Esmaspäev, november 27, 2006

Etioopia liikluses kehtib vaid 1 reegel

Huvitav on Addis Ababas liikluskorraldus. Siin on yks ja vaga lihtne reegel - jalgi, et sa kellelegi otsa ei soida ja jalgi, et sulle keegi otsa ei soida. Vaga lihtne. Ja toimib.
Ei ole vaja mingeid keerulisi marke, paremakaereeglit, peateenouet jm. Kuuldavasti on ka Euroopas moned vaikelinnas moeldud katsetatda sarnast pohimotet. Me kyll eriti liiklusohtlikke olukordi nainud pole. Kohalikud on harjunud lapsest saadik niimoodi liiklema.
Aga ega nad ei kihuta ka. Enamus nende autosid polegi voimelised kihutama. Ropult on Vene Zigulisid, mis on neil pohiline taksomasin. Ropu kangutamisega ehk rebib sellega 50 valja. aga enamasti nii kiiresti keegi ei kima, ei saagi soita, liiklus on nii tihe.
Teine huvitav asi on yhistransport. Meie moistes busse liigub Addis Ababas vahe. Enamus soitudest tehakse meie moistes marsruuttaksodega, Toyota vaikebussidega. Bussikeses on juht ja sissehoikaja, kes ripub poole kehaga aknast valjas ja karjub marsruuti. Kui see sobib, siis peetakse masin kinni ja soidetakse. Hinnad on roppodavad. Selline keskmine ots maksab yhele inimesele umbes 3 eesti krooni. See on seda imelikum, et bensiin on siin kallim kui Eestis! Kuskil 1,3 dollarit liitri eest.
Palkadest. Somaalimaa saatkonnas oodates, lugesime Villuga veidi tookuulutusi. Korgharitud insenerile pakkus Etioopia maanteeamet palka 1800 birri ehk siis u 2400 eesti krooni. Magistrikraadiga raamatupidaja palk maanteeametis on 2500 birri ehk siis u 3200 krooni. Kusjuures nt korralik mobla pidi maksma kuskil 1300 birri. Meie tavaline soogikord pealinnas on kahepeale maksnud kuskil 40 birri ehk siis veidi yle 50 krooni. Aga saaks kindlasti ka 20 birri hakkama kesklinnas.

Kuidas me Aafrika suurima voistlusel osalesime

Osalesime Villuga eile Addis Ababas 10-kilomeetrisel tanavajooksul, mis peaks oma 25 000 osalejaga olema yldse Aafrika suurim spordiyritus. Oopis teine tubakas, kui Eesti voistlused. See oli midagi meie laulupeo sarnast rohkem.
Ja ei laula ega skandeeri mitte pealtvaatajad nagu ehk voiks arvata, vaid jooksjad ise! Nii kui 25 000 jooksjat (kujutage ette, kes on naiteks osalenud Tartu suusamaratonil selle tippaegadel) stardist minema pyhkis, laks laul lahti. Muidugi mitte nende seas, kes aja peale jooksid, vaid veidi tagapool. Laul ja hoiskamine kestis praktiliselt lopuni. Siiski, mida lopupoole seda vahem. Ka etiooplane ei suuda jooksu korvale 2400 meetri korgusel tund aega jarjest laulda.
Vaga palju karjuti poliitilisi loosungeid. Etioopias on endiselt teravalt yleval eelmisel kevadel toimunud parlamendivalimiste ausus. Eelmisel aastal uputas end valimiste voitjaks kuulutanud senine peaminister protesteerija verre, kahes suures protestide laines tapeti ligi 100 valitsuse vastalist demonstranti. No vot nyyd karjusidki jooksjad hoolega kooris peaministrivastaseid loosungeid. Jooksjaid ikka keegi ryndama ei hakka, loodeti ilmselt. Aga kui jooks laks peaministri residentsist mooda, siis jai skandeerimine ysna vait.
Kuidas joosti? Koikvoimalikes jalanoudes. Enamus siiski tossudes, aga ka platudes, kingadega, moned lapsed ka paljajalu, aga need olid toesti yksikud, kes veel Abebe Bikila kombel litsusid joosta. Siiski,yks valge mees - ei tea kas solidaarsusest, aga tal oli yks paljasjalgne neegritydruk kaeotsas - lippas samamoodi paljajalu.Vigased (ja neid on Etioopias oi kui palju) liipasid karkudega. Oli ka yks meeskond - ratastoolis mees ja teda lykkas yks joostes tagant.
Riietus oli monevorra yhtlasem. Nipp oli selles, et korraldajad ei jaganud osalejatele mitte numbreid, vaid koik said yhesugused sargid.Meie jaime registreerimisega veidi hiljaks, aga polnud hullu. Sarke osavotuks sai osta ka no. jarelturult. Maksid 100 kohalikku birri(umbes 130 krooni), ametlikult registreerides oleksime valismaalastena maksma ligi kaks korda rohkem!
Mis tunne oli joosta koos 25 000 inimesega? No naiteks, kui joudsime yhe umbes kilomeetrise, tousuga sirge algusse, siis kuni selle lopuni paistis katkematu, umbes 8 soidurea laiune jooksjatemeri. Sirge loppu joudes, paistis samasugune inimmeri kuni sirge alguseni.
Omaette elamus oli vaadata starti (kohalikud on ju eurooplastest keskmiselt lyhemad ja kasutasime voimalust kiigata yle peade), kui see hiigelmass edasi tormas. Akitselt ilmusid ka kuskilt kylje pealt terve mass jooksjaid. Tunne oli nagu antiikse Rooma sojavagi oma kuulsa faalanks-rynnakuga oleks vastase peale tormanud ja sellest lihtsalt yle jooksnud.
See inimmass tahendas seda, et hoolimata ysna laiast teest kulus 12 minutit, kui sai vaga aeglaselt sorgilt yle minna rahulikule sorgile ja veel umbes samapalju aega, kui sai enam-vahem omas tempos jooksma hakata. Kokku see tahendas ikkagi, et meil kulus 10 kilomeetril abimiseks terve tund. Viimast lopetajat oodati kaks ja pool tundi.
Jooksu start oli kell yheksa hommikul. Tarkava palavuse vastu anti koigile jooksjatele kaasa joogipudel, millest oli auk labi tehtud nii, et seda sai nagu kruusi katte votta. Mote oli hea, aga see umbes 300-grammine pudel tilkus kovasti labi.
Tuli valja, et ega ikka koik etiooplased pole jooksurahvas. Jooksu teisel poolel oli ikka kovasti kondijaid, kes ei jaksanud. Ja ime kyll, nad tundusid ka kovasti palavuse kaes vaevlevat, sest yritasid end pidevalt veega yle kasta, kus aga voimalik. Tegelikult polnud palavus midagi nii hullu isegi meile.
Enne jooksu tutvustati rahvale tribyynil ka VIP-e. Jooksu yks korraldajatest ja peamiseks maskotiks oli Haile Gebreselassie, kes ise kyll jooksma ei tulnud. Aga suursponsori Toyota abiga oli ta kohale meelitanud portsu kuulsaid sportlasi, teise seas isegi CarolinaKlyfti. Klyft rokkis trubyynil talle omaselt - lehvitas, hyppas ja ringutas monuga.

test

Etioopias on internetiga vaga aeglased lood. millegiparast ei lase internetipunktid avada mu blogi kodukat. Proovin kas nyyd laheb labi

Pühapäev, november 26, 2006

Etioopiat avastamas

Oleme Villuga nyyd kenasti paar paeva Etioopias olnud. Esialgu pealinnas Addis Ababas. Esialgu on meie kontos osalemine koos 25 000 jooksjaga 10 km tanavajooksus (sellest loe esmaspaevases Eesti Paevalehe Spordilehest) ning Etioopia-Tansaania vutimatshi vaatamine staadionil. (Sorri, et tekstis pole tappidega tahti!)
Vutt oli kyll yks paras pidu. Rahvas hakkas staadionile kogunema umbes tund enne matshi. ja siis hakkas vahemalt 50-pealine puhkpilliorkester staadionil tiiru tegema ja mangis iga rohkemarvulise staadionisektori juures yhe populaarse loo. Rahvas elas kisaga kaasa. Koigile soovijatele jagati paberist vaikeseid Etioopia lippe ja rahvas lehvitas neid hoolega. Paris uhke vaatepilt. Ei tea, kas Eesti koondise mangudel ka nii tehakse? Oleks taitsa kihvt.
Pilet matshile maksis 30 birri (1 birr on umbes 1,3 eesti krooni) varjus ja 10 birri paikese kaes.
Etioopia muide kaotas 1:2, aga kohalikud ei paistnud eriti kurvad olevat. Peaasi, et sai ennast valja elada staadionil.
Ma pole vist originaalne, kui ytlen, et masendav on see santide rohkus tanaval. Tundub, et Addis Ababas on esindatud koik liigid vigaseid. Kasi ei touse isegi neid pildistama. Elavad tolmu sees isegi otse kesklinna suurtel tanavatel. Kohalikud suhtuvad neisse vaga kannatlikult, naiteks annavad autod teed, kui moni sant sona otseses mottes yle suure, mitmerealise autotee sona otses mottes roomab. Aga see selleks, eks see viletsus oli ennegi teada.
Vaga lobus lugu oli koha otsimine, kust saada Somaalimaa (mitte segi ajadaSomaaliaga, Somaalimaa on omaette territoorium, mis soovib iseseisvust. selline suht rahulik kant.) viisat. No. Somaalimaa saatkonnal pole yhtegi silti valjas. Meil oli yks umbmaarane kirjeldus, kuidas seda leida. Algul yritasime kohalike abiga leida, aga siis juhatati meid Somaalia saatkonda. Votsime juhtimise yle ja leidsime ise lopuks yles. Aga kinni oli kurask. Oeldi, et tulge esmaspaeval kell 3 a.m. Misasja, kell 3 oosel? Tegelikult arvestavad kohalikud aega hetkest, kui paike touseb. Ehk siis kell 9 hommikul, sest paike touseb kell 6. Vot nii.
Kitsi ja lambaid karjatavad nad otse kesklinnas, see on vaga lobus. Mida nad seal soovad, see jaab arusaamatuks.
Elame Etioopia vanimas hotellis otse kesklinnas, nimi on Taitu. Tuba kahe voodiga maksab yheks ooks 115 birri (ehk siis kuskil 13 dollarit). aga see eest on sees dush (kus kyll ei tule sooja vett) ja prilllauaga vetsupott. Taitsa korralik hotell. Tasub soovitada. Aga siin on ka Hiltoneid ja muid margihotelle.
Yhistransport mulle meeldib. Enamus liiklusest kaib Toyota vaikebussidega, kust ripub aknast valja sissehoikaja, kes siis meelitab inimesi peale. Karjub pidevalt marsruudi nime ja siis inimesed soovi korral tostavad kae ja istuvad sisse.
Piletihinnad on veidi arusaamatu bisness. Kolmekesi (mina, Villu ja kohalik abiline Kassa,kes on Villu sober eelmisest Etioopia-reisist) soites on enam-vahem samasugused otsad alati eri hinnaga. Keskmiselt 4 birri ehk siis 6 krooni eesti rahas. Yhe korra naiteks maksin 4 birri ja sain 50 kohalikku kopikat tagasi.Aga siis sai piletimuuja aru, et oleme ikka kolmekesi ja kysis 10 kopikat tagasi. Ei saa aru...
Maitseelamustest on seni huvitavaim olnud kohalik leib. Villu ytles enne, et see naeb valja nagu noudepesulapp. Ja nii oli. Rulli keeratud noudepesulapp. Varv on ka seline ebamaarane pruun. Maitse on hasti hapukas. See pidavat tulema sellest, et mingit soola ega suhkrut nad jahule (pole aru saanud, mis taime jahu see on.Kohalikud nimetavad seda tef'iks. Selline hasti pisikeste teradega - vaiksemad kui rukkil -taim.) ei pane. Lihtsalt jahu ja kogu ooper. Kui voimalik, siis votan koju kaasa :) see on toesti vaga eriskummalise maitsega.
Kui Somaalimaa viisa esmaspaeval kaes, siis hakkame pohjapoole seiklema. Bussiga. Mekelesse. Pidi mitu paeva votma. Ehk saab siis kohalikega kusagil koos poosa all magada.

Neljapäev, november 23, 2006

Sõdurite avameelsed lood

Kes tahab veidi reaalset elu lugeda, kuidas sõdurid näevad sõda, siis lugegu siit Guardianist Briti sõdurite üsna avameelseid jutustusi....Need on paremad kui ükskõik millised ajakirjanduslikud reportaažid. Seal räägivad briti sõdurid, kes on missioonilt juba koju tulnud.

116 inimest päevas....

ÜRO avaldas eile inimõiguste raporti, mille andmetel tapeti Iraagi kodusõjas ja usulise tagapõhjaga vägivallas kahe kuuga - septembris ja oktoobris - 7054 tsiviilisikut. see teeb keskmiselt 115 inimest päevas.....
alates ameeriklaste rünnakust Iraagile 2003 on see kõige verisem periood sõjas.
USA ja nende liitlaste sõdureid hukkus relvakontaktides selle kahe verise kuu jooksul 167. Suuremad kaotused kui oktoobris (110 meest) on liitlastel olnud selles sõjas vaid kahe kuul (aprillis 2004 ja novembris 2004)

USA suurendab vägesid Iraagis?

Washington Posti andmetel soovitab Pentagon Valgel Majal lühiajaliselt suurendada USA vägesid Iraagis et siis kohe drastiliselt vähendada. Suurendada soovitakse vähemalt 20-30 000 mehe võrra. Paraku pole kirjas, kui pikka aega see "ajutine vägede suurendamine" kestab.
Praegu on ameeriklastel ja nende liitlastel Iraagis 141 000-152 000 sõdurit. Ajutisele suurendamisele järgneva vähendamise järel jääks Iraaki u. 60 000 sõdurit, kelle peamine ülesanne oleks välja õpetada Iraagi armeed. Ametlikult pole Valge Maja veel otsust teinud.

Esmaspäev, november 20, 2006

Lihtsate iraaklaste elu ja surma üle otsustame ka meie Eestis

Alljärgnev minu kommentaar Iraagi-teemal ilmus tänases Eesti Päevalehes.
********************

Hiljemalt kuu AJA pärast peab riigikogu tegema otsuse, kas pikendada Eesti sõdurite missiooni Iraagis.

Erinevalt Postimehe laupäevasest juhtkirjast arvan, et debatt sel teemal oleks väga teretulnud, sest Eesti sõdurid on nüüdseks Iraagis olnud ligi kolm ja pool aastat ning olukord on seal väga oluliselt muutunud.

Olin ise just nädal aega Iraagis. See ei anna mulle küll erilist pädevust Iraagi probleemidest rääkimiseks, kuid ehk leiavad otsustajad minu jutust mingigi iva.

Eesti osaleb – ma ei oskagi öelda, et milles täpselt - Iraagis USA liitlasena, meie sõdurid kuuluvad USA juhitavatesse nn koalitsioonivägedesse. Seetõttu oleks kõigepealt kasulik teada, millised on ameeriklaste valikud praegu pärast USA viimasi valimisi, mis selgelt näitas punast kaarti USA senisele poliitikale Iraagis.

Sisuliselt on ameeriklastel praegu valida kolme stsenaariumi vahel.

Esimene. USA vähendab oma vägesid Iraagis. Suurem võim antakse Iraagi armeele ja Iraagi politseile. Iraagis rääkisid sõjaväelased võimalusest vähendada vägesid tervelt kahe kolmandiku võrra. Praegu on USA-l Iraagis 141 000 sõjaväelast. Kauaks ülejäänud väed Iraaki jääksid, sellest pole kellelgi aimu. Viidatakse vaid sellele, et näiteks Korea poolsaare konfliktist on möödas 50 aastat, aga Lõuna-Koreas on ikka USA sõjaväebaasid. Teisest maailmasõjast on möödas 60 aastat, aga USA baasid on endiselt Itaalias.

Teine. USA hoopis suurendab Iraagis oma vägesid lühiajaliselt. Näiteks aastaks-pooleteiseks. Ning selle aja jooksul üritaksid nad jõuliselt lüüa korda majja ehk siis lõpetada kodusõja eelkõige Bagdadis ja selle lähiümbruses. Hiljuti muudeti USAs seadust, mille järgi on reserviste võimalik ka kolmandat korda Iraaki teenima saata, seni oli lubatud kaks korda.

Kolmas. Kõik jääb samamoodi. Sama palju vägesid, samasugune tegutsemine. Vähemalt esialgu.

Järgmiseks oleks otsustajatel oluline endale selgeks teha, mida täpselt Eesti sõdurid Iraagis teevad. Mis ülesande ameeriklased on neile andnud?

Minu hinnangul, kui jämedalt öelda, kindlustavad Eesti sõdurid oma tegutsemisalas Bagdadi lähedal Sab-al-Boori linnas ja selle ümbruskonnas elementaarset korda ja kaitsevad rahulikult elada soovivaid elanikke eri usugruppide vägivalla eest. Sisuliselt tegutsevad Eesti sõdurid korra valvuritena ehk mõnes mõttes teevad politsei tööd. Mitte küll kogu aeg, aga suures osas küll. Vähemalt nii palju kui mina nägin.

Päris politseitööks seda nimetada siiski ei saa. Põhjusel, et see kohalike omavaheline vägivald on ikka väga verine, mida politsei maha suruda ei suudaks, ning suunatud ka koalitsioonivägede ehk siis Eesti sõdurite vastu. Kellelegi käib Sab-al-Booris korraloomine väga pinda. Praegu EstPla-13 reaalselt päästab kohalike inimeste elusid.

Mis juhtub, kui kui eestlased ja ameeriklased peaksid näiteks Sab-al-Boorist lahkuma? Sama küsisid kogu Iraagist lahkumise kohta hiljuti USA kongressmenid Lähis-Idas asuvate USA vägede juhatajalt kindral John Abizaidilt. Ta vastas, et usulise tagapõhjaga vägivald kasvab märgatavalt ning see toob kaasa senisest rohkem tsiviilelanikest ohvreid. Mulle tundub, et see on tõsi.

Iraagi armeel ja politseil puudub jõud, oskus ja tahe vägivalda üksi vähendada. Iraagi politsei tekitab seda isegi juurde.

Veel omaette teema on see, et mida annab Iraagi konfliktis osalemine Eesti kaitseväele sõjaliselt?

Kindlasti saab kaitsevägi sealt hindamatuid kogemusi. Kasvõi sõduritele ja ohvitseridele kogemust tegutseda reaalselt olukorras, kui sinu suunas tulistatakse automaatidest, miinipildujatest ja rakettidega. Kasvõi logistilist kogumust. Varustuse proovilepanek. Aga kas paljalt kogemuse saamise nimel on ilus hoida oma sõdureid võõral maal?

Järgmine teema on missiooni poliitiline taust. Kui kaua peaks Eesti toetama USA-d Iraagis? Kas Eesti peaks olema viimane riik Euroopas, kes jääb Iraagis USA kõrvale? See on keeruline küsimus, millal saab Eesti nö tänuvõlg USA-le meie iseseisvuse toetamise eest tasutud.

Praegu on Eesti poliitiliselt sidunud Iraaki jäämise ÜRO toetusega rahvusvahelistele vägedele Iraagis. Aga kui ÜRO toetavat resolutsiooni ei tule, aga USA suursaadik Tallinnas Aldona Wos palub sellest hoolimata president Toomas Hendrik Ilvest ja peaminister Andrus Ansipit jätta Eesti üksus poliitilistel eesmärkidel Iraaki? Sõjalises mõttes pole ju 140 000-pealisel USA armeel Eesti 35 meest Iraagis vaja.

Oleks ju loogiline, et selle supi, mis Iraagi vallutamisega 2003. aasta kevadel keedeti, sööksid USA ja tema liitlased ise ära. Meie oleme ühed keetjatest.

Järgmine teema on, miks Eesti sõdurid üldse osalevad nii paljudel missioonidel kriisipiirkondades. Praegu osaleb kaitsevägi vähemalt rühma suuruse üksusega Bosnias, Kosovos, Iraagis ja Afganistanis. Tõsi, Bosnias langetavad ühe sõjaväebaasi laagri tõkkepuud üles-alla kaitseliitlased.

Vähe räägitud reaalsus on see, et juba praegu on probleeme sõdurite leidmisega missioonidele.

Kaitsejõudude peastaabis on juba arutatud plaani, et värvata järgmisel aastal missioonidele – ja seda isegi Iraaki ja Afganistani – sõdureid ajateenistusest. Nad saaksid küll sama põhjaliku ettevalmistuse kui praegused missioonil viibivad sõdurid. Aga ikkagi – nad on verinoored ja neil pole erilist elukogemust, ega ka sõduri kogemust. Kokku töötanud rühmatundest rääkimata.

Ka logistiliselt on keeruline nii paljusid üksusi välismaal teenindada. Kaitsevägi ja kaitseministeerium võiksid ise praegustest varustuse probleemidest ausalt rääkida.

Mina pakun, et puhtmilitaarsetel kaalutlustel võiks Eesti loobuda Iraagi missioonist ning keskenduda rohkem Afganistanile. Siis saaks Afganistani saata täiskomplekteeritud kompanii praeguse pooliku asemel, kus oleks kolm rühma, oma tulejuhid, oma miinipildujameeskond jne.

Sellise kompaniiga tegutsemisel saaks Eesti kaitsevägi juba hoopis aste kõrgema kogemuse. Täiskoosseisulise kompaniiga tegutsemise oskus on ikka oluliselt kõvem sõna kui oskus vaid ühe rühmaga tegutsemisel. Tänapäeva sõjas pole ka kompanii mingi arvestatav üksus, aga rühma tegutsemist üldse ei arvestatagi. Kompaniiga saab siiski hädapärast korraldada juba sõjalises mõttes operatsioone ja manöövreid, mis rühmaga on võimatu. Kompaniiga tegutsemisel oleks Eesti sõduritest ilmselt ka liitlastele reaalselt rohkem kasu.

Muide, Eesti kaitseväe ajud on oma plaanides tegelikult juba arvestanud sellega, et Iraagi missioon lõpeb peagi – kui mitte nüüd, siis aasta pärast – ning sealt piltlikult öeldes vabanev rühm saadetakse Afganistani.

Aga jäävad veel inimlikkuse ja eetilisuse faktorid, mis on poliitikute jaoks valusad küsimused mitte ainult Eestis. Vaevalt, et poliitikud nendega üldse arvestavad.

Minu jaoks on suur küsimus, mis põrgu läheb Iraagis lahti, kui koalitsiooniväed sealt lahkuvad või isegi vähendavad vägesid? Vähemalt praegu on koalitsiooniväed ainus jõud, mis suudavad kohalikke inimesi kaitsta džinnina pudelist väljunud usulise vägivalla eest.

Iraagis elavad ikkagi luust ja lihast inimesed, kes kannatavad pidevalt surmahirmu. Kui Eesti sinna kord juba oma sõdurid saatis, siis me oleme samamoodi kaasvastutavad selle eest, mis seal toimub või toimuma hakkab.

Vägivald Iraagis on ikka väga kohutav. Päevas loetakse Iraagis hukkunuid (kohalikke elanikke) 100-200 inimest, kes on hukatud kuklalaskudega (tihti on neid enne piinatud) või lihtsalt tulevahetuses maha lastud või pommirünnakus surma saanud.

Kohapeal käinuna ei pea olema eriline ajugeenius, et aru saada, et Sab-al-Booris ja mujal Bagdadi ümbruses käib ehtne kodusõda. (Ma ei tea täpselt, milline on olukord mujal Iraagis. Bagdadi ümbruses asub nn kolmnurk, kus sunnid ja šiiidid elavad läbisegi, mis on vägivalla peamine põhjus.) Juhul, kui näiteks Eesti poisid teoreetiliselt peaksid hommepäev Sab-al-Boorist lahkuma ja sinna jääks neist tühi koht (praktikas ei jää, sest ameeriklased jääksid ju edasi), siis tapetakse seal palju, väga palju rahulikke elanikke ära.

Me ei saaks sellest küll kunagi teada – ja magaksime seetõttu rahulikult -, sest vaevalt, et me selle linnakese vastu enam mingitki huvi tunneme, kui meie poisid seal enam ei teeni.

Kindla peale juhtub siis rohkem selliseid asju, et snaiper tapab meelega kuueaastase tüdruku lihtsalt sellepärast, et tema vanemad on teisest usukogukonnast. Või et samal põhjusel mõrvatakse lihtne vana naine, kes iga päev kauples tänaval.

Olukord Iraagis on ikka väga muutunud võrreldes ajaga, kui riigikogu Eesti sõdurid sinna saatis 2003. aasta juunis. Ja seda peaks riigikogu arvestama

Kinnitan, et väga valus on vaadata, kuidas lihtinimesed Iraagis kannatavad. Nagu ka Afganistanis.

Aga väga valus on vaadata ka Eesti sõdurit kirstus.

Riigikogu liikmed peaksid endale aru andma, et ükskõik, mis otsuse nad Iraagi missiooni pikendamise otsuse suhtes teevad, et nad otsustavad reaalselt inimeste elude elu. Nii iraaklatse kui Eesti sõdurite elu üle.

Reede, november 17, 2006

Tulevahetus Sab-al-Booris



Juhus tahtis, et pidin Iraagis sattuma ka tõelise tulistamise alla. Järgnevas reportaažis katsusin seda edasi anda, mis meelde jäi. Sama lugu koos fotodega ilmub homme Eesti Päevalehe paberväljaandes. Kogesin oma silmaga, kui külmavereliselt tegutsevad Iraagis Eesti sõdurid tulevahetusse sattudes - kaitstes rahulikke elanikke.

Tulevahetus on sõjas sõduri argipäev. Iraagis toimuvat nimetavad sõjaväelased madala intensiivsusega sõjaks. Seda võib seal teenivate Eesti sõdurite kontekstis tõlkida nii, et tulistamist on, aga mitte iga päev. Mitte ka iga nädal. Aga on. Meie sõdurid ei ole seal päevitamas.

Eesti sõdurid üritavad Bagdadi külje all Sab-al-Boori linnakeses kehtestada elementaarset korda. Et inimesed saaksid poes käia. Kõik ei julge pärast ramadani-aegset vägivalda seda siiani teha. Et lapsed saaksid kunagi taas kooli minna. Praegu pole seal jupimat aega ükski kool 18-st töötanud. Et inimesed julgeksid üldse oma majast välja minna.

Seda kõike takistab usulise tagapõhjaga vägivald šiiiade (60 protsenti Iraagi rahvastikust, aga Saddam Husseini ajal alla surutud) ja sunniitide (20 protsenti Iraagi rahvastikust, kuid Saddami ajal valitsesid nemad riiki) vahel. Eesti sõdurid on Sab-al-Boori linnakeses nende vahel – nad kaitsevad šiiiasid sunnide rünnakute eest ja sunnisid šiiiade eest. Lihtsad inimesed on silmnähtavalt tänulikud. Sab-al-Bor on õnnetu linn selles mõttes, et need kaks usugruppi elavad seal läbisegi ja seetõttu on palju kättemaksurünnakuid.

Ja kui sinna vahele satud, siis on paratamatu, et ka sind tulistatakse. Kummagi poole äärmuslastele ei meeldi korraloomine Sab-al-Booris.

*******

Kolmapäeva pärastlõunal oli Sab-al-Booris kõik rahulik. Eesti rühma ülem, leitnant Meelis Jõemaa vestles kohalikega, uuris elu. See on tema üks põhitöö, suhelda pidevalt kohalikega ja koguda nii infot võimalike kättemaksuaktsioonide kohta.

Istusime jaoga soomustatud veoauto Unimog kastis ja jälgisime ümbrust. Jõemaa käis mitmes majas.

Alati kogunes peatuste ajal veoautode ümber terve pilv lapsi, kes karjusid „Šokolata, šokolata!” Šokolaadi meil polnud. „Maku, maku!” karjusime vastu. See peaks araabia keelese tähendama midagi ligilähedast sellele, et pole. Pole šokolaadi. Veidi oli komme ja sõdurid jagasid ka vett.

Osa sõduritest mängisid lastega jalgpalli, mina tutvusin kohaliku putkapidajaga. Muide, sõdurid ei mängi lastega alati palli niisama, vaid vahel ka kindla eesmärgiga. Kui on suur lage ala, mida on raske kontrollida, eriti kui seal sibab ringi palju lapsi, siis on kasulik saata paar sõdurit lastega palli mängima ning momentaalselt kogunevad kõik lapsed sinna nagu mesilased. Siis ei ole lapsed enam võimaliku rünnaku korral otse kuulide all.

Vist kolmanda peatuse ajal tol päeval läksin mind varjuna saatnud sõduriga kuulama, mida leitnant kohalikega räägib. Tema ümber oli hunnik mehi, paistis huvitav jutuajamine olevat. Ka üks šeik astus ligi. Šeik on midagi külavanema või siis linnaosa vanema moodi neil, kui Eesti oludesse ümber tõlkida.

Ootamatult kostis meist veidi eemal kõva tulistamist. Need algavad muidugi alati ootamatult.

Seekord oli see palju lähemal, kui ma varasemate patrullide ajal olin kuulnud.

Keegi karjus mulle: „Tõmba seina äärde!” Tõmbasin, edasi kästi mul liikuda aia äärest tahapoole ja joosta auto peale. Jooksin. Lapsed ja kohalikud mehed ümberringi. Jooksin kolaki-kolaki üle mingi raualasu ja kohalike vahelt slaalomit tehes Unimogini ja tegin elu kiireima autokasti ronimise.

Jaoülem Janek Mäeorg karjus „Lõunasse!”

Järgnev oli tõeline offroad-ralli läbi paarikümne sentimeetri sügavuste aukude nii, et mehed kastis lendasid.

Jõudsime platsini, kust tulistamine kostis. Peale ühte hoovi sisse jooksva vanamehe kedagi ei näinud. Kähku tõmbasime Unimogiga sinna, vanamees tuli automaat käes hoovist välja. Vist kõik kuus meest kastist karjusid talle nagu kõrist tuli: „Down, down”, järgmisel hetkel olid sõdurid kastist väljas ja pikali viskunud vanamehe juures, kelle automaat löödi jalaga eemale. Ega sel hetkel sa ei tea, kas tegemist on pahatathliku ründajaga või oma kodu kaitsjaga.

Siis jäi tiba rahulikumaks. Vana ei hakatud kaasa võtma, sest tundus, et ta rääkis tõtt, et ta kaitses oma maja. Ta näitas käega kuhu tulistajad olid põgenenud. Samal hetkel kostis näidatud suunast jälle tulistamist.

Sama kiirelt kõik kasti ja minema tolles suunas. Veel hullem offroad.

Jõudsime lähedal asunud kooli juurde, vaikus. Rühma teised kaks masinat olid kuhugi omas suunas sõitnud. Olime üksi.

Sõitsime kooli ümbert ringi, kui korraga hakkas jälle laskmine. Sõitsime veidi edasi. Äkki taas lasud. „Meie suunas tulistatakse,” karjus keegi.

Tegin et sain soomustatud kasti äärest pea allapoole. Julge hundi rind on haavleid täis, meenus mulle ühe Eesti sõduri lause.

Lasud käisid päris lähedalt. Selge, tulistavadki meie suunas. Ja just selle külje pealt, kus mina istusin. Sa kurat!

Tornis hakkas kuulipilduja tööle. Lühidalt lasi, pärast tuli välja, et tekkis tõrge.

„Laske vastu,” käskis Mäeorg. Kuulsin, kuidas parema kõrva ääres üks poistest tulistama hakkas. Kõrvatropid on ühed head asjad, seda ma ütlen. Kohe avas ka minu kõrval istunud sõdur tule.

Vastu enam keegi ei tulistanud. Põgenesid. „Jätke laskmine!” hüüdis Mäeorg.

Enam me tulistajaid jälitama ei hakanud.

Oligi kõik läbi. Kõik kokku viis kuni kümme minutit.

Midagi tunda küll ei jõudnud. Kõik käis nii kiiresti. Mäletan, et vaatasin, mida sõdur minu kõrval teeb, kuidas automaadi tõstab ja tulistab. Ja ise hoidsin pead madalal.

Tulistamise ajal unustad kartmise ära, ütlesid hiljem sõdurid.

Sõitsime platsile, kus oli põhiline tulevahetus. Saime leitnandiga kokku. Seekord olid sunnid rünnanud šiiite. 10-15 meest, kõik ühesuguste punaste pearättidega.

Eesti poisid tegid sellele rünnakule õnneks lõpule peale enne, kui see õieti alata sai. Osa ründajatest jätsid põgenedes isegi sandaalid maha.

„Ilmselt oli neil mingi suurem aktsioon plaanis, kui nad nii suure pundiga kogunesid,” ütles hiljem Jõemaa.

Peagi olid juba lapsed ka platsil kohal. Nemad on Sab-al-Booris juba tulistamisega harjunud. Lapsepõlv missugune!

Vahepeal tuli infot, et ründajad võisid end peita eemal asuvasse endisesse gaasijaama. Jõemaa võttis ühe jao kaasa ning ründas seda, aga jaam oli siiski tühi. (Siinsed fotod on just sellest episoodist, kuidas poisid jaama lähevad. Tegin fotod veidi eemalt Unimogi kastist.)

Tunda oli, kuidas meestel adrenaliin pulbitses. „Kurat, no ei saa nad rahus elada!” vandus üks sõduritest.

Jutt jumala õige.

Eesti musketärid


Selleks korraks on minu päevad Eesti rühma juures Iraagis loetud, olen juba Kuveidis.
Siiralt öeldes - oleks veel tahtnud jääda. Hoolimata mõnedest teravatest elamustest. Ajakirjaniku jaoks. Poiste jaoks igapäevane töö.
Tahan väga selle rühma kohta, kaitseväe arvestuse järgi ESTPLA-13, öelda ühte asja. Nii tugeva tiimitundega punti olen ma harva näinud. Seda oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas rühm kokku hoidis ja ma ilmselt ei liialda, et nad tunnevad väga tugevat õlatunnet. Ja mis saab patrullides ja operatsioonidel veel tähtsam olla kui teadmine, et sa usaldad üksteist. Et kui midagi on, siis sa saad kohe abi. Ja et sa tead, et keegi alati katab sind.
Suur aitäh teile, et mind välja kannatasite, sest vaevalt, et ma peaaegu nädal aega patrullides kaasas käies mingi abijõud olin, pigem ikkagi segav. Aga vähemalt ma nägin, kui hästi te oma tööd teete.
Üldiselt on nii, et kui keegi kusagil kavatseb jätkuvalt kirjutada „Eesti palgamõrvaritest Iraagis”, siis see kirjutaja (anonüümne ja arg) võiks sügavalt järele mõelda ühe lihtsa asja üle – mida on tema teinud, et maailma paremaks muuta? Kõlab triviaalselt, aga seda tõepoolest Eesti poisid Iraagis teevad. Kohati on see sulaselge banditism, mille eest nad kohalikke elanikke kaitsevad. Nad ei osale klassikalises sõjategevuses konkreetse vastase vastu viimaste omal maal. Nad kaitsevad rahulikke elanikke nende oma kaasmaalaste eest.
Ja see pole nende süü, et nad peavad tegema seda relva jõul, sest teistmoodi pole see seal, Sab-al-Boori linnas enam võimalik. Eesti poisid pole seda olukorda põhjustanud. Nemad täidavad käsku tagada linnas kord. Ja teevad oma tööd südamega. Sest käsk on selline.
Ja kui neid nimetada palgamõrvariteks, siis oleme me ise kaasosalised, sest kaudselt oleme me nad ise – valimisõigusega Eesti kodanikud - sinna lähetanud. Rahva tahe. Nemad seal selle üle ei aruta.
Võiksime olla hoopis uhked, et meil on selliseid häid sõdureid välja panna. Olgu see isegi 0,0001-protsendine võimalus, et nende oskusi läheb vaja Eestit ründava vaenlase vastu, aga hea on teada, et meil on sellised mehed olemas.
Hea ESTPLA-13, te olite väga head kaaslased!
Be safe ja tulge kõik koju!
Suur aitäh teile leitnant Jõemaa, veebel Koivistoinen, kapral Ignašev, veebel Soosalu, seersant Moring, kapral Siimre, seersant Paadik, seersant Põllu, vanemseersant Mäeorg, seersant Tiisler, seersant Koch, seersant Loorents, reamees Vesper, reamees Tammsaar (palju õnne sulle juba ette!), seersant Valk, reamees Kükker, seersant Puhtla, seersant Võrno, kapral Engso, seersant Kinsigo, reamees Ojakäär, seersant Õisma, seersant Muravljov, seersant Petrov, seersant Truija, kapral Villiko, reamees Lindermann, reamees Tanner, kapral Orav, kapral Olt, kapral Otsatalu, reamees Ansen, seersant Himma ja nooremveebel Vilem.
Fotol votavad poisid lounat kahe patrulli vahepeal.

p.s. kuigi sõitsin juba ära, siis panen siia blogisse veidi hiljem veel mõned muljed kirja.

Teisipäev, november 14, 2006

Volitustega pätid Iraagi politseist


Politsei on Iraagi jaoks üks suur probleemide allikas. „Volitustega pätid”, nagu mõned neid kutsuvad. Põhjus selles, et väliselt on võimatu eristada politseinikku ja kurjategijat (vormi kannavad kohalikest võmmidest vähesed) ning ka käitumiselt pidavat nad suht vähe erinema.
Politseinike kaasa viidud inimesi on tihtipeale leitud hukatuna (kiirmenetlus Iraagi moodi...) ning läbiotsimisel ei pidavat vahet olema, kas majja on salaja pääsenud varas või tuleb legaalselt politseinik. Varastamine käib täie hooga läbiotsimise sildi all.
Täna Eesti sõduritega patrullis käies õnnestus mulgi näha, kuidas Iraagi politsei tegutseb. Suu jäi lahti. Ja usk, et Iraagis midagi kiiresti paremuse poole võiks minna, kahanes veelgi.
Sab-al-Boori linna sissesõitu valvab politsei, kes peaks iga auto kinni pidama ning dokumente kontollima. Kuidas nad seda siis teevad?
Posti juures seisab väliselt täiesti suvaline tüüp, Eesti mõistes alkašši välimusega mees – seljas määrdunud tagi ja särk ning jalas ebamäärast värvi püksid (sest need on jällegi nii määrdunud), koni hambus, käed taskus. See-eest kõlgub kuskil kaenla all automaat. Kui viitsib, siis aeg-ajal peatab nõudliku peanõksatusega mõne auto, loivab ligi ja pärib dokumentide kohta. Siis loivab jälle minema.
On jäänud mulje, et enamus ajast on osa sissesõitu valvavatest politseinikest hoopis mujal asju ajamas. Omi asju, sest need on vaja ju eelkõige ära ajada.
Keskpäeval juhtus nii, et Eesti poolrühm pidi minema koos Iraagi politseinikega ühte endise tehase territooriumit puistama ning üksiti ära tooma sinna lähedusse peidetud ärandatud veoautot. Enamuse poolrühmast võttis see „suurepärane võimalus” vanduma. Eks nad teadsid, mis nali järgnema hakkab.
Politseinikud sõitsid välja kahe pikap-džiibiga. Kohale jõudes jooksid nad kõik korraga autost välja ja summas ümber kahe mehe, kes juhtusid endise tehase sissepääsu juures luusima. Kohe läks lahti metsik kära ja arutamine, mida meestega teha. Algul mulle tundus, et need kaks meest lastakse kohe sealsamas maha. (Kohe oli selge, et tegemist oli sunnidega, sest Sab-al-Boori politseinikud on šiiiad ja põhimõtteliselt jahivad ainult sunnisid, omasid nad eriti ei puutuvat.)
Mina küll ei saanud aru, kes neist umbes kümnest mehest ülemus on. Kogu see punt liikus kogu aeg koos nagu mesilased. Keegi ümbrust ei jälginud. Kui kohal oleksid olnud tõeliselt pahad mehed, siis poleks ilmselt mingi kunst olnud neist enamus mättasse lüüa. Kui poleks olnud eesti poisse muidugi. Eesti sõdurid kaitsesid kogu seda laata.
Tavapäraselt olid kõik politseinikud tsiviilriietes. Mõni oli haaranud Kalašnikovi ja tulnud lausa plätudes operatsioonile. Tõesti, miks mitte? Kes ütles, et plätud ei sobi politseinikule. (Kõrvaloleval fotol olev Iraagi politseinik on veidi ebatüüpiline, sest on suht kobeda ja viisaka välimusega.) Ainus, mis osasid võmme veidigi pättidest eristasid, oli kuulivestid.
Iraagi politseinikud tuleks relvadest väga kaugel hoida. Osadel, kes sõjakalt Kalašnikove vibutasid ja neid Rambo- kombel selle koha peal hoidsid, kus meestel on tavaliselt biitseps, olid kuulid rauas ja kaitseriiv maas. Eesti poisid hoiatasid kohe, et kui neist möödud, siis proovi toru eest igaks juhuks mitte mööda minna. Üks meie sõduritest astus möödaminnes konkreetselt ühe nö politseiniku juurde ja klõpsatas tema automaadile kaitseriivi peale.
Veidi aja pärast juhtuski see, mis sellistel puhkudel juhtuda võib – käis pauk. Keegi neist vajutaski kogemata päästikule ja kaitseriivi polnud loomulikult peal. Katsusin, et neist kaugemale hoida.
See on üldse omaette teema, kuidas nad automaatidega ümber käivad. Mõni kannab seda lihtsalt toru pidi käes nii, et kaba vastu maad käib. Imemehed.
OK, saime sealt lõpuks tulema ja sõitsime linna tagasi. Politseinikud džiipidega ees, meie kahe soomustet veoauto ja HumVeega järgi. Korraga hakkas ees kõva paugutamine, ka valangud. Mulje, nagu terve jagu mehi ründab kedagi.
Plaksti olid eestlased valmis tulevahetuseks, sõitsid laskude heli suhtes tiivalt lähemale, kui sama äkki laskmine ka lõppes.
Ja mis selgus? Tuli välja, et šiiiadest politseinikud nägid ühte sunnist meest tänaval jooksmas ning tõmbasid talle kohe kõigist relvadest tule peale. Kuhu need kõik kuulid majade vahel lendasid, teab vaid Allah. A või see politseinikke kottis. Suniit tuli maha tappa!
Järgmine tore vahejuhtum Iraagi politseinikuga juhtus patrulli lõpus.
Kohe Sab-al-Boori politseimaja kõrval asuvad paar putkat. Ja vot ühe selle putka pidaja läks ühele politseinikule kallale. Kohe noaga ründas. Politseinik haaras loomulikult automaadi, aga tülli sekkusid samas patseerinud Iraagi sõjaväelased. Asi rahunes maha. Pärast poepidaja rääkis, et ta oli palunud seda politseinikut, et tema vend vabastatakse. Politseinik polnud kade ja küsis vabastamise eest 25 000 dinaari ehk siis umbes 10 USA dollarit. Ei tea, miks, aga poepidajat ärritas see koledalt ja juhtus see, mis juba kirjas. Politseinik väitis loomulikult, et mingit sellist diili ta pakkunud pole.
Millegipärast ma olen kindel, et just nii see asi oligi, nagu poepidaja rääkis. Iraagi politsei on täiega korrumpeerunud ja inimeste kaitsmise asemel tegeleb küll kõige muuga, aga mitte põhiülesandega.
Täielik imelugu on muidugi see, et kui vähese raha eest nad on nõus inimesi vahi alt vabastama. Kui kõva kurjakat nad on nõus siis 500 taala eest vabadusse laskma? Või teadis võmm, et see mees nagunii kohe vabastatakse?
Õnneks ja vähemalt lootusekiireks on see, et Iraagi armees pidi kord enam-vähem majas olema.

Pommimeeste tabamisest


Panen siia üles ka tänases Eesti Päevalehes ilmunud loo sellest, kuidas Eesti rühmal õnnestunus eile Iraagis Bagdadi külje all väikelinnas tabada kaks lõhkekehade paigaldamises kahtlustatavat noort meest. Võib olla polnud lehes kogu teksti.

„Pane neil kohe käed raudu!” kõlab käsklus, kui läbiotsitavast majast tirivad Eesti sõdurid välja kaks nooremapoolset meest. „Ja pane nad sinna aia äärde põlvili maha!”
Hetk varem leidisid sõdurid maja eest koti lõhkeaine, valmis tehtud paarikümne detonaatori ja süütenööriga. Super! Arvestades, et eestlased otsisid just mehi, kes korraldasid Sab-al-Booris linnakeses eile varahommikul kaks isevalmistatud lõhkekeha plahvatust. Õnneks sedapuhku keegi viga ei saanud, aga see-eest olid kahtlusalused nelja tunniga käes!
Majast tuleb välja veel automaate ja kümnete viisi padruneid. Ja kinni peetud meeste jaoks viimase tilgana veereb aia nurgas lösutanud üksikust tossust seda kallutades välja veel granaat F1 ehk „sidrun”. (vaata ka fotot, kus kogu ühest majast ära võetud kraam ilusti laiali laotatud on.)
„Tooge tunnistajad siia!” kõlab patrulli juhtiva veebel Rauno Koivistoineni uus korraldus. „Oota! Paneme neil silmad kinni ja viime tänavale, las nad vaatavad seal üle, muidu naised näevad neid (tunnistajaid-toim.),” pakub jaoülem Dmitri Petrov. Naiste all peab ta silmas sama maja elanikke.
„Otsige keegi siva majast rätikuid, katame neil silmad kinni!” hüüab veebel. Silmad kinni seotud, viivad sõdurid mehed tukast kinni võttes väravast välja. Kohe hakkavad tunnistajad aktiivselt kätega vehkima ja meestele näpuga näitama – nemad, nemad!
Eestlased siiski uurima ei pea, kas süüdistustel on alust või kaebavad šiiiad lihtsalt sunniitide peale. See on tavaline, et nad üksteise peale kaebavad. Selle peale kogu informaatorite süsteem Iraagis üles ehitatud ongi. Seekord võib šiiiadel õigus olla, sest asitõendid räägivad kahe sunni mehe vastu.
Tunnistajatelt võetakse kirjalikud seletused, asitõendid visatakse autokasti ning sinna tõmmatakse ka kinni seotud silmadega kahtlusalused. Viimased värisevad ja jalg ei taha kinni seotud silmadega kuidagi veoautokasti äärt üles leida. Jõulised Eesti sõdurid - sõda pole paraku miski seenelkäik - kaua nendega nalja ei tee ning peagi on mehed kastis pikali.
Edasi viivad eestlased plahvatustes kahtlustatavad laagrisse Camp Tajisse koalitsioonivägede sõjaväeluure kätte ja sellega on nende töö tehtud. Edasi vaadaku ameeriklased.
Eilne võimalike pommipanijate tabamine on rühma jaoks oluline saavutus. Varem on viiendat kuud Iraagis teenivad eestlased kätte saanud vaid paar sarnaseid rünnakuid korraldanud gruppi.
Võimalik, et eile päästsid eestlased kellegi kohaliku elu. Võib olla hoidsid ära rünnaku koalitsioonivägede vastu. Need vidinad oleks palju kurja teinud, sest kõik viitab sellele, et kellelgi oli kindel plaan tabatud materjalidega lõhkekehasid valmistada. „Puudu oli veel vaid mürsk või mürsud. Kusagil oleks neist lõpp-produkt valmis tehtud,” selgitab veebel Koivistoinen.
Reeglina saavad isevalmistatud lõhkekehade plahvatustes rohkem surma kohalikke. Neil on tõsine põhjus pommimehi vihata.
Pommipanemises kahtlustatavate meeste juurde juhatas Eesti rühma kohalik politsei. Miks nad siis ise kurjategijaid kinni ei võtnud?
„Iraagi politseinikud tulid meile rääkima, kuna nad teavad, et me oleme kohalike usalduse võitnud,” räägib veebel. „Nad teadsid, et me asja untsu ei keera.”
„Great job!” tõstab pärast operatsiooni tunnustavalt pöidla ka USA armee major Rogers, kes pidevalt eestlastega vabatahtlikult koos patrullimas käib. Ja räägib laagrisse tagasi jõudes igale teda kuulata viitsivale tuttavale sõjaväelasele värvikalt ja žestikuleerides, kuidas kinni võtmine käis.
Kokku sai eesti rühme hommikupoole kätte siis:
Eesti rühma eilne hommikupoolne saak
200 grammi plastilist lõhkeainet
21 valmis seatud detonaatorit
5 meetrit süütenööri
2 automaati AK
1 kergekuulipilduja RPK
7 automaadi AK salve

Esmaspäev, november 13, 2006

Imaami laul ja plahvatuste kaja


Täna hommikul läksin poole rühmaga patrulli juba varahommikul kell 3.30. Hommikud, kuni päike pole tõusnud, on siin uskumatult külmad. Vaatad kaardilt küll, et Iraak peaks olema üsnagi lõunamaine maa, aga näiteks laupäeval oli enne päikesetõusu sooja maksimaalselt viis-seitse kraadi. Lisaks sellele puhub autokastis külm tuul. Varbad igal juhul külmetasid. Täna oli varahommikul veidi soojem, nii kümne kraadi kanti. Talvel polevat ime, kui hommikul on lombid jääs.
Suurim saavutus täna ennelõunase patrulli ajal oli poistel kahe väidetava ohtliku kurjategija kinninabimine. Sellest kirjutan ma pikemalt ja näitan pilte homses Eesti Päevalehes.
Elamuse pakkus aga – niivõrd-kuivõrd on sõna „elamus” üldse sõjapiirkonnas kohane kasutada – vahetult enne päikesetõusu ühes maha jäetud majas mošeest väljuhääldist tuleva laulu kuulamine. Poisid rajasid ühe kõrgema maja katusele vaatluspunkti ning niikaua kui kaks meest üleval vahti pidasid, lebotasid ülejäänud allkorrusel. Kes üritas kivipõrandal magada, kes tegi suitsu, kes lobisesid.
Ja siis enne päikesetõusu hakkas mošeedest üle Sab-al-Boori kostma imaami aeglast kaeblevat laulu. Kell oli 4.30. Sina istud külmas ja pimedas mahajäetud majas ning kuulad vaikides. Tuhkagi aru ei saa, aga korraks tekkis kuidagi veidi ülev tunne. Samal ajal paganama suur kahjutunne kohalikest. Nendest kohalikest, kes tahaksid rahulikult palvetada ja hommikust lavašši küpsetada. Et ei peaks piiluma värava vahelt, kas tundub ohutu olevat tänavale minna.
Samas tekkis ka veidi selline partisani tunne. Varjad ennast ja kuulad, mis linnas toimub. Tunned pinget õhus.
Imaam lasi oma muusikaga segatud jutlust mitu tundi. Muudkui kestis ja kestis. Ja seda katkestasid vaid kahe plahvatuse tumedad mütakad. Ilmselt mitte väga ebaharilik hommik Sabal-al-Booris viimasel paaril kuul.
Poistelt kuulsin sellist vanasõna, et julge hundi rind on haavleid täis. Mõte selles, et mõttetu julgus võib lõppeda halvasti.
Tänase seisuga peaks Eesti poistel olema teenistuse lõpuni 26 päeva. Nagu ütles üks poistest – motivatsioon on praegu väga suur, et kõik tervena koju jõuaksid.
Õhtul tegid rühma logistikud Andres Vilem ja Marko Himma (hästi lahked, ka praegu kirjutan seda jutukest Andrese arvutist) mulle väikese ekskursiooni Camp Taji sõjatehnika surnuaiale. See oli üsna mõjus. Prügimäel seisid sadade viisi Iraagi armee puruks lastud tankid, suurtükid, veokid ja mida iganes. Omamoodi muuseum seegi.
Ameerika sõdurpoisid käivad end seal välja elamas. Siit fotolt on näha kuidas. Peamiselt on tankidele võõbatud klišeelike tekste – Happy Valentine! John loves Samantha! Jne.

Politseijaoskonnast ja tõlkidest

Kohalik politseijaoskond meenutab filmi Mad Maxi maa-aluseid urkaid. Pool jaoskonna territooriumist on sisuliselt prügimägi, kus vedelevad autovrakid (vähemalt üks neist on sellist tegu nagu oleks tank sellest üle sõitnud) ja ehituspraht ning toad meenutavad Vene vägede lahkumise järgset laga. Seal ei toimu midagi. Vahel Eesti rühm teeb seal väikse puhkepausi patrulli ajal.
Teine pool on siis nö tegevuspaik. Minu esimese öise patrulli ajal laupäeva õhtul viisid poisid sinna kolm kinni peetud kohalikku. Siis nägin, mismoodi Iraagi politsei seal töötab. Koridorid olid pimedad nagu rotiurkad. Täiesti kõle.
Üks ruum oli relvaruum, mille seinad olid täis automaate, põrandad laskemoonakaste ja muud korralikuks lahinguks vajalikku staffi. Paar ruumi olid uurijate jaoks. Need meenutasid selliseid nõukaaegseid piirkonnavolinike ruume – neli seina, kaks lauda ja kaks tooli. Ühes ruumis oli side- ja koordineerimiskeskus, et tegevused piirkonnas sassi ei läheks.. Igal jõul oli oma laud – iraagi politseil oma, iraagi armeel omal, USA armeel oma. Tubade vahel kottpimedus, nagu juba ütlesin. Tunne nagu liiguksid kuskil maa-alustes katakombides.
Sisehoovis asus arestimaja, kuigi osaliselt tegutses see ilmselt ka vanglana. Nii palju, kui ma aru sain, siis võidi vajadusel inimesi terve aasta seal kinni hoida.
Inimesi hoiti kahes trellitatud uksega ruumis. Ruumid võisid olla silmaga hinnates kaheksa korda viis meetrit ehk siis 45 ruutu. Inimesi oli mõlemas ruumis vähemalt 15 ja meie tõime kolm meest veel juurde.
Kongidest kostis ilge kära ja möla. Kõik mahtusid siiski kuidagi vedelema, päris püsti ei pidanud keegi seisma. Kõik paistsid olevat nooremapoolsed mehed, vanemaid silma ei hakanud. Šiiiad ja sunnid läbisegi, aga paistis, et nad said kongides rõõmsalt omavahel läbi. Kuigi väljas andsid muudkui üksteise vastu hagu.
Trellitatud kongiukse vahelt sisse piiludes, tormasid kohe mitu meest ukse juurde, käed pikalt ees. Selge, tahavad tervitada. Me polnud kadedad, tervitasime vastu. Väliselt nad vaenulikud ei olnud, tervitasid igatahes rõõmsalt sädistades.
Kord päevas lastakse kõik sisehoovi tunniks jalutama. Põgenetud sealt ilmselt pole, sest paar valvurit kõndisid seal minu arust täitsa relvastamata ringi, relvad vedelesid kõrvalruumis.
Eesti rühma tõlgid on tõelised naljanumbrid. Kuigi nad väidavad, et nad on inglise keelt õppinud, siis minu arust nad keelt ikkagi eriti ei oska. Nendest aru saamine on päris keeruline kunst, aga rühmaülem Jõemaa väitis, et pikapeale on ta harjunud juba nende jutust aru saama.
Kohalikku küsitledes juhtub pidevalt, et tõlk sädistab kohalikuga tükk aega ja siis võtab jutu ühe lühikese lausega kokku. Eriti lõbus on tõlk, kes nimetab ennast Tainyks. Vahel vastab ta näiteks küsitletava asemel ise rühmaülema küsimustele, kuigi ei küsitud tema arvamust. Laupäeval kontrollis rühm autosid ja jäi pärast puhkama. Taina asus aga omal initsiatiivil ühte autot peatama, mille peale talle üsna kurjalt käratati. Kahtlemata arvab Taina, et tema on tegelikult linnas ülemus!
Sõdurite sõnul olid neil enne puhkust korralikud tõlgid, kes olid inglise keelt ülikoolis õppinud. Puhkuselt tagasi tulles olid aga mehed kadunud nagu vits vette. Välja enam ei ilmunudki. Ehk võib neid varsti Euroopas kohata. Paljud iraaklased, kel võimalus – see tähendab raha – põgenevad praegu Iraagist.
Operatsioonidel kannavad tõlgid alati maski. Et neid ära ei tuntaks. Sellest hoolimata on neid üksjagu tapetud. Palka saavad nad korralikult, suurusjärgus 600-800 taala. Kohalikus mõttes väga korralik palk.

Pühapäev, november 12, 2006

Kurb reaalsus Saba-al-Booris


See oli täitsa kurb vaatepilt, mida ma eile nägin Sab-al-Boori linnas. Isegi tiba kurvem, kui ma arvasin. Kurb selles mõttes, mida (kodu)sõda inimestega ja nende kodudega teeb.
Linna, kus mõned aastad tagasi elas veel 40 000 inimest, on tänaseks alles jäänud 5-10 000 elanikku. Tervete kvartalite viisi on inimtühje kodusid, mis on rüüstatud ja osalt ka põlema süüdatud. Vaid nö kesklinnas on rohkem rahvast, inimesi on tänaval näha ja töötavad isegi mõned putkad ja töökojad. Linna ääreosad on nagu kummituse kodud.
Näiteks sattusime Eesti rühmaga linna servas kohalikus mõttes villataolise mitmekordse maja juurde. Rühmaülem leitnant Jõemaa soovis peremehega rääkida, kuid uksekoputusele keegi ei vastanud. Lõpuks proovis Jõemaa ukselinki, uks oli lahti. Oli näha, et äsja veel oli seal elatud. Köögis oli tunda toidulõhna, trepil vedeles kellegi plätu, kapid olid asju täis. Veel olid, sest ilmselt on peagi marodöörid kohal.
Pererahvas oli lahkunud nii, et enamus asju oli lihtsalt maha jäetud. Ometi tundus, et neil oli korralik majapidamine ja hea elu, kuid ilmselt pidid nad lihtsalt ähvarduste tõttu oma päris ilusa kodu maha jätma. Kui nad olid šiiiad, siis sundisid neid põgenema surma kartusel sunniidid. Või siis vastupidi.
Hommikuse, kaheksa tundi kestnud patrulli ajal nägime kolme Sab-al-Boorist lahkuvat peret. Karta on, et ka nemad ei tule niipea tagasi.
See solk ja prügi, mille vahel Sab-al-Booris elatakse, see niivõrd ei masendanudki (olen Kabuli äärelinnades hullematki näinud ja ma pole üldse originaalne, kui arvan, et Lähis-Ida riikidele saab ükskord plastmass ja kile saatuslikuks, kuna nad on harjunud kõik prügi lihtsalt maha loopima, aga varem mädanes see prügi ära. Enam mitte.), kuivõrd just see totaalne hüljatus.
Linnas on 18 kooli, kuid ükski neist ei tööta juba ammu. Koole üritatakse siiski taastada ja millalgi käima panna. Linnas puudub pea täielikult arstiabi. Nägin päeva jooksul kolme kiirabiautot, millest kaks olid vrakid. Ühe olla Iraagi armee kuulidest läbipuurinud, kuna see ei olevat piisavalt kiiresti peatunud. Selles mõttes on see sümptomaatiline, et siin ei tundu keegi kellestki hoolivat. Ma mõtlen kohalikke.
Ma küll ei kujuta ette, mis saab olema sabalboorlaste ja tuhandete teiste laastatud Iraagi linnade ja külade elanikke saatus. Ilmselt ei midagi rõõmsat lähema kümne aasta ja võib olla isegi pikema aja jooksul. Terve sugupõlv tundub jäävat ilma normaalse hariduseta, aga nad saavad ükskord täiskasvanuteks.
Aga inimene harjub teatavasti kõigega, ka vägivallaga. Kohtasime meiegi inimesi, kes viskasid meiega nalja, naersid laginal ja pakkusid värskelt ahjust tulnud lavašši. Üks vanem naisterahvas pakkus ühele ohvitserile isegi oma tütart naiseks. Ja mulle tundus, et tal oli tõsi taga. Ka tüdruk ise tundus huvitatud olevat, sest ta naeratas ohvitserile ja teistele eesti poistele üsna rõõmsalt oma salli alt. Tüdruk oli kuskil 16-18 aastane. Tema ema küll väitis enda vanuseks 25, mille peale rühmaülem arvas, et tema on sel juhul kaheksa-aastane. Välimuse poolest pakuks mina emakesele 50 vähemalt, aga keskeast ülespoole araabia naised näevad reeglina oma east vanemad välja. Nii et tegelikult võis emake vabalt ka 40 olla.
Aga jah, päeva kurvaks saldoks üksikute lõbusamate hetkede vahele jäid Sab-al-Booris IED (ehk siis isevalmistatud lõhkekeha) plahvatus ühel turul, kus hukkus neli kohalikku, ning kaks kinniseotud kätega leitud laipa, mõlemad hukatud kuklalasuga. IED plahvatust kuulsime me ka ise hommikuse patrulli ajal, aga see jäi meist kaugele. Rühma saldoks jäid kolm vahistatud kahtlast isikut ning kaks ära võetud automaadisalve. Iraaklastel on kodus lubatud enesekaitseks omada ühte automaati ja ühte salve padrunitega. Üleliigsed salved korjatakse ära, aga selle eest kedagi kinni ei võeta.
Fotol on pere, kes Sab-al-Boorist turvalisemasse kohta lahkub. Eesti poisid pidasid auto kinni dokumentide kontrollimiseks ja lihtsalt inimestega vestlemiseks. Soovitan tähelepanu pöörata autole, mis on väga tüüpiline kohalikele. Lagunenud, aga sõidab. Siin sõidavad hoolimata väljanägemisest kõik autod, millel on rattad all ja rool. Muu pole eriti oluline enam.

Kes kellega Iraagis sõdivad?

Väikest taustainfot jälle. Leidsin üsna hea ja lühikese ülevaate 23. oktoobri The Guardianist. Põhiliselt käib konflikt viiel rindel. Tõlkida ei viitsi, sestap on tekst inglise keeles.

Insurgents v US-led coalition
October was one of the deadliest months for US forces in Iraq since George Bush declared an end to major hostilities on May 1 2003. Nationalist insurgents, including Sunni and Shia tribesmen and militias, as well as former members of Saddam Hussein's Ba'ath party, are waging a sophisticated and unrelenting campaign against multinational forces, using roadside bombs, mortar and rocket attacks and snipers. "We operate wherever there are foreign troops," a former insurgent in Baghdad told the Guardian.

Sunni v Shia
Despite high-profile security crackdowns by US and Iraqi forces, Baghdad appears to be in the process of being torn into two distinct Sunni and Shia parts. Violence by radical armed Shia groups on the one hand, and Sunni jihadists and former Ba'athists on the other, has seen formerly mixed neighbourhoods becoming either wholly Shia or Sunni. One saving grace may be that that the violence appears to be neither spontaneous nor popular, yet intolerance and mistrust, especially among the city's youth, is growing. The Sunni-Shia violence has also spread to towns such as Balad, Baquba and Mahmudiya.

Shia v Shia
The two main protagonists in the struggle for supremacy for the Shia heartlands of southern Iraq are the Badr brigade, linked to the Supreme Council for Islamic Revolution in Iraq, and the Mahdi Army, loyal to the radical Shia cleric Muqtada al-Sadr. Wars between the two, seen at the weekend in Amara, threaten to undermine the unity of the governing Shia Alliance in Baghdad.

Arabs v Kurds
The ethnic faultlines coursing through the northern oil-rich city of Kirkuk form the backdrop to a surge in suicide and car bombings and politically motivated assassinations. The city is an increasingly tense mix of Kurds, who claim it as their historic capital, Turkomen, who reject the Kurdish claims, and Arabs, many of whom were moved to the area as part of Saddam's programme of Arabisation in the 80s and 90s. Various Sunni Islamic militant groups, such as al-Qaida in Iraq, Ansar al-Islam and Ansar al-Sunna, are thought to be behind most of the bombings, while Sunni tribesmen from nearby Hawija proclaim loyalty to Saddam and attack US forces and Iraqi security forces.

Sunni tribal leaders v al-Qaida
Fed up with the activities of foreign Arab jihadis in Iraq, who have shown little hesitation in attacking Shia civilian communities, a number of senior Sunni tribal leaders in the restive Anbar province, west of Baghdad, have decided to rid their region of al-Qaida activists. The Sunni tribal leaders also insist it is the duty of the domestic insurgency to kick out all foreign troops from Iraq. However, radical Sunni Islamist groups in Anbar continue to stage shows of force in cities such as Ramadi and Falluja.

Reede, november 10, 2006

Lõpuks Eesti poiste juures


Täna õhtul jõudsin lõpuks Bagdadist Camp Tajisse, kus asub Eesti jalaväerühm – EstPla-13. Camp Taji asub sisuliselt Bagdadi linna külje all, kus Eesti poistel on patrullimiseks oma ala – Sab-al-Boori nimelise asula ümbrus. Sab-al-Boorist loodan pikemalt kirjutada homme, kui olen rühmaga esimest korda patrullis ära käinud.
Täna jõudis pool rühmast patrullist tagasi veidi enne, kui me vanemleitnant Mühlingiga Tajisse jõudisme. Poistel oli õnnelik päev, sest pääsesid IED-rünnakust. IED-ks nimetatakse isevalmistatud lõhkekeha, mille plahvatuse otsa sattumine võib lõppeda väga kurvalt. Palju ameeriklasi on just nii surma saanud.
Õnneks peatus eestlaste patrull ühe kohalikuga rääkimiseks vahetult enne IED-d ja lõhkekeha plahvatas veidi eespool kellelegi viga tegemata. Lõhkekeha ise oli tee sisse peidetud. Kraater polnud poiste sõnul kuigi suur, aga see-eest sügav.
See oli kolmas IED-rünnak, mille otsa praegune rühm on viie kuu jooksul sattunud. Loodetavasti oli see ka viimane.
Esimesed jutud olen poistega juba rääkinud, peab hakkama vaikselt sisse elama. Elamiseks sain ühe nö külaliskonteineri. Piisavalt spartalik.
Tundub, et tuju on poistel hea. Teavad täpselt, et Iraagis on jäänud teenida veel 29 päeva.
Päeva esimesel poolel oli kõige huvitavam elamus akrediteeringu tegemine koalitsioonivägede pressikeskuses. Ameeriklased on ikka uskumatult põhjalikud. Kõigepealt tehti minust tavaline foto, siis mõlema külje pealt profiilis ning seejärel mõlema külje pealt veel poolprofiilis.
Sellega nali veel ei lõppenud. Sõrmejäljed. Need võeti kõigepealt nii, et suruti mõlema käe näpud kõik koos skännerile ning seejärel võeti kõigist näppudest eraldi jäljed! Kusjuures mõne näpuga mässasid nad mitu minutit, sest nende meelest ei tulnud pilt piisavalt selge.
Seejärel pidin veel allkirjastama paberi, et viibib Iraagis omal vastutusel, olen teadlik ohtudest ning kui midagi juhtub, siis mu tööandja hoolitseb selle-eest, mis must edasi saab jne.
Bagdadi Green Zone´is kohtusin ka Islandi kaitseväe „juhatajaga”. Islandil kaitseväge teatavasti ei ole, aga nad on NATO liige. NATO abiprogrammi Iraagi armee koolitamisel pidid ka nemad ühe mehe andma. Mees oli loomulikult tsivilist, aga kuna koolitajad peavad kõik ikkagi sõjaväelased olema, siis tehti ta ajutiselt sõjaväelaseks ning anti isegi majori auaste! Nii ongi Steinar Sveinsson ajutiselt Iraagi ainus sõjaväelane ja kolleegid kutsuvad teda naljatamisi ühtlasi ka Islandi kaitseväe juhatajaks. Tsiviilis on Steinar muidu giid ja väikest viisi ajakirjanik. Väga lahe selle, kes islandlasele kohustuslikult teadis ka Evald Miksonit.
Foto on tehttud kopteri Black Hawk pardalt, kui lendasime Green Zone´ist Camp Tajisse. Näha on Bagdadist ning teist Black Hawki, mis lendavad põhimõtteliselt nagu taksod ühest kohast teise. Nii on kõige turvalisem inimesi liigutada. Esiplaanil on näha ühte kahest kopteri kuulipildurist.

Neljapäev, november 09, 2006

Lõpuks Bagdadis ehk kuidas Treufeldt raketirünnaku alla sattus

Bagdad tervitas üllatavalt jaheda ilmaga – täna hommikul kell 9 Herculesega maabudes oli sooja vaid 12-13 kraadi. Lend Kuveidist kestis napilt üle tunni.
Lennujaamas tervitasid meid (mina, Triškin ja Lillenurm) kohe kaks Black Hawk helikopterit ja lennuvälja kohal kõrguv dirižaabel. Dirižaabel on seal üks nutikas asi – selle abil jälgitakse kõike ümbruskonnas toimuvat. Dirižaablist ripuvad välja kaamerad, mis on nii võimsad, et nende abil saab kümnete kilomeetrite kaugselt kasvõi autonumbrit vaadata. Lennumasinat juhitakse maa pealt, see on mehitamata. Selliseid dirižaableid on ameeriklastel Bagdadi kohal kaks.
Miks ei võiks sellise asjanduse detailse pildi abil näiteks Eesti-Vene piiri valvata? Sealt saaks muuhulgas ka hea pildi, mis toimub piirilähedases Pihkva dessantdiviisis....Venemaa vihastaks.
Lennujaamas ootas leitnant Ingrid Mühling, kes teenib ameeriklaste korpuse staabis teavitusohvitserina, ning rõõmsa üllatusena Indrek Treufeldt (Lennart Meri: „See on meie Treufeldt-poiss!”) ETVst ja tema kaameramees Ahto. Nemad olid just tulnud paaripäevaselt tretilt Eesti poiste juurest Camp Tajist ning olid tagasiteel koju Brüsselisse.
ETVlased said portsu teravaid elamusi Camp Tajis. Ameeriklaste vihkajad kostitasid campi raketirünnakuga üsna Eesti poiste lähedal. Ahto kirjeldas päris värvikalt tunnet, kui kuuled raketti üle enda pea vihisemas ja lähedal plahvatamas. Treufeldt oli parajasti poes, mille üsna lähedale üks rakett kukkus.
Praegu ootan Camp Victorys (siin elab umbes 40 000 sõdurit ja sõjaväega seotud tüüpi) edasilendu nn Green Zone´i ehk ameeriklaste turvaalale Bagdadi kesklinnas. Campi ümber on õhk kopteritest lausa paks. Oma silmaga nägin, kuidas üks transportlendu teinud Black Hawk lasi ilmselt enesekaitseks või siis igaks juhuks välja kaks petteraketti ning mõne hetke pärast olid samas kohas tiirutamas juba kaks ründehelikopterit Apatche. Ilmselt otsisid siis võimalikku vastast.
Ameeriklaste Camp Victory on nagu ameeriklaste sõjaväebaas ikka, mingit aimu Iraagist siit küll ei saa. Nii et kahju küll, aga praegu ei oska ma erilisi Iraagi muljeid kirjutada.
Kergelt värvikas lugu juhtus välisminister Paetiga, kes nädalavahetusel Iraagis käis. Juhtus nii, et halva ilma tõttu ei saanud Paet oma saatjatega Green Zone´ist lennata tagasi Bagdadi lennuväljale, et koju sõita ning pidid ööseks Tsooni jääma. Aga kogu nende tavaar koos riiete ja hampaharjaga oli juba lennuväljal. Nii jäigi Paet ööseks ülikonna väel Tsooni ning pidi hommikul higised riided selga ajama. Loodetavasti keegi ameeriklastest ikka laenas talle hommikul hambaharja.
Järgmine kord loodan kirjutada juba siis, kui olen Eesti rühma juures Bagdadist veidi väljas. Parimal juhul jõuan sinna täna õhtul, halvimal juhul alles laupäeval. Siin võib kõike juhtuda. Jumal mängib inimesega, aga inimene puhub ikka pasunat!

Poolteist päeva Kuveidis

Bagdadi lendasin läbi Frankfurti ja Kuveidi. Kuni Kuveidini läks väga libedalt. Jõudsin sinna teisipäeva õhtul kell 8. Kõige pealt oli tükk tegu passikontrolli läbimisega, aga las jääb midagi ka saladuseks J.
Naiivselt uskusin, et saan Bagdadi lendava sõjaväelennuki peale hiljemalt järgmisel hommikul ning keskpäevaks olen juba Iraagi pealinnas. Valesti arvasin. Tegelikult sain lennuki peale alles 36 tunni pärast. Sõjas ei käi lennukid lennuplaani järgi.
Esimese öö Kuveidis veetsin USA kohalikus suurimas sõjaväecampis nö sõdurite hotellis, mis kujutas suurt kasarmut, kus Kuveidist läbi sõitvad sõdurid-ohvitserid saavad end välja magada ja dušši all käia. Selline lihtne ja suur blokkidest maja, milliseid oli selles campis palju. Lisaks veel hunnikute viisi telke. Juba esimese Lahesõja ajal ehitatud ameeriklaset camp on nii suur, et bussiga teise otsa sõit võtab aega 40 minutit.
Kolmapäeva hommikul sõime ja läksime mind vastuvõtnud leitnant Triškini ja Iraaki teenistusse sõitva major Lillenurmega basseini ujuma ja päevitama. Vesi oli basseinis 22 kraadi, õhk veidi soojem, aga see-eest puhus üsna jahe tuul. Aga väike luksus ikka kohas, kust veidi rohkem kui poole tunni lennusõidu kaugusel käib sõda.
Vahvad asjad olid campis kõikvõimalikud plakatid. Arvan, et selles mõttes USA väeosad suurt ei erine endise Nõukogude armee väeosadest. Näiteks oli telefoniputkades plakat, mille mõte oli selles, et räägi kokkuhoidlikult, muidu võivad sõdurid lahingus hätta jääda sinu raisatud raha pärast. Iroonia on muidugi selles, et see on meie, Eesti riigi kodanike jaoks täiesti hoomamatult suur summa, mida USA sõjamasin iga päev Iraagis ja Afganistanis kulutab.
Pealelõunal sõitsime siis sõjaväelennuväljale lennukit jahtima. Lennukile pääs käis elava järjekorra alusel. Sind pannakse kirja, kuhu sa lennata tahad ja siis ootad, millal lennuk ette tuleb. Võid mitu päeva odoata. Lennukid tulevad ette siis, kui nad parasjagu vabad on ja ei pea näiteks mõnes operatsioonis osalema. Kuveidi sõjaväelennuväljalt käib kogu USA ja nende liitlaste lennuühendus üksustega Iraagis ja Afganistanis.
Kell 5 õhtul kohale jõudes öeldi, et öösel kell 2 saate teada, millal umbes teie lennuk võib minna. Seniks tehke, mida tahate. Ööbimiseks saime kohad linnakus, kus oli sadakond telki. Ühes telgis on kaheksa kahekordset nari (seega 16 magamiskohta) ja tsementpõrand. Elekter sees ja puha. Kartsin magamiseks palju hullemat kohta.
Õhtul läbi campi kõmpides oli näha, kuidas lausa pataljonisuurused üksuse üles rivistusid ja ootasid transpordilennikutele pääsemist. Et lennata Iraaki või Afganistani. Sõjamasin töötas täistuuridel.

Teisipäev, november 07, 2006

Väike sissejuhatus Iraaki


Iraak on pindalalt Eestist enam-vähem kümme korda suurem. Elanikke on 26,7 miljonit, kuid see on täpsusega enam-vähem, sest keegi ei tea isegi 100 000 täpsusega, kui palju inimesi on kolm ja pool aastat kestnud sõja jooksul hukkunud.
Ligi 40 protsenti Iraagi rahvastikust on alla 14-aastased, üle 65-aastaseid vaid 3 protsenti. Rahvastiku vannemise probleemi neil pole.
See pole vist eriti üllatav, et Iraak on üks maailma enim korrumpeerunud riike. Äsja avaldatud maailma korruptsiooniindeksis oli Iraak 160. kohal. Üldse on edetabelis 163 riiki...
Kirjaoskus on riigis 40 protsenti.
Elanikest 75-80 protsenti on araablased, kurde on 15-20 protsenti. Veel elab riigis üksjagu turkmeene ja assüürlasi.
Kogu elanikkond polegi moslemisusku. Kristlasi on tervelt ligi kolm protsenti. Moslemitest on šiiide umbes 60-65 protsenti ja sunniite 32-37 protsenti. Nende kahe kogukonna konfliktist kirjutan mõni päev pikemalt.
Igapäevaelust niipalju, et vaatamata pingutustele on endiselt Bagdadis ööpäevas elektrit kesmiselt vaid kuus tundi. Pole teab mis palju, kuigi USA on pannud metsikult raha elektrivõrgu taastamise alla. Kusjuures riigis keskmiselt on ööpäevas elektrit 12 tundi. Need on oktoobri keskpaiga andmed.

p.s. elu on ikka imepärane. Neid ridu kirjutan 12 kilomeetri kõrguselt Türgi kohalt Lufthansa Airbusi pardalt.

Esmaspäev, november 06, 2006

Väike test lennujaamas

Tänasest hakkasid Euroopa Liidus kehtima uued lennuohutus reeglid, mis puudutavad eelkõige kõikvõimalike vedelike kaasa vedamist käsipagasid. Läksin kaks tundi enne Frankfurti lendu kohale. Õigesti tegin. Ja check-in, turvakontroll ja passikontroll võtsid kokku aega ainult 10 minutit. Järjekorda polnud. Ainuke muudatus, et pidin hambapasta ja silmatilgad panema eraldi minigripi kotti ja need eraldi ette näitama turvamehele, kes siis hoolega etikette luges. Muidu nagu ikka - saapad jalast ära, püksirihm maha. Ainult mõned bravuuri täis vene turistid tegid häält, kui selgus, et neil on käsipagasis liiga palju pudeleid.

Iraaki!


Tahtsin ammu kirjutada portreelugu Eesti profisõduritest, kes teenivad Iraagis või Afganistanis. Et kes need poisid on ja miks nad tahavad minna välismaale Eesti lipu alla sõdima? Tänu kaitsejõududele on mul järgneva kümne päeva jooksul võimalus elada Iraagis Bagdadi lähedal Camp Taji sõjaväebaasis koos Eesti jalaväerühmaga.

Üritan siin blogis vahendada võimalikult palju muljed hetkest, kui saabun homme õhtul Kuveiti. Rohkem ma tahaksingi blogis kirjutada ümbritsevast, sellest, mida Iraagis näen, mitte niivõrd poistest. Poistest kirjutan pärast pikemalt. Siin fotol poseerivad nad eile surma mõistetud Iraagi eksdiktaatori Saddam Husseini pildiga.

Pühapäev, november 05, 2006

Proovipostitus


Niisiis, kui kõik hästi läheb, saate peagi siit küljelt lugeda minu muljeid Iraagist. Kus täna tegi kohus otsuse hukata riigi endine diktaator Saddam Hussein. Kui tahate lähemalt lugeda, siis vaadake BBCist.