Teisipäev, juuli 31, 2007

Vene teleuudised võltsisid külma südamega "asja huvides" The Times´i esikülge

Kirjutan kummalistest asjadest, mis toimuvad Vene ajakirjanduses, kuigi mulle eriti ei meeldi kolleegide tegemistes surkida. Ise teavad, mida teevad. Aga täna oli kaks uudist, millest ei saa vaiki olla. Eriti üks sundis mul kulmu kerkima.
Nimelt rääkis Rossija-telekanali uudistesaade Vesti eile õhtul sellest, et Londoni suurlehes The Times´is ilmus negatiivne lugu Berezovskist pealkirjaga „Berezovky is playing us, and it´s embarrasing”. Et lugupeeteud vaatajad ikka usuksid ja ei arvaks, et Vesti mingit jama ajab, siis näidati juurde ka fotot sellest artiklist. Foto on siin ja selle järgi asus lugu otse Times´i esiküljel. Tõsi, diktor seda ei rõhutanud, et tegemist oli esiküljelooga.

Absurdus on selles, et tegelikult nägi Times´i tolle päeva esikaas välja hoopis teistsugune. (Selline nagu alumisel fotol.) Seal ei olnud sellist artiklit! Teiseks on Times´i esikülje layout üldse teistsugune! Sellist layouti, mis Vesti näitas, kasutas leht mõned aastad tagasi.
Vesti, mis on Venemaa nr 2 teleuudisteprogramm Vremja järel, oli lihtlabaselt võltsinud Times´i!
Nii nahaalid nad siiski ei olnud, et oleksid kogu loo välja mõelnud. Selline negatiivne asi Berezovskist ilmus küll esmaspäevases Times´is, aga mitte põhilehes, vaid lisas Times 2 ja sealgi kuuendal leheküljel rubriigis „Arvamused, kommentaarid”!
Vesti räige pettuse avastas täna BBC Vene toimetus, lugu sellest asub siin.
Teine uudis puudutab minu siinset üht lemmikajakirja New Times. See ilmub alates jaanuarist, hoolimata ingliskeelset pealkirjast on ajakiri venekeelne. Minu arust praegu kõige tervama ja parema sisuga ajakiri Moskvas, kohe selline hästi terav Kremli suhtes, samas väga informeeritud. Ma olen kohe professionaalses mõttes kade.
Nojaa täna tuli gazeta.ru-st selline uudis, et kinnitama andmetel vahetatakse praegune peatoimetaja Raf Šakirov välja. Ja väidetav põhjus selles, et umbes kuu tagasi kutsuti ajakirja väljaandja Irena Lesnevskaja Kremlisse, kus tal oli „ebameeldiv jutuajamine”. Kellega, seda gazeta.ru ei märgi. Kremlist öeldi Irenale, et „tuure tuleb maha võtta” ning vähendada nö opositsiooniliste materjalide hulka ajakirjas. Näis, mis ajakirjast saab.
Ise käisin täna õhtul taas teatris, vaatasin Mossovetis pullitükki nimega „Ladies night”. Mäletate filmi Full monty? Sellest, kuidas töötud kaevurid tegid stripiisitrupi. Selle filmi järgi oligi see tükk. Aastaid tagasi tegi Rakvere teater ka seda.
Üsnagi labane tükk oli ausalt öelda, allanabanaljadega oli kõvasti üle pingutet. Minu arust tegid näitlejad kõvasti haltuurat. Aga rahvale väga meeldib, enamus publikust on ofkoors naised. Juba teist aastat läheb see täissaalidele pidevalt. Üks põhjus on kindlasti see, et selles mängivad kaks väga poppi näitlejat – Goša Kutšenko (kes praegu on Venemaal peaaegu superstaari seisuses) ja Marat Bašarov ( nt filmis „Siberi habemeajaja”).
Lõpetuseks ka püsirubriik – Našide tembutusi. Ilmselt osutusid viinamarjad siiski hapuks, sest täna teatas nende pühak Jakimenko, et eelmisel nädalal toimunud liikumise uue liidri valimised polnudki „valimised”, vaid „imitatsioon sellest, kuidas lahkub Putin”. Nendega hakkab üha rohkem nalja saama.

Põnev intervjuu - Naši laagrist väljavisatud kutt paljastab saladusi

Eilses kirjastuse Kommersant ajakirjas Vlast ilmus intervjuu anonüümseks jääda soovinud 19-aastase kutiga, kes visati välja Našide Seligeri laagrist. Pahane nooruk läks toimetusse ning puistas südant. Intervjuu leiab siit ning siia on Vlast üles riputanud Našide eelarvet ning tegevust puudutavad dokumendid, mida see kutt välja andis.
Ofkoors tuleb seda intervjuud võtta teatud ettevaatusega, sest selle on andnud ikkagi anonüümne kutt. Ta ise põhjendas seda sellega, et kardab Našide kättemaksu. Ka Vlast ise kirjutas tema intervjuu ette märkuse, et nad ei saa kindlustada, et see kõik on tõsi, mida endine Naši liige räägib. Samas lisavad usaldusväärsust need dokumendid Našide rahastamise ja tegevuse kohta. Soovitan neid kindlasti vaadata, sest need on väga põnevad ja näitavad millised rahad liiguvad.
Intervjuust. Kutt ise väitis, et andis intervjuu kättemaksuks laagrist välja viskamise eest - „ideoloogilistel põhjustel”, nagu ta ise väitis. Mida ta siis väitis?
- Seligeri laagri eelarve on 17 miljonit eurot ehk 266 miljonit krooni. No see on küll raskesti usutav. Siis peaks küll osaliselt rahapesuga olema tegu, kuigi ei saa välistada, lugedes kuti edasist juttu.
- Edasi ta räägib, kuidas piirkondadesse toodi üritusteks raha lihtsalt kottidega ning kuluarvestus käis nii, et lihtsalt kirjutati fiktiivseid pabereid tegevuse kohta. See on ju ehtne rahapesu ning kriminaalne igas normaalses riigis. Piirkonna kohta toodi kottides iga kuu 20-30.000 dollarit! Piirkonna nö tehniline direktor sai palka 1500 taala ja Naši maksis talle kinni ka korteri. Pole paha palk, lausa ülihea väljaspool Moskvat. Isegi Moskvas korralik palk, kui korter ka tasuta.
- Üldiselt siis ta räägib pikalt kulutšekkide teekonnast, mis kõlab nagu kriminaalnovell.
- Seligeri laagrist visati välja 700 noort erinevate rikkumise pärast, ehk 7 protsenti laagrilistest. (Mulle öeldi nädal tagasi, et ainult 3 noort on välja visatud...)
- Našidel on spetsiaalne vabatahtlik noorte malev (ka mina nägin neid Seligeris), lühend vene keeles DMD, mis on neil nagu turvatiim. Koosneb peamiselt vutihuligaanidest. Neid kasutatakse Našidega konflikti sattunud tegelaste hirmutamiseks, ka peksa andmiseks neile. Ka see intervjuud andnud kutt kartis eelkõige neid. DMD käivat opositsiooni üritusel ka provokatsioone tegemas. Moskvas saavad iga kuu oma kulutusteks 10 000 taala.
- Enne presidendivalimisi kavatsevad Našid hõivata telkidega kõik suuremad Moskva väljakud. Igaks juhuks, et opositsioon ei saaks enne valimisi väljakutel oma massiüritusi teha. Sest väljakud on juba kinni. Sellise lihtsa trikiga sundida opositsiooni kesklinnast välja.
Ja lõpeb intekas nii, et see kutt ütleb, et kättemaksu hirmus ei julge ta kodus ööbida, vaid elab esialgu sõprade juures.
Kordan, et seda juttu ei saa puhta kullana võtta. Aga kiigake neid dokumente, need on tõesti huvitavad. Ma panen siia selle sama löögiüksuse DMD juuni-juuli eelarve Moskvas. Võetud Vlasti-saidilt. hinnad rublades. Kokku tuleb kahe kuu peale 768 000 rubla ehk 29 500 dollarit...


Смета на Июнь Июль Август 2007г.
Федеральная программа "ДМД"
город Москва
Утверждаю_____________ В. Якеменко


№ статьи Статья затрат Ответственный Сумма (руб.) Примечание
1 Аренда
Спортзал 90000,00
Офис 75000,00
2 Инвентарь ДМД 150000,00
Перчатки,бинты,мячики,прыгалки,груши,утяжелители
Перевозка инвентаря
3 Питание 20000,00
4 Оформление
-
5 Представительские расходы
-
6 Связь
Интернет 3000,00
телефон 30000,00
7 Транспорт
проезд по городу (комиссары + руководитель) 20000,00
8 Канцтовары
-
9 Агитация

канц. товары
10
Зарплата Тренера 60000,00
11 Премия/зарплата
премия руководителю 60000,00
премия заместителя 45000,00
премия лучшим комиссарам 20000,00
12 премия секрктаря 45000,00
-сплачивающие мероприятие 150000,00

Esmaspäev, juuli 30, 2007

Kuidas minust oleks peaaegu saanud esimene eestlane, kes Rolls Royce´i all jääb ehk kuidas ma sõitsin rulluiskudega tipptunnil läbi Moskva kesklinna

Täna ma tegin sellise triki, et sõitsin rulluiskudega tipptunnil läbi Moskva kesklinna. Aga enne, kui sellest lähemalt räägin, tahan tõmmata ühe paralleeli (võib olla on keegi juba sellele Eesti ajakirjanduses tähelepanu juhtinud, ma ei tea, sest ma väga tihedalt kodumaiseid lehti just ei loe). Hiljuti soovitas Briti välisminister Miliband, et Venemaa võiks muuta oma põhiseadust, et saaks Lugovoid välja anda. Venemaad ärritas väga selline õpetusejagamine ning Putin vastas sellepeale, et britid võiksid endal parem ajud välja vahetada.
Lähme ajas veidi tagasi, aprilli lõppu, kui Moskvast hakkas Eestisse sõitma Vene riigiduuma delegatsioon. Just oli Eestis teisaldatud Pronkssõdur, mis ärritas Venemaad. Vahetult enne Tallinnasse sõitmist teatas Vene riigiduuma liige, selle delegatsiooni juht Kovaljov, et Eesti valitsus peaks erru minema. Aga kui Ilves oleks sellepeale soovitanud Kovaljovil oma aju erru saata?
OK, kurat selle poliitikaga. Mul oli täna palju põnevam. Lasin vennal saata Tallinnast rulluisud Moskvasse. Saatkonna kaudu tulid ning käisin neil täna järgi. Mõtlesin, et mis ma neid niisama seljas koju vean, panen parem alla. Panin. Kell oli kolmveerand viis õhtul ehk siis tipptund hakkas kätte jõudma ning koju jõudmiseks pidin läbi kesklinna sõitma.
Esimene häda oli see, et minu rulluisud on sellised väheke spetsiaalsed võistlusuisud, mis mõeldud sileda asfalti ja pikkade sõitude jaoks. See tähendab, et mitte Moskva tänavate jaoks. Siledat asfalti oli kohati, nt Sadovajal, aga seal on jälle 8 rida autosid - hästi ei julenud seal sõita. Moskva tänavad vajavad siiski selliseid tiba tavalisemaid tänavauiske, mis iga konaruse suhtes nii nõudlikud poleks. No sai hakkama siiski.
Esimene seiklus juhtus siis, kui jõudsin Bolšaja Nikitskaja ja Tverskaja bulvari nurgale. Vaatasin, et Nikitskaja poolt tulevatele autodele on punane tuli ja mõtlesin, et panen põmpsti! risti üle tänava. Aga nagu ristmiku keskele jõudsin, siis lõi autodele roheline põlema ja põmpsti! olin autode vahel. (Siin ju kurat valgusfoorid enne värvide vahetust ei vilgu, et oleks valmis tulede vahetuseks.) Õnneks juhid nägid mind ja keegi otsa ei sõitnud.
Sadovajal, jumal tänatud, on laiad kõnniteed, mitte nagu Tallinnas. Seal oli päris mõnus sõita. Järgmine keeruline koht oli Sadovaja ületamine jalakäijatetunneli kaudu. Kas keegi on proovinud rullikutega trepist alla minna? Üles on lihtne, aga vot alla... no sain.
Edasi jõudsin peagi Brestskajale. Seal olid mitu üsna exciting momenti. Kuna seal kõnnitee väga kitsas, sõitsin autotee peal. Kõigepealt tegi üks Volga parempöörde otse minu eest nii, nagu mind poleks olnudki. Jõudsin pidurdada ning ainult riivasin Volga paremat tagatiiba.
Veidi edasi sõitnud tundsin, kuidas midagi sahiseb minust ainult paarikümne sendi kauguselt mööda. Mõtlen, no kurat, ruumi ju peaks olema, kui näen, et see on Rolls-Royce! No selle alla võiks ju põhimõtteliselt jääda, poleks nii häbi kui Sapaka alla, mõtlen. Ajalugu jäi siiski tegemata, ei saanud minust esimest eestlast, kes oleks Rolls-Royce rataste alla jäänud.
Edasi läks eriliste seiklusteta. Aga tegin järelduse, et parem on siiski otsida sõitmiseks rahulikumad kohad, näiteks kuskil Varblasemägedes või VDNHs.
Õigluse huvides pean märkima, et Tallinna kesklinnas ma sellist asja pole katsetanud. Üldse ma olen Tallinna tänavatel ainult ühe korra rulluiskudega sõitnud - öösel Kapu juurest bensiinijaama ja tagasi.
Kahju, et nädalavahetusel ei saanud olla kuulsas Seligeri laagris Našide juures. Tänased lehed olid täis toredaid kirjeldusi sellest, kuidas nad: 1) omavahel kaklema läksid ning nüüd ühed nõuavad teistelt vabandust ning 2) uue juhi valimised läksid Jakimenko seisukohast veidi nihu, ei võitnud see, keda tema olevat tahtnud. Ja selle kõige peale oli Nezavissimaja Gazetas pildiallkiri, et Jakimenko on oma noortest alluvatest väsinud. See kõik ei tähenda muidugi, et Našid kuidagi kääriksid. Eks paremaski peres juhtu.
Tänase päeva toredam hetk oli õhtul, kui mulle helistas üks mungaõpilane Burjaatiast buda datsanist, kuhu ma maikuise reisi ajal sattusid ja päev otsa nende juures peatusin. Seal Barguzini kandis, Jarõkta datsanis. Ma saatsin neile pärast postiga mõned fotod. Ja nüüd see noor budalane helistaski mulle ja tänas fotode eest. Kutsus uuesti külla. Selliseid kõnesid on päratulahe saada.

