Esmaspäev, november 20, 2006

Lihtsate iraaklaste elu ja surma üle otsustame ka meie Eestis

Alljärgnev minu kommentaar Iraagi-teemal ilmus tänases Eesti Päevalehes.
********************

Hiljemalt kuu AJA pärast peab riigikogu tegema otsuse, kas pikendada Eesti sõdurite missiooni Iraagis.

Erinevalt Postimehe laupäevasest juhtkirjast arvan, et debatt sel teemal oleks väga teretulnud, sest Eesti sõdurid on nüüdseks Iraagis olnud ligi kolm ja pool aastat ning olukord on seal väga oluliselt muutunud.

Olin ise just nädal aega Iraagis. See ei anna mulle küll erilist pädevust Iraagi probleemidest rääkimiseks, kuid ehk leiavad otsustajad minu jutust mingigi iva.

Eesti osaleb – ma ei oskagi öelda, et milles täpselt - Iraagis USA liitlasena, meie sõdurid kuuluvad USA juhitavatesse nn koalitsioonivägedesse. Seetõttu oleks kõigepealt kasulik teada, millised on ameeriklaste valikud praegu pärast USA viimasi valimisi, mis selgelt näitas punast kaarti USA senisele poliitikale Iraagis.

Sisuliselt on ameeriklastel praegu valida kolme stsenaariumi vahel.

Esimene. USA vähendab oma vägesid Iraagis. Suurem võim antakse Iraagi armeele ja Iraagi politseile. Iraagis rääkisid sõjaväelased võimalusest vähendada vägesid tervelt kahe kolmandiku võrra. Praegu on USA-l Iraagis 141 000 sõjaväelast. Kauaks ülejäänud väed Iraaki jääksid, sellest pole kellelgi aimu. Viidatakse vaid sellele, et näiteks Korea poolsaare konfliktist on möödas 50 aastat, aga Lõuna-Koreas on ikka USA sõjaväebaasid. Teisest maailmasõjast on möödas 60 aastat, aga USA baasid on endiselt Itaalias.

Teine. USA hoopis suurendab Iraagis oma vägesid lühiajaliselt. Näiteks aastaks-pooleteiseks. Ning selle aja jooksul üritaksid nad jõuliselt lüüa korda majja ehk siis lõpetada kodusõja eelkõige Bagdadis ja selle lähiümbruses. Hiljuti muudeti USAs seadust, mille järgi on reserviste võimalik ka kolmandat korda Iraaki teenima saata, seni oli lubatud kaks korda.

Kolmas. Kõik jääb samamoodi. Sama palju vägesid, samasugune tegutsemine. Vähemalt esialgu.

Järgmiseks oleks otsustajatel oluline endale selgeks teha, mida täpselt Eesti sõdurid Iraagis teevad. Mis ülesande ameeriklased on neile andnud?

Minu hinnangul, kui jämedalt öelda, kindlustavad Eesti sõdurid oma tegutsemisalas Bagdadi lähedal Sab-al-Boori linnas ja selle ümbruskonnas elementaarset korda ja kaitsevad rahulikult elada soovivaid elanikke eri usugruppide vägivalla eest. Sisuliselt tegutsevad Eesti sõdurid korra valvuritena ehk mõnes mõttes teevad politsei tööd. Mitte küll kogu aeg, aga suures osas küll. Vähemalt nii palju kui mina nägin.

Päris politseitööks seda nimetada siiski ei saa. Põhjusel, et see kohalike omavaheline vägivald on ikka väga verine, mida politsei maha suruda ei suudaks, ning suunatud ka koalitsioonivägede ehk siis Eesti sõdurite vastu. Kellelegi käib Sab-al-Booris korraloomine väga pinda. Praegu EstPla-13 reaalselt päästab kohalike inimeste elusid.

Mis juhtub, kui kui eestlased ja ameeriklased peaksid näiteks Sab-al-Boorist lahkuma? Sama küsisid kogu Iraagist lahkumise kohta hiljuti USA kongressmenid Lähis-Idas asuvate USA vägede juhatajalt kindral John Abizaidilt. Ta vastas, et usulise tagapõhjaga vägivald kasvab märgatavalt ning see toob kaasa senisest rohkem tsiviilelanikest ohvreid. Mulle tundub, et see on tõsi.

Iraagi armeel ja politseil puudub jõud, oskus ja tahe vägivalda üksi vähendada. Iraagi politsei tekitab seda isegi juurde.

Veel omaette teema on see, et mida annab Iraagi konfliktis osalemine Eesti kaitseväele sõjaliselt?

Kindlasti saab kaitsevägi sealt hindamatuid kogemusi. Kasvõi sõduritele ja ohvitseridele kogemust tegutseda reaalselt olukorras, kui sinu suunas tulistatakse automaatidest, miinipildujatest ja rakettidega. Kasvõi logistilist kogumust. Varustuse proovilepanek. Aga kas paljalt kogemuse saamise nimel on ilus hoida oma sõdureid võõral maal?

Järgmine teema on missiooni poliitiline taust. Kui kaua peaks Eesti toetama USA-d Iraagis? Kas Eesti peaks olema viimane riik Euroopas, kes jääb Iraagis USA kõrvale? See on keeruline küsimus, millal saab Eesti nö tänuvõlg USA-le meie iseseisvuse toetamise eest tasutud.

Praegu on Eesti poliitiliselt sidunud Iraaki jäämise ÜRO toetusega rahvusvahelistele vägedele Iraagis. Aga kui ÜRO toetavat resolutsiooni ei tule, aga USA suursaadik Tallinnas Aldona Wos palub sellest hoolimata president Toomas Hendrik Ilvest ja peaminister Andrus Ansipit jätta Eesti üksus poliitilistel eesmärkidel Iraaki? Sõjalises mõttes pole ju 140 000-pealisel USA armeel Eesti 35 meest Iraagis vaja.

Oleks ju loogiline, et selle supi, mis Iraagi vallutamisega 2003. aasta kevadel keedeti, sööksid USA ja tema liitlased ise ära. Meie oleme ühed keetjatest.

Järgmine teema on, miks Eesti sõdurid üldse osalevad nii paljudel missioonidel kriisipiirkondades. Praegu osaleb kaitsevägi vähemalt rühma suuruse üksusega Bosnias, Kosovos, Iraagis ja Afganistanis. Tõsi, Bosnias langetavad ühe sõjaväebaasi laagri tõkkepuud üles-alla kaitseliitlased.

Vähe räägitud reaalsus on see, et juba praegu on probleeme sõdurite leidmisega missioonidele.

Kaitsejõudude peastaabis on juba arutatud plaani, et värvata järgmisel aastal missioonidele – ja seda isegi Iraaki ja Afganistani – sõdureid ajateenistusest. Nad saaksid küll sama põhjaliku ettevalmistuse kui praegused missioonil viibivad sõdurid. Aga ikkagi – nad on verinoored ja neil pole erilist elukogemust, ega ka sõduri kogemust. Kokku töötanud rühmatundest rääkimata.

Ka logistiliselt on keeruline nii paljusid üksusi välismaal teenindada. Kaitsevägi ja kaitseministeerium võiksid ise praegustest varustuse probleemidest ausalt rääkida.

Mina pakun, et puhtmilitaarsetel kaalutlustel võiks Eesti loobuda Iraagi missioonist ning keskenduda rohkem Afganistanile. Siis saaks Afganistani saata täiskomplekteeritud kompanii praeguse pooliku asemel, kus oleks kolm rühma, oma tulejuhid, oma miinipildujameeskond jne.

Sellise kompaniiga tegutsemisel saaks Eesti kaitsevägi juba hoopis aste kõrgema kogemuse. Täiskoosseisulise kompaniiga tegutsemise oskus on ikka oluliselt kõvem sõna kui oskus vaid ühe rühmaga tegutsemisel. Tänapäeva sõjas pole ka kompanii mingi arvestatav üksus, aga rühma tegutsemist üldse ei arvestatagi. Kompaniiga saab siiski hädapärast korraldada juba sõjalises mõttes operatsioone ja manöövreid, mis rühmaga on võimatu. Kompaniiga tegutsemisel oleks Eesti sõduritest ilmselt ka liitlastele reaalselt rohkem kasu.

Muide, Eesti kaitseväe ajud on oma plaanides tegelikult juba arvestanud sellega, et Iraagi missioon lõpeb peagi – kui mitte nüüd, siis aasta pärast – ning sealt piltlikult öeldes vabanev rühm saadetakse Afganistani.

Aga jäävad veel inimlikkuse ja eetilisuse faktorid, mis on poliitikute jaoks valusad küsimused mitte ainult Eestis. Vaevalt, et poliitikud nendega üldse arvestavad.

Minu jaoks on suur küsimus, mis põrgu läheb Iraagis lahti, kui koalitsiooniväed sealt lahkuvad või isegi vähendavad vägesid? Vähemalt praegu on koalitsiooniväed ainus jõud, mis suudavad kohalikke inimesi kaitsta džinnina pudelist väljunud usulise vägivalla eest.

Iraagis elavad ikkagi luust ja lihast inimesed, kes kannatavad pidevalt surmahirmu. Kui Eesti sinna kord juba oma sõdurid saatis, siis me oleme samamoodi kaasvastutavad selle eest, mis seal toimub või toimuma hakkab.

Vägivald Iraagis on ikka väga kohutav. Päevas loetakse Iraagis hukkunuid (kohalikke elanikke) 100-200 inimest, kes on hukatud kuklalaskudega (tihti on neid enne piinatud) või lihtsalt tulevahetuses maha lastud või pommirünnakus surma saanud.

Kohapeal käinuna ei pea olema eriline ajugeenius, et aru saada, et Sab-al-Booris ja mujal Bagdadi ümbruses käib ehtne kodusõda. (Ma ei tea täpselt, milline on olukord mujal Iraagis. Bagdadi ümbruses asub nn kolmnurk, kus sunnid ja šiiidid elavad läbisegi, mis on vägivalla peamine põhjus.) Juhul, kui näiteks Eesti poisid teoreetiliselt peaksid hommepäev Sab-al-Boorist lahkuma ja sinna jääks neist tühi koht (praktikas ei jää, sest ameeriklased jääksid ju edasi), siis tapetakse seal palju, väga palju rahulikke elanikke ära.

Me ei saaks sellest küll kunagi teada – ja magaksime seetõttu rahulikult -, sest vaevalt, et me selle linnakese vastu enam mingitki huvi tunneme, kui meie poisid seal enam ei teeni.

Kindla peale juhtub siis rohkem selliseid asju, et snaiper tapab meelega kuueaastase tüdruku lihtsalt sellepärast, et tema vanemad on teisest usukogukonnast. Või et samal põhjusel mõrvatakse lihtne vana naine, kes iga päev kauples tänaval.

Olukord Iraagis on ikka väga muutunud võrreldes ajaga, kui riigikogu Eesti sõdurid sinna saatis 2003. aasta juunis. Ja seda peaks riigikogu arvestama

Kinnitan, et väga valus on vaadata, kuidas lihtinimesed Iraagis kannatavad. Nagu ka Afganistanis.

Aga väga valus on vaadata ka Eesti sõdurit kirstus.

Riigikogu liikmed peaksid endale aru andma, et ükskõik, mis otsuse nad Iraagi missiooni pikendamise otsuse suhtes teevad, et nad otsustavad reaalselt inimeste elude elu. Nii iraaklatse kui Eesti sõdurite elu üle.

Kommentaare ei ole: