Pühapäev, november 08, 2009

10 000 km läbi Venemaa, VI osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda osa, mis ilmub/ilmus täna lehes.

11. oktoober, Kurganist Novosibirski alla
LEHE LUGU:
Võib öelda, et tänase päevaga jõuame Siberisse. Ja kohe muutuvad teed ka hoopis viletsamateks, aga õnneks esialgu ainult kohati. Nõukogude-ajal läks Kurganist Omskisse otsetee läbi Petropavlovski, aga see linn asub nüüd Kasahstanis. Kuna mul pole Kasahhi viisat (Venemaa kodanikel pole seda vaja), siis tuleb meil Tjumeni oblasti kaudu ümber sõita.
Ümbersõidutee läbi Išimi linna on nii ära lõhutud, et augud viskavad meie autot nagu jumal tahab. Pidevalt voorib vastu suuri kaubaautosid, mis muudab aukudel visklemise isegi ohtlikuks. Näeme kahte avariid. Õnneks algavad Siberi kuulsad, meie mõistes ikka tohutud kasesalud, mis teevad meele iseenesest helgemaks.
Omski oblastisse saabume nagu teise riiki. Maanteed on teisest klassist, mis on imelik, sest naftarikas Tjumeni oblast on üks rikkamaid regioone Venemaal. Omsk-Novosibirski trass on ilmselt üks paremaid Venemaal. Lisaks pole seal mente eriti passimas. Esimest korda reisi jooksul me lausa lendame, nii palju kui see UAZi džiibiga on võimalik. 130 kilomeetrit tunnis võtab välja küll, aga see on juba üsna maksimumi piiril.
See-eest jätkub Orenburgi oblastis alanud müstika teeviitadega, aga palju rafineeritumal kujul. Näiteks näitab silt „Omsk 210“, jõuab vaevalt paar minutit edasi sõita, kui seisab järgmine silt „Omsk 231“! Liigume oma arust edasi, aga siltide järgi justkui tagasi. Kohaliku huumori tipp on teeviidad ristmikutel, kus mõlemal pool teed näitavad sildid Omski suunas. Ühel ristmikul näitab üks viit „Omsk 96“ ja üle tee asuv viit hoopis „Omsk 110“. Ja nii on korduvalt, et ristmikel näitavad viidad samasse kohta eri kaugusi. Ilmselt paneb ühel pool maanteed viitasid üles üks firma ning teisele pool teed teine, konkureeriv firma. Ja mõlemal on oma kilometraaž.
Kuigi on juba oktoobri keskpaik, käib veel hoogne viljakoristus. Ühel väiksel põllul näeme tõelist lööktööd, korraga koristab vilja kümme kombaini. Äkitselt on neil enne talve kiireks läinud. Tegelikult ei jätku Venemaal põllumajanduses naturaalselt töökäsi. Siberis on hakatud juba maad välja rentima hiinlastest artellidele. Võrreldes Nõukogude-ajaga on haritava maa hulk langenud Venemaal veerandi võrra.
Öömajadest Venemaa maanteede ääres. Neid on seinast seina. Miinus kahe tärni tasemest kuni väga korraliku keskmise tasemega hotellitoani välja. Kusjuures toahinnad väga palju ei kõigugi.
Kõige kesisemas teeäärses motellis Volgogradi oblastis, kus toa sisustus piirdus nelja voodiga ja kivipõrnadaga dušš asus peaaegu õues, maksime toa eest 700 rubla (245 krooni). Kõige paremas motellis, Krasnojarski külje all maksime kõige mugavustega (korralik vann ja massaažidušš) kahe voodiga toa eest 1000 rubla (350 krooni).
Enamasti tuli maksta kogu numbri eest, vahet polnud, kas ööbisid seal üksi või neljakesi, aga oli motelle, kus tuli maksta inimese pealt. Mõnedes motellides tegutsesid rehepapid. Kui dušši toas polnud ja me hakkasime nurisema, öeldi, et olgu - me anname teile toa 200 rubla odavamalt. Aga kui hommikul tahtsid minna koridoris asuva dušši alla, kargas motelli valvuritädi nagu Kerberos oma toas välja: ”Kuhu-kuhu, dušši eest tuleb maksta!” Ja nii pidime ikkagi igaüks duši eest eraldi 100 rubla (35 krooni) maksma.
Meile sattusid väga rahulikud teeääresed motellid. Enamasti peatusid neis päev otsa roolis istunud autojuhid. Väike söök ja magama, et hommikul vara uuesti teele. Mingit laamendamist me kuskil motellides ei näinud. Probleem oli hoopis muus - rämedas norskamises, mis kostis peaaegu kõikjal motellides nii hästi seintest läbi, nagu sa oleks korraga viie mehega ühes voodis maganud.
Enamus motelle võtavad ametlikult öömajale vaid Vene ja SRÜ kodanikke. Kui sa reisid koos kohalikega, pole probleemi, sest passi küsitakse iga toa kohta vaid ühelt inimeselt. Ja kui tekkiski probleem, siis isegi 100 rubla (35 krooni) eest sai kõik liigsed küsimused maha võetud. Selles mõttes jällegi väga tarbijasõbralik riik.
Öömajale jääme Novosibirski ja Barabinski vahele Tšulõmi. Päevaga läbisime 1150 kilomeetrit.

TÄIENDUSEKS:
Omski oblastis juba sõidame sisse ühte teeäärsesse kohvikusse, kohakese nimi on Jaman. Kohvikus on moblalevi null. Imestame, sest kohviku ukse ees on levipulgad viimase peal. Pärast saame aru – kohvikuputka on üleni tsingist, levi ei tungi lihtsalt läbi ilmselt. Kas spioonide kohtumispaik? Ja kes üldse teeb tsingist putka?
Mind hakkab ühe rohkem häirima see, et kõikjal kohvikutes antakse teed nii, et suhkur on juba sees. Mitte kusagil pole nii, et suhkrutops seisaks laual ning sa saaksid ise panna seda soovi järgi. Albiina seletab asja ära – suhkrut lihtsalt varastatakse sel juhul. Suhkur on siiamaani Venemaa provintsides strateegiline tooraine. Selles mõttes strateegililne, et seda kulub puskari vaaritamiseks.
Harvades kohtades käib tee-ehitus. Ehitusel kasutatakse massiliselt Hiina veoautosid. Varem pole seda tee peale märganud. Ilmselt on nad niivõrd odavamad Kamazidest, et tasub ära. Samas veokid, mida massiliselt kohtab ka Kesk-Aasias, kus peamiselt just hiinlased maanteid ehitavad.
Muideks saidilt Modernizatsya.ru leidsin huvitavat statistikat tee-ehituse maksumuse kohta Venemaal. Venemaal maksab 1 km neljarealise maantee ehitamine 12,9 miljonit dollarit, võrdluseks Hiinas maksab samasugune lõik 2,9 miljonit dollarit ja Brasiilias 3,6 miljonit.
Moskva-Peterburgi uue maanteelõigu ehitamisel maksab üks kilomeeter – kordan üks kilomeeter - 134 miljonit dollarit, Peterburi Lääne kiirtee ehitamisel 142 miljonit dollarit ning Moskva 4. ringi ehitamisel koguni ligi 400 miljonit dollarit. Varastamine on sinna juba sisse arvutatud, kõik teavad seda.
Tee-ehitus on Venemaa jaoks väga valus küsimus. Teede ehitusraha on üks suuremaid allikaid, kust saab riigi tagant raha varastada. Loogika pidi olema selline - head teed pole mõtet ehitada, sest siis pole midagi remontida. Kui pole midagi remontida, siis ei eraldata ka selleks raha ning järelikult pole midagi varastada. Tee-ehituse tehnoloogia on ka muidugi vilets, aga põhiline probleem on otkat, mille eestikeelne vaste võiks olla „kõrvale toimetama“ või lihtsalt ära varastama. Otkat`i teha võib sajal viisil. Paned ettenähtust õhema asfaldikatte või paned odavama täitematerjali asfaldi alla või teed maantee veidi kitsama jne. Riigivaraste nutikusel pole piire, olen ma Venemaal aru saanud.
Pikalt pole tänase päeva kohta midagi nagu rääkidagi, sest olime kogu päeva teel. Ööbimiskoht Tšulõmis on vähe kummaline. Sama koht, millest üleval oli juttu, et duši eest küsiti eraldi raha. Aga motelli juures asuv söögikoht on päris hea. 240 rubla eest (85 krooni) saab kilu kasukas, lõhesupi, kotleti makaronidega, keefiri ja magustoiduks kompotti. Kompotti pakutakse siiani igal pool Venemaal. Mäletate küll – a gde kompot??

FOTOSID KA PÄEVAST:

Silm puhkab, eksole. Siberi kuulsad kaasikud.

Näide maanteest, mis ootas meid Kurgani ja Išimi vahel.

Me lähme rukist lõikama. New Holland firma kombaine näeb Venemaal rohkem juba kui vanu Nõuka-aegseid kolakaid.

Bensiinijaam Omski oblastis. Meie UAZik kasutab A92. Liitrihind tõuseb vaikselt, mida kaugemale Venemaa Aasia-osasse. Kui Euroopa osas oli keskmine liitrihind 22 rubla (7,7 krooni), siis nüüd hakkab järjest kallimaks minema. Jakuutias maksab sama benss juba ligi 27 rutsi (9,45 krooni) liiter.

Kummiparandus, kus järjekordselt rehvi lappisime.

Külatänav sama rehviparanduse vastas.

Teeäärne kohvik. Oaas oli üks enamlevinumaid kohvikute nimesid läbi terve teekonna.

3 kommentaari:

Õnne Pärl ütles ...

Kui 2002. aastal tahtsin Jaltas osta rongipiletit endale ja tütrele Simferoopolist Peterburi, hakati ka passi nõudma - välismaalastele olevat erihind. Aga pikas sabas seisvad inimesed hakkasid õiendama, et eestlased on ju "nashi" ja nii sain piletid tavahinnaga. Kaks päeva hiljem Ermitaazhis kvalifitseerusime aga kindlalt välismaalasteks.

Anonüümne ütles ...

Minule seletasid venelasest kliendid sõna "otkat" tähendust nii, et see on too osa hinnast, mis maksjale tagasi veertatakse, ehk siis midagi inglise "kick-back" taolist.

KT ütles ...

eks selle otkat'iga ole asi jah nii, et ühes mõttes on see varastamine - kõnealune osa rahast ei lähe ju ehituseks. teises mõttes aga ei varastata seda töövõtja poolt endale, vaid antakse tööandjale ehk tellijale tagasi.