Moskva internetiguru: normaalset meediaäri Venemaal enam pole

„Venemaa meedias toimuvat, ka internetis, võib iseloomustada sõnadega inkvisitsioon ja tsensuur,“ ütleb Moskva internetimeedia üks legendaarsemaid kujusid Ivan Zassurski. „Teistmoodi mõtlevad inimesed eelistavad järjest rohkem vaikida.“ Zassurski oli pikka aega Vene ühe suurima portaali ja otsingusüsteemi Rambler üks juhte. Praegu juhatab ta Moskva ülikooli ajakirjanduskateedris uue meedia osakonda ja on samal ajal Venemaa internetiväljaandjate omanikke ühendava assotsiatsiooni president. Tema vanaisa juhtis 42 aastat (1965-2007) MGU ajakirjanduskateedrit.

Intervjuu ilmus lühendatult tänases Postimehes, siin ilmuv on intervjuu täistekst.

Peale protestimeeleavaldusi kolm aastat tagasi ning „Araabia kevadet“ võttis Kreml tõsiselt ette katse saada kontrolli alla interneti keskkond Venemaal (Runet). Millised olulisemad protsessid on Runetis toimunud? Kuidas suhtuda arvamusse, et Runetis on toimunud oluline meeleolu nihe – opositsioonilisest võimumeelseks?

Käib kaks olulisemat protsessi. Esiteks, väga tugevalt muutus Runeti auditoorium. Need inimesed, kes varem kasutasid rohkem traditsioonilist meediat, tulid nüüd online´i. Need on hoopis teistsugused inimesed, nende kultuuriline background on teistsugune. Interneti kasutamise esimene põlvkond oli enamuses liberaalsete, idealistlike vaadetega. Venemaal olid interneti kasutamise pioneeride hulgas enamus teadusinimesi ja üle poole olid expat´id. Täna on rohkem kui pooled kasutajatest tavalised kodanikud ja selge, et meeleolu internetis on seega lähemal kogu ühiskonna meeleoludele Venemaal. Selles suhtes on teil õigus. Aga – need inimesed, kes kunagi andsid tooni Runetis, nemad ei ole ka kuhugi kadunud. Nad on endiselt jäänud arvamusliidriteks. Jah, nende elu on raskemaks tehtud, aga nad jätkavad tegutsemist.

Teiseks, Runeti võtmeväljaannete kontrolli alla võtmine. Sellega juhtus see, mis on Venemaal juhtunud muu meediaga - toimus omandi kontsentreerimine. Enamus ressursse, mis vastasid liberaalse põlvkonna vaadetele, läksid uute omanike kätte. Või siis kui ei vahetunud omanik nagu Lenta-ru-l, siis vahetus sisuliselt kogu toimetus.

Esmapilgul võib tunduda jah, et Runetis toimus meeleolu-vaadete muutus, aga tegelikult toimus arvamuste kihistumine. Aga näiteks sotsiaalvõrgustikes – FB-s, Twitteris, vkontakt´is – on liberaalsel kontingendil endiselt väga tugev hääl. Loomulikult käib nüüd võitlus selle eest, et FB ja Twitter keelata.

Kas selles peitubki põhjus mõtetele, et piirata Runeti sõltuvust välismaailmast või vajadusel  see sootuks lülitada autonoomsele režiimile?

Kremli ülesanne oli leida sihtrühm, kelle toel nad läbivad järgmised valimised (2016 riigiduuma ja 2018 presidendivalimised). Nad otsustasid, et sellised sihtrühmad on hariduseta inimesed, töölised, ametnikud ja neile tuleb teha panus. Sellepärast nad tegutsevad väga agressiivselt praegu ja teevad kõva kära, et riik on vaenlastest ümber piiratud jne. Nende peal see töötab. Teised elanikkonna grupid on teistsuguse arvamusega ja minu meelest tuleb selliseid järjest rohkem. Interneti väljalülitamine välismaailmast siin ei aita, sest 140 miljonit inimest on piisav hulk, et omada erinevaid seisukohti riigi sees.

Kas võib öelda, et suurtes uudisteportaalides on valdav meeleolu nüüd võimudemeelne?

Muidugi, sest võimude surve oli mitu aastat selleks tugev. Nüüd võeti vastu seadus, mis piirab välisosalust meediaettevõttes 20 protsendiga. Agenda on selge – kontrollida meediat võimalikult tugevalt absoluutselt kõikides meediasfäärides. See on ka üks põhjus, miks ma oma portaali (Zassurskile kuulub internetiprojekt „Chastnyi Korrespondent” http://www.chaskor.ru/) ei sulge, kuigi raha teenida turult on väga raske ja problemaatiline, siis ma teadvustan endale, et praegustes oludes omab isegi selline väike väljaanne Venemaal tähendust. See on minu missioon.

Internetikäitumise uurija Fjodor Krašeninnikov väidab, et suur osa veel 2-3 aastat tagasi Kremli suhtes kriitilistest internetikommentaatoritest toetab täna avalikult Kremli ettevõtmisi, näiteks Krimmis ja Ukrainas. Mis te sellest arvate?

See on ajutine, see on spordivõistluse efekt. Algas kõik Venemaale väga edukatest Sotši olümpiamängudest, pärast seda tulid Ukraina sündmused ja Krimm. Kõik olid loomulikult Krimmi Venemaa koosseisu astumise poolt, sest enamusele venemaalastele oli see iseenesest mõistetav. Donetski ja Luganskiga pole ega tule sellist ühist tunnet kogu Venemaal. Selle nimi on soovmõtlemine.

Muide, kuidas teie suhteliselt väike portaal üldse praegu ellu jääb?

Minu portaal tegutseb põhimõttel web-donor. Selle sisu on kvaliteetne materjal, mida mulle saadetakse tasuta. Reklaami ma ei müü, kuna sellega on suuri raskusi. Selle asemel ma teen erirubriike, mille ma kord kuus välja müün. Iga kuu erinev rubriik. Toimetus koosneb kolmest inimesest. Seetõttu olengi seni ellu jäänud. Kui meil oleks suurem toimetus, siis oleks mul juba probleeme või siis ma ei suudaks puhtmajanduslikult toime tulla. Lugejaid on mul päevas umbes paarkümmend tuhat.

Te tõite näiteks Venemaa ühe suurima uudisteportaali Lenta.ru, kus omanik vahetas sõltumatu toimetuse ilmselgelt Kremli survel sõnakuulelikuma toimetuse vastu.  Kas on veel mõni hea näide, kuidas võimude survel internetikanal tõmbub tagasi?

Dožd näiteks! (Tegemist on Venemaa populaarseima sõltumatu telekanaliga, millel algul piirati levivõimalusi ja hiljem keelati reklaamimüük nagu ka teistel satelliitkanalitel Venemaal.)

Aga telekanali Dožd sisu ju ei muutunud isegi peale pikaajalist survet võimudemeelseks?

Ei muutunud, aga ma arvan, et nende sisu muutub aja jooksul ettevaatlikumaks. Sa lihtsalt ei saa enam endale lubada neid asju, mida varem. Saate aru? Vastu on võetud nii palju erinevaid seadusi, et ükskõik mis puhul ja kelle vastu saab midagi piiravat ikka kasutada.

Kuidas lõi Kreml sellise süsteemi, mis võib sisuliselt iga kell suvalise väljaande kinni panna?

Vastu võeti palju igasuguseid pealtnäha õigeid seadusi, mis piirasid lasteporno, suitsiidi, narkomaani reklaamimist ja levitamist. Järgmise sammuna toimus see, et kui on olemas seadus, siis tuli muidugi luua kontrolli- ja karistamismehhanism. Nagu need mehhanismid olid loodud, tuli palju erinevaid ideesid – kuidas jääb autoriõigustega, tuli piraatlusevastane seadus, mis lubab saite blokeerida jne. Kokkuvõttes, tasapisi loodi niimoodi samm haaval mehhanism, mis täna lubab blokeerida ükskõik millise saidi, kui on vaja. Täielik inkvisitsioon. Väga lihtne on kellelegi täna selgeks teha, et mis temaga juhtub, kui ta käitub halvasti.

Uute piiravate seaduste abil on Venemaal blokeeritud juba mitmeid saite, kuigi enamusi neist – näiteks grani.ru - saab välismaal endiselt edukalt lugeda.

Jah, aga küsimus on, kuidas teenida välismaiste lugejate pealt. Asi pole ju ainult vabaduses, vaid ka selles, et on vaja ka elada. Osa juba võrdlevad toimuvat 17. sajandiga – sa võid küll ajalehte kirjastada, aga tingimusel et raha annab selleks kardinal Richelieu. Mõte on selles, et sul peab olema lehe väljaandmiseks tänases Venemaal patroon. Selles mõttes normaalselt meediaäri tänasel Venemaal pole, meediaäri on rohkem sellise agendi staatuses. Toimub tugev kihistumine meedias. Varsti näete, et Vedomosti tuleb ilmselt maha müüa, Forbes tuleb maha müüa. Välisomanikele luuakse Venemaal lihtsalt sellised tingimused, et neil pole enam huvitav sellega siin tegeleda. (Ta peab silmas seadust, mis piirab välisosaluse suurust Venemaa meediettevõttes 20 protsendile.)

Kas siis jääbki normaalsetest päevalehtedest alles veel vaid RBC Daily, millel on venelasest suuromanik, miljardär Mihhail Prohhorov?

Küll Prohhorov ka otsib, kellele seda maha müüa. Saage aru, et meediaäri – peale selle, et see toob probleeme kaela - on praegu Venemaal ka lihtsalt väga halb äri.

Varem oli lihtne, vaatasid teleuudiseid ja sa teadsid, et see on Kremli vaade asjadele. Siis läksid lenta.ru või gazeta.ru saidile ja said sealt teada, kuidas on asjad tegelikult. Nüüd need saidid petavad ära need tavalised inimesed, kes ei tea või ei saa aru, et sisu on seal tegelikult ära vahetatud. Kust nüüd Vene inimene teada saab, mis toimub tegelikult?

Ma soovitan kõigile, et lugege Guardiani! Valetavad ju kõik ümberringi! Kui kõik on ümberringi nii politiseeritud, siis ei saa kedagi uskuda. Mina ei tea keda uskuda, võib olla ainult Guardiani. Kas te usute NY Times´i või? Mul on sellega probleem, et vene keeles pole mingeid saite lugeda. Kui vaja, siis ma loen Twitterist või FB-st.

Mida te arvate sellest, et Vene opositsiooniline meedia teeb koostööd näiteks Baltimaade meediaga, avades venekeelseid saite või siis vahetades sisu.

See kõik on muidugi tore, aga Venemaal ei muuda see midagi. Need saidi ei saa absoluutselt kuidagi mõjutada agendat Venemaal. Kui ühiskonnas domineerivad mingit vaated tugevalt, siis opositsiooniline vaade muutub järjest vaiksemaks. Teistmoodi mõtlevad inimesed eelistavad järjest rohkem vaikida, et mitte minna järjest suureneva enamusega vastuollu. Seda nimetatakse vaikimise spiraaliks. Muidugi, õnneks on veel Dožd ja sotsiaalvõrgustikud, mis aitavad teistmoodi mõtlevatel inimestel Venemaal veel olla normaalses psüühilises seisundis, sest nad saavad endasuguste mõtteid lugeda ja kuulata, aga nendele avaldatakse järjest tugevamat survet. Olukord on selline, et meil on palju inimesi, kes mõtlevad huvitavalt ja teistmoodi, aga ühiskonna enamus ei taha neid lihtsalt kuulata, neid blokeeritakse, piiratakse avaldamist. Olukord on mitte lihtsalt halb, vaid sisuliselt me oleme kogunenud juba (vaba ajakirjanduse.) peietele.

Kirjeldage, kuidas konkreetselt käib see omanike mõjutamine. Kas Lenta.ru miljardärist omanik, üsna liberaalsete vaadete poolest tuntud Aleksandr Mamut lihtsalt kutsuti Kremli välja ja kästi, vaheta toimetuse „normaalse“ vastu välja?

Kui sa väljendad mingeid vaateid, siis sind ei lasta ligi raha jagamisele mingitele eriprojektidele. Minu puhul näiteks, kui ma muutuks väga radikaalseks, siis ma ei suudaks üldse raha teenida, sest inimesed kardaksid mulle raha anda.

Kuidas see mõjutamine Mamuti juhtumi puhul ikkagi välja võis näha?

