Pühapäev, september 30, 2007

Korraldasin täna Lužnikis väikese avarii - sõitsin tagant otsa

Täna oli selline vedelemise päev. Käisin rulluiskudega Lužniki ümbruses sõitmas, seal on naberežnajal täitsa kobedalt sile asfalt maha tõmmatud. Kahju ainult, et lühidalt. Seetõttu on seal enamasti kole palju rahvast, kes sõidavad rullikutega, kes rattaga, kes jooksevad. Osad veel jalutavad ka jalus.
Samas saab seal hea kogemuse, kuidas pea peab kiire sõidu juures töötama nagu kompuuter, et mitte kellelegi otsa sõita. Mul täna see isegi õnnestus. Mul oli miski aeglane paar koos titega rulluiskudega ees, nende kõrval oli veel üks jalutaja-mees. Vastu tulid veel kaks rulluisutajat. Vaatasin, et mahun paarikese ja jalutaja-mehe vahelt läbi. Tegin paar kiiremat liigutust, kui vaatan, et fuck, vastusõitjate tagant söösatb välja üks rattaga kutt ja tahab end samast august läbi pressida ning silmnähtavalt ei kavatse mulle teed anda.
Kuigi ma pidurdasin jõhkra kriginaga, nägin, et päris pidama ma ei saa. Mul oli kolm võimalust, kas sõita otsa jalgratturile, betoonist jõepiirdele või jalutajale-mehele. Valisin kiirelt, et inimene on kõige pehmem ning põrutasin mehele tagant selga. See oli õnneks nii jändrik kutt, et jäi püsti, aga hoog oli ka juba suht väike. Ise küll kukkusin, aga häda midagi ei olnud. See keskealine mees oli loomulikult palju üllatunud kui mina, aga õnneks mitte väga kuri, sest sai aru, et rattur pani mul ootamatult tee kinni. Rattur litsus muidugi kohe minema.
Pole viga, see väike õnnetus pole üldse miski hull asi, mis sinuga Moskvas võib juhtuda.
Vahepalaks väike foto, mille tegin täna korteri rõdult. Tore oleks mõelda, et autojuht ootab oma peremeest, et toda näiteks poodi sõidutada või siis on peremehel nii suur pere, et väiksemat autot polnud mõtet osta.


Eile õhtul näitas Vremja uudistes klippi sellest, kuidas Jaroslavlis maeti alampolkvonik Kulikovi säilmeid, mis toodi Tallinnast. Tema lapselaps polnud rahul, et need Tõnismäelt ümber maeti ja tõi vanaisa kodumulda. Respekt. Aga minu arust tähelepanuväärne oli see, et uudises ei öeldud mitte ühtegi paha sõna Eesti kohta. Oleks ju võinud veelkord toonitada, et mida need pahad fašistid tänavu kevadel Tallinnas tegid. Aga ei midagi. Tõenäoliselt oli see juhus. Vaadake ise siit – videoklipi avamiseks tuleb klikata uudise juures olevale väikesele pildile.
Me ükspäev just ühe tuttavaga, kes teeb Eestis filme ja oli Moskvas paar päeva, arutasime, et tegelikult käib üks jube vastastikuse vihkamise kultiveerimine Eesti ja Venemaa vahel. Kas selline suhtumine on ikka nii paratamatu? Et kui saaks sellele kuidagigi piiri panna, siis oleks juba suur asi. Eelkõige käib see kultiveerimine muidugi ajakirjanduses, mõlema riigi lehed kirjutavad ju peamiselt sellest, mis kõik teises riigis sitasti on ja et kui kuradist ikka naaber on. Aga ei ole ju ikka nii, et kõik mis Venemaal toimub, see on a priori üks saatana väljamõeldis. Ja vastupidi. Eks see ole ka kivi minu kapsaaeda.
Kuigi venelastel on ütlus, et kõik mis sa teed, teed sa ainult hullemaks , siis ma loodan ikka paremaks teha natuke seda suhtumist. Vähemalt inimlikumal tasandil.
Muide, ma leidsin täna meilboxi arhiivi korrastades ühe oma Piiteri hea tuttava meili 13. märtsist Pronkssõduri teemal. Kuju juba muidugi uues kohas, aga mulle oli tagantjärele päris põnev lugeda, mida mu hää tuttav – Piiteris juba aastaid töötav ja elav eestlane – asjast arvas. Äkki on mõnele veel huvitav. Ja loodetavasti hää tuttav ei pahanda, et lühidalt tema mõtted avaldan.
„Kui me seda pronkssõdurit ei puudu - sest mina arvan, et peab jääma mingi mälestusmärk okupatsioonist just Tallinna, et järeltulevad põlved ei unustaks, mis see oli. Vaata viimasel ajal on palju juttu NL aegade nostalgiast. Ja kui ainus mis järeltulevatele põlvedele pärandame on nostalgia NL ajast, siis mina kardan, et keegi minu lapselapse põlvkonnast hakkab äkki arvama, et küll see NL aeg oli lahe. Ja mõni hull võtab taas pähe mõtte taastada see asi.
Ma arvan, et see pronkssõdur võiks olla meenutus, et selline asi nagu NL ei korduks ja muudaks selle pronkssõduri miinus märgist plussiks. Selleks on vaja veidi selle monumendi kallal kõpitseda. Õigemini kõpitseda oleks vaja monumendi ümber. Monumendi taha võiks poolkaares ehitada teise monumendi – peakivi peaks ju nüüd Sakala Keskuse lammutamisega jääma üle ;)
Ehitaks poolkaares paekivimüüri ümber pronkssõduri – tema seljataha – ja keegi ei saa meid selles keelata. Ning selle poolkaares seina sisse raiuks teksti stiilis: Eestimaalane. Selle seina ees luba endale südames, et iial ei saa olema Tallinna ja Eestimaa vabastajaks võõrsõdurid. Niikaua, kuini Sa seda lubadust pead – niikaua on meie riik vaba! (Selle all peaks silmas nii vene vägesid, kui ka NATO vägesid. Ise tuleb hakkama saada!)
Midagi selles stiilis. Viitega pronkssõdurile. Vat selline mõte idee...
Siis ei saa venelased kobiseda – pronkssõdurit me ei puutu. Aga iga ausamba taha võime alati ehitada seda mida soovime. Ja samas on meil mälestusmärk ning koht patriootlike tunnete kasvatamiseks. Minupoolest andku või selle müüri ees sõdurid vandetõotusi.
Selline mõte – kiiruga kirja pandud, sest töö vajab tegemist…”
Lõpuks üks vigade parandus ka. Mõni päev tagasi panin üles tuttava saadud killud politseinike suust. Kirjutasin juurde, et need on Eesti politseinike omad. Aga tõepoolest, pigem on need siiski nende Ameerika ametivendade suust. Kuigi loodan, et Eesti võmmid pole samuti suu peale kukkunud.

