reede, november 17, 2006

Eesti musketärid


Selleks korraks on minu päevad Eesti rühma juures Iraagis loetud, olen juba Kuveidis.
Siiralt öeldes - oleks veel tahtnud jääda. Hoolimata mõnedest teravatest elamustest. Ajakirjaniku jaoks. Poiste jaoks igapäevane töö.
Tahan väga selle rühma kohta, kaitseväe arvestuse järgi ESTPLA-13, öelda ühte asja. Nii tugeva tiimitundega punti olen ma harva näinud. Seda oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas rühm kokku hoidis ja ma ilmselt ei liialda, et nad tunnevad väga tugevat õlatunnet. Ja mis saab patrullides ja operatsioonidel veel tähtsam olla kui teadmine, et sa usaldad üksteist. Et kui midagi on, siis sa saad kohe abi. Ja et sa tead, et keegi alati katab sind.
Suur aitäh teile, et mind välja kannatasite, sest vaevalt, et ma peaaegu nädal aega patrullides kaasas käies mingi abijõud olin, pigem ikkagi segav. Aga vähemalt ma nägin, kui hästi te oma tööd teete.
Üldiselt on nii, et kui keegi kusagil kavatseb jätkuvalt kirjutada „Eesti palgamõrvaritest Iraagis”, siis see kirjutaja (anonüümne ja arg) võiks sügavalt järele mõelda ühe lihtsa asja üle – mida on tema teinud, et maailma paremaks muuta? Kõlab triviaalselt, aga seda tõepoolest Eesti poisid Iraagis teevad. Kohati on see sulaselge banditism, mille eest nad kohalikke elanikke kaitsevad. Nad ei osale klassikalises sõjategevuses konkreetse vastase vastu viimaste omal maal. Nad kaitsevad rahulikke elanikke nende oma kaasmaalaste eest.
Ja see pole nende süü, et nad peavad tegema seda relva jõul, sest teistmoodi pole see seal, Sab-al-Boori linnas enam võimalik. Eesti poisid pole seda olukorda põhjustanud. Nemad täidavad käsku tagada linnas kord. Ja teevad oma tööd südamega. Sest käsk on selline.
Ja kui neid nimetada palgamõrvariteks, siis oleme me ise kaasosalised, sest kaudselt oleme me nad ise – valimisõigusega Eesti kodanikud - sinna lähetanud. Rahva tahe. Nemad seal selle üle ei aruta.
Võiksime olla hoopis uhked, et meil on selliseid häid sõdureid välja panna. Olgu see isegi 0,0001-protsendine võimalus, et nende oskusi läheb vaja Eestit ründava vaenlase vastu, aga hea on teada, et meil on sellised mehed olemas.
Hea ESTPLA-13, te olite väga head kaaslased!
Be safe ja tulge kõik koju!
Suur aitäh teile leitnant Jõemaa, veebel Koivistoinen, kapral Ignašev, veebel Soosalu, seersant Moring, kapral Siimre, seersant Paadik, seersant Põllu, vanemseersant Mäeorg, seersant Tiisler, seersant Koch, seersant Loorents, reamees Vesper, reamees Tammsaar (palju õnne sulle juba ette!), seersant Valk, reamees Kükker, seersant Puhtla, seersant Võrno, kapral Engso, seersant Kinsigo, reamees Ojakäär, seersant Õisma, seersant Muravljov, seersant Petrov, seersant Truija, kapral Villiko, reamees Lindermann, reamees Tanner, kapral Orav, kapral Olt, kapral Otsatalu, reamees Ansen, seersant Himma ja nooremveebel Vilem.
Fotol votavad poisid lounat kahe patrulli vahepeal.

p.s. kuigi sõitsin juba ära, siis panen siia blogisse veidi hiljem veel mõned muljed kirja.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Midagi ei unustata. Kellelegi ei andestata. Ja kõik Teie patud tasutakse Teile kätte.

petskratt ütles ...

No mina igastahes tunnen ennast küll kaas-süüdlasena... Kas see annab mulle vähemalt väikese litsentsi tõmmata osalist paralleeli väljendiga JOKK? Tulemuseks näiteks JONKK (ehk "julgeolekunõukogu kannatab kõike").

Anonüümne ütles ...

Suur tänu Piirsalule olukorra kirjeldamise eest! Annab hoopis teise pildi kui see, millest me uudistes väga põgusalt kuuleme. Läksin kohe poodi ja ostsin Leo Kunnase “Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast” raamatu.

Ja meie meestele Iraagis soovin ma jõudu ja meelekindlust! Tänu nendele meestele on minul igatahes Eestis turvalisem tunne elada. Aitäh teile! Tulge tervena koju!

Anonüümne ütles ...

nõustun moslemiga - kõikide kurjategijate patud tasutakse neile kätte. Kõik terrokad saavad oma osa naiste & laste tapmise-vigastamise eest & keegi ei kahetse neid.
Cärri on, eesti mehed, õiget asja ajate.