Laupäev, jaanuar 30, 2010

Varvikas Odessas ja rahvuslikus Laane-Ukrainas

28.jaanuar - Odessas
Miljoni elanikuga Odessas olin kokku ainult yheksa tundi, mis oli selle suureparase linnaga tutvumiseks muidugi yleytlemata piiratud aeg. Kui Kiievis tahtsin kohtuda yhe kunstnikupaari ja politoloogidega, Donetskis kaevurite ja ametiyhingutegelastega, siis Odessas oli minu siht Shota Gulijev, Odessa vanima shampuse- ja veinitootja Franzuskii Bulvar asedirektor.
Nende firma ekspordib Eestisse muide samanimelist shampust - Franzuskii Bulvar. Mulle teehti vaike degusteerimisvoor ja voin kinnitada, et hea kraam. Aga veelgi rohkem yllatasid mind nende veinid! Kui need ykskord Eestisse jouavad, siis soovitan vagagi proovida. Kaubamark on sama. Eriti soovitan sarja „Vino Gulijeva“, mis on tehase omanike nime jargi. Vaga head ja huvitava maitsega Chardonnay'd ja Cabernet'd. Proovige-proovige huvi parast! Ka hinna poolest peaksid vaga tarbitavad olema, kuigi mul pole muidugi aimu mis hinnaga nad Eestisse jouavad. Tehase firmapoes maksid need suursjargus 50-55 Eesti krooni pudel. Poes myydi muide ka lahtist punast veini (Cabernet) ja valget hinnaga 12-13 grivnat liiter ehk siis veidi yle 15 krooni liiter...
Veinikeldi ajalugu on juba 150 aastat. Toodangust kuus protsenti laheb ekspordiks, peamiselt lahinaabritele, aga mitte enam Venemaale, sest sealt on probleem raha kattesaamisega.
Joudsin ara vaadata Odessa ooperiteatri, mis pidavat olema Euroopas yks uhkemaid, ning kuulsa Potjomkini trepi. Talvel ei mojunud trepp vaga pompoosselt. Kohalikud ytlesid, et trepi mojulepaasemiseks tuleb seda alt yles vaadata. Mina vaatasin ylevalt, ei viitsinud alla marssida.
Kyll aga puutusin kokku Ukraina infrastruktuuri vananemisega jalle. Mul oli seal yks korter pooleks paevaks voetud, et kahe rongi vahel veidi puhata. Ohtupoole laks plaksti kogu kvartalis elekter ara. (Paev hiljem Lvivis kordus sama peaaegu kogu kesklinnaga.) Infraga tuleb vaesel Ukrainal veel kovasti probleeme – eriti gaasitorud, elektrivorgud, teed. Ma kahtlustan, et eriti ei aita seda probleemi lahendada ka jalgpalli EM 2012, sest minu arusaamist mooda tahendab see staadionite korval enamasti lennujaamade ja sealt staadionile-kesklinna viivate teede ehitamist, millel pole jallegi kogu rahva seisukohalt suurt tolku.
Raha riigil aga infra uuendamiseks kusagilt votta pole. Riigi valisvolg on niigi praegu 85 protsenti GD-st ning kasvab veelgi. Grivna kurss dollari vastu on alates majanduskriisist langenud 60 protsenti.
Odessa kui venekeelne linn on yldiselt Janukovitshi poolt, kuigi mulle tundus, et sealgi oli levinud yle Ukraina kurtmine – tegelikult ei tahaks eriti kummagi poolt valida, valik tuleb teha kahe halva vahel.
Ohtul, kui oli rongiga juba tund aega soitnud Lvivi poole, sain Eesti numbriga mobiiltelefonile EMT-lt teate: „Tere tulemast Ukrainasse!“ Lopuks ometi!

29.jaanuar – Lviv ja Ivano-Frankivsk
Lvivi joudsin kell 6 hommikul. Onneks oli jaamas suur saal, mis kirjade jargi oli „suurendatud mugavuse saal“. Tund seal istumist maksis 3 grivnat (5 krooni) ja vahe koridoris istumisega oli see, et seal oli vaike baar (kus suur tee ja suur kotletivoileib toimatiga maksis 11 grivnat ehk 15 krooni), soojem ja internetinurk. Viimane oli mulle tahtis ootamatus, sest sain sealt oma lood ara saata.
Hiljem pidin tuttavatega kokku saama, jalutasin labi linna ning huvitav kyll, aga Lviv oli selle nadala jooksul esimene linn, kus oli kovasti aru saada, et valimiste highlight on tulemas – vaga palju Julia ja Viktori plakateid.
Lviv on, mis seal raakidagi, vaga ilus linn ning erinevalt Kiievist ja Odessast olid vahemalt kesklinnas tanavad lumest puhastatud. Kesklinnas on paris mitu kohvikut tasuta wifiga, selles mottes probleemi pole (kuigi nt vaksalis tasutaa wifi ei toiminud, kuigi nad seda reklaamisid).
Linnas on kaks muuseumi, kus saab ylevaate Ukraina iseseisvuse eest voidelnud UPA tegevusest, mis siis enne seda tegi koostood Saksa voimudega, aga nagu nagid, et Hitler ei taasta nende eesmarki Laane-Ukraina vabariiki, siis poorasid pyssid kohe sakslate vastu ning sodisid kuni 1944. aastani nende vastu, hiljem kuni 1950-ndate keskpaigani aga aktiivselt Noukogude voimu vastu. Linnamuuseumis mulle ekskurskooni teidnud Andhri ytles, et kokku osales relvastatud voitluses Noukogude voimu vastu 100 000 inimest. Koige viimane metsavend (kuigi selge, et mingit relvastatud vastupanu ta enam ei osutanud, ta lihtsalt kartis koik need 40-45 aastat valja tulla) oli valja tulnud alles 1991. aastal. Tanaseks on see mees kahjuks surnud. Andhri tegi ekskursiooni ukraina keeles, millest sain lopuks paris hasti aru. Paljud sonad hakkasid ju korduma.
Muuseumis olid paris agedad joonised UPA-meeste punkritest, kus nad talvitusid. Nad olid voimelised seal talve yle elama nii, et valjas yldse ei kainud, et jalgi mitte jatta. 30 km Lvivist pidi olema koht, kus yks selline punker on rekonstrueeritud. Lvivi kesklinnas on aga stiliseeritud restoran, mis meenutab sellist punkrit. See on samuti maskeeritud nagu paris punker. Ilma paroolita sind sisse ei lasta. Koputamise jarel pead uksepilusse hyydma „Slava Ukrainu“ ehk siis Au Ukrainale, siis kysitakse vastu, et ega sa moskal (mis laaneukarainlaste mosites tahendab halba venelast) voi juut ole. Kui ei, siis avatakse uks. Juudi-kysimuse peale tekkis mul tugev torge, aga mu saatja vedas sisse. Juute Laane-Ukrainas ei sallita ja sellel ajaloolised pohjused. Ma ei hakka siis oma profaani seletusega esinema. Loodetavasti ilmub jargmise nadala lopus Paewalehes intervjuu kaasaja Ukraina yhe kuulsama kirjaniku Juri Andriuhovitshiga, kes siis mu palve peale selgitas tausta.
Lvivist paningi bussiga edasi Andriuhovitshit intervjuuerima Ivano-Frankivskisse, kuhu oli umbes 150 km. Kohalikud hloptshy'd on liikluses paris hullud. Kolme tunni jooksul osalesime oma mikrokaga ise yhes avariis, nagime teist ning seisime pikalt teele poiki keeranud haagisega Kamazi jarel. Kui lopuks Kamaz oigetpidi jalle oli, jooksis meie mikrobussi juht sisse: „No taitsa purjus oli paaren!“ Koik reisijad noogutasid arusaavalt.
Ivano-Frankiviskist pole mul suurt midagi raakida. Saabusin suht othul, eriti linna ei nainud, mul oli vaid yhte intervjuud teha. Kui keegi satub, siis soovitan oobida keskvaljakul hotellis Nadija (ukraina keeles lootus), mis on linna suurim ning ilmselt ka parim. 300 grivnat (500 krooni) oo. Parim hinna ja kvaliteedi suhe Ukrainas, mis ma nadala jooksul nainud olen (hommikusoogiks pakuti koige muu hulgas verivorsti!).
Tellisin hotellis, et nad peseksid mu riided ara. Tuli tadi ukse taha, riiete jarele, ja hakkas midagi ukraina keeles raakima. Ma enamusest ei saanud aru, kysisin talt vene keeles vastu, ta ikka ukraina keeles. Tykk aega raakisime niimoodi, aga naha oli, et tema saab minust aru. Lopuks ytlesin talle, et kuulge – ma ei ole Donetskist ja ma ei ole venelane, do you speak English? Siis laks tadi kohe vene keele peale yle! Koik tuleb tuttav ette, eksole! Tervitusi Eestisse siinkohal!
Isegi siin Laane-Ukrainas kuuleb kohvikutes-kortsudes vaga palju venekeelset muusikat, kuigi vene keel peaks vaga out olema. Sama muide on Gruusias. Ukraina telekanalid on tais Venemaa sarju ja vene keeles muidugi, subtiitrid all.
Reisimisest. Rongiga Ukrainas soitmine on Eesti inimese jaoks vaga odav. Ma olen peaaegu tiiru teinud juba ymber Ukraina. Kiievist Donetskisse, sealt Odessasse ja sealt Lvivi kaudu Ivano-Frankivskisse (viimane vaike ots oli bussiga) laks mulle kokku maksma 535 grivnat. Kiievisse tagasijoudmine laheb maksma veel maksimum 200 grivnat. Nii et siis kokku laheb sisuliselt tiir ymber Ukraina (Euroopa suurim riik, kui ma ei hakka Venemaa Euroopa-osa ega ka Tyrgit arvestama) maksma koigest 735 grivnat ehk 990 krooni! Vaga odav. Aga ukrainlase jaoks mitte, sest ametliku statistika jargi oli eelmisel aastal Ukrainas keskmine palk 1850 grivnat (2500 krooni!). Lvivi kohtusin kohaliku muusueumi direktori Tarassiga ja ajakirjaniku-politoloogi Sofiaga. Kysisin ka nende palkade kohta. 32-aastase Tarassi viimane direktoripalk oli 2700 grivnat (3645 krooni). Sofia teenib oppejouna Lvivi ylikoolis 1000 grivnat (1350 krooni), aga ta ei toota seal taiskoormusega, lisaks saab ta kohalikus TV-s oma poliitilise talk-show juhtimise eest korra pealt 100 grivnat (135 krooni). Saade on kord nadalas. Rahalises mottes paastab teda, et koos vanematega on neil perefirma, mis pakub giiditeenuseid Lvivis.
Lennukiga on jallegi suht kallis reisida, sest Ukraina omapara on selles, et suurte linnade vahel ei kai otselende, vaid koik lennud tuleb teha labi Kiievi. Nt ei saa lennata Donetskist Odessasse otse, vaid Donetsk-Kiiev-Odessa. Samamoodi ka ka Odessat Lvivi, ymberistumisega Kiievis. Nii aga tulevad piletihinnad siselendudel alates 200 dollarist, vahemalt Aerosvitil.
Ivano-Frankovskis kaisin restoranis, nimega Slavutitsh. Selline keskmine koht. Soin seal seenesuppi, loomaliha Karpaatide-moodi, puuviljasalati ning join tomatimahla, 150 grammi viietarni konjakit Ararat (mis kindlasti ei olnud ehe, sest muidu poleks kuidagi saanud 100 grammi maksta 13,5 krooni....) ja yhe espresso. Kokku oli arve 110 grivnat ehk 150 krooni ehk kymme eurot. Ja sellised hinnad on igal pool Ukrainas keskmiselt.

Reede, jaanuar 29, 2010

Kiievist Donetskisse, klishee jargi kriminaalide ja barbaarsete kaevurite linnas

25.jaanuar - veel kiievis
Nii, Saraatovi kylmik poriseski hotellis nii hullult, et tuli stepslist valja tommata, et magama jaada. Loodetavasti ei hoidnud koristajad seal liha.
Paev moodus Kiievis siva, yks kohtumine teise otsa, sestap moned muljekatkendid vaid. Tanavad olid lumest vaga halvasti puhastatud. Isegi kesklinnas, ilmselt pole linnal lihtsalt raha. Ukraina majandus on ju sisuliselt kokku kukkumise aarel. Ukraina endine rahandusminister ennustas viimases Economistis, et kevadel pole valitsusel enam raha palkade ja pensionite maksmiseks. Razumkovi Keskuse majandusekspert, kellega ma raaksin, pidas seda ysna toenaoliseks.
Kuigi 7. v eebruaril ehk vahem kui 2 nadala parast on Timoshenko-Janukovitshi vahel otsustav duell presidendikoha parast, siis mingeid valimisreklaame mina kyll ei nainud. Ilmselt laheb kogu pauk jargmisele nadala peale. Reklaami on muidugi vaja rohkem teha Timoshenkol, tema peab meelitama inimesi valima tulema. See on ta ainus voimalus. Ykski minu kysitletud kuuest eksperdist Kiievis ja Ukrainas ei uskunud, et Janukovitshi voit tuleb kindel ning et see oleks juba ette selge. Kymne protsendine edu Timoshenko ees parast I vooru on tapselt piiripealne seis.
Kiievi globaalpoliitika instituudi direktori asetaitja Sergei Solotkii raakis naiteks, et Timoshenkol on kindlasti vaja, et haaletama tuleksid esimeses voorus kolmanda, neljanda ja viienda tulemuse saavutanud Sergei Tigipko (13 protsenti), Arseni Jatsenjuki (7 protsenti) ja Jushtshenko (5,5 protsenti) valijad. “Kui nad tulevad valima, siis see on Timoshenkol ainus shanss voita,” arvas Solotkii. Avalikult on nii Tigipko, Jatsenjuk kui ka Jushtshenko teatanud, et nad ei toeta kumbagi kandidaati.
Ukraina telekanal ICTV tellis esimese valimistevooru ajal 17. jaanuaril exit-polli, mis naitas, et kui teises voorus jaaksid kandideerima Janukovitsh ja Timoshenko, siis voidaks Janukovitsh 44 protsendiga Timoshenko 37 protsendi vastu. Tahelepanuvaarselt palju, 15 protsenti teatasid, et nad haaletavad molema vastu, mis naitab paljude valijate pettumust. Janukovitshile on antud olukorras see isegi kasulik.
Mul on olemas Kiievi suure investeerimisfirma Phoenix Capitali sotsioloogide arvutus, mis yritab modelleerda esimeses vooru kaotanud kandidaatide poolt haaletanud valijate voimalikku kaitumist. Selle jargi peaks voitma samuti Janukovitsh 55 protsendiga Timoshenko 45 protsendi vastu.
Paljud eksperdid olid kindlad, et kui Timoshenko kaotab minimaalselt, alla 2 protsendi, siis tulevad kohtuprotsessid valimiste tyhistamiseks. Mis muidugi ainult suurendab kaost Ukrainas.
Aga kui poliitikast mitte raakida, siis muidu oli Kiiev nagu Kiiev ikka oma hullude ummikutega kesklinnas. Metroopilet oli vorreldes Moskva omaga ligi kolm korda odavam (1,7 grivnat).
Veel yks vordlus Venemaaga. Oigemini, mis on Ukrainas teistmoodi. Venes kysitakse rongipiletit ostes alati passi ning koik su naidud kirjutatakse yles. Ukrainas ei kysi piletit ostes keegi passi. Venemaal on see koige muu korval tohus voimalus kontrollida isikute liikumist (peamiselt muidugi ebasoovitavate ja kriminaalide oma), Ukraina jarelikult seda enam ei tee.
Rongipilet Kiievist Donetskisse maksis neljases kupees 225 grivnat. Rong oli korralik, kovasti parem kui Tallinn-Moskva. Kupees oli naiteks selline tabloo, kust oli naha, kas tualetid on vabad voi hoivatud. Ei pidanud koridoris kooluma, kui tahtsid vetsu minna. Voodipesu valjanagemine jattis ainult kovasti soovida, ei lainud kuidagi rongi yldmuljega pehmelt oeldes kokku.

26.-27. jaanuar - kaks paeva Donetskis
Klishee jargi on Donetski suht karm koht, kus elavad kriminaalid ja kaevurid. Ma muidugi palju ei joudnud naha, aga esmamulje pohjal oli kesklinn nagu Venemaa tavalise suurlinna kesklinn (vordlesin Vene linnadega, sest nendega on mul lihtsam paralleeli tuua) koos igatsorti kaubamarkide poodidega. Ainult et oluliselt, kohe oluliselt, rahulikum oli see sebimine kui Vene suurlinnades..
Donetsk, kus elanikke on nagu Eestis, on muidugi mastaapne linn. Kesklinnast oli linna yhte serva 30 km ja teise serva sama palju. Linna aartes asuvad kaevandused. Yhes sellises ma kaisingi, Trudovskaja-nimeline kaevandus.
Lahedad tyybid seal kaevanduses. Ma tahtsin kindlasti paaseda alla shahti, et naha paris tooprotsessi. Lift soidab seal ligi 500 meetri sygavusele maa alla ning sealt edasi on soe jalil liigutud 1060 meetri sygavusele. Kaevanduskaigud on umbes 12-13 protsendise kaldega seal, aga pidi olema kaevandusi, kus kalle on isegi 30 protsenti.
Yhesonaga kohalik ametiyhingu juht lubas mulle lahkelt telefonis, et pole probleemi, tule aga, soidame alla shahti, saad kaevur-matidega raakida jne. Soitsin siis kohale, sama lahke jutt, et ajame juttu, siis lahme jne. Ainult et direktor on vaja yles otsida ja luba saada. No otsiti siis direktorit, mulle naidati samal ajal kaevanduse muuseumit, oppeklasse, sain koik teada endistest tookangelastest ja rekorditest. Tunnid muudkui laksid, aga mida ei saanudki see oli luba shahti laskuda. Lopuks oeldi mulle, et valismaalaste maa-alla viimiseks on uue korralduse jargi vaja Ukraina julgeolekuteenistuse (Ukraina FSB) luba! Mida mul muidugi polnud. Ma ise kyll arvan, et nad ei viitsinud minuga jamada ning igaks juhuks ei hakanud mind alla laskma, sest see ikkagi kaevandus ning iial ei voi ette teada, mis juhtuda voib. Juhtub moni onnetus juhuslikult, kesse siis vastutab valismaalase eest. Kes pealegi veel jumal teab kust valja ilmus siia. Onneks sain ikka kaevuritega suhelda vahemalt maa peal ning kirjutan sellest varsti Paewalehes.
Donetsk on teada-tuntud Janukovitshi kants (kuigi 2004 kogus ta kodulinnas 93 protsenti haali, aga nyyd esimeses voorus 70 protsenti), seda yllatavam oli mulle, et kohalike ajakirjanike ja politoloogidega suheldes selgus, et enamus neist olid Janukovitshi suhtes vaga skeptilised. Timoshenko suhtes muidugi ka. Enamus ytles, et neil on vaga raske nende vahel valida, sest nsd ei uskunud, et kumbki suudab Ukrainas mingit muutust tuua. Kahe halba vahel tuleb valik teha, seletas yks. Tanaval rahvas ja taksojuhid olid palju selgemalt Janukovitshi poolt.
Tahtsin minna ka Regionaalide Partei kohalikku valimiskeskusesse, aga kahjuks ei joudnud. Aga veidi nalja sai sellega ikka. Helistasin nimelt nadal varem sinna valimiskeskusesse ette, et leppida kokku kohtumist nende juhiga hr. Bobkoviga. Tädi, kes kone vastu vottis, ei saanud tykk aega aru, kust ma helistan. Seletasin kolm korda, et kust ja mida ma tahan. Oodake sekund, vasta ta. Oli kuulda, kuidas ta arutas kellegagi, kas anda „mingile ajakirjanikule Eestist“ ülemuse numbrit. Lõpuks andis, aga küsib, milleks teil teda vaja on? Seletasin, et valimised ja nii ja naa. Ja küsisin vastu, et kas selles on midagi kahtlast. Tema: „Kuidagi imelik jah, et ajakirjanik Eestist tunneb meie valimiste vastu huvi. Kas see tõesti kedagi Eestis huvitab?“ Seletasin, et huvitab küll, et ikkagi peaaegu naabrid ja et põnev jne. „No olgu,“ kõlas armulik vastus ja sain ylemuse numbri.
Elasin Donetski kesklinnas hotellis Central. 630 grivnat oo, nagu Kiievski. Sobralik koht. Saabusin teisipaeva hommikul hotelli otse rongilt kell 8 hommikul, aga sain ilma probleemita varem toa. Wifi maksis tund 10 grivnat. Ainus apardus juhtus hotellis siis kui kolmapaeva hommikul laksin dushi alla. Seebitasin ennast sisse, kui soe vesi kadus ara. No kohe tilkagi ei tulnud! Ootasin paar minutit, ei midagi. Pidin karastama, muud ei jaanud yle. Oues oli niigi miinus 27 kraadi. Sellist kylma ei olevat Donbassis olnud kymmekond aastat. Hotellitoas oli ka suht kylm, nii umbes 15 kraadi. Receptsioonis istusid tydrukud mytsides ja mantlites. Kohalikud mehed, enamuses parajad bogatyrid, kaisid aga ikka lahtise holma ja palja peaga. Metsik!
Kohalik mentaalsus, ma pean eriti silmas meeste oma, on yldse yks erilisemaid Ukrainas. Vahemalt mulle tundub. Elu ja inimesed on brutaalsed, ka valjanagemiselt. Suhtumine elusse on siin regioonis ykskoiksem kui mujal. Elu pole vaga hinnas, eriti oma elu. Tuttavate sonul on sel selge ajalooline, ja kui soovite siis ka geneetiline, pohjus – ohtlik ja raske too kaevandustes, kus su elu pole kuangi kindel. Trudovskaja kaevanduses, kus mina kaisin, oli 50 tegevusaasta jooksul hukkunud ligi 70 kaevurit, ja nagu mulle oeldi, siis neil on hukkunute arv suhteliselt vaike. Tavaline onnetuste pohjus pidi olema ohutunouete eiramine, mis jallegi on selle ykskoiksuse ilming.
Hotelli korval oli kena pubi Goldne Lion (kohe Lenini kuju vastas), kus oli tasuta wifi ja kohalik olu Sarmat hinnaga 9 grivnat kann. Soovitan, sest ysna normaalne inglise pubi.
Taksosoit oli meeldiv yllatus, ikka vaga odav. U 5 km ots maksis 20 grivnat (27 krooni)!
Donetskis elavate eestlaste kohta midagi ei kuulnud. Aga see-eest oli kohaliku nadalalehe Donetski Krjazh peatoimetaja Marina Harkova syndinud Eestis, Kohtla-Jarvel ning elas seal kuni 9. elu-aastani. Maletas veel paari sona eesti keeleski. Oli v aga sobralik, nagu yldse koik donetskilased, kellege kohtusin. Huvitav, et keegi ei kysinud minult midagi eesti-vene suhete kohta jne. Ei mingit huvi selle vastu, mis elu eestis elatakse. Yldse mulle tundus, et kuna endal elu vaga sitt, siis huvi valismaailma vastu on ysna vaike.
Donetskist soitsin edasi Odessasse. Rong soitis labi Dnepropetrovski tervelt 16 tundi. Pilet maksis imelised 138 grivnat neljases kupees. Vorreldes Venemaaga on Ukrainas rongiga reisida kovasti odavam.
Rong oli valjast kole ja maardunud nii et mul laks nagu krimpsu, aga seest oli siiski puhas (Kiiev-Donetski rong oli klassi vorra parem). Kummaline, et valgus kupees soltus rongikiirusest. Kui rong seisis voi kiirus oli madal, siis saabus kupees hamarus. Kysisin vagunisaatjalt veel Donetskis seistes, et kas rohkem valgust ei tulegi (kupeesse sisenedes oli tunne nagu oleks muldonni sattunud, kus valgust annab ainult tattnina)?. Vastus: „No oodake, kui kogume kiirust, kyll siis tuleb ka valgus.“ Seistes ju generaator ei toota, nagu mulle seletati. Tuli valja, et rong tootas pooleldi elektriga ning pooleldi soljarkaga.
Enne rongile minekut kaisin veel vaatamas Donetski kesklinna, Olimpsiiski staadioni ette pystitatud Sergei Bubka kuju. Teivas kaes ja puha. Ainult et Bubka nagu ei olnud kuju kohe yldse! Sama hasti oleks see voinud olla malestusmark Tundmatule Teivashyppajale.

Esmaspäev, jaanuar 25, 2010

Kuidas elab Ukraina?

Viibin terve nadala Ukrainas, et kirjutada veidi olukorrast enne presidendivalimiste II vooru ning Ukraina seisukorrast yldisemalt.
Pyhapaeva ohtul joudsin Kiievisse. Kiievisse joudes on on loomulikult esimene kysimuse, et kuidas Borispoli lennujaamast linna saada. Kesklinna on lennujaamast paaarkymmend kilomeetrit vahemalt. Kiievis elavate tuttavate abil moned vihjed, kuidas seda korraldada:
Variant 1. Võtate takso lennujaamast. Taksojuhid võivad olla ahned ja ja tahta palju raha. Küsivad umbes alates 350 grivnast (1 grivna = 1,35 krooni). Kui otsustate selle valiku kasuks, siis ärge võtke taksojuhti lennujaama seest nende hulgast, kes teil ise varrukast kinni võtavad (sest nemad on vaid vahendajad ja reaalselt teid linna ei too), vaid jalutage lennujaamast välja ning proovige sealt leida mõni juht, kes on tulnud kliendiga lennujaama ja nüüd otsivad klienti kellega linna tagasi saada.
Variant 2. Lennujaama eest leiate valjuhäälse tädi, kes sulle müütab kohti bussis või mikrobussis, millega reeglina kohalikud inimesed sõidavad. Sellega saab sõita kas Harkovski metrooni (sealt edasi metrooga) või bussijaama. Hind peaks olema 20 grivnat (Harkovski) või 25 bussijaama. Ebamugav ja aeganõudev.
Variant 3. Leiate kohaliku tuttava abiga tuttava taksojuhi, kes teile vastu tuleb. Nii tegin mina ja sain kesklinna 150 grivnaga, andis ka thseki. (kui kellelgi vaga vaja, voib mulle kirjutada ja ma voin anda taksojuhi numbri.)
Kuna oli ysna hilja, saime taksojuht Gennadiga kesklinna 30 minutiga. Gennadi sonul on kriisist tingituna (mis Ukrainas paris karm, GDP kukkus 2009 13 protsenti) taksojuhtide arv kovasti tousnud. Paljud on too kaotanud, aga autod on liisinguga voetud ning siis ei jaagi muud yle, kui taksot soitma minna. Gennadi ytles, et kui enne kriisi teenis ta taksot soites kuus puhtalt keskmiselt 1000 dollarit, siis nyyd oluliselt vahem. Yks pohjus on ka grivna kursi paris kova langus. Kui ennee kriisi maksis 1 dollar 5 grivnat, siis nyyd ligi 8 dollarit. (btw – besniin maksab jamedalt vottes 1 dollar siin, mis Gennadi sonul vaga kallis.)
Gennadi oli kindel, et Janukovitsh voidab teises voorus. 10 protsenti kaotust on Timoshenko jaoks tagasitegemiseks liiga suur, oli ta kindel. Samas oli ta ka kindel, et Julia niisama lihtsalt alla ei anna. Munadega naine, ytles ta proua Julia kohta.
Kiievis oobin otse Iseseisvusvaljaku korval hotellis Khreschatyk. Nouka-aegse sisuga toad, aga suur pluss on kesklinn, et hotellitubades on tasuta wifi ning hind – 630 grivnat (850 krooni) yhene tuba. Moskvas voib sellisest hotellist kesklinnas ainult unistada. Ausalt oeldes minu jaoks normaalne hotell. Toas on nostalgiat tekitav Saraatovi kylmik, mis poriseb paris korralikult, loodetavasti jaan ikka magama.
Kui koik ilusti laheb siis kirjutan edaspidi peale Kiievi veel elust Donetskis, Odessas, Lvivi ja Ivano-Frankovskist. Paris kylm on siin. Tana ohtul oli Kiievis miinus 20, aga Donetskis ennustatakse kolmapaevaks miinus 32. Prrr!

Esmaspäev, jaanuar 18, 2010

10 olulisemat sündmust tänavu Venemaal

Proovin ennustada minu arust kümmet kõige olulisemat sündmust ja arengut tänavu Venemaal (Venemaa välispoliitikat puudutava jätan kõrvale). Lisan iga sündmuse juurde ka oma ennustuse, siis on aasta lõpus hea kõigil näpuga näidata, et ei jaga ma suurt midagi Venemaa-asjadest :) Venemaal toimub muidugi nii palju huvitavat, et igal huvilisel on kindlasti oma edetabel ning oma indikatiivsed sündmused, mille järgi ta otsustab, mis suunas seal asjad liiguvad.

65 aastat Suure Isamaasõja lõpust
Emotsionaalselt kindlasti Venemaa tänavune tippsündmus toimub 9. mail. Kremli ametnikud on lubanud, et see tuleb nii suurejooneline, et „see jääb meelde tervele planeedile“. Esimest korda NSVL ja Venemaa ajaloos toimuvad Kaliningradist kuni Vladivostokini kõikides suuremates linnades veteranid ja sõjaväe praadid ühel ja samal ajal. Kogu Venemaa marsib 9. mail täpselt kell 10 hommikul Moskva aja järgi. Pärast suurejoonelist sõjaväepraadi pannakse Moskva Punane väljak kinni ning seal algab kapitaalremont.
Eestit puudutab sündmus niipalju, et kas meie president Toomas Hendrik Ilves läheb koos paljude riigijuhtidega paraadile Punasele väljakule? Pakun, et Ilves sõidab Moskvasse. Kui lühidalt põhjendada, siis esiteks on see suurepärane võimalus Eestil endal näidata algatust, et me tahame suhteid Moskvaga normaliseerida, kartmata kuidagi süüdistust, et Eesti teeb Venemaale mingei järeleandmisi heate suhete nimel. Ilvese minekus 9. mail Moskvasse pole midagi alandavat või piinlikku. Teiseks tuleb kohale kogu maailma riigipeade eliit – kindlasti Merkel ja Szarkozy ning Moskvas usutakse praegu väga, et saabub ka Obama. Kummaline, kui Eesti president siis puudub põhjusel, mida on raske ülejäänud maailmale seletada.

Kas Venemaal jätkuvad tehnogeensed suurõnnetused?
Nagu juhtus möödunud suvel maailma ühes suurimas hüdroelektrijaamas Sajaano-Sušenskis, kus lendas vastu taevast (õigemini vastu lage) üks turbiinidest ning hukkus 75 inimest. Jaam töötab endiselt vaid osalise koormusega. Pärast õnnetust tuli nagu paisu tagant hoiatusi – Nõukogude-aegne infrastruktuur, mille uuendamine jäi unarusse, hakkab üles ütlema. Ka Venemaa eriolukordade ministeerium kardab seda. Kõigele lisaks paistab tänavu Venemaal külm talv tulevat. Anatoli Tšubais, kes vahepeal oli Venemaa riikliku energiafirma juht, ennustas aasta tagasi, et 2010. aasta algul tabab Venemaad energiakriis ning osa linnade elanikkonda tuleb evakueerida.
Pakun, et nii hullult ei lähe, nagu Tšubais ennustas, aga tehnogeenseid suuremaid õnnetusi pigem juhtub kui ei juhtu. Näiteks gaasitorustikega. Venemaal on 21 000 km magistraalseid gaasitorusid, mille eksplutatsiooniaeg on ammu ümber. Lisaks on üle 21 000 gaasireguleerimisjaamu, mille kasutusaeg on samuti ületatud. Jaamadest oli eelmise aasta lõpuks kontrollitud vaid pooled.

Soome lahes algab Nord Streami ehitus
Gazpromi peadirektor Aleksei Miller teatas eelmisel nädalal, et Peterburi külje all alustati kompressorjaama Portovaja ehitamist, mis on Nord Streami nimelise gaasitoru viimane maapealne ehitis. Juba aprillis algab Milleri sõnul Venemaalt Saksamaale ulatuva gaasitoru ehitamine Soome lahes. Tegemist on Venemaa rahvusliku liidri Vladimir Putini jaoks sisuliselt isikliku projektiga ning pole kahtlust, et läbi Soome lahe ja Läänemere jooksva toru ehitus jõuab lõpule. Iseasi, kas õigel ajal. Plaanitud on, et gaasitoru esimene järk lastakse käiku 2011. aasta lõpus või 2012. aasta alguses. Selle 1200 km vee all jooksva toru esialgne maksumus oli 2,5 miljardit eurot, aga tänaseks on hind kallinenud kolm korda – 7,4 miljardi euroni.

Kas Hodorkovski mõistetakse veel pikemaks ajaks vangi?
Tõenäoliselt kevadel või suve algul tuleb otsus Venemaa kunagise suurima naftafirma Jukos looja ja juhi Mihhail Hodorkovski uues kohtuprotsessis, kus süüaluse pingil istub veel Platon Lebedev. Putini isiklik vaenlane Hodorkovski on juba vangis istunud üle kuue aasta ning peaks eelmise kohtuotsuse järgi vabanema 2011. aasta sügisel (vahetult enne järgmisi duuma- ja presidendivalimisi Venemaal!). Kelmuse ja maksude tasusmisest kõrvalehoidmise eest 2005. aasta süüdi mõistetud Hodorkovskit süüdistatakse nüüd sellest, et ta varastas Jukose tütarfirmadets naftat 450 miljardi rubla (Eesti Panga 15.jaanuari kursi järgi 166 miljardit krooni) ja 7,5 miljardi dollari eest (81,5 miljardit krooni). Teda ähvardab kuni 20-aastane vanglakaristus. Uuesti täie rauaga süüdimõistmisel vabaneks praegu 47-aastane Hodorkovski vanglast alles pensionärina.
Paljud loodavad Läänes ja ka Venemaal, et Venemaa praegune president Medvedev, kes räägib palju õigusriigist, laseb Hodorkovski vangist välja. Ennustan, et seda ei juhtu (kasvõi ülal sulgudes viidatud põhjusel) ning ta mõistetakse uuesti süüdi. Küll aga võib juhtuda nii, et talle ei mõisteta vangla-aastaid täie rauaga, vaid näiteks ainult viis aastat vangistust.

Kas tandem Medvedev-Putin sõidab endiselt ühes suunas?
Ennustatakse, et 2010 tuleb Medvedevi jaoks otsustav aasta, kui ta tahab Putini asemel ise kandideerida 2012. aasta kevadel uuesti presidendiks. Aga nii ennustati juba 2008 ja 2009. aastal, et see tuleb Medvedevi jaoks otsustav. Ei tule ka 2010. aasta otsustav, tänavu ei selgu midagi. Käib samasugune vaikne vaibaalune võitlus, millest meie, kõrvalvaatajad, võime vaid mingite märkide järgi teha oletusi. Kõik selgub jälle viimasel hetkel ehk 2011 sügisel või päris aasta lõpus. Kumbki pole huvitatud asja teravaks ajamisest liiga vara. Aga võib olla on nad juba omavahel kõik kokku leppinud ja kõik otsivad ilmaasjata musta kassi mustas toas?
Mis Venemaa sisepoliitikasse puutub, siis kindlasti tuleb üllatusi, mida me ei aimagi. Kindlasti tuleb aga jälgida, millega lõppeb suur kuberneride vahetuse karusell, mis algas eelmise aasta sügisel. Selle aasta lõpuks tuleb välja vahetada või uuesti ametisse jätta 33 kuberneri (u 40 protsenti kõigist kuberneridest). Need on Venemaa sisepoliitikas olulised otsused, kuigi kuberneridel pole muidugi nii suurt võimu kui ütleme 10 aastat tagasi. Aga see näitab vähemalt seda, et kui palju Medvedev suudab oma tahtmist läbi suruda. Esimene suurem intriig saabub jaanuari lõpus-veebruari alguses – kes saab ülimalt korrumpeerunud ja vägivaldse Dagestani presidendiks?

Sõjaväereform heidab kümneid tuhandeid ohvitsere tänavale
Venemaa sõjaväereformil on tänavune üks võtmeaastaid. Väeüksuste ümberformeerimine hakkab lõpule jõudma, nüüd asutakse inimeste kallale. Õigemini ohvisteride kallale, sõna otses mõttes. Praegu teenib armees ja laevastikus Venemaal 365 000 ohvitseri. Vene asekaitseministri Nikolai Pankovi sõnul jääb 2010. aasta lõpuks neist teenistusse alles 127 000 ohvitseri. Mis saab ligi veerand miljonist hea relvakäsitlemisoskusega endisest ohvitserist? Kellele pealegi riik peab vastavalt seadusele teenistusest erru arvamisel korteri andma, mis käib riigile ilmselgelt üle jõu. Osa neist on ilmselt nõus laskma ennast degradeerida allohvitserideks – seersantideks ning mitšmanideks. Kui palju aga neist ühineb kuritegevusega – see on küsimus.

Kas Moskvas ja Peterburis pekstakse miitingulisi edasi?
Kirjutasin eelmisel aastal, et minu jaoks hakkab Medvedev Putinist erinema siis, kui OMON ei peksa ega vahista valimatult nn radikaalse opositsiooni miitingutel (Mittenõustujate marsid) osalejaid. Ei kisu enam tüdrukuid ja naisi juukseidpidi mööda asfalti. Seni pole midagi muutunud. Viimati võttis OMON 31. detsembril „Mittenõustujate marsil“ kinni isegi 82-aastase Venemaa ühe tuntuma inimõigustekaitsja Ljudmilla Aleksejeva ning viis ta arestikambrisse. OMONile ei meeldinud, et vana daam plakatiga seisis. Mittenõustujatel ei ole Moskvas ega Peterburis kuigi palju poolehoidjaid ning see on mõistetav. Aga miks ei lubata neil – kellel pole isegi eriti toetajaid – rahumeelselt miitinguid pidada? Ei tundu kuidagi usutav selle taustal Medvedevi hüüdlause: Vabadus on parem kui mittevabadus. Ennustan, et vaevalt tänavu midagi muutub. Mittenõustujate marsse pekstakse edasi. Iseasi, et marssi organiseerijad võivad midagi uut välja mõelda. Eraldi küsimus – mitu opositsioonilist ajakirjanikku ja inimõiguste kaitsjat tapetakse tänavu Venemaal?

Kas näeb märke Venemaa majanduse moderniseerimisest?
See jääb endiselt Venemaal moesõnaks, aga kahjuks ei midagi rohkemat. Nezavissimaja Gazeta kirjutas hiljuti juhtkirjas, et viis peamist suunda, mille moderniseerimisest president Medvedev pidevalt räägib, saavad tänavusest Venemaa riigieelarvest vähem kui 0,1 protsenti! Kõige muu kõrval on see ka selge märk, kui tõsiselt Medvedevi üleskutseid võetakse... Eraldi toob ajaleht välja, et näiteks üks presidendi lemmikprojekte meditsiini, tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse internetiseerimisest saab tänavu viis miljonit dollarit ehk ühe rubla iga Venemaa elaniku kohta! Viis miljonit ja Venemaa suurus.
Ettevaatlikuks teeb see, et naftahind on taas 80 dollari kandis ning juba on näha, kuidas osa Venemaa juhtkonnast kergendatult hingab – kriis on läbi ning taas on raha. Mis omakorda tähendab, et reformid pole vältimatud, saab läbi ka moderniseerimiseta, mis kõlab ikka väga kahtlaselt. Venemaal on oma saatus, on selliste inimeste postulaat. Ühesõnaga – minu arust pole tegelikust moderniseerimisest Venemaa jälgegi...

Venemaa muudab ja seejärel tõstab sotsiaalmaksu
Venemaa jõustub tänavu üks väga oluline maksureform – kaob ära ühtne sotsiaalmaks, mille asemele tulevad nö kindlustusmaksed, mis tõusevad üsna karmilt. Kindlustusmaksed hakkavad otse laekuma riigieelarve välistesse sihtotstarbelistesse fondidesse: sotsiaalkindlustuse fondi (Фонд социального страхования), pensionifondi (Пенсионный фонд) ja kohustusliku meditsiinilise kindlustuse fondi (Фонд обязательного медицинского страхования). Reformi mõte on selles, et teha riiklik sotsiaalsete kohustuste süsteem, milles liigub sadu miljardeid rublasid, läbipaistvamaks ja õiglasemaks. 2010. aastal jäävad maksud fondidesse samaks mis seni – 20 % pensionifondi, 2,9 % sotsiaalkindlustusse ning 3,1 % medkindlustusse ehk kokku maksavad tööandjad 26 protsenti. 2011. aastast tõusevad kindlustusmaksed aga järsult – kokku koguni kaheksa protsenti, 34 protsendini! Sellest 26 % pensionifondi, 5,1 % medkindlustusse ning 2,9 % sotsiaalkindlustusse. Venemaa äriorganisatsioonidele see maksureform loomulikult ei meeldi ning nad on ennustanud ümbrikupalkade suurt tõusu.

Igavene küsimus – mis juhtub Põhja-Kaukaasias?
Väga keeruline ennustada, aga üks on kindel – seni kuni jätkub seal tohutu korruptsioon, jätkuvad „bojevikkude“ rünnakud ja pommiplahvatused. Võib rääkida mida tahes „bojevikkude“ päritolust ja eesmärkidest, aga riigiametnike korruptsioon on neile väga toitev pinnas. Dagestanis ja Ingušeetias on nad massiliselt pannud korrumpeerunud riigiametnikele nö „maksud peale“. Sealt tuleb priske osa nende finantse.
Aasta algas kõige verisemalt Dagestanis, aga sellel on selge põhjus – peatselt selgub, kellest saab vabariigi president järgmiseks neljaks aastaks. Eelmise aasta lõpus Venemaal absoluutselt noorimana miilitsa kindralmajori pagunid saanud 33- aastane Ramzan Kadõrov jätkab tasapisi oma iseseisvuse suurendamist. Eelkõige hakkab ta Groznõi lennujaama kaudu rahvusvahelise kaubanduse edendamist, mida Moskva ei suuda kontrollida. Mõnus rahavoog Kadõrovile. Ingušeetia presidendi Jevkurovi algatused surevad vaikset surma, kuigi vabariigis muutub veidi rahulikumaks ning inimesi kaob vähem. Üldiselt pole aga Põhja-Kaukaasias põhjust arvata, et tänavune aasta tuleks oluliselt vähem verisem kui eelmine kui regioonis tapeti üle 250 õiguskaitseorgani töötaja ja ametniku. Sõda hingitseb seal tasapisi edasi.

P.S. Omaette küsimus on veel see, kuidas seedib Vene riigieelarve ära tänavu ees ootavat 46-protsendilist (!) pensionitõusu, mis jätkub ka järgmistel aastatel, kuigi siis juba väiksema mahus. Kas see on aeglase toimimisega pomm riigieelarvele? Veel üheks oluliseks sündmuseks on kindlasti oktoobris läbi viidav Venemaa rahvaloendus, mille tulemused on kindlasti väga huvitavad, kui muidugi andmed ausalt avalikustatakse. Saab näiteks teada, kui palju eestlasi Venemaal elab.

Kolmapäev, jaanuar 13, 2010

2300 km autoga läbi lumesaju Tallinnast Luksemburgi

Sõitsin äsja autoga 2300 kilomeetrit Tallinnast Luksemburgi. Eelmise reede õhtul kell kuus sõitsin välja ning alles esmaspäeva õhtul kell viis jõudsin kohale. Kokku kulus tavaliselt kahepäevasele teekonnale kolm ja pool päeva sõitu. Autoks oli väike, aga vapper punn nimega Honda Jazz.
Kokkuvõttes - Poola ja Saksamaa maanteed pakkusid praeguses lumeuputuses kuhjaga teravaid elamusi, mis tihedas lumesajus muutsid kohati võitluseks ellujäämise nimel.
Eestis, Lätis ja Leedus oli Via Baltical lausa lust sõita, võrreldes Poola ning kohati ka Saksamaa teedega. Kuni Leedu-Poola piirini oli Via Baltica täiesti lumest puhas, ainult kohati jäine. Poolas oleks nagu teise päikesesüsteemi sattunud!
Poola on muidugi juba aastakümneid olnud autoga Euroopasse sõitjate kirstunaelaks. Lumeuputus lõi selle naela lõpuni kirstukaane sisse. Enamuse ligi 900 kilomeetrist läbi Poola tuleb läbida mööda kitsaid ja kurvilisi teid. Kohati oli sõita üsna hirmus. Võib olla oli põhjus nädalavahetuses, aga teed olid totaalselt lumest puhastamata.
Lisaks lumesajule algas tuisk, mis kandis mõnedel lõikudel maanteele korralikud lumehunnikud. Ja kui siis sellistest kerge lumega vaaludest kolm-neli vastutulevat rasket rekkat üksteise järel läbi kihutasid, tekitasid nad enda järele läbipaistmatu lumekardina, kust ma ei näinud isegi oma Jazzi ninagi. See oli üks hea treening enese usaldamise õppimiseks!
Hea, kui jõudsid enne rekkaid kiiruse alla lasta, sest kolm-neli sekundit ei olnud nende tekitatud lumepilves mütsigi näha, sul jäi üle vaid rool otse hoida ning loota, et maantee kuhugi ei keera. Nagu muinasjutufilmis sõidaksid läbi seina! Või nagu paneks tagaistuja juhile käed korraks silmade ette.
Enamuse Poolast läbisin lumesajus 40-60 kilomeetrit tunnis sõites pikas autoderivis. Keegi ei tahtnud surra. Kordasin endale pidevalt nagu mantrat – kiiret pole kuhugi, peaasi, et tervena kohale jõuad. Ka Eesti vanasõna – tark ei torma - aitas. Hilisõhtul Poznanis hotellis rääkis Euronews, et lumesajust ja külmadest tingituna on erinevates õnnetustes Poolas hukkunud juba ligi 120 inimest. Nagu käiks miski sõda. Lumesõjas saab surma küll.
Enne 250-kilomeetrisele, ainsale Poolast Euroopasse viivale kiirteelõigule jõudmist jäin Plocki all suurde ummikusse. Tee oli teadmata põhjusel suletud. Ootsin tunnikese, siis keerasin poolakate eeskujul ringi ning sõitsin ringiga läbi Varssavi kiirteele. Vaesed rekkajuhid ei saanud kitsal teel aga kuidagi ümber keerata ning pidid teadmata ajaks seisma jääma. Ummik oli selle ajaga juba mitme kilomeetri pikkuseks kasvanud.
Lund tuli muudkui juurde, aga ühtegi sahka polnud Via Baltical ega mujal näha. Ilmselt läks poolakate kogu lumetõrje potentsiaal kiirteede sõidetavana hoidmisele. Euroopa poole viiva kiirtee üks rada oli peaaegu lumevaba, seal julgesin kohati isegi 90-ga lasta. Aga see ei päästnud, ühe päevaga ma läbi Poola ikkagi ei jõudnud.
Lootus, et Saksamaal on kiirteedel olukord parem, suri pühapäeval kiiresti. Saksa kuulus tõhusus jäi seekord lumeuputuse vastu kaotajaks. Kui ikka lumesadu algas, jäi isegi tiheda liiklusega Berliini-Müncheni kolmerealine kiirtee sisuliselt seisma. Alumine rida liikus kiirusega 50-60 kilomeetrit tunnis, keskmine rida 80-ga ning üksikud schumacherid kasutasid kolmandat rada kiiremaks liikumiseks. Tavaline kiirus sellisel kiirteel on 120-130 kilomeetrit tunnis.
Mida lumisemaks Saksmaa kiirteed läksid, seda rohkem autosid teepiirdesse põrutas. Õnneks olid kiirused väiksed ning õnnetused ei tundunud traagilised. Aga iga korda peale hoiatava näite ehk siis avarii nägemist aeglustus autoderivi kiirus, et siis umbes viie minuti pärast uuesti tõusta. Inimese mälu on ikka üllatavalt lühike.
Ööseks jäin üle 1200 aastase ajalooga Erfurti linna, sest tiheneva lumesaju tõttu polnud kiirteel just kõige mõnusam sõita. Aga võrreldes Erfurti linnatänavatega oli kiirtee üks lumevaba koht!
Pange nüüd tähele need, kes kaebavad lumeuputuse üle Tallinnas. Teil on väga vedanud! 30-sentimeetrises lumes sumbanud erfurtlased ütlesid, et neil nädalavahetustel lund ei koristatagi. Tulgu või korraga aastanorm. Koristajad on ka inimesed ja tahavad puhata. Hea, et see vähemalt kiirteede puhastajate kohta ei kehtinud.
Ööl vasu esmaspäeva jäi lumesadu Kesk-Saksamaal järgi. Ja siis nägin Saksa tõhususe vasturünnakut. Juba hommikuks polnud kiirteedel peaaegu mingit jälgegi eelmiste päevade lumeuputusest. Edasine oli juba puhas sõidurõõm.
Teekonna peale kulus 151 liitrit benssu, ehk siis keskmiselt tuli 6,6 liitrit 100 km peale. Bensiini (95) hind oli kõikjal enam-vähem sama, veidi üle euro.
Ööbisime kolm korda. Reedel Leedus enne Panevezyst sellises kohas nagu Istros Aviaparkas hotell. See oli miski väikse lennuvälja hotell. Täitsa ööbitav, 120 litti (540 krooni) tuba. Laupäeva öö olime Poznanis Novoteli hotellis, tuba maksis 300 zlotti (1140 krooni). Poznanis oleks kindlasti odavama leidnud, aga olime lumesõidust totaalselt väsinud. NB! Selle Euroopasse viiva kiirtee ääres pole praktiliselt üldse motelle (vaid üks jäi silma, aga see oli Varssavi-suunal). Kiirteel maksime kokku 33 zlotti (125 krooni) tolli ka, õnneks sai seal krediitkaardiga maksta.
Pühapäeva öösel loobusime lumetormis Erfurti all ning võtsime seal hotelli. Ibise-hotellis (sama Accori-kett, mis Novotelgi) maksis tuba 60 eurot (940 krooni) + kuus eurot keldriparkla kasutamise eest. Erfurti vanalinn jättis õhtupimeduses kihvti mulje. Soovitan sinna sisse põigata, kui keegi sinnakanti, endise SDV lõunaossa satub.

Laupäev, jaanuar 02, 2010

Eesti keele tudengid Moskva ülikoolis õpetasid mulle juba verbi rektsiooni

Mul jäi eelmisest aastast üks võlg. Nimelt kirjutada sellest, kuidas läheb neil tüdrukutel, kes õpivad Moskva ülikoolis põhierialana eesti keelt. Nüüdseks on neil kolm semestrit läbi.
Eesimest korda käisin neil külas ja kirjutasin ka blogis 2008. aasta 14. novembril. Selleks ajaks olid nad eesti keelt vahva Eve Raeste (Tartu ülikoolist saadetud nende õpetaja) käe all õppinud kaks kuud. Viimati käisin neil tunnis kolm nädalat tagasi.
Kohal oli viis tüdrukut – Oksana, Marina, Anna, Nastja ja Leena. Tüdrukute areng oli muidugi hämmastav! Kuigi juba esimene kord sain nendega rääkida eesti keeles – ehkki hästi aeglaselt -, siis nüüd oli see rääkimine midagi hoopis muud. Me vestlesime normaalselt, ma ei pidanud peaaegu midagi aeglasemalt või teiste sõnadega üle rääkima. OK, tüdrukute jutt oli muidugi veel konarlik, aga ometi hästi arusaadav. Mis mind kõige rohkem hämmastas oli see, et osade tudengite eesti keeles oli väga vähe aktsenti. Nende õpetaja Eve pärast tunnistas, et ta on sellele palju rõhku pannud.
Grammatikaga oli muidugi probleeme, aga see on loomulik nii lühikese õppimise peale. Aga kui nad eksisid, siis nad olid juba võimelised ennast ise parandama ehk siis said ise oma veast aru.
Tunnis õppisid nad parajasti eesti keele keerukohtadest morfoloogias ja grammatikas üldse. Tüdrukud arutasid asju, mida mina polnud kuulnudki (no ilmselt ülikoolis siiski meile räägiti, aga mu nõrk mälu on selle ära unustanud), näiteks - verbi rektsiooni! Ja tudengitest üks tublimaid Marina õpetas siis mulle ka, mis see keeruline vigur tähendab. Ja ma sain aru, kui ta seletas.
Eve on nendega ära teinud ikka uskumatu töö!
Poolteist aastat tagasi alustades oli tüdrukuid kümme, nüüdseks on alles jäänud seitse (üks tüdruk neist ei õpi küll põhiainena eesti keelt). Tänavu sügisel tulevad nad üheks semestriks Tartusse õppima. Võtke neid hästi vastu, nad on väga seda väärt.
Kaks tüdrukut, Oksana ja Anna juba käisid sel suvel Eestis keelelaagrites. Moskvalanna Oksana on muide Eesti juurtega, üks tema vanavanematest on eestlane.
Venemaa ülikoolides õpetatakse eesti keelt eraldi erialana veel vaid Peterburis, kus 2007. aastal võeti vastu seitse tudengit. Need, kes hakkavad nüüd arvama, et küllap need on tulevased Vene riigi luurajad Venemaal, võtku teadmiseks, et selleks polnud FSB-l ega Vene välisministeeriumil küll vaja eesti keele erialasid avada, sest oma vajalikku kaadrit on nad kogu aeg ise õpetanud eesti keelt rääkima. Ning väga hästi kusjuures.

Tüdrukud loevad eesti keeles luuletust osakonna jõuluõhtul Moskva ülikoolis 11. detsembri.

Siin on tüdrukud Eesti saatkonnas eelmiste jõulude ajal. Mõned tüdrukud enam kahjuks eesti keelt ei õpi, aga tore et proovisid. Keskel seisab siis nende peaingel Eve.

Eesti keele tudengid esinemas kuu aega tagasi soome-ugri laulude päeval Moskva ülikoolis. Te ei arva ära, mida nad muu hulgas laulsid! „Kaelakee häält“! Teine laul oli „Hommik“.

Reede, jaanuar 01, 2010

Satiiri imitatsioon Venemaal – Putini ja Medvedevi ametlik koomiline lauluvideo

Venemaal juhtus vana-aastaõhtul see, mis pole juba kümme aastat võimalik olnud. Nimelt lasti Pervõi Kanali eetrisse animamultika, kus nukkudena esitatud Putin ja Medvedev teevad lauldes aastast kokkuvõtet – Medvedev mängib garmoškat ja Putin lööb vastu tagumikku tamburiini. Video on üsna neutraalne, isegi ettevaatlik (nagu siit ise vaadata võite), aga Putinit üle pole Venemaal teleekraanil julgenud keegi selliselt kujutada pärast seda kui ta sai presidendi kt-ks täpselt 10 aastat tagasi.



Parimad kohad (ja sellisena veidigi kriitika moodi) on minu arust need, kus nad üksteist kiidavad, nagu pidevalt ka päriselus juhtub.
Viimati esines Putin nuku-kujul Vene teles kuulsas naljashows Kuklõ, aga see juhtus tema peaministriks olles, veel kaugel 1999. aastal. 2000-ndatel kõrgete riigitegelaste üle enam selliselt avalikult nalja visata ei juletud.
Näis, kas see ettevaatlik video tähendab rohkemat. Pervõi Kanali boss Konstantin Ernst lubanud, et Putinist ja Medvedevist saavad osalised uues huumoriprogrammis „Isikumultus“ ("Мульт личности").

Võib olla tähendab see lihtsalt Putini enesekindluse tõusu, et võite ju veidi naerda minu üle kui tahate! Putin ilmselt arvab, et viimasena ja paremini naerab nagunii tema... Hiljuti tehti samuti Pervõi kanali saates „Projectorparishilton“ ("Прожекторперисхилтон") ettevaatlikult nalja Sotši OMi (Putini lemmiklaps) embleemi (kõrval pildil) üle ning Putini hiljutise neli tundi kestnud rahvaga otse-eetri üle.
Palju tõenäolisem on, et see kõik on lihtsalt satiiri imitatsioon. Venemaal toimub paljude asjade imitatsioon. Nüüd jõuti siis satiiri ametliku imitatsioonini.
Gleb Pavlovski jõudis juba arvata, et midagi hirmsat riigi esimeste meeste ilmumisest teleekraanile sellisel kujul juhtuda ei saa. A mida hirmsat üldse saaks?
Ja muidugi – head uut aastat, sõbrad! Tegutsege uuel aastal veel julgemalt!