Pühapäev, november 12, 2006

Kurb reaalsus Saba-al-Booris


See oli täitsa kurb vaatepilt, mida ma eile nägin Sab-al-Boori linnas. Isegi tiba kurvem, kui ma arvasin. Kurb selles mõttes, mida (kodu)sõda inimestega ja nende kodudega teeb.
Linna, kus mõned aastad tagasi elas veel 40 000 inimest, on tänaseks alles jäänud 5-10 000 elanikku. Tervete kvartalite viisi on inimtühje kodusid, mis on rüüstatud ja osalt ka põlema süüdatud. Vaid nö kesklinnas on rohkem rahvast, inimesi on tänaval näha ja töötavad isegi mõned putkad ja töökojad. Linna ääreosad on nagu kummituse kodud.
Näiteks sattusime Eesti rühmaga linna servas kohalikus mõttes villataolise mitmekordse maja juurde. Rühmaülem leitnant Jõemaa soovis peremehega rääkida, kuid uksekoputusele keegi ei vastanud. Lõpuks proovis Jõemaa ukselinki, uks oli lahti. Oli näha, et äsja veel oli seal elatud. Köögis oli tunda toidulõhna, trepil vedeles kellegi plätu, kapid olid asju täis. Veel olid, sest ilmselt on peagi marodöörid kohal.
Pererahvas oli lahkunud nii, et enamus asju oli lihtsalt maha jäetud. Ometi tundus, et neil oli korralik majapidamine ja hea elu, kuid ilmselt pidid nad lihtsalt ähvarduste tõttu oma päris ilusa kodu maha jätma. Kui nad olid šiiiad, siis sundisid neid põgenema surma kartusel sunniidid. Või siis vastupidi.
Hommikuse, kaheksa tundi kestnud patrulli ajal nägime kolme Sab-al-Boorist lahkuvat peret. Karta on, et ka nemad ei tule niipea tagasi.
See solk ja prügi, mille vahel Sab-al-Booris elatakse, see niivõrd ei masendanudki (olen Kabuli äärelinnades hullematki näinud ja ma pole üldse originaalne, kui arvan, et Lähis-Ida riikidele saab ükskord plastmass ja kile saatuslikuks, kuna nad on harjunud kõik prügi lihtsalt maha loopima, aga varem mädanes see prügi ära. Enam mitte.), kuivõrd just see totaalne hüljatus.
Linnas on 18 kooli, kuid ükski neist ei tööta juba ammu. Koole üritatakse siiski taastada ja millalgi käima panna. Linnas puudub pea täielikult arstiabi. Nägin päeva jooksul kolme kiirabiautot, millest kaks olid vrakid. Ühe olla Iraagi armee kuulidest läbipuurinud, kuna see ei olevat piisavalt kiiresti peatunud. Selles mõttes on see sümptomaatiline, et siin ei tundu keegi kellestki hoolivat. Ma mõtlen kohalikke.
Ma küll ei kujuta ette, mis saab olema sabalboorlaste ja tuhandete teiste laastatud Iraagi linnade ja külade elanikke saatus. Ilmselt ei midagi rõõmsat lähema kümne aasta ja võib olla isegi pikema aja jooksul. Terve sugupõlv tundub jäävat ilma normaalse hariduseta, aga nad saavad ükskord täiskasvanuteks.
Aga inimene harjub teatavasti kõigega, ka vägivallaga. Kohtasime meiegi inimesi, kes viskasid meiega nalja, naersid laginal ja pakkusid värskelt ahjust tulnud lavašši. Üks vanem naisterahvas pakkus ühele ohvitserile isegi oma tütart naiseks. Ja mulle tundus, et tal oli tõsi taga. Ka tüdruk ise tundus huvitatud olevat, sest ta naeratas ohvitserile ja teistele eesti poistele üsna rõõmsalt oma salli alt. Tüdruk oli kuskil 16-18 aastane. Tema ema küll väitis enda vanuseks 25, mille peale rühmaülem arvas, et tema on sel juhul kaheksa-aastane. Välimuse poolest pakuks mina emakesele 50 vähemalt, aga keskeast ülespoole araabia naised näevad reeglina oma east vanemad välja. Nii et tegelikult võis emake vabalt ka 40 olla.
Aga jah, päeva kurvaks saldoks üksikute lõbusamate hetkede vahele jäid Sab-al-Booris IED (ehk siis isevalmistatud lõhkekeha) plahvatus ühel turul, kus hukkus neli kohalikku, ning kaks kinniseotud kätega leitud laipa, mõlemad hukatud kuklalasuga. IED plahvatust kuulsime me ka ise hommikuse patrulli ajal, aga see jäi meist kaugele. Rühma saldoks jäid kolm vahistatud kahtlast isikut ning kaks ära võetud automaadisalve. Iraaklastel on kodus lubatud enesekaitseks omada ühte automaati ja ühte salve padrunitega. Üleliigsed salved korjatakse ära, aga selle eest kedagi kinni ei võeta.
Fotol on pere, kes Sab-al-Boorist turvalisemasse kohta lahkub. Eesti poisid pidasid auto kinni dokumentide kontrollimiseks ja lihtsalt inimestega vestlemiseks. Soovitan tähelepanu pöörata autole, mis on väga tüüpiline kohalikele. Lagunenud, aga sõidab. Siin sõidavad hoolimata väljanägemisest kõik autod, millel on rattad all ja rool. Muu pole eriti oluline enam.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sattusin EPLi kaudu Teie blogile ja seda oli huvitav lugeda. Tean küll Iraagis iga päev tapetutest, aga loomulikult on see seotud emotsionaalse tajumisega. Kuna olen tegelnud ka Iraagist tulnud varjupaigataotlejatega (kellest enamik on küll olnud Kurdistanist), huvitab mind Iraagis toimuv ehk natuke rohkem, kui peaks. Teie juttu lugedes tuleb pähe, et neid võiks siduda ja nende üle vähemalt mingi kontrolli saavutada nimelt relvade omamise kaudu. Kas ei saaks neist moodustada midagi Omakaitse taolist? Võib-olla juba on midagi, aga kui on, siis ei ole see õnnestunud. Saan muidugi aru, et selle hüpoteetilise organisatsiooni kontrolli all hoidmine võib olla veel üks probleem. Ometi võib niigi paljude probleemide käes Iraagis vaevlev USA seda rakendada ja ehk on sellele juba uues strateegias ruumi leidnud. Otse öeldes pean silmas seda, et ehkki ilmselt on nn uues strateegias ette nähtud Iraagi julgeolekustruktuuridele (kelle ustavus rahvusvahelistele jõududele on tihti küsitav) suurema rolli andmine, peaks seda toetama nn omakaitse loomisega.

Jõudu ja meelekindlust!

Heikki

Anonüümne ütles ...

Iraagis on igasuguseid väiksemaid ning suuremaid paramilitaarüksusi tohutult. Oma isiklikku väikest sõjaväge omavad nii ministeeriumid, eraturvafirmad kui ka hõimujuhid. Kui kõik need püssimehed saaks ühtse koordineeritud juhtimise alla, kasvõi need üksused Iraagi armeega liites, võiks ehk ka asja saada.
Suur probleem on ka julgeolekuorganitesse imbunud sissidega. Kui nt naftaministeeriumi palgal olevad võitlejad on saadetud turvama teatud naftatoru lõiku ning samas need võitlejad on ise needsamad pommipanijad kelle pärast valvet on üldse vajagi, siis on tulemus üsna trööstitu paraku.
Lihtsaid lahendusi Iraagi paraku pole, nagu ütleb ammukulunud fraas.