KRIMMI-TATARLASTE VAIKSEST VASTUPANUST VENE VÕIMUDELE KRIMMIS

Vabandan kõigepealt, et Krimmi-sissekanded lõppesid kohe pärast esimest päeva. Lihtsalt jube kiire oli kogu aeg, sisuliselt vabakutselise ajakirjanikuna töötades peab väljasõitudel rabama nii, et pole uneaegagi. eriti sel juhul, kui piirkond on sulle täiesti tundmatu, nagu oli mulle Krimm. Et mingitki pilti ette saada, selleks pidi lihtsalt rääkima ja rääkima ja veelkord rääkima inimestega ning sinna kogu aeg kuluski. Postimehe saidile ma mingeid muljeid jõudsin siiski iga päev kirjutada, saate neid lugeda siit.
Katsun siiski veidi tagantjärele asja parandada ka oma blogis...  Tänases Postimehes ilmus mu lugu sellest, mida krimmi-tatarlased arvavad uuest võimust Krimmis. Panen blogisse üles oluliselt pikemana selle teema, kui see ilmus lehes, lisaks ka väikese videolõigu sel teemal, mille leiate loo seest!

"Me saame suurepäraselt aru, et Krimm on okupeeritud, ükskõik, mida uus võim ka ei üritaks rääkida või teha. Eriti meie noored on väga kaasaegse haridusega ja neid ei õnnestu uuel võimul enam Nõukogude-aegsete võtetega ära petta,“ kinnitab 50-aastane Bahtšisarai teadustöötaja Elviira.

Elviira on krimmi-tatarlane, kes sündis nagu peaaegu kogu tema põlvkond Stalini-aegse massiküüditamise tagajärjel Usbekistanis. Oma kodumaale Krimmi naasis ta koos oma rahvaga alles 25 aastat tagasi.

Krimmi-tatarlased on sisuliselt ainus tülikas moment Vene võimudele tänases Krimmis, mille elanikud elavad üldiselt siiani eufoorias kevadisest ühinemist Venemaaga.

Enamus krimmi-tatarlasi nagu ka nende esindusorganid Kurultai ja Medžlis - mida võib nimetada krimmi-tatari rahva valitud parlamendiks ja valitsuseks - ei tunnista Krimmi Venemaa osana, vaid peavad seda endiselt Ukraina alaks. Krimmi venelastest juhid teavad seda ning muidugi ei andesta seda krimmi-tatarlastele.

Krimmi-tatarlased pole tänaseni unustanud, et enne II maailmasõda oli Krimm Vene Föderatsiooni, tollal üks 16 liiduvabariigist NSV Liidus, koosseisus autonoomne vabariik (Krimmi ANSV), kus 20 protsenti elanikkonnast moodustanud krimmi-tatarlastel olid suured õigused, kaasa arvatud garanteeritud osalemine kohalikes võimuorganitest.

Kõik nende õigused kaotasid kehtivuse, kui 1944. aasta mais küüditas Nõukogude võim 85 protsenti Krimmis enne sõda elanud krimmi-tatarlastest, süüdistades neid koostöös Hitleri-Saksamaaga.

Peamiselt Kesk-Aasiasse küüditatud krimmi-tatarlastest suri paari aastaga eri andmetel 30-45 protsenti. Tagasi kodumaale lubati nad ametlikult alles kaks inimpõlve ehk 45 aastat hiljem.

Täna elab krimmi-tatarlasi Krimmis umbes 260-270 000 inimest ehk 13-14 protsendi kandis kogu elanikkonnast.

Medžlise esimehe üks viiest asetäitjast Nariman Dželjalov (35) ütleb, et kõik tema rahva soovid lähtuvad ühest eesmärgist: krimmi-tatarlaste rahvusvabariigist või siis vähemalt rahvusautonoomiast Krimmis.

„Me ei räägi täna, mis riigi koosseisus see rahvusvabariik peaks oleme,“ ütleb Dželjalov, kes on praegu Medžlise peamine kõneisik pärast seda, kui Krimmi uus võim sisuliselt saatis juulis maalt välja Medžlise juhi Refat Tšubarovi. „Kui Krimm oli Ukraina jurisdiktsiooni all, siis me rääkisime rahvuslikust autonoomsest territooriumist Ukraina kooseisus, sest me saime aru, et iseseisva riigi küsimus on väga keeruline mitte ainult diplomaatilisest aspektist, vaid ka majanduslikult.“

Konkreetselt soovivad krimmi-tatarlased õigust oma esindajate kaudu osaleda Krimmi elu korraldamises, kõigi õiguste taastamist, mis neil olid enne küüditamist, võimalust saada täielikult omakeelset haridust ning rahus arendada oma kultuuri. Vaid viimasega on olukord enam-vähem rahuldav, lausub Dželjalov.

Hoolimata Venemaa pidamist okupandiks, otsustas krimmi-tatarlaste Kurultai peale Krimmi ühendamist Venemaaga teha uute võimudega siiski koostööd.

„Me ütlesime, et jah me ei tunnusta teatud sündmusi ja fakte, aga me oleme oma kodumaal ning oma rahva heaolu nimel me oleme valmis tegema koostööd isegi teiega,“ ütleb Dželjalov. „See ei olnud kerge otsus, paljud nimetasid meid sellise seisukoha pärast reeturiteks.“

SIIN VIDEOS RÄÄGIB NARIMAN DŽELJALOV LÜHIDALT SPETSIAALSELT EESTI LUGEJALE NENDEST PÕHJUSTEST, MIKS KRIMMI-TATARLASED EI TUNNUSTA VENE VÕIMU KRIMMIS 

Krimmi võimud keelduvad aga läbirääkimistest Medžlise juhtidega enne, kui nad tunnustavad Krimmi Venemaa osana.

„Me ei saa seda teha, sest enamus meie rahvuskaaslasi ei arva nii,“ ütleb Dželjalov. „Me oleme pakkunud, et jätame selle teema praegu kõrvale ning otsustame elulisi küsimusi hariduses, kultuuris ja äris.“

Võimude suhtumist Medžlisse iseloomustab hästi ühe Krimmi valitsusametniku sõnad mulle: „Nad (Medžlis) käitavad nagu terroristid, kes esitavad võimudele nõudmisi. Ukraina ajal said nad elada väljaspool seadust, aga Venemaa lihtsalt ei luba seda.“

Teine Krimmi võimude tingimus on, et Medžlis ja Kurultai tuleb registreerida Venemaa seaduste järgi kui ühiskondlikud organisatsioonid.

Krimmi-tatarlased aga peavad Medžlist ja Kurultaid oma rahva esindusorganiteks, mis tegutsevad kooskõlas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga. Dželjalovi sõnul peavad nad Kurultaid näiteks samasuguseks institutsiooniks nagu Saami parlament.

„Me ei ole mingi mõttekaaslaste ühing mingi probleemi lahendamiseks, vaid rahvusvaheliste normide järgi lubatud oma rahva esindusorganid,“ raiub Dželjalov. „Peamine, mis on ka kirjas näiteks Saami parlamendi seaduses, me tahame, et kõiki krimmi-tatarlastega seotud küsimusi peaks lahendama meiega konsulteerides.“

Medžlise tunnistamisega oli krimmi-tatarlastel probleeme juba Ukraina ajal, kui nende suhted võimudega olid samuti keerulised.

Krimmi tänased võimud väidavad, et nad on omalt poolt teinud krimmi-tatarlastele juba vähemalt kolm suurt järeleandmist, aga need pole ikka rahul.

Esimene oli see, et krimmi-tatari keel tunnistati üheks riigikeeleks Krimmis vene ja ukraina keelte kõrval. Keel on muide ainus kord, kus Krimmi tänane konstitutsioon üldse mainib poolsaare vanimat põlisrahvast.

Teine oli Venemaa presidendi Vladimir Putini aprillikuine ukaas, mis nägi ette meetmed Krimmi ANSVs elanud küüditatud rahvaste rehabiliteerimiseks. Ukaas puudutas „armeenia, bulgaaria, kreeka, saksa ja krimmi-tatarlaste rahvaid“ ning nägi ette nende elupaikade taastamist ja kordategemist Krimmis ning kultuurautonoomiate loomise.

Kolmandaks kuulutas Krimmi parlament vabadeks päevadeks moslemiusku krimmi-tatarlaste suurimad usupühad ursa-bairam (sellega tähistatakse paastukuu ramadani lõppu) ja kurban-bairam (sellega tähistatakse Mekkasse palverännaku lõppu).

Kõige selle kõrval on aga Krimmi võimud keelanud Venemaal siseneda krimmi-tatarlaste rahvuslikul liidril Mustafa Džemalil ja Medžlise valitud juhil Refat Tšebarovil, arestinud Medžlise kõik hooned, korraldanud hirmutamistaktika peamise vahendina läbiotsimisi peaaegu kõigis krimmi-tatarlaste mošeedes ja medrestes ning juhtivate krimmi-tatarlaste kodudes, keelas küüditamise 70. aastapäeva suurejoonelise tähistamise ning ei lubanud nende rahva esindajat septembris ÜRO-sse põlisrahvaste konverentsile esinema. Samuti pole võimud suutnud selgitada, miks on hakanud salapärasel kombel kaduma Venemaasse vaenulikult suhtuvad krimmi-tatarlased, kellest osa on hiljem leitud surnuna. (MUIDE – kõiki neid asju väidab ka eile ilmunud Human Right Watch´i raport Krimmi kohta-J.P.)

Ühesõnaga, Venemaa kasutab krimmi-tatarlaste vastu võtteid, mida ta ise avalikult käredate sõnadega taunib, kui kasvõi ühte neist tegevustest kasutaks mõni Euroopa riik, näiteks Eesti või Läti, venelastest vähemuse vastu.

Krimmi-tatarlaste seas lahkhelide külvamiseks on võimud asunud sellisel puhul tavalise praktika kallale - Kurultai ja Medžlise kõrvale loodud alternatiivsed organisatsioonid, mis „tegelikult esindavad krimmi-tatarlaste huve“. Aseministritena on võetud valitsusse ametisse neid krimmi-tatarlasi, kes on nõus uute võimudega koostööd tegema.

Zaur Smirnov (38) on nagu tema eakaaslane Nariman Dželjalovgi üks Medžlise esimehe asetäitjatest. Veel kevadel olid nad mõttekaaslased, täna on Smirnov Krimmi valitsuses kõige kõvema ametikohaga krimmi-tatarlane. Ta juhib eri rahvuste ja küüditamisohvrite probleemidega tegelevat riiklikku komiteed, sisuliselt on ta ministri staatuses.

Smirnovi väitel ei ole konflikti Medžlise ja võimude vahel, vaid mõnede Medžlise juhtide ja võimu vahel. Samuti kinnitab ta, et krimmi-tatarlastest lihtrahvas ei pea Venemaad Krimmis okupandiks.

Pean Smirnovi sõnad meeles ja mõned päevad hiljem teen krimmi-tatarlaste mitteametlikus pealinnas Bahtšisarais väikese tänavaküsitluse. Ajan sealses vanalinnas juttu seitsme krimmi-tatarlasega ja muu hulgas küsin neilt, kuidas nad suhtuvad Venemaasse. Ma ei küsi, kas nad peavad Venemaad „okupandiks“. 5:2 on tulemus nende kasuks, kes ise kasutavad Venemaa tegevuse kohta Krimmis „okupatsioon“. Kaks on aga rahul ja arvavad, et see oli õige samm. See miniküsitlus ei pretendeeri muidugi mingil üldistustele, aga näitab vähemalt, et Venemaa-vastane suhtumine on krimmi-tatarlaste seas siiski levinud.

Krimmi-tatarlastele kui põlisrahvale täiendavate õiguste nõudmist Zaur Smirnov ei poolda, kuigi toonitab, et Venemaa seaduste järgi pole välistatud, et Krimm kunagi saab rahvusvabariigiks nagu Tatarstan või Tšetšeenia.

„Praegu on palju olulisem lahendada meie rahva sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, kui püstitada küsimust sellest, milline rahvus on Krimmis peamine,“ lausub ta. „See loob ainult pinnast rahvustevaheliseks konfliktiks.“

Kindlasti meeldis võimudele, et 90 protsenti krimmi-tatarlasi võttis endale Venemaa passi. Dželjajovi sõnul ei näita see tema rahva lojaalsust, vaid inimesed olid sunnitud seda tegema, kui tahavad normaalselt oma kodumaal edasi elada.

Küll hakkavad krimmi-tatarlased Smirnovi väitel Venemaasse uskuma, kui nad näevad, et uus võim teeb nende elu reaalselt paremaks. Ametniku sõnul kulutavad võimud järgmise viie aasta jooksul 10,5 miljardit rubla (175 miljonit eurot) represseeritud rahvaste, peamiselt krimmi-tatarlaste, olme parandamisele: riik ehitab elumajasid, kirjastab krimmi-tatari keelseid õpikuid, viib küladesse gaasi ja veevärgi jne. Krimmis on nimelt üsna palju asulaid, kuhu vett viiakse siiani tsisternidega.

„Uus võim tahab, et Medžlis oleks partner, mitte ei šantažeeriks neid. Jah, Ukraina ajal võis nii midagi saavutada, aga enam mitte,“ ütleb Smirnov. „Kas Eestis oleks võimalik, et seal tegutseks paralleelne parlament või valitsus?“ Smirnov unustab ära, et tegelikkuses tegutsevad maailmas mitmetes riikides väikerahvaste omad esinduskogud, nagu näiteks Saami parlament.

Medžlise suur trump suhtlemises Krimmi võimudega on see, et teda toetab rõhuv enamus krimmi-tatarlasi. „Ma olen kindel, et 80 protsenti toetab Medžlise tegevust, sest nad on ju rahva poolt valitud Kurultai kaudu,“ ütleb krimmi-tatarlaste rahvusliku uhkuse, Bahtšisarais asuva endise khaani-palee muuseumi tegvjuht Edvir Umerov (50).

Umerov tunnistab, et kui Venemaa ühendas endaga kevadel Krimmi, siis krimmi-tatarlaste seas tekitas see hirmu. „Arvestades varasemaid repressioone, siis see hirm oli mõnes mõttes loomulik, eriti vanemate inimeste seas,“ räägib ta. „Aga ma ei usu, et enam meie rahvaga midagi halba võib juhtuda, sest aeg pole enam lihtsalt selline. Kõigile on põhiline, et sõda pole.“

Krimmi-tatarlastega rääkides tekib tunne, et hirm Kremli võimu ees on neile 70 aasta taguse massiküüditamise pärast geenidesse sisse kodeeritud. Või kui see pole hirm, siis on see viha ebaõigluse pärast, mis pole isegi paljudel noorematel inimestel siiani üle läinud.

Venemaa presidendi Putini aprillikuist küüditamise ohvrite rehabiliteerimisukaasi ei võta paljud krimmi-tatarlased tõsiselt. Nad saavad aru, et selle põhjus oli Kremli soov võita krimmi-tatarlaste poolehoidu peale Krimmi ühendamist Venemaaga. Aga mis veelgi olulisem. „Moskva pole siiani vabandanud meie küüditamise eest. Millest me nendega räägime?“ küsib Elviira.

„Me oleme harjunud vastu pidama,“ ütleb mulle Safkat, Simferopolis elav vanaldane krimmi-tatarlane. “Kui meil ei lubata enam miitinguid korraldada, siis me koguneme mošeedesse. Kui meil ka seal ei lubata koguneda, siis me kohtume matustel, aga me jääme oma probleemidest rääkima!“

Keele säilimine on südameasi

Krimmi-tatarlaste jaoks kõige olulisem küsimus on keele säilimine, mida küüditamise tõttu mitu põlvkonda ei tohtinud isegi õppida.

Erinevatel hinnangutel räägib oma emakeelt 80-90 protsenti krimmi-tatarlasi, kuid hästi valdavad, sealhulgas oskavad oma emakeeles kirjutada, neist umbes kolmandik või isegi vähem.

Tänase seisuga on Krimmis 14 kooli, kus 1.-4. klassini on kogu õpetus krimmi-tatari keeles. Alates 5. klassist on sellistes koolides krimmi-tatari keeles vaid emakeele ja kirjanduse tunnid, kokku kolm tundi nädalas. Lisaks on veel segakoolid, kus algtasemel on osa klasse krimmi-tatari keelsed.

Võrreldes näiteks Venemaa rahvusvabariikidega, siis on krimmi-tatari keele õpetamine koolides isegi heas seisus.

Kohaliku omavalitsuse tasemel praegu krimmi-tatari keelset asjaajamist pole, kuid aseharidusminister, krimmi-tatarlane Aider Abljatipov lubas, et peagi vastu võetav keeleseadus lubab kohalike võimuasutuste istungeid ja nõupidamisi tulevikus läbi viia krimmi-tatari keeles, kui ametnike enamus on krimmi-tatarlased. Venekeelsetele osalejatele tuleb aga sel juhul kindlustada tõlge.

Paljud krimmi-tatarlased peavad sellest hoolimata Krimmi põhiseaduse lubadust, et krimmi-tatari keel on poolsaarel üks riigikeeltest, deklaratiivseks, sest näiteks isegi paljude riigiasutuste sildid on ainult venekeelsed, kaasa arvatud Krimmi parlamendi hoone oma.

Krimmis. Esimene päev

Esimesed muljed olid külmad. 

Lootsin meie mõistes lõunamaal oma nohu ravida, aga endine Ukraina-Krimmi, nüüdne Venemaa-Krimmi pealinn Simferopol võttis mind vastu ainult ühe soojakraadiga.

Märtsisündmuste ajal, kui Krimm liikus sujuvalt Ukraina koosseisust Venemaa rüppe, kuulsaks saanud rahvaomakaistet (opoltšenie või ka samoobarono) kohtab tänaval endiselt rohkem politseinikke. 

Tänavad on täiesti käest lastud. Tallinnat võib Simferopol ainult kadestada.

Vastupidi hoiatustele, et võta kaasa ainult sularaha, sest Visa-kaardiga pole siin midagi teha, leian kesklinnas mitmeid pangaautomaate, mis ainult Visa ja Mastercardi söövadki. Kohvikutes ja baarides tuleb maksta siiski sulas.  

Kirjade järgi Apple'i ametlik edasimüüja laiutab keset kesklinna, kuigi loetu järgi ei tohiks Lääne sanktsioonide tõttu sellist asja siin olla. Kas Apple Inc seda ise ka teab? Aga ka Suhhumi kesklinnas on IKEA pood - muidugi võltspood. 

Poed on Ukraina kaupa täis. Kirjutan seda teksti ja joon baaris õlut Lvovskoe 1775 hinnaga 60 rubla (veidi üle euro) pudel.

Üleval on endiselt palju ukrainakeelseid silte ja liiklusmärke.

Linn peab Venemaa rahvusliku ühtsuse päeva. Rahvas tähistab seda ehk vene kombe kohaselt  guljaajet. Aga ebatüüpiliselt Venemaa provintsi kohta on rahvas väga viisakas. Inimesed ei ole silmnähtavalt depresiivsed ega agressiivsed. Ei paista õnnetute inimeste moodi. Õnnetud inimesed ilmselt seda päeva ei tähista. 

Hotellid on puupüsti rahvast täis. Selline tunne, et kõik Venemaa õnneotsijad on Krimmi kokku sõitnud. Iga riigiasutus Venemaal on aga kindlasti vähemalt ühe oma ametniku Simferopolisse saatnud. 

Mul on raske võrrelda Simferopolit enne ja pärast 16. märtsi referendumit - ma olen esimest korda elus Krimmis. Ma ei saa ega anna selllepärast hinnanguid.

Lühike kokkuvõte esimestest intervjuudest (kohalikud eestlased, kohalik tuntud kirjanik, Moskvast siia elama sõitnud ärimees, muide Aleksei Navalnõi poolehoidja, inimesed tänavalt): elu on parem kui Ukraina ajal. Selge, et palgad ja pensionid on vähemalt kaks korda suuremad (aga selle eest on ka hinnad enam-vähem poole võrra kõrgemad kui varem. Võib vaid ette kujutada, kui odav oli siin   varem, isegi eestlasele), aga põhiline inimeste sõnum on hoopis selline: meil on suurem kindlustunne tuleviku suhtes kui Ukraina ajal. Teoreetiliselt kaotatud õigustest või vabadustest ei rääkinud keegi.  Kohalike krimmi-tatarlaste juhtidega pole ma veel kohtunud, nemad arvavad kindlasti teistmoodi. 

Huvitav on see, et päris mitu inimest tõid kõige olulisema muutuse näitena seda, et meditsiiniabi on nüüd ka reaalselt tasuta ja kättesaadav. Ukraina ajal pidi kõige eest maksma, ka haiglas toidu eest. Moskva saab aru, mis inimestele korda läheb. Arstide palku pidid siin kõik kadestama. Mis on iseensest huvitav, sest üle Venemaa arstid ainult nurisevad oma palkade üle. 

Negatiivset on muidugi ka. Inimesed räägivad sellest avameelselt, aga tingimata kõik lisavad, et see on mõistetav - meil on ju üleminekuaeg. Umbes nagu meil 23 aastat tagasi. Ühest süsteemist , ühtedest seadustest teistele seadustele teise ülemineku tõttu on paksult segadust igal eluala. Alates ettevõtete ümberregistreerimisest ja sisuliselt kinnisturaamatu puudumisest (mille tõttu ei saa teha ametlikult mingeid kinnisvaratehinguid) kuni autode registreerimiseni.

See viimane on eriti kurioosne. Ma nägin tänaval vähemalt nelja erineva registreerimisnumbriga autosid - Venemaa numbrid, Ukraina numbrid, Nõukogude-aegsed "uued numbrid" (valgel põhjal) ja Nõukogude-aegsed "vanad numbrid" (mustal põhjal). Neid viimaseid olin ma viimasel ajal  endisel Nõukogude-alal näinud ainult Abhaasias. 

Nagu mulle räägiti, siis on autode registreerimine Venemaa registrisse toonud kaasa tõelise košmaari. 

Seaduse järgi peavad Krimmi elanikud oma senised Ukraina autonumbrid vahetama ümber Venemaa numbrite vastu. Aga seejuures jäävad autod arvele Ukraina autoregistrisse, kust Vene GAI ei saa neid kuidagi maha võtta. Nali, õigemini tragöödia, seisneb nüüd selles, et kui sellise Vene numbrimärgiga auto sõidab Ukrainasse, siis esimene Ukraina DAI (lühend Ukraina liiklusmiilitsast) inspektor peab sellise auto kinni, lööb arvutis läbi auto kerenumbri ning arestib auto, sest kerenumber ei lange ju kokku auto registreerimismärgiga. Autot võib sisuliselt lugeda varastatuks. Nii ongi tänaval kohe aru saada, et kes sõidab endiselt Ukraina numbritega, siis järelikult on tal vaja aeg-ajalt käia Ukrainas.

Moskva internetiguru: normaalset meediaäri Venemaal enam pole

„Venemaa meedias toimuvat, ka internetis, võib iseloomustada sõnadega inkvisitsioon ja tsensuur,“ ütleb Moskva internetimeedia üks legendaarsemaid kujusid Ivan Zassurski. „Teistmoodi mõtlevad inimesed eelistavad järjest rohkem vaikida.“ Zassurski oli pikka aega Vene ühe suurima portaali ja otsingusüsteemi Rambler üks juhte. Praegu juhatab ta Moskva ülikooli ajakirjanduskateedris uue meedia osakonda ja on samal ajal Venemaa internetiväljaandjate omanikke ühendava assotsiatsiooni president. Tema vanaisa juhtis 42 aastat (1965-2007) MGU ajakirjanduskateedrit.

Intervjuu ilmus lühendatult tänases Postimehes, siin ilmuv on intervjuu täistekst.

Peale protestimeeleavaldusi kolm aastat tagasi ning „Araabia kevadet“ võttis Kreml tõsiselt ette katse saada kontrolli alla interneti keskkond Venemaal (Runet). Millised olulisemad protsessid on Runetis toimunud? Kuidas suhtuda arvamusse, et Runetis on toimunud oluline meeleolu nihe – opositsioonilisest võimumeelseks?

Käib kaks olulisemat protsessi. Esiteks, väga tugevalt muutus Runeti auditoorium. Need inimesed, kes varem kasutasid rohkem traditsioonilist meediat, tulid nüüd online´i. Need on hoopis teistsugused inimesed, nende kultuuriline background on teistsugune. Interneti kasutamise esimene põlvkond oli enamuses liberaalsete, idealistlike vaadetega. Venemaal olid interneti kasutamise pioneeride hulgas enamus teadusinimesi ja üle poole olid expat´id. Täna on rohkem kui pooled kasutajatest tavalised kodanikud ja selge, et meeleolu internetis on seega lähemal kogu ühiskonna meeleoludele Venemaal. Selles suhtes on teil õigus. Aga – need inimesed, kes kunagi andsid tooni Runetis, nemad ei ole ka kuhugi kadunud. Nad on endiselt jäänud arvamusliidriteks. Jah, nende elu on raskemaks tehtud, aga nad jätkavad tegutsemist.

Teiseks, Runeti võtmeväljaannete kontrolli alla võtmine. Sellega juhtus see, mis on Venemaal juhtunud muu meediaga - toimus omandi kontsentreerimine. Enamus ressursse, mis vastasid liberaalse põlvkonna vaadetele, läksid uute omanike kätte. Või siis kui ei vahetunud omanik nagu Lenta-ru-l, siis vahetus sisuliselt kogu toimetus.

Esmapilgul võib tunduda jah, et Runetis toimus meeleolu-vaadete muutus, aga tegelikult toimus arvamuste kihistumine. Aga näiteks sotsiaalvõrgustikes – FB-s, Twitteris, vkontakt´is – on liberaalsel kontingendil endiselt väga tugev hääl. Loomulikult käib nüüd võitlus selle eest, et FB ja Twitter keelata.

Kas selles peitubki põhjus mõtetele, et piirata Runeti sõltuvust välismaailmast või vajadusel  see sootuks lülitada autonoomsele režiimile?

Kremli ülesanne oli leida sihtrühm, kelle toel nad läbivad järgmised valimised (2016 riigiduuma ja 2018 presidendivalimised). Nad otsustasid, et sellised sihtrühmad on hariduseta inimesed, töölised, ametnikud ja neile tuleb teha panus. Sellepärast nad tegutsevad väga agressiivselt praegu ja teevad kõva kära, et riik on vaenlastest ümber piiratud jne. Nende peal see töötab. Teised elanikkonna grupid on teistsuguse arvamusega ja minu meelest tuleb selliseid järjest rohkem. Interneti väljalülitamine välismaailmast siin ei aita, sest 140 miljonit inimest on piisav hulk, et omada erinevaid seisukohti riigi sees.

Kas võib öelda, et suurtes uudisteportaalides on valdav meeleolu nüüd võimudemeelne?

Muidugi, sest võimude surve oli mitu aastat selleks tugev. Nüüd võeti vastu seadus, mis piirab välisosalust meediaettevõttes 20 protsendiga. Agenda on selge – kontrollida meediat võimalikult tugevalt absoluutselt kõikides meediasfäärides. See on ka üks põhjus, miks ma oma portaali (Zassurskile kuulub internetiprojekt „Chastnyi Korrespondent” http://www.chaskor.ru/) ei sulge, kuigi raha teenida turult on väga raske ja problemaatiline, siis ma teadvustan endale, et praegustes oludes omab isegi selline väike väljaanne Venemaal tähendust. See on minu missioon.

Internetikäitumise uurija Fjodor Krašeninnikov väidab, et suur osa veel 2-3 aastat tagasi Kremli suhtes kriitilistest internetikommentaatoritest toetab täna avalikult Kremli ettevõtmisi, näiteks Krimmis ja Ukrainas. Mis te sellest arvate?

See on ajutine, see on spordivõistluse efekt. Algas kõik Venemaale väga edukatest Sotši olümpiamängudest, pärast seda tulid Ukraina sündmused ja Krimm. Kõik olid loomulikult Krimmi Venemaa koosseisu astumise poolt, sest enamusele venemaalastele oli see iseenesest mõistetav. Donetski ja Luganskiga pole ega tule sellist ühist tunnet kogu Venemaal. Selle nimi on soovmõtlemine.

Muide, kuidas teie suhteliselt väike portaal üldse praegu ellu jääb?

Minu portaal tegutseb põhimõttel web-donor. Selle sisu on kvaliteetne materjal, mida mulle saadetakse tasuta. Reklaami ma ei müü, kuna sellega on suuri raskusi. Selle asemel ma teen erirubriike, mille ma kord kuus välja müün. Iga kuu erinev rubriik. Toimetus koosneb kolmest inimesest. Seetõttu olengi seni ellu jäänud. Kui meil oleks suurem toimetus, siis oleks mul juba probleeme või siis ma ei suudaks puhtmajanduslikult toime tulla. Lugejaid on mul päevas umbes paarkümmend tuhat.

Te tõite näiteks Venemaa ühe suurima uudisteportaali Lenta.ru, kus omanik vahetas sõltumatu toimetuse ilmselgelt Kremli survel sõnakuulelikuma toimetuse vastu.  Kas on veel mõni hea näide, kuidas võimude survel internetikanal tõmbub tagasi?

Dožd näiteks! (Tegemist on Venemaa populaarseima sõltumatu telekanaliga, millel algul piirati levivõimalusi ja hiljem keelati reklaamimüük nagu ka teistel satelliitkanalitel Venemaal.)

Aga telekanali Dožd sisu ju ei muutunud isegi peale pikaajalist survet võimudemeelseks?

Ei muutunud, aga ma arvan, et nende sisu muutub aja jooksul ettevaatlikumaks. Sa lihtsalt ei saa enam endale lubada neid asju, mida varem. Saate aru? Vastu on võetud nii palju erinevaid seadusi, et ükskõik mis puhul ja kelle vastu saab midagi piiravat ikka kasutada.

Kuidas lõi Kreml sellise süsteemi, mis võib sisuliselt iga kell suvalise väljaande kinni panna?

Vastu võeti palju igasuguseid pealtnäha õigeid seadusi, mis piirasid lasteporno, suitsiidi, narkomaani reklaamimist ja levitamist. Järgmise sammuna toimus see, et kui on olemas seadus, siis tuli muidugi luua kontrolli- ja karistamismehhanism. Nagu need mehhanismid olid loodud, tuli palju erinevaid ideesid – kuidas jääb autoriõigustega, tuli piraatlusevastane seadus, mis lubab saite blokeerida jne. Kokkuvõttes, tasapisi loodi niimoodi samm haaval mehhanism, mis täna lubab blokeerida ükskõik millise saidi, kui on vaja. Täielik inkvisitsioon. Väga lihtne on kellelegi täna selgeks teha, et mis temaga juhtub, kui ta käitub halvasti.

Uute piiravate seaduste abil on Venemaal blokeeritud juba mitmeid saite, kuigi enamusi neist – näiteks grani.ru - saab välismaal endiselt edukalt lugeda.

Jah, aga küsimus on, kuidas teenida välismaiste lugejate pealt. Asi pole ju ainult vabaduses, vaid ka selles, et on vaja ka elada. Osa juba võrdlevad toimuvat 17. sajandiga – sa võid küll ajalehte kirjastada, aga tingimusel et raha annab selleks kardinal Richelieu. Mõte on selles, et sul peab olema lehe väljaandmiseks tänases Venemaal patroon. Selles mõttes normaalselt meediaäri tänasel Venemaal pole, meediaäri on rohkem sellise agendi staatuses. Toimub tugev kihistumine meedias. Varsti näete, et Vedomosti tuleb ilmselt maha müüa, Forbes tuleb maha müüa. Välisomanikele luuakse Venemaal lihtsalt sellised tingimused, et neil pole enam huvitav sellega siin tegeleda. (Ta peab silmas seadust, mis piirab välisosaluse suurust Venemaa meediettevõttes 20 protsendile.)

Kas siis jääbki normaalsetest päevalehtedest alles veel vaid RBC Daily, millel on venelasest suuromanik, miljardär Mihhail Prohhorov?

Küll Prohhorov ka otsib, kellele seda maha müüa. Saage aru, et meediaäri – peale selle, et see toob probleeme kaela - on praegu Venemaal ka lihtsalt väga halb äri.

Varem oli lihtne, vaatasid teleuudiseid ja sa teadsid, et see on Kremli vaade asjadele. Siis läksid lenta.ru või gazeta.ru saidile ja said sealt teada, kuidas on asjad tegelikult. Nüüd need saidid petavad ära need tavalised inimesed, kes ei tea või ei saa aru, et sisu on seal tegelikult ära vahetatud. Kust nüüd Vene inimene teada saab, mis toimub tegelikult?

Ma soovitan kõigile, et lugege Guardiani! Valetavad ju kõik ümberringi! Kui kõik on ümberringi nii politiseeritud, siis ei saa kedagi uskuda. Mina ei tea keda uskuda, võib olla ainult Guardiani. Kas te usute NY Times´i või? Mul on sellega probleem, et vene keeles pole mingeid saite lugeda. Kui vaja, siis ma loen Twitterist või FB-st.

Mida te arvate sellest, et Vene opositsiooniline meedia teeb koostööd näiteks Baltimaade meediaga, avades venekeelseid saite või siis vahetades sisu.

See kõik on muidugi tore, aga Venemaal ei muuda see midagi. Need saidi ei saa absoluutselt kuidagi mõjutada agendat Venemaal. Kui ühiskonnas domineerivad mingit vaated tugevalt, siis opositsiooniline vaade muutub järjest vaiksemaks. Teistmoodi mõtlevad inimesed eelistavad järjest rohkem vaikida, et mitte minna järjest suureneva enamusega vastuollu. Seda nimetatakse vaikimise spiraaliks. Muidugi, õnneks on veel Dožd ja sotsiaalvõrgustikud, mis aitavad teistmoodi mõtlevatel inimestel Venemaal veel olla normaalses psüühilises seisundis, sest nad saavad endasuguste mõtteid lugeda ja kuulata, aga nendele avaldatakse järjest tugevamat survet. Olukord on selline, et meil on palju inimesi, kes mõtlevad huvitavalt ja teistmoodi, aga ühiskonna enamus ei taha neid lihtsalt kuulata, neid blokeeritakse, piiratakse avaldamist. Olukord on mitte lihtsalt halb, vaid sisuliselt me oleme kogunenud juba (vaba ajakirjanduse.) peietele.

Kirjeldage, kuidas konkreetselt käib see omanike mõjutamine. Kas Lenta.ru miljardärist omanik, üsna liberaalsete vaadete poolest tuntud Aleksandr Mamut lihtsalt kutsuti Kremli välja ja kästi, vaheta toimetuse „normaalse“ vastu välja?

Kui sa väljendad mingeid vaateid, siis sind ei lasta ligi raha jagamisele mingitele eriprojektidele. Minu puhul näiteks, kui ma muutuks väga radikaalseks, siis ma ei suudaks üldse raha teenida, sest inimesed kardaksid mulle raha anda.

Kuidas see mõjutamine Mamuti juhtumi puhul ikkagi välja võis näha?

Mamut on raske, väga huvitav inimene. Lenta.ru tegi ise mitmeid tähtsaid vigu. Ma olin kunagi Lenta.ru president ja mina olin see, kes pani ametisse selle peatoimetaja, kes kevadel maha võeti (Galina Timtšenko, kes avas oma endise toimetusega  uue uudistesaidi peakorteriga Riias.). Nad olid juba siis kõik väga rasked inimesed seal (toimetuses), lihtsalt mina olen ametilt ajakirjanik ja nad olid mulle väga sümpaatsed, kuigi mul oli nendega väga raske. Ma võtsin nende poole ja selle tõttu ma jäin hiljem Rambler.ru-s (suuruselt teine venekeelne otsingumootor ja veebikeskkond) ilma oma optsioonist. Ma kaotasin poole miljoni dollari ringis selle eest. Rambleri omanikud olid minu peale väga tigedad, sest mind pandi ametisse, et ma nad ära koristaksin, aga mina hoopis toetasin neid. Selle eest sai neist väga hea toimetus.

Seda ma räägin selleks, et te mõistaksite tausta selleks hetkeks kui Lenta.ru omanikuks sai Mamut (2013. aastal.). Mamut on muidu väga korralik ja hea inimene. Aga! Kui sa oled Venemaal millegi omanik ja sul on raha, siis saab sult ära võtta kõikvõimalikku omandit, tehaseid, maju, võidakse kohtuasju algatada. Mina olen näiteks vaene, mis on minult ära võtta? Ma olen siin riigi palgal, mu palk on 25 000 rubla. Aga rikas olla on Venemaal väga raske. Ja Mamut on miljardär. On teada, mis sai Hodorkovskiga, mis praegu toimub Jevtušenkoviga. Mamut ilmselt ei tahtnud sellisesse olukorda sattuda.

Mamutil ei olnud erilist valikut?

Mamutil ei olnud valikut. Peale selle Lenta.ru toimetus ka käitus õudselt, seda ei saa eitada.

Mismoodi õudselt?

Ebaprofessionaalselt. Neile hakkas pähe, et nad muutusid sotsiaalmeedia liidriteks ja nad tegid asju, mis ei olnud enam professionaalne ajakirjandus. Te teate ju milline hüsteeria siin valitses, kui toimusid tuntud sündmused Krimmi ümber. Lenta.ru avaldas just sellel hetkel artikli pealkirjaga, et Krimm kuulub põliselt krimmi-tatarlastele. See ei ole põhimõtteliselt õige, sest veel varem kuulus see kreeklastele jne. Aga ma ei eita, et sellisele seisukohale on õigus. Taust on selles, et siis ja praegu oli Venemaal opositsioonilise seisukoha esitaja koht vakantne ja muidugi on ajakirjanikel suur kiusatus see koht täita. Lenta.ru oleks saanud sel hetkel esitada seda seisukohta vähem provotseerivalt ja tuua ära erinevaid seisukohti. Sellise artikli avaldamisega sellises ühiskondlikus olukorras oli vähe ühist ajakirjandusliku professionaalsusega. Kui Lenta.ru oleks olnud natuke professionaalsem, natuke neutraalsem – aga sel juhul nad võib olla poleks olnud ka nii populaarsed. Probleem on selles, et Lenta.ru ajakirjanikud polnud oma portaali omanikud. Nemad ei vastutanud kohtu ees oma sõnade, artiklite eest. Mina omanikuna pean seda tegema.

Lenta.ru andis teie meelest ise põhjuse enda ründamiseks, toimetuse väljavahetamiseks?

Kahjuks jah. Kui sa tahad midagi sellist teravat öelda, siis oska seda teha nii, et sind ei vallandata selle eest. Selleks õpetataksegi ajakirjanikke, et kuidas osata kirjutada nii, et sind kohtusse ei kaevata, et kusagilt poleks kinni võtta jne. See on keeruline lugu! Aga kui lühidalt kokku võtta seda Lenta.ru lugu, siis meil on tsensuur!

Ma muide arvan, et kõige tänase põhjus on 1993. aastas. Sest kui tulistatakse parlamenti ja kõik ümberringi karjuvad hurraa, siis mõtle ise peaga, mis sellest välja tuleb! Lääs loeb perifeersete riikide jaoks diktatuuri normaalseks. Jeltsin oli see, kes esimesena läks sõltumatu televisiooni kallale, sest Berezovski pidi talle valimised võitma. Pärast Jeltsin tahtis ja pani Putini enda asemele. Venemaal on diktatuur juba 1993. aastast ja kõigil on ükskõik. Nüüd äkki, 20 aastat läks mööda ja järsku kõik ärkasid: oh, jube, Venemaal on diktatuur. 

Kuidas telekainimesed kolisid oma Kremli-meelse maailmapildiga internetti 

Kremli ei huvitanud palju aastaid meedias muud kui kontroll televisiooni üle. 2011/2012 talve Moskva protestimeeleavalduste järel sai Kreml aru, et tuleb haarata ka kontroll interneti üle. Selleks hakkas Kreml šantažeerima mõjukate internetiväljaannete omanikke, sulges sõnakuulmatuid portaale ja blogisid ning peab üleval tuhandeid makstud kommenteerijaid. Kui edukas on tegelikult olnud Kremli massiline rünnak Venemaa internetikasutajate vastu? Täna ilmus Postimehes mu selleteemaline lugu, mille täisversiooni panen üles blogisse. Lisaks panen loo lõppu ka intervjuu ühe mu loo allikaga Fjodor Krašenennikoviga, mille ma tegin taga meili teel.

Venemaa ühe tuntuma internetiasjatundja, paljude tuntud uudisteportaalide nagu Lenta.ru, Gazeta.ru ja Newsru.com loomises osalenud Anton Nosik väidab, et kuigi võimud on muidugi kõvasti suurendanud oma propagandistlikku tegevust internetis, siis oma põhieesmärki pole nad suutnud saavutada – konkreetsete autorite, väljaannete ja blogide mõju ning auditoorium pole sellest vähenenud.

„Mina ei näe sellist protsessi, et seni võimude suhtes üldiselt opositsiooniline interneti keskkond tervikuna oleks Venemaal muutunud kuidagi võimude meelseks,“ lausub Nosik intervjuus Postimehele. „Need, kes kritiseerisid võime, jätkavad endiselt kritiseerimist. Jah, me näeme poliitilise spämmi ja trollingu kasvu, aga ma ei ole nõus sellega, et sellega oleks saavutatud mingit silmnähtavat edu.“

Nosikule vaidleb vastu Vene tuntud ajakirjanik Oleg Kašin, kes tunneb hästi Runeti toimemehhanisme ja jälgib pidevalt seda teemat. Kreml on Kašini sõnul teinud viimastel aastatel suuri jõupingutusi Venemaal interneti auditooriumi lojaalsuse ostmiseks. „Täna võib juba öelda küll, et sellist vaba internetikeskkonda nagu kolm aastat tagasi, Venemaal enam pole,“ väidab Kašin Postimehele. „On jäänud veel üle võtta kontrolli alla või blokeerida kuidagi Twitter ja Facebook – ja ongi kõik, tere tulemast Hiinasse!“ Facebooki kasutajaid on Venemaal 20 miljonit.

Runetis toimunud muutusi põhjalikult uurinud interneti- ja kodanikuühiskonna spetsialist, Jekaterinburgis asuva ühiskondlike suhete moderniseerimise instituudi juht Fjodor Krašenennikov ütleb, et üldiselt on ta Kašiniga nõus. Tema uurimiste järeldus on, et kui veel 2010-2012. aastateni domineerisid Runetis võimudevastased meeleolud, siis nüüd on see meeleolu muutunud võimude meelseks ning opositsioon on peaaegu täielikult kaotanud internetis oma mõju.

Lisaks Kremli otsestele jõupingutustele olukorra muutmiseks Runetis peab Krašenennikov oluliseks põhjuseks ka seda, et Runeti auditooriumiga on viimastel aastatel liitunud miljonid eilsed televaatajad. Need on aga äärmiselt Kremli-lojaalsed inimesed.

„Viimastel aastatel on internetile ligipääs muutunud Venemaal tõesti massiliseks ning nüüd on seal kohal elanikkonna kihid, kes veel kolm aastat tagasi polnud midagi kuulnudki sotsiaalvõrgustikest. Ja need inimesed tõid endaga interneti keskkonda kaas oma ettekujutused maailmas, elust ja sellest, keda tuleb uskuda,“ räägib ekspert Jekaterinburgist, Venemaa südames asuvast suurlinnast. „Nad on harjunud uskuma võimude jutt ning seetõttu nad vabatahtlikult vahendavad internetis edasi seda juttu, mida riik neile peale surub, nad on juba ära mürgitatud propagandast traditsioonilise meedia kaudu.“

Anton Nosik viitas samale fenomenile, et internetti on ilmunud tuhandeid uusi inimesi, kes varem ei esinenud avalikult, aga nüüd on hakanud kommenteerima ja kritiseerima Kremli peavoolust teistmoodi mõtlevaid inimesi. „Kui vaadata seda (kriitika) aktiivsust, siis on selge, et opositsioon pole internetist kuhugi kadunud,“ märgib ta.

Krašenennikov on nõus Nosikuga, et opositsiooniliselt mõtlev inimhulk pole Runetist kuhugi kadunud, vaid lihtsalt nende suurusjärk on suhteliselt vähenenud võimumeelsete inimeste lisandumise tagajärjel.

„Teisest küljest ma konstateerin auditooriumi lõhestamist. Kui pidevalt keelustada mingeid uudistesaite või takistada neile ligipääsu, siis see lõpuks viib paratamatult osa auditooriumi kaotamisele,“ räägib Krašenennikov. „No ja muidugi tuleb arvestada üldist informatsioonilist fooni Venemaa – paljud on muutunud tõepoolest võimudele senisest lojaalsemaks, võimude pingutused pole selles mõttes olnud tulemusteta.“

Kreml on Runetis kasutanud oma arvamuse pealesurumiseks sisuliselt samasuguseid võtteid nagu televisiooni ülevõtmisel või ajalehtede tooni muutmisel. Oli kunagi Vene vaba ajakirjanduse lipulaev telekanal NTV, Kreml tegi sellest tänase Venemaa kõige jubedama propagandakanali. Sama toimus mõned aastad tagasi mitme suure ajalehega. Kõige iseloomulikumad näited on Izvestija ja Kommersant, mis uute, Kremlile lojaalsete omanike käe all muutusid väga võimutruudeks.

Täpselt sama skeemi järgi toimetab Kreml ka internetimeedias. Kremli survel blokeeritakse saitidele ligipääsu Venemaa-siseselt (näiteks grani.ru) või muudavad uudisteportaalid omanikke (näiteks ridus.ru) või siis sunnib Kreml portaali senist omanikke vallandama kogu sõltumatu toimetuse, mille järel uus, „õigesti mõtlev“ toimetus asub tootma juba vajaliku tonaalsusega uudiseid.

Kõige karmim juhtum viimasest näitest oli portaal Lenta.ru, mis oli veel kevadel Venemaa üks kõige loetavamaid uudisteportaale. Tegemist oli tõepoolest väga sõltumatu toimetusega, mille omanik, seni üsnagi liberaalsete vaadete poolest tuntud miljardär Aleksandr Mamut Krimmi-sündmuste haripunktis lihtsalt laiali saatis ning pani nende asemele tööle uued inimesed.

„Mamutile anti Kremlist lihtsalt mõista, et Lenta.ru toimetuse poliitika ähvardab tema muid ärisid Venemaal ja sellepärast ta vallandaski toimetuse,“ selgitab Anton Nosik. (Muide, just eile avasid endised Lenta.ru ajakirjanikud oma uue uudistesaidi meduza.io, mille kogu tehniline baas ja juriidiline aadress asuvad Riias.)

Nüüd on löögi all väga loetavad uudistesaidid vedomosti.ru ja forbes.ru, mis kuuluvad samanimeliste pressiväljaannete juurde. Põhjuseks, et uus Venemaa seadus sunnib meedias välisomanikke oma osalused maha müüma või äri kinni panema.

„Riigil on tänapäeva Venemaal olemas kõik vahendid, et hävitada ükskõik kelle ükskõik milline äri. Tuleb aru saada, et reaalne olukord on selles osas Venemaal palju hullem, kui tundub väljastpoolt,“ lausub Fjodor Krašenennikov.

Venemaa president Putin laseb tugevalt survestada neid ärimehi, kes on nõus rahastama ükskõik millist opositsioonilist tegevust või võimudevastast projekti. Iga rikas inimene Venemaal, keda Kreml kahtlustab ebalojaalsuses, saab tungiva soovituse: kas sa hakkad tegema seda, mida Kreml tahab või sult võetakse lihtsalt kõik ära.

„Kahjuks on selle vastu võimatu võidelda Venemaal elades,“ nendib Krašenennikov. „Vkontakte (venekeelne suhtlusvõrgustik, mis Venemaal konkureerib edukalt Facebookiga-J.P.) looja (Pavel Durov) oli sunnitud kõik ära andma ja lahkuma. Kui Mamut poleks kuulanud käsku, siis oleks talle loodud ikka tõsiseid probleeme. Nii lihtne ja kurb see kõik ongi.“

Kui Oleg Kašin viitas interneti auditooriumi lojaalsuse ostmisele, siis tuleb sellest aru saada sõna-sõnalt - Venemaal tegutseb terve tööstus, mis raha eest postitab võimumeelseid kommentaare sotsiaalvõrgustikes, populaarsetes blogides ja uudisteportaalides.

Tööstusharu sai alguse sellest, et Kreml hakkas ära ostma populaarseid blogijaid, kes hakkasid korraliku tasu eest vajalikke tekste tootma. Seejärel lasi Kreml luua spetsiaalsed robotid, mis kordasid ühte ja sama teksti selleks, et võtmesõnad satuksid kõikvõimalike internetitekstide reitingute tippu.

„Näiteks hiljutise Venemaa presidendi Vladimir Putini sünnipäeva puhul juhtisid paljud tähelepanu sellele, et tuhanded kasutajad õnnitlesid äkitselt Putinit täpselt ühesuguste sõnadega,“ toob Kašin kurioosse näite.

Robotitega sarnast tööd teevad Venemaal aga ka luust ja lihast inimesed, kelle ainuke ülesanne on kõikvõimalikesse internetikanalitesse kirjutada võime kiitvaid kommentaare. Pikka aega arvati Vene meedias, et tegemist on nn internetiaktivistidega, kes elavad üle riigi, kuni tuntud uuriva ajakirjanduse üks lipulaevu Venemaal Novaja Gazeta kirjutas, et tegutsevad täiesti omaette firmad, kus töötavadki sellised „inimbotid“, kelle igapäevaseks tööks on kiidukommentaaride treimine. Näiteks üks tuntumaid selliseid kontoreid asub Peterburi külje all Olginos ja Novaja Gazeta andmetel peab seda üleval Putinile lähedane ärimees Jevgeni Prigožin, kes muuhulgas juhatab sellist tähtsat asja nagu Kremli toitlustamine.

Avalikkuse ette jõudnud meilivahetuste ja ajakirjanduslike uurimuste põhjal võib väita, et täiskohaga töötavad kirjutajad ise teenivad suurusjärgus tuhat dollarit kuus ning nende norm on kirjutada suurusjärgus sada kommentaari päevas.

Intervjuu Fjodor Krašenennikoviga

Вы писали летом в Ведомостях, что если ещё в 2010-2012 в Рунете доминировали оппозиционные настроения, но тепер стал очень провластьным и оппозициа почти полностью потерял влияния там. Вы можете коротко обяснит Эстонскому читателю, почему так случилось?

 Так случилось потому, что власть серьезно занялась проблемой контроля над интернетом и вложила в это очень серьезные средства. До выборов 2011 года власть недооценивала значение интернета как способа свободного обмена информацией и самоорганизации людей. Власть думала, что интернет не может конкурировать с традиционными СМИ, которые она надежно контролирует уже давно. Когда оппозиции удалось договориться в интернете об общей стратегии голосования (за любую партию кроме правящззей), мобилизовать людей на участие в наблюдении за ходом на выборах, а  потом и вывести людей на улицы – власть поняла свою ошибку. Фоном для этого служила «арабская весна», где роль интернета тоже была огромной. Поэтому власть стала воспринимать интернете как такое своеобразное СМИ и применило все отработанные в этой сфере методики.

Какие этапы можно в этом развитие - от оппозиционного настроение до провластьного настроение- описать?

 Этапы развития связаны с общим ростом проникновения интернета в народные массы. В последние годы доступ в интернет стал действительно массовым и сейчас там активно присутствуют целые слои населения, которые еще три года назад и не представляли себе, что такое социальные сети. И эти люди принесли туда свои представления о мире, о жизни, о том, кому можно верить.

Я бы выделил три этапа. Первый этап – до Медведева, когда власть вообще мало интересовалась интернетом и там присутствовали более-менее продвинутые слои населения. Второй этап – условно можно назвать медведевским. Под разговоры о модернизации власть пыталась работать с обществом в интернете и развивать его, что в итоге сделало интернет более доступным. Тут даже не столько заслуга власти, сколько развитие технологий и их удешевление.  Тогда-то интернет и стал не просто тусовкой умников, а широким полем дискуссий, большею частью неуправляемых. Расцвели блоги, где велись дискуссии о разных вопросах. Третий этап – это современный, он начался примерно в 2012 году, его можно назвать реакцией: власть активно подавляет оппозиционную активность в интернете с одной стороны, а с другой – туда пришли миллионы вчерашних телезрителей.

  

Антон Носик сказал, что власть действительно активизировала свой пропагандистский ресурс, запретила несколько оппозиционных СМИ и блогов, а также разогнала за последние годы ряд независимых редакций, включая Ленту.Ру. Но влияние и аудитория конкретных авторов, СМИ и блогов, не связанных с государством, от этого не уменьшились. Вы согласны с ним или нет. Если нет, почему?

Я не совсем согласен. Оппозиционный сегмент никуда не делся, просто он кажется уменьшившимся за счет роста провластного сегмента. Но с другой стороны я лично констатирую расщепление аудитории. Если постоянно запрещать какие-то сайты и перекрывать к ним доступ, то это все равно приводит к потери части аудитории. Ну и общий информационный фон в стране – многие действительно стали более лояльны к власти, усилия не прошли бесследно .

Вы сказали, что сайты работают под теми же названиями и исправно снабжают его информацией, но уже в нужном государству направлении. Вы можете написат несколько примеров, когда инетрнет-ресурс резко поменял свой направление?

Это ведь характерно не только для интернета. По сути власть применяет методику, отработанную в обычных СМИ: газета Известия из солидного издангия превратилась в агитационный листок, Коммерсант, который многие годы был флагманом либеральной печати сейчас явно играет на власть. Или канал НТВ, который сейчас самый «отмороженный» - а ведь когда-то считался самым либеральным. Самый характерный пример из интернета – ресурс Лента.Ру, который сейчас превратился в свою противоположность. 

Почему государственная пропаганда добилась в Рунете таких очевидных успехов? По-каким причинам?

Причины две: во-первых, это вложение денег в формирование нужного фона – через покупку ресурсов, через создание новых ресурсов, через толпы нанятых людей. Все государственные СМИ имеют огромные и богатые интернет-подразделения, которые активно работают. Во-вторых, сейчас в интернете присутствуют миллионы обычных людей, которые привыкли верить государству – и они добровольно транслируют в интернет то, что им навязывает государство. То есть, мы видим и прямое воздействие государства на интернет-среду и косвенное – через пришедших туда людей, которые отравлены пропагандой через традиционные СМИ.

Видна, что один за другим популярные интернет-ресурсы меняли хозяев, и потом их политика корректировалась в нужную сторону — где-то мягко, где-то резко. Почему владелцы этих ресурсов согласилис продат свой бизнес или поменят контент? Ну например, почему Мамут согласилься с этим, что зделали лента.ру?

Надо понимать, что реальная ситуация в России гораздо хуже, чем кажется со стороны. Государство имеет все рычаги чтоб уничтожить любой бизнес и любого человека. С коммерсантов вообще особый спрос: Путин очень боится людей, которые готовы вложить деньги в оппозиционную деятельность или в какие-то антиправительственные проекты. Поэтому любой заподозренный в нелояльности богатый человек получает очень конкретные сигналы: или ты будешь делать то, что мы говорим, или у тебя все отберут. К сожалению, с этим невозможно бороться, находясь внутри страны. Основатель сети «Вконтакте» был вынужден все отдать и уехать. Если бы Мамут не послушался приказа, ему бы создали серьезные проблемы. Вот так все просто и грустно. Как гласит русская пословица, «против лома нет приема».

Tак называемы хомячки, кто 2-3 года назад были в интернете очень против Кремля,  сегодня существенной часть тех самых хомячков в интернете так или иначе поддерживает власть. Вы сказали, что их поимали в информационную ловушку. Как?

Это очень сложная тема и полностью понять все механизмы этой работы можно будет только тогда, когда изменится ситуация и откроются архивы. Если говорить упрощенно, то существует понятие «психологической войны». Это серия приемов, с помощью которых воюющие стороны пытаются воздействовать на противника. Так вот в России государство развязало такую войну против своего народа и, к сожалению, ее выиграла. Неограниченные финансовые ресурсы и возможность задействовать все рычаги давления – от федеральных каналов и художественных фильмов до частных блогов и школьных учебников, все это позволило сегментировать пропаганду. Допустим, у кого-то во время войны на территории Украины погиб отец или дед – и конечно же им становится обидно, когда им рассказывают, что там якобы разрушают и оскверняют могилы солдат (хотя это неправда, но об этом по новостям не говорят). Частная маленькая история – а человек уже попался на крючок и ему тут же подсовывают еще что-то про «плохих украинцев», а потом еще, и через какое-то время он уже вполне готов сам всех вокруг агитировать. То есть я хочу сказать, что пропагандистская ловушка не одна, их может быть тысячи. В это трудно поверить, но если учесть, какие космические деньги тратятся на все это – вполне возможно. По всей стране множество разнообразных институтов и групп день и ночь работают с аудиторией, подбирая ключи к каждому. Эта работа началась как раз в 2010-2011 году, хотя возможно велась и раньше. И то, что мы получили сейчас – это плоды всего этого.

К сожалению, в плену пропаганды оказалась и часть людей, которые в свое время так или иначе могли считаться оппозицией. Но и тут надо учитывать целенаправленность приложенных государством усилий: люди стали лояльны власти не сразу, а постепенно, их поймали на патриотизме, на комплексах, на незнании истории, на уязвленном самолюбии. Более того, многие и сейчас думают, что не поддерживают власть – хотя по факту оказались ее сторонниками.  Короче говоря, к очень многим людям удалось подобрать индивидуальный ключик.

Ещё вы писали, что многие маргинальные персонажи получили выход на вновь возникшую аудиторию и стали для нее не поводом для насмешек, как это было раньше, а безусловными авторитетами. Вы могли бы привести несколько примеров?

Самый удачный пример – Александр Дугин. В 90-е годы это был несомненный маргинал и его никто не воспринимал всерьез. Сейчас он вдруг оказался профессором МГИМО и его бредовые речи транслируются уважаемыми некогда СМИ. Но характернее всего даже не персонажи, а идеи. Например, идея всемирного заговора против России или мирового правительства, которое закулисно правит нашей планетой. Глупые, убогие и смешные идеи, о которых еще совсем недавно неприлично было говорить – а сегодня они часть государственной пропаганды и об этом постоянно твердят со всех сторон. Хуже всего, что этот бред звучит в речах государственных деятелей, включая Путина. На фоне того, что сейчас говорится официальными СМИ, даже самые радикальные пассажи того же Жириновского из 90-х кажутся вполне невинными – и это меня особенно пугает.

В Эстонии у меня знакомые всегда спрашивают, когда идёт речь на то, что по Российскому ТВ идёт сплошная пропаганда и там не возможно найти правдивые новости, что почему россияне не ищут правду в интернете. что вы ответили на этото вопрос?

Потому что у людей нет никаких оснований думать, что их обманывают и вместо новостей показывают пропаганду. Это парадоксально, но это факт. Люди в 90-е годы имели разную информацию из разных каналов. Они и сейчас считают, что если посмотреть новости на разных каналах и почитать разные газеты, то они получают вполне объективную информацию. Мысль о том, что все СМИ врут – она ведь тоже довольно шизофреническая, если вдуматься. Врут-то они изобретательно и разнообразно. Еще Геббельс говорил, что чем чудовищнее ложь, тем легче в нее верят. Нормальному человеку, который целый день работает и озабочен куском хлеба, и который вечером включает новости чтоб узнать, что происходит в мире – ему ведь и в голову не может прийти, что люди, которых он много лет видит на экране и которым привык доверят, могут так нагло и цинично врать. Насчет правды в интернете я уже говорил: предположим, человек полез проверят факты из телевизора в интернете – и встретил там десятки сайтов и сотни людей, которые подтверждают вранье из телевизора, при чем всегда найдутся «очевидцы» которые будут доказывать, что лично видели все эти ужасы, о которых пишут в газетах и сообщают в новостях. До какой степени критичным может быть обычный человек, обыватель?

 Пробраться через многоуровневую завесу лжи способны немногие, высокообразованные люди, которые привыкли мыслить критично. А если эту самую завесу лжи старательно и за большие деньги конструируют умные и по своему талантливые люди – то есть шанс, что даже и критически мыслящий человек попадется в какую-то специально для него расставленную ловушку.

Просто представьте себе, что вдруг и в вашей стране такой случилось: вдруг все СМИ стали вам врать. Я понимаю, что это невероятно для Европы, но просто представьте – и правые, и левые, и оппозиционные, и интернет-ресурсы, и толпы «очевидцев» в блогах и социальных сетях, и все врут на разные лады об одном, но на разные голоса.

Какие СМИ и интернет-рессурсы вы сами считаете сейчас в России самые нейтральные, где можно найтит достоверную информацию? что вы сами читаете?

Трудно дать какие-то рекомендации, все очень быстро меняется, моими главными источниками информации являются социальные сети, я собрал там широкий круг людей и мнений, все самое интересное и полезное так и попадает ко мне.  Я сам читаю очень много источников, но я все-таки профессионал и смотрю на все факты критично. Самая лучшая и честная газета России сегодня – это Ведомости. Я стараюсь больше читать блоги непосредственных очевидцев событий, иностранные СМИ.

Eston Kohveri advokaadi intervjuu täistekst

Kolm nädalat tagasi intervjueerisin Moskvas pikemalt Eston Kohverile Vene riigi poolt palgatud advokaat Jevgeni Aksjonovit. Postimehes ilmus toona sellest ka pikem lugu, aga väga palju huvitavaid detaile intervjuust jäi avaldamata ruumi puudumisel. Kirjutasin nüüd lindilt maha enamuse intervjuust.

Kuidas Kohver teile kaitsealuseks sattus?

Mulle helistati FSB uurimiskomiteest. Meil peab seaduse järgi iga advokaatide kolleegium andma (valve)advokaadi kui uurija helistab. Meile helistatakse tihti, kuna meie kontor asub Lefortovost mitte kaugel. (Ta peab silmas Lefortovo vanglast, kus istub Kohver, ja kus vangla kõrval asub kohe ka FSB uurimiskomitee.)

Kui lähedal?

Autoga sõidab kohale 15 minutiga. Ühesõnaga uurija helistas mulle ja ma sõitsin kohale. Uurijal on nimekiri advokaadikolleegiumitest, mis asuvad ümbruskonnas. Nad alati helistavad lähedalasuvatesse kolleegiumitesse, et mitte oodata advokaati kuskilt kaugelt linna teisest servast.

Järelikult siis te olete palju kaitsnud riikliku advokaadina Lefortovo asukaid?

Ei, see on esimene kord. Ütleme nii, et ega meie advokaadid eriti ei armasta riikliku sunni korras kaitsmas käia, sest kujutage ise ette, et kui inimene varastab midagi 100 dollari väärtuses, siis kas ta hakkab midagi advokaadile maksma, aga seadus nõuab, et tal oleks advokaat.

(Vahepeal, kui diktofon on kinni, siis küsin, et mida ta vastab kahtlustustele, et ta on nö FSB-advokaat. Ta vastab, et ei taha kommenteerida neid kahtlustusi, et las see jääda väitjate nende südametunnistusele. Pärast lisab, et need väited on naeruväärsed)

Kas on võimalust üldse keelduda, kui FSB uurija helistab advokaadile, et tulge nüüd kohe kaitsma?

Võib keelduda, aga sel juhul kaevatakse advokaatide palatisse, kus tuleb kokku komisjon, mis hakkab seda arutama ning võib sind advokaadiõigusest ilma jätta. Nii et kui sul pole mingi mõjuvat põhjust, et sa pead minema juba teise kohta kedagi kaitsma, siis tuleb nõus olla.

Millal teile Lefortovost helistati?

5. septembri õhtul ja 6. septembril ma olin juba kohtus. (Kohver võeti kinni 5. sept ennelõunal, 6. sept viidi ta Lefortovo rajooni kohtusse vahi alla võtmiseks.)

Kui palju riik maksab sellise esindamise eest?

Ei maksa palju, päeva eest umbes tuhat rubla (20 eurot).

Ja kui palju on advokaaditeenuse selline keskmine turuhind Moskvas?

On advokaate, kes võtavad ainult ühe korras eest eeluurimisisolaatorisse kohalemineku eest, kui kaitsealune palub kohtumist, 30-50 000 rubla (600-1000 eurot). Muidugi, kui advokaadil on tööd ja kliente vähe, siis ta on valmis ka väiksema raha eest kaitsma.

Aga kui palju on keskmine tunnihind?

Bürood, mis töötavad suurte äriklientide või eurooplastega, nemad võivad tunni eest võtta 200-300 eurot. Vastavalt siis väiksemad bürood võtavad vähem. Hinnad on erinevad eeluurimise ajaks ja kohtuistungi ajaks.

Kumba taktikat te üldiselt pooldate, kas ajada asju tugeva publicity´ga või vaikselt?

Igale asjale tuleb erinevalt läheneda. On asju, kus kõikvõimalikud rikkumised uurimisel kargavad lausa silma, kus on näha, et ilmselt on tegemist tellitud looga, siis tuleb maksimaalselt pöörduda ajakirjanduse poole, kirjutada prokuratuuri, kasvõi Venemaa presidendile, sest seadustrikkuvad pagunikandjad and kõik kardavad avalikku lärmi selle üle. Näiteks kui kuskil rajoonis rikutakse seadust uurimise ajal, siis aste kõrgem prokurör ei ole üldiselt huvitatud sellest, et keegi rikuks selliste asjadega tema karjääri.

Kas teil on selliseid asju olnud?

Ma räägin praegu teoreetiliselt.

Kumb taktika on teie meelest Kohveri-juhtumis õigem?

Mis puutub Kohverit, siis kõige tähtsam on silmas pidada, et tegemist on kahe riigi luure omavahelise sõjaga. Tavaliselt sel puhul kahe riigi presidendid suruvad kuskil kohtumisel naeratades käsi, kõik ütlevad "no comment" ning siis vaikselt keegi naaseb ühele poolele ja keegi teisele poolele koju.

Kas see käib ka antud juhtumi kohta?

Käib. (Edasi tuleb jutt, mida ta rääkis off-the-record.) /---/ Ma vaatasin kapo peadirektori pressikonverentsi, seda näidati muide ka Kohverile, kus ta rääkis, et piiril spetsiaalselt justkui lülitati välja kõik jälgimisseaded. Soome piirivalve teatas selle peale - sellest kirjutati lehes - et meie piiril midagi sellist juhtuda ei saaks. Mul on tunne, et eesti jõuametkondade juhid jätavad midagi olulist rääkimata. Juba kolm aastat tagasi Pihkva FSB ülem konkreetselt viitas pressikonverentsil Kohverile ja Järvele. (Tegelikult Janek Järva, kapo Lõuna osakonna direktor, Kohveri ülemus. Artikkel ise siin)

Te tunnete Järvat siis ka?

Ta helistas mulle, tutvustas end ja palus endale saata koopia süüdistusaktist.

Kellena ta end tutvustas?

Kapo töötajana.

Rääkige, kuidas nägi välja Kohveri vahi alla võtmise arutelu 6. septembril Lefortovo kohtus? (see oli laupäev.)

Algas kell kaks. (Moskva aja järgi) See kestis umbes pool tundi. Kõigepealt oodati millal prokurör jõuab kohale, ta oli linnast väljas. Uurija luges ette süüdistuse, valvekohtunik, noor naine kohtu eesistuja asetäitja minu meelest, tutvus sellega, samuti kinnipidamise protokolliga, küsiti Kohveri arvamust. Kohver istus trellide taga. Siis me suhtlesimegi esimest korda. Ma küsisin tal, kas saan millegagi aidata. Ta palus võtta ühendust konsulaadiga. Siis ta viidi kohtust välja. Ohvitserid andsid talle suitsu, ta suitsetas. Ma rääkisin talle, et vanglas on pood, kust saab üht-teist juurde osa, mida vaja. Ta palus mind võtta ühendust naisega, andis numbri. Ma helistasin kõigepealt konsulaati, aga kuna oli nädalavahetus, siis keegi ei vastanud. Naise telefon ka ei vastanud. Seal oli tõlk kohal. Kohverilt küsisid nii kohtunik kui prokurör, kas vajate tõlki ja saate kõigest aru, ta ütles, et ei vaja ja tõlk lasti minema. Kohver on ju lõpetanud veel Nõukogude ajal miilitsakooli 1991. aastal. Ta räägib väga head vene keelt, sest õppis ju vene keeles.

Millal te siis Eesti konsulaadi lõpuks kätte saite?

Esmaspäeval ma sain konsulaadi kätte. Mul paluti kohtumine kohveriga korraldada. Järve (Jaan Järva) helistas mulle, pärast seda kui olin oma kontaktid konsulaati jätnud. Ta palus Kohvrile edasi öelda, et tema eest hakatakse võitlema. Pärast seda helistas Kohvri abikaasa.

Mis edasi juhtus?

Teisipäeval oli esimene ülekuulamine. advokaat peab alati olema ülekuulamisel, sest seaduse järgi pole muidu tunnistustel jõudu. Mul oli võimalus rääkida Kohvriga 1:1-le enne ja peale doprossi. Minu arust ta andis endale aru, miks ta jäeti vahi alla.

Ma olen kindel, et eriteenistuste vahel käivad juba läbirääkimised. ja mida vähem poliitikud või ametnikud praeguses etapis avaldusi teevad, seda parem.

Kohver on kogenud inimene. Ta peab ennast väärikalt üleval, on rahulik, ta on ohvitser. Teda on selleks ette valmistatud, treenitud. Tema jaoks on see nagu sõda ja tema on faktiliselt sõjavang. Minu arust saab ta aru, et varem või hiljem vahetatakse ta nagunii kellegi vastu välja.

Sõjavangidesse on suhtumine hoopis teistsugune. Seal samas Lefortovos istuvad ka Vene ohvitserid, kes reetsid kodumaa, neisse on suhtumine hoopis teistsugune. Seal saadakse aru, et kui keegi Vene eriteenistuse töötaja langeb kinni välismaal, siis temaga käitutakse pärast samamoodi kui Kohveriga praegu. See on mõnes mõttes nagu diplomaatiline käitumine. See on rahvusvahelise suhtlemise etikett - nagu teie meile, nii meie teile. Suhtumine Kohvrisse on viisakas ja väärikas. 

(Edasi räägib Aksjonov pikalt, miks ta ikkagi protestinud Kohveri vahi alla võtmist. Ma ei hakka siin seda lindilt maha kirjutama, sest seda ta on meedias palju kordi rääkinud. Üks tema mõte siiski: „Vahistamise arutamisel kohtunik ei otsustata selle üle, kas inimene on süüdi või süütu. tema lihtsalt vaatab, kas see inimene võib omada seotust kuriteokohaga või -sündmusega.“)

Kas novembri alguses, kui Kohver tuuakse vahi all pikendamiseks uuesti kohtu ette ja suure tõenäosusega kohus jätab ta vahi alla, kas siis protestite, arvestades kriitikat teie vastu?

Ma ei hakka midagi ütlema. Ma ei tea, kas ma siis veel olengi Kohveri advokaat.

Te kindlasti teate sellist Moskva tuntud advokaati nagu Dmitri Agranovski. Ta rääkis mulle oma kaitsealuse, Vene opositsionääri Leonid Razvozzajevi juhtumist, kelle väidetavalt Vene eriteenistused koostöös Ukraina kolleegidega röövisid Kiievis 2012. aasta sügisel ning toimetasid Venemaale, kus ta võeti vahi alla, pandi samuti Lefortovo vanglasse ning mõisteti tänavu suvel neljaks ja pooleks aastaks vangi 2012. aasta mais Bolotnaja väljaku võimudevastase miitingu korraldamises. Seal oli areng selline: 21. oktoobril 2012. aastal võeti Razvozzajev seni ametlikult kindlaks tegemata isikute poolt Kiievis kinni, 25. oktoobril pääses esimest korda tema juurde advokaat Agranovski ning juba kolm päeva hiljem läks esialgne kaebus tema kinnipidamise asjaolude kohta juba Strassbourgi kohtusse. EIK on nõudnud Venemaa ja Ukraina võimudelt tõendeid selle kohta, mis viisil ja millal ületas Razvozzajev Vene-Ukraina piiri peale seda, kui ta Kiievis kadus ja ta avastati müstilisel kombel juba Lefortovost. Te oleksite ka ju võinud protestida EIK-sse Kohveri kinnipidamise kummaliste asjaolude kohta?

Razvozzjaev on võrreldes eriteenistuse ohvitseriga mitte keegi. 5. nov-ks tulevad Kohvrilt ära võetud audio- ja videoekspertiisi tulemused. Mina arvan, et konkreetselt praeguses olukorras pole Kohverile vaja, et pöördutaks Strassbourgi kohtusse. Mul paluti talle edasi anda, et tema eest võideldakse, ma andsin! Siin on lahendus vahetamises. Baltimaades istub Venemaa kasuks töötanud inimesi, nt Leedus vahistati üks endine alampolkovnik, keda ähvardab 20 aastane vangistus sõjakuritegude eest. Baltimaad saavad alati kedagi kuhugi ümber tõsta ja teha change'i. See on business! /---/ Ukrainas käib praegu sõjavangide vahetus. siin sama seis. Inimesed tema kvalifikatsiooni ja kogemusega kaua ei istu. Vene poole eemärk on karistada oma kodanikke. Teise riigi ohvitser võeti kinni ja anti tagasi, milleks tema peale aega raisata, sööta ja valvata. ta on vahetuskaup. Nii palju kui ma olen ülekuulamistel aru saanud ja kuulnud, siis uurijaid ei huvita see, mis juhtus Eesti pool piiri, et mis ülesanded ta sai jne - ta võib nimetada kasvõi väljamõeldud nimesid - uurijat huvitab ainult see, mis puudutab intsidenti piiril, see FSB ohvitser, kellega ta suhtles. sest ta ei suhelnud mingi alkoholivedajaga, vaid FSB ohvitseriga ja ta teadis seda

Kus nad kohtusid teie meelest?

Viimane kord Vene territooriumil. See kõik fikseeriti videole, nagu ma aru saan. Seni pole seda veel esitatud Kohverile.

Teie kui advokaat olete veendunud, et Kohver oli Vene poolel?

Uurija ütles Kohverile, et me lähme samm-sammult läbi kõik teie kohtumised ja näitame teile videoid, mis ja kuidas juhtus. kõik on fikseeritud ja protokollitud. Kapo direktor ütles ise pressikonverentsil: Kohverit kattis eemalt spetsnaz. Öelge, kas spetsnaz käiks julgestamas kohtumist tavalise alkoholivedajaga? Mis nemad seal tegid?

Nii et kapo valetab teie meelest?

Kohver ise salvestas ka oma aparatuuriga kõik kohtumised. Ta ju värbas inimest. ta salvestas neid kohtumisi, et hiljem saaks inimest kompromiteerida raha üle andmisega. Kohverit jälgiti pikka aega, aga kinni võeti siis, kui oli kindel, et teda sai spionaažis süüdistada. kuni selleni polnud kuriteo koosseisu.

Ma saan aru, et te ei hakka rõhuma sellele, et Kohver võeti kinni Eesti territooriumil, aga mis on siis teie kaitsetaktika?

Tuleb ekspertiis, mis peab selgitama, kui salajased olid need materjalid, mis Kohverile üle anti. Minu seisukoht on, et see on väga oluline välja selgitada täpselt, et kui salajased need ikkagi olid. Kui need materjalid, mida Kohver küsis ja mida talle üle anti, ei olnudki tegelikult märkega salajased, siis see võib Kohverilt süüdistuse maha võtta või vähendada süüdistust. See on süüdistuse põhisisu ja see on võtmeküsimus. seni ma pole näinud, mis andmetest on juttu. toimunud on kaks lühikest ülekuulamist. Öeldi, et iga kohtumise kohta tuleb eraldi ülekuulamine, kus tutvustatakse kõiki andmeid, miks fikseeritud.

Sest teda ei süüdistata ju piiri ületamises. Asi selles, et nagu ma uurijaga suhtlesin, siis selgus, et kuna seal piiri üsna ebaselge, siis inimesed tihti tahtmatult ületavad piiri nii, et and isegi ei saa aru sellest. see on Venemaa seaduste järgi administratiivasi, kus aegumine on 6 kuud. kui selle ajaga ei jõua karistada, siis…

Kohverit ei süüdistata ka relvakandmises. Relv oli tal ametirelv. Kohveri tunnistustes kirjas, et see tal ametirelv, aga see on oluline vahe. Üks asi, kui inimene võtab spetsiaalselt kohtumisele relva kaasa igaks juhuks, teine asi on ametirelv, mis peab tal tööl alati kaasas olema.

Kohverile esitati ainult süüdistus spionaažis, informatsiooni kogumises, mis on Vene föderatsiooni riigisaladused.

Miks teie meelest kapo siis räägib hoopis kangekaelselt seda juttu, et oli mingi salakaubaveo uurimine jne?

Inimese värbamine ei hakka sellest, et keegi pakub, et davai reedame kodumaad. Värbamine hakkab muust - et kas sul on raha vaja? tee mulle siis üks väike teene. hiljem see kõik arendatakse edasi. Ta tõesti esimese küsimuse esitas talle, et kas oleks võimalik salakaubana tuua alkoholi ja maksis talle raha. Edasi aga ülesanded muudkui kasvasid. see on tavaline värbamise taktika.

Esialgu and suhtlesid materjalide teemal, mis ei oma salajasust. aga kui ta hakkas raha eest nõudma ja santažeerima, et ta hangiks teistsugust informatsiooni, siis….

Ühesõnaga, kui kõik on nii hästi ja täpselt fikseeritud, siis pole Kohvril muud võimalust, kui teha puhtsüdamlik ülestunnistus?

Ei, miks ülestunnistus? Asi pole ülestunnistamises, küsimus on…

Milles on siis küsimus?

Tal pole midagi üles tunnistada, kõik on ju fikseeritud. Tuleb välja selgitada, kas oli tegemist salajaste materjalidega üldse. mis materjali ta tahtis üldse talt saada. On ka pehmendavad asjaolud - puudub kahju, perekondlikud asjaolud. Ta võib saada oluliselt alla minimaalse 10 aasta.

Alla 10 aasta, kui tunnistab puhtsüdamlikult üles?

Puhtsüdamlik ülestunnistus karistuse vähendamisel praegu mingit rolli ei mängi, sest uurimine on seisukohal, et and on niigi kõik tõestanud ja dokumenteerinud.

Mina kahtlustan, et FSB on seda juhtumit vaja kui õpetlikku näidet - ei ole vaja teha koostööd vastaspoole luuretega, nagunii kukute varem või hiljem kinni, see on vältimatu. Kohver pole eesmärk, vaid ajend. ma spetsiaalselt vaatasin, et Pihkva oblastis jääb palju vahele FSB töötajaid, kes üritavad teha koostööd.

Mis jama oli ikkagi Feigini-Polozovi looga teie meelest, miks Kohver neist loobus?

Advokaadid saavad kedagi esindada vaid siis, kui kohtualune on omakäelist kinnitanud, et ta on nõus. Nende kohta sellist paberit Kohver pole kirjutanud. Kohtus teatas ta, et soovib et tema esindaja oleks Aksjonov. Feigin ja Polozov said suurepäraselt aru, et nad ei saanud Kohvrit esindada. Protesti (vahi alla võtmise kohta) esitasid nad mitte millegi alusel ja sellepärast ka kohus saatiski selle kaebuse tagasi, et see oli ebaseaduslikult esitatud. Advokaatide arv pole ju piiratud. Kui kohver oleks olnud nõus, siis nad oleksid samuti saanud esindada.

Mis tingimustes Kohver Lefortovos istub?

Kohver istub 2-kohalises kambris. Ma küsisin, kas saab sinna TV anda. Lubati, aga läheb aega, sest see avaldus vaadatakse läbi. Seejärel vaadatakse detailselt telekas üle, et seal pole mingeid salajasi sidevahendeid. Seal ju nii, et kui kambris oli kellelgi varem TV, siis see jääbki sinna, kui inimene ära läheb. Kohveri kambris polnud varem telekat, nüüd pannakse. Talle anti edasi spordiriietus, sussid. tema isiklik riietus. Iga päev saab jalutama. kahjuks pole just Lefortovos spordisaali, Kohver oli väga imestunud. Ma küsisin uurijalt, kas ta abikaasa saaks kohtuma tulla. Uurija ütles et pole probleemi, hoiatage vaid 1 nädal ette, ma ajan paberid korda selleks.

Venemaa Simon Levin räägib avameelselt, kuidas käib idanaabri juures kohtupidamine ja milleks sellise nalja juures on üldse vaja advokaate  

Tänases Postimehes ilmus minu intervjuu 83-aastase Genrih Padvaga, kes on ilmselt Venemaal üks vanimaid tegutsevaid advokaate, aga kindlasti üks kuulsamaid ja kalleimaid. Advokaadina on ta töötanud juba 61 aastat! Eston Kohveri juhtumi taustaks palusin ma teda kirjeldada Venemaa õigussüsteemi tänast eripära ning milline peaks olema hea advokaadi roll tingimustes, kus võim tahab tingimata inimesi süüdi mõista.

Stalini surma-aastal tööd advokatuuris alustanud Padva kuulsaim klient oli ilmselt Venemaa kunagine rikkaim mees, naftafirma Jukos asutaja Mihhail Hodorkovski. Padva kaitses teda esimese kohtuprotsessi ajal, kus tal objektiivselt ei olnud mingit šanssi päästa Venemaa presidendi Putiniga vastuollu läinud Hodorkovskit vanglast. Lisaks on Padva kaitsnud veel ühte 1991. aasta putšistidest, tollase NSV Liidu Ülemnõukogu esimeest Anatoli Lukjanovit, Jeltsini-aegset Kremli administratsiooni ülemat Pavel Borodini, keda Šveitsi prokurörid süüdistasid korruptsioonis ning Venemaa endist kaitseministrit Anatoli Serdjukovi (juuresoleval fotol paistab Padva selja tagant just Serdjukovi-juhtumi kaust, kui tähelepanelikult vaadata temast vasakule kapiriiulile!).

Niisiis, allpool on meie jutuajamise täistekst. Kahjuks ei saanud ma Padvaga väga kaua rääkida, sest tal saabus ootamatult üks klient, kes tahtis kiiresti kokku saada. Lubatud tunni aja asemel saime rääkida vaid pool tundi, millest oli muidugi äraütlemata kahju…

Millist rolli mängib täna advokaat Venemaa kriminaalprotsessis?

Et sellele küsimusele vastata, ma lööks kriminaalasjad kolme tinglikku gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad asjad, mis lahendatakse nn administratiivse ressursi kasutamise abil. See tähendab, kui mängus on mingid poliitilised motiivid. Või vahest ei olegi isegi poliitiline teema, aga ikkagi sekkub keegi administratsioonist, kellel on mõju kohtutele. Kahjuks saab kohtuid mõjutada alates presidendi administratsioonist ja valitsusest kuni paljude teiste asutusteni. Teine kategooria on asjad, mis lahendatakse – kahjuks peab seda ütlema – raha abil. Jämedalt öeldes altkäemaksude abil. Ja kolmas kategooria on asjad, mis lahendatakse kohtu poolt iseseisvalt, ilma võimu ja raha sekkumiseta.

Millised on need kolmanda kategooria kohtuasjad, mis lahendatakse suhteliselt sõltumatult?

Enamasti lihtsamad asjad nagu huligaansus, aga vahest ka röövimised ja vägistamised. No kõik sellised kriminaalasjad, kus võimul pole mingeid huvisid ja raha ei kasutata. Siis kohtud otsustavad, jällegi tinglikult öeldes, õigluse järgi.

Kuidas advokaadi roll erineb nendes eri kategooria kohtuasjades?

Advokaadi roll on nendes kõigi kolme kategooria kriminaalasjades erinev. Esimese kategooria asjades on advokaadi roll kahjuks väga väike, aga ma ei saa öelda, et advokaat ei mängi üldse mingit rolli, kuid võimalused on väga piiratud. Advokaadil tekib võimalus, kui ta suudab tõestada, et tegemist on jämedate, fundamentaalsete protsessuaalsete või kodanike õiguste rikkumistega. Väga harvadel juhtudel on siis võimalik midagi saavutada poliitilistes asjades.

Kas teil on mõni hea näide selle kohta?

Ma ei hakka näiteid tooma.

Olgu, aga kas altkäemaksudega lahendatavate asjade juures on advokaadi roll suurem?

Teise kategooria asjades juures on advokaadi roll samuti väga piiratud. Ma ei räägi siin nendest juhtumitest – väga õudsetest juhtumitest – kus advokaat ise osaleb nendes materiaalsetes lahingutes. Nendest juhtumitest ma ei räägi, loodan et neid pole palju. Kui aga keegi annab altkäemaksu advokaadi teadmata tema poolelt, siis advokaat justkui võidaks selle protsessi, kuid seda mitte tänu oma meisterlikkusele, kogemusele, teadmistele, vaid tänu rahale. Kui ta aga kaotab raha pärast, siis samuti, mitte oma oskuste ja teadmiste pärast. Enamuses sellistes juhtumites on advokaadi roll algusest peale väike. Aga jällegi, mõningatel juhtumitel, kui advokaat töötab hästi ja julgelt ning on tõendeid, et kohtuotsust tahetakse teha ebaõiglast, siis ta võib saavutada seda, et kohtunik või prokurör või uurija taganeb. Nad saavad aru, et tegemist võib olla liiga suure riskiga ning keelduvad rahast ja lahendavad asja seaduse järgi. Seda juhtub aga väga harva ja seda saavutada on väga raske.

Kas vähemalt kolmanda kategooria puhul advokaat saab oma tööd reaalselt teha?

Siin on advokaadi roll oluliselt suurem. Kuid ikkagi ei võida alati advokaadi argumendid, mis on seotud seaduste jälgimisega. Selle põhjuseks võib olla näiteks kohtuniku vähene kompetentsus, selle põhjuseks võib olla paljude kohtunike juba eelhäälestatus süüdimõistvale otsusele, mis segab kohtunikel mõista advokaadi järeldusi argumente.

Mis on veel suuremaks probleemiks advokaaditööle, inimeste kaitsmisel kohtus Venemaal?

Kahjuks ma pean konstateerima, et väga kurb on see, et ka advokaatide seas on piisavalt palju ebakompetentseid inimesi. Probleem on selles, et viimasel ajal on advokatuuri astunud palju endisi kohtunikke, prokuröre, uurijaid, isegi operatiivtöötajaid, kes ei oma mingeid advokaadile vajalikke spetsiifilisi oskuseid. Nad kujutavad asju nii, et kui ma eile olin kohtus prokurör, siis täna advokaadina pean ma kohtus rääkima lihtsalt vastupidist juttu. Eile ma rääkisin, et see on must, aga täna ma pean ütlema, et see on valge! See on täiesti vale arusaam. Advokaaditöö spetsiifika erineb täielikult kohtuniku või prokuröri omast. Kohtunik ja prokurör peavad alati kaaluma kõiki poolt ja vastu argumente – prokuröril on ju ka õigus süüdistusest loobuda! – siis advokaat, kui ta on juba enda ülesandeks võtnud kellegi kaitsmise, siis ta peab ainult ja ainult kaitsma! Ta ei pea mingeid muid, kellegi teise järeldusi arvestama. Ta ei saa öelda, et oi, vabandage, kuigi mu kaitsealune ei tunnista süüd, siis tegelikult on ta muidugi süüdi, mõistke ta süüdi, aga, palun, andke talle väiksem karistus. Advokaadil ei ole selleks õigust! Advokaat on alati kohustatud olema oma kaitsealuse poolel ja rääkima alati tema kasuks. Advokaat peab õppima vaatama kriminaasja materjale niimoodi, et nägema seal asju, mis räägivad tema kaitsealuse kasuks. See on küllaltki raske asi. Isegi kogenud advokaadid satuvad vahest tupikusse, et kust leida asjaolusid kaitsealuse kasuks. (Tuletage nüüd meelde Kohveri-juhtumit ja tema riigi poolt määratud advokaadi seisukohti!)

Kui nüüd võrrelda Nõukogude ajaga, siis mis hinnangu te annate?

Ma alustasin advokaadina Stalini surmaaastal, 1953. aastal. Formaalselt on advokaadi olukord praegu muidugi täiesti teistsugune. Formaalselt omab advokaat oluliselt rohkem õiguseid. Advokaadil on õigus osaleda eeluurimisel. Vanasti meid ei lastud eeluurimisel materjalidele ega kaitsealusele ligi, ainult alles kohtus.

See tähendab, et enne kohut te üldse ei näinudki oma kaitsealust, kui ta istus kinni?

Enne kohut polnud mingeid kontakte. Nii et seaduse järgi on advokaadi olukord muidugi kõvasti parem kui Nõukogude ajal. Kuid need asjaolud, mis ma teile loetlesin, hävitavad kõik need eelised ja õigused, mis seadus on kaitsele andnud. Mis kasu on sellest õigusest kaitsealusega kohtuda juba süüdistuse või kahtlustuse hetkest, kui ülevalt keegi juba helistas ja käskis: pange kinni ja kõik! Selles mõttes need advokaatidele antud õigused ei mängi eriti suurt rolli.

Ega te ei taha väita, et Nõukogude ajal kõiki neid puudusid, mis te kirjeldasite, polnud?

Kõik need puudused olid ka endistel aegadel, aga palju väiksemates ulatustes.

Nö administratiivne ressurss toimus ju ka Nõukogude ajal!

Nii otsest vahelesegamist ei olnud. See oli…oli selline ettevaatlikum. Ja sellist altkäemaksude möllu nagu praegu, siis muidugi ei olnud. Üksikuid juhtumeid muidugi oli. Ka advokaatide kompetentsus oli siis kõrgem, kui imelik see praegu ei tundu. Advokaatide ring oli kitsas ja neid valiti (advokatuuri) liikmeks väga põhjalikult, suure ettevaatusega. Kvantiteedi suurendamine toob endaga alati kaasa kvaliteedi langemise. Õpetada üks inimene välja kõrge kompetentsusega – see on võimalik, aga sada inimest – väga raske.

Kas ma sain teist õigesti aru, et te väidate, et Nõukogude ajal võim ei sekkunud nii palju kohtute töösse ja sellesse, milline peab üks või teine kohtuotsus tulema?

Sellele on niimoodi raske vastata…Mingis mõttes vähem, mingis mõttes rohkem. Nõukogude ajal oli see süsteem teistmoodi üles ehitatud. Tuli NLKP keskkomitee määrus alla selle kohta, et näiteks tugevdada võitlust huligaansuste vastu. Ja läks – kohtud hakkasid kõiki järjest, kes huligaansuses süüdistati, vangi panema, millegagi arvestamata. Täna sellist meetodit pole. See-eest on tugev vahelesegamine konkreetsetes asjades, seda on küll rohkem. Piisab kui keegi võimu omavates isikutest esineb avalikult mõne kohtuasja kohta ning kohtunikud vaatavad kohe, et ahaa, nii on vaja… Samas, Nõukogude ajal parteikomitee oblastitest, rajoonides sekkusid aktiivselt kohtusüsteemi, praegu on kohalike võimude sekkumist vähem.

No aga näiteks poliitilistes asjades Nõukogude ajal ju ka praktiliselt kunagi kedagi õigeks ei mõistetud.

Muidugi, siis olid poliitilised asjad veel hullemad ja advokaadi jaoks palju lootusetumad kui praegu. Täna tänu ajakirjandusele sellistest protsessidest vähemalt räägitakse, avaldatakse arvamust. Vaadake kasvõi Bolotnaja kohtuasju, mis oli poliitiline, aga kui palju seda avalikkuses arutati, kui julgelt advokaadid esinesid. Või siis nende tüdrukute asi (Padva peab silmas Pussy Rioti juhtumit), kes kirikus muusikat mängisid, seal ka advokaadid väga julgelt tegid avaldusi, võitlesid oma seisukohtade eest. Aga Nõukogude ajal kõik advokaadid tunnistasid oma kaitsealuste süüd. Ma mäletan, et oli selline suurepärane ja tark advokaat Boris Zolotuhhin, kes esines ühel poliitilisel protsessil nõudmisega tema kaitsealune õigeks mõista. Ta heideti pärast seda advokatuurist välja. Alles palju aastaid hiljem õnnestus tal ennast advokatuuri taastada. (Tegemist oli 1967. aastal toimunud kohtuprotsessiga, kus siiani elav Zolotuhhin kaitses dissident Aleksandr Ginsburgi. Väidetavalt oli Zolotuhhin Nõukogude Liidu ajaloos vaid üks neljast advokaadist, kes palusid poliitilistes protsessidest oma kaitsealune õigeks mõista)

Millal õigussüsteemi allakäik tänasel Venemaal teravalt tunda andma hakkas?

Üldiselt minu arvates liikus vektor liberaliseerimise ja kodanikeõiguste jälgimisel kuni päris viimase ajani õiges suunas, kuid hiljuti hakkas see taas halvenema.

Viimase aja all peate te silmas kahte-kolme viimast aastat?

Jah. (2,5 aastat tagasi naasis Vladimir Putin Venemaa presidendiks.) Oli ju suurepärane saavutus Venemaa õigussüsteemis nagu vandekohus. (Loodi osades Venemaa oblastites 1993. aastast, aja jooksul laienes see institutsioon kõigisse regioonidesse.) Kuid nüüd iga aastaga väheneb kuritegude hulk, mida vandekohtul on õigus läbi vaadata. Vandekohtute roll väheneb pidevalt, varsti pole üldse enam mingit rolli… Suurendatakse karistusi teatud kuritegude eest, repressioone rakendatakse pidevalt, advokaatide õigusi jälle kitsendatakse. Võim sekkub vahest täiesti avalikult kohtumõistmisse. Seadused pole isegi eriti muutunud, aga praktika muutub. Meie seadusi kahjuks alati ei täideta, isegi häid seadusi mitte.

Te ennist viitasite Bolotnaja ja Pussy Rioti kohtuasjadele, et need oli poliitilised ja advokaadid said tänu vabale ajakirjandusele siiski teha palju kära. Kas te arvate siis, et see kära aitas neil saada väiksemad karistused?

Praegu on väga moodne öelda, et ajaloo kohta ei tohi kasutada tingimuslikku kõneviisi, et „mis oleks siis olnud, kui oleks olnud nii“ jne. Jurisprudentsis kehtib sama, ma ei tea, mis olnuks, kui asjalood oleksid läinud teistmoodi. No näiteks, kui kohtus nõuab prokurör minu kaitsealusele viis aastat, aga kohtunik määrab kolm aastat, siis ma ei tea ju kunagi, kas kohtunik andis kaks aastat vähem minu tegevuse, minu kõne tõttu või jõudis kohtunik ise sellele järeldusele materjalide läbi lugemise järel, olenemata minu esinemises. Kes teab? Me teame ainult fakte, et oli palju ühiskondlikku lärmi, press kirjutas palju ja suur hulk autoriteetseid ühiskonnategelasi tegi avaldusi liiga karmi kohtlemise kohta ning teame, et kohus karistas neid nii ja nii palju aastatega. Aga kas ta oleks andnud rohkem aastaid, kui poleks olnud sellist avalikkuse tähelepanu, või sama palju või hoopiski vähem – me ei tea ju seda.

Kas Venemaal toimub süütuse presumptsioon või süüdioleku presumptsioon nagu õpetas Võšinski (Stalini repressioonide üks autoreid, tolleaegne kurikuulus prokurör)?

Halvasti toimib (süütuse presumptsioon), halvasti. Kõigi nende asjaolude tõttu, mis ma kirjeldasin. Süüdimõistmise iseloom on meie õigussüsteemis kohutav.

Ma tahtsin oma eelmise küsimusega jõudagi selleni, et kui on nii tugevalt süüdimõistmisele suunatud kogu õigussüsteem, siis mis rolli mängib kohtuprotsessis, isiklikult kohtualuse jaoks üldse advokaat?

Mida rohkem on süsteem suunatud süüdimõistmisele, seda suuremat tähtsust omab advokaadi roll.

Miks?

Sest tuleb ju midagi vastu seada sellele. Ei saa ju lihtsalt niisama, et kõik istuvad ja ei protesteeri. Niimoodi pannakse muidu ju kogu riik istuma. Kõige kiuste advokaatidel ikkagi õnnestub aeg-ajalt vastu astuda ning säilitada kellelegi vabadus, seista kellegi õiguste eest. Kõigest hoolimata tuleb selle eest võidelda.

Statistika järgi on juba aastaid Venemaal kriminaalasjades õigeksmõistvaid otsuseid alla ühe protsendi. Aga kui palju Nõukogude ajal oli?

Üldse peaaegu ei olnud sellist asja. Praegu on õigeksmõistvaid otsuseid suhteliselt rohkem. 1990-ndatel, kui oli demokraatia puhang Venemaal, siis oli õigeksmõistvaid otsuseid muidugi palju rohkem. Siis ilmusid tõesti sõltumatud kohtunikud, aga nad lämmatati üsna kiiresti ära.