Reede, november 10, 2006

Lõpuks Eesti poiste juures


Täna õhtul jõudsin lõpuks Bagdadist Camp Tajisse, kus asub Eesti jalaväerühm – EstPla-13. Camp Taji asub sisuliselt Bagdadi linna külje all, kus Eesti poistel on patrullimiseks oma ala – Sab-al-Boori nimelise asula ümbrus. Sab-al-Boorist loodan pikemalt kirjutada homme, kui olen rühmaga esimest korda patrullis ära käinud.
Täna jõudis pool rühmast patrullist tagasi veidi enne, kui me vanemleitnant Mühlingiga Tajisse jõudisme. Poistel oli õnnelik päev, sest pääsesid IED-rünnakust. IED-ks nimetatakse isevalmistatud lõhkekeha, mille plahvatuse otsa sattumine võib lõppeda väga kurvalt. Palju ameeriklasi on just nii surma saanud.
Õnneks peatus eestlaste patrull ühe kohalikuga rääkimiseks vahetult enne IED-d ja lõhkekeha plahvatas veidi eespool kellelegi viga tegemata. Lõhkekeha ise oli tee sisse peidetud. Kraater polnud poiste sõnul kuigi suur, aga see-eest sügav.
See oli kolmas IED-rünnak, mille otsa praegune rühm on viie kuu jooksul sattunud. Loodetavasti oli see ka viimane.
Esimesed jutud olen poistega juba rääkinud, peab hakkama vaikselt sisse elama. Elamiseks sain ühe nö külaliskonteineri. Piisavalt spartalik.
Tundub, et tuju on poistel hea. Teavad täpselt, et Iraagis on jäänud teenida veel 29 päeva.
Päeva esimesel poolel oli kõige huvitavam elamus akrediteeringu tegemine koalitsioonivägede pressikeskuses. Ameeriklased on ikka uskumatult põhjalikud. Kõigepealt tehti minust tavaline foto, siis mõlema külje pealt profiilis ning seejärel mõlema külje pealt veel poolprofiilis.
Sellega nali veel ei lõppenud. Sõrmejäljed. Need võeti kõigepealt nii, et suruti mõlema käe näpud kõik koos skännerile ning seejärel võeti kõigist näppudest eraldi jäljed! Kusjuures mõne näpuga mässasid nad mitu minutit, sest nende meelest ei tulnud pilt piisavalt selge.
Seejärel pidin veel allkirjastama paberi, et viibib Iraagis omal vastutusel, olen teadlik ohtudest ning kui midagi juhtub, siis mu tööandja hoolitseb selle-eest, mis must edasi saab jne.
Bagdadi Green Zone´is kohtusin ka Islandi kaitseväe „juhatajaga”. Islandil kaitseväge teatavasti ei ole, aga nad on NATO liige. NATO abiprogrammi Iraagi armee koolitamisel pidid ka nemad ühe mehe andma. Mees oli loomulikult tsivilist, aga kuna koolitajad peavad kõik ikkagi sõjaväelased olema, siis tehti ta ajutiselt sõjaväelaseks ning anti isegi majori auaste! Nii ongi Steinar Sveinsson ajutiselt Iraagi ainus sõjaväelane ja kolleegid kutsuvad teda naljatamisi ühtlasi ka Islandi kaitseväe juhatajaks. Tsiviilis on Steinar muidu giid ja väikest viisi ajakirjanik. Väga lahe selle, kes islandlasele kohustuslikult teadis ka Evald Miksonit.
Foto on tehttud kopteri Black Hawk pardalt, kui lendasime Green Zone´ist Camp Tajisse. Näha on Bagdadist ning teist Black Hawki, mis lendavad põhimõtteliselt nagu taksod ühest kohast teise. Nii on kõige turvalisem inimesi liigutada. Esiplaanil on näha ühte kahest kopteri kuulipildurist.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Rääkisid, et poistel on tuju hea (rõõm kuulda). Kuidas aga on eesti sõdurite isiklik suhtumine käimasolevasse sõtta- ja kas on neid, kes oleks valmis ka uuesti Iraaki missioonile minema? Mida see meestele isiklikult on andnud/võtnud?

Anonüümne ütles ...

Tubli.. Ja nagu ennist öeldi, veel korra - be safe! Bipu.