Esmaspäev, november 02, 2009

10 000 km läbi Venemaa võlumaailma, I osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda lugu, mis ilmub lehes.

4. oktoober
LEHE LUGU:
Sotši lennujaam Adleris võtab mind vastu veel tõelise suveilmaga – õhk 25 kraadi, merevesi 22 kraadi. Kuna lennukid maanduvad üle Adlerisse Musta mere poolt, siis on ülevalt hästi näha, et rannad on vaatamata sügisele veel rahvast täis.
Lennukist väljumist oodates üllatab stjuardessi teadeanne: “Meie lennuki päästevestid on kõik varustatud kiibiga. Palun ärge võtke neid kaasa, te ei saa neid lennukist välja toimetada!”
Kas tõesti on keegi lennukist lahkudes päästevesti kotti surunud? Esimest korda kuulen Venemaal sellist asja.
Millegipärast tuleb meelde Moskva ühe tuntuma politoloogi Gleb Pavlovski hiljutine arutlus ühes ajakirjas teemal Dmitri Medvedev ja tema võitlus korruptsiooni, altkäemaksude vastu. Pavlovski: ”Põhimõtteliselt ei ole asi keeruline, tuleb lihtsalt Venemaa elanikud õpetada mitte varastama...” Geniaalne ju!
Adler asub Sotši keskusest mõnikümmend kilomeetrit eemal, kuid just Adlerist saab 2014. aasta taliolümpiamängude üks kahest peamisest keskusest Krasnaja Poljana kõrval. Olümpiaobjektid peaksid valmis saama hiljemalt 2013. aasta talveks, aga suuremaks ehituseks on läinud alles tänavu. Sisuliselt tahavad venelased viie aastaga nullist valmis ehitada kõik vajaliku. Kunagi varem pole keegi olümpiamängude objekte ja infrastruktuuri nullist ehitatud.
Adleris on kõike korraga ehitama hakatud, mis tähendab tohutut kaost liikluses. Ja kaost venelased juba oskavad korraldada! Kui nad ehitust sama hästi korraldaksid kui kaost, siis pole kahtlustki, et mängud tulevad imelised.
Vastu tulnud tuttav taksojuht Armen räägib, et tänavu hooajal (mai-september) oli vähem turiste kui eelmine suvi. Eelmine suvi oli aga olnud vähem kui üle-eelmine suvi. Suvel on Sotšis sellised ummikud, et pole võimalik elada, räägib ta. Inimesed ei taha puhata kaoses ja ülerahvastatuses. Turistide arv hakkas langema kohe kui Sotši võitis olümpia korraldamise õiguse. “Türgis on palju odavam puhata, ja teeninduse kvaliteet on ka seal parem,” ütleb Armen, miks Vene enda turistide arv väheneb.
Peale selle – Must meri on tõepoolest must. Kui vaid turistid teaksid, milles nad ujuvad. Vähesed sotšikad käivad ise siin Mustas meres ujumas. Miks, seda seletasid mulle tuttavad Sotši looduskaitsjad, kes peavad praegu donkihhotelikku võitlust massiliste rikkumiste vastu olümpiaobjektide ehitamisel. Väga kummaline, aga kuurortis, mis peaks juba põhimõtteliselt hoolitsema oma looduskeskkonna eest, lähevad keskkonnarikkumised vähe kellelegi korda.
Selline näide - Sotši ümbruses on umbes sada heitvette puhastusseadet, mis kõik on ehitatud Nõukogude ajal, osa veel Stalini-aastatel. Normaalselt töötavad neist vaid üksikud. Ülejäänud nö puhastitest läheb kogu heitvesi naturaalsel kujul kas otsest või kaudset teed pidi merre. Eriti karm on olukord selles samas Adleris, kus sisuliselt puudub igasugune heitveesüsteem ning sadadest minihotellidest läheb kogu pask otse merre. Põhimõtteliselt on nii, et turist, kes hommikul käis tualetis, ujub pärastlõunal meres juba oma sellessamuses, räägib Sotši administratsiooni juures tegutseva keskkonnanõukogu juht Vladimir Ostapuk.
Ostapuk ja tema toetajad räägivad võimudega nagu seinaga. Kohalikud elanikud aga kuulavad teda, teevad sellest omad järeldused, aga üle Venemaa kokkusõitvatele turistidele sellest muidugi ei räägi. Igal juhul on parem käia randades Abhaasia poolel, kus meri pidi kõvasti puhtam olema. Vähemalt sotšikad ise eelistavad seal puhata.
Krasnaja Poljana üks firmatooteid on kohalik kastanimesi. Ostame mett teele kaasa, pidi maksale ja üldse tervisele hea olema. Mesinikutädi Veera Jefimovna pakub meile enda tehtud medovuhhat (kerge kraadiga kääritatud meejook) ja kohalikku puskarit, tšatšat. Proovime. Keegi teab öelda, et täna on strateegiliste raketivägede päev. Et võime juua nende terviseks. Võtame. Siis tuleb mul meelde, et homme on Ramzan Kadõrovi sünnipäev ja veel kahe päeva pärast Putinil. Jõuame järeldusele, et nii võib jäädagi tähistama. Millepeale Veera Jefimovna ütleb südamepõhjast: “Ma olen kogu aeg rääkinud, et see on lollide maa, muudkui ainult tähtpäevad ja üks suur tähistamine!”

VÄIKE TÄIENDUS LEHELE:
Sõidame läbi Krasnaja Poljanast. OM-i lähenemine on poljanalaste ja külaliste elus muutnud nii palju, et nüüd on külasse sissesõidule tekkinud suur miilitsapost, mis peatab peaaegu igat autot, uurib dokumente ja osade passiandmed pannakse ka kirja. Mis põhimõttel passiomanikke üles kirjutatakse, ei tea isegi kohalikud. Veel eelmisel kevadel seda miilitsaposti polnud.
Sotši taliolümpiaks ehitatakse Adlerist Krasnaja Poljanale uus maantee ning raudtee maksumusega 242 miljardit rubla (85 miljardit krooni). Paralleelselt jooksma hakkavate teede pikkus on 50 kilomeetrit, kokku ehitatakse 26 km tunneleid ning 35 km sildasid ja estakaade.
Krasnaja Poljanas käime tuttava Niina juures. Tema naaber kirub täiega Jelena Baturinat (Moskva linnapea Lužkovi mõjuvõimas abikaasia), kes on ümbruskonnas palju maad kokku ostnd. Nagu ma vihjetest aru saan, siis viisil, mida kohalikud peavad ebaausaks. “Näe, see mäekülg oli varem kõik minu vanaisa oma. Minul on nüüd ainult see väike majake,” kirub naaber. “Aga noh nagu Jelena Baturina ütles, et Krasnaja Poljanat peab armastama, sest siin on kõike – kulda, haruldasi metsi, mineraalvett, ilusad mäed. Tema nüüd armastabki.”
Sotši keskuses hotelli otsides satun kaaslastega tõelise relikti otsa. Hotell Primorskaja, mererannast 300 meetrit, remonti tehtud viimati 30 aastat tagasi ning kahe kuu pärast läheb lammutamisele. Me saame nelja voodiga toa 1150 rublaga (400 krooni)! Selle hinna eest asub dušš koridoris ja korrus allpool. Hotell on nii suur, et oma tuba otsime veerand tundi. Pärast tuleb välja, et kuigi numbri järgi peaks tuba asuma kolmandal korrusel, siis tegelikult asub see teisel korrusel!
Hotellis pean maksma lisaks 200 rubla selle eest, et mulle tehakse registratsioon kui välismaalasele. Püüan seleteda, et mul pole seda vaja, sest sõidame varahommikul juba minema ning nad ei jõuakski seda füüsiliselt teha, sest pühapäevati on FMO kontorid nagunii kinni. Mis siis, ikka tuleb raha maksta, sest me peame teid nagunii registreerima tagantjärele siis, seletab administraator, suurte rindadega noor tüdruk Polina. Polina on viisakas, aga kõrval karjub samal ajal teine noor administraator ühe mutikese peale, kes oli valesti öelnud oma toa numbri.

VEIDI FOTOSID:
Kõigepealet Krasnaja Poljana


Auto ja külatänav


Mehed ja külatänav

Sotši


Inimesed rannas


Minu reisikaaslased, vasakult: Sergei, Albiina ja Deniss (neist tuleb juttu homme)


Hotell Primorskaja, kus me ööbisime


Mees kopsib meres kivi

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Huvitav, mis ajast on Siber Venemaa? Ta küll Vene Föderatsiooni osa, ent Venemaa? Siis ka Karjala on Venemaa ja Tsetseenia ja Ida-Preisimaa ka? Rääkimata juba Eestist, Lätist ja Leedust.

martb ütles ...

Kui sa üksi reisid siis pakuks ennast kaasa!
aga palju raha tarvis vist!?

martb ütles ...

Kui palju??? Mis aja peale?