Reede, jaanuar 28, 2011

Isegi saatkondade töötajad kaovad Moskva öösse

Midagi uut nägin Moskvas! Suur linn, inimesi kaob siin suht tihti. Aeg-ajalt on ikka postidel või seintel kuulutusi, et otsitakse kedagi taga. Aga esimest korda nägin, et saatkond otsiks taga oma teadmata kadunud diplomaati! Nagu kahjuks on juhtunud Peruu saatkonna noore kaastöötaja Sergioga. Kole lugu, kui juba saatkondade töötajad teadmata suunas jäljetult kaovad.... Foto tegin endise šokolaaditehade Kransõi Oktjabr alal, millest hakkab saama Moskva kesklinnas üks popimaid ajaveetmiskohti. Suvel saab sellest kindlasti hitt. Kirjutan sest kohast millalgi pikemalt koos fotodega. Asub see Lunastaja kiriku juurest mööda jalakäijate silda üle Moskva jõe, kohe Peeter I kuju all. Ilmselt see peruulane siis seal peokohas kadus, foto rippus seinal mitte väga kaugel Moskva ühest šikimast ööklubist Rai.
Üks reliktifoto ka. Midagi väga kodust tuli meelde, kui nägin seda vanamoodsat faxi Kuveidi uudisteagentuuri korrespodendi Moskva-kontoris. Sa mu meie! Meelde tuli aasta 1993 ja see kui ma läksin tööle BNSi ja meie vana armas, sama värvi faksiaparaat, mis oli küll juba siis olaliselt moodsam kui see siin fotol. Ja vaadake kui armas rull on faksil, et paber hooletult põrandal ei lainetaks. Korralik mees see Kuiveidi kolleeg!

Neljapäev, jaanuar 27, 2011

Fotoreportaaž Peterburi Jaani kirikust vähem kui kuu aega enne avamist – vaata, milline kirikusaal välja näeb!

Kuu aega enne avamist näeb taastatud Peterburi Jaani kiriku saal välja nagu suur helgetes toonides kooliaula, õige kiriku välimuse saab see järgmise paari nädalaga. Käisin kirikut seest vaatamas sel esmaspäeval. Panen siia üles hulga fotosid, sest ega enamus Eesti inimesi ju ette ei kujuta, milline kirik seest välja näeb. Kogu oma ilus saavad kirikut kõik näha ETV otsereportaažist 20. veebruaril.
Ehitajad lõoetavad praegu kiriku siseviimistlust. Hele kirikuruum on praegu täiesti tühi. Eestis valmistatud hõbehallis toonis altar on osadena juba kohal, aga üles hakatakse seda panema veebruari alguses. Suured uhked lühtrid peaksid kohale jõudma sel nädalal. Nendegi ülespanek, nagu ka pinkide paigaldamine (koos lisatoolidega mahub saali istuma üle 500 inimese), tehakse samuti lähinädalatel. Kui kõik need valmis tuleb veel Peterburi linnavõimudelt ametlik kasutusluba saada.
Kuigi Jaani kiriku pidulik avamine 20. veebruaril koos president Ilvese külaskäiguga tundub ehitajate jaoks lähenevat hirmuäratava kiirusega, on kiriku taastamise rohkem kui kümme aastat tagasi algatanud Jaani Kiriku Fondi esimees Jüri Trei rahulik. „Ma olen täiesti kindel, et kõik saab õigeks ajaks valmis,” ütles Trei mulle esmaspäeval, kui käis ehitust üle vaatamas. Suur, vähemalt viiemeetrine altaritagune rist lamas esialgu veel tulevase altari asukohas põrandal. Et see ikka ilusti sobiks ja seisaks õigesti, ajasid ehituse tellija Eesti Kontserdi esindajad ja ehitajad risti korraks püsti. Kõik jäid rahule. Samuti ehitust kontrollima tulnud kiriku uue sisekujunduse autor Juta Lember ütles nähtu kohta: „Olen enam-vähem rahul.” Selge, et ehitajate töö kvaliteet pole ehk selline nagu Eestis, sest häid ehitajaid, ja hulgakaupa, on Venemaal väga raske leida.
Juta Lember oli tagasihoidlik, sest tegelikult näeb kirikuruum oma heledates toonides väga sümpaatne ja kodune välja. Üle- või alapingutamist ei hakanud silma. Külalised peaksid rahule jääma.
Üks, mis külastajaid kindlasti üllatab, on sissepääs. Oleme harjunud, et kiriku peauks juhatab kohe ka suurde kirikusaali. Jaani kirikus on teistmoodi. Peauksest satutakse kõigepealt esimesele korrusele, kus asuvad tööruumid ja külalistetoad. Kirikusaali saamiseks tuleb mööda treppi tõusta korrus ülespoole. Õnneks on mõeldud ka puudega inimestele, kes saavad üles sõita liftiga.
Jaani kiriku taasavamisele on oodata 400 külalist, teiste seas on kutse saadetud Peterburi kubernerile Valentina Matvijenkole. Aasta tagasi Peterburi soomlaste kiriku taasavamisel Matvijenko igatahes osales.
Lisaks külalistele on avamisel 200 osalist ja esinejat, nii et kirik peaks kindlasti saama puupüsti täis. Esimesest jumalateenistusest teeb, nagu juba ütlesin, otseülekande Eesti Televisioon, kes sellelaadset ülekannet pole Venemaalt iseseisvalt kunagi varem teinud.
Jaani kirikut käis nädalavahetusel esimest korda üle vaatamas ka Peterburi eesti koguduse uus pastor Raino Kubjas, kelle tulevaseks teiseks koduks kirik saab. Seda juhul, kui viisade ja tööloa vormistamisega kõik laabub – veel üleeilse seisuga tõdes Kubjas, et praegu puudub kahjuks selgus, millal vajalik paberimajandus korda saab. „20. veebruari ürituse puhuks organiseeris Eesti Kontsert mulle ühekordse viisa, aga kuidas edasi, seda ma veel ei tea,” rääkis ta. „Kavatsengi minna juba lähiajal peapiiskopiga kohtuma, et natukene selles osas targemaks saada.” (Selguse huvides – Rainoga rääkis mu kolleeg Jan Tallinnast.)
Jaani kiriku taastamise rahastamisskandaali kohta ütles Jüri Trei ilusti, et kõige tähtsam on praegu kiriku taasavamine. „Et siin kõlaks eesti keel ja eesti muusika nagu sada viiskümmend aastat tagasi,” lausus Trei.
Esmaspäeval anti ametlikult kirikule üle ka kirikutornis rippuvad 18 kella, millest suurim kaalub 90 kilo. 40 000 eurot maksma läinud kellad on valmistanud Saksamaa Karlsruhe kellavabrik, mille meister Günther Granz timmis kellamängu kohapeal peaaegu nädala jagu.
Paris ilusti ja kajavalt üle kvartali kõlanud kellamäng käib moodsa tehnika jargi. Mingit kellameest nagu Lible pole Jaani kirikul vaja. Kellad on ühendatud Yamaha klahvpilliga – nii kuidas seda nagu klaverit mängid, nii löövad üleval ka kellad. Mängi mida tahad!
AGA NÜÜD FOTODE JUURDE

Jüri Trei näitab kirikusaali - selline heledates toonides ta siis ongi. Taga see lava ongi tulevane altariosa.

Selline näeb välja kirikussali tagumine osa.

Kirikusaali tagumine osa rõdult vaadates, saab aimu üksiti ka rõduosast.

Jaani kiriku elu kaks tulevast peategelast: kirik-konsterdisaali värske nö direktor Eesti Kontserdi (mis ametlikult kirikut haldama hakkab) poolt Zoja Tumanova ja tema sekretär Mari.

Sisekujundaja Juta Lember ehitaja ja Eesti Kontserdi esindajaga.

Nii, rist on edukalt tulevasel altaril prooviks püsti aetud!

Risti püstiajamine polnud kerge.

Jüri Trei risti taustal.

Kohalik töömees puhkab tulevase altarilava lihvimisest. Kirikusaalil on parkettpõrand.

Kohalikud naismaalrid annavad viimast lihvi kiriku trepikojale, kust tõustakse peauksest kirikusaali.

Jaani kiriku tornis, keskel prillidega kellameister Günther Granz.

Jaani kiriku 18 kella.


Sellist toredat kõla pakuvad need kellad.

Meeldetuletuseks ka milline on taastatud Jaani kiriku välisilme tänavapoolt.

See on kellegi tore nali. Nimelt levitab keegi Peterburis taolist kaarti Eesti kiriku toetuseks. Kas on kellelgi aimu, mis kirikut on kaardil kujutatud?

Kolmapäev, jaanuar 26, 2011

Moskva lennujaamades võtab turvakontroll nüüd rohkem aega

Mõned tuttavad on juba küsinud, kuidas terroriakt Vene suurimas, Domodedovo lennujaamas (24. jaanuari pealelõunal, 35 hukkunudt, üle 150 vigastatu) on mõjutanud turvameetmeid Moskva lennujaamades. Küsimustel on olnud praktiline mõte, et kui kaua peab nüüd rohkem aega arvestama.
Mul on eile õhtust, kui Šeremetjevo lennujaama kaudu Moskvast ära lendasin. On küll turva karmima ja võtab veidi rohkem aega.
Kõigepealt seisis miilist metalliotsijaga juba Aeroekspressi rongi väravas. Varem pole sellist asja olnud. Kõiki rongiga saabunuid paluti peatuda ning üks (!!) miilits libistas kiiresti väikse metalliotsijaga hõlmaalused läbi kõigil. Kuna olin üks esimesi rongilt tulijaid, sain ruttu läbi, aga taga paistis päris järjekord tekkivat. Kujutage ise – üks miilits ja tuhat inimest rongilt. Ma ei kujuta ette, mis siis tekkis, kui oli vaja keegi läbi otsida? Kogu järts oleks kinni peetud niikaua? Miilits oleks ise sel juhul pasunasse saanud. Ja mida ta leidiski sellega, et korra-kaks siuh-säuhh mantli alt mult läbi lasi? Piuksus nagu muiste, aga ei midagi, mine edasi!
Järgmine läbiotsimine oli lennujaamade terminaalidesse sisenemisel, nö Aeroekspressi terminaali lõpus. Seal oli suure lennujaama peale kaks pagasi läbivaatamise masinat ja turvaväravad. Jube aeglaselt läks. Kuigi rahvast oli vähe, passisin seal kümme minutit. Aga kui juhtub palju lennukile tulijaid olema, mis siis? Vähemalt 30 minutit, usun. Pakun, et nii see hakkab varsti konflikte tekitama, kui reisijad nii kaua ootama peavad. Vene inimesed on ju äkilised.
Rohkem ekstraturvat polnud. Eks sama seis on ka Domodedovos ja Vnukovos.
Ahjaa – wifiside oli Šeremetjevos kõikjal välja lülitatud, ükski internetikohvik ei töötanud. Üks töötaja poetas, et see on terroriakti pärast. Ei tahaks uskuda, et nii jääb... Nagu ikka Venes – algul pingutavad üle, pärast lasevad juba täitsa ülejala.
Tegelikulut pidi reeglite järgi kõikides Venemaa lennujaamades olema selline kord, et lennujaama sisenejad tuleb läbi otsida. Väljaspool Moskvat ja Peterburi paljudes lennujaamades selline kord ka kehtib. Moskva lennujaamades kontrolliti paar-kolm aastat tagasi samuti kõiki sisenejaid, aga väidetavalt tekitas see palju nurinat inimeste seas ja lennujaamad lõpetasid selle ära.
Iseasi, kas see oleks ära hoidnud Domodedovo rünnaku. Võib olla jah selles konkreetses kohas poleks rünnakut toimunud. Oleks lihtsalt teine samasugune rahvast täis koht leitud, kus turvameetmed lõdvemad.

Panen siia otsa ka tänases Päewalehes ilmunud minu loo terroriakti järelkajadest.
MIKS ON MOSKVAST SAANUD KÕIGE TERRORIRIKKAM SUURLINN MAAILMAS?
Venemaa pealinna Moskvat võib maailma suurlinnade seas julgelt nimetada terroristide lemmiksihtmärgiks või siis vähemalt kõige hõlpsamaks sihtmärgiks.Muidugi kui Bagdad ja Kabul kõrvale jätta. Aga need linnad on hoopis teises staatuses kui Moskva, mis pole siiski sõjategevuse piirkond.
Viimase kümne aasta jooksul on Venemaa pealinnas toime pandud üheksa suuremat terrorirünnakut, lisaks on õhku lastud kaks Moskvast väljunud reisilennukit ja pandud pomm kolmele reisirongile. Sealhulgas viimase poolteise aastaga on toime pandud kolm suurt terroriakti. Ei New York, Madrid ega London, mis on alates 2001. aastast samuti terrori ohvriks langenud, pole pidanud üle elama sellist seeriat, kuigi terroristide üksikud rünnakud neile linnadele on olnud mastaapsemad kui Moskvale.
Enam-vähem kõikide Moskvas toimunud terroriaktide taga on nähtud Põhja-Kaukaasia islamivõitlejate kätt ning osa terrorirünnakute korraldajaid, kui nad on ellu jäänud, on ka süüdi mõistetud. Erandiks pole ka esmaspäevane terroriakt Domodedovos, milles hukkus eilsetel andmetel 35 inimest. Seni on peamine versioon, et lõhkekeha pani lennujaamas plahvatama enesetaputerrorist, nagu kümme kuud tagasigi ohvriterohketes metroorünnakutes Moskvas.
„Selliste terroristide tegevusloogika on selline, et neid on väga raske ennetavalt hävitada,” ütles Moskva politoloog Aleksei Makarkin. „Need on väiksed grupid, kes aeg-ajalt tuletavad ennast meelde rünnakutega Põhja-Kaukaasias või üritavad tungida ka Moskvasse.” Makarkin rõhutas, et pole igikehtivat retsepti, kuidas selliseid terroriste ette välja peilida ja hävitada. „Kui hävitada praegu näiteks üks selline grupp, siis kaob terroristlikust ketist vaid üks jupp,” lausus Makarkin.
Moskva sõjandusekspert Mihhail Timošenko ei usu, et Domodedovo plahvatuse organiseerisid lihtsad islamivõitlejad, kes tema sõnul on lõpetanud vaid „koraani lugemise lühikursused”. „Need olid külmaverelised professionaalid,” väitis Timošenko. Eksperdi sõnul viitab sellele ainuüksi rünnakukoha valik, sest suurt lennujaama on raskem kaitsta kui näiteks metrood. Lennujaam on üks suur läbikäiguhoov, eriti Moskvas. Teiseks valiti Timošenko sõnul meelega rahvusvaheliste lendude saabumissektor, lootuses, et hukkunute või kannatanute seas on välismaalasi, et saada rünnakule suuremat vastukaja välismaal. Samal eesmärgil valiti väga oskuslikult plahvatuse aeg, kui saabunud oli neli-viis rahvusvahelist reisi ja rahvast oli väga palju, märkis Timošenko.
Arvude järgi tegutsevad Vene jõustruktuurid islamiterroristide vastu justkui edukalt. Jaanuari keskel teatas Vene sisevägede ülemjuhataja kindral Nikolai Rogožin, et eelmisel aastal hävitati Põhja-Kaukaasias üle 30 islamiterroristide grupi ning üle 300 võitleja. Jaanuaris on juba teatatud vähemalt kolme suure grupi hävitamisest Dagestanis. Sellega seoses viitasid mitmed Moskva eksperdid pärast rünnakut Domodedovole, et jõuametkonnad astuvad vanale rehale: asunud jõuliselt võitlema terroristidega Põhja-Kaukaasias, unustavad nad muu Venemaa justkui ära, ning et plahvatus võib kõmatada ükskõik millises Venemaa osas. Selline seis Venemaal praegu kord juba on.
Kremli poolt aktsepteeritava liberaalse partei Parem Tegu (Pravoje Delo) üks juhtidest, tuntud politoloog Georgi Bovt märkis, et tema meelest kestab endiselt „välja kuulutamata terrorisõda Venemaa vastu”, kuigi terrorismivastane operatsioon Tšetšeenias lõppes president Medvedevi käsul juba peaaegu kaks aastat tagasi. Justkui vastuseks Bovtile ütles Venemaa ühe võimsama islamiusuliste organisatsiooni Venemaa Islamikomitee esimees Geidar Džemal, et terrorirünnakute peatamiseks tuleb „lõpetada sõda Põhja-Kaukaasia vastu, mida peetakse varjatult Venemaa massimeedias, ning rahvustevahelise vaenu üles-kütmine”.
Viimane mõte on väga tõsine etteheide, eriti detsembris üle Moskva kandunud kaukaaslastevastaste meeleavalduste taustal. Üks Moskva suuretiraažiline kõmuleht avaldas eile esiküljel suures kirjas küsimuse: „Kas Domodedovo-rünnak oli vastus Maneeži väljakule?” Viidati 11. detsembri pogrommile Kremli müüride kõrval, mis oli vene natsionalistide viimaste aastate suurim meeleavaldus.
Üldine ksenofoobia kõige selle taustal kaukaaslaste vastu ainult kasvab. Seda enam, et Putin valis selgelt poole, viies lilli venelasest jalgpallifänni hauale, kelle tapsid Moskvas detsembri algul väidetavalt kaukaaslased. Venemaal toimub selgelt vene natsionalismi legaliseerimine, millele islamivõitlejatest enesetaputerroristid ainult kaasa aitavad.
Veel võib arvesse võtta, et suur terroritegu alustas Venemaal suurt poliitika-aastat, mille lõpuks peaks selguma, kes saab 2012. aasta maist Venemaa uueks presidendiks – kas jätkab Medvedev või tuleb Kremlisse tagasi praegune peaminister Putin.
Eriti huvitav on jälgida, kuidas mõjutab terrorrünnak täna ja homme Mevdedevi esinemist Davosis ülemaailmsel majandusfoorumil. Medvedev peaks seal Vene ajakirjanduse andmetel esitama oma majandusprogrammi ja ideed, kuidas meelitada Venemaale rohkem välisinvesteeringuid.
Levinud on arvamus, et natsionalistide meeleavaldusi ja nüüdset terrorirünnakut kasutatakse ära sisepoliitiliselt „korra tugevdamiseks”, mis tähendaks nuuti igasugustele radikaalidele, samuti liberaalidele, kes on Venemaal radikaalidega võrdsustatud.
Huvitav on jälgida, mis muutub Venemaa kõikvõimsas julgeolekuteenistuses FSB-s, mis on suurte terroriaktide ettevalmistamise järjest maha maganud. Kas hakkavad pead lõpuks lendama Putini lemmikasutuses või hoitakse endiselt omasid, nagu on kombeks?

Pühapäev, jaanuar 16, 2011

Venemaa 2011 - 10 olulisemat sündmust ja arengut

Pakun taas minu arvates kümmet kõige olulisemat sisepoliitilist sündmust ja arengut tänavu Venemaal (Venemaa välispoliitikat puudutava jätan teadlikult kõrvale). Tegemist on loomulikult minu subjektiivse valikuga. Küllap iga Venemaa-arengute vastu huvi tundja suudab seda kritiseerida ning pakkuda välja oma nimekirja olulisimatest sündmustest-trendidest. Laske käia ning jätke loo alla oma kommentaar.
(Meeldetuletuseks - koostasin Venemaa Top 10 sündmuste edetabeli ka eelmisel aastal. Siin on selle link ). Igaüks saab hinnata, mis läks täppi ja kus läksin alt.)

Miilits kaob ajalukku
48 aastat järjest tähistati Nõukogude Liidus ja Venemaal 10. novembril miilitsapäeva. Kui kõik läheb president Medvedevi plaanide järgi, siis tähistati miilitsapäeva kaks kuud tagasi viimast korda, sest 1. märtsist saab Venemaal miilitsast politsei. See on ajalooline hetk, sest ilmselt paljudele seostub kunagine Nõukogude riik siiani Nõukogude miilitsaga.
Suurt sisulist muutust ümbernimetamine Venemaal kahjuks kaasa tuua ei saa, sest kaader jääb samaks. Ümbernimetamise üks põhjus on selles, et miilitsa maine on Venemaal põhjas mis põhjas. Miilitsate omavoli on muutunud niisama lahutamatuks igapäevaelu osaks Venemaal nagu ka korruptsioon. Moskvas näitas üks eelmise kevade küsitlus, et täielikult ei usaldanud miilitsat mitte üks vastaja... Tihti kardavad inimesed miilitsaid rohkem kui kurjategijaid.

Kas Medvedev või Putin või hoopis keegi kolmas?
Venemaa järgmised presidendivalimised toimuvad 2012. aasta märtsis. Esimest korda valivad naabrid presidenti kuueks aastaks, mitte neljaks aastaks nagu seni. Just järgmine president avab näiteks 2014. aastal Sotši taliolümpiamängud.
Kuna Venemaal tõelise konkurentsiga valimisi ei peeta, siis saame hiljemalt juba tänavu aasta lõpuks teada järgmise presidendi nime. Nagu praegune president Medvedev ja eelmine president, peaminister Putin on ise korduvalt öelnud, siis nad istuvad maha, arutavad ning otsustavad, kelle kord on valitseda Kremlit 2018. aastani. Sest on selge, et võimueliidi kandidaat võidab igal juhul suure ülekaaluga, olgu selleks või Putini autojuht, nagu üks Moskva politoloog kunagi tabavalt märkis.
Levinud arvamuse järgi on kaks varianti: kas saab Medvedev õiguse teiseks ametiajaks või tahab Putin tagasi vanale kohale. Venemaa on aga niivõrd ettearvamatu maa ning riigijuhtide otsuste tegemise protsess nii varjatud-salajane, et ei tasu ka väga imestada, kui Venemaa saab uue, neljanda presidendi. Kuigi see on muidugi vähetõenäoline. Venemaa üks tuntumaid välispoliitikaeksperte Fjodor Lukjanov näiteks ütles mulle hiljuti: „Kõik räägivad, et Putin tuleb tagasi, aga mulle tundub, et luuakse mingi täiesti uus võimuskonstruktsioon, milles Putin hakkab aga kindlasti olulist rolli mängima.“

Kodanikuliikumiste mõjujõud suureneb
Üks Venemaa eelmise aasta märkimisväärsemaid trende oli kodanikuliikumiste mõju suurenemine. Selle üle võib vaielda, kas need olid tõelised võidud või lasti neil lihtsalt näida kodanikuliikumiste võitudena, et auru ühiskonnas välja lasta, aga „nominaalselt“ olid need võidud: Peterburis Gazpromi pilvelõhkuja ehituse üleviimine, läbi Himki metsa kiirtee rajamise ajutine peatamine, Lukoili asepresidendi autoavarii uurimise taastamine, narkomaanide vastu võidelnud Uurali noormehe vangist vabastamine jne. See trend kindlasti jätkub, aga mingeid süsteemipurustavaid või poliitilisi võite kodanikuliikumised muidugi ei saavuta. Aga suur asi seegi, et sellised liikumised aitavad Venemaal inimestel murda vabatahtlikku vangistavat lepet: riik mind ei puutu ja mina ei puutu riiki ega ei sega end vahele. Sellise positsiooni muutumine järjest rohkemate inimeste seas on juba suur võit Venemaa jaoks.

Rahvustevahelised konfliktid jätkuvad
Kaukaaslaste vastased (tegelikult ka Kesk-Aasia võõrtööliste vastane) 11. detsembri rahutused Moskva kesklinnas tekitasid Venemaal probleemi, mis on ilmselt üks tõsisemaid viimase kümne aasta jooksul. Kiiret ja head retsepti selle lahendamiseks pole, mis tähendab, et tõenäosus selliste rahutuste uuesti tekkimiseks on väga suur. Neid ära hoida on riigil väga raske, sest noortel äärmuslastel pole mingeid selgeid struktuure, mida oleks võimalik mõjutada. Tegemist on üsna stiihiliste väljaastumistega, millele on vaja vaid ajendit. Aktsioonide kordumist toetab ka Venemaal järjest leviv trend, et kuna riigile ja miilitsale loota ei saa, siis kipuvad inimesed ise vägivalla abil oma probleeme lahendama.
Kaukaaslased ja Kesk-Aasia võõrtöölised istuvad seni Moskvas ja teistes suurlinnades vaikselt, nad ei vastanud peamiselt vene rahvusest noorukite vihaaktsioonidele. Mis juhtub aga, kui nad alustavad alandatud uhkuse sunnil kättemaksuaktsioone? Mida rohkeb lastakse juhtuda vihaaktsioone „võõraste“ vastu, seda tõenäolisemad on „võõraste“ vasturünnakud „omade“ vastu.
Teemaga seostub olukord Põhja-Kaukaasia vabariikides, kus suure tõenäosusega midagi paremuse suunas ei liigu – jätkuvad islamivõitlejate ning Vene jõuametkondade vastastikused rünnakud. Küllap kuuleme ka tänavu mõnest suuremast terrorirünnakust väljaspool Kaukaasiat.

Patriarh Kirill suurendab isiklikku ning õigeusu mõju
Patriarh Kirill on kolme viimase aastaga saavutanud kaks väga suurt võitu. Kõigepealt saavutas ta Vene õigeusukiriku taasühinemise Vene õigeusukirikuga välismaal. Sellel leppel on küll Eestist pärit eelmise patriarhi Aleksiuse allkiri, aga tegelik läbirääkija ja leppe saavutaja oli tollane Smolenski metropoliit Kirill. Veelgi suurema võidu saavutas aga peale Aleksiuse surma õigeusu kiriku patriarhiks saanud Kirill eelmisel aastal, kui riigiduuma võttis vastu seaduse anda õigeusu kirikule tagasi kõik riiklikus või munitsipaalvalduses olevad hooned. Ainuüksi Moskvas tähendab see üle paari tuhande hoone tagastamist kirikule. Vene õigeusu kirikust sai riigi järel Venemaa suurim kinnisvaraomanik. Patriarh Kirill on kogu oma usulise pühaduse kõrval väga osav ärimees ja läbirääkija. Olen täiesti kindel, et 64-aastane Kirill kasvatab Vene õigeusu kiriku mõju oluliselt võimsamaks kui seda suutis Aleksius. Võimudel pole selle vastu midagi, sest kiriku toetus kulub väga ära järjest suurenevates rahvustevahelistes pingetes Venemaal. Ükskõik siis, kas vene rahvusluse tugevdamiseks või siis ksenofoobia vähendamiseks.

Penisonisüsteemi veskikivi tõstab rängalt sotsiaalmaksu
Eelmisel aastal kulus Venemaal pensionite maksmiseks kümme protsenti riigieelarvest, rohkem isegi kui Euroopa Liidus keskmiselt. See on riigis aidanud silmnähtvalt vähendada vaesust, aga on muutumas tõsiseks veskikiviks Venemaa majandusele. Selline pensionisüsteem pole varsti riigi majandusele jõukohane, hoiatavad eksperdid.
Et riiklikku pensionifondi kuidagigi rahastada hüppas 1. jaanuarist sotsiaalmaks 26 protsendilt 34 protsendile. Sellise maksutõusu mõju ettevõtetele, eriti keskmistele- ja väikestele (kes pidid seni sotsiaalmaksu maksma vaid koguni 14 protsenti), on ettearvamatu. Midagi head eriti keegi ei looda, isegi president Medvedev on avaldanud kahtlust, kas see on mõistlik. Peaminister Putin jäi aga endale kindlaks, mis pole üllatav – pensionärid on tema peamised toetajad. Põhimõtteliselt aga ei olnudki Venemaal häid lahendusi, sest pensionid on kasvanud liiga kiiresti ning riiklik pensionifond 1,3 triljoni rublaga miinuses (võrdluseks – Sotši taliolümpia kulud on üks triljon rubla). Kusjuures – sotsmaksu karm tõus seda auku täielikult ei katagi.

Eluküsimus Venemaa jaoks – mida teeb naftahind
Venemaa riigieelarve tuludest ligi pool tuleb nafta müügist, ilma naftadollariteta oleks riigieelarve defitsiit vähemalt kümme protsenti SKP-st, kirjutas hiljuti oma uurimuses autoriteetse investeerimispanga Merrill Lynch analüütikud. See tähendab, et Vene riigil pole endiselt ega tule ka lähitulevikus alternatiivi naftamüügist (ja ka gaasimüügist) saadavale rahale.
Kulutused sotsiaalvaldkonnale kasvavad iga aastaga, mis tähendab, et eelarve tasakaalus hoidmiseks peab tänavu keskmine naftahind olema ligi sada dollarit barreli eest ning järgmistel aastatel vähemalt 110 dollarit. Venemaa järgmise aasta eelarve on tehtud naftahinna arvestusega 75 dollarit barreli eest aasta keskmisena, mis tähendab riigieelarvele vähemalt 3,5-4 protsendilist defitsiiti.
Venemaa üks tuntumaid pankureid Pjotr Aven võrdles hiljuti Venemaa järgmise aasta eelarvet Nõukogude Liidu eelarvega 1970-ndate teises pooles, kui see elas samuti naftadollarite najal ning oli kõvasti kreenis sotsiaal- ja militaarkulutuste poole. Sama seis on tänavuse Vene eelarvega – 28 protsenti rahast kulub sotsiaalile ning 14 protsenti sõjalistele kulutustele. 2013. aastaks kasvavad need kulutused juba vastavalt 29 ja 17 protsendile riigieelarvest ehk tervelt 46 protsenti riigi kuludest!

Hinnatõusud panevad rahva proovile
Venemaal pole viis-kuus aastat olnud tõsist sotsiaalsete nõudmistega meeleavalduste lainet. Viimased olid 2005. aastal seoses pensionäride paljude soodustuste kaotamisega, aastatagused miitingud Kaliningradis ja Vladivostokis olid lokaalse tähendusega.
Tänavu jätkub Venemaal juba mitmendat aastat kommunaalkulude märgatav tõus. Seni on rahvas olnud kannatlik, kuid see tugevusvaru võib olla sulanud üsna õhukeseks. Teisest küljest on selge, et võimupartei Ühtne Venemaa teeb kõik selleks, et parlamendivalimiste aastal (duumavalimised toimuvad detsembris) oleks proteste minimaalselt. Teisest küljest näitasid eelmise talve miitinug Kaliningradis, et nende abil on võimalik saavutada võimude järeleandmisi.
Gaas ja elekter, samuti kommunaalteenused kallinevad ligi 15 protsenti aasta jooksul, vähemalt kolmandiku kallinevad bensiin ja sigaretid, veidi vähem kange alkohol.

Kas sissekirjutuse kaotamine on võimalik?
Sissekirjutamise ja -registreerimise ning sisepassidest loobumine Venemaal, kui see tõesti juhtub, oleks tõeliseks poliitiliseks ja sotsiaal-majanduslikuks revolutsiooniks. Väliselt mitte nii efektne kui miilits muundumine politseiks, aga sisuliselt palju olulisem reform. Tõenäoliselt seda siiski tänavu veel ei juhtu, eriti pärast seda kui peaminister Putin kutsus peale detsembrirahutusi üles registreerimise nõudeid koguni karmistama. Aga paratamatult liigub kõik Vene elanike jaoks positiivses suunas. Ilmselt alates tänavu kevadest saavad Venemaa kodanikud ajutist registreerimist (kuni kolmeks aastaks) teha posti või Interneti teel. Meile Eestis on see raskesti mõistetav, aga venemaalastele tähendaks ainuüksi see juba oluliselt kergemat liikumist Venemaa piires ning vähendaks ka korruptsiooni, sest praegu teevad ametnikud sissekirjutuste andmise või mitteandmisega suurt äri.
Sissekirjutus kui institutsiooni kaotamine lähiaastatel oleks suure märgilise tähendusega, sest see loodi Stalini režiimi ajal 1932. aastal eesmärgiga takistada nälgivatel maaelanikel linnadesse kolimist. Sisepass on samuti paras Nõukogude-aegne relikt, mida enamus tsiviliseeritud riigid ei kasuta enam ammu.
Meile oleks olulisem, kui Venemaa loobuks registreerimise nõudest välismaalastele, mis on Euroopa Liidu üks peatingimusi Venemaal viisavabaduse andmisel. Pole välistatud, et Venemaa lihtsustab EL kodanikel liikumist Venemaal. Aga EL peab siis midagi vastu andma või lubama.

Nord Streami esimene toru peaks valmis saama
Eelmise aasta kevadel alustatud Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream Läänemere-aluse, 1224 kilomeetrit pika osa ehitus peaks lõppema selle aasta lõpuks. Torujuhtme operaatori kinnitusel ollakse graafikus, vähemalt kinnitavad nad nii oma koduleheküljel. Tegemist on Venemaa auahneima geopoliitilise projektiga Putini ajastul. Veel pole teatatud, millal lastakse torusse gaas, aga täisvõimsusel peaks seda liikuma 27 miljardi kuupmeetri jagu, mis peaks suutma varustama vähemalt 13 miljonit majapidamist Euroopas. Teine, paralleelne ja sama mahuga gaasitoru peaks valmis saama järgmise aasta lõpuks. Iseasi, milline on selleks ajaks gaasi hind Euroopas ning kas toru hakkab Gazpromile tootma kasumit või hoopis kahjumit.

Loomulikult on veel palju huvitavaid arenguid Venemaal, mida tasub jälgida, näiteks: mil määral jätkuvad suured tehnoloogilised õnnetused, kuna infrastrukruur endiselt vananeb; mis suunas areneb Venemaal välja kuulutatud moderniseerimise staarprojekt Skolkovo innolinna rajamine – kas see näitab reaalset arengut või kujuneb sellest lihtsalt osav kinnisvaraprojekt; kas WTO võtab lõpuks Venemaa oma liikmeks; kas opositsioonipoliitikute arestid miitingutel osalemise eest jätkuvad ja karmistuvad jne?

Vene teaduslinnas Dubnas avardatakse Mendelejevi tabelit

Laupäevases Päewalehes ilmus mu lugu Dubna teaduslinnas töötavast akadeemik Juri Oganesjanist, kes juhib uute keemiliste elementide sünteesimist – kuus viimaste elementi Mendelejevi tabelis on kõik tema tehtud. Panen siia täispika versiooni loost + loo lõppu lisan fotosid Dubna kuulsast instituudist ja linnast. Väike nö ekskursioon Venemaa ühte kuulsamasse spetsiaalselt teaduse tarbeks üle 50 aastat tagasi rajatud linna.

Vene tuumafüüsikud venitavad Mendelejevi tabelit „stabiilsuse saareni“
Kui ma 20 aastat tagasi keskkooli lõpetasin, teadsin ma tänu keemiaõpetajatele Tiiu Voodlale ja Oliver Masingule peast suuremat osa Mendelejevi tabeli elemente. Kuidagi iseenesest jäid need elemendid koos lühenditega aastate jooksul pähe. Mäletan, et klassis rippunud suurel Mendelejevi tabelil oli keemilisi elemente siis ligi 110. Mulle jäi koolis selline mulje, et see tabel on lõplik, et uusi elemente ei saa enam juurde tulla.
Kuna ma ristsõnu ei lahenda, siis pärast keskkooli lõppu ma enam kordagi Mendelejevi tabeliga kokku ei puutunud. Kus seda ikka tavaelus vaja läheb. Seetõttu olin üllatunud, kui lugesin eelmisel aastal uudist, et üks Venemaa teadusinstituut on viimastel aastatel loonud uusi keemilisi elemente nagu konveieril ning laiendanud oluliselt Medelejevi tabelit.
Vene teadlased on jõudnud juba 118. elemendini ning nad arvavad, et piir on veel kaugel. Sisuliselt nihutavad nad meie jaoks materiaalse maailma piiri, kui sünteesivad uusi keemlisi elemente.

Piirinihutajad töötavad Moskvast kolmetunnise rongisõidu kaugusel Dubna teaduslinnas sealse tuumauuringute instituudi tuumareaktsioonide laboratooriumis. Akadeemik Juri Oganesjan (fotol) juhtimisel on seal viimase kümne aasta jooksul sünteesitud kõigepealt 114. element, siis 116., edasi pealtnäha sama kaootiliselt - 113., 115., 118. ning eelmisel aastal 117. element. Ametlikke nimetusi nendel radioaktiivsetel elementidel veel polegi. Suures teaduses võtab fikseerimine veidi aega, targad ju ei torma.
Kõik Mendelejevi tabeli elemendid peale 92. järjekorranumbrit kandvat uraani on sisuliselt inimkäte looming. Need elemendid on sünteesitud laborites, looduses leidub neid ülivähe.
Meid ümbritsev maailm koosneb niisiis 92 elemendist. „Kui Maa moodustus umbes 4,5 miljardit aastat tagasi, siis tegelikult oli elemente rohkem,“ räägib akadeemik Oganesjan. „Need 92 on need, mis on alles jäänud. Ülejäänud elemendid lagunesid ning ei elanud meie ajani. Nagu dinosaurused ei elanud meie ajani, aga vahe on selles, et neid kunagi eksisteerinud elemente on tänapäeval võimalik luua tehislikult.“
1950-ndatel sünteesiti uusi elemente maa-aluste tuumaplahvatuste abil, hiljem mindi üle tsiviliseeritumale meetodile – kiirenditele.
117. elemendi avastamine nägi akadeemik Oganesjani sõnul välja selline: selleks kasutati samas Dubnas ehitatud kiirendit, kus 97. elemendi ehk berkeeliumi isotoopi „pommitati“ 20. elemendi ehk kaltsiumi haruldase isotoobiga. Tohutul kiirusel – kuidas üldse öelda kiiruse kohta, mis võrdub ühe kümnendikuga valguskiirusest? - toimunud pideva ja pikaajalise „pommitamise“ tagajärjel tekkis tuumareaktsioon, kus berkeeliumi ja kaltsiumi aatomid ühinesid millisekundites mõõdetavaks ajaks (üks millisekund on üks tuhandik sekundist-J.P.) raskemaks tuumaks ning maailma tekkiski korraks 117. element.
Kõik need uued elemendid on „sündinud“ samamoodi. Näiteks 114. elemendi saamiseks tekitati tuumareaktsioon, kus kaltsium ühines 94. elemendi ehk plutooniumiga.
117. elemendi sünteesimise eksperiment kestis seitse kuud, mille jooksul tekkis uus element kuuel korral.
Mida selleks vaja läks?
Kõigepealt ainulaadset raskete ioonide kiirendit, mille ehitasid – paljude Venemaa skeptikute jaoks ilmselt üllatuseks – Dubna tuumalabori enda spetsid. Kiirendi hinda ei oska akadeemik Oganesjan öelda, sest kuidas sa määrad ainulaadse masina hinna? Ainuüksi kiirendi „jõuallikas“ maksnud miljoneid dollareid.
Väga kallid on ka eksperimendiks kasutatud ained. „Märklauana“ kasutatud berkeelium-249 gramm maksab kümneid miljoneid dollareid, katseteks läks seda vaja 22,2 milligrammi. „Laskemoona“ ehk kaltsium-48 gramm maksab berkeeliumiga võrreldes „kõigest“ veerand miljonit dollarit. Vajalik kogus berkeelium-249 toodeti Dubna teadlaste jaoks muide USA-s.
Ja muidugi läks vaja suurel hulgal teadlasi. „Vahetult tegeles selle eksperimendiga 15 inimest, aga kui arvestada, et selle jaoks oli vaja ehitada kiirendi, siis võib öelda et pool meie laborist oli sellega seotud,“ räägib akadeemik Oganesjan katsete töömahukusest. Tema juhitavas laboratooriumis töötab aga ligi 300 inimest.
No ja lõpuks tuli teadusavastusest ilmutada artikkel USAs ilmuvas ajakirjas Physical Review Letters.
Tänavu möödub sada aastat sellest kui tuumafüüsika isaks peetav Ernst Ruhterford kirjeldas esimest korda aatomit - et see koosneb tuumast ja selle ümber tiirlevatest elektronidest. Aatom on teatavasti väikseim osake, mis säilitab talle vastava keemilise elemendi keemilised omadused.
Ruhterfordi kirjeldatud aatomi struktuur on väga sarnane Päikesesüsteemile, mille tõttu hakatigi seda kutsuma aatomi planetaarseks mudeliks. Piltlikult öeldes oli tema arvates aatomi struktuur Päikesesüsteemi tohutult väiksem koopia.
„Aga on välja tulnud, et elementide olemasolule pole piiriks see konstruktsioon – tuum ja selle ümber elektronid, vaid piiri määrab aatomi tuuma ebastabiilsus,“ räägib akadeemik Oganesjan.
Aatomi tuum koosneb omakorda neutronitest ja prootonitest. „Tekib küsimus – kui palju neid aatomi tuuma telliskive, neutroneid ja prootoneid võib olla, et tuuma konstruktsioon eksisteeriks või vähemalt ei variseks kokku. See on fundamentaalne küsimus, sest annab vastuse, kus on piir,“ jätkab Oganesjan.
„Ja see piir on juba absoluutne selles mõttes, et vahet ei ole kas Maa peal või kuskil mujal Galaktikas, sest see on mateeria füüsikalise ülesehitus alus,“ lisab ta peale ligi kümnesekundlist pausi. „Seda on pidevalt küsitud – kus on materiaalse maailma piir? Seda on justkui leitud, aga alati on see piir sõltunud sellest, kui palju teati maailmast sel hetkel. Meie üritame ka leida vastust sellele küsimusele selle põhjal, mida me teame 21. sajandi alguseks.“
Oganesjan toob näiteks, et 1930-ndate aastate lõpuks tehti arvutusi ja jõuti järeldusele, et ei saa olla 100. elemendist raskemaid elemente. Tollal oli teada 93 keemilist elementi, 101. element ehk mendeleevium sünteesiti juba 1955. aastal.
Edasi viis teadlasi eksiarvamusele see, et transuraanide (radioaktiivsed elemendid uraanist ülespoole) tuumade stabiilsus vähenes elemendi numbri suurenedes. Kui 92. elemendi ehk uraani poolestusaeg (sisuliselt on see radioaktiivse elemendi keskmine eluiga) on 4,5 miljardit aastat, siis juba 102. elemendi ehk nobeeliumi mõnede isotoopide poolestusaeg oli vaid mõnikümmend sekundit. Ülikiire stabiilsuse vähenemine.
„Seetõttu arvati, et kui liikuda edasi veel raskemate tuumadega elementide suunas, siis jõuame peagi nende eluea eksisteerimise piirini, mis sisuliselt tähendaks materiaalse maailma piiri,“ lausub akadeemik Oganesjan.
Peagi aga selgus, et edasi millegipärast nii kiiret elementide eluaja kahanemist ei toimunud. Suurema aatomnumbriga elemendid kui 104 elasid küll ainult ülilühikese hetke, aga eluea suurusjärgud jäid enam-vähem samaks.
Kui tuumateadlased said lõpuks aru, et raskemate elementide aatomite tuuma konstruktsioon on mõnevõrra teistsugune kui kergematel, jõuti arvutustega peagi üllatusliku tulemuseni. „Uraan elab 4,5 miljardit aastat, siis edasi elavad peagi elemendid paar sekundit ja veel edasi muudkui vähem ning vähem, aga siis hakkab nende eluiga taas kasvama üllatavalt suurte väärtusteni ning siis hakkab jälle kahanema ning siis jälle kasvama jne,“ räägib akadeemik Oganesjan.
Kogenud jutustajana kasutab akadeemik edasi kujundlikke võrdlusi: „Tekkis hüpotees, et kui me lähme mööda olemasolevaid teadmisi edasi, siis kuskil peab olema „saar“, kus on palju elemente, mis elavad suhteliselt kaua. Kuid see „saar“ peab asuma väga kaugel meile teada olevatest aladest. Selleks et jõuda selle „saareni“, peame me ületama „ebastabiilsuse mere“.“ Ebastabiilsuse mere all peab ta silmas elemente, mis elavad väga lühikest aega. Selline hüpotees esitati 1969. aastal.

(SELETUSEKS JOONISTUSELE - Dubna instituudi tuumareakstsioonide labori teadlased joonistasid kaardi, et veidigi piltlikult ära seletada, mida nad otsivad ja kuhu liiguvad. „Manner“ kujutab kaardil enimtuntud elemente, millel on stabiilne aatoimi tuum, siis tuleb „saare moodi poolsaar“ radioaktiivsete elementidega (89-103) nagu uraan ja plutoonium. Edasi tuleb ulgumeri eriti ebastabiilsete tuumadega elementidest, mis peab välja viima „stabiilsuse saarele“ ehk siis üliraskete stabiilse aatomi tuumaga uute elementideni. Seda „stabiilsuse saart“ otsitaksegi.)

Esimesed eksperimendid selle „stabiilsuse saare“ leidmiseks tehti Prantsusmaal, siis USA-s, Saksamaal ning Nõukogude Liidus Dubnas. Aga tuumateadlased-maadeavastajad ei leinud midagi... Viimane ebaõnnestunud katse tehti 1985. aastal.
„Kui sa midagi otsid, aga ei leia, siis on alati kaks vastust, miks sa ei leidnud: kas otsisid halvasti või seda pole,“ nendib Oganesjan. „Kui aga seda otsitakse mitmes erineva meeskonna poolt ja ei leita, siis ilmselt on loogiline tulla järeldusele, et seda pole.“
Tänaseks 77-aastasele, aga endiselt igat pidi heas vormis Oganesjanile ei andnud aga hüpotees, mille sõnastamises ta ise noore teadlasena osales, kuidagi rahu ning 1995. aastal alustas ta uuesti Dubnas katsetega leida teed uute elementideni ja „stabiilsuse saareni“. Rahaliselt oli see Venemaal väga nukker aeg, aga Oganesjan ei jätnud jonni.
„Valisime teise meetodi,“ ütleb Oganesjan ja joonistab mulle kümme minutit oma kabineti suurele kriiditahvlile („nagu üle 20 aasta tagasi koolis keemiatunnis,“ vilksab peast läbi) numbreid, valemeid, joonekesi ja pildikesi. Lühike kokkuvõte tema jutust on see, et see „teine meetod“ töötas.
„Kokku oleme saanud (uute elementide) 48 tuuma, mille omadusi me oleme võrreldnud meie hüpoteesiga ning kõik need võrdlused näitavad, et „stabiilsuse saar“ on olemas,“ ütleb ta varjamatu uhkusega. „Jah, me ei suuda sellele saarele jõuda, aga me oleme sellele lähenenud.“
„Meie katsete tulemusi on kinnitanud USA ja Saksamaa laborid viimase kolme aasta jooksul viie eksperimendiga, mis andsid samasugused tulemused,“ lisab Oganesjan.
Kahjuks ei saa tänapäeva tehniliste tingimustega veel „saarele“ jõuda, sest nii võimsaid tuumareaktsioone pole lihtsalt võimalik teha.
Küsin hiljem akadeemikult, miks ta kasutab oma töö kirjeldamiseks georgraafiast pärit väljendeid - kas ta peab tuumafüüsikat kuidagi sarnaseks maadeavastamisele. „Ilmselt mõnes mõttes küll...“ venitab Oganesjan ja jätkab kiiremalt. „Nad ka uskusid, et kuskil on maa, mida nad otsisid. Tihti nad ei leidnud seda, tulid tagasi, läksid uuele ekspeditsioonile. See kõik on ju nii inimlik, et sa tahad kontrollida mingit hüpoteesi.“
Uute elementide sünteesimise ja „stabiilsuse saare“ otsimise kõrvalt teeb Juri Oganesjani laboratoorium paralleelselt unikaalset eksperimenti nende üliraskete ainete leidmiseks looduses.
„Pole välistatud, et neid tehisaineid, mis elavad kaua, on kuskil maakoores, aga me lihtsalt pole kunagi neid otsinud nii väikestes kogustes,“ räägib akadeemik Oganesjan. „Me ei tea ka nende keemilisi omadusi, mistõttu on samuti raske otsida.“
Ta toob näiteks, et ega kulda ka niisama maa seest ei leia. Kulda leitakse tänu sellele, et teatakse tema keemilisi omadusi. „Rikastatakse ja nii leitakse, sest kulda iseenesest on maapinnas ühe tonni kohta vaid üks gramm. Aga kuidas leida, kui seda ainet on maapninnas veelgi miljard korda vähem?“ lausub Oganesjan.
Dubna teadlaste seade asub prantslaste laboratooriumis Euroopa Liidu kõrgeima mäetipu Mont Blanci (4810 meetrit) all Prantsusmaad ja Itaaliat ühendavas tunnelis. Seadme sellise asukoha põhjus on, et seda tuleb kaitsma kosmilise kiirguse eest.
Looduses ülirasket ainet on otsitud kolm aastat. „Oleme lähedal, aga seadme tundlikust tuleb veelgi suurendada,“ ütleb Oganesjan tulemuste kohta. „Veel on variant, et hakata otsima neid üliraskeid elemente kosmilisest kiirgusest.“
„Kas teoreetiliselt on üldse Mendelejevi tabelil piire?“ uurin Venemaa ühelt tuntumalt kaasaja akadeemikult. „Kas elemente võib luua veel juurde kes teab kui palju?“
„Nu jaa,“ ütleb Oganesjan mõtliku häälega. „Aga vaadake - see sõltub jällegi sellest, kas on olemas ja leitakse järgmine „stabiilsuse saar“.“
Jälle see saare-jutt!
Koolis on Mendelejevi tabelist meeles, et elementide omadused korduvad perioodiliselt, üle kaheksa elemendi. Kas see tähendab, et ka Dubnas loodud 114. element on sarnane tinale, kas viimane loodud element, 117. on sarnane ioodile?
„Selgus, et on sarnased, aga mitte täielikult, sest ülirasketel elementidel on aatomi struktuur mõnevõrra teistsugune,“ ütleb Oganesjan. „Nii et selles mõttes on Mendelejevi tabeli seaduspärasustel piir ees, sest mida kõrgema aatomnumbriga, seda enam hakkavad elemendid erinema.“
„Igatahes!“ Ei saa ju mitte nõustuda mehega, keda mõned Vene ajakirjad on nimetanud Venemaa elavatest teadlastest nr 1 kandidaadiks Nobeli preemiale.

LISALUGU I - Venemaa meelitab välisteadlasi megagrantidega
Akadeemik Juri Oganesjan on Venemaa tänastes oludes suhteliselt erandlikult edukas teadlane, kellel on oma suurepärane laboratoorium ja meeskond. Väga paljud Venemaa andekad teadlased on riigist minema sõitnud, kuid Vene valitsus on otsustanud asuda vasturünnakule.
Teadlased olid Nõukogude Liidu lagunemise alates ühed esimesed, kes hakkasid jalgadega hääletama. Välismaale lahkumise tendents hoogustus veelgi Venemaa jaoks rasketele 1990-ndatel aastatel. Tollal lahkus terve põlvkond noori teadlasi välismaale, tuhanded Vene teadlased töötavad tänaseni üle maailma. Väga hea näide on 2010. aasta Nobeli füüsikapreemia võitnud endised venemaalased Andrei Geim ja Konstantin Novosjolov, kes töötavad Inglismaal Manchesteri ülikoolis.
Justkui vastuseks tänasele Hollandi kodanikule Andrei Geimi sõnadele, et ta küll ei kujuta ette, et peaks töötama Venemaal, kuulutas Vene haridusminister Fursenko välja Venemaal enneolematute teadusgrantide konkursi tulemused.
Ühe grandi väärtus oli 150 miljonit rubla ehk ligi neli miljonit eurot. See on kolm korda suurem Nobeli preemiast ja veelgi rohkem ületab see tavalist teadusgranti Lääneriikides. Eesmärk oli meelitada Venemaale tööle välismaa teadustippe või siis koju tagasi tuntud Vene teadlasi. Kokku läks jagamisele 40 granti ehk 150 miljonit eurot.
Kohe läksid lahti jutud, et tegemist on võimu järjekordse rahajagamisega „omadele“ nagu Venemaal tihti kombeks. Tulemused ületasid aga ootusi.
Esiteks sellega, et ka muidu väga kriitilised Vene teadlased tunnistasid, et grantide jagamise protseduur vastas peaaegu täielikult rahvusvahelise teadusavalikkuse nõuetele. „Peaaegu“ tähendab Venemaa oludes juba väga palju! Kõik taotlused teadusuuringutest grantide saamiseks vaatasid läbi neli eksperti – kaks Venemaalt ja kaks välismaalt.
Teiseks sellega, et 40 megagrandi saaja seas oli tõepoolest oma ala maailma tippe, kes peavad nüüd paariks aastaks tulema tööle Venemaale. Näiteks hakkab Moskva riikliku meditsiooniülikooliga koostööd tegema 1998. aastal Nobeli meditsiipreemia saanud biomeedik Ferid Murad, Peterburi riiklikus ülikoolis hakkab oma projekti vedama maailma üks juhtivamaid matemaatikuid, eelmisel aastal Fieldsi preemia (Nobeli preemia analoog matemaatikutele) saanud venelane, Genfi ülikoolis töötav Stanislav Smirnov jne. Kokku olid pooled grantide saajatest välismaalased ning ka enamus Vene kodanikest teadlased ei elanud alaliselt kodumaal.
Formaalselt ei nõua Venemaa välismaalt meelitatud teadustippudelt eriti palju: nad peavad mõne Venemaa ülikooli juures tegema nö oma teadusgrupi ning kirjutama kahe aastaga kaks teadusartiklit.
Kas see tähendab, et kuulsad Venemaa teadlased hakkavad oma kodumaale tagasi pöörduma ning Vene ülikoolide teadustegevus tuleb tagasi maailmakaardile? Kindlasti mitte, sest nagu tabavalt kirjutas ajakiri „Russkii Reporter“: „Võitjate triumfi hakkavad peagi tumestama Vene elu ja teaduse reaalsus.“
„Dünaamika on positiivne, aga ma väga kahtlen, et keegi megagranti võitnud teadlastest suudab luua Vene kõrgkoolide baasil rahvusvahelise tasemege uurimislabori,“ ütles kuulsa Landau-nimelise teoreetilise füüsika instituudi direktori asetäitja Mihhail Feigelman. Mis oli samuti üks konkursi eesmärk.
Tänavu jagab Venemaa välja järgmised 40 megagranti teaduse tegemiseks.

LISALUGU II - Dubna – spetsiaalselt ehitatud teaduslinn
Moskvast 125 kilomeetrit põhjapoole asuv Dubna on Venemaa üks tuntumaid teaduslinnu, mis asutati 55 aastat tagasi tuumafüüsika keskusena.
Volga jõe ilusale kaldale tühjale kohale rajatud linna teaduspotentsiaal on peale Nõukogude Liidu lagunemist loomulikult langenud, aga teadustegevus on siiski endisel selle 60 000 elanikuga linna peamine „majandusharu“.
Dubna peamine teaduskeskus on tuumauuringute ühendatud instituut, mille 1956. aastal asutasid Nõukogude Liit ja talle sõbralikud riigid. Instituuti peavad tänaseni üleval 18 riiki, millest enamuse moodustavad endised liiduvabariigid. Instituudi 83 miljoni dollarisest aastaeelarvest tuleb 60 protsenti siiski Venemaalt.
Selle maailmale aastakümnete jooksul terve nimekirja uusi keemilisi elemente loonud – Mendelejevi tabeli 105. element kannab linna auks dubniumi nime - instituudi väline ilme on puhas ja hoitud, aga jäänud ajas mitukümmend aastat tagasi. Enamus teadlasi on üle 50-aastased, noori on väga raske instituuti tööle meelitada, sest keskmine palk on 15 000 rubla (375 eurot) kandis, ütleb instituudi pressiesindaja Boriss Startšenko.
Venemaa mõistes on see keskmisest isegi veidi parem teadlase palk. Venemaa Teaduste Akadeemia ametiühingu andmetel jääb enamuse teadlaste ametlik palk 10-17 000 rubla (250-425 eurot) vahele.
Nõukogude Liidu ajal oli Dubna loomulikult suletud linn välismaalastele, aga täna saab linna vabalt. Dubna uhkeim vaatamisväärsus on väidetavalt suuruselt teine Lenini kuju maailmas. Kuju kaalub koos postamendiga 540 tonni ning on 37 meetrit kõrge.

KÕIGEPEALT MÕNED FOTOD SELLEST DUBNA INSITUUDIST

Sissepääs insituuti, mida valvavad sõjaväelased.

Kuna insituudi territoorium männimetsas on suur, siis liiguvad paljud ratastega.

Tüüpiline teadushoone.

Siin sünnivadki uued keemilised elemendid - Dubna tuumauuringute instituudi Flerovi-nimelise tuumareaktsioonide laboratoorium

VEIDI FOTOSID LINNAST ENDAST KA

Tüüpiline vaikne linnatänav Dubnas - see on Maria Curie tänav.

Kadunud head ajad - Zhiguli ja taksofon

Emake Volga.

Lehtla Volga kaldal, kus romantikud käivad raamatuid lugemas.

Dubna üks rajajaid, akadeemik Meštšerjakov.