KRIMMI-TATARLASTE VAIKSEST VASTUPANUST VENE VÕIMUDELE KRIMMIS

Vabandan kõigepealt, et Krimmi-sissekanded lõppesid kohe pärast esimest päeva. Lihtsalt jube kiire oli kogu aeg, sisuliselt vabakutselise ajakirjanikuna töötades peab väljasõitudel rabama nii, et pole uneaegagi. eriti sel juhul, kui piirkond on sulle täiesti tundmatu, nagu oli mulle Krimm. Et mingitki pilti ette saada, selleks pidi lihtsalt rääkima ja rääkima ja veelkord rääkima inimestega ning sinna kogu aeg kuluski. Postimehe saidile ma mingeid muljeid jõudsin siiski iga päev kirjutada, saate neid lugeda siit.
Katsun siiski veidi tagantjärele asja parandada ka oma blogis...  Tänases Postimehes ilmus mu lugu sellest, mida krimmi-tatarlased arvavad uuest võimust Krimmis. Panen blogisse üles oluliselt pikemana selle teema, kui see ilmus lehes, lisaks ka väikese videolõigu sel teemal, mille leiate loo seest!

"Me saame suurepäraselt aru, et Krimm on okupeeritud, ükskõik, mida uus võim ka ei üritaks rääkida või teha. Eriti meie noored on väga kaasaegse haridusega ja neid ei õnnestu uuel võimul enam Nõukogude-aegsete võtetega ära petta,“ kinnitab 50-aastane Bahtšisarai teadustöötaja Elviira.

Elviira on krimmi-tatarlane, kes sündis nagu peaaegu kogu tema põlvkond Stalini-aegse massiküüditamise tagajärjel Usbekistanis. Oma kodumaale Krimmi naasis ta koos oma rahvaga alles 25 aastat tagasi.

Krimmi-tatarlased on sisuliselt ainus tülikas moment Vene võimudele tänases Krimmis, mille elanikud elavad üldiselt siiani eufoorias kevadisest ühinemist Venemaaga.

Enamus krimmi-tatarlasi nagu ka nende esindusorganid Kurultai ja Medžlis - mida võib nimetada krimmi-tatari rahva valitud parlamendiks ja valitsuseks - ei tunnista Krimmi Venemaa osana, vaid peavad seda endiselt Ukraina alaks. Krimmi venelastest juhid teavad seda ning muidugi ei andesta seda krimmi-tatarlastele.

Krimmi-tatarlased pole tänaseni unustanud, et enne II maailmasõda oli Krimm Vene Föderatsiooni, tollal üks 16 liiduvabariigist NSV Liidus, koosseisus autonoomne vabariik (Krimmi ANSV), kus 20 protsenti elanikkonnast moodustanud krimmi-tatarlastel olid suured õigused, kaasa arvatud garanteeritud osalemine kohalikes võimuorganitest.

Kõik nende õigused kaotasid kehtivuse, kui 1944. aasta mais küüditas Nõukogude võim 85 protsenti Krimmis enne sõda elanud krimmi-tatarlastest, süüdistades neid koostöös Hitleri-Saksamaaga.

Peamiselt Kesk-Aasiasse küüditatud krimmi-tatarlastest suri paari aastaga eri andmetel 30-45 protsenti. Tagasi kodumaale lubati nad ametlikult alles kaks inimpõlve ehk 45 aastat hiljem.

Täna elab krimmi-tatarlasi Krimmis umbes 260-270 000 inimest ehk 13-14 protsendi kandis kogu elanikkonnast.

Medžlise esimehe üks viiest asetäitjast Nariman Dželjalov (35) ütleb, et kõik tema rahva soovid lähtuvad ühest eesmärgist: krimmi-tatarlaste rahvusvabariigist või siis vähemalt rahvusautonoomiast Krimmis.

„Me ei räägi täna, mis riigi koosseisus see rahvusvabariik peaks oleme,“ ütleb Dželjalov, kes on praegu Medžlise peamine kõneisik pärast seda, kui Krimmi uus võim sisuliselt saatis juulis maalt välja Medžlise juhi Refat Tšubarovi. „Kui Krimm oli Ukraina jurisdiktsiooni all, siis me rääkisime rahvuslikust autonoomsest territooriumist Ukraina kooseisus, sest me saime aru, et iseseisva riigi küsimus on väga keeruline mitte ainult diplomaatilisest aspektist, vaid ka majanduslikult.“

Konkreetselt soovivad krimmi-tatarlased õigust oma esindajate kaudu osaleda Krimmi elu korraldamises, kõigi õiguste taastamist, mis neil olid enne küüditamist, võimalust saada täielikult omakeelset haridust ning rahus arendada oma kultuuri. Vaid viimasega on olukord enam-vähem rahuldav, lausub Dželjalov.

Hoolimata Venemaa pidamist okupandiks, otsustas krimmi-tatarlaste Kurultai peale Krimmi ühendamist Venemaaga teha uute võimudega siiski koostööd.

„Me ütlesime, et jah me ei tunnusta teatud sündmusi ja fakte, aga me oleme oma kodumaal ning oma rahva heaolu nimel me oleme valmis tegema koostööd isegi teiega,“ ütleb Dželjalov. „See ei olnud kerge otsus, paljud nimetasid meid sellise seisukoha pärast reeturiteks.“

SIIN VIDEOS RÄÄGIB NARIMAN DŽELJALOV LÜHIDALT SPETSIAALSELT EESTI LUGEJALE NENDEST PÕHJUSTEST, MIKS KRIMMI-TATARLASED EI TUNNUSTA VENE VÕIMU KRIMMIS 

Krimmi võimud keelduvad aga läbirääkimistest Medžlise juhtidega enne, kui nad tunnustavad Krimmi Venemaa osana.

„Me ei saa seda teha, sest enamus meie rahvuskaaslasi ei arva nii,“ ütleb Dželjalov. „Me oleme pakkunud, et jätame selle teema praegu kõrvale ning otsustame elulisi küsimusi hariduses, kultuuris ja äris.“

Võimude suhtumist Medžlisse iseloomustab hästi ühe Krimmi valitsusametniku sõnad mulle: „Nad (Medžlis) käitavad nagu terroristid, kes esitavad võimudele nõudmisi. Ukraina ajal said nad elada väljaspool seadust, aga Venemaa lihtsalt ei luba seda.“

Teine Krimmi võimude tingimus on, et Medžlis ja Kurultai tuleb registreerida Venemaa seaduste järgi kui ühiskondlikud organisatsioonid.

Krimmi-tatarlased aga peavad Medžlist ja Kurultaid oma rahva esindusorganiteks, mis tegutsevad kooskõlas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga. Dželjalovi sõnul peavad nad Kurultaid näiteks samasuguseks institutsiooniks nagu Saami parlament.

„Me ei ole mingi mõttekaaslaste ühing mingi probleemi lahendamiseks, vaid rahvusvaheliste normide järgi lubatud oma rahva esindusorganid,“ raiub Dželjalov. „Peamine, mis on ka kirjas näiteks Saami parlamendi seaduses, me tahame, et kõiki krimmi-tatarlastega seotud küsimusi peaks lahendama meiega konsulteerides.“

Medžlise tunnistamisega oli krimmi-tatarlastel probleeme juba Ukraina ajal, kui nende suhted võimudega olid samuti keerulised.

Krimmi tänased võimud väidavad, et nad on omalt poolt teinud krimmi-tatarlastele juba vähemalt kolm suurt järeleandmist, aga need pole ikka rahul.

Esimene oli see, et krimmi-tatari keel tunnistati üheks riigikeeleks Krimmis vene ja ukraina keelte kõrval. Keel on muide ainus kord, kus Krimmi tänane konstitutsioon üldse mainib poolsaare vanimat põlisrahvast.

Teine oli Venemaa presidendi Vladimir Putini aprillikuine ukaas, mis nägi ette meetmed Krimmi ANSVs elanud küüditatud rahvaste rehabiliteerimiseks. Ukaas puudutas „armeenia, bulgaaria, kreeka, saksa ja krimmi-tatarlaste rahvaid“ ning nägi ette nende elupaikade taastamist ja kordategemist Krimmis ning kultuurautonoomiate loomise.

Kolmandaks kuulutas Krimmi parlament vabadeks päevadeks moslemiusku krimmi-tatarlaste suurimad usupühad ursa-bairam (sellega tähistatakse paastukuu ramadani lõppu) ja kurban-bairam (sellega tähistatakse Mekkasse palverännaku lõppu).

Kõige selle kõrval on aga Krimmi võimud keelanud Venemaal siseneda krimmi-tatarlaste rahvuslikul liidril Mustafa Džemalil ja Medžlise valitud juhil Refat Tšebarovil, arestinud Medžlise kõik hooned, korraldanud hirmutamistaktika peamise vahendina läbiotsimisi peaaegu kõigis krimmi-tatarlaste mošeedes ja medrestes ning juhtivate krimmi-tatarlaste kodudes, keelas küüditamise 70. aastapäeva suurejoonelise tähistamise ning ei lubanud nende rahva esindajat septembris ÜRO-sse põlisrahvaste konverentsile esinema. Samuti pole võimud suutnud selgitada, miks on hakanud salapärasel kombel kaduma Venemaasse vaenulikult suhtuvad krimmi-tatarlased, kellest osa on hiljem leitud surnuna. (MUIDE – kõiki neid asju väidab ka eile ilmunud Human Right Watch´i raport Krimmi kohta-J.P.)

