

Esmaspäev, 18. veebruar
Esimese päeva esimesed muljed Groznõist on, mis seal salata, positiivsed – bussiga linnast läbi sõites ei leia enam erilisi märke sõjast ega sellest, et Tšetšeenia pealinn veel mõned aastad tagasi varemetes oli ja Stalingradi 1943. aastal meenutas. Hea tuttav James Reutersist ütleb, et ta käis esimest korda Groznõis poolteist aastat tagasi ja selle lühikese ajaga on linn muutunud nagu öö ja päev. Asfalttee lennujaamast kesklinna on väga hea.
Lennujaam on uus ja Venemaa kohta ilus. Peale Moskva olen ma nii korraliku lennujaama Venemaal näinud veel vaid Anadõris, Abramovitši kuningriigis Tšukotkal.
Lennujaama hoone otstes tervitavad saabujaid kaks suurt portreed – Putin ja Tšetšeenia eelmine president Ahmad Kadõrov, praeguse presidendi Ramzan Kadõrovi tapetud isa. Samad portreed vahivad vastu, kui lennujaamast välja sõidad. Kohe on esimene kontroll-läbilasekpunt automaaturitega.

Meid välisajakirjanikke, umbes 20, saadavad samuti automaaturid. Ja mitte vähe – kohati kuni kümme meest kohalikust OMONist. Räägin tiba nende juhiga ühe peatuse ajal. Ta ütles, et muidugi on olukord stabiiline ja midagi kartma ei pea, aga OMON on „lihtsalt igaks juhuks, paljugi mis juhtuda võib.” Aga ei öelnud, et mis siis juhtuda võib. Kesklinnas peatudes ei ole neid automaatureid isegi eriti näha, istuvad autodes. Aga kui hiljem viiakse meid ühte haiglat vaatama kesklinnast väljas, siis on automaaturid igal pool tänava otstes. Fotol ajab üks meid saatnud OMONikas tänava ääres juttu kahe tänavapühkija tädiga, kes näevad välja nagu väiksed nõiad. Keda huvitab, siis pange tähele OMONika AK salve - sinna mahub 70 padrunit tavalise salve 35 asemel.
Kui saabusime, siis küll keegi meie eripropuskeid ei kontrolli. Reutersi kohaliku reporteri jutust tuleb välja, et ega siin sisuliselt ei kontrollitagi. Et võib küll niisama Moskvast pileti osta ja külla lennata tuttavatele. Et kui just videokaameraga väga avalikult vehkima ei hakka, siis ei juhtu midagi. Sama kinnitab hiljem kohaliku parlamendi spiiker, et võib ka niisama tulla, et pole vaja mingit eriluba. MVD nõuab ajakirjanikelt seda veel intertsist, selgitab ta. Aga nagu teada, on Venemaal läbi aegade inerts alati kõva olnud.

Ma arvan, et enamus vene linnu näeb mornimad välja kui Groznõi praegu. Fenomen on ilmselt selles, et linn on sisuliselt uuesti üles ehitatud ja näeb sellepärast selline värske välja. Hipodroomi linnaosa (fotol majad sellest linnaosast, aga enamus linna siiski nii piltilus välja ei näe, see on kõige ilusam linnaosa), kuhu meid kõige peale viiakse, korrusmajad näevad küll nagu nõelasilmast tulnud. Lapsed mängivad ja jalutavad tänaval, täitsa tavaline linnaelu.
Samasugune nõelasilmast tulnud on ka Presidendi lütseum, kuhu meid viiakse. Tšetšeenia eliitkool, mis valmis alles eelmisel sügisel. 1500 õpilast. Nagu direktor uhkelt ütleb, siis õpetavad nad tulevast Tšetšeenia eliiti.
Kooli seinal on jälle pirakas plakat Ahmad Kadõrovist. Koolis vestibüülis on suur stend mõlema Kadõrovi pildiga ning neile pühendatud luuletused. Kõrval seisavad Venemaa, Tšetšeenia ja Ühtse Venemaa lipud.
Kooli direktor räägib, et veel kaheksa aastat tagasi elas ta lahingute ajal kaks kuud oma maja keldris, aga nüüd on juba terve linn üles ehitatud.
Räägin mõne inimesega, mis on see fenomen, et 98 protsenti Tšetšeeniast osales duumavalimistel ja 99 protsenti (või oli see vastupidi?) hääletas võimupartei poolt. Saan põgusalt jutule ühe kaupmehe-vanamehega, arstitädiga, õpetajaga ja ühe haigega haiglast (kolm viimast olid kõik naised). Kokkuvõte – mindi ja hääletati üksmeelselt Putini poolt, sest nad peavad teda sõja lõpetajaks ning tänu temale ehitati Tšetšeenia nii kiiresti üles.
Nende inimeste arvamuse võib kokku võtta Liida-nimelise pensionäri (see oli see patseint haiglas) sõnadega: „Putin on aus, õiglane ja ei varasta, sellepärast hääletasidki kõik tema poolt.” Tuleb ju tuttav ette – tsaar on alati olnud aus ja õiglane. „Kõik tahavad rahu. Kui vaja, siis me hääletame ka 200-protsendiliselt Putini poolt,” täiendab Liida.
Mingi point nende arvamuses isegi ehk on. Selles mõttes, et sellest on veel võimalik aru saada miks Tšetšeenia üksmeelselt Putinit toetas - lasi vabariigi varemetest üles ehitada ning objektiivselt võttes on elu suurte sammudega seal paranenud - , aga see ei seleta teiste Kaukaasia vabariikide samasugust toetust...
Põhilised töökohad on siin ehitusel. Metsik ehitamine käib. Sellist ehitamist ja niipalju uusehitis korraga pole ma veel kunagi näinud. Ehitusel on palk kohalike sõnul 12-15 000 rutsi, mis on ilmselt väga korralik palk, sest õpetajad ja arstid teenivad siin näiteks kaks korda vähem!

Nägime ka bussiaknast vägeva mošee ehitamist kesklinna. Nagu palee. Sellest peaks tulema suurim mošee terves Euroopas. Türgid ehitavad ja valmis peaks saama aasta lõpuks,
Vahepeal vahelduvad tänava ääres erinevad plakatid jällegi Ahmad Kadõroviga. Näiteks selline tekst: „Ma olen alati oma rahva üle uhkust tundud” ja vana Kadõrovi foto.
Groznõi kliiniline haigla jätab üsna ülerahvastatud mulje. Umbes 30-ruuduses toas on 8-9 voodit. Naised ja mehed ühel korrusel läbisegi, aga mitte samades tubades. Saabastes võib igale poole sisse minne, ei mingit erilist puhtuse jälgimist.
Palju suhkruhaigeid, mis arstide sõnul pidi olema sõja ajal läbi elatud stressi tagajärg. (Ei oska öelda,kas see võib olla nii.) Diabeetikute seas on üllatavalt palju noori tüdrukuid.

Ööseks majutatakse meid otse lennujaama külje all olevasse Vene sisevägede baasi. Taas elan üsna spartalikes tingimustest. Kolmekesi toas – kolm voodit, kolm väikest kapikest, lauake ja toolid. Dušš koridoris, aga sooja vett jälle pole. Õhtust sööma viiakse meid kõik korraga, aga õnneks mitte rivisammul. Muidu jätab sõjaväebaas hea mulje (fotol üks tänavatest baasis, näha on kasarmud). Ei ütleks, et näiteks USA baasid, kus ma olen olnud Iraagis ja Afganistanis, oluliselt paremad välja näevad (seal on muidugi ajutised baasid, aga see on alaline). Hästi puhas. Valmis viis aastat tagasi.
Tuli välja, et see sisevägede 46. operatiivbrigaadi baas on kõige suurem Tšetšeenias. Sealses baasis, kus on ka näiteks oma kool ohvitseride ja allohvitseride lastele, teenib 15 000 inimest. Kuulsas Hankala baasis elab näiteks 11 000 meest-naist.

Teisipäev, 19. veebruar
Hommikul viiakse meid Šaliisse, mis on rajoon Gronznõi naabruses ja samanimeline linn. Teises sõjas purustati Šalii peaaegu täielikult. Nüüd taheti meile näidata, kuidas linn on täielikult taastatud. Linnajuhid väidavad, et linn ehitati üles kolme kuuga! Eelmise aasta augustist kuni oktoobrini. Kohalikud tänavalt kinnitavad seda juttu.
Uued hooned, uus asfalt. Elanike arv on tõusnud üle 120 000, võrreldes enne sõda seal elanud 75 000 elanikuga, väitsid linnajuhid. Kasv on toimunud purustet küladest linna elama tulnud inimeste arvelt.

Pärast kohtumist lastakse linna peale. (fotol sissevaade ühte tänavaäärsesse kauplusse.) Inimesed räägivad jälle eranditult positiivset juttu, kuidas kõik on paremaks läinud ning kõik tänu Ramzanile. Ainult üks naine kähvab, et see mida teile näidatakse, on vaid pealispind. Sama väidavad mulle hiljem veel paar üllatavalt avameelset sõjaväelast, kelle sõnul pole ka olukord nii superstabiilne nagu meile väidetakse.... aga nende juttu on meil võimatu kontrollida.
Enne linnapeale laskmist palume Kadõrovi pressipealikku, et meid lastakse vabalt käia ilma saatjateta. Ja-jah, palun, mina mingit takistust ei tee. Sellele vaatamata antakse igale väiksele grupile üks OMONi automaatur kaasa. Nad väidavad, et neil on selline käsk ja Kadõrovi pressimees võib rääkida, mida tahab.
Ma olen linna peale koos kahe naisajakirjanikuga, Sloveenia ja Kataloonia raadiost. Lisaks automaaturile kleebib end meiega kaasa mingi lühike kutt, kes väidab, et on kohalik ajakirjanik. Aga ei kirjutanud ta midagi üles ega küsinud küsimusi, vaid kommenteeris aeg-ajalt, kui mõne kohalikuga rääkisime, et seda pole nüüd küll vaja küsida või, et miks teil on vaja seda teada. Lähme taga jumala tülli, siis ta solvunult kõndis veidi maad taga pool, aga kuulas ikka kõrv kikkis. Päris sitt tunne on nii töötada. Ja vana ei saanud kuidagi aru inimlikust palvest, et lasku jalga. Küllap pärast kaebas ka veel meie peale.

Jutustan veidi Kadõrovi pressiesindajaga, kes tegeleb konkreetselt välismaalastega, Timerlaniga (fotol). Moodsalt riides, elanud mitmed aastad Londonis ja NYCis – ja lapsepõlves viis aastat Tallinnas, 80-ndate teises pooles. Ütleb mulle rõõmsalt Tere! Ja räägib, et elas Kingissepa tänaval, see on siis nüüd Liivalaia. Et onu teenis Kloogal. Ja et tal elab praegugi veel sugulasi Eestis. (see ei jää viimaseks kokkupuuteks eesti keelega Groznõis – meid saatvate MIDikate boss Jevgeni Petrovitš oskab öelda „õlu”.)
Šaliist sõidame tagasi Groznõisse. Jääme linna sissesõidu juures pidama, pildistame Putini ja vana-Kadõrovi piltidega linna sissesõitu. Järsku pidurdab meie juures 600-seeria sport-Mersu ning välja astub Ramzan ise.... sellest kohumisest loete lähemalt järgmisel nädalal Päewalehest.
Pärast lubatakse meil poolteist tundi linna peal kõmpida. „Omapäi”, OMONi automaatur kaasas. Laseme siiski Times´i Moskva büroo juhi Tonyga meie valvuri juurest jalga. Pole hirmugi, et meiega midagi juhtuda võiks.
Saame päris mitme inimesega jutule, kes väitisid et ei käinud hääletamas. Teised ajakirjanikud räägivad pärast sama. Pärast väidavad parlamendi spiiker ja valimiskomisjoni juht, et küllap meil siis vedas ja sattusime juhuslikult nende 0,4 protsendi otsa, kes juhuslikult ei käinud valimas.... Enamus siiski kiidab Ramzani ja VVP-d ning on väga rahul, et sõda läbi. Mis on tõesti tore.

Aga mõne veidi kriitilisema inimesega õnnetusb veel rääkida ja nende jutust tuleb välja, et enamus nendest ülesvuntsitud majad kesklinnas, mida meile näidati kui näidet Ramzani ja Kremli hoolitsusest, on tühjad või siis elavad seal tšinovnikud. Hakkame siis Tonyga tähelepanelikumalt maju vaatama ja tõepoolest – prospekt Pobedal (üks peatänavatest, mis viib Ahmad Kadõrovi väljakule) on kõik renoveeritud majade aknad ilma kardinateta (siin need majad fotol on). Selge, et seal keegi ei ela. Pärast väidetakse meile, et veel pole jõutud neid kortereid lihtsalt välja jagada rahvale...
Kõikjal Ahmad Kadõrovi plakatid ja teda ülistavad loosungid. Arvukuselt järgmised on Putini plakatid ning siis noore Kadõrovi plakatid. Tšetšeenid vist armastavad plakateid.
Bussipilet maksab Groznõis viis rutsi (veidi üle 2 krooni), nii odavat piletit polegi Venes kuskil veel kohanud.
Kui Groznõisse satute, siis soovitan õhtusöögiks restorani nimega New City, asub prospekt Pobedõ 7. Päris head toidud olid ja külm õlu. Kõlab veidi imelikult, et sa soovitad head restorani linnas, mis 2004 oli veel täiesti varemetes.

Kolmapäev, 20. veebruar
Hommikusöögilauas satun kõrvuti istuma ühe meid saatva alampolkovnikuga, kes on armees teeninud 15 aastat. Osales teises Tšetšeenia sõjas. Põhiliselt teenib praegu Hankalas. Jutt läks rahale. Ütles, et tema auastmes mees teenib armees olenevalt ametikohast 21-23 000 rutsi. Eelmisel aastal oli palgatõus 7 prossa, nüüd veebruaris tõstetakse 9 prossa. Mõlemad tõusud jäävad alla siiski ka ametlikule inflatsioonile.
Tšetšeenias olles saab lisaks kommandeeringuraha 300 rutsi päevas. Kulusid eriti ei ole, sest kõik on siin tasuta. Varem maksti Tšetšeenias nö sõjategevuseraha, aga viimased kaks aastat enam mitte. Esimese sõja ajal oli see tasu 900 rutsi päevas, teise ajal vähem, 600 rutsi. Aga seda maksti reaalselt lahingutegevuses oldud päeva eest, mitte pidevalt. Praegu ametlikult enam mingit sõjategevust ei toimu, kuigi kaotusi on, aga vähe. Alampolkovniku sõnul peamiselt piirirajoonides, kus mägedes on raskem olukorda kontrollida. (Siin baasis näeme iga hommiku, kuidas üksused helikopteritega välja lendavad.) Tšetšeenia sõjas osalenud saavad veel täiendavalt iga kuu 1300 rutsi toetust.

Täna on täisigav programm. Kõigepealt viiakse ülikooli ja pärast keskvalimiskomisjoni. Ülikooli spordihoone seinal tervitab meid kohe suur plakat Ramzani pildiga, mis ütleb suure aitäh Ühtsele Venemaale (fotol on taustal näha ka mõni veel renoveerimata maja, neid ikka tegelikult linnas on). Rektor ütleb, et see on tänu selle eest, et Ramzan „kinkis” neile selle spordihoone. „Kinkis” tähendasb et lasi ehitada tema isa nimelise fondi rahadest. See on üks imelik fond, mis koosneb tšetšeeni ärimeeste väidetavalt vabatahtlikest annetustest. Aga keegi ei tea, ja meie ei saanud ka kelleltki selget vastust, et kui palju selles fondis raha on. Parlamendi spiiker ütles, et kui on vaja siis on miljon dollarit, kui vaja siis miljard dollarit. Arva sellest vastusest, mida tahad...
Ülikooli kohta öeldi, et selles õpib 16 000 tudengit! Aga siinjuures tuleb arvestada, et kõrgharidus Euroopas, mujal Venemaal on üks asi ja kõrgharidus Kaukaasisas teine asi. Kaukaasias on peaaegu kõigil kõrgharidus. Iseasi, kuidas see saadud on.
Tudengid räägivad kõik sarnast juttu, et peaasi, et Tšetšeenias on stabiilsus ja et see kõik on Ramzani teene.

Tüdrukud peavad ülikoolis kandma kõik pearätte, see on kohustuslik. Seelik on nagunii tšetšeenitarile kohustuslik. Ma küsisin, et kas neil külm ei ole (täna oli miinus neli), nad kihistasid naerda ja ütlesid, et on küll. (Fotol kaks ilusat tudengiplikat, kes ütlesidki, et neil on külm.)
Tšetšeenia keskvalimiskomisjoni juhi jutt kõlas meile, eurooplasetel, ütleme nii, et vähe arusaamatu või imelik, kui ta seletas, kuidas on võimalik et 99 protsenti inimesi käib valimas ning neist veel 98 prossa hääletab ühe partei poolt, nagu juhtus detsembris duumavalimistel.
Ta ütles, et meile võib see ju naljakas olla, aga nemad teavad, et see on tõsi ning see näitab rahva usaldust Kadõrovi võimu vastu. Et see on tšetšeeni mentaliteet ja et nende jaoks on valimised pidupäev.
Küsisin, mis ta eurooplastele soovitab, et ka meil oleks valimistel rohkem hääletajaid. Ta vastas, et „oma töösse tuleb tõsiselt suhtuda”. Raske vastu vaielda. Nii, et härra Sibul ja teised, paluks tõsisemat suhtumist. Ja veel üks soovitus Tšetšeenia valimiskomisjoni juhilt – valijatega tuleb rohkem tööd teha ja neid paremini informeerida.
Pealelõunal lendasime juba ära. Päevas käib kolm reisi Groznõi ja Moskva vahet. Lennujaamast veel. Valmis sai 9 kuud tagasi, kohe algasid ka lennud Moskva vahet. Varsti avatakse liin Rostovisse. Pärast sõda olid lennujaamast ainult varemed alles. Ega seda lennuvälja sõja ajal eriti ei kasutati, venelastel oli keelatud see. Lennujaama ümbrus on suht mägine ja pidevalt kütiti venkude lennukeid ja koptereid.
Lennujaama teisel korrusel on ägedad nahkdiivanid. Kõik erinevad. Raamatuletis oli müüdi raamatut Ramzan Kadõrovist. Kõvas köites, väga hea kvaliteediga, läkival paberil paks raamat. Roheliste kaantega, islami värvi. Sisaldas elulugu, kõnesid, intervjuusid, tähtsamaid korraldusi. Lõpus oli kümnete kaupa tervitus- ja õnnitlustelegramme, mis ta oli saanud. Täisvärk ühesõnaga. 32- aastaselt omada sellist raamatut enda kohta... maksis 1000 rutsi.
Meid saatnud kolm MIDikat ei kaotanud aega lennukit oodates. Kuna kommandeering oli läbi, siis võeti kotist kohe konjak ning valati stakannidesse laiali. Nendega kaasas olnud major ei öelnud ka ära.

Peldikus oli suur kiri: Peale tualetis käimist tõmmake palun vett peale! Lennujaama sissepääsu juures on vahva silt, mis ütleb, et automaadiga paluks mitte siseneda.
Tagasilend oli algul päris värvikas. Lendasime nimelt Tu-134-M-iga, mis on üks väike kirst. Lendab kiirelt ja kõrgelt. Aga kuna on suht pisike lennuk, siis rapub nagu tramm vahest. Täna oligi see kord, kus lennuk rappus nagu oleks tormiga merel olnud. Ausalt öeldes tundub mulle, et ma oleks pigem tormiga laeval merel olnud, kui täna 134-ga õhus. Tead küll, et kõik OK, et see lennuk rapubki niimoodi, aga ikka pole veel ära harjunud.
P.s. 23. veebruaril ehk nüüd laupäeval, kui kogu ülejäänud Venemaa tähistab kodumaa kaitsjate päeva, leinab Tšetšeenia 1944. aasta küüdistamise ohvreid. Sel päeval 64 aastat tagasi lasi Stalin seal korraldada palju hullema küüditamise kui eestlastele. Tšetšeeniast küüditatati suurem osa elanikkonnast, isegi rindelt toodi tšetšeene ära ja pandi rongile, ka kogu Tšetšeenia tollane juhtkond läks sama teed. Ja rong viis rahva Kasahstani ja Kirgiisiasse.

Panen siia lõppu veel vastuseid küsimustele, mis te mulle enne ärasõitu saatsite...Küsimus ja siis vastus.

Milliseid mõtteid Kadõrov Kosovo iseseisvumisest mõlgutab?
Kadõroviga ei jõudnud me sellest rääkida, aga parlamendi spiiker ütles, et Tšetšeenia jaoks see mingit pretsedenti tekita.

Kas linna tänavatel lapsi näeb? Kas igas vanuses? Millal? (S.t. kas koolilapsed on päeval koolis ja õhtul tänaval, või...)?
Lapsi on tänavatel polnoo! Täiesti tavaline elu nagu igas muus linnas. Lapsed mängivad majade vahel jne. Päeval koolis, õhtul kodus.

Kas linnas kino, kontserdi, ... kuulutusi on? Kas kultuurielu toimib?
Eriti ei näinud, kuigi kino pidi linnas olema avatud. Pigem tundus, et erilist kultuurielu ei kiha.

Mis telekanaleid seal näeb?
Kõiki Vene riiklikke kanaleid + neil on oma kohalik kanal Groznõi TV.

Mis lehti tänavalt/putkast osta saab?
Enamus on kollane pahn ja sellised ametlikud lehed nagu Rossiskaja Gazeta. Kommersanti ei näinud, aga Novaja Gazetat küll. Kioskitädi ütles, et Novajat väga loetakse seal ning Politkovskajat austatakse väga siiani.

Kuidas lapsed/noored purustatud kodu tajuvad? (Seda ilmselt küsida ei õnnestu)
Ei õnnestunud
Kuidas kulgeb linna taastamine ja kui palju on veel varemeis maju?
Mina ei näinud ühtegi varemes maja. S.t et meie marsruudile ei jäänud ühtki sõjast tekitatud varemest maja.
Kuidas elavad need, kelle kodud on purustatud?
Jämedalt öeldes on kaks võimalust. Kes tahtsid, neile maksid riik 400 000 purustatud korteri eest, teistele, kes raha ei tahtnud, remonditi korterid renoveeritud majades.

Kysi, kust tuli see legend, et seal v6itlesid "valgetes sukkpykstes eesti nais-snaiperid". Kysi kas nad on sellest midagi kuulnud ja kui usutav see neile endile tundub.
See on tõesti legend. Aga keegi ei osanud öelda, et kust see pärit on.

Meedia kohta juba küsiti, aga ole hea, uuri seda ka, kuipalju need kohalikud seal avalikku internetti näha saavad. Võibolla on see täiesti kohatu küsimus, aga eks see siis näha on.
Mina ei näinud ühtegi avaliku internetipunkti. Sellega on probleeme, sest ka nende eliitkoolis oli küll arvutiklass uhke, aga see polnud lülitatud internetti... Nagu ma olen aru saanud, siis seal käiakse mobla kaudu aktiivselt internetis. See pidi üldse olema Põhja-Kaukaasia vabariikide fenomen.

Kui palju elab Tšetšeenias/Groznõis kohalikke venelasi ja millised on suhted tšetšeenidega?
Vähe. Isegi väga väha. Pärast esimest sõda lasid kõik jalga. Räägitakse, et nüüd on mõned pered tagasi pöördunud. Ja põhjus selles, et Vene linnades ei võeta neid kui omasid, öeldakse neile, et nad on tšetšeenistunud ja nendest peredest pärit vene lapsi narritakse. Ja nad on sellepärast hakanud tagasi sõitma.
Kas tšetšeenidesse suhtutakse kui võidetud ja alandatud rahvasse (kes kardavad tänaval igat vastutulevat vene sõdurit)?
Vene sõdurid eriti tänaval ei käi. Need, kes tänaval relvis käivad, on kõik kohalikud üksused. Ja neid on seal päris mitu.
Kas tavaline noor tšetšeen vihkab venelasi? Kas tšetšeenid oleks soodsatel tingimustel valmis alustama uut iseseisvussõda näiteks 50 aasta pärast?
Nii sügavale hinge ei saanud nii lühikese ajaga pugeda. Ei oska hinnata. Vabariigi juhid väitsid, et mingi sõda pole enam võimalik. Tahaks loota, tegelikult.

Kas tšetšeenide vaimne selgroog on murtud? Kas nad usuvad veel oma riigi võimalikusesse (tulevikus)?
Praegu tundub, et ei usu. Õigemini, praegu nad vist ei taha ega ka eriti mõtle sellele. Kõik, no suurem osa kindlasti, on sõjast väga väsinud.

küsi kõigilt ikka selle kohta mis eestist arvatakse ja mida üldse teatakse,selle pronxsõduri ja muu kohta, kes on seal kõige kuulsam eestlane.
Ükski kohalik ei küsinud mult PS kohta, kui ma ütlesin, et olen Eestist. Kõik hakkasid rääkima, kuidas nad on Eestis käinud ja kuidas neile seal meeldis. S.t. et need hakkasid rääkima, kes on käinud...

mind huvitaks (lisaks eelpooltoodule) tšetšeenide suhted inguššide ja osseetidega.
Inguššidega räägivad tšetšeenid peaaegu sarnast keelt. Nende suhted on tegelikult keerulised. Tšetšeenid isegi ütlevad vahest, et ainus rahvus keda nad kardavad ja ei usalda on ingušid. Praegu on ametlikult suhted normaalselt. Osseetide kohta ei tea.

Paar aastat tagasi mängis Vene jalgpalli kõrgliigas selline punt nagu Groznõi Terek. Isegi neegripoisid olid värvatud, teistest välismaalastest rääkimata. Mind huvitab, mis "projekt" see oli ja mis sellest on saanud - mängivad nad pärast kõrgliigast väljakukkumist ikka esiliigas edasi? Ja kui palju see meeskond üleüldse Tshetseeniaga, peale nime, seotud oli. Ega nad Groznõis oma kodumänge ikka ei mänginud, või mine hulle tea?
Mängivad sellest aastast Vene kõrgliigas. Meeskonnas on tšetšeene, nt kapten on kohalik. Aga kohalikke on umbes veerandi jagu. Mis iseenesest pole ju vähe. Brasiillased on.Kodumänge peaksid hakkama mängima Groznõis, kui suudavad staadioni veidi laiendada kähku. Ma usun, et Ramzan kisub kellelgi pea otsast, kui staadionit käpelt ei laiendata.

Kui õnnestub mõne tavalise reamehega või mõne muu võitlejaga rääkida, mida nemad arvavad ja kaua nad peavad seal olema?
Mõnda aega veel. Gruusiaga piiriääresed mägised rajoonid ei ole ikka veel täielikult föderaalvägede kontrolli all. Põhiline vastutegevus toimub seal. Seal ikka hukkub veel vene sõdureid ja kohalikke miilitsaid. Bojevikkude arvukuseks pakutakse 400-500 meest.

Jaanuaris käis siin heade RKK inimeste kutsel üks onu Carnegiest, kes ütles, et P-Kaukaasia rahu on habras, sest toreda ülesehitustöö varjus toimub kõva islamiseerumine ja kohalikud valitsejad nikerdavad vaikselt šariaati.
Ametnikud väitsid kõik, et šariaati ei tule mingil juhul. Aga et mõõdukas islam tuleb ainult kasuks. Noored on isegi väga religioossed. Ramzani eeskuju pidi neile kõvasti mõjuma. Näiteks ülikoolis peavad tüdrukud kõik kohustuslikult kandma rätikut. Kõige levinumad on sellised kirsivärvi punased nagu need tüdrukud siin fotol kannavad. Palvetamine pole siiski kohustuslik.

aga tee seal kus ööbid raffaga ka intervjuu
nad polnud eriti jutukad...

Kui saad, katsu välja selgitada võimalikult täpne tšetšeenide rahvaarvu muutus enne I ja II sõda ja nüüd. Väidetavalt tapsid venelased tervelt KOLMANDIKU sellest miljonilisest rahvast.
Ametlikult on rahvaarv hoopis suurenenud.... 1992. elanud seal miljoni ümber ning nüüd 1,2 miljoni. Ametlik statistika väidab nii. Nad väidavad, et paljud tšetšeenid on vabariiki tagasi tulnud, kes seal olid varem lahkunud, ka enne sõda. Kõlab kahtlaselt, aga ärge mind süüdistage selles. Küll aga on langenud Groznõi elanike arv – enne oli pool milli, nüüd 350-400 000. Parlamendi spiiker väitis, et kahe sõja tulemusena on Tšetšeeni kaotanud langentute, kadunute ja ära sõitnutega 100 000 inimest, neist 5000 kadus teadmata kuhu...

Pühapäev, veebruar 17, 2008

Petseri kloostri koobastest, kus puhkab tuhandeid munkasid + Kisseljov Tallinnas

Kirjutan veel veidi Petseri kloostrist, täpsemalt kloostri kuulsatest koobastest.
Väidetavalt avastas need üks kohalik talumees 14. sajandil. Sama sajandi lõpus asus legendi järgi koopastesse elama püha munk Mark. Tema ikoonid ripuvad praegu kloostris kõikjal.
Koopad on kuulsad sellepoolest, et sinna on üle 600 aasta maetud kloostris surnud munkasid. Lisaks munkadele on sinna maetud ka kloostri heategijaid. Kokku on sinna eri andmetel maetud 8000-14 000 inimest. Kirstud lihtsalt kuhjatakse kahte suurde koopasaali lihtsalt üksteise osa. Alumised lagunevad aja jooksul all ära ning tekib jälle ruumi. Siin ülemisel fotol saab veidi aimu, kuidas need seal kuhjas seisavad. (foto on tehtud välguga, sest muidu ei saa midagi aru.) Seal all on nö kaks kalmitut – vana ja uus. Vana on kasutusel juba 1700. aastast.
Veel on koobastesse maetud seinte sisse, pikki koopa käikusid, mida on umbes 200 meetrit. Seintesse on maetud austusväärsemad mungad ja nende kirstude kohal on keraamilised plaadid vanaslaavi kirjadega.

Siin on üks väike palvetamise koht koopas. Külgedel on näha, kuhu on seinte sisse mungad maetud. Seal kus paistavad keraamilised plaadid. Välguga tehtud foto jälle. Muide, seal koopas asub ka üks kirik. Muidugi hästi väike. Sisuliselt altarikoht ja kõik.

Ja see on sama koht pildistatud ilma välguta. Valgust annavad veidi küünlad, mis mul ja mind aidanud isa Aleksndri käes põlevad.
Koobastesse pääseb vabalt sisse, sissekäik asub kohe Uspenski kiriku kõrval. See kirik on ise poolenisti rajatud koopa sisse. Kõige vanem kirik kloostris. Koobastesse sissepääsu kõrval istub üks mutike, kelle käest saab küünlaid osta, et midagi näha oleks. Ja siis võib seal vabalt kasvõi ise uidata. Vaatamata sellele, et kõik kohad surnud täis, erilist hirmu või ängistust seal ei teki. No kui just klaustrofoob pole.

Sellised näevad need käigud välja nagu siin fotol. Ilusti ära kindlustatud. Seal on aasta ringselt stabiilselt 5-10 kraadi sooja. Temp pidi olenema sellest, kui palju inimesi seal käib.
Kui juba veidi õigeusuteemale jutt läks, siis soovitan vaadata Moskvas asuva Stretenka kloostri ülema isa Tihhoni filmi „Impeeriumi hukk. Bütsantsi õppetund”. See lööb venes praegu kõvasti laineid. Tõeline propagandafilm. Film räägiks nagu Bütsantsist, aga tegelikult tõmbab paralleele praeguse Venemaaga ning sisuliselt ülistab Putini režiimi. Mis pole ka ime, sest isa Tihhon on Kremli vaimulik ning ühtlasi ka Putini isiklik nö hingehoidja. Väga mõjukas mees vaatamata noorusele vene õigeusu kirikus. Jätke tema nimi meelde.
Panen siia ka tema lühikese eluloo. Sorry, et vene keeles. Ei viitsi tõlkida.

Архимандрит Тихон (Шевкунов Георгий Александрович) родился в 1958 году в семье медиков, русский. Окончил сценарный факультет Всесоюзного государственного института кинематографии по специальности "литературная работа". По окончании вуза стал послушником Псково-Печерского монастыря, после девятилетнего послушничества у старца архимандрита Иоанна (Крестьянкина) принял монашеский постриг. Работал в издательском отделе Московской патриархии. С 1994 года -- наместник Сретенского монастыря. Сопровождал Владимира Путина в частной поездке в Псково-Печерский монастырь в августе 2000 года, также осенью 2003 года сопровождал президента РФ в США, где Владимир Путин передал приглашение патриарха Алексия II предстоятелю Русской зарубежной церкви митрополиту Лавру посетить Россию.
Tahaksin veel veidi teha reklaami oma häädele sõpradele ja ekskolleegidele BNSis (oi, oli ikka tore aeg, kui ma seal 1990-ndate keskel töötasin). Neil tuleb kohe pärast vene presidendivalimisi sel teemal Tallinnas seminar ning nad kutsusid Jevgeni Kisseljovi sinna esinema. Kisseljov on päris hea kommentaator, kuigi ega temagi täpselt tea, mis Kremlis sünnib ja mõeldakse. See on üldse üks paras musta kassi püüdmine pimedas toas...
P.S. Enne kolmapäeva ma sissekandeid nüüd ei tee. Olen Tšetšeenias kolm päeva.

Reede, veebruar 15, 2008

Süütuse presumptsioon segab uurijaid?


Hakatuseks veidi ropp tervitus teile siit Moskvast, Bolšaja Nikitskaja tänavalt (kiika fotot üleval). Mul on hea uudis – täna sain Vene MIDi pressikeskusest kätte oma uue akrediteeringu, kuni märtsi alguseni 2009. Nüüd on veel ainuke mure uue mitmekordse viisa saamine, aga see peaks loodetavasti olema puhas bürokraatia, ehkki mitte kerge.
Silma jäi värske Levada-keskuse gallup. Selle järgi on Medvedevi (DM) toetus rahva seas 80 prossa. Kas tõesti lastakse tal popisuse poolest VVP-le ära teha? Küsitlusest tuleb veel välja, et rahva ootused DM-ile on täoselt samasugused nagu olid VVP-le.
Huvitav küsimus oli, et kus rahva arvates võim hakkab peale valimisi olema – kas Kremlis või valitsuses, mida lubas juhtima minna VVP. 41 prossa arvas, et võrdselt mõlema käes, 23 prossa pakkus et jääb VVP kätte ja 20 prossa, et DM-i kätte läheb.
Aga kõige huvitavamad olid oopis vastused sellele, kuivõrd venemaalased usaldavad tähtsamaid telekanaleid Pervõid ja Rossijat. 63 % ütles, et need on neile peamised infoallikad. Alla poole, 49 % uskus, et valimiskanpaaniat esitatakse neile objektiivselt. 39 % arvas, et kajastus on ebaobjektiivne.
Leidsin netist huvitava saidi, kus on anekdoote VVPst ja DM-ist, samuti neist naljapilte. Tahtsin siia viite panna saidile - http://www.velros.info/ - aga mis ma nüüd näen! Sait on juba kinni pandud. Alles ommikul funkas. Kärmelt tegutsevad Lubjanka-mehed. See sait oli muide sellist nö marurahvuslaste oma, nende, kes organiseerivad Venelaste Marsse.
Olgu, siis muud nalja (kuigi see on pigem kurvavõitu asi). Tänastes lehtedes oli huvipakkuv, et peaprokurõri asetäitja, keegi Zabartšuk teatas, et kriminaalkoodeksis on süütuse presumptsioonil liiga kõva võim. Et see põhimõte segavat vastuvõtta „optimaalseid otsuseid, eriti võitluses korruptsiooniga”. Nutta tuleb tegelikult, vist. Selle peale arvas Moskva advokaatide kolleegiumi juht Genri Reznik, et süütuse presumptsioon Venemaal nagunii praktiliselt ei tööta enam. Mulle tundub juba ammu nii.
Paar fotot ka lõppu.


Väidetavalt viimane Nõuka-ajast säilinud ehtne pelmeenibaar Moskva kesklinnas. Krassini tänaval. Käisin täna seal naljapärast söömas. Püstijala koht, viisakas, koristatud. Võtsin pelmeenid, hapukoore, peedisalati, 50 grammi ja kompoti, kokku 180 rutsi ehk 80 krooni. Käis kah suure näljaga.


Kurgimüüja-mammi Zemljanoi Valil, Kurski vaksali vastas. Mammi seljataga on laheda kujundusega klubi, ilmselt.

p.s. palju tänu kõigile, kes mind ideedega üle külvasid, mida uurida Tšetšeenias. Kahju küll, aga realiseerida jõuan nendest vähesed mõtted.

Putini stiilinäiteid eilselt pressikalt

Tänased Vene lehed on kokku korjanud Putini killud eilselt hiidpressikalt. Ei hakanud neid tõlkima, sest siis kaob kogu sära. Need pole lennartmerilikud vaimukused. Putin "hiilgab" just lihtrahvalike väljenditega. Nii mõnigi kommentaator Venes on märkinud, et kohati räägib VVP nagu blatnoi- õigemini tema killud on blatnoilikud.

"Все эти восемь лет я пахал, как раб на галерах, с утра до ночи" (о работе президентом).

"Я не считаю, что мы должны посыпать голову пеплом, бить себя веригами и доказывать всем, что мы хорошие" (об отношениях с Польшей).

"Пусть жену свою учит щи варить!" (о международных наблюдателях на выборах).

"У нас ведь еще с советских времен говорили: хотите "закопать" человека - назначьте его на сельское хозяйство" (о смелости Дмитрия Медведева и нацпроектах).

"Не ныть и не пускать слюни по каждому поводу" (о профессиональных качествах президента).

"Вы что, хотите, чтобы я землю ел из горшка с цветами? И клялся на крови?" (о невозможности деноминации).

"Не говори гоп, пока не перепрыгнешь" (о своем назначении на пост премьер-министра).

"Что может сказать о музыке Чайковского человек без прописки?" (об отношении к России на Западе).

"Все выковыряли из носа и размазали по своим бумажкам" (о публикациях в западных СМИ о своем личном богатстве).

"Как у нас в некоторых местах говорили, "шило в стенку и на боковую залечь"" (о возможности покинуть политику).

"Каждый должен мотыжить, как святой Франциск, свой участок, бум-бум, ежедневно" (о правилах поведения министров).

Neljapäev, veebruar 14, 2008

Mida tahate Groznõist teada?

Väike ideekonkurss jälle. Mul õnnestus möllida ennast Vene MIDi koostatud välisajakirjanike gruppi, keda sõidutatakse Tšetšeeniasse, Groznõisse. Ekstaole nagu on see organiseeritud reis, aga muud moodi mul praegu võimalus sinna pääseda puudub.
Tšetšeenia on kuulutatud terrorismivastase võitluse piirkonnaks ning välisajakirjanikud pääsevad sinna erilubadega. Saab muidugi ka niisama, ja mul on paar tuttavat pakkunud seda võimalust. Aga kui ma sinna lähen ilma eriloata ja see pärast välja tuleb, siis võetakse mul Vene akrediteering ilma erilis jututa ära. Omapäi Tšetšeeniasse aga suduavad eriloa hankida ja intervjuusid kokku leppida praegu ehk ainult Reuters, WSJ, Wash Post, Wash Times. Mis teha, sellised mängureeglid on praegu siin.
Aga see selleks. Miks ma kirjutan on see, et saatke mulle küsimusi-teemasid, et mis teile pakuksid huvi, mille kohta ma võiks seal küsida. Mul endal ka muidugi mõtteid, aga huvitav on, mis lugejatele korda läheb.
Arvestage siis, et olen kohal ainult kaks päeva.Meil on kindel programm, mida me veel ei tea. Viibime vist ainult Groznõis ja selle ümbruses. Suure tõenäosusega on rõhk sellel, et näidata kui vägevalt on Groznõi pärast sõda üles ehitatud. Ja Kadõroviga kohtumist lubati ka kindlasti. Ööbime kuskil ohvitseride linnakus, nii et see on ka omamoodi eksootiline.
Ahjaa, lendame sinna esmaspäeva hommikul ning kolmapäeva hommikul juba tagasi. Lennuliin Moskvast Groznõisse pandi uuesti käima alles eelmisel kevadel.

Seitse tundi Kremlis, mis samuti ei muutunud mu elu


Olin täna seitse tundi Kremlis – nii kaua võttis koos kõigi minemiste ja tulemistega aega Putini viimane suur pressikas praeguses ametis. (Fotol pressikas juba käib, VVP kõrval istub tema peamine pressisekretär Gromov.)
Pressikas algas kell 12, aga kohal olin kell 10, sest eelmisest aastast oli halb kogemus, kus seisime ligi kaks tundi külma ilmaga õues ja ootasime turvakontrolli läbimist. Tänavu polnud mingit järtsu, kuigi ajakirjanikke oli üle maailma ja Venemaalt rohkem akrediteerinud (1350, eelmise aasta kuskil 1200 vastu, tema esimesel sellisel pressikal 2001. aastal oli 400). Midagi olid nad korraldusest ikka õppinud. Tänavu ei pidanud ka moblasid ära andma enne pressikasaali sisenemist.
Pressikas kestis 4 tundi ja 41 minutit! Arvestades veel järjekorda pärast garderoobis, siis sain minema alles kell viis õhtul.

Huvitav detail enne pressikat – see järjekord siin fotol on selleks, et regioonidest tulnud Vene ajakirjanikud saaksid oma komandeeringutõenditele templid, mis kinnitavad nende Moskvas viibimist. Tuleb ehk kellelgi tuttav ette?
Pressikas ise oli suht igav, midagi ägedat VVP ei öelnud, nagu ka eelmisel aastal. Ütles, et suhtest Eestiga võiks üritada järgmist lehekülge pöörata. Seegi veidi positiivne. Kes tahab vastuseid-küsimusi lugeda, siis need on netis üleval, siin.
Kõige vahvamad olid ajakirjanikud Tšetšeeniast ja Ingušeetiast, kes kõik alustasid oma küsimusi sellega, et kõige pealt tänasid kogu rahva nimel VVP „kõige hea eest”. Tuutavad ajakirjanikud ütlesid, et kõik need küsijad olid nö võimupressist. Eriti lahe oli kohe alguses küsinud ajakirjanik Groznõist, kes kukkus nii kiitma ja kutsus VVPd Tšetšeeniasse külla „kogu rahva nimel”, et lõpuks küsimust ei esitanudki... VVP oli ka algul nõutu näoga, aga siis hakkas ise ka kiitma arenguid Tšetšeenias (mis kahtlamata peaksid olema suured, kui tänavapilti vaadata). Üks Inguššia ajakirjanik alustas sellest, et teatas, et tema ja tema 10 pereliiget hääletasid detsembris kõik VVP poolt.
Lõpus küsimusi esitanud regionaalsest pressist paljud tänasid isiklikult VVP –d ja kiitsid teda.
Osad küsimused olid küll sellised, et tule eile meile. „Mida teete esimesel päeval, kui te ei ole enam president?”, küsiti ühe Tadžikistanis asuva Vene väeosa mure kohta, et mida VVP oskaks selle kohta kosta, siis ühe spordiürituse kohta Jakuutias, riigieksamite kohta.

Küsimuse esitamise õiguse eest käis kõva rabelemine. Gromovi tähelepanu võitmiseks ja hiljem ise küsijaid valima hakanud VVP tähelepanu võitmiseks olid ajakirjanikud teinud suured plakatid, kus oli kirjas kas regioon või teema, millest taheti küsida. Suurus polnud üldse oluline, näiteks siin foto keskel suure Volga-plakatiga kogu pressika aja aktiivselt vehkinud naine ei saanudki sõna.
Küsimusi oli seinast seina, aga huvitav, et ei olnud näiteks ühtegi küsimust teede ja infra kohta, mis minu arust on Venemaal üks hullemaid probleeme, ega ka kohtute teemal, kus on ka asjad ikka täiesti käest ära.
Üldiselt oli puhas piin, et pressikas nii kaua kestis. VVP-le silmnähtavalt lihtsalt meeldis küsimustele vastata. Lõpuks hakkasid juba osa Vene enda ajakirjanikest hõikama, et lõpetame palun ära.

Kremli külje alla Maneeži väljakule on ilmunud Medvedevi-VVP paariplakat, mis ktusub presidendivalimistele. Suuruselt kesine. Näete fotol seda reklaami all olevat suurt pinda, mis laiutab vasakult paremale. Duumavalimiste ajal oli VVP reklaam vot nii suur! Tsaarile ikka tsaari moodi plakat.

Kolmapäev, veebruar 13, 2008

Viis päeva Petseri kloostris, mis väga ei muutnud minu elu


Nii, olen tagasi Petserist, kloostrist. Reportaaži jaoks materjal kogutud. Panen üles väikese päeviku, mida iga õhtu kirjutasin. Mis meelde tuli, see kirja läks. Nagu ikka, see on tekst, mida ma pole viitsinud eriti üle lugeda, sestap on vead võimalikud ning kohati on vist lauseehitus vähe konarlik. Sellel fotol siin üleval läheb üks vana munk kirikusse teenistusele.

Reede, 8. veebruar
Jõudsin rongiga pool kaheksa hommikul Pihkvasse. Unine nii mis kole. Kupees oli üks tohutult paks mees, patt öelda, aga täiesti sea näoga ka veel. Nagu rong Moskvast välja sõitis kell pool kaheksa õhtul, nii keeras ta ennast koos pintsaku ja viikaritega magama ning kukkus kohe ka norskama. Ja nagu ma ette ennustasin, siis magas ta endal kuskil viie paiku öösel une täis ja hakkas kolistama kupees, asju sättima jne. Ehk siis ajas kõik üles.
Pihkva võttis seenevihmaga mind vastu. Enne Petserisse sõitu tahtsin hommikust süüa. Esmamulje linnast oli suht troostitu (kõnniteesid polnud eriti ollagi, tuli kogu aeg pasa ja lompide vahel varieeruda), seda üllatavam oli leida Oktjabrskaja prospektilt väga viisakas, puhas ja valge kohvik nimega „Linnakeses N.” (Gogoli Revident!),mis oli kõigele lisaks veel kella kaheksast juba lahti. Puder, pannkoogid, kohvi ja toormahl läksid maksma 260 rutsi (112 krooni). Tuju läks pärast sööki kohe heaks.
Petserisse maksis bussisõit 80 rutsi. Tunni ajaga olin kohal. Kodune, Lõuna-Eesti sarnane maastik tõstis veel tuju. See-eest läks tuju kohe peaaegu nulli, kui bussi pealt maha astusin. Paras pommiauk on see Petseri. Tänavad on kõik üks suur lomp, majad nagu pesemata pajad, inimesedki nägid seetõttu hallid välja.
Eesti piir jäi minust umbes kolme kiltsa kaugusele (kohalike sõnul). Aga tunne oli nagu oleks Eestist 1000 kilomeetrit eemal.
Esimene vanatädi, kellelt teed küsisin, küsis mult kohe, et kas olen Eestist ning rääkis mulle ka paar sõna eesti keelt vastu. Ütles, et setu ei ole, aga on pikalt Eestis elanud.
Kloostris võttis mind vastu isa Aleksandr, ütles, et on Lätist pärit, aga rahvuselt peab end poolakaks. 31-aastane, kloostris elab alates 18. eluaastast. Ütles, et kloostris ei tohi uue korra järgi võõrad enam elada ning viis mind nn palverändurite võõrastemajasse.

Tuba on meil siin kolme voodiga (fotol ongi meie tuba). Spartalik. Tualett on, aga peale voodite on toas vaid üks laud, väike kapp ja palvenurk. Elan kahekesi koos isa Georgiga, kes on ristitegija Solovetsi saartelt Valges meres. Ta räägib, et tegi Venemaa suurima puuristi, mis pandi tänavu suvel üles Moskva lähedale Butovosse, kus 1937-38 aastate massrepressioonide ajal tapeti kümneid tuhandeid inimesi. Rist on 12 meetrit kõrge. Näitas selle fotot – jube nikerdamine pidi olema, sest rist on peaaegu täielikult kaetud peenikese puunikerdusega. Georgi ütles, et tegi seda koos abilistega pool aastat!

Kõiki muljeid kloostreist (selline näeb see kompleks välja, asub jõeorus) ei jõua kirja panna. Räägin lõunasöögist. See algab alati kell 13. Liha ei pakuta kunagi. Neli korda nädalas pakutakse kala ning piimatooteid. Esmasp, kolmap ja reede on paastupäevad, siis kala ja piima ei saa. Täna oli eelroaks kahel viisil porgandisalatit: puhtalt ja koos maitseainetega (midagi korea salati moodi), siis tuli oasupp ning lõpuks keedetud riis seenekastmega. Kõrvale oli leiba ning sibulat-küüslauku. Kõige lõpus on tee. Toidu kõrvale pakuti jõhvikamorssi.
Üks vendadest (elab vendasid kloostris 70) loeb lõuna ajal alati ühe pühaku, kelle nimepäev on, elulugu. Kui lõpetab, siis peab ka lõuna söödud olema. Kokku on söömiseks aega 20-25 minutit.
Õhtul käisin Petseri peal ühes kohvikus söömas. Seal oli kaks tähelepanuväärset asja. Esiteks ei tohtinud kohvikus suitsetada, mis on väga haruldane Venemaal (Euroopa Liidu läheduse mõju? Teisest küljest hea ka, sest siis ei trügi kaagid sisse, sest mis kõrts see on, kus suitsu ei saa teha...). Teiseks astusid sisse kaks maksimum 15-aastast, värvitud tüdrukut miniseelikutes ja tellisid endale pudeli mingit ilget Saksa valget veini ja kaks jäätist. Veini toodi ilma mingi probleemita.
Ühikasse tagasi kõmpides nägin ühe poe ees kahte eesti numbritega autot. Läksin samasse poodi ja ostsin endale kaheksa rubla (3,5 krooni) eest kammi. Ilusa suure ja punase. Olin oma kammi Moskvasse unustanud.


laupäev, 9. veebruar
Täna tegin iseäraliku isikliku tippmargi. Osalesin kahel jumalateenistusel, kokku kuus tundi püstiseismist. Nagu oleks terve tööpäeva kirikus veetnud. Hommikul kella kuuest üheksani ja õhtul kella viiest kaheksani.
Mõlemal korral olid kloostri kirikud rahvast puupüsti täis. Vanamutid seisid uskumatu vaprusega. Muidugi mitte kõik, paljudel olid väiksed kokkupandavad toolikesed kaasas, need kalamehepingikesed. Aga enamus ajast nad ikkagi seisid, kummardasid ja lõid risti ette.
Uskumatult kõva usk peab ikka olema, et selle nimel sellist seismist ette võtta. Ma ei tea, mul lõid küll mõlemal korral põlved tuld välja. Paras piin oli ausalt öeldes.

