Laupäev, august 30, 2008

Teeme Ülem-Suetuki orkestrile tuuri Eesti külades!

Ma vist pole pannud blogisse viiteid oma lugudele Eesti küladest Krasnojarski krais, mis juuli lõpus ja augusti keskel Päewalehes ilmusid. Siin on viide loole Bulanka külast ja siin viide Ülem-Suetuki eestlaste loole + eraldi viide veel loole Eestist saadetud õpetajast Airi Laurist, kes jäigi Siberisse elama.
Pagana kahju, et lehte ei mahtunud mu lühike kommentaar suetuklaste loo juurde pealkirjaga „Teeme Ülem-Suetuki orkestrile tuuri Eesti külades!“ Avaldan selle siis blogis. Küll oleks vahva, kui keegi selle ette võtaks!
Teate, mille peale Ülem-Suetuki küla puhkpilliorkestri (orkester fotol tänavu 9. mai tähistamisel) juhil Lelle Ärnil silmad põlema läksid? Siis, kui ma küsisin, et kas nad oma unikaalse orkestriga ei tahaks teha ringreisi mööda sama suuri Eesti külasid.
„See oleks tubli värk külades esineda,“ ütles Ärni otsekoheselt. Ja lubas, et selliseks juhuks saaks ta 10-12 inimest orkestrisse kokku küll.
Nad käisid orkestriga Eestis 1996. ja 2004. aastal, aga siis nad esinesid ainult paaris linnas. Aga nemad on Eesti vaat et ainus säilinud KÜLAorkester, kes tahaks just KÜLAinimestele mängida.
Järgmisel aastal on juubelilaulupidu. Kas selle üks ehe ei võiks olla idaeestlaste suurima iseseiseva kultuuriprojekti tuur mööda Eestimaa külasid?
Miks ei võiks mõelda selle üle, et vähemalt suurematesse küladesse, kus eestlased elavad (Ülem-Suetuk, Allmäe, Kaseküla, Punane Lageda ja Salme-Sulev) saata perioodiliselt kasvõi Eesti ajalehti. Ülem-Suetukis käib muide paljudes peredes üks Eesti ajaleht – „Eesti Kirik“! Nad ise saadavad oma ajalehte.
Eestis järjest areneb külaliikumine. Miks ei võiks mõni küla endale Venemaal leida sõprusküla Eesti külade seast?
Meie ise Eestis ei saa sellest võib olla aru, aga Eesti kogukondadele ja küladele, vähemalt endise NSV Liidu aladel, on iga kodu-Eesti tähelepanuavaldus väga oluline. Isegi väiksed asjad.

Swedbank minu kodu lähedal, tšetšeen nägi väidetavalt Bassajevit, HRW ettekanne gruusia küladest


Hea uudis minu jaoks on see, et minu kodu lähedal avati 1. Tverskaja-Jamskaja uulitsal (üle tee Sheratoni hotellist) Swedbanki uus kontor. Ja et seal on pangaautomaat, kust ma saan Hansapanga kaardiga sula välja võtta 1-protsendilise teenustasuga. Muidu maksa igal pool 2,5 prossa + 30 krooni. Näiteks võtsin kolmapäeval pangaautomaadist 10 000 rutsi ehk 4335 krooni, teenustasu selle pealt oli 138 rutsi.
Swedbanki kontoris oli mõnusalt tühi, ei ühtegi klienti, vaid turvamees ja neli naeratavat tellerit. Haruldane pilt Moskva pangakontorite kohta. Kasutasin juhust ja avasin endale euroarve, et lasta korteriüüri raha üle kanda. Dollari arve mul juba on. Viie minutiga tehti ära ja kõik käis naeratuste saatel. Nagu oleks kuhugi Jaapanisse korraks sattunud. Vene teenindaja suudab küll hästi teenindada, kui tal on motivatsioon ning on, mida kaotada. Antud juhul siis normaalne töökoht. Ja muidugi Swedbanki töökultuur on ka muidugi midagi muud kui Sberpankis, kuigi ka seal pole see Venet arvestades sugugi kehva.

Nüüd üks röögatu kuulujutt. Käisin eile oma tuttavate tšetšeenidega õlut joomas ning üks neist rääkis poolsosinal, et tema Vene vägedes kontraktnikuna teeniv onupoeg (ilmselt siis tšetšeenide brigaadis Sever) oli nüüd Osseetia sõja ajal Goris näinud elusat....Bassajevit! Olla seda allahikeeli väitnud. Teised tšetšeenid noogutasid takka, et täitsa usutav, sest Bassajev on vana FSB agent ning nad arvasid, et ehk ei pruugi ta tõepoolest surnud olla.
No ma ei tea....minu arust oleks see fantastika. Aga kes teab. Viimane kord kui ma siin kuulujuttu vahendasin, siis pool aastat hiljem kirjutas sellest kui faktist üks Moskva ajaleht. Ma pean silmas seda, et Putin kurameerib iluvõimlemise endise olümpiavõitja Kabajevaga, millest üksvahe klatšis pool Moskvat.
Osseetia sõjast veel. Paari päeva taguse inimõiguslaste jutu jätkuks panen siia lingi Human Rights Watchi viimasele ettekandele olukorrast grusiinide külades, mis on päris karm. Head satelliidifotod.
Esmaspäeval sõidan ma ise Põhja-Osseetiasse. Ei taha niivõrd sõja tagajärgedest kirjutada, vaid sellest, et kes need osseedid on ja mida kujutab endast Kokoitõ kamp. Üritan muidugi Tshinvali ka pääseda, aga kahtlane kas saan Roki tunnelist läbi. Tahaks väga näha olukorda kohapeali ilma Kremli ekskursioonita.
Paar videolinki ka rutube-ist. Paljud on ehk näinud, aga siiski video, mis iseloomustab seda, et tänu sõjale on Medvedevist tõepoolest saanud Kaukaasia vang. Teine video on sõja esimestest päevadest ja on üsna professionaalselt teostatud USA/Gruusia-vastane üleskutse avaldada
meelt USA esinduste juures. Mujal Venemaal soovitati minna MacDonaldsi, Western Union või DHL juurde pikettima. Puuduvad andmed, kui palju seda tehti.
Lõpuks üks üsna irooniline foto tänavareklaamist. Ei tulnud Pekingis venelastele oodatud kullasadu. Ootasid 40 kulda, aga said vist 24, kui õigesti mäletan. Huvitav, et neid nüüd irooniana mõjuvaid plakateid pole linna pealt seni ära korjatud.

Reede, august 29, 2008

Putini selged sõnumid intervjuus CNN-ile

Venemaa tegelik juht Putin andis eile CNN-i Matthew Chance´ile pika intervjuu, esimese pärast sõja puhkemist Gruusiaga. VVP-sse võib suhtuda kuidas tahate, aga kuulake tema sõnumeid, seal on mõndagi olulist minu arust.
Kõige pealt panen kaks viidet CNN-i saidil leitud lõikudele. Esimene lõik ja teine lõik.
Pervõi kanal omakorda tegi VVP intervjuust CNNile oma versiooni, mis on tunduvalt pikem CNNi lõikudest. Küllap on see kodumaisele vaatajale vajalikul viisil kokkumixitud, aga annab siiski pikema ja parema ülevaate, mida VVP CNN-ile rääkis. (Et Pervõi videolõiku näha, siis klikake uudise teksti kohal olevale fotole.)

Neljapäev, august 28, 2008

Setude festival Pervõi kanali uudistes

Pervõi kanal näitas täna reportaaži setude festivalist Pihkva oblastis Petserimaal Sigovos (vabandan juba ette, kui kohanime valesti kirjutan, vene keeles kirjutatakse seda nime nii). Täitsa positiivne ja neutraalne asi. (Et videolõiku näha, siis klikake uudise teksti kohal olevale fotole.)
Kes on allpool lugenud mu tänast varasemat sissekannet inimõiguslaste nägemusest olukorrast Tshinvalis, siis juurde sobib lugeda Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Hammarbergi intervjuud täna õhtul Ehho Moskvõle. Paarpäeva tagasi käis Hammarberg ise Tshinvalis, ta on ka kõige kõrgema ametiga välismaalane, kes on peale sõda seal käinud.
Veidi lõbu ka. Pulmakleit Vene-stiilis. Klikage fotole peale, siis näete kleiti ja rindu kogu ilus. Foto pole minu tehtud, üks hea inimene saatis, aga tundub, et tegemist on Moskvaga. Nagu mu üks tuttav kommenteeris: "pakun, et mees tegi naisele pulmakingiks uued rinnad ja naine siis eksponeerib neid nii et selg küürus:)"

Inimõiguslased räägivad Tshinvalist – Gruusia kasutas tsiviilelanike vastu Gradi, osseedid põletavad grusiinide külasid

Intervjueerisin Päevalehe jaoks kolme rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni liiget, kes käisid Tshinvalis andmeid kogumas. Kõik kolm on venelased, sest välismaalasi ei lasta endiselt vabalt L-Osseetiasse (LO), ainult Kremli „ekskursioonidega“ saab sinna.
Üks neist oli Human Rights Watchi (HRW) esindaja Venes Tanja Lokšina, kes viimased 6-7 aastat on süvitsi tegelenud Tšetšeenia ja Inguššeetia probleemidega, tunneb hästi Kaukaasiat seetõttu. Ülejäänud kahe organisatsiooni inimesed palusid nende „firmat“ ja nime mitte avaldada, kuna enne raportite valmimist ei tohi nad nähtust ametlikult rääkida. Väikse vihjena, et üks neist oli enam-vähem maailma kõige tuntuma ininõiguste organisatsiooni esindaja. Ja üks neist rääkis minuga tingimusel, et ma üldse ei lindista ega kirjuta tema juttu üles. Lihtsalt mulle teadmiseks.
Kuna Erinevalt Gruusiast on teated Lõuna-Osseetiast siiani olnud vastuolulised, siis ma panen konspektiivselt kirja, mida nad mulle rääkisid. Kuna enamus jutust lihtsalt ei mahu Päevalehte.
Tanja Lokšina (TJ) tuli Tshinvalist tagasi eelmisel nädalal ja see, keda ma nimetan tingilikult Anonüümseks Inimõigustekaitsja (AI) saabus tagasi eile. Kordan igaks juhuks üle, et mina ise pole seal käinud, ma praegu vahendan vaatlejate juttu, kes seal ise käisid.

Kõigepealt hukkunute arvust.
TL: „Vene võimude väide 2000 hukkunust pole millegagi tõestatud. Arv tekitas meis šokki, sest LO elanikkond on maksimum 40 000 inimest tegelikkuses. Hukkus justkui 5 prossa. Sõitsime kohale ja rääkisime arstidega, algul Põhja-Osseetias (PO), siis LO-s. LO-s on ainus haigla Tshinvalis, kõik haavatud toodi sinna. Rääkisime arstidega. 6. augustist, ehk päev enne aktiivse sõjategevuse algust kuni 11 augustini, kui kõik lõppes, toodi haiglasse kokku 273 haavatut. Meie rääkisime nendega 12. aug. Selleks ajaks olid kõik haavatud viidud kõigepealt sõjaväe välihospidali Džavas ja sealt edasi PO-sse välishospidali. Enne Tshinvali sõitmist me rääkisime nende kahe välihospidali arstidega ning need haavatute arvud kattusid. Haavatute hulgas olid nii sõjaväelasi, peamiselt omakaitse liikmed (opoltšentsõ), kui tsiviilisikuid.
Me kasutasime standartset valemit relvastud konfliktide puhul – hukkunuid on umbes kolm korda vähem kui haavatuid. Selge, et tuhandetest hukkunutest rääkida oli täiesti vale.
Haigla arstid fikseerisid 43 surnut. Arstid ütlesid kohe, et hukkunute arv pole täielik, sest osa maeti sõna otses mõttes aedadesse. Aga see oli ka siiski näitaja. See kõik käib ainult osseetide kohta, sest grusiinide laibad vedelesid tänavatel ja suhteliselt kaua. Neid lihtsalt ei koristatud.
Siiski, ka kümned hukkunud tsiviilisikud on katastroof.
Kui levitatakse neid tohutuid numbreid teadlikult, siis need muidugi fikseeruvad inimeste alateadvuses. Kui me küsisime inimestelt LO-s, et kuidas teile tundub, kui palju oli hukkunuid, siis inimesed vastasid, et 2000 ehk sama number mida öeldi välja pidevalt televisioonist. See on üks neist olukordadest sõdade puhul, kus müüt tõrjub täielikult reaalsuse välja. Sellised müüdid inimeste seas mõjuvad väga negatiivselt edaspidi konflikti reguleerimisele.
Kui Vene uurimiskomitee teatas oma andmed 133 hukkunust, mis kattuvad enam-vähem meie andmetega, siis me väga rõõmustasime. Need arvud pole loomulikult ammendavad, aga need põhinevad reaalsetel andmetel. Kusjuures, kui uurimiskomitee räägib 133 hukkunud tsiviilisikust, siis nad omakaitse (opoltšentsõ) liikmed loevad ka tsiviilisikute hulka. Sest nad pole formaalselt sõjaväelased.
(Minu küsimuse peale arvas, et hukkunute arv võib olla maksimaalselt ehk üle 200. jutt käib ainult osseetide kohta, nende hulgas pole seal elanud grusiine! Pole teada, kui palju sinna jäänud grusiine hukkus või tapeti. Rõhuv enamus jõudis põgeneda.)
See on tõsi, et osa hukkunud osseete maeti maha ilma et oleks haiglasse või surnukuuri toodud, kuid nüüd on hakatud neid registeerima ja ümber matma. Mis tähendab, et ise maeti maha? See tähendab, et algul maeti kiirelt maha, et hiljem ümber matta. Kui me olime seal, siis juba toimusid ümbermatmised.
Isegi Medvedev oma teisipäevases esinemises tunnistas, et hukkuneid oli sadu. Veel nädal tagasi leinapäeva puhul rääkis ta tuhandetest hukkunutest rahuliku elanike seal. See on väga tähtis.“
AI: „(Aedadesse matmisest). Kohtusin ühe vaimulikuga, kes mattis 8 inimest nii. Arvame, et lisaks 44 hukkunule, kes toodi Tshinvali haiglasse, oli linnas veel umbes mitukümmend hukkunut. Külades oli veel umbes samapalju hukkunuid. Tõene võib olla 150-180 hukkunut maksimaalselt. Meie arvama, et mittekombatante, see tähe naisi, lapsi ja vanureid, on hukkunute seas vähe. Ma arvan, et jutt käib mitte üle paarikümnest hukkunust nende seas - neid hukkus pommitamise tagajärjel ning tõesti ka tankist tulistamise tagajärjel autode pihta. Meil ei õnnestunud leida aga ühtki kinnitust väidetele, et kui Gruusia väed sisse tulid, et nad käisid mööda maju ja keldreid ning lasid lihtsalt naisi ja lapsi maha. Jah tapeti vabatahtlikke, aga nemad kaitsesid relv käes linna.“

Kas Gruusia kasutas Tshinvali ja tsiviilelanike pihta Gradi-süsteemi?
TL: „Rääkisime kümnete inimestega inimestega, kes varjasid ennast keldrites. Gruusia kasutas Tshinvali vastu relva, mida on keelatud kasutada nendes kohtades, kus elab tihedalt tsiviilelanikke. Nimelt süsteemi Grad. Gruusia väed tulistasid maju otsesihtimisega ning me fikseerisime ka juhtumid, et tankid otselaskudega tulistasid keldreid, kus varjasid ennast tsiviilinimesed. Kui asi jõuab kohtuni, siis loomulikult hakkab Gruusia õigustama ennast sellega, et neid kohtades varjasid ennast vabathtlikud. Meie info järgi tõepoolest mõnedes nende keldrites olid vabatahtlikud, kes tulistasid vastu. Kuid rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt ei ole relvastaud vabatahtlike vastu õigustatud sellise disproportsionaalse relva kasutamine kohtades, kus viibivad ka tsiviilelanikud.
Strasbourgi inimõig kohtu üks esimesi otsuseid Tšetšeenia asjus puudutas seda, kui vene armee lennukid ründasid Tšetšeenia põgenike kolonni 99. aastal, kellele anti koridor lahkumiseks. Vene armee õigustas seda sellega, et nende andmetel liikus kolonnis veokitel ka relvastatud võitlejaid. Euroopa Kohus ütles üheselt, et isegi kui see oli nii, siis VF tegevust ei saa õigustada selles olukorras, sest ohtu seati tsiviilelanike elud. See pretsedent hakkab siin töötama. Gradi kasutamine elurajoonide pihta ei saa millegagi õigustada.
Saakašvili väidab et Tshinvali pommitamine on Vene vägede süü, et Gruusia ei puutu asjasse. HRW pole andmeid, et see oleks nii. Selge, et kui linnas olid otsesed kokkupõrked, siis on selge, et midagi on ka Vene vägede tgevuse tagajärg, aga meie intervjuurisime inimesi, kes konkreetselt näitasid purustusi oma majadel, mis tehti enne Vene vägede saabumist linna. Me nägine Gradi rakettide purustusi. Oli näha, et need raketid olid tulistatud just Gruusia poolelt. Inimesed rääkisid nendest rünnakutest Gruusia poolelt nii detailselt, et mul pole mingit alust nende väidetes kahelda. Suur osa purustustest oli põhjustatud Gruusia poolelt.
AI: „Gradi kasutati, seda on näha majade purustuste iseloomu järgi.“

Tshinvali purustustest
TL: „Fotodele ei mahu suurt pilti. Ikka pildistatakse üksikuid hooneid, keegi ei saa fotole võtta kogu linna. Meie tehtud fotod pole vähem dramaatilised kui ajakirjanduses ilmunud, kuid kui võrrelda Groznõi purustustega 2000-ndate alguses, siis need on kaks erinevat asja jumal tänatud. Kuid muidugi kolmepäevase sõjategevuse jooksul linnale tehti tõsiseid purustusi, eriti keskosas ja lõunaosas. Vene regionaalministeeriumi andmetel on Tshinvalis purustused 20 prossa ja taastada ei saa 10 prossa hoonetest. Ma ei saa väita et need arvud on 100 prossa õiged, kuid enam-v tõesed võivad need küll olla.“

Gruusia küladest LO-s
TL: „See on täiesti lubamatu, mis seal toimub. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt kvalifitseerub see kui tsiviilelanikkonna tagakiusamine. Lihtsamalt öeldes on see etniline puhastus.
Enamus Gruusia külade elanikest lahkusid kohe konflikti algul. Kuid nagu alati sõdade puhul, siis kõige vanemad ja kõige kaitsetumad jäid maja, neid olid kümned vanakesed. Kes ei suutnud lihtsalt liikuda, kes lihtsalt vanaduse tõttu (sellega puutusin palju kokku Tšetšeenias) ei suutnud lihtsalt aru saada, mis toimub, et miks nad peavad maha jätma oma kodu, oma aia, mida nad on nii kaua harinud, kus nad tahavad elavada kuni surmani.
See mida me nägime oma käikudel Tshinvali ümbruse gruusia küladesse, see oli jube. Me nägime, kuidas majad põlesid nagu faakelid, just põlema pandud. Me nägime maradööre, Osseetia vabatahtlikke, kes viisid majadest välja mööblit, vaipu, telekaid jne ja laadisid autodele. Marodöörlus oli väga, väga ulatuslik. Me nägime vanakesi, kellega me rääkisime nende kodude varematel, mille vabatahtlikud olid põlema pannud.
Me rääkisime vabatahtlikega omakaitsest. Saime enamasti sama vastuse – me teeme seda selleks, et grusiinidel poleks kuhugi tagasi tulla. Sest kui nad tulevad tagasi, siis tulevad jälle enklaavid, tulevad jälle konfliktid ning see ei lõpe nii kunagi. Nad ei varja seda üldse. Mõned õigustasid veel sellega, et oseetide majad ju said kõvasti kannatada, purustati, ja nad nüüd siit võtavad seda mida vaja on. Ja et õigesti teevad.
See on ühe rahvusgrupi süsteemne väljatõrjumine piirkonnast.
Kas kõik Gruusia külad hävitati? Meie saame väita ainult nende kohta mida me nägime Tshinvali ümbruses. Kuid meieni on jõudnud info, mida me peame veel kontrollima, et see puudutab enam-v kõiki grusiinidega asustatud külasid.
Meie info peale oli vähemasti see positiivne, et päev pärast seda, kui me selle avalikustasime, siis Vene väed panid oma blokkpostid nende Gruusia külade juurde ja Osseetia vabatahtlikke ei lastud enam nii vabalt tegutseda. Marodöörluse tase langes järsult. Nüüdseks on tulnud aga taas info, et Vene armee postid on vahetatud Osseetide postide vastu ning marodöörlus on taastunud.“
AI – „Umbes paarkümmend vanakest on endiselt gruusia külades, suur osa viidi Vene eriolukordade ministeeriumi abiga gruusiasse. Külad on tõesti põletatud. Rääkisin sinna jäänud gruusia vanakestega, nende majad olid alles, nad väitisid et omakaitse neid ei puutu.
Znauri rajoonis, LO lääneosas, on aga grusiinide külasid, mis pole kannatada saanud. Seal kohalik administratsioon hoidis ära pogrommid, kaitsesid neid. Sealt sõitis ka palju välja, aga mitukümmend meest ja naist jäid sinna ja on teatanud, et tahavad seal edasi elada, ei taha Gruusiasse sõita, tahavad, et nende lapsed tuleksid tagasi. Nad ka muidugi ka kardavad, aga administratsioon kaitseb. Olid katsed alustada pogromme, aga adminn hoidis ära.
Ülejäänud enklaavidest paljud endiselt põlevad ja seal käivad marodööride salgad. Kuigi seal sesiavad vene armee postid, siis see ei peata kedagi.“

Vangidest
TL: „Meie teada oli ametlikul LO võimude käes 125 vangi, nende seas ka naisi. Enamus mehi oli 45-60 aastased, tsiviilisikud. Veel oli nö eravange omakaitse käes, keda loodeti vahetada omade vastu.“

Põgenike arvust
AI: „Palju inimesi on veel teadmata kadunute hulgas, LO ei suuda andmeid anda, sest seni pole teada, kui palju täpselt lahkus, kui palju tuli tagasi, kui palju jäi PO, kui palju sõitis mujale Venemaa regioonidesse jne. Teisest küljest sõidab Tshinvali praegu väga palju inimesi. Minu hinnangul, aga ma olin seal ka enne konflikti, on seal linnas praegu rohkem inimesi, kui oli enne konflikti. Palju on sinna kohale sõitnud neid, kes pole seal olnud 5-10 aastat, kellel on Tshinvalis oma maja. Paljuski on see seotud lootusega saada kompensatsiooni. Tänavatel on väga palju inimesi, mis ei olnud iseloomulik linnale enne sõda.
Tshinvalis elas enne konflikit ametlikult 30 000 inim, minu hinnangul max 15 000. 30 000 oli kogu LO elanikkond, osseetide osas.
Suurem osa põgenikke on tagasi tulnud. Põgenike nimekirjad on vastuolulised, sest kõiki pole, osa inimesi nimekirjas, kellel pole pistmist LO-ga, aga kes nt üritavad nüüd nii dokumente saada. Väidetavalt ületas piiri nimekirjade järgi kuni 34 000 inimest! Seal peab olema topeltarvestus. Nt need, kes käisid üle piiri mitu korda, algul viisid pere, siis tulid tagasi, siis uuesti üle piiri.
Eelmise reede seisuga oli PO-s veel 4500-5000 põgenikku. Mujal Kaukaasias 3000-3500 põgenikku. Tänaseks on see kõvasti vähem.
Lapsi on veel väga vähe linnas, nemad viidi organiseeritult kõik välja veel enne sõda. Naised on tagasi enamuses. Veidi lapsi ka. Varsti 1. sept. Fakt, et koolid ei avata 1. sept. Kohalikud võimud rääkisid, et nad üritavad koolid avada 2-3 nädala pärast. Peaaegu kõik koolid said tugevalt kannatada.“

Elu Tshinvalis praegu
AI: „Mõnedes linnaosades on elekter ja vesi, aga enamuses linnas pole. gaasi pole kuskil. Töötavad mõningad poed juba. Seal üritatakse jagata tasuta leiba, aga viimased 2 päeva olid probleemid ka sellega.
Humanitaarabi jagamine on probleem. Ametlikult on sinna saadetud palju abi, aga tegelikkuses inimesed kaebavad, et peale konservide pole nad midagi saanud. Riiete, ehitusmaterjali saamine on väga bürokratiseeritud. Paljud rääkisid, et me tahaks kasvõi kilet saada, et puruks aknad kinni tõmmata. Külades ei jagata üldse humabi praegu, aga neil vähemalt oma põllusaadused.
Kusjuures ma ise nägin kuidas autod humabiga lähevad LO-sse, nägime ka Tshinvalis neid. Kardan et probleem on laialijagamisega ning kontrolliga selle üle. Kohalikud ka kaebavad, et telekast näeme, et humabi saadetakse, aga kus see kõik on?“

Mis edasi?
TL: „HRW hakkab nõudma, et sõjakuriteg süüdi olevad mõlemad pooled saavad karistatud. Rõhutame, et mõlemad. See on välistatud, et me töötame ainult ühel poolel, seetõttu töötame ka Gruusias. Mida HRW teha saab? HRW ei algata kohtuasju, aga meie ettekandeid saab kohus kasutada kui kinnitavat materjali kohtuasjades. HRW materjale on korduvalt kasutanud Strasbourgi inimõigust kohus. Kui asjast mitte huvitatud 3. pool, kui ekspert.“

Teisipäev, august 26, 2008

Pidutsevas Suhhumis tärisevad automaadid ning jagatakse tasuta veini

Helistasin just Abhaasia pealinna Suhhumisse oma heale tuttavale ajakirjanikule Inalile, kes on ühe kohaliku ajalehe peatoimetaja. Suhhumis käis raske pidutsemine sel puhul, et Venemaa tunnustas nende ja L-Osseetia iseseisvust. Läbi mobla oli kuulda automaadivalanguid. Inal ütles, et inimesed täristavad automaate rõõmust otse Suhhumi kesklinnas. Veel rääkis ta, et poed jagavad tasuta alkoholi. Peale automaadivalangute oli kuulda ka inimeste metsikut rõõmukisa. Kesklinnas toimus juba suur rahvaralli, esines president Bagapš.
Inal tunneb väga hästi Abhaasia sisepoliitikat. Küsisin, et kas Abh mõtleb iseseisvust ikka tõsiselt, mitte nagu LO, mis tõenäoliselt peagi palub end Venemaa koosseisu võtta. Inal ütles, et Abhaasia tahab kindlasti olla iseseisv riik, mitte Vene koosseisus ning et enamus rahvast ja poliitikutest toetab seda. „Me oleme liiga palju võidelnud ja kaotanud, et loobuda iseseisvusest. Kuigi Venemaa on meid väga palju aidanud ja me oleme Venemaale väga tänulikud,“ ütles Inal. Ta arvas, et on vaja ainult aega, et Vene-USA kokku leppivad selles, et Vene tunnustab Kosovot ja USA Abhaasia-LO iseseisvust.
Inal oli tõesti väga rõõmus. Õnnitlesin teda.

Esmaspäev, august 25, 2008

Tere tulemast tagasi!

Tere-tere, kullakesed. Paus kiskus jälle pikale. Mis teha! Minuga on kõik korras, mul lihtsalt: a) oli vaja veidi isiklikke asju ajada (kahju, et see sellisele actionit täis ajale sattus, aga isiklikku elu ei saa ju uudiste järgi elada), b) pidev blogipidamine on hakanud veidi tüütavaks muutuma. Nüüd olen loodetavasti jälle energiat täis.
Olen võlgu kirjelduse Engelsis Vene strateegiliste pommitjate baasis käigust. Kirjutan ja panen pildid üles lähiajal. Praegu on veidi kiire nagu alati Moskvasse saabudes, et ree peale saada.
Uurisin täna, kuidas Tshinvali saada. Gruusiast pole mingit üleminekut ajakirjanikele, kui just mõne ametliku delegatsiooniga a la Hammarbergiga kaasa ei saa. Eelmisel sügisel veel lasti Gruusia poolt ajakirjanikke üle, kellel oli Venemaa akreditatsioon. Nüüd loomulikult mitte.
Venemaa poolt on praegu peaaegu võimatu omal käel minna. Seal on see paha asi, et LO-sse pääseb ainult läbi Roki tunneli, aga seda kontrollib Vene armee. Isetegevuslasi-välismaalasi sealt minu andmetel praegu läbi ei lasta. Vene ajakirjanikud saavad, aga välisajakirjanikud peavad taotlema loa Vene kaitseminni pressitalitusest. Homme uurin, kuidas see käib ja mida tähendab nende orgunnitud reis. Kui see on stiilis, et me ise näitame, mida teil on vaja näha, siis ma ei lähe. Aga ilmselt nii on.
Minu teada sõidavad selle nädala keskel nagunii Tshinvali grupp ajakirjanikke Eestist. Nemad peaksid minema mingi ametliku pressigrupiga, mida vist orgunnib Kremli juures tegutsev Ühiskondlik Palat, kui ma õigesti olen aru saanud. Kõik suuremad lehed ja ETV peaksid minema. Ma arvan, et parem minna kui mitte minna. Saab midagigi näha. Kogenud inimesed loodetavasti lähevad, saavad aru, mis ja kes ning ei lase endale väga pähe astuda. Samas – minna tohutu eelarvamusega pole ka kõige erapooletum. Aga tänapäeva sõjas on nagunii raske aru saada, kus on tõde, kellel on tõde.
Täna sain veidi imestada. Läksin postkontorisse, et elukohas arvele võtmiseks (registreerida) blankette võtta. Selgus, et lähima postkontori telegraaf (seal antakse blankette) töötab nüüdsest vaid paaris kuupäevadel – kuna pole piisavalt töötajaid. Vot siis. Läksin järgmisse, see oli lahti. Astusin vajaliku leti äärde (selle sain teada pärast paari küsimist juba), selle taga istus üks mutt ja kirjutas midagi, küsisin, et andke palun registreerimise blankette. Vastuseks sain teada, et mutil on lõuna ning ärgu ma segagu teda ning minu nina alla tõsteti plastmasssilt: Lõuna. Ütlesin, et te ju nagunii istute siin, et kas te tõesti ei saaks mulle blanketti anda. Mutt vaatas mind oma gürsapilguga ja küsis, et kas ma olen haige, et ma aru ei saa? Ütlesin, et ei ole, aga et minu arust on tema haige. Vastust ma kuulama ei jäänud, pöörasin ringi. Aga midagi ta ütles, et sest kõrval järjekorras seisnud paar meest hakkasid irvitama.

Kolmapäev, august 06, 2008

Kui palju teenivad Miller ja Jakunin? Palju maksab tsikliga seiklus öises Moskvas?


Moskva väliskirjanduse raamatukogu sisehoovis (Taganka lähedal, Jauza ääres kohe) pandi nädala algul lõpuks üles Juri Lotmani büst. Büsti enda andis Ilves üle juuni lõpus, aga siis polnud veel postament üleval. Lotman on päris auväärses seltskonnas, kõrval asub nt Lincolni büsti. Ümberringi on veel Joyce ja Heine. (Fotode eest aitäh Kairile!)

Mõned huvitavad asjad, mis silma ja kõrva on jäänud.
Üks uuringufirma küsis moskvalaste käest, et kuidas nad suhtuvad riietesse, millel on suurelt CCCP sümboolika. Venes on laialt levinud selliste särkide kandmine näituseks. 80 prossa vastanutest vastas lihtsalt, et peab selliseid riideid moodsateks. Ainult 13 prossa arvas, et sellise sümboolikaga riiete kandmine näitab inimese poliitilisi veendumusi. Uuringu juht kommenteeris, et kommunistliku ideoloogiat ei jaga just paljud, kõige vähem noored, aga samas selliseid riideid kannavad enamasti just noored.
Rahast ka. Äriajakiri RBK lõi kokku Vene suurimate palgasaajate edetabeli. Sealt tuli välja, et Gazpromi (suuruselt maailma kolmas firma) juht Aleksei Miller teenis eelmisel aastal 9,74 miljonit dollarit. Kusjuures enamuse rahast teenis ta mitte Gazpromi juhina, vaid Gazpromi erinevate tütarfirmade direktorite nõukogu liikmena. See ligi 10 milli on Milleri ametlik sissetulek. Vladimir Jakunin teenis aga riiklikku Vene Raudteede juhtimise eest eelmisel aastal 3,67 miljonit dollarit.
Väike soovitus neile, kes Moskvasse tulevad ning tahavad midagi erilist. Moskvas on avatud esimene mototakso firma ehk siis taksosõit tsikliga. Moskvas jubedad ummikud, siis on hea tsikliga kohale sõita. Näiteks lennujaama. Hind on neil 25 rutsi kilomeetri eest, kui teisele poole MKADi, siis on 35 rutsi kilomeeter. Aga erilisus on selles, et nad pakuvad paari huvitavat teenust. Teevad nt 1500 rutsi eest (ilmselt siis tunni hind) ekskursioone tsikliga mööda Moskvat, päeval ja öösel. 3500 rutsi eest pakuvad nad aga „ekstremaalset seiklust öises Moskvas“. Proovige järele!
Eile õhtul käisin sõpradega veidi veini joomas. Öösel sõitsin taksoga koju. Takosjuht oli grusiin, kes on Suhhumist pärit. Ehk siis abhaasiast, kust grusiinid 1992-93 kõik minema aeti. Sattusin temaga nii huvitavalt jutustama, et rääkisime pool tundi mu maja ees tema žigulis juttu. Selliseid asju juhtub vist küll ainult Moskvas. Olen niimoodi jutustama sattunud ka aseritest ja usbekkidest taksojuhtidega. Nii saab üsna palju huvitavat kuulda. See grusiin oli küll jumala kindel, et mõne aja pärast võib ta Suhhumi tagasi sõita ning uuesti oma ema haual käia, sest abhaasidel ei jäävat varsti muud üle kui nõustuda Gruusia pakutava autonoomiaga. Abhaase on lihtsalt nii vähe alles jäänud sinna. Minu andmetel kuskil 80 000. isegi armeenlasi elab Abhaasias rohkem.
Nüüd mind paarpäeva jälle pole. Sõidan täna õhtul Saraatovisse. Lähme ühe pundi välisajakirjanikega Engelsisse, kus asub Vene strateegiliste pommituslennukite baas. Need on need lennukid, mis idee poolest peaksid tuumarakettidega patrullima atlandi ja vaikse ookeani kohal ning vajadusel ründama USA-d. Pärast pikka ajamist saime Vene kaitseminnilt nõusoleku. Olen tagasi reede hilisõhtul, siis kirjutan muljeid.
Lõpetuseks tänavapildike Moskvast. Suurtel tänavatel on siin endiselt liiklusmentide putkad alles nagu Nõuka-ajal, kust nad siis liiklust juhivad ja vajadusel fooride tulesid ümber lülitavad.

Esmaspäev, august 04, 2008

Uus saadik Simmu Tiik Eesti-Vene põhiprobleemist ning bussireisidest Dagestani

Nagu ma kirjutasin, siis reedel saabus Moskvasse uus saadik Simmu Tiik. Hea, sõbralik inimene. Täna käisin taga lehe jaoks intervjuud tegema.
Pikemalt saab Päewalehes lugeda, toon ära ühe tema vastuse. Arutlesin temaga selle üle, et paljude arvates on Eesti-Vene suhete põhiprobleem selles, et me saame 1940. aasta sündmustest erinevalt aru.

Simmu (fotol saatkonna hoovis) vastas nii: „See ei ole asja olemas või on pelgalt selle üks tahk. Probleem on eeskätt psühholoogiline. Eestis ja Venemaal ei olda veel lõpuni harjutud sellega, et Eesti ja Venemaa puhul on tegemist kahe omaenda elu elava riigiga. Kui Eesti poolt on selle märgiks see, kuivõrd palju me Venemaad oma uudistes kajastame ja kui emotsionaalselt me teinekord Venemaa sündmustele reageerime, siis Venemaa puhul on kokkuvõtvaks sõnaks – ebamugavus. Tuntakse ennast ebamugavana väiksema riigi kõrval, kellega kunagi olid leivad ühes kapis, aga kes nüüd elab omaenda äranägemise järgi. Kui on selline ebamugavu, siis see toob kaasa usaldamatust ning sealt edasi tulevad kõik muud probleemid. Kokkuvõttes ei aita miski muu kui harjumine uue olukorraga ja selle aksepteerimine. Soome ja Venemaa vahel kulus sellega harjumiseks päris kaua. Mõned autorid ütlevad et 1918.aastas kuni 1995. aastani. Ma loodan et Eesti ja Venemaa vahel läheb see palju kiiremini. Aga et see kiiresti läheb, et me jõuludeks sellega ühele poole saame, see on kaugelt liiga optimistlik, see poleks realistlik mõtlemine.“
Pühapäeval käisin ühte oma Dagestani tuttavat koju bussi peale saatmas. See on karm sõit. Moskvast sõidab buss Mahhatškalasse üle 40 tunni. Õhtul sõidab välja ning kaks ööd ja üks päev tuleb bussis loksuda.

Bussid on kahekorruselised, esimesel korrusel on tavalised istmed, kus istutakse kõrvuti. Seal maksab pilet 2000 rutsi ehk 860 krooni. Teisel korral on istmete asemel kitsad lavatsid, kus saab kahekesi kõrvuti pikutada. Maksab 2500 rutsi. Pole seegi just väga mugav, eriti kellegagi peaaegu kaisus magada kaks päeva. Aga vist ikka veidi parem. Tuttaval oli vaid 2000 rutsi, laenasin talle siis 500 juurde, et ta saaks vähemalt veidi normaalsemalt magada.
See Dagestani bussidega sõit on päris hea äri. Lužniki staadioni lähedal platsil seisis neid 14 bussi, mis kõik õhtul teele asusid. Tuttav Musa ütles, et sõiduaeg sõltub sellest, kui palju neid Dagestani busse teel kontrollitakse. Ega venelased dagestanlasi eriti ei usalda. Ja nagu ma olen juba kirjutanud, siis ega dagestanlased end ka eiti venemaalastena ei tunne. Ega nad Moskvas väga teretulnud ei ole, aga siin töötab neid ikka kümneid tuhandeid. Ma tean ühte pere, kust Moskvas töötab 10 meest – viis venda ning nende viie õe kõik mehed!
Bussipilet pidi ka suht kallis olema, sest nagu Musa ütles, siis kriminaalne katus pidi väga kõva olema. Orgkuritegevus pidi korralikult selle peale raha teenima.

Laupäev, august 02, 2008

Kui vihm uputab Moskvat...

Ma ei mäleta enam, kas ma olen kirjutanud sellest, milline nuhtlus on Moskvas suured paduvihmad. Sellepärast, et Moskvas ei jookse vesi tänavatelt ära. Noh, millalgi muidugi hiljem jookseb, aga saju ajal ei suuda kanalisatsioon pooltki vastu võtta. Ma ei tea, kas ta on kuidagi valesti projekteeritud või ongi see kanalistatsioon lihtsalt sitt, aga vähegi kõvema ja pikema vihmahoo ajal puutuvad tänavad järvedeks ning neid on võimatu ületada nii, et su jalad läbimärjaks ei saa.
Tversakajal muidugi on kõik korras, aga nagu kuhugi veidi kõrvalisemasse kohta satud, siis on jama. Ei saa üle tee ja mööda sõitvad autod pritsivad sopast vett mitmete meetrite kaugusele. Toredad lood juhuvad suurte sadude ajal ka maanteetunnelites, kuhu vesi pahinal sisse voolab. Räägitakse lugusid autodest, mis padukate ajal tunnelites tekkinud järvedes välja surnud jne.

A meil tuttavatega (kolleegidega BBC Vene toimetusest) rikkus vihm täna vutimängu ära. Vahetult enne hakkas sadama ja valas mitu tundi. Algul ootasime väljaku lähedal ühe maja trepikojas vihma üleminekut, aga ei midagi. Et kiiremini läheks, siis loomulikult ootasime õlledega. Moskvas ei võta seda keegi imelikuna, et niimoodi trepikojas passitakse ja suitsu tehakse. Siin on see tavaline, võib öelda, et siin on kohe selline trepikojakultuur olemas. Juba Nõuka-ajast. Korterid väiksed, inimesi palju, nii kolitigi trepikotta suitsetama ja suhtlema. Sellest ajast see komme jäänudki.
Näpuotsaga poliitikat. Reedene Vedomosti viitas Levada-keskuse uuringule, mille järgi tandemis Putin-Medvedev kaotab viimane tähtsust. Kui tänavu aprillis, vahetult enne Medvedevi asumist presidendiks, arvas 22 prossa venemaalasi, et reaalne võim Venemaalon presidendi käes, siis nüüd arvab nii ainult 9 prossa. Samas on nende, kes arvavad, et reaalselt ruulib Venes Putin, arv kasvanud 27 prossalt 36 prossale. Suurem osa arvab siiski endiselt, et mõlemad juhivad õnnelikult koos ja võrdselt mängu.
Paar pildikest ka Moskva tänavatelt.

Armunult kallistada ja suudelda võib isegi ülerahvastatud jalakäijate tunnelites. Konkreetselt tunnel Puškini väljakul.

Ei, see pole kellegi bojaari palee, vaid kuulus Jelissejevi toidupood kesklinnas. Moskvalased tulevad siia toitu ostma, välismaalased pildistama.
Tänases Päewalehes ilmusid ka mu lood vissarionlaste juurest Siberi taigas. See on pikema loo viide ja see lühema loo viide, mis räägib ühest Eesti-venelaste perest, kes sinna kolisid.

Reede, august 01, 2008

Magavad juhid ja Moskva rikkad ametnikud


Järjest täieneb mu kollektsioon magavatest moskvalastest. Peaks varsti näituse tegema juba  15 foto saaks kokku küll. Tänane miniseeria on moskvalastest, kes väsisid otse autoroolis. Ülemisel fotol magab 7-seeria BMWs Medvedevi think-tanki Kaasaegse Arengu Insituudi juhi Jürgensi autojuht. Boss annab samal ajal pressikat.
Alumistel fotodel pikutab limusiinijuht, kes ootab ilmselt oma pidutsevaid kliente. Nende fotode autoriks on Moskvas külas käinud sõbrapoiss Jan.




Kui kallite autode peale jutt läks, siis ma avastasin juhuslikult, et korruptsioonivastasest võitlusest jutlustav Venemaa on küll ratifitseerinud ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni, kuid ilma konventsiooni 21. punktita, mis puudutab ametnike karistamist alusetu rikastumise eest. Selles mõttes, et lihtne ametnik, kes omab kallist autot ja suurt maja, kui ta ei suuda ära näidata oma tulude allikat, satub kohe automaatselt uurimise alla. Venemaal seda mõistagi ei saa juhtuda ning ei juhtu ka ilmselt kunagi.

Juulis lasti Moskvas otse koduuksel maha 29-aastane ühe Moskva linnaosa maa-ameti juhataja. Kodust leiti tal 1,5 miljoni krooni väärtuses sularaha ning sõitis nüüdseks juba endine linnaametnik „tagasihoidliku“ Mercedes GL 550 džiibiga. Moskvas maksab sellin vigur 1,5 miljonit krooni. Ofkoors oli džiip ametlikult vormistatud kellegi teise nimele.
Aga tänase päeva uudis on see, et õhtul saabub Moskvasse uus suursaadik – Simmu Tiik.