Teisipäev, märts 03, 2015

Uurali päevik, esimene päev - Euroopa piloodid Venemaa patriootlikus taevas
(Käisin eelmisel nädalal Jekaterinburgis ja Nižni Tagilis. Originaalis ilmus mu päevik Postimehe leheküljel, aga siin ilmuvad need veidi täiendatult.)

Sõitsin Uuralite pealinna Jekaterinburgi uurima, kuidas on seal meeleolud muutunud. Tinglikult pärast aasta möödumist Venemaa eufooria algusest: lõppesid üliedukad Sotši talimängud ja kohe-kohe algas Krõmnaš-nimeline üritus. Kui palju on pealesuruv majandussurutis seda eufooriat kõigutanud. Ning kuidas on lood patriotismiga, sest ühest küljest on sealne Nižni Tagil putinlaste tõeline tugipunkt ning teises küljest on Uuralite pealinn Jekaterinburg alati olnud Venemaa üks selliseid demokraatiameelsemaid paiku. Järeldused teen nädala lõpuks.
Esimese, põgusa päeva lõpuks kolm tähelepanekut.
Esimest korda sattusin Venemaal lendama Aerofloti lennukiga, mille komandör oli välismaalane. Teatavasti on Venemaa lennunduses see probleem, et kõigepealt kadusid liinilt ära omamaised lennukimargid ja nüüd on tugev puudus kaadrist ehk siis kvalifitseeritud pilootidest. Eelmisel aastal lubaski Vene valitsus suurematel lennukompaniidel palgata kokku 200 välismaa pilooti.
Minule sattus Moskvast Jekaterinburgi lennates itaallasest lennukikomandör. See pälvis kohe tähelepanu, sest harjumatu oli Venemaal kuulata piloodi suust selget inglise keelt. Ja mitte ühte sõna vene keeles! Mõnes mu naabris tekitas see vist veidi tuska, sest kuulsin kuidas keegi küsis: „a što, na russkom ne budet?“ Mille peale tema veidi jommis kaaslane vastas tavapärase venekeelse väljendiga ja jäi magama.
Nii et ingliskeelsed piloodid on Venemaal nüüd reaalsus. ses mõttes justkui läänemaailmale jälle lähemal.
Muide nende pilootidega on see huvitav küsimus, et mis vääringus neile makstakse ka? Mäletan et kui Vedomosti septembri algul kirjutas, et välismaa, peamisel Euroopa riikide piloodid olid Venemaal töötamisest väga huvitatud (Aeroflot sai mälu järgi 750 avaldust!), siis oli selle huvi põhjuseks just korralik palk. Palk oli suurusjärgus 450 000 rubla, mis siis oli üle 9000 euro. aga tänase kursi järgi on sama hulk rublasid väärt juba kõigest 6500 eurot, mis ilmselt enam nii väga ihaldusväärne palk pole. ilmselt on neil siiski palk kuidagi euro kursiga seotud. ei tea mis nende vene kolleegid sest arvavad.
Teine tähelepanek on seotud sellega, et Jekaterinburgi jõudes sattusin linnas kohe juhuslikult kohaliku Antimaidani organiseeritud Isamaapäeva tähistamisele. Tegemist on Nõuka-aegse "meestepäeva" ehk Nõukogude armee aastapäeva tänapäevase variandiga. Päeva põhisisu on ikkagi armee üle uhke olemine ning kõigile meestele soovitakse Venemaal õnne.
Miiting oli üsna väikesearvuline, võib olla maksimum sada inimest vehkis seal lippudega (nagu ülemiselt fotolt näha, alumisel fotol puhkab Novorossija lippude all miitingut vaatama tulnud perekond.). 1,4 miljoni elanikuga linna jaoks on see üsna nadi. Aga see-eest ma sain üritusel tuttavaks kohaliku Antimaidani juhi Ilja Beloussiga, tüüpilist kaukaaslase habet kandva venelasega. Tema jutt jutuks, aga ta on hea näide sellest, kuidas sellised antimaidani-tüüpi üritused ja üldse selle massiline patriotismilaine on saanud hiilgavaks hüppelauaks paljudele täiesti tundmatutele tegelastele, kellest paljude ühine tunnus on see, et tegemist pole just kõige teravamate pliiatsitega ning igasuguses normaalses ühiskonnamudelis oleksid and jäänudki sellisteks väikesebijateks või paremal juhul nurgatagusteks konsultantideks. Sellestsamast Beloussist ei teadnud enne eelmise aasta suve Jekaterinburgis mitte keegi mitte midagi.
Kolmas tähelepanek on täiesti maine - hinnad. Kõige rohkem hämmastasid mind kohalikud taksohinnad. mul oli vaja elupaigast sõita u 7 km kaugusele, tellisin takso ja sõit läks maksma 180 rubla. tagasisõit läks maksma veelgi vähem, 170 rubla. see teeb 2,5 eurot. Paljudes Euroopa linnades ei saa selle raha eest taksosse isegi istuda, mingit sõidust rääkimata.
Küsisin tuttava käest, et millega sellist odavat taksondust seletada. Tema jutu järgi on ka kohalikud kõvasti odavnenud taksohindadest positiivselt üllatunud. Ning ainuke seletus pidavat olema see, et on tekkinud palju töötuid mehi, kes taksot sõites raha teenivad ja nii hinnad alla viisid. See omakorda ei lähe jälle kokku mitme kohaliku võimumehe väitega, et oi, töökohtadega on meil kõik korras, pole mingit töötuse suurenemist jne.