Pühapäev, juuli 29, 2007

Bulgakovi juures, seal kus elasid Lihhodejev ja Berlioz

Ükspäev käisin kirjanik Bulgakovi (Meister ja Margarita) muuseumis. See koosneb kahest osast. Korterist, kus ta elas Bolšaja Sadovaja 10-50 ja kus M&Mis asus sellesamunegi нехорошая квартира, kus elas musta maagia professor Woland koos oma saatjaskonnaga, ning nö muuseumi osast. Muuseum just väga põnev ei olnud, aga seal on näiteks tore kohvik, kus saab rahulikult kohvi juua ja tema raamatuid lugeda.
Korter oli palju toredam. Siis, kui Bulgakov seal 20-ndate algul elas, oli see kommunaalkorter, mille ühes toas Bulgakov pesitses. Ma lugesin kokku, et seal oli kümme tuba, ühes korteris! Päratu suur korter. Ja toad olid kõik vähemalt sellised 15-20 ruudused. Igas toas on ka väike näitus. Näiteks sellest, kuidas M&M filmi tehti, seda mida hiljuti ETVski näidati.

Selline näeb korter välja, kui vaadata sisse välisuksest. Paremat kätt jäävad toad, vasakul asusid köök, vannituba ja tualett.














Selline näeb välja sissepääs korterisse trepikojast. Ülejäänud korterites selles trepikojas elavad inimesed. Muuseumisse saamiseks tuleb all valida domofonist number 50 ja siis tehakse uks lahti. Kujutan ette kui tüütu tegelt on see elanikele, et seal pidevalt – isegi tööpäevadel – voorib külastajaid.





Mulle meeldisid väga need ümmargused aknad korteri koridoris. Kas pole šikid? Eemal on näha, kuidas ühed külastajad end mälestuseks pildistavad. Pildistamise õiguse eest tuli muide 50 rutsi maksta. Ma tegin nagu alati salaja pilti.





See on üks tore detail. Kohe välisukse juures on pudel kirjaga, et annetage Annuškale. Annuška oli see kuulus tegelane M&Mist, kes pillas maha päevalilleõlipudeli (ilmselt seesama, mis pildil...), millal libastus Berlioz ja sattus trammi alla. Selle Annuška prototüübiga oli Bulgakov koos elanud ühiskorteris. Giidi sõnul olnud selline lärmakas ja riiakas mutt olnud, kogu trepikoja hirm.

Eile helistas mulle alt concierge (trepikoja valvur) – teile on telegramm, tulge palun alla! Mulle, telegramm? Ma ei saanud algul tuhkagi aru, mis seal kirjas, vaadake ise – „Проосит! Тоекасласед.» Sõbrad toimetusest Tallinnast olid mulle sünnipäeva puhul saatnud, aga eks eestikeelne tekst pandi ju kirillitsasse ümber. Aitäh, kullakesed! Muide, mu perekonnanimi oli telegrammil kirjutatud nii – Tiirsalu.
Täna käisime tennist mängimas jälle Krõlatskojes. Kuna täna oli siin mereväelaste päev ja Krõlatskoje sõudekanali ääres oli neil demoesinemised, siis kõik see meie tennis möödus kahe tunni jooksul suure tulistamise saatel. Lõhkekehade imitatsioonid, automaadivalangud jne. Oleks ma sel hetkel koju helistanud, siis oleks vabalt võinud öelda, et ma olen kuskil Iraagis. Lõbus. Kogu Moskva miilits oli mereväelaste päeva puhul kõrgendatud valmiduses. Aga järgmine pühapäev on dessantväelaste päev.
Pärast, kui söömas käisin, siis tellisin restos toidu juurde kannu jasmiiniteed ning see läks maksma 290 rutsi. Kann teed 132 krooni! Tallinnas oleks sellega mõnes kohas terve kõhu täis saanud.
Poliitikahuvilistele lisan siia ühe väikse lingi toredale loole Novaja Gazetas sellest, kuidas Venemaal poliitikas nö musta-PR kasutatakse. Õpetlik ja huvitav. Eestis sellist asja sagedasti just ei näe, aga siin täiesti tavaline.

Laupäev, juuli 28, 2007

Huvitavad lood uudisega Sinimägede kokkutulekust

Vaatasin huvi pärast, kuidas Vene teleuudiseid kajastasid täna kokkutulekut Sinimägedes. Vaatasin Rossija-kanali uudisteprogrammi Vesti. Ikka vanas heas vaimus. Aga üks asi on huvitav. Kui võrrelda seda, mida näidati kell 8 õhtul telekas ja seda klippi, mis on üleval Vesti koduleheküljel, siis need on üsna erinevad.
Kodukal on üleval klipp, kus - ime küll - on sõna antud ka riigikogu liikmele Vellistele, kellele anti lühike võimalus selgitada, miks Saksa vägede poolel Sinimägedes sõdinud eestlasi austatakse. Vähemalt midagigi. Telekas aga näidati palju lühemat versiooni, kust Velliste ehk siis teise poole arvamus, oli välja lõigatud. Jah, ilmselt nii pikk klipp ei mahtunud eetrisse, aga millegipärast lõigati just Velliste välja, kuigi ta rääkis väga lühidalt.
Siin on video Vesti kodukalt (klikage sinna märgile, kuhu on kirjutaud vene keeles "video") ja siin all on see mida tegelikult telekast näidati (sita kvaliteediga, aga põhiline on et tekstist saab aru).



Panen siia ka viite videole sellest, kuidas Našide laager Seligeri ääres lõppes. Seal on huvitav Putini pöördumine noorte poole.

Kuidas mulle sünnipäeval lapsepõlv meelde tuletati

Eile sain taas kõva teatrielamuse. Ei ole piinlik tunnistada, et tüki lõpus tulid peaaegu pisarad silma. Käisin vaatamas sellist asja nagu Cirque Eloize etendust „Vihm”. Tegijad on pärit Kanadast ning selle etendusega lõppeb homme ligi kaks kuud kestnud Tšehhovi rahvusvaheline teatrifestival.
Tegelikult on see oma olemuselt tsirkusetükk, aga väga kaasahaarav. Kui kusagil on võimalus seda vaadata, aga nad tiirutavad sellega mööda maailma, siis soovitan soojalt. Kaks tundi sellist akrobaatika tulevärki, et anna aga olla. Vana hea tsirkus, kus pole miskit loomapiinamist ega ülepingutavaid kloune. Kanadalaste tükis oli küll veidi klounaadi, aga see oli selline lihtne ja mõnus.
Ma olen vana tsirkusefänn, aga mõned trikid võtsid ikka suu lahti. Nad kasutasid väga osavalt ära tasakaalu ja üldse inimkeha ergonoomikat. Kõige võimsam trikk nägi välja nii, et laval on kaks meest, üks ronib teisele õlgadele, keerab ennast seal üleval taguripidi – pea allapoole ühesõnaga – ning oma turjaga asetub seisva mehe turja peale. Ja nii nad siis seisavadki, mõlemad välja sirutatud, käed rinnal, ainult et üks on pea alaspidi teise peal. Väga efektne ja veidi arusaamatu, kuidas nii saab. Nagu oleks nende turjad kokku liimitud. Sest alumine mees seisab suhteliselt sirgelt, veidi-veidi ainult kaldu. Aga sellest piisab, et teine mees saaks tagurpidi oma turjaga toetuda tema turjale. Ärge ainult nüüd kodus oma sõbraga seda proovima hakake!

Aga miks silmad märjaks läksid? Nad etenduse algul ütlesid, et see on justkui väike retk läbi lapsepõlve, kus üheks peategelaseks on punane pall. No vot trikitasid nad seal kogu aeg, kuni lõpus hakkas laval sadama vihma. Oma veerand tundi ladistas päris kõvasti ehtsat vett ehk siis vihma teatri lae alt (päris efektne, ma pole varem teatris sellist värki näinud) ja siis nad hakkasid kõik seal vihma käes vutti taguma. Nagu me kõik oleme lapsepõlves ennastunustavalt mänginud, nii et vihm ka ei loe. Mitte miski ei loe, nagu laulis Trubetsky (tõsi küll insener Gariniga seoses).
Sinna juurde tuli väga äge muusika ja valgus ning see kõik kokku mõjus äkitselt nii, et sul hakkas meeletult-meeletult kahju, et see kõik on läinud ja et sa ei suuda enam rõõmustada vihma üle, et sa ei lähe enam vihma kätte vutti mängima (ausõna, mina tahaks seda sõpradega veel teha!) jne. Ja seejuures rändad sa lapsepõlve tagasi, kõik tuleb meelde ning kuidagi iseenesest tõmbuvad silmad niiskeks. Ja ümberringi oli paljudel inimestel! Aga see ei olnud selline kurb pilt, vaid liigutav. Kusjuures kogu see metamorfoos laval tsirkusest lapsepõlve toimus väga kiiresti ja ootamatult, aga kõik mõjus väga loogiliselt.
OK, aitab küll, muidu ma lähen liiga hoogu oma emotsioonidega. Igatahes suur aitäh ühele heale inimesele, kes mind seda tükki vaatama kutsus. See oli mulle parim sünnipäevakink!
Muide, piletihinnad Tšehhovi festivali parimatele etendustele olid röögatud. Näiteks sellele Vihmale müüdi parteritesse parimatele kohtadele pileteid 5000-6000 rutsi tükk (suurusjärgus 2500 krooni). Ja pileteid polnud seejuures üldse saada, kuigi nad mängisid seda 13 päeva jutti ning nädalavahetustel kaks korda päevas.
Veidi nalja ka. Kas saate aru, kellega tuntud eestlasest on tegemist? Индрек Джурджо...
Õige vastus on ajaloolane Indrek Jürjo. Nii kirjutas tema nime välisvenelaste, õigemini USAs elavate venelaste internetiväljaanne Novoje Russkoje Slovo. Kes tahab ise vaadata ja teada, millega seoses, siis siin on link. Eks ikka Aleksius II ja KGBga seoses. Jürjo on nüüd maailmakuulsus, hiljuti kirjutas temast isegi Wall Street Journal.

Omapärastest asjadest veel Moskvas. Kõnnid mööda tänavat ja pidevalt on tunne, et keegi sülitab sulle pähe. Eks seda ka võib olla tehakse, aga tegelikult tekitab sellise tunde tilkuvad konditsioneerid.
Kesklinnas ripub neid maja välisseinal peaaegu iga akna kõrval. Konditsioneeride kastid on nüüd Moskva arhitektuuri pärisosa. Kui mõned aastad tagasi tehti telefilmi Meister ja Margarita, siis nägid tegijad linnavõtteid tehes kurja vaeva, et kaadrisse ei satuks mõnda konditsiooneeri. Kõiki ju maha ei kruvi filmimise ajaks.




Kõik see tähendab, et kõnniteel tuleb soovitavalt kõndida majast võimalikult kaugel, et sulle saasta pähe ei tilguks. Kuiva ilmaga on hea vaadata, kust tuleb minna, sest kõnniteel on näha tilkumise kohad (nagu siin fotol), mõned kohas on peaaegu loik teinekord. Väidetavalt rikuvad need tilgad riideid, sest ega see miski puhas vesi sealt alla ei saja. Vot ei tea, pead ei või anda, aga naised saatkonnast mulle nii väitsid.

Reede, juuli 27, 2007

Biznes lantšidest ja inglise sõnadest vene keeles

Moskva söögikohtades ei tunta sellist asja nagu päevapraad, selle-eest pakuvad enamus restosid ja baare business lunch´e, mida kirjutatakse venepäraselt lihtsalt бизнес ланч. See kujutab endast nö komplekslõunat – salat, supp, praad ja tee või mors. Vahel harva pakutakse juurde ka magustoitu. Portsud pole reeglina suured, aga kui kõik kolm käiku ära sööd, peaks kõhu enam-vähem täis saama.
Mulle need bizneslantšid meeldivad, sest neid pakuvad enamasti ka kõik kallimad restod. Ja neis on isegi need lantšid väga maitsvad. Hinnad on muidugi oluliselt kallimad kui päevapraed Tallinnas.

Kirvereegel on see, et vähegi korralikumates kohtades on lantšid alates 200 rublast (90 krooni). Üldiselt on nii, et need alla 200-rublased lantšid pole eriti maitsvad, kuigi on erandeid. Sestap ma reeglina eelistan tiba kallimaid, aga korralikemate restode lantše. Näiteks selle resto Sungate´i lantš maksab 290 rutsi ning on väga hea, selline kohe päris peen ütleks. Foto on selline imelik sellepärast, et seal käib fassaadiremont.
Uudishimust käin enamasti iga päev erinevas kohas söömas. Moskva kesklinnas on kohti jalaga segada. Ainuüksi minu juures Majakovka ja Belorusskaja jaamade vahel on vähemalt 30-40 erinevat restot kindlasti.
Päris heades restodes võivad lantšid ulatuda ka 500 rubla kanti ning ülegi, on kohti, kus lantš maksab 800 rutsi. Võite siis arvate, kui palju seal muidu hinnad on.
Lantš näeb välja nii, et sulle antakse valik suppe, salateid ja praade, kust siis valid mida tahad. Aga on ka sundmenüüga kohti. Bizneslantši pakutakse tavaliselt kella 12-16, aga on kohti kus saab seda kuni kella viieni õhtul.
Reeglina on restode juures reklaamid, et siin on bizneslantš ja et sellise hinnaga. Aga kui ei ole, siis maksab ikka sisse astuda ning šveitserilt küsida, kas on või ei ole. Sest kõik kohad ei reklaami seda.
Mõnes tekitab ehk kummastust see, kuidas venelased kirjutavad sellise toore tõlkega - бизнес ланч. Aga vene keel on ilgelt palju inglise keelest üle võtnud sõnu nö üks-ühele, mida kasutatakse toorlaenudena igapäevakeeles ning isegi ajalehekeeles. Ma toon mõned näited veel:
риелтеры - kinnisvaraärimehed
ноутбуки – läpakad, poodidel ongi kohe sellised sildid. Esimese raksuga ei saa kohe arugi mida müüakse
девелоперы - kinnisvaraarendajad
реидеры – firmade jõuga ülevõtjad
кофехауз – kohvikute kett
Selliseid sõnu on küllaga veel, aga praegu ei tule mul rohkem meelde.

Neljapäev, juuli 26, 2007

Venemaal on kõige mõjukamad president ja FSB, ainult et neid ei koti üldse lihtrahva mured

Panen siia üles lingid kahele huvitavale värskele küsitlusele, mida tegi Levada Keskus.
Esimene uuris 1600 inimese käest, kui suurt rolli Venemaa elus mängivad erinevad institutsioonid. Esimesed kaks vist ei üllata kedagi – president ja FSB.
Põnev on vaadata just võrreldes aastaga 2001, kui Levada esimese sellise küsitluse tegi. Kuue aastaga on president ja FSB oma rolli oluliselt suurendanud 5-punkti skaalal. FSB isegi rohkem, sest president mängis ka siis rahva meelest kõige suuremat rolli, aga salateenistus oli siis alles 8. kohal! Nüüd aga juba mõjukuselt teine.
Huvitav on see, et ajakirjanduse rolli hinnatakse suht kõrgelt – 4. kohal. Pressi ja FSB vahele jäävad veel vaid oligarhid, kelle mõju pole vaatamata kõigele rahva arvates suurt vähenenud.
Teine värske uuring küsis rahva suhtumist sellesse, et mis on Venes muutunud peale NSVL lagunemist. Seal on ehk kõige huvitav see, et kui küsiti, et mille poolest praegune võim erineb Nõuka-aegsest võimust, siis ligi pooled vastasid, et absull ei huvita neid lihtrahva mured ja elu, et võime huvitab vaid isiklik kasu.

Kolmapäev, juuli 25, 2007

Ookeaniuurija Ivar Murdmaa juures - vastuvoolu ujuvate kliimauurijate instituudis

Käisin täna külas Moskvas elaval ja töötaval tuntud eestlasest teadlasel Ivar Murdmaal. Kuigi ta on juba 76-aastane, juhib ta ikka veel Moskvas Vene Teaduste Akadeemia okeanoloogiainstituudi maavarade ja paleookeanoloogia laborit. Ta on veel väga käbe ja heas vormis.
Ivar on käinud lugematutel reisidel ookeanidel ning Arktikas ja ka Antarktikas, kirjutanud mitu huvitavat raamatut reisidest. Väga huvitav inimene ühesõnaga. Eriti huvitavaks teeb asja see, et see instituut, kus Ivar Murdmaa töötab, võitleb täitsa ametlikult versiooni vastu, et ülemaailmse kliima soojenemise põhjus on inimese toodetud süsihappegaas.
Murdmaa küll otseselt sellega ei tegele, kuigi ka tema on kirjutanud näiteks Horisondis sellel teemal ja väitnud, et pigem on ookean rohkem kliima soojenemises süüdi kui inimesed.
Aga seal instituudis töötab Venes ja ka välismaal hästituntud teadlane nagu Oleg Sorohtin, nagu Ivar ütles, siis tema sõber, kelle põhiväide on, et on jah kliima soojenemine, aga seda ei põhjusta inimeste toodetud süsihappegaasid, vaid see on normaalne tsükliline soojenemine maakeral. Nii nagu see on varem olnud ja kestab nüüdki veel umbes paarsada aastat. Ja siis tuleb taas jahenemine. Sorohtini väitel pole inimese tegevusel selle soojenemisega eriti midagi pistmist.
Mis veel huvitavat seal oli? Murdmaa näitas nende väikese muuseumi uhkust – latimeeriat. See kala on unikaalne selle poolest, et tal oleksid justkui jäsemed. Fotol on ka need näha (need esimesed uimed).


Arvatakse et see kala on dinosauruste kaasaegne ning elab maailmas ainult ühes kohas – India ookeanis Komoori saarte lähedal. Ivari sõnul osteti see kala, mis jäi kohaliku kaluri võrku, omal ajal, u 30 aastat tagasi, insituudile 800 dollari eest. ja nii ta seisab seal piirituse sees. Päris suur, meeter on vähemalt pikk.
Sain teada, et praegu maailmas palju kirgi kütva Štokmani gaasiväljad Barentsi meres leidis just nende instituudi laev. Laeva nimi oli „Professor Štokman” ja selle järgi siis ka väljade nimi. Kusjuures huviatv – selle nime vastu protestisid venelased ise, et mis jama, juudi nime paneme. Et nimetame siis vähemal mitte Štokmanskoje leiukoht, vaid Štokmanovskoje leiukoht. Selle viimase järgi tuleks jälle välja nagu oleks leiukoha nimi pandud nime järgi Štokmanov, mitte Štokman. Instituudil olla läinud kõvasti vaeva, et ikka õige nimi hakkaks levima.
Sama absurdne lugu oli kahe instituudi laevaga Nõuka ajal. Olid kaks sarnast laeva – ühe nimi oli täisnimega „Akadeemik Sergei Vavilov” aga teine ainult perekonnanimega „Akadeemik Joffe”. Lihtsalt Nõuka-ajal arvati, et kuhu see kõlbab, et Nõukogude laeva nimi on „Akadeemik Abram Joffe” – et kakoi Abram??
Siis sain veel teada, et Venemaal on huvitav plaan tõestada, et Põhja-Jäämere põhjas olevad nö mäestikud on mandrilise päritoluga. See võimaldaks Venemaa arvates anda neile õiguse kuulutada suur osa Arktikast Venemaa territooriumiks. Aga seal võib tont teab palju naftat olla. Aga esialgu on see üsna udu jutt Venemaa poolt, sest kuidas sa seda tõestad, et 3 km sügavusel ooekani põhjas, paksu jää all asuvad „mäed” on mandrilise päritoluga? Ivari sõnul on see ülikeeruline ettevõtmine.
Igatahes räägivad Vene teleuudised juba teist päeva ekspeditsioonist, mille eesmärk on minna miniallveelaevaga esmaskordselt Põhjapooluse alla merepõhja ning panna sinna merepõhja püsti Vene lipp! Enam pole tõesti vene riigis midagi muud tõestada...
Lõpetasime oma jutu Ivariga oopis omapärase teemaga – mille poolest elus mateeria on parem kui eluta mateeria. Elik et mis mõttes elu füüsilise mõttes on parem kui elutu olla. Ivari jutt oli väga huvitav, kuigi pean tunnistama, et ma ei suutnud kõike jälgida. Sõber Peeter Eerikul oleks kindlasti väga põnev olnud. Ivar rääkis palju multiteadlase Vernadski kirjutistest sel teemal.
Mul siin vahepeal ilmus Päewalehes väike seeria, kolm lugu Vene relvajõudude olukorrast. Panen siia viited huvilistele. Esimene rääkis relvastuse uuendamisest, teine elust Vene armees ja kolmas Balti laevastikust, kui kõige lähemast meile. Kes veel tahab sel teemal lugeda, siis justkui tellitult ilmus huvitav lugu selle nädala New Times´is.

Teisipäev, juuli 24, 2007

Miks on piinlik vaadata, kuidas noored kallistavad Putinit?

Tänane teema on Putin ja noored. Ja sellepärast, et Vladimir Vladimirovitš kohtus täna oma residentsis Zavidovos suuremate noorteorganisatsioonide esindajatega. Kõik on ju väga tore, et noored lastakse riigi esimese mehe juurde ja puha. Aga vaadake seda videot Pervõi Kanalite uudistest, eriti algust, kus üks tüdruk kallistab ja suudleb Putinit, ja saate aru, miks on piinlik...

Algul mulle tundus, et see mida plika teeb ja küsib („Kas on tõsi, et Sotši valimine taliolümpialinnaks on märk sellest, et Lääs tunnustas Venemaad deržaavana?”) on äärmiselt naiivne, aga siis sain aru, et see on pigem rohkem juba kultus. Ma saan muidugi aru, et selliseid imelikke ja siganaiivseid noorpoliitikuid kohtad sa tegelikult ka Tallinnas ja mujal, aga no ma pole siiski näinud, et telekast sellist lollust näidataks. Vene hing on muidugi lai, tuleb arvestada!
Kui edasi vaadata, siis tuleb veel üks väga tähelepanuväärne koht, kus Putin vastab küsimusele rahvustevaheliste konfliktide kohta. Ta ütleb otse, et võõrad peavad Venemaale tulles arvestama vanasõnaga – „Oma reeglitega ära võõrasse kohta trügi!”. See on ju tore, et Putin seda tunnistab, sest loodetavasti kehtib see ka venelaste endi kohta väljaspool Venemaad.

Panen mõned fotod tänasest Moskvast. Praegu istuvad vist küll pooled moskvalastest õhtuti parkides ja alleedel ning lihtsalt lobisevad ja joovad õlut. Osad ka magavad. aga magav mees pargi- või bussipeatusepingil on Moskvas klassika.



Kes arvas, et pioneere Venemaal enam pole, see elab ulmades. Elab vägagi ning nagu näha tähistab 85 juubelit. Tänaseks on see aga jäänud puhtalt kommunistide ürituseks. Kremlil ei paista sellega midagi pistmist olevat. Kevadel ma mäletan suuri fotosid lehtedes, kuidas Zjuganov sidus väikestel pätakatel punaseid rätte kaela kuskil Punase väljaku kandis. Paljugi on alles siin, mis Nõuka-ajalgi.



Nüüd aga õpime uuemat vene keelt! Millegeipärast on inglisekeelne sõna coffeehouse vene keeles muudnud z-lõpuliseks sõnaks, kuigi muidu hääldatakse ju s-lõpuliselt. Tegelikult on muidugi see ükskõik. Kirjutagu kuidas tahavad.



Täna nägin Nikitskaja bulvaril Bookberry raamatupoes ägedat hinda. Kõrgel riiulil seisis uhkes köites raamat Vene tsarinna Jelizaveta Petrovna kroonimisest (1741. aastal) ja maksis see ainult 279 000 rutsi (127 000 krooni). seal peavad ilmselt tsarinna isiklikud asjad vahel olema.
Veel sain Pruulilt sõnumi, et neil läheb reis hästi - "Sõitsime täna terve päeva mööda Obi jöge allavoolu. Jõudsime mansi küladeni."
Täna oli saatkonnas konsulaadi juhi Kerli Veski ja autojuht Toivo lahkumispidu. Kahju, et läksid. Head inimesed on.

Esmaspäev, juuli 23, 2007

Seligeri äärest tagasi: võimas pilt, pole midagi öelda

Našide laager Seligeri ääres lõhnas kohe kaugelt raha järele. See on päris võimas, millise laagri nad on metsa üles ehitanud. Vasja Jakimenko, nende boss, ütles selle kohta, et mitte üht kopikat pole tulnud riigieelarvest. Kõik on sponsorid. Teame neid sponsoreid muidugi.
„Noored ise peavad leidma finantseerijad, et siin osaleda. Meid see vähe huvitab, kust nad raha saavad. Näiteks, kui Voronežist tahavad siialaagrisse sõita, siis nad peavad ise oma kubernerile või firmadele selgeks tegema, et on vaja neid toetada. Kui nad ise ei suuda selgeks teha, siis järelikult töötavad ebaefektiivselt,” rääkis Jakimenko ajakirjanikele. Kuberner võtab raha muidugi oma isiklikust taskust...
Ausalt öelda ma väga pikalt ei viitsigi neist kirjutada. Tiba hakkab see teema mind ära tüütama. Kottida neid ka ei viitsi, sest seda teevad nagunii kõik. Teen lühidalt.
Seliger ise asub Moskvast 370 kiltsa eemal Tveri oblastis. Kaardilt leiab selle järve Ostaškova linna lähedalt, Eesti piirini on sealt 300 kilti. Täna öösel kell 1.30 võeti meid Belorusskajalt bussi peale ja kell 7.15 olime seal kohal. Korraliku bussi olid Našid ajakirjanikele tellinud, konditsioneeriga ja puha Mercedes.
Seligeri ääres on Našide laager kolmandat korda. Esimene aasta, 2005 oli 3000 ja nüüd siis juba 10 000 noort. Võrdluseks – see on terve sõjaväe diviis. Eesti kaitseväe suurõppusel Kevadtormil osaleb ka tunduvalt vähem sõdureid ja kaitseliitlasi. Diviisi laagri korraldamine pole mingi naljaasi.
Soovijaid oli tunduvalt rohkem, sisuliselt oli konkurss laagrisse pääsemiseks ja võeti kõige aktiivsemad.
Öörahu on kell 1 öösel, äratus kell 8 hommikul. Alkohol on täielikult keelatud. Ja nädala jooksul on avastatud ainult kolm juhtumit, kui noored tina panid. Kõik saadeti laagrist minema.


Pärast äratust lähevad kutid jooksma (5 km) ja plikad teevad suure lava ees shapeingut. Päris lahe oli vaadata umbes 5000 tüdrukut korraga kargamas. Kusjuures lõppes shapeing sellise rütmika ja skandeeriva lauluga nagu: „Davai-davai, Rossija! Go-go, Russia tšempionka! Go-go, Russia, mõ võigrajem gonku!”



Enamuse päevast täidavad igasugu koolitused, loengute kuulamine ja praktilised rollimängud. Nendel käimine on kohustuslik, kui ei käi ilma põhjuseta, siis visatakse jällegi laagrist välja. Siin näitab minu giid Daša, kuidas nad oma kiibiga kaelakaardiga elektrooniliselt enne koolitust nö kirja panevad. (Giid sellepärast, et võõrad ei tohi omapäi laagri peal ringi liikuda, veel vähem sellised ahvid nagu ajakirjanikud. Laagrisse saab sisse üldse lubadega, valve on kõikjal ümber laagri + aed.)


Huvitav asi on neil projekt „Meie armee”, kus oli laagris 400 noort, kes lähevad sügisel aega teenima. Nad suunatakse vastavalt kokkuleppele ühte üksusse teenima. Et nagu see oleks nende võitlus dedovštšina vastu. Nad on juba pool aastat koos treeninud ning tegid seda ka Seligeri ääres. Seal oli neile nagu eraldi aedik kohe, karmima korraga. Neil oli seal plikasid ka, aga nemad olid rohkem selleks et lõbusam oleks.
Laager on täis igasugu vidinaid – Gazprom pakub karjäärinõustamist, doonoritelk, internetitelk 40 kohaga, telefoniväljak, kus saab 10 rutsi eest helistada igale poole Venemaale ja rääkida kaua viitsid, innovatsiooni telgid. Kõige pirakamad on loengute telgid, sinna mahub tuhat inimest vabalt ära. Nt väidetav presidendikandidaat Sergei Ivanov on neile käinud rääkimas. Täna esinesid neile haridusminister Fursenko ja Venemaa kõigi suurimate ülikoolide rektorid.
Siis on veel selline tore koht nagu Punaste laternate tänav, kus oma koosa saavad Našide suurimad vaenlased. Ehk opositsioonilised „Teine Venemaa” juhid Kasjanov (vasakult), Kasparov ja Limonov.



Oo, sain seal muide lõunalauas kokku Dimaga, kes on Tallinnas Tõnismäel seismas käinud. Ütles, et talle Tallinnas väga meeldis.Kahju ainult, et sai vaid ühe päeva ringivaadata, sest siis pidi seisma minema. Ja Nüüd ei saa vähemalt 10 aastata enam Tallinna tulla.
Tema oli see kutt, kes seisis juuni algul, kui oli see Eesti-Inglise vutt. Kiitles, et päev varem oli lehtedes kangelane Beckham ja järgmine päev tema. Iseenesest oli selline täitsa ladna poiss. Ütles, et politsei liiga ei teinud, panid ta üksinda kambrisse. Imelik, et ta väitis, et kui politsei ta käed raudus piirile viis, siis ei antud talle ühtegi protokolli ega midagi kinnipidamise ja riigist väljasaatmise kohta. Võib olla sokkis, ega mina tea. Kui nii oli, siis soovitasin, et miks Našid kohtusse sellist asja ei kaeba. Kuigi – mine tõesta, et politsei midagi ei andnud, sest enda jaoks tegid nad kindlasti miski protokolli. Küllap võtsid sinna ka allkirja, et on kätte saanud jne.
Kohtumisest Jakimenkoga ka veel paar sõna. Ütles, et Našide erinevus komsomolist on see, et viimased olid nõus idee nimel inimese ohverdama, aga Našidele on inimene kõige tähtsam. Ja et Našid pole erinevalt komsomolist seotud ühegi parteiga. „Noored usuvad meie ideedesse. On inimesi, kes on nõus isegi Tallinnas, Tõnismäel seisma, kuigi ei saa selle eest 10 aastaks enam Euroopa Liidu viisat.” Selge, Tallinn on kõige õudsem koht maailmas Našide jaoks.
Minusse suhtusid nad väga viisakalt ja sõbralikult. Mul küll miskit jama pole kunagi nendega olnud. Nad ise ütlevad, et neil eestlaste vastu midagi ei ole, et neil on Eesti valitsuse vastu. Muide, suhteliselt laagrisse sissepääsul tervitab kohe selline loosung.


A ja Jakimenko ütles veel seda, et nad ei toeta Putinit, vaid praeguse kursi jätkumist. Et neil ükskõik, kes presidendiks saab,peaasi, et ta jätkaks Putini alustatud poliitikat, suveräänset demokraatiat. Ja et Našide ülesanne on muuta ülejäänud maailma suhtumist Venemaasse. Edu neile selleks, ma pole kade inimene!
Jakimenko nägi ise välja moodu poiss nagu alati.


Kes rohkem nendest naljakatest noortest teada tahab, siis siin on nende laagri kodukas
Tagasi sõitsime bussiga valges. Jälle sai näha, et kui tühjaks on jäänud ikka Vene külad. Alkohol ja Moskva on teinud ikka puhta vuugi külades. Maad seisab lihtsalt niisama kuni silmapiirini. Naljakas – selle sama maa pärast tehti 1917 suured ja verised revolutsioonid ning 90 aastat hiljem pole seda enam kellelegi vaja. Õigemini pole inimesi, kes seda maad kasutaksid. Jälle üks Venemaa paradoks.

Pühapäev, juuli 22, 2007

Reamees Ganin pääses filmi, ise sõidan našiste vaatama Seligeri ääres

Ehee, hea lugu juhtus mu tuttavaga. Ta on Eestist pärit venelane, töötab Moskvas näitlejana. Aga noh poliitiliselt selline üsna aktiivne. No vot ja kutsuti teda hiljuti filmi mängima. Need, kes kutsusid teadsid teda Moskvast ning neil polnud aimugi, et kutil on tegelt Eesti pass taskus. Film oli sõjafilm. Ja mis te arvate, keda see mu tuttav Eestist pidi mängima? Reameest nimega Ganin!!
Sellised kokkusattumised siis. Kusjuures ka see Ganin saab loomulikult surma. Kokkusattumisest veel niipalju, et filmi-Ganin on vanausuline. Pronksiöö-Ganin oli ka ju mäletamistmööda Mustveest, ehk siis tema pere oli ka tõenäoliselt vanausuline. A film ise räägib Moskva kaitsmisest 1941. aastal

Täna käisin Moskvas esimest korda tennist mängimas. Andrese ja veel kahe siin elava eestlasega. Nad on leidnud uskumatult soodsa koha – 1 tunni hind on ainult 150 rutsi ehk 70 krooni. Ma ei usu, et Tallinnas sellise hinnaga leiab.
Väljakud ise asusid Krõlatskojes, kohe sõudekanali ääres. Väljakud just kõige paremas korras ei olnud, aga mängida kannatas. Eks sellepärast ka odav hind. Nagu nad väljakud korda teevad, siis tõuseb tasu ka vähemalt kolm korda.

Naabritel abiellus nädalavahetusel tütar, mis tähendab, et üks lärm ja kolin on käinud viimased paar päeva. Algas see triangel juba laupäeva hommikul, üsna vara, enne kella kümmet. Siis nad peksid oma laulu ja möirgamisega vist terve maja üles – tütart saadeti kodunt ära. Kõik trepikojad olid naljaplakateid täis kleebitud, hoov õhupallide tükke ning kopikaid täis.
Täna pärastlõunal ilmselt jõudis perepoeg oma sõpradega pulmast tagasi, sest siis läks trepikojas jälle selline jaskar lahti. Siis koliti hoovi peale, automakk pandi põhja. Kui keegi õiendaski, siis öeldi, et, muti, ära pahanda, saa aru, et pulmad on!
Reede õhtul istusid tuttavatega Reutersist ja AFPst. Kesklinnas Gogolis. Kui rääkisin neile brittidele, et ma lugesin eelmine päev uudist Putini-nimelisest kolhoosist, siis nad läksid täiesti arust ära. Tahtsid peaaegu kohe toimetusse jooksma lugu tegema sellest ning lennukipileteid Altai kraisse kinni panema. Ma siis lohutasin neid, et ega see viimaseks jää.

Lõbustamiseks panen siia tuttava saadetud lingi sellest, kui toredaid silte võib Venemaal leida.

A üks asi veel. Ma sattusin lugema uudist sellest, et Mordvas oli miilist kinni pidanud ETV miski võttegrupi ning Vene MIDi avaldust selle peale. Selles on paar õpetlikku iva. Esiteks, Venemaal peab sul alati pass ja kõik paberid kaasas olema. Kõlab pentsikult mõnele, aga nii siin peab, kui oled välismaalane. Teiseks, kui sa tõesti ei pane ainult tursimi, siis tuleb alati kasvõi Vene saatkonna kaudu järgi, küsida, mis dokumente on vaja ühesse või teisesse piirkonda sõitmiseks, mis piirangud on nt filmimiseks või mistahes tegevuseks, millega sa kavatsed tegelda seal. Samas selge, et kui need RTV omad oleksid hakanud filmimiseks ametlikku akrediteeringut taotlema, siis nad ootavad võib olla siiani seda. Nüüd on vähemalt materjal purgis, kuigi väikse skandaaliga.
Täna sain just kokku Pruulide ja Kama, kes sõidavad handide ja manside maale. Loodan väga, et neil miskeid probleeme ei tule.

Ma ise hakkan paari tunni pärast sõitma Seligeri järve äärde – Našistide laagrisse. Sinna on Moskvast ligi kuus tundi sõita. Tahaks nende hommikurivistuse ajaks kohal olla, sestap peame bussiga kell 1 öösel kimama hakkama. Ma ei lähe sinna päris omapäi, selliselt nad ei lasegi ajakirjanikke laagrisse. Vaid Našistid ise orgunnivad ajakirjanikele tuure. Lähen imetlen, kuidas nad ränka raha matavad. Sest see peab olema sigakallis, et orgunnida ühe sõjaväediviisi (!) suurust laagrit. Et raha neil on, seda võib aru saada selleltki fotolt.

Veidi moeuudiseid ka Moskvast. Selline stiil on praegu levinud Moskva taksojuhtide seas. Tagasihoidlik kollane päevasärk, mõõdukas toonis tumedad dresspüksid, klassikalised valged sokid ning härrasemehele alati sobiv hele king.


Aga see on lihtne näide Moskva graffitikunstist. Pildistatud minu kodutänaval.

Neljapäev, juuli 19, 2007

Putini-nimeline kolhoos!

Nonii - nüüd on siis Venemaal ilmunud ka esimene Putini-nimeline kolhoos! sellest kirjutas tänane Izvestija. Asi hakkab ilmet võtma.

Anekdoot Putinist, mentidest ja narkost ning vahejuhtumist plaadipoes

Värkse poliitiline anekdoot Moskvast. Putinilt küsitakse pressikonverentsil, et kas ta on nüüd välja mõelnud lõpuks, millega ta hakkab tegelema pärast presidendiameti mahapanekut. „Aga loomulikult, ma hakkab Neftgazhimatomnanopromi juhiks!”
Ehk siis eesti keelde tõlgituna hakkab ta juhtima Venemaa riiklikku nafta-gaasi-keemia-aatomi-nanotehnoloogiatööstust. Ehk siis hakkab juhtima kõike olulist...
Eile õhtul jõin vein ja lobisesin pikalt üle plikaga, kes käib tihedalt läbi nn mitteformaalidega, nagu neid siin Venemaal kutsutakse. Sellest kuidas Moskva-lähedastes metsades suviti reive tehakse jne.
Kõige huvitavam ja õpetlikum oli see, mida ta rääkis mentidest ja narkootikumidest. Venemaal on nii, et siin võidakse sind paari grammi marihuaana omamise eest neljaks aastaks vangi panna ning siis sitsidki kuskil Siberi vangilaagris. Tüdruku jutu järgi on miilitsal väga oluline roll mängida Moskva narkobisnesis. See on neile meeletu rahaallikas. Võimalusi selle teemaga raha teha on neil palju.
Näiteks võtavad kellegi tänaval kinni ning nagu muuseas „leiavad” (ehk ise panevad) talt taskust narkotsi. Ja pakuvad lahkelt võimalust, et olgu, me ei pane sind kinni, et osta ennast vabaks. Ja plekidki nii 2000 rutsi. Nad pidid seda harrastama nt nii, et teevad mõnele ööklubile haarangu ja siis korjavad lihtsalt andamit.
See narkotsi „leidmise” nipp on veel selles mõttes karm, et nii võib kelle iganes vahele võtta. Kui on vaja midagi „külge riputada”, siis dokumentide kontrollimise ja läbiotsimise käigus on käkitegu sulle paar tabletti taskusse pista. See on päris karm santaaž ja seda asja peab Venemaal tegelikult ka kartma. Kui nii juhtub, siis sellest olukorrast on puhtalt võimatu välja tulla. Nt välismaalasi on nii väga kerge santažeerida koostööd tegema vene võimudega. Nüüdpeab vist küll kolm korda üle õla sülitama...
Samuti pidid tänavamendid ise aktiivselt narkotsi edasi müüma. Võtavad kelleltki müüjalt ära, nõuavad altkäemaksu, et asja ei algata ning lähevad müüvad veel narkotsi ka ise maha.
Ühesõnaga – tänavamendil on siin uskumatult võimalusi raha teha. Seda, kuidas nad teevad seda Kesk-Aasia võõrtöölistega, olen ma juba kirjutanud. Neilt on eriti lihtne raha välja pressida, sest enamusel neist on võltsitud tööload ja sissekirjutused.
Ma muidugi ei ütle, et sellised asjad juhtuvad ainult Moskvas või Venemaal. Olen kindel, et sellist praktikat kasutavad paljude riikide mendid. Lihtsalt huvitav oli kuulata ühe Moskva plika jutustust, mida tema on näinud. Stiilis „kuidas asjad tegelikult käivad”. Muidugi, ärge võtke seda kõike puhta kullana. Võib olla ei ole nii, aga tõenäoliselt on.
Positiivne lugu ka. Ostsin ükspäev kodu lähedalt moodsate asjade poest Respublica Muumitrolli uue plaadi Amba. Maksis 280 rutsi. Lähen koju, võtan plaadi kile seest välja, teen lahti – ja see on tühi. Lähen poodi tagasi, seletan asja ära. Kutsutakse mingi mänedžer, see teeb küll uskumatu näo, aga käsib mulle siiski kohe uue plaadi anda.
Lähme koos uut plaati võtma. Palun tal igaks juhuks plaadi kilest välja võtta ning vaadata, kas seekord on ikka plaat sees. Vana teeb karbi lahti – ja see on jälle tühi! Uskumatu, uskumatu, kordab ta. Võtab mulle uue karbi – seal on õnneks plaat sees. Lähen minema, aga mänedžer jääb müüjatega arutama, et mis värk on. Ja kui paljud ostjad on end kodus sama lollist olukorrast tabanud kui mina.
Aga suhtumine oli väga viisakas ja ei mingit mölisemist minuga, et no küllap ise võtsid plaadi välja ja nüüd tahad uut. Muidu ikka on siin tihti klient kõiges süüdi ja kaabakas.

Teisipäev, juuli 17, 2007

Rulluisud Stalinile, Ermitaaži aiast ning kuidas vältida metroos miilitsat

Täna pealelõunat sattusin läbi jalutama Tverskajal sellisest kohast nagu Venemaa kaasaegse ajaloo muuseumist. Kihvt 19. sajandi maja, kus tollal asus Inglise klubi. Nüüd on siis seal Vene ajalugu alates 20. sajandi algusest.
Ega seal midagi väga põrutavat polnud. Aga soovitan neile, kellele meeldib igasugu jaburaid asju vaadata. Neid leidub seal kuhjaga. Küll Lenini sonisid kuni kõikvõimalike Nõuka kangelaste isiklike asjadeni. Ja muuseumi all asub suveniirikauplus, kus sarnast träni ränga raha eest müüakse. Näiteks maksis seal tinast istuva Lenini kuju, nii umbes 20 senti kõrge, 6000 rutsi!

A muuseumis oli minu lemmikese need isetehtud rulluisud. Kirjade järgi valmistas need seltsimees Kutšerov 1949. aastal ning saatis seltsimees Stalinile. Nagu näha on need tehtud tavalistest uiskudest, mille tera sisse on augud lõigatud ning sinna on pandud metallist rattad. Lihtne! Muuseumis küll pilti teha ei tohtinud, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna.
Siis meeldis mulle veel koer-katselenduri skafander 1955. aastast. See oli niivõrd jabur, kuidas vaene koer oli miski metalltüki sisse pandud, aga pead kattis suur klaasist kiiver. Samas kõrval oli kosmonaut Gretško ürp, millega ta avakosmoses käis. Tõeliselt väike mees oli ta, sest see oli maksimum 150 senti pikk skafander.

See tore sõiduk seisab muuseumi ees aiakeses. Küllap kunagi kimas ehk isegi mööda revolutsioonilist Moskvat ringi. Kaalus see 1915. aasta pärit Fiati-tehase soomusauto 5,3 tonni ning meeskonda kuulus viis inimest. Sõitis 70 kilti tunnis ning tulistas kahe Maksimi kuulipildujaga. Soomuse paksus oli seitse millimeetrit.

Kuna mul käis täna koristaja, siis olin sunnitud pool päeva linna peal kõõluma. Ma ei taha koristajat segada. Ta käib üle nädala teisipäeviti ning selleks ajaks ma katsun alati lesta lasta. Täna oli mul vaja tööd teha kindlasti, sestap panin läpaka kotti ning läksin Karetnõi Rjadile Ermitaaži aeda. Minu juurest on sinna 20 minutit jalutada.

See on päris tore roheline oaas peaaegu Moskva südames. Mulle seal meeldib. Tööpäeval on seal päeval hea vaikne. Ümberringi jalutavad emad lastekärudega ja pinkidel istuvad raamatulugejad. Väga hea rahulik on seal pingil tööd teha. Tahad, lähed jood vahepeal mõnes restos kohvi. Väikest viisi idüll lausa.
Aga õhtuti ja nädalavahetusel seal enam rahulik pole. Aias on palju restosid ja kallis ööklubi ning õhtuti hakkab seal toimuma tšorti što. Nädalavahetusel on seal alati sitaks üritusi, siis ei maksa ka sinna romantilist päev veetma minna.

Ühe kohaliku tuttava soovitusel olen tähele pannud huvitav asja. Nimelt seda, kuidas vältida metroos seda, et miilist sind kinni peab ja dokumente kontrollib. Nipp on selles, et kui patrulli näed, siis mitte mingil juhul ei tule neist kaarega mööda minna, vaid tuleb minna rahulikult hoopis nende suunas ja nende nina eest mööda. No riivama otseselt ei pea. Mõõdukas kauguses. Sest kui sa järsult oma kulgemise trajektoori muudad, siis lööb neis miilitsates välja koera instinkt ning nad peavad su raudpolt kinni. Ma pole tahtnud proovida, aga kes viitsib, võib seda järgmisel Moskvas käigul katsetada.

Malaja Dmitrovkalt leidsin sellise toreda poekese ja kohviku. Tea, kas Balti Sepik on Moskvas filiaali avanud?

