Neljapäev, november 25, 2010

Hea on elada Venemaal Gazpromi töötajana


Tänases Päewalehes ilmus mu lugu sellest, mida nägin elust Venemaa gaasitootmise pealinnas Novõi Urengois (fotol pildike linnast). Kuna lehte mahub nagu alati lugu lühemalt, siis panen täismahus loo üles siia!

Venemaa gaasitootmise pealinn Novõi Urengoi asub vaid mõnikümmend kilomeetrit allpool põhjapolaarjoont. See Venemaa üks noorimaid linnu tähistas tänavu alles 35. sünnipäeva, aga suurem osa linnaelanikest on veelgi nooremad. Venemaa mõistes elavad nad peaaegu nagu paradiisis.
Sellel heaolul on konkreetne peremees – gaasimonopol Gazprom. Paradiis on „peaaegu“ sellepärast, et selles karmi kliimaga Venemaa ühes põhjapoolsemas provintsis Jamali-Neenetsi autonoomses ringkonnas kestab talv sisuliselt üheksa kuud. Kohalikud viskavad neenetsite maa suve üle sellist nalja: „Sel aastal meil vedas – suvi sattus nädalavahetusele.“ Suvel on siin harva üle 20 kraadi sooja.
Töötada isegi Euroopat hirmutada suutva gaasimonopolisti Gazpromi heaks on Venemaal paljude unistus. Umbes viiendiku Vene riigieelarve tuludest kindlustav hiidfirma hoolitseb oma töötajate eest julgelt öeldes väga hästi, kui võrrelda keskmiste töötingimustega Venemaal. Urengoi elanike jaoks on tänavate ääres rippuvad Gazpromi logoga plakatid „Unistused lähevad täide“ täidetud reaalse sisuga.
Gazpromi kontserni suurim tütarettevõtte Jamali-Neenetsi piirkonnas on „Gazprom Dobõtša Urengoi“ (GDU), mis toodab kolmandiku kogu Venemaa gaasist. Tegemist on maailma suurima gaasi ammutava, töötleva ja transpordiks ettevalmistava ettevõttega, kellel on näiteks Urengois olemas isegi oma korporatiivne TV-jaam.
40-aastane Alfija Makušova töötab GDU-s tootmisoperaatorina, kes jälgib arvutist süsteemide tööd. Korraga istub temasuguseid valves 12 inimest. Vahetus kestab 12 tundi, rütmiga kaks päeva tööl ja kaks vaba.
Baškiiriast lapsena koos vanematega Urengoisse saabunud Makušova on ettevõttes töötanud 20 aastat. Oma palgaks ütleb ta 60 000 rubla (22 000 krooni) ringis, mis pidi olemagi firmas keskmise suurusega palk.
Kõige rohkem teenivad Urengois „gaasipuurijad“, kes otseselt kaevandavad gaasi – nende palgad on suurusjärgus 90-100 000 rubla (34-36 000 krooni). Aga isegi kohalike ametnike keskmine palk ringkonnas on Vene statistikaameti andmetel 86 000 rubla (32 000 krooni)! Võrdluseks - kogu Venemaa keskmine palk oli septembris neli korda väiksem, 21 000 rubla (7700 krooni).
„Meie eest hoolitsetakse hästi,“ kiidab Alfija oma tööandjat. „Siin töötamist loetakse linnas kõige paremaks.“
Uurin, et kui ta tahaks kuskil mujal Urengois töötada, siis kas oleks ligilähedaltki nii head alternatiivi? Alfija vastab ilma eriliselt mõtlemata: „On! Gazprom Dobõtša Jamburg.“ See on teine Gazpromi kohalik suurem tütarettevõte. Ikkagi ainult Gazprom!
Gazpromi palgad on muidugi head, aga oma osa mängib siin nn Põhja-toetus, mis on säilinud veel Nõukogude Liidu ajast. Seadusega on Venemaal määratud piirkonnad, nn Põhja-alad, kus töötamist ja elamist loetakse raskendatuks. Selleks et sinna inimesi tööle meelitada, maksab riik nende palgale omaltpoolt lisa, koefitsendiga 0,7-1,5.
Põhja-toetuste süsteemi seletab lahti GDU personalidirektor Anatoli Mikaljuk. „Oletame, et kui inimene saabus äsja tööle näiteks Urengoisse ja tema palk on firmas 1000 dollarit, siis riik maksab sellele lisa koefitsendiga 0,7 ehk 700 dollarit. Kokku tuleb palgaks juba 1700 dollarit,“ räägib ta. „Töötad kuus kuud ära, siis tõuseb koefitsent 0,8 peale ehk sa hakkad lisaks saama juba 800 dollarit.“
Iga poole aasta tagant lisandub koefitsendile 0,1 punkti. Maksimumkoefitsent palgalisaks on 1,5, mille saavutab nelja ja poole aastaga. 1000 dollari asemel teenib töötaja siis juba 2500 dollarit. „Süsteem näeb välja nii, et Põhja-toetuse osa maksab algul ettevõta, aga riik hiljem kompenseerib selle,“ ütleb Mikaljuk.
Pensionit Põhjas töötamise eest rohkem ei maksta, aga sellevõrra, et palgad on suuremad, on nagunii ka pensionid kõrgemad.
Lisaks on Põhja-aladel ka puhkused pikemad – vähemalt poolteist-kaks kuud, aga paljudel kestab puhkus koos kõikide lisasoodustustega isegi peaaegu kolm kuud.
Alfija Makušova räägib, et eriti tänulik on ta Gazpromile selle eest, et töökoht kindlustatakse ka töötajate lastele, kui nad seda soovivad. „Paljude endiste töötajate lapsed töötavad siin, meil on juba teine põlvkond peale kasvanud,“ naerab Makušova.
Anatoli Mikaljuki sõnul näeb GDU ja töötajate ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivleping ette, et uute töötajate palkamisel eelistatakse võrdsete eelduste puhul neid, kelle vanemad töötavad või on töötanud Gazprom Dobõtsa Urengois. „Näiteks kui mõlemad kandidaadid on lõpetanud sama instituudi, mõlemad elavad meil siin, aga ühe isa töötab meil, aga teise isa mitte, siis me võtame tööle esimese,“ ütleb Mikaljuk. „Pidevalt tuleb selliseid olukordi ette.“
Õpi- ja karjäärihimulistel noortel on üldse hea elu Jamali-Neenetsi ringkonnas. Võrreldes teiste Venemaa regioonidega on neil edasiõppimiseks lausa unikaalsed võimalused.
Jamali kubernerivalitsuse infopoliitika osakonna juhataja Gennadi Gerassimenko sõnul on ringkonnal lepingud paljude Venemaa kõrgkoolidega, mille järgi ringkond toetab neid rahaliselt ning saab vastu selle eest tasuta kohti oma noortele. Huvitatud noorel tuleb vaid piisaval tasemel eksamid ära teha ning kohalik kubernerivalitsus annab koha talle. Kui noor tahab aga astuda kõrgkooli, millel pole ringkonnaga lepingut, siis võidakse tema eest tasuda kuni 50 000 rubla (18 000 krooni) õppemaksu semestris. Emma-kumma võimaluse kaudu ringkonnavalitsuse toel kõrgkooli astunud tudeng peab vastutasuks peale lõpetamist töötama kolm aastat Jamali-Neenetsi ringkonnas.
Kui juhtub, et ringkonna jagatavatele tudengikohtadele tekib konkurents, siis antakse Gerassimenko sõnul eelistus neile, kes tahavad õppida piirkonna jaoks vajalikku eriala või on maapiirkondadest või on põlisrahvustest.
Selline toetussüsteem noorte kõrgharidusele on võimalik ainult tänu gaasitootmisest tulevale rahale. Millest sa ka Jamalis juttu ei alusta, enamasti jõuad otsaga ikkagi Gazpromi ja gaasitootmiseni.
Ringkonna asekuberner Vladimir Vladimirov nimetab välisajakirjanikega kohtudes Gazpromi „Vene riigi teemandiks“. Tal on õigus nii öelda, sest Jamali-Neenetsi ringkond lõikab Gazpromi olemasolust Venemaa regioonidest kõige suuremat kasu. Ringkonna järgmise aasta eelarve tuludest tuleb Gazpromilt 43 protsenti!
120 000 elanikuga Urengoi linnapead Ivan Kostogrizi kadestavad ilmselt paljud tema Venemaa ametivennad. Või veel – linnas asuvad ettevõtted toodavad kaks kolmandikku kogu Jamali gaasist ehk 54 protsenti kogu Venemaa gaasist. „Oleksid mul sellised mured nagu tal,“ võiksid teised Venemaa linnapead ohata.
Linna elanike keskmine vanus on 32 aastat, veerand elanikest on lapsed. Lasteaiatasu maksab linn vanematele muide tagantjärele kinni. Töötus on 0,6 protsenti. Pensionäre on vaevalt üle kümne protsendi linlastest ning neistki enamus töötavad. Reeglina sõidavad pensionile jäävad inimesed siit ära kuhugi meeldivama kliimaga paika. Seda enam, et peaaegu kedagi ei seo siin suguvõsajuured.
Linna eelarvest läheb kaks kolmandikku raha sotsiaalseteks kuludeks, sellest omakorda veerand haridusele. Linna uhkus on moodne keskhaigla, mille sarnast annab Venemaal otsida.
Linnas jalutades paistab rikkus silma näiteks kontserdikuulutustest. Venemaa staarid sõidavad hea meelega rikkasse gaasipealinna esinema. Meelelahutuse puudumise üle kohalikud siin kaugel põhjas kurta ei saa. Nagu ka sporditegemise võimaluste üle.
Kohalik spordiala nr 2 mootosaanidega võidukihutamise järel on võrkpall. Kohalik klubi Urengoi Fakel kuulub Venemaa ja seega ka maailma eliiti. Gaasiparunid on meeskonda ostnud isegi ühe ameeriklasest olümpiavõitja. Avalik saladus on aga see, et meeskond elab ja treenib pidevalt Moskvas, siia külmale maale sõidetakse vaid „kodu“-mänge pidama.
Kuue viimase aastaga on linn lasknud ehitada 300 000 ruutmeetrit uusi kortereid. Kkeskmine ruutmeetri hind uutes majades pidi olema 55 000 rubla ehk kohalike keskmine kuupalk.
„Meie linna on väga palju tööle soovijaid üle Venemaa ja isegi lähisvälismaalt,“ ütleb linnapea Kostogriz. „Meie jaoks on see isegi probleem, sest me ei jõua nii kiiresti vajalikku infrastruktuuri luua.“
Mis on sellises linnas üldse kõige teravam sotsiaalne probleem?
Urengoi linnapea mõtleb tükk aega ja siis ütleb, et avariiolukorras elumajad, mis ehitati siis kui linna veel rajati ehk 1970-ndatel. Sellistes majades pidi elama veel iga kümnes linlane. „Rohkem selliseid teravaid probleeme meil nagu polegi,“ venitab linnapea mõtlikult.
„Kõik on siin ilus, ainult pidev külm väsitab,“ tunnistab „Gazprom Dobõtša Urengoi“ tootmisoperaator Alfija Makušova. Ta ütleb, et tahaks Urengoist varsti ära sõita, aga mees ei taha. „Lapsed saaksid „suurel maal“ samuti parema hariduse,“ lausub ta.
Urengoi linn pakub huvitava kurioosumi. Mõned aastad tagasi ühinesid linnaga paar ümbruskaudset asulat. Mistõttu on nüüd linna pikim „tänav“ tervelt 76 kilomeetrit pikk.
Ühest teisest omapärast on Urengoi lahti saanud. Nimelt puudus veel hiljuti linnal maanteeühendus ülejäänud Venemaaga. Linna sai vaid rongi või lennukiga. Mõned aastad tagasi sai aga valmis betoonplaatidest maantee Lääne-Siberi suure naftalinnani Surgutti. See pole veel kõik. Rännuhimulistel tuleb valmis olla: varsti saab valmis esimene maantee Urengoist Jamali pealinna Salehardi ning sealt veel edasi üle Obi jõe. Plaanis on hakata ehitama autoteed isegi kuni Kara mereni, kuhu tänavu ehitati valmis juba raudtee! Esimest korda on nüüd võimalik maapealse transpordiga sõita Moskvast teiselepoole Novaja Zemjad.

