Laupäev, jaanuar 31, 2009

Pildikesi Peterburist - moesalong "Surm meestele", puusuusad, Astok Press ja arhitektuur

Kui Venemaal keegi küsib sult, et „kak dela?“ (kuidas asjad edenevad ehk siis et kuidas käsi käib), siis tuleb vastata, et „dela u prokurora“ - selline venelaste eneseirooniline huumor. Päevakohane alati ja ükskõik millise võimu ajal.
Aga nüüd veidi Peterburist, nagu ma lubasin. Ma pikalt ei kirjuta, panen parem fotosid.

Kõige naljahimulisemad on Peterburis naistepoodide omanikud. Nägin mitut naljakat poe nime nagu näiteks see moesalong – „Surm meestele“ (täpsem tõlge oleks tegelikult surm abikaasadel, aga surm just meesabikaasadele)! Siis mäletan veel sellist poe nime – „Vabade naiste pood“ ja veel „Koduriiete pood“. Tallinnas ei ole pooltki nii lõbus.

Erinevalt Moskvast on Peterburis endiselt veel vägagi aus vabaõhuajalehed. Metroo või trammipeatuste lähedal on neid palju. Nagu fotolt näha, siis on tarvitajaid küll. Küllap on miski väga tähtis tekst.

Olin just siis Peterburis, kui tähistati käraga Leningradi blokaadi lõpetamise 65. aastat. Linn oli seks puhuks kõik kohad vastavalt ära dekoreerinud. Justkui irooniana käis samal ajal vaidlus selle üle, et peaks ära keelama linna uue prügimäe rajamise kohta, kus blokaadi ajal olla hukkunud tuhandeid Punaarmee sõdureid. Kirge oli palju ning süüdistusi, et vaat mis kisa te kõik tegite Pronkssõduri ajal eestlaste suunas, aga nüüd tahate ise samamoodi teha. Lõpuks peatati prügimäe rajamine. Huvitav on aga see, et nagu selgus, siis on ümber Peterburi igal pool sõja ajast hukkunute säilmeid veel, mis tähendab et polegi kohta kuhu prügimäge rajada... Ühesõnaga, nad on Venemaal nüüd ise selle Pronkssõduri-teema pantvangid.

Nädal tagasi andsin paar soovitust, kuhu sööma minna. Võin anda ka paar soovitust kuhu niisama õlut jooma minna. Nt kohe kesklinna lähedal Vostanija ulitsa 39 asub väike ja armas iiri pubi Foggy Dew. Seal saab nt Guinessi normaalse hinnaga Venemaa kohta – 220 rubla ehk siis 70 krooni. Siis on veel mõistlik koht kohe seal lähedal (Rõljeva 6) inglise pubi nimega Pickwick. Lahked ettekandjad :)see kutt keskel on hüüdnimega Peterson, kuigi on pärit Siberist. Plikade nimesid enam ei mäleta.

Venelane on nutikas. Meie mõistest kohaliku ARKi ukse ees pakutakse kohe väikebussis autokindlustust, bussis on isegi lauad ja muu vajalik – liikuv kontor.

Kõik teavad automarki Škoda Octavia, hea auto. A tuleb välja, et mõnel mehel on päris rariteetne mudel – Škoda Actovia. Huvitav, kas ta ise vahetas lihtsalt tähed ära või on kellelgi parem seletus?



Tõelist nostalgiat sain tunda, kui seda toredat vanahärrat kohtasin! Vaadake tema suuski ja suusasidemeid! Viimase peal klassika 1960-1970-ndatest. Ajasin taga juttu veidi, vana ütles, et käib talvel ikka iga nädal korra tunnikese suusatamas. Kui lund on. Need suusad vajavad raudselt lund.

Peterburi on igasuguseid sõjaväestaape täis pikitud. Sestap näeb linnas palju sõjaväepatrulle. Kujutan ette, et kuttidele on see karauulis linna peal patseerimine hea vaheldus sõjaväe osas istumisele kuskil Leningradi oblasti metsas.


Hannes Astok on Peterburis oma meediaimpeeriumi avanud. Müts maha, täiesti salaja on hea Hannes suutnud selle püsti panna, Eestis keegi ei teadnudki. Eks tal muidugi kogemust on...

Peterburi on kuulus oma hoovide poolest. Need on siin kesklinnas tõelised laburündid. Selle foto tegin ühel hommikul hotelli aknast, kus avanes üsna miljööväärtuslik vaade, nagu tänapäeval öeldakse. Peterburi väikehotellid ei võta õnneks selle eest veel lisaraha. Moskvalased raudselt võtaksid.

Avastasin, et olen juhuslikult pildistanud ka FSB peakorterit Peterburis. See vasakpoolne koloss ongi – Liteinõi 4. Peterburis sama legendaarne aadress nagu Moskvas Lubjanka 1. FSB hoone juurest ongi hea edasi minna suurepäraste näidetega Peterburi uuemast arhitektuurist. Nagu me teame, siis fantaasial ei ole piire. Ja sellele tõestuse leidmiseks ei pea tingimata Eestisse sõitma.









Miitingute päev Moskvas


Täna oli Moskvas jälle miitingute päev. Ma käisin kodu lähedal Majakovski kuju juures vaatamas Zjuganovi kommunistide üritust. Ainult umbes tuhatkond inimest oli. Arvestades kriisi, oleks arvanud, et nad suudavad rohkem inimesi koguda. Või oli kehvalt orgunnitud. Või ei viitsi inimesed protestida, kuna sellest ei sõltu nagunii midagi.
Veidi sai seal madinat ka. Need lõigud on tehtud siis kui miiting juba ametlikult läbi oli. Sinna ilmusid natsbollid, kes nagu alati provotseerisid miilitsat ja OMONi ja nagu alati väänas OMON neil selle peale naksti käed kukla taha ja viis minema. Tavaline asi miitingutel.


meeting in Moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


meeting in Moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Kõige suurema miitingu korraldas Jedinaja Rossija – see oli ametlikult Medvedevi ja Putini toetuseks, selle toetuseks, kuidas nad võitlevad majanduskriisiga Venemaal. Ametlikel andmetel oli seal inimesi umbes viis tuhat. Aga nende üritus oli ka parimas kohas kesklinnas – kohe enne Punast väljakut Maneeži väljakul. Teleuudiste järgi oli hästi korraldatud – mängiti pilli ja tehti tantsu. Ehk siis rahvapeo stiilis, muidugi jäid inimesed tasuta show´d vahtima.

Neljapäev, jaanuar 29, 2009

Särtsakad Eesti daamid Peterburist, väliseestlaste kodukast ning ideid Eesti-Vene turismi teemal

Olen ilusti tagasi Peterburist Moskvas. Praegu pole aega pikemalt kirjutada, mis veel huvitavat nägin ja kus käisin, ilmselt nädalavahetusel kirjutan siis. Aga ma panen siia veidi videoklippe kohalikest vahvatest eestlastest.
Pühapäeval veetsin pool päeva koos Eesti seltsi särtsakate daamidega. Käisin nende rahvatantsurühma Neevo (see pidavat olema Laadoga järve iidne nimi) proovis ja pärast pastor Enn Salveste jumalateenistusel.
Rahvatantsu trennis pidi käima umbes paarkümmend inimest, kuidas kunagi. aga ma ei hakka praegu pikemalt seletama, sest ma millalgi kirjutan neist yhe jutukeses Päewalehte.
Siin on paar stiilinäidet lõbusatest eesti rahvatantsudest. Esimesel videol kohe üsna alguses, kus kaks vanemat daami mööda tantsivad (nad veel hüüavad midagi eesti keeles), siis neist parempoolne on kohaliku Eesti seltsi juht Viiu (seltsis on suurusjärgus 500 eestlast). Taga paistab rahvatantsijate juht Leonida. Mõlemad on väga vahvad vanadaamid, tõelised lemmikud + muidugi Elviira veel.


peterburg2 from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


estonians in peterburg3 from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Aga enne veel kui tantsuks läks, siis lauldi Kirillile sünnipäevalaulu. Kirill on tegelikult ingerlane, aga tantsib eesti tantse heameelega, nagu oli näha. Väga sümpaatne asi, see eestlaste tantsuring Piiteris.



Ja siin on siis lõiguke eesti koguduse jumalateenistuselt Peterburis. No saab aru küll, et eesti keeles lauldakse. Kuna Eesti koguduse oma kirikut hakatakse Peterburis alles restaureerima see kevade, siis käivad nad koos Ingeri kiriku ruumides.


Peterburg from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Muide, avastasin, et rahvastikuministribüroo on avanud koduka eestlastest välismaal. Väga kiiduväärt. Millalgi nad võiksid paluda tagasisidet kohalikelt kogukondadelt, sest mõned andmed ja arvud on seal üsna vananenud. Nt ma ei usu küll, et Kasahsatnis ennast tervelt 3000 inimest eestlasteks peavad või et Gruusias (siin on ta koos Abhaasiaga) 2000 inimest. Eelmisel aastal arvutasime veel Abhaasias elavate eestlastega, et maksimum 500-700 eestlast tuleb veel seal kokku. Raske uskuda, et mujal Gruusias veel 1500 eestlast elab...
Ja veel Vene turistide teemal. Üks hea tuttav Piiterist saatis Skype teel sellise mõtiskluse:
"Siin on üks nüanss - Eestis on nende vastuvõtuks valmis vaid Tallinn. Piirijärjekorras Soomes Venemaale ja tagasi on reedeti ja pühapäeviti sama hullud, kui Eestis. Ma ole seisnud Soome Vene piiril ka kolm tundi. seega probleem pole mitte piirides ja nende ületamistes. probleem on selles et peale Tallinna pole meil midagi atraktiivset. Sommidel on aga üle Soome - need pisikesed hotellid veekekskused ja suvilad mida saab üüride kenades looduslikes kohtades - vat see on meil puudu. Asi paraneb, siis kui tekib muud atraktiivset, Näiteks nagu Rakvere SPA keskus. Olen viimasel aastal mitmeid enne vaid Soomes käinud venelasi toonud Eestisse, enam nad Soomes ei käi. ja teine probleem, meil on liiga vähe TAX FREE poode. narvas pole ühtegi . Kui meil oleks koraliks Tax free võrk, elavdaks see meeletule meie majandust. vaatan piiril, kuidas Venelaste autod on pungil Soomest toodud kaupa - majapidamistarbeid jne. Narva piiril on Eesti poole probleem tax-free putka leidmisega - Somme pool on selle asja lahendanud paremini. Näiteks, mu äripartner, kes elab Kingisepas - käib juba ammu poes vaid Narvas korra nädalas. See oleks tase, kui oleks Narvas Tax free süsteem, siis vähegi jõukamad Kingisepa ja Ivangorodi elanikud oleks meie riigi poodides, sest Vene hinnad tõusevad nii lakke juba."

Pühapäev, jaanuar 25, 2009

Peterburis - rongipiletite ja hotellide hindadest, Vene turistidest

Olen praegu Peterburis moned paevad. Kirjutan veidi hindadest – hotellides ja rongides. Koige pealt hotellidest.
Vorreldes Moskvaga on Peterburis hotellidega lood ikka vaga head. Neid on suhteliselt lihtne leida ning on ka odavaid korralike kohti. Just see nadal lugesin Kommersandis, et Moskvas on vaatamata kriisile endiselt maailma korgeim keskmine hotellioo hind – 314 dollarit! Peterburi on palju sobralikum.
Naiteks Peterburi peatanava Nevski prospekti aares ja selle ymbruses on palju vaikseid hotelle, mis asuvad naiteks mones kunagises suures korteris voi votavad enda alla mone maja yhe korruse. Sellised 5-8 toaga minihotellid. Yhe inimese standard-tuba koos dushi ja hommikusoogiga maksab neis 2000-3000 rutsi (750-1100 krooni), kus juures saab tingida. Naiteks saab votta toa ainult pooleks paevaks poole hinna eest – kas kella 12 paeval kuni 12 oosel (magada enne oist rongi) voi siis kella 12 oosel kuni 12 hommikuni (tuled pidutsemast, magad valja ja lahed rongi peale voi siis asju ajama, jargmine paev votad jalle oosel hotelli – saab paris odavalt nii, 1500 rutsi ehk 550 krooniga).
Paar konkrteetset soovitust ka. Ma ise elan Fontanka aares (nevskilt Sennaja suunas, otse suure draamateatri vastas yle joe), koha nimi on Moi Dom. Kuna olen siin 3 ood, siis kauplesin toa hinna 2000 rutsi peale 1 oo eest. Taitsa OK koht, suur voodi, puhas, korralik vannituba, teenindus normaalne. Paar miinust – 1) koridoris toimuv tegevus kostab liiga hasti tubadesse ning eriti segab see hommikul 2) wifi on siin kyll olemas, aga selle kasutamie eest tuleb igakord maksta 200 rutsi (75 krooni) ja seejuures kommenteeris adminn, et ega te ei kavatse ju terve oo wifis istuda.... Moi Domi kontakt on +7812 315 8027.
Siis veel on kohe Moskva vaksali aares hotellike nimega Staronevski, seal maksid toad 2500 rutsi, aga saab kaubelda. Nende kontaktid on kodukal http://www.staronevsky.ru/rooms.htm. Kusjuures seal majas on teistel korrustel veel sarnaseid minihotelle, hinnad samad.
Kohe Nevski peal on hotellike Nevski 98 (aadressi jargi). Seal pakutigi mulle tuba pooleks paevaks. Nende konetraadinummor on +7812 273 98 69 ja koduka aadress www.nevskiy98.spb.ru
Kes tahab Piiteris leida paris odavat hotelli ja on igasuguste tingimustega nous, siis nagin reklaami, mis pakkus mini-hotelle tubadehinnaga 500 rubla (190 krooni), kontaktiks oli antud mobla nr +79117077073 ja lauanr +7812 4000600. kardan, et need voivad olla sellised yhikatyypi toad mitme elanikuga.
Nii ja nyyd rongipiletitest, ja kriitiliselt GoRaili aadressil. Ma olen korduvalt vaitnud seda, et Moskvast Tallinna soitva rongi pilet on kallis ning seda on hakanud markama ka Vene turistid. Toon selle kohta lisanaiteid...
Moskvast Peterburg maksis rongipilet 1763 rutsi. Rong soidab kuskil 600-700 kilti Moskvast. Moskvast Tallinna on rongiga jamedalt 1000 kilti, sellest kolmveerand on tee Ivangorodini ehk siis piirile. Hea tuttav juhtis mu tahelepanu sellele, et kui osta Moskvast rongipilet Ivangorodi praegu, siis maksab see 2325 rutsi. Rong ikka see Moskva-Tallinn, sest muid ronge Ivangorodi ei soida. Ja nyyd NB!! - kui osta pilet Moskvast narva (ehk siis soita yle piiri) samale rongile, siis maksab pilet juba 3331 rutsi ehk piiriyletus ja vedurite vahetus maksab 1000 rubla!! Tallinnasse maksab pilet 4040 rutsi. Ehk siis et ¾ teekonna eest (venemaal) maksad 2325 rutsi ja ylejaanud ¼ eest (Eestis) maksad 1700 rutsi....
Veel drastilisema naite saab, kui vaadata piletihindu 20/ veebruariks (see on venelastel pikk nadalavahetus, sest esmasp on armeeaastapaev ja riiklik pyha – just pikkadel nadalavahetustel meeldib venelastel soita kuhugi lahivalismaale puhkama korraks). Siis maksab pilet Moskvast Ivangorodi 2376 rutsi ja Tallinnasse juba 4784 rutsi. 250 kiltsase otsa eest tuleb maksta rohkem kui eelneva 750 kiltsa (jamedalt) eest...
Taustaks – GoRail (mille vastu ei ole isiklikult mul midagi, lihtsalt nad voiksid seletada asju) on alati oelnud, et meie pole korgetes piletihindades syydi, sest Vene Raduteed kysivad suur infratasu. No ei saa olla nii, kui neid hindu vaadata. Rame laks tuleb just peale Ivangorodi.
Eestis reisindusega tegelejatel ei tasu olla naiivne, et venelased raha ei loe.
Seoses suurte pyhade ajal Eestisse tulekuga kuulsin Peterburis mitme venelase kaest veel yhte tosist probleemi. Alati tekivad vaga pikad piirijarjekorrad autodele Narvas. Piiterist Tallinna eelistatakse tavaliselt ikka oma autoga minna. Vene piirivalve eriti siis ei kontrolli, aga Eesti piirivalve kontrollib taiega. Vaga hea, et kontrollivad rangelt, aga pange siis kontrollijaidf juurde, milleks te monitate ja karistate neid Vene turiste, kes tahavad meie juurde tulla! See ei ole moistlik kaitumine, kuigi muidugi leiab sellele hunniku byrokraatlikult korrektseid vastuseid. Kui ametnikke ei koti, kuidas Eesti riigile rohkem raha teenida, siis voiks Ansip voi kes iganes valitsusest seda ausalt oelda.
Koik teavad, et Vene turistid ei ole miskid kotipoisid. Ma kirjutasin just pikka lugu Soome-Vene suhetest (see lugu ilmus laupaeval Paewalehes, viiteid on tegelikult kaks - pohilugu ja lisalugu) ning korjasin palju koikvoimalikku statistikat. Selgus, et koigist valismaa turistidest Soomes moodustavad venelased kuskil 16-17 protsenti (peast panen praegu), aga raha jatavad nad Soome kolmandiku sellest papist mida koik valisturistid kulutavad.
Aga olgu seekord selle teemaga, tulen millalgi tagasi. Seni aga kirjutage mulle koik, kellel on veel selliseid naiteid, kus teod erinevad sonadest #Eesti kui arenev turismimaa#!
Paar restoranide soovitust Piiteris. Uutest kohtadest, kus ma olen kainud, jatsid vaga hea mulje La Presse Nevskil (maja nr 69) ja Gruusia koht Tbiliso Gorkovskaja metroojaama juures (Sytninskaja 10). Presse on selline vaga hea lihtsalt kiirel hetkel time outi votmiseks ja hea soogi nautimise kohta. Ja kokata seal osatakse. Krevtilihast kotletid kaaviarikastmes koos ylimaitsva juurvilja ratatuiga viis keele taitsa alla mis alla.... Ja Astrahani heeringat kartuliga pidid nad pakkuma koos maasikaga! Tbilisos olid super hatshapurid. Seal oli koike head, mida gruusia koogist leida voib. La presse on selline 1000-rutsane-nina-peale-koht, Tbiliso on suts kallim, aga naiteks need imehead hatshapurid maksid 200 rutsi.
Kui alustasin hindadega, siis ka lopetan. Kommersant avaldas see nadal inffi, kui palju on Venemaal langenud keskmiselt korterihinnad. Moskvas oli 2008 viimases kvartalis keskmine ruutmeetri hind 76 800 rutsi (28 400 krooni), siis nyyd on see langenud 73 800 (27 300) peale. Peterburis oli 47 300 (17 500 krooni) ja nyyd 44 300 (16 400). Koige rohkem, 10 prossa on korterihinnad langenud Nizhni Novgorodis (suur toostuskeskus Volga aares), kus ruutmeeter maksab praegu 33 000 rutsi (12 200 krooni).

Kolmapäev, jaanuar 21, 2009

Anne Veski piletitest, Ramzani korteežist ja Tveri karjalastest

Tänase päeva täitis sebimine linnapeal, et esitada Vene välisministeeriumile (MID) kõik vajalikud dokumendid, et pikendada aasta võrra mu akrediteeringut ja viisat Venemaal. Nüüd on dokumendid sisse antud ning jääb loota, et probleeme ei tule.

Ostsin Estraaditeatrist (asub Suure Kivisilla kõrval, otse üle jõe Lunastaja Kristuse peakirikust, fotol see keskmine, madal maja. Vasakpoolne on nn kindralite maja) pileti Anne Veski juubelikontserdile 23. veebruaril. Piletid maksid 500-3000 rubla (170-1000 krooni jämedalt). Vabalt oli veel saadaval.
Jätkates eile alustatud Ramzan Kadõrovi autopargi teemat, siis hea tuttav saatis lingi tuntud opositsioonilise noorpoliitiku Ilja Jašini blogile, kus on võrdluseks toodud Kadõrovi korteeži ja Putini korteežxi videod. Päris muljetavaldava võidu võtab teadagi kes...
Ilja või siis keegi tema tuttavatest luges kokku ka, mis autod siis liiguvad Ramzani korteežis ja sai sellise järjestuse (ilmumise järjekorras):
BMW 530i
BMW 530i
Porsche Cayenne
Porsche Cayenne
Porsche Cayenne
Mercedes-Benz S-class
Mercedes-Benz S-class
Porsche Cayenne
Porsche Cayenne
Porsche Cayenne
Porsche Cayenne
Porsche Cayenne
Lexus LX 470
Lexus LX 470
Lexus LX 470
Lexus LX 470
Lexus LX 470
Lexus LX 470
Lexus LX 470
Porsche Cayenne
Lexus LX 470
Ja edasi tuleb veel umbes 30 autot, millede seas on 5-seeria bemme ja Mersu-džiipe, aga ka Volgasid. Selliste partiide pealt pidi Ramzan ilmselt saama kõvasti alet autodiileritelt.
Nii ja nüüd ma jätkan traditsiooni peegeldada eestikeelseid blogisid või sissekandeid elust Venemaal. Kunstiakadeemia korraldab iga aasta tudengitele ekspeditsioone soome-ugri rahvaste aladele. Eelmise aastal käis üks seltskond Tveri oblastis. Eva Sepping on oma blogis kirjutanud selle kohta nii ja lisaks on ta pannud üles ka paar lühifilmi sealsest elust: Päev meie elust Kozlovos ja Viimane eestlane. Väga huvitav! Muidu ma poleks üles pannudki.
Lõpetuseks veel kummalisi fotosid Moskva pealt.

Ühe parkla valvuriputka aken. Et välja saaks ribikardinate vahelt vaadata, siis on peldikupaberi rulli südamik vahele pandud. Pilu nagu snaiperil.

Värske püksimood (vaata meest vasakus nurgas). Niimoodi tuleb püksisääri nüüdsest üles keerata.


Võiks olla Samsungi peakorter Moskvas, aga tegelikult on kaitseministeeriumi peahoone Moskva kesklinnas. Nutikas asjadevalitseja tegi endale ilmselt veidi taskuraha. Kuigi mis taskuraha - ostis pojale uue auto vähemalt.

Teisipäev, jaanuar 20, 2009

Putini majandusanalüütikud on kaineks saanud

Veidi Vene majanduse perspektiividest. Putin käskis ümber teha tänavuse riigieelarve. Tuletan meelde, et eelmisel aastal vastu võetud eelarve oli tehtud arvestusega, et naftabarreli keskmine hind on tänavu 95 dollarit, rubla kurss dollari suhtes on 25,4 rubla ning eeldatav eelarve ülejääk kujunes nii 1,9 triljonit rubla ja majanduskasv oli vist 3-4 protsenti.
Nüüd on inimesed kaineks saanud ja eelarve tehakse ümber lähtuvalt sellest, et naftabarreli keskmine hind aasta jooksul on 41 dollarit (praegu on Urals kuskil 30 dollari kanti), rubla kurss dollari suhtes langeb 35 rublani (ametlik kurss homseks on juba 33,4 rubla), tõusu asemele SKP langeb 0,3 protsenti, inflatsioon tuleb 13 protsenti, mis kokku tähendaks eelarve puudujääki 5 protsenti SKP-st ehk umbes 2,4 triljonit rubla (venemaa reservfondis on 4 triljonit rubla).
Aga see ei pruugi veel kindel olla, sest tuntud majandusekspert, professor Konstantin Sonin ütles Ehho Moskvõs, et kui majanduslik langus tuleb 3-5 protsenti, siis see on isegi optimistlik prognoos.

Anne comes to Moscow – Anne Veski 30 aastat laval

Täna avastasin, et 23. veebruaril annab Anne Veski Moskvas suure soolokontserti „30 aastat laval“. Lavajuubeli tähistamine tuleb Estraaditeatris kesklinnas. Piletihindu ei oska öelda, sest teatri kassa telefon oli kogu aeg, kui üritasin helistada. Arvestades estraadi jätkuvat populaarsust siin, siis pakun et keskmine piletihind on 2000 rubla tuuris (veidi üle 700 krooni).
Annet saadab muideks bänd Eestist Easy Living, vennad Vanemad, Ain Varts, Ain Tammesson ja veel ühed vennad – Testmannid. Viimati andis Veski Moskvas soolokontserdi eelmise aasta jaanuaris, ja siis ka Estraaditeatris.
Täna käis mul see aasta esimest korda koristaja (no ma ju alles hiljuti tulin ka ju tagasi). Tema nimi on Jevgenija ehk siis Ženja. Ma ei mäleta, kas ma olen temast varem kirjutanud. Ta on 60-ndates, endine insener, pensionil. Kuna pension haige ja tal on haige vanem õde, kellega nad koos elavad, siis teenibki lisa kodude koristamisega. Ta on selline hästi tagasihoidlik.
Reeglina käib Ženja minu juures üle kahe nädala – koristab toad ja triigib pesu. Kaks aastat tagasi, kui ma tulin, siis maksin talle 700 rubla korra eest (siis oli see umbes 300 krooni). Eelmise aasta algul hakkasin talle maksma 800 rubla. Kui sügisel inflaralli lahti läks, siis pakkusin, et ma hakkan maksa 1000 rubla korra eest. Ženja vastas selle peale, et ei ole vaja ikka nii palju! Ma olin jummala üllatunud, aga ei hakanud peale pressima inimesele raha. Seekord võttis Ženja ikka 1000 rubla (praeguse kursi järgi 360 krooni) ikkagi lõpuks vastu. Nõustus, et on jah elu kallimaks läinud.
Olen tähele pannud, et mõnedes restoranides on isegi tasuta ajalehed ära kadunud. Ja tuttavate üks lemmikteema kõrtsis käies on kurta selle üle, kui palju nende rublapalk dollari suhtes odavamaks on läinud. Nt on võrreldes sügisega palk sama, aga siis said selle eest üle 3000 dollari, nüüd napilt 2000 dollarit.
Tuttavate jutu järgi on jälle soositumaks muutunud kellegi juures kodus söömas ja joomas käia. Või siis minnakse odavamatesse kõrtsidesse. Ühel sellisel lõbusal õhtul sain tuttavatage kokku Novokuznetskajas kohas nimega Dno (Põhi). Koht oli oma nime väärt – putkade vahel lihtsalt laudadega üle löödud koht, kus olid tavalised pingid ja lihtsad lauad, istuti jopedes ja joodi viina, mis maksis „baaris“ 250 rubla ehk kroonides 90 raha poole liitri eest. Peldikut polnud, hädaks joosti putkade taha, kus päeval on turg. Ja täitsa kesklinnas. Aga põhiline – tuul ei puhu ja lumi ei saja pähe.
Kui rahast veel, siis täna tõi korteriomanik elektriarve eelmise aasta eest. Kokku maksin 1123 kilovati eest 1673 rubla ehk 602 krooni. See teeb kilovati hinnaks alla 50 sendi. Peaks olema väga odav, kuigi ma enam ei mäletagi palju Eestis elekter maksab.
Tuttav tšetšeen rääkis hea loo. Sõitis ta pärast pikka puhkust aasta algul Moskvasse tagasi. Tuli SV-vagunis. Ja täiesti üksi sõitis terve vaguni peale! Kui Moskvas väljuda tahtis kupeest, murdus tal see metallist uksekäepide ära nii et ta ei saanud enam välja. (Ma ei saa aru ja tema ka ei saa aru, kuidas see massiivne uksekäepide ära murduda sai! Põhimõtteliselt ei saa see katki minna ju, see on nii võimas tükk!) Mulle jäi küll arusaamatuks, miks vagunisaatja talle appi ei tulnud, aga igatahes lõppes see sellega, et ta välja ei saanud ning sõitis koos rongiga depoosse, kuskile Moskva teise otsa ja alles seal päästeti ta välja. Lõpeks pidi ta veel 2000 rubla eest takso võtma, et koju saada.
Kui juba Tšetšeeniale jutt läks, siis panen siia lingi ühele blogile, kus ilmusid suurepärased fotod väidetavalt Ramzan Kadõrovile kuuluvast autopargist. Ühel pildil ta seal poseerib küll - kabriolett Rolls Royce´is minu arust. Üsna muljetavaldav. Huvitav, et autod on kõik Moskva numbritega (need autod, milledel numbrid peal on).
Ja veel – gazeta.ru kirjutab, kuidas Leningradi oblastis tahetakse rajada hiigelsuur prügila otse kunagiste lahingupaikade, kümnete tuhandete hukkunute säilmete kohale. Nagu autor kirjutab: „Professionaalsed patrioodid ei pannud seda tähelegi. Neil pole aega. Nad peavad surmalahingut Riia ja Kiieviga.“ Artikkel ise siin.

Ükspäev seisis minu maja ees sellise imeliku kirjaga auto. Seda kirja ei saanud sinna alla panna keegi muu kui auto omanik ise. Ilmselt siis aus ülestunnistus. Kes vene keelt ei oska, siis „merzavets“ tähendab lurjust.
Veel paar pilti Moskva tänavatelt.



Esmaspäev, jaanuar 19, 2009

Väga hea, Estonian Air!

Tänase päeva hea uudis on see, et justkui vastuseks minu eelmise nädala virinale Päewalehes, et Tallinna ja Moskva vahel on kehv lennuühendus - selles mõttes, et harv – teatas meie uhkus Estonian Air (EA), et suurendab alates suvest Tallinna-Moskva liinil lendude arvu.
Edasi lasen parem rääkida professionaalselt koostatud pressiteatel.
„Estonian Air tihendab lennugraafikut Tallinna ja Moskva vahel ning hakkab suvel tegema viis lendu nädalas. Alates 4. juunist tihendab Estonian Air lennugraafikut liinil Tallinn-Moskva, lisades neljapäevased edasi-tagasi lennud väljumisega Tallinnast kell 13.25 ja alates 7. juulist teisipäevased edasi-tagasi lennud väljumisega Tallinnast kell 7.05. Praegu lendab Estonian Air Tallinnast Moskvasse kolm korda nädalas esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti.
Moskva oli eelmisel aastal üks suurima reisijate arvu kasvuga sihtkohti, kus reisijate arv kasvas 30% võrreldes sellele eelnenud aastaga. Seepärast soovime klientidele pakkuda senisest tihedamat ja paremat lennuühendust, et suurendada reisijate arvu veelgi,” põhjendas lendude lisamist Ilona Eskelinen, Estonian Airi PR direktor."

"Lisalende hakkab teenindama 88-kohaline CRJ900 NextGen lennuk (siin fotol SASi värvides). CRJ900 lennukid on tänapäevased, keskkonnasäästlikud ja väiksema kulutasemega, võimaldades oluliselt parandada ettevõtte paindlikkust järjest tihenevates konkurentsitingimustes,“ teatas EA.
Veidi tausta, nii palju kui ma leidsin ja ise tean.
Aastatel 2004-2007 lendas igal aastal Tallinn-Moskva liinil suurusjärgus 18 500 inimest aastas. Eelmisel aastal oli aga juba 10 kuuga lennanud sama palju inimesi kui varasematel aastatel kogu aastaga. Rekordit siiski ei tulnud, sest 2003. aastal lendas koguni 26 000 inimest.
Kahju, et pressiteatest ei tule välja, et kui kaua selline mõnu kestab. Kas ainult suvekuudel? Noh, seegi hea.
Selle uue lennuki kohta leidsin ka EA kodukalt inffi. Need on Bombardier´i firma lennukid, mille EA ostab otse tehasest. Kokku saab EA endale kevadel kolm uut lennukit.
Istekohti (88) on seal vähem kui praegu Moskva vahet lendavatas Boeingutest (sõltuvalt mudelist 120-140 kohta), aga see-eest on nad tiba kiiremad lennukid kui Boeingud.
EA võib kiita suht odavate hindade eest praegu. Vaatasin – järgmiseks nädalavahetuseks edasi-tagasi piletid (reedel Tallinna ja esmaspäeval tagasi Moskvasse) maksavad praegu 4200 krooni.
Võrdluseks – kui Tallinn-Moskva rongiga loksuda, siis tavalise neljakohase kupee eest maksad sa edasi tagasi tiba alla 3000 krooni, aga sõites kahekohalises SV-kupees, maksad edasi-tagasi eest – ärge nüüd ehmatage - 5940 krooni!! Veel üks põhjus, miks EA Tallinn-Moskva lennukid rahvast täis on.

Pühapäev, jaanuar 18, 2009

Pildikesi Tšeljabinski oblasti küladest

Laupäevases Päevalehes ilmus mu lugu sellest, kuidas ma detsembris käisin Tšeljabinski oblastis mööda külasid kolamas, mis asuvad kurikuulsa Majaki tuumajaama läheduses. Pikemalt olin Muslimovo külas, mis asub Tetša-nimelise jõe kaldal, kuhu 1940-ndate lõpul ja 1950-ndate algul tuumajäätmeid kallati, Tatarskaja Karabolka külas, mis asub 30 kilomeetrit 1957. aastal plahvatanud tuumajaamast. Ma ei hakka lugu ümber jutustama, lugege ise siit. Ma panen parem hunniku pilte sellest käigust.

Enne Muslimovot põikasime sisse ühte külla, kus elasid inimesed, kes asustati ümber küladest, mis jäid vahtult Tetša jõe äärde. Fotol ajab 94-aastase Aleksandra Paznikovaga juttu meie teejuht, ökoloogilise liikumise Tetša juht Gasman Kabirov. Aleksandra elas päris üksi. Jumal ise teab, kuidas ta hakkama saab. Ja peab ütlema, et maja oli üsna kohutavas olukorras ning lõhnad majas polnud ka just meeldivad. Väga kahju sellisest vanadusest, mis paraku pole eriline erand Venemaal.

Üks harvadest hoiatussiltidest Tetša jõe ääres. Peaks meenutama, et jõgi pole kõige tervislikum.

Sama hoiatussildi lähedal leidsime kalamehed, kes südame rahuga kala püüdsid ning rääkisid, et müüvad oma saaki mõnikord Tšeljabinski turul.

Siin demonstreerib üks kalameestest värskelt püütud haugi.

Hoiatussilt Muslimovo küla lähedal. Seal näitaski Gasmani dosiomeeter kümme korda üle normi. Kauaks me sinna ei jäänud. Aga sealsamas olid isegi mõned elumajad.

Loo üks tegelasi 72-aastane tatarlane Miftah Mordanov oma maja ees.


Tshelyabinsk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Siin on Miftah elavas esituses. Suhtlesime temaga pool tundi. Selle aja jooksul jõudis ta kaks korda kiirelt toas käia ning jäi lõpuks üsna kõvasti vinti. Ajakirjaniku tulek võttis ilmselt ähmi täis. Mul aga ei tulnud isegi kaine peaga enam sõnad meelde :)

Ja see on kutt, kes arvas, et radioaktiivsust pole mõtet karta. Ega ta koll ei ole. Ta aitas parasjagu Miftahile telekaantenni üles panna.


100 meetri kaugusel Tetša kaldast jalutas Karl Marxi (!) nimelisel tänaval Muslimovo tulevik Rustam ja Emir. Väga šeff kasukas on Rustamil seljas. Mul tuli kohe meelde, kuidas mul ka 70-ndatel umbes selline kasukas oli.

Muslimovo külatädid. Vasakul 58-aastane Faima Magasulova, kes rääkis, kuidas ta rasedana tuumareostusest küllastunud Tetša jões ujumas käis.

Suvalised kained külamehed Uus-Muslimovos poe ees.

Sellist kaupa müüdi Uus-Muslimovo külapoes. Müüja oli millegipärast üsna tige mu peale, et ma pilti tegin. Keeldus mulle pirukast müümast.

Värvikirev värav Uus-Muslimovos. Selliseid ikka kohtab aeg-ajalt Venemaa külades. Paremal on jälle meie teejuht Gasman. See Gasman on ka segane vend. Lisaks sellele, et ta sai nooruses terviserikke Muslimovos elades (tal ja naisel ei ole ka lapsi), rääkis ta, et 80-ndatel oli ta kuskil gaasitrassi ehitusel (vist oli seal, ma täpselt enam ei mäelatgi) mingi aparaadi seest välja pillanud kalli vidina, mis sisaldas kõvasti radioaktiivset strontsiumit. Ja nii õnnetult, et see radioaktiivne vidin oli sügavale lompi kukkunud. Ta oli kartnud, et kui ta sellest piiksatab, siis tuleb kõva pahandus ning pistis käe lompi ja hakkas kobades otsima.Kuna vidin oli väga väike, siis oli ta 40 mintsa seda strontsiumitükki seal lombis otsinud. Lõpuks leidis üles. aga järgmine päev oli tal kogu käel, millega ta lombis solberdas, nahk maha tulnud - õlast kuni küünteni. Sellist juttu ta vähemalt rääkis. Imemehed seal Venemaal ikka.

Uus elamurajoon, mille Rosatom ehitas Tetša jõe ääres elavatele inimestele tasuks kannatuste eest.

73-aastane Zifa Šaidullina Tatarskaja Karabolkast kohaliku poe ees. Tema vene keelt ei osanudki, rääkis ainult tatari keelt. Rääkis meile absurdseid lugusid plahvatusejärgsest ajast.

Zifa abikaasa kodus. Lapsi neil pole, ise arvavad, et sellesama tuumareostuse pärast. Mäletan, et mehe pension oli 3600 rubla (praegu see teeb kroonides 1200 ühikut) ja Zifal 2400 rubla (800 krooni).

71-aastane Garifula Habibullin Tatarskaja Karabolkast ja tema abikaasa Rašida. Nad kutsusid meid lahkelt tuppa ja söötsid pirukate ja teega. Ning rääkisid nagu Zifagi imelugusid, kuidas Nõukogude võimul oli neist täiesti savi pärast plahvatust.


Tsheljabynsk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Garifula ja Rašida jutustavad, kuidas külaelanikud jõevett edasi jõid, sest hoolimata keelust keegi ju puhast vett neile ei toonud.

Nii, rohkem ma ei viitsi panna...

Laupäev, jaanuar 17, 2009

Mait Riismann kutsus veepalli vaatama

Kas teadiste, et eestlane on tulnud meie jaoks sellisel eksootilisel alal nagu veepall olümpiavõitjaks? Mait Riismann tegi selle triki 1980. aastal Moskva olümpial NSV Liidu koondises. Täna on Mait Venemaal veepallis kõva tegija, ta on Moskva Dünamo veepalliklubi president. Mait on inimesena väga sümpaatne ning Moskva ellu vägagi sisse elanud, ta elab siin juba 1970-ndate keskpaigast, kui tuli Moskvasse veepalli mängima ja MGU-sse ajakirjandust õppima. Tema kutsuski täna vaatama eurokarika mängu Dünamo ja Barcelona vahel. (ülemisel fotol ongi Hispaania klubi mängijad.)

Täitsa huvitav oli esimest korda elus elavas esituses veepalli vaadata. Üks suur teineteise uputamine käis, eriti värava ees. Nagu Lauri ütles, et kui veepallis peaksid mängijad ka viie veaga lahkuma nagu kossus, siis oleks poole mängu pealt bassein juba tühi. Tundub füüsiliselt väga raske mäng olevat, eriti jalgadele, sest jalad peavad vee all kogu aeg töötama. Mäng ise oli võrdne vaid esimesed kaks veerandit (mängitakse 4x8 minutit), siis läksid hispaanlased eest ja võitsid vist 11:7 kui ma õigesti mäletan. Mait ütles pärast, et tema hoolealustel oli see hooaja kõige kehvem mäng. Barcelona nime kirjutasid ujula töötajad väga armsalt omamoodi, nagu fotolt näha...
Kes pole veepalli kunagi näinud, neile panen mõned videod üles.
Esimesel videol on „lahtihüpet“ veepallis ehk kes saab palli. Ja vaadake kohe erilise tähelepanuga seda võitlust, mis toimub värava ees, kus mõlema meeskonna kaks kõige turskemat kutti omavahel madistavad. Teisel videol ma spetsiaalselt jälgisin just seda merelahingut värava ees. Päris segased tüübid. Proovi sa seal mängida, kui sind lihtsalt vee alla vajutatakse!


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ja lõpetuseks veidi meheilu ka! Parasjagu oli vaheaeg veerandi vahel. NB! Kuulake mis laul ujulas kõlab! Maki taga istunud tüübil oli päris hea huumorimeel...


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Putin laseb rublat odavamaks naftafirmade kasuks?

Rubla on nüüd vapšee peaaegu vabalangusse läinud. Enam ei tundugi võimatuna ennustused, et kevadeks tuleb dollari eest maksta 40-50 rutsi. Ainuüksi selle nädalaga langes kurss rohkem kui rubla võrra ehk seitse protsenti. Rubla on praegu rekordiliselt odav.
Vene keskpanga reedene ametlik kurss oli 32,6 rutsi dollari eest ja 43,1 rutsi euro eest. (Senine dollarikursi rekord enne seda nädalat oli 31,9 jaanuarist 2003). Valuutavahetused müüvad dollarit juba 33,5-34 rutsi eest ja eurot juba üle 44 rutsi eest.
Rekordiliselt madal oli dollari kurss eelmise aasta 16. juunil, kui dollar maksis 23,1 rutsi. Nii et selle ajaga on kurss langenud 41 protsenti!
Palgad kaotavad Venemaal kiiresti väärtust, aga hinnad ei lange kuskile. No bensiin on veidi odavamaks läinud, aga importkaubad lähevad kõik kallimaks.
Eksportiad on Venemaal jälle võidumehed, mis viib veidi ketserlikule mõttele, et äkki seda „rubla sujuvat devalveerimist“ (nagu Kreml seda kutsub) ei tehta nafta- ja gaasifirmade, tegelikult kõigi maavarasid eksportivate firmade, lobbi tagajärjel ja nende heaoluks? Hinnad on nagunii madalal, aga siis annab võita sellega, et kaevandamise kulud on üha odavnevas rublas, aga tulud tugevnevas dollaris. Putinil ja teistel võimuritel pidavat ju väidetavalt olema üsna suured isiklikud huvid nafta- ja gaasitööstuses.... Selline väike spekulatsioon laupäeva õhtuks.
Ahjaa, rubla on muidugi kukkunud ka krooniga võrreldes. Kui suvel maksis üks hetk rubla 45 senti, siis reedese kursi järgi ainult 36 senti. Ehk et 1000 vene rubla saab praegu 90 krooni odavamalt kätte kui juulikuus.

Reede, jaanuar 16, 2009

Eesti suursaadikuga Kremli isanda juures volikirju üleandmas

Eesti suursaadik Simmu Tiik andis täna lõpuks Kremlis president DAM-ile üle oma volikirjad. Tiik ootas küll 5,5 kuud, aga DAM võtab saadikuid üldse vastu ainult 2-3 korda aastas, nii et suur ime see pikk ootamine polnud. Katsun lühidalt kirjeldada, kuidas asi käis, kuna ajakirjanikud lasti ligi.
Volikirjade tseremoonia pidi algama kell 13. Ajakirjanikud käsutati Spasski torni alla kella 11.45. Nimed pandi kirja ning siis viidi meid saadikuid ootama. Volikirjade üleandmine pidi toimuma vastuvõttude maja Aleksandri saalis. Moblad korjati ajakirjanikelt enne saali sisenemist ära, aga nagu pärast selgus siis ei juhtunud ka midagi kui ei andnud ära. Jälle targem.
Kell 12.30 tulid saadikud ühekaupa paraadtrepist üles. Saadikuid ootas Kremli kuulsa kaardiväepolgu auvahtkond, kelle vahelt kõik saadikud siis läbi jalutasid. Simmu Tiik näitas ehteestlaslikku iseloomu – nii aeglaselt ja mõõdetud sammudega ei liikunud tikkvalves seisnud kaardiväelaste vahelt läbi ükski teine saadik. Tiiki saatis üks naisterahvas. Ma arvasin algul, et abikaasa ja juba rõõmustasin, et saan tuttavaks. Pärast selgus, et naine oli oopis MIDi protokollist...
Lõpuks lasti meid üles Aleksandri saali. Ma olin seal esimest korda ja ausalt öeldes oli see jahmatav koht. Kõik-kõik – laed, seinad, lühtrid, vapid, maalide raamide, kõik oli kullaga üle võõbatud. Sellises koguses kulda oli päris muljetavaldav.
Siis lasti saadikud saali. Neid oli täpselt 14, enamuses Aafrikast ja Aasiast. Peale Eesti oli Euroopast veel Rootsi ja Briti saadikud. Ja muidugi õhtu tähed – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia esimesed saadikud Venemaal. Ilmselt jäävad nad pikaks ajaks üldse ainukesteks oma maa saadikuteks. (Abhaasia saadik oli juba Moskvas furoori tekitanud. MIDi inimesed rääkisid, et uusaastakingiks oli ta MIDi saatnud väikse furgoonitäie mandariine! MIDi inimesed olla õnnelikud olnud.) Abhaasia ja LO saadikutel olid volikirjad täpselt sarnaste kaante vahel. Huvitav, kas MIDist anti mõlemale?
Saadikud reastati saali ühte otsa ilusti ühte rivvi, nägudega teise saali otsa poole, kust täpselt kell 13 (millegipärast tuli Lennart Meri meelde...) marssis sisse DAM. Mitte üksi, koos Lavroviga ja oma välisnõuniku, tuntud Balti-vihkaja Prihhodkoga.

Muide, Tiik seisis väga auväärses seltskonnas – Mali ja Bangladeshi saadikute vahel (fotol). Bangladeshi saadikuga viskas Tiik veel nalja, mõlemad itsitasid. Pärast tuli välja, et tuttavad mehed, sest see tõmmu saadik esindab oma riiki ka Eestis.
Siis algas üleandmine. 14 korda 30 sekundit sõnatut mängu. Kõnd üle saali, käepigistus, volikiri käis käest kätte, siis viis sekundit koos poseerimist Kremli ametlikule fotograafile ning kõnd üle saali tagasi. Nagu pioneerimalevasse astumine.
Kõige vahvam oli see, kuidas DAM pidevalt naeratas laialt. Ta säras nagu oleks oma vanu sõpru kohanud. Simmule naeratas ka nagu parimale sõbrale. Prihhodko seal kõrval küll nii lõbus polnud. Prihhodko korjas volikirju kokku. „Siin on kohal meile sõbralike riikide saadikud,“ teatas DAM pärast volikirjade üleandmist oma lühikese kõne sissejuhatuseks.

Pärast volikirjade vastuvõtmist pühendas Medvedev paar-kolm lauset iga riigi kohta, kirjeldamaks Venemaa suhteid nendega. (fotol annab Simmu Tiik parasjagu oma volikirju üle. Foto kvaliteet on kehva, aga seisin suht eemal.)
Eesti kohta ütles Venemaa president, et loodab konstruktiivsetele suhetele. Eelkõige on tema sõnul oluline suurendada Eesti ja Venemaa majanduslikke kontake, eriti piiriäärsetel aladel. „Loomulikult tuleb arendada heanaaberlikkust ühises Euroopa kodus, kus tuleb jälgida kõiki euroopalikke standardeid,“ ei saanud Medvedev siiski mööda vihjest, et Venemaal on oma arvamus Eestis toimuva kohta.
Sisuliselt polnud Medvedevi sõnad midagi enamat kui protokolliline viisakus. Reeglina kirjutab sellisteks puhkudeks presidendile sõnad ette Vene välisministeerium ning juba väga varakult.
Lõpetuseks lõid saadikud DAMiga šampust kokku. Suurbritannia, Rootsi ja Eesti saadikud hoidsid silmnähtavalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saadikutest eemale. „Aleksandri saalis oli ilma nendetagi silmnähtavalt värvikirev. Minu tähelepanu pälvisid rohkem selle saali värvikirevad vapid,“ ütles Simmu mulle pärast.

Panen mõned videolõigud ka tänasest.
Kõigepealt ülevaade sellest kuldsest Aleksandri saalist Kremlis, kus volikirjade üleandmine toimus.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Hakatuseks rivistusid suursaadikud üles, et väärikalt ühes rivis Kremli valitsejat oodata.


Moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Kremli valitseja sisenes niimoodi, ühel pool bojaar Lavrov ja teisel pool bojaar Prihhodko. Mõlemad ilma habemeta.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Õhtu tähe Abhaasia suursaadiku näitel näitan, kuidas nägi välja volikirjade üleandmine algusest lõpuni. Pange tähele, kui sarnane on abhaasi saadiku vorm Vene diplomaatide vormile, kui kellelegi tuleb ette Vene saadiku Uspenski käik Kadriorgu. Ok, Venemaa vappi ei ole tal varrukal.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.