Esmaspäev, juuli 16, 2007

Närvilised moskvalased

Vahel, nagu täna, võtan ennast kokku ja vean ennast ühte suuremasse toidupoodi Tišinskaja väljakule, kodust 10 mintsa kõndida. Seal on lihtsalt oluliselt odavam kui minu kõrval Azbuka Vkus´is. Azbuka on muidu tore pood – mõnusalt jahe, müüjad on viisakad, aga kole kallis.
Odavamas Perekrojostokis on mul aga juba allergia tekkinud sealsete müüjate vastu. Ega vene inimene miski eriline teenindamise kunn ei ole, nagu ka eestlased. Seal on mulle ikka päris mitu korda päris ebaviisakalt öeldud. Näiteks seisan lihaleti taga ning tahaks lihakäntsakat osta. Ühtegi teist ostjat ei ole, kaks müüjat kõõluvad niisama leti taga. Viipan käega, et tulge siiapoole. Sellepeale käratab mutt mulle üle saali: „Mis vehid seal, kas sul suud ei ole??”, aga hästi aeglaselt siiski tuleb. Noh, sellega harjub Moskvas ära.
Ostjadki on seal palju konfliktsemad kui Azbuka Vkus´is, kus käib rikkam rahvas, kellel olmeprobleeme vähem ning seetõttu närvid vähem krussis. Perekrojostokis kuuleb iga kord ikka vähemalt ühte ägedat sõnavahetust müüja ja ostja vahel, tihti lõppeb asi sõimlemisega.
Vahepala. Üks tuttav plika Ira, kes töötab personaliotsingufirmas, rääkis, et näiteks, kui nad otsivad adminne iludussalongidesse, siis kõige paremad on sinna noored naised, kes on edukalt mehele läinud, kellel on kõik olemas ja elu korras. Kuna neil ei ole olmeprobleeme, siis nad ei ole närvilised ning käituvad klientidega rõõmsalt, ei ela ennast nende peal välja.
Tagasi Perekrjostokisse. Kus alati raudpolt konflikte juhtub, see on kassas. Seal käib alalõpmata jagelemine summa üle ja kas anti ikka õigesti raha tagasi jne. Raudsed närvid peavad olema kassiiridel, sest vahest tuleb ostjate poolt isegi tühiasja pärast sellist sõimu, et anna olla. Tänagi tänitas üks mutt seal, kes oli oma arust unustanud 50 rutsi tagasiantud raha letile ning tuli seda pool tundi (!) hiljem tagasi nõudma. Tegi seda sellise kisaga, et ma mõtlesin, et topin talle suhu selle 50-rutsise. Kadugu ainult.
Nojasiis on tihti nii, et see va loendur ei loe kauba triipkoodi välja ning müüja saadab ostja kaupa vahetama (mitte ei lähe ise). Siis kogu ootav järjekord elab ennast järjekordselt müüja peal välja. Ning kui see mittemilleski süüdi ostja tagasi jõuab, siis saab tema ka veel oma osa. Faking, kui närvilised inimesed siin ikka on.
Lõpupala. Ükspäev jõime ühe tuttavaga õlut minu maja taga pargis. Häda tuli peale. Pargi servas on suht korralik tualet. Läksin sinna, ja otse minu nina all pani valvurimutt selle kinni. Palusin, et lasku mind ruttu ära käia. Selle peale vastas mutt: „Vaat kus mul! Kussa varem olid??” Nagu ma oleks hommikust peale plaaninud õhtul viis enne kaheksat minna tema juurde vetsu! Loomulikult ei lasknud ta mind kuhugi, katsus hoopis käega tabalukki, et kas pani selle ikka kindlalt kinni.

Pühapäev, juuli 15, 2007

Bulgakovi ning Meister ja Margarita radadel

Kirjutan veidi Bulgakovist, kuna tema majamuuseum on suht minu kodu lähedal – Bolšaja Sadovaja 10. Kes on Meister ja Margaritat lugenud, siis seal majas asuski see „nehorošaja kvartira”, kus toimus kurat teab mis. Seal, Berliozi endises korteris peatus Woland. Sealt lennutati Jaltasse teatridirektor Lihhodejev.
Ööl vastu laupäeva käisin ekskursioonil Moskva kesklinnas mööda Bulgakoviga seotud paiku. Kestis see kella 1 kuni 3 öösel. Ausalt öeldes lootsin ma, et see on kihvtim, aga sissejuhatuseks teemasse käib kah.
See siin ongi siis see kuulus trepikoda, kus kõige ülemisel korrusel asus Wolandi ja tema kummalise kaaskonna peakorter (otse sissepääsu kohal). Praegu asub seal Bulgakovi kortermuuseum. Bulgakov nimelt, kui ta Kiievist kolis Moskvasse, siis esimesed aastad elas ise seal. See oli selline kommunalka-tüüpi korteritega maja. Väidetavalt võttis ta oma raamatutesse palju tegelasi just selle maja elanike hulgast. Näiteks Annuška, kes pillas maha kuulsa päevalilleõlipudeli, millest algab M&M.




Samas Bolšaja Sadovaja 10 majas, kohe Wolandi trepikoja kõrval, asusid siis ja asuvad praegugi kunstnike ateljeed (need suured aknad fotol). Seal käis koos väga boheemlaslik seltskond ning ühe kunstniku ekstravagantne naine olla olnudki Margarita prototüüp. Kusagil nende akende taga kohtas Jessenin esimest korda oma muusat Isadora Duncanit.






Sellisesse postkast Bulgakovi muuseumi seinal saab panna kirju „Meistrile”.







Muuseum asub sisehoovis. Arka, mille kaudu sisehoovi pääseb, seinad on kaetud lahedate pildikestega stseenidest Meister ja Margaritast. Ülemisel on esiplaanil see koht, kus Woland ja tema kaaskond teeb trikke Variteeteatris. Konkreetselt Azazello ja Korovjevi kaarditrikk. Alumisel pildil on esiplaani Wolandi ball.




Mõned tuttavad moskvalased on mulle öelnud, et Bulgakovi Varieteeteater asus Satiiriteatris, Triumfalnaja väljaku ääres. Tegelikult pani kirjanik Variteeteatri, kus Woland ja tema kamp oma kuulsat etendust andis, Akvaariumi-aeda Mossoveti teatrisse. See asub kohe Satiiriteatri taga. Tegelikkuses seal kunagi mingit Varieteeteatrit pole olnud. Oli näiteks kasiino, kus algajad kirjaniku Ilf ja Petrov mängimas käisid.


Akvaariumi-aia nurgas asub senini avalik tualet. Samas kohas sai Variteeteatri kaevupunnist adminn Varenuhha Azazello ja Peemoti käest peksa. Tõenäoliselt pole see WC muidugi sellest ajast. See siin on uus, aga see pidi seisma enam-vähem vana tualeti koha peal.





M&M-is on mäletatavasti tore koht, kus kõik Wolandi etendusel riideid ahnitsenud naised kaotasid äkitselt tänavale sattudes oma riided ja jäid pesu väele. Vot see juhtus just siis, kui nad väljusid nende väravate kaudu Akvaariumi-ajast Sadovajale. Siis polnud muidugi Sadovaja nii ülerahvastatud ning toredat vaatepilti nägi vähem inimesi.
Veel viis ekskursioon meid mööda Stanislavski teatrist, mis on üks neljast, kus praegu Moskvas M&Mi mängitakse. Veel mängitakse Tagankas, Viktjuki teatris (muide, Viktjuki ründas eelmisel nädalavahetuse selja tagant keegi tundmatu ning lõi kuulus režisöör lebab seniajani haiglas. Talvel peksti läbi tema teatri direktor. Kurat mis toimub.) ja teatris Jugo-Zapadnajal. Kaks neljast tükist on mul juba ära vaadatud. Sügisel vaatan ülejäänud ka ära.
Siis näidati meile Gribojedovi maja, kus M&Mis asus kirjanike restoran ja MASSOLIT. Tegelikkuses on see endine kirjanik Herzeni maja. Edasi vaatasime Moskva esimest pilvelõhkujat Tverskaja põiktänaval, kus Bulgakov sai tuttavaks oma kolmanda abikaasa Jelena Nikolajevnaga, kes säilitas kõik kirjaniku käsikirjad.
Edasi tulid MHAT ehk Tšehhovi- nimeline teater, kus Bulgakov töötas. Ma ei teadnudki, et ta ühe korra astus lavale ka näitlejana. Lõpetasime ekskursiooni Aleksandrovi ajas, kus Azazello esitas Margaritale pakkumise, millele oli võimatu öelda ei, ning maja juures, mille rõdult Woland ja tema kaaskond Moskvast ära lendas.
Ma ei jõua kõike seda pikemalt kirjeldada, parem nõudke mult ekskursiooni, sõbrad, kui Moskvasse tulete.
Ahjaa, Patriarhide tiik, kus algavad M&Mi sündmused, asub ka kohe minu ligidal, aga sellest ma olen ilmselt juba kirjutanud.
Laupäeval üritasin õhtut mööda saata sellises toreda nimega klubis nagu Krisis Žanra. Asub Pokrovka väravate juures. Õhtu veetmisest suurt miskit välja ei tulnud, erilist tuju polnud. Sest ei meeldi mulle Moskva klubid – lärmakad, ülerahvastatud, rääkida ei saa. Mõned ükskikud on toredad, aga need on millegipärast suveks kinni pandud... Peaks rohkem jazziklubides tolknema.
Krisis Žanrisse läksin ka ainult sellepärast, et Steve France Pressist kutsus. Tal on sõpradega bänd, Steve mängib kitra. Kaks korda kuus käivad kuskil klubides mängima. Steve on lõbus sell, ja väga proff ajakirjanik.

Reede, juuli 13, 2007

Tolmulinn Moskva ja Kremli uus ajalooraamat


Täna kirjutan veidi higist ja tolmust! Seoses sellega, et Moskvas on jälle sama hullud kuumad ilmad nagu mai lõpus, kui kassid hakkasid tänavatel sulama. Juba mitmendat päeva seisab üle 30-kraadine palavus.
Higi on üks vastik asi, arvavad vist paljud. Tegelikult päris nii ka ei ole. Keegi rääkis kunagi vana aja mälestusi sellest, kuidas vanasti heina niideti. Ikka vikatiga, üks ees ja teised järel. Ja kui oli väga palav ilm, ega siis sellepärast niitmist kinni peetud. Janu kustutati nii, et lakuti eesniitja selja pealt higi!
Aga mitte sellisest higistamisest ei tahtnud ma kirjutada. Istun täna lõuna aeg restoranis (Filimonovi ja Jankeli kalarestoran Tverskajal, soovitan), ootan maitsvat toitu ja tunnen, kuidas higi tilgub otsaeest. Ma pole mingi paks inimene, vastupidi, kõik tuttavad (peamiselt küll naissoost millegipärast) märgivad, et ma olen alla võtnud viimasel ajal. Ühesõnaga higi tilgub, ma võtan salvrätiku ja pühin higi ära.... Ja siis jään vaatama seda salvrätikut....
Ma tulin kodust välja umbes pool tundi enne seda, kui ma higi pühkisin, hommikul käisin duši all nagu peab. Aga see salvrätik oli määrdunud, selline hallikas. See sitt tuli kõik minu näost, mõtlesin. Ja seda ainult poolest tunnist palavas ja vinguses Moskva kesklinnas.
Moskva kesklinn on hullult reostatud kant. Kohe tuli mulle meelde üks jutt, mille rääkis hiljuti üks tuttav ärimees Moskvas.
Tal oli sõber Soome saatkonnas. Töötas kolm aasta Moskvas. Läks tagasi koju, käis arsti juures tervisekontrollis. See vastanud talle, et muidu on tervis OK, aga suitsetamine tuleks maha jätta! Somm teinud üllatusest suured silmad – ma pole elu sees suitsetanud (nagunii valetas, küllap noorena ikka proovis)!
Ja mis välja tuli, et vana käis pidevalt õhtuti Kremli taga Moskva jõe kaldapealsel jooksmas. Aga seal on nii tihe autode liiklus, suured tänavad, et vingugaasi hulk õhus on meeletu isegi õhtuti.
Või siis teine näide. Mu korter on üks 300 meetrit eemal suurest Tverskaja-Jamskaja tänavast. Vahepeal on üsna rahulikud tänavad. Algul oli mul tavaks, et hoidsin aknaid kogu aeg lahti. Ja siis avastasin, et paari päevaga oli aknalaud nõgine mis nõgine, nagu ma elaks mingi permanentse suure lõkke ääres. Ja põrand ka, kuigi mitte nii hullusti. Nüüd hoian aknaid lahti pärast vihma või öösiti.
Õnneks või õnnetuseks pole mul siin kodu ümber nagunii kuskil jooksmas käia. Kõige lähem suurem roheline ala – Katariina aed – asub umbes 2 kiltsa eemal. Vahel harva siiski lippan ümber siin läheduses asuva lastepargi, aga see on rohkem naljategemine.
Rohelusega on Moskva kesklinnas tõsine probleem.
Täna tuli õhtul vähemalt korralik vihmasadu. Ma tuli just metrooga linnast, kui maru peale hakkas. Vähem kui tunniga tuli nädalane vihmanorm maha, öeldi raadiost pärast. Tunniga langes õhutemperatuur ligi 10 kraadi.
Aga linnast tulin ma sellepärast, et käisin ostmas huvitavat raamatut, millest peagi loodan Päewalehes kirjutada. Nimelt on Surkovi sõbrad valmis saanud sellise toreda ja paksu raamatu nagu „Venemaa uusim ajalugu, 1945-2006”. Koostaja on üks avalikkusele vähetuntud Kremliga seotud poliittehnoloog Aleksandr Filippov (vist töötab Pavlovski juures, aga pead ei anna). NB! Tal pole isegi mingit ajaloolist kraadi ajalooalal, aga juba ühel konverentsil Kremli mehed soovitasid rangelt seda raamatut õpetajatele.
Nimelt ongi see raamat mõeldud keskkoolide ajalooõpetajatele nö metodoloogiliseks juhendmaterialiks. See peaks siis Kremli meelest olema ideoloogiliselt õige raamat, mis selle lugeja täidab uhkusega Venemaa üle. Raamatu lõpus on eraldi peatükk „Suverääne demokraatia”. See on see mantra, mida siin praegu korratakse söögi alla ja söögi peale.
Seni on ajalooõpetajad avalikult lehtedes väljanedanud üsna negatiivset suhtumist raamatusse. Kaua neil meelekindlust jätkub, eks näe.
Huvilistele panen paar linki huvitavatel lugudele, mis minu tähelepanu täna köitsid. Kommersant kirjutab täna, kuidas Putin ja Venemaa on Saksamaa ja Itaalia asemel tegemas oma suurimaks sõbraks Euroopas Prantsusmaad – andes neile osaluse infras, mis hakkab müttama maailma suurimal gaasiväljal Štokmanis. Energeetika on niivõrd strateegiline ala, et Vene ei annaks iial seal osalust riigile, mille lojaalsuses ta poleks kindel. Nii et tundub, et Szarkozy on asendamas Putinile Schröderit ja Berlusconit. Kui nii edasi läheb.
Newsru.com on kokku pannud põneva ülevaate Vene rikkuselt teisest mehest Deripaskast, kes lubab – kui riigil vaja on – riigile ära anda oma suurima varanduse, maailma suurimad alumiiniumitehase. „Kui riik ütleb, et me peame kompaniist loobume, siis me loobume” Vot nii!
Novaja Izvestija aga teeb toreda ülevaate sellest, kuidas eri parteide ja liikumiste noorteorganisatsioonid valmistuvad hoolega oma suvelaagrites tänavavõitlusteks ning õpivad kaklema. Pealkiri on ka ilmekas - "Tappaandmise teadus". Našide eeskuju on nakkav.

