Esmaspäev, november 30, 2009

Kuidas elab kuulus Akademgorodok Novosibirskis?

Kui nüüd kõik ilusti läheb, siis kavatsen see nädal ära käia Novosibirskis, täpsemalt sealses Akademgorodokis. See on kuulus Nõukogude-aegne teaduslinn, mille esimeste instituutide avamisest möödus tänavu 50 aastat. Oli maailmakuulus keskus, tahangi nüüd kirjutada paar reportaaži sellest, et mis seisus Akademgorodok on täna? Mis toimub Akademgorodokis, milline on sealne tase ja potentsiaal võrreldes NSV Liidu ajaga?
Kui tõsiselt võetakse Akademgorodokis Medvedevi üleskutset moderniseerimiseks? Kas noored teadlased lahkuvad endiselt välismaale? Või on hakanud neid hoopis välismaalt tagasi tulema?
Hääd sõbrad, kui teil on ettepanekuid-ideid, mida veel kindlasti küsida-uurida Akademgorodokis, siis andke teada, panen kõik asjalikud soovitused kõrva taha ja uurin järgi!

Neljapäev, november 26, 2009

Peterburis on taas eestlastel oma raamatukogu!

Veidi uudiseid Venemaa eestlaste tegemistest, seekord Peterburist. (Ma hea meelega ootan kõiksugu uudiseid Venemaa eestlaste tegemiste kohta, et neid oma blogisse üles riputada. Kirjutage mulle: jaanus.piirsalu@gmail.com) Nad on seal igavesti vahvalt aktiivselt. Novembri keskel toimus neil jutti kohe kolm üritust, mida aitasid korraldada ka Eesti peakonsulaat Peterburis: avati Eesti kirjanduse raamatukogu, Eesti leiva näitus ning Levašovos mälestati Stalini ajal hukatud eestlasi. Fotod kõigi nende ürituste kohta saatis hea Veronika Mahtina.

Suurim sündmus oli kindlasti 16. novembril Eesti raamatukogu avamine aadressil Gorohhovaja 41, seal asub Библиотека национальных литератур.
Baltiinfo.ru andmetel oli raamatukogu algataja kunagine Eesti Raadioa ja BNSi hea kaastöötaja Boriss Gorbunov, kes tahtis 1990-ndatel luua Peterburi Eesti seltsi liikmetele oma lugemiskogu Eesti kirjandusest. Algselt asuski raamatukogu Boriss kogus Fontankal. Siis seikles raamatukogu mitme koha vahel ja viimastel aastatel juhtus nii, et see oli laenutajatele üldse ligipääsmatu.
Tulevikus peaks 2500 eesti- ja venekeelset raamatut sisaldav raamautkogu leidma ilusa kodu Jaani kirikus, mida praegu taastatakse. Aga seni, kuni 2010. aasta lõpuni, täiendab Gorbunovi algatatud raamatukogu Peteburi rahvuskirjanduse raamatukogus Eesti osakonda. Ma küll pole kahjuks kursis, kui uut kirjandust sealt leida võib, aga ehk peakonsulaat aitab neid uuema kirjandusega.
Mõned fotod Veronikalt avamisest:

Avamise hetk. Vasakult paremale - Helga Vilberg Peterburi Eesti Kultuuuriseltsist ja Jaani kogudusest, peakonsul Kristen Lahtein, директор Межрайонной централизованной библиотечной системы им. М.Ю. Лермонтова Сергей Серейчик.

Eesti konsul Maris Kaiva esitleb Valget Raamatut (Eesti inimkaotused okupatsioonides 1941-1991). Esireas paremalt teisena istub Vadim Musaev, kellelt ilmus just raamat „Эстонская диаспора на Северо-Западе России во второй половине XIX-первой половине XX в.“

Ja selline näeb siis Eesti raamatute osakond välja.

Nädalavehtusel enne raamatukogu avamist mälestasid Peterburi eestlased nagu iga sügis sadu eestlasi, kes 1937-38 Stalini repressioonide ajal lasti maha tollase Leningradi külje all Levašovos. Sinna on üldse maetud üle 40 000 repressioonide ohvri. Nõukogude ajal hoiti seda massilist mahalaskmiskohta saladuses.

Eesti seltsi liikmed ja konsulaadi töötajad hukkunud eestlaste mälestuskivi juures.

Peterburi Eesti segakoor Kaja esitab Requiem´i. (Ai, kui tubli asi see koor ikka on! Neil on ju oma tantsurühm ka!)

Ja selline näeb välja mälestuskivi Levašovos.

10. novembril avas Eesti Põllumajandusmuuseum näituse Peterburi Leivamuuseumis. Veronika fotole on jäänud põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild (vasakult teine) ja Peterburi Eesti Kultuuriseltsi esimees, alati reibas Viiu Fjodorova (vasakult kolmas).

Kolmapäev, november 25, 2009

Veidi veel reisist läbi Venemaa

Päikest! Kogusin kõik mulle postitatud küsimused kokku viimase reisi kohta (ka varasemate sissekannete alt) ja katsun vastata.

Küsimus autost - kas mured "Patrioodiga" olid teekonna äärmuslikkusest, või oli konkreetne isend niru, või ongi Vene autotööstuse ka uuemad ja paremad mudelid tegelikult sama kehvad kui vanasti?
Ausalt öeldes olin ma isegi väga positiivselt üllatunud, et UAZ Patriot niigi hästi vastu pidas, sest need Jakuutia tuttavad sõitsid ju septembris kõigepealt 9000 km Sotši. Nii et kokku sai UAZik 18 000 km mööda Venemaa hulle teid rappida. Ja kokkuvõttes oli suurim jama see lehtvedru pooleks minek. Pole ju palju. See, et üks rehv vähemalt päevas läks, pole ju niivõrd autotootja probleem. Oktoobri lõpus-novembri algul tegid Vene valitsusppartei noorteorgani Molodaja Gvardija liikmed autoreisi Piiter-Vladivostok ja ka just kolmel UAZ Patriotil. Vladivostokis kiitlesid nad, et neil läks kogu selle 11 000 km jooksul vaid ühel autol ühe korra rehv katki, just sellel Amuuri trassil. No seda ma küll ei usu...
Üldiselt ma siiski väga ei suuda hinnata, kas see UAZ Patriot on hea või mitte, sest ma pole just suurem asi autospets. Minu arust kannatas sõita küll. Ma istusin üksi tagaistmel ja mul oli seal küll suhteliselt mõnus. Huvitav, kas neid Patriote tohib Eestis müüa? Varasemaid UAZiku mudeleid ametlikult ei tohi EU riikidesse tuua, kuna nende heitegaaside väljalase on üle meie normide. Kui ma olen õigesti aru saanud... Patrioti puhul peaks aga tehase väitel kõik EU normidele vastama.

