Esmaspäev, november 16, 2009

10 000 km läbi Venemaa, XII osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes.

18. oktoober, Tõndast Nerjungrisse
LEHE LUGU:
Nerjungrini on ainult 200 kilomeetrit, aga esialgu ei pääse me kuhugi. Enne tuleb lahendada kaks probleemi: a) leida pühapäeva hommikul Tõndas meie Petrovitšile uus lehtvedru ja b) leida töökoda, kus vedru alla pandaks.
Esimese probleemi lahendame lihtsalt, pühapäeviti on Tõndas kõik poed avatud. Uue lehtvedru saame UAZikule 3500 rubla (1225 krooni) eest. Aga vot töökojaga tekib probleem. Rahvas juba nagu Läänes, ei viitsi pühapäeval tööd teha. Kõik on kinni.
Autojuht Deniss on kuri: ”Kurat ja siis virisevad, et tööd ei ole. Kui on raske aeg, siis võtku igast võimalusest kinni, aga ei!” Lõpuks siiski leiame töömehe, kes oma garaažis 800 rubla (280 krooni) eest vedru kahe tunniga ära vahetab.
Tõndat teavad Eestis ilmselt palju, õigemini on kuulnud. Amuuri oblasti ja Jakuutia piiril asuvat Tõndat peetakse legendaarse raudtee BAMi mitteametlikuks pealinnaks. BAMi eesmärk oli ühendada Kaug-Ida Siberiga ülevaltpoolt Baikali järve. 50 aastat tagasi ühendas Kaug-Ida ülejäänud Venemaaga vaid Transsiberi raudtee. Transsiberile oli vaja igaks juhuks alternatiivi, sest see jooksis liiga Hiina piiri lähedalt. Nii ehitatigi Irkutski oblastist Taišetist Vaikse ookeani rannikuni Sovetski Gavani sadamani 4287 kilomeetrine raudtee kui Nõukogude Liidu võimsuse näide.
Tõnda on noor linn. 1975. aastal jõudis siia BAMi ehitus ja värske jaam valiti nö BAMi peastaabiks. Selgelt on näha, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist pole linnas praktiliselt midagi juurde ehitatud, peale ehk mõne poe. Mingeid viiteid BAMile pole linnas eriti näha peale tohutu raudteejaama. 35 000 elanikuga linnakese raudteejaam on raudselt suurem kui Tallinn Balti jaam. On veel BAMi muuseum, aga see on pühapäeval kahjuks suletud. Linnast väljasõidul seisab suur BAMi märk. Ja ongi nagu kõik.
Ega tõndalased kunagisest hiilgusest eriti ise ka rääkida ei taha. Nüüd nad tahaksid siit minema. “Aga kes neid kuskil ootab?” ütleb meie võõrustaja, kes ise osaleb naftatoru ehitamises Ida-Siberi leiukohtadest Hiinasse.
Kõik müüvad Tõndas midagi, tänavapostid ja bussipeatused on üle kleebitud müügikuulutustega. Varem oli tõndalastel kui lööktöö kangelastel erivarustamine, aga nüüd pole enam midagi. Ainult sõbralikkus on jäänud. Ja ilus loodus ümberringi. Sellest aga söönuks ei saa, nagu kohalikud märgivad.
Tee Tõndast Nerjungrisse kulgeb mööda sopkasid üles-alla. Eelmine päev sadas lund, palju lund. Õnneks on hanged teelt lükatud, aga rekkajuhtide probleeme see eriti ei vähenda. Tõusud ei ole siin järsemad kui Lõuna-Eestis, lihtsalt need on väga pikad ja libedad. Rekkad ei vea ennast üles, isegi kui on ketid rataste ümber pandud. Liivatamismasinat pole siinkandis isegi karud kunagi näinud. Kohalesaamine on rekkameeste endi asi.
Ühel tõusul käib tõeline lööktöö. Kümmekond rekkat seisavad tõusu alguses rivis nagu pardipojad ning kõik juhid kühveldavad hoolega tee äärest kruusa lumele, et mingitki pidamist ratastele leida. Imestan väga. Pärast näeme sellist pilti peaaegu igal tõusul.
Ühes teejoomiskohas räägib rekkajuht Šamil (juhtide seas on palju kaukaaslasi), et kui sajab palju lund ning teid ei jõuta korralikult puhastada, siis võib teekond Tõndast Jakutskisse üle sopkade aega võtta kuni nädala. Aga vahemaa on ju napilt üle tuhande kilomeetri! Vot sulle tänapäeva Jack Londoni kangelasi – Jakuutia rekkajuhid.