Kuna elamispaiga juures ühtegi normaalset söögikohta pole, pidin õhtul poodi minema. Kohaliku supermarketisse. Valik oli ok, ma küll ei märganud, et millestki puudust oleks olnud. Mis puudutab hindasid, siis otsustage ise. Minu tänaõhtune toidukorv maksis järgmist hinda:
3 glasuurkohukest, ühe hind 15 rubla ehk 20 eurosenti;
0,9 liitrine tomatimahl - 73 rubla ehk 1 euro;
400 g pakk piimaviinereid - 170 rubla ehk 2,5 eurot;
2 joogijogurtit, ühe (0,415 l) hind 37 rubla ehk 50 senti;
280 g Valgevene päritolu hollandi juustu, kilo hind 350 rubla ehk 5 eurot;
350 g Heinzi ketšup - 68 rubla ehk 1 euro;
350 g Borodino leivapäts - 40 rubla ehk 60 senti;
sigaretid Kent - 87 rubla ehk 1,2 eurot
Ühistransport on muidugi hulga kallim kui Tallinnas. Metroopilet maksis 23 rubla ehk 32 eurosenti.
Kui ühe lausega kokku võtta esmamulje Jekaterinburgist, siis see on üks euroopalikumaid Venemaa linnu, kuigi asub geograafilises mõttes juba Aasias.  

Uurali päevik, teine päev - Lenin endiselt tugevam õigeusu kirikust
Aastavahetuse pikaks peoks lasevad Jekaterinburgi linnavõimud traditsiooniliselt linna keskväljakule, mis kannab 1905. aasta nime, ehitada lastele lumelinnaku. Alati on see olnud pühendatud mingile muinasjuttudega pühendatud teemale, näiteks Puškini muinasjuttude kangelastele jms. Sel talvel aga otsustasid linnavõimud teha lastele erilise kingituse - lumelinnak pühendati Suures Isamaasõjas pühendatud võidu 70. aastapäevale. See saabub sel kevadel. Lumest ja jääst tehti lastele tankid ja katjuušad (praegu Ukrainas surma külvavate Gradide eelkäijad). Lumelinnaku ümber pandi plakatid suure sõja kangelaslinnade nimedega, Kiievi linna nime seal polnud…
Mu meelest näitab see hästi, millises meeleolus Venemaa tänavusele kevadele vastu läheb.
Õhtul käisin Jekatrinburgis tegutsevas Venemaa kõige tuntumas erateatris, Nikolai Koljada teatris. Koljada (ülemisel fotol) on terves Euroopas tuntud mees, ta on oodatud lavastaja kõikjal Euroopas. Ilmselt üks oodatumaid lavastajaid Venemaalt. Nähtud Boris Godunovi tegevus oli pandud kaasaegsesse aega, täis groteski ja tragöödiat. Boris Godunovi osatäitja (superhea Oleg Jagodin) nägi välja kahtlaselt sarnane Putinile…  (siin alumisel fotol pole sarnasus ehk nii ilmnähtav, aga veidi siiski. päriselt on see sarnasus palju ilmsem.) Miks nii ja mida kuulus Koljada arvab üldse Venemaa elust ja maailma asjadest, seda saate loodetavasti varsti lugeda pikemalt Postimehest. Igatahes lubas ta mulle anda homme-ülehomme pikema intervjuu.
Nii odavat teatripuhvetit, kui Koljada juures, pole ma ilmselt kusagil näinud. Piletid muide maksid 200-500 rubla ehk siis Venemaa ühe pärjatuma (ma mõtlen Kuldsel Maskil) lavastaja tööd saab näha kõigest 3-7 euro eest. Kultuur on odav.
Koljada teater asub Lenini prospektil. Arutasime tuttavaga täna, et kui palju aega peab Venemaal veel mööduma, et need kõiksugu Lenini, Kirovi jt  (on ju alles ka palju Džersinski tänavaid) Nõuka-aegsete kommunistide nimelised tänavad lõpuks ümber nimetatakse. Tuttav on haritud inimene ja nimetab ennast ühiskonnavaatlejaks. Ta arvas, et nüüd läheb juba kaua. Õige hetk oli selleks 1990-ndatel, aga nüüdne võim ei hakka seda kindlasti tegema. Tegelikult on ju olukord jabur, sest peale Lenini seisab Jekaterinburgis (mis on, ma kordan üle, Venemaa kohta väga euroopaliku ilmega muidu) otse kesklinnas veel Sverdlovi (linn kandiski Nõukogude-ajal Sverdlovski nime ning linna ümbritsev oblast on siiani Sverdlovski-nimeline) ja Kirovi kujud + Uralmaši linnaosas Ordžonikidze suur kuju. Monument komsomolastele. Seisavad täitsa uhkelt ja keegi neid ei puutu. Seda sümboolsem minu meelest, et näiteks Jeltsini kuju on siin korduvalt tindiga üle valatud ja nüüd ta seisabki üldse aia taga (küll ajutiselt, kuna ehitatakse suurejoonelist Jeltsini keskust).
Lenin on siin isegi kõvem kuju (fotol on näha, et ta seisab Euroopa taustal + igaks juhuks on kujule lisatud ka surematud õpetussõnad - ma arvan, et Putin kirjutab ka sellele alla), igas mõttes, kui Vene õigeusu kirik. Enne kommuniste asus nimelt Jekaterinburgis õigeusu peakirik selles kohas, kus nüüd Lenin. Reeglina on õigeusu kirik Venemaal kõikjal läbi surunud selle, et linnade endised peakirikud on taastatud või siis uuesti üles ehitatud seal, kus nad varem seisid. Isegi Moskvas. Aga mitte siin. Tegelikult pole asi muidugi ilmselt Leninis, vaid selles, et linlased eriti ei taha täpselt linna keskele, linna tuiksoonele suurt kirikut laiutama. Siin elavad praktilised inimesed.
Jekaterinburg on üks neist Venemaa linnadest, mis peab kolme aasta pärast võõrustama vuti MMi. Algul olid kõik väga õnnelikud selle valiku üle. sest kõik lootsid, et tänu sellele saab riigi raha eest uuendada kogu linna infra. Nüüd on selle asemele. vähemalt mulle tundub nii, paljudel tekkinud ükskõiksus ja pettumus, sest majandusliku kitsikuse ajajärgul on riik öelnud, et annab raha vaid otseselt spordirajatiste ehitamiseks (ehk siis peamiselt staadioni jaoks, mille isegi ametlikku projekti pole muide siiani tegelikult kinnitatud kuigi aega on jäänud vaid veidi üle kolme aasta). Raha linna kordategemiseks suurpeoks otsigu aga linn ja oblast ise. Nojaa nüüd paljud arvavadki, et kas kolme alagrupimängu (ilmselt peab linn alagrupimänge kellegagi jagama) pärast kulutada metsikut hulka raha niigi kitsal ajal.

Uurali päevik, kolmas päev - Kuidas maffiamehed ärandasid tehasest tanki
Käisin Nižni Tagilis, mida Venemaal õelamad inimesed kutsuvad Putingradiks. Ma tegelikult sellepärast sinna läksingi, et uurida, kuivõrd see tõele vastab. Jekaterinburgis asub Nižni Tagil 130 kilomeetri kaugusel ning see on Sverdlovski oblasti suurim tööstuskeskus ning üks suurimaid kogu Venemaal.
Seal elab 400 000 elanikku ning neist vähemalt iga kuues inimene töötab mõnes linna suurtest tehastest! Väga suuri tehaseid on linnas kaks - riiklik Uralvagonzavod (UVZ), mis toodab tanke ja vaguneid, ning osaliselt Roman Abramovitšile kuulun Nižni Tagili metallurgiatehas (NTMK), mis näiteks tootis enamuse Sotši olümpia ehitiste jaoks vajalikud metallkonstruktsioonid. Esimeses töötab suurusjärgus 30 000 töölist (Viljandi ja Haapsalu elanike arv kokku!) ja teises 20 000 töölist. Lisaks on veel mõned tehased tööliste arvuga 5000 kanti ja mõned "pisemad" tehased.
Aga miks siis kohe Putingrad?
Venemaal mälestusväärsel 2011. aasta detsembris, kui toimus järjekordne teraapiline Putini telesild rahvaga, siis teatas UVZ tollane tsehhijuhataja Igor Holmanskih üle maa kõlaval häälel, et kui Moskvas ei lõppe "riiki kõigutavad" miitingud ja töörahva mõnitamine, siis  - "meie siin meestega arutasime ja seda asja ning leidsime, et kui politsei ei tule selle asjaga toime, siis me ise tuleme meestega Moskvasse ja lööme korra majja!". sõnadele andsid kaalu ümber seisvad tursked ja tõsised mehed. Kogu riik sai aru, et need mehed nalja ei mõista. Järgnes tõeline show ja liikumise "tööinimese kaitseks" asutamine.
Putin oskas sellist ustavust vääriliste hinnata ning kui ta 2012 kevadel valiti uuesti presidendiks, siis kohe samal kuul tegi ta endisest lihtsast töölisest Holmanskihist  presidendi eriesindaja Uurali föderaalses ringkonnas, sisuliselt Kremli asehalduri kõigis Uurali piirkonna regioonides. Tõsi, tänaseks on kõigile selge, et ta on puhtalt dekoratiivne isik selles ametis.
Putin tahtis sellise määramisega lihtsalt näidata Venemaa poliitilisele eliidile, kes Medvedevi ajal hakkas juba jälle endast hästi arvama, et  pärisperemees on tagasi ning kui ta tahab, siis määrab kasvõi koristaja ministriks. Loomulikult jäi Holmanskih ainsaks selliseks määramiseks, sest keegi peab ju asja ka jagama. isegi Putin ei saa igale poole Holmanskihhe määrata.
Ühesõnaga, ma tahtsin pääseda sinna UVZ-sse, mis muide on maailma suurim tankitehas. Tehas töötab laias laastus nii, et pooled töölised toodavad tanke ja pooled vaguneid. Sellel osal, mis toodab tanke, läheb väga hästi, sest riik tellib meeltus koguses uut relvastust, kaasa arvatud tanke. Justkui hakkaks suur sõda lähenema… Aga veduriehitajatel-meestel läheb halvasti, sest erinevalt tankidest vaguneid keegi ei taha. Vaguniga sõtta ju ei sõida, soomusrongid pole enam moes. See osa tehasest saadeti nüüd järjekordselt sundpuhkusele.
Tahtsin uurida, mis tehas ja selle töölised nüüd arvavad sellisest seisust, et nad palavalt toetavad Putinit, aga tänu tema poliitikale läheb majandus kiirelt allamäge. Et kus on nende jaoks põhjus ja kus on tagajärg.
Võtsin ilusti nädal enne NT-sse sõitmist UVZ-iga ühendust. Mind kuulati viisakalt ära, aga vastati, et kuna me oleme "režiimne objekt" (s.t. eriline tehas), siis kahjuks mind sinna ei lubata. sellega ma olin muidugi arvestanud ja pakkusin välja kohe alternatiivi, aga kas oleks võimalik kellegi tehase või ametiühingu esindajaga saada kokku väljaspool tehast ja kasvõi natukenegi rääkida. Vastus oli sama kindel ei.
Ma polnud laisk, võtsin sõbra autojuhiks ning sõitsime tehase väravasse (tank ja kirik seisavad seal kõrvuti, nagu ka on näha fotol), et ehk õnnestub töölistega rääkida. Peab tunnistama, et and olid ustavad töölised. Nagu ma tutvustasin, et olen ajakirjanik Eestist, oli vastus mu soovile veidi rääkida sama kindel ei kui tehase pressiteenistuse poolt. Ma ei jätnud jonni ja lõpuks ikka sain paari mehega jutule, kuigi see jutt ei olnud pikk. Ja jutu mõte oli veelgi lühem - kõiges on süüdi ameeriklased. Ja seda saatsid veel kaastundlikud pilgud, et no küll on rumal inimene, et nii lihtsast asjast aru ei saa.
Pärast tuli muidugi välja, et asi polnud üldse mu välismaises päritolus, sest ka kohalike ajakirjanikega ei taha UVZ juhtkond ega töölised peaaegu üldse suhelda.
Tank on linnas muidugi A ja O. Tanki monumente nägin ma linnas kolmes kohas.
Ja siis mul tuli meelde kunagi kuuldud lugu (kontrollisin kohapeal järgi - vastas tõele!), kuidas 1990-ndate keskel läksid linnas tülli kaukaaslastest kauplejad ning neid maksustada üritanud maffiamehed. Keset linna läks tõsiseks lahinguks, kus mõlemal poolel mitukümmend meest andsid üksteise pihta automaatidest tuld. Lahing oli nii kõva, et kogu kohalik miilits puges peitu, elanikest rääkimata. Viimases hädas tuli kantpeadel hea mõte! Võtsid Lada Samara, sõitsid tankitehasesse, tegid sealse valvemeeskonna relvituks ning kimasid tehase polügonile, kus parasjagu katsetati uut T-90 mudelit. Samaraga pandi tankil tee kinni (julged poisid, eksole!), üllatusest keeletu tankijuht kamandati automaadi ähvardusel sõjamasinast välja, istuti ise sisse (ilmselt oskavad kõik NT poisid tanki juhtida!) ja aidaa linnavalitsuse poole, kus lahing endiselt kestis. Õnneks polnud tankis mürske, aga kaukaaslased seda ei teadnud vist, sest igatahes oli tanki ilmumine neile piisav argument allaandmiseks.
Vaat sellised mehed elavad Uuralites. Ja teie arvate, et mingid ameeriklased suudavad neile vastu saada.
Nižni Tagilis on tegelikult üks positiivne areng ka. Veel kümme aastat tagasi oli linn nagu raudpolt Venemaa kõige saastatumate linnade esiviisikus. (Maailmas järelikult esikümnes.) See on tuntud lugu, kuidas Tagili lapsed sõitsid ekskursioonile Uurali mägedesse ja olid väga imestunud, et kas lumi on tõesti valge. Sest Tagilis oli lumi alati punaka tooniga tänu NTMK tossavatele "rebasesabadele". Nižni Tagil oli ilmselt ainus koht maailmas, kus sai tõepoolest öelda: te hingate seda, mida näete!
Enam seda öelda ei saa, ka rebasesabadest on jäänud hale vari. Lumi on jälle valge. Lapsed ei esita enam rumalaid küsimusi. Nižni Tagil pole enam edetabelitest. Elu on läinud paremaks.

Uurali päevik, neljas päev - Uuralite oma Pisa tornist ning antiprogressist Venemaal
Teel Nižni Tagilist tagasi Jekaterinburgi jäi tee peale Nevjanski-nimeline linnake. Tegemist on tähelepanuväärse kohaga, sest seal asub Venemaa kõige kuulsam oma "Pisa torn".
Enne kui tornist hakkan rääkima, veidi ka Nevjanskist, sest tegemist on ajalooliselt huvitava linnakesega. asustati Nevjansk ju ligi paarkümmend aastat varem kui Jekaterinburg ja Nižni Tagil. otsustades linna sissesõidul asuvate väravate järgi siis 1701. Nevjansk oli Uurali kõige kuulsamate kaevanduseomanike Demidovite peakorter ning algselt pidi just sellest linnast saama Uurali mäetööstuse keskus ja ka pealinn. Demidovitel oli ju Uuralites enda valduses üle 25 tehase. aga ajalugu läks teistmoodi ning tänaseks on kunagine loodetud hiilgus asendanud Venemaa jaoks tüüpilise masendunud ja räpase väikelinna staatusega, kust kõik üritavad jalga lasta saja kilomeetri kaugusele Jekaterinburgi või 40 kilomeetri kaugusele Nižni Tagili.
Kui poleks Nevjanski torni, siis vaevalt, et ükski turist linnakesse sisse sõidaks. Torn on aga päris äge ja kannatab vabalt välja võrdluse oma kuulsa etaloniga.
Tornid on praktiliselt ühe kõrgused (57 meetrit, aga Nevjanskis väidetakse, et nende oma on 30 senti pikem), aga kalle on Pisa tornil suurem. Kui Pisa kalle üleval tornis on võrreldes alumise osaga 3,5 kraadi ning 5,5 meetrit, siis Nevjanski torni kalle on kaks kraadi ja kaks meetrit. Pisa torn on aga tervelt neli sajandit vanem.
Ma ei usu, et Nõukogude ajal eriti keegi Eestist sai võimalust Nevjanski torni ligidalt vaadata või käega katsuda, sest veel 20 aastat tagasi asus torn kohaliku metallitehase territooriumil, kuhu ligipääs oli piiratud. Mõnda aega tegutsenud tornis ka isegi vangla. Romantiline!
Tänaseks on tehasest jäänud enam-vähem mälestus, tornist aga tehtud üle-riigilse tähtusega turismiobjekt ning torni kõrvale ehitatud suurejooneline õigeusu kirik. Muideks ka kirik on üsna huvitava arhitektuuriga, sest sammastega õigeusu kirik pole just tavaline Venemaal. (Siin fotol on näha ka kirik, esiplaanil kuju Akinfi Demidovi mälestuseks, loomulikult leiame seal ka Peetri.)
Päris täpselt polegi teada, milleks Akinfi Demidovil oli vaja laste ehitada 18. sajandi esimeses pooles (ehitusaeg arvatakse jäävat 1721-1745 aastate vahele) selline torn. Võib olla tahtis ta torni abil oma valdustel paremini silma peal hoida? Lihtsalt silma paista ja jätta mälestus? Igal juhul asusid seal tema kontor ja muud huvitavad ruumid. Räägitakse näiteks, et torn oli hea rahulik koht valeraha vermimiseks.
Selle kohta, miks torn viltu seisab, on mitu erinevat teooriat.
Üks legend räägib, et selle arhitekt oli itaallane ja ta tahtis meelega matkida Pisa torni. Teine jutt räägib, et palju välismaal käinud Demidov ise tellis sellise viltuse torni, mis justkui kummardaks Tuula poole, kust tööstur oli pärit. Kõige ägedam legend aga väidab, et torni keldris oli suur valeraha vermimise töökoda ning kui tuli teade Peterburi revidendi saabumisest tehasesse, siis lasi Demidov keldri ära uputada koos seal olnud töölistega, aga uputamise tõttu vajunud torn viltu.
Kõige tõenäolisemaks peetakse siiski seda, et torn vajus viltu juba ehitamise käigus, sest torn ehitati jõekese ebakindlale kaldale. Sellele viitab ka see, et justkui on torni püütud ehitamise käigus veidi "parandada", ladudes kahe meetri paksust müüri mitte sirgelt, vaid kergelt nurga all. 25-kilone tuulelipp torni katusel seisab igatahes maapinna suhtes otse, mitte pole viltu nagu torn.
Muuseumis väideti, et katusele ehitasid "kohalikud osavnäpud" - nii mulle öeldigi - kohe algselt ka piksevarda ja maanduse. Teati mulle kohe kindlalt väita, et see juhtus 25 aastat enne seda, kui Benjamin Franklin üldse piksevarda leiutas. Veekordne tõestus, et tegelikult leitutati enamus olulisi asju maailmas ikkagi Venemaal.
Kui nüüd hakata aga vaikselt tegema järeldusi siinsete inimeste arvamuste ja vaadete kohta elule, siis tegemist on ühiskonna päris vägeva polariseerumisega. Üks tuttav rääkis, et tema ei räägi oma ämmaga poliitilistel teemadel, sest erusaamised on erinevad. Teine tuttav väitis, et väldib samal põhjusel poliitilisi jutuajamisi oma vanematega. Sõbrad omavahel väldivad kindlaid teemasid.
Meile eemalt on see isegi raske aru saada kui skisofreeniline selline olukord ühiskonnas võib olla. Inimesed elavad sõbralikult omavahel koos, suhtlevad, aga on endale kehtestanud tabuteemad, millest omavahel ei räägi. Võib olla sellepärast elavadki kõik ennast internetis välja, sest seal käiv andmine ja sõimamine on päris võigas.
Inimeste suhtumine ajaloosündmustele meenutab mulle nagu Dan Browni raamatukangelaste elu. Kõikjal on vandenõuteooriad. Suur osa Venemaa elanikest elabki mingites vandenõuteooriates. Vaadake ajalehekioske ja raamatupoode - millist pseudoajalugu see on täis. Selle kõige eest tuleb tänada jällegi televisiooni. Kümme aastat tagasi oli see veel marginaalsete telekanalite teema, kes lihtsalt meelelahutuseks näitasid filme maavälistest tulnukatest. Siis hakati neid filme näitama juba dokumentaalfilmide pähe, teemad hakkasid tasapisi tõsisemaks minema kuni sellised filmid jõudsid juba suurtesse kanalitesse. Jaba ongi selles, et selliseid libateaduslikke asju näidatakse dokumentaalfilmide pähe, müüakse ajaloo-ja politoloogiaraamatute letis. Selge see, et varsti ei tee keegi enam vahet, mis on pärisajalugu ja mis on spetsiaalselt välja mõeldud ajalugu. See on jõudnud tegelikult juba kõige kõrgemale tasemele. Näiteks kui Putin avalikult räägib, kuidas Albright on rääkinud, et suur Siber kuulub ebaõiglaselt Venemaale. Tegelikult pani need sõnad Albrigtile suhu üks Siberi tööline aastaid tagasi Putini telesilla ajal rahvaga. Aga täpselt sama skeemiga toimub ka pärisajaloo asendamine libaajalooga.
Minu lemmik on telekanal Sojuz, kus keegi "professor Ossipov" (aga kui professor, siis ta järelikult teab, mida ta räägib!) õpetas muuhulgas seda, et õlut ei tohiks juua, sest kas te teadsite, kuidas pannakse õlu tegelikult käärima? aga nii, kullakesed, et väikesed lapsed kusevad ja kakavad sinna sisse ning nii tekibki käärimine. Jne-jne!
Venemaalasi lihtsalt meelega… heh, nüüd ma jäin tegusõnaga hätta… ühesõnaga tehakse meelega nii, et nad manduksid. Antiprogress on see, mis toimub praegu Venemaal.
Aga et lõpetada lõbusamalt, siis siin, palun, on Jekaterinburgi linna mitteametlik hümn, mida esitab Aleksandr Novikov, kes 1990-ndatel oli kohalike maffiameeste lemmiklaulja. See viimane asjaolu ei tohiks kedagi eksitada, sest eks Frank Sinatragi meeldis Ameerika mafioosodele. Laulab ju hästi.

Uurali päevik, viies päev - Elukutselistest patriootidest ja eestlastest Uuralites
Eile kohtusin Jekaterinburgis uue aja esindajaga Venemaal - professionaalse patrioodiga, kusjuures sellise hard core variandis. Sellised eksemplarid on alati huvitavad, ükskõik kus maailma otsas, kusjuures nende fanatism on üsna ühesugune. Selle oluline osa on kõiksugu vandenõuteooriate uskumine ja nende tiražeerimine. Nii et tänane teema on mõnevõrra justkui jätkuks eilsele päevikujutule.
Tema nimi on Ilja Belous (fotol paremal), ta on 32-aastane ning ta juhib Jekaterinburgis kodanikuinitsiatiivi (ise ta nii nimetas oma liikumist) Patrioodid. Tema juhtis ka seda isamaapäeva miitingut, millest ma kirjutasin oma esimese päeva sissekandes. Hariduselt on ta ajaloo ja inglise keele õpetaja. Enne patrioodiks hakkamist müüs ta autosalongis Porsche´sid ning tegeles kinnisvaraarendusega.
Belousi loodud liikumise hüüdlauseks on "Saabunud on aeg öelda oma sõna kodumaa toetuseks!".
Ma panen siia kirja ainult mõned tema mõtted. Ma arvan, et need kirjeldavad hästi tema patriotismi ja selle tõsiseltvõetavust.
"Venemaal pole tegelikult erilist kriisi. Need on liberaalid, kes levitavad jutte kriisist."
"See on kõigile selge, et praegune madal nafta hind ei kesta kaua. /---/ See on üldteada, et naftat jätkub maailmas 2050. aastani ning see tähendab, et varsti ei hakka nafta maksma mitte 100 dollarit, vaid 1000 dollarit barreli eest."
"Venemaal on tohutud rahalised varud. Praegu Venemaa sõlmib kokkuleppeid teiste riikidega, mis võimaldab meil nendega otse kaubelda rublades. Siis kukub dollar hoopis kokku!"
"Praegune majandusolukord pole süsteemne kriis, vaid majandussõda USA-ga, mille nad täiesti kindlasti kaotavad. USA ju sisuliselt ei tooda midagi peale dollarite trükkimise." (NB! ise väitis, et mingit kriisi pole!)
"Patriotism see on isiklike huvide allutamine riigi huvidele. Liberalistidele on peamine, kui palju on neil raha, kui palju on neil parmesani külmkapis. Praegu on selgelt näha, kes on ühiskonnas parmesani poolt ja kes on Donbassi poolt."
Ta on muide ka Ühtse Venemaa vastu, kes tema väitel ei kaitse tegelikult riigi huve, vaid USA poolt äraostetud finantstegelaste huvisid.
Huvilised võivad vaadata Belousi loodud saiti - www.isrtm.ru. seal ta paljastab enda sõnul USA imperialismi ajalugu (skrollige veidi allapoole -
АМЕРИКАНСКИЙ ИМПЕРИАЛИЗМ. ИСТОРИЯ ГЕОПОЛИТИЧЕСКОГО РЕЙДЕРСТВА). Päris põhjalik töö muide. Ta väitis, et on kõik selle ise kokku pannud.
Veidi Esticat ka. Paar huvitavat kokkupuudet mul sel teemal oli.
Kuskil paar kuud tagasi oli külas ühel tuttaval ning et aega parajaks teha, kuni lapsed mängisid, võtsin ma tuttava raamaturiiulist Tiit Lääne Eesti suusaspordi ajaloo. Hea kolleeg Tiit oli kirjutanud päris paksu raamatu, avasin selle juhuslikust kohast. Sattusin peatüki peale, mis rääkis Eesti suusaässadest peale sõda. Lugesin seda umbes viis minutit. Meelde jäi Elmar Lill, kes peale sõda elas Uuralites ning tegi mõned korralikud tulemused Liidu meistrivõistlustel. Kui ma nüüd õigesti mäletan, aga see pole ka nii tähtis. Tähtis on see, et Lille nimi jäi mulle meelde, sest tema hilisema elusaatuse kohta polnud Tiidul andmeid.
Üle-eile lähen siis mina kohtuma Jekaterinburgi linnapea Jevgeni Roizmaniga (fotol). Jõuame umbes kümme minutit rääkida, kui ta äkki ütleb mulle, et kuulge, ma tundsin meie linnas ühte eestlast, kui ma olin koolipoiss. Et oli üks kõva suusatšempion ja hiljem lugupeetud suusatreener. "Väga korralik autoriteetne ja töökas inimene nagu kõik eestlased," lisas Roizman. "Tema nimi oli Lill, Elmar Lill. Ma veel käisin ühes klassis tema tütre Emmaga." Roizman on veidi üle 50, nii et see pidi olema 70-ndate lõpus.
On ikka juhus, sest kui ma poleks seda Tiidu raamatut juhuslikult riiulilt võtnud ja poleks raamatut avanud juhuslikult just õigest kohast, siis ma poleks selle nime peale kulmugi liigutanud. Kas vähe elas Nõukogude ajal mööda Venemaad eestlasi. Aga nüüd, kui veab, saab Tiit Jekaterinburgi linnapea abil ehk ühe laigu, mis sest et väikese, aga ikkagi!, eesti spordiajaloos jälle ära täita.
Roizman teadis üldse palju huvitavat rääkida seoses eestlaste ja Uurali kandiga.
Järgmine huvitav väide oli tal see, et umbes 15 aastat tagasi tegid nad sõpradega ekspeditsiooni piki Põhja-Dvinaad. 3000 kilomeetrit Jekaterinburgist põhja poole, olid juba Arhangelski oblastis otsaga, kui sattusid ühte külla. Külas elanud üks vanataat, kes rääkis neile küla lähedal asunud Stalini vangilaagrist. Neid oli ju kogu Põhja-Venemaa täis. Vanataadi väitel moodustasid enamuse laagri vangidest eestlased, kelle ülesanne oli ehitada sild üle jõe. See osutus aga raskeks ülesandeks, sest iga kord kui sild oli peaaegu valmis saamas, uhtnud jõgi selle jälle vanamehe sõnul minema. Roizman mäletas, et taat rääkinud, et kuna eestlastel oli tööharjumus veres, siis ei osanud nad eriti viilida ning lihtsalt töötasid ennast surnuks, kuna töötingimused olid rasked, aga toit vilets. Seetõttu surnud eestlasi rohkem kui teisi vange.
Roizman väitis, et selle koha nimi oli Tulgas. Selline koht on täitsa olemas Arhangelski oblastis.
Veel teadis suure ajaloohuviga linnapea, et umbes 30 kilomeetri kaugusel Jekaterinburgist asus Verhoturka-nimelise linnakese lähedal kunagi eestlaste küla, kus tema isegi mäletab veel Nõuka-ajast mingeid eestikeelseid kirjasid. Roizman ei mäletanud enam küla nime, aga teadis väita, et viimased eestlaste järeltulijad olid külast lahkunud alles 2000-ndate alguses.
Kui keegi soovib laagri ja küla kohta rohkem välja uurida, siis Roizman lubas lahkelt abistada info otsimisel. Võib vabalt mulle kirjutada (jaanus.piirsalu@gmail.com) ning ma annan tema kontaktid. Kui keegi teab ise midagi rohkem vangilaagrist Tulgases või sellest eesti külast Verhoturka lähedal, siis palun samuti mulle lahkesti kirjutada!
Rohkem nagu Eestiga mingeid kokkupuuteid ei leidnud. ahjaa - linnas on Estonskaja tänav, kõrvuti koha Latviskaja tänavaga. Nõuka-aja jäänuk. Asuvad muide mõlemad täielikus linnaservas.
Ühes Jekaterinburgi kaubanduskeskustest pidi veel alles olema ka Baltmani esinduspood. Novosibirskis panid nad juba oma poe kinni, aga Uuralite pealinnas tegutseb esialgu edasi.
(TÄIENDUSEKS. Ma juba sain ka esimese vastukaja oma pöördumisele. Vladimir kirjutas mulle: Eestlasi on seal (s.o. Uuralites) päris palju, kuid esimese hooga on raske öelda, kus nende järeltulijad täna elavad. Põhjus selles, et Pihkva ja eriti Leningradi oblastis elas
palju eestlasi (eesti külad, kus isegi vene keelt ei kuulnud; praegu enamik nendest küladest on maa pealt kadunud; protsess selles suunas jätkub isegi tänapäeval), kes juba 1935 ja 1936. aastal eel-Siberisse küüditati. Nižni-Tagilist veel põhja poole asub Severouralski linn. Seal elas mitukümmend eesti perekonda. Üle poolte neist jäigi sinna, kuna peale II maailmasõda lubati väljasaadetutel lahkuda, kuid inimesed ei suutnud kiiresti oma majapidamist likvideerida, et Severouralskist lahkuda ning ühel hetkel tuli uus korraldus, et sellest regioonist lahkuda ei tohi. Ning nad jäidki sinna. Võib julgelt väita, et esmaasukad on kõik surnud, kuid nende lapsed on elus, muidugi ka lapselapsed. Palju nad eesti keelt oskavad, ei tea, ilmselt üsna vähe. Luba regioonist lahkuda kestis umbes 6-8 kuud.)

Uurali päevik, kuues päev - Konstruktivism, Tsoi ja maffiameeste hauad
Täna on mu viimane sissekanne päevikusse. Õigemini pidi see olema juba eile, et aga pärast Boris Nemtsovi tapmist on väga raske jätkata kirjutamist igapäevastest asjadest. Sellepärast ärge pahandage, aga viimane sissekanne tuleb lühike.
Nagu mujalgi Venemaa linnades, siis toimub ka Jekaterinburgis täna protestimiitingu asemel leinamarss Nemtsovi mälestuseks.
Kui kuulsin Nemtsovi tapmisest, siis tulid mulle kohe meelde Jekaterinburgi poliittehnoloogi Sergei Moškini, kes on selline väga liberaalne mees, sõnad: „Siin riigis elamine on muutunud lämmatavaks, perspektiivituks. Ja mis mulle on kõige raskem – pole teada, millega see kõik lõppeb. Kui saaks aru, mille nimel see kõik toimub?“ Ta ei pidanud muidugi silmas Nemtsovi tapmist, vaid üldse Venemaal tekkinud õhustikku, mis kahtlemata viis ka Boris tapmiseni.
Moškin rääkis mulle loo ühest tavalisest Uurali perest, kelle poeg teenis dessantnikuna armees. „Õppustel Rostovi oblastis“ kaotas ta plahvatuses mõlemad jalad. Tegelikult teadsid kõik, et see juhtus Donbassis. Kui poeg koju toodi ja teda võeti vastu kui kangelast, siis ajakirjanikud küsisid ta isalt, kas tal on mingeid pretensioone võimudele. Isa vastas, et ei ole, et sõdur peabki võitlema kodumaa nimel. Aga kas on siis pretensioone Putinile, kelle poliitika tõttu pidi poeg sõdima? „Mis Putin,“ oli isa vastanud. „Tema ajal me ju hakkasimegi elama!“
Kohalik ajakirjanduspõld on siin üldse palju küntum ja teravam kui keskmises Venemaa regioonis. Ma usun, et ajakirjandusvabaduse mõttes, nii palju kui seda Venemaal on üldse säilinud, näevad Uuralid ja eriti Jekaterinburg väga soliidsed välja.
Mulle seletati, et sellel on mitu põhjust. Esiteks on Jekterinburg üldse suhteliselt demokraatlik linn Venemaal (ja seda näitavad ka kõik valimised, sest linnas on alati Putini ja Jedro toetus keskmisest üksjagu väiksem) ja seal on palju liberaalselt ja mõtlevat publikut, teiseks on linnas koguni kaks ajakirjandusekateedrit ehk et on palju professionaale ning kolmandaks – ja see on ilmselt kõige tähtsam asjaolu! – on Jekaterinburgis ja üldse Uuralites väga terav kohapealne poliitiline võitlus. On palju erinevaid leere ja võimukeskusi, kes konkureerivad reaalselt omavahel: Putini poliitiline eriesindaja Uurali föderaalses ringkonna, kuberner, kohalikud võimud (nt Jekaterinburgi ja Nižni Tagili linnapead on kuberneriga tõsisel vaenujalal), ärieliit. Kremlil pole õnnestunud Uuralites luua toimivat võimuvertikaali. Kaugel Euroopas kõlab see uskumatult, aga kui palju siis Venemaa regioonide elust seal teatakse? Loomulikult on see siinne poliitiline konkurents selline veidi ersats-värk, aga muu Venemaa taustal on see ikkagi väga märkimisväärne.
Üks detail kohaliku ajakirjanduseteemal. Nimelt pidid Kremli eeskujul ka siin ikkagi kohaliku kuberneri juures iga nädal toimima „planjorkad“, kus peavad osalema kõigi riiklike ja ka võimust sõltuvate meediate juhid. Aga Jekaterinburgis on palju uudisteportaale, kes seal ei käi. Näiteks znak.com või e1.ru - nemad teevad päris head ajakirjandust.
Paar soovitust lõpetuseks ka neile, keda teed kogemata või teadlikult Jekaterinburgi viivad.
Kuskil mujal Venemaal ei leia tee nii palju konstruktivistlikku arhitektuuri, kui siin Uuralite pealinnas. See on võimas. Soovitan väga! (ülemisel fotol on stiilinäide - Dünamo staadion.) Kuskil mujal ma pole ka näinud nii palju Viktor Tsoile pühendatud graffiteid (foto siin all), kui Jekaterinburgi kesklinnas.
Teine soovitus on veidi kummalisem, eriti muidugi arvestades äsjast kurba sündmust Moskva. Jekaterinburg oli 1990-ndatel Venemaa üks ägedamaid maffiasõja tallermaid. Selle aja üks kummalisi kajasid on uhked hauamonumendid pättidele linna surnuaedades. Ma ei suutnud uudishimule vastu panna ning käisin neid vaatamas Širokoretšenskja kalmistul (kohalik Novodevitše), kuhu on maetud nn kesklinna-grupeeringu juhtivad jõud. Üks näide on siin fotol maffiajuhist, kes lasti maha koos oma kolme turvamehega. Nad on kõik koos maetud, tekkinud on justkui väike memoriaal ning NB! nende auks põleb „igavene tuli“. Siin fotol on see küll lume all, aga igal kevadel pannakse see uuesti põlema.

Ei saa lisamata jätta ka fotod ööpäevaringselt töötavast putkast, mis müüs kalasööta! Kui ikka tuleb keset ööd tahtmine kalale minna, siis vähemalt Jekaterinburgis see sööda taha ei jää!



Kommentaare ei ole: