Reede, oktoober 29, 2010

Veel yks intervjuu - Moskva tuntud ajakirjaniku Julia Latõninaga

44-aastane Julia Latõnina on Moskva üks tuntumaid ajakirjanike sel sajandil. Ta juhatab igal laupäeval Ehho Moskvõs (välismaalaste jaoks kyllap kõige tuntum Vene raadiojaam) tunniajast poliitilist ühenaiseshow´d „Ligipääsukood“. Lisaks kirjutab perioodiliselt uurivaid lugusid Novaja Gazetas (välismaa jaoks tuntud kui ajaleht, kus töötas mõrvatud Anna Politkovskaja), Moscow Times´is ja portaalis www.ej.ee. 2008. aastal pälvis USA välisministeeriumi auhinna vabaduse kaitsmise eest (Freedom Defenders Award), samuti on ta pälvinud Itaalia väljaande Corriere della Sera uuriva ajakirjanduse preemia. Latõnina on ka tuntud kirjanik, kes on kirjutanud üle 20 romaani. Viimastel aastatel on ta kirjutanud terve sarja romaane sündmustest Põhja-Kaukaasias.
Julia Latõnina esineb 4. novembril Tallinnas Avatud Eesti Fondi üritusel. Minge kuulama!
Intervjuus raagib ta pohiliselt sellest, miks mängivad blogid Venemaa elus järjest suuremat rolli, aga muuhulgas ka sellest, kuidas ja kelle eest kaitsesid FSB agendid tema elu peale Vene-Gruusia soda 2008. aastal.

Millised on teie jaoks kõige tähelepanuväärsemad positiivsed muutused viimasel ajal Venemaal?
Interneti areng. Meil on juhtunud väga kummaline lugu, sest on rikutud riigi monopol uudistele. Ja selle murdis internet. Televisioon oli ju esimene, mille Vladimir Putin (Venemaa eelmine president, praegune peaminister-J.P.) võttis (kontrolli alla). Jäid küll sõltumatud ajalehed, jäi sõltumatu raadio, kuid nad ei toiminud uudiste loojatena. Nad tegid kommentaare, kuid kommentaar ja uudis on väga erinevad asjad. Viimase kahe aasta jooksul on tekkinud tendents, et internet on hakanud Venemaal tegema uudist.

Mida te peate silmas?
Seda võib jälgida kasvõi selle järgi, kuidas reageeriti tippametnike rasketele liiklusõnnetustele. Kui tollase kaitseministri Sergei Ivanovi poeg ajas alla eaka naise (juhtus see 2005. aastal, kriminaalasi Aleksandr Ivanovi vastu lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu-J.P. ), siis see oli väga marginaalne uudis. Inimesed sellest muidugi rääkisid, aga see ei olnud laialtlevitatud uudis. Kui aga nüüd Lukoili asepresident Barkov ajas Moskvas Leninski prospektil otsa Citröene'ile, kus hukkus kaks naisterahvast, siis see oli absoluutselt uudis number 1 just tänu internetile. (Avarii juhtus tänavu 25. veebruaril, reaktsioonid sellele tekitasid Venemaa blogosfääris tõelise tormi. Ametliku versiooni järgi oli süüdi Citröeni juht, kuid paljud ei usu seda-J.P.)
Lisaks juhtus veel mitu märkimisväärset sündmust. Näiteks suvel olid need suured metsapõlengud. Putin ilmus tulekahjukohale ja televiisorist näidati, kuidas ta kohtub inimestega. Veel mõned aastad tagasi oleks kõik, mida ajalehed oleksid teinud, need oleksid kommentaarid umbes nii, et Putin ilmus liiga hilja õnnetuskohtadele – Venemaa põles juba kaks nädalat, aga keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Aga nüüd riputati interneti välja videolõik sellest, kuidas inimesed tegelikult Putinit vastu võtsid. Inimesed karjusid talle: “valitsus erru”, “maha”, “oinad”, “meid ei aita keegi”. See ei olnud enam kommentaar. Selge, et seda lõiku internetis vaatas vähem inimesi, kui nägi teleuudist sellest kohtumisest, aga igal juhul oli neid palju.
Kui Putin sõitis kodumaise kollase Lada Kalinaga mööda Kaug-Ida (tänavu septembri algul läbis Putin ise autoroolis 2000 km Habarovskist Tšitaase mööda uut, Kaug-Ida ülejäänud Venemaaga ühendavat maanteed-J.P.), siis seda näidati teleuudistes kui isakese-tsaari reisi. Veel mõned aastad tagasi me oleksime saanud endale lubada selle kohta vaid kommentaare a la ”näete sõidab mööda Kaug-Ida, aga teed pole ju asfalteeritudki veel”. Aga nüüd juhtus, et mingid tüübid Tšitaast, kes nimetasid ennast klubiks ”Diversant” sõitsid Putinile vastu ja võtsid mobiiltelefonidega üles, kuidas teda saatis ligi sadakond masinat, mis kõik olid välismaised, ja veel kaks ühesugust kollast Lada Kalinat. Nad olid bloggerid, ja ma olen kindel, et paljud inimesed mäletavad seda nende videot internetis, mitte ametlikke reportaaže.

Mis muutusi veel bloggerid Venemaa infoväljal on teinud?
Lisaks on muutunud internet kohaks, kus viiakse läbi uurimisi, seda mida me teame uuriva ajakirjanduse all. Loomulikult ei puuduta need uurimised seda, mis arvete kaudu mis kuhugi liikus või mis tegusid on korda saatnud tippametnikud. Näiteks oli hiljuti juhtum Jekaterinburgis ühe “kuldse nooruse” jõuguga, kes sigatsesid liiklus, lõigates liikluses teed teistele autodele ning tulistades nende juhte õhupüstolitest. Võimud ütlesid, et nemad ei tea, kes need sigatsejad sellised on. Kuid mitmetel bloggeritel õnnestus pildistada nende autode numbreid ja teised bloggerid selgitasid kiiresti nende nimed välja. Tuli välja, et nad elavad Tjumenis ja et nende isa on Ühtse Venemaa (Venemaa võimupartei-J.P.) liige jne. Neid pole siiamaani vastutusele võetud tulistamiste eest, kuid kõik teavad, et nemad tegid neid asju.
Mõni aeg tagasi oli juhtum, kus Venemaa peaprokurör Tšaika pojale tundus, et üks naisterahvas riivas autoga tema autot. Ta saatis tema juurde miilitsad, kes läksid naist kinnipidama umbes selliste sõnadega, et ta ründas peaprokuröri enda autot! Aga see naine pildistas seda miilitsat ja pärast pildistas ta ka miilitsate autot ning pani fotod välja internetti. Ja siis tuli välja, et see auto kuulub 21-aastasele kutile, kes osutuski Venemaa peaprokuröri pojaks.
Ja kõik sellised asjad saavad avalikuks. See on Venemaal põhimõtteliselt teistsugune olukord sellele, mis oli veel mõned aastad tagasi, kui keegi poleks saanud selliseid asju tõestada ja keegi polekski selliseid asju teada saanud. See näitab, et internet on saavutanud Venemaal sellise ulatuse, et võib iseseisvalt viia läbi uurimisi. Jekaterinburgi bloggerid võivad avaldada foto autost, mis tuvastatakse Tjumenis. See on väga kõva asi.

Kas võib öelda, et bloggerid on tänavu teinud Venemaa muidu riigi poolt üsna kontrollitud infoväljal väikest revolutsiooni?
Vaatame, milleni see revolutsioon viib. Sest üks variante on piirata internetile ligipääsu, kuigi see on väga raske. Isegi Hiinas võib ju keelata teemade arutamise nagu ”vabadus”, ”demokraatia”, aga sa ei saa keelata internetis arutada liiklusavariisid. Teisisõnu – kas internet võidab režiimi või režiim võidab interneti!

Kohe nii julge väide Venemaa kohta!
Nõukogude Liidu krahi kutsus ju muuhulgas paljuski esile sõltumatu ajakirjanduse ja infotehnoloogia kiire arenemine. Kui tulid piiramatult käibesse videomängijad ja paljundusmasinad. Putini süsteemi üks kõige iseloomulikumaid jooni on ükskõik millise kohaliku võimu ametniku täielik karistamatus. Need ametnikud on aga väga halvasti kohandunud internetiajastuga. Vaatame, millega see kõik lõpeb.

Millegi suure muutuse serval Venemaa siis seisab?
Ma ei ole kindel... Ma ei tahaks ennustada sel lihtsal põhjusel, et keeruliste süsteemide käitumist on keeruline ette ennustada. Keegi ei ennustanud 1917. aasta jaanuaris Veebruarirevolutsiooni. Lihtsate süsteemide käitumist on lihtsam ennustada. Nagu tuli uudis Juri Lužkovi mahavõtmisest (Moskva linnapea kohalt-J.P.) ja ma sain teada, et Putin puhkas salaja koos Sergei Sobjaniniga, siis ma ütlesin kohe, et uueks linnapeaks saab Sobjanin. Mitte sellepärast, et ma olen tark, vaid et see on lihtsalt selline süsteem! Kremli käitumist ette ennustada on kerge, aga vot Venemaa käitumist raske.

Aga miks just sel kevadel-suvel hakkasid bloggerid nii tugevasti Venemaa infoväljal ilma tegema?
Sest, et ühel hetkel kasvab kvantiteet üle kvaliteediks. Näiteks Jegor Bõtškovi juhtum, kes oli Nižni Tagilis fondi ”Linn ilma narkootiumiteta” kohalik juht. Talle määrati just 3,5 aastat vangistust selle eest, et ta sisuliselt võitles narkomaffia vastu. Asi on selles, et selliseid lugusid oli Venemaal olnud juba mitmeid ja seni polnud ükski sellist resonantsi esile kutsunud. (Selle sügise kõige rohkem laineid lööv juhtum Venemaa blogosfääris, millele on reageerinud ka juba Venemaapresident Medvedev ning üle Venemaa toimub Bõtškovi toetuseks miitinguid-J.P.)

Mis te arvate, kas mingis mõttes kutsus president Medvedev ise selle kuradi justkui välja, kui ta hakkas blogi pidama ning viis blogimise ja blogide lugemise nö massidesse?
Kindlasti mitte! Medvedevil on väga piiratud vabaduse tasemed. Ta võib ilma loata nuusata. Talle on ilmselt lubatud ilma loata, kuigi ma pole selles kindel, magada oma abikaasaga. Ja talle on lubatud aeg-ajalt ilma loata öelda mõnele ametnikule, et ma vallandan sind. Aga ainult öelda seda, sest vallandada pole lubatud! Isegi kui see on vanemkojamehe nooremabi. Internet on talle üks selliseid vabadusetasemeid. Moderniseerimine on veel selline vabadusetase, tal on lubatud rääkida moderniseerimisest. Veel on lubatud sõita Läände ja rääkida seal vabadusest. Ta teeb seda väga hea meelega ning ilmselt tõesti loodab, et Lääs panustab tema peale, mitte Putinile.

Kuidas teile paistab, kas võimud üritavad teha Venemaal midagi interneti piiramiseks?
Perioodiliselt tekib selliseid ettepanekuid, kuid seni pole midagi tõsist toimunud. Tehniliselt on see võimalik, nagu me näeme Hiina näitel. Selliseid katseid tuleb kindlasti veel. Näiteks teevad kohtud aeg-ajalt regioonides otsuseid a la et Youtube tuleb keelata. See on muidugi hoiatav signaal. Senaator Slutski rääkis interneti keelamisest pärast seda, kui seal ilmusid tema turvameeste ülekuulamisprotokollid, mis viitasid senaatori võimalikule seotusele KGB kindrali Trofimovi mõrvaga. Slutski on mõjukas senaator.

Aga sellist sihikindlat riigi poliitikat interneti piiramiseks te ei näe?
Ei näe.

Lisaks bloggeritele on tänavu tavatult palju reaktsioone võimudel suutnud saavutada mitmed ühiskondlikud liikumised, näiteks Himki metsa kaitseks Moskva-Peterburi kiirtee ehitamisel, Moskvas ajaloolise hoone päästmisel Kadašis jne. Mida see näitab? Võib seda panna ühte ritta interneti tõusu saavutustega?
Mitte päris, kuigi oma tuntuse saavutasid need liikumised just tänu internetile. Ma ikkagi ei näe Venemaal selliste tõsiste ja tugevate uute ühiskondlike või poliitiliste liikumiste tekkimist. Riik väga jäigalt reageerib kõigele sellisele. Võimu eesmärk on näidata, et selliste liikumiste tegevus on kontraproduktiivsed. Kui need liikumised midagi nõuavad, siis riik mitte mingil juhul ei täida nende nõudmisi, sest see tähendab oma nõrkuse näitamist. Selline on Putini filosoofia.
Himki on hea, kuigi keeruline näide. Kui Medvedev tegi sammu tagasi Himki metsa kaitsjate nõudmiste peale ning teatas, et jah oleks vaja veel mõelda asja üle, siis kohe kutsuti Valgesse Maja Lužkov ja kästi tal Medvedevile peale lennata. Välja tuli väga nutikalt – Medvedev sai Lužkovi poolt avalikult all lastud, aga ühtlasi sai Medvedev põhjuse vallandada Lužkov. Tegelikult oli see selgelt Putini intriig, mitte Medvedevi iseseisev otsus.

Kui palju on bloggerite populaarsuse põhjus selles, et nende kaudu on võimalik leida mingitki õiglust Venemaal? Et blogid on juskui ühiskondlikud kohtud Venemaal?
Õiglust pole meil ammu olnud. Internet muutus meil mõjukaks alles nüüd. Põhjus on puhtalt selles, et internetiside levik on ületanud kriitilise taseme. Oli vaja suurt kasutajate hulka.

Kuidas on suured muutused internetis mõjutanud Venemaal traditsioonilist ajakirjandust, kas on mingeid positiivseid trende? Eelkõige ma pean silmas telekanaleid.
Muidugi mitte. Meil on kogu aeg jätkunud trend vabaduste piiramise suunas alates Putini võimuletulekust. Vabadust jääb kogu aeg avalikus elus vähemaks, aga üha rohkem on internetti ja inimesi internetis.

Oktoobri alguses möödus neli aastat tuntud ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrvast. Kas on ajakirjaniku elu muutunud ohutumaks Venemaal? (”Reporterid ilma piirideta” märkisid äsja oma raportis, et eelmine aasta ei tapetud ühtegi ajakirjanikku Venemaal tema kutsetöö pärast-J.P.)
Venemaal ei ole endiselt olla ohutu töötada ajakirjanikuna, sest sa lihtsalt ei tea kunagi ette, mis kellelgi võib pähe lüüa. Esiteks, Venemaal pole ohutu olla üldse kodanik, ärimees, või kasvõi ettekandja või koristaja! Kui sa oled ärimees, võidakse sult äri ära võtta, kui sa oled koristaja, siis võidakse sulle lihtsalt millegagi vastu pead anda jne. Ma ei ülehindaks ajakirjaniku elukutse ohtlikkust Venemaal.
Mul endal on olnud selline juhus, kus ma märkasin, et mind jälitatakse. Juhtus see kohe peale Vene-Gruusia sõda (2008. aasta sügisel-J.P.), kui ma väga palju kritiseerisin (Lõuna-Osseetia) presidenti Kokoitat. Ehho Moskvõ (kus Latõnina juhib iganädalast poliitikasaadet-J.P) juht Venediktov pöördus FSB-sse (Venemaa julgeolekuteenistus-J.P.), kes siis mind mitu kuud turvas. Ma polnud loomulikult selle vastu. Ja nad uurisid välja, kellega mu jälitajad olid seotud.

Kellega nad olid seotud?
Seda mulle ei öeldud, aga ma teadsin seda isegi. Nad, jälitajad, olid kõik Kaukaasia-päritolu ning töötasid kõik ühes ja samas autopesulas ning olid kõik mitu korda karistatud. Mulle öeldi, et nad jälitasid mind huligaansetel ajenditel. Ma näitasin siis neile (FSB-le-J.P.) nende fotosid ning nimetasin autopesula omanike nime. Nad küsisid imestunult vastu, et kust teie teate?
Ütleme nii, et see autopesula omanik oli lähedane sõber ühele tunnustamata Kaukaasia vabariigi presidendile. Ma sain muidugi aru FSB murest minu suhtes, sest kui minuga oleks midagi juhtunud, siis kes oleks uskunud, et seda tegi Kokoita? Kõik oleks muidugi mõelnud ju kohe Putinile.

Kritiseerite oma saadetes Ehho Moskvõs palju Venemaa võime, aga tihti ka rahvusvahelisi õiguskaitse organisatsioone. Mille eest neid?
Rahvusvaheline õiguskaitse on senisel kujul oma aja ära elanud. Fransiscus Assis elas väga askeetlikult, aga frantsiskaani mungad kandsid juba kuldehteid ning jõid väga palju veini. See on alati karismaatiliste organisatsioonide häda, et ühe-kahe põlvkonna jooksul muutuvad nad väga oluliselt. Eriti puudutab see Lääne õiguskaitseorganisatsioone. Rahvusvaheline bürokraatia ei tule lihtsalt toime, sest neil pole näiteks valijate ees, ega üldse kellegi ees, mingit vastutust! Vastupidi nad on huvitatud lahendamata probleemide loomisest! Iga kord, kui rahvusvahelised õiguskaitseorganisatsioonid hakkavad tegelema rahvusvaheliste probleemidega – terrorism, vaesus, Iisraeli-Palestiina konflikt jne-, muutuvad need lahendamatuks. Mulle see ei meeldi.

Milles on põhjus, et nii kipub minema?
Eelkõige puudutab see rahvusvahelist bürokraatiat ÜRO, UNESCO ja teiste sarnaste organisatsioonide näol. Mind paneb imestama, et Euroopa Liit, mis suutis võita kommunismi, on alla jäämas bürokraatiale. Aga bürokraatia ongi seesama kommunism. Euroopa võitis ”külma sõja”, aga kaotab millelgi, millest ei saada isegi täpselt aru.
Me võime võrrelda näiteks, kuidas elavad moslemist immigrandid USAs ja Euroopas. USAs on nad ühiskonda hästi integreeritud, kes teenivad kuus korda rohkem kui keskmine ameeriklane. Euroopa immigrantidest moslemid elavad toetustest ning räägivad, et islam, see on ühiskonna helge tulevik. Nad ei ole abosluutselt integreeritud ühiskonda ning nende ümber istub terve hulk bürokraate, kes heietavad teemal, et mida me peaksime veel tegema, et neid aidata. See on jällegi üks näide sellest, kuidas probleem on muudetud bürokraatia abiga lahendamatuks.
Venemaa on ise üks osa sellest probleemist, sest juhtunud on nii, et tsiviliseeritud maailma ei oma õigust vägivallale, aga igasugused lurjused võivad vägivalda kasutada. Õigust vägivallale omavad Afganistani Taliban, igasugused ahmadinejadid ja hugochavezid. Õigust vägivallale omas Putin, kui ta ründas Gruusiat. Ja juhtub paradoksaalne asi, et Venemaa ja Gruusia said enda pihta sõnnikut võrdselt, kuigi Saakašvili (Gruusia president-J.P.) oli väljapääsmatus olukorras ja pidi midagi ette võtma.
Huligaanidega viisakas olemine lõppeb sellega, et huligaanid sülitavad teie pihta! Ma saan aru muidugi, et jämedalt võttes ei ole tänapäeva maailmas vägivald efektiivne ja sellepärast riigid, mis ei tarvita vägivalda, lõppkokkuvõttes siiski võidavad, kuid ei ole vaja viia olukorda absurdini!
Vägivalla hukkamõistmine suurte arenenud riikide poolt muundub vägivalla kasutamiseks riikide-huligaanide poolt, kes sülitavad kõigi peale. Ja seejuures räägitakse neile riikidele-huligaanidele – me hakkame teiega sõbrustama, sest ükskord see nagunii mõjub teile. Pakistan aitas avalikult Talibani, aga USA ei katkestanud oma häid suhteid Pakistaniga. Kui kongressis küsiti Albrightilt (USA endine välisminister-J.P.), et miks seda ei tehtud, siis ta vastas ausalt, et muidu me poleks saanud enam kuidagi Pakistani mõjutada. Kui ma küsisin ühe suure Euroopa riigi kõrge ametniku käest, et miks Tagliavini (Euroopa Nõukogu raportöör Vene-Gruusia sõja kohta-J.P.) kirjutas sellise valeliku raporti Gruusia suhtes, siis ta vastas mulle, aga muidu me ei saaks neid (Venemaad-J.P.) kuidagi mõjutada!
Minu arust tuleks Venemaale ainult kasuks, kui Lääne riigid võtaksid jäigema positiooni Putini suhtes. Ma ei ütle, et tugevalt tuleks kasuks, aga iga kord kui Putin saab Lääne käest vastu nina, tõmbub ta tagasi.

Kuna rääkisime enne internetist, siis ma ei saa jätta küsimata moderniseerimise kohta Venemaal. Kui palju Venemaa eliit toetab seda Medvedevi üleskutset?
Venemaal pole mingit moderniseerimist. Venemaa on tüüpiline tooraineriik, mille müügist elatuv riiki juhtiv inimeste grupp eksisteerib mitte tänu oma konkurentsivõimele, vaid tänu vägivalla monopolile. See eliit ei ole huvitatud riigi siseselt mingite klasside tekkest, mis suudaksid genereerida uusi ideid. See juhtiv eliit on huvitatud ainult nafta müügist ning selle eest Mercedeste, vaipade, eralennukite või ükskõik mille ostmisest Läänest. Läänes hoiavad nad ka oma raha, mis on iseenesest hea, sest kui sa hoiad oma raha Šveitsi pangas, siis see tähendab, et sa ei saa Šveitsi pikalt saata... Selles on Putini režiimi suur vahe Nõukogude Liidust, see on Lääne jaoks positiivne. Oma lapsi saadavad nad õppima Läände, aga sõbrustavad seejuures Chavezi ja Ahmanedjaniga (Venetzuela ja Iraani riigipead-J.P.). Sellel eliidil ei ole mingit elementaarset huvi oma riigi tuleviku vastu. Aga just seetõttu – nagu tahab bandiit tunda alati, et ta teeb kõike õigluse pärast, nagu tahab terrorist tunda ennast solvatu ja alandatuna – tahavad need, kes elatuvad nafta müügist, tunda ennast vertikaalse võimu loojatena.

Kuidagi kummaline tuleb välja – kas eliit arvab Venemaal tõesti, et ainult tooraineid müües võib kaua välja vedada?
Aga mis see eliit teha saab? Eliidi seas on väga suur rahulolematus, seda on palja silmaga näha. Ükspuha, kellega sa ka omavahel ei räägi, kas siis ärimehe või ametnikuga, kõik haaravad peast kinni ja ütlevad: ”Kurat küll, no mida nad ometi teevad!” See ei takista neid endid, kui sa küsid mingi konkreetse asja kohta - näiteks Gruusia sõja kohta, hakata rääkima ORT (Venemaa riigi kontrolli olev üks kahest suurimast telekompaniist-J.P.) väljenditega. Aga põhimõtteliselt on neil paljudel arvamus, et mis küll ometi toimub! Bardak on riigis selline, et isegi kui ärimees on saavutanud palju igasuguseid soodustusi, mille arvelt ta üldse eksisteerib, siis alati leidub ”vasakult” mõni FSB kindral, kes talle peale lendab. Ja sellisel hetkel haarabki see ärimees peast kinni ja ütleb: ”Kurat küll, no mida nad ometi teevad!” Kuigi ta ise on korduvalt palganud FSB kindraleid (oma äri huvides-J.P). Enamus sellest eliidist, kes peast haarab, elab ise selle süsteemi sees ning on võimeline eksisteerima ainult selles süsteemis. Kas Baturina (Venemaa rikkaim ärinaine, Moskva endise linnapea Lužkovi abikaasa-J.P.) oleks olnud konkurentsivõimeline ausalt vabal turul? Ei, vaevalt! Osa kindlasti oleks, nagu Fridman või Deripaska (Venemaa ühed rikkaimad ärimehed-J.P.)
Õnneks pole Venemaa veel seal, et protsessid oleksid pöördumatud, kuid protsesside muutmiseks on vaja eliidi tahet. Kindlasti pole Putin ja Medvedev sellised inimesed, kes on võimelised selleks vajalikke otsuseid tegema.

Te tunnete hästi Kaukaasiat. Milliseid arenguid te näete Põhja-Kaukaasias? On seal võimalikud positiivsed arengud?
Seal on sündmused ületanud selle punkti, kust ei saa enam tagasi pöörduda. Seal on positiivsed arengud vähetõenäolisemad kui Somaalias. Mõned aastad tagasi olukord polnud seal veel pöördumatu, aga tänaseks toetan ma tugevalt Põhja-Kaukaasia eraldumist Venemaast. Ma rõhutan, et kogu Põhja-Kaukaasia, mitte Tšetšeenia. See saaks olema muidugi väga valuline ja tooks kaasa Kaukaasias millegi sarnase tekkimise nagu on Palestiina, kus agresiivne vähemus hakkab enamusele oma tahet peale suruma ning mis hakkab omama suuri pretensioone suurele osale Stavropoli ja Krasnodari kraile.

Väga omapärane ja pessimistlik arvamus. Miks te arvate, et Põhja-Kaukaasias on sündmused juba pöördumatud?
Islami fundamentalismil on väga ebameeldiv omadus, et kui seda on juba üle teatud taseme, siis ta võidab ükskõik millises ühiskonnakorralduses. Täna muutub Põhja-Kaukaasias islami fundamentalism üha tugevamaks poliitiliseks jõuks mitte sellepärast, et üha rohkem inimesi toetaks seda, vaid sellepärast et ükskõik milline bojevik võib tulla ükskõik millise ärimehe või ametniku juurde ja nõuda raha. Kui ärimees või ametnik keeldub, siis ta lüüakse lihtsalt maha. Kui juhtub ime ning Venemaal muutub süsteem ning hakatakse jälgima inimõigusi jne, siis andke andeks, aga tõelise demokraatia tingimustest areneb fundamentalism Kaukaasias veel kolm korda kiiremini.

Mis roll on teie meelest nendes arengutest Ramzan Kadõrovil (Tšetšeenia juht-J.P.)?
Kadõrov oli pikka aega äärmiselt efektiivne. Tegelikult on ta siiamaani kõige efektiivsem vahend bojevikkide (riigivõimu vastased relvastatud võitlejad-J.P.) vastases võitluses P-Kaukaasias. Ta teeb seda täiesti keskaegsete vahenditega, aga seal on ka tegemist keskaegse (usu)vooluga. Jah, ta võtab seal bojevikkide peresid pantvangi, aga see on ainuke tõhus vahend praegu, et hoida ära 15-aastaste poiste minemist mägedesse võitlema. Mul poleks Kadõrovile mingeid pretensioone, kui ta eristaks bojevikke õiguskaitsjatest.

Neljapäev, oktoober 28, 2010

Vladivostoki politoloog: Venemaa elab usus, et Hiinaga ei tule konflikti

Jatkuks eilsele pikale loole hiinlastest Kaug-Idas riputan yles septembris tehtud intervjuu Vladivostoki tuntuim politoloogi Andrei Kalatšinskiga, kes töötab kohaliku riikliku majandusülikooli esimese prorektori asetäitjana. Ta ytleb, et Hiina on Venemaa jaoks tugevam naaber, kes aga õnneks ei käi nuiaga ringi ega ähvarda nõrgemat. Vahemalt praegu mitte.

Kuidas te iseloomustaksite Hiina suhtumist ja plaane Venemaa Kaug-Ida suhtes?
Hiina käitumine Kaug-Ida suhtes on olnud väga kaalutletud, väga tark ja väga taktitundeline. Asi on selles, et Hiinas pöörati tähelepanu nendele hirmudele, mis olid Kaug-Idas, ja üldse Venemaal, siis kui toimus Nõukogude Liidu lagunemine. 1990-ndatel toimus Vene-Hiina riigipiiri lõplik demarkatsioon. Primorski krai tollane kuberner (1993-2001) Jevgeni Nazratenko astus igasuguste järelandmiste vastu hiinlastele. Teda võis mõista, sest ta on traditsioonilise mõtlemislaadiga Vene inimene, kes teab, et Venemaa pole kunagi ega kellelgi oma maad ära andnud. Kui aga Vene-Hiina piiri täpsustati, siis oli vaja seda paaris-kolmes kohas õgvendada, sisuliselt oli vaja tõsta piiri jooksmise koht ühelt sopkalt (nii öeldakse mäe kohta Kaug-Idas-J.P.) teisele. Nazratenko suutis seda, et mõningates kohtades ta säilitas senise piiri jooksmise koha ehk siis hiinlased läksid järeleandmistele.
Miks ma seda räägin? Selleks, et näidata, et siis Kaug-Idas kardeti Hiinat ja tollane kuberner rääkis palju Hiina ohust – et ei tohi neile näidata nõrkust. Samal ajal tegelikult meie armee oli ju sisuliselt siin laiali aetud, majandust praktiliselt siin polnud, ja sellisel hetkel kellelgi midagi ära anda – muidugi see oleks näidanud väga-väga suurt nõrkust.

Hiina ohust ei rääkinud ju ainult teie kuberner, vaid sellest räägiti kõva häälega Moskvas, ja siiani räägitakse, kuigi üha vaiksemalt.
Kui Nazratenko ära läks, siis siin jutud Hiina ohust lõppesid. Kuid 1990-ndate lõpus ärkasid Moskvas politoloogid ja mõned saadikud, kes hakkasid rääkima Hiina ohust, kusjuures absoluutselt ilma mingite numbriteta. Räägiti seda, et üle piiri tuleb Venemaale palju hiinlasi, kuni selleni, et Kaug-Idas on vaat et kolmandik elanikest juba hiinlased. See oli täielik jama!
Siin pole kunagi olnud palju hiinlasi. Võib olla ehk enne revolutsiooni (1917. aasta oma-J.P.), kui Vladivostok oli väga rahvusvaheline linn. 1990-ndatel said Primorje krai ja Hiina piiriäärsed elanikud viisavabalt piiri ületada. Siis väga palju hiinlasi sõitis siia ja väga palju venelasi sõitis sinna. Aga ei saa öelda, et selle vaba piiriületuse ajal oleks hiinlasi siia elama kolinud. Ma tegelesin tollal selle teemaga ja tean täpselt, et peeti ranget arvestust sellel üle, kui palju hiinlasi ületas piiri ja kui palju läks tagasi. ”Kadus” ära umbes kümme inimest aastas, mitte rohkem.
Pealegi, tuleb Hiinale au anda, sest 1990-ndatel Hiina sisuliselt päästis Kaug-Ida elanikud: nad võimaldasid meile odava toidu, odavad riided. Kaug-Ida elanike olukord oli väga raske. Peaaegu kogu kaitsetööstus jäi seisma, inimesed kaotasid töö. ”Tšelnok´ide”-kaubandus (nii kutsutakse Venemaal väikeärimehi, kes kottidega üle piiri kaupa veavad-J.P.) päästis Primorski krai ja kogu Kaug-Ida. Naljaga pooleks on tehtud ettepanekuid, et tuleks ”tšelnok´idele” püstitata ausammas, sest tollal nad päästsid riigi.

Blagovetšenskis (linn Kaug-Idas Vene-Hiina piiril-J.P.) juba on selline mälestusmärk!
Väga õige! Ma ise käisin Hiinas esimest korda vist 1992. aastal. Ma olin Suifenhes (lähim Hiina linn Vladivostokile-J.P.), mis oli siis äärmiselt vaene küla. Mul olid kaasas nõukogude aegne kell, fotoaparaat Zorki ning hakklihamasin, mis oli Hiinas tollal millegipärast väga nõutud. Seda kõike sai seal vahetada nahkjope, söögi või ükskõik mille vastu, mida oli vaja. 20 aasta jooksul on Suifenhe muutunud kaasaegseks ja ilusaks linnaks, aga kahjuks tollal samasugune küla olnud Gradekovo (Vene piirijaam, Suifenhest u. 20 km-J.P.) pole eriti arenenud.
Hiina piiriäärsetel aladel saavad inimesed aru, et neile on peamine äri võimalus Venemaa. Väga paljud sealsed hiinlased õpivad omal käel vene keelt. See on väga imekspandav minu meelest, aga kui ma lähen Suifenhesse, siis esiteks võetakse seal minu käest kõikjal vastu vene rublasid – isegi tagasi antakse vene raha! - ning teiseks kõik räägivad minuga vene keeles selle saja sõna piires, mis on kauplemiseks vaja. Muideks - meie ülikoolis õpib umbes tuhat hiina tudengit. Nad õpivad väga pragmaatilisel põhjusel siin – et teha äri Venemaal. Neile on muidugi peamine ära õppida vene keel, mitte saada selgeks eriala.
Ma olen kohtunud Suifenhe linnapea ja linna parteikomitee juhtidega ning nad alati rõhutavad, et Hiina juhtkond vaatleb neid kui eksporditsoone kauplemiseks Venemaaga.
Nii et kokkuvõttes ma loen, et hiinlased käituvad Venemaa suhtes väga hästi ja õigesti.

Te ütlesite, et peate Hiina poliitikat Kaug-Ida ja üldse Venemaa suhtes väga kaalutletuks. Miks?
Näiteks oma esinemistes toonitavad Hiina seltsimehed siiani, et Venemaa osutas suurt abi 1940-50-ndatel Hiina majanduse arengule. Ma ei ole Hiina poliitikutelt kuulnud kunagu negatiivseid sõnu Venemaa aadressil.

Mida te ikkagi vastaksite neile ekspertidele, kes räägivad järjekindlalt Hiina majanduslikust ekspansioonist Kaug-Idas, Hiinast kui sõjalisest ohust?
Võtame kõigepealt sõjalise ohu. Kui me arutleme teoreetiliselt, siis meil on külje all väga tugev ja väga suur armee (Hiinal on maailma suurim armee, mille tegevteenistuses on vähemalt 2,3 miljonit inimest-J.P.). Eelmisel aastal korraldas Hiina isegi õppuse selleks, et harjutada vägede kiiret üleviimist oma põhjapiiridele. Muidugi oli see väga, väga ebameeldiv uudis.
Mul on väga hea tuttav Viktor Larin (Venemaa teaduste akadeemia alla kuuluva Kaug-Ida ajalooinstituudi direktor-J.P.) Tema räägib mulle alati: Hiinal on valida, kuhu suunas areneda, kas lõuna või põhjapoole. Hiina ei hakka vaatama põhja poole, sest lõunas on tal rohkem huvisid. Kui isegi vaadata strateegiliselt ja sõjaliselt, siis miks peaks Hiina ronima põhjapoole, kus on küll nõrgenenud, kuid ikkagi ohtlik Venemaa. Kui venelased välja vihastada, siis nad võivad väga tugevalt sõdida, nagu me teame. Samas on Hiinal väga tugev mõju ja väga tugevad hiinlaste kogukonnad Filipiinidel, Indoneesias, Vietnamis. Lisaks veel Aafrika.
Praegu pole Hiinal majanduslikku motiivi tulla siia põhjapoole. Sõda algab millest? Selleks et kindlustada mingeid territooriume mingitel eesmärkidel. Larin arvab siiralt, et meil on naabriga vedanud, sest Hiina pole ohtlik naaber ning järgmise 50 aasta jooksul on sõjaline konflikt Hiinaga väga vähetõenäoline. Teisest küljest – me oleme kaks korda sõdinud Jaapaniga, peaaegu oleks läinud sõjaks USAga, aga neid me ju ei karda nii väga praegu.
Nüüd majanduslikust ekspansioonist. Praegu käib Hiinas, meie piirist mitte kaugel üks majandusnäitus, muidugi oluliselt väiksem kui Šanghai (peab silmas maailmanäitust seal-J.P.). Üks mu kaastöötaja käis seal ja rääkis, et Venemaa paviljonis polnud kahjuks mitte midagi huvitavat, peale ehk energeetika ja lennukitööstuse. Hiinas areneb majandus kujutlematu tempoga. Hiina on muutunud töökojaks terve maailma jaoks. Meil pole Hiinaga midagi võrreldavat. Mida tähendaks Hiina ekspansioon? Et nende kapital tuleb siia ja ostab kõik kokku? Praegu pole midagi sellist näha. Ma ei oska teile nimetada ühtegi Hiina suur- või isegi keskmise suurusega firmat, mis oleks investeerinud Primorski kraisse. Mitte ühte sadamat ei kuulu hiinlastele. Jah, hiinlased ostavad siin ja Siberis metsa kokku, aga nad ei pane raha näiteks metsatööstuse alla. Nad lihtsalt tellivad puid ja ostavad seda kokku.
Nii et esialgu ma kumabgi ohtu ei karda. Teoreetiliselt jah, me võiksime karta nagu nõrk inimene tugevamat inimest, aga esialgu see tugevam inimene ei käi niuaga ringi ega ähvarda meid. Annaks jumal!

Kas te peate negatiivseks, et Venemaa on muutunud Hiinale sisuliselt suureks energiatarnijaks?
Hiinat huvitavad Venemaalt eelkõige gaas, nafta ja muud energiaressursid. Räägitakse, et Mihhail Hodorkovski (Venemaa naftafirma Jukose endine juht-J.P.) pandi istuma muuhulgas veel sellepärast, et ta üritas hakata ehitama naftajuhet Hiinasse ja tahtis seda seejuures teha odavamalt, kui taheti ehitada toru, mida oli vaja teistele isikutele. Nüüd on see juhe teiseltpoolt Baikalit läbi Skovorodino Hiinasse valmis. Väga hea, et meil on veel üks ostja meie naftale. Väga hea, et meil on ostja meie metsale. See on normaalne.

Millest siis need hirmud Venemaal Hiina suhtes? Sellepärast et kaugelt paistab koledam?
Kui ma istuks Kremlis, siis ma vaatleks ka Hiinat kui üht kõige ohtlikumat meie naabrit. Kogu Venemaa riigipiirist haarab piir Hiinaga enda alla peaaegu kolmandiku. Hiina ja Mongooliaga, kui olla täpne. Hiinlased austavad inimesi, kes on ausad, korralikud ja tugevad. Kui aga meie president ja peaminister räägivad ühte, teevad teist, aga mõttes peavad veel silmas kolmandat, siis on muidugi meiega raske asju ajada.
Objektiivselt võttes on Venemaa praegu väga halvas olukorras ning seetõttu peame meie kui nõrgemad muidugi Hiinat kartma. Aga teha tuleb seda mõistusega. Kui Moskvas löödi laiali kogu hiinlaste kaubandus Tšerkizovo turul ning koguni Hiina asepeaminister sõitis kohale asju klaarima, siis temaga ei hakanud ju keegi üldse rääkimagi! Sisuliselt käisid seal bandiitide omavahelised klaarimised selle üle, kellele hakkab kuuluma kontroll kauplemise üle, aga kannatasid selle all tohutu riigi huvid. Mis meist arvab pärast seda Hiina? Et me oleme lurjused – ja õigesti arvab. Kui ma oleks riigijuht, siis ma igal juhul arvaks, et Hiinaga tuleb elada alalises valmisolekus ning hoiaks Kaug-Idas tugevat armeed.
Hiina oli üks aeg väga aktiivne Venemaa sõjatehnika ostja. Täna on kõik nende raketid, tankid ja lennukid ehitatud Vene analoogide põhjal. Nad on neid kopeerinud 1:1-le. Kas see on meile meeldiv? Ei ole. Kui meie Vaikse ookeani laevastik omab vist vaid kolme-nelja korraliku pealveelaeva ja kuut-seitset aatomiallveelaeva ning Hiina ehitab muudkui rohkem pealveelaevu ning räägib allveelaevastiku loomisest, siis muidugi on see meile ebameeldiv. Kui midagi peaks juhtuma, siis Kaug-Idal pole piisavalt kaitset. Sisuliselt pole ju Venemaal lahinguvõimelist armeedki. Kummaline, et just kõige lahingvõimelisemad üksused formeeriti ümber – meil seisis siin Vladivostokis merejalaväebrigaad, see muudeti üksikuks polguks. Kui te sõidate täna bussiga Vladivostokist Hiina piiri poole, siis te näete, et kõik teeäärsed sõjaväegarnisonid on sisuliselt kinni pandud. Me oleks nagu sattunud teise maailma, kus enam kunagi sõdasid ei tule.

Kas te näete, et Moskva on hakanud viimasel ajal rohkem mõtlema Kaug-Ida julgeolekule?
Sel aastal olid Kaug-Idas suured sõjaväeõppused ning siia sõitsid kaks suurt sõjalaeva teistest laevastikest (Musta mere ja Põhja laevastikest-J.P.). Idee järgi peaks olema Vladivostok Venemaa kõige suurem sõjasadam, sest peamine ebastabiilsuse tsoon võib olla just siin. Õppustele ajal hakati rääkima, et vähemalt ”Pjotr Velikii” (Venemaa suurim ristleja, Põhja laevastiku lipulaev-J.P.) peakski siia jääma, sest siin olnud analoogsed laevad müüdi ju vahepeal maha. Need õppused näitasid, et riik otsib ikkagi mingeid võimalusi, et viia vägesid ühest sõjateatri piirkonnast üle teise, kus neid on rohkem vaja. Samal ajal muudeti ära ka Venemaa sõjaväeringkondade senine süsteem, mille järgi neid ringkondi muutus vähemaks, ning esimest korda juhatab just Vaikse ookeani laevastiku ülem kõiki sõjaväeliike Kaug-Idas. Harjutati ka hävituslennukite ja pommitajate ümberviimist Kesk-Venemaalt Kaug-Itta. Mingeid kaitseid on niisiis näha. Varem oli Kaug-Ida ju väga militariseeritud, meil seisis siin oma poole miljoni mehe suurune armee.

Palju nüüd on jäänud?
Ma ei tea täpseid numbreid, aga ma arvan, et vähemalt kümme korda vähem.

Milliseid prognoose te oskate teha Kaug-Ida jaoks?
Praegu on näha, et peaminister Putin üritab midagi teha Kaug-Ida ja Vladivostoki jaoks, siia pannakse väga palju raha föderaaleelarvest (2012. aastal Vladivostokis toimuva Vaikse ookeani riikide tippkohtumise jaoks ehitatakse linnas uusi objekte 80 miljardi krooni eest, muu hulgas kolm uut silda ja kümneid kilomeetreid uusi teid-J.P.). Siia üritatakse meelitada väliskapitali, eelkõige jaapanlasi ja lõunakorealasi. Riik üritab, üritab. Mis neil sellest välja tuleb, ma ei oska ennustada.

Seda on Vladivostokis näha, et raha jah Moskvast tuleb, aga kas Kremli suhtumine on ka muutunud Kaug-Idasse?
Kahjuks suhtumine Kaug-Itta pole endiselt muutunud. Primorski elanikele mõjus ikka väga rängalt tollide tõstmine kasutatud autodele (Kaug-Idas on väga levinud kasutatud autode toomine Jaapanist, tolle tõsteti neile 2009. aastast, et kaitsta Venemaa autotootjat VAZi-J.P.). Väga palju inimesi sõitis siit minema, see oli järjekordne lahkumiste laine, sest nad kaotasid siin kõik. Lisaks veel saadeti (2009. aasta talvel-J.P.) spetsiaalselt Moskvast Zubr-eriüksus inimeste vastu, kes protesteerisid Moskva otsuste vastu. See jättis väga ebameeldiva tunde paljudele Primorski elanikele.
Rosgosstrah (Venemaa suurim kindlustusfirma-J.P.) korraldas üle Venemaa küsitluse, kuidas inimesed hindavad oma majanduslikku olukorda, kuhu nad panevad oma raha jne. Habarovskis ja Vladivostokis (Kaug-Ida kaks suurimat linna-J.P.) on elatustase, sissetulekute tase enam-vähem sama, aga küsitlus näitas, et inimesed Vladivostokis ei taha siia oma raha paigutada, vaid nad tahaksid pigem ära sõita, aga Habarovskis vastasid inimesed, et nad on oma eluga rahul ja nad ei taha kuhugi ära sõita. See näitab inimeste erinevat moraalset suhtumist. Siinsed inimesed on väga solvnunud. Vladivostokis on alati hääletatud kõige vähem Putini ja Ühtse Venemaa poolt. (Viimastel duumavalimistel oli Ühtse Venemaa toetus Primorje krais 55 protsenti, mis oli üks madalamaid riigis-J.P.)

Kas need miljardid siis ei suuda kohalikke ära osta?
Küsimus on selles, kes selle raha saavad. Russkii saarel (sinna tuleb Vaikse ooekani riikide tippkohtumise keskus ning suur föderaalne ülikoolilinnak-J.P.) käib tohutu ehitamine. Aga seda teeb Aserbaidžaani kapital, nemad on põhitöövõtjad. Mis veel on huvitav: käivad suured ehitused, tundub, et siin on olemas väga hea baas ehitamiseks – on liiva, kive, betoonitehased. Aga Moskva firmad toovad kaugelt kohale eraldi tsementi, eraldi kive, eraldi liiva, teevad ise betooni oma väikestes betoonitehastes, mis nad siia püsti panid. Sellise betooni hind on kaks-kolm korda kõrgem kui kohalikul betoonil. Nad väidavad, et neil on betoon kolm korda parem – no ei saa sellist asja olla! Nad (Moskva-J.P.) ei anna Primorje elanikele midagi teenida sellelt suurelt ehitamiselt! Väga vähe kohalikke firmasid on kaasatud ehitustesse. Kohalikud pole saanud ka eriti töökohti, sest pea- ja alltöövõtjad toovad siia ehitajaid Kesk-Aasiast, ka Vietnamist ja Põhja-Koreast. Neile võib maksta palka, mille eest kohalikud ei lähe tööle.
See kõik on Primorje elanikele väga ebameeldiv. See oli ilmselt üks raha Vladivostokile eraldamise tingimusi, et me anname raha, aga ise ka jagame ja kasutame – ”me anname teile raha, aga te ei saa seda raha”. (Naerab oma viimase lause peale-J.P.)

Kas linn vähemalt võidab palju nendest suurtest ehitustest?
Muidugi. Kõige tähtsamad on kaks uut teed, neist üks linnast lennujaama (lennujaam asub Vladivostokist 55 km eemal-J.P.). Ehitatakse uusi sildu, mida tegelikult võib olla pole isegi vaja. Ehitatakse palju Russkii saarel, mille vajalikus on tegelikult samuti küsimärgi all. See ülikool Russkii saarel on üldse suur küsimärk, sest pole aru saada, kellele seda ehitatakse, kes hakkab seal tööle, kes hakkab selle juhiks. 2012. aastaks peaks ülikool iseenesest valmis saama.

Miks Moskva valis just Vladivostoki kohaks, kus tuleb tippkohtumine ja valab siia meeletult raha?
Nii nagu konkureerivad alati Moskva ja Leningrad (nii ütleski!-J.P.), nii on Kaug-Idas Habarovsk ja Vladivostok. Habarovsk on siin nagu Moskva. Vladivostok on ikkagi sadamalinn, lõbusam, elavam. Panus tehti Moskvas ilmselt sellele, et sadamalinn peab arenema.

Kummast Kaug-Ida regiooni areng rohkem sõltub, kas rohkem Venemaa majanduse või Hiina majanduse arengutest?
Hiinast. Kui vaadata Primorski krai väliskaubandusbilanssi, siis enamus kaupadest tuleb siia lähisvälismaalt. See on loomulik, sest vedada kaupu mööda raudteed Kesk-Venemaalt on lihtsalt liiga kallis. Kesk-Venemaalt me saame ainult moodsaid Jaapani telekaid. Teate miks? Sest neid on odavam laadida tohutule laevale, mis viib need ümber maailma Helsingisse, kus need laaditakse veoautodele ja viiakse Moskvasse, kust need siis mööda raudteed satuvad meile.
Aga ma ei usu, et Hiina SKP kasvu pidurdumine kuidagi meil tunda annaks, sest Hiina otseinvesteeringuid meil ju praktiliselt pole. Meie sõltume endiselt väikekaupmeestest, kes toovad Hiinast siia kaupu.

Miks Hiina ei investeeri Venemaa Kaug-Itta?
Ausalt öeldes ma ei oska öelda. See on huvitav, sest näiteks ükski meie sadam pole saanud välismaalt invsteeringuid. Ilmselt on nii Moskvas otsustatud, et sadamatesse ei lubata välisinvesteeringuid.

Millised on veel valusad küsimused Kaug-ida elanike jaoks, mille lahendamist Moskvalt oodatakse?
Väga kallid lennukipiletid Kesk-Venemaale. Ma vist pole aastat kümme Moskvas käinud. Minu jaoks on sinna liiga kallis lennata (reeglina maksab edasi-tagasi pilet vähemalt 5000-6000 krooni). Jah, pensionäridele ja tudengitele (kuni 26-aastastele-J.P.) tegi riik suured soodustused, aga ülejäänud inimesed ei saa mingeid soodustusi. Ja isegi rongipilet on kallis, rääkimata sellest kui kaua tuleb sõita. (Ekspressrong sõidab Moskvast Vladivostokki kuus ööpäeva ja piletid maksavad 3200-14 000 krooni-J.P.)

Inimeste lahkumine Kaug-Idast seega endiselt kestab?
Kahjuks jah. Küsitlused näitavad, et pooled ülikoolide lõpetajatest tahaksid proovida karjääri teha kuskil Kesk-Venemaal või välismaal. Vladivostokis on väga raske leida tööd, kus makstakse nii hästi, et noor inimene võiks endale peagi osta korteri või maja. Moskvas on sellist tööd lihtsam leida. Seepärast aktiivsed inimesed sõidavad ära või plaanivad ära sõita.

Mul oleks huvitav teada saada, kuidas kauge Vladivostoki politoloogile paistab sisepoliitiline seis Moskvas. Septembris möödus aasta Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi kuulsast artiklist ”Edasi, Venemaa!”, mis kutsus üles Venemaad moderniseerima. Mis on selle aastaga muutunud Venemaal, kas midagi presidendi ideedest on hakanud realiseeruma?
Ei ole midagi eriti muutunud. Medvedev andis väga õiged hinnangud olukorrale, ta püstitas täiesti õiged eesmärgid. Ta üritab midagi teha ära riigi moderniseerimiseks, kuid tulemusi ma seni ei äae. Näis, mis saab Skolkovost (Medvedevi projekt luua Venemaal oma Silicon Valley-J.P.)

Ja mis te arvate, mis sellest välja tuleb?
Selleks, et riiki arendada, tuleks vähemalt mõneks ajaks unustada raha, mis sulle taskusse pistetakse. Tuleb töötada riigi heaks, aga seda ma ei näe. Tappa raha nimel saab, aga surrakse mitte raha nimel. See on ideoloogiline küsimus, mida pole siiani lahendatud Venemaal. Seetõttu Primorjes inimesed väga ei armastagi Putinit, inimesed teda väga ei usalda, seetõttu Primorjes inimesed äärmiselt skeptiliselt suhtuvad paljudesse lubadustesse. Teda ei võeta siin just väga rõõmsalt vastu, see on fakt.

Kuidas Vladivostokist paistab, kes ruulib Moskvas?
Putin muidugi. Seda on näha kasvõi kesktelevisioonidest: keda näidatakse rohkem, kellele rohkem aega kulutatakse. Kellele rohkem aega, see on tähtsam. Vaadake ka, keda kuidas näidatakse, kui kohtuvad Medvedev ja Putin. Vaadake seda, kes kuidas räägib alluvatega. Aga kõik võib muutuda, ennustada on võimatu mis saab 2012. aastaks. (Siis toimuvad Venemaal presidendivalimised-J.P.)

Millise mulje on teil Medvedevist jäänud?
Medvedev on väga nõrgalt esinenud, kahjuks. Kui avameelselt öelda, siis on Putin temast energeetiliselt palju tugevam, isiksusena palju tugevam.
Me peame esialgu kahjuks kannatlikult ootama, mis hakkab muutuma. Vaadake, Jaanus, siiski see, mis toimub meie riigis praegu, ja viimasel ajal, see on juba tohutu samm edasi võrreldes Jeltsini ajaga. Tema ajal oli sõnavabadus muidugi tohutu, aga mulle on tähtsam, et inimestel oleks, kus elada ja oleks süüa, aga Jeltsini ajal seda polnud. See oli lihtsalt õudus, mis siin siis toimus. Sellepärast inimesed kardavad seda ja on valmis tegema kõike, et seda aega ei korduks. Praegu enamus inimesi, vähemalt kes elavad linnades, elavad juba mitte halvasti. Nad on küll sunnitud andma altkäemakse kõikjal, ja see ei meeldi neile, aga nad on tänulikud selle eest, et saavad rahulikult elada, sõita välismaale, osta kortereid. Ühesõnaga et saavad normaalselt elada. Muidugi mitte kõik, sest pensionärid ja need, kes elavad maal, elavad endiselt vaeselt, kuid osa linnaelanikest elavad Venemaal väga hästi praegu.

Kolmapäev, oktoober 27, 2010

Venemaa Kaug-Ida massiline hiinastumine on müüt


(TEGEMIST ON TÄNA PÄEWALEHES ILMUVA LOO TÄIELIKU, KAKS KORDA PIKEMA VARIANDIGA. Fotol: hiinlastest meistrimehed Vladivostokis Sportivnaja turu väravas.)

Mult on paljud tuttavad Eestis ja ka Euroopas juba mitu aastat küsinud, kas vastab tõele, et Venemaa Kaug-Ida on juba peaaegu täielikult Hiina mõju all. Umbes nii, et kõik kohad on seal hiinlasi täis ja et järjest tugevneval Hiinal poleks erilisi raskusi oma inimeste tarbeks seal veidi maad juurde vallutada. Võin kõigile kinnitada - no ei ole see nii!
Peale Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa Kaug-Idas üles kasvanud terve põlvkond, kes on palju käinud Hiinas, aga pole kordagi jõudnud Moskvasse. Nad mõistavad paremini hiinlasi kui Moskva otsuseid.
„Kaug-Ida jaoks on Lääne-Venemaa nagu kergelt müütiline paik – see eksisteerib, aga see on väga kaugel,“ ütleb Habarovskis asuva Vaikse ookeani riikliku ülikooli politoloog Leonid Blehher. Habarovskist sõidab Venemaa lihtrahva lemmiksõiduvahendi rongiga pealinna Moskvasse kuus päeva.
„Uuralid ei ole meie jaoks naabrid, vaid Heilongjiang,“ räägib Blehher. „Kaug-Ida jaoks on maailmaga suhtlemine läbi Hiina lihtsalt palju aktuaalsem.“ Heilongjiang (eesti keeles „musta draakoni jõgi“, nii nimetavad hiinlased Amuuri jõge-J.P.) on Kirde-Hiina provints, millel on kõige pikem piir Venemaaga.
Tuimad arvud näitavad Venemaa Kaug-Ida jaoks masendavat olukorda. Venemaa vastas asuvas Kirde-Hiina kolmes provintsis elab ligi 110 miljonit inimest. Venemaa Kaug-Ida oblastites elab ainult 6,5 miljonit inimest ja seegi arv väheneb endiselt. Ainuüksi Heilongjiangi pealinnas Harbinis elab poolteist korda rohkem inimesi!
Loogiliselt võttes peaks Venemaa Kaug-Ida mustama hiinlastest. Vähemalt on selline levinud arvamus. Aga see ei ole nii!
Venemaa on üle riigi seadnud välistööjõule ranged piirangud, ning eriti kehtib see hiinlaste kohta Kaug-Idas. Näiteks Saksamaa-suuruse Amuuri oblasti peale on välismaalastest töötajate kvoot vaid 16 000 inimest.
„Neist hiinlasi on maksimaalselt 4000 inimest,“ ütleb Vene-Hiina sõprusühingu Amuuri oblasti osakonna juhataja, suure turismifirma Fööniks direktor Aleksandr Kival. „Mis hiinlaste invasioonist me sel puhul räägime?“
Blagovetšenskis asuva Amuuri ülikooli andmetel töötas 2007. aastal Kaug-Idas üldse 54 000 hiinlast. Nende arv pole tänaseks kindlasti eriti tõusnud.
Äkki siis elab ja töötab suurem osa hiinlasi Kaug-Idas illegaalselt?
Enamus intervjueeritavaid väidab, et nii võis see olla Venemaa jaoks segastel 1990-ndatel aastatel, aga täna püüavad eri ametkonnad illegaale nii aktiivselt, et nende arv on kindlasti väiksem ametliku tööloa omanikest.
„Ehk kümmekond tuhat hiinlast töötab siin illegaalselt, mitte rohkem!“ kinnitab Blehher. Seega on Hiinast tulnud hiinlasi täna vaid veidi üle ühe protsendi Kaug-Ida elanikest. Seda ei ole just palju.
Igal juhul on fakt see, et Amuuri oblasti pealinnas, 210 000 elanikuga Blagovetšenskis praktiliselt ei näegi hiinlasi tänaval. Ometi asub Blagovetšenskist 500 meetri kaugusel üle Amuuri jõe Hiina linn Heihe, mille piirkonna elanikkond kasvab nagu taigen pärmil ja on juba ligi kaks miljonit inimest.
Ei näe eriti hiinlasi tänavatel ka Vene Kaug-Ida suurimates linnades Habarovskis ja Vladivostokis. (Alumisel fotol on siiski näha mõned hiinlased Habarovskis, kes laovad sillutist pühapäeva hommikul.)


„Kui vaadata vanu fotosid ja praegust linnapilti, siis on igaühele selge, et praegu on hiinlasi kõvasti vähem,“ ütleb Vladivostoki ajaloomuuseumi noor, 29-aastane asedirektor Viktor Šalai. „Usbekke on ka täna siin rohkem.“ Sada aastat tagasi oli Vladivostokis eraldi hiinlaste linnaosa, täna sellist pole.
„Mu tuttavad moskvalased on külas käies imestanud, et teil polegi tänavatel pooled inimesed hiinlased,“ naerab ajalehe Novaja Gazeta korrespondent Vladivostokis Vassili Avtšenko levinud müütide üle.
Kaug-Ida linnades hiinlaste leidmiseks peab sisse astuma mõnda paljudest hiina restoranidest, minema ehitusele või turule. Need on kolm valdkonda, kuhu põhiliselt on hiinlasi Kaug-Idas tööle lubatud. Blagovetšenskis pidi 40 protsenti söögikohtadest kuuluma hiinlastele.
„Hiinlasi ei märka linna peal sellepärast, et nad liiguvad enamasti ainult marsruudil töö-ühiselamu,“ seletab Habarovskis mulle üks kohalik ärimees. „Kui neil töö otsa saab, sõidavad nad kohe koju tagasi.“
Muuhulgas tuleb välja, et Kaug-Idas töötab umbes 10 000 põhjakorealast, kes põhiliselt tegelevad metsalangetamisega ning ehitusega. Aga nende töökohad on alati kinnised territooriumid, kuhu võõrad eriti ligi ei pääse ning asuvad need suurtest linnadest eemal.
Vene ametnikel on oma strateegia selleks, et Hiina töölised ei saaks kinnistada oma elu Venemaal. Tihti antakse tööluba korraga vaid kolmeks kuuks, et sundida hiinlasi pidevalt tegelema uue loa taotlemisega.
„Väga õige, et Hiina tööliste pääsu Venemaale piiratakse, sest selleks, et tõsta oma majandust, tulebki eelistada oma inimesi, sest Hiina töölised ei kuluta teenitud raha siin, vaid saadavad selle koju,“ ütleb Blagovetšenski Pedagoogilise ülikooli juures tegutseva Konfutsiuse instituudi (septembris avati selline ka Tallinna ülikoolis) juhataja Nikolai Kuhharenko.
Hiinlastele antava tööloa peal on konkreetselt kirjas, kus, kellena ja kui kaua ta tohib töötada. „Neid lubasid kontrollitakse väga rangelt,“ teab Habarovskis asuva Kaug-Ida suurima avatud turu asedirektor Jelena Mordvinskaja.
Venemaa piiri taga asuvad Hiina provintsid on isegi Hiina keskmisega võrreldes ühed kõige vaesemad. Seetõttu unistavad sealsed hiinlased väga Venemaale tööle saamisest. Kusjuures on tekkinud sarnane olukord nagu Euroopa Liidus töötavate võõrtöölistega – Venemaa seadused kaitsevad ametliku tööloaga hiinlasi, et neile ei makstaks alla ametliku miinimumpalga. Varem sai Hiina ehitaja 1500 rubla kuus ja oli ikka õnnelik, täna aga tuleb talle maksta vähemalt 4000 rubla kuus. Hiinlased on muidugi veel õnnelikumad, sest selle palga eest pole ükski kohalik ehitaja nõus töötama.
Eelmisel aastal oli juhus, kus Blagovetšenskis tulid 400 Hiina ehitajat miitingule nõudmaks paremat palka ja töötingimusi. Nad pöördusid Vene võimude poole, et nende hiinlasest tööandja täidaks Venemaal Vene seadusi. Äsja septembris streikisid 200 hiina ehitajat Vladivostokis ühe suure silla ehitusel. Tõsi seekord Vene tööandja vastu.
Hiinlaste endi arvamust töötamisest Venemaal on raske teada saada. Habarovskis üritan rääkida Hiina ehitajatega, kes tööpäeva lõpus ootavad ühiselamusse viivat bussi. Ma ei jõua isegi eriti üritada nendega kontakti saada, kui ilmub tigeda herilase olemusega hiinlasest ülevaataja, kes mind vene keeles – tõsi küll, harjumatult viisakate sõnadega – eemale ajab. Kohale jooksevad ka ehituse turvamehed.
Blagovetšenskis õnnestub siiski kohtuda linna ainsa neljatärni hotelli Azia ehitanud Hiina firma Huafu kohaliku juhi Se Zian´iga. Se kuulab mind viisakalt ära ja teatab siis, et ilma firma omaniku loata ei tohi ta midagi rääkida. Lõpuks nõustub rääkima ainult hotellist, mida ta kiidab parimaks kogu Kaug-Idas.
„Raske on siin meil,“ unustab ta siiski hetkeks ennast. „Sest kõik tuleb teha seaduse järgi, aga seadused on siin väga erinevad Hiina omast.“ Ja lisab veidi üllatavalt: „Selle eest on see hea, et kord on kõvem kui Hiinas.“
Üldiselt kiidab Se Venemaal äriajamist. „Me arvame, et see on väga perspektiivne,“ lausub ta välismaa ärimeeste standardsõnad Venemaa kohta. Kõik ärimehed armastavad Venemaal rääkida perspektiividest.
Minu teejuht Blagovetšenski naaberlinnas Heihes, kohaliku ülikooli vene filoloogia tudeng Pu Wei Wei räägib, et hiinlastel on raske saada Venemaa viisat. Äriviisat tuleb tema sõnul oodata kaks kuni kolm kuud ja see maksab Eesti rahas ligi 7000 krooni. Lihtsamini ja tunduvalt odavamalt saab küll turistiviisat, aga seda antakse ainult gruppidele minimaalselt neljast inimesest.
Hiinlased, vastupidi, teevad kõik, et venelasi enda juurde meelitada. Vene linnades näed sa mõnda üksikut hiinakeelset silti poodidel (see tähendab eksimatult, et omanik on hiinlane), see-eest Heihe kesklinnas on kõik sildid lisaks hiina keelele ka venekeelsed. Nädalavahetustel sõidab Heihesse puhkama, lõbutsema ja ostlema oma kaks-kolm tuhat venelast.
Kui varem võis Vene kodanik Kaug-Idas viisavabalt Hiinasse pääseda kord kuus ja viia koju üle piiri 35 kilo kaupu, siis nüüd võib Hiinas viisata käia kasvõi iga päev ja korraga üle viia 50 kilo kaupu.
Et kord juba kanda kinnitanud hiinlastest võib olla raske lahti saada, seda tõestab turgudel avanev pilt. Kolm aastat tagasi keelati Venemaal välismaalastel avatud turgudel kauplemine. Mõnda aega oldki Kaug-Idas kõik kauplejad kohalikud, aga tänaseks on hiinlased turgudel avalikult ja massiliselt tagasi.
„Võib olla on see meie võimude nõrkus, aga võib olla on kellelgi nii vaja,“ nendib Vladivostokis ilmuva äriajakirja „Dalnevostotšnõi Kapital“ peatoimetaja Larissa Žironkina.
Vladivostoki suurimal olmekaupade turul on kaks kolmandikku kauplejatest silma järgi hiinlased või vietnamlased. Tõsi, enamusel neist istub kõrval ka mõni kohalik, kes ilmselt on siis ametlikult müüja. Hiinlane on kohal justkui järelvaataja. Raha võtab alati vastu just hiinlane.
Samas, Juudi ringkonna pealinna Birobidžani keskturul olid enamus kauplejad kohalikud. Kohaliku kuberneri pressiesindaja Natalja Novosjolova sõnul on tähtis, et oma töötud leiaksid kõige pealt tööd. Järelikult sõltub seaduste täitmine turul ikkagi suuresti kohaliku võimu suvast.
Habarovskis asuval Võborski turul, mis ilmselt on kogu Kaug-Ida suurim kauplemisplats, kuulub 70 protsenti kauplemiskohtadest hiinlastele, ütleb turgu haldava firma asedirektor Jelena Mordvinskaja.
Võborski turu – pange nüüd tähele seda uhket ametinimetust! - rahvusvahelise protokolli teenistuse direktor Aleksandr Rossinski räägib, et tänavu on neil kvoot 1000 hiinlasest turukaupmehele, aga järgmiseks aastaks langeb see 800 peale. Rossinski ei pea nii karmi poliitikat hiinlaste suhtes õigeks.
„Venemaa valitsus arvab kvoote vähendades ekslikult, et see aitab meie töötutel tööd leida,“ nendib ta. „Venelane ei tule eriti turule kauplema ja iga päev Hiinast kaupa üle piiri vedama.“ (Allpool mõned fotod hiinlastest kauplejatest samal turul.)




Kaugidalased räägivad, et rasketel 1990-ndatel, kui regioonis suleti suur osa tehastest (peamiselt sõjatehased) ja paljud jäid töötuks, võimaldasid odavad Hiina kaubad enam-vähem eluga hakkama saada. Kaug-Ida muutus kiiresti kogu Venemaa varustajaks Hiina odava võltskaubaga. Blagovetšenskit kutsuti Venemaal tollal Adidasovskiks.
Tänagi varustab Hiina Kaug-Idat kogu olmekaubaga, mis on varasemast hulga kvaliteetsem, kinnitavad inimesed Blagovetšenski ja Habarovski turgudel. Ka viimase majanduskriisi aitasid odavad Hiina kaubad kaugidalastel lihtsamalt üle elada.
„Kui poleks Hiinat, siis meie inimesed, eelkõige just madalama sissetulekuga, riietuksid ja toituksid halvemini ning oleksid ka olmetehnikaga tunduvalt halvemini varustatud,“ nendib Blagovetšenskis asuva Amuuri riikliku ülikooli maailmamajanduse kateedri juhataja Ljudmilla Ponkratova.
Lihtsatele kaugidalastele meeldib rääkida, et nad tunnevad ennast Venemaa piiride kaitsjana hiinlaste eest. Sellest hoolimata pole Kaug-Idas praktiliselt mingit avalikku ksenofoobiat hiinlaste suhtes, kinnitavad nagu ühest suust mulle kõik intervjueeritavad.
Poolteise nädala jooksul ei suudagi ma Kaug-Idas leida ühtegi poliitikut või muud tuntud avalikku tegelast, kes oleks meelestatud hiinlaste vastaselt. Kõik tunnistavad - hiinlased on seadusekuulekad. Ja kui ongi probleeme, siis võib alati pöörduda Hiina võimude poole, kes kutsuvad oma võõrtöölised korrale.
Samuti ei usu kaugidalased eriti, et hiinlased võivad jõuga tulla Venemaalt maad ära võtma.
Vaikse ookeani riikliku ülikooli politoloog Leonid Blehher nimetab hiinlaste ekspansiooni juttu suureks rumaluseks. „See ei ole tõsine jutt – sõjaline oht Hiinast!“ hüüatab ta. „Hiinlased on väga ratsionaalsed inimesed, nad ei käitu ideoloogiliselt nagu ameeriklased.“
Kauged Moskva eksperdid ei usu aga, et Hiina nii vagane kavatseb olla nagu ta paista laseb. Viimati võttis sel teemal suvel sõna Moskva tuntud militaaranalüütik Aleksandr Šaravin. Ta väitis, et Hiina suurendab järjest oma sõjalist kohalolekut pikki Venemaa piiri ning et see võib esile kutsuda sõjalise konflikti kahe riigi vahel.
Šaravinit toetab teine tuntud Vene ekspert, praegu USAs töötav Andrei Piontkovski, kelle väitel on Hiina armee valmis ja võimeline vajadusel sooritama suureulatuslikke maismaaoperatsioone Venemaa pinnal, mida on juba harjutatud ka õppustel. Piontkovski väitel on õigustatud ka kartus, et Kaug-Ida saatuseks on muutuda pikemas perspektiivis ainult Hiina energia- ja toorainevajaduste rahuldajaks. Tuntud majandusajakirja Forbes Venemaa väljaanne kirjutas eelmisel aastal, et Kaug-Ida majandus sõltub täna palju rohkem arengutest Hiinas kui Venemaa Euroopa-osas.
Leonid Blehher pakub seletuse, miks osa Venemaast siiani tõemeeli kardab, et Hiina võtab Kaug-Ida ja Siberi varsti üle. „Teispool Uuraleid vaatab Venemaa rohkem Euroopa suunas, kus aga kardetakse Hiinat,“ arvab Blehher. „Meil siin pole sellist hirmu hiinlaste ees, sest nad on väga tähtis osa meie elust.“
Amuuri riikliku ülikooli maailmamajanduse kateedri juhataja Ljudmilla Ponkratova ütleb, et pressis ilmuvad hirmud Hiina neeludest Kaug-Ida suhtes põhinevad statistilistest näitajatest tehtud järeldustest. „Ka USA, kes kardab Hiina tõusu, õhutab selliseid hirme,“ väidab ta.
Ponkratova toob näiteks, et statistika järgi on Kaug-Idas Vene-Hiina piiri ületajate seas üle kahe kolmandiku Venemaa kodanikud. „Mis oht saab tulla Hiinast, kui venelased ületavad piiri mitu korda rohkem kui hiinlased?“
Blagovetšenski Pedagoogilise ülikooli juures tegutseva Konfutsiuse insituudi (varsti avatakse selline ka Tartu ülikoolis) juhataja Nikolai Kuhharenko vastab Hiina ohu jutule mõistulausega: „Ei ole vaja ehitada võimast müüri, vaid tuleb ehitada endale mugav korter.“
„Peamine probleem pole hiinlaste Venemaale tulemine, vaid kohalike inimene lahkumine siit,“ seletab ta ise oma mõtet lahti. „Meie inimeste, eriti noorte, lahkumise tempo Lääne-Venemaale ja välismaale pole langenud, see on meie regioonis endiselt umbes 10 000 inimest aastas.“
Elanike jätkuvat lahkumist Kaug-Idast kinnitavad mulle ka Vladivostokis mitmed ametnikud, ärimehed ja ajakirjanikud.
Leonid Blehher näeb lahkumise-teemat veidi teise nurga alt. „Oht pole selles, et hiinlased Kaug-Ida hõivavad, vaid et nad sõidavad siit ära,“ lausub ta. „Ja nende asemele tuleksid võõrtöölised Kesk-Aasiast, kelle töö kvaliteet pole see, kelle käitumine on palju kriminaalsem jne.“
Vladivostoki ajaloomuuseumi asedirektor Viktor Šalai ütleb, et Hiina ohu tase sõltub paljuski Venemaa enda sisemisest julgeolekust ja enesekindlusest. „Mida stabiilsem on üks riik seest, seda vähem tunduvad talle naabrid ohtlikud,“ ütleb Šalai ilusasti. „See väidetav oht pole küsimus Hiinale, vaid meile, Venemaale – kas me tahame töötada oma riigi heaks või tahame igaüks töötada vaid enda heaks, kas me tahame austada teisi rahvaid ja nende kultuuri.“
Ka Šalai arvab, et mida kaugemal Hiinast elatakse, seda rohkem Venemaal hiinlasi kardetakse. „Siin on aga paljud aru saanud, et Hiinaga pole mõtet tülitseda, vaid neilt tuleb õppida,“ lausub ta. „Halvustav suhtumine Hiinasse, see on lahkuv nähtus.“
Amuuri oblasti endise asemajandusministri (2007-09. aastani), praeguse ärikonsultandi Andrei Konjušoki sõnul on Hiina Kaug-Ida jaoks ainus võimalus moderniseerida oma majandust. Igatahes pidi paljudes Kaug-Ida ettevõtetes, eelkõige just väiksemates ja keskmistes tehastes, seisma Hiina sisseseade. Väga palju näeb Kaug-Ida põldudel Hiina tehnikat.
Konjušok märgib, et üks oht siiski on. Tema sõnul on hiinlaste eesmärk Venemaa majanduslik ekspansioon, et oma kaupadega üle ujutada kogu Venemaa. „See oht on Venemaa jaoks praegu tõeline väljakutse, mitte mingi sõjaline oht Hiina poolt,“ ütleb Konjušok.
Venemaa parlamendi ülemkojas Amuuri oblastit esindava senaatori Igor Rogatšovi – kes muide töötas 16 aastat Nõukogude Liidu ja Venemaa suursaadikuna Hiinas – abi Nikolai Prihhodko iseloomustab suhteid Venemaa ja Hiina vahel Kaug-Idas nii: „Loodusressursid infrastruktuuri vastu! Hiinlased pakuvad otse – meil on raha ja töölisi, aga teil on ressursse.“ Diil tähendab, et Hiina raha ja odava tööjõuga ehitataks Kaug-Idas üles Hiinale vajalikke tooteid eksportivaid ettevõtteid. Venemaa tingimus on, et loodav infrastruktuur jääks igal juhul neile.
Amuuri ülikooli majandusõppejõud Ponkratova märgib samuti, et Kaug-Idas ei jätku lihtsalt inimesi maavarade kaevandamiseks või suurte infrastruktuuriprojektide arendamiseks. „Kust võtta kiirelt ja palju töölisi? Loomulikult Hiinast,“ küsib ja vastab ta ise. Väidetavalt oleks kõigi plaanitavate investeeringute teostamiseks Kaug-Idas vaja juurde vähemalt kaks miljonit töölist.
Jääb mulje, et kui Kaug-Idas kardetigi Hiinat, siis rohkem Nõukogude Liidu lagunemise järgsetel 1990-ndatel, kui äkki ja korraga voolas üle piiri palju hiinlasi. Kohalikele oli see lihtsalt harjumatu. Tänaseks on kaugidalased isiklike kontaktide kaudu hiinlasi tundma õppinud ning nüüdseks on täiesti tavaline, kui sõidetakse isegi sünnipäeva tähistama või niisama pidutsema üle piiri Hiinasse. Puhkamas käimine Kirda-Hiina kuurortites on juba ammu massiline.
Aastaid Hiinas õppinud Konfutsiuse instituudi juht Blagovetšenskis Kuhharenko väidab, et Hiina on alati olnud rohkem huvitatud ekspansioonist lõunasse kui põhjapoole. „Isegi Põhja-Hiinas elavad hiinlased, kes on rikkaks saanud, kolivad kõik Lõuna-Hiinasse,“ märgib ta. „Ka maavarasid on Hiinal juba kasulikum ja odavam osta ning kaevandada Aafrikas.“
Kuhharenko sõnul teeb Hiina nagu kunagi Nõukogude Liit – toob Hiina ülikoolidesse õpima palju aafriklasi, kes muutuvad oma koduriigis heale positsioonile jõudes Hiina mõjuagentideks.
Habarovski krai laste ombudsman ja ettevõtlike naiste ühenduse juht Svetlana Žukova on veidi ettevaatlikum. „Mingit majanduslikku ekspansiooni ma ei näe, aga ma kardan. Hiina naabruses elamine tähendab ikkagi alati kirvest pea kohal,“ räägib Žukova. „Kui kunagi see tamm vee survel puruneb, siis...“ Ta peab silmas, et Vene piir ei pruugi igavesti pidada hiinlaste surve all. „Paljud hiinlased ostavad siia juba praegu elamist, abielluvad siia, sünnitavad lapsi – ja saavad niimoodi Venemaa kodanikeks.“
Žukova ütleb, et paljudele Habarovski elanikele oli halvaks signaaliks, kui kergelt loobus Venemaa kolm aastat tagasi Hiina kasuks poolest Suurest Ussuuri saarest Amuuri jõel. „Inimesed on väga mures sellise asjade käigu ület, sest saar asub vaid kahurilasu kaugusel Habarovskist,“ märgib ta. „Mulle tundub küll, et seetõttu on suhtumine hiinlastesse aastate jooksul halvenenud.“
Hiinlased ehitavad täie auruga Suure Ussuuri saare oma poolele suurt kuurortikompleksi koos rahvusvahelise lennujaamaga. Kelle muu kui Vene turistide jaoks! Sama saare Venemaa osas kasvab ainult hein ja võsa.
Vladivostoki autoärimees Vladimir Ivonin on kõige pessimistlikum hiinlaste suhtes. Ta tulistab oma argumente nagu automaadist.
„Nii, esiteks – sõjaväeosad on praktiliselt kõik Kaug-Idast ära viidud, pole enam kedagi, kes piiri kaitseb! Teiseks – valitsus teeb kõik, et inimesed siit jätkuvalt lahkuksid, mitte ei meelita inimesi siia elama. Kolmandaks – loodusvarade kaevandamine on juba puha hiinlaste mõju all,“ loetleb ta. „Küllap varsti antakse meid kõiki kuni Alaskani hiinlastele rendile.“
Teine Vladivostoki ärimees Maksim Vedenjov lisab, et kindlasti tooks kaasa konflikte, kui hiinlastele hakataks massiliselt andma rendile suuri põllumaad Kaug-Idas ja Siberis. „See oleks ohtlik signaal ja paneks paljusid mõtlema,“ ütleb Vedenjov.
Hiina-ohtu kommenteeris oma hiljutisel kuulsal autosõidul läbi Kaug-Ida Venemaa peaminister Vladimir Putin. „Meile on oluliselt mugavam omada rikast ja õitsevat naabrit, kui vaest, haiget ja pidevat abi vajavat naabrit,“ lausus Putin ühel tee-äärsel kohtumisel, kui talt küsiti Hiina majandusliku ekspansiooni kohta Venemaale.
Venemaa on järjest algatanud viimastel aastatel Hiina piiri ääres suuri projekte. Eelkõige aitab Venemaa vähendada Kirde-Hiina suurt energiadefitsiiti.
Peagi läheb Hiinasse käiku sinna Ida-Siberi naftat transportiv 3000 kilomeetri pikkune toru, mis täisvõimsusel peaks Hiinasse aastas tarnima 15 miljonit „musta kulda“. Eelmisel aastal kirjutasid Venemaa ja Hiina Kremli väitel alla sajandi tehingule, mille järgi lubas Venemaa 20 aasta jooksul tarnida Hiinale 300 miljonit tonni naftat saja miljardi dollari eest.
Hiljuti pandi Amuuri oblastis nurgakivi Bureiski HEJ-le, mille toodetud elekter hakkab peamiselt varustama Hiinat. Hiina võtab rõõmuga vastu vähemkvaliteetsemat pruunsüsi, mida kivisütt eelistavad venelased enam eriti ise ei kasuta.
Kolme aasta pärast peab valmis saama esimene üle Amuuri jõe Venemaalt Hiinasse viiv raudteesild. Birobidžanist lõunasse jääv 2,3 kilomeetri pikkune sild ehitatakse eelkõige Juudi autonoomsesse oblastisse rajatava suure rauamaagi kaevanduse toodangu kärutamiseks Hiinasse. Üle piiri asub mitu Hiina metallurgikombinaati. Venemaa poolel lähikonnas ühtegi sellist kombinaati pole. Räägitakse raudteest Vladivostokist Harbini.
Hiinlased on justkui ahjualused Kaug-Ida maavarade kallal. Andke aga, meil kulub kõik ära, kauplevad hiinlased. Mida kiiremini kasvab Hiina majandus, seda rohkem nad soovivad Venemaalt maavarasid, aidates sellega omakorda kaasa naabrite majanduse üha suuremale sõltuvusele maavarade ekspordist.
Kas Kaug-Ida muutub pika peale lihtsalt Hiina jaoks maavarade ammutamisauguks? „Seda lihtsalt ei kavatse keegi lubada, kuigi sellise tagamõttega ettepanekuid tuleb Hiina poolt pidevalt, sest maavarasid leidub siin sadade miljardite dollarite eest, lisaks veel üüratult metsa,“ on Vene-Hiina sõprusühingu Amuuri oblasti osakonna juhataja Aleksandr Kival veendunud. „Kümme aastat tagasi vaatas Hiina meid rohkem sellise pilguga, et me oleme neile lihtsalt toorainebaas. Nüüd on Venemaa valitsus võtnud hoopis teistsuguse poliitika ja Hiina on sellest aru saanud.“
„Viimasel ajal on märgata huvitavat tendentsi, et Hiina on asunud takistama Vene tooraine liikumist läbi oma riigi Kagu-Aasiasse. Hiina tahab kõik endale jätta, et arendada oma põhjaprovintse,“ räägib Amuuri oblasti endine asemajandusminister Andrei Konjušok.
Seejuures on huvitav, et Hiina firmad ise Kaug-Idasse veel suuri investeeringuid ei tee. „Selliseid suuri Hiina firmade investeeringuid mul küll ühtegi pähe ei tule,“ ütleb Vladivostokis ilmuva äriajakirja „Dalnevostotšnõi Kapital“ peatoimetaja Larissa Žironkina. Rohkem on suuri investeeringuid teinud hoopis Lõuna-Korea ja Jaapani firmad.
Hiinlastel on ilmselt teine taktika. Žironkina toob näiteks metsa. Venemaa tahab piirata töötlemata puidu väljavedu, et ehitataks puidukombinaate Venemaale. Hiina on üks suurimaid Vene puidu tarbijaid.
„Hiinlased kohe kuidagi ei taha siia puidutootmisi rajada, sest nad on alati huvitatud eelkõige töötlevast tööstusest endal Hiinas, et anda omadele tööd ja teenida ise lisaväärtuse andmise pealt,“ lausub peatoimetaja.
Amuuri ülikooli majandusõppejõu Ponkratova sõnul on siiski näha, et hiinlased on valmis tegema suuri investeeringuid Kaug-Itta ja Siberisse. „Eriti on nad valmis investeerima energiaressursside loomisesse,“ ütleb Ponkratova. „Hiinlaste suured investeeringud on alles ees, uskuge mind! Ise nad nimetavad seda rahumeelseks võimsuse kasvuks.“
Žironkina sõnul tegutsevad paljud Hiinad ärimehed Kaug-Idas endiselt poollegaalselt. Ostavad näiteks kinnisvara, maad või kalapüügikvoote kokku Vene kodanikest variisikute või neile kuuluvate firmade nimel.
Kaug-Ida elanike suhtumist Hiinasse mõjutavad kindlasti ka mitte kõige paremad suhted Moskvaga.
1990-ndate suure segaduse ajal Venemaal tundus Kaug-Idas paljudele, et Moskvat ei huvita üldse kuidas elavad tema kõige kaugemate provintside inimesed. Kuulus on kunagise peaministri Jegor Gaidari ettepanek, et kasulikum oleks Kaug-Idast inimesed ära kolida ning majandada piirkonda nii, et inimesed käiksid seal vahtkondadena tööl.
Pikka aega valitsesid Kaug-Ida rohkem kuritegelikud jõugud kui riik. Isegi kohalikud kubernerid olid tollal tihti pigem jõuguliidrid kui riigivõimu esindajad.
„Me harjusime juba ära selle suure vabadusega,“ nendib mulle üks Habarovski ärimees.
1990-ndatel põhines Kaug-Idas suur osa majandustegevusest salakaubandusel – illegaalselt veeti Hiina, Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse kõike, mida sai paigalt nihutada.
Nüüd on olukord muidugi muutunud. Vladivostokis nendib üks teine ärimees mulle: „Me pole enam „mustad“ ega ka mitte veel „valged“, me oleme „hallid“.“ Väga levinud ärivõte on siiani kohalike võimude abil tollieeskirjadega „mängimine“, millega on võimalik saada suurt tulu.
Moskva suhtumine muutus oluliselt 2000-ndate keskel, kui tollal president olnud Vladimir Putin otsustas Kaug-Ida Venemaale hoidmiseks sinna suuri summasid investeerima hakata. Selles suhtes on väga sümboolne tänavu septembris lõpuks valmis saanud föderaalmaantee „Amuur“, mis esmakordselt ajaloos sidus Kaug-Ida muu Venemaaga asfaltteega.
2014. aasta taliolümpiamängude linna Sotši kõrval on Venemaa suurim ehitusplats Kaug-Ida tuntuim linn Vladivostok, kus kahe aasta pärast toimub Vaikse ookeani riigijuhtide tippkohtumine. Linnas ehitatakse uusi objekte 80 miljardi krooni eest, muu hulgas kolm uut silda ja kümneid kilomeetreid uusi teid.
Kuid kaugidalased on endiselt Moskva vastu umbusklikumad kui Hiina suhtes. Veel enne Jaapani kasutatud autodele tollide tõstmisest Vene Ladade kaitseks – mille tulemusena kaotas isegi tagasihoidlikel andmetel töö 80 000 inimest - puhkenud protestilainet 2009. aasta talvel, korraldas Vladivostoki üks tuntumaid sotsiolooge Viktor Larin oma instituudiga uuringu teemal, kust lähtuvad peamised ohud Venemaa Kaug-Idale.
47 protsenti vastatuntest vastas, et peamine oht on Moskva vale poliitika. Hiina sõjalist ohtu kartis oluliselt vähem inimesi – 37 protsenti. USA hegemooniat pidas endale ohuks 36 protsenti Kaug-Ida elanikest. Karta on, et täna on need numbrid veelgi rohkem Moskva kahjuks.

Lõpetuseks mõned fotod Habarovskist ja Amuuri kaldapealselt:





Teisipäev, oktoober 26, 2010

Viited mu lugudele BAM-ist ja Kaug-Idast Päewalehes

Vahepeal on Päewalehes ilmunud mitu mu lugu reisist mööda BAMi. Kõige pikem lugu räägib üldiselt sellest, mis meeleolud seal valitsevad (sellest oli muidugi mu päevikus ka juttu, aga loos on põhjalikumalt), eraldi lugu on Kitšera alevikust, mida Eesti NSV ehitajad ehitasid ja mis järgmine suvi tähistab 30. juubelit ning lõpeks kirjutasin veidi ka Tõnda linnast, BAMi endisest pealinnast (pealkiri on küll veidi ebaõnnestunud, aga seda on mul kaugelt raske kontrollida... Tõnda pole Venemaa monolinnade seas kaugeltki see "vistrik" tegelikult, Tõndal läheb veel isegi suhteliselt hästi...)
Kaug-Idast teiselpool Blagovetšenskit pole jõudnud veel blogis pikemalt kirjutada, aga lehes on paar sellist kergemat sorti pala Vladivostokist juba ilmunud. Lugu reisiküljel ning väike ülevaade, mis on juhtunud peale "automaksude"-meeleavaldusi eelmise aasta talvel.

Esmaspäev, oktoober 11, 2010

Moskva ajakirjanik seletab hästi lahti „Primorje partisanide“ fenomeni

Mõtlemapanev kommentaar Kommersandi ajakirjanikult Oleg Kašinilt. Väga terav kutt, läheb järjest paremaks. Kommentaari teemaks on nädalavahetusel netis ilmunud video nn Primorje partisanide viimasest intervjuust. Kõigepealt siis Kašini kommentaar, ja siis „partisanid“.



Pühapäev, oktoober 10, 2010

Kaug-Idas – Tõndast Vladivostokki: Blagovetšenskis ja Heihes

Jätkan oma reisikirja, mis algas Irkutskist ning jõudis välja Tõndani (vaata allpool, 19. september). Tänses osas rändan Amuuri jõe äärde Venemaa-Hiina piirile, kus ühel pool kallast asub Vene linn Blagovetšensk ja teisel pool Hiina linn Heihe.

KOLMAPÄEV, 1. SEPTEMBER
Teel Blagovetšenskisse. Teadmistepäeva veetsin peamiselt rongis. Kuna magama sain väga hilja (Tõndast läks rong välja kell kolm öösel), siis tukastasin peaaegu lõunani. Restoranvagunit polnud ja kuna rong (Nerjungri-Habarovsk) kusagil pikemalt ei peatunud, siis koristasin koikul kõhtu. Ühes peatuses sain tädikestelt perroonil miskit punast kala osta taignas.
Kuna rong Blagost (kohalike lühend lohiseva Blagovetšenski kohta) läbi ei sõitnud, siis pidin Belogorskis maha astuma. Belogorskist on Blagosse u 130 km, sealt käivad marsakad Blagosse. Soovituste järgi lidusin rongilt kohe vaksali väravate juurde, et saada kindlalt kohta marsrutkale. Alati ei pidavat kõigile jätkuma. Mina sain. Pilet maksis 350 rubla. Belogorskist läbi sõites jäi silma peatänava ääres asunud tšekist Džerzinski-nimeline park. Oli teine üsna hoolitsemata, aga Verise Feliksi peanupp paistis rohu seest välja. (Džerzinski pole Venemaal sugugi ”out”. Putini võimuletuleku algul tegi näiteks Lužkov ettepaneku panna tagasi Lubjanka platsile Feliksi kuju. Ime küll, aga läbi see ei läinud. Aga näiteks Moskva miilitsvalitsuse eest Petrovkal seisab Džeržinski büst rahumeeli edasi. Venemaa provintsides näeb samuti vahetevahel tema kujusid ja kohtab Džerzinski tänavaid.)
Marsaka hinna sees oli Blagos aadressi järgi kohaleviimine. Mina sattusin muidugi viimane olema, kes kohale viidi. Teised sõitjad ei elanud kesklinnas lihtsalt. Tuttavad soovitasid võtta hotelli sõbraliku nimega Družba. Hotell asus kohe emakese Amuuri kaldal. Hiina linn Heihe paistis kohe ilusti kätte hotelliaknast, mida ei saanud kyll kahjuks lahti teha. 2000 rubla (800 krooni) maksis ööpäev, hommikusöök veel eraldi 150 rubla (60 krooni) lisaks (ja mis koosnes vedelast mannapudrust ja paarist võikust! Raisad sellised). Tuba oli ok, üldse oli hotell kaks korda parem kui Tõndas sama raha eest. Kui keegi peaks aga Blagosse sattum, siis ma soovitaks veel hotelli Asia, mis on linna ainuke kõrghoone. Seal toad sama hinnaga, aga välis mulje järgi on seal kvaliteet hulka parem. Hotell kuulub hiinlastele ning nad pidi väga püüdlikud olema. Asia miinus Družbaga on see, et asub jõest eemal.
Blagos oli meeldivalt palju kohvikud ja restosid. 40 protsenti kohtadest pidi olema hiinlaste omad. Hiinakad välistasin kohe, sest peale suvist puhkust Hiinas oli mul hiina köögist pehmelt öeldes küllastus. Leidsin paar üllatavalt kobedat kohvikut, mida vaheldumisi külastasin. Hinnad olid seal peaegu nagu Moskvas (sellistes keskklassi kohtades), aga mõlemad kohad olid pidevalt täis. Tähelepanuväärne, et peaaegu kusagil Blago kesklinna kohvikutest-restodes ei tohtinud suitsetada, selleks pidi välja minema.
Kui pimedaks läks sain nautida Heihe siluetti üle jõe – see on ilmselt Blago suurim vaatamisväärsus. Kohalike sõnul on Heihe üsna hea näide Hiina imest. 15 aastat tagasi oli Heihe olnud üks suur küla, kust üle jõe paistnud Blagosse pimedas kolm-neli tuld. Tänaseks on see korralik industraliseeritud linn, mis pimeduses särab juba rohkem kui Blago.
Veidi fotosid Blagost.


Blagovetšenski kesklinna tänav.


Meeste idüll pargis - ...ja kõik meie jutud räägitud said.


Hiina lähedus ikkagi mõjub hästi - ka Blagos võib hommikuti näha võimlejaid.


Inimesi kutsutakse koosolekule kuulama tõde vanglaromantika ning gootide-emode kohta. Eks mõlemad ole jah rasked probeelmid Venemaa jaoks.

NELJAPÄEV, 2. SEPTEMBER
Pühendasin päeva sellele, et aru saada, kui palju vastab tõele väide, et hiinlased kohe-kohe ujutavad Venemaa Kaug-Ida üle. Et neid olla seal vaat et rohkem kui venelasi juba. Blago peaks selle väite kinnituseks või ümberlükkamiseks olema hea koht, sest suurtest Kaug-Ida linnadest asub see Hiina piirile kõige lähemal (500 meetrit üle jõe) ning kohe Blago vastas asub meie mõistest suur Hiina linn.
Peab tunnistama, et kõik need väited Hiina ohust osutusid välisel vaatlusel müüdiks. Tänaval ma peaaegu üldse ei kohanud Blagos hiinlasi. Neid nägi peamiselt ehitustel ja kohalikel turgudel. Etterutates – sama pilt avanes ka Birobidžanis, Habarovskis ja Vladivostokis. Ka kohalikest ei kaevanud keegi, et hiinlased ei anna elada, ronivad igale poole. Ei midagi sellist. Mul ei õnnestunud leida ühtegi kohalikku Vene poliitikut, kes oleks rääkinud mulle ksenofoobilist juttu hiinlaste kohta ja nõudnud nende kohaloleku piiramist. Nende kohalolekut niigi piiratakse riiklike kvootidega, mida jälgitakse üsna karmilt. Mul õnnestus hankida ka enam-vähem täpseid arve Blagos ja mujal elavate hiinlaste kohta, aga midagi tuleb jätta ka Päewalehe lugude jaoks. Aga seda ma ütlen, et need olid üllatavalt väikesed. Ma muidugi skeptikuna küsisin üle, et nojaa, aga enamus vist elab ja töötab teil siin illegaalselt. Vastati, et mingi osa ehk jah, aga neid pidi olema väga vähe, sest neid püütakse väga aktiivselt ja hiinlased ise ei taha riskida sellega, et nad ei saa enam kunagi ametlikult Venemaal töötada.
Lugesin, et Tallinna ülikoolis avati Konfutsiuse instituudi filiaal. Blagos õpib sellises instituudis 500 inimest. Instituudi direktor Andrei ütles, et hiinlaste üks eesmärke on selle instituudi abiga ületada venealste usaldamatust ja kartust hiinlaste suhtes. Blagos on isegi üks kool, kus hiina keelt õpitakse esimest klassist. Üldiselt hiina keelt kohalikud muidugi ei räägi.
Kohalikud kiitsid, et Venemaa jaoks hullud 1990-ndad aitasid neil üle elada just kaubandus Hiinaga ja odavad Hiina kaubad. Poleks Hiinat olnud, olnuks Kaug-Ida elanikel ”polnõi absatz” olnud, sest Kaug-Ida tööstus oli ju enamuses orinteeritud armee vajadustele ning enamus tehaseid polnud peale NSV Liidu lagunemist kellelgi vaja ning pandi üksteise järel kinni. Kohalikud olid sunnitud kõik kauplema hakkama. Blago kesklinnas on isegi mälestusmärk ”tšelnok´idele”. Tšelnok´ideks kutsutakse neid kaupmehi, kes suurt kaubakottidega pidevalt Hiina vahet käivad. Nüüd pole see enam nii levinud, meetodid on rohkem tsiviliseeritud.
Paar iseloomustavat detaili Amuuri oblasti kohta. Venemaa suuruselt teised sojatootjad ja kolmandad kullatootjad (kulla varud aga üsna suured ja peagi peaksid jõudma teisele kohale Jakuutia järel). Siia oblastisse – Uglegorskisse - plaanib Venemaa ehitada uue kosmodromi, et pääseda Baikonuri rentimisest kasahhide käest. Selleks plaanitakse ehitada sisuliselt uus linn 35 000 elaniku jaoks. Praegu elab Uglegorskis u 3000 inimest. (Uue linna plaan meenutab mulle lugu Ust-Lugasse sadama juurde umbes sama suure linna ehitamisest, millest pole enam midagi kuulda.)
Veel pildikesi Blagost:


Toredad tüdrukud kõnnivad Blagos Amuuri jõe kaldapealsel, mis on suveõhtuti kõige popim ajaveetmiskoht Blagos.

Sellisena paistab Heihe Blago poolt üle Amuuri jõe. Jõe keskel paistab Vene rannavalvelaev.

Blago kesklinnas seisab mälestusmärk kotikaupameestele ehk vene keeles "tšelnok´idele", kes 1990-ndatel hoidsid kogu Kaug-Ida sisuliselt elus.

Järjekordne näide inglise keele tungimisest vene igapäevakeelde - "Aissi tšai".

REEDE, 3. SEPTEMBER
Hiinlaste Heihe ja venelaste Blago vahel sõidavad pidevalt jõepraamid, umbes iga paari tunni tagant. Edasi-tagasi pilet maksis 1500 rutsi (600 krooni) ehk siis üsna kallis. Sõit ise 10 minutit. Piir jookseb keset jõge, kus patrullivad Vene ja Hiina sõjalaevad. Kohalikud rääkisid Blagos, et Vene piirivalvel on isegi spetsiaalne akvalingistide üksus, kes nö patrullib vee all, et miskit keelatud ei veetaks.
Kummaline, et Blago ja Heihe vahele silda pole veel ehitatud, sest just siin on ilmselt kõige elavam liiklemine Vene ja Hiina vahet. Talvel pidi buss üle jõe käima.
Sõidad laevaga 10 minutit, aga ajas satud korraga kaks tundi tagasi. Hiinas on üle riigi üks aeg, Pekingi aeg. Iseenesest mugav, aga kujutan ette, et kuskil Lääne-Hiinas võib see päris tüütu olla.
Piiriületus Hiinas kujuneb aeganõudvaks, nagu ma kartsin. Siinsed Hiina piirivalvurid vist nägid esmaskordselt Eesti passi. Igatahes võeti see mult ära ja ma ootasin ligi 45 mintsa, kuni miski kõrge ülemus sellega tagasi tuli. Ta küsitles mind veidi vigases inglise keeles ning lasi siiski riiki. Ette rutates – samal õhtul tagasitulles oli sama jama, jälle viidi pass miski kõrge ülemuse kätte, kes siis isiklikult tuli mulle Venemaale tagasipääsemiseks luba andma. Tundis veel suurt huvi mu fotoka vastu, et kas on hea Canoni mudel jne.
Heihe oli muidugi täitsa teistsugune linn kui Blago. Eelkõige ses mõttes, et tegemist on väga uue linnaga, nagu eespool märkisin. Uued laiad avenüüd, suured terasest pilvelõhkujad, palju rohelisi rannapromenaade jne. Üsna sümpaatne linn. Väga puhas. Ja hiinlasi polnud ka nii palju sebimas, suurte Hiina linnadega ei anna selles mõttes Heihed üldse võrreldagi.
Heihes on venelaste jaoks väga odav elada ja puhata. 1500 rubla eest (600 krooni) saab toa neljatärnilises hotellis. 100 rubla (40 krooni) eest saab juba korraliku särgi jne. Vene raha võetakse igal pool vastu, tagasi antakse ka rublades.
Heihes kehtiks justkui ametlikult kaks keelt. Igal pool ripuvad venekeelsed sildid, kuigi venelasi elab piirkonnas alaliselt heal juhul tuhatkond, aga hiinlasi ligi kaks miljonit. Linna keskel asub suur uhiuus jalakäijate tänav, mille alguses on suurelt vene keeles kirjutatud „Peamine kaubandustänav“. Kvartal edasi seisab triumfikaare taolisel moodustisel jällegi venekeelne kiri: „Vene kaupade tänav. Tere tulemast!“. Absoluutuselt kõikide poodide, hotellide, restoranide sildid on nii hiina kui vene keeles. Heihe ülikoolis on kõik sildid kakskeelsed. Kõik tänavasildid on kakskeelsed. Kõik Hiina müüjad räägivad sinuga igal pool vene keeles.
Heihe rannapromenaadil tulevad keset päeva vastu peamiselt venelased. Heihe lähedal kuurortites on kõik kliendid ainult venelased. Nädalavahetusteti pidi Heihesse puhkama, lõbutsema ja ostlema oma kaks-kolm tuhat venelast.
Minu teejuht Pu Wei Wei õpib Heihe ülikoolis kolmandal kursusel vene keelt. Ta ütleb, et ainuüksi tema kursusel õpib 800 vene keele tudengit. On alles mastaabid! Ilma vene keelt oskamata ei saa Heihes ühtki normaalset töökohta, ütleb Pu. „Kogu Heihe äritegevus on pühendunud sellele, et rikkamate venelaste pealt teenida,“ nendib Pu.
Uurin Heihe palkade kohta. Vene keele oskusega müüja pidi saama suurusjärgus 1000 jüaani (1700 krooni). Arstidel pidi hea palk olema 3000 jüaani kuus (5100 krooni). Võrdluseks – uute korterite ruutmeetri hind pidi maksma kesklinnas 4000-5000 jüaani (6800 krooni-8500 krooni).
Pu räägib, et hiinlastel on raske saada Venemaa viisat. Äriviisat tuleb tema sõnul oodata kaks kuni kolm kuud ja see maksab Eesti rahas ligi 7000 krooni. Lihtsamini ja tunduvalt odavamalt saab küll turistiviisat, aga seda antakse ainult gruppidele minimaalselt neljast inimesest. Hiinlased, vastupidi, teevad kõik, et venelasi enda juurde meelitada. Kui varem võis Vene kodanik Kaug-Idas viisavabalt Hiinasse pääseda kord kuus ja viia koju üle piiri 35 kilo kaupu, siis nüüd võib Hiinas viisata käia kasvõi iga päev ja korraga üle viia 50 kilo kaupu.
Heihe jättis ühesõnaga üsna hea mulje. Tuli välja, et õhtuti panevad hiinlased kõik oma kõrghooned meelega täistuledes särama, et Blagole muljet avaldada. Kah hea psüholoogiline võte.
Õhtul sõidan Blagost öise rongiga edasi Birobidžani, Juudi autonoomse oblasti pealinna.
Fotosid Heihest:
Heihe üks suurimaid kaubamaju, nagu näete, siis enamus sildid on kakskeelsed - nii hiina kui vene keeles.


Minu teejuht Heihes Pu. Oleme parajasti kohalikus restorandis söömas. Fotol on ka näha, mis head me kõik tellisime. Kui ma õigesti mäletan, siis see läks maksma kokku kuskil 60 krooni.


Sattusin Heihes restoranis peale pulma ettevalmistustele. Sel puhulkogunevad kõik külalised kokku ning annetavad pulmade pidamiseks raha. Fotol loebki üks sugulastest annetusi kokku. Kõik pannakse ilusti vihikusse kirja - kes sugulastest ja kui palju andis.


Tüüpiline Heihe tänav kesklinnas - lai tee, hea asfalt ja ümber uued kõrged elumajad.

Venekeelne silt kutsub vene kaupade tänavale.

Venekeelne tervitus peamise kaubandustänava alguses.

Vene kaubaturistid arutavad mida veel võiks osta.

Heihe kakskeelsed tänavasildid


Vigases vene keeles silt keelab rannapargis koertega sisenemise.

Neljapäev, oktoober 07, 2010

Kes tappis Politkovskaja? Kuidas mõjutab infla altkäemakse? Millal vabaneb Hodor?

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas Putinist vaimustunud MGU žurnakateedri plikad tegid üsna avameelsete fotodega kalendri (vaadake linki eelmises postituses!) Putini tänaseks sünnipäevaks. Piltidel õhkasid nad unistavalt Putini järele ning tegid talle ettepanekuid... Need õhkamised meenutasid väga mõne aasta taguseid Našide naiskomissaride üsna märgi esinemisi teemal "mina ja Putin". Eile tegid MGU sama kateedri teised tüdrukud vastukäigu - kalendri, mis Putinile ilmselt sünnipäevaks naeratust näole ei toonud. Kui ta seda muidugi üldse netis nägi. sest erinevalt esimesest kalendrist, seda karmimat kalendrit poodidest osta ei saa. Terava kalendri teinud tüdrukud ise põhjendasid oma blogis, et nad ei lase MGU žurnakateedri nime häbistada.