Pühapäev, november 15, 2009

10 000 km läbi Venemaa, X osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes.

16. oktoober, Ulan-Udest Tšitaasse
LEHE LUGU:
Ulan-Udest, mis burjaadi keeles tähendab ”punane värav”, minema sõites teeme kiire peatuse linna piiril, et süüa koht korralikult poozõ´sid täis. Need on pelmeenimoodi taignast käkid, mis täidetud lamba- või hobuselihaga.
Ootame oma poozõ´sid, kui sisse astuvad neli mürakat meest, kõik laiguselis vormis ning seljal suur kiri ”OMON”, mis tähendab miilitsa eriüksust. Söögikoht on rahvast täis, aga nemad marsivad laisalt automaatidega sisse ja jäävad letti põrnitsema. Üks neist venitab: ”Kas õlut on?” Plika leti taga noogutab. Sõdalane ostab kolm pudelit ning nad venivad minema. Rahvas sööb rahulikumalt edasi.
Autojuht Deniss saab poolel teel Tšitaasse telefonikõne töö juurest ning saab teada, et on uuest aastast koondatud. Deniss väga ei kurvasta. Ütleb, et seaduse järgi saab ta kuus kuud keskmist palka ning selle ajaga pole mingi probleem Nerjungris uus töökoht leida.
Sõidame mööda Petrovsk-Zabaikalskist, mis on tuntud dekabristide asumisele saatmise koht. Räägin sellest, mille peale Deniss küsib: ”Kes need veel olid?” Kahtlustan, et ta pole ainus 1990-ndatel Venemaal kooli lõpetanu, kes seda ei tea.
Absurdil pole lõppu. Satume linnakesse nimega Hilok Tšitaa oblastis. Tahame poodi minna. Küsime ühe mammi käest, kus teil siin toidupood on? Mammi põrnitseb meid ning vastab, et ta ei tea. Hakkame naerma, sest arvame, et mammi tahab meiega nalja teha. Siin ei saa võõraid olla, ta peab teadma. Aga ta ei ütle. Küsime veel mitme inimese käest ja vastus sama! Idioodi tunne tekib, ja mitte ainult minul. Lõpuks leiame ise poe.
Me ei saagi selget vastust, miks kohalikud meiega lolli mängisid. Ainuke seletus on see, et Hilokis ja selle ümbruses on suured sõjaväeosad, neist osa strateegilised, ning Nõukogude-aegsest harjumusest suhtuvad kohalikud sellepärast igasse võõrasse kahtlustavalt. Igaks juhuks on parem võõrale mitte midagi öelda. Sõjaväelased on seal A ja O.
Öömajale jääme umbes sada kilomeetrit Tšitaast. Motelli kohvikus tähistavad viis naist hoogsalt emadepäeva. Täna on küll reede ja emadepäev on alles pühapäeval, aga Venemaal algab igasuguse püha tähistamine alati sellele eelneva tööpäeva õhtul. Kui meie saabume, on naistel juba viis tühja viinapudelit laua all.
Kui nad tunni aja pärast sätivad autoga minema sõitma, saabub väike probleem. Ei, probleem ei ole selles, et juht, rinnakas blondiin, on kõvasti purjus. Probleem on selles, et kohvikusse tulevad teed jooma kaks liiklusmenti. Vanad kalad taipavad hetkega, et siit saab kergelt saaki. Mitte raha, vaid naisi. Varsti algavadki kohviku ees õues mentide ja naiste vahel läbirääkimised. Milleski lepitakse kokku, sest mendid ees, naised järgi, sõidetakse minema.
Poole tunni pärast kuuleme tuttavaid hääli motelli ees. Kaks menti on kahe meie tuttava naisega tagasi ning võetakse kaks tuba... Üks mentidest veel uurib, kas motelli esine parkla on kindel kohta auto jätmiseks. ”No teie autot küll keegi ei puutu, olge täitsa rahulik,” vastab administraator.
Teeäärsetest söögikohtadest. Alati leiab kõikjalt pannkooke hapukoore, hakkliha või kohupiimaga ning pirukaid. Need on kõik alati üsna maitsvad ja kindel kaup. Borši kvaliteet kõigub väga palju. Enamus kohti pakuvad üsna talutavaid praade. Kõige paremini toidetakse Siberi söögimajades, aga seda ainult kuni Baikalini.
Teed pakutakse alati nii, et kellegi lahke käsi on sinna suhkru juba sisse pannud. Laudadel suhkrutopse ei seisa. Varastatakse. Suhkur on ju ikkagi Venemaal strateegiline kaup, sest seda kasutatakse puskariajamisel. Tihti seisab leti ääres suur silt – ärge palun varastage kahvleid!
Enamuses söögikohtades ei müüda kanget alkoholi, ainult õlut. Selleks et mehed väga ülekäte ei läheks. Peaaegu kusagil ei tohi söögimajades sees suitsetada, mis on Venemaa jaoks erakordne. Euroopalike väärtuste tundmatud kantsid.
Peldikud on probleem. Enamasti on need õues ning sellised, mis panevad sind rõõmustama, et oled juhuslikult mehena sündinud.
Hommikusöögi saab enamuses kõrtsides meie rahas 25-40 krooni eest. Salati, supi, prae ja magustoiduga lõunasöök maksab 45-70 krooni.
Tänase päeva lõpuks olema Sotšist alates maha sõitnud juba 7800 kilomeetrit.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Ulan-Udest Tšitaa poole väljasõites on väga ilusad vaated. Teadmiseks, kui keegi satub sinnakanti jälle. Tarbagatuis nägime esimest lund reisil. Kuna paari päeva pärast loodame Jakuutiasse jõuda, siis võtan esimesed jakuudi keele tunnid. ”Bar” tähendab ”jah” ja ”soh” tähendab ”ei”. Loodetavasti jäi enam-vähem täpselt meelde.
Maantee on väga hüppeline, aga vähemalt on asfalt.
Tänase päeva arvele ei jää palju, umbes 600 km, aga põhjus on selles, et peale Tšitaad ei ole tükk-tükk aega ühtegi ööbimiskohta ning seejärel on paar tükki, aga kaaslaste sõnul on need väga jubedad. Ööbime Ingoda lähedal. Vähemalt normaalne öömaja.
Üldiselt suht igav päev oli. Kohvikutes polnud ka kohalikud inimesed eriti jutukad. Üldse on siin inimesed kuidagi mornimad kui teispool Baikalit (Tšitaa poolt vaadates.) Hiloki-linnakesse sõitsime sisse rehvi parandama.
Nagu iga päev, siis lõbustan ka täna teid arvudega.
Berliini müüri langemise 20. aastapäeva puhul tellis BBC küsitluse üle maailma. Muuhulgas küsiti, kuidas hindate NSV Liidu lagunemist. Kogu maailma peale arvas 54 %, et see oli positiivne ja 22 % et see oli halb. Venemaal olid arvud vastupidi – 61 % arvas, et see oli halb ning 21 % arvas, et oli hea.

FOTOSID KA PÄEVAST:
Kõigepealt veidi fotosid Burjaatia ja Tšitaa oblasti teedest ja loodusest, nii nagu see autoaknast paistab.













Teeäärne söögimaja.

Väga kahju, aga see "ööpäevaringne tualett" nagu väidab kiri parempoolse ukse kohal oli kinnni... Tuli minna teise WC-sse (fotol all). Sellised need kõikjal tee ääres olid.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

paar aastat tagasi tutvusin rongiga hiina sõites ühe noore poisiga Ulan-Udest, kelle bändis pidavat mängima linna kolmandana parim trummar. Poiss, Timur rääkis, et nende bänd mängib ainult Beatles'i cover'eid. Tahtsime neid see aasta veel eestisse esinema kutsuda, aga kahjuks Timuri mailiaadress ei toiminud.

Keegi ütles paar kuud tagasi ühes valimisstuudios hästi: "Kuigi suuremas osas venemaast pole viimased 100 aastat sõditud, näeb kogu riik välja nagu oleks sealt just sõda üle käinud."

Kadestan sind igaljuhul!

Anonüümne ütles ...

WC-vesikloset.Pildil ikkagi peldik!

Anonüümne ütles ...

Kadestan inimest, kes on nii julge ja ettevõtlik. Nimelt tuli kange tahtmine küsida kas sõitsite ka šegarghast läbi. Sündisin seal 40 aastat tagasi ja oma isast midagi ei tea. Kas oskate öelda, on võimalik Tomskis eesti kooliga ühendust saada. Ehk nad oskavad mind aidata, et süttiks mingigi võimalus isa leida. Tean, et ta läks sealt saksamaale
Šegargha küla asub OB -i ääres
Tulin kohe pärast sündi eestisse tagasi, inimesd kellega mu ema seotud oli, peaks veel elama.