Teisipäev, september 27, 2011

Kommentaare Venemaa tänasele poliitseisule

Kuna eilses Päewalehes mahtus mu Moskvas tehtud materjalidest Putini-Medvedevi võimuvahetuset sisse vaid väike osa, siis panen oma materjalid siia üle täispikkuses.

EKSPERDID ARVAVAD
Miks Putin otsustas tagasi tulla Kremlisse?

Putinile lähedase saidi Kremli.org tegevtoimetaja Pavel Danilin, varem töötas kõrvuti Gleb Pavlovskiga, aastaid Kremli lähedaste poliittehnoloogide seltskonnas, Putini kirglik pooldaja: Peamine põhjus on see, et Putin (VVP) on Ühtse Venemaa (ÜV) liider ja ta on kõige populaarsem poliitik Venemaal. Kui ÜV võidab duumavalimised, milles ma ei kahtle, oleks imelik kui võiduka partei liider ei saaka kõige kõrgemat ametikohta riigis. Selles mõttes oli Medvedevi (DAM) ettepanek õigustatud ja õiglane. See ei tähenda, et DAM ei oleks olnud edukas president, aga VVP oli presidendina väga edukas ja ilmselt tahab teha veel midagi riigi heaks sellel ametikohal. DAM jätkab ju oma poliitikat riigi moderniseerimiseks valitsuse juhina.

Viimastel aastatel üha rohkem poliitikakommentaatorina üles astunud ja kõvasti tsiteerimist saanud geograaf Dmitri Oreškin: Ma arvan, et see et Putin tahab saada presidendiks, see on tema reaktsioon olukorra analüüsile. Ilmselt see analüüs näitas talle, et asjad lähevad halvasti ning hakkavad veel halvemini minema. Seega, Medvedev kas ei saa ei hakkama või teda ei saa usaldada selles mõttes, et ta tugevdab hoopis oma positsioone, saades reaalseks liidriks. Mõlemad võimalused lähtuvad eeldusest, et majandus hakkab streikima, eliidi erinevate gruppide konsensus nõrgeneb, tekib konkurents eliidi seas ning rahulolematus rahva seas kasvab. Sellises olukorras Putin lihtsalt ei saanud rooli käest lasta, sest panuseks on ikkagi kuus aastat presidendiametit. Selle kuue aasta jooksul tekib presidendil, kui selleks jääks Medvedev, väga suur kiusatus valada kogu süü halveneva olukorras eest riigis peaministri (kelleks on praegu Putin-J.P.) kaela. Sellises olukorras on parem olla president kui edasi peaminister, et hoida riiki kontrolli all, sest president kontrollib armeed ja politseid.
Lühidalt öeldes, ma saan nii aru, et Putini naasmine presidendiks on märk sellest, et asjad lähevad Venemaal halvemaks. Kui oleks nii, et Venemaa areneb hästi edasi, Medvedev on kontrolli all, kõike on võimalik lahendada, siis oleks Putin vabalt võinud jääda edasi peaministriks, aga tema otsustas ikkagi saada uuesti presidendiks, teades, et see kutsub paljudes esile negatiivse reaktsiooni. Ilmselt ei olnud tal muud väljapääsu.
Ma ei usu, et Putin ja Medvedev leppisid sellise stsenaariumi kokku juba neli aastat tagasi. Ma pigem arvan, et kokkulepe oli selline, et sa juhid neli aastat, aga kui aeg otsustada hakkab lähenema, siis me otsustame, kuidas edasi. Putin ise ütles ju ka korduvalt, et me istume maha ja lepime kokku. Vot nüüd nad siis leppisidki kokku. Putin ilmselt mõtles ja otsustas, et tuleb võtta kõik juhtimine enda peale, et Medvedev ei saa edasi enam hakkama või siis ei saa hakkama nii, nagu on vaja Putinile.

2000-ndate keskpaigas Venemaa üks tuntumaid PR-inimesi ja lobbiste, praegu rohkem poliititehnoloogiaga tegelev Jevgeni Mintšenko: Selle taga on kartus, et välispoliitiline olukord ümber Venemaa võib kõvasti halveneda. Kuna on suurte vapustuste risk maailmas: Euroopa Liit on teel suurde kriisi, võimalik on suured konfliktid Venemaa lõunapiiride läheduses ja Kesk-Aasias. Mulle tundub, et loogika on selline, et Putin on isik, kes paremini saab selliste ohtudega hakkama. Sellega seoses on väga huvitav moment paralleelne kaitsekulutuste suur kasv.

Väga liberaalne politoloog, Gaidari instituudi teadlane, ajalehe Novaja Gazeta püsikommentaator Kirill Rogov: See stsenaarium valiti välja juba siis, kui Medvedev sai presidendiks. Medvedev polnud ju reaalne president, vaid ta pidi seda kohta säilitama Putini jaoks. Selline skeem on tegelikult hästi tuntud, eriti eelmise sajandi keskel mõnedes Ladina-Ameerika riikides. Putin ise ütles laupäeval, et me leppisime kõiges Medvedeviga kokku juba ammu.

Mis suuremad muutused ees ootavad, kui Putin naaseb Kremlisse?

Danilin: Peamised muutused puudutavad riigi sotsiaalsete funktsioonide suurendamist, et ühiskonnas oleks rohkem õiglust. Viiakse sisse maks luksuskaupadele, eri tasemega firmadele kehtestatakse erinevad maksukoormused – innovaatilisemad firmadele kehtestatakse madalam tulumaks ja erinevad maksusoodustused, aga tooraine tootmisega seotud firmad hakkavad kõige rohkem makse maksma. Tõstetakse palkasid (VVP lubas ÜV kongressil keskmise palga tõusu 32 000 rublale ehk 750 eurot tänase kursiga, aga ei öelnud ühtegi tähtaega… Praegu on keskmine palk Venes 22 000 rubla ümber-J.P.)) ja pensione (2010 lõpus oli keskmine pension 7500 rubla ehk 190 eurot toonase kursiga-J.P.). Ja ei tõsteta pensioniiga, erinevalt EU riikidest. (Venes lähevad naised pensionile 55-aastaselt ja mehed 60-aastaselt). Kudrin, kes kõige tugevamalt on toetanud pensionite tõstmise ideed, juba teatas, et tema ei hakka töötama uues valitsuses. See on tähtis signaal. Uude valitsusse jäävad kindlasti kõik need ministrid, kes kandideerivad valimistel. Ilmselt ei ole uues valitsus Fursenkot ja Golikovat (vastavalt haridus- ja sotsiaalminister-J.P.).

Oreškin: Duumavalimised muidugi võidab Ühtne Venemaa. Ma arvan, et nende toetuseks tuleb kuskil 60 protsenti, aga selle võidu kvaliteet on madal selles mõttes, et skandaale võltsimiste ümber tuleb palju. Rahval ei ole usaldust, et valimised tulevad ausad. Presidendivalimised lähvad samuti rahva suurte pettumuste ja võltsimiste foonil. Pärast seda algavad suured probleemid majandusega, nii maailmas kui Venemaal.
Aga kui suuremat pilti vaadata, siis Putin ei tahaks teha järske muutusi, see pole tema stiil. Ta tahaks tasapisi ja ettevaatlikult kruvisid pingumale kerida, et saada rohkem kontrolli. Ilmselt sellega ta hakkabki tegelema, et peale tasakesi kruvide pingule kerimisele hakkab ta võtma rohkem vastutust ja võimu enda peale. Seejuures ebaõnnestumiste eest lükkab ta vastutuste teiste peale, nagu alati.

Mintšenko: Kõige huvitavam intriig on valitsuse koosseis, mille Medvedev moodustab. Kudrini reaktsioon on väga huvitav. Ma saan aru, et Kudrin oli favoriit nende seas, kes olid kandidaadid peaministri kohale, kui VVP saab presidendiks.

Rogov: Lühiajalises perspektiivis erilisi muutusi ei tule, sest nagunii siiani kõik otsused tehti Putini heakskiidul. Pikamajalises perspektiivis viib see VVP võimu ja üldse presidendiameti delegitimiseerimiseni.

Mis muutusi võib tulla Venemaa välispoliitikas Putini naasmisel?

Danilin: Vaevalt, et mingeid tõsiseid muutusi. Me oleme pragmaatiline riik ja ajame pragmaatilist välispoliitikat.

Oreškin: See sõltub kõvasti majanduse olukorrast. Jämedalt öeldes – mida kõrgem on nafta hind, seda jõhkram on Venemaa välispoliitika, seda enesekindlamalt käitub Venemaa. Aga ma arvan, et mingeid radikaalseid muutusi välispoliitikas siiski ei tule. Ainuke võimalus on, et kui sellele muutusele ei sunni minema sisepoliitilised põhjused. Alati võib aga tekkida vajadus korraldada üks väike ja võidukas sõda, et saavutada ühiskonna konsolideerumist, aga see oleks juba väga meeleheitlik samm, milleks pole eriti raha, aega ega jõudugi.

Mintšenko: Ma ei usu, et see oluliselt muutub.

Rogov: Seda kontrollis ka kogu aeg ju VVP. Välismaailma jaoks töötasid nad nagu hea ja halb uurija – üks rääkis järsema tooniga, teine pehmema, aga nad taotlesid ühte eesmärki. Nüüd jätkab DAM selle hea cop´i funktsiooni täitma liberaalsema peaministrina Ma ei välista, et see tähendab ka senisest liberaalsemat, vähemalt retoorika liberaalsemat välisministrit. Aga see on jällegi selline taktika, et kui on jäik president, siis peaks peaminister olema liberaalsema retoorikaga, aga see ei muuda suurt pilti.

KUNAGISE INSAIDERI MIHHAIL DMITRIJEVI INTERVJUU
Sõltumata uue presidendi isikust peab Venemaa peale kevadisi presidendivalimisi tegema poliitilisi muutusi ning sellest saab aru ka võimueliit, kinnitas intervjuus Eesti Päevalehele võimudele lähedane analüütik Mihhail Dmitrijev.
Dmitrijev juhitud Strateegiliste uuringute keskus (CSR) kirjutas 2000. aastal esimest korda presidendiks kandideerinud Vladimir Putinile valimisprogrammi. Peale seda tegeles CSR erinevate majanduspoliitikate välja töötamisega eri taseme Vene võimude jaoks. Praegu on keskus rohkem sõltumatum analüüsikeskus, aga Dmitrijevi väitel arvestatakse siiani nende arvamusega Kremlis ja valitsuses. „Ma ei saa öelda, et me oleme täna võimudest täielikult sõltumatud, sest selliseid ettevõtteid Venemaal praktiliselt polegi,“ ütles Dmitrijev naerdes. „Aga me lubame endale teha sõltumatuid ja objektiivseid uurimusi, kus me formuleerime järeldusi, mis põhinevad objektiivsel informatsioonil, mitte me ei esita soovitud pilti tegelikkuse pähe!“

Mis on muutunud Venemaa sisepoliitikas peale teie kevadise ettekande ilmumist?
Sel aastal on Venemaal poliitiliste muutuste tempo muidugi kiirenenud, kuid need muutused on toimunud üsna vastukäivates suundades. Paljud abinõud poliitiliseks adapteerimiseks, mida võimud realiseerisid mais-juunis, peegeldasid üldist muretsevat meeleolu poliitilise olukorras ebastabiilsuse ja selgusetuse üle, kuivõrd ikkagi säilib toetus olemasolevale poliitilisele süsteemile. See, et tekkisid katsed teha rebrändingut parteile Õige Asi (Pravoje Delole) eesotsas Mihhail Prohhoroviga ning rebrändingut võimuparteile Ühtne Venemaa Rahvarinde formaadis, näitab, et taheti tuua uusi inimesi poliitikasse ning laiendada sotsiaalset baasi olemasoleva poliitilise süsteemi toetuseks. Need on tundemärgid sellest, et võimud tahtsid vana poliitilise manipuleerimise süsteemi raames suurendada oma baasi poliitiliseks toetuseks.
Tuleb öelda, et üldised tendentsid poliitilise toetuse vähenemisest nii president Medvedevile, peaministrer Putinile kui ka Ühtsele Venemaale jätkusid kuni suve lõpuni. Levada-keskuse andmetel langes alates eelmisest suvest kuni tänavuse suveni Medvedevi ja Putini poliitiline toetus rahva seas kümme protsenti. Ühtse Venemaa reitingu kukkumine oli veel järsem, ainuüksi selle aasta jooksul kukkus see üheksa protsenti. Need langused peatusid juulis, aga tõenäoliselt augustis toetusprotsendid langesid taas.
Viimaseid andmeid meil pole. Meid teeb teatud määral ettevaatlikuks see, et viimaste küsitluste ametlikud andmed, mida tehakse Georeitingu baasil – aga see on väga esinduslik valim, mida tehakse mitmekümne tuhande vastaja põhjal üle riigi (neid andmeid kasutab poliitiliste meeleolude ja riigijuhtide toetuse väljaselgitamiseks Kremliga seotud Venemaa suurim avalike uuringute läbiviija VTSIOM-J.P.) -, neid andmeid praegu ei avaldata millegi pärast. Meile signaliseerib see, et probleemid toetusega on jäänud ning võib olla isegi suurenenud.
Ma arvan, et kõige halvemaks üllatuseks võimude jaoks kujunes olukord partei Õige Asi (Pravoje Delo) ümber, sest selle projekti peale pandi suve algul päris suuri lootusi. Idee oli selles, et Prohhorovi (Venemaa üks edukamaid ja rikkamaid ärimehi-J.P.) juhtimisel meelitada enda poole suurema osa skeptiliselt meelestatud ja linnades elavast valijaskonnast, kes suhtub negatiivselt Ühtsesse Venemaasse ja teistesse valitsevasse koalitsiooni kuuluvatesse erakondadesse. Pravoje Delo pidi apelleerima nende inimeste huvidele.
Väga ebameeldivaks üllatuseks võimude jaoks osutus aga see, et teha seda seniste poliitilise manipuleerimise võtetega, nagu seni kümne aasta jooksul loodi ja likvideeriti erakondi, seekord ei õnnestunud. See näitab, et Venemaal praegu kehtiv poliitilise manipuleerimise süsteem hakkab andma väga tõsiseid tagasilööke. Faktiliselt on saavutanud see oma efektiivsuse piirid ning hakkab juba muutuma tegelikult riskiks olemasolevale poliitilisele süsteemile ja poliitilisele stabiilsusele.

Mis mõttes riskiks?
Selliselt loodud erakonnad ei võimalda enam laiendada poliitilist baasi olemasoleva poliitilise süsteemi toetuseks ega luua kanaleid nende kihtide jaoks, kes tunnevad ennast praegu välja jäetuna poliitilistest protsessidest. Sellised grupid on aga muutunud piisavalt massilisteks.
Alates kevadest me oleme saanud jälgida, kuidas selle poliitilise manipuleerimise süsteemi tegevuste raames on vähenenud nende parteide hulk, mis suudavad olla efektiivselt esindatud poliitilisel areenil: vasakus spektris lahkus areenilt Õiglane Venemaa (Spravedlivoe Rossija), mis kuni selleni väga edukalt suurendas muudkui oma esindatust paljude regioonide poliitikas, paremal tiival on aga väga sügavas kriisis Õige Asi (Pravoje Delo), mis vaevalt et enam täna on kuigi ligitõmbav parempoolsete ja liberaalsete vaadetega valijaskonnale. Kõik see kokku viib selleni, et veelgi väheneb parlamendis esindatud parteide tegelik poliitiline toetus elanikkonna hulgas.
Kuigi me ei saa praegu kasutada avaliku arvamuse uuringute põhjalikke andmeid, siis mõnede provintsilinnades töötavate sotsioloogide andmed räägivad seal toimuvatest muutustest, mis kutsuvad esile väga tõsist imestust.

Mis need on?
Näiteks üks sotsioloog, kes töötab ühes Venemaa Euroopa-osa väikelinnas, kirjutas huvitavatest muutustest pensionäride poliitilistest eelistustest. Selles linnas – sotsioloog ei tahtnud linna nime öelda - läbi viidud arvamusküsitluse järgi toetas meespensionäridest Ühtset Venemaad vaid kuus protsenti! Kommuniste toetas 40 protsenti ning ülejäänud ei toetanud kedagi. Naispensionäride seas oli Ühtse Venemaa toetus kommunistidega võrdne.
Seejuures peeti pensionäre kuni viimase ajani Ühtse Venemaa jaoks väga truuks sotsiaalseks baasiks.

Millega seda seletada?
Väsimusega olemasolevast monotoonsest poliitilisest brändist. Koosmõjus sellega, et uuringute järgi on just pensionäride seas viimase kolme aasta jooksul kõige rohkem suurenenud pessimism tulevikus oma majandusliku toimetuleku osas. Kõigist ühiskonna vanusgruppidest on nemad praegu kõige pessimistlikumad ja see on avaldumas ka nende suhtumises võimuparteisse ja nende lubadustesse. See kõik toetab seda pilti, et võimude toetus langeb. Ja seda just nendes elanikkonnagruppides, keda on loetud traditsiooniliselt võimude toetajateks.

See on tõesti huvitav, sest pensionid on Venemaal ju pidevalt kasvanud kiiremini kui mistahes muud sotsiaalsed toetused.
Selles ongi asi, et see on paradoksaalne. Pensionärid olid ainus ühiskonnakiht, kelle reaalsed sissetulekud ei langenud majanduskriisi ajal, vaid hoopis kasvasid väga kiiresti. Paradoks on ka selles, et enne kriisi, 2007. aastal tehtud uuringute järgi olid pensionärid kõige optimistlikum elanikkonnakiht, kes hindasid oma tulevikku majandusliku toimetuleku osas. Ja nüüd on nad selle kolme aastaga, kus nende sissetulekud kasvasid suhteliselt kõige kiiremini, muutunud kõige pessimistlikemaks. Võib anda erinevaid hinnanguid, miks see on juhtunud, aga see on sotsioloogiline fakt!

Võib olla on see seotud sellega, et Venemaa provintsides elavad pensionärid näevad, et nende lastel ja lastelastel ei parane elu kuidagi, et puuduvad võimalused kuhugi elus jõuda jne?
Raske öelda, sest meil pole usaldusväärseid sotsioloogilisi uurimusi nende põhjuste kohta.

Mis saab poliitilise toetusega sügisel, enne parlamendivalimisi?
Selge see, et näiteks partei Õige Asi (Pravoje Delo) ümber toimunud sündmused ei aita kaasa poliitilise usalduse ja toetuse kasvule, mida nii väga võimud soovivad.

Väitsite kevadises ettekandes, et vajalike reformide läbiviimise peamiseks eelduseks Venemaal on poliitilise konkurentsi ja vabaduse suurendamine. Samale järelduseks jõudis kevadel ka presidendi Medvedevit toetav INSORi instituut ja äsja Putinile Strateegiat 2020. aastaks kirjutav seltskond. Selge, et Venemaal ei saa selliseid muutusi teha järsult, vaid samm-sammult. Kas te näete neid samme?
Mulle tundub, et poliitilise toetuse vähenemisele reageerisid võimud üsna konstruktiivselt. Nad ei üritanud konserveerida praegust süsteemi ega tugevdada survet poliitilistele oponentidele, ei võtnud kasutusele repressiivseid komponente. Vastupidi võimud, muidugi oma ettekujutuste piires poliitilisest konkurentsist, üritasid muuta poliitilist maastikku valijaskonna soovide suunas. On ilmne, et mingit olemasoleva režiimi karmistamist Venemaal ei toimu. Vastupidi, on kasvanud tolerantsus erinevate arvamuste suhtes.
Samas on selge, et need pole enam piisavad elanike ootuste täitmiseks. Kuna valimisteni on jäänud vähe aega, siis tõenäoliselt jätkub võimude otsing, milliseid vahendeid kasutada olukorraga kohamiseks, peale valimisi. Valimised pole poliitiliste arengute lõpp Venemaal, vaid võib olla hoopis uute poliitiliste arengute algus. Kui poliitilise toetuse langus (Medvedevile, Putinile ja Ühtsele Venemaale-J.P.) jätkub ka edaspidi ning hakkab delegitimeerima kogu olemasolevat süsteemi, ehk siis võimud esindavad järjest vähemaid elanikkonna hulkasid, siis on võimud sunnitud otsima võimalusi poliitilisi süsteemi laiendamiseks. Seal hulgas lubama uusi parteisid ja poliitilisi liikumisi. Kaasa arvatud looma rohkem võimalusi ka nende spontaanseks loomiseks. See suvi teatavasti justiitsministeerium keeldus registreerimist ühtegi uut poliitilist initsiatiivi sõltumatute tegijate poolt. Pole välistatud, et peale valimisi lubavad võimud seda teha.

Arvate, et neile võidakse anda signaal, et esitage oma paberid uuesti?
Täiesti võimalik, sest olemasolev arsenal kontrollitavate parteide loomiseks on end ilmselgelt ammendanud ega ei kutsu esile elanikkonna usaldust.

Venemaa autoritaarne võim võiks reageerida populaarsuse vähenemisele ju ka täiesti vastupidiselt – lahti tegemise asemel hakata hoopis kinni panema…
Muidugi. On palju selliseid näiteid nagu Lukašenko režiim Valgevenes mis ei lähe mingitele kompromissidele oma elanikega, vaid vastupidi karmistab repressioone. Vene võimud käituvad teistmoodi, nad üritavad laiendada esindatust poliitilises süsteemis. Mis sest, et esialgu on need katsed väheefektiivsed, kuid võimud on valmis edasi eksperimenteerima. See on ilmselge, et see tee, mida mööda läks Lukašenko, ei meelita Vene võime.

Nii et teie arvates valib Venemaa pigem režiimi liberaliseerimise kui karmistamise tee?
Mulle tundub küll, et sisemiselt on Vene võimud selleks juba valmis.

Kevadel väitsite ettekandes, et Vene võimud järjest vähem esindavad rahvast ning kasutasite sõna, et võim delegitimatsieerub järjest. Kuivõrd see trend jätkub?
Pigem on see isegi kasvanud. Seoses sellega, et poliitiliste valikute võimalus on vähenenud: Õiglane Venemaa (Spravedlivoe Rossija) on kõrvale tõrjutud, Õige Asi (Pravoje Delo) on sisuliselt hoopis mängust väljas. Kuna ka võimupartei toetus langeb, siis see toob kaasa selle, et inimesed suhtuvad valimistulemustesse väga skeptiliselt. Aga see on otsetee kogu poliitilise võimu delegitimiseerimisele.

Kui te väidate, et praegune poliitiline süsteem Venemaal hakkab lõdvendama justkui haaret, siis kuidas suhtuda kartusse, et Venemaad võib jälle tabada selline poliitiline kaos nagu 1990-ndatel, mis vaevalt et jällegi rahvale meeldib?
Selles põhimõtteliselt seisnebki kogu dilemma, mis häirib Venemaa valitsevat poliitilist klassi. Nad tahaksid muidugi omada püsivat poliitilist süsteemi, kus ei oleks väga palju rahulolematud inimesi, kes ei oma oma poliitilist esindatust. Nad kardavad, et kui liiga kiiresti lasta käest poliitilise kontrolli ohjad, siis võib olukord muutuda ebastabiilseks. Loomulikult ei rõõmustaks kedagi naasta sellise poliitilise ebastabiilsuse juurde nagu oli 1990-ndatel, kui võim oli nii nõrk, et ei suutnud läbi viia efektiivset majanduspoliitikat ning isegi kaotas kontrolli osa Venemaa territooriumi üle. Seda muidugi keegi ei taha ja see on võimudele argument, miks peab olema väga ettevaatlik võimu detsentraliseerimisega.

Mida tähendab levinud arusaam, et eelkõige on usaldamatus võimude suhtes levinud suurte linnade elanike seas?
Edukam kiht suurlinnade elanikest, keda võib pidada Venemaa keskklassiks, ei toeta suures plaanis kedagi olemasolevatest ametlikest parteidest. Praktiliselt pole nad enam esindatud tänapäevase Venemaa poliitilises süsteemis. Nad ei tea kelle eest hääletada ning praegu nad ka põhimõtteliselt ei taha kellegi eest hääletada. See on tegelikult üsna plahvatusohtlik poliitiline keskkond, mis olukorra halvenedes võib saada tugevaks allikaks poliitiliste protestide jaoks. Provintsis on olukord rohkem inertne, aga nagu see näide pensionäridega näitab, siis seal on ka toimumas teatud protsessid.
Peab arvestama seda, et Moskva, Peterburi ja teised suurlinnad ei tee ilma föderaalsetel valimistel, sest suurem osa elanikkonnast elab siiski suurlinnadest väljapool ja just seal otsustatakse valimiste tulemus. Loomulikult huvitavad võime nende inimeste meeleolud rohkem kui suurlinnade elanike omad. Provintsielanikud saavad hoopis teistsuguseid kanaleid pidi poliitilist informatsiooni ja formuleerivad oma poliitilised eelistused. Nemad sõltuvad rohkem televisiooni informatsioonist ja vähem sõltumatutest infokanalitest nagu internet. Seetõttu alluvad nad ka kergemini poliitilistele manipulatsioonidele, milleks kasutatakse föderaalseid telekanaleid. Aga kõige järgi otsustades nende kanalite mõju järjest väheneb ka provintsis.

Kuidas võimude vähenev populaarsus mõjutab presidendivalimisi?
Vaevalt, et keegi kahtleb, et Ühtne Venemaa koos Rahvarindega võtavad enamuse või siis peaaegu enamuse duumas, aga küsimus pole enam üldse selles. Vaid selles, kuidas rahvas selle vastu võtab, kuidas reageerib. Kahtlust pole ka, et võimu kandidaat võidab presidendivalimised. Peaküsimus on, et millised poliitilised arengud tulevad seejärel, millise evolutsiooni teevad läbi rahva meeleolud. Kõik see sõltub veel, milline on selleks hetkeks majanduslik olukord Venemaal. Seda ei tea aga täpselt praegu keegi. Ühesõnaga, riskid ja ohud on hetkel üsna suured ning võimud on sellest suurepäraselt teadlikud.

Te toetate arvamust, et suures plaanis polnud vahet, kumb saab presidendiks?
Minu arust polnud see printsipiaalne küsimus. Sõltumata sellest, kes personaalselt saab presidendiks, põrkab ta kokku probleemiga, et ta peab muutma poliitilist süsteemi vastavalt ühiskonnas toimuvatele muutustele. Venemaa eliidis on tekkimas konsolideeritud arvamus, et nende muutustega tuleb kohaneda, mitte ei tule nendega võidelda nagu teeb Lukašenko.

Venemaal viivad kõigi poliitiliste manipulatsioonide niidid Kremli peaideoloogi Vladislav Surkovi juurde. Kaua Surkovil veel lastakse niite tõmmata?
Võimude jaoks see praegu probleem, et otsene parteide juhtimise süsteem kaotab oma efektiivsust. Õige Asi (Pravoje Delo) juhtum on hea näide sellest, kuidas see süsteem hakkab tõrkuma kõige ebasobivamal hetkel. See on ilmselge, et tuleb otsida teisi poliitilisi tehnoloogiaid. Mul pole veendumust, et Surkov võiks olla liider nende kasutuselevõtmisel ja kasutamisel. Tema nimi seostub ikkagi ühe konkreetse poliitilise tehnoloogiaga, mis oli erakordselt edukas viimase kümne aasta jooksul. See tõepoolest aitas alal hoida poliitilist stabiilsust ega takistanud Venemaa majanduse kiirele kasvule. Täna see tehnoloogia enam ei täida neid eesmärke. Eesmärgiks seati luua populaarne partei paremal tiival, aga isegi seda ei suudetud organiseerida! See on puhtalt organisatsiooniline tõrge, mis näitab, et süsteem töötab halvasti.

Tähendab see, et Surkovil ei ole enam pika pidu Kremlis?
Ma arvan, et see oleks objektiivne, sest Vene ühiskond on nii palju muutunud, et olemasolev poliitilise manipuleerimise süsteem vaevalt et suudab olla enam efektiivne. See on väga palju seotud ka sellega, et Venemaal on väga kõvasti muutunud info hankimise viisid. Viimase kolme aasta jooksul on Venemaa olnud üks liidreid maailmas interneti leviku poolest. Lähima paari aasta jooksul jõuab juba lairibaühendus 50 protsendini Venemaa elanikest. Ja juba õige pea on Venemaal interneti levik sama tihe kui USA-s. Interneti sellise leviku korral pole enam lihtsalt võimalik televisiooni selline domineerimine inimeste üle Venemaal. Aga me teame ju, et kogu Surkovi poliitiline süsteem lähtub föderaalsete telekanalite väga jäigast kontrollimisest ja juhtimisest. Internetti juhtida Surkov ei oska. Ma kahtlen, et Surkov suudab sulanduda uutesse poliitilistesse tingimustesse. Kui Surkov lahkub, siis see kahtlemata näitaks, et poliitiliste muutuste tempo kiireneb. Aga ma ei usu, et sellised otsuseid võidaks vastu võtta enne valimisi.

ÜHTSE VENEMAA KONGRESS: Hiilgav lavastus Lužnikis, Bondartšukiga parimas kõrvalrollis

Vladimir Putin jätkas oma vana strateegiat Venemaa saatuse määramisel – ootamatud otsused või oodatud otsus vähemalt ootamatul ajal – ning selle tagajärjel saab Venemaa endale kõigest 46-aastase ekspresidendi Dmitri Medvedevi. Venemaa oludes ülimalt haruldane, et nii noor endine riigipea jätkab osalemist riigi juhtimises.
Medvedev lahendas tükk aega maailma vaevanud probleemi laupäeval Venemaa võimupartei Ühtse Venemaa kongressil Lužniki spordihallis. Venemaa parteikongressi jaoks enneolematult suur publik, 10 000 delegaati ja külalist võtsid Medvedevi sõnumi, et Putin peab naasma Kremlisse, vastu püsti tõustes ja vaimustunult plaksutades. See oli balsam nende hingele, sest just seda lootsid salamisi enne kongressi kuulda enamus parteiliikmetest ja –toetajatest.
Eesti Päevaleht küsis kongressil kümnekonna väljapoolt Moskvast saabunud delegaadi ja külalise käest - kas oleks parem kui jätkaks Medvedev või Kremlisse tuleks tagasi kolm aastat tagasi peaministriks taandunud Putin ning ühe erandiga vastasid kõik, et Putin!
„Ma olen parteis 2003. aastast ning Putini vaated on mulle lähedasemad kui Medvedevi omad. Ta on konkreetsem poliitik,“ ütles Jakuutia õpetaja 50-aastane Jelena Golomarjova.
„Venemaa on nii palju kannatanud igasuguste raputuste käes, et meil on vaja endiselt stabiilsust. Putin on näidanud, et ta on tegude inimene,“ vastas 56-aastane Hantõ-Mansiiski invaliidide organisatsioonide esindaja Stanislav Kononenko.
Need olid tüüpilised vastused – Putin on konkreetsem, rohkem tegude inimene, ei lase Venemaad solvata, lähem tavalisele inimesele jne.
Poliitilise intriigi püant mängiti kongressil välja hiilgavalt.
Kõigepealt võttis sõna Putin, kes tegi ettepaneku Ühtsel Venemaal kinnitada 4. detsembril toimuvate parlamendivalimistel partei esinumbriks Medvedevi. Tegemist oli omamoodi üllatusega, sest kuigi Medvedev on samuti parteitu nagu Putin, siis erinevalt Putinist on ta presidendina alati olnud rõhutatult parteidevälisel positsioonil. „See tõstab võimude autoriteeti ja kindlustab Ühtse Venemaa populaarsust,“ teatas Putin Medvedevit esitades.
Publik aplodeeris, õnneliku näoga Medvedev tõusis püsti ja lehvitas publikule. Sel hetkel olid ilmselt enamus kindlad, et Ühtse Venemaa vähemalt 60-protsendilise valimisedu korral olnuks loogiline peale duumavalimisi Medvedevi tagasikandideerimine presidendiks.
Seejärel läks kõnetooli Medvedev ning šokeeris kõiki: „Kui Ühtne Venemaa esineb edukalt parlamendivalimistel, siis pean õiglaseks, kui te toetate presidendiks Vladimir Vladimirovitši Putinit! See on minu sügavalt läbi mõeldud otsus.“
Ühtse Venemaa parteikongress oli hästi orkestreeritud lavastus, milles ehk ainukese üllatuse eest hoolitses tuntud filmirežissöör ja näitleja Fjodor Bondartšuk, kes ootamatult purskas Venemaal kodanikuühiskonna kujunemise arutelul välja selle, mis on Venemaal küllap hingel paljudel – hoolimata lubadustest ei tunne tavakodanik endiselt kuidagi, et tema arvamusest hoolitakse,
Venemaa üks tuntumaid autoomanike organisatsioone on „Valikuvabadus“, mille juht Vjatšeslav Lisakov sai tuntud autojuhtide protestide organiseerimisega. Kevadel meelitas Ühtse Venemaa toetuse taastamiseks moodustatud Rahvarinne Lisakovi oma ridadesse. Kongressil rääks Lisakov, kuidas kodanikuühiskond Venemaal areneb ning tõi selle näiteks loo, kuidas ta oma mure lahendamiseks helistas hilisel õhtul Ühtse Venemaa peanõukogude presiidiumi sekretärile Sergei Neverovile (partei hierarhias tähtis mees). Neverov toru ei võtnud, aga helistas ise poole tunni pärast tagasi ning lubas probleemi lahendamisel aidata. Lisakovi sõnul on see reaalne näide võimude ja kodanikuühiskonna koostööst.
Iseenesest absurdne näide, sest tavainimesel puudub igasugune võimalus Neverovi-sugusele võimurile helistada, millele Bondartšuk kõigile ootamatult vihaselt reageeris.
„Ma ei saa aru, mis siin toimub! Me siin istume ja kiidame üksteist!“ purskas Bondartšuks, kes on aastaid olnud Ühtse Venemaa üks reklaamnägusid. „Ära on see tüüdanud kõik. /---/ Riigis on nii palju valukohti, aga meie vaikime. Ära on tüüdanud need koosolekud, aitab loosungitest!“

Teisipäev, september 20, 2011

Proovisin ära venelaste uue reisilennuki Sukhoi Superjeti

Lendasin täna esmakordselt Vene uue reisilennukiga Sukhoi Superjet (SSJ) 100-ga (konkreetse modifikatsiooni number oli 95B). Aeroflotiga Peterburist Moskvasse. Aeroflot ongi ainuke Vene lennukompanii, kellel SSJ-sid on, ja tervelt kolm tükki. Veel lendab nendega Armeenia rahvuslik vedaja Armavia.
Nu mis ma oskan öelda… Kohe ei saanud arugi, et Vene lennukis oled. (See vist peaks olema tunnustus!) Arvasin, et Airbus´is, millega Aeroflot tavaliselt lendab. Alles kui nägin istmetaskus ohutusinstruktsiooni, lugesin sellelt, et tegemist on SSJ-ga. Küsisin enne õhkutõusmist stjuardessilt, et kuidas on uue lennukiga lennata. Ta vastas, et on omad plussid ja ka miinused. „Millised need miinused on?“ küsisin. Ta ainult naeratas ja vastas nagu arvata võis: „Ma jätan parem enda teada.“
Mu arust on SSJ üks miinus see, et kui ehitajad reklaamisid seda kui absoluutselt Lääne parimate lennukite tasemel kraami, siis müratase on SSJ-is ikka tunduvalt kõvem kui Airbus´is ja Boeingus. Nagu oleks Tu-ga lennanud.
Ja kogu lennu aja, alates kohe õhkutõusmisest, tegi lennuk pidevalt vahelduvaid häälitsusi. Nagu oleks autol pidevalt käiku vahetatud. Ja kõik need tempomuutused olid väga hästi kuulda ja tunda. Võib olla tuleb sellist tundlikkust lennuki mootori häälte vastu võtta kui lihtsalt mu teravdatud tähelepanu uue lennuki suhtes. Või üldisest tundlikkusest Vene lennukite suhtes.
Kõrvad olid ka peaaegu kogu tunnise lennu aja lukus, aga ma pole kindel, kas see on lennuki süü…
Palju rohkem häiris see, et mu istmenaaber, u 25-aastane naine, sattus jumal teab millest täielikku paanikasse õhkutõusmise ajal. Ta hakkas kõva häälega uurima, miks me nii madalalt lendame, miks nii aeglaselt jne. Katsusin ise teda rahustada, et talle lihtsalt tundub, et kõik on ok, et näete juba 10 minutit lendama ja ei ole midagi juhtunud, seega ei juhtugi midagi jne. Lõpuks tuli üks stjuardess ka teda rahustama, tõi mingit tabletti… Paanika on ju nakkav, oli tunda, kuidas teised reisijad hakkasid ka rahutult nihelema. Ei olnud eriti meeldiv tunne sellises seltskonnas lennata, aga õnneks oli lend lühike.
A muidu oli tehniliste andmete järgi kuni 2400 km kaugusele lendav ja 80-kohaline SSJ päris ruumikas ja ikka täiesti uus tase Vene reisilennunduses. Ma muidugi ei ütle, et An-148 oleks sitt lennuk, aga ta on ikka arusaadavalt Vene lennuk igatpidi. SSJ Vene lennukina ei tundu. Tegelikult ega ta oma sisemuselt ja välimuselt ei olegi. 95 protsenti lennuki osadest on ju Lääne firmade toodang, jämedalt võttes on lennuk lihtsalt Venemaal kokku pandud.
Samas, kui SSJ oma mürataset salongis ei vähenda ja mootorite sümfooniat ei lõpeta, siis ma eelistaks ikka päriselt Läänes ka kokku pandud lennukeid… Eesti Õhule ei julgeks hoobilt SSJ soovitada…
Peterburi-Moskva vahet on praegu soodne lennata, sest konkurents kiirrongidega on hinnad mõnusalt alla löönud. Lennukiga tuleb praegu raudselt odavam Peterburi-Moskva vahet reisida. Edasi-tagasi pileti saab alla 100 dollari kätte, aga Sapsaniga maksab üks ots sama palju. Sapsaniga saab muidugi kiiremini, sest see käib kesklinnast kesklinna. Lisaks kõigele on endiselt suhteliselt ebameeldiv koht see Peterburi siseliinide lennujaam Pulkovo-1. Mu arust lihtsalt häbi, et Venemaa suuruselt teisel linnal on sellised linnaväravad.
Veidi tausta sellest SSJ-st. Lennuk on mõeldud asendama 1960-ndatel loodud Tu-134. Esimese ametliku reisi tegi lennuk alles tänavu kevadel.
Tegemist on siiski tähelepanuväärse saavutusega Venemaa lennukiehitajate jaoks, sest SSJ100 on esimene maailmatasemele vastav reisilennuk, mis on täielikult planeeritud ja tootmisse võetud iseseisval Venemaal. Boeing 757 konkureerima mõeldud Tu-204 esimesed müügiks mõeldud lennukid ehitati valmis küll 1996. aastal, aga lennuki kontseptsioon ja esimesed katsemudelid valmisid veel 1980-ndate lõpus Nõukogude Liidus.
Kui vaadata aga laiemalt, siis ei saa seda Vene tsiivillennunduse viimaste aastate kõige olulisemat projekti siiski võtta Venemaa tööstuse suure võiduna, sest lennuki sisseseade on peaaegu eranditult toodetud Euroopas ja USAs. Vene uuel reisilennukil on täielikult kodumaist päritolu vaid kere ja salongi konditsioneerisüsteem. Mootoreid ehitab Vene-Prantsuse ühisfirma.
Lennukimudeli väljatöötamisel seni vaid sõjalennukite (Su-d) tootmisega tegelenud Suhkoid nõustanud Boeing soovitas lennuki iga sõlme tootja leidmiseks korraldada rahvusvahelise konkursi, mis lõigi Vene tootjatelt pingi alt ära.
Kõik see ei vähenda Vene lennukiehitajate saavutust, sest veel kümme aastat tagasi oli tsiviillennukite ehitamine Venemaal praktiliselt välja surnud. Kui vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist 1990. aastal ehitati valmis ligi sada lennukit, siis 2000. aastal valmis Venemaal vaid neli uut reisilennukit.
SSJ on igas mõttes rahvusvaheline produkt. Peale selle, et selle loomisele aitasid väga palju kaasa Boeingu insenerid, siis lennuki kokpit loodi praktiliselt identne Airbus 320-le. A320-ga harjunud piloot istub kerge vaevaga ümber venelaste lennukile.
Lennukit toodav Vene-Itaalia ühisfirma, kus Sukhoile kuulub 75 protsenti ning itaallaste Aleniale 25 protsenti. Küll aga kuulub itaallaste enamus ühisfirmas, mis vastutab lennuki müümise eest välismaale, kuna venelastel pole selleks piisavalt know-how´d. Väljaspoole endisi sotsialismimaid pole Nõukogude ega ka Venemaa reisilennukeid lihtsalt kunagi eriti müüdud.
Kuni saja reisijaga lennukite turul on venelaste Superjeti peamised konkurendid brasiillaste Embraer ja kanadalaste Bombardier, mille lennukid ostis hiljuti näiteks Estonian Air. SSJ peamiseks plussiks konkurentide ees peetakse suuremat ja mugavamat salongi, väiksemat kütusekulu ning ka odavust. Venelaste lennuki kataloogihind on 28 miljonit dollarit, aga brasiilaste lennukil 32 miljonit dollarit.
SSJ peamine miinus on see, et lennuki valmimine on veninud ning reaalse ehitamise käigus on välja tulnud veidi teistsugune lennuk kui algul lubati. Näiteks reaalselt kujunes lennuk kolm tonni ehk kümme protsenti raskemaks kui paberil. See aga omakorda suurendab kütusekulu.
Samas pole projekti venimises midagi erilist, sest ka näiteks ameeriklaste Boeingu superprojekt lennuki 787 Dreamliner liiniletulek on graafikust maas vähemalt kolm aastat.
Uusi SSJ100 on seni valmis ehitatud kaheksa, kindlaid tellimusi olevat üle 40.

Pühapäev, september 18, 2011

Pikemalt poliitivangide vanglast Perm-36-st, kus istusid eestlased

Täna ilmus Delfis ja homme ilmub Eesti Päevalehes pikemalt mu jutud endisest poliitvangide kolooniast Perm-36, millestkirjutasin blogis nädala alguses. Panen siia mõlemad jutud ning kõige lõppu ka ühe video, mis tehtud Perm-36 kartsast.

I osa
Euroopa ja Aasia piiril Permi krais asub väidetavalt Venemaa ainus endises vanglakoloonias asuv muuseum. Perm-36-nimelises koloonias hoidis Nõukogude võim sõna otseses mõttes seitsme riivi ja luku taga kinni teisitimõtlejaid, teises seas paljusid tuntud dissidente ka Eestist: Mart Niklust, Enn Tartot, Tiit Madissoni, Viktor Niitsood ja Kalju Mätikut.
1970-ndate algul loodi „Permi kolmnurk“ – kolm poliitvangide kinnihoidmiseks mõeldud „paranduslike tööde kolooniat“ Perm-35, Perm-36 ja perm-37. Kolm kolooniat asusid 50 kilomeetri raadiuses.
Neist Perm-36-s on nüüd muuseum, aga teised kaks kolooniat töötavad edasi. Tõsi, tänasel Venemaal hoitakse seal kinni tavalisi kriminaalkurjategijaid.
Perm-36 muuseumi teadusliku juhataja Leonid Obuhhovi sõnul käis kolmest kolooniast 1970- ja 1980-ndatel läbi umbes tuhatkond poliitvangi. Kõik olid nad vangi mõistetud Nõukogude-vastase propaganda ja agitatsiooni eest. „Võib olla arvatakse, et neid oli rohkem, aga ega tegelikult Nõukogude Liidus dissidente ju väga palju olnud,“ räägib Obuhhov mulle ekskursiooni tehes.
Aga see-eest kartis Nõukogude võim seda tuhatkonda teisitimõtlejaid niivõrd, et neid valvati mitu korda rangemalt kui tavalisi kriminaalkurjategijaid. „Valvurite arv oli sisuliselt võrdne vangide arvuga,“ räägib Obuhhov. „Valve oli nii kõva, et alates 1972. aastast, kui siia hakati tooma „poliitilisi“, polnud siin ühtegi põgenemist.“
Perm-36 territooriumit ümbritses koguni üheksast erinevast tasemest kaitsevöönd!
Kõige välisema kaitse moodustas „maskeeriv tara“. „Selleks, et väljast ei näeks keegi sisse ega seest keegi väljapoole vanglat,“ selgitab Obuhhov.
Edasi tuli vangivalvurite ehk „narjaadi“ kontrollriba, kus jooksid ringi ka valvekoerad.
Kolmanda „kaitsekihi“ moodustas tara, mis koosnes altpoolt metallist aiast, siis kõrgemal tuli terav okastraat ning kõige üleval veel „putonka“ ehk peaaegu märkamatu, peenikesest traadist posu, millesse sattumisel mässis inimene ennast iseenesest sisse. Umbes nagu kärbes, kes satub ämblikuvõrku.
Edasi tuli uuesti lai kontrollriba, mida jälgisid laagri nurkades asunud tornides ehk „võškades“ seisnud automaaturid. Öösiti valgustasid riba võimsad prožektorid.
Järgnes põhiline vanglaaed: laudadest ja vähemalt kolm meetrit kõrge. „Tara peal oli jällegi okastraat, mis ulatus tarast väljapoole ning kui keegi oleks üritanud sealt üle ronida, siis oleks talle peale kukkunud,“ räägib Obuhhov. Vang oleks sattunud jällegi nagu ämblikuvõrku.
Siis tuli uuesti kontrollriba, aga mitte nii lai kui eelmine.
Edasi tuli taas tara, seekord umbes kahe meetri kõrgune koos okastraadiga, kuhu oli lastud elekter. „Pinge polnud muidugi tappev, aga piisav, et kõvasti haiget teha,“ ütleb Obuhhov. „Lisaks oli see tara varustatud süsteemiga, mis reageeris inimkeha lähenemisele.“ Seega olid seal andurid, aga Obuhhov ei osanud öelda, kui kaugelt andurid juba tööle hakkasid.
Tara ees asusid maa sees kaevamisvastased andurid, mis hakkasid tööle maapinna võnkumise peale. „Endised vangid on rääkinud, et kui koloonia territooriumile sõitis näiteks raske traktor, siis vahest hakkas see süsteem traktori põhjustatud maapinna põrumise peale tööle,“ teab Obuhhov.
Kõige lõpuks olid koloonias mõned kohtades veel lokaalsed madalad tõkked, mis olid mõeldud kui hoiatuseks, et mitte läheneda kaitsevööndile.
„Paljud siinsed valvesüsteemid, mida Nõukogude siseministeeriumi instituudid siin katsetasid, võeti hiljem kasutusele ka teistes kolooniates,“ räägib Leonid Obuhhov. „Kuigi tavalistes kolooniates muidugi need valvesüsteemid üldiselt ei olnud nii karmid.“
Kui tavaliselt kasutas Nõukogude võim Permi-kandis kolooniates istunud vange väljaspool vangla territooriumit metsalangetustöödel, siis „poliitilistel“ oli Obuhhovi sõnul keelatud väljaspool kolooniat töötada. Neile ehitati töötsehhid otse kolooniasse.
Perm-36 tegid vangid näiteks detaile lähedal Lõsva asulas asunud triikrauatehasele. Massiivsed, rasked Lõsva triikrauad olid Nõukogude Liidus tuntud kraam. Veel töötasid poliitilised vangid saekaatris.
Perm-36 poliitvangide kolooniast viidi viimased poliitvangid üle 50 kilomeetrit eemal asunud Perm-35 üle 1987. aastal peale Nõukogude riigi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi lubadust, et poliitvangide kinnipidamiskohad suletakse. Perm-35 ja samuti lähedal asunud Perm-37 kolooniates istusid nad muidugi edasi kuni Nõukogude riigi lõpliku lagunemiseni. Need kaks kolooniat tegutsevad siiani edasi, aga nüüd istuvad seal tavalised kriminaalkurjategijad.
„Permi kolmnurka“ toodi poliitvangid üle 1972. aastal Mordvas asunud laagritest. Aga näiteks naispoliitvangide laager jäi sinna Nõukogude aja lõpuni.

II osa
Dissidentide piinamiseks mõeldi Nõukogude vangilaagrites välja erinevaid „humaanseid kasvatusmeetodeid“. Meelemuutuse teele pidid näiteks juhtima „akordion-aknad“: neist pääses küll valgus vangikongi, aga välja vaadates nägi vang vaid ülespoole. Akende ette löödi viltuselt puust restid, mille tõttu otse aknast välja ei näinud, vaid ainult sinisesse laotusesse.
Teistel poliitvangide kongidel olid küll tavalised trellitatud aknad, aga neist nägi lisaks taevale veel vaid vanglabarakki ümbritsenud tara, mis oli spetsiaalselt akende vastu ehitatud. Päevas viidi küll poliitvange 50 minutiks jalutama, aga ka siis nägid nad läbi jalutuskongi võretatud lae vaid taevast.
Taevas, seinad, tara, taevas, seinad, tara… ja nii lõpmatult kümme aastat.
Sellistes tingimustes hoiti Nõukogude Liidus Perm-36 nimelises vanglas, ametliku nimega „paranduslike tööde koloonia“, eriti ohtlikke teisitimõtlejaid. Paremad tingimused muidugi kui krahv Monte Cristol, kes legendi järgi ei näinud aastaid isegi taevast, aga tänase Eesti inimese jaoks on see ometi raskesti tajutav ja mõistetav.
„Endised vangid, kes siin on meil käinud, imestavad, et siin endise koloonia kõrvalt jooksis kohe jõgi. Neil polnud sellest aimugi, sest nad ei näinud kunagi midagi, mis jäi väljapoole nende barakki või koloonia territooriumit,“ räägib Leonid Obuhhov, nüüdse muuseumi Permi-36 teaduslik juhataja.
Euroopa ja Aasia piiril, Uuralite jalamil asuvast Permi linnast saja kilomeetri kaugusel asuv Perm-36 on Venemaal väidetavalt ainus endine vanglakoloonia, kuhu on rajatud muuseum. Eriti väärtuslik on muuseum sellepoolest, et see oli üks vähestest kolooniatest, kus istusid Nõukogude Liidus kinni poliitvangid. Ametlikult Nõukogude Liidus poliitvange muidugi ei olnud. Kõigi nende vangide süüdistuseks oli nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda. Esimest korda selle paragrahvi järgi süüdi mõistetud said kuni viis aastat ja ranget vangistusrežiimi, teist korda süüdi mõistetud juba kümme aastat ja eriti ranget režiimi. Teisitimõtlejatega käitus Nõukogude võim alati julmalt.
Eestlaste jaoks on koloonia-muuseum Perm-36 eriline koht, sest 1970- ja 1980-ndatel istusid seal kinni sellised tuntud eestlastest poliitvangid nagu Mart Niklus, Enn Tarto, Tiit Madisson, Viktor Niitsoo ja Kalju Mätik. Aga seal hoiti ka kuulsaid dissidente ka teistest rahvustest nagu venelane Sergei Kovaljov, ukrainlane Levko Lukjanenko ja leedulane Balis Gajauskas.
Kes kordki satub Perm-36-sse, sellel ei teki kahtlust, et kõik, kes sealt läbi käisid, vastu pidasid ning alla ei andnud, pidid olema ääretult vaprad ja mehised mehed. Ükskõik, mis neist hiljem on räägitud või mida nad hiljem on teinud. Need mehed käisid läbi ühest hullemast maapealsest põrgust, mida Nõukogude võimul oma olemasolu viimastel kümnenditel oli pakkuda. Mina võtan elu lõpuni nende meeste ees mütsi maha!
Proovige ise ette kujutada tingimusi, mida Leonid Obuhhov kirjeldab.
Koloonia range režiimiga osas, kus istusid siis esmakordsed poliitvangid, tohtis lähedastega kohtuda (mõelge ka pikale teekonnale Eestist Permi ning sealt veel edasi omakorda tont teab kuhu!) maksimaalselt neli korda aastas.
Neist pikemaajalisem, „isiklik kohtumine“ lähedase pereliikmega, mis tähendas koosolemist väikeses kahe voodiga toas kuni kolm päeva, oli ette nähtud üks kord aastas. Valvur võis selle kohtumise aga iga kell tühistada, kui talle midagi ei meeldinud. Sama käis ka kord nelja kuu jooksul ette nähtud „üldise kohtumise“ kohta. See kujutas endast kuni neljatunnist rääkimist valvuri juuresolekul. Kusjuures rääkida tohtis ainult vene keeles! Kui vangi ema ei osanud vene keelt, siis polnud tal üldse mõtet poja juurde vanglasse sõitagi.
Kirja võis koju saata kaks korda kuus, aga selle luges vangla tsensor loomulikult enne läbi ning võttis ära, kui midagi ei meeldinud. Kui pool karistusest oli istutud, võis poliitvang saada kord nelja kuu jooksul kuni viiekilose paki.
Vangidel oli ka oma väike poeke, kus sai kuus osta viie rubla eest küpsiseid, karamellikomme, sigarette, teed ja hügieenitarbeid.
Eriti range režiimiga vangidel olid tingimused muidugi veelgi karmimad. Algul oli neil lubatud aastas vaid üks kohtumine ning seegi oli „üldine“ ehk siis kuni neljatunnine vestlus oma lähedasega. Hiljem neile „halastati“ ning lubati ka üks „isiklik kohtumine“ aastas.
Levinud karistuseks peale kartsapaneku oli ükskõik millise ülalnimetatud „hüve“ ära võtmine – kas siis keeld kohtumistele, pakisaamiseks või poeskäimiseks.
Iga väiksemagi eksimuse puhul pisteti poliitvange kartsa. Kõige absurdsem lugu, mida Leonid Obuhhov endiste poliitvangide käest oli kuulnud, oli sellest, kuidas üks ukrainlane pandi kartsa „mittenõukogudeliku naeratuse“ eest!
Kartsas anti sooja toitu – viletsat suppi või putru – üle päeva. Muidu oli kartsas vangi päevaseks menüüks 450 grammi leiba, 20 grammi soola ja tass sooja vett. „See tähendas vangile umbes 1300-1350 kilokalorit päevas, samas kui organismi normaalseks funktsioneerimiseks vajab inimene päevas vähemalt 1700 kilokalorit,“ rääkis Obuhhov.
Sooja pesu ja voodipesu polnud kuni 15 päeva kartsas istunud vangidele ette nähtud. Talvel langes temperatuur õues aga kuni 40 külmakraadini. „Talvel võis seintel olla jää ning sooja kambris kümne kraadi ümber,“ rääkis Obuhhov. „Kui vangid kaebasid külma üle, siis tõid valvurid kambrisse rikkis termomeetrit, mis näitas alati 17 kraadi ehk nagu norm ette nägi.“
Kiusamises olid valvurid Obuhhovi väitel üldse suured meistrid. „Näiteks ei antud vangidele kartsas vett peale paraskil suure häda tegemist või siis tehti suvel meelega kambri aknad lahti ning sääsed sõid mehed ära,“ rääkis Obuhhov. Uuralite eelmäestikus pole niigi sääskedest suvel puudu, aga seal asus koloonia veel soo serval – õhk mustas suvel sääskedest.
Eriti range režiimiga kolooniaosas istusid alaliselt umbes 30 vangi, kes enamuses olid rahvuslike liikumiste juhid. Nende seas hoiti seal kinni ka oma teistkordset karistust kandnud Mart Niklust ja Enn Tartot.
„Sisuliselt oli see vangla vanglas,“ ütles Leonid Obuhhov. „Kui range režiimiga poliitvangid said vähemalt oma barakkide ümber õues käia ning neid viidi veidi eemalt töökodadesse tööle, siis eriti range režiimiga vangid ei pääsenud isegi töötamiseks oma barakist välja. Neile olid väikesed lukustatud tööruumid ette nähtud kohe kambrite kõrvale.“
Osa kambrid olid ühekohalised – nende ees olidki need kuulsad akordion-aknad – osa kahe- kuni kuuekohalised. Ainuke „lõbu“ selles osakonnas oli, kui üks-kaks korda kuus aeti kõik sunniviisiliselt Nõukogude propagandafilme vaatama.
Kujutage nüüd ette, et istute kümme aastat sellistes tingimustes, sest „poliitiliste“ jaoks ei kehtinud võimalus, et hea käitumise korral võidi varem vabadusse lasta. Vahel vahetati ainult kambrikaaslasi.
Ometi suutsid vangid isegi sellistest tingimustest välja mõelda nippe, kuidas välismaailmasse saata oma sõnumeid ja loomingut.
Näitena räägib Obuhhov loo, kuidas eriti range režiimiga osakonnast suutis oma loomingut välismaailmasse smugeldada tuntud Ukraina dissident ja luuletaja Vassili Stuss, kes hiljem segastel asjaoludel koloonias suri.
Leedu dissidendil Balis Gajauskasel oli naisega kokkusaamine. Enne seda kirjutas Stuss oma luuletused õhukesele paberil, mis pandi väikse nutsakuna pisikesse kilekotti. Gajauskas neelas selle alla, täpselt nii nagu tänapäeval teevad narkomuulad. Kokkusaamise ajal sittus Gajauskas kilekotikese välja. Ettevaatlikult, nii et valvuri ei näeks, koukis ta selle väljaheitest välja. Seejärel tuli kilekotike uuesti puhastada nii, et Gajauskase naine sai selle omakorda alla neelata ning nii kolooniast välja viia. Muud moodi ei saanud, sest kõik isiklikel kokkusaamistel käijad otsiti väga põhjalikult läbi. Rõve, aga muud võimalust polnud. See oli nende luuletuste hind.
Perm-36 poliitvangide kolooniast viidi viimased poliitvangid üle 50 kilomeetrit eemal asunud Perm-35 üle 1987. aastal peale Nõukogude riigi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi lubadust, et poliitvangide kinnipidamiskohad suletakse. Perm-35 ja samuti lähedal asunud Perm-37 kolooniates istusid nad muidugi edasi kuni Nõukogude riigi lõpliku lagunemiseni. Need kaks kolooniat tegutsevad siiani edasi, aga nüüd istuvad seal tavalised kriminaalkurjategijad.

VIDEO,MIS ON TEHTUD KOLOONIA KARTSAS
Kõigepealt on näha kartsa kongi. Näha on ka mu giidi Leonid Obuhhovi. Lõpus näeb videolt, milline nägi välja kartsa duširuum...



„Permi kolmnurgas“ ehk poliitiliste vangide kolooniates kinni istunud eestlased:
Koloonias Perm-36
Nõukogudevastase propaganda eest istusid:
Toomas Lapp, vahistati 1969. aastal, mõisteti vangi viieks aastaks;
Villu Saart, vahistati 1970. aastal, mõisteti vangi 4,5 aastaks;
Kalju Mätik, vahistati 1974. aastal, mõisteti vangi kuueks aastaks, Perm-36 toodi 1976. aastal;
Tiit Madisson, vahistati 1980. aastal, mõisteti vangi neljaks aastaks, Perm-36 toodi 1983. aastal (istus enne Perm-37-s);
Viktor Niitsoo, vahistati 1980. aastal, mõisteti vangi kaheks aastaks, Perm-36 toodi 1981. aastal;
Mart Niklus, vahistati 1980. aastal, mõisteti vangi kümneks aastaks, sest tal oli see teistkordne karistus. Perm-36 toodi 1981. aastal, 1987. aasta detsembris vabastati armuandmisega;
Enn Tarto, vahistati 1983. aastal, mõisteti vangi kümneks aastaks, sest tal oli see teistkordne karistus. Perm-36 toodi 1984. aastal, 1987. aasta detsembris vabastati armuandmisega.
Lisaks toodi 1970-ndatel sinna üle „kodumaa reetmise ja terrorismi“ eest süüdimõistetud
Tõnu Haavastik, vahistati 1950. aastal, mõisteti vangi 25 aastaks.
Lisaks istusid kolooniates Perm-35 ja Perm-37 Nõukogudevastase propaganda eest:
Mati Kiirend,
Arvo Pesti,
Ahti Sisas,
Heiki Ahonen.
Perm-35 toodi 1970-ndatel üle „kodumaa reetmise ja terrorismi“ eest süüdimõistetud:
Harald Kivilo, vahistati 1957, mõisteti vangi 25 aastaks;
Olev Turu, vahistati 1957. aastal, mõisteti vangi 25 aastaks;
Meinhard Mägi, vahistati 1961. aastal, mõisteti vangi 15 aastaks;
Ülo Suviste, vahistati 1966. aastal, mõisteti vangi 12 aastaks.
Allikas: Perm-36 koloonia-muuseumi teaduslik juhataja Leonid Obuhhov.

Reisimise talumatust aeglusest Venemaal – 14 tundi Elistast kõigest 2500 km kaugusele Peterburi

Räägin isikliku kogemuse põhjal minu arust hea näite sellest, kui keeruline on Venemaa elanikul reisida, kui ta elab suurematest keskustest eemal. Põhineb mu eilses sõidul Kalmõkkia pealinnast Elistast Peterburi.
Elista on üsna suure, kuigi vaese vabariigi pealinn Vene Föderatsioonis. Kalmõkkia asub jämedalt võttes Kesk-Venemaal. Aga et sealt pääseda Venemaa suuruselt teise linna Peterburi, mis jämedalt võttes asub 2500 km kaugusel, võttis mul aega 14 tundi!
Elistast käib lennuk ainult Moskvasse. Lähim võimalus Peterburi lennata oli Volgogradist, Astrahanist ja Mineralnõie Vodõst, mis kõik asuvad 350-400 km kaugusel Elistast. Mulle sobis eile ajaliselt kõige paremini õhtune lennuk Minerlnõie Vodõst. Mis seal salata, valisin selle reisi – viimaste õnnetuste taustal Venes-, kuna vedaja tundus kõige usaldusväärsem, Peterburi suurim lennufirma Rossija.
Kell 6.50 istusin Elistas marsruuttakso peale. Kell 11 olin Stavropolis. Sõidetud oli 280 km. Pilet maksis 410 rubla ehk 10 eurot. Sama palju kui maksab bussipilet 100 km lühema sõidu eest Tallinnast-Tartusse.
Stavropolis pidin bussiga sõitma linna teise otsa, kust väljusid bussid Põhja-Kaukaasia suunas. Pilet 11 rubla (25 eurosenti) ja 40 minutit sõitu.
Kell 12 sain Jessentukisse sõitvale marsruuttaksole, pool kolm olingi juba Minerlnõie Vodõs. Kokku läks veidi rohkem kui 400 km läbimiseks 7,5 tundi.
Lennuk Peterburi väljus kell kuus ja kell üheksa olingi juba Peterburis! Kulus terve päev, et jõuda tegelikult vaid kolmetunnise lennusõidu kaugusele, kui oleks Venemaal normaalne lennuliiklus. Selles mõttes on Venemaal inimeste reisimine ikka väga raske ja piiratud, ma pean silmas väljapoole suuri keskusi.
MinVodõst lendasin Peterburi An-148-100. Polnudki selle suhteliselt uue Vene mudeliga varem lennanud. Muljed positiivsed. Tegemist on sisuliselt ainsa peale Nõukogude aega loodud uue lennukiga Veneja Ukraina koostöös. 70-kohalist lennukit on tänaseks välja lastud vist vaid kümmekond tükki. Ega neid väga tihti just ei kohta. Veidi väiksem lennuk,kui see uus Vene lennukitööstuse uhkus Sukhoi Superjet.
Väike detail, mis näitab, et vene inimestel on viimaste õnnestuste taustal lendamise ees vist ikka väike hirm. Kui meie Annuška Piiteris maandus, siis tegi rahvas ikka väga kõva aplausi. Palju kõvema, kui tavaliselt olen lennukis kuulnud. Keegi karjus mu selja taga isegi „bis-bis!“
No ega nüüd nii suur loterii lendamine Venemaal ka ei ole! Lennake tuntud kompaniidega ja vältige nurgataguseid liine. Ma ausalt öeldes ei teagi nüüd, et kui näiteks Elistast oleks lennanud Peterburi mõni väike kompanii vana Jak-iga, kas ma oleks valinud selle reisi. Tegelikult vist ikka oleks, et aega võita… Pealegi nagu ma ka juba kirjutasin, siis kõik viimased lennuõnnetused Venemaal on juhtunud ikkagi pilootide süül, mitte pole tehnika äkitselt ära lagunenud. Aga eks see mõjub muidugi psühholoogiliselt.

Reede, september 16, 2011

Budismi ja eestlastega pole Kalmõkkias kuigi popid lood

Budismiga Kalmõkkias on nii, et on kaks tõde. Elistas asuva Euroopa suurimas budistlikus kloostris (kalmõkid kutsuvad kloostrit „huruuliks“, fotol) rääkisid seal mediteerinud inimesed, et kõva religiooni taassünd käib, et kõikides rajoonikeskustes ja suuremates asulates on huruulid avatud ning üle poole kalmõkkidest käib seal.
Elista peahuruulis oli eile keskpäeval küll vaid seitse-kaheksa inimest palvetamas, teises linna huruulis oli üldse vaid üks inimene peale huruuli enda töötajate. Sestap tundub isiklikult mulle, et tõele on lähemal mu tuttav ajakirjanik, kes ütles, et tegelikult käivad vähesed. Umbes nagu Eestis 1990-ndate algul, et kirikus käimine oli hea toon ja inimesed käisid. Kalmõkid pidid ka peamiselt huruulis käima, et paluda õnnistust ärile, eksamitel jne ehk praktilisel põhjusel.
Eesti küladega Kalmõkkias on aga loo veel halvemad kui budismiga. Esto-Altais on küll külanimesse viide eestlastele jäänud, aga eestlasi seal ei ela. Esto-Haginskist on aga saanud rajoonikeskus nimega Jašalta. Seal elab veel umbes viis-kuus vanurit, kes on puhtaverelised eestlased ja saavad ka aru eesti keelest, pluss mõnikümmend, kelle ema või isa oli eestlane, nagu näiteks kohaliku rajoonivalitsuse kultuuriosakonna juhataja Maria Evaldi tütar Bomm, sündinud Veiderman. Bomm sellepärast, et tema mees on sakslane, keda elas ka sealkandis palju. Üksvahe olla Jašaltast isegi kord nädalas käinud otsebuss Hamburgi…
See-eest oli aga Ašaltai koduloomuuseumis enamus ekspositsioonist pühendatud eestlastele. Lisaks on asula uhkus 2000-ndate algul püstitatud Eesti Laskurkorpuse juhi, kindral Lembit Pärna monument. Pärn sündis nimelt Esto-Haginskis.
Eks ma kirjutan neist Kalmõkkia eestlastest pikemalt Päevalehes, nagu varem olen kirjutanud teistest endistest eesti küladest NSVL alal. Tore oleks kontakti saada mõne Kalmõkkia eesti küladest pärit inimesega, kes praegu Eestis elab. Kui keegi teab, andke mu soov sellisele inimesele edasi, las helistab Päevalehe sekretärile 6804 400. Suur aitäh ette juba!
Pean ennast veidi parandama mõnes asjas. Kirjutasin eelmises sissekandes, et kalmõkkia keelega pidi maal olema suhteliselt head lood. Mu tuttavad ajakirjanikud ja mõned veel aktiivsed inimesed jahutasid mu entusiasmi – ka maal pidi kohaliku keelega lood üha halvemad olema. Keel kaob, ka maal räägitakse kodudes üha rohkem vene keelt. Samas on kummaline see, et kui keel tasapisi taandub vene keele ees, pidi kalmõkkide rahvuslik eneseteadvus noorte seas peale teatud vaikelu hakkama taas vaikselt pead tõstma
Aga mis puutub kommentaaridesse jäetud väidet, et tegelikult olla kalmõkid vähemuses, siis kohalike ajakirjanike väitel see pole nii. Viimase 20 aasta jooksul on venelasi rohkem lahkunud, umbes nagu Põhja-Kaukaasiastki, aga mitte nii massiliselt. Kalmõkke pidi olema 50 protsendi ümber praegu, võib olla ka veidi vähem, aga arvuliselt kindlasti rohkem kui venelasi. (Samas – aitäh tähelepanu juhtimisele, et tõesti Peeter I valitses 300 aastat tagasi, mitte 400 aastat! Ei tea kuidas nii valesti arvutasin )
Kuna veidi kiire, siis vastan kiiresti küsimustele, mis eelmise loo kommentaaride all olid?
Peamised sissetuleku allikad? Kalmõkkia on alati olnud põllumajanduslik piirkond (lambad, veised). NSVL ajal oli siin tööstusest peamiselt ehitustööstus, kergetööstus, aga eelmise presidendi, 17 a valitsenud Kirsani ajal pandi kõik tööstus kinni ning lamba- ja veisekasvatus on ka alla käinud. Maal elatavad inimesed muidugi ikka veel sellega, aga Elistas on suur osa „büdžetnikel“ ja pensionäridel, ülejäänud sebivad kuidas oskavad. Keskmine ja väikeäri on siin veelgi nõrgem kui Venemaal üldiselt. Mu tuttavad väitsid, et neile Elistas tööd pole. Kolm neist vastasid, et nad on ametilt „Mänedžerid“. (!). „Aga Kalmõkkias pole meid vaja!“ Ei imesta. Siin on nagu Eestis 15 aastat tagasi, et kõik tahavad olla ja peavad end mänedžerideks.
Maavarad ja kaevandused? Kalmõkkia on ses suhtes suhteliselt vaene võrreldes teiste Venemaa regioonidega. Aga kuna asuvad Kaspia ääres, siis leidub naftat muidugi. Kergesti kättesaadav nafta pidi aga kehva kvaliteediga olema. Sügavamal pidi olema parema kvaliteediga, aga praegu ei kaevandata. Läbi Kalmõkkia jookseb muide suur naftatoru Kasahstanist, mille eest Kalmõkkia ei saa mingit „kalõmmi“. Nagu ka mitte ükski teine Vene regioon, kust juhe jookseb. Kogu papp läheb föderaalkassasse. See-eest aga Kalmõkkia ökoloogiliselt väga puhas kant.
Detsembri valimistel millist parteid eelistavad? Kirsan kindlustas Ühtsele Venemaale alati 70-75 protsenti. Uuel presidendil Orlovil (hoolimata nimest kalmõkk, see siin tavaline, et kalmõkkidel vene nimed) on ees kõva katsumus, sest leviva vaesuse tõttu ei saa ÜV populaarsus kindlasti mitte kasvanud olla…
Kuidas on neile mõjunud Kremli propaganda nii teles kui ajakirjanduses? Eks enamus ole selle alla neelanud, aga ilmuvad ka täitsa loetavad opositsioonilehed.
Kas venelastel (ja miks mitte ka teistel vähemusrahvastel) on ka Elistas oma linnaosad? Või muudes piirkondades mingid enklaavid? Väga ei pidavat olema, elavad üsna segunenult. Peamiselt elavad venelased siiski pealinnas Elistas.
Kui aega saan, siis panen rohkem pilte Elistast, praegu jõuan mõned panna…

Kalmõki kaunitar Elista peatänaval.

Ostap Benderi monument Benderi avenüül Elista kõige uuema mikrorajooni korruselamu ees.

Neljapäev, september 15, 2011

Kalmõkkias: eestlaste külade ja budismi jälgi otsimas

Põikasin paariks päevaks Venemaa ühte vaesemasse provintsi Kalmõkkiasse, sest Ipatovo asus kohe Kalmõkkia külje all. Tahan vaadata, kas leiab mingeid jälge kunagiste eesti külade kohta Lääne-Kalmõkkias. Oli ju Laskurkorpuse komandör kindral Pärn päris Kalmõkkiast külast, mida eestlased kutsusid Sorikülaks. Teine huvi on seotud pealinnas Elistas asuva Euroopa suurima budistliku kloostriga – kui budismiusulised kalmõkid ikkagi on, kui palju budism tegelikult levinud on või surus nende eelmine ja värvikas president Kirsan selle neile lihtsalt peale.
Üleval fotol ongi kaks asja, milles poolest Kalmõkkia on Venemaal kuulus – male ja budism. Tegemist on endise Lenini väljakuga, mille Kirsan nimetas ümber budistlikult „7 päeva pagoodid“. Malendid on umbes poole lapse pikkused ning nendega võib seal platsil päriselt mängida.
Elistas elab kuskil 110-120 000 inimest. Venemaa linnade kohta haruldane seis, sest Nõuka ajal elas alla 100 000, tavaliselt selliste kaugete keskuste elanike arv ikkagi on vähenenud. Elistas on rahvaarv kasvanud maalt linna kolinute arvelt, kuigi noori kalmõkke lahkub palju Moskvasse ja Peterburgi. Huvitav, et viimase 20 aastaga on tekkinud oma Kalmõki kogukond Prahas, kus neid pidi elama 500 ringis, samuti ka Kanadas. Ühed läksid ees, seadsid sisse ning tuttavad on järgi läinud.
Peamine hotell on peatänaval asuv Elista. Sellel Nõukogude-aegsel hotellil on kaks korpust – üks renoveeritud, teine mitte. Esimeses korpuses vabu tube polnud. Pakuti ainult luksnumbrit, mille öö maksis 2700 rutsi (ligi 70 eurot), tavaline ühene maksis muidu 1200 rutsi (30 eurot). Saadeti mind teise korpusesse, seal vabu tube oli. Ühene maksis hinnakirja järgi 800 rutsi (20 eurot), aga mina kui välismaalane pidin maksma 1000 rutsi (25 eurot) öö eest. Tuba käis kah, ei nurise, olen Venes kaks korda kallima hinna eest saanud kaks korda hullemaid hotellitube. Pealegi on hotelli fuajees hingekosutavad tekstid teemal, et ära ole ülbe, armukade, vaenulik jne.
Tuttavad ütlesid pärast, et see teine korpus pidi olema paras litsilõks. Nagu vanasti käiakse ukse taga litse pakkumas. Ei tea, mulle küll keegi pakkumas ei käinud, hoopis sääsed kiusasid. Litsilõksu kuulsus pidi olema sellepärast, et selles korpuses pidid armastama käia lõõgastumas kalamarja salakütid Astrahanist.
Kalmõkid pidid õnneks oma pindalalt üsna suures, aga Venemaal ühes vähemasustatumas piirkonnas (päratud stepid!) olema rahvastikus korralikus ülekaalus. Keel pidi elama üsna hästi, kuigi Elistas eelistavad kalmõkid omavahel vene keelt rääkida. Aga see-eest maal pidi valitsema kalmõki keel, külades räägitakse seda kõikjal. Ka koolis pidi seda õpetatama. Ilmuvad kalmõkikeelsed lehed (vaata fotot), suuremate riigiasutuste seinal ripuvad kakskeelsed sildid.
Elista on selles mõttes huvitav koht Venemaal, et kuigi asub Moskvast vaid 2000 km kaugusel on see sisuliselt dead end. Lennukid lendavad ainult Moskvasse ning vaid neljal päeval nädalas. Raudtee on, aga rong Moskvasse käib kord nädalas. Kõige levinud transpordivahend sõitmiseks Moskvasse ja Peterburgi on buss. Moskvasse sõidab buss 20 tundi ja maksab 1600 rutsi (40 eurot), Peterburgi sõidab ligi 30 tundi ja maksab 2600 rutsi (65 eurot). Enamus rahvast kimabki keskusesse bussidega.
Kui on vaja kuhugi lennata, siis on neli varianti: sõita kas Volgogradi, Mineralnõie Vodõsse, Astrahani või Stavropoli. Vahemaa on suurtes piirides igale poole sama, 280-320 km.
Elistas endas pole näiteks autobusse. Kogu ühistranspordi moodustavad maršrutkad, mille pilet maksab 10 rutsi (25 eurosenti).
Kuna Kalmõkkia piirneb Dagestani ja Tšetšeeniaga, siis huvitusin kalmõkkide suhetest nende vennasrahvastega. Tuttavate sõnul on suhted „asjalikud, aga jäigad“. Mingit kaukaaslaste laiutamist kalmõkid ei luba. Kaukaaslased on seda aktsepteerinud ning erilist tülinat naabritega ei pidavat ajama.
Nagu üks kalmõkist tuttav ütles, on „Kalmõkkia ainus koht Venemaal, kus ei lubata lesginkat tantsida“. See olevat kaukaaslastele konkreetselt selgeks tehtud. „No kui nad tulevad kuhugi kohvikusse õhtul ja panevad oma lesginka peale, siis ok, me viisakalt lubame neil ühe tantsu teha, aga kui nad veel tahavad tantsida, siis juhatakse nad välja,“ ütles tuttav. Ega ma pead muidugi ei anna, et nii on, võib olla tuttav veidi uhkustas ka. Aga linna peal näeb kaukaaslasi küll üsna harva. Kuna siin eriti raha ei liigu ega suurt äri pole millegagi teha, siis võib olla kaukaaslasi Kalmõkkia eriti ei huvita ka.
Mongolite sugulased kalmõkid tulid siia steppidesse alles 17. sajandil. Enne elasid siin nogailased, üks Dagestani rahvastest (nn stepi-dagestanlased), kelle kalmõkid minema ajasid. 400 aastat tagasi tegid Kalmõki khaanid liidu Peeter I-ga ning sellest ajast saadik on nad sõbralikult venelastega koos elanud. Suhteid tumestab ainult Stalini küüditamine, kui peaaegu kogu kalmõki rahvas (eestlaste küüditamine oli nohu võrreldes sellega, mida Stalin Põhja-Kaukaasia rahvastega tegi) küüditati Siberisse. Ma veel kirjutan sest pikemalt.
Kui kellelgi on küsimusi Kalmõkkia elu-olu kohta, siis jätke kommentaaridesse, ma küsin järele ja annan teada!

Kolmapäev, september 14, 2011

Vanadest Nõukogude lennukitest ja rekkatest ning mida tähendab „Service Grand“ Stavropoli moodi

Seoses Jaroslavli Lokomotiivi hokimeeskonna hukkumisega lennukatastroofis nõuab president Medvedev vanade Nõukogude lennukite lendamisest kõrvaldamist. Jutt käib sellest, et käigust ära võtta lennukid, millel pole moodsaid ohutussüsteeme (nagu näiteks maapinna või teise lennuki lähenemisest hoiatavad süsteemid). Vene lehed avaldasid, et seisma tuleks panna vähemalt 200 lennukit, mis praegu reisijaid veavad. Teine plaan olla ära võtta reisivedu neilt lennufirmadelt, kelle pargis on alla kümne kaasaegse lennuki. See tähendaks, et uuest aastaks jääks Venemaale lendama üldse ainult viis suuremat firmat (Aeroflot, Sibir, Transaero, Utair, Ural Airlines)… Mis saab peamiselt provintsilinnade vahet lendavast 32 lennufirmast? Kes neid inimesi vedama hakkab, kuidas nad liikuma pääsevad? Sunnismaisus saabub tagasi? Arvatakse, et lennureisijate arv langeks 40 protsenti ning piletihinnad läheksid loomulikult üles.
See on müstika, mis Venemaa lennuliiklusest saab, kui kõik Medvedevi käsud täpselt täidetaks. Aga Medvedev on ennegi hirmsaid asju lubanud… Arvan, et päeva lõpuks (ehk siis aasta lõpuks) on „arvestades rahva vajadusi ja reaalsust“ enamus karme käske tagasi võetud. No annavad ajapikendust või nii.
Eriti arvestades, et viimastel andmetel oli Jaroslavlis alla kukkunud Jak-42 tehniliselt ikkagi korras… Mo arust on ammu kindlaks tehtud, et peamiselt kukuvad lennukid alla ikkagi pilootide eksimuste tõttu. Sel puhul ei päästa ei Boeing ega Airbus.
Permis ja täna Stavropoli krais (teen siin ühte huvitavat lugu Vene põllumajandusest ja selle tõusust) veendusin, et ohtlikumad kui vanad lennukid on ehk hoopis ajast ja arust vanad veoautod, milliseid vurab tuhandeid ja tuhandeid Venemaa teedel. Vene teed on niigi kitsad ja halvas korras. Vanad rekkad teevad maanteed veelgi ohtlikumaks. Need nimelt sõidavad aeglaselt nagu lohed (ei suuda lihtsalt kiiremini oma nõtruse tõttu) ning korjavad enda taha pikki autorivisid. Ja nii käibki nende rekkate taga meeleheitlik võitlus möödasõidu nimel. Kuna vastu tuleb ka tihti autode vool, siis tehakse kohati täitsa uskumatult riskantseid möödasõite. Rõhuv enamus neist muidugi õnnestub, aga ma olen kindel et üle Venemaa hukkub selliste rekkade tagant välja hüppavate autode kokkupõrgetes iga päev mitu inimest. Aga need ei pälvi uudiste tähelepanu. Nädalas teeb see aga kümneid ja kuus sadu.
Ammu räägitakse sellest, et nagu tegi Vene valitsus programmi vanade kolude sõiduautode ümbervahetamiseks uute Venemaal toodetud autode vastu, nii võiks sarnase vahetusprogrammi teha ka vanadele ja surmohtlikele rekkatele.
Veidi ärikoolitust ka! Lõuna-Venemaal osatakse äri teha ju.
Ööbisin Stavropolist 120 km eemal Kalmõkkia poole asuvas väikeses Ipatovo linnakeses. Läksin õhtul linnakese enam-vähem ainukesse viisakasse restorani (samas asub ka ainus ööklubi, mõlemad kannavad nime Inside!), mis asus mu võõrastemaja ülakorrusel.
Tellisin supi, prae kartulite ja adžika-kastmega ning õlle. Menüü järgi arvutasin, et kokku peaks minema umbes 300 rutsi (7-8 eurot). Loll olin, tegelik arve oli hoopis – 653 rutsi (16 euri) ehk üle kahe korra rohkem.
Lolli näoga uurisin siis arvet.
Esiteks tuli välja, et restos oli peale kella kuut õhtul tasuline sissepääs – 50 rubla. Edasi tuli välja, et laud, kuhu mind lahkelt juhatati, oli Vip-laud – selle eest kasseeriti veel 100 rubla. Kastet pandi mulle lahkelt mitu portsu nii, et selle hind oli pool prae hinnast! Veel uhati praele juurde paar lusikat salatit, mida ma polnud osanudki eraldi tellida, 70 rubla eest. Kokku tulidki need „täiendavad teenused“ sama palju juurde kui mu tellitu ise. Vaielda oli mõtetu.
Nii peab oskama äri teha, lääne lambad! Ahjaa, seejuures tuleb menüü lõppu lisada: „Service Grand“ nagu Ipatovos.
Aga see-eest toodi hommikusöök otse numbrituppa…

Teisipäev, september 13, 2011

Siin nad istusid nagu koonduslaagris: Madisson, Niklus, Tarto, Niitsoo…


Permis vedas mul tõeliselt. Tänu headele tuttavatele pääsesin eile 100 km Permist asuvasse Perm-36 nime kandnud endisse „töö- ja paranduskolooniasse“, mis tegelikult oli vangla mis vangla. Tegemist on väidetavalt Venemaal endise vanglaga, millest luuakse muuseumi. Vähemalt ma küll pole kuulnud, et kuskil veel oleks.
Seal on juba praegu algeline muuseum, kuhu eriti palju pidi toodama koolilapsi ekskursioonidele. Mis on ju hea. Plaanid on neil suured ja loodetavasti ei hakka tänane Vene võim neid selles segama. Praegu igatahes töötab seltskond muuseumi kallal Permi krai valitsuse rahaga.
Perm-36 on unikaalne laager selle poolest, sest see oli üks kolmest laagrist (kõik need asusid Permis 50 km raadiuses), kus Nõukogude võim hoidis karmides tingimustes kinni poliitvange, kuigi ametlikult NSVL-s muidugi poliitvange polnud…
Eestile on Perm-36 tähtis, sest siin istusid 1970-ndatel ja 1980-ndatel kinni paljud Eesti dissidendid nagu Mart Niklus, Kalju Mätik, Enn Tarto, Viktor Niitsoo ja Tiit Madisson. Kole koht, eriti selle koloonia erirežiimiga osakond, kus tingimused olid ikka väga masendavad. Kui me teaksime mis tingimustes Niklus ja Tarto seal aastaid istusid, siis me mõtleksime neist vapratest meestest teistmoodi… Ja kuigi teised eestlased istusid veidi leebema režiimiga koloonia osas, ega neil suurt kergem ikkagi polnud.
Kirjutan sellest masendavast kohast peagi pikema loo Päevalehte koos fotodega, siis näete ja mõistate ise…

Selles erirežiimiga barakis, kust aknast nägi vaid planku ja taevast, ei midagi rohelist, istusid Niklus ja Tarto aastaid.

Mart Nikluse foto erirežiimi barakis. Seal on suur stend seal piinavates tingimustes kinni hoitud Nõukogude poliitvangidest. Mõned neist sooritasid enesetapu, hoolimata pidevast valvurite jälgimisest.

Pühapäev, september 11, 2011

Kuus asjaolu Permi elust paremini arusaamiseks

Nagu ka foto tõestab, siis Perm oli NL-i ajal vägev tööstuskeskus, mille eest linna sai ka 1971 Lenini ordeni. Kehvasti hakkas juba minema peale NL-i lagunemist, aga päris tugeva paugu sai viimase kriisi ajal. Töötus oli siis kasvanud aastaga 64 protsenti. Kuna enamus ettevõtteid on nö eelarvelised, siis sunnib riik omanikke neid elus hoidma. Mis tähendab, et töölistel pole korralikku palka, aga nälga ka ei lasta surra.
Rahva rahulolematust hoiab tagasi see, et kuna maavarade poolest on krai ikkagi rikas, siis selle arvelt tuleb krai eelarvesse kena kopikas, mida kulutatakse väga palju haridusele ja meditsiinile. Eestile oluline: kuberneri erilise hoole all on õpetajate palgad. Väidetavalt on kulutused haridusele ja tervishoiule Permi krais kõvasti üle keskmise Venemaal.
Nagu mulle üks nutikas mees täna Permis seletas, siis tuleb siinsest elust aru saamiseks arvestada vähemalt kuute asjaolu:
1) „Geograafiline feng-šui“. Permi krai oli venelastele platsdarmiks Siberi vallutamiseks;
2) Arusaamiste kokkupõrge. Permi ehitasid üles peamiselt riigiteenistujad ja väljasaadetud. Ametnikud, teenistujad, kriminaalid, repressiivorganite töötajad, insenerid – kõik nad tulid siia sunniviisiliselt. Samas aga inimesed, kes siin päriselt elasid, olid hoopis teistsugused, nad polnud üldse venelased, vaid permikomid ehk siis soome-ugrilased. 18.-20. sajandi oli siin kõikvõimalikest kokkupõrgetest tiine. Juurteta industrialiseerimine põrkas kokku omapärase ja algelise kultuuriga, mis oma juurtega kulges sajandite taha;
3) Hiline ristiusklus. Põhimass siinsest elanikkonnas võttis õigeusu omaks alles 17. sajandil, osa ja veel hiljemgi, 18. sajandil;
4) Nii palju intellektuaale kui Permi laagrites pole kuskil Venemaal vangis hoitud!
5) Suure Isamaasõja aegne Leningradi asutuste evakueerimine Permi, kaasa arvatud Kirovi (nüüdne Maria) teater ning kuulus Vagankovskaja akadeemia;
6) Perm kui üks „Gulagi“ pealinnu.

Tunnistage, et mõjub harjumatult: UAZ-ik ja sellel kiri "politsei". UAZ-ikul oleme harjunud üldiselt ju ikka teisstugust kirja nägema ning sõna "politsei" oleme harjunud nägema teistsugustel autodel.

Tule sööma Barakabama-burgerit!Obamast on kasu ka Venemaal.

Üks Permi kui kultuuripealinna projekte on olnud ehitusplatse ümbritsevate aedade muutmine kunstiobjektideks. Terve Perm on kunstiteoseid-aedu täis. Kunst kuulub rahvale! Ja rahvas võtab ka osa, täiendades aeg-ajalt oma mõtetega.




Mõned detailid tänasest päevast… Usbeki restoranis pakuti airani-jooki koos laimiga. Varem pole sellist asja kohanud. Swedbanki Visa-kaardiga ei saa restodes maksta. Visa küll peaks toimima, aga Swedi oma ei lähe läbi… ATM-idest saab õnneks raha kätte küll sellega, nii et tegelikult pole probleemi. Permi linna lipp on väga sarnane Panama lipule, Permi lipul on vaid miski vapp veel keskel, aga muidu on minu arust värvid ja nende paigutus täpselt sama. Kesklinnas üks asi siiski häirib – kuigi linn on silmapaistvalt puhas, siis pimedas on tänavavalgustus niivõrd vilets, et sõidutee äärest suurt kaugele valgust ei paista. Turvalisust see just ei lisa, kuigi Perm pürgib justkui „Venemaa kultuuripealinnaks“.
Tuju rikub, ja seetõttu ei viitsi ka pikemalt kirjutada, et jama fotokaga. Pilti tehes viskab iga natukese aja tagant pildi mustaks ja kiri display´l teatab: „Lens error. Restart camera“. Lülitan välja, uuesti sisse ja siis hakkab objektiiv minu tahtest sõltumata zoom in ja zoom out tegema. Ma ei saa muud teha, kui kaamera välja lülitada. Kui üks veerand tundi lasta kaameral seista, siis saab jälle veidi aega pilte teha. Ega vist käigupealt selle jama vastu mingit rohtu pole?

Laupäev, september 10, 2011

Veel Permist ja ülekaalukalt Vene lennukiehitajate kahjuks rääkivast statistikast


Kuigi laupäev, oli väga tihe tööpäev. Viis pikemat intervjuud ja kohtumist oma lugude jaoks. Permi peal kolamiseks ega seiklusteks kahjuks aega ei jäänudki. Niipalju kui ühelt kohtumiselt teise jalutades linna nägi. Eilne esimene mulje eriti ei muutunud – ligi 300-aastase ajalooga Permi kesklinn on Vene linna kohta täitsa korralik pleiss. Aga kokkuvõttes ei näita see suur midagi, sest pindalalt on Permi linn tohutu. Pidi olema sama suur kui Peterburi, kuigi elanikke veidi alla miljoni.
Ala ajab suureks see, et siin olid Nõuka ajal tohutud tehased, sisuliselt iga tehase ümber ehitati oma mikrorajoon. Palju sõjatehaseid. Näiteks NSVL üks suurimaid suurtükimürskude tehas, mis tegutseb endiselt ja tahab saada Venes monopolistiks omal alal, edasi olid veel sõjalennukite mootorite tehas, helikopteritehas jne. Need tehased + palju vangilaagreid, kaasa arvatud NSVL ainuke spetsialiseeritud vangla, nn Perm-36, poliitvangidele, kuigi ametlikult NSVL-s selliseid teatavasti ei olnud, tegid Permist ja sisuliselt kogu oblastist keeluala välismaalaste jaoks. Nüüd enamuses neid tehaseid kellelgi vaja pole, samuti on kinni pandud enamus vangilaagritest – üldiselt sellega sama seis, mis mujalgi Venes.
Kas vangilaagrite-mineviku või lihtsalt üldise negatiivse suhtumise tõttu miilitsasse, kutsuvad kohalikud väga kõlavalt kohaliku siseministeeriumi hoonet – „Bashnja smerti“ ehk „surmatorn“. Hoone on jah väga silmapaistva torniga, mis kõrgub künka otsas peatänava lõpus. Palju kohalikke on ikkagi endiste vangide järeltulijaid, sest Nõuka-ajal ei lubatud ju retse peale vangist vabanemist kohe „suurele maale“ naasta, vaid jäeti mõneks ajaks sundasumisele. Osa jäigi siis elama siia.
Imestama pani see, et kuigi linna tuiksooneks on suur Kama jõgi, siis mingit kaldapealset promenaadi linnas pole. Promenaadi asemel jookseb raudtee! Põhjus oli selles, et kõik suuremad tehased ehitati jõe äärde, et oleks mugav toorainet ligi vedada. Nüüd permikad neavad seda „ettenägelikkust“.
Muide, nimi „Perm“ pidi olema soome-ugri päritolu. Tulenema vepsa sõnast „Pare Maa“ – kauge maa.
Lennuõnnestustest veel, mis praegu Venemaal kurb teema. Nägin Izvestijas huvitavat statistikat, et kui palju erinevaid lennukimarke on katastroofides purunenud. Näiteks Jak-42, millega juhtus viimane traagiline õnnetus see nädal Jaroslavlis, valmistati NSVL-s ja Venemaal 188 masinat, neist purunenud on tänaseks 9 ehk iga 20. lennuk. Veelgi ebausaldusväärsem on Tu-134. Neid tehti 852 ning tänaseks on puruks kukkunud neist tervelt 58 ehk iga 14. lennuk.
Ja nüüd võrdluseks samasugusest klassist Lääne lennukid. Sakslaste Fokker 100: ehitatud 283, purunenud 9 ehk iga 31. lennuk. Kanadalaste Bombardier CRJ (hiljuti ostis neid ka Eesti Õhk): ehitatud 543 tükki, puruks kukkunud 10 ehk iga 54. lennuk. Ja brasiillaste Embraer E-Jet: ehitatud 713, purunenud vaid kaks ehk iga 356. lennuk!! Fakt on loll, nagu ütles Juhan Smuul. Loodan, et venelased ostavad rohkem kanadalaste ja brasiillaste lennukeid.
Mõned fotod lõpetuseks Permist:

Õnnelikud vanemad: hommik lapse, karu ja õllega (vaata lapse käru kõrvale!).

Kesklinnas toimus folklooripäev.

Näide Permi pürgimisest kunstipealinnaks. Kontseptsioonis on tähis roll avatud ruumi kunstil. Fotol endine suurtükiväelaste akadeemia Kama jõe kaldal.


Kolme ajastu arhitektuur Permis ühel pildil: tsaari-aegne, Nõuka-aegne ja Putini-aegne.

Reede, september 09, 2011

Vene lennufirma: Tallinn on muuseum-linn ja eesti köök on eestlaste uhkuse allikas

Lendasin täna esimest korda Utair´iga Tallinnast Moskvasse. Rõõmustas, et kui esialgu panid nad Tallinna vahet lendama propellerlennuki, mis lendas 2,5 tundi, siis nüüd lendab ka Utair nagu Eesti Õhkki Bombardier´idega. Võrdselt lendavad – tund ja 40 minutiga. Konkurents on ikka hea asi ning Utairi tulek Tallinn-Moskva liinile tõestab seda veenvalt: 1) langesid piletihinnad, 2) Eesti Õhk lisas laupäevase reisi ning lendab nüüd samuti 7 päeva nädalas nagu Utair.
Utair´i kella kuuene varahommikune lend Moskvasse oli kolmveerandtäis. Tuju tõstis, et nad pakkusid hommikusöögi juurde musta leiba. Utair´i pardaajakirja viimane number kuulutas esikaanel: „Tallinn – gorod-muzei“. Oleme nüüd siis linn-muuseum? Klassikaline ülipositiivne lugu, mille enamuses olid vist kokku kirjutanud EASi inimesed. Muidugi mitte, aga selline mulje jäi. Kohati pingutati artiklis ikka üle ka. Näiteks väitega, et „kohalik (ehk siis Eesti) köök on täiesti põhjendatult uhkuse allikas“. Harva küll kuuleb kedagi sellega uhkustamas peale Egoist Demjanovi.
Muuseas, kes tahab reisida Venemaal, siis soovitan ühe uue hea saidi lennupiletite ostmiseks ja lennuplaanide vaatamiseks – www.ozon.travel.ru. Seal pidid praegu olema parimad hinnad Venes.

Aga foto näitab meile, kuidas autouputusse surevas Moskvas on juba tavaline parkida kolmes reas. See on tänaval, kus ma varem elasin - veel paar aastat tagasi mahtusid autod parkima sinna ühes reas.
Vnukovos viisid Vene piirivalvurid mind veidi reaalsusest välja. Otsisin piirivalvurite putkade juures migratsioonikaarte ega leidnud. Küsisin siin ühe piirika käest, et kust saab? Vastuse järgi otsustades olin ma nagu kuu pealt kukkunud: „Arvutiga täidetakse. Meil on ju ometi 21. sajand!“ Lõpuks ometi, Venemaa!
Lendasin Moskvast Aeroflotiga edasi Permi. Šeremetjevos olin sunnitud tõdema, et kevadtalvine hoogtöö oli oma loomuliku lõpu leidnud. Peale Domodedovo terroriakti pandi Moskvas kõikidesse lennujaamadesse igale poole turvaväravad, mis oluliselt aeglustasid lennukile minekut. Nt valgustati sind ja pagasit siis läbi peale Aeroexpressilt saabumist ja siis veelkord enne terminaali sisenemist. Nüüd seisid rongi pealt tulles turvaväravad lahkelt avali, nende juures igavles turvamees ning ei tehtud katsetki reisijaid kontrollida. Terminaalide ees oli kontroll küll alles, aga kauaks sedagi…
Permi lendasime viperusteta. Nagu ma ka täna EPL-is kirjutasin – viimaste lennuõnnetuste valguses -, siis ma pole kunagi Venes kartnud lennata suurlinnade vahelistel liinidel, külla aga väikestel provintsiliinidel.
Esimene mulje Permist (aastatel 1940-1957 kandis muide eestlaste suure sõbra Molotovi nime) on täitsa gut. Vähemalt kesklinn on küll keskmisest Vene provintsipealinnast kõvasti üle. Nõuka-aega meenutas kõige rohkem muusikavalik paaris Permi kesklinna baaris, kuhu sisse sadasin. Mõlemas jõudsin öömütse juues ära oodata Europe´i evergriini „The Final Countdowni“. Ports hingepuhastuselamust, mille järele ma ju Permi tulingi…

Lennujaam (fotol) oli küll tüüpiline – Perm on peaaegu miljonilinn, aga lennujaama hoone näeb välja nagu postijaam. Vihastasin taksojuhtide peale. Teadsin, et linna polnud palju maad, aga tüübid olid nahaalid, küsisid 1000 rutsi (25 eurot). Isegi Adleri lennujaama armeenid-taksojuhid pole nii ahned. Läksin bussiga, mille pilet maksis 12 rubla ehk 30 eurosenti. Hing oli jälle rahul.
Väga positiivne üllatus oli, et Permis olid bussiootepaviljonid peaaegu nagu Euroopas juba, no veidi vanema väljanägemisega, aga ingliskeelsete peatuste nimedega! Ma pole kuskil Venes sellist imet enne näinud. Vähemalt sellel liinil, mis lennujaamast kesklinna viis.
Tänases Vedomostis oli huvitavat statistikat raamatumüügi kohta Venemaal. Mõeldes kunagisele hääle kolleegile Margusele, kes üritab Eestis hinge sisse puhuda e-raamatutele, toon mõned arvud. Nimelt on Venes pärisraamatute müük langenud päris kõvasti – kui 2008 müüdi 80 miljardi rubla eest (2 miljardit eurot), siis eelmisel aastal juba vaid 66 miljardi rubla eest. E-raamatute müüginumbrid on esialgu miljonites rublades, aga müük kasvab väga kiires tempos – kui 2008 müüdi neid 13,5 miljoni rubla eest, siis tänavu ennustatakse käibeks juba 140 miljonit rubla ehk 10 korda rohkem. Suur hüpe on toimunud just kahel viimasel aastal. Kohati mulle tundub, et Moskva metroos näeb juba rohkem neid inimesi, kes loevad e-raamatuid kui tavaliste raamatute lugejaid.

Pühapäev, mai 15, 2011

Moskva tuntud kunstikuraator ja muusikakriitik Vene kultuuri tänasest seisust: enesetsensuur on tugev, aga üldiselt pole nii lootusetu kui 2000-ndatel

Laupäevases Päewalehes ilmus mu intervjuu Moskva ühe mõjukaima kunstikuraatori Andrei Jerofejeviga. Kuna lehe maht, nagu alati, on veidi piiratud, siis siit saate lugeda seda intervjuud täispikkuses + lõppu lisasin lühikese arvamuse kultuuriseisust Venemaal tuntud muusikakriitikult Artjom Troitskilt.

54-aastane Andrei Jerofejev (foto on tehtud tema juures kodus)on tuntud selle poolest, et olles maailmakuulsa Tretjakovi galerii kaasaegse kunsti osakonna juhataja, organiseeris ta 2007. aastal Moskvas Sahharovi keskuses näituse „Keelatud kunst“, kus näidatud vene õigeusku kriitiliselt suhtuva kunsti tõttu algatati tema vastu kriminaalasi religioosse vaenu õhutamise paragrahvi järgi. Eelmisel aastal mõisteti ta lõplikult kriminaalkuriteos süüdi ning talle mõisteti rahatrahv 150 000 rubla (3750 eurot). Skandaali tõttu vallandati ta Tretjakovi galeriist.

Andrei Jerofejevi lühike CV
Sündis 1956. aastal Nõukogude diplomaatide peres Pariisis. Ta isa Vladimir oli 1949-1955. aastani Nõukogude välisministri Molotovi abi, 1970-1975. aastani töötas aga ülemaailmset kultuuripärandit kaitsva organisatsiooni UNESCO peadirektori asetäitjana. Andrei vend Viktor on Venemaal tuntud kirjanik.
Hariduselt on ta kunstiteadlane, kes 1989. aastal lõi Moskvas Tsaritsõnos Nõukogude Liidus esimese riikliku kaasaegse kunsti kogu, kuhu korjas nö nonkonformistide teoseid. Kogus oli lõpuks üle 2000 teose.
Tretjakovi galeriis lõi kaasaegsete kunstivoolude osakonna sisuliselt nullist 2002. aastal.
Moskva kunstiajakiri ArtHronika valis 2007. aastal – ehk siis samal aastal, kui ta korraldas kuulsa näituse „Keelatud kunst“, mis päädis tema vastu kriminaalasja algatamisega – Jerofejevi Venemaa kunstielu kõige mõjukamaks tegelaseks. Tänavu oli Jerofejev samas reitingus üheksandal kohal. Väga kujukas, aga esimesel kohal seisid tänavu Vene miljardär Roman Abramovitš ja tema naine Darja Žukova, kes lõid Moskva suurima kaasaegse kunsti keskuse Garage.
Tema kodulehekülje aadress on www.aerofeev.ru

INTERVJUU ISE

Kunstielust rääkides on raske mööda vaadata ühiskonna üldisest seisust. Millised on teie jaoks suuremad muutused viimastel aastatel Venemaa ühiskonnas?
Me paljuski kordame seda teed, mida läbis Nõukogude ühiskond 1950-1960-ndatel aastatel. Üldiselt võttes peale Stalini surma. Ma olen ajaloolasena selle ajajärguga tegelenud ja siis oli selline tunne ühiskonnas, et tulevad kiired muutused. Stalinit ei jõutud veel korralikult maha mattagi, kui juba ilmus Moskvas välja abstraktne kunst. Stalini-aegse arhitektuuri ehitamine lõpetati peaaegu päevapealt ja hakati ehitama hruštšovkasid. Hiljem tehti hruštšovkad maatasa, aga tegelikult see võimaldas inimestel saada lõpuks omaette korterid, nad ära kolida ühiskorteritest. Muutused olid väga märkimisväärsed, eriti sotsiaalsed. Avanesid teatud väravad maailma, Moskvasse hakkasid saabuma näitused USA-st, Prantsusmaalt. Oli tunne, et lõpuks ometi rullus üle Nõukogude Liidu justkui uue tsivilisatsiooni laine, mida pikka aega hoiti kunstlikult tagasi.

Te viitate sellele, et tollal ja ka nüüd on tulnud Venemaal väga kiiresti pettumus justkui lubatud muutuste järel?
Seejärel jah selgus üsna kiiresti, et need muutused ühiskonnas polegi tegelikult nii väga suured. Vähemalt mitte nii suured, nagu näisid sellele inimesele, kes elas selles eufoorias. Muutus peamiselt materiaalne pool, asjademaailm, aga vaimne maailm mitte eriti. Stalinism hakkas tagasi tulema. Algul väikeste sammudega, aga siis üha kiiremini. Tõsi küll liiguti mitte enam diktaatorliku ühiskonna, aga siiski üsna jäiga autoritaarse ühsikonna suunas. Tekkis uuesti vastasseis Läänega.
Praegu me oleme Venemaal väga kiiresti üle elanud sarnase eufooria ja siis selgus äkki, et meil pole tegu võimus ega konkreetselt Putinis (Venemaa eelmine president, praegune peaminister ja rahvuslik liider-J.P.), kurjas Putinis, vaid inimeste mentaalsuses endas. See nõukogude mentaalsus on niivõrd sissesöönud meie geenidesse, et pole vaja mingit võimu selleks. Nõukogude inimene on ka ilma mingi võimuta nõukogude inimene. Talle anti näiteks parlament, aga tema ütleb, et parlament – see ei ole koht vaidlemiseks! Ega seda ju Putin öelnud! Need on inimesed, kes ronisid välja oma peiduurgastest, kuhu nad Nõukogude Liidu lagunemise ajal olid vaikselt peitunud. Nad polnud kuhugi kadunud, neid ei mõistetud kunagi hukka. Mingit dekommuniseerimist ei toimunud ju.
Ma mäletan oma parteikomitee liikmest õppejõudu, kes luges meile ülikoolis loenguid Nõukogude kunstist - ja kes keelas ära minu esimese näituse ülikoolis 1981. aastal põhjendusega, et ma näitan poliitilisi provokaatoreid – peale Liidu lagunemist teatas ta, et kõik: Nõukogude kunstiga ma enam ei tegele, nüüdsest ma olen totalitaarse kunsti ajaloolane. Putini ajal tegi ta naksti uue pöörde – ta hakkas lugema Vene rahvusliku realistliku traditsiooni ajalugu! Ta räägib nüüd, et jah sotsrealism, see oli viga, aga suund – läänevastane – oli õige!

See pole ju üllatav, kõikjal endises sotsialismileeris ujusid sellised inimesed mõne aja pärast uuesti pinnale.
See oli meie võimude (peab silmas Venemaa võime Putini presidendiks oleku alguses-J.P.) viga, et sellised inimesed kutsuti jälle teenistusse. Teisest küljest – kellele oli sel võimul toetuda? Võim peab ju toetumale mingile ühiskonnakihile. Gorbatšovi ja Jeltsini ajal toetus võim intelligentsile, kelle abi ja toetusega toimusid reformid. Kui selle kihi võimalused ammendusid - ühiskonnal kogunes liiga palju pretensioone nende pihta -, siis tuli võimule järgmine kiht – pragmaatikud, FSB-KGB, kuhu kuulus kümneid, sadu tuhandeid inimesi. See oli võrkstruktuur, mis võimaldas võimu üles ehitada. Seni meil pole järgmist sellist ühiskonnakihti, kellele võim saaks toetuda. Pole tugevat äriklassi. Kas armeele toetuda või? See poleks eriti hea areng, kui me peaksime hakkama toetuma ohvitserkonnale. Või kas siis natsionalistidele, kellest enamus pole oma kohta elus leidnud ja sellepärast hakkasid natsionalistideks? See oleks ka väga ohtlik.
Selles mõttes, kuigi mul on väga suured pretensioonid sellele, mis toimus Venemaaga Putini juhtimise ajal - see oli kohutav arengu peatumine, tempo kaotamine, võib olla juhtus isegi midagi tagasipöördumatut, s.t. et riik võib olla ei elagi üle enam seda, et me kaotasime need kümme aastat – ma ei näe reaalselt alterntiivi sellele, mis juhtus. Reaalselt polnud võimul kellelgi toetuda.
See stagnastsioon toimus kõikjal valdkondades. Näiteks minu valdkonnas naasesid kultuuriministeeriumisse inimesed, kes töötasid Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumis ja kes aeti 17 aastat tagasi töölt minema. 17 aastat istusid nad oma suvilates, jätsid oma minevikuga hüvasti, olid juba pensionärid, kui äkki – uuesti ministeeriumi tugitoolid! Uus olukord, ei mingit poliitikat, lihtsalt varasta nii palju kui saad, tegele äriga, müü kõike mida saad vasakule ja paremale. Selliste inimeste tagasipöördumine tekitas paljudes ikka väga suurt depressiooni. Eriti kui minusuguseid hakati minema lööma (Jerofejev vallandati Trejakovi galeriist 2008.aastal-J.P.). Me sõna otses mõttes taganesime nende ees.

Kuidas sellised asjad kunstielule mõjusid Moskvas?
Õnneks leidus üsna kiiresti väljapääs sellest olukorrast – hakkas formeeruma teine, alternatiivne kultuur umbes samade printsiipide järgi nagu Nõukogude ajal. Hakkas uuesti tekkima selline täiesti paralleelne elu. Kui keelati ära näitus, tsensuur, no siis teeme näituse kellegi kodus, korteris. (Nn korterinäitused ja –kontserdid olid Nõukogude ajal populaarsed 70-80-ndatel-J.P.) Umbes nagu kunagised partisanid, kes matsid oma kuulipilduja juurviljaaeda, aga kui algas sõda, siis tuli see meelde ja kaevasid uuesti välja. (Naerab). Tsensuur hakkas tekkima 2006. aastal. See käis väga lihtsalt. Tulid inimesed näitusekorraldaja juurde ja ütlesid: „Kuule, davai teeme nii, et seda tööd ärme üles pane!“

Lihtne, aga küllap efektiivne. Aga kas nüüd on asjad hakanud vähemalt muutuma?
Jah, on hakanud küll. Tänane ühiskond on siiski mõnevõrra teistsugune kui Nõukogude-aegne. Võim on ka siiski teistsugune, nad ei saa enam endale lubada avalikku ja laialdasi repressioone. Vähemalt osa pressist on jäänud väga raskelt juhitavaks võimudele. Ka inimesed on muutunud, FSB ei saa neid enam juhtida samamoodi nagu KGB omal ajal. Võim ise muutus selliseks naljakaks, ebasoliidseks, aga inimesed ei võta reeglina ebasoliidset võimu enam hirmuga. Tänastel nonkonformistidel pole enam hirmu.
Näiteks see lugu innovatsioonipreemiaga Voina ümber näitab, et isegi väga hoolikad, täpsed inimesed – kes tavaliselt on sellise suhtumisega, et jumala eest mitte midagi valesti teha – äkitselt, nagu avanes võimalus, näitavad suure rahuloluga „tutkit“ võimudele ja on valmis oma otsuse eest seisma. Sellist tendentsi on praegu näha. (Venemaa kaasaegse kunsti ühe riikliku preemiatest sai tänavu kunstirühmitus Voina aktsiooni eest, kus FSB Peterburi osakonna kontori ette joonistati lahtikäivale sillale tohutu helendav peenise kuju-J.P.)
See protestikultuur on praegu üsna agressiivne. See püsib inimestel, kellel pole midagi eriti kaotada, nad on nö vabakutselised, enamasti seotud mingite erastruktuuridega. Selge see, et need erastruktuurid mingite poliitiliste seisukohavõttudega esineda ei saa, aga selline kultuurifront või keskkonnafront neile istub. Selline, mis ei ole otsene poliitiline protestivorm. See ei ole Venemaal veel politiliseeritud ühiskond ega ka mitte kodanikuühiskond, sest mingeid tõsiseltvõetavaid programme ju ei eksisteeri, et mida me edasi hakkame tegema, kui praeguse võimu kukutame.

Kas mulle tundub õigesti, et Venemaal on kujunenud selline teatud eliidi seltskond, kes päeval käib piltlikult öeldes Kremlis kummardamas, aga õhtul käib alternatiivsetel kultuuriüritustel?
Võib olla võib jah nii öelda. Kuigi on tekkinud ka selline eliit, kes ei käi Kremlis, kellel pole vaja Kremlis käia. Näiteks Prohhorov (Venemaa üks rikkamaid ärimehi-J.P.) – ta ju pole Ühtse Venemaa liige, pole nendega kuidagi seotud. Sellised inimesi on eliidi seas tegelikult üsna palju. Ja neid on järjest rohkem.

Kas see kõik on seotud kuidagi Dmitri Medvedevi saamiseks presidendiks, millest just möödus kolm aastat?
Ei, see pole seotud Medvedevi isikuga, vaid Medvedevi ajaga. Medvedevi endaga on üldse väga vähe asju seotud, seda ütlevad teile kõik. Muidugi, seda on tunda, et see on teistsuguste vaadetega inimene ja teistsuguse lähenemisega maailmale ja riigile. Medvedevil on vähemalt tunda soovi riigi juhtimist ja tulevikku kuidagi struktureerida, planeerida. Putini juhtimisstiil nägi ette palju spontaansemat tegevust. Medvedevi lähenemine üritab kuidagi muuta kogu kliimat Venemaal, kuigi mulle tundub, et see on rohkem nagu pressi jaoks siiski. Muutused on pigem seotud mitte niivõrd Medvedeviga kui inimeste teadvusega: sisemisest stagnatsioonist tekkinud šokk on üle läinud ja inimesed on hakanud reageerima sündmustele.

Nii et kui isegi Putin oleks jäänud Kremlisse edasi, siis oleks juhtunud kõik need samad asjad, mida te kirjeldasite?
Ma arvan küll

Siis pole järelikult vahet, kes 2012. aastal Venemaa järgmiseks presidendiks saab?
Tuleviku suhtes on küll vahe. Kui Putin saab tagasi, siis langeb Venemaa uuesti sellisesse inertsesse stagnatsiooni, mis ainult suurendab meie mahajäämust maailmast. Mulle tundub, et kui jääb Medvedev, siis tuleb ikkagi teatud sööst.
Ma tahan tähelepanu juhtida, et inimestel on jälle selline suhtumine: „No olgu, me sõidame siis ära, kui siin midagi välja ei tule“. Mäletate, 1970-ndatel sõideti ju Nõukogude Liidust ka üsna aktiivselt ära välismaale. Mul on palju tuttavaid, kes on praegu ära sõitnud, äri Läände üle viinud, lapsed õpivad juba seal. Pole teada, kas nad üldse enam tulevadki tagasi. Ma pean seda väga ohtlikuks võimaluseks Venemaale, et me kaotame lihtsalt järgmise põlvkonna.

Keskendume nüüd Venemaa kunstielule. Kuidas see on muutunud viimaste aastatega? Poliitilisemaks? Vabamaks? Huvitavamaks?
Kui võtta päris viimased aastad, siis on kunstis toimunud selline lõhe. Eelmine põlvkond tegi väga tugevat koostööd massikultuuriga. Arvati justkui, et see uus massikultuur, mis meile tuli, et see on vaja justkui „omandada“. Et see tuleb justkui läbi elada. Seda peeti peamiseks probleemiks – et see pole meie kultuur, et meil on vaja aru saada sellest, mis meile kaela sadas. Seetõttu need inimesed, kui nad sattusid olukorda, kus neid hakati keelama – aga nemad üldse poliitikaga ei tegelenud, nemad tegelesid televisiooniga ning nende jaoks polnud televisioon poliitika, vaid see infotulv, mis elanikele peale tuli, nende jaoks oli see infotulv justkui tarbimise eksam, tarbimise analüüs, nad reageerisid sellele, mis tuli televisioonist.
Nagu näiteks tuntud rühmitus „Sinised ninad“, kes oma naljakate sketšidega üritasid „lahti monteerida“ seda tarbimise mehhanismi: mismoodi on reklaamid üles ehitatud, mismoodi seebiseriaalid üles ehitatud jne. Ja äkki nad näevad, et neid rünnatakse, nimetatatakse „Venemaa häbiks“. Toimusid isegi FSB haarangud, kus ilma mingi orderita tungiti ateljeedesse, võeti asju ära jne. Ühesõnaga neile lennati peale justkui nad oleksid mingid poliitilised opositionäärid, mingid ekstremistid.
Lisaks kogu see massikultuur hakkas paljusid korralikult ära tüütama, sest see on ikka üsna ühetaoline. Ühesõnaga hakkas tekitama laialdast protesti. Tekkis kaks vastupanu vormi – ühest küljest hakkasid kunstnikud tegema antiglamuuri, selline vastupanu esteetika glamuursele disainile, kogu glamuursele kunstikeelele, ning teisest küljest tekkis poliitiline protest. Seejuures on kunstnikud lõhenenud. Ühed teevad näo, et nad on antiglamuursed, kuid seejuures on nad osa ühiskonnast, kus on muuseumid, näitused, kunstiturg ja kunsti ostjad, tuleb vaid teha head kunsti. Teine osa räägib, et kuulge, mida te teete, me asume hoopis teises situatsioonis, siin pole seda teie „Lääne kunsti“ kellelegi vaja. Tegelete mingi jamaga, aga samal ajal toimuvad ühiskonnas väga olulised protsessid: vaja on seda näidata, sest press on seotud jne. Ühesõnaga, et tuleb väljendada neid tundeid, mis täna on ühiskonnas.

Millal see viimane suund hakkas Venemaa kunstis tekkima?
Umbes viis aastat tagasi. See tekkiski koos „Siniste ninadega“ (kõrval on üks näide nende loomingust - "Tšekisti saapa all", vaata - pikemalt kirjutasin ma oma blogis nende ühest näitusest Moskvas 2007. aasta veebruaris-J.P.). Nad tegid enne seda massikultuuri-asja, siis tegid äkki selliseid asju nagu „Suudlevad miilitsad“, mis selgelt ei olnud enam massikultuur. Pärast nad tegid kolmikkompositsiooni „Putin, Puškin ja Kristus“, siis veel „Meie õue kutid“, kus kõik olid Putini näoga jne. Edasi tuli street-art: rühmitus „Protest“ Peterburis, „Voina“ Moskvas, Deniss Mustafin, Artjom Loskutov Novosibirskis (sai samuti koos Voinaga tänavu riikliku kaasaegse kunsti preemia „monstratsioonide“ eest, mida ta korraldab juba seitse aastat 1. mail. Paraadide paroodiaga nõuavad osalejad näiteks onu Stjopa kassile õigust kala süüa või siis igale inimesele oma õuna jne-J.P.) jt.
Tänaseks on isegi nendel kunstnikel, kes ütlevad, et neid poliitika ei huvita, sellised teemad nagu vabadused või sotsiaalsed asjad. Nad ei pääse ka enam neist teemadest mööda. Ma ei ütle, et need peaksid olema peamised teemad kunstis, aga praegu on selline moment, kus on tähtis kunstniku ja võimu suhted. See moment on teravdunud.

Mida „Voinale“ preemia andmine näitab? 2006. aastal vaevalt nad oleksid preemiat saanud.
Seda muidugi. Voinale preemia andmine näitabki just seda protestimeeleolude evolutsiooni establishmenti sees. Viis aastat tagasi oleks võinud ju innovatsioonipreemia anda „Sinistele ninadele“, aga ei antud ju. Nüüd aga žürii koosolekul kõik rääkisid, et kuulge, kas me anname preemia või ei anna, aga sel juhul tuleb mitteandmist kuidagi argumenteerida. Et see on peenise kujutis - no kuulge, see pole põhjendus, sest vabandage väga, fallose kujutis on kunstis läbi aegade olnud väga levinud kujund. Teile ei meeldi aktsiooni nimetus („Peenis vangis FSB-s“), no ärge siis öelge seda, nimetage seda kuidagi teisiti. Aga aktsioon iseenesest oli ju väga efektne. Žürii lihtsalt jõudis järeldusele, et meil pole argumente neile preemia andmise vastu! See oli demonstratiivne mitteallumine, aga žürii seas olid Moskva kaasaegse kunsti muuseumi direktor, Ermitaaži kaasaegse kunsti osakonna juhataja – nad kõik on riigistruktuuride mõistes vastutavad isikud.

Aga mis mõju „Voinale“ preemia andmisel ikkagi olla võib?
Sellel on väga tugev mõju. Neli aastat tagasi, kui ma viisin näitusele välismaale rühmituse „Sinised ninad“ „Suudlevaid miilitsaid“, hakkas meie kultuuriminister Sokolov kisama, et see on häbiks Venemaale ning peaaegu kogu Venemaa press haaras sellest samuti nii kinni, et see on jubedus ja häbi jne. Ma ei mäleta, et siis oleks olnud mingeid debatte selle üle, mulle öeldi lihtsalt, et mis sa jamad, see on ju ebasoliidne jne. Nüüd on „Voina“ aktsiooni ümber debatt, inimesed esinevad ja esitavad oma argumente. Neli aastat tagasi polnud avalikkusel mingeid argumente, et „Siniseid ninasid“ kaitsta. See on väga tähtis moment. Nagu ühiskond tunnetab, et muutused on õhus, siis ta kohe hakkab neid võimalusi laiendama.

VAHEPALA - Veidi näiteid Voina loomingust, nende aktsioonidest.

Voina üks juhte Aleksei Plutser-Sarno osalemas aktisoonil ”Tsensuur imeb!”

Aktsioon “Ma kepin karupoega!”, grupiorgia Moskvas bioloogiamuuseumis üks päev enne 2008. aasta presidendivalimiste tulemuste väljakuulutamist, kui võitis Dmitri Medvedev. Voina üks juhte Aleksei Plutser-Sarno hoiab taga taustal paremal plakatit üleval.

Aktsioon Peterburis eelmise aasta novembris - “Paleepööre”, mille käigus keerati miilitsaautosid katuse peale ja mille järel Voina kaks liiget võeti vahi alla ning kaks on siiani tagaotsitavad, teiste seas Plutser-Sarno.

Nojaa see on siis see kuulus Voina aktsioon Peterburis eelmise aasta juunis - “Peenis vangis FSB-s”

Mis te arvate, kas täna algatataks teie vastu selline kriminaalasi nagu 2008. aastal? (Venemaal on ta kõikides kohtuastmetes süüdi tunnistatud, aga Jerofejev on oma süüdimõistmise kaevanud Euroopa inimõiguste kohtusse-J.P.)
See on täitsa huvitav küsimus.Ma arvan, et vist isegi mitte. Need, kes mind toona ründasid – paremradikaalid, ultranatsionalistid, nemad olid ju peamiselt sellised õigeusu fundamentalistid, kes tahavad, nagu nad ise räägivad, pöörata Venemaad tagasi 16. sajandisse, ja olid endised fašistid Venemaa Rahvusliku Ühtsuse parteist (partei, mis on Venemaal keelatud Jeltsini ajast-J.P.) – oli inimesed, kes siis kaitsesid võimude huvisid. Kui mu protsess hakkas juba peaaegu lõpule jõudma, siis need samad inimesed hakkasid juba esinema Putini vastu! Nad levitasid lendlehti, et „Natsionalism – see on vabadus“, „Natsionalism – see on Venemaa tulevik“. Ühesõnaga nad panid taas peale oma vana fašistliku plaadi. Selles olukorras võimud enam nende avalduse peale kriminaalasja algatamise teed ilmselt ei läheks.

Arvate, et täna saaksite vabalt seda näitust korraldada?
Kas just vabalt, aga neil oleks raskem seda (näituse takistamist-J.P.) organiseerida. Nende jaoks, ja seda oli näha ka detsembril Maneeži väljakul (kui toimus natsionlistide vägivaldne kogunemine-J.P.), on Medvdev-Putin ja minusugused kõik ühesugused vaenlased.

Kas saab öelda, et täna on Venemaa kunstis vähem tsensuuri kui näiteks aastatel 2006-2007, kui Putini võim oli oma tipus?
Ei, tsensuuri ei ole jäänud vähemaks, seda on isegi rohkem. See on protsess, mis on läinud liikvele ning keegi ei suuda seda peatada.

See on küll veidi üllatav avaldus... Aga kus tsensuuri kõige rohkem on tunda?
Igal pool. Moskva rahvusvaheline ülikool, mis on loodud USA-Vene rahadega, pakkus mulle hiljuti teha näitust. Ma ütlesin neile aprilli algul, et on selline huvitav kunstnik nagu Vika Lomasko. Ta on selline kunstnik-reporter. Ta käib erinevatel sündmustel nagu näiteks piketid või protestimiitingud ning joonistab – mitte ei pildista! – seda, mida näeb ja kuuleb. Tal on väga huvitavad ja sisulised asjad. Ja mulle öeldakse seal ülikoolis, et kuulge, Vikal on üks pilt protestimiitingult järjekordse õigeusu kiriku ehitamise vastu Moskvasse, kus üks tädi ütleb, et Lužkov (Moskva endine väga mõjukas linnapea-J.P.) on altkäemaksuvõtja. Pange tähele – mitte Vika ei ütle, vaid tema pildil üks tädi räägib seda miitingul. Et me ei saa seda pilti näitusele üle panna. Ma küsin, et miks te ei saa, kui igal nurgal praegu muud ei räägitagi kui seda, et Lužkov on altkäemaksuvõtja. Mulle vastatakse, et ei, me ikka ei saa, et tema üle pole kohut olnud jne. Ühesõnaga me võtsime selle pildi näituselt maha, aga Vika teatas selle peale, et andke andeks – kui võtsite ühe pildi maha, siis järelikult võtame kõik pildid maha! Ühesõnaga - nii kunstnik ei taha, kui ka nemad ei saa! (Lomasko joonistusi võib vaadata Jerofejevi koduleheküljel www.aerofeev.ru-J.P.)

See on siis järelikult selline sisemine tsensuur?
Jah, sest ega keegi neid ei käskinud. Tekkinud on tugev enesetsensuur. See on väga ohtlik. Sest vanasti sai alati viidata, et vaadake, ülevalt kästi, aga mina olen väike inimene, minust ei sõltu midagi. Nüüd aga öeldakse, et sa otsusta ise! Ja igaks juhuks otsustataksegi siis nii, kuidas oleks ettevaatlikum.

Kas võib siis öelda, et 2000-ndate keskpaigaks tekkinud otsene tsensuur on asendunud tänaseks sisemise tsensuuriga Venemaa kunstis?
Ei, just nii ei saagi öelda! Võib öelda nii, et Putini presidendiks oleku ajal, kui me nö sisenesime stagnatsiooni, siis tsensuuri peaaegu ei olnud veel. Tsensuur on tegelikult arenenud just viimased kolm-neli aastat. Ühelt poolt on kasvanud tsensuur, aga teiselt poolt on kasvanud ka protestimeeleolud. Toimuvad kaks vastassuunalist protsessi ning Medvedev ei saa sellega midagi teha.

Mida saakski Medvedev teha sisemise tsensuuri murdmiseks?
See on nagu nakkus, inimesed lihtsalt kardavad. Kui minu üle veel käis protsess, siis sellest kirjutas Arthronika (hea kunstiajakiri Moskvas-J.P.) ning sattus selle artikli pärast uurimise alla süüdistatuna ekstremismis! Nüüd kõik räägivad mulle, et sa teed muidugi väga hästi, aga me sinu näitusi enam ei tee. Sest me teame, mis siis juhtub.

Teil on siis täna väga raske kureerida mõne näituse toimumist?
Jah, raske. Isegi mu väga head tuttavad mõtlevad kõikvõimalikke ettekäändeid välja, alates sellest, et galeriil kulub kogu raha uue küttesüsteemi ostmiseks kuni selleni, et meie näituste plaanid on juba paigas kuni 2015. aastani.

Millal te üldse viimati korraldasite näitust Moskvas?
Aasta tagasi. Tahtsin pärast seda teha suurt projekti „Kunst reportaaži žanris“, aga midagi ei tulnud välja, kõik keeldusid. Novosibirskis sain veel ühte näitust teha, seal on protsessid veidi aeglasemad. Aga ka seal kästi mõned fotod näitusel paberiga kinni katta. Me veel lasime paberitele kirjutada teksti, et kui te kergitate paberit ja vaatate fotot selle all, siis te ise kannate vastutust selles eest, mida te nägite. (Naerab.)

Kas ja kui palju eksisteerib Venemaal sellist kunsti, mida me võiksime nimetada riiklikuks kunstiks?
Ei, sellist ei ole. Olid kunstnikud, kes olid Lužkovi sõbrad: Ilja Glazunov, Aleskandr Šilov (vanema põlve kunstnikud ja siinsest nimekirjast kõige tuntumad, kellel on kohe Kremli kõrval omanimelised muuseumid-J.P.), Sergei Andrijaka, Nikas Safronov. Andetud inimesed, kes enamuses tegid kitši. Tõsiseid kunstiga tegelejaid ei huvita nende looming absoluutselt. Sellist riiklikult toetatud kunstivormi, nagu näiteks Nõukogude ajal oli sotsrealism, praegu pole.

Kuhu paigutub Venemaa kaasaegne kunst praegu maailma kunsti kontekstis?
Võib öelda nii, et erinevalt Vene kirjandusest - mis on oma positsioone maailmas kaotanud, kuigi on mõningaid autoreid nagu Ljudmilla Ulitskaja või Vladimir Sorokin, aga ikkagi on raske öelda, et Vene kirjandus oleks praegu maailmas eraldi ilming – on seis Vene kunstiga parem. On vähemalt kaks kunstnikku, keda kindlasti võetakse igal pool maailmas kohe vastu: Ilja Kabakov ja Oleg Kulik. Kabakov esindab 1960-1970-ndate põlvkonda, kontseptualismi, ja Kulik 1980-1990-ndate põlvkonda, performansionist-aktsionist, ekstravagantne koer-inimene. Neid teatakse maailmas laiemalt kui vaid kitsas kunstnike ringkonnas. Kunstnike kitsas ringkonnas on maailmanimega kunstnike rohkem. Neid kutsutakse üle maailma näitustele mitte poliitkorrektsusest, vaid sellepärast et Vene kunst ongi huvitav, et Vene kunst on bränd. Teiseks on ka olemas tugev turg Vene kunstile. Kuigi meil pole võib olla sellist positiooni kui 1920-ndatel, kui meil oli kuulsad avangardkunstnikud.

Keda veel peale Kabakovi ja Kuliki võiks nimetada, kes on maailmas kuulsad?
Arhitekt Aleksandr Brodski, kes hakkas kunstnikuks ning teeb väga huvitavaid lüürilisi installatsioone. Muidugi rühmitus „Sinised ninad“, kes suurepäraselt mängivad massimeedia loodud kujutistega. Üldiselt käib meil väga elav kunstiprotsess, mis igal kümnendil on toonud uue laine. Alles algasid 2010-ndad ja meil on juba kaasaegses kunstis uus ja tugev laine.

Kas Vene kunstielus liigub palju raha?
Ei ole üldse palju. Ostjaid on kunstiturul vähe.

Kes on üldse peamised kaasaegse kunsti ostjad Venemaal?
Ostavad peaaegu ainult erakollektsionäärid. See on väike ring ärimehi, kes on rikastunud tööstuses või kinnisvaras. Peamiselt nad küll kollektsioneerivad villasid ja jahte, aga nende seas on mõnikümmend inimest, kes on moodustanud fondid, mis koguvad kaasaegse kunsti kollektsioone. Riiklikud muuseumid ei kogu kaasaegsest kunstist peaaegu midagi, ma ei näe muuseumites mingit programmilist tööd kaasaegse kunstiga. Need erafondide pidajad ostavad siiski sellist kaasaegset kunsti, mis on juba 30-40 aastat vana. Sellist kunsti, mida tehakse praegu, nad ei osta peaaegu üldse. Sellepärast on sellel kunstil väga suured probleemid. Kunstnikud ise peavad välja rabeleme, neid ei aita keegi.

Mõned aastad tagasi oli suur skandaal, kui selgus, et sadakond Tretjakovi galerii tippteost on võltsitud. Milles oli asi tegelikult?
Teate, tegemist on terve võltsimistööstusega. Venemaal on inimesed, kes tegelevad 1910-1930-ndate aastate Vene avangardi tööde võltsimisega. Need võltsingud olid väga tihti sertifitseeritud tuntud muuseumite dokumentidega. Mitte ainult Tretjakovi galerii, vaid ka teised muuseumid andsid välja dokumente, mis kinnitasid et tegemist on originaalteostega. See kõik tuli väga kiiresti välja just siis, kui need rikkad inimesed, kellele ma viitasin, hakkasid kollektsioneerima 20. sajandi alguse Vene kunsti. Nad kõik said omad vitsad, nad kõik ostsid mingi hetk suure raha eest võltsitud töid. Pärast seda hakkasidki nad koguma kaasaegset kunsti, sest kui on veel elus kunstnik, siis on kõik selge, et kust töö on pärit jne. On elus garantii.
Probleem oli algul selles, et neid võltsteoseid on väga raske tuvastada, sest paljud originaalid on lihtsalt teadmata kadunud – algul oli kodusõda, siis Suur Isamaasõda, palju igasuguseid revolutsioone jne. Näiteks blokaadis Leningradist evakueeriti kunstiteoseid Taškenti (Usbekistan-J.P.). Seepärast saab alati teha legendi, et see töö kadus omal ajal ära, aga nüüd on välja ilmunud!
Mingil hetkel need pettasaanud ärimehed tellisid ühiselt uurimise ja tehti väljaanne, mis oli just pühendatud neile võltsingutele. Pärast seda keelati ametlikult Tretjakovi galeriil ja ka teistel muuseumitel tegeleda sertifitseerimisega. Täna tohivad seda teha ainult kultuuriministeeriumi määratud eksperdid, kes tegelikult on samad inimesed, kes tegid seda enne näiteks Tretjakovi galerii nime all. Nii et tegelikult on olukord vähe muutunud. Ja ega need tööd kuhugi kadunud ei ole! Kui te täna lähete Moskvas kunstnike keskmaja (TSDK) kunstiturule, siis leiate seal endiselt avangardi klassikute töid ja all lebab tuntud muuseumi sertifikaat. (Naerab.) Sada protsenti võltsing ja seda ei tohi osta! Kõik teavad seda, sellepärast see ripubki seal ja keegi ei osta.

Kas praegu on Venemaal mõni Eesti kaasaegne kunstnik, keda hästi teatakse nagu omal ajal Ülo Soosterit?
Kahjuks ma ei tea kedagi... Soosterit me muidugi teame ja mäletame hästi kui Kabakovi õpetajat. Väga kahju, et Eesti kunstnikest Moskvas midagi ei teata. Ma arvan, et selline olukord on kahjulik mõlemas suunas. Teil muide oli Eestis üks huvitav kollektsionäär, Matti...perekonnanime ei mäleta...

Matti Miilius!
Ja-ja, just! Selline suur mees. Kabakov võttis teda Moskvas vastu ja tema Kabakovi Tartus. Tähtis, et Miliuse juures oli koht, kus kunstnikud said üksteisega kokku. Nüüd ilmselt sinna enam keegi ei sõida.


LÕPPU PANEN SIIS VEEL LÜHIKESE KOKKUVÕTTE JUTUAJAMISEST TUNTUD MOSKVA MUUSIKAKRIITIKU ARTJOM TROITSKIGA.http://www.blogger.com/img/blank.gif
Tal on Eestis palju sõpru veel 1980-ndatest. Ta oli kohal kõigil Rock Summeritel ning mullegi ütles hakatuseks kohe: „Tere!“. Ta on viimasel ajal poliitiliselt üsna aktiivne, mistõttu on tal ka üksjagu probleeme juba kukil. Täpsemalt kaks kohtuasja, mille kohta lugege lähemalt – siit!

Troitskiga (fotol) rääkisin kultuuri seisust Venemaalt, täpsemalt muusika seisust (ärge muidugi võtke seda kõike puhta kullana, vaid Troitski arvamusena!):
„Minu arust on Venemaal juba näha väga selge veelahe 2000-ndate ja 2010-ndate vahel. 2010. aasta ja 2011. aasta esimene pool on väga tugevalt oma meeleolude poolest erinev sellest, millised oli 2000-ndad.
2000-ndad olid igas mõttes null-aastad Venemaa jaoks. See oli kõige igavam ja andetum kümnend, mis ma mäletan. Tavaliselt räägitakse, et väga halvad seisakuaastad olid 1970-ndad, vot need 2000-ndad olid midagi sarnast minu jaoks. Selle vahega, et 1970-ndaid nimetati stagnatsiooniaastateks, aga 2000-ndaid Putini stabiilsuse aastateks.
Kui rääkida kultuurist laiemalt, siis need olid väga vaesed aastad. Mulle on kõige lähedam muusika – seal ei olnud üldse midagi head! Täiesti kadunud kümnend Venemaa muusika jaoks, mingeid huvitavaid ilminguid polnud. Sama võib põhimõtteliselt öelda teatri kohta. Kino oli võib olla veidi huvitavam. Võib olla ainud valdkond, kus see kümnend polnud päris kadunud, oli kirjandus, sest ilmus mitmeid huvitavaid noori autoreid nagu Zahar Prilepin, Aleksandr Ilitševski, Roman Sentšin.
Üldiselt võttes oli kultuurieliidil väga apoliitilise, kompromissialdis, isegi argpükslik positsiooni riigi ja Putini ees. Ma seostan seda sellega, et see meie nn kultuuriline eliit sõltub majanduslikult väga tugevalt riigist. Riik väga tugevalt subsideerib kino, teatud teatriprojekte, ehitab kultuurisaale jne. Samuti sõltuvad täielikult riigist kõige populaarsemad telekanalid, kus kehtisid mustad nimekirjad inimestest, ka kultuuritegelastest, keda ei tohi eetrisse lasta. Aga paljude artistide jaoks tähendab keeld mitte esineda teles Venemaal väga tugevat lööki. Mis puutub veel muusikuid ja näitlejaid, siis neile on põhiliseks tuluallikaks muutunud esinemine kõikvõimalikel „korporatiividel“ (meie mõistes asutusepeod või kinnised peod-J.P), mis on jällegi tugevalt seotud riigi rahaga.
Viimase aasta jooksul on väga palju selles osas muutunud. Ma arvan, et see on seotud majanduskriisiga, mis näitas, et kõik polegi nii tore Venemaal. Veel on see seotud sellega, et kui oli ainult Putin üksi, oli kõik selge, kui aga ilmus tandem VVP-DAM, siis kogu see süsteem hakkas muidugi natuke laiali vajuma, hakati tundma ennast vabamalt ja kultuuritegelased muutusid üldiselt julgemaks, hakates järjest rohkem osalema kodanikuliikumistes ja rääkima, mis neile ei meeldi praeguses Vene süsteemis.“