Nagu palverändurile kohane, siis tegin täna kloostris tööd ka (selle eest saab tasuta öömaja). Aitas isa Varuhhal (onju tore nimi, ta on Siberist, Omskist pärit, 37-aastane) prosvirneid teha. Need on sellised väiksed jahukakukesed, mida jagatakse rahvale kirikus pärast teenistust. Lühidalt öeldes, on need „tükikesed Jeesuse ihust”.
Tegime kahe ja poole tunniga neid üheksakesi 2000 tükki. Ikka nii, et isa Varuhh toksis taignast vormiga kakud välja ja meie siis koos Minskist tulnud palveränduritega sättisime neid õigetipidi (see õigetpidi ladumine oli tegelt suht peen töö) ahjuplaatidele – 7 tükki laiuti ja 13 tükki pikuti, ühele plaadile 91 kakukest.
See polnud veel kõik. Vahepeal kaeti kakukesed niiske rätikuga ning siis hakkasime sinna peale laduma selliseid pisikesi-pisikesi lapikuid kakukesi (nagu pannkoogid), millele me vajutasime erineva kristliku mustriga templeid peale.
Kogu see töö käis monotoonse palvetamise ümina saatel. Ikka kahekesi paaris nad lugesid palveid. Ainult mina mitte. Ma ju ei tea nende palveid! Aga sellest pole siin mingit probleemi, mungad on väga lahked ja sõbralikud.
Muide, need Minski palverändurid sadasid kloostri ühikasse sisse kell viis hommikul. Öö läbi olid bussiga tulnud. Me pidime nagunii kell pool kuus ärkama, et minna hommikusele teenistusele, nii et väga suur häda sellest polnud. Meie tuppa pandi üks väike poiss Nikita, kes oli emaga tulnud. Selline tagasihoidlik, aga rõõmsameelne poiss. Õhtul pakkusin talle head šokolaadi, aga ta ütles, et ei taha. Hea kasvatus.
Tänasest menüüst kloostris ka. Hommikuks oli hernepuder, keedetud kartul, keedetud skumbria (kala), kapsasalat, porgandisalat, mingi seenesoust, tee ja kompott. Lõunaks oli skumbria suitsutatult ja keedetult, juurviljasupp, nuudlid, muna, moosipirukas, piim, kali ja tee. Isu oli mõlemal korral hea.

Päeval lonkisin veidi Petseri peal. Kahju kohe nii öelda, aga esimene mulje polnud petlik - pommiauk mis pommiauk. Isegi linna peaväljak ja sealt väljuvad tänavad (näiteks see tänav fotol - Selskoje -, asub kohe linna keskväljaku taga) on nii porised ja aukus, milliseid Eestis juba ilmelt kusagil ei näe. Elada Venemaal kuskil ääremaal on ikka jumala karistus. Hea, et neil siin klooster seda hingeliselt veidigi leevendab.
Kohalike jutu järgi oli 1990-ndate keskel olnud linnake paremas korras ning hoolitsetud. Allakäik hakanud, veidi kummaline küll, aga pärast 2000-ndat. Kogu Venemaal hakkas siis elu ülesmäge minema, aga neil siin hoopis vastupidi.

pühapäev, 10. veebruar
Täna oli munkadel nö puhkepäev. Hommikul oli kaks liturgiat, millest esimene ei hakanud kell 6 nagu tavaliselt, vaid alles kell 7. Ja teine kell 10. Ma käisin teisel, ei viitsinud vara tõusta. See kestis vaid 2,5 tundi. Juhatas kloostri ülem ehk namestnik arhimandriit Tihhon ise. Selline pikk ja esindusliku välimusega pühamees. (Fotol väljuvad mungad pärast teenistust Mihhailovskoje kirikust)

Kirik oli jälle rahvast üsna täis ja sama pilt oli olnud ka esimesel teenistusel. Kui loeti palveid koos või lauldi koos, siis kirik kajas üsna vägevalt. Üsna ülev tunne tekkis neil hetkil. Paljude inimeste näod on juba tuttavad. Tahaks neid juba teretada. Siin on kolm vahvat hullukest, kes ei puudu üheltki teenistuselt. Sellised lõbusad vanamehed. Kogu aeg näod säravad neil, lobisevad kõigiga arusaamatut pada, aga keegi ei pahanda nendega, kuulatakse kannatlikult ja pannakse näpp suu peale nagu lapse puhul, et olgu natuke tasem, aga keegi ei ole kuri nendega.
Täna oli kõigi mutšenike päev ehk siis kannatajate päev, mis on pühendatud kommunistide repressioonide ohvritele. Vene õigeusku kiriku jaoks väga oluline päev, sest punaterror tappis kirikumehi Venemaal massiliselt, väga, väga palju.
Kohe pärast liturgiat mindi lõunale. Tänane menüü oli kõige parem: alguses kartulisalatimoodi salat, keedumuna, juust ja kergelt suitsutatud forell. Siis tuli boršš ja lõpuks kartulipuder praetud kalaga. Joogiks taas piim ja kali. Lõpuks pakuti tee kõrvale ka kohvi piimaga. Võtsin kohvi, aga kahetsesin – see oli nii magus nagu idamaade tee. Õnneks lõppes sel ajal isa Vassili jutlus pühakust ning pidime lõuna lõpetama.
Ei ole midagi mungad siin lõpmatult sõnakuulelikud oma ülemusele ehk siis namestnikule. Näiteks kavatsetakse kloostri juurde püstitada suur puurist (mida just kavandabki mu toanaaber Georgi). Namestnik andis õnnistuse palveränadurite uue võõrastemaja ette, kloostriseintest väljapoole, üsna käidava koha peale Petseris.
Pärastlõunal astus meie poole tuppa sisse võõrastemaja boss isa Vitali ja ainult pool tundi meile sellest rääkiski, kuidas tema on selle vastu, et rist sinna pannakse. Et joodikud hakkavad seda narrima jne. Täiesti vale otsus, korrutas ta. Aga olen juba ära harjunud, et isa Vitali on kõva seletaja. Suur, tüse mees pika habemege, aga peenikese häälega.
Üks päev rääkis jälle, kuidas otse kloostri juurest üritati ära röövida üht noort meest, kes võttis takso sealt. Kutil õnnestus kuidagi välja rabelda ning autost trussikute väel välja hüpata. Isa Vitali jutu järgi hakatud talt juba autos riideid ära võtma. „Seda ma ütlen, et teda oli vaja elundite transplatatsiooni jaoks. Milleks veel noort meest?” kinnitas isa Vitali. „Ma hiljuti lugesin selle kohta, seal liiguvad hullumeelsed rahad. Talt taheti elundid välja lõigata ning siis oleks kuhugi Eesti piiri äärde maha visatud”. Millegipärast hakkas lõbus.

Kuna täna oli kloostris suht vaikne, siis kolasin veidi ringi. Käisin Petseri linnamuuseumis. Üsna käest lastud maja (fotol) nagu need siin kõik on (kesklinnas on ainult kaks uut ja korralikku maja, mõlemad kuuluvad kloostrile). Muuseum oli üsna väike. Eraldi tuba oli pühendatud setudele. Setu kaunistused, fotod, Peko kuju – nagu ikka. Väike kaardike setude asualast, kus viimased andmed olid pärit 1975. aastast. Muuseumi töötaja rääkis mulle, et praegu elab setusid Petseri rajoonis kuskil 300 inimest. Need pidid olema need, kes veel keelt räägivad.
Päeval ajasin veidi juttu Nikitaga, selle noore valgevene poisiga, kes meie toas elab. Ütles, et käib kuuendas klassis ning et nende pere on väga usklik. Kodus pidid nad telekast ainult õigeusukanaleid vaatama ja maailmas sündivat teab ainult nende järgi. Ta oli selline nö väike tark, õigeusust teadis ikka kole palju. Isegi ristitegija Georgi imestas.
Nikitast kirjutan sellepärast, et kohe algusest peale tundus kutt mulle kuidagi iseärelik. Lõpuks sain aru, ta istus kogu aeg rahulikult ühe koha peal, kui sa taga rääkisid. Sellepärast, et tal polnud moblat! Ta käed ei sügelenud kogu aeg SMSi saatma ega helistama kellelegi. Õnnelik poiss tundus.

esmaspäev, 11. veebruar

Täna valasin neli tundi kloostri jaoks higi. Algul tegime jälle neid prosvirneid, aga pärast aitasin paar tundi isa Varuhhi ja tema abilist leivategemisel (siin nad panevad leibu ahju). Päris lõbus oli. Isa Varuhh on päris huvitava jutuga.
Küsisin talt, et kuidas mungad oma seksuaalsust alla suruvad. Noored mehed eriti. Ta kinnitas, et tuleb-tuleb kihk peale vahest, kui ilusat naist näeb. Isegi kui korraks näeb, jääb pilt ikkagi mällu ja vahest painab see mitu nädalat. Nii, et ei lase öösel magada ka. Siis, räägib, palvetad, paastud, vehid tööd teha, et mõtted mujale läheksid. Vahest aitab, vahest ei aita. Siis tuleb minna mõne vanema ja austatud munga juurde. Veidi häbi küll, aga räägid talle oma mure ära ja vat see vana siis suudab kas naljaga või mõne muu targa sõnaga kihust üle saada. Tuled tema juurest välja ning ise ka imestad, et kui rumalasti mõtlesid, lõpetas isa Varuhh oma jutu.
Ja veel ütles, et valed mõtted tuleb kohe alguses ära tunda ja need nö välja suruda. Kui sa juba lased need veidikenegi enda sisse, ei tõrju neid kohe eemale, siis on pärast juba raskem.
Leivateo juures oli kõige tüütum jahu läbi sõelumine. Viis kotti jahu sõelusime isa Varuhhi abilise Viktoriga läbi. Tema muudkui kallas jahu ja mina sõelusin. Kurat, kus oli ikka ussikesi jahu sees. Poleks uskunud. Ärge kunagi sööge või tehke leiba sõelumata jahust, sõbrakesed!

Pärastlõunal kõmpisin taas veidi Petseri vahel ning avastasin, et neil pole isegi kesklinnas majades kanalisatsiooni. No sellistes paneelmajades on, aga nö kesklinnas on ka palju aguli-tüüpi puumaju ning nende elanikud käivad kõik ämbritega kolistades tänavalt kaevult vett toomas. (Fotol just üks Lenini uulitsa elanik sooritab veevõtmist tänaval asuvast ühiskaevust.)
Samuti pole isegi nö kesklinna kõrvaltänavatel asfalti. Kuigi vahet pole, sest nendel tänavatel, kus on asfalt, on auke vaat et rohkemgi. Sitastel tänavatel on ka üks pluss – autod ei kihuta, kolistavad teise või kolmanda käiguga ning pole ohtugi neile alla jääda.
Naabrid vahetuvad palverändurite öömajas nagu rongis. Eile õhtul tuli üheks ööks üks hoholl. Nagu tuttavaks saime, nii esimese kümne minutiga rääkis ta mulle kohe kokkuvõtlikult oma eluloo. Kümme aastat elas ka Tallinnas, töötas Kopli laevatehases, 1995. aastal kolis Piiterisse. Jube, kuidas sel mehel suu käis. Viis korda jõudis meile Georgiga head ööd soovida, aga ikka lobises edasi. Nagu masin.
Täna pärastlõunal sõitis Georg minema ja õhtul tuli juba uus tegelane. Senistest vist kõige värvikam. Umbes 40-aastane Nikolai, 3 kuud tagasi vabanes vanglast. Istus range režiimiga koloonias. Tapmise eest. Nagu ise ütles – oli vaja ühte meest veidi õpetada. Nikolai on sellise tublide musklitega mees.
Pärit on ta Gdovist ehk eestipäraselt Oudovast, see asub Kallaste vastas täpselt teiselpool Peipsist. Jälle Eesti sidemetega mees. Ta mõlemad vanaemad oli eestlased, aga mõlemad vanaisad venelased. Ema nimi oli veel Hilde. Ise tönkab ka veidi eesti keelt. Sõimab venelasi nii mis hirmus. Ütleb, et väga õige, et venelasi peksite pronksiööl.

Vasakul õlal on tal vägev tätokas, mille alla on suurelt kirjutatud: Omakaitse! Ja haakrist all! (Ta ise pakkus, et tahad, pildista!) Ütles, et lasi vanglas teha, ise joonistas pildi ette. Küll võib lõbus olla Venemaal sellise tätokaga elada. Ütles, et vanglas mõned hakkas teda fašistiks sõimama, aga teised, vastupidi hakkasid austama.
Ka ilge lobiseja, kogu aeg tahab koos minuga venelasi kiruda, aga ma ei võta vedu. Pakkus, et lähme toome poest pooliku, võtame ja kirume venelasi. Et eestlased ju ikkagi said kokku. Ei olnud eriti isu.
Ja siis tuli veel üks suur kolakas mees nimega Dmitri Moskva oblastist. Hästi vaikne, kobis millegipärast kohe koos kõigi riiete ja villaste sokkidega teki alla. Rääkis meiega ainult paar sõna ning küsis siis, et kas me teame, et varsti muudetakse Venemaal demokraatia ära ning tuleb uuesti tsaar? Me Nikolaiga kehitasime õlgu.
Dmitri polnud ennast vist jupimat aega pestnud, igatahes higilehka tuli vängelt. Selline tunne nagu ööbiks kuskil kodutute öömajas. Dmitri jutu järgi pole tal elus vedanud ja praegu polnud tal kuhugi eriti mujale tulla elama kui mõneks ajaks kloostrisse. Ja ega Nikolaigi peale vanglat kuskil paikselt elanud pole. Kloostrisse tuli ta oma jutu järgi elama ja töötama kuuks ajaks. Nii et eks see palverändurite öömaja mõnes mõttes kodutute varjupaik olegi.

Teisipäev, 12. veebruar
Pagan, öösel andsin Dmitri ja Nikolai sellise norskamise kontserti nagu oleksid Pavaroti ja Placido Domingo koos esinenud. Lisaks oli hommikuks õhk Dmitri higist nii paks, et tunne kodutute öömajast tugevnes veelgi. Hommikul ei saanud ka duši alla minna, sest veesüsteem oli jälle tuksis ning sedapuhku tuli torudest ainult kuuma, väga kuuma vett. Pesta oli võimatu. Silmad sai kuidagi puhtaks. Hambaid pesin limonaadiga. Hea et täna ära sõidan, muidu hakkab endal juba varjupaiga elaniku tunne peale tulema...
Täna hommikul ei viitsinud teenistusel käia. Läksin kohe hommikust sööma. Täna oli kohupiim (hästi hapu), keedetud kartul, hapukapsas, hapukurgid ja tee. Finito. Huvitav, et nii kesine toit oli, sest teisipäev ei ole ju paastupäev.
Sõin mitte munkade lauas, vaid kloostri teenijate ja tavaliste palverändurite trapeeznajas (söögimajas). Toit on erinev. Näiteks tuuakse munkadele kartulid koorituna, aga tööliste lauda koortega. Ainuke „relv” on lusikas, esimest korda elus pidi kartuleid koorima lusika käepidemega. Proovige, saab küll, kuigi harjumatu.
Söögi ajal istus minu kõrvale toanaaber Dmitri, kummardus minu poole ja ütles usalduslikult: „Tead, ma rääkisin isa Ioanniga, ta ütles ka, et varsti tuleb Venemaal tsaar tagasi ja siis hakkavad kõik Baltimaad paluma, et neid tagasi võetakse.” Naeratasin talle.
Veidi moodsast IT-st ka kloostris. Kuigi kloostril on oma sait internetis, siis tegelikult munkadel ei ole lubatud interneti kasutamine. Teadagi miks. Aga ma tean, et päriselt sellest kinni ei peeta ning mõnel nooremal mungal ikka on läpakas, millega käiakse internetis üle mobla. Iseenesest see on huvitav, et Petseris pole internett lubatud. Näiteks Stretenski kloostris Moskvas on terve arvutiklass munkadele olemas.
Täna on kloostris saunapäev. Kui aega on, siis vedele kasvõi terve päev saunas ja vihtle. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin või mitte, aga saun on neil siin üle kahe nädala. Aga elamiskorpustes on dušid olemas munkadel, räpasena vahepeal elama ei pea. Sealsamas Stretenka kloostris on munkadel saunas ka bassein, aga siin mitte.

Peale hommikusööki jätsin nendega, kellega rohkem tuttavaks sain - isa Gavriili, isa Aleksandri (fotol, 15. sajandi lõpus ehitatud Uspenski kiriku taustal) ja vahva habemiku isa Georgiga – hüvasti. Panin kirikusse enne lahkumist veel mõned küünlad.
Pihkvas käisin külas Eesti konsulaadis. Asub mitte päris kesklinnas, paneelmaja esimesel korrusel. Kõrval kohe Läti konsulaat. Nägin konsul Leo Tõnetalo kabinetis kuuliauku, mis lasti läbi akna aprillisündmuste ajal. Ma millegipärast arvasin, et see oli niisama nali, umbes et jahipüssist lastud, aga kaugelt sellest. Päris tõsine auk oli betoonseinas, mitte küprokis. Paari sentimeetri sügavune. (Fotol on võrdluseks minu pöial, mis pole küll teab mis suur...) Jahipüssist lastud. Oleks inimene pihta saanud, oleks asi naljast kaugel olnud, et mitte öelda surmale lähedal. See polnud enam mäng. Ilmselt on Leo Tõnetalo, muide ta on Petseris keskkooli lõpetanud, esimene Eesti diplomaat, kelle, Ok, mitte pihta, aga ütleme siis, et kelle võimaliku asukoha suunas on tulistet.


Petseriga võrreldes on Pihkva ikka korralik linn, kesklinn värske asfaltiga kaetud. Tehti eelmisel suvel nii, et terve kesklinna pandi lukku ja rahulikult asfalteeriti. Pärast kirjutati kesklinna peatänavale valge värviga, et see on linnarahvale kingituseks Ühtselt Venemaalt...
Huvitavlt ütles üks kohaliku kultuurimaja töötaja – poleks need ajalooasjad nii läinud, nagu need läksid 20. sajandi algul, siis oleks Pihkva praegu korralik, ilus Euroopa linn, mitte Venemaa provintsilinn....