Laupäev, september 29, 2007

Rjazani oblastis - karmid möödasõidud maanteel ning peen restoranikultuur

Tegin tuttavaga täna ühe väikese tiiru Moskva lähistel. Käisime Rjazani oblastis Skopini väikelinnas vaatamas sõjaväeosa, kus ta Nõuka ajal teenis. Skopin asub 280 kiltsa Moskvast kagus. Sõitsime läbi Kolomna ja Rjazani linnade, kus ma varem polnud käinud.
Kõige toredam oli Kolomnas. Tahtsime seal sööma minna. Leidsime ühe restorani kohe kremli kõrval (Kolomnas on see päris hästi osaliselt säilinud ja täitsa kihvt paistis autoaknast, panen siia ühe foto ka, kuigi see ei näita kõige ilusamat osa Kolomna kremlist, aga midagi saab aimu). Läksime sisse, meile astus ligi šveitser, vaatas meile - õigemini mulle - otsa ja teatas, et meil tossudes sisse ei lasta. Mul olid nimelt tossud jalas, mõtlesin hommikul et tuleb selline iisi käik. Säh sulle, eriti peen koht! Kuigi ühtegi külastajat ei olnud, paluti meid ära minna.
Resto uksel oligi istuva kana sildi asemel pikk nimekiri, mida selles suurepärases restos teha ei tohi. ja oligi, et dressides (ma muidu olin teksades) ja tossudes seal ei teenindata. Samuti ei teeninda resto alkoholijoobes kliente! Väga teravmeelne alkoholi uppuvas Venemaal! Ei tea, mida seal siis tegemas käiakse. Suuremas kirjas oli eraldi välja toodud, et ühe inimese arve peab restos olema vähemalt 350 rutsi (foto kõrval). Kah päris hea uuendus, ja mis peaasi - kliendisõbralik.
Tühja kah, leidsime siis kesklinnast ühe pealtnäha vähemalt kolme tärni hotelli ja läksime selle restosse sööma. Nagu fotolt näha, siis šikk resto oli, aga selline Vene moodi šikk – värvilised peeglid, võltskulda kõik kohad täis, nahktoolid jne. Olime jälle ainsad külastajad suures saalis. Väga viisakas teenindamine ja uskumatult hea toit. Tänasime kokka eraldi. Hinnad aga olid Moskva-sugused. Kahe peale läks 1400 rutsi. Moskva hakkab provintsi kolima.
Kolomnas meeldisid meile veel väga lõbusalt värvitud majad. Enam-vähem kõik majad kesklinnas ajaloolistel, vanadel tänavatel olid eri värvi värvitud, aga kõik olid sellised erksad ja veidi nihestet kroonuvärvid (teate küll, need jaamasinised ja jaamakollased jne). Vaatad ja mõtled, et kuidas selline värv küll saadud on. Kordagi ei hakanud silma, et kaks maja järjest oleks sama värvi olnud. Tänavad nägid välja nagu kroonu-vikerkaared.
Rjazanist kimasime vaid läbi, sealt pole midagi jutustada. A vot Skopin jättis jälle sügava mulje. Nii sügava, et ei tahtnud seal väga kaua viibidagi. Sõjaväeosa ümbrus oli üks suur solk ja prügi. Ja selle keskel ohvitseride kortermajad. Midagi ei saa teha, no kahju hakkas inimestest, kes teenivad riiki - kuigi võõrast ja ebasõbralikku - sellistes tingimustes. Kujutage ennast elama sellisesse majja nagu fotol, et pidu oleks täielik, siis kõrvalt jookseb veel tänav-mudamülgas.
Sovetskaja (kõige sagedasem tänavanimi Vene linnades) tänav nägi välja nagu laudatee. Tuttav kommenteeris, et Kapitalitšestkaja nime poleks kõlvanud-sobinud ju sellisele tänavale ometi panna ja siis pandigi Sovestkaja nimeks.
Pärle nägi seal ka. Näiteks see fotol olev, ilmselt kellegi rikkuri maja, vaadake selle aeda ning vasakul on näha, kuidas rikkurile ehitatakse suure võlvkaarega väravat. Täpselt selline maja oli sealt veel puudu!
Kesklinn oli Skopinis veel enam-vähem. Linnas tähistati kohaliku masinatehase 45 sünnipäeva, transparente olid tänavad täis. Paljud tänavad lõppesid – nagu siin kõrval fotol näha - mingi arusaamatu kraavikesega, millest pidime autoga põiki üle sõitma, et mitte põhja ära lõhkuda. Ja seda isegi kesklinnas.
Oi, kui hea meel oli jälle, et ise ei pea seal elama. Aga seda sügavamalt on mul kahju, et millega küll sealsed inimesed on sellise saatuse ära teeninud.
Tee peale jäid veelgi nukramad külad ja asulad, kus nägime selliseid kortermaju – kahekorruselised kivimajad, teate küll, milliseid Eestis võib veel endistes kolhoosikeskustes näha -, et oi-oi-oi. Selles mõttes, et nad nägid kuratlikult haledad välja, nagu mingist Eduard Vilde jutustusest, aga inimesed elasid seal. Millalgi need lagunevad ära ja kuhu siis inimesed lähevad?
Jah, meile tuttavast tsivilisatsioonist polnud seal eriti haisugi, kui julmalt öelda.
Selle eest pole Eestis jällegi selliseid vaateid nagu Moskva ümbruse kõrgustikel. Ja see teeb jälle natuke kadedaks. Aga ega kohalikele see ilu vist süüa kõlba. Metsa on seal suht vähe, ikka ainult silmapiirini ulatuvad põllud ja heinamaad, vaheldumisi orgude ja küngastega.
Üks foto veel. Sellised nägid vanasti sealkandis välja rikkurite tüüpilised majad, 18.-19. sajandil. Esimene korrus tehti kivist ning teine korrus palkidest. Veel on selliseid maju lademes alles, aga enamasti halvas korras. Aga kui ongi korda tehtud, siis tihti väga maitselagedalt. Kahju, aga ega linnade välispildis ilu Venemaalt keegi eriti ei hinda, nagu ma olen juba veendunud.
Siiski – tulen korraks tagasi Rjazani juurde. Seal oli üle peatänava pandud pirakas plagu kirjaga: Plan Putina – udatša Rossii ehk siis et Putini plaan, see on Venemaa edu võti. Tuttav ütles, et mõtle kui äge, kui mõne USA suurlinna tänaval ripuks selline plakat hiigeltähtedega: Bush´s plan – success USA!
Skopinist tagasisõites sain aru, mis teeb Venemaa maanteed nii ohtlikeks. Need on igatsorti veoautod, millest enamuse koht oleks ammu prügimäel. Nad sõidavad sigaaeglaselt ja takistavad hullult liiklust. Nendest möödasõiduks tehakse uskumatult ohtlikke manöövreid ja seda üsna tiheda liikluse juures. Nii mõnigi kord tuli möödasõiduks kasutada parempoolset teepeenart! Nagu siin fotol, mille ma tegi läbi meie auto esiklaasi. Vasakul on näha aeglaste veokite rivi. Ja nii sõidetaksegi!




Hommikul minnes kasutasime sama nippi, et mööda pääseda Moskva väljasõidu ummikutest (alumine foto, seal on näha, kuidas sõidame väljaspool tee äärejoont). Laupäeva hommikul panevad paljud moskvalased ju datšadesse ning see tekitab väljuvatel maanteedel suuri ummikuid. Meil võttis linnast välja saamine poolteisttundi ja isegi läks hästi. Siis sõidetaksegi igal moel – kolme rea asemel viies reas ja lisaks veel teepeenral ning selle juurde kuulub hull sõelumine.
Kusjuures tundub, et Moskva linn on aastaid tagasi nii sitalt planeeritud, et neid liiklusprobleeme neil ei annagi enam lahendada ning asi läheb ainult hullemaks. Ma ei kujuta ette kuidas siin liikluse mõttes elatakse 5 või 10 aasta pärast. Nad surevad siia ummikutesse! Siis ma küll enam ei tahaks moskvalane olla.
Muidugi, mehed on siin Moskvas oma mõtetega juba kosmoses, Bender oleks kade. Näiteks on üks idee hakata ehitama maanteid Moskvas majade katustele...
Reede õhtul käisime tuttavatega veidi restos. Petrovka tänaval on üks päris lahe idamaa köögiga koht, oli vist Šerbet koha nimi (või hoopis Halvaa? Igatahes, mingi maiustuse nimi oli...). Ja mida me nägime? Meeskõhutantsijat! On keegi varem sellist imelooma näinud? Kulinat kaelas ja kätel ning õõtsutas, raputas ja nikutas oma vatsa igal moel. Kõigil hakkas väga lõbus, ta oli raudselt meie õhtulemmik. Kujutasime elavalt ette, et ta võiks olla paksem ja suur kõhuga, siis oleks tema kõhutants veelgi efektsem.
Naiskõhutantsijaid oli muidugi ka. Üks plikadest oli tõsiilus. Tõeline kass! Sellise keha ja naeratusega, et mehed vahtisid teda nagu lambad. Suits kustus ära ja õlu liisus, kui ta tantsis.
Reedel sai olmenalja ka. See oli selline räme lugu, aga nii jabur, et ma ei saa rääkimata jätta.
Ootasin Valgevene vaksalis ühte tuttavat. Minu kõrval seisis üks jota, kes nokkis näpuga nina. Mõnuga. Hästi pikaldaselt ja põhjalikult. Ma ei tea miks, aga ma jäin tema toimingut põrnitsema, kuigi iga viisakas ja hästikasvatatud inimene poleks seda teinud. Noja jõllitan ja korraga käib pinnnndi... ja hästi oli näha, kuidas nagu mingilt vedrult hoo saanuna lendab parmu ninast suure kaarega priske koll. Ja maandub teisel pool parmu seinud pikasäärelise, ilusa plika õlale! Põmsti! Õnneks oli plikal miski maika seljas. Ja õnneks (või õnnetuseks) plika seda ei märganud. Koll istus nagu miski konn tal seal õla peal. Mis edasi sai, ma ei tea, sest ma lausa jooksin minema, kuna pidin naeru kätte ära lämbuma. Vot selline lugu ka siis...
Aga kes veel venekeelset, aga seekord Ukraina päritolu rämehuumorit tahab vaadata, see vaadaku kuidas Harkovi linnapea oma kõnet salvestab.
Ja muide, ma ei tea kas Eestis on sellest juttu olnud, reedene Kommersant avaldas kultuurikülgedel pika kirjatüki Tiit Ojasoo trupi esinemisest Moskvas. Sai päris hea vastukaja.

Reede, september 28, 2007

Odavatest lõunatest ja sõprusest Moskvas

Oh jah, õhtu kujunes ootamatult mitmekesiseks – pole just tavaline kohata Moskvas taanlannat, kes räägib peaaegu puhtalt eesti keelt (sest ta on õppinud seda Vastseliinas!) või kanadalast, kes kavataseb järgmisel nädalal hakata võtma eesti keele tunde. Pealegi järgnes sellele veel mõndagi.
Aga, see selleks! Käisin lõuna ajal söömas restos, kus business lunch maksis 169 rutsi. Ja ma jälle ei eksinud sellega, et kui sa võtad nii odava business lunchi, siis kahtesed! Tellisin borši, aga toodi mingi supp, mis meenutas oblikasuppi. Tellisin hautatud kapsaid, juurvilja ja miski lihaollusega, aga toodi pannkook hakklihatäidisega (lihtsalt üks pannkook rulli keeratud ja tilk hapukoort kõrval – kogu praad!). Ettekandja vähemalt vabandas, et minu tellitud asjad olid otsas. Olen tähele pannud, et rusikareegel on, et business lunchi ära võta alla 200-rublast. Saad vähe või maitsetut või hoopis teist toitu kui tellisid. Ega see ei tähenda ofkoors, et üle 200 rutsi eest neelad alati keele alla. Garantiid pole, aga tõenäosus korralikuma lõuna järele on suurem. Sedapuhku kehtib reegel – mida kallim, seda parem kvaliteet.

Vaadake parem seda toredat fotot, kus mu kodu lähedal õigeusu kiriku ees reklaamitakse meesteklubi. Keegi ei köhi. Öelge veel, et Moskva pole demokraatlik linn.
Üks tuttav plika ütles täna hea lause: „Looda sa, et Moskvas isegi sõber sulle tasuta teene teeks.” Aga lisas veidi aja pärast, et „võib olla on mul lihtsalt selliseid viletsad sõbrad.” Ma loodan ka, et äkki pole just parimad sõbrad. Asi selles, et talle saabus külla tema peika Prantsusmaalt. Tahtsid omaette korterit üürida kuskil sellised magalas, kuhu saab veel metrooga ligi. No ja siis Ira sõbrants, kes elab Novogirevos pakkus oma korterit kolmeks nädalaks. 500 euro eest. et selle raha eest on ta nõus kolm nädalat oma ema juures elama.
Tibindusest Moskvas on päris hea lauluke ja stoori Ekspressi kodukal
Ja kellel veel igav on, siis vaadake, kui vaimukad suudavad olla Eesti politseinikud!
Mida on öelnud politseinikud:
*Lase lõdvaks, need käerauad on uued. Pärast mõnepäevast kandmist pigistavad nad vähem.
*Too oma mõlemad käed nähtavale või ma muudan su sünnitunnistuse kehtetuks dokumendiks!
*Kui sa lippama pistad, jõuad vanglasse väsinult.
*Suudad sa tõesti joosta kiiremini kui 400 meetrit sekundis? Sest sellisel kiirusel väljub kuul mu püstolist.
*Sa ei tea, kui kiiresti sõitsid? Seega võin ma ükskõik mis numbri siia kviitungile kirjutada?
*Te soovite rääkida ülemusega? Ei usu, et see aitab – mina olen nimelt täna ülemus!
*Ah Te eelistaksite hoiatust? Olgu: ma hoiatan Teid, et kui Te veel nii kiiresti sõidate, saate veel ühe trahvi.
*Olgu, ma katsun siis kohapeal uurida, kas olete purjus või mitte, niisiis: kas Miki Hiir oli kass või koer?
*Kui suured need pooleliitrised õlled ikkagi olid?
*Väga tore, et politseiülem ja linnapea on Teie sõbrad. Nad on päris jõukad, peaksid kautsjoniraha kokku küll saama.