Ega selline reis teile viimaseks ei jää?? Kas rongiga olete Venemaal sõitnud?
Kindlasti ei jää Venemaal viimaseks. Rongiga olen küll Venemaal sõitnud, aga ainult lühikesi otsi. Mulle väga ei meeldi rongiga sõita, olen lapsepõlves seda kõrini saanud teha.

Palju seal ka külma oli?
Jakuutias oli oktoobri keskel juba miinus 20. Täna oli seal miinus 37. Venemaa regioonides ilmaprognooside vaatamiseks on hea sait: http://www.gismeteo.ru (Fotol praam Leena jõel Jakutski all.)





Ise olin viimati Venemaal 1988. a. sõjaväes, hea võrrelda. Kuigi ega üldjoontes mikrotasandil polegi paju muutunud?...
Palju asju on siiski muutunud, aga palju asju ei ole ka. Venemaa muutub üldse väga raskelt ja vaevaliselt nagu supertanker, minu arust.

millal ja kas tuleb Habarovsk-Vladivostok-Nahkodka-Sahhalin ja ehk ka Kamtšatka? Äkki on millalgi plaanis ka Kaug-Itta jõuda?
Plaanis on, aga millal, seda veel ei tea.

Kas oli probleeme ka kohaike mentidega? Sõber rääkis et kui Venemaal hakkad midagi peegelkaameraga pildistama (kasvõi tänava peal maju ja inimesi) siis on kohe mendid turjas et kes olete ja kes lubas ja предъявите документы?
Ma ei taha ära sõnada, aga mul on üldse Venemaal mentidega vähe probleeme olnud. Peamiselt ainult Põhja-Kaukaasia vabariikides, aga ka seal pole midagi ekstra hullu juhtunud.

Jaanus, kui tõenäoliseks pead aeg-ajalt Vene blogosfääris eriti Siberis elavatelt aktivistidelt üles kerkivat ideed, et Siber kui ülejäänud Venemaast kultuuriliselt ja majanduslikult autonoomne piirkond, võiks ühel hetkel iseseisvuda? Lähima 5 aasta jooksul vist utoopia?
Tundub küll, et utoopia. Lähiajal küll ei usu, et Hiina oht kuidagi realiseeruks. Tõsi ta on, et teisel pool Baikalit elab Venemaal 6,5 miljonit inimest, kuigi pindalalt on see ala ligi pool Venemaast. Samas ma ei usu, et hiinlasedki väga tahaksid elada Siberi ja Kaug-Ida kliimas, arvestades veel sealset kehva infrat. Selle mõttega võib ju mängida, aga reaalsust võiks ka arvestada. Mulle tundub, et nende juttudega, et Siberis elab juba praegu tohutult hiinlasi, on päris kõvasti üle paisutatud. Ei ela midagi.

Olen sinu reisipäevikut huviga iga päev lugenud- väga huvitav. Ma elan Stockholmis ja oleksin huvitatud selle loo rootsi keelde tôlkida et sinu fantastilisi kogemusi ka rootsi rahvaga jagada. Kui sa oled huvitatud, kuidas ma siis sinuga ühendust vôtta saan?
Eks kirjutage mulle meilile: jaanus.piirsalu@gmail.com, aga siinne tekst ei ole kohe kuidagi raamatutekstina mõeldud ega mõeldav.

Kas seal kandis on rohkem läänemaailmast toodud rekkasid või domineerivad kohalikud margid? See, kelle käest teed küsisite sõitis pildi järgi päris sobiliku aotoga sellise tee jaoks - Kamaz, millel kõik sillad peaks vedama. Samas teisel pildil kus selle mülgas-tee olukord on on näha, et punane DAF ja hall Kamaz on tavalise läbivusega (esisild ei vea). Oskad äkki öelda, kuidas seal üldine pilt on(kaasa arvatud sõiduautod), kas kasutatakse selliseid hea tee autosid või siis suurema läbivusvõimega autosid?
Mulle jäi mulje, et enne Siberit domineerisid teedel siiski Lääne rekkad, aga peale Krasnojarskit, kui teed hakkasid kehvaks minema, asusid liidrirolli jälle Kamazid. Kusjuures palju oli selliseid risu-Kamaze, mis jeli-jeli liikusid ja tossasid nagu vedurid.
Teise küsimuse kohta oskan öelda, et jällegi Siberis kohtas rohkem džiibimoodi masinaid, aga ka Ziguli oli suht tegija. Omast kogemusest tean, et Siberi teedel annab sellega täitsa edukalt sõita, sest Ziguli põhi on ju üsna kõrge, erinevalt enamusest Lääne ja jaapani sõiduautodest. (Fotol ründab Land Cruiser maanteed BAMi pealinna Tõnda lähedal.)

Ja kas ei ole võimalik, et ka sinna, kus need mülkad, on ka kunagi asfalt pandud, aga pinnas all on nii kehva olnud (näiteks soo), et lihtsalt vajub ära?
Ilmselt nii ongi, et seal läheb tee läbi suurte soode ja vana tehnoloogia järgi ehitatud teed lihtsalt ei püsi seal.

Huvitav, mis ajast on Siber Venemaa? Ta küll Vene Föderatsiooni osa, ent Venemaa? Siis ka Karjala on Venemaa ja Tsetseenia ja Ida-Preisimaa ka? Rääkimata juba Eestist, Lätist ja Leedust.
Kui ma kirjutan Venemaa, siis ma peangi silmas Vene Föderatsiooni. Lihtsalt et oleks lühem. Nagu Ameerika Ühendriikide asemel ütlevad ka paljud lihtsalt Ameerika.

Kui sa üksi reisid siis pakuks ennast kaasa! aga palju raha tarvis vist!? Kui palju??? Mis aja peale?
Bensiiniraha läks mul 10 000 rubla, pluss veel muudeks kuludeks umbes sama palju. Kokku siis jämedalt võttes 7000 krooni.

Neljapäev, november 19, 2009

10 000 km läbi Venemaa, teekonna kaart



Panen nüüd lõpuks üles ka oma teekonna kaardi, vastu tulles tuhandete lugejate soovile. Loodetavasti on see nähtav ja loetav, kui sellele peale klikkate. siis peaks seda saama suurendada. Kaardi autor on Päewalehe graafikutemeister, oma ala spets Alari Paluots.
Kui kellelgi on veel jäänud küsiumusi reisi kohta, siis võib jätta need siiasamma. Mul tunne, et ma kõigile pole vastanud, mis kommentaaridesse postitati. Vabandan väga, aga saatke uuesti, hääd sõbrad!

10 000 km läbi Venemaa, XIV osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes. See on nüüd viimane osa!

20. oktoober, Jakutskist Moskvasse
LEHE LUGU:
Jakutskis võtab mind vastu veel külmem ilm kui Nerjungris, aga olen ka üle 800 kilomeetri põhjapool. Õnneks on siin miinus 25 talutav, sest see on kuiv külm ilm. Aga ikkagi võtab see võdisema, kui näed Jakutski keskväljakul palja peaga Leninit, soni peos. Kuidagi ei sobi siia kliimasse selline Lenin! Selles mõttes oli Nerjungris palju usutavam Lenin, et tal oli vähemalt soni peas. Selline Põhjala Lenin.
Palja peaga Lenin on veel väike möödapanek. Minu hea tuttav, Jakuutia ajakirjanike liidu aseesimees Oleg Novomirovitš Jemeljanov elab ühes kahest Jakutski kaheteistkümnekordsest majast. Maja ehitati 1980-ndate lõpus. Ehitasid Leningradi ehitajad. Muidu on kõik nagu peab olema, lift ja puha, aga mööda maja väliskülge üles roniv trepikoda on lahtine! Jakutskis on talvel aeg-ajalt elektrikatkestused ning jaanuaris-veebruaris seisab siin tavaliselt 40 miinuskraadi ümber. Ja vot mine roni siis 12. korrusele, kõva mees, ja tõmba mõnuga pakast kopsudesse. Oleg elabki just viimasel korrusel.
Tüüpiliselt enamusele Jakutski majadele seisab see 12-korruseline torn vaiadel. Jakutsk on ehitatud ju igikeltsale. 95 protsenti kogu Jakuutiast asub igikeltsal. Aga iga asi vajub, ka igikeltsale ehitatu. Linn on täis vanu puumaju, mida omal ajal ehitati otse maa peale. Igikelts hakkas majade all ühel hetkel sulama ning nüüd meenutavad need majad väsinud akordionit, mis on keskelt kokku vajunud.
Vaiadele hakati ehitama alles 1960-ndatel ning kuni Nõukogude aja kustumiseni oli nõue, et igikeltsa sisse rammitud vaiad pidid vähemalt kaks-kolm aastat seisma, et olla kindel nende kvaliteetses püsimises. Alles siis ehitati maja peale.
Turumajandus sundis isegi siin, kus loodus kohe erilisel kombel ei mõista nalja, peale hoopis teised ehitusreeglid. Kohalikud tuttavad vangutavad ainult päid, kui räägivad, et nüüd lasevad ehitajad vaiadel seista vaid mõned kuud ja laovad korrusmaia peale. Raha ei anna oodata. Ja nüüd kardavad paljud Jakutskis, et sellised majad kaua ei püsi. Jakuutidel on selline vanasõna, et seal, kus ööbis vesi, seal maja ei püsi. Jakutski ümbrus ongi üks suur soo ja luha.
Jakutsk on selles mõttes väga tähelepanuväärne linn, et siin valitseb kakskeelsus. Kõik tänavasildid ja asutuse nimed on nii vene kui ka jakuudi keeles. Omavahel räägivad jakuudid kõikja vabalt jakuudi keeles, ei mingit probleemi. Ja lapsed räägivad jakuudi keelt, mitte vene keelt. Kuigi Venemaal on palju rahvusvabariike, siis kakskeelsust tegelikult igal pool ei kohta.
Jakuudid on selles mõttes uhke rahvas, et nad tõesti tahavad näidata, et see on nende vabariik (jakuudi keeles Saha), kuigi Venemaa Föderatsioonis. Kui omal ajal Boriss Jeltsin ütles oma kuulsa lause regioonidele, et võtke endale nii palju vabadust, kui jaksate, siis Jakuutia oli üks nendest, kes võttis endale seda nii palju kui võimalik. Nüüd on seda vabadust muidugi hoolega kärbitud, eelkõige sellega, et Moskva kontrolli alla võeti Jakuutia kõige kallim vara – teemantide kaevandamine.
Jakuutias käimine jääb poolikuks, kui sa proovi stroganiinat. See on toores külmutatud kala või liha. See on midagi haruldast! Eriti kohalikest kaladest tehtud stroganiina. Ma ei kujuta ette, kas seda on võimalik ka Eesti kaladest teha, aga selle valmistamine käib nii, et kõige pealt tuleb talvel kõige külmemal ajal püüda jõest kala. Lasta see elusast peast (nad on ju ikkagi loodusrahvas, sentimentaalsus ei toida ära) ära külmuda jõejääl ning siis panna väga külma kohta hoiule. Ja kui siis sõbrad tulevad külla, võtad kala välja, rapsid sellel külmunud peast soomuse maha ning lõikad väga terava noaga kalast peeneid liistakaid. Sööd kohe niimoodi külmast peast. Kohalik komme näeb ette, et neid toore kala liistakaid maiustatakse külma viina kõrvale. Super!
Iga reisi lõpp on millegipoolest sarnane selle algusele. Vähemalt sellel reisil küll. Sotšis alustades paluti lennukist mitte varastada päästeveste. Jakutski-Moskva lennuki stjuardess palub Domodedovo lennujaamal maandudes: ”Reisijad, lahkudes ärge palun võtke kaasa teile välja jagatud pleede!” Selle teatega sai rännak läbi Venemaa otsa.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Veel veidi jakuutide keelest ja kultuurist. Mulle tundub küll, et jakuudid suhtuvad väga närviliselt sellesse, kui venelased vähegi seal laiutama tahaksid hakata. Selles mõttes, et enamus tähtsamaid positsioone vabariigis on jakuutide käes ning neil on hea omadus, et nad panevad omavahel seljad kokku, kui on vaja rahvuslikku asja kaitsta. Teiseks kaitsevad ja eelistavad nad neid venelasi, kes on Jakuutias sündinud, siit pärit. Neid venelasi eelistatakse Jakuutias silmaga nähtavalt neile, keda on siia kommandeeritud.
Minu teada on jakuudid endiselt nr 1 rahvus Jakuutias, kuigi neid peaks olema alla 50 protsendi. Aga igatahes on neid rohkem kui venelasi.
Jakuutia suurusest. Jakuutia (või Sahha nagu jakuudi keeles kõlab) on Venemaa kõige suurem regioon, mille pindala 3,1 miljonit ruutkilomeetrit ehk viis ja pool Prantsusmaad! Kui Sahha oleks iseseisvev riik, siis oleks tegemist maailmas suuruselt kaheksanda riigiga – veidi väiksem kui India, aga suurem kui Argentiina. Elab aga Jakuutias kõigest 950 000 inimest. Kolme ruutkilomeetri kohta elab seal vaid üks inimene. Jakuutia pealinn Jakutsk on aga samas maailma suurim igikeltsal linn, kus elab 260 000 elanikku. Jakutsk on muide maailma põhjapoolseim linn, kus asub loomaaed ja tsirkus.
Mis veel Jakutskis kaunist on? Sümpaatne on see, et 2000-ndate algul taastati nö vanalinn. Palkmajadest keskus, mis on veidi stiliseeritult taastatud Jakutsk sellisena nagu see oli 18.-19. sajandil. See pole suur, aga näeb vähemalt ilus välja. Nice try igal juhul, sest ausalt öeldes ma sellist asja polegi kusagil eriti näinud Venemaa Põhjas. Seal on restoranid, poed, juveliiriärid jne.
Majade ehitamisest jäi mulle veel meelde selline uskumatu fakt (ma isegi kohe kahtlen selles), et Nõukogude ajal nõuti, et paneelmajade välisseinte paksus oleks siinkandis 120 cm! See on nagu punkriseinad! Praegu muidugi keegi selliselt ei ehita, eks soojustusmaterjalid ole vähe kobedamad kui 30 aastat tagasi.
Päev otsa käisin tuttavatel ajakirjanikel külas. Seal oli igal pool üks ja seesama teema...
Kui kedagi huvitab, siis lennukipilet Jakutskist Moskvasse (7 tundi lennata) maksis 6200 krooni. Venemaa kohta võib öelda, et väga kallis polnud.
Jakutski lennujaam on keeruline ehitis. Selles mõttes, et see on ehitatud ju keset sood, siuliselt soosse. Ja nüüd nuputatakse, et huvitav kaua see veel vastu peab. No kui ei pea, siis 2012. aastal peaks Jakutski külje alla raudtee lõpuks jõudma ja veel mõne aasta pärast lubatakse ka sild valmis saada üle Leena, siis jõuaks raudtee juba täitsa linna välja. Ja elada hakkab jälle lõbusam.

FOTOSID KA PÄEVAST:

Selline näeb see Jakutski ajaloolise keskuse ilme välja.

Veel üks näide ajaloolisest keskusest

Minu arust parim vaadele Jakutskile linna piiravalt tohutult luhalt - paistab nii kirik, ajalooline keskus kui ka moodne arhitektuur.

Kesklinn, inimesed.

Kesklinn, autod, Lenin.

Mälestusmärk Jakutski asutajale 17. sajandil tsaari sotnikule Pjotr Beketovile.

Maailmas ainulaadne igikeltsa uuringute instituut Jakutskis. Kirjutan sellest 21. novembri Päewalehe Laupäeva-lisas.

Kolmapäev, november 18, 2009

10 000 km läbi Venemaa, XIII osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes.

19. oktoober, Nerjungrist Jakutskisse
LEHE LUGU:
Lõuna-Jakuutias asuv Nerjungri on tüüpiline Venemaa monolinn. Nerjungri asutati alles 1970-ndate lõpus, kui seal avati suur kivsöekaevandus, mis töötab tänaseni. Kaevandus kuulub firmale Metšel, kelle käekäigust sõltuvadki siinse linna asukad. Metšel meenub paljudele ehk sellega, et firma juhile ja suuromanikule ähvardas peaminister Putin eelmise aasta suvel doktori kutsuda, pärast mida kukkus firma väärtus börsil peaaegu poole võrra.
Nerjungri on mõnusalt väike (mida ei saa aga öelda Nerjungri rajooni kohta, mille pindala on kaks korda suurem Eestist!), taksosõit maksab igale poole 50 rubla (18 krooni). Meie ekipaaži autojuht Deniss töötas varem taksojuhina. Tal oli juhuseid, kus napsine mees tahtis sõita sõbra juurest koju, kõrval trepikotta või siis taheti taksoga lihtsalt sõita üle tee. Hussaarid sellised!
Kohalik elu tundub päris värvikas. Albina on näiteks ühe linnalähedase suvilakooperatiivi juht ning koju jõudes pidi ta esimese asjana tegelema sellega, et organiseerida suvilateni jooksvate elektriliinide mahakerimist, kuni kevadeni. Muidu varastatakse nagunii ära, seletab ta.
Mulle meeldib üks Albina lugu veel Nõukogude ajast. Tollal oli ajakirjanikele sealkandis range nõue, et sõja- ja tööveteranidest ei tohtinud enne kirjutada, kui kohalikud KGB-mehed olid tema tausta kindlaks teinud. Asi oli selles, et Põhja saabus 1950-60-ndatel palju selliseid mehi, kes olid endale hankinud võltsitud sõjaväetunnistusi selle kohta, et nad on Suure Isamaasõja veteranid, aga tegelikult teenisid sakslaste heaks näiteks kuskil Lääne-Ukrainas vangivalvurina. Siinkandis neid keegi ei tundnud, võimalus et neid ära tuntakse oli väike. Albina sõnul muutusid aga mitmed neist liiga edevaks ja paistsid liiga silma. KGB hakkas veteranide taustasid kontrollima ja üsna palju mehi võeti niimoodi kinni.
Jätan heade reisikaaslastega Denissi ja Albinaga hüvasti ning sõidan edasi Jakuutia pealinna Jakutskisse. Taksoga maksab see 820-kilomeetrine ”ots” 3000 rubla (1050 krooni). Deniss hirmutab, et oma 15 tundi läheb ära. Tee on kehv, ainult paari suurema asula juures on asfalttee. Aga see on praegu suhteliselt ükskõik, sest nagunii on lumi juba maas.
Takso tähendab Hyundai väikebussi, mis võtab peale kaheksa inimest. Kõik taksod väljuvad Nerjungrist Jakutskisse alati õhtul. Takso tuleb mulle järele kell kuus õhtul, aga me tiirutame linnas ja selle ümbruses veel kaks tundi enne, kui kõik reisijad on peale korjatud. Takso pole odav, aga vähemalt on neil teenindus aus – kõikidele sõitjatele tullakse koju järgi (õnnetu on ainult see, kes esimesena peale korjatakse) ning pärast kohale jõudes viiakse kõik täpselt sinna, kuhu reisija soovib.
Kui välja sõidame, on juba 20 kraadi külma. Nagu päike ära kaob, läheb siinkandis paugupealt pakaseks kätte. Aga see on alles talve algus.
15 tundi kitsas väikebussis pole mingi mõnu. Eriti kui juht on ka paras turakas. Hakatuseks hakkab ta bussis sõitnud naistega rõvedat nalja tegema, aga kui need ta peale kurjalt karjatavad, siis paneb kättemaksuks muusika bussis täisvõimsusel röökima ning teatab protestijatele jaheda viisakusega, et mingu maha kui ei meeldi! Keset sopkasid päris hea soovitus. Õnneks väsib tema pea röökivast muusikast sama kiiresti kui meie oma. Ülejäänud reisi käitub ta juba mõistlikult.
Tegelikult on ta lihtsalt väga väsinud ja sellest ka närvid tuksis. Ma istun ees juhi kõrval ja saan temaga natuke jutule. Need juhid siis Põhjas on ikka puhta segased! Ma varem juba kirjutasin, kuidas Deniss bussiroolis üle 15-tunniseid tööpäevi järjest tegi. See bussijuht on teinud juba nädala aega jutti otsasid Nerjungri ja Jakutski vahel. See tähendab, et 15-16 tundi roolis, siis pead veel omi asju ajama ning magamiseks jääbki ainult kolm-neli tundi, nagu ta väidab. Kas silmad ei väsi ära, eriti kui sõit käib põhiliselt pimedas, küsin. ”Tilgutad Visine´i silma ja sõidad edasi,” vastab ta. ”Bussiraha tuleb ruttu tagasi teenida.” Njaa...
Enne Jakutskit ületame väikse praamiga veel Leena, Venemaa pikima jõe. Üle Leena pole endiselt ehitatud veel ühtegi silda. Jakutskisse jõuame järgmise päeva keskpäevaks.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Taustaks selle kohta, et Nerjungri on monolinn. Venemaal on üle 400 monolinna, mis sõltuvad ühest ettevõttest. Iga kolmas linn on Venemaal monolinn, sest ametlike andmete järgi on Venemaal 1099 linna. Monolinnades elab 24 protsenti Venemaa elanikest. Suurim monolinn on Togliatti, kus asub AvtoVAZ. Kõige rohkem monolinnu on Venemaal Hantõ-Mansi autonoomses ringkonnas ning Sverdlovski ja Irkutski oblastites.
Vene regionaaministeeriumi hiljutise teate järgi asuvad 17 monolinna otseselt kriisiolukorras, kust oleks mõistlik elanikud mujale asustada. 60 monolinnas võib tekkida kriisiolukord lähiaastatel. Nerjungri on õnneks suht normaalses olukorras praegu.
Nerjungris on omapärane Lenin. Klassikaline Lenini kuju on ju selline, et ta seisab palja peaga ning soni on rusikas käes. Nerjungris seisab aga Lenin soni peas! Ilmselt on see sellest, et väga kohatu oleks Jakuutia külmas seista palja peaga. Skulptor arvestas kohalikku omapära.
Seda ma ei hakka kirjeldama, milline linn välja näeb, seda näeb allolevate fotode pealt. Üldiselt jätab linn mulle positiivse mulje. Kuna suht noor linn, siis enam-vähem rõõmus näeb välja, palju ruumi ja palju rohelust tundub olevat, kuigi on juba talv.
Taksosõidust Jakutskisse. Kohalikud on ikka väga osavad. Taksos oli pime ning auto hüppas nagu kitsas kehval teel, aga üks reisijatest suutis isegi nendes tingimustes põlvede pealt karbist süüa kaasa võetud salatit! Teeäärsetes söögimajades märkan veel ühte teenust, mida mujal ei täheldanud. Nimelt on mobiiltelefonide laadimine tasuline – 10 minutit ja 20 rubla (7 krooni).
Võib muidugi vaielda selle üle, kas Leena on Venemaa suurim jõgi, aga raudselt on ta pikim. Venemaa viimase statistika aastaraamatu järgi on Leena pikkus 4400 km, Irtõšil 4248 km, Obil 3650 km, Volgal 3531 km, Jenisseil 3487 km. Ob, Volga ja Jenissei on võib olla veemahult suuremad, aga see on ka puhtalt tingitud sellest, et nad on nii üles paisutatud, eriti muidugi Volga, mis ongi üks suur veehoidla.

FOTOSID KA PÄEVAST:
Selline näeb siis välja Nerjungri.

Nagu näha, siis lumi maas. Valdavalt on linnas sellised kortermajad.

Veidi üldisem vaade linnale.

Keskmine liinibuss linnas.

Midagi väga omast Venemaale - jõua õues õlut, kuigi külma üle miinus kümne.

Lõbus telefoniautomaat.

Linna parimate töötajate autahvel. Autahvlid on Venemaa provintsilinnades endiselt au sees. Väga hea, et inimesi kiidetakse!

Nerjungri keskväljak, kus seisabki Lenin, soni peas. Tema taga linna- ja rajoonivalitsus.

Väike pildike tänavalt.

See foto on juba järgmisest hommikust, kui me sõidame taksoga praamilt maha Leena vasakule kaldale.

Esmaspäev, november 16, 2009

10 000 km läbi Venemaa, XII osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes.

18. oktoober, Tõndast Nerjungrisse
LEHE LUGU:
Nerjungrini on ainult 200 kilomeetrit, aga esialgu ei pääse me kuhugi. Enne tuleb lahendada kaks probleemi: a) leida pühapäeva hommikul Tõndas meie Petrovitšile uus lehtvedru ja b) leida töökoda, kus vedru alla pandaks.
Esimese probleemi lahendame lihtsalt, pühapäeviti on Tõndas kõik poed avatud. Uue lehtvedru saame UAZikule 3500 rubla (1225 krooni) eest. Aga vot töökojaga tekib probleem. Rahvas juba nagu Läänes, ei viitsi pühapäeval tööd teha. Kõik on kinni.
Autojuht Deniss on kuri: ”Kurat ja siis virisevad, et tööd ei ole. Kui on raske aeg, siis võtku igast võimalusest kinni, aga ei!” Lõpuks siiski leiame töömehe, kes oma garaažis 800 rubla (280 krooni) eest vedru kahe tunniga ära vahetab.
Tõndat teavad Eestis ilmselt palju, õigemini on kuulnud. Amuuri oblasti ja Jakuutia piiril asuvat Tõndat peetakse legendaarse raudtee BAMi mitteametlikuks pealinnaks. BAMi eesmärk oli ühendada Kaug-Ida Siberiga ülevaltpoolt Baikali järve. 50 aastat tagasi ühendas Kaug-Ida ülejäänud Venemaaga vaid Transsiberi raudtee. Transsiberile oli vaja igaks juhuks alternatiivi, sest see jooksis liiga Hiina piiri lähedalt. Nii ehitatigi Irkutski oblastist Taišetist Vaikse ookeani rannikuni Sovetski Gavani sadamani 4287 kilomeetrine raudtee kui Nõukogude Liidu võimsuse näide.
Tõnda on noor linn. 1975. aastal jõudis siia BAMi ehitus ja värske jaam valiti nö BAMi peastaabiks. Selgelt on näha, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist pole linnas praktiliselt midagi juurde ehitatud, peale ehk mõne poe. Mingeid viiteid BAMile pole linnas eriti näha peale tohutu raudteejaama. 35 000 elanikuga linnakese raudteejaam on raudselt suurem kui Tallinn Balti jaam. On veel BAMi muuseum, aga see on pühapäeval kahjuks suletud. Linnast väljasõidul seisab suur BAMi märk. Ja ongi nagu kõik.
Ega tõndalased kunagisest hiilgusest eriti ise ka rääkida ei taha. Nüüd nad tahaksid siit minema. “Aga kes neid kuskil ootab?” ütleb meie võõrustaja, kes ise osaleb naftatoru ehitamises Ida-Siberi leiukohtadest Hiinasse.
Kõik müüvad Tõndas midagi, tänavapostid ja bussipeatused on üle kleebitud müügikuulutustega. Varem oli tõndalastel kui lööktöö kangelastel erivarustamine, aga nüüd pole enam midagi. Ainult sõbralikkus on jäänud. Ja ilus loodus ümberringi. Sellest aga söönuks ei saa, nagu kohalikud märgivad.
Tee Tõndast Nerjungrisse kulgeb mööda sopkasid üles-alla. Eelmine päev sadas lund, palju lund. Õnneks on hanged teelt lükatud, aga rekkajuhtide probleeme see eriti ei vähenda. Tõusud ei ole siin järsemad kui Lõuna-Eestis, lihtsalt need on väga pikad ja libedad. Rekkad ei vea ennast üles, isegi kui on ketid rataste ümber pandud. Liivatamismasinat pole siinkandis isegi karud kunagi näinud. Kohalesaamine on rekkameeste endi asi.
Ühel tõusul käib tõeline lööktöö. Kümmekond rekkat seisavad tõusu alguses rivis nagu pardipojad ning kõik juhid kühveldavad hoolega tee äärest kruusa lumele, et mingitki pidamist ratastele leida. Imestan väga. Pärast näeme sellist pilti peaaegu igal tõusul.
Ühes teejoomiskohas räägib rekkajuht Šamil (juhtide seas on palju kaukaaslasi), et kui sajab palju lund ning teid ei jõuta korralikult puhastada, siis võib teekond Tõndast Jakutskisse üle sopkade aega võtta kuni nädala. Aga vahemaa on ju napilt üle tuhande kilomeetri! Vot sulle tänapäeva Jack Londoni kangelasi – Jakuutia rekkajuhid.
Sõidame läbi Iengra, mis on ainus evenkide suurem asula Jakuutias. Lisaks neile elab Iengras ka üks prantslanna. Kahjuks pole Alexandrat kodus, aga reisikaaslane Albina jutustab tema loo. See on tegelikult üsna tavaline lugu.
Alexandra oli noor Pariisi entograaf, kes 2000-ndate algul tuli Jakuutiasse korjama evenkidest jutustava doktoritöö jaoks materjali. Materjali kogumise käigus kohtus ta evenk Koljaga. Armastus, abiellumine, lapsed. Alexandra jäi mehe juurde elama, osa aastast pidid nad elama täitsa taigas. Aeg-ajalt käib Alexandra siiski ka Prantsusmaal.
Lõpuks jõuame Nerjungrisse, selja taga on 9215 kilomeetrit. Lõpetame meie ühise reisi sümboolselt - sõidame linna sisse mööda Rahvaste Sõpruse prospekti. Siit edasi Jakutskisse sõidan ma juba üksi.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Õppisin ära veel ühe jakuutiakeelse väljendi: ”utui bardaa” (umbes nii see kõlas) – aeg on magama minna. Aga nagu ma aru saan, siis nad kasutavad seda väljendit ka kontekstis, kui on aeg mingi tegevus ära lõpetada ning minema minna.
Tõndast mul polegi eriti rohkem mälestusi. See jäi veel meelde, et majade vahel (aga majad peaaegu eranditult siin paneelikad) pingikeste ümbruses vedeles jube palju tühje alkopudeleid. Vaevalt et see miski üllatus muidugi kellelegi on. Seda võiks küll veelkord üle korrata, et inimesed olid jube sõbralikud küll.
Nerjungri poole sõites läksid teeolud lume tõttu päris jamaks umbes 40 km pärast. Deniss pidi lausa esisilla ka sisse lülitama, mida seni läks vaja ainult kuulsal Kanski-Tuluni lõigul enne Baikalit.
Ja need rekkamehed on ikka hullud küll, et sellistel teedel sõidavad. Üks asi on see, et nad ei saa mäest üles, aga mäest alla sõites viskab ka neil alatihti rekka põiki teepeale (allpool on üks väheõnnestunud foto ka sellest) ette. See juba vastutulijale omakorda ohtlik.
Võimsa mulje jättis muidugi raudtee Tõndast Nerjungrisse, mis läks üle sopkade ja sopkade alt. Seal ehitatakse praegu nn väikest-BAMi, mis näeb ette raudtee ehitamist kuni Jakutskini välja. Sinna ta peaks jõudma 2012. See on paras keemia, sest raudtee rajatakse ju igikeltsale. Praeguseks on raudtee juba Aldanist edasi Tommoti-nimelise asula juurde jõudnud. Jakutskisse jääb sealt jämedalt võttes veel 500 km
Venemaal on üldse maailma pikim üldkasutatav raudteevõrk – kokku 86 000 kilomeetrit. Võrreldes Nõukogude ajaga on 18 aastaga raudteede kogupikkus vähenenud 2000 kilomeetri võrra. Ilmselt see 2000 km relsse kuskil metalliostus oma saatuse leidsid.

FOTOSID KA PÄEVAST:
Kõigepealt mõned vaated Tõnda linnale. Õnneks paistis päike ning ei olnud nii morn see värk.







Müüb autot. Hea lihtne kuulutus.

Sellelt kuulutuselt vaadake, kuidas peab Toyota kirjutama vene-päraselt.

Nii nüüd hakkame siis üle sopkade Jakuutiasse sõitma.

Algul, Tõndast väljasõites on tee veel täitsa nitšekas.

Talv on käes, järelikult on aeg alustada sillaremonte.

Mäest alla sõites põiki teele libisenud rekka.

Rekkajuhid kannavad kruusa tõusule.

Samad rekkajuhid, aga veidi lähemalt.

Üks ilus vaade Jakuutia sopkadele.

Need ei ole mingid vanad külaaiad, vaid lumetõkked, et tuisk tee lund täis ei kannaks.

Jõudsime Nerjungrisse ja teeme pilti Albina maja ees.

10 000 km läbi Venemaa, XI osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes.

17. oktoober, Tšitaa lähedalt Tõndasse
LEHE LUGU:
Peale Tšitaad algab föderaalne trass ”Amuur”. Arvestan, et siin ootavad meid ees reisi kõige kehvemad teed, aga ei midagi sellist! Vene ajakirjandusest reportaaže lugedes olen alati ahhetanud, millistes tingimustes autojuhid Amuuri-trassil sõitma peavad. Ilmselt on viimase aastaga kõvasti teid parendatud, sest vaatamata isegi pidevatele vihmadele on teed kenasti läbitavad. Seal kus pole asfalti, on enam-vähem kruusatee, kuigi tihti väga treppis nii, et üle 50 kilomeetrit tunnis väga sõita ei saa. Asfalt lõppeb 700 kilomeetrit peale Tšitaad. Krasnojarski-Irkutski tee on siinsega võrreldes siiski põrgutee.
Ametlikult ammu avatud trassi (2005. aastal avas selle Putin, olles veel president) on alles tänavu hakatud aktiivsemalt ehitama. Ehitavad kusjuures peamiselt hiinlased ja Hiina tehnikaga. Ehitavad isegi öösiti. Karm talv tuleb ju peagi peale. Vene bürokraatias kestavad enampakkumised kaua ning tee-ehitus konkursite võitjad ei jõua seetõttu lihtsalt suvel alustada.
Siin-seal on näha teetammist alla sõitnud või kukkunud tee-ehitajate tehnikat. Kummaline, et neid kraanasid ja veokeid keegi välja ei tiri. Ehk pole lihtsalt võimalik neid üles tõmmata, sest kohati on teetamm neli-viis meetrit kõrge. Sealt, kust hiinlased on üle läinud, on asfalt täitsa talutav.
Loodus muutub järsult. Kui enne Tšitaad olid üüratud lagendikud, siis mida rohkem Habarovski pole, seda rohkem on kõrgeid sopkasid ja silmapiirini ulatuvat metsa.
Panen tähele huvitavat muutust. Peale Baikalit antakse poodides, söögikohtades, kõikjal kümnerublalisi tagasi müntides, mitte paberrublades. Venemaa Euroopa-osas näeb tšervoonetsi-münte väga harva.
Venemaa keskpank kavatsebki paber-kümnekad käibelt ära korjata. Hoolimata hoiatavates ajaoolistest paralleelidest. Nimelt käis 1917. aastal Tsaari-Venemaa impeeriumi ja 1991. aastal Nõukogude impeeriumiga kaasas mitte ainult alkoholivastane võitlus, vaid ka paberist kümnerublaliste kaotamine. Ning alati andsid uued võimud, vastavalt siis kommunistid ja Jeltsin, kõige pealt rahvale tagasi vaba voli viina juua ning peagi ka paberist kümnekad.
Ja pange nüüd tähele! Suvel kuulutas president Medvedev Venemaal välja järjekordselt alkoholivastase kampaania ning sügisel otsustati käibelt korjata paberist kümnekad. Kas ajalugu kordub? Selles mõttes, et paberist kümnekad tulevad varsti tagasi?
Teeääresed söögimajad muutuvad peale Tšitaat päris kehvakesteks. Inimesed näevad seal tüdinenud nägudega välja. Kõik siinsed söögimajad, ja ka autoparandused, elasid eranditult autoajajate arvelt, kes viisid Vladivostokist autosid lääne poole, teistesse Siberi linnadesse. See äri oli väga vilgas. Kuni tänavu jaanuarini, kui Putin käskis oluliselt tõsta tollimaksusid välismaistele autodele, et anda eeliseid Žigulite müüjatele. Vladivostokile, mille elanikest hinnanguliselt 100 000 inimest olid seotud Jaapanist toodud autode äriga, tähendaks see muidugi tohutut lööki, sest äri sisuliselt lõppes peaaegu hetkega. Samuti kõigile nende inimestele, kes elavad piki ”Amuuri” trassi.
Veidi Kaug-Ida elanikud muidugi üritasid mässata, aga jõuga tehti neile kiiresti selgeks, et – kui kasutada Putini üht lemmikväljendit - ”paati neil kõigutada ei lasta”. Aga nagu inimeste jutust võib aru saada, siis vimm selle otsuse vastu on inimestes endiselt sügavalt sees ega ole üle läinud. Mõningaid autoajajaid ikka näeme, aga kõik nad ütlevad, et praegune äri on hall vari olnuga.
Ööseks jõuame BAMi pealinna Tõndasse, kust jääb mu kaaslaste kodulinnani vaid 200 kilomeetrit, kuigi väga kehva teed. Lund hakkab ka sadama, aga autojuht Deniss pakub ikkagi, et katsume ikka Nerjungrini üle sopkade läbi murda.
Kellelgi on meiega siiski teised plaanid, sest nagu oleme Tõndast välja sõitnud, kostub imelik kolks ja auto hakkab kummaliselt käituma. Deniss uurib pimedas taskulambiga ja selgub, et tagumine vasakpoolne lehtvedru, mis hoiab autokeret üleval, on lihtsalt pooleks läinud. Metallist vedru ei pidanud Siberi teid vastu. Meil veab, sest kui see oleks juhtunud poolel teel Nerjungrisse, siis oleks pidanud ilmselt jälle autos magama kuskil sopkade vahel. Albinal on Tõndas aga tuttav, saame tema juurde.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Esimene päev, kus on juba tuntav miinus väljas. Hommikul, teekonda alustades oli väljas miinu viis kraadi. Tšitaa ümbrus on lisaks veel väga lage ka, läbilõikav tuul.
