Kolmapäev, november 04, 2009

10 000 km läbi Venemaa, IV osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda osa, mis ilmub/ilmus täna lehes.

7. oktoober, Volgogradist Orskisse Orenburgi oblastis
LEHE LUGU:
Tõuseme vara, kell 5.30, ja manustame väikeses teeäärses kohvikus tavapärase hommikusöögi – magus tee piimaga ning pannkoogid hakkliha ja/või kohupiimaga. Nauding maksab 65 rubla (23 krooni).
Väikse kohviku müüjatädil on silmnähtavalt igav nii vara. Ajan temaga söögi kõrvale juttu. Tädi hakkab iseenesest rääkima oma tütrest, kes elab Hollandis. Tunda on kohe, et ta tahab oma Venemaalt minema saanud tütrega lihtsalt eputada. Lugu iseenesest on muidugi hea.
Tütar õppis Volgogradis. Tema sõbranna oli Moskvas välisfirmas töötades silma jäänud ühele Hollandi keskealisele mehele, kes taga abiellus ning viis Hollandisse. Tollel mehel oli omakorda sõber, kes jäi leseks. Äsja noore ja ilusa venelannaga abiellunul hakkas sõbrast kahju ning ta ütles, et mis sa kurvastad – vaata mind, tee nagu mina! Tema venelannast abikaasa lasi viiel sõbrannal Venemaalt saata oma fotod, neid näidati värskele lesele ning tollele hakkaski üks tüdruk fotodelt meeldima. Too oligi meie müüjatädi tütar. Oma võimalust kasutas tüdruk hästi, sest peagi tulid ema rõõmuks pulmad. Selline moodne muinasjutt.
Kui Novošahtinskis polnud suur osa päevast elektrit, siis Saraatovisse jõudes avastame, et selle suure linna ümbruse bensiinijaamadest ei saa kuskilt kohvi osta – vett ei ole. Selgub, et üks suur veepuhastusjaam on rivist välja läinud ja pooles oblastis pole kolmandat päev vett! Volgogradis nägime eile teleuudistest, kuidas linnas alles nüüd – talv juba ukse ees – kaevati tänavad üles ning alustati torude remondiga. Kogu infrastruktuur on Venemaal uskumatult mäda ning kui uskuda eksperte, siis selle häda õisi pole veel nähagi.
Pugatševi-nimelises linnas sõidame suure hooga üle ”lamava politseiniku” nii, et auto kohe hüppab. Hoiatusmärgi meie sõidusuunas avastame 10 meetrit... peale ”lamavat politseinikku”.
Pugatševis asub suur armeehelikopteri baas. Satume linna vist mingite õppuste ajal, sest üle sõidutee maanduvad järjest, paariminutiliste vahedega kümmekond kurja välimusega ründekopterit.
Üleva vaatepildiga Vene armee tublidusest ei lähe hästi kokku kaks väsinud meest teetööliste tunkedes, kes magavad õiglaste und otse lennuvälja piirava kahekordse traataia vahel. Viis, kuidas nad sinna suutsid ronida ja jääda seejuures märkamatuks, tuleb tunnistada sõjasaladuseks. Aga mis seal imestada, kui kevadel kukkus Tomski oblastis üks Mi-2 alla põhjusel, et enne väljalendu oli keegi kopterist suurema osa kütusest lihtsal ära varastanud. Teades, et kopter läheb peagi lendu.
Tahame sõita Saraatovist otse Orenburgi peale. Autojuhi atlase järgi leiame isegi sellise tee, mis säästab meile 150 kilomeetrit. Kaardi järgi jookseb kogu aeg asfalttee, aga oleks elu siis nii lihtne siinkandis! Algul nii ongi, asfalt on isegi parem kui suurel föderaaltrassil.
Deniss juba rõõmustab, aga nagu alati järgnevad sellele Venemaal pisarad. Kõigepealt ilmuvad tohutud augud ja lagunenud asfalt. Siis lõppeb asfalt ja algab kruusatee. Kohtame ühte tatarlasest vana lambakarjust, küsime teed. See küsib vastu – mis teed? Et siit edasi pole enam ühtegi küla. Et kunagi Jeltsini aja algul oli, aga enam ammu mitte. Põhimõtteliselt peaksite muidugi läbi saama, lisab karjus meie džiipi vaadates.
Vanal on õigus, mingil hetkel kaob igasugune elu ning me leiame ennast lagedas stepis poriselt põlluvaheteelt, mis lõppeb teede ristiga. Teed jookevad viide erinevasse suunda... Umbes nii, et lähed sinna, saad rikkaks, lähed sinna, saad õnnelikuks, lähed sinna, saad nii rikkaks ja õnnelikuks, aga noorelt surma jne. Üks tee läheb künka otsa, sõidame sellele ja näeme eemal ühte küla.
Külas tuleb meil inimestega väga kannatlikult rääkida. Me oleme kained, sestap ei saa me külaelanikega kuidagi ühele lainele. Osava ristküsitluse tulemusena saab Deniss siiski lõpuks sotti, kuidas suurele teele välja sõita. Ja me jõuame täpselt sinna välja, kuhu tahtsime!
Enne Orenburgi hakkavad teeviidad tembutama – ”Orenburg 108 km” ja kohe otsa juba ”Orenburg 127 km”.
Ööseks jõuame Orskisse, päevaga tegime 1320 kilomeetrit. See jääbki meie päevarekordiks kuni reisi lõpuni. Aga me sõitsime ka 20 tundi.

TÄIENDUSEKS:
Saraatovis ületame Volga jõe. See tuletab meelde, kuidas üks hiljuti Volgogradis käinud tuttav rääkis loo sellest, kuidas sealkandis uut silda avatakse. Sild on juba valmis, aga ametlikult pole avatud. Oodatavat Putinit väidetavalt, aga kuna sealne kuberner Maksjuta on Moskvas ebasoosingusse sattunud, siis ei taha Putin sinna minna. Kuberner aga ei taha silda kuidagi lasta ametlikult enne avada, kui keegi Väga Tähtis seda avama tuleks. Kohalikele on silda väga vaja, sest vana sild on suht kitsas ja uue kaudu saaksid paljud elanikud otsem üle jõe (Volgograd on kuskil oma 60 km pikk linn pikki Volga kallast). Kohalikud on enda jaoks asja lahendanud nii, et kui väga vaja, siis maksad sillavalvuritele 200 rutsi ja tõmbad üle. Võib olla legend ka, aga vähemalt lõbus. Väga ei imesta kui tõsi.
Lõunat sööme ühes teeristis. 150 rubla (52 krooni) eest saab 3-käigulise üllatavalt maitsva kõhutäie. Albiina arvab, et kuna oleme ligi 8 tundi järjest sõitnud, siis vaja veidi lõõgastuda ja toob autost viina välja. Söögimajas ei tee keegi teist nägugi, kui teeme mõned stakannid.
Sihtkohta Orskis, kus elab Denissi tädi, jõuame juba peale südaööd. Enne Orskit on suur teeremont ja viidad näitavad ümbersõidule. Keerame viitade järgi vasakule-paremal-vasakule... ja siis kaovad viidad lihtsalt ära. Sõidame esimeste tuledeni. Mingid kohalikud joovad autos. Seletavad teed meile. Sõidame, jälle kaovad kõik tuled ära. Küsime vastu tuleva auto käest jälle teed. Seletab. Sõidame, äkki lõppeb lihtsalt tee ära. Sõidame tagasi. Küsime kolmandat korda teed, jälle vastutuleva auto juhi käest. See ütleb lihtsalt, et sõitke minu järgi. Nii lõpuks Orskisse jõuamegi.
See-eest on kell 2 öösel tädi juures vastuvõtt vägev. Laud sööki ja jooki täis. Deniss polnud tädi näinud kolm aastat. Ja see jällenägemise rõõm on pikk, oi kui pikk. Järgmine päev magame lõunani. Ja otsustame teha puhkepäeva. Autojuht on ju ka inimene.

FOTOSID KA PÄEVAST:

Hommikune maantee enne Saraatovit.

Siin sõime lõunat Samaara oblastis.

Tatarlasest lambakarjus, kes meile teed juhatas. Külm oli juba.

Ja siin on tema lambad.

Tee läbi stepi, kuhu me otseteed otsides eksisime. Kaardi järgi peaks selles kohas olema asfalttee. Tegelikult pole kunagi olnud.

Albiina ja Deniss keset meie ekslemisi stepis ära kõrbenud päevalilleväljade vahel.

Reibas, et mitte öelda meeleolukas tädi, kes meile näitas teed lähima asfaltini.

Meeleolupidike külast, kus elavad need meeleolukad inimesed, kes meid õige tee peale juhatasid.

Rong see tuli tšuhh-tšuhh - ja mitte midagi olnud näha. Suitsukate oli nii vägev, et selle varjus oleks võinud terve pataljon tulla.

3 kommentaari:

indrek ütles ...

Siiras elu ikka Venemaal! :)

Anonüümne ütles ...

Pugatšovis asub Sõzrani Kõrgema Lennuväe Kooli õppe lennuväli.Seal paikneb 5 eskadrilli.Neli eskadrilli MI-8 ja üks eskadrill MI-24(ründekopterid).Ümber Pugatšovi asub stepis veel kolm lennuvälja,kus suvel harjutavad viimase kursuse lendurid lendamist.Need kümmekond kurja välimusega ründekopterit tulid arvatavasti ühelt kolmest välilennuväljalt.Suvel,kui on kursandid,käivad õhus kõik viis eskadrilli.Talvel harjutavad instruktorid.Muide,ühe eskadrilli komandör oli major Nuia(Soome päritolu)

Anonüümne ütles ...

Eilsetes uudistes kuulsin, et medvedev käis silda avamas !
kas pole rõõmupäev kohalikele, nüüd saavad uut silda kasutada