Teisipäev, detsember 23, 2008

Eesti spetsid uuendavad Uuralites Vene energeetikat

Esmaspäevases Päevalehes ilmus mu lugu Tšeljabinskis soomlaste Fortumi heaks töötavatest Eesti inimestest. Kuna lehes ilmus lugu ysna lühendatult, siis panen siia täispikkuses. Ehk on huvitav rahvuskaaslaste tegemistest pikemalt lugeda :)
Niisiis algus on siin -
Eesti Kütuse endine juht Riho Sild kamandab Venemaal soojavõrku, mille aastamahust jätkuks tervele Eestile kolmeks aastaks.
Sild on üks kuuest Eesti energeetikaspetsist, kes teenivaid praegu häid dividende oma vene keele oskusest, aidates Soome riigi kontrolli all oleval energiakontsernil Fortum juhtida elektrijaamade võrku Lõuna-Uuralites Tšeljabinski oblastis ning Lääne-Siberis Tjumeni oblastis ning Hantõ-Mansiiski autonoomses ringkonnas.
„Me oleme tõepoolest tegemas suurt projekti,“ räägib Sild, kes alates aprillist töötab iga nädal viis päeva Tallinnast linnulennult üle 2000 kilomeetri kaugusel Tšeljabinskis. „Äkki meie kogemus julgustab eestlasi julgemini vaatama Venemaa suunas.“
Tänavu liberaliseeris Venemaa oma energiaturu ning müüs maha kõik riigi suuremad soojuselektrijaamad. Üks ostjatest oli soomlaste Fortum, kes omandas 2,5 miljardi euro eest ettevõtte TGK-10, millele kuulub kaheksa elektrijaama koos soojavõrkudega
Riho Sild vastutab TGK-10 soojusettevõtte direktori asetäitjana nelja linna – Tšeljabinski, Tjumeni, Surguti ja Tobolski – kütmise eest. Kokku on tal kaks miljonit klienti. „Majapidamine on suur ja arenguvõimalused on samuti suured,“ ütleb Sild.
Talle alluvad kaugküttevõrgud müüvad aastas 27 teravatt tundi soojust. Silla sõnul jätkuks sellest soojusest Eestile kolmeks aastaks. Ka elektrit müüb kogu TGK-10 aastas koguse (18 teravatt tundi), millest Eestile jätkuks kolmeks aastaks.
Kohtla-Järve Soojuse ning Iru elektrijaama endine juht Toomas Niinemäe juhib septembrikuust alates Tšejabinski oblastis viit suurt elektrijaama hooldavat ja remontivat Tseljabenergoremonti, kus tal on üle 700 alluva. Ühtlasi on ta analoogse Tjumenenergoremondi nõukogu esimees.
Niinemäe sõnul oli Fortumi pakkumine hea ja väljakutse nii huvitav, et võimatu oli sellest keelduda. Ta tunnistab, et Eesti Energia tööpakkumine jäi alla. „Fortum tegi parema pakkumise, oluliselt parema,“ täpsustab ta.
Eesti spetsialiste on Fortumil kasulik palgata, sest nad tunnevad soomlastest paremini Venemaa elektrijaamu. Eestisse ehitati Nõukogude ajal praktiliselt analoogsed jaamad, mille restruktureerimise ja saneerimisprotsessid on Eestis juba läbitud.
Pealegi hoiavad soomlased eestlaste pealt kokku tõlgiraha, sest erinevalt Soome mänedžeridest pole vaja nende kõrvale istutada vene keele tõlke. Samuti tunnevad nad soomlastest paremini kohalikku kultuuritausta ning venelaste hingeelu.
Töö kohta ütleb Toomas Niinemäe, et sattus nagu ajamasinaga tagasi 1999. aastasse, kui ta läks parandama Kohtla Järve Soojuse majanduslikku olukorda. „Siin on täpselt sama olukord. Põhimõtteliselt teen siin sama tööd mis Kohtla-Järvel ja Irus,“ lausub Niinemäe.
Sama räägib ka Riho Sild. „Süsteemid on siin kuni ventiilideni välja ju suures osas samad, mis olid meil Eestis,“ ütles Sild.
Niinemäe sõnul oli suhtumine temasse algusest peale Tšeljabinskis väga hea. „Esimese hooga võeti mind vastu kui Fortumi soomlast, aga kui tuli välja, et ma oskan vene keelt ja tean vene kultuurile omaseid venekeelseid väljendeid, siis polnud sisseleamisega enam probleeme,“ räägib ta. „Kui ma ütlesin, et olen Eestist, siis olid emotsioonid veelgi positiivsemad. Põdesin selles mõttes alguses isegi veidi üle, et kuidas siin eestlast vastu võetakse.“

Elu nagu elu ikka
„Tööpäevad on meil pikad,“ kirjeldab Riho Sild elu Tšeljabinskis. Alustavad kell 8.30 ning ametlikult lõppeb tööpäev kell 18.30. „Siis tuleb buss järele, kauem töötada ei saa,“ lausub ta.
Sild lendab igaks nädalavahetuseks koju, sest tal on Tallinnas väike laps. Koduskäimisega pole probleemi, sest Fortum on üürinud oma töötajatele lennuki, mis viib iga reede kell 16 kõik soovija Helsingisse. Ajavahe tõttu on lennuk täpselt sama kell juba Helsingis. Tagasi lendavad Fortumi juhid Tšeljabinskisse kõik koos esmaspäeval kell neli hommikul, kohale saabutakse kell kümme.
Kohaliku olme kohta ütleb Sild, et tema jaoks oli see positiivne üllatus. „Ma pole kuulnud, et keegi meist oleks siin millegi üle nurisenud,“ lausub ta.
„Selgelt on tänavapildis näha, et viimastel aastatel on Venemaal majandusareng olnud päris kiire. Praktiliselt kõik maailmakuulsad brandid on esindatud, butiike ja heal tasemel söögikohti rohkem kui Tallinnas,“ räägib Toomas Niinemäe. „Teeninduse osas võiks natuke viriseda, kuid nagu utlevad soomalsed: „Maaassa maan tavalla““.
1,1 miljoni elanikuga Tšeljabinsk on üks Venemaa suurimaid tööstuslinnu, peamiselt masinaehitus ja must metallurgia.
Kõige keerulisem oli korterite üürimine, sest eurotasemele vastavate korterite turg on Tšeljabinskis lihtsalt väike. Seetõttu on ka hinnad uskumatult kõrged. Toomas Niinemäe ütleb, et tema Tšeljabinski kesklinnas asuva kahetoalise, aga ruumika korteri üür on vähemalt kolm korda korgem kui analoogse korteri uurimine Tallinna kesklinnas.
Eestlasi aitab kaugel Uuralites ilmselt ka see, et kõik nad tunduvad olevat parajalt seiklushimulised inimesed. Niinemäe ja samuti Fortumi palgal olev tema kolleeg Iru jaamast Udo Varik tulid esimest korda Tallinnast Tšeljabinskisse näiteks oma autodega.

Eesti spetsid Fortumi palgal
Riho Sild – TGK-10 soojusettevõtte direktori asetäitja
Oksana Grigorjeva – tegeleb TGK-10 soojaettevõttes investeeringute tasuvuse hindamisega
Igor Tjurlik – Tobolski linna soojuselektrijaama direktori asetäitja
Toomas Niinemäe – Tšeljabinski Energoremonti direktor
Udo Varik – Tšeljabinski oblastis asuva kahe soojuselektrijaama direktori asetäitja
Raigo Pert – TGK-10 investeerimisosakonna juhataja asetäitja. Tegeleb kaks miljardit eurot maksma mineva Njagani elektrijaama ehitamise projektiga.

Pühapäev, detsember 21, 2008

Kirjutasin raamatu oma rännakutest Venemaal

Härra läheb nüüd väiksele puhkusele Eestisse, tagasi Moskvas olen 7. jaanuaril, just Vene jõuludeks. Siis kirjutan, kuidas neid tähistatakse Moskvas.
Väike reklaam ka :) Kellele mu blogi on meeldinud, siis mul ilmus mu Venemaa rännakutest reedel Tallinnas raamat „Kirjad Venemaalt“. EPLi kirjastus andis välja ning üllatavalt paks tuli, üle 300 lehekülje. Sellel raamatul pole erilist ühtset liini peale selle, et näidata elu Venemaa eri paigus. Raamat on segu mu blogist ja artiklitest Päewalehes + on seal umbes kolmandik sellist teksti, millest ma pole kusagil kirjutanud. Näiteks sellest, kuidas ma FSB ja miilitsaga Beslanis kemplesin, kuidas mulle Petseri kloostri varjupaigas anti üle ümbrik kaitsepolitseisse viimiseks ning kuidas Karjala pealinnas möödunud aastal enne Pronkssõduri ümberasustamist Eesti diplomaate jälitati. Kõik see, mida ma olen ise näinud. Kõige rohkem on raamatus juttu Põhja-Kaukaasiast ja Siberist.
Ma loodan küll, et saate toreda elamuse raamatust. Ma tahtsin selle kirjutada sellise hästi kergelt loetava. Kus võimalik lisasin nähtustele veidi laiemat tausta kogu Venemaa kohta. Veidi Venemaa meeleolu enne raamatu lugemist – natüürmorte viinast ja zakuskast.

Laupäev, detsember 20, 2008

Vene rubla on euro ja dollari suhtes odavenenud juba ligi viiendiku võrra

Vene keskpanga aeglane rubla devalveerimine tähendab nüüd juba seda, et osa valuutavahetusi müüb Moskvas juba eurot kallimalt kui 40 rubla. Sügisel oli euro veel 34 rutsi keskmiselt. Jämedalt võttes on euro rubla suhtes kallinenud juba 18 prossa! Kas see on enam eriti aeglane devalveerimine.
See Globeks Panga valuutavahetus on muidugi anomaalia. Nii suure kääridega harva keegi kaupleb. Enamuse valuutavahetuste müügikurss jääb siiski veidi alla 40 rubla. Swedbankis oli see täna näiteks 39,8 rutsi. Vene suurimas pangas Sberpankis oli see tiba madalam. Vene keskpanga ametlik kurss täna oli: euro eest saab 39,6 rutsi.
Dollari keskmised kursid kõiguvad ostu puhul 27,5 rubla ümber ja müügi puhul 28,5. Ametlik kurss on 27,7. Aga suvel oli veel 23 rutsi ümbes. Jämedalt võttes on dollar rubla suhtes kallinenud veelgi rohkem kui euro - ligi 20 prossa! Ja Vene majandusministeerium teatas see nädal, et uuel aastal tuleb dollari eest välja laduda 30-32 rutsi ehk siis võib suvega võrreldes kallineda ligi 40 prossa! Päris korralik devalveerimine tuleb kokku.
Hea on see, et ka kroon muutub rubla suhtes kõvemaks. Kui suvel sai 1 krooni eest 2,2 rubla, siis nüüd saab ühe krooni vastu juba 2,5 rubla.
Veel ühed huvitavad arvud. Merrill Lynchi Vene büroo avaldas, et naftabarreli hinna odavnemine ühe dollari võrra tähendab, et Venemaa 2009. aasta eelarve kaotab sellega 2,2 miljardit dollarit. Kui järgmise aasta keskmiseks hinnaks jääb 30 dollarit barreli eest, siis see tähendaks, et Vene riigieelarvel jääb saamata 3,5 triljonit rubla. Nüüd NB! Vene järgmise aasta riigieelarve on üldse ligi 9 trijonit rutsi. Mis omakorda tähendab, et kui naftahind jääb aasta kesmiseks 30 taala peale, siis Venemaa kogu olemasolev reservfond 3,7 triljonit rubla kulub eelarveaugu lappimiseks.

Värske Eesti kodaniku Tatjana juures Brjanskis

Käisime reedel koos Kristeri ja Antoniga ETV-st Brjanskis tegemas lugu värske Eesti kodaniku Tatjana Kivimäega. Kes pole kursis, lugegu siit. Tatjana on kõrgushüppaja, kes ise ütles, et tema eesmärgiks on võita Londoni OM-ilt 2012. aastal Eestile medal. Tema treenerist mees Mihhail on Eesti kodanik.
Veendusime, et Tatjana treenimistingimused on üsna spartalikud. Väga vana hall, kus jooskurajad on ära vajunud ja aukus. (vaata fotot allpool.) Seal võib üsna kergelt viga saada. Nagu ma aru sain, siis ongi neil motiivideks, miks Eestisse – 1) paremad treeningutingimused 2) paremad võimalused Eesti lipu all tiitlivõistlustele saada 3) võimalus vabalt mööda Euroopat võistlemas ja treenimas käia. Kuigi Tatjana on maailma tänavuses reitingus 14. kõrgushüppaja maailmas ja Venes kolmas, siis keegi eriti tema tegemiste ja saatuse vastu huvi ei tunne. Ja kuna pole kellelegi vaja, siis praktiliste inimestena otsustasid nad Tatjanale Eesti passi taodelda ja Eestisse kolida.
Aga Tatjanast ja tema mõtetest saab pikemalt lugeda teisipäevases Päewalehes ja sama päeva õhtul AK-s. Niipalju veel, et Mihhail Kivimägi on sünnijärgne Eesti kodanik. Jaanuaris 27-aastaseks saav Mihhail sündis Pihkvas, aga tema ema oli pärit Setumaalt. Mihhaili ema ja vanaema sünniküla Zatrubie asub Venemaa poolel, teiselpool Petserit, piirist seitse-kaheksa kilomeetrit. „Vanaema ja onu elasid Võru lähedal, käisin kuni üheksanda eluaastani iga suvi seal,“ rääkis Mihhail. „Põhimõtteliselt saan siiamaani aru, kui eesti keelt räägitakse. Tuleb vaid veidi meelde tuletada. Vanaema rääkis kogu aeg minuga eesti keeles.“ Kivimägi kaks onu elavad siiamaani Eestis. Nii et vähemalt Mihhail tuleb tagasi oma esinevanemate maale. Tatjanaga tutvus Mihhail Adleris Venemaa noortekoondise laagris, abiellusid nad neli aastat tagasi.
Sõitsime Brjanskisse ja tagasi rongiga. Kuus tundi. Läksime sinna neljapäeva õhtul Kišinjovi rongiga. Tohutu pikk, üle 20 vaguni, aga restoranivagunit polnud! Vagunid ise olid suht sellised ärakäiatud. Iga viie minuti tagant käisid vagunist läbi kõikvõimaliku kauba müüjad – pakuti alates šampapokaalidest, välgumihklitest, voodipesust kuni hiigelsuurte mänguloomadeni. Kõige jaburam kaup rongis müümiseks olid jalgpallid. No kellel kurat on vaja osta selliseid asju? Eriti jabur oli juba pimedas peatus miskis väikses linnas. Väljusime korraks ja saime kerge šoki – meile vaatas rongide vahelt vastu terve meri erineva kujuga ja suurusega plüüšist loomasid. Hea, et me olime enam-vähem kained, kuigi ikkagi nägi see kõik nii ebatõenäoline välja. Ja kõik karjuvad – „ostke ahv!“, „karu ei ole vaja?“. Üks jaburamaid asju, mida rongisõitudel näinud olen. Neid nodimüüjaid on ennegi nähtud, aga mitte kunagi korraga nii palju. Ausõna, vagunist oli isegi raske välja saada!
Karud jäid ostmata, aga kuna restot polnud ja nälg oli peal, siis ostsid muttidelt kana, kartulit ja hapukurke. Pirukaid polnud. Kõik see jama oli pandud kilekotti ja keeratud lihtsalt ajalehepaberi sisse. Kuna riistu polnud, siis sõimegi nagu põrsad vagunis kogu seda sodi kätega. Vot sulle kommandeerignut Venemaa moodi.

Brjanskis võtsime kesklinnas hotelli, kus ühetoaline tuba maksis kroonides 850 raha. Tahtsin kaardiga maksta, adminn pusis mis pusis ja ütles, et kahjuks ei lähe läbi. Siis vaatas mu tema jaoks arusaamatut Hansapanga kaarti ja küsis kuulsa küsimuses: „Aga kas teil on ikka arvel rublasid??“ Mille peale ma ohkasin ja ütlesin, et ei ole. „No vot,“ ütles tema võidukalt. Ma ei jaksanud temaga vaielda... Fotol on näha, milline armas tapeet ja telefon mul toas olid.
Läksime õhtul veel korraks kohalikku öökluppi. Fortuna oli vist selle nimi. Pilet maksis 150 rutsi. Korralik lihaturg oli. Põhiliselt plikad tantsisid ning mornide nägudega kutid (ilmselt siis nende omad, sest Vene provintsis see ei ole eriti prinjata, et tüdruk üksi välja läheb) seisid seina ääres. Erilisi seiklusi polnud.

Reedel siis mässasime Kivimägidega. Käisime nendega trennis ja nende kodus ühiselamus. Ega neil jah seal midagi kiita polnud.(fotol on nende maja, kus nad elavad.)
Brjanskist eriti aimu ei jõudnud saada. Suure Isamaasõja ajal tegid sakslased linna maatasa. Väga metsane Brjanski oblasti ise oli aga üks partisanivõitluse keskusi sõja ajal.
Kõik kohad olid Brjanskis täis Jedinaja Rossija plakateid. Et tuleviks saab olle vaid koos Jedinaja Rossiaja. Muude erakondade plakateid ei näinud. Märtsi algul on paljudes Venemaa regioonides kohalikud valimised.
Tagasi sõitsime Odessa rongiga. See oli superviisakas. Normaalne restovagun ja kupee oli väga hea. Kupee oli klassivõrra parem kui Tln-Msk rongis. Parem isegi kui SV Eesti rongis.
Panen siia mõned fotod Brjanski kesklinnast. Vabandan, et fotode kvaliteet on sitt. Asi selles, et mu enda fotokas läks katki (tegin Moskvas tänaval fotot ja keegi möödamineja müksas mulle vastu küünarnukki nii õnnetult, et fotokas lendas asfaldile ja ei võta nüüd enam pilti ette) ning pidin kasutama Antoni seebikat.


Brjanski kesklinna tänav. Vasakul paistab hotell Desna, milles ööbisime. Desna on jõgi, mille kaldal Tallinna-suurune Brjansk asub.

Nõukogude sümboolika leidmisega polnud Brjanskis probleemi, isegi kesklinnas.


Miilitsaputka kohe Brjanski peaväljaku, Lenini väljaku ääres. Omapärane oli putka sellepoolest, et kui tähelepanelikult vaadata, vaatamata sitale kvaliteedile, siis paistavad seal sees kaks kongi. Sinna võib näiteks inimesi kinni panna, kuni nende dokumente kontrollitakse. Ja kogu möödakõndiva rahva vaadata.

Kui Krister ja Anton hakkasid Lenini kuju ees veidi linnavaadet filmima, ilmusid kohe kohale kaks miilitsat, kes uurisid dokumente. Nad ei saanud tükk aega aru, mida eesti ajakirjanikud tahavad brjanskist. Lõpuks hakkasid nad teravat huvi tundma, et mis oli kirjutatud valgele paberile, mida Krister hoidis Antoni kaamera ees. Neile ilmselt koitis, et nad võtavad üles mingit poliitilist sõnumit. Tegelikult oli paber muidugi tühi, Anton sättis lihtsalt teravust paika. Muide, see parempoolne miilits oli naine. See selgus mulle hiljem.

Kolmapäev, detsember 17, 2008

Ukrainlaste anekdoot eestlastest

Ukrainlaste turismisaidilt www.news.turne.com.ua leidsin rubriigi Päeva anekdoot ja seal olime päevakangelased meie!
Два гражданина Эстонии на пляже. Один другому:
– Виттасс, схоти са фотичккой, совсем ф горррлле перресоххло.
Витас ходил 3 часа, возвращается:
– Эррик! Фоттыыы не былло, купил печченья.

Veidi pildikesi Moskvast

Moskvas on hunnikute viisi kinnisvaraarendajaid, kes alustasid oma projektidega alles tänavu suvel ning saavad oma uued hooned valmis alles uuel aastal ehk kriisi kõrghetkel. Raskeks läheb neil, kuigi kurat teab - Moskvas on ikkagi nii metsikult raha, et ehk leiavad üürilisi. Kasumid tulevad lihtsalt väiksemad. Või nagu ütles mulle kuu aega tagasi Igor Jürgens - DAMi thinktanki INSOR juht, kes enne töötas ühe investeerimispanga juhatuses - et enne kriisi nad pangas panid automaatselt kõrvale kõik projektid, mis lubasid alla 50 prossa tootlust, aga nüüd võetakse ka need projektid ette.

Kauplejaid tekib Moskva tänavatele ilmselt varsti juurde...Pange tähele euro kurssi juba. Suvel oli veel 34 rutsi kandis.

Selline on tavaline publik, keda näeb Kolme Vaksali väljakul Komsomolskajal. Sealt läheb ka rong Tallinnasse. Minu arust üks hullemaid kohti Moskvas.

Läheb ralliks! Vene miilitsate mallimudel. Sellise masinaga on ju lausa lust Lexuseid, Porschesid ja Maybache taga ajada. Tõstab kohe miilitsate eneseutunnet. Kujutage ette, et selliste autodega võitsid kunagi Aarne Timusk, Vello Õunpuu, Ilmar Raissar jt sotsmaade rallisid. Järelikult pole sitt auto tegijate kätes.



Veidi arhitektuurinäiteid Moskva kesklinnast. Siit leiab ikka igale maitsele ja igast ajastust maju.

Veidi ajastukohast kunsti ka.

Teisipäev, detsember 16, 2008

Moskva olümpiaujulas

Eile käisin ujumas, Olimpiskajas. See on veealade keskus, mis ehitati 1980. aasta olümpiamängudes. Ujusin eile samas basseinis, kus Ivar Stukolkin võitis siis olümpiakulla 4x200 m vabaujumises. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas ma basseini pääsesin.
Selge, et seal on rahvamassid hoopis teised, mis Tabasalu ujulas ning seetõttu on korraldus veidi teine.

Kõigepealt pead andma üleriided garderoobi ja saad numbri. Siis lähed ujula registratuuri, annad oma ujulakaardi (kaart ise näeb välja selline nagu fotol) ära ning saad selle vastu žetooni. Üksiti annad ära ka kõik oma väärtasjad (telefoni, rahakoti, võtmed, garderoobinr), mis pannakse laekasse ning saad vastu laeka võtme. Siis lähed üles riietehoidu. Seal annad žetooni ära ning saad vastu riietekapi numbri. Riided paned ära ning siis lähed annad võtme valvuritädi kätte.
„Jäta see number – 1008 – meelde, pärast kui tuled, siis ütled numbri ja ma annan selle sulle tagasi,“ õpetab tädi.
„Aga see asjade laeka võti?“ küsin nõutult, sest üks võti jääb veel kätte. Ega ma seda saa siis ujumise ajal rusikas hoida.
„Seda ma ei tea kuhu sa paned. See on sinu asi,“ ütleb mutt lahkelt.
Küsin siis riidekapi võtme tagasi ja panen laeka võtme tossude sisse. Suur kasu küll, samahästi oleks võinud rahakoti tossude sisse panna ju.
Aga ujuda oli tore. Ujula oli täitsa OK.

Enne aastavehtust pakutakse Moskvas kuuski Taanist.

Kui sa näed Moskvas silti, et autot ei tohi kuhugi panna, pargi kindlasti just selle sildi alla. Nii on siin moes.

Esmaspäev, detsember 15, 2008

„Tehke filme Tšetšeenia sõjast, aga ärge solvake islamiusulisi!“

Riputan siia üles veel jutuajamisi Inguššiast. Nazrani muftiaadis sain jutule Inguššia mufti (nagu meil peapiiskop) asetäitja Ibragim Albakoviga (fotol). Noor mees, alla 35-aastane, õppis kümme aastat Kairos islamiusuliste suurimas ja vanimas ülikoolid. Mufti asetäitjana töötab neljandat aastat. (Lühendatult ilmus temast lugu viimases EPLi Laupäevas.)
Albakovi jutt konspekteeritult:
„Vahhabismi idee tekkis 12. sajandil, aga toetajaid oli väga vähe ning realiseerida seda ideed ei õnnestunud. 18. sajandil tegutses praeguse Saudi-Araabi alal Mohammed ibn-abd-al-Vahad, kes hakkas seda ideed realiseerima. Tema järgi sai liikumine nime. Milles nende äärmused? Tõlgendavad koraani ja Muhammedi õpetust veidi teistmoodi, omamoodi, mõnesid osasid nendest. Kuid see ei tähenda, et neid inimesi peab tingimata röövima ja tapma. See on nende arvamus. Kui ma ei jaga nende arvamust, siis see om minu arvamus kõigest. Neil on õigus omada oma arvamust. Kokkuvõttes on kõik üks ja seesama islam. Nüüd on ilmunud, et on traditsiooniline islam ja eksteermne islam, seda pole olnud. Islam on islam. Võib olla kellelgi on veel mingid muud huvid, nt materiaalsed, et see on tema puudus, mitte islami puudus või probleem.“
„Näitekst täna vaatsin filmi Pervõi kanalit, mis näitas filmi Tšetšeenia sõjast, mis solvab islamiusulisi. Kuidas vene sõdurid tapsid bojevikke ning seejuures ütlevad sõnu, mis solvavad väga islamiusulisi. Üks bojevik püüti kinni, vene sõdurid tassivad teda ja räägivad talle – sina õnnetu muhameedlane, kohe me teeme sulle šarjaadikohut. Kui islamiusuline kuuleb selliseid sõnu, siis see on solvav. Tehke filme tšetšeenia sõjast, aga ärge solvake islamiusulisi! Solvake seda bojevikki, aga mitte usku ja kõiki islamisuslisi. Ja sellised asju näidatakse palju. Ja sellepärast kui noored vaatavad sellised filme, see ärritab neid ja on selliseid, kes tahavad selle eest kätte maksta. Tuleb filmitegijaid küsida, miks nad teevad nii, aga ma arvan et nad teavad väga hästi, et see solvab.“
„Praegu nimetatakse kõiki islamiusulisi, kes pole rahul sellega, mis toimub, vahhabistideks. Selletõttu on väga paljusid inimesi meil Inguššias tapetud, aga paljud tema vennad või pojad võtavad selle peale relva ja hakkavad kätte maksma. Ja neid nimetatakse ka kohe vahhabistideks, islami terroristideks, aga keegi ei räägi sellest, miks ta võttis relva, kes viis ta selleni, sest enne ta töötas rahulikult kuskil ehitusel. Keegi ei räägi, aga nimetatakse ekstremistideks, terroristideks. Suurem osa on metsas-mägedes noored, kelle isa-poeg-sugulane on tapetud või teadmata kadunud.“ (Fotol on Inguššia suurima linna Nazrani peamošee.)
Küsisin - Miks islami kogukond Venemaal ei protesteeri sellekõige vastu – et filmidega solvatakse islamiusulisi, et Inguššias toimub sisuliselt sõda islamiusuliste vastu?
„On inimesi, kes kardavad oma koha pärast. Põhja-Kaukaasias ei saa probleeme lahendada jõuga. Ei tohi seda teha. Noori inimesi sunniti minema mägedesse ja pärast nimetatakse neid ekstremistideks-vahhabistideks. See, et keegi kirjutab internetis, et tahab luua Põhja-Kaukaasias emiraati - aga keegi ei tea, kes seda tegelikult kirjutab. Päriselt ei tea keegi neid inimesi. Võib olla see on provokatsioon. Surmanuhtlus on ju venemaal keelatud, aga meil inimesi tapet-kaovad ilma mingi karituseta. Justkui Kaukaasias pole surmanuhtlust keelatud. Põhja-Kaukaasia jaoks kehtivad teised seadused Venemaal? Üldiselt Venemaal suhtumine kaukaaslastesse – see on isegi talutav, aga see et avalikult solvatakse islamiusulisi ja inimesed kaovad ilma kohtuta, see on talumatu.“

Jaak Kilmi produtseeritud filmi kiidetakse + Mirjami blogist Irkutskis

Kuna jutt läks juba Eesti filmiprodutsentide saavutustele Venemaal (vaata eilset sissekannet Riho Västriku loodusfilmi preemiast), siis tahaks tähelepanu juhtida veel ühele - Jaak Kilmile. Eelmise nädala Novaja Gazetas (Anna Politkovskaja leht) ilmus pikk ja kiitev lugu tema produtseeritud Anna Polunina dokfilmist „Revolutsioon, mida polnud“, mis räägib natsbollidest ja opositsioonilisest liikumisest Teine Venemaa. Aga lugege ise siit. Ütlen vaid niipalju, et seesama Västriku loos juba viidatud kuulus Vitali Manski kiidab samuti Kilmi produtseeritud filmi.
Ja veel üks äge asi! Avastasin väge toreda Eesti tüdruku blogi.... Irkutskist!! Peab seda Mirjam, kes töötas varem Eesti ajakirjanikuna, aga läks siis sinna Baikali äärde vabatahtlikuks tööle ühte keskkonnaorganisatsiooni. Väga originaalne lugemine.

Pühapäev, detsember 14, 2008

OMON trampis Medvedevi lubadustel

Ma nägin eelmisel kevadel, kuidas miilitsa eriüksus OMON ajas Moskvas laiali opositsiooni „Mittenõustujate marsse“. See oli vägivaldne, aga põhimõtteliselt ma sain aru, miks OMON jõudu kasutas. Siis võis tõepoolest väita, et paljud inimesed eirasid miilitsa nõuet mitte marssida mööda tänavat ning kõik, kes üritasid läbi OMONi aheliku murda, viidi üsna jõhkralt kongiautosse.
Aga see, mida ma täna nägin, kui opositsioon üritas taas Moskva kesklinnas miitingut korraldada, oli hullem kui aasta tagasi.
Miilits ja OMON sulgesid Triumfalnaja väljaku, kus opositsioon plaanis koguneda. Ümber väljaku seisis üsna palju inimesi. Enamus ilmselt uudishimulikud ja ajakirjanikud. Seisti rahulikult ja oodati, sest lihtsalt seismist väljaku ääres pole Venemaal veel ära keelatud.
Korraga jooksid selle koha juurde, kus ma seisin, kaks erariietes tursket meest ja mitu OMONi võitlejad, üks erariietes mees hüüdis: „See!“, näitas näpuga ühe mehe peale ning OMON kargas talle kallale, väänas käed selja taha ning viis kiiresti ära. Veidi aja pärast kordus sama ststeen veidi eemal. Ja nii viidi ära palju täiesti rahulikult seisnud inimesi. Mõned neist jah skandeerisid: „Häbi, häbi!“. Aga keegi neist ei teinud äraviimist midagi vägivaldset või keelatut. (Fotol on üks grupp neid erariietes seltsimehi, kes aktiivselt korraldasid inimesete "äravedu". Iseäranis aktiivne oli just see tüüp, kes mulle kaamerasse jõllitab. Neil kõigil jooksid peened raadiosaatjad kõrva.)
Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi kevadine lubadus „Vabadus on parem kui mittevabadus“ oli tühi mull. Vene opositsioon suutis seda eile OMONi abiga suurepäraselt tõestada. Kas Putin on lõplikult Medvedevi paika pannud?
Siin väike stiilinäide, kuidas OMON inimesi furgoonautode kongidesse viis. Konkreetselt nende inimeste kohta ma ei tea, kuidas nad käitusid ja miks OMON just nemad kinni võttis.


miiting 14.12.08 from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Veel üks näide. Seekord avaldas kinni peetud mees tublisti vastupanu.


Untitled from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ja veel üks video. Siin on alguses peategelaseks üks noor naine, kes silmnähtavalt nutab, aga ei midagi, sunnitakse kongi minema. Edasi on näha, kuidas kinnipeetutest osa ilmselt hakkavad vastu sellele, et väike kong on tihedalt inimesi täistopitud ning miilitsad ei suuda kuidagi kongi ust kinni suruda.


Mittenõustujate marss from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Muideks - Venemaal oli täna kuhjaga meeleavaldusi, kus peeti kuhjaga inimesi kinni. Moskvas, Vladivostokis ja Piiteris.

Videolõike miitingust Moskvas

Panen siia järjest videosid tänasest opositsiooni mitiingust Moskvast, õigemini miitingust mis OMONi kaasabil ära jäi. Siin on lõik vahistatutest, kes suutsid kuidagi kongiauto katuseluugist välja tungida.

OMON viis minema kümneid meeleavaldajaid, ka kindraleid

Moskva miilitsa eriüksus OMON arreteeris täna kümneid inimesi, kes kogunesid Garri Kasparovi liikumise kavandatud miitingule. Kell 14 päeval pidi Moskva kesklinna Triumfalnaja väljakul algama opositsiooni rahumeelne miiting seeriast „Mittenõustujate marss“. Nagu varemgi, segas miilits ja OMON selle läbiviimist. OMON ja miilits piirasid Triumfalnaja väljaku lihtsalt ümber ning ei lasknud inimestel väljakule koguneda.
Veidi pärast kella 14 hakkasid OMONi võitlejad rahvahulgas rahumeelselt loosungeid karjunud inimesi jõuga ära viima. Kes vastu puiklesid, neilt võeti lihtsalt kätest ja jalgadest kinni ning viidi jõuga minema. Väljaku keskel seisid kongidega suured veoautod, mis üksteise järel ära sõitsid, kui kongid inimesi täis said.
Mina nägin vähemalt nelja kongiga veoauto ära sõitmist, ühte kongi mahub umbes kümme inimest. Ühest kongist suutsid kinnipeetud katuseluugi kaudu välja tungida veoki katusele, kust OMON nad toore peksuga alla lõi.
Osa neist, kes ära viidi, seisid rahvahulgas absoluutselt rahulikult, kuid OMONi tööd juhtinud erariietes eriteenistuste töötajad pidasid neid ilmselt miitingu organiseerijate hulka kuulujateks. Nendele joosti lihtsalt ligi ja ilma midagi selgitama võeti jõuga kinni ning viidi kiiresti minema.
Kella 15 oli miitingu katse lõppenud ning inimesed hakkasid laiali minema.
Samal ajal toimus kõrval Puškini väljakul teine miiting, mille korraldas Nõukogude armee ohvitseride liit. Ka selle ajas OMON Ehho Moskvõ teatel jõuga laiali. OMON arreteeris vähemalt 50 miitingulist, teiste seas Nõukogude ohvitseride liidu juhi kindral Aleksei Fomini. Ära viidi ka üks admiral.

Tubli, Riho!

Produtsent Riho Västriku loodusfilm Siberist „Muskusveise tagasitulek“ võitis Moskvas Venemaa olulisima dokumentaalfilmide preemia. „See on kõige prestiižem auhind, mida mittemängufilmide alal on Venemaal võimalik võita,“ ütles Västrik Päevalehele. „Loorberilehe“-nimeline auhind anti Västrikule ja tema filmimeeskonnale üle reedel Moskvas toimunud auhinnatseremoonial. Preemia on sama mis mängufilmide Nika-preemia Venemaal. (Fotol on Riho keskel, temast paremal on filmi autor Vassili Sarana ja vasakul Vassili abiline Valeri Fidirkin.)
Taimõri poolsaarel elavatest muskusveistest jutustav film, mille Västrik tegi koostöös kohalike filmitegijatega, võitis peapreemia parima populaarteadusliku filmi kategoorias. Varem pole ühegi Eesti produtsendi või režisööri film sellist tunnustust Venemaal saavutanud. Kandideerida said ainult dokumentaalfilmid, mis on tehtud Venemaal.
„Muskusveise tagasitulek“ on võitnud üle maailma mitmeid preemiaid, aga Västrik pidas „Loorberilehte“ seni kõige suuremaks tunnustuseks filmile, arvestades Venemaa dokumentaalfilmide taset ning kui palju selliseid filme seal tehakse. Preemia väärtust näitab ka veel see, et selle väljaandmist juhib Nõukogude Liidu ja Venemaa üks kõige tuntumaid dokumentaliste Vitali Manski.

1970-ndatel asustati Põhja-Jäämeres asuvale Taimõri poolsaarele 30 Kanadast ja Alaskalt toodud muskusveist (fotol). Nende jälgimiseks loodud vaatlusjaam suleti rahapuudusel koos Nõukogude Liidu lagunemisega. Filmi idee oli uurida, mis on muskusveistest saanud, sest teadlastel polnud neist enam mingeid andmeid.
Västriku sõnul on muskusveiste arvukus tänaseks hinnanguliselt 4000-5000. „Nüüd on väga palju nende käitumisest meie poolt dokumenteeritud,“ lausus Västrik.
Filmi finaal näitab isaste muskusveiste duelli, mis kujutavad endast tõeliselt erakordseid ja võimsaid kaadreid.
Filmi võtsid põhiosas 2006. ja 2007. aastal aprillist kuni septembrini üles Vassili Sarana, kes on filmi autor, ning tema abiline Valeri Fidirkin. Filmimise tingimustest annab aimu see, et Sarana sõnul sulas seal lumi alles juuli alguses ning uuesti võis lumi maha sadada juba juuli lõpus. Suvel oli keskmiselt sooja viis kuni seitse kraadi, üle kümne kraadi ei tõusnud temperatuur kordagi.
„Isegi seda filmi vaadates on põhiline tunne, et sul hakkab külm,“ ütles produtsent Riho Västrik, kes ise viibis Taimõril viimati 2005. aastal, kui tulevase filmi jaoks tehti nö luurevõtteid.
Lähima asustatud punktini filmitegijate peatuskohast oli 500 kilomeetrit. Tervenisti ülevalpool põhjapolaarjoont asuv Taimõri poolsaar on umbes poole Euroopa suurune, aga seal elab umbes 150 000 inimest. Neist 100 000 Norilskis ning selle ümbruses. Veel 38 000 inimest elab sadamalinnas Dudinkas ning umbes 13 000 inimest elab siis mujal poolsaarel.
Västriku sõnul oli preemiafilmi eelarve kaks miljonit Eesti krooni. „Tegelikult peaks sellise filmi minimaalne eelarve olema neli miljonit krooni, meil õnnestus see poole odavamalt ära teha jubeda organiseerimise ja nikerdamise hinnaga,“ rääkis Västrik.
Tegemist oli Eesti filmifirma Vesilind ja venelaste Taimõr RosGeo koostööfilmiga.
Västrik ütles, et ka tema järgmine film tuleb Venemaast ning see räägib maailma suuruselt teise jõe Leena deltast.

„Aga selle eest me tõusime põlvist püsti!“

Eile kuulsin lahedat lugu, mis minu arust iseloomustab hästi teatud osa venemaalaste arvamust Putinist ja võimust üldse. Lugu juhtus tuntud ajakirjaniku Julia Latõninaga ja sedarääkis mulle üks tema tuttav.
Sõitnud Julia mööda Moskva laiu prospekte. Korraga pandud kogu tee kinni selleks, et presidendi korteež saaks mööda sõita. Nagu tavaliselt Moskvas, siis pandi tee üsna kauaks kinni. Julia auto oli sattunud kõige esimeseks tropi taha. Igavusest ja tülpimusest oli ta autost välja tulnud ning hakanud GAI-šnikuga suhtlema. Rääkinud talle stiilis, et vähe oli ühest presidendist, nüüd veel Medvedev pandi pukki, kahekesi muudkui sõidavad Putiniga mööda Moskvat ringi ning tänavaid pannakse pikaks ajaks ringi.
Mendi vastus oli sellise jutu peale vapustav: „Aga selle eest me tõusime põlvist püsti!“ (Зато мы встали с колен) Meie on muidugi Venemaa. Kas see tähendab, et võim võib inimestega teha Venemaal kõike, aga see-eest meid austatakse mujal maailmas? Aga, kes austab teid, kui te iseennast ei austa, kui rahvas lubab endaga teha, mida tahab, kulla ment. Aga ok, tuleb austada selle mendi arvamust. (Foto siin kõrval on tehtud mentidest hiljuti Tšeljabinskis.)

Laupäev, detsember 13, 2008

Deja vu Vene demokraatide uue liikumise asutamisel - ringiga tagasi tee alguses

Käisin täna Moskva eeslinnas Himkis Vene uue demokraatliku liikumise Solidaarsus asutamisel. Üks tuttav kirjeldas minu arust tabavalt - deja vu 1980-ndate lõpuga, kui loodi esimesi demokraatlikke liikumisi endises Nõukogude Liidus. Samasugune kaootiline innukus, kulunud toolid ja mööbel, ebamäärastes riietes keskealised inimesed, sekka mõned noored teistmoodi riietes. Kõik nagu hakkaks 20 aastat hiljem otsast peale. Ainult, et kui siis peeti selliseid üritusi ütleme et hiigelsuures Olimpiiski keskuses ja inimesed ei mahtunud saali ära, siis nüüd kogunevad demokraadid äärlinna kulunud hotelli Olimpijets, milles väiksesse, umbes paarsada inimest mahutavasse saali nad lahedasti ära mahuvad. Kõik vana kaader, juba 90-ndatel läbiproovitud demokraadid. Kokkuvõttes oli kõik see üks paras segasummasuvila.
Kurb muidugi, aga selline on tänapäeva Venemaa reaalsus. Esialgu pole neile turgu. Arutasin Mihhail Kasjanovi ühe nõuniku Jelenaga, et demokraatidel ei tasu tegelikult praegu tõmmelda. Tuleb lihtsalt oodata praegu, mis majandusega juhtub ning vaadata, kuidas rahvas hakkab sellele reageerima. Tuleb rahulikult oodata, ja organisatsiooni igaks juhuks üles ehitada.

Solidaarsuse juhid on Kasparov, Nemtsov (fotol vasakult kolmas) ja Milov (vasakult esimene). Nad küll reklaamisid seda tohutu ja esmakordse demokraatlike jõudude ühinemisena, aga tegelikult on asjad sellest kaugel. Pole neil kambas Kasjanovit (tema nõunik tuli niisama vaatama), pole neil kambas Jablokot. Osa endisest SPSist tegi üldse oma, Kremli rahadega partei. Ning alguses kõvasti samuti Solidaarsust loonud SPSi eelmine juht Nikita Belõhh tõmbas üldse uttu ja võttis vastu Kremlilt Kirovi oblasti kuberneri koha. Belõhhi kohta kasutasid kõik kongressil sõna Juudas.

Hoolimata sellest, et ausalt öeldes on tegemist kahjutu kambaga, millel pole rahva seas absull toetust, oli kummaline, et Kremli agarad noorteorganisatsioonid kottisid neid jälle täiega. Reedel tõid nad mingi veoautoga hotelli ette koorma lambaid, kellest osa olid veristatud ja puruks löödud jalgadega ning viskasid need hotelli ette. Lammastele olid seotud lindid ümber keha tekstiga „Kongressi osaleja“. (Ausalt öeldes pole ma sellist jälkust isegi Venemaal kohanud, kui jätta kõrvale, et võimule mittemeeldivaid inimesi vahest lihtsalt maha lüüakse. Aga – ükskord need noored ju sidusid ka Eesti konsulaadi ette kitse aia külge, kus see siis tunde piinles.)

Täna korraldas Rossija Molodaja (osales ka Eesti saatkonna eest sigatsemisel 2007 kevadel) „show“ asutamise ajal, kui hotelli ette toodi orkester, mis mängis leinamuusikat, kolm kutti olid ahvimaskidega (kasparov, nemtsov ja milov) ning ülejäänud skandeerisid „Ärge kõigutage paati“ (ehk siis Venemaad) ja loopisid kolmikule banaane. Banaaniplödi oli pärast kogu hotelliesine täis.
Aga kongressist ka.
Asutati Solidaarsus ilma mingi põhikirjata, see pidi valmis saama kevadel. Veidi imelik ju su tundub, aga kui nende jaoks pole see probleem.... Uue liikumise hümn on Kino „Zhdjom peremen“ (Ootame muutusi)
Alguses esines Kasparov. „Petlik on loota, et võim ise muutub liberaalsemaks. Ka Frankensteinil oli inimlik nägu. Eesmärk praeguse võimu demontaaž, aga ilma vägivallata. Vägivalla limiit on Venes täis.“ 300 päeva vabaduseni – oli tema loosung. Ehk siis ta arvas, et 300 p pärast on Putini võimuga jokk...
Ilja Jašin (Jabloko noorteliikumise juht, ei allu vanale-Jablokole): kui meil nüüd ei õnnestu luua demokraatide ühisrinnet, siis see on kohtuotsus meile kõigile. (juba pole seda õnnestunud minu arust-J.P.)
Lõpetas kõned Nemtsov. „Kui riigil lõppeb raha, siis ütleb rahvas üles sõnatu diili Putiniga (parem elatustase vabaduste asemel) ning hakkab oma vabadusi-õigusi tagasi nõudma.“ Millegipärast arvas ka, et see aeg saabub just 300 päeva pärast... „Valitsus ei kaitse rublat, vaid tegelikult Rubljovkat.“
Kõne lõpus vastas Nemtsov ise küsimusele, et miks nad seda kõike teevad. Nimelt olla talt tütar sedasama hiljuti küsinud. (Loodan, et vaatamata halvale pildi- ja helikvaliteedile saab aru.)



Ühesõnaga võtsid nad siis vastu oma programmi, mis on 100 lk paks ning valisid 13-liikmelise koordinatsiooninõukogu, mis hakkab liikumist juhtima. Ühte kindlat juhti ei tule. Tahaks näha seda kollektiivset poliitilise org juhtimist, eriti kui sinna kampa kuulub maailma suurim individualist Kasparov. Hea, et vähemalt natsbolle ja Limonovit ei kutsutud demokraatlikusse liikumisse. Kuigi – asutamisel läks juba vaidluseks, kas tohib teha koostööd vasakpoolsete ja natsionalistidega. Kuidas need Krõlovi loomavalmid olidki...
Muideks, üritasin paaril teadjalt inimeselt uurida, et mis nad arvavad, kus tuleb ikkagi Kasparovi raha selliste liikumiste jaoks. Küsisin neilt eraldi ja kõik vastasid veendunult, et Berezovskilt...

Jevgeni Jassin: enamus Vene eliidist on Putini-vastased, aga nad kardavad

Käisin täna Moskva lähedal Himkis uue demokraatliku liikumise Solidaarsus asutamisel Kasparovi-Nemtsovi-Milovi juhitud üritus. Rääkisin seal Venemaa praegu ühe enim tsiteeritud majandusteadlase Jevgeni Jassiniga (fotol). 74-aastast, aga väga terava mõtlemisega Jassinit armastavad väga ka välislehed tsiteerida. Ta oli Venemaa majandusminister 1994-1997. Üks pikemaajalisi majandusministreid karmidel 90-ndatel Venemaal.

Kas majanduskriis pakub võimaluse selleks, et Venemaa ühiskonnas võiks tekkida rohkem vabadusi? Või läheb hoopis vastupidi ja kruvid keeratakse veelgi koomale?
Praegu pole veel teada, millise ulatuse see kriis võtab. Seetõttu võivad potentsiaalselt tulla majanduses positiivsed ja liberaalsed muutused kui ka hävitavad. Järelikult võivad ka poliitilised tagajärjed olla mõlemas suunas. Mina näen, et esialgu tuleb suhteliselt terav vastaseis nendes küsimustes. Aga ma arvan, et demokraatia arendamine on Venemaa jaoks kõige parem väljapääs tekkinud olukorrast. Ükskõik milline muu variant viib riigi degradeerumisele, nii poliitilise eliidi, intellegientsi kui ka äriliidi jaoks. Sellest pole veel aru saadud. Ma väga loodan, et praeguse kriisi ajal saadakse aru, et muud varianti pole. Kui see nii läheb, siis hakkavad demokraatlikud jõud saama rohkem toetust avalikkuse poolt, aga valitsevad jõud hakkavad omakorda toetust kaotama. Seni võim lihtsalt ostis rahva ära ning 1990-ndate probleemidest ära hirmutatud rahvas arvas, et kõik see, et läks paremaks, oli Putini teene. Nüüd on oluline, et kui kiiresti hakkab rahvas sellest aru saama. Venemaa on ikkagi tänapäeval eelkõige linnainimeste riik, kuigi alles teist põlve. See tähendab, et Venemaa hakkab järjest rohkem avanema tänapäeva kultuurile. Ma loodan just sellele. Aga ma ei arva, et see toimub kiiresti.

Kui kaua võib aega võtta, et kriisi tingimustes hakkab rahvas mõtlema, et võib olla peaks riik teistmoodi edasi arenema?
Autoritaarsete režiimide puhul on väga raske ennustada, kui kiiresti ühed või teised sündmused võivad areneda. Kui aeg on küps, siis see võib põhimõtteliselt lõhkeda ühe momendiga. Aga millisel hetkel, seda ei tea keegi. Tavaliselt on see selline doominoefektiga sündmuste jada, millest saab alguse laviin. Kasvõi see juhtub Dobrohotoviga võib olla selleks päästikuks, keegi ei tea seda ette. (Ajakirjanik Roman Dobrohotov segas reedel Venemaa konstitutsioonipäeva aktusel president Dmitri Medvedevi kõnele vahele, hüüdes, et ta valetab, mille peale ta viidi miilitsasse. Samal õhtul lasti ta lahti töökohast raadiojaamast Govorit Moskva-J.P.)

Kui kaua peab vastu Venemaa tegeliku juhi, peaminister Vladimir Putini kõrge toetus rahva seas? Kuidas kriis mõjutab Putinit?
Kindlasti mõjutab, aga millal see juhtub, seda ma ei oska öelda. Vaadake, vene inimesed elasid 20. sajandi üle väga keeruliselt, väga raskete tagajärgedega. Eestlastel oleks ka vaja sellest aru saada. Kusjuures, kui eestlastel oli keegi välissüüdlane, siis venelastel seda ei olnud. Vene inimesed tahavad stabiilsust, rahulikkust. Ja Putinis nad näevad siiani selle stabiilsuse tagatist. Putin on stabiilsuse jaoks väga palju ära teinud, kuigi ühel hetkel hakkas see kõik teises suunas kalduma.

Midagi ju peab muutuma rahva arusaamistes selle kriisi ajal?
Jah, inimesed hakkavad siiski illusioonidest vabanema. Fond „Liberaalne missioon“, mida ma juhin, rahastas uuringut (seda juhtis Nikolai Afanasjev tuntud PR- ja konsultatsioonifirmast Niccolo M) Venemaa eliidi kohta. See uuring näitas väga huvitavat asja. On kaks elanikkonna eliidigruppi, kes toetavad Putinit – need on ametnikud (tšinovnikud) ja õiguskaitseorganid. Kõik ülejäänud eliidigrupid, need olid kaks-kolmandikku vastanutest, olid Putini vastased. Kõige teravamalt oli tema vastased sõjaväelased, kuigi nad esindavad üsna konservatiivseid vaateid. Nö eliidi edasiviivad jõud, kes ei tegele oma võimust kinnihoidmisega, on ka kõik Putini-vastased. Küsitlus viidi läbi 2007. aastal, aga seda pole veel tervenisti avaldatud.

Mida te arvata majandusteadlase Jevgeni Gontmahheri palju tähelepanu pälvinud ennustusest, et kui kriis süveneb, siis nn üheettevõttelinnades võivad Venemaal korduda sündmused sarnased 1962. aastal Novotšerkasskis juhtunule ehk siis et rahvas hakkab sisuliselt mässama? (Seal hakkasid töölised elatustaseme languse vastu protestima, mille peale sõjavägi ründas neid ja tappis üle saja inimese – J.P.)
Ma ütleks nii, et ma ei usu, aga see võib juhtuda.

Mis on Putini jaoks praeguses kriisis kõige olulisemad probleemid, mida ta peab lahendama?
Tema jaoks on praegu olulised kolm küsimust. Esiteks, et Vene suurte ettevõtete aktivid võivad sattuda välismaiste omanike kätta. (Seetõttu, et Vene suurfirmadel on kaelas aktsiate tagatisel suured välislaenud, millest paljude tasumise aeg saabub selle aasta lõpus ja järgmisel aastal-J.P.). Putini jaoks on see väga oluline küsimus, kuigi iseenesest see Venemaa jaoks erilist ohtu ei kujutaks. Teiseks see, et pangandussüsteem sisuliselt ei toimi, kuna ei ole usaldust, mis väljendub selles, et raha kontsentreerub Venemaal sularahas. Kolmandaks see, et kuna ei anta laenusid, siis ettevõtted seiskuvad, inimesed ei tööta, pole sissetulekuid.

Kas need tööta jäävad inimesed võivad tänavale tulla?
Mina sellele ei loodaks. Isegi 1990-ndatel leidsid inimesed väljapääsu oma olukorrale ning mingeid üleriigilisi miitinguid polnud. Polnud suuri proteste.

Kas te usute, et täna loodud Solidaarsusel on mingi võimalus läbi lüüa?
Venemaa jaoks on ainus mõistlik arenguvariant demokraatia. See on ainuke jõud, mis ei ole seotud Kremliga ning võib ühendada tõeliselt demokraatlikud jõud.

Aga neil pole ju rahva seas mingit toetust?
Praegu ei ole mitte mingisugust.

Loodate, et toetust tekib?
Tuleb. Ma ju rääkisin sellest eliidiuuringust. Eliidi poolt on neile kaasatundmine kindlustatud. Aga nad kardavad. See on loomulik. Aga kui eliit hakkab neile kaasa mõtlema, kuidagigi toetama, siis see tasapisi kandub üle ka teistele.

Kas selleks oleks vaja, et eliit ei kardaks enam Kremli?
Jah! Aga nad ei karda Kremli, vaid nad kardavad prokuratuuri, nad kardavad miilitsat, nad kardavad eriteenistusi. See on loomulik, sest praegu on võim konsentreerunud sinna ning võim väga aktiivselt kasutab neid instrumente.

Reede, detsember 12, 2008

Moskvas avati näitus – Solženitsõn ja Eesti

Moskvas oli täna taas Eestiga seotud armas sündmus. Tagankal raamatukogus „Vene välismaa“ (Русское Зарубежье) avati näitus „Gulagi arhipelaag: Eesti saar", mis on pühendatud kuulsa kirjanik Aleksandr Solženitsõni 90. sünniaastapäevale. Kirjutas ta ju oma kuulsa raamatu „Gulagi arhipelaag" Eestis, Tartumaal Vasula külas Kopli-Märdi talus perekond Suside juures.
Stalinlike repressioonide ajal kohtus Solženitsõn eestlase Arnold Susiga, kelle juurde ta pärast seda, kui tal Moskvas elada ei lubatud, sõitiski. Hiljem peitsid Susid Gulagi arhipelaagi käsikirja, kuni see välismaale toimetati. „Gulagi arhipelaag" ilmus endises Nõukogude Liidus esimesena just eesti keeles, 1989. aastal ajakirjas Looming.
Perekond Susidele oli näitusel pühendatud eraldi stend ning seal oli ka foto sellest kuulsast vutlarist, kus kuulsat käsikirja hoiti.


Kohal olid Arnold Susi tütar Heli, kes kuulsat kirjanikku isikikult tundis. Solženitsõni lesk Natalja ning nende üks poegadest.
Heli Susi andis ka intervjuu ETV Kristerile, mida peaks AK-s nägema homme. Väike jupike sellest. Eelreklaamiks :)



Lõiguke pressiteatest: „Näitus põhineb ajakirja Võšgorod samanimelises püsirubriigis ilmunud materjalidel, mis on pühendatud nende kultuuriinimeste saatusele ja loomingulisele panusele, kes on olnud represseeritud. Väljapanekus on esindatud ka Nobeli preemia laureaadist kirjaniku eesti keelde tõlgitud teosed ja mälestusesemed.“
Mis puutub Stalini repressioone ja tema isiku ümber Venemaal toimuvat, kõike seda tema ülistamist jne, siis soovitan lugeda Memoriaali juhi Arseni Roginski hiljutist esinemist Stalini ajastule pühendatud konverentsil. Roginski ettekande avaldas eile Novaja Gazeta.
Seal on palju huvitavaid pointe. Näiteks seletab Roginski, miks tema arvates valis Putini Kreml just Stalini ajastu selleks, et anda Vene rahvale see pidepunkt, millele nad võiksid oma ajaloos uhked olla. Ta ütleb seal ilusti ja tabavalt minu arust: „Stalini rehabiliteerimise põhjus on selles, et võimul on Venemaal alati õigus!“
„Ma ei taha öelda, et võim 2000-ndatel kavatses Stalinit rehabiliteerida – nad tahtsid lihtsalt pakkuda oma kaaskodanikele võimsa riigi ideed, kes jääb igal ajajärgul võimsaks ning tuleb auga välja kõigust katsumustest. Õnneliku ja uhke mineviku kujundit oli võimule vaja elanikkonna konsolideerumiseks, selleks et taastada võimu autoriteedi tunnustamine, iseenda võimuvertikaali kindlustamiseks.“
Mis veel? Venemaa riigiduuma arutas see nädal seadustepaketti korruptsiooni piiramiseks. Paika pandi ülempiir ametnike jaoks, et kui kalleid kingitusi nad tohivad vastu võtta. Piiriks jäi 3000 rubla (1300 krooni).
Kes tahab nautida ilusaid vaateid Moskvale ning üksiti teada, mis on saanud korterihindadest Moskvas kriisi ajal, võib vaadata Moskva suurima korteriehitaja Donstroi kodukat. Seal paremal nurgas on rubriik „Naši objektõ“, klikage sinna ja vaadake. Mulle meeldib seda vaadata ainuüksi nende vaadete pärast, mis nende majade korteritest avanevad Moskvale. Võimas!
Väike palve ka – keegi hea inimene kommenteeris täna mu Tšeljabinski muljed, et kohaliku kuulsa traktoritehase esimene direktor oli eestlane Karl Ots. Kas sa hea inimene võiksid mulle kirjutada meilile jaanus.piirsalu@gmail.com, et kust selle kohta rohkem infot võiks leida?
Lõpetuseks midagi lõbusat.... Auto minu maja eest.

Jutuajamisi Inguššiast – tapetud Magomed Jevlojevi isaga ning vanaga, kes lepitab veretasu osapooli

Paistab, et läheb veel aega, kuni lehes ilmuvad mu ülejäänud lood Inguššiast. Aga et materjalid päris vanaks ei läheks, siis panen siia lihtsalt mõnede mu kohtumiste sisu. Üsna üksüheselt, nagu jutt käis. Võib olla jääb veidi segaseks, aga kes huvi tunneb ja teemat valdab, peaks aru saama.

Jutuajamine 31. augustil tapetud Ingušši tuntuima, saidi Ingshetiya.ru omaniku Magomed Jevlojevi (fotol) isa Jahjaga. Jevlojevi tapmisega algaski suur protestilaine siin, mis lõppes presidendi ja siseministri välja vahetamisega.
Kõigepealt mõrvast.
Jahja Jevlojev: „Muidugi need muutused (Zjaz ja Medov ära) olid avalikkuse surve tagajärg. Halb on see, et nad võeti Moskvasse tööle, justkui edutati hoopis, kust nad nüüd avaldavad uurijatele survet. Korraldasid siin täieliku bardaki ja nüüd veel ülendati. Nad tegid siin ju mis tahtsid. Kuidas saab kinnipidamisel oimukohta tulistada juhuslikult? Ma saan aru et jalga või kätte, aga oimukohta...
Vabariik on ju väike, kiiresti saime teada, kuidas kõik tegelikult toimus. Motiiv oli ju ammu teada – Magomed paljastas nende bespredeli, korruptsiooni, inimeste kadumist.“
Kas järgnenud rünnakud president Zjazikovile ja siseminister Medovile olid veritasu tagajärg?
Jevlojev: „Ega siis ainult meie ei tahtnud neile kätte maksta. Paljudel on krovnik nende peale. Neil on sadu vaenlasi. Meile tuldi isegi ütlema, et ärge puutuge Medovit – me võtame ta ise ette! Mina taotlen seaduslikkust. Nad on nii verise jälje maha jätnud, et nende lapsi, lapsilapsi hakatakse veel tapma. Nende suguvõsal muutub elu Inguššias võimatuks.“
Eraldi veritasust.
Jahja Jevlojev: „Veretasu traditsioon pole sisuliselt muutunud juba sajandeid. Lihtsalt inimesed on nüüd tsiviliseeritumad ja üritavad seaduste alusel lahendada. Näiteks see inimene kes tappis minu poja, kui ma teaks et seda mõrva uuritakse korralikult, kui tunnistatakse, et mu poja nimekaim (Ibragim Jevlojev, siseminister Medovi vennapoeg, tema ihukaitse ülem. Magomed Jevlojeviga ei ole sugulane, lihtsalt nimekaim-J.P.) lasi ta poliitilistel motiividel maha, kui tunnistataks, et Medov organiseeris seda, kui tunnistataks, et Zjazikov helistas, et mu poeg sõidab – kui mõrvarile ja neile, kes organiseerisid ja kes osalised selles tapmises antakse 15 või 20 aastat, siis mul poleks enam alust nende Medovite, Zjazikovite vastu, tegelikult otseselt tulistaja vastu, sest temal lasub veresüü (krovnik). Aga kui nad ei lase seaduse järgi uurida, seaduse järgi kohut mõista, siis mis jääb üle?
Varem polnud üldse seadusi, sellepärast oli veritasu, aga nüüd kui kohtuvõim ja täidesaatev võim ei täida oma ülesandeid, siis inimestel ei jää selleks et leida õiglust enam muud üle kui veritasu.
Nõukogude võimu ajal oli ka. Nt kui meid 23.2.1944 küüditati, siis kui me 1960. aastal siia tagasi tulime, siis veritasu nende tapmiste eest (nt kakluses), mis enne küüditatamist pandi toime, nende eest maksti hiljem kätte. Kas ta ise või tema poeg tuli tagasi ja maksis kätte.
80-ndatel ka? Muidugi oli, aga mitte väga laialt levinud
Kui tapeti minu poeg, siis pean mina või minu lähedased või tema lähedased sõbrad tema eest kätte maksma. Kui ma suren ära, siis mõni minu poegadest, kui nemad surevad, siis keegi nende poegadest. Kui tapja sureb ise ära, siis langeb veritasu tema pojale. Seda asja ei unustata! (veretasu ei pea avalikult toime panema, peaasi et oleks kätte makstud)
Seda juhtub harva, et siis omakorda hakatakse kätte maksa, sest tema sugulased ja kõik teavad, et mille eest ta tapeti. Sellest hoitakse kinni, et enam edasi ei lähe. Siis teipide juhid, stariki, sekkuvad, lepivad kokku, et teie oma tappis meie oma, talle maksti kätte ja sellega olgu kõik.“
Aga see Ibragim Jevlojev ju teadis, et teda tabab veritasu?
Jahja Jevlojev: „Teadis, aga ta loodab, et teda ei saada kätte. Arvab et raha on ja lihane onu (Medov) päästab ta. samal ajal oli ta ka medovi ihukaitse juht, ihukaitse koosnes ainult sugulastest.
Uus president tuli ise mu juurde koju ja avaldas kaastunnet. Lubas objektiivset uurimist. Aga esialgu on tal selleks jõudu vähe, talle avaldatakse tugevat survet. Kohtud ei võta selles küsimuses juba enam altkäemaksu, aga ta ei kontrolli prokuratuuri ja uurimiskomiteed, kelllele on juba makstud. Kohus on juba tunnistanud Magomed Jevlojevi kinnipidamise ebaseaduslikuks. Prokuratuur protestis selle. Rääkisime proksi inimestega, kes tunnistasid, et protestimiseks pole alust, aga et Zjazikov helistas vabariigi prokurörile Turõginile, kes andis käsu, et tehke kõik võimalik et kohtu otsus muudetaks. Saate aru?“ (Zjazikov oli selleks ajaks juba presidendi kohustest vabastatud-J.P.)

Kuna veritasule juba jutt läks, siis panen siia otsa oma jutuajamise Inguššia vanemate nõukogu juhi Susarkan Latõroviga (fotol), kes ühtlasi juhib muftiaadi (islamiriikides midagi umbes sellist nagu meil luteri kiriku pea kantselei) veretasu lepitamise komisjoni.
Susarkan on 80-aastane, juhib seda komisjoni muftiaadi juures 1991. aastast, tal on kohe selline päris roheliste kaantega töötõend selle kohta. 1992-2003 lepitas 75 peret. Nii oli kirjas kohaliku mufti kirjas president Zjazikovile, et Susarkanile võiks hea töö eest uus Ziguli anda. Susarkan ise näitas mulle seda kirja. Isegi Tšetšeeniast on käidud teda palumas lepitama. Näitas mulle sealt saadetud tänukirju. Nüüd on lepitamisi juba üle 80.
Susarkani jutt (kõik see järgnev kehtib rahuaja veretasu kohta-J.P.):
„Kui tapmine, siis tavaliselt tapja sugulased pöörduvad minu poole, mina sõidan kohale, kohtun küla imaami ja vanemate meestega, arutame tapmise asjaolusid ja alles siis ma lähen koos mõnede vanematega tapetu pere juurde. Kõigepealt ma uurin kohapeal asjaolusid – kuidas juhtus, kes süüdi, kes lõi jne. Vahel räägime tapetu sugulastele, et teie oma, kes tapeti, on ise süüdi, kui ta poleks huligaanitsenud, ise kaklust alustanud, siis ta poleks surma saanud. Aga kuna ta sai siiski surma, siis loomulikult on see suur kaotus, aga me palume tapja perekonna nimel teilt lepitust.
Vabariigis tuntud ja austusväärse inimese lepitamine teeb asja lihtsamaks.
Tuleb lihtsalt käia inimestega rääkimas, mitu korda kui vaja. kui vaja siis veel rohkem. Räägin, et üks tappis rumalusest teie poja. Nüüd teie tapate tema, siis on selles peres omakorda mure, viha jääb. Teine noor inimene saab surma, juba kahte noort inimest enam pole. Rahvus on meil aga väike, kellele seda vaja on? Palume igat pidi, mõnikord nutame, aga palume. Kõike on ette tulnud, olen ka põlvili palunud, et loobuge veretasust.
Mul oli juhus, kus ma lepitasin pered 42 aasta pärast. Kõik lepitada üritanud vanemad, imaamid surid juba ära. See juhtus alaealiste vahel, kus üks nooruk kogemata tappis teise. Tapja pöördus lõpuks minu poole, et lepita meid lõpuks. Tapetu isa elas veel. Nad surusid kätt. Nii näeb komme ette.“
Kas lepitamise puhul tuleb tasuda rahalist kompensatsiooni?
Susarkan: „Jah. 100-150 000 rubla, küsitakse ka 200 000 rubla. Aga on ka selliseid peresid, kes ei taha mingit raha. Reeglina me oleme kehtestanud, et 100-150 000 rubla on piisav, et läbi viia matused ja kõik vajalikud tseremooniad tapetule. Ka siis kui tapetu on ise süüdi, siis peab ikkagi talle raha maksma.
Käin lepitamas ka õnnetuste, liiklusavariide järel. Arutatakse läbi, mis oli kiirus, kas oli purjus. Avariide puhul tihti antakse kohe andeks ja ei taheta raha. Aga kui oli purjus, siis muidugi peab raha maksma.
Veretasu kuulutamine – keegi suguvõsa vanematest inimestest viib selle teate tapja perele. Et kuigi tapja istub kasvõi vanglas, siis teadku ta, et kui ta vabaneb, siis ootab teda veretasu. Kasvõi 10, 20 aastat oodatakse. Kui sureb vangis ära, siis on arved klaarid. Teist inimest tappa ei tohi, sugulast. Poega tappa ei tohi ei islami seaduste järgi. Islam hoiatab, et kui sa tapad süüdlase, siis tulista sinna kuhu tema tulistas. Kui tappis noaga, siis sa pead lööma samasse kohta. (siin on minu arust vastuolu islami ja kaukaaslaste põliste seaduste vahel-J.P.)“
Kui palju veretasu praegu ellu viiakse?
Susarkan: „On selliseid juhtumeid. Meil on palju lahendamata tapmisi.“
Kuidas islam veretasusse suhtub?
Susarkan: „Tapmine on kõige suurem patt, see on Allahi tahte vastane. Mošeede imaamid räägivad inimestele pidevalt, et ärge tapke, ärge varastage.“

Neljapäev, detsember 11, 2008

Putin tööhoos

Lõuna-Uuralite pealinnas Tšeljabinskis - imede ime, aga lund seal ei ole!

Käisin vahepeal Tšeljabinskis, et kirjutada, kuidas kriis mõjutab seda tehasterikast piirkonda Lõuna-Uuralites. nüüd aitab mõneks ajaks reisimisest.
Lendasime Tšeljabinskisse elu vaatama koos hea tuttavaga Helsingin Sanomatest Susannaga. Meil olid piletid laupäeva hommikuks kell 7.50 šeremetjevo-1-st. Jõudsime tund varem sinna ja vaatame, et meie reis on ära jäetud. Mida kuradit, läksime infoletti õiendama. Öeldi, et me saame lennata kell 14.20 mineva reisiga. Küsisime, et miks hommikune ei lähe. Vastus oli siiras – hommikusele reisile oli müüdud liiga vähe pileteid ning lennukomp jättis lihtsalt reisi ära!
Selle peale rääkis Susanna fotograaf Aleksei loo, kuidas ta suvel pidi tööasjus lendama Voronežisse Moskvast. Tu-134 oli vaid kolm reisijat, umbes nagu eralennukiga lendaks. Nad istusid juba lennukis, kui tuldi ütlema, et sorry vaan, aga halbade ilmastikuolude tõttu jääb lend ära. Väljas oli samal ajal nii ilus suveilm kui veel olla saab ja Voronez on sisuliselt Moskva külje all...
Meie aga šeremetjevos tegime plaanid siva ümber, vaatasime, et kell 8.20 läheb lennuk Jekaterinburgi, mis asub Tšeljabinskist kuskil 250 kilomeetrit, ja vahetasime piletid kähku ümber. See läks üllatavalt libedalt ja tasuta.

Jõudsime siis Jekaterinburgi, kus on muideks äsjavalmis saanud ja moodne lennujaam (fotol), kuhu käib isegi Helsingist Finnair. Kemplesime veidi taksojuhtidega ja saime lõpuks kaubale, et sõit Tšeljabinskisse maksab 4000 rubla ehk 1760 krooni. Pole ju palju nelja peale (Susannal oli veel assistent ka kaasas). Pikk sirge tee oli. Korra pidasid mendid taksojuhi kinni. Et ületas kiirust, aga mitte palju. Vzjatkaks kulus ainult 300 rubla. Aga vot kui ületad kiirust 40 kilomeetri võrra, mille eest on õigus load ära võtta, siis maksad nagu kasiinos, rääkis taksojuht. 15 000-40 000 rubla, sõltuvalt mendi südametunnistusest ja hetkelistest rahalistest vajadustest.

Ilm oli täisimelik ja seda kogu meie sealviibimise aja. Lund polnud üldse ja sooja oli pidevalt viie kraadi ringis, hommikuti oli veidi jahedam. Ja seda sisuliselt detsembri keskel Lõuna-Uuralites! Isegi Kesk-Uuralites polnud lund. Tavapäraselt peaks sel ajal seal olema vähemalt 20-30 senti lund ja olema vähemalt kümme kraadi külma. Tõestuseks foto Tšeljabinskist, tehtud eile.
Nagu inimesed rääkisid, siis talved kogu aeg soojemaks läinud, aga sellist anomaaliat ei mäletanud keegi. Koos majanduskriisiga ennustab see Uuralites maailmalõppu! Üldiselt öeldi, et ka suved olla mokas.
Lõunas Kasahastaniga piirnev Tšeljabinski oblast on Venemaa rasketööstuse süda. Oblast on täispikitud metallurgiakombinaate, värvilise metalli tehaseid, sõjatehaseid jne. Eriti tuumarakettide ehitamise tehaste ja instituutide tõttu oli Tšeljabinski oblast Nõuka ajal välismaalastele suletud piirkond. Eelkõige Nõuka tuumarakettidele plutooniumi tootnud tuumajaama Majak tõttu. Majak on üle maailma tuntud seal 1957. aastal toimunud plahvatuse tõttu, mis ületas oma võimsuselt kümme korda Tšernobõli õnnetust. Aga siis sellest avalikult rääkida ei tohtinud muidugi. Praegu see Majak toodab veel edasi ning selle ümbruse ja linn Ozersk on endiselt välismaalastele rangelt keelatud ala.

Suure Isamaasõja ajal evakueeriti Tšeljabinski oblastisse peaaegu kogu NL-i Euroopa-osa tööstus. Just Tšeljabinski traktoritehases toodeti siis kümnete tuhandete viisi kuulsaid tanke T-34, mis mängisid suurt rolli sakslaste võitmisel. Linnas on isegi ausammas tankile ja tehasele (fotol). Enam traktoritehas tanke ei tooda, kinnitati meile.
Ahjaa – oblastis elab 3,5 miljonit inimest, Tšeljabinskis endas kuskil 1,1-1,2 miljonit. Pindala on oblastil 89 000 ruutkilomeetrit ehk siis umbes kaks Eestit.
Mida veel kuulsat peale tankide Tšeljabinks tootis-toodab? Kindlasti veoautod Ural, mis on mõeldud kõige raskemale maastikule. Magnitogorskis asub maailma üks suurimaid metallurgiakombinaate.
Mulle oli huvitav see, et oblastis on väga kiirelt arenenud mäesuusakeskuste ehitamine. Kaheksa aastaga on ehitatud 22 kohta, erineva raskusastme ja hinnaklassiga skiresorti.
Oblastis elab väga palju tatarlasi ja baškiire. Baškiiride keeles on Tšeljabinsk Seljaba, see jäi mulle meelde. Tatarlaste keeles on midagi sarnast.
Majandusest veel, kuna peale Majaki katastroofi tagajärgedest loo tegemise oli üks eesmärk uurida majanduskriisi mõju siin. (mina kirjutan lisaks eestlastele, keda ma siin leidsin tegemas väga huvitavat projekti ning kõrgetel kohtadel – veidi kannatust järgmise nädala Päewaleheni.)
Tšeljabinskile mõjub kriis muidugi rängalt, sest need pirakad metallurgiatehased töötasid ju põhiliselt välismaale. Üle poole nende terasest läks välismaale. Ja nagu USAs, Jaapnias ja Euroopas kukkus näiteks kõvasti autotööstus, jäid seal tehased seisma.

Lihtsad inimesed näevad tulevikku väga mustalt ning räägivad palju sellest, et inimesi sunnitakse töölt lahkuma, et mitte koondada, või hoitakse lihtsalt minimaalse palgaga tööl, kuigi liinid seisavad. Inimeste sõnade järgi on olukord hull ning nemad küll erilist optimismi ei näe. Seda enam, et 1. jaanuarist tõusevad Venes ju veerandi kuni kolmandiku võrra inimestele müüdav gaas ja elekter. Pluss peaksid tõusma ka kommunaaltasud. (fotol on tudengid Lõuna-Siberi ülikooli ees.)
Ametnikud olid aga jällegi vastupidi suht optimistlikud meiega rääkides (võib olla sellep et me olime ikkagi välismaalased) ja väitsid, et koondamisi on vähe ja üle-üldse elame me selle kriisi ruttu üle ning katki pole midagi. Ühesõnaga – tavainimesed ja ametnikud elavad nagu ikka Venemaal täiesti erinevates maailmatest. Ametnikku Venemaal ju töökaotus või väiksemale töökoormusele üleviimine ei ähvarda. Eks ma sellest kirjutan peagi Päewalehes ilmuvas loos.

Kuni kriisini oli Tšeljabinski oblast arengu kiiruselt Venemaal kaheksa regioon ning väliskapitali investeeringute poolest koguni neljandal kohal (u 4,5 miljardit dollarit), väitis oblasti asekuberner Djatlov.
Keskmine palk on 15 000 rubla (6600 krooni) ümber, heaks palgaks loetakse 30 000 rubla (13 200 krooni). (siin kõrval fotol on nüüd seesama ülikool, mille ees enne tudengid jalutasid. Nagu näete, siis on see ehitatud üsna Moskva ülikooli sarnane.)
Suurima toidueksootika sain sellisest restoranist nagu Uralski Pelmennõi (pelmeenid on siin üldse kõige enimlevinud toit, tundus), kus menüüs olid pelmeenid karulihaga 1975. aasta retsepti järgi! Ports maksis 400 rubla (170 krooni). Maitsesin. Eriliselt aru ei saanud, et oleks kuidagi teistmoodi maitsenud kui sealihaga pelmeenid...

Peaaegu oleks unustanud! Juhuslikult saime Tšeljabinskis tuttavaks kohaliku kutiga Anton, kes oskas soome keelt! Anton (fotol vasakul) oli mõned aastad tagasi kuulnud ühte Soome hevibändi ja talle oli hakanud keele kõla lihtsalt meeldima ning ta otsustas soome keele ära õppida. Hankis kusagilt soome-vene vestmiku ja selel järgi õppis. Eelmisel aastal sõitis Soome ja töötas seal kolm kuud Lahtis ja õppis keelt. Nüüd on tal Tšeljabinskis oma bänd, mis lasi hiljuti plaadi välja ja sellel on pooled laulud soome keeles! Kassi nimi on tall Kiitos. Maailm on ikka imelikke inimesi täis.
Tagasi saime lennukiga õnneks ilusti Tšeljabinskist Moskvasse. Lend Moskvasse kestis veidi üle kahe tunni, aga Šeremetjevo-1 linna tulime autoga tund ja 40 minutit.

Reede, detsember 05, 2008

Lõuna-Osseetiasse pääsemist kontrollib endiselt Vene välisministeerium

Täitsa imelik ikka on see värk Lõuna-Osseetia ümber. Tahtsime tuttavaga, Fabrice´iga Le Figarost sõita enne jõule Lõuna-Osseetiasse, et vaadata kuidas nad seal talveks valmis on. Fabrice´i assistent Nataša helistas LO pressikomitee juhile Irina Gaglojevale, et uurida, kuidas pääseb ja kas viisat vaja jne. Ja mis välja tuli! Siiamaani pääsevad välisajakirjanikud sinna ainult Vene välisministeeriumi loal! Vormiliselt iseseisvasse riiki... все поездки журналистов проходят через МИД России, vahendas Nataša mulle Gaglojeva jutt.
Nataša helistas siis Vene MIDi õigele inimesele, Sergei Savtšenkole (muideks, Balti ajakirjanike kuraator MIDi pressiosakonnas). Savtšenko ütles, et LO-sse saab sõita ainult grupi koosseisus, sest muidu ei lase Vene piirivalve välisajakirjanikke üle. Grupi paneb kokku muidugi MID ja kohtumised on LO-s juba ette organiseeritud. Omapäi sa seal hulkuda ei saa.
Saatsin asja kukele, organiseeritud ekskursioonile, sellele show´le ma ei taha minna. Fabrice ilmselt ikkagi lähe, tal toimetus nõuab.
Vastuse sellele, miks välisajakirjanike pääs LO-sse nii lõostatud on, saab kasvõi tänasest Kommersandist. Lugege see pikk intervjuu kenasti lõpuni, mida lõpupoole seda huvitavamaks läheb... See mees teab, mida ta räägib. Asi kisub seal üsna karmiks. Helistasin eelmisel nädalal Tshinvali oma tuttavale Kotele. Tema jutt talve tulekust oli üsna morn. Hoolimata Venemaalt saadetud tohutututele rahapakkidele ja muule abil, tuleb talv üsna ja üsna kriitiline seal, ennustas Kote. Kütet ju näiteks pole. Gaasikraanid Gruusia poolt on kinni ning autokoorem puid maksab Kote sõnul 15 000 rutsi.Kote ütles, et enamusel inimestest pole seda raha kuskilt võtta. Kokoitõl läheb väga keeruliseks, kui rahvas lõpuks hakkab aru saama, millised rahasummad on tema ja tema käsilased ära varastanud....

"Praegu on Inguššias inimest lihtsam tappa, kui kärbes kinni püüda."

Olen kenasti tagasi Inguššiast. Tegemist on kõige väiksem (kümme korda väiksem kui Eesti, elanikke alla poole miljoni) Venemaa provintsiga Põhja-Kaukaasias. Nõuka ajal Inguššiat eraldi ei olnudki, oli Tšetšeenia-Ingušši ANSV pealinnaga Groznõis. Kogu papp läks Groznõisse ning seetõttu oli Inguššia suht maha jäänud piirkonnd, peamiselt tegeles põllumajandusega, tööstust polnud. Selle tagajärjel on Inguššia praegugi Venemaa kõige vähemarenenud piirkond. Tööstust pole seal ollagi, tööpuudus on väga kõrge. Venemaa ametliku statistika järgi on seal üks kõige väiksemaid keskmisi sissetulekuid Venemaal – septembris oli 8200 rutsi (3600 krooni). Võrdluseks – kogu Venemaa keskmine oli 16 200 rutsi (7100 krooni)
Lühidalt öeldes on Inguššias kolm suurt probleemi.
Esimene – konflik Põhja-Osseetiaga Prigorodnõi rajooni üle. Maailma ja Vene avalikkus rääkisid palju üle 300 000 tšetšeeni põgenikust Tšetšeenia sõdade ajal, peamiselt elasid nad just Inguššias, ning 30 000 Lõuna-Osseetia põgenikust augustikuise Venemaa-Gruusia sõja ajal, aga peaaegu üldse pole tähelepanu pälvinud Inguššias elavad samuti Vene kodanikest põgenikud. Nemad jättis koduta 1992. aasta Inguššia ja Põhja-Osseetia vahel puhkenud verine konflikt. Selle 550 hukkunuga lõppenud konflikti tagajärjed on senini lahendamata. Konflikti põhjus on Stalini küüditamises.
23. veebruari 1944. aastal peetakse Tšetšeenias ja Inguššias „mustaks kolmapäevaks“. Sel päeval küüditati peaaegu kogu tšetšeenide ja inguššide rahvad. Üle 600 000 mehe, naise, lapse ja vanuri saadeti Kasahstani, kust nad lubati tagasi alles 1957. aastal. Kuni küüditamiseni elasid Prigorodnõi rajoonis ehk Tereki paremkaldal islamisusulised inguššid. Nende küüditamise järel asusid nende majadesse elama seni teisel pool Terekit elanud kristlastest osseedid, kellele Nõukogude võim andis need maad. Inguššide tagasisaabumisel tekkis loomulikult sellest suur tüli, aga Nõukogude võimu raudne rusikas suutis nendevahelised konfliktid ära hoida. Nõukogude Liidu lagunemise ajaks oli ametlikust keelust hoolimata oma vanadesse kodudesse Prigorodnõis tagasi kolinud 50-60 000 ingušši, neist paljud elasid seal ilma sissekirjutuseta.
1992. aasta oktoobris puhkes aga verine konflikt, mille alguse kohta on mõlemal osapoolel erinev arvamus. Konflikti saadeti rahustama Vene armee üksused soomukite toetusel, kes asusid osseetide poolele. Tagajärjed olid lühikese, vähem kui kuu kestnud konflikti jaoks kohutavad. Venemaa peaprokuratuuri andmetel hukkus kokku 546 inimest, neist 407 ingušši ja 105 osseeti. Hukkunutest 12 olid lapsed. Teadmata kadunuks jäid veel ligi 200 inimest, enamuses inguššid. Tõenäoliselt on nemadki kõik hukkunud. Kõik inguššid aeti Prigorodnõist välja. Tegemist on seni kõige verisem konfliktiga kahe kaukaasia rahva vahel Venemaa pinnal pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

Umbes 15-20 000 ingušši (fotol põgenikud Barsuki asulas, naiste taga paistavad plastikust majad) pole siiani saanud tagasi kolida oma kodudesse Prigorodnõi rajoonis. Ja see on suur probleem. Ükskõik kellega seal ei rääkinud, kõik hoiatasid, et see on praegu potentsiaalilt järgmine lahvatada võiv (uuesti lahvatada võiv) konfliktikolle Kaukaasias. Inguššid on väga vihased Kremli peale, et see aitas lõunaosseetidest põgenikke, aga mitte nende põgenikke, kes virelevad juba 16 aastat. „Lõuna-O sai Vene riik küll anda 10 miljardit rublat, aga vaadake kuidas meie põgenikud elavad, nemad ei huvita kedagi,“ ägestusid inguššid.
Teine probleem – Ingušši ühiskonnas on väga suur meelepaha selle üle, et viimase kuue aasta jooksul on Vene eriteenistused terrorismivastase võitluse sildi all röövinud, teadmata suunas viinud, ning hiljem ilmselt tapnud üle 150 inimese. Keegi ei tea nende saatusest midagi. Selle vastureaktsiooniks on pidevad rünnakud FSB töötajatele ja miilitsatele. Tänaseks on Inguššia selles mõttes kõige verisem regioon Venemaal. Miilitsaid, sõdureid ja FSB-lasi on seal sel aastal tapetud kuskil 60 ümber! „Föderaalid“ on vastanud rünnakutele massilise vägivallaga kohalike elanike vastu. Nn spetsoperatsioonid väidetavalt Tšetšeeniast Inguššiasse ümberasunud islamiterroristide vastu olid seal kuni tänavu sügiseni igapäevased asjad.
Ingušši uus president Jevkurov on lubanud hakata uurima, miks ja juhu kadusid inimesed, aga vaevalt et ta suudab FSB-lt tõe välja peksta. Seda keegi eriti ei usu. Aga vähemalt ta räägib sellest probleemist avalikult. Eelmine president, FSB kindral Zjazikov väitis, et probleemi pole, Inguššias on kõik rahulik. Tema ajal ei tohtinud isegi kohalikus teles sõnagi rääkida kallaletungidest miilitsale ja FSB-le, rääkimata protestimiitingutest inimeste röövimiste vastu. Pärast ühe tuntud opositsiooniliidri Jevlojevi tapmist 31. augustil läks olukord päris hulluks ning Kreml koristas Zjazikovi ära. Ometi pole uue presidendi nimetamine lõpetanud vägivalda. Novembris tapeti Inguššias viis jõuametkondade töötajat ning üks kõrge ametnik, lisaks haavati 14 miilitsa ja FSB töötajat.
Just sellel päeval, kui ma saabusin, lasid tundmatud ühe mošee juures varahommikul maha 70-aastase mehe, kes tuli mošeesse, et rahvast palvetame kutsuda valjuhääldi kaudu.
Selle põhjustest, Jelvojevi tapmisest, veretasust, inimeste kadumisest ja põgenikest ilmuvad mul lähipäevadel Päewalehes lood ning ma ei hakka praegu sellest kõigelt pikemalt. Kui lood ilmuvad, siis ma panen need pikemalt (lehte ei mahu ju kõik) blogisse ülesse.
Nagu ütles mu tuttav – alates Nõuka lagunemisest 1991. aastal pole siin rahulikku elu olnudki. Algul oli verine konflikt L-Osseetiaga, siis see mullitses mõnda aega, siis tuli sõda naabrite-tšetšeenide juures, mis tähendab Inguššias tohutult põgenikke, siis said Tšetšeenias sõjad läbi, aga Inguššias läks pärast seda omakorda pidevaks partisanivõitluseks. Nagu täita Venemaa Afganistan kohe.
Ma räägin parem veidi Inguššia igapäevaelust.
Nagu mu üks sealne tuttav ütles, et praegu on Inguššias lihtsam inimest tappa kui kärbes kinni püüda. Kuigi pealtnäha tundub ohtlik paik, siis tegelikult piisab paari reegli kinnipidamisest. Esiteks pead sa ise käituma mõistlikult ning teiseks pead sa kuulama oma kohalike tuttavate-abistajate sõna. Kuna nemad vastutavad sinu eest (ja Kaukaasias tähendab see väga olulist lubadust, sisuliselt on tegu auküsimusega!), siis pead sa tegema nii nagu nemad paluvad. See on oluline turvagarantii. Minu vastuvõtjad palusid mul näiteks hotellist omapäi mitte lahkuda, hoida toa aknal alati kardinad ees, võõrastega mitte suhelda ning tänaval avalikult mitte pildistada, et mitte tähelepanu pälvida.

Hea oli, et oma Moskva sõbra kaudu olid mul tuttavad ees. Ma ei pidanud oma julgeoleku eest vähemalt maksma. Tihti seal käivad välisajakirjanikud maksavad. Ma tean tuttavat Rootsi TV ajakirjanikku, kes nädal enne mind käisid seal ja maksid oma kohalikule giidile 100 euri päevas ja autojuhile veel eraldi 100 dollarit päevas. Aga noh, neil on raha rohkem, mina niimoodi raha loopida ei saa.
Elasin Nazranis hotellis Assa, mis on sisuliselt ainuke hotell Inguššias. Toa (voodi, dušš ja väike telekas, mis ei töötanud) eest maksin 950 rutsi (420 krooni) öö. Hotelli vestibüülis istusid pidevalt kohal kolm laigulises meest automaatidega, öösel oli neid vist isegi rohkem.
Teedel on pidevalt miilitsa ja FSB blokkpostid. Tihti on blokkpostis BTR ja eemal julgestab kuulipildujapaar. Nazranis olid pidevalt päeval nn spetsoperatsioonid, kus kümmekond maskides, kiivrites ja automaatidega sõdurit kontrollisid autosid. Kõik tumendatud klaasidega autod peeti järjest kinni. Eemal julgestasid kontrollijaid teised automaaturid. Iseasi palju sellisest kontrollist kasu on. „Pokazuhha,“ ütles mu tuttav.
Nagu pimedaks läks, siis kadusid need automaaturid kohe ära ja enamik blokkposte võeti ka maha. Miilits ja FSB pidid lihtsalt kartma pimedat, kus rünnak võib tulla suvalisest kohast. Umbes nagu koalitsioonisõdurid Iraagis, kus nad öösel praktiliselt üldse ei kontrollinud olukorda. (tegelikult rohkem kui venelased inguššias, sest amidel olid vähemalt öövaatlusseadmed.). „Öösel valitsevad bandiidid,“ ütles tuttav.
Tõepoolest – pimeduse saabudes sureb elu tänavatel suhteliselt välja. Üks õhtu ma palusin oma tuttavat, et teeme tiiru Nazrani peal. „Kas sa saatust usud?“ küsis ta. Ütlesin, et usun! „Lähme siis,“ vastas ta. „Lõpuks juhtub ikka see, mis meile on määratud,“ suhtus ta kuidagi väga fataalselt kõigesse. Liiklus oli tõepoolest väga hõre. Miilitsast polnud haisugi. Kell oli 20.30.
Eriti absurdne oli olukorda Inguššia-Põhja-Osseetia piiril Tšermenis. Sellesama Prigorodnõi probleemi pärast. Betoonist tõkked, kuulipildijapesad, soomukid, punkrid, totaalne dokumentide kontroll. Selline tunne, nagu oleksid saatunud kahe sõjajalal riigi piirile! Tegelikult on see Venemaa sisemine piir.... selline tunne nagu ei elaks inguššid ja osseedid ühes riigis.
Oma tuttavaga saime õnneks lihtsamalt üle piiri ilma erilise kontrollita. Tuttav näitas oma prokuröri töötõendit, ütles, et me oleme tööülesannete täitmisel ja mind ei kontrollitud. Tuttav ütles mulle vaid, et ole rahulik, siis nad sind ei kontrolli. „Sa näed õnneks täitsa meie moodi välja!“ eks ma meelega jätsin väikse habeme näkku endale enne Inguššiasse sõitmist.

Ahjaa – kolmas probleem. See on tohutu korruptsioon ja riigi tagant varastamine. „Zjazikov oli varas, kohutav varas!“ vandus mu tuttav südametäiega. „Inguššia on kerjuslik riik, kõik on paljaks varastatud.“
Sõidame Karabulakist läbi. Tee ääres on ägedad müügiletid, kus müüakse värsket liha. Lehmapead on müügil koos naha ja karvadega, värskelt raiutud. Aga autost välja minna ja pildistada ei tohi, sest see tekitaks asjatud tähelepanu. Aga seda pole sulle ega mulle Inguššeetias vaja, seletas mu tuttav. Mida vähem teatakse sinust siin, seda parem sulle, õpetas ta.
Mulle oli täitsa üllatuseks, milline kuiv seadus seal valitses. Muidugi, Põhja-Kaukaasia vabariikides juuakse üldse vähe. Islam ikkagi, aga siiski sai Groznõis ilma suurema vaevata poest õlut osta. Aga Nazranis kõik poed ei müünudki õlut, viina ei näinud üldse. Pärast tuttavad rääkisid, et kohalikud praktiliselt keegi alkoholi ei tarbi. Noored ainult ja nendest ka mitte enamus. Avalikult ei tarbita üldse kusagil alkoholi.
Inguššia administratiivses pealinnas Magasis jättis mulle sügava mulje FSB linnak. Linnaku poole sõites valgutab tänavat jube tugev prožektor nii et sa saad sõita ainult väga aeglaselt, sest see pimestas ikka täiega. Linnak ise nägi välja nagu vangla – kõrge ja mitekordne okastraataeg, kogu perimeetser on eredalt valgustet ja relvastatud kaitse all. Ja kogu selle ilu taga on siis nende kontoora, vanglad ja ka elumajad. „Kardavad, sest nad teavad, et nende käed on verised. Okupandid sellised,“ kirus mu tuttav.

Kui neljapäeva lahkumiseks läks, siis näitas tuttav mulle täiega kohalikku koloriiti. Lennuk läks 12.50. Tuttav lubas kuskil kell 11 mulle hotelli järgi tulla. Kell 11.15 helitan talle, toru võtab keegi võõras mees ja ütleb, et helistagu ma poole tunni pärast! Et mu tuttaval on tähtis kohtumine. Mis kuradi poole tunni pärast!! Lõpuks kell 11.35 tuleb hotelli mulle järgi mu tuttava sugulane, et ta viib mu ise ära. Olgu, ütlen, lähme siis siva. Istume siis autosse, sõidame, korraga keerab ta ühe maja ette. Küsin, mis nüüd? „Ega me siis ometi teed joomata lahku ei lähe! Nii küll ei tohi!“ Kurat! Peale tee tuuakse mulle ette ka normaalne praad. Vitsutan ja neelan kõik sisse. Kell on 12.05, kui autosse uuesti istume. „Nüüd oleme maanteede kuningad!“ ütleb juht. Fakk, nüüd läheb kihutamiseks. Nii ongi – nahaalsed möödakihutamised, ringteel kimame aja võitmiseks vastassuunas (vastutulijatele tuututatakse, et tõmmaku kõrvale), kõike seda saadab kõrvulukustav vainahhide rahvamuusika automakkist. Aga tunne muutub ülevaks. Lennujaama jõuame 12.30, täpselt possadka lõppemise ajaks, olen viimane, kellele registreerimine tehakse. Jätame ülevoolavalt hüvasti. Järgmine kord lubatakse mind viia nende suguvõsa külla mägedesse imetlema inguššide kuulsaid kindlustorne (selliseid nagu siin ülemisel fotol on).
Ahjaa – Nazranis on Tšernomõrdini tänav (ilmselt ainus maailmas!) ja Magasis Hruštšovi tänav. See viimane võib tekitada muiet või arusaamatust, aga ainult sellele jälle, kes tausta ei ta (kohaliku eripärasid tundmata ei saa Kaukaasiast kottigi aru) – inguššid ja tšetšeenid austavad Nikita Sergejevitši väga, sest just tema ajal lubati nad Kasahstanist tagasi koju.

Homses Päewalehes ilmub mu pikk intervjuu kahe Ingušši õiguskaitsjaga inimröövide teemal. Panen siia intervjuu täisteksti.

SISSEJUHATUS: Terrorismivastase võitluse käigus jäi Venemaal Inguššias kuue aasta jooksul teadmata kadunuks sadakond inimest, kes on ilmselt kõik tapetud. Kohalikud inimõiguste organisatsioonid süüdistavad selles „föderaale“ ehk Venemaa julgeolekuteenistust FSB-d. Venemaal ei räägitud aastaid sellest avalikult, kuid tänavu on pinged selles Tšetšeeniaga piirnevas väikeses vabariigis (elanikke umbes 480 000) avalikult välja pursanud. Elanike meelepaha on väga suur. Eesti Päevalehele selgitasid inimeste röövimiste tagamaid Venemaa tuntuima inimõiguste organisatsiooni Memoriaal kohaliku osakonna juht Timur Akajev ning inimeste otsimisele pühendunud kohaliku organisatsiooni Mašr juht Magomed Mutsolgov. Eriti palju kadus Inguššias inimesi 2005.-2007. aastani. Viimastel kuudel on inimeste kadumine lõppenud, aga varem röövitute saatusest pole endiselt midagi teada.
INTERVJUU:
Kui palju inimesi on Inguššias viimastel aastatel röövitud ja jäänud teadmata kadunuks?
Akajev (fotol): Ametlikke andmeid pole. Meie räägime vähemalt 80 senini teadmata kadunud inimesest. Röövituid on olnud tegelikult rohkem, aga osa neist on hiljem leitud tapetuna – nende arv on vähemalt mitukümmend -, ja osa tuli välja, et on uurimise all ja istusid eeluurimisvanglates.
Mutsolgov: Meie teame 164 inimese kohta, et nad teadmata kadunud. Memoriaal räägib nendest juhtumitest, mida nad isiklikult kontrollivad. Meie kogume andmeid veidi laiemalt. (Mutsolgovi enda noorem vend kadus teadmata suunas 2003. aastal-J.P.)

Inguššia uus president Jevkurov lubas luua komisjoni tegelemaks kadunud inimeste probleemiga. Kui suur on lootus välja uurida kadunud inimeste saatus?
Akajev: President andis mõista, et tal ei ole ülemäärast optimismi. Kui komisjonil aasta või paari jooksul õnnestuks välja selgitada kasvõi kolme-nelja inimese saatus, siis see on hea tulemus. Seni ju absoluutselt mitte keegi ei tegelenud selle kohtutava probleemiga.

Mida on selleks vaja?
Mutsolgov (fotol): Kreml peab teda toetama ning Kreml peab muutma oma taktikat. Jõumeetoditega ei saa Kaukaasias lahendada ühtegi probleemi. Inimeste röövimine tuleb lõpetada. Need, kes on süüdi röövitud inimeste tapmises, tuleb süüdi mõista ning nad peavad saama reaalsed vanglakaristused. Kui võim seda ei suuda, siis ei tule mingeid muutusi. Ma küll loodan presidenile, aga mul pole illusioone, et ta seda suudab. Kui ta saab toetus Medvedevilt, siis ta võib muuta olukorda. Tema esimesed sammud on head, aga olukord pole sellest veel midagi muutunud.
Akajev: Meie presidendi tahtest on vähe. Vaja on, et jõuametkonnad aitaksid info andmisega ning annaksid välja isikud, kes võivad olla seotud meie inimeste kadumisega. Teada on, et kõigis neid spetsoperatsioonides, mille ajal jäid inimese kaduma, osalesid just „föderaalid“.
Ma toon ainult ühe näita. 2002. aasta oktoobris rööviti Inguššias vana, juba 77-aastane mees. Ta oli mesinik, ta parasjagu tegeles mesilastega, kui ta kaasa viidi ning senini pole tema saatuse kohta mingeid andmeid. Meil on kaudsed tõendid, et tema röövijad olid Venemaa jõustruktuuridest, kuid nad ei anna sugulastele ega meile mitte mingisuguseid andmeid. Olgu, kui presidendi komisjonil ei õnnetus teada saada tema minema viijate nimesid, siis las nad vähemalt ütlevad sugulastele, mis oli tema edasine saatus.

Ja kuhu ta on maetud?
Akajev: Jah, meile, vainahhidele, üldse kaukaaslastele, on see väga tähtis teada, kuhu inimene on maetud. Ta tuleb uuesti ümber matta ning viia läbi teatud tseremooniad. Niikaua kuni inimene pole maha maetud vastavalt traditsioonidele, ei saa lahendada isegi mõningaid elementaarseid olmeprobleeme. Näiteks kui rööviti noor mees ja tal jäi maha naine, siis seda naist ei loeta leseks, kuni pole ametlikult teda maetud. Ta ei saa otsustada oma edasist saatust, kas ta on endiselt veel abikaasa või on juba lesk, kas ta peab edasi jääma mehe perekonda või ta võib sealt lahkuda ja korraldada ise oma elu edasi. Naine võib ju veel noor olla. Selliseid probleeme tekib väga palju.

Miks suhtub Moskva nii ükskõikselt vägivalda, mis Inguššias on viimastel aastatel toimunud?
Mutsolgov: Sellepärast, et „sõjaparteil“ (Vene eriteenistused, peamiselt FSB-J.P.) on niivõrd tugev lobbi. Kas see pole siis selge?

Milles on nende huvi?
Mutsolgov: See on raha, see on suured palgad. Need on autasud ja uued pagunid. Muidugi, ega siis riigi juhtkond käsi inimesi röövida. Aga siin istuvad jõuametnikud teavad, et neile on lubatud võidelda ükskõik milliste meetoditega terrorismi vastu. Või nagu ütles Europarlamendis esinenud duumasaadik Svetlana Gorjatševa: „Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad“. Aga meie ei kavatse olla laastud. Meie uhkus ei luba, et inimesi Kaukaasias peetakse laastudeks.

Need kadunud inimesed on ju kõik Venemaa kodanikud, miks Venemaal kedagi ei huvita nende saatus? Lõuna-Osseetias elavatele Vene kodanikele läks ju Venemaa appi.
Akajev: Enamust neist teadmata kadunud inimesi kahtlustati kuulumises ebaseaduslikesse relvarühmitustesse ja sellepärast võime ei huvita nende saatus. Vastuolus kõigi Vene seaduste ja rahvusvaheliste konventsioonidega loeti nad ilma uurimise ja kohtuta juba kurjategijateks. See on praeguse Venemaa võimu loogika. See pole probleem ainult Inguššias, see on probleemiks kogu Venemaal. Äsja just näidati juhtumit, kus miilits pidas Volgogradis kinni kaks noort meest, nad viidi Kalmõkkia piirile, anti seal üle Kalmõkkia jõuametkondadele ning nad lasti maha ilma mingi uurimise ja kohtuta. Need on Venemaa föderaalsed jõustruktuurid, nad tegutsevad nii üle kogu Venemaa. Inguššias on neile antud carte blanche, kuna siin justkui toimub võitlus rahvusvahelise terrorismiga, ja seetõttu on neile antud täiendavad volitused. See tähendab, et terrorismivastase võitluse seaduse järgi pääsevad nad karistuseta. Neid „föderaale“ pole võimalik leida ega karistada. Riik ei saa täna nende käest midagi küsida ega neid karistada, sest neid on vaja edasiseks võitluseks terrorismiga. Võib olla kui see terrorismi probleem lahendatakse Venemaal, siis nad pöörduvad tagasi seaduste täitmisele. Praegu riik loeb, et võitluses relvastatud põrandaalustega pole seaduste järgmine efektiivne ja kasulik.
Mutsolgov: See pole küsimus meile, see on küsimus Putinile ja Medvedevile. Muidugi mind kurvastab, kui mu riik aitab teist riiki, aga unustab ära oma inimesed, ei lahe nende probleeme.

Ja seetõttu ka Vene avalikkus ei tunne absoluutselt huvi sellise seadusetuse vastu?
Akajev: Vene avalikkus...see on selline asi, et ma ei usu, et Inguššia elanikku huvitab, mis toimub Magadani oblastis. Ja samamoodi ei huvita Magadani oblasti elanikku see, mis toimub Inguššias. Neil on seal omad probleemid. Ma arvan, et niivõrd suure riigi jaoks nagu Venemaa, on see normaalne. Lisaks probleemidele Kaukaasias on Vene riigil tohutult muid probleeme. Ma ei heida Vene ühiskonnale ette, et neid huvita Inguššias valitsev seadusetus. Võimalik, et kui Venemaa televisioon räägiks rohkem sündmustest Kaukaasias, siis võib olla Venemaa avalikkuks hakkaks rohkem huvi tundma.

Kas need teadmata kadunud inimesed võivad olla veel elus?
Akajev: Šansid on väikesed. Kui inimene on ikka 2002. aastast kadunud, siis mul on raske ette kujutada, et ta võib elus olla. Nad võeti reeglina kinni info saamiseks, info saadi kätte ning siis tuli neist lahti saada, sest neid ei olnud enam vaja. Näiteks see sama 77-aastane vanamees, kes 2002. aastal kinni võeti, ma ei usu, et ta kuskil vangistuses kaua vastu võis pidada, kui teda just kuskil hotellis ei hoitud.

Kas röövitud inimeste eest on nõutud lunaraha, nagu näiteks Tšetšeenias viimase sõja ajal oli populaarne?
Akajev: Meil selliseid andmeid pole. Oli selline juhus, kus 2006. aastal rööviti üks inimene ja tema õde ostis raha eest info, et kuhu ta on maetud. Raha eest sai ta teada, et tema vend oli maetud Põhja-Osseetiasse Mozdoki (seal asub suur Vene sõjaväebaas) lähedale metsa.

Palju on teie praktikas olnud juhuseid, kus röövitud inimene on hiljem õnnestunud elusalt kätte saada?
Mutsolgov: Ainuke juhus, kus röövitud saadi „föderaalide“ käest elusana tagasi, olid kaks venda Auševid pärast seda, kui nende kadumise pärast korraldati suur protestimiiting. Hiljuti saadi tagasi kolme-aastane tüdruk. Tema rööviti selleks, et nõuda lunaraha. Need olid kriminaalid, sinna ei olnud segatud „föderaalid“.
Akajev: On olnud selliseid juhuseid. Näiteks rööviti eelmise presidendi Zjazikovi kaks sugulast. Röövijad olid relvastatud põrandaaluse liikumise võitlejad. Mis on huvitav, et kui nemad röövivad, siis nad alati teatavad, et meie tegime seda ning sellel-ja-sellel eesmärgil. Mõlemad need sugulased anti tagasi, aga me ei tea mis asjaoludel. Mis puudutab tavalisi ingušše, kes arvatavalt on röövitud „föderaalide“ poolt, siis on olnud juhtumeid, kus sugulased on nädal aega tagajärjetult otsinud teda ning siis tuleb välja, et ta on kuskil naabervabariigis (tavaliselt Põhja-Osseetias) vanglas ja uurimise all. Nagu näitab praktika, et kui kuu aja jooksul kadunud inimest üles ei leita, on nullilähedane lootus leida teda elavana. Meie praktikas pole ühtegi juhust, kui inimene oleks elavana leitud mitme kuu pärast.

Miks te arvate, et inimesi röövivad peamiselt „föderaalid“, mitte relvastatud põrandaalused liikumise liikmed ehk bojeviki?
Akajev: Me ei väidagi, et absoluutselt kõigil juhtumitel oli nii. Me oletame. Meie oletused põhinevad tunnistajate ütlustel, et röövijad tulid näiteks BTR-idel (Vene jõustruktuuride enimkasutatav soomuk-J.P.). Sellest piisab, et aru saada, kes need olid. Olid veel konkreetsemad juhused. 2004. aastal rööviti taksojuht nimega Menov. Miilitsad peatasid need röövijad kontrollpunktis Inguššia ja Tšetšeenia piiril. Menov suutis auto pagasnikust, kuhu ta oli topitud, hüüda midagi. Miilitsad viisid tema ja ta röövijad jaoskonda. Dokumentide kontrollimisel tuli välja, et kõik röövijad olid FSB Inguššia osakonna töötajad. Ingušši miilitsad tahtsid selle Medovi jätta oma jaoskonda ja ise välja selgitada, milles teda kahtlustatakse, aga neile helistati FSB Inguššia osakonnast ja kästi kõik minema lasta, nii röövijad kui ka inimene, kelle nad röövisid. Miilitsad allusid loomulikult ja siiamaani pole selle Menovi saatusest midagi teada. Tema naine käis läbi kõik Venemaa kohtuinstantsid ja pöördus seejärel Euroopa inimõiguste kohtusse, mille järel ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma, sest teda ähvardati.

Kas bojevikid ei röövi inimesi?
Mutsolgov: Suurem osa inimeste röövimistest on sooritatud „föderaalide“ poolt. Me teame kolme juhtumit, kus bojevikud röövisid inimesi, neist kahe juhul andsid bojevikud röövitud inimesed tagasi.

Tavaline röövimise skeem näebki siis selline välja, et „föderaalid“ tulevad koju, võtavad inimese kaasa ning pärast seda ei kuule temast enam keegi?
Akajev: Kuidas kunagi. Inimene võidakse röövida ka tänavalt. Teda jälitatakse, ilmselt on siis tema kohta mingi informatsioon, ning võetakse jõuga kaasa. Inimesi on röövitud ka nii, et peatatakse, kui ta sõidab autoga. Töölt on minema viidud. Minema viijad ei tutvusta ennast kunagi, nad on alati maskides, laigulises vormis ning automaatidega relvastatud. Neid on alati palju. Inimesed viiakse alati kohe vabariigist välja, neid ei jäeta siia.

Ühesõnaga, et kui „föderaalid“ viivad inimesi kaasa, siis nad põhjendavad seda sellega, et nad on relvastatud põrandaaluse liikumise liikmed?
Mutsolgov: Jah, aga meie riigis kehtib põhiseadus. Keegi ei ole seda ära muutnud. Kui mind süüdistatakse kuriteos, siis mul peab olema võimalus end kaitsta. Minu jaoks on kõik röövitud inimesed ohvrid, sest keegi pole nende süüd tõestanud. Kui neid röövivad „föderaalid“, siis nad on rahva vaenlased, sest neile makstakse palka selle eest, et nad kindlustaksid riigi julgeolekut, aga mida nemad teevad? Nad õõnestavad võimu autoriteeti. Nende tegevus on iseenesest väga lihtne. Näiteks kui nad tahavad mind kinni võtta, aga ei leia mind, siis nad võtavad kinni mu venna, piinavad teda, et ta ütleks, kus ma olen. Pärast piinamisi ei saa ju teda enam niisama ära lasta minna. Siis nad tapavadki ta ära ja matavad kuhugi maha.

Mille alusel „föderaalid“ viivad inimesi ära teadmata suunas? Kas neil on mingit nimekirjad inimestest, kes justkui on bojevikud?
Mutsolgov: Väga võimalik, et ongi mingid nimekirjad, mille alusel...aga situatsioone on erinevad. Nendest 164 inimesest 20 rööviti Põhja-Osseetias Prigorodnõi rajoonist (1992. aastal oli inguššidel ja osseetidel selle rajooni pärast verine konflikt-J.P.). Seal rööviti puhtalt rahvuse alusel, kõik nad olid inguššid. See oli ainuke põhjus nende röövimiseks. Aga need, keda siin röövitakse, nende puhul pole ühte kindlat põhjust. Keegi neist võttis tõepoolest osa mingitest sõjategevustest, keegi oli amnesteeritud, kellelgi polnud üldse mingit pistmist relvastatud võitlusega, keegi oli bojeviku vend või sugulane. Kuid need ei saa olla põhjused, miks riik röövib inimesi.

Kui palju on neid nn bojevikke Inguššias?
Akajev: Keegi ei tea, kui palju neid on. Samuti on väga raske öelda, mida kujutab endast tänapäeval see relvastatud põrandaalune liikumine Inguššias. Kui Tšetšeenias võib jälgida relvastatud vastupanuliikumise kujunemise etappe alates sellest kui Dudajevi ajal algas sõda ning pärast läksid inimesed mägedesse jne. Kuidas see sündis Inguššias, seda on väga raske arvata. Võimalik, et see koosneb kohalikest elanikest. Ainuke fakt selle tõestuseks on 2004. aasta juulis toimunud öine kallaletung Nazrani jõustruktuuridele (ründajad tapsid üle saja jõustruktuuride töötaja-J.P.), kus erinevatel andmetel osales 200-400 meest. Meie arvame, et tõepärasem on rääkida 200-250 „bojevikust“. Sellest arvust lähtudes võib eeldada selle põrandaaluse liikumise ulatust.
Mutsolgov: Nende arvu ei tea keegi. Kogu probleem on selles, et see on suletud ring. Nemad tulistavad miilitsaid ja „föderaale“, nemad omakorda võtavad kinni nende sugulasi ning viivad neid teadmata suunas, mille tulemusena lähevad uued noored põranda alla. Ja ongi kõik. Kui lasti maha kuueaastane laps, siis kas ta teie meelest tulistas „föderaalidele“ vastu või? Pole olemas hullemat häbi riigi jaoks, kui ohvitserid räägivad, et kuueaastane laps tulistas neid ja sellepärast nad lasid ta maha. (Juhtum tänavu suvel, kus FSB otsis läbi ühe ingušši maja ning läbiotsimise järel leiti pere noorim, kuueaastane laps kuuliauguga peas-J.P.)

Kus need bojevikud ennast peidavad? Inguššia on ju nii väike vabariik.
Akajev: Bojevik olla ei tähenda seda, et nad peaksid pidevalt kuskil metsas istuma. Nad võivad elada siin meie keskel ning aeg-ajalt täita mingeid ülesandeid. Selle põrandaaluse liikumise meetodid meenutavad partisaniliikumist. Kiire rünnak mõnele kolonnile või kindlale inimesele ning koheselt lahkutakse sealt ning hajutakse. Need on väiksed grupid, kaks-kolm või viis-kuus inimest. Neil on selles mõttes klassikaline põrandaaluse liikumise struktuur, et on selle liikumise juht ja tal on asetäitjad, kellele alluvad väiksed grupid. Ühe grupi liige ei tea midagi teise grupi olemasolust – palju neid on ega kes sinna kuuluvad, mitte midagi. Ka juhi asetäitjad ei tunne teisi asetäitjaid. Selles mõttes on neid raske jälitada, et kui jõustruktuurid võtavad kellegi kinni ja ta on liikumise liige, siis ta lihtsalt ei tea midagi liikumise teiste liikmete kohta.

Kas teie ise usute, et Inguššias tegutseb organiseeritud relvastatud põrandaalune liikumine?
Mutsolgov: Muidugi on, kui siin tulistatakse ning tapetakse miilitsaid ja „föderaale“. Aga eriteenistused ise lõid need bojevikud, röövides ja tappes kohalikke ning sellega, et kedagi pole karistatud isegi siis, kui neid on tabatud, röövitud inimene pagasnikus. Sellepärast noored lähevadki relvastatud liikumisse. Kas te teate, et tänase päevani pole Inguššias lubatud miitinguid läbi viia? Aga miitingud on rahvale ka üks võimalus ennast välja elada, öelda välja oma arvamus.
Akajev: Keegi ju tulistab sõjaväekolonne, nagu see juhtus hiljuti, kus rünnak kestis tund aega. Pärast räägiti, et tapeti 50 sõjaväelast, aga see on ilmselt väga ülepaisutatud arv.

Palju siis tegelikult tapeti?
Akajev: Ametlikel andmetel tapeti kolm sõjaväelast. Isegi kui see on alahinnatud arv, siis me arvame, et neid ei tapetud üle kümne.

Kes need põrandaalused võitlejad on? Kas nad on mingid islamistlikud ekstremistid?
Akajev: Need võivad olla inimesed, kellel on idee luua näiteks Kaukaasias emiraat. Aga suurem osa liikmeid läheb sinna ebaõigluse pärast, mida teevad „föderaalid“. Kui keegi kadus ära või tapeti ära, siis neil ju jäävad maha vennad, sugulased, kes ei saa sellega leppida.

Tekib kinnine ring, nagu Mutsolgov viitas.
Akajev: Jah, nad tahavad oma venna eest kätte maksta. Või siis noored inimesed, kes peeti kinni, piinati ning pärast selgus, et teda kahtlustati aluseta. Mitte igaüks ei lepi sellise alandusega. Kui ta läheb kohtusse, siis kohus ütleb, et meie sind aidata ei saa. Sa ei saa tõestada, et sind piinati, sul pole tunnistajaid. Seaduse järgi ta ei saa kuidagi õigust leida, a priori. Selles riigis pole midagi, mis kaitseks tavalisi inimesi. Kui ma kirjutan kaebuse peaprokuratuuri kohaliku prokuratuuri peale, et nad ei kaitse minu õigusi, siis nad saadavad selle kaebuse lahendamiseks sinnasamasse prokuratuuri. Kuidas ma saan õigust leida selliste seaduste järgi? Seetõttu valivadki osa inimesi oma õiguste kaitseks relva ja põrandaaluse liikumise. Võib väita, et riik ise oma tegevusetusega sünnitab seda põrandaalust relvastatud võitlust. Kui Inguššias kehtiksid seadused ja inimesi ei saaks aluseta kinni pidada, siis ma usun, et põrandaaluse liikumise pinnas kaob suures osas ära. Keegi ei taha ju terve oma elu joosta, automaat käes, mööda metsa ringi. Seal saavad ju ka paljud aru, et võidelda selliste meetoditega riigi vastu on väheefektiivne ja tegelikult mõtetu. Lihtsalt inimestel pole praegu teist võimalust. Ta teab, et kui ta täna metsa ei lähe, siis homme tullakse tema järgi. Ja kus on garantii, et ta jääb ellu?

Millist rolli mängib siin veritasu?
Akajev: Muidugi mängib. Kui inimesel tapeti näiteks vend ära ja ta elab siin ühiskonnas, siis see ühiskond otseselt ei nõua talt kättemaksu, aga oma geenidega tunneb, et ta peab selle vere eest tasuma. Näiteks on paljusid, kellel on poeg kadunud. Mida nad peavad tegema, nad ei tea poja saatust, nad ei saa teda maha matta, nad ei saa lasta võtta süüdlast vastutusele, mitte midagi ei saa. Ja inimesed ümberringi pidevalt tuletavad seda meelde talle, et kus su poeg on, kas sa tead juba jne. Ja ta tunneb ennast selles ühiskonnas halva isana, halva mehena, et ta ei suutnud kaitsta oma poega, oma peret. Loomulikult tekib tal protest.

Mida saab üldse president?
Akajev: President on muidugi riigi osa. Ta saab aru, et spetsoperatsioone on vaja läbi viia ja et need jätkuvad, ta ei hakka nende läbiviimisele vastu. Ta saab aru, et mitte kõik, kes rööviti, polnud ideaalsed inimesed. Me räägime, et meetodid on lubamatud, mitte, et kõik nad on süütud. Sellest tuleb ka aru saada. Aga ta tahab saavutada seda, et inimesed ei kaoks, et neid ei tapetaks ilma uurimise ja kohtuotsuseta.

Kellele on selline olukord Inguššias kasulik?
Mutsolgov: Mina näen nelja põhjust. Esiteks, „sõjapartei“ oli alati ning jääb alati. Sellega tehakse väga suurt raha. Teiseks, need, kes siit läbi käivad, saavad medaleid, ordeneid ja kõrgemaid auastmeid. Inimesed saavad siin kõrgemat palka. Ma pean silmas föderaalseid jõustruktuure. Kolmandaks - sotsiaalsed probleemid. Kui inimesed peavad muretsema oma julgeoleku pärast, siis neil pole aega mõelda sotsiaalsetele probleemidele. Neljandaks algas kõik siis, kui oli vaja siit tšetšeenia põgenikud välja süüa. Siin oli vaja luua hullemad tingimused kui Tšetšeenias. See oligi 2002. aasta. Siis olid peaaegu kõik röövitud inimesed just tšetšeenid.

Kas teid ähvardatakse-takistatakse?
Akajev: Ei sellist asja pole. Meie töötajaid on kinni peetud mitiingutel, takistatud meid miitingutel osalemist. Aga sellist ähvardust polnud, et me ei lase teil töötada. Me võisime kohtuda vajadusel presidendi administratsiooni juhiga või ütleme vabariigi prokuröriga. Me oleme ülevenemaaline organisatsioon, võib olla sellepärast meid ei puututud. Aga näiteks Mašr, nende vastu oli küll katseid nende tegevust takistada. Neid on üritatud süüdistada selles, et nad töötavad välismaiste eriteenistuste heaks ja saavad neilt raha.

Augustikuine Vene-Gruusia sõda. Kuidas see mõjutab olukorda Põhja-Kaukaasias?
Akajev: Seni mingeid nähtavaid mõjusid Põhja-Kaukaasias pole peale selle, et osa põgenikke Lõuna-Osseetiast, juba esimese Gruusia-Lõuna-Osseetia konflikti ajast 1991-92. aastal, on siiani paigutatud Põhja-Osseetias Prigorodnõi rajoonis majadesse, millest sunniti jõuga lahkuma seal elanud inguššid relvastatud konflikti ajal 1992. aastal. Üks konflikt mõjutab selles mõttes küll teist konflikti, kusjuures seda Osseetia-Inguššia konflikti ei taha keegi seni lahendada. Kui see jättagi lahendamata, siis see võib lahvatada jälle konfliktina osseetide ja inguššide vahel. Kui te võitlete lõunaosseetide õiguste eest, siis ei tohi unustada ka inguššide õigusi. Niikaua kuni unustatakse inguššide õigused ja rikutakse neid õigusi Põhja-Osseetias, säilib konfliktioht Põhja-Kaukaasias. Kuni keegi tahab seda konflikti enda huvides ära kasutada. Venemaa lahendas Gruusias oma geopoliitilisi probleeme, aga siinsed lokaalsed probleemid teda ei huvita.
Mutsolgov: Meil ütlevad paljud inimesed lihtsalt seda, et see polnud meie sõda. Meil on ühine piir Gruusiaga, meil pole nendega kunagi probleeme olnud, mingis sõjategevuses nendega meie osaleda ei tahtnud. Aga seda arvustada pole minu poolt ka õige.

Kui palju on veel neid ingušši põgenikke, kes on põgenikud?
Erinevaid arve nimetatakse. Venemaa migratsiooniteenistus räägib ametlikult 7000 põgenikust. Inguššia migratsiooniteenistus räägib 15-18 000 põgenikku. Venemaa migratsiooniteenistus loeb et tänaseks on juba tagasipöördunud 21 000 ingušši. Ametlikel andmetel elas seal enne konflikti 32 000 ingušši. (osad inimesed, 4000, on siis justkui keeldunud tagasipöördumast.) Ingušši pool aga väidab, et kuni konfliktini elas seal vähemalt 60 000 ingušši ning neist on tagasi pöördunud vaid 12 000. Vahe seal elanute arvus tuleb sellest, et paljudel polnud ametlikku propiskat. Uue presidendi üks ülesandeid on ka reaalselt välja selgitada, kui palju põgenikke on veel tagasi pöördumata ja mida reaalselt saab selle jaoks ära teha. Mitte lihtsalt tagasi pöörduda, vaid kuidas nad saaksid integreeruda sinna ühiskonda. Põgenikud elavad kohutavates tingimustes. Ja nad ei saa tagasi pöörduda, sest osseedid lihtsalt ütlevad, et nad ei taha koos inguššidega elada. See on absurd, et ma ei saa oma koju tagasi minna, sest mu naaber ei taha, et ma seal elaksin. Nii kirjutas üks alampolkovnik migratsiooniteenistusest ühele põgenikule vastuseks. Ja see kestab juba 16 aastat. Mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon, mitte ükski Vene org ei taha sellele probleemile tähelepanu pöörata.
Mustolgov: 16 aastat inimesed elavad juba ebainimlikes tingimustes, vagunites. Meil on ju pered paljulapselised, ja elada sellistes tingimustes väikesest kahetoalistes vagunites. Mille eest neid on karistatud? Kuidas saavad riigametnikud põhjendada nende mitte tagasipöördumist sellega, et nende endised naabrid ei taha nendega enam kõrvuti elada. Me ei nõua võimudelt, et nad karistaksid enam neid, kes inguššid seal välja ajasid, aga las nad lasevad inimestel tagasi pöörduda oma kodudesse! See on riigi kohus oma maa kodanike suhtes, see on nende põhiseaduslik õigus. Kui te ise ei täida seadusi, siis mida te tahate minult? See rajoon peab kuuluma inguššidele. Praegu ei kuulu, siis saja aasta pärast kuulub! Kuni see probleem pole lahendatud, jääb see konfliktipiirkonnaks. Inguššia jaoks on see praegu kõige tähtsam küsimus. Seal on meie esiisade hauad, seal on küla Inguš, mille järgi sai meie maa nime. Aga seda saab otsustada vaid Kreml.

Miks Kreml ei lahenda seda probleemi?
Mutsolgov: Sest osseetidel on väga tugev lobby Kremlis. Putin on ise teatanud, et PO on Venemaa forpost Põhja-Kaukaasias. Ma ei tea kuidas riigijuht saab valida häid ja halbu rahvusi. See ei ole õige poliitika. Üldse pole Venemaal mingit rahvussuhete poliitikat, kuigi riik on väga paljurahvuseline ja mitmeusuline. Rjazani oblasti elanik ei saa elada nagu mina, jakuut ei saa, mina jälle ei saa elada nagu jakuut. Meil on erinevad traditsioonid ja eluviisid.