Pühapäev, november 30, 2014

KRASNODARKAS, VIIMASES SUUREMA ARVUGA EESTLASTE KÜLAS KRIMMIS

Postimehes ilmus mõned päevad tagasi mu lugu, mis saab eesti keele õpetamisest Krimmis Aleksandrovka koolis. Sinna on Eesti riik saatnud emakeele õpetajat alates 2002. aastast. sel seügisel tuntud põhjustel enam mitte. Kohalikud küll ootavad väga, aga ma ennustan, et suure tõenäosusega enam sinna Eestist õpetajat ei saadeta, vähemalt lähemad 2-3 aastat kindlasti.
 Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna pilte näidata (kuigi millalgi ma panen üles fotosid ka Aleksandrovka koolist), vaid Krasnodarka külast, kust peamiselt käivad lapsed Aleksandrovka koolis eesti keelt õppimas. Krasnodarka (kunagine Kontsi-Šavva) on veel viimane küla Krimmis, kus eestlased kuigivõrd kompakselt elavad. Neid, kel isa-ema olid eestlaased, elab külas veel 14 inimest, kõige noorem 55-aastane. Kui nende lapsed ja lapselapsed veel ka hulka panna, keda saab eestlasteks nimetada, siis saab ehk veel maksimaalselt 50 inimest. Eesti keelt oskab neist noorematest rääkida kindlasti alla kümne, teist niisama palju saab aru.
 Küla eestlaste hing on Rita Kadilkina (sündinud Kuusk), kelle juures alati elasid Eesti õpetajad. Elasin ka mina. Esimesed fotod ongi Rita-tädist.



Nendel fotodel ajame me Rita-tädiga köögis juttu. Rita on üks eriti lahke inimene, täpselt sama tõugu kui eesti vanaemad Abhaasias Salme ja Sulevi külas. Huvitav, et just Musta mere ääres elavad tõelised vanaemad.


Rita-tädil on märkimisväärne hulk koeri ja veidi vähem kasse.


Rita-tädi ja tema poeg Sergei teenivad veidi raha piimamüügiga. Siin ootabki Rita oma maja ees piimaostjat.


Rita-tädi suur aed. Vaadake, millest Rita-tädi on teinud aias teeradade ääred!


Siin videol räägib Rita-tädi lühidalt, mis seis on eestlaste ja eesti keele oskajatega külas.


Enne eesti keele õpetaja saabumist Krasnodarkasse oli kõige tähtsam külaline Rita kodus Eesti president Arnold Rüütel 2002. aasta sügisel. See oli üks kummaline külaskäik tänu Ukraina miilitsate agarusele. Video pole kahjuks see jutt enam nii värvikas, kui eelmisel õhtu, kui veini maitsesime.


Rita-tädi kodus on aukohal kõige eesti keele õpetajate fotod, kes tema juures on elanud.


Rita-tädi poeg 55-aastane poeg Sergei. Ta käib küla lehmi karjatamas ning saab eesti keelest päris hästi aru, kuigi rääkida veidi pelgab.



Veel üks puhastverd eestlane Emma Pronina oma mehe ja Rita-tädi pojapoja Mihkliga (tegelikult küll Mihhail). Mihkel õppis paar aastat Eestis kokaks, seetõttu saab hästi aru eesti keelest, aga jällegi - rääkida hästi ei taha.


Emma Pronina näitab oma vanaema fotot.


Emma lapselaps Kristina demonstreerib, mida ta on eesti keele tunnis õppinud. Peab tunnistama, et ega seda muidugi palju pole...


Siin laulab Kristina veel ühe eestikeelse laulukese, seekord päkapikust ning peale pikka pinnimist tuletab ka Emma ühe eesti keelse laulu meeldse. See laul on päris ootamatu!


Eduard Klesman ja tema 32 aastat vana Žiguli. Edik on samuti puhas eestlane. Tema teeb tavaliselt Rita-tädile taksot, kui Rital on vaja lähimasse linnakesse turule sõita.


Aleksander Lootuse lapselapsed 11-aastane Katja ja 6-aastane Tanja. Katja luges mulle soravalt eesti keeles ühest kuni 20-ni.   


Selliseid ammu-ammu eestlaste ehitatud talumaju on Krasnodarkase säilinud veel palju.


Krasnodarka Eesti Tare. sellega on veidi halvad lood, sest maja laguneb, aga kuna ametlikult kuulub see eraomanikule, siis ei taha keegi anda raha remondiks. see on eraldi ja pikem lugu, millest luban peagi PM-s kirjutada.


