Kolmapäev, september 22, 2010

Kolm vestlust Venemaa sisepoliitikast

Panen üles mõnede Moskva jutuajamiste-intervjuude transkriptid. Aeg – augusti lõpp (mõnede väljaütlemiste taustaks on kõnelemise aja arvestamine oluline!). Teema – aasta möödumine Medvedevi (DAM) moderniseerimisüleskutsest ”Edasi, Venemaa!” ja mis edasi?

JEVGENI GONTMAHER (Kaasaegse Arengu Insituudi üks juhte, majandusteadlane. Seda liberaalset insituuti peetakse Medvedevi üheks peamiseks think-tankiks. Instituuti pidi rahastama endine sideminister Leonid Reiman.)
Mis muutusi näha peale DAMi artiklit?
JG: Venemaal liigub aeg teistmoodi kui demokraatlikes riikides. Meie oleme pehme autoritarismi riik. See väljendub selles, et otsuseid võetakse vastu kitsas ringis. Valimiste ja poliitilise elu imitatsioon toimub. Lisaks tugev personaliseeritus – Putin (VVP) on tsaar ja rahvuslik liider. DAM pole tunnustet liider, ta on justkui teine number. Demokraatlikes riikides valitakse president või parlament 4 või 5 aastaks. Seal saab konkreetselt kysida, et oletame üks aasta läks mööda, et mida sa ära tegid. Midagi ei teinud ära – selge, järgmine kord sind ei valita või saadetakse isegi yhiskonna arvamuse survel erru. Meil on teistmoodi – see et DAM kirjutas sellise kahtlemata huvitava artikli, see ei tähenda midagi. Ei saa kuidagi öelda, et see oleks olnud mingi algus asjade reaalseks muutumiseks Venemaal. Pigem on see nii, et juhul, kui ta saab 2012 uuesti presidendiks, siis võib olla tuleb see artikkel talle uuesti meelde ja võib olla mingid seal lubatud asjad realiseeritakse. Aga esialgu me veel ei tea absoluutselt midagi selle kohta, kes saab 2012 presidendiks.
Praegune sisepoliitiline olukord ja majanduse olukord ei erine põhimõtteliselt millegipoolest sellest, mis oli enne seda artiklit. Ka see juhtimisüsteem, mille lõi VVP on samasugune ja isegi on läinud halvemaks. Toimub selle süsteemi degradatsioon. Tänapaevases maailmas ei saa selline valitsemismudel kaua kesta. See on selge, sest see lihtsalt pole konkurentsivõimeline. DAM-il pole seni olnud võimalusi selle mudeli muutmiseks, võib olla need tekivad tal juhul, kui ta saab uuesti presidendiks. Kui pole enam kaksikvõimu, vaid DAMil on tõeliselt presidendi võim ja volitused ning kui ta tahab, siis me võib-olla (rõhutab 2 korda sõna ”võib olla”)) me näeme mingeid selle artikli vilju.

Mida arvata Gleb Pavlovski arvamusest augusti keskel Vedomostis, et vertikaalne võimusüsteem on oma aja ära elanud?
JG: Pavlovski on Surkovile väga lähedane inimene, aga kindlasti mitte DAMile. Ta räägib seda, mida paljud enne teda. Et kubernerid tegelevad imitatsiooniga Moskva ees - et neil on kõik hasti. Belgorodis kuberner näiteks kontrollib isiklikult muusikat, mida tohib diskodel mängida. Igas regioonis on omad kirjutamata seadused, selles mõttes ühtset riiki pole. Kalmõkkia on vopshee feodaalne khaaniriik.
Pavlovski on konjunkturist, kes on olnud VVP-le väga ustav, ta on paljude tema ideede autor. Ta osales Jedinaja Rossija, Našide väljatöötamisel, pani üsna palju jõudu nende alla. Nüüd Pavlovski ja Surkov ilmselt näevad, et ilmselt VVP ei hakka 2012 kandideerima ning DAM võib saada rohkem täieõiguslikuks presidendiks kui praegu. Ja nad orienteeruvad sellele, sest Pavlovski saab aru, et kui ta lõigatakse ära Kremli administratsiooni rahastamisest, siis ta muutub ei kellekski. Vaevalt, et tema fondilt, millega ta on palju raha teeninud, hakkab keegi enam midagi tellima. See on puhtalt äriline kysimus.
Mina isiklikult ei ole selles nii kindel, et VVP ei hakka kandideerima. Võib olla ta mingil etapil veel otsustab, et see on vajalik.
Meie oleme institutsionalistid (INSORis-J.P.), meile pole persoonid olulised. Kui tuleb presideniks uuesti VVP ja hakkab läbiviima näiteks sellist poliitikat, mida meie loeme efektiivseks, siis me toetame teda. Kui VVP sai alles presidendiks, siis viis ta majanduses läbi üsna liberaalset poliitikat. Kuni 2003. aastani ma töötasin valitsuses, nägin seda kõike ning osalesin selles. Miks ei võiks VVP uuesti läbi viia sellist poliitikat teoreetiliselt? Meile muidugi sympatiseerib DAM.

Kui palju DAM teie arvamust kuulab, analüüse kasutab?
JG: DAM kasutab küll meie arvamusi. Ta võib mitte realiseerida seda, mida me talle kirjutame, sest ta on oma võimalustes piiratud, aga vähemalt ta võtab teadmiseks, mida me talle kirjutame. Meie anname ainult nõu.

Edasi läks jutt Venemaa peamistele majanduslik-sotsiaalsetele väljakutsetele lähiaastatel.
JG: Majanduse ülesehituse mõttes Venemaa ei ela 21. sajandis. Nafta ja gaas võivad suvalisel hetkel enam mitte maksta nii palju kui praegu, aga näiteks sotsiaalseid kohustusi on riik võtnud endale väga palju, kasvõi pensionite kiire tõus. See on vaid asja üks väike külg. Tähtsam on isegi pigem see, et puudub hea investeerimiskliima üldiselt. Isegi nafta- ja gaasitööstus ei arene normaalsete ärireeglite järgi. Kõik need nafta- ja gaasi tarnelepingud, ka metsa omad, on ju riiklikud kokkulepped riigijuhtide tasemel, mitte ärimeeste tasemel. Risk ongi selles, et kõik on seotud riigi tasemel, kõik otsad viivad riigi tasemele. Selline majanduse ylesehitus – mis on sygavalt byrokratiseerunud ja korrumpeerunud - ei suuda iialgi kiirelt reageerida konjunktuuri muutumisele maailmaturul. Selles mõttes isegi raha, mis saadakse ekspordist, ei lähe majanduse arendamiseks. Olid head aastad, aga me ei suutnud nende aastate jooksul midagi mõistlikku teha, parimal juhul läks raha reservfondi, aga muidu need lihtsalt lahustusid konkreetsetesse rahakottidesse.
Seega – esimene oht on suur sõltuvus naftast-gaasis. Teiseks, et kõike seda kontrollib riik. Kolmas, et puudub soodne investeerimiskliima. Hiljuti oli RSPP (Töösturite ja ettevõtjate liit, mida juhib Šohhin-J.P.) doklaad, kus nad vordlesid bisneskliimat 2009. aastal 2008. aasta omaga. Selgus, et oli halvemaks läinud. See tähendab, et pole investeeringuid, peale riiklike. Väga nõrk on keskmise- ja väikeäri areng, millest räägivad kõik, ka VVP ja DAM. Aga sellised ärid saavad areneda siis, kui on normaalne bizneskliima riigis, sest riik ei saa ju selliste äridega tegeleda. Suurettevõtetele ylesehitatud majandus - see on 20. saj keskpaiga mudel.
Sotsiaalsed väljakutsed. Peamine probleem on sotsiaalse kapitali kvaliteet, mis on väga madal Venemaal. Lyhike eluiga, halb tervishoid, yldse halb elukeskkonna kvaliteet – tervise hind on meil väga madal, madal kvaliteet hariduses, kus me oleme maailma parimatest standartitest juba tugevalt maas. Testid näitavad seda. Ylikoolide, ametikoolide haridus ei vasta kuidagi nendele väljakutsetele, mis meie yhiskonna ees praegu seisavad. Kõrghariduse diplomiga on meil väga paljud, aga enamusel ei maksa need mittte midagi. Need on formaalsed diplomid, osad on need isegi ostnud. Nii et kui meil õnnestuks luua hea ärikliima ja tulevad investeeringud, mis loovad tänapaevaseid, kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti, siis meil pole tegelikult võtta inimesi nii palju kui vaja. See on väga suur oht.
Meil on väljakujunenud nii, et vähesed tahavad täna minna tööliseks nagu lukksepaks või elektrikuks, sest nad loevad end selleks liiga harituteks. Teisest kyljest aga, kui nad lähevad kuhugi ametisse, siis selgub, et nad ei tea midagi sellest, mida on vaja, sest kõrgkoolides antava ettevalmistuse tase on väga madal. Meil on vale ettekujutus meie oskustest. Ja seejuures me veel laialdaselt solvame gasterbaitereid, kes tulevad tegema lihttöid meile Kesk-Aasiast ja Ukrainast. Moskvas leiate te harva kohalikke bussi- voi marsakajuhte, kuigi palk pole seal madal.
Venemaa liigub unitaarse riigi pole, kuigi põhiseaduse järgi on föderaalne. Enne kriisi oli 83 regioonist vaid paarkymmend plussis oma eelarvega, ylejaanud sirutavad kõik kätt Moskva poole. 60 protsenti kõigist maksutuludest võtab riik endale. Munitsipaliteetidest vaid 4 protsenti omavad ise piisavalt raha, et oma funktsioone täita. Riigi juhtimine tuleb INSORi meelest detsentraliseerida. Ei saa nii suurt riiki pidada käsitsi juhtimise režiimil, nagu teeb seda VVP. Meile tuuakse näiteks Singapuri, aga see on ju sisuliselt suur linn, mitte riik. See on oluline väljakutse, et jätta regioonidele rohkem tulusid.

ANDREI SOLDATOV (üks Venemaa parimaid spetse eriteenistuse alal, peab saiti agentura.ru, oli varem tuntud lehe Novaja Gazeta kommentaator, aga läks nendega tülli enda sõnul sellepärast, et ajaleht muutus liiga järeleandlikuks Kremlile – ja näitab mulle Novaja Gazeta ingliskeelset saiti, mis näeb juba tükk aega ühesugune välja -, peagi peaks talt USAs välja tulema põhjalik raamat Venemaa eriteenistustest)

AS: 1,5-2 aastas tagasi ringles Moskva demokraatlikus avalikkuses idee, et VVP esindab silovikke ja DAM liberaale jne. Kui VVP tuli võimule, siis ta sulges liberaalidest ekspertidele igasuguse ligipääsu otsuste tegemisele ja infole, mille tulemusena need inimesed marginaliseerusid Venemaal, neid kuulati ainult läänes. DAM osutus targemaks ja kui ta võimule tuli, siis ta kopteeris need inimesed ekspertide yhendustesse nagu INSOR. Inimesed, kel polnud 10 aastat ligipääsu Kremlile, tundsid ennast äkki vajalikena. Loomulikult tekitas see eufooriat, neile tundus, et nad suudavad muutma riiki ja DAMi.
Tulemuseks oli aga vaid, et DAMi imidž veidi paranes, aga need inimesed kaotasid kõvasti oma reputatsiooni kui liberaalsed, sõltumatud ekspertid. Demokraatliku ülduse silmis. Kuidas? Kui nad propageerivad DAMi ideid, aga DAM seejuures midagi ei tee. Mingit paranemist suures plaanis ju pole. Mõned neist yritasid kyll olukorda teravdada ja tõugata DAMi mingitele tegevustele (nt INSORi juht Igor Jurgens-J.P), aga midagi ei tulnud välja. Ma räägin seda selleks, et sellest tekkis myyt, et DAM ja silovikid ei saa labi. See pole üldse nii.
DAM on suurepäraselt aru saanud, et see jõudude systeem, mille lõi VVP, et see on kasutatav. Peale selle ta hakkas kohe võtma ette käike selle tugevdamiseks. Esimesi käike oli võitlus ekstremismiga, kui DAMi allkirjaga loodi MVDsse (siseministeerium-J.P) eraldi yksus selleks. Siis põhjendati ka - nagu nyyd FSB seaduse puhul -, et tegemist on preventiivsete meetmetega. See on väga hall tsoon. Mis on ekstremism? See on põhiliselt sõnad. Preventiivne meetod on seega, et me peame ette mõtlema, et mida see inimene võib mõelda, öelda või kirjutada. Kuriteo fakti pole yldse olemaski, me peame välja mõtlema, kes võib olla potentsiaalne ekstremist, järelikult me peame koostama nimekirjad varakult. DAM andis sisuliselt MVD-le loa koostada nimekirju, kes võivad olla võimude jaoks potentsiaalsed troublemaker' id. See tähendas, et hakati välja sõeluma teatud kategooriaid inimesi, kes on potentsiaalsed ohu allikad – nt osad religioossed yhendused, osad noorteorganisatsioonid, osad advokaadid, ajakirjanikud. MVD ja FSB jaoks tähendab see, et nende inimestega on vaja “töötada” ja neil on nyyd õigus seda teha järjekindlalt. Luuakse andmebaase, jälgimissysteeme. Seetõttu polnud minu jaoks FSB seadus (bill would allow the FSB to issue warnings to individuals or organisations that their actions could pose a risk of committing crimes in the future. The bill would allow FSB officers to issue an official warning to individuals over "the impermissibility of actions that create conditions for committing crimes." /---/ At the joint press conference with Chancellor Merkel in Yekaterinburg (16. juulil), President Medvedev said, while answering a question from a German journalist on his attitude towards the bill expanding the powers of the Federal Security Service (FSB), that "each country has the right to improve its legislation, including laws concerning the special services." He pointed out that the FSB bill was drafted at his initiative.) mingi syrpriis, see kõik paigutub hästi sellesse ritta, mida alustati VVP ajal ning jatkub nüüd järjekindlalt DAMi ajal. Loogika pole muutunud.
DAMi jaoks on eeskujuks, kuidas võim ja riik peab olema yles ehitatud, Singapur. Singapur on väga tehnoloogiline riik, aga seejuures väga autoritaarne, kus on väga täpselt piiritletud, mida, kus ja kuidas sa võid raakida. Väga lähedane sellele, mida tehakse praegu Venemaal. Singapuris loodi näiteks Londoni eeskujul ”speakers corner”, kus on justkui demokraatlik plats, aga sa pead kuu varem esitama avalduse ja täpselt kirjeldama, mida kavatsed rääkida koos tekstiga, mille peab kinnitama kohalik võim. Singapur on väga moderinseeritud riik seejuures ning ka DAM tahab teha Venemaast moderniseeritud riiki.
Kokkuvõttes - pole erilist vahet VVP ja DAMi poliitika ning ideoloogia vahel, on ainult mõningad klannidevahelised erimeelsused, aga need on pidevalt olnud ja need jäävad. Sellist võitlust Venemaal silovikkide ja liberaalsete ökonomistide vahel, nagu mõned yritavad näidata, seda kohe kindlasti ei ole.

Mida arvab politsei seadusest?
Selle idee (nimetada miilits ümber politseiks-J.P.) käis esimesena välja INSOR. Nende ettepanekute hulgas olid ka linnade politseijuhtide otsevalimised ja palju muud, mida pole midagi arvestatud. Aga ymber nimetada miilits, mida see annab? Ma eriti ei usu võimalustesse, et miilitsat-politseid saab Venemaal kontrollida yhiskondlike nõukogude kaudu, nagu eelnõu pakub. FSB ja kaitseministeeriumil on ammu sellised nõukogud, mis tegelikult loodi lihtsalt selleks, et tõsta nende asutuste yhiskondlikku imidžit, mitte kontrollimiseks. Kui tõepoolest aga õnnestuks ellu viia eelnõu punkti, et igas politseijaoskonnas pannakse yles videokaamerad ning need ei vii kohaliku miilitsaylema kabinetti, vaid yhiskondlike organisatsioonideni, siis ehk tõesti õnnestub midagi muuta. Kui see välja jätta, siis ylejäänud muudatused on ysna kosmeetilised.

Küsisin huvipärast lühidat hinnangut ka Põhja-Kaukaasia kohta.
AS: Kui vaadata, milline on taktika, millele panustavad Kreml ja jõuametkonnad Kaukaasias, siis mingeid muutusi pole (peale muidugi eraldi ringkonna moodustamise). Endiselt on panused millel? 1) sisevägedele. Regiooni militariseerimine võitluseks terroristidega. Sisevagedel ei ole aga näiteks agntuuri, nad ei oska terrorrynnakuid ennetada, nad oskavad vaid kindlaks määratud vaenlast rynnata, maja õhku lasta, 2) põrandaaluse liikumise liidrite hävitamine 3) samad inimesed juhivad võitlust terroristude vastu

VLADIMIR PRIBÕLOVSKI (tuntud saidi antikompromat.ru pidaja, aastaid joonistanud skeeme Venemaa erinevate grupeeringute kohta. Peab VVP järel riigi tähtsuselt teiseks meheks mitte DAMi, vaid asepeaminister Setšinit. DAM on tal alles kolmas mees riigis. Tema saidi leiab siit)

KP: Setshini juhitav silovikkide ”koalitsioon” on selgelt Medvedevi vastu ja ei taha tema jätkamist. Tšekistidest oli DAMi mees selgelt vaid Tšerkessov (endine narkokontrollitalituse juht, kes algatas ”tšekistide sõja”-J.P), aga tema on praegu täiesti audis, aga see pole fakt, et ta veel pinnale ei uju. Ta oli muide omal ajal VVP ylemus Leningradi KGBs ja tegi tema jaoks ysna palju.
Kõik ylejaanud tšekistide grupeeringud on kõik Setšini poolel ehk siis DAMi vastu. MVD juhivad kõik endised tšekistid, kõik ministri asetäitjad on kas FSB või KGB taustaga ehk siis Patruševi inimesed põhiliselt. Nii et kui Nurgalijev isegi võetakse maha, siis tema asemele tuleb nagunii mõni endine tšekist. Yks kandidaate nt Oleg Safonov, praegu viktor ivanovi asetaitja Gosnarkos.
Setshini bloki poliitilised vaated on selgelt anti-ameerikalikud, nad on poliitiliselt ja majanduslikult Hiina-meelsed rohekm, orienteeritud Hiinale. Isegi oma raha ei hoia nad mitte niivõrd läänes, vaid idas – peamiselt Taivanis, Singapuris. Muide - väidetavalt pidi ka Kasjanov hoidma suure osa oma rahast Singapuri pankades. Pooldavad jõulisemat, agressiivsemat poliitikat ex-Liidu suhtes. Kui oli sõda Gruusiaga, siis nad nõudsid Tbilissi ära võtmist.

Politsei seadusest?
KP: Tegelikult annab see politseile rohkem õigusi kui miilitsal praegu, näiteks 1 tunni saab inimest ilma põhjuseta kinni pidada, kodanike õigused vähenevad. Venemaal pole põhiline, milline on seadus, vaid kes juhib MVD-d. Nagu Konfutsius ytles, et peamine on inimesed, mitte seadused.
Kui vaadata DAMi ajal vastu võetud seadusi, millest osa on algatatud formaalselt tema initsistaiivil, siis kõik on halvenemise suunas läinud (skaalal: vabadus on parem kui mittevabadus-J.P.). Administratiivne vertikaal muudkui tugevneb ja kodanike õigused vähenevad.
Mais ma avaldasin oma saidil tabeli, et mida DAM on teinud Gorbatšovi vaimus ja mida on teinud VVP vaimus. Viimane veerg sai palju pikem ja mõjuvam. Teiselt poolt ta vaid vabastas Bahmina, tõi inimõiguste komisjoni uusi inimesi, kuigi selle juht Pamfilova pidi lõpuks ametist lahkuma. Uutest kuberneridest maksimaalselt 4-5 inimest on moderinseerimise pooldajad, ylejaanud on kõik vana stiili inimesed. Kõige parema kuberneri riigis Filipenko (naftarikka Hantõ-Mansiiski ringkonnas-J.P.) lasi DAM lahti. Tema asemele pandi Timtshenko inimene, lisaks pandi Timtšenko inimene ka Jamali (kõige gaasirikkam regioon Venemaal-J.P.) kuberneriks.

Kas DAM võib toetada FSB ja politsei seadusi selleks, et meeldida silovikkidele?
KP: Ta ei saa neile meeldida, sest silovikid ei armasta selliseid nagu tema. DAM töötas Kremli administratsioonis aastaid tagasi nende vastu ja nad ei unusta seda kunagi. Silovikid jätavad alati meelde, kes oli kunagi nende poolt või vastu.

Mis muutunud peale DAMi artiklit?
KP: Seni pole mitte midagi ära tehtud, isegi majanduskysimustes mitte. On ainult esialgne idee Skolkovost. Põhiliselt on ainult sõnad seni.
Praegu luuakse ”kolmanda tähtaja parteid” (et VVP presidendiks-J.P.) On juba registreeritud sait 3srok.ru (veel ei tööta-J.P.), mille registreeris Konstantin Rõkov (väga värvikas tegelane muide, kes teinud koostööd Marat Gelmaniga-J.P) duumast, kes formaalselt omab paljusid pro-Kremli saite nagu vzgljad.ru, politonline.ru. Need saidid ju tulu ei too, neid finantseerinud alati Kremli administratsioon. Rõkov on sisuliselt Surkovi asetäitja internetialal. See, et Rõkov registreeris sellise saidi, see tähendab, et see on Surkovi idee, et ta sisuliselt toetab VVP minemist kolmandale tähtajale. See juba räägib millestki. Surkov töötab otse VVP heaks, ta ei tööta Setšini heaks.

Pavlovski jutt Vedomostis vertikaali väsimisest?
KP: Pavlovski tahaks töötada DAMi heaks, aga Timakova-Budberg (Timakova on DAMi isiklik pressisekretär, Budberg pn tema mees, mõjukas ajakirjanik-J.P.) ei lase teda ligi. Setšini jaoks ei saa aga Pavlovski töötada, sest too vihkab teda sellepärast, et Pavlovski kirjutas 2003. aastal ettekande, et Setšin on VVP vastu. Pavlovski tahab nyyd näidata, et ta võib olla kasulik DAMi tiivale. Tal on probleeme rahastamisega. Ülevalt annab talle raha vaid Surkov.

Arvate, et DAMil erilisi šansse pole?
KP: DAMi šansid sõltuvad VVP-st. Kelle VVP ytleb, see saabki presidendiks, ta võib panna kasvõi oma BMW juhi. Mida tahab VVP, seda nagu alati keegi ei tea. Eelmine kord Setshin kuni viimase hetkeni arvas, et VVP petab siiski kõiki ja jääb kolmandaks tähtajaks. Setshin ka ei teadnud viimase päevani. Pakun, et enne duumavalimisi ei selgu midagi, kes saab presidendiks. (Duuma valimised peaksid toimuma detsembris 2011, aga pole välistatud, et viiakse ettepoole – oktoobrisse 2011-J.P.)

Lähiaja huvitavad syndmused?
KP: Septembris peaks ostustatama, kas Luzkov laheb. Tal ametiaeg lõpeb järgmisel suvel, aga enne duuma- ja presidendivalimisi teda puutuma ei hakata, sest tulemust ta teeb hästi. Gromovi saatus peaks ka sygisel selguma, aga tema figuur pole nii tähthis, aga NB! - oblasti kaudu liiguvad suured rahavood. Luzkovi kohale ma lugesin kokku vähemalt 19 kandidaati. Narõshkin on kandidaat, justkui silovikkide poolelt, aga ka DAM tahab tast väga lahti lasta ning voib teda toetada. DAM tahab oma administratsiooni ylemaks Tšuitšenkot (kursusevend ülikoolist-J.P.), aga seda tal suure tõenäosusega VVP ei lase. DAMi kandidaat Lužkovi kohale võib olla veel Šuvalov, kellel Setshin ei lase sisuliselt midagi teha, ehk tegelda ainult väliskaubandusega. Formaalselt on majandusblokk valitsuses Shuvalovi all, aga praktikas Setshini all. Osaliselt muidugi ka veel Kudrin kontrolli all. Voloshin ka lobeerib Shuvalovit. Lõpliku otsuse Luzkovi asemele teeb muidugi VVP. Veel kandidaadid Sobjanin, Kozin, Poltavtshenko. Tõsine võitlus käib praegu selle koha pärast.

Venemaa majandusest.
KP: Venemaal tegelikult mingit kriisi polnud. Tšinovnikud ja oligarhid kasutasid seda ettekäändena, et riigilt rohkem raha varastada ja veel vähem rahvaga jagada. Reaalselt, vaadake, kas inimesed hakkasid massiliselt Venemaal halvemini elama? Vaadake nafta hinda ja võrrelge seda 2000-ndate algusega. Pealegi on olemas mitteametlikud naftatulud. Näiteks kui Šaimijev ja Rahimov olid veel presidendid, siis äks 20-30 protsenti naftast nendest vabariikidest ametlikest tuludest mööda. Üks Tatarstani endine peaminister Sabirov on praegu Türgis rikkuselt 4.-5. miljardär. Kui juba ex-PM on juba nii rikas, siis arvake ära, kui rikas võib olla Šaimijevide perekond? Peamiselt nad tegid seda muidugi Jeltsini ajal. Aga VVP-l ja Setshinil on selliseid võimalusi muidugi palju rohkem.

Mida Hodorkovskile ennustate?
KP: Enne 2012. aasta valimisi teda kindlasti välja ei lasta. Selle võimalus on 0,001 protsenti. DAM-il pole Hodorit vanglas tegelikult vaja. Ma arvan, et Hodor saab 5-7 aastat. Kui anda rohkem, siis seda ei saadaks Läänes aru. Igal juhul oleks ka selline karistus VVP-le võit. Hodor pakub VVP-le võimalust kaubelda Läänega ja ka Hodori endaga, sest Läänes on ju pooleli suured kohtuprotsessid Jukose asjus, kus on mängus suured rahad. Diil võib olla näiteks, et meie anname Hodorile 3 aastat 5 aasta asemel, aga teie ei hakka enam hagisid esitama. Ma usun, et käib selline kauplemine. Hodori jaoks töötavad Venemaa 20 parimat advokaati, kellele makstakse kõvasti raha. Hodoril on vaja ka tegelikult vabadust, ta ei taha lõpmatuseni kinni istuda.
Kreml on nõus arutama, et vabastada Hodor (nt president annab armu-J.P.) peale presidendivalimisi, mis oleks uuele presidendile väga hea PR-käik, mis töötaks Lääne suunas. Ma usun, et VVP oleks selleks võimeline.
Kreml kardab endiselt, et Hodor võib saada opositsiooni juhiks. See võib olla diili osa, et Hodor lubab, et ei hakka. Aga teisest küljest võib Hodor öelda pärast, et teda sunniti seda ytlema. Pealegi tšekistid ei usu ausõna, sest nad ise ei pea seda.

Pühapäev, september 19, 2010

Põhjapool Baikalit – mööda BAMi Severobaikalskit Tõndasse

Reisisin hiljuti lugude jaoks materjali kogudes Baikali põhjakaldalt mööda BAMi Tõndasse ning sealt edasi läbi Kaug-Ida suuremate linnade Vladivostokki välja. Mõned muljed. Esimeses osas muljed BAM-ilt. (Fotol vaade Baikalile järve põhjatipust Severobaikalski lähedalt.)

Neljapäev, 26. august
Mu plaan oli lennukiga Moskvast Irkutskisse ning siis hooaja viimase laevaga Irkutskist üle terve Baikali Severobaikalskisse (sain telefoni teel isegi endale pileti bronnida, 4000 rutsi (1600 krooni, reis 12 tundi. NB! Keda huvitab Baikali laevaliinide sõiduplaan, siis olge lahke, kiigake siia). Kõik läks aga nihu! Nagu tõestuseks, et reisimine on alati looming.
Lennuk pidi Irkutskis maanduma kell 7 hommikul, aga juhtus see, mis Irkutskisse lennates tihti juhtub – hommikuti on seal tugevad udud ning lennuk suunati 400 km kaugusele Ulan-Udesse. (Juulis Irkutskisse lennates oli sama jama uduga, siis suunati lennuk vopšee 1000 km kaugusele Krasnojarskisse!) Ulan-udes passisime kaks tundi, siis saime Irkutskisse viietunnise hilinemisega. Helistasin kohe laevafirmasse ja sain teada, et laev läks paar päeva tagasi katki ning see hooaeg laev enam ei sõidagi! Alternatiivid oli: 1) rongiga läbi Taišeti Severobaikalsisse, võtab aega 1,5 päeva. Ja rong oleks väljunud alles reedel, 2) sõita tagasi Ulan-Udesse ning sealt lennukiga Nižneangarskisse, mis on Severobaikalskist 15 min autosõidu kaugusel. Mul vedas – Ulanudesse läks kohe tunni aja pärast lennuk (2300 rutsi pilet) ning reede hommikul oli lend Nižneangarskisse (4725 rutsi pilet).
Ulan-Udesse tagasi lendas vana ja kindel Siberi õhuratsu propelleritega An-24. See sõitis nagu buss marsruudil: Novosibirsk-Krasnojarsk-Irkutsk-Ulan-Ude. Peaaegu terve päev kestis sõit neile, kes tegid kaasa kogu reisi. Lennuk oli vana kole kirst, aga stjuardess vist läbi aega kõige ilusam, keda Venemaal näinud! Omapärane oli veel see, et lennuk tõusis õhku 10 min enne piletil märgitud aega. Aga noh, kõik olid peal, mis mõtet oli oodata.
Ulan-Udes võtsin sama hotellli, kus kolm aastat tagasi elasin – Burjaatia. Seal oli ühene tuba 1500 rutsi (600 krooni), kõrval uhkemas Baikal Plazas maksis ühene 3000 rutsi. Burjaatia tuba oli muidugi nagu eelmine kordki korralik Nõuka-aeg, vannitoas lekkisid torud päris korralikult näiteks, no seepi. Adminn üllatas mind ”komandirovatšnaja” (kommandeeringulehe) nõudmisega. Ütlesin, et what, ma ei ole Vene kodanik nega ma ei tööta Vene firma jaoks, mõelgu loogiliselt, et mis ”komandirovatšnajat” mul olla saab. Mutt vingus tükk aega, et siis ta ei saa mind sisse kirjutada. Ma olin ikka väga üllatunud, sest sellist asja juhtus 4 aasta jooksul Venemaa hotellides esimest korda! Lõpuks ta helistas kuhugi ja rahunes maha. Loll oli lihtsalt.
Ulan-Ude kesklinnas oli avatud täitsa uus kaubandustänav koos butiikide ja kaubanduskesusega. Korralikke, üsna kalleid, kohvikuid on ilmunud. Hakkab juba linna ilmet võtma, üsna muutunud 3 aastaga. Kohvikus maksis kohapraad, maistev muidugi, 400 rutsi (160 krooni), 0,5 liitrine Krušovice 240 rutsi (ligi 100 krooni!)
Päris hämmeldunud olin, kui otsisin internetiklubi. Leidsin selle otse peaväljakul – ja selles seisid peale arvutite (tund netti maksis 40 rutsi) veel umbes 15 ühekäelist bandiiti ehk siis mänguautomaadid, mis Venemaal on juba aasta algusest keelatud! Ma muidugi teadsin, et Venemaal on laialt levinud põrandaalune blackjack ja mänguautomaadid, aga et nii avalikult Siberi suuruselt kolmanda linna keskväljakul, see oli pehmelt öeldes veidi üllatav. Just see kartmatus nii julgelt tegutseda. Kõva katus peab vennikestel olema.

Reede, 27. august
Hotelli korruse korrapidaja tellis mulle hommikul takso lennujaama. Ütles, et maksimaalselt 150 rutsi, tegelikult nõuti 300 rutsi ja loomulikult polnud sellistest asjadest nagu kviitung sealkandis keegi kuulnud.
Asjade arenemisest veel. Lennujaamas oli wifi-võrk! Tasuline, aga ikkagi! Ulanude on nimelt, kuigi Burjaatia pealinn, ikkagi suht nurgatagune lennujaam ja ei näe just väga värske välja. Wifi levib Venemaal üsna kiiresti.
Kuna Nižneangarskisse oli väike kohalik lend, siis mingit registreerimist polnud.Lihtsalt enne turvakontrolli vaatas üks tädi pileteid ja kõik. Lennuk oli taas an-24. Lend oli ilus, pikki Baikali paremat kallast ja üleval põiki üle järve. Kahjuks ei saanud fotosid ülevalt teha, sest aknad olid lennukil na mustad. Esimest korda kuulsin Venemaa lendudel stjuardessi hoiatust, et ”vastavalt Venemaa seadustele ei tohi lennuajal foto- ja videosjomkasid teha.” Huvitav...
Nižneanraski lennujaam oli paras sara, nagu oligi arvata, aga peaasi, et lennukeid vastu võttis. Lennukilt maha saanuna ootasid kõik reisijad pikalt lennujaama värava tagas, mis oli suure tabalukuga kinni. Umbes 15 mintsa pärast loivas kohale ohrannik ja tegi lahti.
Mul olid vastas kohaliku lehe Severobaikalskie Vesti peatoimetaja Svetlana (kellega omakorda oli mind telefoniteel tuttavaks teinud Burjaatia ajakirjanike liidu juht, Severobaikalsk käib Burjaatia alla nimelt, Sveta oli ka üks vahva burjaat, keda muide Baikali põhjaosas ja pikki BAMi kohtas üsna harva) ja kohaliku administratsiooni juht Eduard Arlauskas. Ja-jah, leedukas ja sellepärast ma temaga kokku saada tahtsingi. Tema stoori lühidalt: vanemad küüditati Leedust Irkutski oblastisse, jäid sinna elama, tema sündis Irkutskis, millalgi sõitis pere tagasi Leetu, aga emale ei meeldinud seal, vanemad läksid lahku ning Eduard koos emaga sõitis tagasi Irkutskisse elama. Nii jäigi Eduard Venemaale ning tagasi Leetu ei igatse. Ütleb, et tema kodumaa on Baikali ääres.
Päevane marsruut oli selline: Nižneangarsk-Severobaikalsk-Nižneangarsk-Kitšera-kohalikud kuumaveellikad-Kitšera-Severobaikalsk. See kõik jäi 100 km raadiusesse. Rääkisin inimestega peamiselt BAMist, mille suhtes olid paljud kibestunud, et meelitati inimesed siia tööle, aga pärast välja enam keegi inimesi siit vanajumala selja tagant ei viinud. Nüüd loodavad kõik, et mööda BAMi hakkaks rohkem kaupu liikuma, nagu Venemaa Raudtee plaanib, sest see on ainus võimalus nende elu paranemiseks. Riigi toetuse peale nende elu korraldamisel ei uskunud mitte üks inimene. Kuigi isegi Putin on lubanud. Etterutates – mida kaugemale Moskvast, seda vähem inimesed usuvad Putinisse ja seda suurem iroonia tema suhtes. Kitšeras sain leedukaga kokku, kes jäi peale BAMi ehitust siia elama. Oli leedukate ehitusrühma juht, võttis BAMil naise ja jäi. Selliseid muidugi väga palju ei olnud, sest rõhuv enamus katsus peale BAMil töö lõppemist ära sõita. Ühtegi eestlast BAMi linnades-asulatest ma ei kohanud. Kitšeras küll öeldi, et ”jaa, elab meil küll üks eestlane – Nersisjan! Ta on meil koolis õpetaja!”... ju siis oli Eestis elanud armeenlane. Kokku ma taga ei jõudnud siiski saada.
Õhtul läks muidugi käest ära, lõpetasime kell kaks öösel ühe kohaliku ajakirjaniku juures kodus Kitšeras. Ma tulin korterist (majast, mille ehitas 1980-ndatel Tallinstroi!) välja enne teisi, et värkset õhku hingata. Nagu vaim tekkis pilkasest pimedusest minu kõrvale üks sigaretiga ning kergelt kõikuv noorem mees ja küsib mult: ”No kuidas öö on?”, vastan, et pole viga, ilus. Tema teatab: ”A ma lõin just naise oimetuks (krohnul – võib muidugi ka hullemini tõlkida, et ”tappis ära”...)” Mis ma oskan öelda, miilitsat ei hakka ju karjuma. ”Sain ta koos noore armukesega kätte!” lisab ta ja teeb rahulikult suitsu edasi. Tavaline lugu ju Venemaal.
Mõned pildid Nižneangarskist.

Vaade asulale Baikali poolt.

Baikali kallas, kalamehed hoos.

Bussipeatus. Midagi ennekuulmatut - pank, mis on klientide jaoks!

Hoiatav plakat. Mulle meeldib see stiil, kuidas looduses puhkajaid on kujutatud.

Mõned fotod ka Kitšerast.

Sissesõit Kitšerasse. Autoga viiakse küladesse joogivett.

Majad, mida ehitasid 1980-ndate alguses Eesti NSV ehitajad, isegi tänava nimi on seni Tallinskaja.

Ja selline nägi Kitšera välja 25 aastat tagasi.

Veel üks vana foto kohalikust muuseumist.

Siin fotol oleme külas Kitšerasse elama jäänud leedukal Vitautas Streikusel (paremal äärmine), keskel on teine kohalik leedukas Eduard Arlauskas ja vasakul kohalik leheomanik ning peatoimetaja Svetlana.

Laupäev, 28. august
Hotell Severobaikalskis oli suht uus, tuba vägagi OK. Üks öö maksis 1500 rutsi (600 krooni), aga halb yllatus oli see, et broneerimise eest võeti tasu 750 rutsi ehk pool toa hinnast, kusjuures keegi seda telefoni teel ette ei hoiatanud! Hotellis oli veel üks huvitav omapära – nimetl sai seal üürida tuba ka tunnikaupa hinnaga 60 rutsi (24 krooni) tund, aga maksimum viieks tunniks, seejärel pidi maksma täie rauaga ööpäeva hinda. Hotell pidi olema kohaliku suurima kaubandusketi omaniku oma, kes ehitas selle oma 25-aastasele pojale käeharjutuseks.

Svetlana vedas mind hommikul Nižneangarskisse asula iga-aastasele rahvapeole, mida Arlauskas korraldas. Oli see alles nuhtlus raskel hommikul. Hea oli see, et peaparanduseks sai vääga maitsvat uhaad oomuliga (ilmselt parim kala Baikalis, valge kala, sõin seda 2 päeva jooksul igal viisil – suitsutatud, soolatud, kuivatatud, uhaas. jääb minu meelest maitse poolest siiski alla headele punastele kaladele), munapirukat ja kohalikku naistoikat. Elu tuli sisse. Pidu – ühed mutid laulsid, teised müüsid kaupa, peamiselt igasugu toidupoolist ja käsitööd (fotol). Umbes paarsada inimest (asulas elab 5000 kanti), kestis tund aega. Arlauskas autasustas ilusamate kodude omanikke. Nice try, kui ümberringi vaadata... Veidi igav oli, aga kohalikele vist meeldis. Vähemalt näitas see, et asula siiski elab ja miskit initsiatiivi inimestes ikkagi on.

Peopaiga kõrval Baikali kaldal oli imelik suur aed, kus seisid miskid rootsud. Imestasin, mis see on? Svetlana rääkis, et eelmisel aastal käis siin Burjaatia president ja siis korraldati selline tore üritus, et istutati randa terve hunnik puid. Kuberneri ja tema kaaskonna poolt. Mõte oli, et kuberneri mälestuseks jääb Baikali äärde midagi Sõpruse allee taolist. Üks väike viga juhtus – seal rannas mulda eriti polnud, puid keegi ei kastnud ka... ja nüüd kutsuvad kohalikud kohta ”surma alleeks” (vaata fotot kõrval), sest puud on kõik ära kuivanud. Aed on kusjuures ikka ümber veel!
Svetlena ajalehetoimetus meenutas rohkem suurt kantseleitarvete poodi. Leht oli meie mõistes pigem selline seinaleht: kehv paber, pikad lood, ebakvaliteetsed fotod ja pool lehest moodustas TV-kava, aga teevad nad vähemalt seda lehte innukalt ja see on tähtis! Sveta ise ei kirjuta, ütles, et ta rohkem ärinaine (tahab sygisel raadio avada), mitte ajakirjanik. A mis oli uskumatu – Sveta maksab oma uberiku-iberiku toimetuse eest (2 tuba ammu mahalammutamisele minevas majas – aga BAMi ääres on enamus majad sellised) kuus kohalikule administratsioonile 20 000 rutsi (8000 krooni) kuus! Internetti isegi pole seal. Päästab kantseleitarvete müük, mis tundus, et läks päris hästi. Reedel müüsid nad träni 15 000 rutsi eest. 1. september tulemas. Eriti hästi pidavat minema millegipärast puzzled.
Severebaikalskis asub BAM-i muuseum, aga see oli just kolinud ja ekspositsiooni polnud veel üleval. Seega jäi nägemata. Severobaikalsk - puhas, aga teed muidugi suht viletsad ja auklikud. Väga tuuline kant, täiesti valesse kohta ehitatud, ütlesid kohalikud. Kohalikud evenkid nimetavad kohta omas keeles ”surnud kohaks”.

Rannas oli suur silt ”ujumine keelatud” (fotol)– võimud kaitsevad ennast nii uppumise korral, sest mingit vetelpäästet ma kuskil Baikali ääres ei näinud. Kuigi konkreetses kohas kõik teadsid, et see kohalike seas populaarseim ujumiskoht.
Uurisin veidi, kuidas oleks võimalik teha tiiru ümber Baikali. Irkutskist on Severobaikalskisse olemas täitsa sõidetav tee, kuigi ametlikult seda kaartidel pole! Vahemaa on umbes 700 km, ja pidi läbitav olema 15-18 tunniga. Probleem pidi siis olema, kui kuskil jõgedel sillad ära uhutud või mõni rekka sillale kinni jäänud, siis pidavat kaua ootama. Aga vähemalt pidi aastaringselt sõidetav olema. Keerulisem on lugu Baikalist läänepoolt alla saamisega Ulan-Udesse. Suht normaalne on 2/3 teede Ulan-Udest ülespoole, edasi teed enam pole. Talvel saab ilusti mööda zimnikut, suvel pidi ka olema läbitav džiipide või spetsautodega, aga kevadel-sügisel väga keeruline, ainult spetsmasinatega. Põhimõtteliselt mul idee olemas, kuidas ümber Baikali sõitu teostada. Kui kellelgi huvi, kirjutagu mulle. Mul endal ilmselt selleks aega pole.
Mõned fotod Severobaikalskist ja selle ümbrusest.

Raudteegaleriid pikki Baikali järve kallast Severobaikalski ja Nižneangarski vahel.

Monument esimestele tunneliehitajatale BAMil, kollases kohaliku lehe peatoimetaja Svetlana,kes mind abistas.


Seisan koos kohaliku veteran-ajakirjaniku Ostrovskiga Severobaikalski vaksali ja linna ehitajatale Leningradist püstitatud monumendi eest. Ostrovski töötas siin ajakirjanikuna kogu BAMi ehitamise aja.

Õhtul sõitsime Svetlana ja tema lehes töötava Natašaga Novõi Uojani, kus 1970-ndate teisel poolel töötas BAMil Enn Leissoni brigaad, ja millest ETV tegi üksjagu saateid omal ajal. Et sõita oli 4 tundi, siis sõitsime yldvagunis - kupee, kus oli 6 istekohta + 2 said yleval pikutada. Ilge kalahais, sest enamus nosisid kaasavõetud kala syya. Kes julges noorukese ja päris ilusa vagunisaatja käest miskit kysida, see sai näotäie sõimata, aga inimesed suhtusid rahulikult sellesse. Harjunud, see omamoodi suhtlemisstiil. Ma arvan, et sealkandi vagunissatja muudmoodi ei oskagi. Raske rahvas ka.

Mööda raudteeäärt jooksis kruusatee, kohati mullatee, aga kohalike sõnul pidi see autotee jooksma kogu BAMi mööda ehk siis Vaikse ookeani rannikuni (fotol üks sillakoht peale Kitšerat). Ma ei leidnud küll kedagi, kes oleks väga kaugele seda teed pidi sõitnud. Pärast Tõnda poole sõites ma jälgisin pidevalt seda kruusateed – enamuse ajast jooksis jah, aga päris mitmes kohas kadus tee äkitselt ära, ei saanudki aru, kas tee jooksis kuskilt eemalt metsa vahelt või olidki sellised katked sees. Igal juhul paistsid mõned kohad, kus olidki teed, väga raskelt läbitavad, sest palju vett ja sisuliselt kõikjal soo.

Novõi Uojanis ööbisime kohaliku kooli direktori Seleznjovi (fotol seisab ta kooli staadioni ees) juures. Ta ka burjaat nagu Svetagi, nad on suured sõbrad. Vedas, et Sveta kaasas, sest ametlikult Uojanis hotelli polegi. Koolis oli Seleznjovil paar nö külalistetuba, kuhu ta meid elama pani. Sooja vett muidugi polnud, sest terves asulas pole juba 3 kuud sooja vett. Igasuvine nali, remont käib. Ja kohalikel aitab see raha kõvasti säästa. Asi selles, et BAMi äärsed asulad planeeriti omal ajal Nõuka-ajal selliselt, et igasse asulasse pidi tulema ka miski suurem tootmine. Seetõttu ehitati ka katlamajad vastavad ehk siis tohutult suuremad kui oleks vaja lihtsalt elumajade kütmiseks. Neid tootmisi aga kunagi ei tulnud, aga pirakad katlamajd koos sooja megakadudega jäid elanike kukile, kes maksavad seetõttu tohutuid kommunaalarveid. See kõlab uskumatult, aga nt keskmise 3-toalise korteri eest leedu NSV ehitatud majas tuleb sügisest kevadeni maksta sooja vee, kütte, kanalisatsiooni ja elektri eest keskmiselt 12 000 rutsi (4800 krooni)! Tänased BAMi elanikud maksavad siiamaani kinni kunagisi Nõuka-aegseid valesti planeerimisi. Elu k.... neid täiega.
Fotosid Uojanist.

Arusaamatu monument, tundub, et tunneliehitajatele, aga võin ka eksida.

Selline tore kooslus: laste mänguväljak ja vabaõhu õllekas. Tegelikult muidugi loogiline - niikaua kui emad-isad õlut libistavad, saavad lapsed kõrval mõnusalt mängida. Kõik on rahul, eriti nutikas õlleaia omanik.

Koer ja leedulaste ehitatud elumajad.

29. august, pühapäev

Käisime kohaliku taksoga Vanas Uojanis, kus elas kohalik evenk, kes mäletas Enn Leissonit. Leissoni raamatus ”Relsid taigas” on isegi foto temast, Aleksandr Rejentist (siin on ta oma koduõuel, kõik evenkid on kala- ja jahimehed). 7 km sinna ja tagasi eest tahtis taksojuht 300 rutsi (120 krooni), mis teeb kurat kallima hinna kui Tallinnas. Kauplesime 250 rutsi peale.
Pealelõunat pidin rongiga edasi sõitma Tõndasse, 23-tunnine ots. Uojani raudteejaama kassa aga pühapäeval ei töötanud. Pidasin siis saabunud rongi ylemaga läbirääkimisi. Ülem ytles, et tema võib koha ju anda kupees, aga piletit ta ametlikku myya ei saa. Tahad tule, taha jää maha - next rong pidi tulema 2 päeva pärast. Kupeekoht maksis 3200 rutsi (1500 krooni). Ofkoors võtsin. Passiandmed millegipärast kirjutas ta ikkagi yles ja kysis veel kurja häälega, et kas ma sõidan ikka tööasjus. Venemaal tuleb ikka igal pool öelda, kus küsitakse, et “komandirovka” ja nukralt naeratada, siis läheb kõiksugustel naisametnikel syda veidigi haledamaks.

Uoajanist edasi oli loodus muidugi juba täismäng (fotol). Jõed suuremad, mäed kõrgemad, orud laiemad. Mäetipud olid juba lumised, kiskusid juba yle 2000 meetri. Ühel päris laial ja kiirel jõel oli autosild konkreetselt pooleks läinud! Ja ei paistnud, et keegi kiirustaks seda parandama, parandustöödest polnud mingit märki.
Moskva-Tõnda rong oli keskmiselt rääbakas, seltskond rongis keskmiselt robustne. Kõigil oli omavahel piisavalt tegemist, et välismaalasele tähelepanu pöörata. Kupeekaaslased olid miskid Krasnodaris asuva tehase esindajad, kes sõitsid Siberis yhest linnast teise. Vaesekesed kolistasid juba teist nädalat rongidega. Vanem mees ei tahtnud kuidagi uskuda, et Eesti saab elu parem olla kui Venemaal. Mul oli tast ykskoik, veenda ei viitsinud. Mulle pakkus rohkem huvi, et tyypidel oli kaardiks kaasas 1979. aastal valja antud Nõukogude raudteede atlas, kus loomulikult polnud pooli BAMi jaamu veel pealgi. Kyll uurisid seda igatpidi ja kysisid minu käest ka, et kas olen siin varem käinud ja tean, kus me asume. Naljavennad ikka kyll. Kysisin, et miks nad nii vana kaardi kaasa võtsid. Vanem mees kohmas moka otsast, et tööl polnud paremat. Ma ei hakanud kysima, et miks ta poodi ei läinud või kas kellelgi kodus polnud Venemaa atlast....
Restoranvagunis olid hinnad nagu keskmises Moskva baaris. Ma olen alati imestanud, et restoranvagunite hindade järgi peaksid Venemaal rongidega sõitma ysna hästi kindlustatud inimesed. Või vajutavad nad meelega raske hinna, et inimesi väga ei roniks sööma ja seega ei segaks kokkasid-ettekandjaid?

30. august, esmaspäev
Õhtuks jõudsin Tõndasse, BAMi nö pealinna. Mul oli vaja kohe osta pilet Blagovetshenskisse (Amuuri oblasti pealinn, seal vastas asub kohe Hiina linn Heihe, nad on sisuliselt kaksiklinnad). Tõndas on kyll lennujaam, aga see pidi töötama, kuidas jumal juhatab. Vahest on mõned kuud lahti, siis pannakse jälle kinni, siis tehakse jälle lahti, siis jälle kinni jne. Kui on lahti, siis käib lennuk Blagossse (kasutan seda lühendina lohisevast Blagovetšenskist). Parajasti jumal vist ei juhatanud ning lennujaamal olid jälle halvad ajad. Seega pidin rongipileti ostma.
Nagu needus, järgmisel päeval ei läinud rongi Blagosse, pidin kaheks ööks Tõndasse jaama. Suunurgad läksid veidi allapoole, sest ma teadsin varasemast (eelmisel aastal Sotshi-Jauktski tripi ajal ööbisime siin), et linn on mudaigav. Ei anna võrreldagi BAMi aegadega, kui siin isegi Anne Veski ja Dean Reed käisid esinemas, linn oli noori täis üle endise NSV Liidu ning linna poodides – mis olid BAMi tõttu spetsvarustamisel – sai osta asju, mis mujal olid defitsiit.
Rongipileti ostmine – räige trügimine koos sõimamisega. Kahe töötava kassa ümber oli selline ebamäärane mütsak, kus polnudki konkreetset järjekorda. Inimesed lihtsalt pressisid ennast kassadele lähemale. Mõlemad kassad tegid võidu tehnilisi vaheaegu 15 minutit. Yks saatana leiutus Venemaa vaksalites – need tehnilised vaheajad -, sest sappa seisma jäädes ei oska sa kunagi ette arvestada, kas sa jõuad kassani enne tehnilist vaheaega või parast. Tavaliselt muidugi pärast. Kassade kohal oli suur mõnitav silt Venemaa Raudteede (RZD) reklaamiga – ”Teie aeg on meile kõige tähtsam!”
Öömaja leidsin hotellis Junost, millel oli tegelikult noorusega vähe pistmist. Kuna see oli praktiliselt ainuke hotell linnas, siis olid hinnad ka vastavad, alates 3000 rutsist ehk 100 dollarist. Üheseid polnud, ütles adminn kurjalt. Ja küsis leebemalt: ”aga võib olla olete nõus siin väikses korteris olema?” ja näitas nurga taha ning karjus: ”Saša, tule näita inimesele tuba!”. 2000 rutsi oli öö. Miks mitte! Seda kohta, mis ilmselt oli hotellist ametlikult eraldi, kamandas üks noor kutt, kellega pärast saime headeks tuttavateks. Ta aitas mind parasjagu (kusjuures mingit raha ei tahtnud selle eest). Ta hoiatas mind, et mul on kõrvaltoas naaber, aga ta on “rahulik mehike”. Pärast tuli välja, et mu naaberkorteris oli saun ja see oli üks paras kepiurgas. Ja seinad olid asutusel sama paksud kui keskmise kapi uksed ehk siis kui sinna samal öösel kell 4 asja tuldi tegema, siis tundus nagu oleks seda tehtud mu kõrvalvoodis. Niivõrd hästi kostis. Õnneks tegid nad ruttu. Jumaldan kähkukaid!
Nii südamlik oli kuulda, kuidas enne asja kallale asumist helises naise telefon ja ta vastas ärritatult, ilmselt oma seaduslikule mehele: ”Kus-kus, Iriška juures olen, ma ju ütlesin, et täna ei tule.” Mul tuli meelde kohe see kummaline jutuajamine Kitšeras mehega, kes ilmus ööst. Järgmise keppiva paari peale sattusin järgmise päeva lõuna ajal.

Vaade Tõnda kesklinnale.

31.08, teisipaev
Tõndas käisin siia-sinna. Siinne BAMi muuseum (Moskovskih Stroiteli 3, suletud esmaspäeval, pilet 35 rutsi) oli avatud. Välismaallase üle oldi väga rõõmsad, anti isegi giid. Muuseum oli huvitavuse mõttes täitsa OK, kui satute Tõndasse ja on huvi näiteks BAMi ehitajate olme vastu, astuge sisse.
Mõned fotod sealt muuseumist, mille seintelt maha pildistasin.

Spordivõitlused BAMil.

Pulmad BAMil. Tollane tippmood Tõndas.

Sügavama mulje jätsid nö ”vremjankad” (eetsi keeli – ajutised). Need on majad, kuhu paigutati 70-ndate keskel ja lopus BAMi ehitajad elama. Mõeldud olid need majad max 10-15 aastaks, siis pidid kõik siiajääjad uutesse majadesse kolima. Tegelikult muidugi nii ei läinud, sest kõik ajutine on tegelikult alaline. Tõndas on alates 1991. aastast ehitatud vaid üks uus elumaja.

”Vremjankades” ehk sisuliselt lipp-lapi peal barakkides (üks näide sellisest majast fotol) elab aga ainuüksi Tõndas ligi 5000 inimest, pikki BAMi aga veel tont teab kui palju. Nüüd on Putin ja kohalik kuberner jälle lubanud, et Tõndas ehitatakse neile 300 cottage-majaga rajoon. Kohalikud usuvadki seda, kuigi mitte kõik. Pealegi, see üks rajoon aitab ainult üksikuid. Nendes ”vremjankades” pole sooja vett, vetsu. Hea et vähemalt köetaksegi.

Grigori tuli Tõndale BAMi ehitama juba 1973.aastal. Vremjankas elab 1984. aastast, kogu aeg on talle lubatud uut maja. Enam ta ei usu ega tahagi enda sõnul. elab 4000 rutsisest (1600 krooni) pensionist, millest 3000 rutsi kulub ainult kommunaalkuludele.

Elust Tõndas. Hinnad olid vähegi normaalsetes, väliselt, söögikohtades ebareaalsed. Nt ühes kohvikus, mis üritas euroopalik olla – hea seegi vähemalt, et üritasid! – maksis maistetu pizza 400 rutsi ehk 10 eurot. Hiina söögikohad turul olid täis maitsetut toitu. Uskumatu et mõni hiinlane suudaks nii maitsetult vaaritada.
Üks ühine joon on veel BAMi äärsetel linnadel ja asulatel (nendes kus ma olin, aga ma ei usu, et mujal teistmoodi kuidagi on) – nagu saabub õhtu, laskub üle linnade-asulate totaalne pimedus, nagu käiks sõda ja valgust ei tohi kuskil süüdata. No mitte kuskil ei põlenud tänavavalgustus. Hea oli, et mul oli väike taskulamp kaasas, kui ma kell 1.30 öösel hotellist raudteejaama läksin. Rong Blagosse läks kell 3 öösel. Mul oli vaja ligi 2 km läbi kottpimeda linna minna, hea et päeval tee järgi vaatasin. Aga vara rõõmustasin jaamas, et ilma sekeldusteta kohale jõudsin. Avastasin, et ma oli ühe oma mobladest hotelli unustanud! Ja nagu meelega polnud vaksali ees ühtegi taksot ka. Umbes 45 mintsa oli rongi väljumiseni aega. Viskasin koti siva pakihoidu ja võtsin jalad selga. Küll on tore läbi tundmatu öise Siberi linna (või on Tõnda juba Kaug-Ida linn? Administratiivselt kuulub see igatahes Kaug-Ida föderaalringkonna alla, aga mu keel kuidagi keeldub teda Kaug-Ida linnaks nimetamast) joosta. Üritasin seda turvaliseks mõelda. Kopsisin meeleheitlikult adminni hotellis üles, sain võtme ning telefon oli õnneks toas. 10 mintsa enne rongi väljumist olin jaamas tagasi, higist märg nagu saunast tulnud. Aga vähemalt koos kõigi oma asjade ning ilma intsidentideta. Tagasijoostes märkasin aeglaselt sõitvat mendiautot (tuled vilkusid neil pimedas), seisatasin igaks juhuks bussipaviljoni taha, et nad jumala eest ei hakkaks mu dokumente kontrollima. Siis oleks raudselt rongist maha jäänud.
Paar sõna veel, kuidas kohalikud elavad. Peamine tööandja on raudtee, kus makstakse päris hästi. Keskmine insener teenib 45 000 rutsi (18 000 krooni). Noored põgenevad linnast nagu igalt poolt BAMilt. Peamine õppimamineku koht on Habarovsk, tagasi tulevad üksikud. Kohalike meeste põhiline irvitamisobjekt oli neil päevil Putini kuulus reis Lada Kalinaga mööda uut Amuuri-trassi. Väga öelaid nalju ikka tegid. Peamine puhkamiskoht on Hiina linn Heihe ja selle ümbrus, kus saab kohalikus kuurortis kaks nädalat veeta 500 dollari eest. Väga popp pidi olema, kuuroritest kogu teenindamine ainult vene keeles. Keskmise kolmetoalise korteri kommunaalkulud kuus kütmise ajal on 5000 rutsi (2000 krooni).
Silma jäi, et välireklaamipostidel oli väga palju erinevat sotsiaalset reklaami. Mõned näited.

"Maksude tasumisest kõrvalehoidmine on kuritegu kodumaa ees. (buss) on ostetud maksumaksjate raha eest."


"Ta on võõras ja tema muidugi ei hakka maksma kütte ja sooja vee eest... Milline on teie suhtumine?"

"Kallis, maksme õige ära kütte ja sooja vee eest ja meil hakkab hea..."

"Aga kunagi oli see roheline... Kümnest kaheksa tulekahju puhkeb inimese süül. Säilitame metsa rohelisena!"