GAASIMOLEKUL "SÕIDAB" URENGOIST SAKSAMAALE NÄDAL AEGA
„Gazprom Dobõtša Urengoi“ (GDU) nö gaasi töötlemise jaam nr. 1, kust algas 1978. aastal senini maailma suurima gaasi leiukoha kasutuselevõtmine, on arusaadavalt hästi valvatud. Võõras ei pääse juhuslikult sinna ligidalegi.
Urengoi linnast viib jaama Gazpromile kuuluv maantee, mida mööda pääsebki ainult gaasi töötlemise jaamadesse (kokku on neid GDU- 16 jaama). Kuhugi mujale pole seal sõita ja võõras transport on teel kohe märgata. Kui ta üldse pääseb mööda tee alguses seisvast turvavalvest. Eraldi on karm turvakontroll veel enne jaama nr 1 territooriumit.
Üldiselt on kord siiski palju leebem kui Nõukogude ajal, ütleb GDU jaama nr 1 direktor Bogdan Dub. Siis oli Urengoi nii kinnine linn, et välismaalane pääses sinna ainult erandkorras. Täna töötab Urengois kümneid välisfirmasid ja sadu välismaalasi. Vaja on ainult Venemaa julgeolekuteenistuse (FSB) luba.
Enne gaasi töötlemisjaama sakraalsele pinnale astumist tuleb läbi lugeda ja alla kirjutada põhjalikule turvainstruktaažile. Midagi erilist seal kirjas pole. Põhiline hoiatus on mitte teha lahtist tuld ega suitsetada. Isegi mõttes pole seda gaasijaamas teha!
1984. aastal hakkas just siit jaamast minema gaas esimest korda mööda torusid Ukraina kaudu Euroopasse, räägib direktor Dub. Pikemalt ta Euroopasse gaasi müümise teemal peatuda ei taha. Toonitab vaid ühte asja – kui Euroopas äkitselt külmaks läheb ning oleks vaja kiiresti gaasi juurde kütmiseks, siis koheselt nad reageerida ei saa. Mööda poolteisemeetrise diameetriga gaasitoru, mis peab välja kannatama rõhku kuni 90 baari, „sõidab“ gaasimolekule Urengoist Saksamaale nädal aega.
„Meil läheb vähemalt 48 tundi aega, et hakata gaasitootmist suurendama ja olla valmis koguseid suurendama,“ ütleb Dub. „Niikaua peab Gazprom suurenenud nõudlust rahuldama maa-aluste gaasihoidlate arvelt.“
Direktor Dub kannab peas kiivrit kirjaga „Kuus triljonit kuupmeetrit“. Kiiver viitab sellele, et GDU on aegade jooksul üldse maailmas kõige rohkem gaasi maa seest välja pumbanud ettevõte, eelmisel aasta seisuga üle 6,2 triljonit kuupmeetri. Võrdluseks – Euroopa tarbijatele müüb Gazprom aastas gaasi suurusjärgus 140 miljardit kuupmeetri, üldse kaevandab Venemaa aastas suurusjärgus 650 miljardit kuupi aastas.
Gaasiväli ise on tohutu, nagu peaaegu kolmandik Eestit – 220 kilomeetrit pikk ja 40 kilomeetrit lai. Kokku asub väljal 22 puurauku, millest sügavamad on kuni neli kilomeetrit.
Dubi sõnul jätkub maailma suurimas, Urengoiskoe-nimelises maardlas gaasi praeguste andemete järgi vähemalt 2025.-2030. aastani.

KA NORD STREAM ALGAB JAMALIST
Jamali ringkonna gaasivarud on aluseks kõigi Venemaa rahvusvaheliste gaasitorude projektidele, kaasa arvatud mööda Läänemere põhja jooksma hakkavale Nord Streamile.
Nord Streami hakkab varustama Jamali lääneosas asuv mitte eriti suur Južno-Russkoje maardla, kuid selle tarbeks jätkub, sest esialgu ehitab Nord Stream Euroopasse vaid ühte toru, mis suudab transportida 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.
Nord Streami rajava firma teatel on reaalne, et gaas hakkab mööda toru Venemaalt Saksamaale liikuma juba järgmise aasta lõpus. 1220 kilomeetrisest torujuhtme veealusest osast oli oktoobri lõpu seisuga paigaldatud juba üle 500 kilomeetri.
Jamali gaasiväljade varudele arvestab ka esialgu vaid paberil eksisteeriv Venemaa teine uus Euroopa-suunaline gaasitoru South Stream, mis peaks tulema Nord Streamist veidi võimsam, ning Hiina suunas rajatav ligi 3000 kilomeetrine gaasitrass Altai.
Kokku arvatakse Jamali leiukohtades gaasi olevat 125 triljoni kuupmeetri jagu, millest seni on kaevandatud ligi 14 triljonit kuupmeetrit.
2000-ndetal aastatel ei investeerinud Gazprom piisavalt uute leiukohtade arendamisesse, mistõttu tekkis oht, et käigus olevad maardlad ammenduvad rutem, kui uued suured leiukohad kasutusele võetakse. Erinevad eksperdid ennustasid üsna musta tulevikku Gazpromile. Gazprom väidab, et Euroopal pole muretsemiseks põhjust, sest nad kavatsevad lähikümnendil võtta kasutusele Jamali poolsaarel ja Kara meres asuvad leiukohad.
Sõltumatu ekspert Mihhail Kortšemkin kinnitas Päevalehele, et Jamali poolsaarel asuva kolme suurema maardla (Bovanenko, Harasavei ja Kruzenstern) varudest jätkub gaasi rohkem kui 40 aastaks.
Suure Bovenenko maardla kaevandamist kavatseb Gazprom Jamali poolsaarel alustada juba 2012. aastal, praeguste suurimate maardlatega võrreldavat mahtu peaks see tootma hakkama 2020. aastaks. 2016-2018 loodab Gazpromi kõrval teine suurim gaasitootja Venemaal Novatek avada Jamali poolsaarel vedelgaasitehase ning sadama selle laadimiseks laevadele.
Plaanid on vägevad. Jamali ringkonna asekuberneri Vladimir Vladimirovi andmetel on viimastel aastatel investeeritud ringkonna keskmiselt 2,5 miljardit dollarit aastas. „Lähema viie aasta jooksul arvestame, et siia investeeritakse 100 miljardit dollarit viide suurde projekti,“ ütleb Vladimirov.
Venemaa rahvuslik liider, peaminister Vladimir Putin on käskinud kiirendada uute leiukohtade kasutuselevõtmist. Vene valitsus soovib juba 2015. aastaks suurendada gaasieksporti Euroopasse kolmandiku võrra ning 2020. aastaks kogu gaasitoodangut ligi kaks korda. Enamus eksperdid peavad neid plaane ebarealistlikeks.

TAUSTAKS:
Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna pindala on sama suur kui Prantsusmaa, Belgia. Hollandi, Taani ja Austria kokku. See on Venemaa Arktika kõige linnastunum piirkond, kus elab 550 000 elanikku. Jamali ringkonnas leidub 70 protsenti Venemaa gaasi- ja ligi 20 protsenti naftavarudest. Suurim linn on Novõi Urengoi, aga pealinn on Salehard.

Teisipäev, november 23, 2010

Venemaa varaait Jamali ringkond toetab võimude väitel neenetseid heldelt



Lugu sellest, mida ma nägin ja kuulsin neenetsite maal – Salehardis, Urengois, Tarko-Sales ja Harampuris (foto on just sealt pärit). (Tänases Eesti Päevalehes ilmunud loo põhjalikum versioon koos Jaak Prozese kommentaaridega!)

Harampur on üks paarikümnest Venemaa Põhjala põlisrahva neenetsite külast Jamali-Neenetsi ringkonnas. Neil oli hiljuti külas pidupäev – Venemaa suurim naftakompanii Rosneft ehitas kohalikele põdrakasvatajatele viis uut elumaja.
Riiklik Rosneft ja kohalik võim võtavad elumajade ehitamist kui toetust põlisrahvale, kuid tegelikult ei ole need majad mingi tasuta lõuna. Rosneft puurib naftat neenetsi suguvõsade traditsioonilistel karjatamis- ja küttimisaladel ning kompenseerib seda elumajade, lumesaanide ja toetusrahaga.
„Ilma hea majata on siin elada võimatu. Seetõttu olen ma kahe käega selle poolt, et me saame oma maa eest vastu maju,“ räägib Harampuri kooli algklasside õpetaja, neenets Aleksandra Liosko. „Põdrakasvatajad tulevad tudrast ja neil on koht, kus külas elada. Kuni nad on tundras, elavad majas vanemad sugulased, kes ei saa enam tundras nii hästi hakkama.“ Harampuri 730 elanikust elab külas alaliselt vaid 300 inimest.
Puust majad on lihtsamast lihtsamad, et mitte öelda odavad. Kaks tuba, köök, paar suuremat panipaika ja kõik. WC on õues, aga see tundrast tulnud neenetsit ei loksuta.
Neenetsite rahvusliku organisatsioone „Jamal – potomkam“ (Jamal – järeltulevatele põlvedele) üks juhte ja kohaliku parlamendi rahvusküsimuste komitee juht Aleksandr Evai annab mõista, et hea seegi, et rikkad gaasi- ja naftafirmad põliselanikke vähemalt niipaljugi toetavad.
Kohalikud omavalitsused sõlmivad Evai sõnul juba aastaid nende territooriumitel rikastuvate gaasi- ja naftafirmadega kokkuleppeid põlisrahvale elumajade ja sotsiaalobjektide – koolid, haiglad, lasteaiad jne – ehitamiseks. Lisaks ostavad firmad peredele, kes on sunnitud oma traditsioonistelt elualadele mujale kolima, aasta-kahe tagant uue lumesaani (olenevalt mudelist 120-150 000 rubla ehk 45-55 000 krooni-J.P.), annavad kord aastas bensiini (kolm tonni) ja maksavad ka sularaha, räägib Evai.
„Ma pole valmis ütlema, kas need hüvitised on õiglased või mitte – täna on meil selline praktika igatahes välja kujunenud,“ ütleb Evai. „Inimesed pole muidugi alati mitte päris rahul, seda tuleb ette,“ lisab ta.
Arvestage - Jamali-Neenetsi regioonis toodetakse 85 protsenti Venemaa ja 20 protsenti kogu maailma gaasist. See on tohutu raha, siit teenib Venemaa riigieelarve umbes viiendiku oma tuludest.
Jamali-Neenetsi ringkonnas asuva Venemaa „gaasipealinna“ Novõi Urengoi linnapea Ivan Kostogriz väidab, et gaasi- ja naftafirmad ei saa kasutusele võtta ühtegi puurauku ega leiukohta ilma kohalike põliselanike nõusolekuta. „On fakte, kus kohalikud pole olnud nõus ja on esitanud tingimusi, näiteks gaasijuhe kaugemalt ümber viia. Alles peale tingimuste täitmist on põlielanikud andnud nõusoleku tööde alustamiseks,“ kinnitab Kostogriz.
Ühtegi sellist näidet ei õnnestu mul ametnike ega kohalike elanike käest kahe päeva jooksul siiski teada saada.
Urengoi linnapea peab normaalseks, et Gazprom ja Rosneft ehitab riigi asemel põlisrahva külades koole ja haiglaid. „Läänes ehitatakse ka ju palju muuseume ja kodutute varjupaiku metseenide raha eest, miks Gazprom ei või oma raha eest ehitada,“ lausub linnapea.
Purovski rajooni, kus asub ka Harampuri küla, juht, 33-aastane jurist Jevgeni Skrjabin nimetab gaasi- ja naftafirmade lepinguid kohalike võimudega sotsiaalobjektide ehitamiseks heaks näiteks „kodanikuühiskonna tekkimisest“. Konkreetseid summasid, kui palju kulutavad suurfirmad tema rajoonis põlisrahva heaolu peale, keeldus Skrjabin nimetamast. „Ütleme, et see on ärisaladus või nii,“ lausub ta.
Aleksandr Evai sõnul on pidevalt kasvanud toetusprogrammid põliselanikele: neenetsitele, hantidele, komidele ja sölkupitele, keda on kokku veidi üle 35 000 inimese. Pooled neist elavad rändavat eluviisi koos põhjapõdrakarjadega. Tema sõnul on see otseselt seotud gaasi- ja naftafirmade makstavate tulude suurenemisega Jamali ringkonna eelarvesse.
Põlisrahvaid toetatakse nende traditsiooniliste elualade rahastamise, põhjapõdrakasvatus ja kalapüük, kaudu. „Oleme jõudnud selleni, et keskmine palk põlisrahvaste tegevusaladel on juba 17-18 000 rubla,“ ütleb Evai. „Kui võrrelda gaasimeestega, siis muidugi on see naeruväärne, aga kui võrrelda teiste regioonide põlisrahvastega, siis nad ütlevad, et me oleme omadega või sees!“
Tuleb aga arvestada, et enamuse teiste Venemaa põlisrahvaste alad ei ole ka nii helded loodusvarade poolest. Veel võrdluseks – septembris oli keskmine palk Jamali-Neenetsi ringkonnas 51 000 rubla, gaasi- ja naftatööstuses isegi 81 000 rubla. Terve Venemaa keskmine palk oli 21 000 rubla.
Põdrakasvatajad saavad iga põdra eest aastatoetust 540 rubla. Lisaks maksab ringkond Evai sõnul põlisrahvastele nö eluviisi toetust: rändeluviisi pidajatele põdrakasvatajatele 2000 rubla kuus ning paikselt asulates elavatele ja kalapüügiga tegelejatele 600 rubla. Evai ei taha hinnata, kas need on tema arvates suured või väiksed summad.
Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna asekuberner Vladimir Vladimirov väidab, et põllumajanduse (kohalikus kontekstis põhjapõdrakasvatus ja kalapüük) ja traditsioonilise elulaadi kõikvõimalikuks toetamiseks kulub kümme protsenti ringkonna eelarvest ehk uskumatult suur summa- üle kümne miljardi rubla (3,6 miljardit kroon).
Vladimirovi sõnul doteerib kohaliku võim põhjapõdraliha kokkuostuhinda kolmandiku võrra. „Me kehtestame kokkuostuhinnad, mis lubavad põdrakasvatajatel kasumiga töötada,“ räägib asekuberner. „Me avame tehaseid põdraliha ja kala töötlemiseks. Me tahame et inimesed, kes tegelesid nende aladega kogu elu, tegeleksid sellega edasi ning näeksid selles perspektiivi.“
Siinset põhjapõdraliha eksporditakse Soome, Rootsi ja Saksamaale. Jamalis elab põhjapõtru rohkem kui inimesi, üle 700 000 looma. See on suurim põhjapõdrakari Venemaal.
Purovski rajooni rahvuskultuuri keskuse direktor Larissa Djatškova räägib, et traditsioonilise elulaadi üha suurem toetamine on viimastel aastatel viinud selleni, et varasemast rohkem neenetsi noori pöörduvad peale kooli lõpetamist tagasi tundrasse.
„Praegu on tendents, et noored tahavad oma juurte juurde tagasi,“ ütleb Djatškova, kes on ema poolt neenets ja isa poolt komi. „Noored saavad aru, et ilma põhjapõtradeta poleks ka enam neenetsi rahvast.“
Neenetsi keele säilimisele pole praegu mingit ohtu, üle 80 protsendi neenetsitest räägib oma emakeelt, kinnitab neenetsite organisatsiooni üks juhte Aleksandr Evai. Tema sõnul aitab keelt probleemideta säilitada asjaolu, et suur osa neenetsitest elavad põdrakasvatajatena tundras, kus nad suhtlevad omas keeles.
Neenetsist noor, 28-aastane kohaliku omavalitsuse ametnik Renat Pjak märgib, et tundras on võimatu neenetsil vene keeles hakkama saada, sest vene keeles lihtsalt pole selliseid vajalikke sõnu nagu neenetsi keeles. „Meie keel on väga „esemeline“, täisväärtuslikult saame me üksteisest aru vaid siis, kui me räägime oma keeles,“ ütleb Pjak.
Neenetsi asulates on lastel kohustlik õppida koolis nädalas kaks tundi neenetsi keelt ja üks tund neenetsi kirjandus.
Kas sellest piisab, uurin Harampuri kooli direktorilt Ljudmilla Suhharilt „See on piisav, sest nad ju omavahel ja kodus räägivad nagunii oma keeles,“ kinnitab kindlal häälel Suhhar, kes ise on valgevenelane. Suhhari sõnul on see isegi hea, sest neenetsi keelt hakati koolides tänases mahus õpetama alles 2000-ndate algusest.
Tähtis roll keele säilitamisel on Renat Pjaki sõnul ka see, et erinevalt Nõukogude ajast soodustatakse internaatkoolides neenetsi keele rääkimist. See on väga oluline, sest tundras elavate perede lapsed elavad alates seitsmeaastaselt kuni kooli lõpetamiseni üheksa aasta pärast (suur osa lõpetab vaid põhikooli-J.P) enamuse ajast internaadis.
Kui varem oli internaatides süsteem, et ühes korpuses elasid poisid ja teises tüdrukud ning nad olid veel eraldatud vanuse järgi, siis nüüd elatakse peresüsteemi järgi. „Ühe suguvõsa lastel on omaette nö korter justkui kohalik tšumm (püstkoja moodi põdranahkadest tundraelamu -J.P.), kus kõik koos elavad ja hoolitsevad üksteise eest,“ räägib Renat Pjak. „Räägivad lapsed omavahel loomulikult neenetsi keeles.“
Sellest aastast kehtib Jamali-Neenetsi ringkonnas ka seadus, et omavalitsuse aktid võidakse avaldada teise keelena ka põlisrahva keeles. „Esialgu „võivad“, mitte ei „pea“,“ ütleb Pjak. „Praegu on käimas pilootprojektid, et tõlgitakse neid akte, mis otseselt puudutavad põlisrahvaste elu.“

LISALUGU
Neenetsite arv muudkui tõuseb
Neenetsid on üks vähestest Venemaa-Põhjala põlisrahvastest, kelle rahvaarv on pidevalt tõusnud.
Võrreldes 1989. aasta rahvaloendusega elas 2002. aasta loenduse ajal neenetseid Jamali-Neenetsi ringkonnas viiendiku võrra rohkem. Neenetsite rahvusliku organisatsioone üks juhte Aleksandr Evai on kindel, et äsja lõppenud rahvaloendus näitab veeldi suuremat neenetsite arvu.
Neenetsite arv on 30 000 inimese ümber, neist 15 000 elab rändava eluviisiga tundras koos põhjapõtradega, teab Evai. „Tundrainimeste menatliteet on alati olnud selline, et mida rohkem lapsi tuleb, seda parem. Tavaliselt on vähemalt 3-5 last peres,“ toob Evai välja rahvaarvu suurenemise esimese põhjuse.
„Teisest küljest on ka riigi ja ringkonna poolt kasvanud toetus meie traditsioonilistele elualadele,“ jätkab Evai. „Samuti on suremus vähenenud põlisrahvaste seas.“
Keskmine eluiga on Põhjala põlisrahvastel olnud traditsiooniliselt üks kõige madalamaid Venemaal.
Tallinnas asuva Fenno-Ugria sihtasutuse nõuniku Jaak Prozes sõnul on mitteametlikel andmetel neenetsite sündivus praegustest soome-ugri ja samojeedi rahvastest kõige kõrgem. Ta kinnitab, et tõesti on neenetsite arv kindlalt tõusmas, kuid samas on rahvaloenduste andmetel veidi vähenenud keele kõnelejate hulk.
Neenetsite arvu tõusu on ilmselt toetanud ka see, et end neenetsiks nimetada on kasulik, sest see võimaldab saada põlisrahvastele ette nähtud soodustusi.
Kogu ringkonna elanikkonnast moodustavad neenetsid siiski vähem kui kümme protsenti, mistõttu on nad selgelt vähe esindatud esinduskogudes. Kuigi neenets juhib ringkonna parlamenti, on 22 saadikust vaid kolm neenetsit. Purovski rajooni duuma 15 liikmest on põlisrahvusest kaks. Mingeid eriõigusi põlisrahva esindajatel duumades pole.


TÄIENDUSEKS VEEL VEIDI HANTIDEST
Teine suurim põlisrahvus Jamali-Neenetsi ringkonnas on handid. Puutusin nendega veidi põgusamalt kokku, aga paar arvamust ka nende olukorra kohta. (Hantide põhiline eluala on teatavasti Hantõ-Mansiiski ringkond.)
Leonti Taragupta – Salehardis elav 65-aastane handi poeet ja filosoof. Töötab handikeelse raadioprogrammi juhina kohalikus suurimas tele- ja raadiojaamas VGTRK Jamal:
„Hantide arv on ka tõusnud veidi (nagu neenetsitelgi). Lapsi on rohkem (Leonti endagi noorim poeg on nelja-aastane), aga see ei loe (et hantide arv tõuseb)... Probleem, et handi keele oskajate arv jällegi väheneb kõvasti. Minu lapsed saavad aru handi keelest, aga rääkida ei oska. Suured protsessid on toimumas. Meie keel on väga „esemeline“, teistsugune kui enamus tänapäevaseid keeli. Praegu on nii, et handi keel muutub üha enam vene keele moodi – lauseehitus, stiil. Me räägime handi sõnadega vene keeles. Lastele õpetatakse koolis handi sõnu vene keele grammatikaga! Kaotame oma unikaalset maailmapilti ja oma mõttemaailma.
Aga – meie rahva ja keele kadumise oht pole veel siiski käes. Veel kaua ei kao handi keel ja rahvas kuhugi. Hantide arv hakkab veel rohkem tõusma...
Teles ja raadios on handikeelseid saateid – kaks toimetust raadios-teles, ajalehtedes ilmub ka. Handikeelne ajakirjandus on meil väga halb. Lihtsalt on olemas. Väheharitud.“
Kokku u 50 inimest töötab handi kultuuri jaoks ringkonnas – ajakirjanikud, kultuuritöötajad. Leonti nimetab neid handi keele kaitsjateks. Handid elavad kahes rajoonis Jamali ringkonnas, u 6000 hanti peaks seal elama.

Salehardi lähedal Gornoknajevki külas asub midagi hantide Rocca al Mare muuseumi moodi. Selle perenaine, hant Svetlana räägib: „Jamalis elavate hantide (umbes 6000 hanti) keelega on üsna sitt seis. Noored enam ei räägi. Väljasurev keel siin, nendib ta. Neenetsitega pidi teine lugu olema. Nende seas pidi oma keel kõva au sees olema, kõik räägivad omavahel neenetsi keeles. Isegi põdrakasvatajate lapsed, kes viiakse internaatidesse õppima, ei lahe seal yle vene keelele, vaid räägivad omavahel omas keeles. Väga kõva sõna Venemaa Põhja põlisrahvaste seas. Neenetsitel pidi ka hantidest rohkem lapsi olema (6-7 tavaline).“

JAAK PROZESE (FINNO-UGRIA SIHTASUTUSE NÕUNIK) KOMMENTAAR KOGU SELLELE JUTULE
Põhimõtteliselt on sinu kirjuatatu õige, aga need osutatavad toetused on ju ikkagi naeruväärsed, sest üle 80 % gaasist tuleb just neenetsite alalt. Ja eriti naeruväärsed on need võrreldes näiteks nende sadade miljonite kroonidega (puhastulu) mida meie EV transiidiärimehed tasku panevad. Tõsi see on nafta, kuid mis sel vahet. Ehk nii palju, et seal , kus elab neenets on gaas, seal kus hant nafta.
Tegelikult oleks mõistlik, et gaasi või nafta tulust tuleks põlisrahvastele teatav % anda , mille kasutamise otsustavad nad ise.
Kolmandaks oleks tähtis, et kui küsimused puudutavad maavarasid ja traditsioonilisi elatusallikaid oleks põlisrtahvaste organisatsioonil s.t. esinduskogul veto õigus. Midagi üleliigset ma ei öelnud, umbes samalaadsed õigused on Kanada inuiitidel.
Ka haridussüsteemis pole midagi rõõmustavat, paar tundi nädalas neenetsi keelt ja ülejäänud vene keeles. Halb tulemus on siiski näha, Jamalo Neenetsai AR-i piirkonnas on neenetsi keel rääkivate inimeste arv vähenenud 1989 - 2002 umbes 10 % . Neenetsite juht või, kes iganes ütleb, et lapsed räägivad omavahel neenetsi keeles, et kõik OK. See jutt ei ole mõistlik ja mõnevõrra demagoogiline. Meenutades sellega omaaegset Mordva haridusministrit, kes soovitas mordvalastest lapsevanematel mordva keelt köögis rääkida. Või meenutab haritud ugrimugridest lapsevanemaid, et oi kõik on hästi, meile pole mingit keeleõpet vaja, tänaval ja kodus me ju lastega räägime seda keelt.
Tulemusi on võimalik olnud juba mitmekümne aasta jooksul jälgida ja see pole rõõmustav. Emakeeles lugemine on nüüdseks peaaegu lõppenud. Suurimate soome-ugri rahvaste (arvukus 620 00 - 840 000) kõige suuremate emakeelsete lehtede tiraažid on 5000 eks.
Neenetsite puhul muidugi tuleb aru saada, et nende kultuur on teistsugune ja lugemist selles kultuuris pole välja kujunenud. On pärimuskultuur. Aga siiski sõnavara seisukohalt on vene keeles kõikide õppeainete õpetamine lausa kuritegelik. Tegemist on ju põlisrahvastega, kellele pole teist kodumaad ega riiki antud.

Üldiselt on nii, et neenetsite ja hantide arv on võrreldes 1989.a. järgnenud rahvaloendusega 2002.a. suurenenud, hantidel 28 700 st. + 28 % ja neenetsitel 41 300 + 21 %.. Seega tegemist on väheste soome-ugri rahvastega, kelle arv näitab kasvutendentsi. Mitteametlikel andmetel jatkub, eriti neenetsite arvukuse tõus, nende sündivus on praegustest soome-ugri ja samojeedi rahvastest kõrgeim. Peaaegu sama võib öelda hantide kohta.
Keelesituatsioon mõnevõrra teine. Toon statistika rahvuskeelt emakeelks pidavate neenetstie ja hantide kohta. See näitaja , eriti Jamali AR-i neenetsite puhul 1989.a. väga kõrge, 94,2 % (üldine 77,7 %) pea kõrgeim n.ö Venemaa sooome-ugri ja samojeedi (uurali) rahvastest, hantide puhul oli see 60, 8 % üldine, Hantõ-Mansiiski AR-is (55,1%), aga näiteks taas Jamali AR-is (82,8%). Seega Jamali AR ja Salehard on erilised põlisrrahvaste säilimise paigad, lumi ja jää, säilitavad puhtuse, keele ja meele ning hoiavad venelased eemal.
2002.a. enam küsimust, mis keelt emakeeleks peetakse ei esitatud. Küsimus oli lihtsalt valdamise kohta. Üldiselt tuleb tõdeda, et on toimunu teatav langus, võibolla mitte nii suur kui näiteks karjalaste ja mordvalaste puhul, kui siiski u 10 % on vähenenud keelt valdavate hantide ja neenetsite arv, sealjuures hantide olukord on halvenenud rohkem.
Samas on aga märgata ka kunstlikult handiks või neenetsiks haakamist, sest põlisrahvastele on ette nähtud soodustusi. Sega ammu juba venestunud suguvõsad püüavad erinevalt Moskva linnapeast Sobjaninist (pea 100 % pooleldi hant või mansi) usinalt meelde tuletada oma hantidest ja neenetsitest esivanemaid ning neid seadusesilma ees fikseerida.
Seega võib öelda, et traditsioonilised eluviisid ja karm kliima , tulevad sugu- ja pereelu elamisele aina kasuks :). Heades tingimustes elavad eestlased või sakslased võivad loomulikust poitiivsest iibest unistada, ehkki ka meil on positiivseid märke, kuid see on eelkõige sellest, et sünnitama hakkab laulurevolutsiooni ajal sündinute põlvkond.
Põlisrahavste probleemiks aga on nafta, Venemaa ja mõne siinsegi kaukamehe rikkuse allikas, on hantidele ja neenetstele tõsine needus ja nuhtlus. Sellest tulenev maahõive ja kolonisatsioon, põlisrahvaste traditsioonilise elulaadi muutus, tekitavad haigusi, alkoholismi, depressiooni, viivad keele ja meele. Keskmine eluigagi on põlisrahvastel pea kõige madalam Venemaal.
Veel on suureks probleemiks hariduse ja harituse küsimused, mis nii või naa seonduvad internaadi või siis laagris antava haridusega ning kuivõrd see haridus põlisrahvastele sobib. Ja veel põlisrahavste osakaal Handi-Mansi (1,9 %) ja Jamali Neenetsi AR-is (8,2 %) on väga väike, veel väiksem kohalikes duumades. Seega võib ja seda tehaksegi, põlisrahvastest ja nende õigustest puhtdemokraatlikult häälteenamusega üle sõita. Ja kaevalda pole eriti kuhugi.
Mida meil teh? ilmselt on parim neist asjust maailma teadvustada. On ju tegemist meie endi silme all kiirelet hävinevate rahvuskultuuridega. Teine asi on see, et loodetavasti saab nafta ja gaas ükskord otsa. Mida teeb siis kolonist - läheb ära, sest ta ei oska tundras elada. Seda on näha Komimaal, kus komide osakaal võrrelduna 1989 ja 2002 aasta rahvaloendusi tõusis. Põhjus - süsi on otsakorral, samuti gaas. Veel on mets ja tundra, aga seal tulevad komid juba paremini toime.

Kolmapäev, november 03, 2010

Aforismimeister Tšernomõrdin

Moskvas suri täna Venemaa kuulus peaminister 1992-1998. aastatel Viktor Tšernomõrdin. Imeliselt kaua püsis peaministrina raske käega Jeltsini ajal. Tšernomõrdinist jäi maha hulgaliselt kuulsaid ütlemisi, millest osa on Venemaal peaaegu vanasõnadeks muutunud. Otsisin netist veidi tema ütlemisi. Saak on siin - osad on päris lõbusad ja tabavad!

«Вот мы там всё это буровим, я извиняюсь за это слово, Марксом придуманное, этим фантазёром»

О том, что Березовский стесняется, что он еврей:
«Если я еврей - чего я буду стесняться! Я, правда, не еврей»

На вопрос, будет ли он участвовать в теневом кабинете:
«Что я буду в тёмную лезть. Я еще от светлого не отошёл»

«Мы помним, когда масло было вредно. Только сказали - масла не стало. Потом яйца нажали так, что их тоже не стало»

«Надо всем лечь на это и получить то, что мы должны иметь»

«В нашей жизни не очень просто определить, где найдешь, а где потеряешь. На каком-то этапе потеряешь, а зато завтра приобретешь, и как следует»

«Сегодня мировая система финансовая понимает, что происходит в России, и не очень хочет, чтобы здесь было... ну, я не хочу это слово употреблять, которым я обычно пользуюсь»

"Хотели как лучше, а получилось как всегда"
(О бюджете 1995 года)

"В Югославии катастрофа. Катастрофа - это всегда плохо!"
(О войне в Югославии в 1999 году)

"Ночь прошла, они хватились"
(О действиях команды Кириенко в ночь на 17 августа 1998г.)

"Корячимся, как негры"
(О планах работы правительства в сентябре 1998г.)

"Россия - страна сезонная"
(О посевной кампании, которую поддерживает правительство)

«Все мы доживём. В какой конфигурации? В хорошей конфигурации»
(О выборах 2000г.)


«Трагедия на Балканах. И поехать, увидеть и сразу получить по заслугам - я далёк от этого» (О своей поездке в Югославию)


"Мы с вами так будем жить, что наши дети и внуки завидовать станут!"


«Правительство - это вам не тот орган, где можно одним только языком!»


«Когда моя наша страна в таком состоянии - я буду всё делать, я буду всё говорить! Когда я знаю, что это поможет, я не буду держать за спиной!»


«Россия со временем должна стать еврочленом»

«Мы! Пойти на какие-то там хотелки, я извиняюсь... Нечего устраивать здесь хочу-не хочу»


«Слышите, что ждут от нас? С-300. Это мы знаем, что это такое. Это не дай бог. Сегодня С-300. А завтра давай другое. А послезавтра третье. Вот это что такое»

«Не надо умалять свою роль и свою значимость. Это не значит, что нужно раздуваться здесь и, как говорят, тут махать, размахивать кое-чем»


"Мы об этих мерах скажем... Я об них и озвучу и предложу... ...Ещё раз вам говорю: это комплексные меры, которые позволят вытащить, и решить, и остановить эти процессы".
Виктор Черномырдин
И.о. Председателя Правительства
сентябрь 1998 года


"Я господина Буша-младшего лично не знаю, но вот с отцом его, господином Бушем-старшим я знаком и жену его, ГОСПОДИНУ Буш тоже знаю".
В. Черномырдин по поводу высказываний Буша-младшего о степени коррумпированности Виктора Степановича.


"Кто мне чего подскажет, тому и сделаю"


"Были, есть и будем. Только этим и занимаемся сейчас".
Виктор Черномырдин на вопрос корреспондента ОРТ, не собирается ли движение НДР самораспуститься в связи с неутешительными прогнозами на выборах в Госдуму.


"Это глупость вообще, но это мне знакомая песня: Во-первых, я думаю, что, ну, для многих это известно, я для толкача не подхожу. Поэтому я думаю, что, ещё раз, роль председателя правительства - он может собирать, он может не собирать, - он обязан всё равно всё знать, и он всё равно будет всё знать, и всё равно мы будем общаться, и всё равно мы будем советоваться по этим вопросам".
Специальный представитель Президента России
по урегулированию ситуации в Югославии
Виктор Черномырдин в интервью в программе
«Итоги» 18.04.1999г.


«И кто бы сегодня нас ни провоцировал, кто бы нам ни подкидывал какие-то там Ираны, Ираки и еще многое что - не будет никаких. Никаких не будет даже поползновений. Наоборот, вся работа будет строиться для того, чтобы уничтожить то, что накопили за многие годы»


«Сейчас там что-то много стало таких желающих все что-то возбуждать. Все у них возбуждается там. Вдруг тоже проснулись. Возбудились. Пусть возбуждаются. Что касается кредитов - то понимаете, что касается кредитов и механихмов распределения - о чем они здесь? Где? Почему? Что и как они могут знать?»
ВИКТОР ЧЕРНОМЫРДИН об обвинениях Буша-младшего.

Принципы, которые были принципиальны, были непринципиальны.
"Итоги" №43 1999

Когда замминистра вдруг ни с того ни с сего делает заявление, что вот должны 200 тысяч учителей, врачей сократить. Или у него с головой что-то случилось? Вот что может произойти, если кто-то начнёт размышлять. Другого слова не хочу произносить.
"Профиль" №14, 1998


На любом языке я умею говорить со всеми, но этим инструментом
я стараюсь не пользоваться.
"Итоги" №26, 1999


"Локомотив экономического роста - это как слон в известном месте"...
8 декабря на Энергетическом саммите в Президент-отеле
:

"Ну, скажите, у вас, ну, когда Черномырдин работал, что, была боязнь, что кого-то расчленят из естественных монополий? Эх, вы! Меня можно расчленить, меня можно убрать! А вот естественные монополии чтобы растащили - у вас даже и вопрос такой никогда не стоял перед вами, ибо это даже мысли такой никто не мог допустить, чтобы я, своими руками создавший эти отдельные монополии, и чтобы я был сторонником их уничтожить. Ну, зачем же вы так? Обижаете".
Виктор Черномырдин
Председатель Совета директоров РАО "Газпром"


"Помогать правительству надо. А мы ему по рукам, всё по рукам. Ещё норовим не только по рукам, но ещё куда-то. Как говорил Чехов".
Виктор Черномырдин,
Спецпредставитель Президента по урегулированию
Кризиса на Балканском полуострове
на встрече с журналистами в офисе НДР 7 мая 1999г.


"Рубль при мне обвалился? Вы что, ребята? Когда ж вы это успели всё? Наделали, значит, тут кто-то чего-то, теперь я и рубль ещё обвалил!".
Виктор Черномырдин
И.о. Председателя Правительства
07.09.1998г.


"Черномырдину пришить ничего невозможно".


"Это что, значит, Черномырдин ГКО отменил? Разве меня здесь - да меня в Правительстве с марта месяца не было. Что тут без меня делали?! Мы очень хорошо работали, нет здесь никакой вины предыдущего Правительства. Пенсии платились, зарплаты... А что сейчас? И не надо говорить про Черномырдина, это никому не нужно, зачем же это, кому?! Не поверит никто, а вы - "Черномырдин, Черномырдин!" Ты, Григорий Алексеич, говоришь, что тут пенсии, зарплаты, банки, а где деньги возьмёшь, где возьмёшь? Напечатаешь, что ли? Работать нужно, и, я думаю, можно!" (Смех в зале, аплодисменты).
Виктор Черномырдин
И.о. Председателя Правительства
стенограмма выступления в Думе 25.08.1998г.

"Вообще, странно это, ну, просто странно. Я не могу это ещё раз, я не знаю и не хочу этого. Это не значит, что нельзя никого. Ну, наверное, кого-то, может быть, и нужно. Кого-то вводить, кого-то выводить".
Виктор Черномырдин,
Спецпредставитель Президента по урегулированию
Кризиса на Балканском полуострове
на встрече с журналистами в офисе НДР 7 мая 1999г.


«Его реакция, она всегда, увидим, будет этот или не будет. Если не будет - значит, такая реакция. Если будет - то никакая реакция».
Виктор Черномырдин
Лидер движения «Наш дом - Россия»
о премьер-министре Е.М.Примакове
в программе РТР «Зеркало» 21.02.99г.


"Мы ещё раз говорим: пять лет работы, наверное, меня чему-то жизнь научила в этой части".
Виктор Черномырдин
Лидер движения «Наш дом - Россия»
в программе РТР «Подробности» 19.02.99г.


Россия - это континент, и нам нельзя тут нас упрекать в чем-то. А то нас одни отлучают от Европы, вот, и Европа объединяется и ведет там какие-то разговоры. Российско-европейская часть - она больше всей Европы вместе взятая в разы! Чего это нас отлучают?! Европа - это наш дом, между прочим, а не тех, кто это пытается все это создать и нагнетает. Бесполезно это.
Виктор Черномырдин.
"Итоги", №46, 14.11.2000 г.


"Сегодня каждый может спросить: а знаете ли вы, что делать? Я бы не хотел сейчас говорить о причинах, что произошло именно вот в это время. Я не любитель, никогда этим не занимался, это пусть кто-то другой".
Виктор Черномырдин
И.о. Председателя Правительства


"Сейчас мы твёрдо знаем, что делать, какие первые шаги надо сделать, и нам надо на это всем вместе навалиться, и я думаю, что у нас это получится".
Виктор Черномырдин
И.о. Председателя Правительства
06.09.1998


«Я не из тех людей, чтобы доводить до мордобоя, я извиняюсь за это слово. И мордобой-то опять не они же бы, не их же! Если бы их бы там навесить - это бы с удовольствием! А те мордобой-то, в мордобое люди же бы участвовали: народ как всегда»


О Зюгановском предложении объявить войну НАТО: «Умный нашелся! Войну ему объявить! Лаптями! Его! Тоже! И это! Сразу как это всё! А что он знает вообще! И кто он такой! Ещё куда-то и лезет, я извиняюсь»


О Лужкове: «Все его вот высказывания, вот его взбрыкивания там... ещё даже пенсионером меня где-то вот, говорят, меня обозвал. Я не слышал. Но если я пенсионер, то он-то кто? Дед тогда обычный»


Снова о Лужкове: «Ну что нам с ним объединять? У него кепка, а я вообще ничего не ношу пока»


О Ельцине: «Заболел, кашляет ещё раз по-всякому. Но президент есть президент»

«Ну, не дай бог нам еще кого-то. Хватит. От этих тошнит от всех. Наших людей, я так понимаю. И Вас тоже, наверное. Я же вижу по глазам, Вас же тошнит»


«У нас ведь беда не в том, чтобы объединиться, а в том, кто главный»


«Чем мы провинились перед Богом, Аллахом и другими?»


«Я готов и буду объединяться! И со всеми! Нельзя, извините за выражение, всё время врастопырку»


«Вы посмотрите - всё имеем, а жить не можем. Ну не можем жить! Никак всё нас тянет на эксперименты. Всё нам что-то надо туда, достать там, где-то, когда-то, устроить кому-то. Почему не себе?! Почему не своему поколению?! Почему этот, как говорится, зародился тот же коммунизм, бродил по Европе, призрак, вернее. Бродил-бродил, у них нигде не зацепился! А у нас - пожалуйста! И вот - уже сколько лет под экспериментом»


«Что говорить о Черномырдине и обо мне?»


О совете директоров Газпрома:
«В совете директоров многие участвуют - представители государства, акционеры, так что это орган такой - советывает»


О миротворческих предложениях Примакова:
«Так тут уж нельзя так перпендикулярно понимать: мы Вас не тронем, Вы нас не трожьте»


О депутатах Госдумы:
«А мы еще спорим, проверять их на психику или нет. Проверять всех!»

О планах правительства:
«Мы продолжаем то, что мы уже много наделали...»