Sõidame läbi Iengra, mis on ainus evenkide suurem asula Jakuutias. Lisaks neile elab Iengras ka üks prantslanna. Kahjuks pole Alexandrat kodus, aga reisikaaslane Albina jutustab tema loo. See on tegelikult üsna tavaline lugu.
Alexandra oli noor Pariisi entograaf, kes 2000-ndate algul tuli Jakuutiasse korjama evenkidest jutustava doktoritöö jaoks materjali. Materjali kogumise käigus kohtus ta evenk Koljaga. Armastus, abiellumine, lapsed. Alexandra jäi mehe juurde elama, osa aastast pidid nad elama täitsa taigas. Aeg-ajalt käib Alexandra siiski ka Prantsusmaal.
Lõpuks jõuame Nerjungrisse, selja taga on 9215 kilomeetrit. Lõpetame meie ühise reisi sümboolselt - sõidame linna sisse mööda Rahvaste Sõpruse prospekti. Siit edasi Jakutskisse sõidan ma juba üksi.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Õppisin ära veel ühe jakuutiakeelse väljendi: ”utui bardaa” (umbes nii see kõlas) – aeg on magama minna. Aga nagu ma aru saan, siis nad kasutavad seda väljendit ka kontekstis, kui on aeg mingi tegevus ära lõpetada ning minema minna.
Tõndast mul polegi eriti rohkem mälestusi. See jäi veel meelde, et majade vahel (aga majad peaaegu eranditult siin paneelikad) pingikeste ümbruses vedeles jube palju tühje alkopudeleid. Vaevalt et see miski üllatus muidugi kellelegi on. Seda võiks küll veelkord üle korrata, et inimesed olid jube sõbralikud küll.
Nerjungri poole sõites läksid teeolud lume tõttu päris jamaks umbes 40 km pärast. Deniss pidi lausa esisilla ka sisse lülitama, mida seni läks vaja ainult kuulsal Kanski-Tuluni lõigul enne Baikalit.
Ja need rekkamehed on ikka hullud küll, et sellistel teedel sõidavad. Üks asi on see, et nad ei saa mäest üles, aga mäest alla sõites viskab ka neil alatihti rekka põiki teepeale (allpool on üks väheõnnestunud foto ka sellest) ette. See juba vastutulijale omakorda ohtlik.
Võimsa mulje jättis muidugi raudtee Tõndast Nerjungrisse, mis läks üle sopkade ja sopkade alt. Seal ehitatakse praegu nn väikest-BAMi, mis näeb ette raudtee ehitamist kuni Jakutskini välja. Sinna ta peaks jõudma 2012. See on paras keemia, sest raudtee rajatakse ju igikeltsale. Praeguseks on raudtee juba Aldanist edasi Tommoti-nimelise asula juurde jõudnud. Jakutskisse jääb sealt jämedalt võttes veel 500 km
Venemaal on üldse maailma pikim üldkasutatav raudteevõrk – kokku 86 000 kilomeetrit. Võrreldes Nõukogude ajaga on 18 aastaga raudteede kogupikkus vähenenud 2000 kilomeetri võrra. Ilmselt see 2000 km relsse kuskil metalliostus oma saatuse leidsid.

FOTOSID KA PÄEVAST:
Kõigepealt mõned vaated Tõnda linnale. Õnneks paistis päike ning ei olnud nii morn see värk.







Müüb autot. Hea lihtne kuulutus.

Sellelt kuulutuselt vaadake, kuidas peab Toyota kirjutama vene-päraselt.

Nii nüüd hakkame siis üle sopkade Jakuutiasse sõitma.

Algul, Tõndast väljasõites on tee veel täitsa nitšekas.

Talv on käes, järelikult on aeg alustada sillaremonte.

Mäest alla sõites põiki teele libisenud rekka.

Rekkajuhid kannavad kruusa tõusule.

Samad rekkajuhid, aga veidi lähemalt.

Üks ilus vaade Jakuutia sopkadele.

Need ei ole mingid vanad külaaiad, vaid lumetõkked, et tuisk tee lund täis ei kannaks.

Jõudsime Nerjungrisse ja teeme pilti Albina maja ees.

Kommentaare ei ole: