Kohalik politseijaoskond meenutab filmi Mad Maxi maa-aluseid urkaid. Pool jaoskonna territooriumist on sisuliselt prügimägi, kus vedelevad autovrakid (vähemalt üks neist on sellist tegu nagu oleks tank sellest üle sõitnud) ja ehituspraht ning toad meenutavad Vene vägede lahkumise järgset laga. Seal ei toimu midagi. Vahel Eesti rühm teeb seal väikse puhkepausi patrulli ajal.
Teine pool on siis nö tegevuspaik. Minu esimese öise patrulli ajal laupäeva õhtul viisid poisid sinna kolm kinni peetud kohalikku. Siis nägin, mismoodi Iraagi politsei seal töötab. Koridorid olid pimedad nagu rotiurkad. Täiesti kõle.
Üks ruum oli relvaruum, mille seinad olid täis automaate, põrandad laskemoonakaste ja muud korralikuks lahinguks vajalikku staffi. Paar ruumi olid uurijate jaoks. Need meenutasid selliseid nõukaaegseid piirkonnavolinike ruume – neli seina, kaks lauda ja kaks tooli. Ühes ruumis oli side- ja koordineerimiskeskus, et tegevused piirkonnas sassi ei läheks.. Igal jõul oli oma laud – iraagi politseil oma, iraagi armeel omal, USA armeel oma. Tubade vahel kottpimedus, nagu juba ütlesin. Tunne nagu liiguksid kuskil maa-alustes katakombides.
Sisehoovis asus arestimaja, kuigi osaliselt tegutses see ilmselt ka vanglana. Nii palju, kui ma aru sain, siis võidi vajadusel inimesi terve aasta seal kinni hoida.
Inimesi hoiti kahes trellitatud uksega ruumis. Ruumid võisid olla silmaga hinnates kaheksa korda viis meetrit ehk siis 45 ruutu. Inimesi oli mõlemas ruumis vähemalt 15 ja meie tõime kolm meest veel juurde.
Kongidest kostis ilge kära ja möla. Kõik mahtusid siiski kuidagi vedelema, päris püsti ei pidanud keegi seisma. Kõik paistsid olevat nooremapoolsed mehed, vanemaid silma ei hakanud. Šiiiad ja sunnid läbisegi, aga paistis, et nad said kongides rõõmsalt omavahel läbi. Kuigi väljas andsid muudkui üksteise vastu hagu.
Trellitatud kongiukse vahelt sisse piiludes, tormasid kohe mitu meest ukse juurde, käed pikalt ees. Selge, tahavad tervitada. Me polnud kadedad, tervitasime vastu. Väliselt nad vaenulikud ei olnud, tervitasid igatahes rõõmsalt sädistades.
Kord päevas lastakse kõik sisehoovi tunniks jalutama. Põgenetud sealt ilmselt pole, sest paar valvurit kõndisid seal minu arust täitsa relvastamata ringi, relvad vedelesid kõrvalruumis.
Eesti rühma tõlgid on tõelised naljanumbrid. Kuigi nad väidavad, et nad on inglise keelt õppinud, siis minu arust nad keelt ikkagi eriti ei oska. Nendest aru saamine on päris keeruline kunst, aga rühmaülem Jõemaa väitis, et pikapeale on ta harjunud juba nende jutust aru saama.
Kohalikku küsitledes juhtub pidevalt, et tõlk sädistab kohalikuga tükk aega ja siis võtab jutu ühe lühikese lausega kokku. Eriti lõbus on tõlk, kes nimetab ennast Tainyks. Vahel vastab ta näiteks küsitletava asemel ise rühmaülema küsimustele, kuigi ei küsitud tema arvamust. Laupäeval kontrollis rühm autosid ja jäi pärast puhkama. Taina asus aga omal initsiatiivil ühte autot peatama, mille peale talle üsna kurjalt käratati. Kahtlemata arvab Taina, et tema on tegelikult linnas ülemus!
Sõdurite sõnul olid neil enne puhkust korralikud tõlgid, kes olid inglise keelt ülikoolis õppinud. Puhkuselt tagasi tulles olid aga mehed kadunud nagu vits vette. Välja enam ei ilmunudki. Ehk võib neid varsti Euroopas kohata. Paljud iraaklased, kel võimalus – see tähendab raha – põgenevad praegu Iraagist.
Operatsioonidel kannavad tõlgid alati maski. Et neid ära ei tuntaks. Sellest hoolimata on neid üksjagu tapetud. Palka saavad nad korralikult, suurusjärgus 600-800 taala. Kohalikus mõttes väga korralik palk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar