Teisipäev, detsember 26, 2006

Etioopia-Somaalimaa reisipäevik



Siin on nüüd väike kokkuvõte meie reisist. Vabandan väga, aga Etioopias oli nii neetult aeglane internet, et hädavaevu sai meile lugeda. Katsusin siia kirja panna eelkoige kasulikku infot nende jaoks, kes ise plaanivad Etioopiasse seiklema minna. Kui küsimusi tekib, küsige julgelt! Fotodel on üks Lalibelas kaljust raiutud kirik ning seal elavad mungad.

25. november, laupäev – saabusime Addisesse

Piiril probleeme polnud. Rahavahetuses maksis 1 dollar 8,7 kohalikku birri (1 birr võrdub umbes 1,3 Eesti krooniga).

Taksosõit kesklinna Piassale maksab 30-40 birri (see on enam-vähem õiglane hind, tegelikult küsivad ofkoors rohkem). Small bus´iga läheb kahekesi sõit maksma umbes kümneka või isegi vähem.

Peatusime Taitu hotellis (üldse Etioopias esimene hotell, rajatud 1898) kesklinnas, Piassal. Täitsa hea. Tuba kahele maksis 115 birri. Külm dušš, aga WCs on pott ja veel prill-lauaga. Edaspidi hakkame selliseid tualette väga hindama.

Esimene kokkupuude injeraga.

26. november, pühapäev – Addises

Osalesime Great Ethiopian Run´il. 10 km tänavajooks kesklinnas. 25 000 osavõtjat. Kõrgusel 2400 meetrit.

Käisime Addises ümbruse mägedes. Mäkke vedav auto oli nii üle rahvastatud ja lisaks veel väga viletses korras, et tundus kohe katki minevat. 200 meetrit suutis mäkke rebida, siis oli soss. Eelistasime jalgsi edasi minna. Isegi meie sõber Kassa kartis sellega edasi sõita.

Õhtul ManU-Chelsea mängu ühisvaatamine umbes 50 etiooplasega hotelli suures saalis.

Bensiin maksab umbes 5,5 birri liiter.

27. november, esmaspäev – Addises

Passisime niisama Addiseses. Põhiline oli kätte saada Somaalimaa viisa. Maksime selle eest 40 dollarit. Leidmisega oli suuri raskusi, algul juhatasid kohalikud meid Somaali saatkonda. Siis võtsime juhtimise ise üles ja internetist leitud juhatuste järgi leidsime nagu naksti üles. Viisa kättesaamine käis kiiresti, poole tunniga. Ühte fotot oli ka vaja

28. november, teisipäev – Addisest Dessisse (400 km, asfalt, aga väga auguline)

Kassa hankis meile kohad nn contract-minibus´ile. Maksime kolme eest 350 birri (100 birri yhe inimese eest + 50 birri nö komisjonitasu vahendajale). Bussis oli koos juhiga 13 täiskasvanut ja kolm last. Tavaline Toyota Hiace väikebuss. Startisime Addisest kell 5 varahommikul. Sõit kestis 8,5 tundi, korra läks kumm katki, korra peatuti hommikusöögiks (see käib alati pikema sõidu sisse).

Dessis võtsime hotelli otse peatänava äärde, bussijaama kõrvale. Igavene rääbakas hotell, tuba maksis 20 birri – see jäigi reisi odavusrekordiks. Toas oli ainult voodi. Oli ka kraan, aga sealt vett ei tulnud. Dušš oli koridori peal, aga see oli liiga räpane, et üldse mõeldagi sinna minna.

Dessis sai täitsa reisitšekke vahetada, probleeme polnud.

29. november, kolmapäev – Dessist Lalibelasse (300 km kruusateed)

Bussid väljuvad Etioopias alati kell kuus hommikul, kui on vaja kuhugi kaugemale sõita. Tuleb arvestada, et selleks ajaks tuleb bussijaamas olla ja veel parem kui juba bussis, et sulle jätkuks kohti. Buss ise väljub millal tahab. Aga kunagi mitte enne, kui kõik kohad on täis.

Sõit kestis 11 tundi ja 45 minutit! Eriti ropp ja pikk oli viimane 65 km Gashenast Lalibelasse. Mäed! Korra läks taas kumm katki, Woldias oli söögipeatus keskpäeval.

Leidsime Kassa abiga Lalibelas viimase peal mõnusa hotelli – Roha Private Hotell. Roha on Lalibela endisaegne nimi. Sama nimega on linnakeses ka uhke ja kallis riiklik hotell – Roha Hotel. Kahe voodiga tuba maksis 70 birri päev. Ainult voodid ja väikesed lauad. Dušš sisehoovil, aga see-eest oli võimalik saada sooja dušši, mis tõeline luksus. Väga kihvt sisehoov. Valvuripoiss oli tore – rääkis endast inglise keeles 3. pöördes. Saime ameeriklase Chrisiga tuttavaks.

Mulle hakkas maitsema kohalik punane vein Goudar. Eriti tore oli see, et seda müüakse ka väikses, 0,33-ses pudelis. Maksab umbes 10-15 birri.

Kassa kodulinn.

30. november, neljapäev – Lalibelas

Varahommik Lalibela väikehotellis oli vaimustav – munkade laul üle mägede, kuked kirevad, praokil akna vahelt paistavad esimesed päikesekiired sisse. Sama lahedad hommikud on mul olnud veel ehk Horvaatias ühes mägikülas ja Portugalis Bragancas ühes sünge meeleoluga hostelis.

Avastasime kaljukirikuid, tükki seitse sai läbi käidud. Uskumatu vaatepilt – kirvestega on raiutud kaljudest välja Tallinna Jaani kiriku suuruseid pühakodasid! Väga võimas värk. Ühe kiriku väljaraiumine koos käikudega võtnud aega u 25 aastat. Kahe kiriku vaheline „Põrgutunnel” on 50 meetrit pikk ja pime nagu haud.

Kirikute nägemiseks peab otsma 200-birrise pileti, siis käi ja vaata nii palju, kui tahad. Kirikutes tuleb jootraha maksta, kui tahad pildistada. Kirikutes on täitsa mõnus lihtsalt istuda, mõlgutada mõtteid ja kohalikke vaadata.

Õhtul käisin Chrisiga kõrtsus. Kohalik õlatants. Laujale ja pillimehele pidin 50 birri jootraha andma. Põhiliselt küll sellepärast, et laulja oli väga-väga ilus J

Inernet maksis seal 1 birr minut! Ehk siis 80 krooni tund. Ja seejuures sama sigaaeglane nagu mujal.

1. detsember, reede – Lalibelas

Ennelõunal tegime esimese matka mägedes. Umbes 3-tunnise. Täitsa väsitav, sest suur kõrgus oli harjumatu. Oleme umbes 2,5 kilomeetri kõrgusel.

Kerjustele annetamise asemel ostsin kohalikele poistele 250 birri eest ehtsa nahast vutipalli. Nad näitasid mulle eile konarliku käekirja ja inglise keelega kirja ManU-le, et nad saadaksid Lalibela poistele jalgpalli. Kole kahju hakkas neist. Nad püüdsid pealegi ise midagi palli saamiseks ära teha.

Õhtul käisime Kassa perel külas. Tal veel kolm õde, ema-isa. Väga tore oli, meile tehti kohvitseremoonia. See kestab kolm raundi ja võtab umbes 45 minutit aega. Neil oli tavaline savist ja õlgedest maja, mis tehakse valmis 2-3 päevaga. Kassa ütles, et selline maja läheb maksma umbes 10 000 birri, suurem osa sellest kulub maa ostmisele. Kassa jutu järgi tahab valitsus enamuse Lalibela inimesi eemale ära kolida uutesse majadesse ja teha kirikute ümbrusesse midagi loodupargi taolist.

Hiljem käisime veel meeveini joomas kõrtsis. Päris hea oli.

2. detsember, laupäev – Lalibelast Bahir Dari (335 km, kruusatee, viimased 60 km asfalt)

Kassa organiseeris meid ühe džiibi peale reisijateks. Maksime kolme eest 270 birri (valged mehed 100 birri ja Kassa kui kohaliku eest 70 birri). Bussiga oleks läinud 1,5 päeva, sest tee nii sitt. Meil läks autoga 9 tundi. Startisime taas ilgelt vara, kell 5.30 pidime juba auto peal olema.

Tee peal nägime ka 10-birriseid öömaju. Toas vaid voodi, peldikud nii jubedad, et tagurdasin sealt kohe välja. Tõelised SITA MAJAD.

Bahir Daris saime hotelli, kus ühene tuba külma duššiga maksis 60 birri öö. (Ilma dušita tuba maksis 45 birri.) Täitsa OK hotell. Haddas Desta oli hotelli nimi.

Söömiseks leidsime hea koha Tana restoranis, samas majas ka hotell. Käisimegi kogu Bahir Dari aja seal söömas.

3. detsember, pühapäev – Bahir Dar

Käisime Blue Nile waterfalli vaatamas. Pidi olema Etioopia külastatvaim turismikoht. Osaliselt on see tänu ühele Hollywoodi hiljutisele filmile (Blue Nile ???? midaiganes), kus filmimise ajaks lasti kogu kosk täies hiilguses valla, tegelikkuses on seda HEJ tõttu üsna vähe alles jäänud. Ausalt öeldes mage värk. Vanasti oli joa laius olnud 450 meetrit, nüüd oli maksimaalselt 100 meetrit. Kõrgus on joal 45 meetrit.

Waterfall asub linnast veidi väljas. Maksime kolme peale 250 birri small bus´i eest, et see viiks meid kohale, ootaks kolm tundi ja tooks tagasi. Loomulikult võttis juht veel reisijaid peale. (Suure bussiga oleks odavam olnud, aga siis oleks pidanud varem tulema ja sõit oleks ajaliselt oluliselt kauem aega võtnud.)

Waterfalli vaatamiseks peab ostma piletid – 15 birri välismaalase ehk siis meie eest ja kolm birri kohaliku ehk siis Kassa eest. Lisaks suruti meile kaela giid 70 birri eest. See polnud veel kõik. Selle raha eest sai waterfalli vaadata ainult eemalt. Kui tahtsime otse joa lähedale minna – kui juba kohale tuldud, siis tuleb võta kõik mis võimalik - pidime lisaks maksma 80 birri. Pärast maksime veel 20 birri kolme peale, et saada joa juurest otse paadiga tagasi. Kokku läks see Blue Nile´i lõbu maksma 450 birri.

Söögihindadest ka. Tänane lõuna Tana restoranis: kaks kohalikku suppi (väga hea supp, üks supp 4 birri), kaks kalarooga (üks ports 8 birri), kaks õlut (üks pudel 5 birri), üks väike vein 10 birri ja kaks Sprite´i. Kokku kolme peale 55 birri. Pärast võtsime kohvikus kaks kohvi, mis maksid kokku 2,5 birri.

Hommikusöök hotellis maksis kahele 5,5 birri – mõlemale üks kohvi ja üks suur, nõukaaegse pontšiku maitsega sai.

Villu lasi oma rebenenud pükse kohalikus õmblustöökojas õmmelda. See läks tervelt kolm birri talle maksma...

Õhtul rentisime rattad ja sõitsime Tana järve äärde. Rattarent maksis 2 birri tund. Võtsime seal paadi ja jõudsime ühes, kõige lähemal saarel asuvas kloostris ka ära käia. Paat maksis 150 birri. Kloostris tuli veel 20 birri piletiraha maksta. Munk näitas selle eest 900 aastat vana piiblit, mis kirjutet gõz´is ja kitsenahkadele.

Hotellist pakuti, et poolepäevane paadisõit Tana järve koos kolme kloostri (asuvad saartel) külastamisega maksaks 350 birri. Järv ise pirakas, ühest otsast teise sõitmine võtvat praamiga aega kaks päeva, rääkis meie paadimees.

Päris õhtul viis Kassa meid kohalikku muusikabaari. Taas õlatants. Proffide kohalike esituses on see väga äge, kiire tempoga. Pisut ebamugav oli valgena puupüsti baaris olla. Tundus, et meid paluti meelega tantsima vaid selleks, et kohalikud nalja saaksid. Ja siis nad väänlesid ka naeru käes, kui me Villuga üritasime tantsida.

4. detsember, esmaspäev - Bahar Darist Gonderisse (185 km, asfalt)

Saime small bus´iga 3 tunniga Gonderisse. Maksma läks see 150 birri nelja peale, sest võtsime ka Kassa tuttava plika kaasa.

Üks räige koht oli ka sõidu ajal, kui eessõitnud rekka juht otsustas masina keset maanteed kinni pidada ja vastutulnud rekka juhiga juttu puhuma hakata. Aga ta peatas oma rekka just tõusu taga, me tulime suure hooga üle mäe ja meie Hiace´i juht nägi seisvat rekkat liiga hilja. Nägin tagaistmelt ühtäkki kuidas suure rekka tagaosa hirmkiirelt lähenes. Jõudsin veel mõelda, et nüüd tuleb hull laks ja et kas juht kõrvale pöörata ei saaks...Õnneks sai, kuigi kõrvalt jooksis sügav kraav. Täpselt mahtusime selle kraavi kõrvalt mööda, kuigi buss jäi üsna viltu seisma. Vedas ilgelt! Hiace´isse oli end pressinud 17 inimest! Esimesed read oleksid kindlad laibad olnud.

Ööbisime Romani hotellis. See just avatud, kõikides tubades polnud veel elektritki. Muidu hästi puhas ja korralik. Hind 40 birri öö eest, ilmselt avamishind. (Hotellis on ka jõusaal, mis Etioopias suht ennekuulmatu! 20 birri tund seal.) Muidu maksis seal kesklinnas hotelliöö 80-110 birri. Gonderis on palju turiste. Kuulus loss ja kirik siin.

Internet oli 15 birri tund, aga see-eest rööviti CD-tooriku eest 40 birri ehk üle 50 krooni!

5. detsember, teisipäev – Gonderis

Katre saabus täna, Kassaga jätsime hüvasti.

Gonderis on päris äge kindlus 17. sajandist, siis asus siin Etioopia pealinn. Pilet maksis 50 birri.

Leppisime kokku matka Simieni mägedesse. Meiega tuleb kaasa veel üks inglane Nick. Neljakesi minnes peame maksma 4-päevase matka eest igaüks 200 dollarit. See sisaldab kõike – kokk ja tema abiline, giid, ranger relvaga, muulad ja kolm muulaajajat, auto ja juht. Tõenäoliselt saaks ka ilma koka ja muuladeta, aga siis peaks asju ajama otse Simieni rahvuspargi keskuses Debarkis ja siis peab ka aega olema. Mida meil ei ole. Varustus peaks ka endal kaasas olema. Järelikult tuleb maksta.

6. detsember, kolmapäev – Gonderist Debarki ja sealt mägedesse (100 km, kruusatee)

Debarkis arvestas Villu kokku, et sama hulk abimehi, mis meil, oleks ametlike hindadega meile päevas maksma läinud 250 birri nelja peale. Ehk neli päeva ja 1000 birri. Me maksime 800 dollarit...Nii otseselt võrrelda muidugi neid hindu ei saa. Tegelikult on ainult relvastatud ranger kohustuslik.

Igal juhul tasub tagasi tulla, sest mägedes supervaated nagu Suures Kanjonis ja tõusud matkamiseks piisavalt rasked. Kõrgemad kohad on üle 4 kilomeetri.

5-tunnine matkapäev. Esimese öö mägedes veetsime Santaberi laagris (3200 meetrit). Sinna saabusid kaks inglasest seiklejat, kes sõidavad Land Roveritega Londonist Kaplinna (tulid läbi Lähis-ida).

7. detsember, neljapäev – Simieni mägedes

6-tunnine matkapäev, lõuna ajal käisime Nickiga mägijões ujumas. Ööseks jäime Gichi laagrisse (3600 meetrit). Õhtul ja öösel läks mägedes hullult külmaks, kuni viis kraadi sooja vaid. Hommikuks oli härmatis telgi ümber. Päeval võtab päike see-eest hullumoodi.

Meie giid Ted ütles, et järgmise aasta septembrist tuleb Simieni mägedes matkamisel maksta lisaks veel iga päeva eest eraldi tasu 20 dollarit. Ted rääkis, et peagi tuleb talle mägedesse külla hea sõber Belgiast. Ja vaatamata sellele, et ta annab talle giiditeenuse tasuta, peab ta ikkagi 2-nädalase matka eest siin maksma 1100 eurot ametlikke tasusid.

Õhtul arvutasime Villuga kokku, et seni on ligi kahe nädalaga Etioopias transpordi peale kulunud kahe peale 1100 birri (1400 krooni, aga enamasti oleme maksnud ka kolme eest) ja ööbimistele 960 birri (1200 krooni).

8. detsember, reede – Simieni mägedes

Kõige kõvem matkapäev – Gichist Chenneki laagrisse (3650 meetrit). Vägev tõus umbes 4200 meetri kõrgusele ja sama vägev laskumine. Kõige ägedamad vaated mägedes on just sellel teelõigul, väitis giid. Üllatavalt kerge tunne oli päev otsa ronida, ei mingeid hingamisprobleeme. Võib olla sellest, et ikkagi juba 14. päev kõrgemal kui 2000 meetrit.

9. detsember, laupäev – Simieni mägedest Debarki

Täna vallutasin oma elu kõige kõrgema mäe, Buwaiti mäe, veidi üle 4400 meetri. Tipus lumine, aga mina olin lühikestes pükstes. Kokku võttis Chennekist Buwaitile ronimine ja tagasitulek 4 tundi.

Sõitsime tagasi Debarki, kuhu on Chennekist 60 kilomeetrit ja kolm tundi sõitu. Chennekist läheb autotee edasi veel üle kuru ühte külla 25 kilomeetri kaugusele ja sealt pidi omakorda minema tee edasi Gonderisse. Nii et põhimõtteliselt saaks ka autoga või rattaga siin mägedes tiiru teha. Kusjuures, kui tulla siia rattaga, siis peab ikkagi rangeri palkama, kes siis sõidab sulle autoga järele!

Pidime ka oma meeskonnale tipi maksma. Igaüks pani 200 birri ehk kokku 800 birri, millest kolm muulaajajat ja koka abiline said 75 birri, ranger ja kokk 150 birri ja giid 200 birri.

Kokku läks neli päeva mägedes igaühele maksma 220 dollarit, aga see oli raha 100 % väärt!

Debarkis ööbisime Simien Park Hotellis, ühesed toad maksid 40 birri. Nelja inimese asjade pesemine pärast mägesid läks kokku maksma 40 birri.

10. detsember, pühapäev – Debarkist Aksumisse (260 km, kruusateed)

Hull sõidupäev bussiga, enamus teest kõrgel mägedes. Kõigepealt sõitsime Debarkis Shiresse (kaartidel Inda Selassie), tänu Simieni Touri korraldaja reservationile maksid bussipiletid meile 90 birri nägu. Tegelikult maksab pilet vähemalt kolm korda vähem.

Esimesed 100 km läbisime mägedes kuue tunniga! Kokku kulus 200 km läbimiseks Shiresse ligi 9 tundi. Korra läks taas ka rehv puruks.

Shiresse jõudsime alles pimedas, kell 7 õhtul (Debarkist läks buss välja kell 10). Kohalikud ütlesid kohe, et meil pole lootustki pimedas enam edasi Aksumisse saada, kuhu oli 60 km. Lõpuks leidsime siiski small bus´i juhi, kes küsis Aksumisse viimise eest 400 birri. Walk away-trikiga saime hinna 300 birri peale. Veel kaks tundi sõitu Aksumisse. Reisipäev lõppes alles kell 9 õhtul.

Ööbisime Africa hotellis, kus 2 voodiga ja sooja dušiga tuba maksis 70 birri.

11. detsember, esmaspäev – Aksumis

Paras turistilõks, palju kirikuid ja ühest tükist välja raiutud kõrgeid kivisambaid. Kuninganna Seebaga seotud kohad. Kõigi turismikohtade vaatamiseks maksis pilet 50 birri, eraldi tuleb 60 birri eest osta suurima ja uhkeima kiriku, Püha Mary kiriku pilet. Igal pool pressivad kirikutes tippi välja – Mary kirikus maksime lõpuks 70 birri tippideks, üheks künkakirikus 30 birri. Lisaks maksime väljaspool linna poistele 20 birri, et leida üles leopardijoonistustega suur kalju. Kokku läks nende vaatamisväärsuste peale Villuga kahepeale 350 birri. Midagi väga erilist Aksumis polnud nagu ka Gonderis.

Katrel oli sünnipäev. Leidsime ühest poest isegi kohalikku šampust, maksis 100 birri. Kõlbas juua küll.

12. detsember, teisipäev – Aksumist Debre Damo kloostrisse (u 60 km, kruusateed)

Africa hotellist õnnestus sebida väikebuss ja giid Debre Damo kaljukloostrisse, kuhu kavatsesime ööseks jääda. Võtsime kampa ühe šoti kuti ja maksime small bus´i eest 900 birri + 200 birri giidi eest viie peale. Vägagi normaalne hind.

Umbes kolme tunniga olime päral (see jääb Adwa-Adigrati tee peale). Väga äge kogemus oli ronida köiega u 20 meetrit mööda kaljut üles ja jääda sinna ööbima. Siia võiks vabalt tagasi tulla ja veidi pikemaks jääda. See on raudselt Lalibela ja Simieni mägedega võrreldav elamus.

Kalju on pealt täiesti sile, u. 3-4 vutiplatsi suurune ja seal pidi elama kuni 300 munka. 1500 aastat on seal juba kirik ja klooster olnud. See kalju oli sõna otses mõttes nagu saar. Saar keset mägesid.

Ööbisime kloostribossi hütis õlgedel ja magamiskotis. Katre pidi ööbima all külas, sest naisi kalju otsa ei lasta.

Ametlikult seal ööbimise eest maksma ei pea munkadele, aga me andsime peamungale 100 birri ja viisime ka talle pudeli kohalikku puskarit. Ouzot, 0,8-liitrine, 41 kraadi kange ja maksid 23 birri. Koos pärast jõime.

13. detsember, kolmapäev – Debre Damost Wukrosse (u 110 km, viimased 50 km Adigratist on asfalt)

Hommik algas kell 6 kloostris tund aega kestnud kohvitseremooniaga, kus me pidime tühja kõhu peale ära jooma viis-kuus tassi kanget kohvi, seejärel köiega kaljult alla ning jala u 11 km maanteeni. See viimane ots võttis seljakottidega aega 2 tundi ja 15 min.

Peaagu kohe õnnestus bussi peale hääletada. Sealt teeristist Mekelesse (Tigrai provintsi pealinn) maksis pilet 30 birri ühele inimesele. Me otsustasime enne Mekelet maha minna – Wukros, sest sealt on parem kaljukirikuid vaatama minna. Teeristist Wurkosse sõitsime 3,5 tundi (sealhulgas u 40-minutine peatus Adigratis, see on täiesti mõttetu koht).

Wukros maksis ühene hotellituba taas 20 birri. Hotelli nimi oli Sheralton. Toas taas ainult voodi. Dušš oli kõige jubedam neist, mida kasutanud oleme.

Debre Dammost tagasiteel sattusime esimest korda ka kive pilduvatele lastele. Kui me ei andnud neile raha. Õnneks ei saanud keegi pihta ning jäi ka ainsaks selliseks kogemuseks.

14. detsember, neljapäev – Wurkost Mekelesse (60 km, asfalt)

Hommikul käisime mägedes Abuna Yemata Guhi kaljukirikus, mis pidi kõikidest kõige vingem ja raskesti ligipääsetav olema. See asub u 30 kilomeetrit Wukrost eemal mägedes. Pidime taas rentima small bus´i nelja peale, maksis 400 birri.

Kirikusse pääsemiseks pidi üles ronima peaaegu vertikaalset seina, kuhu olid raiutud käe- ja jalaaugud (aga see raske koht oli umbes 10-15 meetrit pikk), ja minema kuristiku serval mööda kitsast äärt, mis viis kiriku ukseni. All oli umbes 100 meetrit vaba langemist. Teejuhiks oli 77-aastane preester, kes tuli eemalt külast ja keda pidime tükk aega ootama. Ilma temata ei pääse aga kirikusse. Vana ronis nagu kass.

Aga kiriku sisemus ja sinna ronimine on äge kogemus, elamus ja igatpidi raha väärt! 1200 aastat vana koht.

Preestrile maksime tipiks 100 birri, kohalikele teejuhtidele ja abilistele 45 birri.

Pärastlõunal sõitsime Wukrost Mekelesse, bussipilet maksis 10 birri, sõit kestis 1 tund.

Mekeles – taas üsna mõtetu linn – ööbisime Seti hotellis, mille toad meenutasid haiglat. Tuba oli 2-toaline, sooja duši ja vanniga, aga sooja vett polnud. Maksis 80 birri.

Hommikusöök maksis Wukros 16 birri (väga maitsev full – nende oa ja küüslaugu plögast hommikusöök - oli), õhtusöök Mekeles hotellis 120 birri. Kõik neljale.

15. detsember, reede – Mekelest Dessisse (u 380 km, peamiselt asfalttee)

Tõsine sõidupäev taas. Otse on Mekelest Dessisse 345 km, aga me lasime ennast teadmatusest meelitada bussi peale, mis tegi ühe suure ringi külades enne Woldiat. Kokku kestis sõit 10 tundi ja 15 minutit. Bussipiletid maksid 50 birri nägu.

Seekord olime Dessis Lalibela hotellis. Väga hea hotell, soe vesi. Kahene tuba maksis 110 birri.

16. detsember, laupäev – Dessist Mille kaudu Awashi (520 km, pärast Millet väga hea asfalt!)

Jätsime hommikul Nickiga hüvasti, kes sõitis edasi Addisesse.

Bussipilet Millesse maksis 26 birri ühele. Umbes kuus tundi sõitsime.

Millest Awashi busse ei käi, aga sealt jookseb suur maantee, mis ühendab Addist Dijbouti sadamatega. Palju rekkaid, mille peale saab hääletada. Istusime lõunat sööma ja lasime kohalikel meile rekka sebida. Maksime kolme peale 150 birri rekka eest. Söitsime kastis koos suure pundi kohalikega.

Õhtuks kella 5 olime Awashi teeristis, sealt tuli minibussiga sõita veel u 10 km edasi Awash Shahi, kus on hotellid. Ööbisime väga kenas raudteeäärses hotellis. Nagu oleks tagasi koloniaalaega sattunud. Täpselt sellises stiilis hotell. Katre sai väga šefi toa suure uhke magamistoa ja vannitoaga. Maksis 100 birri. Meie magasime Villuga kahe voodiga toas, mis maksis 70 birri, aga isegi külma dušši ei olnud toas. Muidu mõttetu linn. Transiitlinn nagu Dessigi.

17. detsember, pühapäev – Awashist Harari (320 kilomeetrit, asfalt)

Kuna ühetgi bussi ei paistnud sinna minevat, siis pidime taas kohalikel laskma endale sinna sõitva auto otsida. Maksime abistajale pärast 10 birri, mida ta pidas väheks, käis nõudis autojuhilt lisaks veel. Autoks oli Toyota džiip, kus juba oli lisaks juhile kaks reisijat. Leppisin juhiga kokku, et maksame 300 birri. Olime juba teel, kui ta hakkas väitma, et „onju me leppisime kokku 400 birri peal”. Saatsime ta kuu peale, seepeale ähvardas ta meid maha tõsta jne. Me ütlesime, et OK, vii siis meid tagasi. Viiski. Kui hakkasime kotte maha tõstma, siis ütles, et OK, sõidame. Sai lõpuks aru, et peale meie ta teisi ei leia, kes maksaksid talle 300 birri kamba peale. Ikka oli vaja üritada veel rohkem väljapressida. Alati tuleb kindlaks jääda sellele, milles on kokku lepitud. Siis nad lõpuks loobuvad üritamast. Kuigi nad on seda tehes emotsionaalsed, siis kallale nad ei tule.

Sõit kestis 4,5 tundi.

Hararis võtsime toad Towdeorose hotellis üsna vanalinna lähedal. Sooja dušiga (sooja vett kusjuures polnud) tuba maksis 70 birri ja külma dušiga tuba 50 birri.

Tore vanalinn. Õhtul käisime vaatamas CNNi poolt kuulsaks tehtud hüäänide söötmist. Nojah, oli kah veidi põnevust. Söötjale maksime show eest 10 dollarit, meie teejuhile Davidile 3 dollarit.

18. detsember, esmaspäev – Hararist Jijigasse (105 km, kruusateed)

Kõigepealt sõitsime Hararisse Babillesse, mis umbes 30 km eemal Jijiga suunas. Small bus´iga, kus istus 23 inimest (ikka seesama Hiace). Pilet maksis ühele 7 birri. Babille lähedal käisime vaatamas Valley of Marvels´i, aga see polnud midagi erilist, põhiliselt eriskummalise kujuga kaljud ja rahnud. Pärast sõitsime Jijiga bussiga sealt mööda ja nägime samuti kõike mis vaja. Aga meie maksime ekstra 70 birri bussi eest, et sõita Babillest orgu ja tagasi + 20 birri giidile, kes tegi jälle nägusid, et nii vähe.

Pärastlõunal läks Babillest buss Jijigasse. 45 birri maksis pilet ühele. 70 kilomeetrit sõitis 3 tundi, pidevalt peatused, hirmus kisa ja sagimine igas peatuses. Ikkagi moslemid siin kõik. Tohutult peatusi, buss oli viimse võimaluseni rahvast täis.

Jijigas võtsime toad bussijaama kõrvale Menelik Square Hotel´is. Tuba maksis 20 birri, ainult voodi. Enne hotelli sisenemist otsiti läbi, passid võeti 3 tunniks ära ja viidi kuhugi registreerimiseks.

Õhtust sööma minnes sattusime tänavale, mis oli köitega suletud. Meid lasti algul läbi minna, kui äkki üks hakkas automaadiga vehkima ja suunas relva meile, oli ühesõnaga väga kuri, et kuidas me läbi pääsesime ja käskis tagasi minna. Kogu aeg hoidis automaati meie suunas. Aga kõik laabus.

19. detsember, teisipäev – Jijigast Hargeisasse Somaalimaale

Hommikul kella 7 bussiga (siin moslemiosas ei välju enam bussid päikesetõusul, vaid tund aega hiljem, moslemitel on ju vaja palvetada sel ajal) piirile. Bussipilet maksis 15 birri. 19-kohalises bussis oli tegelikult 35 inimest. Bussijaamas röökis üks vanamees meile, et mida kuradit me Somaalimaale lähme, et see pole meiesuguste maa jne.

Piiriküla oli suht trööstitu paik ja nägi üsna ropp välja. Piiriületus läks õnneks libedalt.

Piirilt Hargeisasse saime autoga 150 birri eest (seal saab maksta veel Etioopia rahas). Meid topiti Toyota Mark II pikapi. Kokku pressiti sinna 13 inimest, kellest üks sülelaps. Nipp selles, et 5 meest topiti nö pagasnikusse kükitama! Ja ees istus 3 meest.

Hargeisas oli üks müstilisemaid asju raha vahetamine. Tänavatel istuvad vahetajad, kellel on suured rahapakkide mäed ümberringi. 1dollar maksis 6200 kohalikku šillingut. Korraga oli mul seljakotis kõige rohkem üle 150 000 šillingu. Õnneks on kõige levinum rahatäht neil 500-ne. Nii käisimegi ringi – rahakott puuga seljas.

Ööbisime Maaweel hotellis, ühene tuba maksis 3 dollarit. (Somaalimaal saab igal pool maksta ka dollarites). Kõige väiksem tuba meie reisi jooksul.

Tüüpiline moslemite linn, s.t. et igal poole vedeleb palju prügi. 1,5 miljonit elanikku. Inimesed üldiselt sõbralikud.

Internetiga olid paremad lood kui Etioopias. Oluliselt kiirem ja odavam. 1 tund maksis 6000 šillingit ehk siis 1 dollar.

20. detsember, kolmapäev – Hargeisa-Berbera-Hargeisa (180 km üks ots, asfalt)

Berbera on Punase mere ääres asuv sadamalinn. Väga filmilik linn, eriti kvartalid mis asuvad rannale lähemal. Liiv, tuul, vaikus, üksikud inimesed.

Maksime taksoga edasi-tagasi sõidu eest 70 dollarit. Enam-vähem aus hind. Selle-eest tulid meiega kaasa relvastatud politseinik (väidetavalt ei saa valged ilma relvis võmmita väljapoole Hargeisat sõita), üks isehakanud „sõber” ning autojuht. Pidime neile ka lõuna välja tegema, mis läks kuue peale maksma 21 dollarit. Aga oli päris maitsev, sõime ühes rannarestos Berberas. Ilmselt oli see linna parim, sest kõrvallauas sõid suure kaaskonnaga kolm rikast saudi Meccast.

Edasi-tagasi käisime 6-7 tunniga. Tagasijõudes hakkas taas pihta kemplemine raha üle, sest meie „sõber” ja võmm tahtsid tippi saada. 50 taala kahepeale! Otsustasime, et võmmile anname 10 taala ja „sõbrale” ei midagi, sest ise ta pressis end kaasa ja nagunii sõi meie kulul. Mõlemad olid taas ilgelt solvunud nägudega, võmm ei tahtnud 10 taala vastu võttagi. Kasutasime siis lihtsalt ära kõndimise nippi. „Sõber” järgi ei tulnud, võmm aga küll. Lõpuks leppis ka 10 dollariga, kui ütlesime talle konkreetselt: „take or leave it”.

21. detsember, neljapäev – Hargeisa-Addis

Ostsisime Etioopia saatkonnast uued Etioopia viisad, et saaks Addises enne edasilendu Stockholmi korraks veel linnas käia. Maksime 20 dollarit. Viisa eeltingimuseks oli kirja saamine Somaalimaa välisministeeriumist, et me soovime riigist lahkuda. Kokku võttis kõik see jamamine aega 3 tundi, aga saime vähemalt viisa kätte.

Taksosõit lennujaam maksis 10 dollarit, kestis sõit veidi üle 10 minuti. Somaalimaalt lahkumise tasu oli 32 dollarit, mis tuleb passikontrollis ära maksta.

Koos meiega ootasid lennukit Euroopa Komisjoni abitöötajad. Need tegid suured silmad, kui Katre rääkis neile, et oleme siin turistidena. Ütlesid, et peale meie on nad siinkandis varem näinud vaid ühte turisti. Ühte Uus-Meremaa kutti, kes tuli siia lõvijahile ja kellel tekkis siin suuri probleeme. Neil oli väga lõbus. Ega vist siin ei käi jah kedagi eriti, sest meie viisade numbrid olid 677, 678 ja 688.

Lõpuks, pärast 4-tunnist passimist saime Addise lennuki peale. Viimane kastumus oli põhjalik kottide läbiotsimine enne lennukile minekut otse lennuki juures.