Esmaspäev, november 13, 2006

Imaami laul ja plahvatuste kaja


Täna hommikul läksin poole rühmaga patrulli juba varahommikul kell 3.30. Hommikud, kuni päike pole tõusnud, on siin uskumatult külmad. Vaatad kaardilt küll, et Iraak peaks olema üsnagi lõunamaine maa, aga näiteks laupäeval oli enne päikesetõusu sooja maksimaalselt viis-seitse kraadi. Lisaks sellele puhub autokastis külm tuul. Varbad igal juhul külmetasid. Täna oli varahommikul veidi soojem, nii kümne kraadi kanti. Talvel polevat ime, kui hommikul on lombid jääs.
Suurim saavutus täna ennelõunase patrulli ajal oli poistel kahe väidetava ohtliku kurjategija kinninabimine. Sellest kirjutan ma pikemalt ja näitan pilte homses Eesti Päevalehes.
Elamuse pakkus aga – niivõrd-kuivõrd on sõna „elamus” üldse sõjapiirkonnas kohane kasutada – vahetult enne päikesetõusu ühes maha jäetud majas mošeest väljuhääldist tuleva laulu kuulamine. Poisid rajasid ühe kõrgema maja katusele vaatluspunkti ning niikaua kui kaks meest üleval vahti pidasid, lebotasid ülejäänud allkorrusel. Kes üritas kivipõrandal magada, kes tegi suitsu, kes lobisesid.
Ja siis enne päikesetõusu hakkas mošeedest üle Sab-al-Boori kostma imaami aeglast kaeblevat laulu. Kell oli 4.30. Sina istud külmas ja pimedas mahajäetud majas ning kuulad vaikides. Tuhkagi aru ei saa, aga korraks tekkis kuidagi veidi ülev tunne. Samal ajal paganama suur kahjutunne kohalikest. Nendest kohalikest, kes tahaksid rahulikult palvetada ja hommikust lavašši küpsetada. Et ei peaks piiluma värava vahelt, kas tundub ohutu olevat tänavale minna.
Samas tekkis ka veidi selline partisani tunne. Varjad ennast ja kuulad, mis linnas toimub. Tunned pinget õhus.
Imaam lasi oma muusikaga segatud jutlust mitu tundi. Muudkui kestis ja kestis. Ja seda katkestasid vaid kahe plahvatuse tumedad mütakad. Ilmselt mitte väga ebaharilik hommik Sabal-al-Booris viimasel paaril kuul.
Poistelt kuulsin sellist vanasõna, et julge hundi rind on haavleid täis. Mõte selles, et mõttetu julgus võib lõppeda halvasti.
Tänase seisuga peaks Eesti poistel olema teenistuse lõpuni 26 päeva. Nagu ütles üks poistest – motivatsioon on praegu väga suur, et kõik tervena koju jõuaksid.
Õhtul tegid rühma logistikud Andres Vilem ja Marko Himma (hästi lahked, ka praegu kirjutan seda jutukest Andrese arvutist) mulle väikese ekskursiooni Camp Taji sõjatehnika surnuaiale. See oli üsna mõjus. Prügimäel seisid sadade viisi Iraagi armee puruks lastud tankid, suurtükid, veokid ja mida iganes. Omamoodi muuseum seegi.
Ameerika sõdurpoisid käivad end seal välja elamas. Siit fotolt on näha kuidas. Peamiselt on tankidele võõbatud klišeelike tekste – Happy Valentine! John loves Samantha! Jne.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Seda mosheest kostnud muezzini laulu nimetatakse inglise häälduses ezaniks (eesti häälduses siis vast izaan?), tegemist kutsega palvusele, sisu reeglina selline:

Allaabu Akbar (four times - "Allah is Most Great").

Ash'hadu an laa ilaaha illallaah (twice - "I bear witness that there is no god but Allah").

Ash'hadu anna Muhammadar-rasulullaah (twice - "I bear witness that Muhammad is the Messenger of Allah").

Haya 'alas-salaah (twice - "Come to prayer").

Ilaya 'alal falaah (twice - "Come to the good;').

Allaaku Akbar (twice - "Allah is Most Great")

Huvi korral saab täpsemalt lugeda siit http://www.allaboutturkey.com/pray.htm