Neljapäev, november 29, 2007

Meeste romantikast, suitsetamisest Venemaal ja Vassili Viktorovitšist


Vaadake seda armast fotot. Soliidsed mehed joovad soliidselt maa-aluses jalakäijate tunnelis õlut. Ei laamenda, ei karju, vaid ajavad rahulikult juttu nagu härrad kunagi. Ilmselt on nad sõbrad. Baari nad ei läinud, sest on juba noorukist saadik harjunud kuskil tunnelis kokku saama ja võtma enne kojumineku paar õlut jutu kõrvale. Romantika! Koju ka ilmselt ei saa üksteist kutsuda, naised ei luba. Pealegi, mis seal tunnelis viga. Värske õhk, saab suitsu teha.
Täna peatas mind kesklinnas ühe hotelli livreedes uksehoidja ja küsis, kas mul välgumihklit ei ole. Ütlesin, et pagan, just jätsin maha (ma pole juba nädal aega ühtki tobi tõmmanud, näis kaua vastu pean). Vanamehe pilk oli selline nagu ta oleks alasti muumiat näinud.
Venemaa viimase ametliku statistika järgi suitsetab siin toredas riigis 65 prossa meestest ja 40 prossa naistest. Päevas tõmbab keskmine Venemaa suitsetaja ära 20 sigaretti. Vot see on juba midagi! See on ju keskmine.
15-19-aastastest kuttidest suitsetab 40 prossa, sama vanadest tüdrukutest kõigest seitse prossa. Saavad vanemaks, hakkavad kõrtsides käima ja õpivad ka suitsetama.
Täna oli mul loo asjus kohtumine Petrovkal Marriott-Aurora hotellis. Meie kõrval lobbys istusid kaks silmapaistvalt hallilt riietatud kaks meest, üks nii veits üle 50-ne ja teine üle 60-ne. Tüüpilise ametniku riietuses. Uurisid mingeid pabereid ning vaidlesid aeg-ajalt omavahel. Minu tähelepanu äratasid nad sellega, et nad tellisid pidevalt väga kalleid jooke ning söökisid. Silmnähtavalt ei läinud see kokku nende suht halli ja odava riietusega. Tänapäeva Koreikod?
Pärast oli veel asja ühte fondi Bolšaja Jakimankal Alexander Hausis. Seal oli väga vahva valvur. Lähen tema juurde ja ütlen, et ma tahaks minna üles Pavel Danilini juurde. Valvur vaatab mind mõtlikult ja vastab – „Minu nimi on Vassili Viktorovitš. Kas see ütleb teile midagi?” „Mhh?” vaatan talle küsivalt otsa. „Miks peaks keegi Danilin mulle midagi ütlema,” vastab ta. „Te siis ei oska öelda,kuhu ma pean minema?” „Mitu korda teile ütlema peab?” ei ole valvur suu peale kukkunud.
Lõpuks saime siiski barjäärist üle ning ajasime veidi juttu, kuni mulle ülevalt kontorist vastu tuldi. Vassili Viktorovitš rääkis, et oli 1991. aastal Tartus turismireisil ja nägi kuidas Tähetorni tipust Eesti NSV lipp alla võeti ja sinumustvalge üles tõmmati. Veel mäletas, et Tartus olid ilusad tüdrukud ning et „mina küll mingeid natsionaliste ei näinud”.
Lõpuks saatis mind edasi sõnadega: „No mine siis, mitte-venelane!” Lahe naljasoon oli tal.
Sain täna toreda käsu smsi teel. Tekst oli selline: „2. detsembril tulge valimistele! Teie häält on riigile vaja!!!” Peangi nüüd siis minema või? Ma võin minna küll valimisjaoskonda. Näitan sms-i ette ja ütlen, et mul on vaja hääletada. Näete, kästi tulla!
Paar fotot linnapealt, seekord naistest. Tehisnaistest.


Ühes maa-aluses tunnelis avastasin naisteliha leti. Jalad, torsod, pead – kõik mida üks gurmaan tahta võib. Pood on hästi varjatud, petteks on üles pandud silt – Naiste rõivad.


Aga selles poes töötavad veel laiema huumorisoonega inimesed... Milleks mannekeenile püksid. Üldse võiks rohkem pornot olla.

Kolmapäev, november 28, 2007

Kes tunnevad ennast Venemaal idiootidena?

Venemaal tunnevad kõik normaalsed inimesed ennast idioodina, ütles mulle täna mu korteriomanik. Mul on ka vahest selline tunne.
Viimati oli mul kergelt idioodi tunne täna õhtul. Carnegie keskuses oli Ilfi ja Petrovi (Ostap Benderi loojad, kes juhuslikult ei tea) omaaegse Ameerika-reisikirja „Ühekorruseline Ameerika” uue ingliskeelse tõlke esitlus. Lisaks anti uuesti välja album Ilfi tehtud Ameerika-fotodest. Palju tuntud inimesi oli kohal, ka välisdiplomaate. Ametliku osa lõppedes teatas keskuse juht Rose, et kahjuks nad saavad välja jagada tunduvalt vähem fotoalbumeid, kui inimesi kohale tuli.
Ta ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui kõik need viisakad, pealtnäha viisakad, inimesed vajusid nagu vulkaanist puskuv laava tasuta raamatuid rabama. No ma ei usu, et telestaar Vladimir Pozneril pole raha, et seda albumit osta. Ometi oli ta üks esimesi, kes albumitele kallale tormas ning koguni kaks tükki endale rebis. Tuntud sõjandusanalüütik Pavel F. kasutas osavalt ära oma suure kogu massi eelist ning litsus nagu taraan endast väiksemate inimeste vahelt läbi. Pärast tasuta albumi saamist oli sama õnneliku näoga nagu Toots pärast Lati Patsi allatoomist.
See on täiesti imelik, millise metamorfoosi teevad Venemaal läbi isegi paljud kindlustatud inimesed, kui neile midagi tasuta pakutakse. No olgu, see pakutav asi peab vähemalt hea olema. Aga ikkagi pole see eriti džentelmenlik käitumine. Selle viimase peaaegu puudumine Moskva inimestes tekitabki vahest kõige rohkem tuska siin.
Samas - parem oligi, et need raamatusõbrad kõik ühes suunas tormasid. Veinilaua taga polnud sel ajal ju kedagi! Võrokesed on ikka targad, kui ütlevad, et tark ei torma. Koos ühe viisakuse säilitanud polkovnikuga (ikkagi ohvitser!) valisime rahulikult meelepärast veini.

Muide, sel üritusel oli kohal Ilja Ilfi tütar Aleksandra Ilf (siin fotol ka). Ta rääkis nii toredasti sellest erutusest, mis tema isa valdas, kui nad 1935. aastal Ameerikasse laevaga sõitsid. Ilf oli oma naisele Prantsusmaalt helistanud: „Me sõidame Ameerikasse! Mis meist saab??”
Taust selles, et 1930-ndate keskel, kui Roosvelt võimule tuli, saabus esimest korda veidikenegi parem suhtumine USA ja NSVL vahel pärast 1918. aastat. Ning Ilf ja Petrov olid üldse esimesed Pravda kirjasaatjad Ameerikas.
Vanad reisisid kaks kuud USAs, sõitsid idarannikult läände. Kokkuvõttes valmis raamat kaks aastat hiljem, mida USAs sündinud Pozner nimetas üheks paremaks Ameerikat kirjeldavaks raamatuks, mida ta on lugenud. Eesti keelde seda vist tõlgitud pole. Peaks hankima ja selle läbi lugema vene keeles. Ilf ja Petrov on ühed mu lemmikud.
Kusjuures see raamat „Ühekordne Ameerika” olevat sellepärast omapärane, et seal polevat mingit erilist Ameerika-kriitikat, mis Moskva ametnikke ja ka Pravda juhte olla koledalt vihastanud. Ega see raamat NSVL ajal eriti soositud olnud.
Ilfile ja Petrovile olla Ameerika igal juhul kõvasti mõjunud, sest tagasitulles kirjutasid nad Stalinile kirja, et mida nad arvavad Ameerika-vastasest ideoloogiast NSVLs.
Aga alguse juurde tagasi tulles. Korteriomanik ütles nii pärast seda, kui oli mulle 15 minutit kirjeldanud Vene maksusüsteemi eripärasid ja kuidas maksuametnikud leiavad alati viisi, kuidas inimesi kottida. Ta väitis, et kõige rohkem nööritakse just selliseid väikese äri tegijaid ja keskmikke. (Muidugi on erandeid, nt Jukos....) Omanik ise on maakler. Sain talt veel teada, et Moskva külje all, tegelikult isegi linna sees, asub rajoon, õigemini „asundus” nimega Jekaterinovka. See pidi superküla olema, sest seal asuvaid 3-4-kordseid maju üüritakse välja 30-40 000 dollari eest kuus!! Karm – üürid maja üle 400 000 krooni kuus. Nomaeitea...Tundub täiesti uskumatu.
Paar tänast linnafotot ka.


Moskvas on reklaampinna rentimise asmele odavam palgata inimesi, kes siis elava reklaamtulbana ringi käivad. Tavaliselt on neid eriti palju metroopeatustes. Aga sellist teenust – ujumiskursused täiskasvanutele – nägin ma esimest korda. Pilt tehtud Park Kultura jaama juures, mille lähedal asub kesklinna minu arust ainuke avalik ujula. Tšaika on nimi ning see on lahtine ujula, ka talvel.


Üks ägedamaid suuri skulptuure Moskva metroos. Seisab see Belorusskaja jaamas, kui lähed roheliselt liinilt üle ringliinile. Pange tähele, foto vasakus nurgas on taas üks magav moskvalane. Püstijalu magab, see on stiilne.

Väga igav Meister ja Margarita etendus

Vaatasin täna ära kolmanda Meister ja Margarita etenduse Moskvas. Seekord Jugo-Zapandnaja teatris. Kesklinnast päris kaugel, metrooga on vaja punase liini lõppu sõita. Vernadski prospektil.
Teater oli väike, umbes 120 kohta. Suurte korruselamute vahel nagu kanapoeg külitas. Ausalt öeldes pole nii kehva etendust veel Moskvas näinudki, kuigi umbes pooled näitlejatest kandis Venemaa teenelise kunstniku tiitlit.
Nagu oleks kuhugi kooliteatrisse sattunud. Kusjuures ma ei taha kuidagi kooliteatrite tegijaid solvata sellega. Sellist nägude ja pooside tegemist ning võltshäälega rääkimist pole ammu näinud nagu sellest etenduses.
I vaatus oli vopšee rohkem nagu raamatu ettelugemine laval. Isegi Wolandi kaaslased ei olnud naljakad. Vähesed naljad, mis nad tegid, olid ka üsna lamedad. Suurim elamus oli Varenuhha osa mänginud mehe pikk keel. See oli ikka uskumatult pikk, nagu päris ussil kohe.
See-eest näidati etenduses rohkelt paljast tissi, mida teistes M & M etendustes pole seni olnud.
Kui Tagankas oli etenduses kindel kontsepts ja sõnum, Stanislavski omad tegid lihtsalt ägedat estraadi, siis Jugo-Zapadnaja trupi tükil polnud saba ega sarvi, lihtsalt mängisid raamatu järgi. Isegi seda ei saanud aru, kes neil oli tüki peategelane. Väga segaselt tehtud.
Nüüd jääb veel üle vaadata viimane M & M etendus - Viktjuki teatris. Siis ma ehk isegi kirjutan nendest muljetest miski loo.
Täna pettusin veidi ühes oma lemmikukohvikus – Majakis Nikitskajal. Vanasti tegid nad seal väga head vasikaliha Florentina-moodi. Franek teab. Viimastel kuudel on kahjuks selle kvaliteet järjest alla läinud ning täna veendusin üle pika aja, et paremaks pole läinud.
Ostsin sellise Vene menubändi nagu Leningrad uue plaadi – Aurora. Päris äge muss. Suure orkestriga rokivad. Karmid sõnad, vahel ropendavad päris hoolega. Plaat meeldib kindasti nendele, kellele meeldib Vene 80-ndate rokk nagu DDT või Akvaarium. Next viik tuleb Leningradi kontsert, peaks minema.
Panen paar fotot ka tänaõhtusest Moskvast.


Hotell Pekingi sissepääs. Juhin tähelepanu skulptuuridele ukse kohal.


Kui pappi on, siis võib kasvõi puud ära valgustada. Üsna kallis kohvik Aist Malaja Bronnajal. Seal on suht odav džinn toonikuga, üks koks maksab 100 krooni meie rahas. Seda on seal kõige odavam juua.

Esmaspäev, november 26, 2007

Uisuplats Punasele väljakule ja Sokurovi uuest filmist

Punasel väljakul pannakse tõsise kommunisti jaoks toime suurt pühaduseteotust – seal avatakse peagi, kui ilmad stabiilselt külmad (täna näiteks oli moskvas +4 kraadi ja sadas vihma), vabaõhu uisuplats. Ja päris suur plats, lisaks veel sinna juurde käiv tilu-lilu – putkad jne.
Juba on sel teemal avalikku pahandamist olnud, aga kui Kremli peremehed on dobroo andnud, siis nii ka läheb. Praegu käib suur ehitus väljakul nagu ka fotolt näha. Kuusk on mausoleumi ees juba püsti.
Õhtul käisin vaatamas Sokurovi uut filmi „Aleksandra”, kus peaosa mängib kuulus 50-70-ndate ooperidiiva Galina Višnevskaja, kes oli hiljuti surnud maailmakuulsa dirigendi Mstislav Rostropovitši abikaasa. See on üldse tema esimene päris draamafilmi roll, kuigi ta on juba 81-aastane.
Lahedalt mängib, selliselt nagu üks vanaema päriselt ka välja näeb. Sisu on selles, et üks vanaema sõidab külla oma ohvitserist lapselapsele, kes teenib ohvitserina Tšetšeenias. Kogu tegevus toimub sõjaväeosas ja selle lähedal asuvas asulas.
See on selline üsna peenike film. Selline moodne film, kus sisu, stoorit õieti nagu ei olegi. Vanaemale avaneb täiesti uus maailm ning ta üritab oma lapselapsest aru saada, miks ta seal sõdib. Päriselt ta ei saagi aru lapselapsest, see-eest aga leiab mõistmise kohalike tšetšeenia naistega, kes on sõjas palju kaotanud.
Üsna selline sõjavastane film, kuigi sellele väga ei rõhuta. Küsitakse, et kui venelased sõdivad Tšetšeenias „rodina” eest, siis kas see on ikka „rodina”. Küsitakse, et miks peavad need vene ohvitserid, kes „rodina” eest sõdivad, elama nagu viimased kerjused, kellel pole peresid ega midagi – lihtsad sõjamasinad, kelle saatud riiki ei koti.
Huvitav sissevaade sõjaväeosa ellu. Ma usun, et Eesti ohvitseridel oleks huvitav seda filmi vaadata. Selles filmis pole miskit võltsheroilisust. Peategelane-ohvitser räägib väha, aga ütleb karme asju.
Sõjaväebaas, mida filmis näidatakse, peaks olema Hankala baas. Turg ja tänavad on filmitud Groznõis enne veel, kui Kadõrov (see mees, sai nädalavahetusel muide kuuendat korda isaks, 31-aastasena) seal oma suur ehitamist alustas eelmisel aastal.
Lõpetuseks lihtsalt üks tänavapilt maa-alusest tunnelist Tverskajalt. Lihtsalt mulle meeldib see mosaiik, et kuidas arhitekt kujutas ette kunagi Tverskaja tänavat.

Pühapäev, november 25, 2007

Kuidas šokolaadist fotot teha ja mis nime sai Venemaa kõige moodsam vedur

Täna logelesin suurema aja niisama. Pealelõunat ajasin ennast näitusele Maneeži-halli – Vik Muniz´e fotonäitusele. Päris pull tegelane on see Sao Paulos sündinud ameeriklane. USAs väga tuntud tegelane, meil ehk teatakse teda vähem.
Teda nimetatakse küll fotograafiks, aga ta pole selline klassikaline piltnik. Ma ei oskagi kirjeldada seda stiili, mida ta kasutab fotode tegemiseks. Ta on selline kontseptsi-vend.
Näiteks võtab ta mingi juba tuntud foto või maali ning kopeerib seda. Aga teostab seejuures selle mingi väga tavatu materjaliga – nt šokolaadi või mulla või moosi või verega – ning siis pildistab need suures mõõdus üles. Päris lõbus näeb välja. Pealegi oli päris mõnus tegevus prügist tehtud teoses otsida Narcissose peegelpilti. Päris meeltlahutav oli see fotonäitus.

Pildistasin kahte tema tööd. Ülemine on teadagi Marlon Brando kuulus foto ja tehtud on see sulatatud šokolaadi kasutades. See alumine hobusepea on tehtud väikestest sõdurikujukestest.
Tähtis oli jällegi orginaalne idee, sest ega muud erilist Muniz´e töödes vähemalt sellel näitusel polnud. Siin on Muniz´e kodukas ka, kes tahab vaadata. Sest ega ta ainult selliseid fotosid tee.
Hakkasin lugema Gleb Pavlovski koostatud raamatut ”Putini plaan”. No eks ikka selleks, et Venemaa ruuliva poliitilise mõtlemisega ennast kurssi viia. See on Putini seitsme parlamendikõne nö kommenteeritud väljaanne.
Väga kaugele veel ei ole jõudnud, aga paar huvitavat tähelepanekut siiski.
Esiteks sain kinnitust sellele, et arusaamatu moodustis nimega Ühtne Venemaa on üsna meie kunagise Koonderakonna sarnane. Partei juht Grõzlov ütleb otsesõnu oma saateartiklis välja, et see partei on ”tegude partei”, ideoloogia pole tähtis. Ideoloogia on üks populism ja ekstremism, mis mõlemad on venemaale kahjulikud.
Teiseks tuli välja, et peale selle, et Venemaal on olemas juba Putini-nimeline majand (Altai krais), on Jekaterinburgis üks tehas lasknud välja uue põlvkonna veduri, mille nimeks pandi ”Ühtne Venemaa”....
Kui kellelegi pakuvad veel huvi muljed Gruusiast, siis vahepeal on mul veel paar lugu sellest käigust ilmunud, sellised softimad. Panen nende lingid ka siia. Esimene räägib Gruusia sõbralikkusest (tagasihoidlikult öeldes) ja teine veinitööstuse elust.
Muide, täna kogunes Tbilissi kesklinnas taas miitingule eri andmetel 10-15 000 inimest, kes nõudsid Saakašvililt telejaama Imedi eetrisse laskmist.

Laupäev, november 24, 2007

11 fotot Venemaa otsast

Lubasin veidi pilte panna Tšukotka-reisist. Siin siis on mõned. Kõigepealt on fotod tundras-käigust ja siis mõned linnapildid Anadõrist, Tšukotka pealinnast.


Selline näeb välja Tšukotka tundra kopteriaknast. Ääretu lumine lagendik, palju jõgesid ning mäed kauguses. Täiesti lummav.No kas tulevad Jack Londoni kangelased kohe meelde? Pildistatud umbes 50 kilomeetrit Anadõrist põhjapool.


Sellistes jarangades elavad põdrakasvatajad tundras. 5-6-liikmeliste brigaadidena liiguvad nad põtrade kannul ükskõik mis ilm väljas on. Pole neil mingeid mugavusi, aga nad armastavad seda elu.


Siin ma olen selle brigaadi ülema Vassili ja tema naise Maiaga. Sain ennast tšuktšide seas hiiglasena tunda. Maia on esimese jaranga perenaine, tema tütar on teise jaranga perenaine. Väga lahked inimesed nagu kõik tšuktšid.


Selle põdrakarjuse nime ei leia ma märkmetest praegu üles. Aga ta ütles, et on 30-aastane ja eluaeg mööda tundrat põtru taga ajanud. Ütles, et on lahutatud ning tema kaks last õpivad asulas koolis.


Selline näeb jaranga seest välja. Maia askeldab seal, hakkab meile teed pakkuma. Jarangas on sama külm kui välja, ainult tuult pole. Lisaks on veel kibe suitsutoss, mis tegi pildistamise peaaegu võimatuks. Magavad nad eraldi nahkadest ruumis, kus on tiba soojem.


Selline nägi välja põdratapp Kantšalani asulas. meie kohale jõudes käis küla servas hoogne verepulm. Fotol käib naha maha tõmbamine ja sisikonna väljalaskmine. Kahju, et ei pakutud värsket põdraverd juua. ma oleks tahtnud proovida.


Ja see on nülgiaproua isiklikult oma võika noaga. Tädi oli suht umbjoobes ning kurttumm. Vaadake tema lihunikujopet.


Sellise vahva sõiduriistaga sõitsime Kantšalanis ringi. See pidi suutma ka ujuda. Vene enda toode. Ja kusjuures üldse mitte kallis - hind pidi olema 1,2 miljoni rubla ümber ehk veidi üle poole miljoni krooni. Hea jahil käia tundras või põtru otsida.


Selline vahvalr värviline näeb Anadõr välja linnulennult. On keegi veel värvilisemat linna näinud? Iseenesest väike linn, 10 000 elanikku.


Taksot sõideti džiipidega, mis on ju väga kohane piirkonna kohta, kus pole praktiliselt kõva kattega teid. Asfalti polegi, selle asemel on vähesed maanteed betoonplokkidest ehitet.


Anadõri õigeusukirik. Kuna seal ju puid praktiliselt pole, siis on kirik kohale toodud Omskist. Seal tehti valmis, pandi püsti, lammutati uuesti ära, osad nummerdati ära ja kärutati lennukiga kohale. Vaadake ka silti väraval. see hoiatab, et loomi ei tohi kirikusse kaasa võtta.

Väike tagaajamine ja nuutimine Moskva kesklinnas


Moskvas läksid täna jälle opositsioon ja OMON käsipidi kokku. Agentuuride teatel on umbes paarkümmend opositsionääri kinni võetud ja OMONi käest nuuti saanud. Teiste seas Kasparov, Limonov ja Lev Ponomarjov.
Käisin sündmusi vaatamas. Nii karm ja suurejooneline küll polnud kui aprillis ”Mittenõustujate marsi ajal”, aga veidi actionit oli ikka. Algas kõik Putini-vastase miitinguga Sahharovi prospektil enne seda raudteejaamade platsi. Miitinguks oli ametlik luba olemas.
Kohal oli kuskil 1500 kuni maksimaalselt 2000 inimest. Välja oli küll kuulutet, et on kogu opositsiooni, nö ”Teise Venemaa” miiting, aga rohkem oli see SPSi valimiseelne ralli. Kõned olid tavapärased ja läbiv loosung oli, et ”Venemaa ilma Putinita”.
Oli palju erinevaid plakateid. Mõned stiilinäiteid.





Uus oli see, et ilmselt mõni Kremlimeelne noorteorganisatsioon oli vastas asuvale ehitusele toonud kõlarid ning lasi sealt valjusti mussi, et kõnesid summutada. Aga ega sellest neil erilist tolku ei olnud.
Lõbusaks läks siis, kui ametlik osa ehk miiting läbi sai. Siis tahtis opositsioon minna Lubljanka väljaku kõrval asuvasse valimiste keskkomisjoni viia oma pöördumist. Esimesest miilitsakaitsest murti hõlpsasti läbi. OMON suutis miitingulised peatada Mjasnitski uulitsal alles Turgenevi väljaku lähedal.
Seal oli veidi madinat, aga üldiselt midagi erilist ei juhtunud. Vähemalt mina küll ei näinud. Vot niimoodi nad seal kilpidega tee tõkestasid. Mõned aktiivsemad karjujad võeti rajalt maha nagu tavaliselt. OMONi taktika on ammu teada, ninamehed tuleb kätte saada. Aga mingit verepulma või nuutidega valimatut peksmist ma ei näinud. (Põhja- Osseetias Nazranis olevat uudiste järgi küll OMON miitinguliste vastu täna relvi kasutanud ning on haavatuid.)


Silmnähtvalt oli rahvasummas ka provokaatoreid nagu need siin, Rahvas seisis rahulikult OMONi müüri vastas, kui ilmusid need kaks tüüpi ning hakkasid röökima, silmnähtavalt provotseerides rahvast.


Käisin pärast huvipärast valimiskomisjoni juures. Sinna lähedale ei pääsenud. Kvartal, kus komisjon asub, oli kõik ümberpiiratud miilitsa ja OMONi poolt. Samuti oli terve Lubljanka väljak võmme täis. Uudiste andmetel oli neid täna välja aetud üle 3000. Ehk taas rohkem kui üldse protestijaid oli.
Kokkuvõttes läheb muidugi nii, nagu väidab see ilmselt maailma kõige suurem valimisreklaam, mis asub Maneeži väljakul otse Kremli külje all. Küll Putinile võib see alles meeldida.

Reede, november 23, 2007

Lumetormi kiuste Tšuktšimaalt tagasi


Olengi ilusti Moskvas tagasi. Hästi läks, kui ilm poleks korraks ilusaks läinud, sitsinuks ma ilmselt Anadõris (vot sellised värvilisi maju on linn täis! Eksole lõbus elada) veel mitu head päeva. Aga nüüd venis tagasisõit pikemaks vaid üheksa tundi. Ilma ootamine oligi paari viimase päeva põnevaim tegevus. Sain omal nahal tunda, kui palju sõltub Põhjas elu ilmast.
Algas kõik sellest, et neljapäeva hommikul aknast välja vaadates ulus sealt vastu burgaa, lumetorm. Mitte väga hull, aga siiski selline, et väljas oli vastik viibida. Lund sadas, umbes 15 kraadi oli külma ja tuul puhus üle 20 meetri sekundis. Algklassides jäeti näiteks tunnid ära Anadõris.
Ühesõnaga oli selge, et Moskva lennuk sellise ilmaga maanduda ei saa. Oligi nii, Moskva lennuk maandati Krasnojarskis, mis asub küll juba Ida-Siberis, aga isegi mitte veel poolel teel Tšuktšimaale. Paremat ilma ootama.
Kogu lootus oli selles, et reedel ilm paraneb ja lennuk saab Anadõri lennata. See oli ainus võimalus, sest millegipärast Anadõri lennujaam nädalavahetustel ei tööta ning siis me oleks pidanud esmaspäevani ootama. Pühapäevaks aga ennustati veel suuremat tormi.
Aga jumal ei olnud seekord lätlane ning reede hommikul oli ideaalne lennuilm. Pilvekriipsugi polnud taevas. See-eest oli Krasnojarskis, mis asub paljude tuhandete kaugusel, sant ilm, aga lennuk sai ikkagi välja lennata pärastlõunal, õhtul jõudis Anadõri ning me pääsesime minema. Tegime vahemaandumise uuesti Krasnojarskis, sest lendasime seekord TU-154ga ja see ei suuda otse Moskvasse välja lennata, ning kokku 12 tunniga oli nagu nipsti Moskvas.
Veidi sai nalja ka. Johnile (Roman Abramovitši – RA – PR) oli tagasilennuks ostetud businessclassi pilet, sest tavalised piletid olid otsas. Algul pidime ju lendama Boeing 767ga, sellel on korralik businessclass, aga TU 154 seda ju pole (nõukaajal, kui lennuk ehitati, olid ju kõik võrdsed). Sellest tekkiski probleem, kuhu panna John istuma oma kalli piletiga. Lõpuks lahendati asi nii, et Johnile anti üksi kasutada terve kolmene pingirida. Aga sellest polnud suurt kasu, sest tema taga istuvad purjus tšuktšid vaatasid, et mis ta laiutab, lükkasid istmete seljatoed alla (vene lennukitel käivad need alla) ning sirutasid sinna jalad välja nagu halvas (kus ei ole pruune tüdrukuid) ameerika filmis.
Teine lõbus hetk oli vahepeatus Krasnojarskis. Suured, turdid mehed hakkasid nagu plikad vinguma, et nemad tahavad suitsetama minna. „Saage aru, ma olen suitsetav inimene! Te rikute minu inimõigusi! Kus on demokraatia?” – selline näiteks oli üks südantlõhestavamaid esinemisi. Eriti hea on määratlus – suitsetav inimene.
Teine oli veel haritum – „Ma pean inimõiguste volinikule! Venemaal on jah selline asi olemas. Siis teie firma alles saab! Te ei austa elementaarseid inimõigusi.”
Demokraatia kool missugune seal lennukis! Ütle veel, et Venemaal inimesed ei tea oma õigusi.
Stjuardessid saatsid nad pikalt, eks nad on harjunud. Kui lennuki komandör maha ei lubanud reisijaid, siis järelikult jutul lõpp. Iseenesest muidugi huvitav, et lennuki tankimise ajaks jäetakse reisijad pardale. Ei tea, kuidas see ohutuseeskirjadega kokku käib. Aga noh – mis need veel on, võiks Venemaal küsida.
Aga lühidalt siis, mis ma tegin ja nägin eile ja täna Anadõris. Rohkem me tundrasse ei sõitnud, sest kopteri lennutund maksab üüratu raha. Selle ühe reisi tegi meile kohalik administratsiooni ehk siis Romka välja.

Neljapäev
Hommikul hüppasin kõrvalasuvast poest läbi. Ostsin 0,3-se mahla ja sama suure keefiri, maksma läks 70 krooni meie rahas. On ikka hinnad siin. 100 rubla ehk 50 krooni pole siin üldse mingi raha.
Hakatuseks tassiti meid gaasil töötavasse uude soojuse- ja elektritootmise kombijaama. Jällegi – RA lasi selle ehitada. Tutikas. Kõik töötajad on palgatud Valgevenest, töötavad lepingu alusel. Keskmine palk 1500 taala.
Siis käisime lasteaias. Uhke värk, sellisesse paneks rõõmuga oma lapsed. Kui oleksid. Lapsi kasvatatakse seal Montesseuri süsteemi järgi – kui ma nüüd selle nime õigesti kirjutasin ja see kellelegi midagi ütleb. 140 lapse jaoks on hunnik kasvatajaid, liikumisõpetajad, muusikaõpetajad, psühholoog.
Kohalik keskkool nägi veidi kesisem välja, aga ikkagi ma arvan, et parem kui keskmine Eesti kool.
Enamus kindlasti ei usu, aga see uskumatu millise papi on RA siin sotsiaalsfääri pannud. Selliseid lasteaedu, kooli ja haiglat ei leia Moskvaski naljalt, võib olla ainult eraasutustena. Kõik muud Venemaa regioonid võivad ainult unistada neist tingimustest mis Anadõris on.
Koolis jäi silma, et neil on küll interneti püsiühendus seal, aga see on kole aeglane. 128 kB/s vaid. Aga ka nt meie kallis hotellis (interneti kasutamine maksis 8 rutsi minut) ja linna ainsas internetikohvikus oli internet sigaaeglane. Tundub, et see on üldise infra probleem. Aga see-eest oli seal progressivne arvutiõps. Ta tahab üle minna Linuxi programmile üldse.
Õhtu lõpetasime kolledžis. Siin tehti nii, et linna viis kõrgemat õppeasutust ja kutsekooli ühendati kõik ühe katuse alla. Mulje jällegi suurepärane. Seal saime teada, et Anadõr on veel selle poolest tore linn ja Tšukotka suurepärane piirkond, et seal pole tekkinud ühtegi Našide rakukest.
Üldine mulje oli, et Anadõris on loodud noortele väga head võimalused. Ja see tuli ka nende jutust välja. Enamus, kes tahavad Venemaale ülikooli minna, ütlesid, et kavatasevad tagasi tulla.

Kolledžis käisime veel töökojas, kus tehakse igasugu kihvte kujusid vaalaluust ja morsakihvadest jt kohalike loomade kontidest. Mul õnnestus sealt mõned vaalaluutükid kaasa kaubelda. Nt siin fotol see suur ongi tükk vaalaluust. Aga see pisike on... arvake ära! Mammutiluu tükk! Nikerdajate väga jutuka bossi sõnade järgi olla see luutükk 25 000 aastat vana. Võib olla, kes teab. Nii et, kes tahab ära osta, andke teada :).
Õhtul lõõgastusime natuke. Oma silmaga veendusin, et see on tõsi, et tšuktšidel puudub organismis alkoholi lagundav ferment. Meie sõber 24-aastane Ivan oli pärast kahe kange õlle ära joomist silmnähtavalt vindine. Saatsime ta parem koju. Selle fermendi puudumine (ja sama lugu on paljude põhjarahvastega) tähendab lühidalt seda, et tšuktšid jäävad ruttu purju ning, mis veel hullem, muutuvad kiiremini alkohoolikuteks, joovad end ruttu põhja.

Reede
Enamus aur läks sellele ofkoors, et jälgida, et lennuilm ära ei kaoks, aga igavuse peletamiseks veeti meid kohalikku piima-, leiva- ja lihakombinaati ning Punasesse Risti.
See kombinaat pidi olema Venemaal unikaalne, sest kusagil mujal pole lubatud piima, leiba ja liha ühe katuse all toota. Tšuktšimaale tehti erand. Moodne tehas. Ma ütlen, et Anadõris on pidevalt tunne nagu see linn oleks rajatud alles 2005. aastal.
Kuna Tšuktšimaal eriti lehm ei kasva, siis tehakse piima ja piimatooteid tehases piimapulbrist. Maitse nagu piimal ikka, mina küll vahet ei tee. Lihatooted tehakse peamiselt põhjapõdralihast. Liha tuuakse sealsamast Kantšalanist, kus me paar päeva varem käisime.
Põdralihast toote kilo maksab keskmiselt 500 rutsi. Aga noh, kujutage ise ette – kopteriga Kantšalanist liha toomine on nii kallis, et ainuüksi ühe kilo liha transpordihind on 100 rutsi.
Punases Ristis kuulsime, et peamine sotsiaalne probleem on joomine. Mis polnud meile üllatud. A huvitav on see, et viimastel aastatel on hakatud külades looma nn kainuseringe ja seal pidi päris palju osalisi olema. AA-klubid need ei ole, külades poleks sellel vist eriti mõtet...
Nad tegelevad ka ökoturismi edendamisega. Muide, kes tunneb huvi turistina Tšuktšimaale sõitmisest, siis nt 1 nädal elamist turistina jällegi sealsamas Kantšalanis (Anadõrile kõige lähem küla tundras) koos kopterisõidu, koerarakendite ja jarangas elamisega) maksab keskmiselt 3000 taala. Siia tuleb juurde arvestada veel Moskva-Anadõr lennukipiletid, mis maksavad edasi-tagasi ühele ligi 1500 taala. Aga ütlen kohe ette ära, et rahast palju suurem probleem on propuski saamine siiasõiduks.
Eks ma kõigest sellest kirjutan pikemalt oma lugudes.
Muide, selle kohaliku Punase Risti nö eestkostja ja nõukogu esimees on RA onutütar Ida. RA mu mäletamistmööda kasvaski vist oma onu Leibi peres üles.
Siiski, üks tore vahepala veel. Kui lendasime kopteriga Anadõrist lennujaama, siis tuli meie juurde üks kopterimeeskonna liige ja palus meil oma nimed üles kirjutada, et tal on vaja reisijate nimekirja. Ja rebis selle peale hoogsalt suvalisest vihikust ühe ruudulise paberi välja, rebis selle veel omakorda pooleks, kirjutas lehe ülemisse otsa – „List passažirov” ja ametlik dokument oligi valmis!

P.S. Minu uhked Tšukotka tundra põdrasarved lasti lennukisse ning need jäid pagasis isegi terveks! Sellised näevad need sarved välja – kahjuks on nad kile sisse pakitud ning ma ei viitsi neid ka lahti harutada, sest kuidagi ma pean need ju ka veel Tallinnasse viima.
P.P.S. Ärge pahandage, et vähe fotosid. Ma nädalvahetusel panen miski väikse pildireportaaži ka üles tundrast ja Anadõrist. Kannatage.

Kolmapäev, november 21, 2007

Kaks esimest päeva Tšuktšimaal – soomlane tundras, põdrasarved kotis

Reis Tšukotkasse hakkas igavalt, lend Domodedovost Anadõri lükati edasi nagu check-ini jõudsime ära teha. Ja justkui näitlikuks õppetunniks, et tegemist on maailma ühe karmima kliimaga piirkonnaga, ei lükatud lendu edasi tund või paar, vaid kohe hoobilt 24 tundi. Niisiis sõitsime välja alles esmaspäeva õhtul. Kusjuures ei lennanud mina, vaid keegi, kelle nimi oli pileti andmetel Ya. Piyrsalou. Nii et tegelikult kirjutab see sell Tšuktsimaalt minu nime all.
Lendasime Transaeroga. Firma lendab Moskva-Anadõri vahet kolm korda nädalas. Lennuaeg üheksa tundi. Ajavahe Moskvaga samuti üheksa tundi, Tallinnaga kümme tundi.
Lennukile minnes hakkas silma, et reisijate hulgas polnud praktiliselt ühtegi kohalike põlisrahvaste inimest.
Lennuk oli Boeing 767. Ma ei tea, kas firma oli ise pingivahed ümber teinud, aga minu arust olid need kitsamad kui isegi õnnetul Tu 154. Minu istmel, õigemini siis eesistuja omal, oli puudu lauake. Nii et sööma pidin põlvede pealt. Paar kohta eespool hakkas ühele reisijale mingit vett pähe tilkuma läbi laepaneelide, nagu olime õhku tõusnud. Kohe üsna sorinal. Stjuuard siis üritas salvrätikutega mõra kinni toppida. On ikka kulibinid küll – paberiga lennukit parandama!
Minu kõrval istus vanamees nimega Jossif, kes oli mitu korda Nõuka-ajal Saaremaal puhkamas käinud.. Oli teine Tšeljuskinit (venelaste kuulsa polaarekspeditsiooni laev, mille jää puruks muljus Tšukotka ranniku lähedal vist 1933. aastal või 1934. aastal) mere põhjast otsinud ekspeditsiooni liige. Päris huvitav jutt oli tal. Vraki leidsid põhjast teise korraga, kui õieti meelde jäi, siis 2004. aastal. Tõid mõned asjad üles. Näiteks reelinguvaia, mille lasid selle valmistanud Taani firmal 70 aastat hiljem ära tõestada. Nüüd viiski seda vaia ja kapten Otto Schmidti telki Anadõri muuseumisse.
Teisel pool istus John Mann, kes on Chelsea omaniku ja Tšukotka kuberneri Roman Abramovitši (RA) põhilise investeerimisfirma Millhouse´i rahvuvahelise PR-i ülem. Mustanahaline, kes sõitis seitsmendat korda Tšukotkale. Esimest korda oli seal 2002. aastal, siis seal nägigi esimest korda RA, kuigi Mann töötas siis juba RA-le kuuluvas Sibneftis.
Mann räägib päris hästi vene keelt, Moskvas on elanud kuus aastat, aga enne seda töötas Kasahsatnis pikalt. 35-aastane. Rääkis, et RA on kuberneriks oleksu ajaga 2001. aastast Tšukotkale ise investeerinud vähemalt kaks miljardit taala. Tal on regiooni arendamiseks loodud kaks heategevusfondi, mille kogueelarve ainuüksi selleks aastaks on 200 miljonit taala. RA on Tšukotka elanikele A ja O, sisuliselt on ta piirkonna omanik. Aga eks ta peab ettevaatlik olema, seda välja näidata ei tohi, muidu tuleb Kremlist kiire karistus.
Johni jutust tuleb välja, et vaatamata kõlakaltele elab RA päris tihti Moskvas, umbes pool kuust. Tšukotkal käib umbes korra paari-kolme kuu tagant, ja siis on paar päeva kuni nädal. Kõiki Tšukotka asju saab edukalt ka Moskvast jada. Siin kohapeal on taal 3 asetäitjat, lisaks veel üks Moskvas.
Saan tuttavaks ka WWFi meestega, kes lähevad Tšukotkale jääkarude seiret tegema. Ühega neist lepin kokku pärast Moskvas kokku saada, neilt võib päris huvitava loo saada.
Lennu ajal käis ümberringi kõva joomine. Me üritasime Jossifi ja Johniga kasvõi veidikenegi magada, aga ega see suurt ei õnnestunud. Taga istusid meil kolm suurt kolli, kes jõmistasid öö läbi. Ükskord ärkasin üles sellepeale, et üks jõmm seletas teistele ärritunult – „Tunnistan, et ma pole ideaalne inimene, aga...”. Ma ei mäleta, mida ta edasi seletas, aga tema sõber vastas hellalt – „Juri, me keegi pole ju ideaalne inimene...”

Teisipäev
Esimese mulje Tšukotkast, kus elab üks inimene 14 ruutkilomeetri kohta (!! – Prantsusmaast on see koht 40 prossa suurem pindala poolest, aga elab siin 53 000 inimest), oli lennukiaknast. Ma istusin küll aknast kaugel, aga midagi ikka kiikasin. See oli kui valge kõrb. Nii kaugele kui silm ulatus – mõned kaljud ja ainult valge lumi. Ei midagi muud, ääretu tühjus. Oleks veidi metsagi olnud. Sellist ääretut valget tühjust nägin mina esimest korda. Lapsepõlves loetud Jack Londoni jutustused tulid paugupealt meelde. Ja Smoke Bellew.
„Peab olema tšuktši, et ennast siin elades mugavalt tunda,” ütles Jossif kõrvalt.
Maandumine oli äge. Lennuk istus maha ilge mürtsuga, keegi kiljatas. Ja siis oli tunda, et lennurada oli libe. Ma ei tea, kas seda on võimalik lennukis tunda, aga mulle tundus tiba, et nüüd libiseme rajalt välja. Igal juhul nii lõbusat maandumist pole ammu olnud. Huvitavalt maandus ka lennuk. Tegi 360-kraadise pöörde õhus enne maandumist, täisspiraali. Varem ma olen ainult Kabuli, mis asub mägede vahel, maandunud selliselt suurt spiraali tehes.
Lennujaama ise ei asu Anadõrist, vaid sellest teiselpool väikest lahte kohas nimega Ugolnõi. See on väike asula, milles kaevandatakse pruunsütt. Selle varud on Tšukotkal tohutud. Kütimisega siin probleeme pole.
Tšukotka on Venemaal kinnine piirkond, siia pääsemiseks on vaja FSB piirivalvevägede spetsluba. Meie ootasime seda paar kuud. Isegi vene enda riigi kodanikud ei saa siia niisama, aga nad ei pea lihtsalt nii kaua luba ootama.
Propuski kontroll toimus otse lennukis. Sestap võttis välja saamine ligi pool tundi. Mul probleeme polnud, aga nt Johni Ameerika passi uuriti kaua, enne kui ta ütles, et on RA firma juhtivtöötaja. Jossifilt (kes on Vene kodnaik ja eluaeg Moskvas elanud, aga selle eest perekonnanimega Rabinovitš) võeti aga dokumendid sootuks ära ning mindi neid kontorisse pikemalt uurima. Pärast sai siiski ilma probleemideta tagasi.
Väga šikk lennujaam. Lennujaam valmis alles 2005. aastal. Ma pole Venemaal provintsis nii head ja korraliku lennujaama kuskil näinud. Juba esimesest pilgust on näha, et RA on Tšukotkaga imet teinud. Ainult et sigapalav oli seal, vähemalt 30 kraadi, higi hakkas kohe jooksma. Esimesel võimalusel torman õue. Mõnus! Miinus 15 kraadi, talv. Lõpuks ometi. Kraadid on siin külmad, sest väga niiske. Suured mered ümberringi. Niiskus 80 prossa. Lisaks pidevalt tugevad tuuled, mis teevad ilmad veelgi külmemaks. (Reegel on vist nii, et iga kaks meetrit sekundis tuult annab ühe külmakraadi juurde talvel.)
Linna edasi saab kopteriga, mis sõidab 15 minutit. Reisijatele maksab see 500 rutsi üks ots. Meile, kuberneri külalistele, on see tasuta. Minu arust oli see MI 8, mis lendab. Väga mugav, suured nahkistmed. Suvel ja talvel viiakse inimesi linna bussidega – suvel viib üle väikse lahesopi praam ja talvel jäätee. Tegemist on endise tähtsa militaarlennujaamaga, mis nüüd on tsiviilile üle antud. See seletab ka, miks see asub linnast eemal, teisel pool lahte.
Lennujaamas tuleb Sotši tunne peale, sest kohe ründavad sind paljud korteripakkujad. See on tiba ootamatu.
Siis viiakse meid hotelli, kus meid tabab väga ebameeldiv üllatus. Moskvas öeldi, et hotellituba maksab 3000 rutsi, mis on isegi kallis regiooni kohta. Aga siin selgus, et nt minu tuba maksab 9000 rutsi (4100 krooni) öö! Fakk! Õnneks saame kaubale, et meile tullakse vastu ja saame kolm ööd kahe öö hinnaga.
Siin on üldse neli hotelli, kolm on kallid ja üks odav, aga seal elavad töölised mitmekesi tubades ja 4 toa peale on 1 peldik ning öö sellises maksab ikkagi 1500 rutsi.
Hotellid kuuluvad kõik loomulikult RA-le. John väidab, et hotellid talle midagi sisse ei too. Et hinnad on sellised, et kulud nullis hoida.
Elu siin on muidugi üldse sigakallis, kuna transpordihind on siia ju tohutu. Toidukorv maksab siin 6000 rutsi, mis on kallim kui Moskvas. Aga ka keskmine palk on siin umbes 4000 rubla suurem kui Moskvas – üle 25 000 rutsi (11 400 krooni). Isegi Eesti keskmine palk on vist väiksem.
Käisin õhtul kohalikus supermarketis (väga uhke, nagu oleks tavalises Lääne-Euroopa poes), olid jah hinnad kõrgemad kui Moskvas. Õlu 50 rutsi, piimaliiter sama kallis. Apelsinikilo maksis 175 rutsi. Pool kilo lõhemarja 600 rutsi.
Jõudsime hotelli kuskil kell 4 pärastlõunal. Ja juba oli pime mis pime. Juba kell 3 pärastlõunal hakkas hämarduma. Päev on siin lühike. Valgeks läheb hommikul umbes üheksa paiku. See kehtib novembri lõpu kohta.
Pärast majutust tehti meile tiir ümber linna. Siin elab 10 000 inimest umbes. 30 mintsaga oli tiir tehtud. Üsna kompaktne linn, sest kesse suure külmaga ikka viitsib kaugele minna. Kaks valgusfoori.
Aga selle-eest on tõenäoliselt tegu Venemaa kõige rõõmsailmsema provintsilinnaga. Nimelt lasi RA, siis kui kõik linna majad renoveeriti, need värvida vikerkaarevärvilisteks. Kui muidu kohtad vene linnades enda ümber üht suurt korralagedust ja halli värvi,siis siin on kõik korras ja rõõmsalt värviline. Ma usun, et inimesed on ka selle võrra siin õnnelikumad. Venemaal rikub täiesti kindlalt inimeste psühholoogiat juba see, et nende linnade keskkond on niivõrd kole. Ja vene inimesed ei muutu enne õnnelikumaks kui nende linnad ei näe välja nagu Anadõr.
Käsime kohalikus muuseumis. Jällegi – väga uhke asi. Palju interajtiivset staffi. Tuli välja, et Nõuka võim tuli siia kõvasti hiljem kui mujale Venemaale, alles 1924. aastal.
Õhtul käsime Johniga restos, linna parimas. Loomulikult kuulub see RA-le, kes kutsus siia peakokaks ühe vene juudi Iisraelist. Esimest korda elus sõin põhjapõdralihast tehtud praadi. Väga hea liha.
Koos meiega oli Johni kohalik sõber Ivan. Ivan kiitis RA-d. Ütles, et RA õpetas Tšukotkalased õigesti elama, et nüüd nad teavad mida on vaja edasi teha. Ivanil oli juba ette kahju, et RA 2011 kubernerikohalt minema läheb.
Igatahes oli esimese päeva mulje, et RA-d kiidetakse siin rohkem kui Putinit ennast.

Kolmapäev
Hommikul lendasime kopteriga Anadõrist 50 km eemale külakesse nimega Kantšalan. Seal elab veidi üle 700 inimese, neist umbes 600 on tšuktsid. Kopterist paistis taas ainult üks ääretu valge lagendik. Metsa ei kuskil. Kantšalan näeb välja nagu Anadõr, samasugused värvilised majakesed.
Seal võttis meid vastu kohaliku majandi boss, kes viis meid kohe vaatama kuidas põtru lihaks tehakse. See oli üsna räme vaatepilt, kuidas põtru veristati. Seda tegid ka naised ja noored poisid ülima kergusega. Igapäevane värk. Samas ka nüliti ning tükeldati liha. Suur plats, igas nurgas tehti eri operatsiooni. Loomast kasutati kõik ära. Näha oli, et vähemalt naistest oli küll osa üsna purjus. Mõni kakerdas niimoodi ringi, et ma vaatasin, et kukub veel oma noa otsa.
Edasi viidi meid hoonesse, kus põtru tükeldati Soome tehnoloogia järgi. See, mida algul väljas nägime, oli tükeldamine tšuktside moodi. See nö töökoda nägi välja nagu Euroopas, töötajad kõik valgetes halatides. Seal oli ka üks välismaalane, kes siis seletas meile inglise keeles mis ja kuidas. Kuulasin ja kuulasin teda, ning tema inglise keel tuli kuidagi väga tuttav ette. Lõpuks küsisin otse: „Oletteko Suomesta?” Vana jäi vait ja põrnitses mind esialgu, siis vastas „Kyllä!” Tuligi valja, et oli teine Muhose Heikki. ütleme nii, et ta nagu oli üsna imestav. Ütleme nii, et Tšukotka küla oli ilmselt viimane koht, kus ta arvas, et saab kellegagi soome keelt rääkida. Ta oli seal tehases nö ülemvaataja. Tuli kolmeks nädalaks õpetama. Aasta tagasi ta oli siin juba käinud tehast üles panemas. Ütles, et inimesed on siin väga lahedad ning üldse on seal kihvt olla. Kui ilm välja jätta ja see, et peab õues vetsus käima.
Lahe oli vaadata, kuidas vanemad oma sülelapsi kelkudega vedasid. Lapsed olid nii ära pakitud, et isegi nina ei paistnud välja.
Edasi lendasime veel 80 kiltsa edasi tundrasse otsima põhjapõdrate karjatajate laagrit. Leidsime selle umbes 130 kiltsa enne põhjapolaarjoont. Kaks jarangat (see on nende püstkoda) keset tundrat, viis meest ja kaks naist ning hunnik koeri.
Jaranga oli täitsa muljetavaldav. Suur, suitsune ja sama külm kui õues (täna oli miinus 15 kuskil), ainult tuult ei olnud. Magasid nad sealsamas, ainult et selleks oli jarangas eraldatud nahkadega veel eraldi väike ruum, seal oli üllatavalt soe, kui sinna peremehe loal sisse kiikasin.
Umbes tunnikese ajasime seal juttu nende elust-olust. Küsisime palju lolle küsimusi, missa ikka oskad tarka küsida, kui üks loll tsiviliseeritud inimene satub keset metsikut loodust äkitsi aborigeenide juurde. Korraks vaid. Kuidas elate, mis te õhtuti teete, palju teil põtru on jne. Jõime teed, sõime põdraliha.
Lõppes see sellega, et meie Liviuga, kes on Rumeenia TVst, korjasime endale sealtsamast jarangade ümbrelt lume alt endale kaasa uhked põdrasarved. Neil neid sarvi kõik kohad täis. Minu sarvedel on veel jupike põdra peakese luud ka küljes. Nüüd peab nuputama, kuidas sarvi lennuki peale kaasa võtta. Ja kuidas sarved üldse kunagi Eestisse tuua.
Kuna läheb vara pimedaks, siis kamandati meid peagi kopteri peale. Kopter kimas pimedage võidu, vahepeal pani miski 220 kiltsa tunnis umbes paarisaja meetri kõrgusel sopkade kohal. Viisime veel ühe haige põdrakarjuse asulasse ravile ja siis panime edasi pealinna. Napilt enne hämardumist jõudsime Anadõri tagasi.
Õhtul viidi kohalikku peamisse haiglasse. Uhke, ma ei usu, et kusagil mujal Venemaa provintsilinnas oleks veel niivõrd ilusat ja moodsa tehnikaga haiglat. Isegi Moskvas näeb sellist taset ainult kallites erahaiglates. Tegelikult ma arvan, et ka Eesti haiged ei põeks, kui sellisesse satuksid.
Sama jutt mis haigla kohta käib ka Anadõri kultuurikeskuse kohta. Iga Venemaa linn oleks sellisele kade. Seal pidavat erinevates ringides käima iga 20. linnaelanik. Ainuüksi rokkbände olevat linnas 30!
Pole midagi öelda, RA on võimsa töö siin ära teinud. Selline tunne, et Anadõr ongi ehitatud alles 2005. aastal. Kõik on linnas uus või renoveeritud.
Ilge uni on, ajavahe teeb oma töö. Aga selle eest on hommikul kella kuueks uni läinud nagu linnukesel.

Pühapäev, november 18, 2007

Lendan Tšukotkale

Sõidan täna õhtul komandeeringusse viieks päevaks. Pole kindel, kas saan vahepeal täiendada blogi. Sest koht on õite kauge – Tšukotka. Aga sellevõrra põnevam. See on spetsreis välisajakirjanikele, sest tegemist on muidu suletud piirkonnaga. FSBlt ootasime propuskeid ligi kaks kuud. Lennuk lendab Moskvast Anadõri üheksa tundi. Tõeline reis maailma otsa. See on tõenäoliselt üks pikemaid regulaarlennuliine maailmas mis on ühe riigi piires.

Neljapäev, november 15, 2007

Meil kästi täna heinu süüa, aga peaasi, et õnnelikult kodus tagasi


Täna oli päris huvitav päev. Käisin Tveris (fotol üks peatänavatest) üritusel kus loodi initsiatiivgrupp rahvaliikumiseks, et Putin edasi võimule jääks. Aga kõigest järjekorras.
Tveri sõit oli hea näide sellest, et mis maksavad siin vahemaad, kuigi pealtnäha pole kaugused suured. Moskvast Tveri on jämedalt öeldes 200 kiltsa, võib olla tiba rohkem. Moskva kesklinnast hakkasime liikuma kell 6 hommikul, Tveris olime kuskil viis-kuus tundi, tagasi koju jõudsin pool kümme õhtul. Seega läks edasi-tagasi käimisele 15,5 tundi, sellest puhtalt sõidule läks kuskil ligi kümme tundi.
Juba Moskvast väljasõit oli paras õudus. Lumesadu, üsna tihe. Keegi ei koristanud maanteid, autosid täis, tegemist oli ju Moskva-Piiteri maanteega, mis üks enamsõidetavaid Venemaal. Sõitsime Ziguliga, juhiks oli ajalehe Kommersant fotograaf. Selgus, et ta oli load saanud aasta tagasi ja talvel polnud varem üldse sõitnud. Ja siis raisk nagu meelega selline ilm. Tee rekkaid täis, sõida seal nende vahel lumevaaludes. Vahepeal oli nii sitt tunne, et ma sundisin ennast lihtsalt magama, et mitte närvi minna. Ütlen ausalt, et nii õõnes olemine pole Venemaal isegi lennates kunagi olnud, isegi siis mitte kui miski vana kirstu meenutava TU-134ga Mahhatškalasse lendasime ja lennukil õhku tõustes laepaneelid alla kukkusid koos juhtmetega.
Kuskil 60-70-ga loksusime. Ja teel Tveri ei näinud me ühtegi lumekoristusmasinat, kuigi tegemist on et vaata et riigi tähtsaima maanteega. Läks õnneks.

No jõuame siis Tveri draamateatrisse, kus pidi toimuma Putini-fännide üleriiklik kokkutulek (sellest ka plakat). Seal läks ikka eriliseks kinoks. Selgus, et ühtegi välisajakirjanikku saali ei lasta. Isegi mitte neid vene ajakirjanikke, kes välismeedia jaoks töötavad. Hoolimata sellest, et kõik olid enne viksilt ennast kirja pannud nagu vaja.
Õeldi julmalt kaks põhjust – 1) see on vene siseriiklik sündmus, mis teil siia asja? (eriti loll põhjendus), 2) te ei mahu saali (veel lollim, kohalikud ajakirjanikud ütlesid, et oleks mahtunud küll).
Mul oli veel eri põhjus. Käisin ka seal õiendamas, aga lahkusin sama lollilt. Aga tuttav Kommersandi ajakirjanik kuulis, kuidas üks asjapulk teisele ütles, et – mis hea pärast me peaksime teda sisse laskma, vaata mis nad meie Pronkssõduriga tegid.
Passisimegi siis kogu välisajakirjanike bandega, umbes kümmekond inimest, mitu tundi miinus viie kraadiga seal õues, teatri ees. (telejaamade operaatorid ja fotograafid siiski lasti 15 minutiks saali.) Kui nö delegaadid tulid, siis mõned üksikud olid nõus meiega rääkima. Kõik mehed, ükski naine ei tahtnud intervjuud anda.
Sõnum oli lihtne – Venemaa on demokraatlik riik, meie väljendama rahva tahet ja rahvas tahab, et Putin jääks presidendiks. Põhiseadus peab väljendama rahva tahet, järelikult tuleb see ümber teha, et Putin jääks. Pole lihtsalt teist väärikat ja sama tarka ja tubli inimest riiki juhtima. Ju siis ei ole, kui nad nii arvavad. Mul ükskõik, nende riik.
Sain jutu peale paari päris värvika tegelasega, aga lugege nende mõttemaailmast laupäevases Päewalehes.

Tverist ka paar sõna. Tüüpiline vene provintsilinn.Minu arust on neist enamus siin Kesk-venemaal äravahetamiseni sarnased. 450 000 elanikku, aga nagu ma aru sain pole linnas isegi ühtegi korraliku hotelli. Täitsa kesklinnas asus näiteks selline šikk võõrastemaja nagu fotol. A see-eest on tsirkus, mille seinal oli plakat peatsest Anne Veski kontserdist.
Ostsin putkast kõik kohalikud lehed. Neli ajalehte maksid kokku 24 rutsi ehk 6 rutsi kappale ehk siis alla 3 krooni tükk. Ajakirjandus on seal tõesti kõigile kättesaadav.
Mõne inimesega rääkisin tänaval, need olid küll suht ignorantsed valimiste ja Putini suhtes. Sõnum oli see, et neil suht savi, et las Putin jätkaku, kui ta juba nagunii juhib.
Tagasisõit nägi nii välja, et juba kuskil 30 kiltsa enne Moskvat, Zelenogradis hakkasid ummikud. Lumi ikka! Ja nii me siis põksutasime tasapisi Moskva poole, kuni MKADini, üle tunni läks ikka ära enne kui linna sisse saime. Ma hakkan ennast juba kordama, aga see Moskva sureb oma ummikutesse. Ja juba lähiaastatel. Uskumatu ajakadu.

Kolmapäev, november 14, 2007

Killeriga kohtumas - päris mõistlik mees oli

Et kes on siis Killer? Killeri tegelik nimi on Vassili ja ta on Moskva Spartaki fännklubi Hercules pomo. Selliseid organiseerunud fännklubisid on Spartakil kuskil 15-20 tükki. Tugev turd noor mees, kes oma perekonnanime ei öelnud ja ennast pildistada ei lubanud.
Kohtusin temaga, kuna kirjutan ühte pikemat artiklit sellest, kuidas moskvalased võõrtöölistesse suhtuvad, laiemalt üldse suhtuvad kaukaaslastesse ja keskaasialastesse. Hiljuti oli suur kära vene lehtedes selle üle nagu oleksid Spartaki fännid tapnud siin ühe jakuudist maletaja. Killer ütles küll, et mõrv toimus Spartaki mängu ajal, seega ükski tõsine fänn see olla ei saanud, sest need olid kõik mängul.
Rääkisime temaga päris pikalt, mida tähendab tema jaoks vene patriotism jne. Loete sellest kunagi kõigest, ei hakka praegu ümber jutustama.
Üldiselt jättis ta sellise inimese mulje, kellega on võimalik rääkida ja asju seletada, kes tahab asjadest aru saada. Natuke oli meil juttu ka SS-meestest Eestis. Katsusin talle veidi tausta seletada, ta ütles, et huvitav, jäi mõtlema. Huvitav oli veel see, et oma sõnul saab ta täitsa aru natsionalismist eestis, sest „teid on ju nii vähe, te peategi ennast kaitsma”.
A muidu oli ta vene rahva õiguse eest kõvasti väljas. Talle nimelt ei mahu pähe, et miks venelane ei või enda kohta Venemaal kõva häälega öelda, et ta on venelane – muidu määritakse talle ekstremiisti silt kaela. Ma praegu tsiteerin tema sõnu.
Kohtusime Tušino linnaosas. Ausalt öeldes ma polegi niikaugel Moskva äärelinnas omapäi käinud. Põgusal käigul erilisi muljeid polnud. Sellise provintsilinna mulje jättis. Täitsa suur vahe ikka välisilmes kesklinnaga. Silma jäi, et näiteks söögikohti ei paistnud üldse.

Selle asemel oli palju vot selliseid putkasid, kus saab saiakäki täidisega osta. NB! Vaadake mis on peos sellel pensionäritädil, kes fotol paremal. Muti paneb õlut nagu vana mees. Õues miinus viis kraadi.
Homme sõidan hommikul Tveri, kus asutatakse ametlikult rahvaliikumine Za Putina! Mille eesmärgiks on see, et Härra jääks hoolimata lahkumisest presidendiametist edasi nö rahvuslikuks liidriks, ükskõik mis ametis. Kes tahab imetleda rahva soovi, siis selle liikumise heaks on juba loodud ka oma kodukas.
Eile kirjutasin, et meil hoovis lamas laip. Oligi õnnestujuhtum ikkagi, või siis enesetapp. Aga see-eest lugesin täna lehest, et eile keskpäeval oli minu juurest üks 5-6 mintsase jalutuskäigu kaugusel Bolšaja Gruzinskaja tänaval keset päeva üks ärimees surnuks kõmmutatud. Tulnud ärimees autoga pangast, kust võtnud välja miljon taala ja juba 200 meetrit eemal püssimehed ootasid. Ärimehe lasid maha, aga raha need pärdikud ikkagi ei saanud, sest ärimehe vapper autojuht haaras püstoli ja kõmmutas vastu, mille peale paharetid kohe jalga lasid. Ilmselt polnud sellega arvestanud.
Nii on siin lood.

Teisipäev, november 13, 2007

580 kilomeetreid ummikuid ja laip akna alla


Moskvas tuli õhtul korralik lumi maha, nagu jõulud oleks käes. Foto tegin oma korteri rõdult. Lumesadu tähendas omakorda metsikuid ummikuid tänavatel. Ega siis kõigil veel pole isegi siin talvekumme all. Nagu üks tuttav ütles – täna on kummitöökodade 8. märts.
Uudistes teatas liiklusmiilits õhtul, et Moskvas on ummikuid kokku 580 kilomeetrit! Kogu MKAD ehk siis ringmagistraal ümbes Moskva sisuliselt seisis kella 8 paiku õhtul, ummikud olid 4-5 kiltsa pikk.

Vaesed kojamehed pidid ennast vastu ööd veel välja ajama. Õuest kostab ainult üks suur rookimise heli. Teravamad noored ei pidanud paljuks selliseid meeldetuletusi jätma nagu siin fotol.
Just tulin baarist söömast. See on üks supibaar ja seal juhtus muga tiba koomiline lugu. Nimelt antakse seal riietehoius tavalise numbri asemel lusikas, kus number peal. Istume siis sõbraga laua taha. Tellime suppi. Supp tuuakse, haaran lusika ja söön ilusti ära.
Tuleb nooruke ettekandja. Võtab mu taldriku, urgitseb sealt lusika välja, võtab salvrätiku ning hakkab seda nühkima. Hoolega nühib ning paneb puhta lusika uuesti lauale, võtab taldriku ning läheb minema. Ma ei saa algul tuhkagi aru. Siis taipan – kurat, see oli garderoobi number, millega ma sõin! Koos supiga toodud puhas lusikas särab ilusti laual.
Tasapisi ikka elu euroopastub siin. Pisiasjades on seda tunda. Näiteks on võrreldes talvega, kui tulin, kõvasti juurde tekkinud tasuta wifi-kohti kesklinnas. Talvel oli palju juhuseid, kus ei saanud pangakaardiga maksma, nüüd on järjest vähem sellist asja kõrtsudes.
Täna märkasin veel ühte muutust. Siin on millegipärast nii, et kui sul on kiibiga pangakaart, siis pead kõigepealt toksima sisse oma koodi ning siis tuuakse sulle veel tšekk ka, et kirjuta allkiri ka. Topelttuvastamine nii-öelda. Ma olen kogu aeg selle üle imestanud. Täna käisin Zaras salli ostmas ning esimest korda piisas ainult pini sisse toksimisest, allkirja polnud vaja.
Need on jah muidugi detailid. Tegelikult tundub mulle, et Vene majandusime hakkab kergelt p... keerduma. Nad on ikka väga kummaliselt reageerinud hinnatõusudele. Enne valimisi on nad nüüd külmutanud olulisemate toiduainete hinnad.Kuni jaanuari keskpaigani. Aga ma ei usu, et nad enne presidendivalimisi need vabaks lasevad. Samuti ei usu, et nad hinnaks vabaks lasevad siis, kui uus president ametisse astub. Vaevalt, et uus president tahab et ta esimese asjane meelde jääb rahvale hinnatõusuga.
Seega lükkub hindade uuesti vabaks laskmine edasi vähemalt järgmise aasta suve lõppu või sügisesse. Ise kujutate ette, mis siis juhtub.
Täna oli just muide uudis, et valitsus tahab üldse järgmiseks aastaks külmutada rahvale müüdava elektrienergia, gaasi, transpordi ja kommunaalteenuste hinnad. Kummaline, Putin ju nii hoolitses vaba majanduse arendamise eest, kui aus olla.
Hommikul oli mu maja ees laip. Kui koristaja tuli, siis ta oli jummala endast väljas. Ta ei märganud laipa enne kui pidi sellest sisuliselt üle astuma. 60-aastane tädi, selge, et see viis ta peaaegu šokini. Rahustasin teda tükk aega.
Kui ma välja läksin, siis ma märkasin kõige pealt suurt musta kilekotti. Alles siis nägin, et sellest turritasid kaks jalga välja. Üsna õõvastav pilt oli. Ment passis kõrval. Ilmselt ootas laibaautot.
Esimene jutt oli trepikojas, et vana löödi lihtsalt maha hommikul. Õhtul rääkis valvuritädi, et tüüp oli siiski vastasmaja aknast alla hüpanud. See on selline rikaste maja, see vastasmaja.
Nalja tahate kuulda? Arvake ära, mis kell näitab peamine riiklik telekanal praegu valimisdebatte? Kella seitsmest kaheksani hommikul!!
Nii, homme ma lähen kohtuma Killeriga. Kes tuu om, seda siis lugege homme õhtul 

Esmaspäev, november 12, 2007

Moskvalased tegid Eesti sõprade klubi

Moskvas on loodud Eesti sõprade klubi. Kõlab jah ootamatult, ma mõtlesin esimese hooga, et see on nali. Neid on umbes 15 inimest, kõik venelased, kes arvavad, et Vene propaganda teeb Eestile liiga.
Mine võta nüüd kinni, kas nad on siirad. Ette ka ei tahaks nagu inimestest halba mõelda, seega eeldan, et tegemist on heade inimestega.
Täna kohtusin neist kahega – Anna ja Aleksandriga. U. 30-aastane Saša on nö klubi boss, ta juhib teles (vot ei mäleta, mis kanalis) miski autospordisaadet ning väidab, et on Eestisse armunud. Et ta on Eestis juba niipalju käinud, et ostis endale isegi Tallinna korteri. Ütles, et tegeleb tele kõrvalt ka äriga.
Anna on selline umbes 50-kanti. Töötab riigiduumas konsultandina rahvussuhete komitee juures, kui ma õigesti aru sain.
Nad rääkisid, et kui nad tegid septembris tutvustava pressika ja mõned lehed kirjutasid neist, siis nad said rämedalt Našikate käest sõimata ning lubati nendega sada imet teha. No see nagu näitaks, et nad on korralikud inimesed ja tuleks aidata.
Ma millalgi nädala lõpupoole kirjutan neist lehes ka, tahaks nendega ikka veel mõne korra kohtuda, et miski mulje tekiks.
Saša ütles, et kuna ta pool ajast elab nagunii Tallinnas, siis ta tahaks Tallinnas ka teha klubi tutvustava ürituse. Otsib nüüd kedagi, kes saaks teda Tallinnas aidata.
Veidi lõbusat ka. Üks mu tuttav elab Strogino kandis uuselamurajoonis, kevadel kolis suurde majja sisse. Hiljuti avastasid majaelanikud, et maja esimesel korrusel tegutseb ühes korteris bordell.
Mõni ime onju, Tallinnas oli vanasti küllaga selliseid. Majaelanikud nõudsid siis omanikku, et see näitaks ja räägiks neile, millega tegu. See oli lahkelt nõus. Tuli välja, et tegu oli sado-maso lõbumajaga, kõik vajalikud värgid ja puha olid olemas. Peremees seletanud lahkelt, et kes korra sado-maso proovib, ei see enam tavalist taha. Ja tegi kohe ka ettepaneku, et kui keegi majaelanikest, kellele see asutus ei meeldi, tahaks proovida, siis ta teeks esimese korra välja, nö maja kulul.
Majaelanikest keegi siiski vedu polnud võtnud.Kutsusid hoopis miilitsa välja. See vaatas veidi ringi, konfiskeeris pornokirjandust, tegi prorokolli ja läks minema. Tuttav rääkis, et puänt oli aga selles, et üks mentidest hakkas talle rääkima, et tead, ega see nii halb asi polegi, pole lahedam kui tavaline seks. Et kes korrab proovib, ei see enam tavalist taha.... Korteriperemees oli samal ajal nurgas häbelikult muianud...
Netis ringleb väga hää pila selle kohta, milline näeb välja Vene ajakirjandus pärast seda järgmise aasta presidendivalimisi. Jedinaja Gazeta. Lugege ja nautige. Vaadaka eriti kui vahva näeb 2009. aastal välja teleprogramm.

Pühapäev, november 11, 2007

Link Komsomolka loole ka

Reedel kirjutasin, kuidas Komsomolskaja Pravda kutsus üles Vene turiste mitte sõitma Eestisse ja et nad tegid spetsiaalselt selleks ka vastava märgi. Aga vot lingi sellele loole unustasin panna, siin see on! vaadake siis kindlasti loo lõpus olevat nimekirja sellest, et mis firmasid ja kaupu tuleb kindlasti venelastel Eestis boikoteerida. Ehk leia üles firma, kus sinagi töötad!

Meie üle Putin valvaku!


See vägev plakat kaunistab nüüd Uut-Arbatti. Kohe Praha resto vastas üle tee. Võid võtta Prahas näiteks ühe koksi ning imetleda seda. Jedinorosside miinimumeesmärk on võtta 70 prossa hääli valimistel, aga soovitav oleks saada isegi 80. Ma arvan, et selle jaoks on kõik vahendid head.
Kui ma olen tuttavate ajakirjanike jutust õigesti aru saanud, siis kõige magusam koht tulemuste võltsimiseks (vähemalt on sel ajal varemalt tehtud nii) on siis, kui valimisurnidest välja võetud hääletussedelid viiakse keskvalimiskomisjoni ülelugemiseks. Sel teekonnal võib nendega igasugu imet juhtuda.
Täna käisin ühe tuttava plikaga vaatmast näitust ”Venemaa esimesed leedi 20. sajandil”. Seal juhtus lõbus lugu. See tuttav plika on üsna terava keelega ning Ljudmilla Putina (Putin tegelikult ju nagu ei olnud 20. sajandil president veel?) fotode juures rääkis ta üsna krõbedalt selelst, kui halvasti ta riietub ning ei tunne üldse etiketti. Meie kõrval seisnud üks noor naine ütles ka samal teemal paar teravust. Ja siis astus meile ligi meie selja taga seisnud vanem naine ja ütles, et rääkige tasem-tasem, mida te õige lubate endale, kas te üldse ei karda??
Mul tõusid kulmud õige kõrgele, aga mu sõbrants kähvas tädile – meie FSBd ei karda.
Tjahh, kas tõesti on inimestele selline kartus sisse tulnud Venemaal, et Putinit ei tohi avalikus kohas enam kritiseerida...
Laupäeva öösel juhtus selline lugu, et sattusin oma vene sõpradega linna peal möllates ööklubisse nimega Night Flight. See on üks kurikuulus litsilõks, et olgu see nüüd otse öeldud, Tverskajal otse Puškini väljaku kõrval. Lõks just välismaalaste jaoks. Üks tuntumaid kohti,kus kohalikud litsid välismaamehi landivad.
Sissepääs maksis 800 rutsi. Läksime alla... ja otse nagu lõbumajja oleks sattunud. Kümned naised seina ääres lihtsalt vahivad sind kui liikuvat rahakotti. Nagu leti ääres seisma jäid ja jõudsid joogi tellida, nii oli pliks kohe kõrval ka. Jutt oli algul selline bla-bla, et kust oled ja mis moskvas teed jne. Aga üsna kiiresti pakkus pliks välja, et temaga saaks kenakesti lõbutseda ja trikke teha ja seda kõigest 500 taala eest! Kui ma nüüd õigesti mäletan.
Ma hakkasin isegi naerma, mille peale ta küsis, et mis, kas tõesti ei taha? Ma ütlesin ausalt, et ei taha, aga kui ta viitsib muga veidi juttu ajada, siis teen talle kokteili välja. Plika ütles, et olgu. Ostsin siis endale ja talle ühe džinn tooniku. Plika neelas selle joonelt alla nagu oleks tal janu olnud. Paar sõna siiski viitsis veel juttu ajada enne kui ära läks.
Nime ma ei mäleta, aga oli 25-aastane. Üks laps. Ütles, et oskab inglise keelt ja kuidagi on ju vaja last kasvatada. Mis on ju iseenesest õige. Aga et kuhugi tööle ta küll ei viitsi minna. Ütles, et ega see praegune töö teda õnnelikuks ei tee, aga selle vastu ka midagi ei ole. A siis ta läks juba minema, ja me sõpradega läksime ka peagi edasi. A see edasi minemine jätkus nii, et palju ei puudunud, et me oleks öösel Nižni Novgorodi sõitnud. Õnneks enam ühtki rongi ei läinud. Jummala õnn. Õudne oleks pühapäeva hommikul ärgata kuskil 500 kiltsa kaugusel Moskvas kurat teab kus kohas. Toredate inimeste linn ikka see Moskva! Nali veel selles, et hommikul selgus, et me otsisime Nižni Novgorodi rongi üldse valest vaksalist...
Paarist uuest küsitlusest ka.
Levada Keskus küsis, kas inimesed on uhked selle üle, et nad elavad Venemaal. 88 prossa ütles, et jah. Veel aasta tagasi vastas nii 83 prossa. Next küsimus oli, et kas inimesed on uhked praeguse Venemaa üle? 63 prossa ütles, et jah. Aasta tagasi vastas jah vaid 47 prossa. Päris vägev hüpe.
Ajakiri New Times tellis Oktoobrirev puhul sellise küsitluse – kujutage ette, et Oktoobrirev toimub teie silme all, mis te siis teeksite? 27 prossa vastas, et toetaks aktiivselt bolševikke, 17 prossa vastas, et milleski teeks kindlasti bolševikega koostööd (ehk siis et 44 prossa oleksid olnud sisuliselt Lenini poolt), 13 prossa vastas, et üritaksid kuidagi selle aja üle elada, 12 prossa vastas, et oleks võidelnud bolševike vastu, 10 prossa vastas, et oleks välismaale sõitnud ja 9 prossa ei osanud vastata.
Väike pildike veel siia lõppu ühest tunnelikauplusest Moskvas.

Reede, november 09, 2007

Vene natsionalistide marss, Eesti-vastane märk ja juhtum restoranis

Täna käisin ühel üritusel, kus näidati dokkaadreid 4. novembril Moskvas toimunud järjekordsest ”Vene marsist”, mille loosungiks on – Venemaa venelastele. 4. nov on Venemaal teatavasti rahvusliku ühtsuse päev, seda enam oli irooniline sellise marsi toimumine.
Vaatasime seda filmi päeval, kui möödus 69 aastat Kristallööst saksamaal ja austrias. Mõned allikad nimetavad seda holokausti alguseks. Selle teadmise taustal mõjus ”Vene marsi” miiting teatud määral.....milliselt, otsustage ise.
Nagu aru saite, siis see on hästi natsionalistlikult meelestetatud kodanike üritus. Moskva kesklinnas toimus, osales u tuhat inimest (peab tunnistama, et iga aastaga on seal osalejaid siiski vähem, toimus see vist kolmandat või neljandat aastat juba. Nüüd toimus sarnane marss samal ajal 20 venemaa regioonis). Võimud lasid sel rahulikult toimuda nagu alati, ei mingit kurja OMONi.
Karjuvad oraatorid tribüünil – Venemaa venelastele, au vene rahvale jne, white power isegi karjuti. Ja veel – surm okupantidele! Millistele küll??
Skandeerides hüüdlauseid, lõid enamus rusikas käega õhku, osad tõstsid üles sirge käe nagu fašistlik tervitus. Kujutaksite ette sellist meeleavaldust ”fašistliku Tallinna” kesklinnas?
Nende suurimad vaenlased on teadagi kaukaaslased ja kesk-aasialased. Marsiti ja skandeeriti – ”sosal, sossi, budeš sosat!” ehk siis, et imesite (meid m....st), imete praegu ja imete veel tulevikuski. ”Kaukaasia värdjad” oli levinud väljend.
Avalikult kutsuti üles nende suhtes jõudu kasutama. Kasutati solvavaid väljendeid ka Putini kohta. Aga ei midagi, miilits lasi rahulikult jätkata. Selle kolme aasta jooksul, mil marsid on toimunud, pole miilits ega prox algatanud ühtegi asja.
Vene teleuudistest ei näe sa kunagi sellistest üritustest silpigi.
Vot nii, seltsimehed.
Taustaks – tänavu on üheksa kuuga Venemaal rahvuse tõttu tapetud 60 inimest ning 280 on vigastada saanud.
Mul endal oli täna toredaim juhtum ühes kodulähedases sushi-kohas, kus käisin lõunat söömas. Söin ära, mõnus oli olla, toodi arve. Polnud suur, 250 rutsi. Ja siis pagan avastasin, et rahakott oli koju jäänud ja sularaha oli ka kõik jäänud pintsaku taskusse.
No ei midagi, ettekandjaplika kutsus adminni välja. Seletasin asja ära, ütlesin, et uskuge või ärge uskuge, aga raha mul pole. Aga et ma elan siin lähedal ja toon ära, ausõna. Nad siis vastu, et jätke midagi panti. OK, andsin oma õlakoti koos ajalehtedega neile siis.
Käisin, tõin raha ära. Tulen tagasi, ettekandja teeb nii üllatava näo, et iseenesest küsisin,et mis, kas ei uskunud, et ma tagasi tulen? ”Mis te nüüd, teil oli niii aus nägu!” Ütlesin, et eestlased on alati ausad. Sellepeale ei vastanud ta midagi, aga naeratas laialt ja armsalt.
Ma ei tea, kas eesti lehtedest on läbi jooksnud, aga Moskvas on jälle üks loll eesti-vastane kampaania käima pandud. Seekord teeb seda ajaleht Komsomolskaja Pravda (KP), mis on suurima levikuga kollane ajaleht venemaal. Tiraaz üle paari miljoni kui mitte rohkem.
Nädala algul avaldasid nad artikli, mis kirjutas, et Eesti turfirmad ja hotellid on alustanud Venemaal tugevat kampaaniat, et meelitada nagu ikka uueaastapidudele Tallinna rohkesti venemaalasi. KP kirjutas selle peale, et oot-oot, kallid kaasmaalsed, kas te ka teate, et paljud neist hotellidest ja lisaks veel hulk Eesti firmasid premeerisid kevadel eesti politseinikke, kes ”peksid meie kaasmalasi, kes kaitsesid Pronkssõdurit”. Ja teatasid, et nii need asjad ei käi ning valmistasid rinnamärgid ”Mina ei sõida eSStoniasse!” ning jagavad nüüd neid väidetavalt. Mina pole küll näinud ning arvan, et see ei saa massiline olla. Kesse viitsib neid jagamas käia. Aga sitasti on jälle kirjutatud igatahes.
Lugu ise saab siit lugeda (vaadake loo lõpus on nimekiri firmadest, mida KP kutsub boikoteerima, kui ikkagi Tallinnasse või Eestisse sõiduks läheb). Märk ise näeb välja selline.

Neljapäev, november 08, 2007

Tagasi Moskvas - aga ikka veel ka Gruusiast, eriti Tbilissi mentidest

Nüüd ma olen ringiga Moskvas tagasi läbi Tallinna. Praegune mu tavaline elukorraldus näebki selline välja nagu viimase nädala jooksul. Öö vastu pühapäeva Tbilissis hotellis, öö vastu esmaspäeva Tbilissi-Riia lennukis, öö vastu teisipäeva Tallinna-kodus, öö vastu eilset ööbisin vanemate juures maal, öö vastu tänast rongis teel tagasi Moskvasse, öö vastu homset Moskva-kodus  nüüd olen mõne aja õnneks paigal.
Aga enne kui Gruusia juurde jõuan, mõni hea sõna Tallinna-Moskva rongist. Ma saan muidugi aru, et Go Rail (ja mu seal töötavad head sõbrad-tuttavad) kasutab julmalt ära seda, et Estonian Air lendab Moskva vahet ainult 3 korda nädalas ja seetõttu on neil üsna suured võimalused hoida piletit kallina ja kvaliteeti madalana. Ju see on normaalne äri.
Näiteks maksab SV-kupees (kahekohaline kupee, peaks nagu peenem värk olema) pilet 2300 krooni. Kui praegu osta lennukipilet nädala pärast toimuvale lennule Tallinna, siis saaks sama hinnaga! Oleks see SV-kupee siis midagi. Üks vagun on ära remondit, aga see millega eile sõitsin, oli vana versioon – ei stepslit, et saaks läpakat sinna ühendada, ei telekat (saabki raamatut lugeda, eksole), ei mingit muud mugavust.
Lisaks kolises eilne SV-vagun nagu kurivaim. Mu kupee oli viimane enne WC-d. Kui ma oleks tahtnud, siis ma oleks võinud teha statistikat, kui kaua soristab oma kust keskmine Tallinn-Moskva rongi sõitja, kõik oli nii hästi kuulda.
Võiks veel palju kirjutada, aga hea et sõidab vähemalt...

Tbilissiga läks jah õnnetult. Pidin sealt esmaspäeval isiklikel põhjustel ära lendama ja nagu selgus just siis kui hakkas juhtuma.... Siin fotol on viimane isiklik mälestus, kuidas öised miitingulised ennast keset Tbilissi peatänavat Rustavelit tehtud lõkke ääres sooejendasid.
Aga seda, et sealsed võmmid karmid on, võin omal nahal kinnitada. Mul oli nendega väike nagin ööl vastu esmaspäeva kui lennukile läksin. Eks ma tunnistan, et tegelt olin ma ise süüdi, aga käed käivad neil ikka väga kergelt.
Läksin nimelt mööda Rustavelit, millel ka meeleavaldus toimus. Pärast südaööd, liiklus oli minimaalne, läksin mööda sõidutee äärt. Seisavad kaks võmmi, üks ütleb midagi gruusia keeles, ei tee väljagi, siis ütleb vene keeles, et keri kõniteele. Ma olin vintis ka ja sellepärast ilmselt tiba julgem ja saatsin ta ühte heasse kohta venekeeles, et tee on ju tühi. Ja assapagan, kui siis tuli väga kiiresti tagantkätt mulle vastu vahtimist! Õnneks ei löönud väga tugevasti, aga huule lõi see ahv mul katki, verd ikka tuli normaalselt.
No ma ei usu, et oleks pidanud tingimata kohe lööma mu jutu peale. Ega ma muidugi viisakas võmmi vastu ei olnud, aga ikkagi. Eesti võmm oleks ka kindlasti sellise vastuse peale närvi läinud, aga ma ei usu, et tal oleks kohe rusikad rullis olnud. Ma ei usu isegi, et Moskva ment seda teinud oleks. Iseasi, et nad oleks ehk mu Moskvas jaoskonda viinud ja seal ühtteist õpetanud. Aga seal Tbilissis ma kobisin kohe suud kinni hoides kõnniteele ja võmm jättis mu kohe rahule. Ei tea, kas see on seal niimoodi tavaline?
Aga see on muidugi absoluutne üllatus, et seal asjad niimoodi läksid et eriüksused meeleavalduse lihtsalt jõuga laiali peksid ja gaasi andsid. No keegi eriti ei uskunud Tbilissis, et Miša julgeb jõudu kasutada.
Aga seda ma ütlen, et eestlane olla Gruusias on vägagi mõnus olla. Vähemalt alguses, mida kauem oled, seda väsinuma ja kurnatuna ennast tunned. Asi nägi välja isegi nii, et kui ma tegin intekaid meeleavaldajatega, siis kui ma ütlesin, et olen ajakirjanik eestis, siis mõned mehed võtsid mult kaenla alt kinni ja viisid mind joonelt restoarni, tellisid laua veini ja sööki täis ja läks lahti.
Lõpuks hakkas see nende külalislahkus mulle juba närvidele käima. Mehed, kurat, kaua võib! Iga asi on liialdustes karm. Aga jah, see grusiinide külalislahkus on midagi enneolematut.
Vähemalt õppisin nende põhilised toostid ära, teinekord on juba julgem minna. Üks soovitus ka – tõstke toost Gruusia jalgpallurite terviseks, eriti Tbilissi Dünamo 1981. aasta Euroopa karikavõidu terviseks, siis te võidate paugult kõigi Gruusia meeste südamed. A siis te muidugi ei jõua neid mälestusi ära kuulata, et mida keegi tegi ja kus oli siis, kui see võit tuli.
Korraks tagasi kolmapäevase politsei vägivalla juurde Tbilissis Gruusia parlamendi ees. Kuidagi seda õigustamata on rõve siin Moskvas vaadata, millise variselusega teleuudistes seda esitletakse. Mõnuga näidatakse kaadreid kus politsei nüpeldab nuiaga inimesi ja kommentaarid on sellised, et vaadake nüüd siis seda demokraatiat! Nagu Venemaal sellist asja ei ole. Ja ei olegi, kui teleuudiseid vaadata. Sest ega lihtne Venemaa elanik kuskil provintsis või Moskva äärelinnaski ei tea siiamaani, et OMON ajab samamoodi opositsiooni miitinguid laiali ka Moskvas, Piiteris või Nižni Novgorodis.

Laupäev, november 03, 2007

Meeleavaldustest Tbilissi kesklinnas

Kirjutan praegu seda sissekannet Tbilissi kesklinnast. 500 meetri kaugusel käib suur meelavaldus teist päeva, kus järjest rohkem on hakatud otse nõudma president Saakašvili lahkumist. Aeg-ajalt skandeerib rahvas „Miša, mine minema!” (ofkoors gruusia keeles), täpselt samamoodi nagu Saakašvili juhtimisel karjuti 4 aastat tagasi Ševarnadzele. Nüüd on ring siis pöördunud Miša enda vastu.
Eile pärastlõunal oli minu arvates kuskil 50-60 000 inimest korraga parlamendi ees. Tegelikkuses käis rahvast kõvasti rohkem, sest rahvas pidevalt vahetus. Umbes paarsada inimest seisis ka öö läbi, Rustaveli avenüü jäigi parlamendi ees suletuks. Aga mingeid telke ei olevat veel olnud.
Täna päeval oli kuskil paar tuhat inimest, aga nüüd õhtuks on taas kogunenud ma usun et 10 000 inimest vähemalt.
Aga on yks erinevus eilsega. Eile oli meeleolu palju rahulikum, nyyd on fyysiliselt tunda, kuidas koned on kirglikumad ja sojakamad. Ma usun, et homme on veelgi sojakam see koik siin. Nagu yks mu tuttav kohalik PR-mees ennustas – mida kauem meeleavaldajatel seista lastakse, seda radikaalsemaks nende noudmised lahevad.
No näis, meeleavvaldajad on kindel, et Miša lips on läbi, aga võimulolijad nii ei arva. Seni on neil seisukoht, et las seisavad, vaba riik. Aga pole vajadust nendega läbirääkida. Eks meeleavaldajad muutuvadki seetõttu järjest rahuolematuks. Minu arust teeb Miša lollisti.
Seni on õnneks koik rahulik, lausa rohutatult rahumeelne. Loodame et nii jääbki, vähemalt kõik lubavad seda. Politseid on siiski kovasti, aga ka nemad jalgivad koike rohutatult rahulikult pealt.
Aga muust ka. Kihvti kogemuse sain siin saunast. Ma ei oskagi öelda, kuidas seda sauna eesti keeles nimetada. Ise nimetavad nad seda Sulfuri Termideks. See on midagi lähemat türgi aurusaunale kui meie traditsioonilisele saunale.
Mõnu ei tule seal mitte palavas leilis või aurus kükitamises, vaid selles, et ronid väga kuuma veega basseini, kuhu lastakse väävliga rikastatud vett, pidevalt on õhus mädamunahaisu, mäletate küll keemiatunnist. No ja kükitad seal kuumas vannis ning siis aeg-ajalt lähed ennast jahutama kõrval asuvasse külma veega vanni. Päris mõnusalt mõjub see kuum väävlivann. Saab kaineks näiteks kiiresti.
Nojakui oled seal piisavalt rännanud kahe vanni vahet, siis tuleb pesejamees. Kõigepealt küürib ta sult musta naha maha ning teeb ka veidi massaaži ning pärast peseb puhtaks. Istud seal nagu üks suur seebivahukunn.
Kokkuvõttes väga mõnus.
Üks pull lugu ka, mille rääkis üks tuttav Zaza. See ei puuduta Gruusiat, vaid on lihtsalt kihvt lugu. Nimelt oli Zaza nooruses kõva kossumängija (väitis, et tunneb hästi Heino Endenit. Nii et tervisi sulle, Heino, Zazalt, ta väga palus edasi anda!) ning 1981. aastal käis ta „Dünamo” üleliidulise noortekoondisega mängimas Aafrikas Mosambiigis.
Moskva lennuväljal ootasid noori kossupoisse tohutud kastid. Iga mängija kohta üks kast. Kõigile öeldi, et seal on korvpallid, ketsid ja muud spordivärki, mille igaüks peab kingitusena neegripoistele viima. Kutid kehitasid õlgu, andsid selle pagasi ära.
Jõuavad siis Mosabiiki, tulevad pealinna (Moputo vist?) lennuväljal lennukist välja. Kastid tassitakse tollikontrolli ja pannakse röntegnisse. Ja siis see Zaza rääkis, et juhuslikult langes ta pilk röntgeniaparaadi pildile ja mis ta siis näeb – pildil on ilusti näha, kuidas kast on automaate ja laskemoona triiki täis..... Eks teiste noorsportlaste kastid olid samasugused. Tollimehed ei teinud teist nägugi, eks see oli oodatud kaup. Pärast oli vastas suur veoauto koos kohaliku KGB meestega.
Muide, Zaza sõnul nad ühtegi mängu seal kauges Mosabiigis ei mänginudki. Niisama vedelesid seal, keegi enam eriti nende vastu huvi ei tundnud pärast seda kui kastid käes.
Vot niimoodi huvitavate nippidega vedas NSVLiit oma sõpradele relvi.
Aga varsti näeme. Kui siin midagi teravaks ei lähe, siis ma iga päev ei viitsi kirjutada.