Neljapäev, juuli 12, 2007

Suur verevahetus saatkonnas, Tatlini majast ning väike vigade parandus

Alustuseks pean endale tuhka pähe raputama... Paar päeva tagasi kirjutasin ekslikult, et venelaste uus allveelaevade baas Kamtšatkal läheb maksma 9 miljardit taala ja võrdlesin seda Sotši olümpia kuludega, mis on 12 miljardit taala. See laevastikubaasi maksumus on ikka 9 miljardit rutsi ehk 25 korda vähem, kui ma pasundasin. Aitäh tähelepanelikule inimesele, kes viga märkas!
Ja kui juba vanadest asjadest juttu, siis samas sissekandes kirjutasin ka noorteliikumise Mestnõie aktsioonist Kesk-Aasiast pärit taksojuhtide vastu Moskvas. Paljude arvates se nö külvab rahvustevahelist vaenu. Vot nüüd ongi Moskva linnaduuma esimees kodanik Platonov teinudki samasisulise avalduse prokuratuuri. Eks näis, mida proks vastab. Mestnõiede juhid vastasid ajakirjanikele selle peale üsna lühidalt – „Siin pole millestki rääkida”. Aga ma vean kihla, et enamusel lihtrahvale see aktsioon meeldib.
Panen siia ühe värske foto Moskva taksojuhtidest. Moskvas on praegu taas üsna palavaks läinud, täna oli ligi 30 kraadi. Aga nii palav ei ole, et magada ei saaks, nagu see taksojuht keset päeva tõestas. Huvitav, kas nii leiab palju kliente? Uks on igal juhul kutsuvalt lahti. Äkki ta annab märku, et sõitke kuhu vaja, ärge mind segage, las ma pisut pikutan siin tagapingil. Tema pole küll mingi illegaal-taksojuht, paistab üsna kohalik olevat.


Eesti saatkonnas käib kõva pereheitmine. Suvega lahkuvad saatkonnast ja konsulaadist tervelt kümme inimest – neil saab aeg lihtsalt täis – ja samapalju tuleb siis uusi inimesi. Kõige kõrgem lahkuja on konslulaarosakonna ülem Kerli Veski.
Eile õhtul oligi saatkonnas taas üks pidulik lahkumisüritus. Söin ja jõin seal minagi. Lõppes see kõik traditsiooniliste öiste jalutuskäikude ja taksosõitudega mööda Moskvat. Üks taksojuht oli ilmselt moldaavlane, sest kuulasime neljakesi taksos Sofia Rotarut nii kõvasti kui makist tuli. Tore õhtu oli... Üritasime veel öösi sisse saada Vene teaduste akadeemia ülemisel korrusel asuvasse restosse, kust on väga vinge vaade Moskvale, aga see oli millegipärast kinni...
See asub kohe Gagarini väljaku kõrval, kus asub see suurepärane hõbedase kosmonaudi kuju. Väga cool, minu arust!
Muide, ükspäev kuulsin õpetliku loo nende jaoks, kes viitsivad veel Venemaal rännata. Enne kuhugi reisile minekut, eriti Venemaa äärealadele, tehke kindlasti selgeks, kas tegemist on piiritsooniga või mitte. Need kehtestati Venemaal taas uuesti eelmisel aastal ja sinna saab välismaa elanik lubasid FSB kaudu. Ma olin varem millegipärast kindel, et see on selline suht luft värk. Aga nüüd üks tuttav käis reisil mööda Obi Põhja-Siberis. Tal polnud aimugi, et see võiks piiritsoon olla (loogiline mõnes mõttes, sest kus seal piir nii väga on?), aga seal istuti talle niimoodi turja, et lõpuks tehti ametlik protokoll ja trahv, tõsi, vaid 500 rutsi. Lisaks oli kuhjaga kõiksugu ebameeldivusi. Ühesõnaga – välismaalast peeti seal väga hoolega silmas.
Ausalt öeldes, ma pole viie ja poole kuu jooksul veel kuulnud, et kellelgi oleks Venemaal reisides selliseid probleeme olnud.
Aga siin vaadake, kui kihvti katusega maja asub üsna minu kodu lähedal. See on nn Tatlini-torn, mis asub ühe maja katusel Malaja Bronnaja ja Sadovaja nurgal. Vladimir Tatlin oli 20. sajandi esimesel poolel Vene avangardi üks juhtfiguure koos Malevitšiga. Kui ma olen õigesti aru saanud...
Idee järgi tahtis Tatlin teha sellist gigantset torni erineva kiirusega tiirlevatest tsilindritest. Umbes nii et kõige alumine osa tornist tiirleb kiirusega 1 tiir nädalas, järgmine osa teeb tiiru ööpäevas, kolmas veelgi kiirema tiiru jne. Selle kohta kehtib jällegi see asi, et kui ma olen õigesti aru saanud asjast...
Reaalsuses sellist torni kunagi ei ehitatud. See siin on umbkaudne rekonstruktsioon, mis aga ei tiirle. A huvitav ikkagi vaadata, öösel on see kõik valgustatud ning näeb päris äge välja.

Teisipäev, juuli 10, 2007

Moskva kesklinnas on ka omad Lillekülad

Täna oli mul asja ajalehe Kommersant toimetusse. Nad asuvad nö kuldsest kesklinnast veidi väljas, Sokoli metroojaama lähedal. Sadovajast neli metroojaama eemal.
Sokol mind veidi hämmastas positiivselt, sest see meenutas mulle veidi Tallinnas Linnu tee kanti või Lilleküla. Samasugused suht rahulikud ja rohelised tänavad, kui minna suurtest maanteedest veidi eemale. Väike pildike sellest kohast, kuigi foto kukkus välja suht suvaline. Seal Sokoli roheluses Kommersandi maja asuski.
Nagu ikka ei pääse Moskvas ühtegi kohta ilma turva- ja dokumendikontrollita. Aga nende toimetuse maja oli vähemalt moodne ja mõnus võrreldes näiteks Nezavissimaja Gazeta hoonega, mis oli selline nagu Nõuka-aegne ajakirjandusmaja Tallinnas.
See kuldne kasiino (nimi ongi vastav Golden Casino) asub aga üsna minu Moskva-kodu lähedal. Kummaline kitš ikka küll oma elevantidega, aga pikka pidu neil enam pole, sest järgmisest aastast pannakse sellised asutused Moskvas kinni. Juba 1. juulist suleti Moskvas kõik väiksemad mänguasutused, kus oli alla paarikümne mänguaparaadi.
Muide, sellest kasiionost paarsaada meetrit edasi asub Našide peakorter. Kui nad ükskord peaksid rahva vereimejad kasiinod ette võtma, siis pole neil kaugelt vaja otsida.
Täna jääb sissekanna lühikeseks. Aga siia lõppu panen veel viite täna Päewalehes ilmunud minu pikemale loole sellest, kuidas elavad eestlased Abhaasias Salme ja Sulevi külades. Ühed äraütlemata soojad inimesed, nagu ma olen korduvalt märkinud.
Venemaa uudistest oli täna tore see, et Rossiskaja Gazeta avaldas intervjuu Tšetšeenia pärisbossi Kadõroviga, milles too teatas, et sõjategevusega on Tšetšeenias nüüd ja igavesti kõik ühel pool. Justkui vastuseks tuli hommikul uudis, et Vedenos lasti vastu taevast venelaste BTR, surma sai kolm ja haavata viis sõdurit.
Ja leiva hind on Venemaal järsult üles hüpanud...

Esmaspäev, juuli 09, 2007

Noored sõdivad Moskvas "mustade" taksojuhtide vastu



Našide sarnane noorteorganisatsioon Mestnõie (Kohalikud), see ühendab Kremli-meelseid Moskva oblasti noori, algatas Moskvas kampaania illegaalidest taksojuhtide vastu.
Sisuliselt on see aktsioon suunatud Kesk-Aasiast pärit gasterbaiterite vastu, kellest enamuses koosnebki siinne taksojuhtide vägi. Noored kinnitavad, et nende teenuseid kasutades toetad sa illegaalide äri, sõidad korrast ära autoga ning paned oma elu sellega ohtu jne. Ning kutsusid moskvalasi alates juuni lõpust nende teenetest loobuma.
Ma pole küll eriti tähelepannud, et nö mustad taksojuhid oleksid kusagile kadunud. Öösiti, pärast metroo kinni panekut, tahad ju ikkagi koju sõita. Ja ametlikku taksot ei leia igalt poolt ning pealegi on illegaalne juht ka odavam. Kesklinnast minu juurde on sellisega maksimaalselt 200 rutsi, õiglane hind oleks 150 rutsi. Aeg-ajalt olen nendega sõitnud. See on tõesi, et nende žigulid on küll viimased kärud ning kindla peale on suur osa neist üsna ohtlikud. Aga kutid ise on enamasti olnud igavesti lõbusad ja nende lood sellest, kuidas nad hakkama saavad, päris põrutavad.
New Timesi nimeline uus poliitikaajakiri palus ekspertidel hinnata, kas selline üleskutse õhutav rahvastevahelist vaenu avalikult ja sai vastuseks, et jah, õhutab küll. A vaevalt, et see Mestnõidele midagi kaasa tõi.
Ma olen tihti mõelnud, et kui neid lõunast pärit võõrtöölisi siin pole, siis kes pagan Moskvas ehitaks, hoove ja tänavaid koristaks, öösiti koju viiks? Ühesõnaga teeks kõike räpast, mida moskvalane või üldse venelase siin teha ei viitsi.
Äsja ilmus üsna palju kõmu tekitanud raamat Gasterbaiter, mida saab muide ka netist lugeda – olge lahked.
Palju on juttu olnud, et Venemaa kavatseb kulutada röögatud 12 miljardit dollarit selleks, et 2014. Sotšist taliolümpia läbi viia. Aga palun väga – täna teatati ilma erilise kireta, et Vaikse ookeani äärde Kamtšatka poolsaarele ehitatakse peagi uus sadam tuumaallveelaevadele ning see läheb maksa 9 miljardit. Ehk kolmveerand summast, mis olümpia. See ei eruta ilmselt kedagi ja ma kahtlen, kas see on homsetes lehtedes suur uudis.
Kasparovi juhitud Teise Venemaaga on nüüd ilmselt lõpp. Kunagi aprillis kirjutasin ma neist pealkirja alla „Sea ja käo liit”. Ja nii läkski – ei suutnud enne juba keegi eriti uskuda et Kasjanov ja Limonov suudavad ühte vankrit vedada. Kasjanov lahkus juba tiba varem, aga nädalavahetuse „Teise Venemaa” kongressile ei ilmunud enam ka sellised tuntud opositsioonipoliitikud nagu Irina Hakamada, Boriss Nemtsov, Andrei Illarionov, Nikolai Rožkov.
Kahju küll, aga eks nad olid algusest peale sellised marginaalid. Sest tegelt oleks ühendatud opositsioonil šanss, ehkki väga väike, aga siiski šanss, kui kõik väga hästi välja tuleks, nihutada oma kandidaat Vene presidendivalimiste teise vooru. See oleks maksimum. Tänane Vremja Novostei, mis pole sugugi alati selline opositsioonimeelne, et erinevate sotsküsitluste järgi võib liberaalse opositsiooni valijaskond olla Venemaal 15 prossa. Teatud juhuste kokkulangemisel võiks sellise protsendiga pääseda küll presidendivalimiste teise vooru 2008 märtsis.
Aga presidendivalimiste favoriitidest. Mõni aeg tagasi kirjutasin, et võitluses Ivanov-Medvedev näib hakkavat endine kaitseminister eest libisema. Eelmisel nädalal märkasin, et suurte telejaamade telepildist on Medvedev täiesti kadunud, aga Ivanov andis näiteks pühapäeval Rossijas nädalat kokkuvõtvas programmis ligi 15-mintsase intervjuu. See on kõva sõna.
Medvedev suutis ainult vastata intervjuuga Vedomostile, mida sisuliselt loeb käputäis eliiti Venemaal. Pealegi teatas Medvedev selles, et ta ei nõustu Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi välja mõeldud terminiga „suveräänne demokraatia”, mida kasutavad nüüd kõik Vene tipp-poliitikud rääkides Venemaa arengu eripärast.
Medvedev ütles intervjuus nii: „Ma arvan endiselt, et igasugune täisvereline demokraatia peab tuginema riiklikule suveräänsusele. Rõhutada ühte täisverelise demokraatia tunnust, aga nimelt võimu ülemuslikkust riigi siseselt ja selle sõltumatust üleüldse, tundub mulle kui juristile liigsena. Ja vahel isegi tundub see valena, sest see desorienteerib. Aga meie austatud „Ühtne Venemaa” oma õigust kasutada selliseid ideoloogilisi klišeesid, milliseid nad peavad kõige eesmärgipärasemaks antud konkreetsel perioodil. Ma saan neist aru: mõisted peavad alati olema meeldejäävad, „tulistama”. See termin on täiesti tinglik, aga see jääb meelde. See on fakt.”
Kremlis pole iial meeldinud see, kui keegi põhijoonele vastu hakkab, kasvõi kuidagi kergelt selle kahtluse alla paneb. Ja veel – selline kerge aisa üles löömine Surkovi vastu ei tähendab, et Medvedev mingi demokraat oleks.