Mamut on raske, väga huvitav inimene. Lenta.ru tegi ise mitmeid tähtsaid vigu. Ma olin kunagi Lenta.ru president ja mina olin see, kes pani ametisse selle peatoimetaja, kes kevadel maha võeti (Galina Timtšenko, kes avas oma endise toimetusega  uue uudistesaidi peakorteriga Riias.). Nad olid juba siis kõik väga rasked inimesed seal (toimetuses), lihtsalt mina olen ametilt ajakirjanik ja nad olid mulle väga sümpaatsed, kuigi mul oli nendega väga raske. Ma võtsin nende poole ja selle tõttu ma jäin hiljem Rambler.ru-s (suuruselt teine venekeelne otsingumootor ja veebikeskkond) ilma oma optsioonist. Ma kaotasin poole miljoni dollari ringis selle eest. Rambleri omanikud olid minu peale väga tigedad, sest mind pandi ametisse, et ma nad ära koristaksin, aga mina hoopis toetasin neid. Selle eest sai neist väga hea toimetus.

Seda ma räägin selleks, et te mõistaksite tausta selleks hetkeks kui Lenta.ru omanikuks sai Mamut (2013. aastal.). Mamut on muidu väga korralik ja hea inimene. Aga! Kui sa oled Venemaal millegi omanik ja sul on raha, siis saab sult ära võtta kõikvõimalikku omandit, tehaseid, maju, võidakse kohtuasju algatada. Mina olen näiteks vaene, mis on minult ära võtta? Ma olen siin riigi palgal, mu palk on 25 000 rubla. Aga rikas olla on Venemaal väga raske. Ja Mamut on miljardär. On teada, mis sai Hodorkovskiga, mis praegu toimub Jevtušenkoviga. Mamut ilmselt ei tahtnud sellisesse olukorda sattuda.

Mamutil ei olnud erilist valikut?

Mamutil ei olnud valikut. Peale selle Lenta.ru toimetus ka käitus õudselt, seda ei saa eitada.

Mismoodi õudselt?

Ebaprofessionaalselt. Neile hakkas pähe, et nad muutusid sotsiaalmeedia liidriteks ja nad tegid asju, mis ei olnud enam professionaalne ajakirjandus. Te teate ju milline hüsteeria siin valitses, kui toimusid tuntud sündmused Krimmi ümber. Lenta.ru avaldas just sellel hetkel artikli pealkirjaga, et Krimm kuulub põliselt krimmi-tatarlastele. See ei ole põhimõtteliselt õige, sest veel varem kuulus see kreeklastele jne. Aga ma ei eita, et sellisele seisukohale on õigus. Taust on selles, et siis ja praegu oli Venemaal opositsioonilise seisukoha esitaja koht vakantne ja muidugi on ajakirjanikel suur kiusatus see koht täita. Lenta.ru oleks saanud sel hetkel esitada seda seisukohta vähem provotseerivalt ja tuua ära erinevaid seisukohti. Sellise artikli avaldamisega sellises ühiskondlikus olukorras oli vähe ühist ajakirjandusliku professionaalsusega. Kui Lenta.ru oleks olnud natuke professionaalsem, natuke neutraalsem – aga sel juhul nad võib olla poleks olnud ka nii populaarsed. Probleem on selles, et Lenta.ru ajakirjanikud polnud oma portaali omanikud. Nemad ei vastutanud kohtu ees oma sõnade, artiklite eest. Mina omanikuna pean seda tegema.

Lenta.ru andis teie meelest ise põhjuse enda ründamiseks, toimetuse väljavahetamiseks?

Kahjuks jah. Kui sa tahad midagi sellist teravat öelda, siis oska seda teha nii, et sind ei vallandata selle eest. Selleks õpetataksegi ajakirjanikke, et kuidas osata kirjutada nii, et sind kohtusse ei kaevata, et kusagilt poleks kinni võtta jne. See on keeruline lugu! Aga kui lühidalt kokku võtta seda Lenta.ru lugu, siis meil on tsensuur!

Ma muide arvan, et kõige tänase põhjus on 1993. aastas. Sest kui tulistatakse parlamenti ja kõik ümberringi karjuvad hurraa, siis mõtle ise peaga, mis sellest välja tuleb! Lääs loeb perifeersete riikide jaoks diktatuuri normaalseks. Jeltsin oli see, kes esimesena läks sõltumatu televisiooni kallale, sest Berezovski pidi talle valimised võitma. Pärast Jeltsin tahtis ja pani Putini enda asemele. Venemaal on diktatuur juba 1993. aastast ja kõigil on ükskõik. Nüüd äkki, 20 aastat läks mööda ja järsku kõik ärkasid: oh, jube, Venemaal on diktatuur.