Pühapäev, märts 30, 2008

Evelin Ilves Moskvas, mis võib juhtuda Sadovajat ületades ning setu külast Siberis

Tallinnast käis jälle külalisi Moskvas – Evelin Ilves. Väga mõnus pingevaba visiiti oli tal. Evelin ise suhtus Moskvasse-käiku väga mõnusalt positiivselt ja sestap on tal ilmselt ainult kõige paremad mälestused Moskvast. Väga super, et ta Moskvasse tuli ning siin intervjuud andis ning esines. Fotol on ta koos suursaadik Marinaga reede hommikul Punasel väljakul.
Evelin Ilves on mu endine päris pikaaegne kolleeg Päevalehest, ta juhtis kunagi meie lehes turundust, sestap saame hästi läbi. Ainult et polnud kaua näinud. Seda enam oli väga hea meel näha, et Evelin on endiselt sama positiivse ja ambitsioonika suhtumisega nagu varemgi. Eestis minu arust jääb kahjuks just ambitsioonikusest paljudel inimestel puudu, ja millest veelgi suurem kahju – eriti ajakirjanikel. Päris hea, et meil on selline inimene Kadriorus.
Ma kirjutasin lehes suurema osa Ilvese juhtumistest ära (siin, siin ja siin). Polegi suurt lisada. Panen siia lingi tema intervjuule Ehho Moskvõle ning katkendi tema esinemisest neljapäeval naistekonverentsil teemal „Kas meest tervis on naiste teema”.



Reede õhtul käisime suursaadik Marina Kaljuranna, Evelin Ilvese ja tema saatjatega Tallinnast Et ceteras vaatamas „451 kraadi Fahrenheiti”, kus Nüganen mängib. Shapiro on võrreldes varasemaga etenduse kuskil 15-20 mintsa lühemaks teinud. See mõjus hästi. Etendus oli pisut tempokam küll.
Pärast käisime tantsimas, Evelin ja kaaskond läksid viisakal ajal minema, aga me möllasime tuttavatega veel täitsa hommikuni. Öö jooksul kohtasime muu hulgas ühte naisnõida Majakis (seal õnnestus lõpuks ometi see, mis mul seni oli tegemata Moskvas – olime viimased külalised, nad ei saanud muidu meist lahti, kui ütlesid, et kassa on kinni ja nad ei müü enam meile midagi! Siuksed trikid!), lohutasime ühte osseedist tüdrukut Puškinis, kuulasime tema peika, kes tundus kahtlaselt narkoärika moodi, monoloogi jne.
Nädalast veel. Sain tuttavaks Kommersandi erikorrespondent Mihhail Zõgariga. Huvitav tüüp, kes kirjutas koos kolleegiga Vedomostist Panjuškiniga hiljuti raamatu Gazpromist kui uuest Venemaa relvast. Väga huvitav raamat, eriti oma ekskurssidega ajalukku. Ma sain tast aru, et üks Eesti kirjastus plaanib seda lähiajal avaldada. Kui läheb nii, siis soovitan lugeda. Üsna palju välismaalasele huvitavat on raamatus.

Ühest Novaja Gazeta (vaata kolmapäevast kannet) ajakirjanikust ka. Vjatšeslav Izmailov, juhtis kuni eelmise aasta sügiseni nende uurivat toimetust, aga siis sai insuldi ning oli pool aastat kodus, nüüd on hakanud tasapisi taas kirjutama. Huvitav selle poolest, et on endine Nõuka armee ja hiljem ka Vene armee ohvitser, kes 1987-1988 teenis ka Eestis – Kloogal. On teeninud Afg-s ja Tšetšeenias. 95. aastal sai sellega tuntuks, et kirjutas avalikult, et Tšetšeenia sõda on lollus, mille peale saadetigi sinna sõtta kohe. Töötas aastaid nii, et kirjutas lehes ajakirjanikuna, aga sai edasi ohvisteri palka. Nüüd hiljuti lahkus lõpuks armeest.
Põnev tüüp, kes aastaid tegeles sellega, et otsis ning aitas pantvangist välja osta, õigemini vahetada, tšetšeenide kätte jäänud pantvange. Hiljem võttis Politkovskaja osaliselt selle töö talt üle. Vjatšeslav teab tohutult palju taustu Kaukaasia sündmuste ja inimeste kohta. Eriti inimeste kohapealt nagu elav entsüklopeedia.
Väike õpetus Moskvas liiklemiseks, isklikust kogemuste pagasist. Igaks juhuks ärge üritage Sadovajat (lai ringtee ümbes Moskva kesklinna) ületada isegi öösel. Ma üks öö proovisin ja hea et ellu jäin! Vaatasin, et tee suht tühi, kaugelt paistis üks auto tulevat ja mõtlesin, et jõuan rahulikult üle. Hakkasin astuma ja äkki kuidagi silmanurgast märkasin kohtuva kiirusega autot lähenemas. Ma jõudisn ühe kiire sammu teha ja tundsin kuidas püksisääred lehvisid...See must mürsk tuli ilmselt kuskil 200-ga. See oligi see auto mis tundus mulle väga kaugel ja ohutu. Tegelikult jõudis ta hetkega kohale. Mõistisn, et see pole hea idee isegi öösel Sadovajat ületada. Asi selles, et öösel kõiksugused rullnokad teevad Sadovaja peal lihtsalt kiiruskatseid ning võidusõite.
Kes mäletab, siis kuskil aasta tagasi ma kirjutasin blogis ja Päewalehes sellisest külast nagu Haidak, mis asub Krasnojarski krais ning kus elavad setud. Vahva küla ja vahvad inimesed. Hiljuti kirjutas mulle Vera Oinets, et Haidaki küla setu muusem võitis oma väljapanekuga Krasnojarskis muuseumite rahvusvahelisel bienaalil Grand Prix. Väga vahva!
Siin on selle kohta Vera saadetud ingliskeelne ülevaade. Juures on fotod sellest, milline siberi setude ekspositsioon välja nägi.

In the 7th International Museum Biennale, the installation from the Museum of the Estonian Community, Khaydak Village won the Grand Prix and was fascinating to all the participants from different countries. The theme of the Biennale was “Design of Siberia”. Siberia is a word that attracts some, and frightens other. What is Siberia really? Siberia is a special part of the Russian Federation—a problematic territory. Here people came who were seeking freedom and large spaces. Siberia was also a place of exile. Estonian Setu came to Siberia in search of good farming land and freedom.
Setumaa…The Return of a Dream is the name of this project. Several years ago, a teacher from Khaydak Village, Galina Yeevsejeva, created an ethnographic museum by gathering artifacts and documents from local inhabitants. In collaboration with the Krasnoyarsk artist Victor Sachivko, she took materials and ideas from the museum to create this installation. The artist worked very carefully with this theme of national identity. He spent many happy days in the countryside where he worked with local children to make small sculptures from aluminum foil. But the special feature of this project is that it includes no irony or shock. The project shows affirmative and creative images that are rarely found in modern artworks.

“He has a great life. His land is rich,” might have been the remark made about a well-to-do farmer in Setumaa some 100 years ago. The fertility of the land was crucial to the well-being of a peasant. In Estonia fertile land is scarce, while in Siberia the supply is plentiful. Nowadays we can only imagine farmers’ cherished dreams about distant Siberia – the Promised Land where everyone could live freely and happily. It is difficult for us to understand their feelings towards their new Motherland, not only because 100 years have separated us from that time, but also because we have forfeited their sacred attachment towards tilled soil.
Our project helps people develop an insight into this dream of a Setu husbandman–owning and working a piece of rich land that yields good crops.
About 3000 Orthodox Christians of Setu Estonian descent migrated to Yenisei Province from 1900 to 1914. They had to leave the homes of their ancestors as arable land had become scarce in their country. In 1900 the Khaydaksky Migration District was created. Within this area Setu Estonians set up 79 farms and the village of Khaydak, which became the regional center for the Siberian Setu.
In 1915 Trinity Church was built in Khaydak. Up until 1938 the local school was taught in Estonian. In 1938 the school was closed, books in Estonian were burnt, and the authorities placed a ban on teaching in the native tongue.
Currently, 191 people live in Khaydak Village.
Children of Khaydak Village who took part in the project – Dasha Efimova, Polina Kozlova, Vika Ledo, Ksenia Peterson, as well as Alena Grigorieva, Dima Evseev, Egor Efimov, Zemurbeis Ivan, Vitaliy Kravtsov, Lena Mamedova, Amalia Nikitina, Pasha Nikitin, Dasha Peterson
Veidi nalja ka, mitte küll Venemaalt...

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON
Brüssel 8.11.2006
KOM(2006) 669 lõplik
2006/0224 (CNS)
I LISA
I PEATÜKK
ÜLDNÕUDED
4. Olenemata artikli 3 lõikest 5, peab sigadel olema juurdepääs piisavale kogusele uurimist ja tuhnimist võimaldavale materjalile.

Kolmapäev, märts 26, 2008

Politkovskaja lehe peaaegu kurvast olevikust, pilti ka Peeter I-st

Alustuseks väike video jälle linna pealt. Peeter I 96-meetrine kuju Moskva jõle, Kremli lähedal Lunastaja kiriku vastas. Avaldab muljet, kuigi on nagu on. Tsereteli.



Täna käisin hommikul tuttavatel külas Novaja Gazeta toimetuses. Toimetuses polnud neil varem käinud. Läänes ilmselt enimtuntud opositsiooniline leht Venemaal. Leht, kus töötas Anna Politkovskaja. Väga kriitiline, täiesti ausalt – väga subjektiivsete hinnangutega leht minu meeles võimus suhtes. Aga kõik teavad vähemalt, et nad on ise ausalt teatanud, et neile praegune võim ei meeldi ja nad kritiseerivad nagu jaksavad. Eestis, ega ka Läänes ilmselt sellist ajakirjandust väga teha ei lastaks, või õigemini ei loetaks. Selles mõttes, et nad ei ole teadlikult objektiivsed, väga ei küsi teise poole arvamust. Vähemalt mul on selline mulje. Lugege – www.novayagazeta.ru
Aga see selleks. Hämmastas hoopis see, et kui õrnal majanduslikul pinnal nad tegutsevad. 51 prossa lehest kuulub ajakirjanikele, 39 prossa poliitik ja miljonär Aleksandr Lebedevile ja 10 prossa Gorbatšovile.
Nagu täna ajakirjanikud rääkisid, siis majanduslik seis on sitt mis sitt neil. Tuludest nad suudavad ise teenida suurusjärgus 30 prossa. Reklaamiandjatele on tugev surve võimu või siis nende satraapide poolt. Elus on nad ainult tänu Lebedevile ja tänu tema ambitsioonidele saada Moskva linnapeaks. 70 prossa kuludest maksab Lebedev. Ning kusjuures nii, et iga kuu teevad tema ja toimetus lepingu, et kui palju eelmise kuu kulude katteks raha on vaja. Või nagu üks ajakirjanik mulle ütles, et iga kord kui Lebedev äriasjus nt Londonisse sõidab, siis nad paluvad jumalat, et lennuk ilusti kohale jõuaks.
Palka saavad hilinemisega, kuigi perioodiliselt siiski. Veebruarikuu palga olid nad eile kätte saanud. Palgad on suht väiksed. Seal on suurepärased ajakirjanikud,leht saab pidevalt auhindu Läänes oma julge opositsioonilisuse eest ning seejuures on ajakirjanike palgad 25-30 000 rutsi, mis Moskvas on suht keskmine palk. Aga seda saavad parimad!
Ühesõnaga väga ei imestaks, kui paljude Moskvas töötavate Lääne ajakirjanike lemmikleht ühel hetkel kinni pannakse majanduslikel põhjustel. Kusjuures armastatakse seda lehte ka Venemaal. Tiraaž on suurem kui nt Kommersandil, ligi 200 000. Ainuke Moskva leht, mida peale kollaste lehtede näiteks Groznõis osta sai.

Teisipäev, märts 25, 2008

Veidi aktuaalset õppematerjali majalammutamisest

Täna nägin kodu lähedal toredat vaatepilti. Seda võiks lausa õppevideoks nimetada – kuidas tõelised mehed lammutavad maja. Lammutati ühte maja otse tänava ääres. Majast oli hommikuks alles ainult üks otsasein. Ja seal siis nad turnisid – kaheksa meest ilma mingi turvata ning lammutasid otse oma jalge alt seina! Osad uuristasid veel puuriga. Loodetavasti jäid nad kõik ikka terveks.

Kuidas Vene blogijad oma maksustajaid võitsid

Ma unustasin täitsa kirjutada, aga vahepeal juhtus Vene blogimaailmas huvitav lugu. Võib olla on Eestis sellest ka midagi kosta olnud, aga enivei. Venemaal ripub enamus blogisid üleval LiveJournal-keskkonnas, vene keeles Живой Журнал (ЖЖ). Eelmise aasta lõpus ostis selle keskkonna ära Vene oligarhile Aleksandr Mamutile kuuluv firma nimega Sup.
Mõned kuud vaatasid uued omanikud niisama ringi, aga 12. märtsil teatasid nad, et edaspidi niisama blogisid registreerida ei saa. On kaks võimalust, kas saad registreerida tasuta, aga sel juhul paneb Sup sinu küljele üles reklaamid, mida ta ise loomulikult müüb. Või kes ei taha reklaame, see peab hakkama blogi eest maksma 2 taala kuus.
Sellepeale tekkis LiveJournalis tõeline mäss. Tekkis üleskutse, et 21. märtsil südaööst kuni südaööni ei tehtaks ühtegi kriipsu ka üheski blogis. Proteste oli palju ja nende sõnum oli kokkuvõtlikult järgmine: LiveJournal ei kuulu selle administreerijatele, kes valdavad vaid servereid, vaid sisu kuulub selle kasutajatele, kes loovad seal unikaalset kontenti. Ja kui administreerijad sellest aru ei saa, siis kasutajad leiavad endale lihtsalt teise keskkonna oma eneseväljenduseks.
Näiteks tuntud blogija Artjom Lebedev kirjutas sel puhul nii: „Sup´is ei saada aru lihtsast asjast – LiveJournal (LJ) kuulub Sup´ile samapalju kui Moskva kuulub Lužkovile (Moskva pikaaegne linnapea). Inimesed ei istu LJ-s mitte Sup´i pärast ega Sup´i jaoks, vaid sellepärast, et see on kogukond. Elav kogukond kasvab alati üle administratiivsetest ja funktsionaalsetest raamidest. Seetõttu on parim asi,mida sellisel puhul teha saab, aidata sellele kogukonnale kaasa, ning ühtlasi teenida reklaamiga raha, kui õnnestub.”
Boikott jäi ära, sest päev varem 20. märtsil teatas Sup, et loobub uutest reeglitest uute kasutajate registreerimisel. Blogijate võit ühesõnaga!

Pühapäev, märts 23, 2008

Tuleb välja, et Moskva kesklinnas ei tohi pildistada!

Tuleb välja, et midagi on Moskvas odavam ka kui Tallinnas. Viisin täna keemilisse puhastusse oma pruuni velvetpintsaku. Mäletamist mööda läks viimati Tallinnas Stockmannis selle puhastamine maksma ligi 350 krooni. Moskvas maksis see 390 rutsi ehk kaks korda odavam.
Veel hindadest. Mõned tuttavad on küsinud taksohindade kohta. Üldiselt on Moskvas nii nagu ka mujal Venemaal, et iga möödasõitev Žiguli on siin takso. Näpp püsti ja kauple. Sadovaja sees saab enam vähem 100 rutsiga hakkama, veidi väljapoole 200 rutsi. Ühest MKADi otsast teise peaks saama 500ga.
Siis on veel ametlikud taksod. Need ei sõida kilomeetri järgi, vaid aja järgi. Teadagi ummikute pärast. „Kollase takso” miinimumtasu on 350 rutsi. Sõidad kauem, maksad veidi juurde. Aega ei mäleta. Kviitungi annavad ka. Ma ise kasutan ühte teist firma rohkem, nime ei mäleta. Neil oli kolmveerand tundi sõitu kuskil 650 rutsi, kauem maksis 1000 rutsi. Ma kasutan neid näiteks Šeremetjevosse sõitmiseks. 950 rutsi, kui võtad inomarka. Väga mugav, tuled Tallinnast, helistad päev varem neile ette, nad on ilusti vastas. Kes tahab, siis nende number on +7 495 778 8822.
Imereeglid ikka kehtivad Moskvas. Novaja Gazeta fotograaf sai tänavalpildistamise eest trahvi (aitäh vihje eest Hansarile!). Toimetus hakkas uurima ja selgus, et 159 tänaval Moskvas pildistamiseks pead sa FSO-lt (Födreaalne valveteenistus) pildistamiseks luba küsima.
Представитель пресс-службы ФСО, отказавшийся представиться, заявил по телефону: "Любую фотосъемку на улицах Москвы и Московской области надо согласовывать с нами. Вы должны обращаться в Комиссию по согласованию Федеральной службы охраны РФ. Направляете заявку, где сообщаете примерные сроки фотографирования, сообщаете улицы, которые вы намерены фотографировать. Разрешение на съемку мы даем на всех трассах, в том числе и на Рублево-Успенском шоссе. Просто надо согласовать с нами, чтобы и ГУВД знало о съемке. Можно фотографировать абсолютно все, запретов нет, просто надо предварительно это согласовать".ˇ
Pikemalt loe siit, seal on ka 159 tänava nimekiri. Tuleb välja, et ka oma kodutänaval ei tohi ma FSO loata pildistada! Tegelikkuses pildista muidugi nii palju kui tahad (ja ärge nüüd jumala eest kartke Moskvas niisama klõpsimast), aga välistatud pole, et tõepoolest peatub sinu juures GAI partull nagu Novaja G fotograafi ees ning viiakse jaoskonda ja tehakse trahv. Mida enam edasi, seda vähem ma imestan. Illusioonid hakkavad kergelt kaduma. Näiteks seesama fotostamise värk. Sa iial ei tea, millal vajadusel põhimõtteliselt võidakse seda sinu vastu kasutada.
Lõpetuseks – magav moskva kerjuseit Kolme vaskali väljakul.

Reede, märts 21, 2008

Putsad läksid Etioopia poole lõpuks teele


Hääd sõbrad, kui mäletate, siis millalgi eelmise aasta lõpus kirjutasin sellest, et tahan aidata väikesi vutipoisse Etioopias. Kutte, kes elavad sellises kohas nagu Lalibela. Sain nendega seal paar aastat tagasi tuttavaks, kui sõbra Villuga Etioopias rändasime. Toona otstsime neile vuti mängimiseks päris palli. Nüüd nad kirjutasid, et tahavad minna rajooni võistlustele, aga neil pole raha, et vutiputsasid osta.
Nüüd on nii, et ostsin Tallinnas sõprade abiga 14 paari putsasid (aitäh Umbro maaletoojatele, kes said meile teha hea hinna!) ning panin need Etioopia poole teele. See nädala lõpp või uue nädala algul peaksid need Addis Ababas kohal olema. Sealne tuttav Kassa võtab need loodetavasti vastu ning viib kohale. Ta on ise ka Lalibelast pärit, aga õpib Addises. Kassal on tugev sotsiaalne kontroll peal, pettust ta teha ei saa. Kui ta putsasid ei vii, siis pole tal enam mõtet kodukülas nägu näidata.
Kogu krempel (lisaks putsadele ka sokid) läks koos saatmisega maksma 10 000 krooni. Võrreldes palli ostmisega (pall maksis mäletamist mööda meie rahas kuskil 300 krooni) oli lõbu veidi kallim :). Paar sõpra on juba abi pakkunud väikese toetusega, aga kui selle blogi lugejate seas leidub veel mõnda head inimest, kes tahaks aidata mul veidi kulusid katta, siis andke märku. Kirjutage mulle meilile – jaanus.piirsalu@gmail.com või jätke oma kontaktid siia blogisse kommentaaride alla.
Loodetavasti saab kuttidele jälle kunagi külla minna ja näha, kui kõvad nad siis on. Ma arvan, et kõik, kes toetavad seda väikest projekti, on seal alati väga odoatud ja kutid teevad teile hea ekskursiooni. Keda Lalibela (seal on tohutult kihvtid ja suurejoonelised kaljukirikud, mis on sõna otses mõttes kirvestega kaljude sisse raiutud) huvitab, siis selline näeb välja tüüpiline külatänav ning sellised on kohalike tüüpilised elamud (savist) nagu siin fotol üleval.

Sergei Manukjan on endiselt heas vormis

Moskva kesklinnas on selline suurepärane ja popp jazzikoht nagu Dom Kompozitorov (Heliloojate maja) Brjussovi uulitsal. Igal neljapäeva õhtul mängib seal muide Sergei Manukjan, kes Eestiski väga hästi tuttav. Võrratu bänd oli tal Avicenna. Ta on ka praegu heas vormis. Tundub, et tal läheb päris Moskvas. Käisin just seal üleeile. Manukjani esinemas ei näinud, üks neeger mängis siis, kui ma tulin, aga oli kah väga hea ja lõbus.
Manukjanil on väga tore tütar Dina, kes lõpetas värskelt Ostankino juures tegutseva teleajakirjanike koolituse. Muide, kui keegi Eestist, näiteks Kanal 2 või TV3 on huvitet, et temaga koostööd teha, siis antaku teada mulle, viin temaga kokku. Ta räägib päris head eesti keelt, kuigi viimased kümme aastat on Moskvas elanud. Moskvas on räme konkurents telesse, sestap Dina praegu siin teles ei töötagi. Võib ongi parem, ei pea tegema seda jubedat pornot, mida suured kanalid teevad.
Nii, ja siin on järjekordne magav moskvalane. Pildistatud paar päeva tagasi Pjatnitskajal. Vaeseke ei mahtunud sinna aknaalusele kuidagi ära, tal polnud jalgu kuhugi panna.

Kolmapäev, märts 19, 2008

Kuidas Ermitaaži direktor mõjutas mind Toulouse-Lautreci näitusele minema

Lõpetasin täna hommikul lugu Ermitaaži direktorist Mihhail Piotrovskist. Ta rääkis mulle muuseumibuumist üle maailma ja seletas, et inimesed tahavad muuseumisse minna sellepärast, et nad tunnevad, et nad elavad liiga virtuaalses maailmas. „Öeldakse, et inimestel on tänapäeval suur valik, mida teha vabal ajal, üle saja telekanali jne. See ainult näib nii. Nad tahavad näha midagi tõelist, mitte võltsi, sellepärast nad tulevadki muuseumitesse.” Ja veel ütles ta, et peab muuseumis käimist samasuguseks naudinguks nagu inimene saab seda heast veinist või spordist.

Kõige selle peale läksin pealelõunat Henri de Toulouse-Lautreci joonistuste ja litograafiate näitusele, mis praegu Tretjakovkas üleval on (kuni mai alguseni). Sain elamuse küll. Tema elust andsid need teosed päris hästi aimu – näitlejad, tantsijad, teater, kabareed, Moulin Rouge, kõrtsid, lõbumajad. Ta oli ju peale kõige muu üks lõbus joodik ja pummeldaja.
Ma pole miski kunstiasjatundja, aga tema joonistamisstiil on üsna omapärane. Litograafiad olid üsna karrikatuursed. Priit Pärna piltides on kohati mingit sarnasust temale. Ja naised tema joonistustel pole just kõige ilusamad... Ühel joonsitusel oli tallahe kurat, väga intelligentse ja targa näoga kurat. Ei midagi saatanlikku.
Paar asja meeldisid väga – „Rammestunud Eros”, Bordeaux´ tudengite balli afišš. Siis tal oli veel üks poliitiliselt väga ebakorrektne (muidugi tänapäeva mõistes) joonistus pealkirjaga „Šokolaad tantsib baaris” ning kujutas neegrit baaris tantsimas...
Täna rõõmustas mind lehtedes jälle Eesti vana sõber, Našide endine pomo Vasja Jakimenko, kes juhib nüüd riiklikku noorsooasjade ametit. Nimelt käis ta välja idee, et noored peaksid võimalikult vara abielluma ning hakkama lapsi vorpima, kuni nad pole veel karjääri teinud. Et mida vaesemalt noored elavad, seda rohkem lapsi jne. Kokkuvõtte kõlas noorte naiste jaoks vägevalt: „Mida vähema raha, mida hullem korter, mida lollim mees, seda rohkem lapsi.” Ja enda kohta rääkis see päkapikk Vasja niiviisis: „Sündisin väikeses korteris, kus vanemad magasid kordamööda – kui isa läks tööle, vahetas ema ta voodis välja -, majas oli 16 koera.” Nii ta siis koertega üles kasvas. Nagu Mowgli kohe!

Teisipäev, märts 18, 2008

Tsereteli juures

Kirjutan siis mõne rea eilsest käigust Tsereteli juurde. Kes ei tea, siis Tsereteli on...on...noh, ta on Venemaa Tauno Kangro, on vist kõige lihtsam öelda. Kes Moskvas on käinud, see on kindlasti märganud kesklinnas keset jõge Peeter I tohutut kuju, laev peas. Kuju on ligi sada meetrit kõrge. Tsereteli saab Moskva linnapea Lužkoviga sama hästi läbi nagu Kangro Savisaarega Tallinnas. Marat Gelman ütles ükskord, et Moskvast on saanud Tsereteli lõbustuspark. Sest nii palju on tema kujusid ning hooneid Moskva täis.
Tsereteli on üksiti ka Venemaa kunstide akadeemia president. Moskvas on minu arust vähemalt kolm temanimelist muuseumit ja galeriid. Pretšistenkal asuvas temanimelises galeriis toimuski eile õhtul tema uue skulptuuri kompositsiooni esitlus. „Dekabristide naised. Saatuse väravad” (fotol üleval). See koosneb 11 neljameetrisest pronksist naisekujust ning ühest lapsest, kes seisavad suure pronksist vanglaukse taga. Ühele poole vanglaust on on graveeritud Aleksandr Puškini luuletus, mis algab sõnadega: „Siberi sügavas põues peidate oma uhket kannatust...”. Teisele poole ust on kirjutatud kõigi 1825. aastal tsaari vastu üles tõusnud ja seejärel Siberisse saadetud dekabristide nimed. Kompositsioon ise kujutab endast tuntud aadliperekondadest päris naisi, kes oma süüdimõistetud meeste kannul sõitsid kaugesse Siberisse ning ootasid seal nende vabanemist.

See tema galerii on ikka pirakas küll ning täis tema kõikvõimalikke skulptuure. Selline mulje, et alla 3-meetriste kujusid vana (74-aastane) üldse teha ei võtagi. Rahvast oli murdu. Ja kõik kõndisid muudkui peoperemehe kannul ja kiitsid teda. Üsna jabur värk oli. Tsereteli (punases lipsus fotol) ise kõndis kogu aeg ringi Jossif Kobzoniga, Kremli ametlik laulik. Kaks Kremli õuekunstnikku. Tund aega käis see tervitamine ja hull sebimine. Kõik oli selliselt gruusiapäraselt kaootiline.

Mu tähelepanu pälvis tema vägev sõrmus paremal käel. Ausalt öeldes ma vist polegi elu sees nii pirakat näinudki. Vana on muidugi parakalt rikas ka.
Mul õnnestus temaga paar minutit isegi mingi ime läbi rääkida. Vanal on suurejoonselised plaanid, mis seal salata. Näiteks tahab ta Puerto Ricosse püsti panna 126-meetrise (!!!) laeva kuju Kolmbuse auks. Laev peaks siis olema muidugi Santa Maria. Ütles, et varsti hakkab juba montaaž. Ma küll arvan, et selle jaburduse kerkimine pole üldse kindel. Mõned aastad tagasi ta ka lubas, et teeb ühte USA linna (ma enam ei mäleta kuhu, aga idarannikul), õigemini kingib, miski suure kuju, aga avalikkuse protestid olid nii vägevad, et asi jäi katki. Ma kardan, et kui puertoriikolased vana grusiini plaanidest kuulevad, siis nad äkki ka ütlevad kingist ära. Aga kes teab.
Veel väitis ta, et Putin on hea mees, sest ta kindlustas Venemaal kunstnikele vabaduse.... Ja lubas Medvedevist kuju teha, kui too on sama hea kui Putin. Putinist ta muide minu teada pole kuju vorpinud.
Hull tegelane, aga saab poliitikutega hästi läbi ja see on kindlustanud tema karjääri. Muudest Moskva tuntud objektidest on tema käsi olnud minu teada mängus veel Poklonnaja Goral ja Uue Maneezis.

Tema üritus oli igatahes sellise tasemega, et sisenedes tuli metallidetektorist läbi minna. Aga seejärel tervitas sind terve armee naisviiuldajaid, kelle vahelt tuli läbi minna. Ja nad naeratasid armsalt.

Esmaspäev, märts 17, 2008

Toiduhindadest Moskva kesklinnas

Mult paluti Tallinnast ühe toidukaupade võrdluse jaoks saata valik hindu Moskva toidupoodidest. Kuna mul täna suht kiire, siis ma mõtlesin, et panen need Moskva hinnad üksiti ka siia blogisse üles. Ehk huvitav see mu tuttavaid pereemasid näiteks!
Ma huvi pärast käisin kahes poes. Perekrjostok on selline odavam kett, ega Moskva kesklinnas sellest eriti odavamat suuremat toidupoodide ketti ei tohiks olla. Kesklinnast väljaspool on muidugi odavamad suured poed, aga sinna ma kunagi ei satu. Ning päris Moskva piiril on tohutud hüpermarketid, kus hinnad on veelgi odavamad. Teine pood, kus käisin on, see kuulus Azbuka Vkusa, millest olen mitu korda kirjutanud. See on nüüd Moskva üks kõige kallimaid toidupoodide kette, paraku on just see pood mulle kõige lähem...
Esimene hind on siis Perekrjostoki (odavama poe) oma ja teine Azbuka Vkusa (kallima poe) oma. Hinnad panen kroonides vastavalt tänasele Eesti Panga kursile (1 ruts=42 senti)
piim, 1 liiter, kõige tavalisem on 3,2 prossane – 1) 9.60 2) 15.60
röstsai, pakk, u. 500 g – 1) 16.00 2) 25.70
kartul, pestud, kodumaine, 2 kg pakk – 1) 35.40 2) 77.70
õlu, 0,5 liitrine pudel, kõige odavam (Baltika 3, 4,7 prossa) – 1) 6.70 2) 11.10
apelsinimahl, 100%, 1 liiter, kõige odavam – 1) 15.10 2) 20.80
toidumargariin, 400 g – 1) 30.00 2) 56.80
pakk makarone, kõige odavam – 1) 6.30 400-grammine pakk 2) 28.00 250-grammine pakk
kohv, 1 kg, filtri (President) – 1) 92.20 500 g pakk 2) 57.60 250 g pakk
joogivesi, 2 liitrine pudel, mullita, kõige odavam – 1) 5.80 2) 14.00
vorst, meie lastevorstile vastav, 500 grammi – 1) 26.50 (aga see on söömiskõlbmatu, normaalne maksab 47.30) 2) 56.70
Taustaks - ametlik keskmine palk oli Venemaal 2007 lõpus 5677 krooni. Moskvas on see vähemalt kaks korda suurem.
Ma muidu täna sattusin sellisele toredale üritusele nagu Tsereteli (Peeter I kuju Moskva jões!) järjekordse monumentaalskulptuuri avamisele. See oli VÄGA jabur üritus. Kahjuks pole mul aega sest täna kirjutada. Ehk homme, see on seda väärt. Reklaamiks – sain taga rääkida ja vana ütles, et tema järgmine plaan on Ameerika rannikule Kolumbuse merereisi auks püstitada 120 meetri kõrgune Santa Maria pronksist koopia! Et tal olevat juba kõik kokku lepitud jne! Katsun homme sest pikemalt kirjutada siis...Või hoopis lähipäevil Päewalehes. Jälgige lehte ka.

Pühapäev, märts 16, 2008

Tallinna kammerorkester võlus oma hea tujuga

Kristuse Lunastaja kiriku peakuppel ja Mersu keskuse logo paistavad kõrvuti üle Moskva kesklinna.
Tallinna Kammerorkester esines täna Moskvas Tretjakovi galerii kontserdisaalis, Vrubeli saali. Hästi esinesid, Moskva suht peps ja ära hellitatud publik aplodeeris hoolega. Teadustaja nimetas orkestrit sõnaga – suurepärane. Juhatas eestlasi Moskva dirigent Aleksandr Rudin, selline üsna temperamentse dirigeerimisega mees.
Lõbusaid asju juhtus ka. Kõige pealt enne kontserti algust pälvis publikult kaks korda aplausi lavale tulnud ülikonnas mees, kes mõlemal korral osutus tehnikuks, kes mikrofone sättis. Siis edasi juhtus selline tore lugu, et üks viiuldaja ei leidnud lavale tulles oma noote enam eest. Väike lõbus sagimine läks lahti, isegi dirigent läks korraks lava taha. Lõpuks läks viiuldaja lava taha ja esimene lugu mängiti ilma temata. Pärast tuli ta ikka tagasi, ütles hiljem väiksel vastuvõtul, et pani hajameelsusest pärast proovi noodid omale viiulikasti. Armas lugu.
Keegi teadis rääkida lugu, kuidas kunagi üks Estonia orkestri tšellist oli etendusele läinud, tšello kaasa haaranud lava tagant ning kui tahtis mängima hakata, siis avastas, et tšellol keeli polegi peal...
Väga kihvt oli vaadata, millise rõõmuga orkester mängis. Naised-viiuldajad olid nii lõbusate nägudega, et armu või ära. Kogu aeg naeratasid, ja mulle tundus, et üksteisele. Särasid nagu põrgulised. Tekitasid kohe hea tuju.

Siin fotol tervitabki publik neid. Korda kolm vähemalt kutsuti dirigent Rudin tagasi ja muusikute näod muudkui särasid.





Kui asju pole enam kuhugi panna, siis on lahendus osta odavad autod ning kasutada neid panipaigana – nagu siit fotolt näha. Tehtud mo kodu lähedal ühel parkimisplatsil, kus seisavad kõrvuti kolm autot (pildile mahtus küll ainult kaks), paksult mingit arusaamatut träni täis topitud. Isegi juhi kohad on kõigil autodel asju täis. Kujutan ette, mis selle autoomaniku kodus veel toimuda võib. Imelik lugu, sest autod seisavad tegelikult ühel kinnisel seisuplatsil, kus nende hoidmine ei tohiks väga odav olla.

Putinil on armuke? Veidi ka eragaleriidest

Moskvas on tekkinud üsna palju eragaleriisid. Kunst, eriti selle ostmine on läinud Moskva rikkurite seas moodi. Korterid, majad, autod, naised on olemas, aga raha on ikka üle. Nii on nad siis hakanud kunsti ostma. Nagu ma olen aru saanud, siis on neile võimalik igasugu saasta müüa. Aga mitte kõigile loomulikult. Ja hinnad on tänu sellele teatud kunstiostubuumile üsna vägevad.
Eile õhtul viis üks hää tuttav mind kesklinnas, Stretenka lähedal asuvasse eragaleriisse. Seal oli ühe alustava kunstniku esimene näitus. Maalid. Väikesed skulptuurid pronksist ja puust. Viimased olid ägedamad kui maalid. Aga hinnad! Pronksist skulptuur naisest ja mehest, kes seisavad üksteise vastas ja teevad suitsu, maksid 30 000 eurot. Ilmselt mingist kallist puust skulptuur võimlevatest striptiisitaridest maksis 50 000 eurot. Ja samal avamisel leidus juba üks suht noor mees, kes tahtsid ühe kuju osta. Lihtsalt endale koju.
Eragalerii ise asus keldris. Üks suur ruum näituste jaoks (nii umbes 70 ruutu) ning kaks-kolm väiksemat abiruumi. Mäletan, et ka Marat Gelmani eragalerii asus enne Vinzavodi kolimist Poljankal ühes keldris. ainult et tal oli kaks korda rohkem ruumi.
Pärast läksime sööma väga armsasse Itaalia kööki Patriargide tiigi juures – Mamina pasta. Tõepoolest teevad kohapeal pastat. Mmmm! Ja polnud eriti kallis ka. Väga huvitav antipasta oli seal – vasikaliha õrnad fileelõigud tuunikala kastmega. Liha kala kastmes. Aga jällegi väga hea. Celentano mängis taustaks.
Kuulsin huvitavat klatši. Väga mulle just ei meeldi klatši edasi rääkida, aga see on lihtsalt nii põnev, et ehk annate andeks. Nimelt levivat Moskvas visalt jutt, et Putinil olla armuke tekkinud! Alina Kabajeva. Kui keegi mäletab, siis ma millalgi vist jaanuaris kirjutasin blogis sellest, et riigiduumasse on valitud kolm kaunitari-endist olümpiavõitjat. Tema ongi üks nendest, olümpiavõitja iluvõimlemises. Poseerinud Playboyle ja puha. Pärast spordiga lõpetamist on küll veidi juurde võtnud, aga endiselt ilus. Siin fotol ongi ta riigiduuma saalis pildistatud. (Kes suuremalt tahab näha, siis klikage paremasse alla nurka selle venekeelse teksti peale...)
увеличить фото ...
Коммерсантъ. Издательский дом
увеличить фото ...

Ausalt öeldes pole väga ime, et VVP kõrvalt naisi vahib. Paha öelda, aga ega tema abikaasa Ljudmilla mingi esinduslik presidendiproua pole. Lihtne mutt, kes riietub üsna õudsalt. Mis omakorda on väga kummaline, et Kremli nõunikud pole suutnud tema eest hoolitseda.
Täitsa huvitav, kas sellele Putini-Kabajava suhtel ka mingit alust on. Ausalt öeldes ma väga ei usu.
Täna õhtupoole on Moskvas taas väike Eesti kultuuridessant – Trejakovi galeriis mängib Tallinna Kammerorkester.

Laupäev, märts 15, 2008

Ermitaaži direktori juures Peterburis, EW 90 vastuvõtust

Eile olin Piiteris. Tegin Ermitaaži direktori Mihhail Piotrovskiga intervjuud. Piiteris väga kõva vana, mõned nimetavad teda linna nr 2 inimeseks Matvijenko järel mõjuvõimu poolest. Ta juhib muide ülemaailmset peterburglaste ühingut. Mees, kes avalike esinemiste ajal kannab kogu aeg pikka musta salli ülikonna peal. Nagu rokkstaar.
Muuseum on muidugi vägev, tuleks Eestis rohkem reklaamida, et peaaegu sama kõva asi nagu Louvre asub Tallinnast vaid 300 kilomeetri kaugusel (Rakverest veel lähemal jne). Aga kõige suurema elamuse saime fotograaf Priiduga Piotrovski kabinetist. No seal oli ikka tuhandeid dokumente, raamatuid, ajakirju. Kõik toolid ja lauad olid neid täis. Piotrovski töölaual kerkisid virnad nagu NY kaksiktornid tema mõlemal käel. Ma usun, et Priit sai sellest superfotosid. Oodake järgmise nädala Laupäeva-lehte!
Intervjuu jäi tema koosoleku venimise tõttu kahjuks veidi lühikeseks, aga ta rääkis väga huvitavalt musueumite rollist tänapäeva maailmas, miks lapsed on kõige olulisemad külasjatajad, millised on maailma suurmuuseumite probleemid jne.

Eraldi rääkisime ka Peterburi kui linn-muuseumi säilitamisest, ma mõtlen muidugi ajaloolist nö kesklinna. Gazpromi 400-meetrisest pilvelõhkujast (Ohta-center, koha Smolnõi kõrvale) rääkisime, mille kohta ta tegi ettepaneku, et moodsa Peterburi võiks ehitada eraldi linnana veidi praegusest Piiterist eemale ning sinna võiks siis kutsuda spetsiaalselt kujundama maailmakuulsaid arhitekte. Et siis need kõiksugu moodsad vigurid ei riku Peterburi üldvaadet.
Fotol on selle Gazpromi skaibreikeri reklaam Piiteri tänavatel. Praegu käib neil üsna suur kampaania selle toetuseks. Kahju küll, aga minu lemmikmusketär Bojarski osaleb seal reklaamis Gazpromi poolel. Nagu ma olen aru saanud, siis on piiterlased üldiselt pessimistlikud ning arvavad, et Gazprom saab oma tahtmise ja ehitab Smolnõi kõrvale selle otsatu maja. Gazprom on lihtsalt Venemaal riik riigis.

Pärast ei tea isegi miks tegime fotograafiga tiiru Vassili saarel ja sealsel luteri surnuaial. Seal oli päris masendav pilt, kuidas surnuaed on üsna käest lastud. Hauasambad lagunevad, palju on juba ümber kukkunud jne. (fotol) Inetu värk, ei paista see surnuaed enam kedagi huvitavat. Sinna peaks olema maetud palju tuntud baltisakslasi nagu näiteks leidsime Lütked. Kunagi olla seal ka Koidula puhanud, aga tema maeti Tallinna ümber.
Tagasi tulin Moskvasse Nevski Ekspressiga. 1300 kroonine pilet ja oled 4,5 tunniga Moskvas. Väga mugav.
Paar sõna ka kolmapäevaõhtusest EW 90 vastuvõtust Moskvas. Täismaja Novaja Operas, 600 külalist umbes. Toitlustust tegema oli tellitud Roosta resto Eestist. Väga profilt tegid ja väga maitsvalt. Nad teevad pidevalt Eesti esindustele Moskvas, Piiteris ja Helsinkis vastuvõtte. Olen kuulnud, et Soomes on nende vastuvõttudel käinud helsinglased nii vaimustuses, et tellivad neid juba ka oma pidudele.
Väga huvitav detail. Vastuvõttu peaaegu viimane külaline, kes lahkus, oli Vene asevälisminister Titov. Niivõrd meeldis talle ilmselt Eestis toit ja jook või siis suhelda Urmas Paeda ja suursaadik Kaljurannaga. Titovi nii kauane viibimine on muidugi tühine märk, aga ikkagi positiivne. Reeglin diplomaadid ikka ei jää vastuvõttudele viimaseks, eriti nii kõrged tegelased.
Ühesõnaga hästi õnnestus vastuvõtt. Igas mõttes. Suursaadik Marina on ikka väga õnneliku käega. Et tal saatkonna näol selline hää tiim on.
ID-kaardist. Vaatasin isikut tõendavate dokumentide seadust. Tõepoolest, riigipiiri ületamiseks ehk reisidokumendiks on ikkagi pass, ID-kaart on siseriiklik isikutunnistus. EL-i siseselt saab ID-kaarti reisimiseks kasutada ilmselt erikokkuleppe tõttu. Kui ma nüüd õigesti aru sain, sest põhjalikuks süüvimiseks polnud jälle aega.
Mõned fotod Piiterist.

Vassili saare räpane kanal. Ja selle järsul kaldal, võsa vahel selline kummaline märk – ankurdamine keelatud. Ei kujuta küll, ette, et keegi seal randuda võiks kunagi oma laevaga. Kitsast ka see kanal nagu kurat.

Inim- ja autopesula. Vasakul on hoonel näha silti, et türgi saun 24 h ja paremal silt, et autopesula 24 h. Kui vett on, siis võib loomulikult mõlemat teha – pesta inimesi ja ka autosid.

Üks vastik asi Piiteris. Kui saabub õhtune tipptund, siis jäetakse metroosse sissepääasuks lahti ainult paar ust ning see tähendab kohe ilget rüselemist uste taga.Loogika on selles, et las inimesed trügivad järjekorras parem õues, kui et selline ummik inimestest tekiks metroojaama kitsas vestibüülis. Moskvas pole seda muret, sest siin on jaamad suuremad ja avaramad.

Kolmapäev, märts 12, 2008

Eesti ID-kaardiga Eesti kodanik Venemaalt koju ei saa?

Lõpetasin eelmise sissekande sõnadega, et Moskvas tuleb õhtul Georg Otsa filmi esilinastus ning et tuleb pikk õhtu... Nüüd sellest peaaegu nädal mööda ja ma pole ridagi kirjutanud. Tegelikult see õhtu nii pikaks ei veninud, vaid mul oli vaja järgmine päev Eestisse sõita. Nüüd olen tagasi Moskvas. Ja täna tuleb taas pikk õhtu, sest Novaja Operas (Moskva suuruselt kolmas ooperimaja?) tähistatakse EW 90. aastapäeva...
A ma kirjutan vahelduseks hoopis Tallinn-Moskva rongiühendusest. See pole muidugi uudis, aga ikkagi – ega hinna poolest pole erilist vahet, kas sõita Tallinnasse rongiga või lennukiga. Kui võtta rongile SV-kupee (kahekohalise kupee) pilet, siis see teeb lennukiga sama välja. Ma sõidan enamasti just SV-ga, sest seal on suurem lootus enam-vähem välja magada kui neljases kupees.
Eelmine neljapäev ostsin Moskvast rongipileti Tallinnasse SV-sse ja see maksis 2475 krooni. Täna tulin Tallinnast lennukiga ja pilet maksis 2425 krooni koos lennujaamamaksudega. Pileti ostsin nädal tagasi. OK, Šeremetjevost koju saamiseks pidin takso eest maksma kroonides 495 raha. Rong tuleb kesklinna ja astu ainult metroosse ja sõida kolm peatust.
Tallinna sõites sain piiril väikse üllatuse osaliseks. Nimelt andsin Eesti piirivalvurile ID-kaardi, mitte passi. Sellepeale teatas piirivalvur-onkel, et see ei kõlba, on passi vaja. Et ta tahab näha, kas Vene viisa on sees. Mida pagan – 1) kas ID-kaart pole Eesti ametlik dokument, millega saab piiri ületada? Kui Vene piiri ei saa, siis nii tuleks ka seadusesse kirjutada 2) Mis see Eesti piirivalve asi on, kas mul on Vene viisa või mitte. Ma saan aru, kui nad kontrolliksid vene viisa olemasolu riigist väljasõites (sest kui ei ole, siis peavad nemad pärast ka jama lahendama), aga miks seda vaja on kontrollida riiki sissesõites??
Kuna oli unine, siis ma ei suutnud piirivalvuriga vaidlema hakata. Poleks ka ilmselt mõtet olnud. Tegelikult oleks täitsa huvitav Eesti piirivalvest selle kohta küsida.
Ta oli üldse hea tüüp. Kui passid ära kontrollis, siis ei öelnud isegi head aega ning kupeeust kinni ei tõmmanud. Isegi Vene piirivalvur tegi seda.
Värske PricewaterhouseCoopers´i ja Urban Land Institute´i aastaülevaate järgi on Moskva Euroopa kõige atraktiivsem kinnivara aendamise koht. Moskvas ehitatakse aastas viis miljoni ruutmeetrit uuut pinda, võrreldes näiteks Pariisi ühe miljoniga. Kinnisvarainvesteeringute tulusus on Moskvas 12-16 prossa, samal ajal kui Euroopas on tavaline 8-10 prossa.

Kolmapäev, märts 05, 2008

Saastatud Moskva tahab Riot teha - maslenitsa tänavakarneval

Venemaal algas maslenitsa-nädal. Nädal enne lihavõtte paastukuud, kus süüakse ja lõbutsetakse ohjeldamatult. Kes on näinud Mihhalkovi Siberi habemeajajat, siis seal on seda väga värvikalt näidatud. Maslenitsa kestab terve nädala ning kulmineerub pühapäeval suure õlgedest nuku põletamisega. Kes Eestis tahab ehedat maslenitsat näha, sõitku Peipsi-ääre küladesse.
Moskva linnavalitsus on enda arvates tulnud väga nutikale ideele, müüa maslenitsat välisturistidele. Neile ei anna nimelt rahu Rio karnevali populaarsus. Nad tahavad muuta pühapäevase maslenitsa-rongkäigu läbi Moskva kesklinna sama trendikaks ürituseks. Tänavu toimub see esimest korda, peatänavad pannakse kinni ja puha. Kes Moskvas pühapäeval, minge vaatama – algab see Puškini väljakult.
Punasel väljakul Vassiljevski spuskil on avatud midagi laadataolist – saab pliine, tsirkust ning medovuhhat juua. Originaalis peaks viimane olema kange kääritatud jook, aga seal pakutakse rangelt alkoholivaba. Alkoholi avalikku joomist riigi peaväljakul kardavad võimud nagu tuld. (ja ega sest midagi head välja ilmselt ei tuleks – vaadake kasvõi sedasama Siberi habemeajajat.)
Täna polnud Spuskil veel suurt midagi, kuigi reklaamiti välja, et juba esmaspäevast käib seal iga päev tants ja trall ja jagatakse tasuta pliine. Vaikus. Ainult putkade ülespanek käis. Tasuta pliine ei kuskil.

Kremli suveniirikauplejad reageerivad päris kiiresti. Juba olid müügil Medvedevi matrjoškad. Maksid 500 rutsi ja selle sees on veel viis väiksemat Medvedevit. See siin fotol pole küll Medvedevi nägu. Kangesti hoopis Peep Mühlsi nägu! Ära pahanda, Peep!





Veel nägin täna Punasel väljakul esimest korda sõjaväemundris meest kerjamas. Oli ühe tähekesega endine ohvister. Algul seisis ta veidi nagu häbenedes veidi eemal, hoidis nagu orva sisse.



Pärast ajas ilmselt häbi, kui kerjamist takistava asjaolu, minema ning läks peaaegu keset Punast väljakut koos plakatiga, millest jääb mulje, et ta on „psüühikahaige ohvitser, kes on petetud Putini ja Ühtse Venemaa poolt”. Kardan, et teda, õnnetut, kaua seal seista ei lastud...

Järjekordne foto ka Moskva magajatest. Seekord metroos. Bändipoisid on öötööst väsinud. Tehtud keset päeva Majakovski metroos. Aidaku nüüd keegi lugeda, aga minua rust on see vähemalt juba 12. foto sarjast.
Juhtumisi elukohast ka. Meil on viisakas maja kesklinnas. Alumisel korrusel istuvad päevad läbi concierge´d ja nüüd juhtus selline lugu, et üks purjus majaelanik peksis ühel õhtul ühe valvuritädi lihtsalt läbi. Vanema naise, pealt 60-aastase juba. Raske midagi kommenteerida... Igal juhul keelduvad nüüd teised valvuritädid (neid käib siin kordamööda minu arust neli) meie trepikoda enam valvamast.
Ja veel – ühe uuringu järgi on Moskva maailmas saastatuselt 14. suurlinn. Bakuu on esimene. Peaks minema ja võrdlema. Täitsa üllatav minu arust, et Bakuu on esikohal.
Täna õhtul on Moskvas eestlaste tehtud Georg Otsa filmi esikas. Arbati väljakul, Hudožestvennaja kinos. Tuleb ilmselt pikk õhtu...

Esmaspäev, märts 03, 2008

Kaks kuningat läbi vihma Punasel väljakul

Ja sealt nad tulevad, läbi vihma, väsinud, aga õnnelikud...Nad päästavad Venemaa. Vägev video Esimese kanali uudistest. Klikige selle väikse foto peale, kus Putin ja Medvedev on näha, siis peaks klipp käima minema. Või kui ei, siis klikage kõigepealt uudise teksti peale. Algul võib käima minna reklaamiklipp, siis vajutage veelkord uudiste tekstile.
Otselink on www.1tv.ru/news/n117694

Eestlased on leedukatetest muistsel ajal eraldunud ja metsadesse elama läinud hõim

Nii, trahvi sain täna kätte. Aga et mu päevik ei muutuks väga kurtvaks (elu on ju tegelikult ilus, onju), siis teen lühidalt.
Kõik läks tegelikult libedalt. Paar huvitavat seika. Reedel öeldi mulle ja omanikule, et tehakse kolm protokolli, kuna mina olevat rikkunud ühte seadusepügalat ja omanik kahte. Ametnik ütles, et minge kõrvalkabinetti ülemuse juurde ja leppige trahv kokku. Käisime, ülemus kuulas ära ja teatas, et teeb 3 x 2000 rutsi. OK.
Täna tuli välja, et tehti ikkagi kaks protokolli ning trahv oli mulle 5000 rutsi ja omanikule 2000. Kuigi omaniku naine luges meile sõnad peale, et olge vait ja ärge mölisege, siis ma ikkagi iitsatasin, et me leppisime ülemusega kokku, et trahv on iga rikkumise eest 2000 rutsi. Sellepeale vaatas tšinovnik mulle otsa nagu lolli ja ütles – see, kellega te reedel rääkisite, oli ju ülemuse asetäitja, aga täna tegi trahvi ülemus. Ma ei hakanud taga vaidlema, et ise ta ju saatis meid selle asetäitja juurde.
Protokolli kirjutamine võttis umbes 15 mintsa aega. Lõpus loeti mulle mu õigused ette, et vastavalt Vene põhiseaduse 51. paragrahvile on mul õigus keelduda enda vastu ütlusi anda. Siis anti pastakas ja paluti protokolli mul kirjutada, et saan vene keelest aru ning tõlki ei vaja.
Sel ajal kui noored tšinovnikud-kutid meile protokolli tegid, ajasid nad rõõmsalt omavahel loba eilsetest valimistest. „Valimas käisid?” „Just-just, nagu mul midagi muud enam teha pole,” lõõpis teine. Küsija irvitas vastu.
Lõpuks saime trahvid kätte ja vantsisime Sperpanki (Hoiupank) neid ära maksma. Sperpank on sisuliselt riigi pank, ometi pidi seal trahvi maksmise eest veel komisjoni tasu maksma. Absurd – trahv ja veel maks trahvi maksmiselt. See polnud küll suur – 210 rutsi 7000 rublalt, aga ikkagi.
Siis tekkis kassiiril ootamatu takistus. Ta ei teanud, mille alla trahvimaksmist kanda ja küsis meilt – ega me ei tea, millise alajaotusse tuleb trahv riigieelarve tuludesse kanda? Justkui me Vovaga (omanik) muud ei teegi, kui maksame igapäev trahve. Kehitasime õlgu, Vova pakkus, et äkki on selline lõik nagu „trahvid”. Selgus ei ole. Kassiir oli jummala nõutud, lõpuks lõi „riigieelarve muud tulud” alla. Vot nii ma (õigemini Päewaleht) siis turgutasin täna Vene riigi majandust.
Trahv makstud, sain viie minutiga vajaliku templi registreerimiseks kätte.
Jama, kui nüüd tuleks iga kord välja- ja sissesõites seda teatrit tegema hakata. Hää tuttav Urho Piiterist juba soovitas, et neid registreerimisankeete pidid saama saata ka postkontorrite kaudua. Aga siis peab ikkagi omanik seda tegema. Üks kepp ja rist.
Eilsetest valimistest ei tahagi väga kirjutada, nii kõrini sellest. Oleks siis veel päris valimised olnud. Panen siia kaks viidet, eks siis igaüks loeb ja arvab mida tahab. Üks on Venemaa suurima valimisi jälgiva kodanikuliikumise Golos oma (peaks põhimõtteliselt erapooletu olema, aga ausalt öeldes ma nendega väga suhelnud ei ole) ja sisaldab kriitikat. Ja siit saate lugeda riikliku valimiskomisjoni esimehe, „Putinil-on-alati-õigus” Tšurovi avaldust.
A ja siis veel – täna levis netis suht vaimukas klipp presidendivalimiste olemuse kohta. Päris tabav. Tehtud filmi Kaukaasia vang ainetel, Šurik jne.
Õhtul oli Moskvas ja Piiteris madinat – üritati mittenõustujate marssi teha. Tuttav BBCist rääkis, et vähemalt Moskvas oli Tšistõie Prudõ kandis toimuma pidanud üritusel ajakirjanikke rohkem kohal kui protestijaid. Piiteris aga oli tähelepanuväärne, et marssijate ridades oli Venemaal megakuulus laulja Juri Ševtšuk, bändi DDT laulja. Lähemalt saab lugeda siit!
Ma ise olin sel ajal Carnegies, kuhu Malašenko oli kutsunud rääkima valimistest Põhja-Kaukaasias Tanja Lokšina Human Rights Watchist. Vapper suht noor naine, kes rääkis, et eriti Inguššeetias pidi olema praegu väga karm töötada, sest võim ja eriteenistused kotivad täiega, kasutavad ka jõudu.
Malašenko ja Lokšina arvasid mõlemad suht ühtemoodi, et varsti peab Põhja-Kaukaasia vabariikides käima järjekordne pauk. Ja kõige tõenäolisem Ingušeetia, või Dagestan.
Tšetšeenia ja Ingušeetia said duumavalimistel kuulsaks oma vägevate protsentidega, 99 ja 98 protsenti osalust ning 97-98 protsenti toetust Ühtsele Venemaale. Seekord oli veidi tagasihoidlikum, ilmselt öeldi neile Moskvast, et kutid, ärge vinti üle keerake. Tšetšeenias oli osalus 91 prossa ja toestus Medvedevile 89 prossa; Ingušeetias osalus 92 prossa ja Medvedi toetus 92 prossa.
Lokšina ütles, et numbrid on laest võetud, aga samuti ei vasta mingil juhul tõele opositsiooni väidetud 3,5 prossane osalus Ingušeetias. Et mõlemad pooled valetavad nagu jaksavad. Opositsioon antud juhul isegi veel kõvemini.
Kuna ma ise kirjutasin laupäevases Päewalehes, mida ma nägin-kuulsin valimiste kohta Tšetšeenias, siis ma keskendun Lokšina jutule just Tšetšeeniast.
Tema väited:
- seal on valimistel vajalikku tulemuse saamise süsteem nii hästi välja töötatud, et pole erilist mõtet vaatlema minnagi
- Groznõist endiselt inimesed lahkuvad valimiste ajaks linnast, sest inimesed kardavad endiselt veel inertsist terrorirünnakuid valimiste päeval. Juba sellepärast ei saa Groznõis osalus kõrge olla.
- Maarajoonides vastupidi on kõrge osalemine täitsa võimalik, sest seal võtavad kohalikud juhid isegi valimistel mitteosalemist kui protesti võimude vastu
- Maarajoonides on valimised kui sotsvõistlus, et kes saab suuremad numbrid kirja. Veidi utreeritult, aga nende protsentide alusel jagab Kadõrov kiitust ja soosingut ning vabariigi eelarvest raha
Veidi lõbusat ka neile, kes naudivad seda, kui vähe Venemaal Eestit teatakse. Järgneva loo jutustas mulle üks eestlasest firmajuht Venemaal, kes töö tõttu reisib palju mööda Venemaa suuremaid linnu nagu Kaasan, Samaara, Nizni-Novgorod jne
Niisiisi: „Kõige jubedam kogemus oli mul tatarlastega mingi pool aastat pärast seda pronksõduri jama. Pärast seda muutusin ettevaatlikumaks vastusega küsimusele, et mis aksent mul on ehk mis rahvusest ma olen.:( , sest nii palju lauslollust ei ole võimalik ikka ära kuulata küll:))) Aga noh sain vähemalt teada, et kõrgelt haritud tatarlased ( kaasani linna ülemkohtunik ning professor elektroonika alal ja veel üks tüüp) on selgeks õppinud ajaloo, millest ilmselt peale nende endi ei ole keegi midagi kuulnud: oleme leedukatetest muistsel ajal eraldunud ja metsadesse elama läinud hõim, kellele jumal tänatud vene rahvas tuli ja tõi elektri ja muud hüved, õppisime siis rääkima ja lugema ja mida kõike veel! Mina vana vaidleja, olin tummaks löödud! Minu mokaotsast esitatud küsimusele, et kustkohast küll selline tarkus võetud on, vaadati mulle ainult haltesevalt otsa, et no mis sa selle metsaleedukasteestlasest ikka tahad saada, isegi oma rahva ajalugu ei tea! :):):) Vihje, et võib olla internetist saaksime ikkagi kiiremalt vastused meie erinevatele ajaloo teadmistele, pidid teised naerust ära surema, sest internetis kirjutatu on kõik ameeriklaste väljamõeldis!”

Pühapäev, märts 02, 2008

Homme saan 6000 rutsi trahvi


Täna olid Venemaal justkui presidendivalimised, aga minu arust on need nii igavad, et nendel pole mõtet peatudagi eriti. Intriigi praktiliselt pole. Kui siis ainult paar poolintriigi – esiteks, kas Medvedev kogub rohkem kui 72 protsenti ehk siis rohkem kui Putin 2004. aastal ja 2007. aastal (Ühtne Venemaa+Solidaarne Venemaa) ning teiseks, kas Zjuganov tuleb teiseks või kaotab seekord Žirinovskile.
Valimisjaoskonnas oli surmigav. Ainuke veidi erutavam hetk oli siis, kui tahtsin pildistada mu korteri kõrval asuva valimisjaoskonna esimesel korrusel lahti löödud müügilette. Miilitsapoiss kargas ligi ja keelas ära sõnadega: „Pole ette nähtud!”
Oleks valimistes mingitki kirge, siis oleks kuhugi oblastisse sõitnud. Hää tuttav Arkadi Economistist rääkis hiljuti, kuidas ta käis eelmiste presidendivalimiste ajal Financial T-le lugu tegemas. Sõitsid veel paar välkariga Tveri oblastisse, külasse, mis asub Putini Zavidovo-
residentsi lähedal. Esiteks polnud seal tol pühapäeva lõunal ühtegi kainet meest. Leidsin jaoskonnast tuikuva mehe, küsisid, et kelle poolt hääletas? Mees vastu, et ei ütle. Arkadi ütles, et daladno, ütle ikka. Mees vastu, anna 50 rutsi, siis ütlen. Arkadi nalja pärast andis. Mees vaatas vasakule ja paremale ja teatas siis tähtsalt: Džoodž Bushi poolt, sest meie omad ei kõlba kusagile!
Pärast sai Arkadi teada, miks kohalikud Putini vastu olid. Sest iga jumala reede, kui ta oma linnatagusesse residentsi sõitis, pandi juba lõunast saati kõik kohalikud teed kinni nii, et isegi üle tee ei saanud minna. Ja nii kuni õhtuni. Kohalikud ei saanud enam üle tee viinapoodi!! Küllap ehitati siis ka teisele poole teed viinapood.... Imedemaa.
Aga laupäeval sai kõvasti möllu tehtud tuttavatega. Alustasime pärastlõunal meeste seltskonnaga Sandunõs. Aga seekord ei võtnud mitte seda kõrgemat järku, mida ma olen pidevalt kiitnud, vaid läksime numbrisauna, mille boksid asuvad hoovi peal. Sealt sai ka vägeva elamuse. Leil oli sama tubli. Viiekesi täpselt paras leilitamiseks.
Tellisime ka veenikumehe ehk siis vihtleja. See oli tubli mees. Peksis nii, et jaksasid ainult iniseda ja ägada. Ausalt vihtles meid, kuigi kõik see käis nii kuuma leili käes, et keskmiselt jaksasime kannatada tema tööd maksimum viis minutit. Siis tegid, et said lavalt külma basseini. Kahtlustan, et ega see vist päris tervislik ei olnud. Kusjuures see vaene vend oli ju kogu aeg seal kuuma käes, ühe korras puhkas pikemalt. Küsisin talt pärast, et palju ta teenib selle tõsiselt higise töö eest – vastas et 1000 taala kuus. Pakun, et see on ta ametlik palk, ja külastajad viskavad talle juurde.
Edasi läks – Glavpivtorg (korraks), Petrovitš (kuskil 3 tundi), Lotte Plaza 22. korrus Sadovaja ja Novõi Arbati nurgal (tunnike) ja finito oli ööklubi Rai. Pärast Djagilevi mahapõlemist pidi Rai nüüd kõige kuumem tussovka koht olema. Kuidas me sinna sisse saime, sellest pole mul aimugi. Meil oli seltskonnas üks Moskva kutt, ilmselt tal olid seal mingid kohad kinni pandud. Muidu maksab sinna pilet kõvasti ja üsna karm face control peaks ka seal olema. Rais oli päris vinge, tundub mulle täna. Rais olemine meenub juba läbi udu.
Hommikul, noh tegelikult küll pealelõunal, lõin kokku, et kogu see laupäevane traalivaali viis mu rahakotist 8000 rutsi (3400 krooni). Ja ma kahtlustan, et näiteks Rais ei maksanud ma midagi. Ilmselt kuskil veel. Nii et tehke selle järgi eelarveid, kui tulete Moskvasse pidutsema. See oli nüüd veidi nali, sest ofkoors saab ka odavamalt.
Suvel on kesklinnas, jõe kaldal hotell Ukraina juures, kihvt ööklubi nimega Krõša (katus). Nime järgi juba asub see katusel. Seal ei müüda alkoholi, aga rahvast on murdu ja vett müüakse tonnidega.... Kaks korda võite arvata, millega rahvas seal klubis tegeleb. Esimene õige vastus on, et tantsimisega meeletutes kogustes.....
Veidi negatiivi ka. Muidu jääb mulje, et elu on Moskvas üks lust ja lillepidu. Reedel läksin korteriomanikuga passilauda, et endale uut registratsiooni teha. Ametnik vaatas-vaatas dokumente, siis vaatas mind pikalt ja teatas: Aga kas te teate, golubtšik, et te olete meil ju seadust rikkunud? Aimasin kohe halba, sest nad armastavad siin pidevalt igasugu reegleid muuta.
Tuligi nii välja. Juba eelmisest aastast kehtib Venes täielik absurd. Venemaal elav välismaalane, kellel on siin kehtiv registratsioon, peab Venemaalt välja sõites ennast nö välja registreerima, arvelt maha võtma passilauas. Ning tagasi tulles peab jälle ennast registreerima ehk siis kõik dokumendid passilauas uuesti täitma. Ja nii iga jummalt kord! Absurd kuubis. Kuulasime seda uut kord omanikuga mõlemad jumala juhmi näoga. Absurd on veel selles, et kõige rohkem peab jooksma korteri omanik. Sest väljaregistreerimiseks peab paberi passilauda viima just omanik ning uuesti sisseregistreerimisel peavad mõlemad koos passilauda minema.
Küsisin, et palju trahv on. Tšinovnik hakkas siis näppude peal lugema, et mina ja omanik oleme rikkunud neid ja neid paragrahve. Kokku kolme paragrahvi. Kokku on trahv 6000-12 000 rubla (2600-5200 krooni). Üritasin veel protestida, siis teatas vana, et ära mölise, vaat, kui vaatan arvutist, kui mitu korda sa oled aasta jooksul sisse-välja käinud ning igakord seadust rikkunud, siis vääname sulle 60 000 rutsi trahvi.
Nüüd ongi nii, et homme lähme omanikuga uuesti passilauda protokolle vormistame. Meile lubati, et tehakse miininumtrahv ehk siis kokku 6000 rutsi. Loodetavasti saab pärast seda registratsiooni kätte.
Aga mis edasi saab, ei kujuta ette. Peab ilmselt vähem lihtsalt kodus käima, sest omanikku pidevalt jooksutada on ka kahju. Lõpeks võib ta ära tüdida ja korteri üles ka öelda.
MIDi pressikeskusest öelda, et paljud ajakirjanikud on sellega hädas ning MID üritab midagi meie heaks ette võtta, aga ma ei usu eriti sellesse. Nagu omanik elutargalt ütles, et pole hullu, sõida edasi-tagasi nagu varemgi ja loodame, et ei teki probleeme ning järgmine kord, kui pikendame lähme, siis maksame lihtsalt trahvi ära ja mure jälle maas! Kord aastas 6000 rutsi kannatab ära. Aga kesse ütleb, et next kord pole mingit muud vigurit välja mõeldud...
See uus reegel on tõeliselt pissed off... Ma küll ei tea, et nt Vene ajakirjanikke või ükskõik mis ameti inimesi nt Euroopa Liidu riikides niimoodi kotitatakse, kui neil on kõik paberid korras. Keegi ei sunni neid registreerima. Ma suhtun Venemaase väga heasoovlikult, aga igal asjal on kuskil piir. Venemaale võiks EL selgelt mõista anda, et kui teie muudate oma suhtumist järjest karmimaks, siis meie vastame ka samaga. Mõnedes asjadesse peaks EL olema tugemate munadega.
Ei tohi sellistest asjadest lihtsalt väga närvi minna. Lõppkokkuvõttes on mul jalad-käed otsas ning enamus probleeme on siiski ju tühised võrreldes probleemidega, milledega miljonid inimesed iga päev tegelevad.
Reedel läksin ikkagi närvide rahustuseks häässe juuksurisse, lasin lõigata, pesta, masseerida jne, ühesõnaga lasin veidi hellitada. Vahel on see ju meestelegi lubatud. Kogu pull läks maksma 1450 rutsi (620 krooni).
No näis, milline on järgmine praktiline eluline probleem, mida tuleb mul lahendada. Sisetunne ütleb, et sekeldusi seisab veel ees. Kuidagi ei edene see eluke siin Venemaal eriti, vaatamata Putini suurtele sõnadele. Lugege viimases Economistis lugu Vene majandusest. Väga huvitav ja kokkuvõte on, et ei Venemaa ei saa kuidagi maailma jõukamate riikide hulka kolmanda maailma institutsioonidega. Väga õige tähelepanek Arkadilt. Ei piisa sellest, kui Žigulile Toyota märgi külge kruvid (foto sissekande alguses).
Olgu, lõpetuseks ka midagi positiivset Venemaalt. Vaadake kui sooja loo Eestist on kirjutanud kirjandusprofessor Andrei Nemzer sel nädalal Vremja Novosteis. Nemzer töötab professorina sellises tuntud ja liberaalses koolis nagu Kõrgem Majanduskool (Jevgeni Jessin) ja teeb saateid Ehho Moskvõs.