Kolmapäev, november 18, 2009

10 000 km läbi Venemaa, XIII osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes.

19. oktoober, Nerjungrist Jakutskisse
LEHE LUGU:
Lõuna-Jakuutias asuv Nerjungri on tüüpiline Venemaa monolinn. Nerjungri asutati alles 1970-ndate lõpus, kui seal avati suur kivsöekaevandus, mis töötab tänaseni. Kaevandus kuulub firmale Metšel, kelle käekäigust sõltuvadki siinse linna asukad. Metšel meenub paljudele ehk sellega, et firma juhile ja suuromanikule ähvardas peaminister Putin eelmise aasta suvel doktori kutsuda, pärast mida kukkus firma väärtus börsil peaaegu poole võrra.
Nerjungri on mõnusalt väike (mida ei saa aga öelda Nerjungri rajooni kohta, mille pindala on kaks korda suurem Eestist!), taksosõit maksab igale poole 50 rubla (18 krooni). Meie ekipaaži autojuht Deniss töötas varem taksojuhina. Tal oli juhuseid, kus napsine mees tahtis sõita sõbra juurest koju, kõrval trepikotta või siis taheti taksoga lihtsalt sõita üle tee. Hussaarid sellised!
Kohalik elu tundub päris värvikas. Albina on näiteks ühe linnalähedase suvilakooperatiivi juht ning koju jõudes pidi ta esimese asjana tegelema sellega, et organiseerida suvilateni jooksvate elektriliinide mahakerimist, kuni kevadeni. Muidu varastatakse nagunii ära, seletab ta.
Mulle meeldib üks Albina lugu veel Nõukogude ajast. Tollal oli ajakirjanikele sealkandis range nõue, et sõja- ja tööveteranidest ei tohtinud enne kirjutada, kui kohalikud KGB-mehed olid tema tausta kindlaks teinud. Asi oli selles, et Põhja saabus 1950-60-ndatel palju selliseid mehi, kes olid endale hankinud võltsitud sõjaväetunnistusi selle kohta, et nad on Suure Isamaasõja veteranid, aga tegelikult teenisid sakslaste heaks näiteks kuskil Lääne-Ukrainas vangivalvurina. Siinkandis neid keegi ei tundnud, võimalus et neid ära tuntakse oli väike. Albina sõnul muutusid aga mitmed neist liiga edevaks ja paistsid liiga silma. KGB hakkas veteranide taustasid kontrollima ja üsna palju mehi võeti niimoodi kinni.
Jätan heade reisikaaslastega Denissi ja Albinaga hüvasti ning sõidan edasi Jakuutia pealinna Jakutskisse. Taksoga maksab see 820-kilomeetrine ”ots” 3000 rubla (1050 krooni). Deniss hirmutab, et oma 15 tundi läheb ära. Tee on kehv, ainult paari suurema asula juures on asfalttee. Aga see on praegu suhteliselt ükskõik, sest nagunii on lumi juba maas.
Takso tähendab Hyundai väikebussi, mis võtab peale kaheksa inimest. Kõik taksod väljuvad Nerjungrist Jakutskisse alati õhtul. Takso tuleb mulle järele kell kuus õhtul, aga me tiirutame linnas ja selle ümbruses veel kaks tundi enne, kui kõik reisijad on peale korjatud. Takso pole odav, aga vähemalt on neil teenindus aus – kõikidele sõitjatele tullakse koju järgi (õnnetu on ainult see, kes esimesena peale korjatakse) ning pärast kohale jõudes viiakse kõik täpselt sinna, kuhu reisija soovib.
Kui välja sõidame, on juba 20 kraadi külma. Nagu päike ära kaob, läheb siinkandis paugupealt pakaseks kätte. Aga see on alles talve algus.
15 tundi kitsas väikebussis pole mingi mõnu. Eriti kui juht on ka paras turakas. Hakatuseks hakkab ta bussis sõitnud naistega rõvedat nalja tegema, aga kui need ta peale kurjalt karjatavad, siis paneb kättemaksuks muusika bussis täisvõimsusel röökima ning teatab protestijatele jaheda viisakusega, et mingu maha kui ei meeldi! Keset sopkasid päris hea soovitus. Õnneks väsib tema pea röökivast muusikast sama kiiresti kui meie oma. Ülejäänud reisi käitub ta juba mõistlikult.
Tegelikult on ta lihtsalt väga väsinud ja sellest ka närvid tuksis. Ma istun ees juhi kõrval ja saan temaga natuke jutule. Need juhid siis Põhjas on ikka puhta segased! Ma varem juba kirjutasin, kuidas Deniss bussiroolis üle 15-tunniseid tööpäevi järjest tegi. See bussijuht on teinud juba nädala aega jutti otsasid Nerjungri ja Jakutski vahel. See tähendab, et 15-16 tundi roolis, siis pead veel omi asju ajama ning magamiseks jääbki ainult kolm-neli tundi, nagu ta väidab. Kas silmad ei väsi ära, eriti kui sõit käib põhiliselt pimedas, küsin. ”Tilgutad Visine´i silma ja sõidad edasi,” vastab ta. ”Bussiraha tuleb ruttu tagasi teenida.” Njaa...
Enne Jakutskit ületame väikse praamiga veel Leena, Venemaa pikima jõe. Üle Leena pole endiselt ehitatud veel ühtegi silda. Jakutskisse jõuame järgmise päeva keskpäevaks.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Taustaks selle kohta, et Nerjungri on monolinn. Venemaal on üle 400 monolinna, mis sõltuvad ühest ettevõttest. Iga kolmas linn on Venemaal monolinn, sest ametlike andmete järgi on Venemaal 1099 linna. Monolinnades elab 24 protsenti Venemaa elanikest. Suurim monolinn on Togliatti, kus asub AvtoVAZ. Kõige rohkem monolinnu on Venemaal Hantõ-Mansi autonoomses ringkonnas ning Sverdlovski ja Irkutski oblastites.
Vene regionaaministeeriumi hiljutise teate järgi asuvad 17 monolinna otseselt kriisiolukorras, kust oleks mõistlik elanikud mujale asustada. 60 monolinnas võib tekkida kriisiolukord lähiaastatel. Nerjungri on õnneks suht normaalses olukorras praegu.
Nerjungris on omapärane Lenin. Klassikaline Lenini kuju on ju selline, et ta seisab palja peaga ning soni on rusikas käes. Nerjungris seisab aga Lenin soni peas! Ilmselt on see sellest, et väga kohatu oleks Jakuutia külmas seista palja peaga. Skulptor arvestas kohalikku omapära.
Seda ma ei hakka kirjeldama, milline linn välja näeb, seda näeb allolevate fotode pealt. Üldiselt jätab linn mulle positiivse mulje. Kuna suht noor linn, siis enam-vähem rõõmus näeb välja, palju ruumi ja palju rohelust tundub olevat, kuigi on juba talv.
Taksosõidust Jakutskisse. Kohalikud on ikka väga osavad. Taksos oli pime ning auto hüppas nagu kitsas kehval teel, aga üks reisijatest suutis isegi nendes tingimustes põlvede pealt karbist süüa kaasa võetud salatit! Teeäärsetes söögimajades märkan veel ühte teenust, mida mujal ei täheldanud. Nimelt on mobiiltelefonide laadimine tasuline – 10 minutit ja 20 rubla (7 krooni).
Võib muidugi vaielda selle üle, kas Leena on Venemaa suurim jõgi, aga raudselt on ta pikim. Venemaa viimase statistika aastaraamatu järgi on Leena pikkus 4400 km, Irtõšil 4248 km, Obil 3650 km, Volgal 3531 km, Jenisseil 3487 km. Ob, Volga ja Jenissei on võib olla veemahult suuremad, aga see on ka puhtalt tingitud sellest, et nad on nii üles paisutatud, eriti muidugi Volga, mis ongi üks suur veehoidla.

FOTOSID KA PÄEVAST:
Selline näeb siis välja Nerjungri.

Nagu näha, siis lumi maas. Valdavalt on linnas sellised kortermajad.

Veidi üldisem vaade linnale.

Keskmine liinibuss linnas.

Midagi väga omast Venemaale - jõua õues õlut, kuigi külma üle miinus kümne.

Lõbus telefoniautomaat.

Linna parimate töötajate autahvel. Autahvlid on Venemaa provintsilinnades endiselt au sees. Väga hea, et inimesi kiidetakse!

Nerjungri keskväljak, kus seisabki Lenin, soni peas. Tema taga linna- ja rajoonivalitsus.

Väike pildike tänavalt.

See foto on juba järgmisest hommikust, kui me sõidame taksoga praamilt maha Leena vasakule kaldale.

2 kommentaari:

indrek ütles ...

Nerjungr ei tundugi väga jube... :) Seal õllejoomise pildil ilusad värvilised majad, kirju taksofon jne... lumi ka maas:)

Ma täpselt ei mäleta, kas kusagilt sai loetud (või kuulsin kelleltki) mingit head nalja Lenini kohta, kus kujuga juhtus selline lahe asi, et alguses vist taheti, et ka oleks soni peas, aga siis mõeldi ümber, et ei, võiks ikka olla käes (või vastupidi), aga lõpuks kui kuju püsti pandi, siis oli Lenin kahe soniga :)

Anonüümne ütles ...

Mainiksin, et kuigi autahvli fotode stiil on väga Ameerikalik. Nagu juhtkonna pildid mõnelt USA börsifirma kodulehelt. Mingi uus trend ilmselt.
Varasemalt olid autahvite pildid otsevaates ja valge taustaga.