Pühapäev, november 15, 2009

10 000 km läbi Venemaa, IX osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes.

14-15. oktoober, Irkutski alt Ulan-Udesse
LEHE LUGU:
Irkutski ümbruses on teeäärsete motellidega niru, mis sunnib meid, õigemini autojuht Denissi parajale ekstreemsusele. Ta sõidab kuni hommikul kella kuueni, siis loobub. Peatame auto juba Baikali ääres Sljudjanka linnakese piiril ühe kohviku ees ning magame rõõmsalt autos kolm tundi kuni valgeks läheb. Deniss oli järjest roolis 21,5 tundi (sõitis 1175 km selle ajaga, teed olid kehvad ja palju probleeme autoga).
Kõlab hullumeelselt, aga Deniss töötabki umbes sellises tempos. Nerjungris töötab ta autobaasis linnaliinil bussijuhina, Ametiühingud katku nüüd kõrvad kinni, sest Denissi jutu järgi ärkab ta tööpäeviti kell neli hommikul, peale kella viit sõidab bussiga juba liinile. Kui vahetust pole anda, aga tihti pole, siis sõidab ta bussiga kuni kümneni õhtul (17 tundi!). Kuus tundi vahet ning järgmine päev jätkub kõik samamoodi. Tihti tuleb sellises tempos ilma puhkepäevadeta töötada kaks nädalat, sest pole lihtsalt bussijuhte. Teenib ta ligi 30 000 rubla (10 500 krooni), mis Nerjungris on hea palk.
Pikki Baikalit jookseb täitsa huvitav tee, serpentiinid üles-alla. Mööda maailma sügavaima järve kallast läheb raudtee ning veidi ülevalpool maantee. Vastu tuleb naftarong. Osad tsisternid kannavad siiamaani Jukose kirjasid, kuigi seda kunagist Venemaa suurimat naftafirmat pole juba ammu. Tsisternid sõidavad aga siiani nagu näitlikud etteheited mööda Venemaad ringi.
Burjaatia pealinnas Ulan-Udes võtavad meid pidulikult vastu kohalikud ajakirjanikud. Intervjuud kohalikule lehele ja raadiole. Õhtul viiakse meid restorani ning kõik lõppeb absurdselt nagu enamasti sellised peod Venemaa provintsides. Nende pidude lõppu ei ole võimalik kunagi ette aimata. Joomingud on Venemaal üks suur improvisatsioon.
Kohalikud ajakirjanikud kutsuvad kaasa mõned ärimeestest tuttavad. Lähme päris peenesse restorani Ulan-Udes, mille nimi on Tšingis-khaan. Burjaadi ja mongoli köök, mis sisuliselt on üks ja seesama. Ärimehed tulevad restorani oma, kaheliitrises pudelis joogiga. Maitseb nagu jõhvikamaitseline puskar. Joome seda. Kostitajat ei saa Venemaal ju solvata.
Üks ärimeestest juhatab suuremat sorti turvafirmat, soliidsed kliendid ja puha. Ta viib meid pärast restorani firma peakontorisse, kus on uhke saun. Kuna me pole eelmisel ööl eriti magada saanud, siis oleme väsinud, aga ära minna ka ei sobi. Ärimehed jäävad ruttu täis nagu pumbad, aga sellest hoolimata otsustavad endale prostituudid tellida.
Tulevad kaks tüdrukut, kaovad koos ärimeestega kuhugi, aga kümne minuti pärast on plikad nõutute nägudega tagasi meie juures sauna eesruumis, kuhu on laud kaetud. Ütlevad, et mehed jäid hopsti! magama nagu voodisse kukkusid. Plikad polevat isegi riideid jõudnud ära võtta.
Kuna tüdrukud olid tellitud kaheks tunniks, kutsume nad meie juurde lauda. Lena on 30 ja Lera 25. Lena mees istub kuuendat aastat vangis, tapmise pärast. Veel neli aastat jääb istuda. Ühte last kasvatav Lena lubab mehe ära oodata, aga seni elab nagu oskab. Räägib, et päeval käib korralikult poes müüjaks, aga öösiti teenib vahest niimoodi lisa. Leral on samuti ametlikult mees olemas, miilits. Aga too peksis Lerat pidevalt ja ta jooksis mehe juurest ära. Nüüd kasvatab üksi kahte last. Tema on põhikohaga prostituut. Mingit haridust kummalgi pole. Kurvad, aga vist tüüpilised lood Venemaal.
Tüdrukute tund maksab 1500 rubla (525 krooni), mis pidi Ulan-Udes keskmine taks olema. Sellest saavad tüdrukud endale veidi alla poole. Kolmandiku võtab ”maja”, kelle all nad töötavad, ning oma osa veel turvamehed ja taksojuhid.
Prostitutsioon pole Venemaal muidugi enam nii levinud kui metsikutel 1990-ndatel, kui legendi järgi oli see suurlinnades noorte tüdrukute seas kõige ihaldusväärsem amet. Praegu arvatakse, et Venemaal tegeleb selle elukutsega 250-300 000 naist, neist ainuüksi Moskvas tiirleb seksitööstuses 100 000 naist.
Teeme ühe päeva puhkust Ulan-Udes. Autojuhti tuleb säästa. Käime vaatamas Ulan-Ude peaväljakul seisvat maailma suurimat Lenini pead. Minu hinnangul on see oma neli-viis meetrit kõrge. Reisiteatmikud väidavad, et koguni seitse meetrit. Kogu kohustulik Lenini kuju seisnebki ainult tema peas. Väljak on muidugi Nõukogude-nimeline (Ploshad Sovetov), kuigi mis nõukogud siin enam?

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Ulan-Udes tekib mul probleem pangakaartidega. Mul on mõlemad pangakaardid kiibiga, aga peaaegu mitte ükski pangaautomaat ei tunnista minu kiibiga kaarte. Lõpuks saan raha kätte Sberpanki (Hoiupank) automaadist, mis pididki linna ainukesed kiipe tunnistavad masinad. Venemaa kaugematesse regioonidesse reisides on kasulik igaks juhuks kaasa võtta vähemalt üks pangakaart ainult tavalise magnetribaga.
Ühele meie võõrustajatest kuulub Ulan-Udes raadiojaam. Räägib päris absurdseid lugusid, kuidas linnapea üritab raadiot kogu aeg sulgeda. Nimelt on ta linnapeaga kõvas opositsioonis. Õigemini ta räägib, et tal ükskõik linnapeast, ta üritab võimalikult objektiivselt lasta oma ajakirjanikel töötada. Arvab, et objektiivsus toob kõige paremini sisse. Selge see, et ta siis linnapeaga raksu läks.
Nii olla linnapea saatnud talle kaela tervisekaitse, kes oli eeskirjadest välja kaevanud, et töötajad, kes puutuvad kokku raadioelektroonilise aparatuuriga peavad kanda kaitsevahendeid. Ja nii tehtigi jaamale päris korralik trahv. Pärast seda istusid kõik saatejuhid stuudios kummitaldadega jalatsites ning kummimati peale. Sest kontrollijad hakkasid iga nädal neid kiusamas käima ning midagi ei jäänud üle. Selliseid lugusid oli veel.
Burjaadi köögiga restoran oli igavene tore. Eriti muidugi kala ja eriti oomul! Suu läheb isegi tagantjärgi sülge täis.
Kes tahab kohalikku ellu pikemalt süüvida, lugegu reisimees Marko Kalduri suviseid mälestusi Irkutskist, Ulan-Udest ja Baikali äärsetest piirkondadest koos fotodega siit!
Muideks, et veidi aru saada elukallidusest Venemaal, siis jäi näppu küsitlus selle kohta, kus Venemaa eri piirkondade inimestelt küsiti, et kui palju tuleks teenida kuus väärika elu jaoks. Keskmiselt üle Venemaa tuli 40 000 rubla (14 000 krooni). Kõige rohkem soovivad teenida moskvalased – 62 000 rubla (21 700 krooni). Järgnevad Jekaterinburgi elanikud 45 000 rublaga (15 750 krooni) ja Peterburi elanikud 41 000 rublaga (14 350 krooni). Kõige tagasihoidlikumate soovidega olid Astrahani, Kostroma ja Pensa elanikud, kes arvasid väärikat elu tagavaks palgaks 25 000 rubla (9000 krooni) kuus.

FOTOSID KA PÄEVAST:

siin me ärkasime autos. Sõime viineripirukaid teega ja uuesti teele.


Sljudjanka asula, mille lähedal me ööbisime.


Laupäevaõhtuse tantsuõhtu reklaam ühes Baikali-äärses külas.

Killuke Baikalit läbi vihmamärja autoakna.

Pirukamüüjad maantee ääres enne Ulan-Uded.

Meie ja meie sõbrad Ulan-Ude ajakirjanikud kohaliku ajakirjandusmaja hoovis.


Meie autojuht Deniss jällegi Petrovitšit putitamas.

Selline tore paber rippus selle meie tuttava raadiojaamas. Mõeldud ajakirjanikele õpetuseks, kuidas ei tohi invaliidide kohta eetris öelda. Kohati solvav, aga näitab mõnes mõttes jällegi Venemaal valitsevat suhtumist.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kaks väikest parandust - see suur Lenini pea on 7 meetri kõrgune vähemalt turismiteatmike andmetel ja Ulan-Ude keskväljak kannab nime Nõukogude väljak (pl. Sovetov), Lenini nime kannab sellest väljakust algav peatänav :)
Siim K.

Jaanus Piirsalu ütles ...

Parandan ära. Aitäh, Siim!

Anonüümne ütles ...

Kuidas vene prostituutidega lõimumine edenes?

Jaanus Piirsalu ütles ...

Rahulikult. Nad istusid oma kaks tundi kohusetundlikult ära ja lasid siis jalga. Üks neist võttis meiega napsi. Teine mitte, sest pidi hommikul teisele tööle minema.