Kolmapäev, september 26, 2007

Moskva parimas klubis jaapanlasi kuulamas

Õhtul sattusin paari tuttavaga, kes tulid just tagasi Anapa filmifestivalilt (seal tegid muide ilma Balti filmid, kirjutasid vene lehed – näiteks sai Kõuka Magnus seal tunnustuse osaliseks), sellisesse klubisse nagu Ikra, mis asub Gogoli-teatri kõrval Kurskajal. Seal esines päris omapärane japside bänd nimega Shibusashirazu Orchestra. Vanadel oli kõva soov mõnitada tavalist sümfooniaorkestrit. Helid olid päris massiivsed, mis nad välja võlusid. Rahva kütsid päris hästi üles. Lõpuks skandeeris rahvas jaapanikeelseid refrääne nagu vana kultuurrahvas. Ma loodan, et jaapanlased pidasid ennast viisakalt üleval ning ei hüüdnud rahvale kaasa karjumiseks roppusi või solvanguid. Tegelikult oleks see muidugi lõbus olnud, kui nad nii oleksid teinud.
Saund oli neil päris vägev, sest koosseis oli neil pirakas – laval oli ligi paarkümmend muusikut ja tantsijat. Ma kujutan ette et näiteks hea sõbra Peeter Eeriku majandavasse Kultuurikatlasse Tallinnas sobiksid nad ülihästi. Siin on bändi kodukas, kahjuks pole seal ühtegi nende pala üleval.
Ikra on üks tähelepanuväärne klubi. Eelmisel aastal tunnistati see Moskva parimaks live-kontsertite klubiks. Ausalt öeldes mulle ka seal täitsa meeldis, kuigi muidu pole klubid minu lemmikkohad just.
Kolmapäeval kell 9 õhtul käis seal igatahes DJ-baaris juba päris ohjeldamatu tants, enamus päris noored. Kui ma tuttavaid oodates klubi eesruumis kõõlusin, siis tammus seal üks umbes 70-aastane vana, kulunud ülikond ja kaap peas, juus ka juba üsna hall ja pinnis piletitüdrukuid, et palju pilet maksab. 800 rutsi vastasid need, sellepeale läks vanal nina silmnähtavalt longu. Kaastundlikud plikad pakkusid, et OK, vana, laseme su 500ga sisse. Vana kogu olemus näitas, et miste mind piinata sellise hunniku raha nõudmisega. Lõpuks lõidki need head tüdrukud käega ja lasid vana niisama sisse. Kui ma mõni hetk hiljem üles läksin, siis pani vana lava lähedal juba sellist rokki, et kõik tema ümber - nooremad siis, umbes tema lapselasteeas - hoidsid kõik koomale. Nii, tuleb sõbrad elada tulevikus! ja saab ka ilma Hansapanga seeniorkaardita hakkama. See vana tegi täitsa ilma panga abita täna õhtul seda, mida tahtis.

Tänane Izvestija kirjutab ühest toredast raamatust, mis vene keeli on Moskvas välja antud. Keegi noor ajaloolane Aleksandr Djukov on välja andnud raamatu "Миф о геноциде. Репрессии советских властей в Эстонии (1940-1953)" ehk siis müüdid nõukogude võimu genotsiidist Eestis. Ta on täpselt välja selgitanud, et Nõukogude okupatsiooni ohvriteks osutus 9450 eestlast ehk et mingit erilisi repressioone eestis ei toimunud. Izvestija nimetab noore ajaloolase avastusi sensatsiooniliseks. Kõik oleks kena, kui ajakirjanik viitsiks endalt küsida, et kui loogiline on, et aastase tööga kuskil arhiivides (just niikaua Djukov väitis end töötavat) saab ümber lükata teiste ajaloolaste, terve ajaloolaste gripi aastatepikkuse töö eri riikide arhiivides? Siis võiks juba edasi arutada selle „sensatsioonilise avastuse üle”. Aga lugu ise on siin

Vene uue valitsuse puhul on hästi palju räägitud uues peaministrist Zubkovist, mis on muidugi väga loomulik (mõelge ise, ühe küsitluse järgi polnud venemaalastest 85 prossa kunagi sellest mehest midagi kuulnud! Kusjuures mulle millegipärast tundub, et ülejäänud 15 prossast ka osa valetas), ja sellest, et majandusminister Gref kinga sai, aga rahandusminister Kudrin hoopis ülendust asepeaministri koha näol.
Ma lisaks, et tähelepanuväärne on ka Dmitri Kozaki (fotol koos Putiniga) ilmumine valitsusse, sest Moskvas peetakse teda Putini nö eriülesannete täitjaks ja troubleshooteriks – ühesõnaga suureks usaldusaluseks. Seni oli Putini eriesindaja lõunaprovintsides, kaasa arvatud Kaukaasias. Nüüd sai Kozak regionaalministriks ning nagu tänane Vedomosti kirjutab, siis saab ta enda juhtida kõige võimsama eelarvega ministeeriumi, sest majandusministeeriumi alt toodi Kozaki alla valitsuse invetseerimisfond. Kokku hakkab Kozak kamandama kahe triljoni (!!) rubla jagamist! Kui see pole võim, siis mis veel?

Beslanis käies kirjutasin, et tõde otsiv „Beslani emade komitee” on omapoolsest uurimisest teinud ligi pooleteisttunnise video, mille nad saatsid Putinile. Mulle jäi silma, et see video on mitmes kohas üleval ka internetis, kes tahab vaadata. Näiteks ajakirja New Times kodukal, panen siia lingi

Olen meelitatud päikeselisest vastuvõtust Moskvas

Olen tagasi Moskvas, käisin Tallinnas asju ajamas. Ei ole minuga midagi juhtunud. Polnud kolm kuud Eestis olnud. Kõiki asju ju üle interneti ei aja. Eriti isiklikke. Aga nüüd saate jälle lugeda muljeid elust Venemaal.
Moskva võttis vastu väga ilusa ilmaga. Päike ja päeval lubati 22 kraadi sooja. Ilusa ilmaga on Moskvas kohe palju mõnusam olla.
Šeremetjevo lennujaamas meeldis mulle see, kui printsipaalselt naispiirivalvur minuga käitus. Andsin talle passi, aga olin unustanud sinna vahele veidi raha. Umbes 2500 rutsi. Valvur lehitses passi, mina naeratasin talle püüdlikult, ja äkki mulle peaaegu visati leti tagant raharull näkku. Ja vaadati korraks vilksti mulle otsa, et oot-oot, mees. Kahetsusväärne, millisesse piinlikku olukorda ma olin Vene piiri valvuri pannud. Aga kui meeldivalt kompromissitu käitumine! Ilmselt oli ikkagi juhus, et tema kõrval lauakesel seisis suures kinkekotis Nivea kosmeetikat. Küllap käis hommikul enne tööletulekut poest läbi.
Täna peaksin korteriperenaisega kokku saama, kes räägib juba mitu kuud sellest, et peaks üüri tõstma. Dollari kurss ju muudkui langeb ja ta on ikka päris kõvasti kaotanud alates jaanuariga. Ma pakkusin talle aasta algul, et lepime summa rublades kokku, aga ta ütles, et ei usalda rublat. Viimase aasta on rubla küll tunduvalt stabiilsem olnud kui dollar (aastaga on kurss kukkunud rohkem kui rubla võrra), aga see on muidugi nii lühiajaline periood. Eks näis, tõenäoliselt tuleb tema üüri tõstmise soovile ikka järgi anda, sest ma ei tahaks siit korterist Nevski uulitsal üldse välja kolida. Loodan, et ta ei tõsta üüri eriti palju ja ehk õnnestub see tõus uude aastasse vähemalt lükata.
Millalgi ma kirjutasin Kremli poolt heaks kiidetud uuest ajalooõpikust Vene koolide õpetajatele. Õpik on sellepoolest tähelepanuväärne, et see kiidab kõvasti Stalini poliitikat. Nüüd on mulle silma jäänud, et Vene Teaduste Akadeemia on selle õpiku vahepeal heaks kiitnud. Põhjendusega, et on kasulik, kui omatakse erinevaid vaateid ajaloole, kaasa arvatud Stalini rollile.
Eks ta ole. Minu isa (küüditati 12-aastaselt Siberisse) näiteks arvab, et kui Venemaa tahab, siis ülistagu peale Stalinit. Et see nende ajalugu ja nende pealik, ja seega nende õigus ülistada kui tahavad. Et pole teiste asi Venemaale näpuga näidata, et kuidas peab ajalugu välja nägema. Samamoodi, kuidas meie ei taha, et Venemaa õpetab Eestile, missugune peab olema „õige ajalugu”. Omajagu on isa jutus ju iva.

Esmaspäev, september 10, 2007

Mida tahtis Matti Maasikas Kremlilt, kui ta täna Moskvas käis?

Täna oli Matti Maasikas Moskvas. Homme lendab ära. Peale aprillisündmusi on ta kõige kõrgem eesti diplomaat, kes Moskvas käinud. Ega tal siin ühtegi ametlikku kohtumist pole. Kes tahab võib Ehho Moskva kodukalt kuulata homme hommikul Eesti aja järgi kell 8 hommikul kuulata tema pooletunnist intervjuud.
Aga Matti peamine eesmärk oli täna osalemine Carnegie keskuses ümarlaual, et kuidas Eestil läinud on pärast 1991. aastat. Carnegie tahab teha selliseid ümarlaudu kõigi Ida-Euroopa riikidega. Eesti oli justkui pilootprojekt, next on Leedu.

Siia fotole mahtus enamus Eesti esindusest – vasakult alates Jana Vanamölder välisminnist, Matti, suursaadik Marina, saatkonna esimene sekretär Anne Härmaste ja saatkonna uus pressidiplomaat sellest suvest Kairi Leivo. Lisaks oli veel Kadri Liik. Mul ongi kahju, et kaunis Kadri istus neist tiba eraldi ja ta ühispildile ei mahtunud.
Ega eestlasel seal midagi eriti uut kuulda polnud. Matti ütles, et Eesti tahab kindlasti häid suhteid Venega, aga selle üks eeltingimusi on, et Kreml ei ajaks seda juttu enam koguaeg, et Eesti astus vabatahtlikult 1940 NSV Liitu.
Küsijad Vene poolelt olid enamus liberaalsemad inimesed, keegi Eesti diplomaate eriti ei rünnanud fašismuse juttuga. Ehk kõige selliseid meie seisukohast sensitiivsemaid küsimusi esitas Novaja Gazeta peatoimetaja asetäitja Lipski.
Mis nagu kõrva jäi, siis olid Moskva inimesed tiba üllatunud, et Eestis on seadused ikkagi üsna ülimuslikud ja seadused kaitsevad inimesi ning juhivad elu. Ehk nad jah Venemaal pole sellega harjunud, aga ikka oli üllatava, et nad Eestit nii metsikuks maaks pidasid. Ikka mitu korda uurisid, et kuidas see on saavutet. Siis oli veel aru saada, et ega nende teadmised näiteks Eesti majandusest ikka head polnud. Ehk vaid 90-ndate keskpaiga majandusminister Jassin oli erand. Ikka kumas küsimustest välja, et arvati,et Eesti majanduse edu põhineb transiidil ja Tallinna Sadamal ning et tänu Nõuka-ajal arendatud tööstusele.

Siin pildil on enamus seitsemest nö Vene-poole küsijatest. Paremalt alates Venemaa ajakirjanike liidu juht Igor Jakovenko, siis Jevgeni Jassin, kes praegu töötab Moskva kõrgemas majanduskoolis, ümarlaua juht Liilia Ševtsova Carnegiest ning Liberaalse Misiooni nimelise fondi asepresident Igor Kljamkin.
Kõige huvitavama loo rääkis Jakovenko. Ajaloost. Nimelt taheti 89. aastal NSV Liidus vastu võtta uut trükiseadust, mis oleks keelanud tsensuuri. Trikk oli selles, et tollaste seaduste järgi oli vaja seaduse projekt kusagil ajakirjanduses avaldada, et seda saaks Ülemnõukogus arutama hakata. Aga kuna tsensuur veel kehtis, siis ei saanud uut liberaalselt trükiseadust kuskil Moskvas ega mujal avaldati. Ja siis tehti selline trikk, et see seadus avaldati esimest korda NSV Liidus ühes Eesti lehes. Ja arvake ära millises?? Spordilehes. Ja pärast seda avaldati venekeelses Molodjož Estoniis. Ja sealt edasi viitega juba Eesti lehtedele kõikjal nö keskajakirjanduses. Trikk oli selles, et tollaste seaduste järgi ei saanud enam tsenseerida teksti,mis oli juba kuskil ajakirjanduses avaldatud. Nõuka omas muidugi. Ehk siis, et vabaneda tsensuurist tuli kõige pealt tsensuur ülekavaldada. 1990. aastal võetigi see seadus vastu NSV Liidu ülemnõukogus. See kõik on Jakovenko jutt muidugi, ma pead ei saa anda, et nii oli.
Moskvas käib üks tore konkurss. Plakatikonkurss „Putini epohhi lõpp”. Nüüd on välja valitud miski hulk plakateid, mida saab vaadata siit. Osad on päris tervameelseid.
Ahjaa – mul õnnestus ükspäev taas täiendada oma Moskva magajate galeriid suurepärase fotoga. See on tehtud Petrovka nurgal TSUMi juures Berliini maja ees. Moskvalastes on stiili, kui nad tahavad magada. Mitte miski ei saa segada. Enam muidugi nii ilus ilm Moskvas pole. Väga äkki muutus. Laupäeva päeval oli veel ligi 20 kraadi, pühapäeval sadas terve päeva ning täna oli juba alla kümne kraadi siin.



Võib olla on sellest juba Eestis juttu olnud, aga eelmine nädal oli Izvestijas tore lugu sellest, kuidas pärast pronksiööd valati Moskvas Aljoša koopia, aga nüüd ei oska keegi sellega enam midagi peale hakata ning keegi ei tea, kuhu seda panna. Üks mu Moskva tuttav tegi ettepaneku panna see Aljoša mitte eriti õnnestunud (kes telekast on seda kuju näinud, siis kõik nimetavad seda ilgeks käkiks võrreldes Tallinna originaalkujuga) kuju Našide staabi ette Moskvas, et las siis demonstreerivad seal iga päev oma patriotismi.
Ja kes tahab lugeda, siis siin on viide kaks päeva tagasi Päewalehe Laupäevalisas ilmunud minu lugu sellest, kuidas ma Dagestanis pulmas käisin ning pärast sõitsin edasi tuhandeaastasesse külasse, kust mu sõber Musa pärit on.
Beslanist avaldasin ka kaks lugu, need on siin ja siin.

Surgutneftgaz ei tahtnud, et ma neile Hantõ-Mansiiskisse külla tuleks

Plaani järgi peaksin ma neid ridu kirjutama naftalinnast Hantõ-Mansiiskist, kuhu ma pidin laupäeva õhtul lendama Surgutneftgazi pressituurile neljaks päevaks. Kuna see firma on/oli üks suurimaid transiidiajajaid läbi Eestis, siis ma tahtsin uurida, mis plaanid neil on tulevikuks ja kas vastab tõele kuulujutt Moskvas, et nö võimuvertikaali tipust on Surguti-vendadele antud käsk sügise jooksul oma transiit läbi Eesti nullini viia.
Aga ei. Reede õhtul helistati mulle tuuri korraldava PR-firma kontorist ja öeldi, et mind pole kahjuks siiski nimekirja pandud. Miks siis ometi? Meile öeldi firmast, et te saatsite oma andmed liiga hilja. Mida paganat, vastasin, te teate ju väga hästi, et ma olin üks esimesi, kes enda nime kirja pani peale seda, kui te teada andsite. Ärge meid süüdistage, meie ei saa midagi teha, vastati. See viimane väide on muidugi õige. Ju siis ei tahtnud Surgutneftgaz Eesti ajakirjanikku enda juures näha.
Kahju muidugi, aga mis teha. Ega neil ju kohtustust polenud mind vastu võtta. Ma oleks väga tahtnud Hantõ-Mansiiskit näha. Asi selles, et seal elasid mu ema-isa ja vanem vend 1950-ndate lõpus, kui isa veel Eestisse tagasi ei lubatud. Oleks tahtnud isale pilti teha sellest kohast, kus ta elas.
Nüüd tuleb oodata järgmise aasta suveni. Siis toimub Hantõ-Mansiiskis soome-ugri rahvaste kongress ja tahaks loota, et siis vähemalt sinnasõiduga probleeme pole.
Eelmine nädal oli veel üks väike töine tagasilöök. Ajasin nimelt ligi kuu aega taga intervjuud kellegagi Vene Raudteest (RŽD). Algul öeldi, et kõik on puhkusel, eks saaksid sel teemal intervjuud anda. Nüüd olid nad kõik puhkuselt tagasi, aga see-eest ütles RŽD pressiesindaja, et meil pole teile praegu midagi uut teatada. Et ei saa praegu mingit intervjuud. Kui meil on midagi teatatada, siis te kuulete ise või loete lehest, ütles pressiesindaja.
Siia otsa sobib huvitav detail, mida lugesin hiljuti RŽD juhi Jakunini kohta. Teatavasti loetakse seda samuti endist KGB-last päris tõsiseks kandidaadiks presidendi kohale (ta on kõigele lisaks Putini lähedane sõber). Lugesin, et kui Jakunin veetis oma lapsepõlve Pärnus, vist kuni 14. eluaastani elas ta seal ja käis koolis, siis oli tal miski kaklus eesti poistega, kellele ei meeldinud, et ta eesti keelt ei osanud, ning kakluses lõi keegi eestlastest teda noaga kätte. Aga Jakunin pidi seda meenutama muigega, mitte vihaga. Õnneks.
Veidi lugemissoovitust. Septembrikuises kirjandusajakirjas Zvezda ilmus Venes päris tuntud esseisti Julia Kantori pikk lugu teemal – dialoog minevikuga. Ta käis kevadel Eestis, Poolas ja Saksas ning kirjutab mida nägi ja kuulis.

Reede, september 07, 2007

Mida arvavad venemaalased Putini kursist?

Tänane Vedomosti avaldas huvitava uuringu. Vene suurim uuringufirma VITSOM küsitles juuli lõpus 1600 inimest. Raamatu „Gorbast Putinini: kolme epohhi venemaalaste ajaloolises teadvuses”. Sotsiloogid tahtsid teada, kuidas venemaalased tahaksid muuta Putini kurssi. Vaid viiendik arvas, et kurssi võiks säilitada. Ülejäänud tahtsid erinevaid muutusi.
Suurem osa tahaks veelgi tugevdada neid tendentse, mida alustati Putini ajal sise- ja välispoliitikas. 51 prossa arvas, et Venemaa peaks veelgi tugevdama oma iseolemist, iselaadsust (самобытност). Riigi rolli suurendamist majanduses tahavad 56 prossa. Kodanike kaitset migrantide eest 49 prossa.
Kui küsiti, kas tuleks jätkata võimuvertikaali tugevdamist või oleks aeg asju demokraatlikumaks lasta, siis 26 prossa oli vertikaali poolt ja 30 prossa demokraatia, vabade valimiste ja sõltumatu ajakirjanduse poolt. 27 prossa soovitasid mitte midagi muuta, aga 18 prossa ei osanud essugi arvata.
Rahvas usaldab niivõrd presidenti, et põhiline soov praeguse kursi kohta on see, et seda tuleks süvendada ja laiendada, kommenteeris VITSOMi peadire Valeri Fjodorov.

Neljapäev, september 06, 2007

Autojuhtimise võimalustest Moskvas

Moskva äärelinnas juhtus see nädal ühel tänaval selline lugu. Kaks autojuhti ei saanud kuidagi otsustatud, kumb kummale teed peab andma. Mõlemad olid kõvad mehed ning ei olnud nõus loobuma omast. Üks oli Land Cruiseriga ja teine Ladaga.
Vaidluse lõpetas Lada mees sellega, et võttis autost püstoli ja tulistas Cruiseri-meest puusa. Istus autosse ja sõitis edasi. Tema oli võitnud!
Tuttav rääkis sellise loo. Sõidab mööda kodutänavat kodu poole. Tänav on ühesuunaline. Tema sõidab õiges suunas. Korraga keerab talle vastu uhke must maastur. Jäävad keset tänavat seisma, mööda ei mahu. Seisavad mõlemad jupp aega, maasturi juht ei tee nägugi, et kavatseks tagurdada, vehib käega, et tagurdagu see, kes õigesti sõidab. Tuttav teab, et peaasi on mitte autost välja minna ning rahulikult oodata.
Tal oli õigus.peagi oli tema auto taga korralik rivi teisi autosid. Ja nende autode juhid ei läbenud teps mitte oodata, kuni nahaal ise tagurdama hakkab. Tulid välja karjuma ja õiendama. Lõpuks pidi maasturi mees jõu ees taanduma ja ära tagurdama. Aga tegi seda väga kurja näoga.
Eelmine sügis aga juhtus täitsa kesklinnas lugu, kus kaks autot põrkasid kergelt kokku. Tavaline plekimõlkimine. Ühe auto roolis oli mees ja teise roolis naine. Mees oli nii vihane, et vaidlemise käigus lõi naise autoteele pikale. Kõrvalrajale. Kust sõitis parasjagu mööda rekka, naine kukkus otse rekka rataste alla....
Autosõit pole Moskvas miski naljategu.
Täna juhatas Eri Klas Moskvas Spivakovi orkestrit. See on Venemaa kõige tähtsam sümfooniaorkester. Väga korraliku elamuse pakkus. Eriti vinge oli Gustav Holsti Planeedid koos inglikooriga. Kui võimalust tekib, siis soovitan soojalt kuulata. Ainult et harva pidi neid Planeete mängitama, nagu Klas ütles.

Aga selle fotokollaži pärast tekkis ühel Saraatovi ajalehel paks pahandus. Võimuparteile Ühtne Venemaa nimelt üldse ei meeldinud sellise asi. Nad pidasid seda kohatuks ja nüid võib leht suure trahvi kaela saada. Mine võta nüüd kinni, kas kohatu oli Putini kujutamine Strilitzina või rüvetas Putini Stirlitzi kangelaskuju.
Vene meedia levitab taas ühte korraliku valet Eesti kohta. Interfax kirjutab juba üle nädala Eesti vene koolide reforme puudutavate uudiste taustaks, et vene koolides peab hakkama 60 prossa aineid andma eesti keeles. Tuimalt ja pidevalt. Kusjuures ise teavad täpselt, et tegelikult hakatakse nüüd ainult ühte ainet andma eesti keeles. 60 prossa on eesmärk tulevikus, aga uudistest jääb kõigile mulje, et juba sellest aastast on pooled ained eesti keeles. A missa nende vastu teed....

Tagasi Kaukaasiast - väike reisikiri

Nonii, olen tegelikult juba paar päeva Moskvas tagasi, pole lihtsalt jõundnud siiani viimasest reisist kirjutada. Ma pikalt ei tee.

Neljapäev, 30. august

Õhtul lendasin Vnukovost Stavropoli. Kavminvodõaviaga. Tu-154B. Esimest korda lendasin sellisega. Lennuki eripära on võrreldes tavapärase Tu-154M selles, et pagasiriiulid on avatud nagu rongis või bussi. Need ei käinud klõpsti kinni. Esimest korda nägin selliste riiulitega lennukit. Üldse tundus olevat igavesti vana lennuk. Sigakitsas istmete vahel. Nagu viimasel ajal tavaks, siis ei mingit ohutusreeglite tutvustamist.
Jõudsime ilusti Stavropoli. Mulle tuli kohalik eestlane Rudolf vastu. Suur eestluse ja oma suguvõsa uurimise fänn. Kuna ta töötab IT-mehena (muide, kohalikus miilitsas, juhib seal IT-osakonda), siis ta on teinud päris korraliku, ja mis põhiline, inforikka koduka Allmäe ehk siis Podgornoje küla kohta. Rudolf on seal sündinud. See Allmäe on üldse kõige vanem eestlaste asula Venemaal, asutatud 1860-ndatel.
Ööseks jäin Rudolfi juurde. Tore hubane kodu, kus ta oma vahva 8-aastase tütrega elab. Abikaasa suri tal mõned aastad tagasi ära,nüüd kasvatabki tütart üksi. Ise on Rudolf 38-aastane. Fotol on ta Allmäel eestlaste vana kiriku varemete taustal.

Reede, 31. august

Hommikul viis Rudolf mind kohe Allmäele. Sinna oli kaks tundi sõita Stavropolist. Külast mitte kaugel on Nevinnomõski linn, kes kaardilt tahab otsida. Nevinnomõskist veidi allpool asub. Aga otsida tuleb siis Podgornõid.
Ma sellest külast kirjutan peagi Päewalehes pikemalt. Aga mõni sõna siiski. Eestlasi veel elab ikka seal. Vanemad inimesed rääkisid enamuses ikka kõik eesti keelt. Noorematest pidi ainult üks tubli 20-aastane kutt nimega Maksim eesti keelt oskama. Ta käis ka viimase üldlaulupeo ajal Eestis. Üldiselt pole enamus külaelanikest iidamast-aadmast eestis käinud.
Siin fotol olen ma rühma eestlastega. Kui ma nüüd nimed õigesti kirja panin, siis paremalt alates seisava Eduard Taidla, tema ema Vaike, siis tuleb Rudolfi õde, siis härra ise, edasi Nelli Maier ja Milaine Alaküla. Kõik väga kenad ja sõbralikud inimesed.
Külas pole vett ega kanalisatsiooni. Kaevust võetakse või siis korjatakse vihmavett. Külas on ülekaalus kaukaaslased, kes teadagi on külas kehtestanud juba omad kombed. Keerutama öeldes on elu seal päris sitt, üsna äraunustatud kant.
Surnuaed oli väga huvitav, täis eestlaste haudu. Huvitavad ristid.
Sain uue maitseelamuse – pirnisamakas. Õnneks polnud nii kange, kui Abhaasia-eestlaste tšatša.
Allmäelt sõitsin bussiga edasi Naltšikisse. Täitsa juhuslikult sattusin sellise otsebussi peale. Tore oli muidugi see, et buss sõitis tuimalt minema 15 minutit enne sõiduplaanijärgset aega. Õnneks olin platsis. Neli tundi sõitsime umbes 200 kilomeetrit vana Ikaruse loguga.
Õhtuks olin Naltšikis. Seal elab selline väga aktiivne eestlanna nagu Mare Romani,kes mõned aastad tagasi kääris käised üles ning lõi ametlikult Kabardiino-Balkaarias Eesti Seltsi. Kohtumisele nendega ma ka esimese asjana läksin, sest Mare oli lubanud selle korraldada.
Kokku oli tulnud umbes 7-8 inimest. Peale Mare rääkisid veel mõned eesti keelt. Lobisesime. Osad eestlastest olid siberieestlaste järeltulijad. Enamasti Naltšikisse satuti abiellumisega või siis tuldi siia elama Nõuka-ajal tervise pärast.Kokku pidi seltsi kuuluma 30 eestlase kandis. Osadel on isegi Eesti passid.
Õhtu lõpetasime oma Punase Risti ja kohalike tuttavatega restoranis. Toostide ütlemise ja kõige muuga sinna juurde. Nagu peab.

Laupäev ja pühapäeva, 1.-2. august

Käisime mägedes. Elbrusele päris ronima ei hakanud kohe, aga Tšegeti kõrvalkünkal käisime. Nii umbes 3 kilomeetri kõrgusel. Päris mõnus äraolemine oli.
Mul muidugi midagi sooja kaasas polnud. Aga nagu köisraudteega üles jõudisme, hakkas kohe külm. Loomulikult müüsid tädid seal üleval sooje kampsuneid kohalikust kitsevillast. 400 rubla maksid vaid ehk siis alla 200 krooni. Väga soojad. Palav hakkas hoopis.
Väga kaugele mööda mäge minna ei saanud, sest Vene piirivalvurid olid vastas ning ilma loata edasi ei lasknud. Nojah, seal hakkas piiritsoon. Teiselpool mäge hakkas juba Gruusia.
Siin me puhkame jalga abitöötajatest tuttavatega, meie selja taga paistab lumine Tšeget.
Pärast logelesime niisama mäe all, vitsutasime šašlõkki ja veini jne.
Pühapäev läks samamoodi, hulkusime linna peal ja nädalavahetuse lõpetasime suure söömie ja veinijoomisega Punase Risti tuttavate juures. Väga head inimesed, suur aitäh neile kõige eest!

Esmaspäev, 3. august

Käisin Beslanis. Päris karm oli see, emotsionaalselt võttis üsna läbi. Sestap ma ei hakka sellest kurvast poolest blogis kirjutama. Kes tahab lugegu homsest Päewalehest, mul seal pikem reportaaž. Raske oli seda kirjutada. Ega öösel pärast seda eriti und ei tulnud.
Küll aga oli üsna värvikas kogu see mu sõit ja mis mu ümber toimus.
Eelnevalt olin ennast Põhja-Osseetia adminni pressiteenistuses ilusti akrediteerinud, saatnud faksi kõigi nõutud andmetega ja puha. Helistasin veel üle neile, küsisin, kas kõik ilusti kohal. Jah, on küll vastati. Kohe räägin, miks ma sellest kirjutan.
Aga kõigepealt algusest. Beslani sõitsin Naltšikist Vladikavkazi sõitnud marsakaga. Teel ületasime Põhja-Osseetia piiri, kus oli dokumendikontroll. Ainsana ei küsitud millegipärast minu passi. Seal teataski juht mulle, et ta ei saa läbi Beslani sõita, sest tragöödia aastapäeva tõttu on tee läbi linna suletud. Et ta paneb mu ühel teeristil maha, siis vaadaku ma ise, kuidas edasi.
Panigi. Peagi tuli üks noor kutt Lada Samaraga. Võttis peale. Edasi sõitsime 190 kilti tunnis. Ma poleks uskunud, et Samara nii palju välja võtab! Spidokas näitas vähemalt nii palju. A sealkandis ju keegi turvarihma ei kanna. Selge, miks neil maanteeääredon täis hauamonumente meestele. Naltšik-Vladikavkazi trass on üks suur surnuaed.
Jõudsin koolimaja juurde. Ümber miilitsaid nagu murdu, lisaks erariides FSBlasi. Ütlevad, et mind spiskas pole ja sisse ei lase. Fakk! Lõpuks nurusin ennast siiski sisse, aga fotoaparaat võeti hoiule. Mine vaata, aga pilte me sul teha ei luba. Ja ainult pooleks tunniks! Koti võtsid ka veel panti. Dokumente uurisid sellest hoolimata veel pool tundi.
Edasi läksin surnuaiale. Sissepääsuteed olid valmis blokeerima kaks rekkat, millel oli peal killustikukoorem. Seal mul sama jama, spiskas pole, sisse ei saa. Seal nad olid palju resoluutsemad. Aga lõpuks nurusin ennast siiski sisse. Südames on nad lahked inimesed. Aga fotoka pidin jälle ära andma. Sellest kahju ei olnudki, ega ma poleks suutnud seal pilte teha. Nii masendav oli see vaatepilt.
A siis tulid jälle FSBsnikud mulle ligi ja hakkasid uuesti dokumente kontrollima. Lõpuks jõudsid selleni,mida ma kartsin. Miks sul registratsiooni pole võetud Naltšikis? Seletan neile, et MIDist on meile öeldud, et Moskva propiska olemasolul võime me kuni 10 päeva laial Venemaal ilma eraldi registratsioonita kohapeal tööd teha. Aga nagu alati – sellest ei tea ükski miilits laial Venemaal. Nemad ajavad alati oma joru. Tavaliselt lasevad ikka minema lõpuks.
Nood FSBšnikud olid kangekaelsemad. Lõpuks otsustasid mind ikka kuhugi jaoskonda viia, et vaja ikka trahvi teha jne. Õnneks tekkis samal ajal surnuaia sissepääasul miski segadus ja nad läksid sellega tegelema. Aga kuna nad ei öelnud mulle, et oota siin või et ära mine ning passi oli imekombel minu kätte jäänud, siis ma pidasin õigemaks kiiresti jalga lasta.
Ja mitte ainult surnuaialt, vaid ka kogu Beslanist. Nagunii olin kõik olulised kohad ära vaadanud. Trass Naltšikisse jooksis sealt lähedal. Peatasin esimese autojuhi kinni, see küsis 2000 rutsi otsa eest. Veidi aega kauplemist, sain hinna 1000 rutsi peale. Ja diiliga, et tema viib mind Osseetia-Kabardiinia piirile, seal otsib ise auto, mis mind edasi viib ning maksab ise selle juhile.
Muide, see tüüp,osseet Umar rääkis, et kuskil 1997-1998 ehitasid Beslanid viinatehast ka üks brigaad eestlasi. Et nende brigadir ta tundis, Jaanus, suur turske mees. Pärast olid nad ehitanud veel Nazranis mingit tehast.
Nii läkski õnneks. Piiril sokutas ta mind autosse, kus olid tšetšeen ja ingušš. Mõlemad suured ja tursked mehed, kes mind altkulmu põrnitsesid. Nendega sai veel nalja. Aga kõikse pealt tuli piiril dokumendi kontroll. Aga võmmid imestasid, kui leidsid tšetšeeniga ühest autost eesti ajakirjaniku. Mu dokumente kontrolliti umbes 15 mintsa, aga õnneks probleeme ei tulnud.
Sõit nendega oli väga lõbus. Tšetšeen Aslan, kes ajab Moskvas miskit bisnest, tegi kogu aeg nalju stiilis, et „meil tšetšeenidel tuleb pidevalt pähe lolle mõtteid, see on meie omapära. Vot vaatan sind siin ja mõtlen, et kui palju sinu eest raha saaks? Peidan su kuhugi keldrisse ja ükski rott ka ei saa sellest teada!” Ise naerab täie suuga. Tema sõber ingušš Elbrus samuti. Nojah, ekstaole, naeran kaasa.
Ühel hetkel ütles Aslanile, et keera siit teeotsast sisse. Õnneks tuleb välja, et seal peab mingi nende tuttav sellist poolametlikku söögimaja. Sööme, mille jooksul õpetab mind Aslan, et ära kunagi sõbrusta tšetšeeniga. Võtame kolme peale kolm suurt portsu liha, lisaks veel miski puljong lamba sisikonnaga, salati ja vett ja selle kõige eest küsitakse 1700 rutsi!!! Sellised peldikus! Hind nagu Moskvas! Uskumatu. Aga Aslan maksab laia joonega. Ütleb, et see pole miski raha.
Lõpuks oleme ikkagi Naltšikis. Võtan toa Rossija hotellis, mis on justkui linna esindushotell. Ühene tuba maksab 1200 rutsi. Selline punane nagu fotol. Muidu tüüpilise väljanägemisega tuba vene provintsihotellis, selline kallimat sorti. Aga lutikatega. Pagan, kas leiab ükskord Vene provintsis mõne hotelli ka ilma lutikateta.
Üks kummaline asi – Beslanis olles oli mul võimatu välja helistada ja mulle polnud võimalik sisse helistada. Ka SMSe ei saanud saata. Telefon teatas pidevalt, et võrku pole, kuigi pulgad olid kõik püsti. Isegi Naltšikis jätkus sama jama, alles üsna õhtul tuli võrk äkitselt tagasi. Sellist asja pole varem olnud.

Teisipäev, 4. august

Hommikul sõidan kohe lennujaama, et Moskvasse. Tean juba ette, et registratsiooniga tuleb jama. Õigemini, et nad tekitavad mulle selle jama. Nii ongi. Lähen esimesena turvakontrollist läbi. „Miks teil registratsiooni pole?” Seletan talle jälle oma vana juttu ja nagu alati ei saa miilits sellest aru, sest tal on hoopis teised instruktsioonid. Palutakse mind kõrvale, et teiega tullakse tegelema. Tuleb mingi vana, võtab passi ja siis hakkab ootamine. Kokku ootan ligi tunni, 10 mintsa enne check-in-i lõppemist antakse pass siiski tagasi – võite lennata!
Lendasime Elbrus Airiga. Jälle lennuk, millega pole varem lennanud – Jak-42. Palju mugavam kui suured Tu-d, vähemalt istmevahed on suuremad, jalad mahuvad paremini ära.