Hommik algab juba toredalt, kui keset suurt tühjust seisab maantee ääres korraga suur neljakordne paneelelamu. Aknad muidugi tühjad, paistab et seal pole üldse kunagi elatud. Ühtki teed ka maja juurde ei vii, ümberringi ei ühtegi teist maja. Saa nüüd siis aru...
Tahame ümber Tšitaa sõita, et mitte linnas jälle ekselda, aga ristmikel pole jälle teeviitasid. Näiteks jõuame ringile, sealt sõidavad välja neli teed eri suundadesse, aga ei ühtegi silti! Õige ka, sest nii kaob ju reisimise põnevus ära. Tuleb ise otsida! Teeviitade järgi oskab iga loll kohale sõita. Venelased aga pole lollid. Autojuht Deniss ikkagi ohkab ja ütleb: ”Kakaja strana, takie i dorogi.” (Milline riik, sellised on ka teed)
Pärast Tšitaad on juba igal pool lumi maas, kusjuures väga äkki tekkis lumi. Bensiinijaamas kütust tankides igal juhul Deniss enam autot välja ei lülita. Siinkandis, karmide talvedega piirkonnas on selline komme väga levinud. Külmaga jäetakse automootorid tööle isegi kui sööma minnakse. Vahest võib mõne söögikoha ees kümmekond rekkat tossata nii, et raske on hingata, kuigi oled värske õhu käes.
8000 km saab meil täis kuskil sadakond kilomeetrit peale Tšitaad. (NB! Neile, kes on soovitanud mul üles panna ka oma teekonna kaart – teen seda pärast viimase osa lõppu!) Seal, kus ma ülevalpool kirjutan, et 700 km peale Tšitaad lõppesid asfaldilõigud, seal põhimõtteliselt lõppeb ka tsivilisatsioon. Täitsa inimtühjad alad, mõned üksikud väiksed külad. Peab ikka eelmises elus jumala väga välja olema vihastanud, et siin sündida. Peale Tšernõševskit (seal asus muide ööbimiskoht) sõidame 40 km ja mitte üht autot ei tule vastu.
Ühe kohviku juures on ka väike kummitöökoda, mis nägi rohkem sara moodi välja. Meil on vaja taas rehvi parandada. Uks on kinni, aga kohvikumutt soovitab, et mingu kopsigu me – näe, tolle maja ukse taga! Leiame mehed. Töökoda on nagu ta on, aga kaks nässi on vähemalt osavad. Veel osavamatena näitavad ennast siis, kui saavad meilt töö eest 200 rutsi (70 krooni). Kõik käib välkkiirelt. Me ei jõua isegi autosse istuda, kui neil on kõik riistad oma sarasse visatud, sara uks käis kinni nagu kuul, sara taga seisnud autol läks mootor ilmselt käima käskluse peale nagu hobusel ja juba mehed kihutasid meist kuhugi mööda. Kuhu, seda saime paari minuti pärast teada, kui olime edasi sõitnud. Paar kilti edasi asus nimelt pood...
Ümberringi lumi peaaegu igal pool maas, aga põllud puha ära koristmata. Vaevalt, et kõiki põlde jõutaksegi. Mis nad siis üldse külvasid, sest vaevalt et nad ei teadnud, et korjajaid pole.
Ühe metsapeatuse ajal juhtub nii, et Deniss läheb auto taha häda tegema ja ei märka, et mina hüppan ka välja hädale. Deniss istub autosse ja kaabib minema. Ma mõtlen, et ta teeb nalja, lasen rahulikult edasi. Aga Deniss ei kavatsegi peatuda ja muudkui kaugeneb! Õnneks Albina siiski märkab minu puudumist ja nad pidurdavad. Hetk enne seda kui jõuan ahastama hakata inimtühjas kohas.
Enne Sbegat on üksik bensiinijaam. Jaa, hinnd on siin juba teisest puust. Meie Petrovitš joob A92. Sotšis maksis see bensiin 22-22,5 rubla (7,5-7,8 krooni) liiter, siin aga kauguse tõttu juba 28 rubla (ligi 10 krooni). Meie oma joob korralikult, 15 liitrit saja peale. Õnneks on tal kaks paaki.
Mis puutub veel neid tee-ehitajaid, siis no ei saa aru, kuidas nad siin teid panevaid. Sest mõnes kohas oli täitsa tutikas asfalttee nii laineline nagu oleks merel sõitnud. Teises kohas jälle puuriti ja võeti üles suuri lõike alles pandud asfalti. Unustasid sinna alla midagi või... Muide, kohati töötasid teed ehitanud hiinlased ja neile ilmselt alltööd teinud kohalikud isegi öösel.
Venemaa Kaug-Ida ülejäänud riigiga ühendavat Tšitaa-Habarovski maanteed (2167 km) hakati ehitama juba 1978. aastal. Esimese 17 aastaga suudeti ehitada vaid 605 km kruusateed. 2001. aastaks oli valmis 994 km. Praegu on nii, et kogu trass on valmis vähemalt kruusateena, asfalt on veel panemata 600 km.
Enne pöörangukohta Tõnda poole on ägeda nimega koht - Jerofei Palõtš. Ka mu kaaslased ei teadnud, millest selline nimi. Vanasti oli just Jerofei Palõtš see koht, kust enam teed edasi ei läinud Tšitaa poole. Seal laaditi autod rongivagunitele ja läks pikemaks sõiduks. Nii et eluke areneb sealkandis, kuigi tasapisi.

FOTOSID KA PÄEVAST:

Müstiline neljakorruseline tühi maja trassi ääres.

Haruldasi vaateid ilusale loodusele ja ilusale asfaldile.

Veel tõestust kohati peaaegu ideaalsele asfaldile Amuuri trassil. Puuritakse auke teebarjääride jaoks.

Hiinlased Hiina tehnikaga asfalti panemas.

Siin lõppeb asfalt Tšitaa oblastis. Ja ühtlasi ka asustatud piirkond, peaaegu.

Edaspidi olid teed juba sellised.

Stiilinäide tee-äärsest "Cafe"-st

Selline näeb sama Cafe seest välja. Pole vigagi ju!

Otsitakse taga sõjaväest põgenenud noorukit. Ega tal sealt lihtne põgeneda pole. Inimesi vähe, märgatakse tõenäoliselt peagi.

Rehvitöökoda, mille vahvatest asukatest on mul täna juttu.

Siin fotol käib juba hoolas töö.

Sama koht eemalt. Parempoolne maja on einelaud.

Lõbus - "long venicle" :) Pikk väänik?

Ärge varastage kahvleid! Endal raha küll, häbi peaks olema selliste pisiasjade pätsamise pärast!