See „tänav“ on vähemalt sama lai kui Moskva kõige laiem prospekt. Tegelikult on see Krasnodarka üks tänavatest, Sadovaja. Miks ta nii meeletult lai on? Asi on lihtne. Iga eestlaste talu juures oli suur aed, elumaja ise asus sügaval aia sees. Tänav ise jooksis aga aiaväravate järgi. Tänaseks on need kunagised aiad elumajade ümber lihtsalt kadunud ning järgi on jäänud lai ja tühi väli. 


Laste mänguväljak. Noori emasid lastega on külas palju. Mängida polnud aga laste õues kusagil, siis emad ehitasid ise mänguväljaku. Vähemalt inimesed ise tegid, seda juhtub harva.


Küma ümbritseb lage stepp. Stepi ääres remondin külamees traktorit.


Krasnodarkast umbes kümne kilomeetri kaugusel asub Novoestonija küla. see on Krimmis vist ainus kohanimi, kus on seos Eestiga. Külas pidi elama veel neli eestlast.


Ühe asja poolest on Novoestonija veel unikaalne Krimmis - seal asub pood nimega Tallin!


Krasnogvardeiski raudteejaam, seal asub Krasnodarkale kõige lähem raudteejaam. Elektrirong sõitis sealt umbes 100 km kaugusele Sumferopolisse üle kahe tunni, aga ka pilet maksis meie raha veidi üle ühe euro... Foto kujutab Krimmi uut reaalsust. 


Kolmapäev, november 26, 2014

KRIMMI-TATARLASEST AJALOOLANE OMA KEELE OLUKORRAST KRIMMIS

 Kasahstanis sündinud 51-aastane krimmi-tatarlasest ajaloolane Refik Kurtseitov räägib siin kolmel lühiksel videol kokkuvõtlikult, mis olukorras on tänases Krimmis krimmi-tatarlaste keel ja selle õpetamine. Kurtseitov on krimmi-tatarlaste seas oma põlvkonna üks tuntumaid oma rahva lähiajaloo uurijaid. Tema peateemad ongi krimmi-tatarlaste küüditamine - sellepärast on ta ka ise Kesk-Aasias sündinud - ja nende õigused Nõukogude Liidus. Praegu töötab ta Simferopolis kohaliku industriaal-pedagoogilise (!) ülikooli ajalooõppejõuna. Need videolõigud temaga tegin ma 3 nädalat tagasi. Juhin tähelepanu, kuidas ta kolmandas videos räägib, kuidas ta mõned aastad tagasi osales koos praegu Krimmi valitsusjuhi Aksjonoviga Lõuna-Tiroolides programmis, mis tutvustas sealse rahvusvähemuse kaitset ja õigusi...







Pühapäev, november 23, 2014

KUIDAS LUUNJA MÕISNIK BAHTŠISARAI KHAANI-PALEE MAHA PÕLETAS JA PUŠKINI SELLE HILEJM KUULSAKS KIRJUTAS 
Krimmi-tatarlaste au ja uhkus on nende kunagises pealinnas Bahtšisarais asuv khaani-palee. See on krimmi-tatarlastele püha koht, sest meenutab nende kunagist oma riiki sajandeid enne, kui Krimmi ilmusid venelased. 15. sajandi keskel lõi Hadži-Girei iseseisva Krimmi khaaniriigi, tema poeg Mengli-Girei alustaski 16. sajandi alguses khaani-palee ehitamist khaaniriigi uues pealinnas Bahtšisarais. Kahjuks pole algaegade paleest eriti midagi säilinud, sest vaprad Vene tsaaririigi väed põletasid Vene-Türgi sõja käigus 1736. aastal Bahtšisarai sisuliselt maatasa. Kõige suurem kahju oli muidugi khaanipalee suurest raamatukogust. Mälumänguküsimus - kuidas on Bahtšisarai tollane mahapõletamine seotud Eestiga? Vastus: Linna mahapõletajateks olid Vene väed krahv Burchard Christoph von Münnichi juhtimisel - Münnich aga oli Luunja mõisnik ja ta hiljem ka maeti Luunja mõisa surnuaeda. Need hooned, mis praegu muuseumis on säilinud, need on pärit kõige varem 18. sajandi keskpaigast, kui linna uuesti üles ehitama hakati. Vaid mõned üksikud detailid on palees säilinud varasemast, khaaniriigi iseseisvast ajastust.  




Nendel kolmel fotol on näha khaani-palee värvikas sissekäik, müür ning vaade sisehoovist ümbritsevatele kaljudele.


See on sissepääs palee nö tööruumide kõige tähtsamasse ruumi diivanisaali. "Diivan" tähendab pärsia keeles "nõupidamist", seega oli see siis khaani nõupidamiste saal.


Siin on näha diivanisaali otsas khaani tooli ja seinte ääres tema nõunike kohad.


Ja see ongi Bahtšisarai kõige kuulsam koht - Pisarate purskkaev. Kuulsaks tegi selle 1820-ndate algul Aleksandr Puškin, kes kirjutas oma ühe tuntuma poeemi "Bahtšisarai purskkaev" just sellest fontäänist. Puškin oli tollal Lõuna-Venemaal asumisel tsaarivõimu pilkamise pärast.


See on nüüd khaani haarem. Palees oli kokku 4 haaremit tegelikult, aga säilinud ongi vaid üks, kõige hilisem, mis ehitati peale põlengut.


Selle ruumi koht oli kirjas lakooniliselt "Buffet room". saa siis aru, kas selle all on mõeldud kööki või mis, igatahes kolle on sääl olemas, kus sai süüa teha või siis vähemalt soojendada.


See on haaremi elutuba. Peab kohe ütlema, et kõik need haaremi toad on restaureeritud eelmise sajandi 80-ndatel aastatel ning esemed tubades pole enamuses originaalsed.


Haaremi külalistetuba.


Haaremis oli veel üles pandud "mašrabiya" nagu seda nimetatakse abraabi maades, aga Krimmis kutsusti seda ka "hafes´iks". See on siis traditsiooniline islami kultuuri rõdu, mis pidi olema loomulikult kinnine, et naised saaksid ka välja vaadata. See "mašrabiya" olevat pärit ühe Bahtšisarai kaupmehe majalt.


Krimmi kõige tähtsam mošee, vähemalt krimmi-tatarlaste jaoks - khaani suur mošee. Esialgne mošee ehitati 1532. aastal, aga siis ta oli välja näinud oluliselt teistmoodi. Mošee tegutseb siiamaani ning reedeti pidi siin päris palju rahvast käima endiselt.


Mezarlik, khaani-palee surnuaed, kus kirjade järgi puhkavad üheksa kunagist krimmi-tatarlaste khaani.

Khaani-palee on krimmi-tatarlastele oluline koht ka pulmade puhul. Vähemalt Bahtšisarais pidid kõik krimmi-tatarlastest abielupaarid alati saabuma siia pildistama. Huvitav, et see pulm toimus esmaspäevasel päeval.


Pulmalised tegid palees nii kaua aega parajaks, kuni pruutpaari pildistati. Pildistamine oli põhjalik, see kestis üle tunni aja.

PILDIKESI KRIMMI-TATARLASTE MITTEAMETLIKUST PEALINNAST BAHTŠISARAIST

Bahtšisarai on üks kahest rajoonist Krimmis, kus krimmi-tatarlased kompaktselt elavad. Rajooni umbes 90 000 elanikust on kuskil 30 protsenti krimmi-tatarlasi, ja prontsentuaalselt umbes sama palju elab neid ka 30 000 elanikuga Bahtšisarai linnas. Linnas pidi olema aga kaks rajooni, kus krimmi-tatarlased on ülekaalus, ja ühes sellistest rajoonides asub ka linna ainus puhtalt krimmi-tatari keelne algkool (1-4. klassini)
Panen siia veidi fotosid Bahtšisarai vanalinnast. Pikalt jalutasin nende endises khaani-palees, millest fotod panen eraldi pärast üles.


Piimamüüja-tädi. Ta müüs piima nii süvenenult, et jäi tukkuma. Jäigi mul piimahind teadmata, sest ei täinud teda üles äratama hakata. Kui pärast tast uuesti mööda jalutasin, siis ta tukkus endiselt.





Vanalinna majad, tänavad, buss, poisid ja tüdruk.



Need kaks fotod on Bahtšisarai ühest vanimast mošeest Tahtali-Džamist. Mošee on üle 300 aasta vana ja tegutseb seal Roza Luksemburgi tänaval tänaseni.


Vaade kaljudele, mis ümbritsevad vanalinna. Väsinud rändaja ei kannatanud ilmselt vaadet välja.


Vana kuld ehk klassika on ikka liikvel. Neid LAZ (Tehti Nõukogude ajal Lvovis, mida nii väga tänases Krimmis ei armastata) busse hakati valmistama juba ligi 60 aastat tagasi!!


Muni lemmikud - sildid Venemaal. See on pärit Bahtšisarai vanalinna raamatukogust

Neljapäev, november 20, 2014

PILDIKESI SIMFEROPOLIST: ODAVAD TROLLID JA KIRJALIK KOHALOLEKU KONTROLL

Läbi minu fotoaparaatide jäi mul selline mulje Krimmi pealinnast Simferopolist.


Arvestades Krimmi ilu ja olulisust kuurordina, siis näeb Simferopoli lennujaam üsna niru välja. Esimene märk, et Ukraina ajal siin infrasse eriti ei panustatud. Jääme huviga ootama, kas Kremlil on raha ehitada uuem lennujaam.


Mälestus veel nendest aegadest, kui Simferopolisse käisid rahvusvahelised lennud - passikontrolli kabiinid. Krimmi asehaldur Aksjonov väitis mulle intervjuus, et 12. augustist lendab Groznõi Avia Simferopolist kaks korda nädalas Istanbuli. "Kui tahate, võite proovida!" kelkis ta mulle. Proovisin – ei Simferopoli lennujaam ega Groznõi Avia sellist reisi ei paku! 16. novembrist pidi alustama Groznõi Avia aga lende Simferopolist Armeeniasse. 


Simferopoli nö vanalinn ja jalakäiijate tänavad. Nagu näha ka siit fotolt, siis ukraina keelt kohtab endiselt igal sammul. ka näiteks paljud suunaviidad ja tänavanimed on veel ukrainakeelsed.


Kesklinn oli täis pikitud väikeseid kohvipoode, mis olid sellepoolest mõnusad et kõikjal neis oli tasuta wifi.


Krimmis hakkab kiiresti silma, et teed on seal päris kehvas seisus. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, isegi pealinna kesklinn on üsna sandis seisus ja lapitud käepäraste vahenditega.


Kohaliku pulma eripäras on see, et ZAKS-ist välja tulles viskavad kõik noorpaarid õhku valged rahutuvid, mis peaksid neile siis kindlustama õnneliku kooselu. Tuvisid seks otsrabeks müüvad üsna räpased poisikesed otse õnnepalee ees. 


Inimesed, olge valvsad ja teadlikud, tulge tsiviilkaitse kursustele! Plakat ühest kesklinna kangialusest.



Huvitav kooslus. Kohe krimmi parlamendihoone ees on väike väljakuke, kus seisab tankimonument, mis vaatab vene õigeusu kiriku poole. Õnneks sihib mööda.


Trollibussidest on osa küll uusi, aga enamik on endiselt 1960-ndatest aastatest. see-eest on sõit väga odav - 5 rubla ehk kuskil 8 eurosenti. Trahv on 20-kordne pileti makumus ehk 1,6 eurot. Näiteks Luksemburgis maksab linnaliini bussipilet 2 eurot.


Simferopolist käib alla mere äärde Jaltasse senidselt trolliliin. Seda 85 kilomeetrit üle mägede, mis väidetavalt pidi olema maailma pikim trolliliin ja ehitatud juba 55 aastat tagasi, kütab troll üle 3 tunni. aga jällegi, see kõik maksab kopikaid, vaid 51 rubla ehk alla 1 euro... Samasugune marsruuttakso sõit maksis alla 90 rubla ehk 1,5 eurot. 


Endiselt võib Krimmis näha isegi endise NSV Liidu aegseid nn vanu autonumbreid! Seni olin neid näinud kasutuses veel Abhaasias.


Üleminekuaeg kestab. Kohe leidub ka õpetajaid, kes lõikavad sest kasu.


Krimmis on teatavasti 3 riigikeelt: vene, ukraina ja krimmi-tatari omad. Üks väheseid asutusi, kus ma leidsin kolmkeelse sildi, oli Krimmi ministrite nõukogu ehk meie mõistes valitsuse hoone Simferopolis Lenini väljakul.


Sellise toreda tööle tuleku ja töölt lahkumise ajaarvamise žurnaali avastasin ma eri rahvuste ja küüditamisohvrite probleemidega tegeleva riiklikku komitee, mis sisuliselt on ministreeriumi staatuses, sekretäri laualt. Kõik tuleb üles kirjutada!



Tore kuulutus - kutsub kohe tööle, aga ei maini sõnanagi, mis tööga on üldse tegemist. Küllap teavad kohalikud seda isegi.



Lõpetuseks mõned fotod Sergeeva-Tšenskoe uulitsast, kus ma elasin Simferopolis. See asub kesklinnast 500 meetri kaugusel. Aga tunne on nagu oleks kuhugi agulisse sattunud. Tõsi küll, väga armsasse agulisse. mulle seal meeldis, rahulik.


Ukrainakeelset tavaari ja reklaami on kõik poekesed endiselt täis.


"Prügi mahapanek keelatud. Trahv - sisselöödud nägu!" Lõuga saamine, nagu näha, sealkandis kedagi ei hirmuta. Vot selline karm rahvas elab Simferopolis.