Laupäev, juuli 07, 2007

Kuidas teatris viina jagati

Eile õhtul käisin jälle teatris, taas sain päris hea elamuse. Vaatasin teatris nimega U Nikitskih Vorot (see asub kohe Eesti saatkonna kõrval muide) vabaõhutükki „Meie hoovi laulud”.
Idee oli iseenesest päris hea ja läks eriti keskealisemale publikule väga hästi peale. Nimelt esitada 50-60-ndatel tuntud laule, mida tollased inimesed teadsid peast, aga mida praegu kusagil ei esitata. Ma usun, et see idee töötaks ka Eestis. Huvitav oli vaadata vanemaid inimesi, kellel osadel tuli vaat et pisar silmanurka, kui noorusaja laule kuulsid.
Oli Võssotskit, oli Okudžavat. Näitlejad esitasid muidugi ka neid laule supertasemel. Enamuses rõõmsad, lõbusad laulud, aga ka paar kurba laulukest. Teatri juht Mark Rozovski laulis ise ühe väga traagilise laulu poliitvangidest. Oli näha, et see laulu oli talle endale hästi tähtis. Väga südamlik tükk oli.
Ootamatu trikk oli see, et teatri kulul pakuti pealtvaatajatele 50 grammi viina koos väikse vorstileivakesega. Et oleks lõbusam vaadata ja laulaksid kaasa. Ja nii pakuti viina kolm korda... Rozovski ise kommenteeris kõrvalt, et nad otsisid tükk aega, kuhu raamatupidamises viin kirjutada, sest ma usun, et ühe etenduse jooksul joodetakse publikule (oma paarsada inimest mahub vaatama) seda sisse ikka kastide viisi. Ja lõpuks kirjutasid reale, mis märgib nö etenduse käigus ärakasutatavaid rekvisiite.
Etendus lõppes kell 11 õhtul. Pärast ma käisin veel ühes vinoteegis, kus tuttavad ees olid. Vinoteek asus kohe FSB maja vastas Lubljankal Nautiluse-nimelise kaubanduskeskuse viiendal korrusel. Väga viisakas värk. Kui tahtsin roosat veini võtta, aga ei osanud valida, siis kelner tuli kolme pudeliga ning lasi igat veini maitsta. Lõpuks võtsin Šveitsi veini, sest ma ilmselt polnud seni kunagi ühtgi Šveitsi veini maitsnud.
Vinoteegis oli meil peateema Sotši OM, täpsemalt see, kas Venemaa jõuab-suudab kõik selle valmis ehitada, mdia lubas. Ljohha uskus kindlalt, et see on mull, et Venemaa ei tee kõike lubatut valmis.
Mingi hetk läksime sealt edasi. Õigemini kõik ülejäänud läksid, ma veel tekin pika tiiru linna peal. Sattusin näiteks kõrtsu, kus jõin Guinessi, mis maksis Eesti rahas 130 krooni. Vahest on siin hinnad päris arusaamatud ikka.
Panen nüüd siia paar linki ka lugemiseks ja vaatamiseks.
Esimene on teleajakirjanik Marianna Maksimovskaja intervjuu. Tal on Ren-TV oma programm, mis igal pühapäeval võtab kokku nädala tähtsamad uudised. Ta on erandlik nähtus Vene telemaastikul, sest tema programm on peaaegu ainus, kes näitab ka uudiseid nt Kasjanovist-Kasparovist. Tema oli ka see, kellel tekkis konflik Našidega, kui nood Eesti saatkonda piirasid. Nimelt ei lasknud našistid Mariannat intervjuule suursaadikuga ning siis tegi daam sellest metsiku skandaali nii et isegi našistide juht Jakimenko pidi tema ees vabandama. Ja pärast andis Marianna asja ikkagi miilitsasse, kes praegu endiselt veel arutab, kas võtta asi menetlusse või mitte (üle kahe kuu juba!)
Marianna räägib intervjuus oma tööst ning sellest, et kõige rohkem masendab teda seda, et ükskõik milline kriitika põrkab vastu suurt ja tugevat müüri. Kriitika tagajärjel ei muutu Venemaal enam mitte sittagi. Toob seal ka paar näidet oma tööst. Arvab, et rahvas pole loll ja õpib uuesti ridade vahelt lugema, aga praegu on rahvas lihtsalt apaatne poliitika suhtes. Ning tsiteerib Venemaa elu kirjeldamiseks enda sõnul Göringut (ma ise arvan küll, et ta mõtles Goebbelsit): „Iga rahvast on kerge juhtida – tuleb lihtsalt teatada, et neile kavatsetakse kallale tungida, näidata talle vaenlast ning kõiki patsifiste tuleb nimetada ebapatriootlikeks.”.
Ja veidi nalja ka. Panen siia lingi, kuidas üks Vene miilitsaohvitser annab teleajakirjanikele intervjuud...

Reede, juuli 06, 2007

Lang pääses oma sünnipäevaga Vene teleuudistesse


Sellist uudisklippi näitas täna kella 14 uudistes telekanal Rossija. Igaüks vaadaku ise ja mõelgu. Selle üle, et me igaüks elame küll oma elu, aga konkreetsel juhul on ühe mehe eraelu pärast teenimatult Eesti jälle sopaga üle valatud. Loomulikult tehakse seda meelega ja võimendatult ja kallutatult jne. See pole ju kellelgi uudis. Ainult et seekord andis Lang selleks alust täiesti tühja koha pealt.
Teisest küljest - kui Venemaa teleajakirjanikud tahavad, siis nad teevad sellise negatiivse uudise millest tahes ja iga ilmaga. Näiteks saaks väga negatiivse uudise teha sellest, et Lang või Ansip ei alustagi igal hommikul tööpäeva lausega: "Fašism tuleb hukkamõista".

Neljapäev, juuli 05, 2007

Putini teisikust ning Našid trikitavad jälle

Alustan veidi lõbusamalt täna. Aja märk on Moskvas see, et Punasel väljakul ei näe enam raha teenimas Stalini ja Lenini teisikuid, vaid Putini ja Brežnevi teisikuid.
Putini teisikuid olen näinud kahte erinevat. Minu meelest ei ole kumbki eriti Putini sarnane. See nädal jäi selline mees fotoka ette. Vaadake ise, ei ole ju sarnane! Üldse kohe ei ole ju.
See on üldse kahtlane mees, kui veidi nalja üritada teha, sest tavaliselt ei lase need teisikud ennast ilma rahata pildistada, aga see poseerib meeleldi kõigile ja tasuta. Ma ei näinudki too päev, et ta kelleltki oleks raha küsinud. Mingi uus Kremli PR-trikk või?
Panen siia võrdluseks ka ühe Brežnevi teisiku, kes minu arust pole ka üldse Ljonjale sarnane. No kaugelt ehk. Puhmas kulmud veidi päästavad. Kusjuures pull on see, et kui fake-Putini ees oli pidevalt murdu rahvast pildistamas, siis Brežnevi vastu ei tundnud praktiliselt keegi huvi. Äkki ei tundnud rahvas teda ära enam?

Minu sõbrad Našid tembutavad jälle. Kui Eesti saatkonna kottimine oli ühekordne aktsioon, mis neil ära keelati, siis opositsiooni-meest Kasjanovit kiusavad nad juba peaaegu üle aasta. Nüüd nad jälle käisid tal Nižni Novgorodis sabas ning neil oli mingi konflikt Kasjanovi turvameestega, mille järel neli našisti väitis, et nad said peksa.
Aga nali seisneb selles, et Kasjanovi seltskonna väitel saatis Našide pressiteenistus teate kurjadest turvameestest ja omade ründamisest varem välja kui väidetav intsident üldse toimus! Arvatakse et see oli našistide provokatsioon. Seda enam, et eelmise aasta lõpus oli neil samasugune intsident Briti suursaadiku turvameestega, kes ka justkui olid neile noortele kolki andnud.
Siit moraal, kui nad taas peaksid Eesti saatkonda kottima hakkama või ka kuskil Tallinnas jälle tegutsema – nad on valmis provokatsioonide tegemiseks ning väga nutikad nende väljamõtlemisel. Tark oleks sellega arvestada varakult, et pärast mitte ulguda. Saatkonna ees aprilli lõpus üritasid nad korduvalt seda teha, aga tublid saatkonnainimesed säilitasid külma närvi ja külma õlut.
Kes tahab pikemalt Našide viimasest trikist lugeda, siis Kommersandi ülevaade sellest on siin.
Just eile põrkasin tänaval juhuslikult kokku (arvestage siinjuures Moskva rahvaarvu) ühe Našide komissariga, keda tean nägupidi saatkonna piiramisest. Selline paks nooruk. See tundis ka ilmselt mind ära, sest põrnitses mind pikalt. Ma vaatasin ka talle ülbelt näkku, aga tere ei hakanud ütlema, kuigi algul mõtlesin, et võiks ju hooletult seda teha ja küsida, kuidas tervis on.
Täna õhtul tuli huvitav uudis selle kohta, et Euroopa Inimõiguste kohus tunnistas Venemaa süüdi tšetšeeni nimega Ruslan Alihadžievi röövimises ja tapmises. See pole esimene selline kohtuotsus, aga oluline on see sellepoolest, et esimest korda jäid venelased süüdi kõrge isehakanud Tšetšeenia ehk siis Itškeeria vabariigi ametimehe tapmises.
Alihadziev oli teise Tšetšeenia sõja alguses Itškeeria parlamendi spiiker, kelle kohta räägiti, et ta oli nõus venelastega läbirääkimisi alustama, et sõda lõpetada. Eks ta sellepärast röövitigi ja tapeti, et mitte sõda lõpetada – arvatakse vähemalt nii. Tema perele mõistis Euroopa kohus valurahaks 45 000 eurot (700 000 eesti krooni).