Ühesõnaga, Venemaa kasutab krimmi-tatarlaste vastu võtteid, mida ta ise avalikult käredate sõnadega taunib, kui kasvõi ühte neist tegevustest kasutaks mõni Euroopa riik, näiteks Eesti või Läti, venelastest vähemuse vastu.

Krimmi-tatarlaste seas lahkhelide külvamiseks on võimud asunud sellisel puhul tavalise praktika kallale - Kurultai ja Medžlise kõrvale loodud alternatiivsed organisatsioonid, mis „tegelikult esindavad krimmi-tatarlaste huve“. Aseministritena on võetud valitsusse ametisse neid krimmi-tatarlasi, kes on nõus uute võimudega koostööd tegema.

Zaur Smirnov (38) on nagu tema eakaaslane Nariman Dželjalovgi üks Medžlise esimehe asetäitjatest. Veel kevadel olid nad mõttekaaslased, täna on Smirnov Krimmi valitsuses kõige kõvema ametikohaga krimmi-tatarlane. Ta juhib eri rahvuste ja küüditamisohvrite probleemidega tegelevat riiklikku komiteed, sisuliselt on ta ministri staatuses.

Smirnovi väitel ei ole konflikti Medžlise ja võimude vahel, vaid mõnede Medžlise juhtide ja võimu vahel. Samuti kinnitab ta, et krimmi-tatarlastest lihtrahvas ei pea Venemaad Krimmis okupandiks.

Pean Smirnovi sõnad meeles ja mõned päevad hiljem teen krimmi-tatarlaste mitteametlikus pealinnas Bahtšisarais väikese tänavaküsitluse. Ajan sealses vanalinnas juttu seitsme krimmi-tatarlasega ja muu hulgas küsin neilt, kuidas nad suhtuvad Venemaasse. Ma ei küsi, kas nad peavad Venemaad „okupandiks“. 5:2 on tulemus nende kasuks, kes ise kasutavad Venemaa tegevuse kohta Krimmis „okupatsioon“. Kaks on aga rahul ja arvavad, et see oli õige samm. See miniküsitlus ei pretendeeri muidugi mingil üldistustele, aga näitab vähemalt, et Venemaa-vastane suhtumine on krimmi-tatarlaste seas siiski levinud.

Krimmi-tatarlastele kui põlisrahvale täiendavate õiguste nõudmist Zaur Smirnov ei poolda, kuigi toonitab, et Venemaa seaduste järgi pole välistatud, et Krimm kunagi saab rahvusvabariigiks nagu Tatarstan või Tšetšeenia.

„Praegu on palju olulisem lahendada meie rahva sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, kui püstitada küsimust sellest, milline rahvus on Krimmis peamine,“ lausub ta. „See loob ainult pinnast rahvustevaheliseks konfliktiks.“

Kindlasti meeldis võimudele, et 90 protsenti krimmi-tatarlasi võttis endale Venemaa passi. Dželjajovi sõnul ei näita see tema rahva lojaalsust, vaid inimesed olid sunnitud seda tegema, kui tahavad normaalselt oma kodumaal edasi elada.

Küll hakkavad krimmi-tatarlased Smirnovi väitel Venemaasse uskuma, kui nad näevad, et uus võim teeb nende elu reaalselt paremaks. Ametniku sõnul kulutavad võimud järgmise viie aasta jooksul 10,5 miljardit rubla (175 miljonit eurot) represseeritud rahvaste, peamiselt krimmi-tatarlaste, olme parandamisele: riik ehitab elumajasid, kirjastab krimmi-tatari keelseid õpikuid, viib küladesse gaasi ja veevärgi jne. Krimmis on nimelt üsna palju asulaid, kuhu vett viiakse siiani tsisternidega.

„Uus võim tahab, et Medžlis oleks partner, mitte ei šantažeeriks neid. Jah, Ukraina ajal võis nii midagi saavutada, aga enam mitte,“ ütleb Smirnov. „Kas Eestis oleks võimalik, et seal tegutseks paralleelne parlament või valitsus?“ Smirnov unustab ära, et tegelikkuses tegutsevad maailmas mitmetes riikides väikerahvaste omad esinduskogud, nagu näiteks Saami parlament.

Medžlise suur trump suhtlemises Krimmi võimudega on see, et teda toetab rõhuv enamus krimmi-tatarlasi. „Ma olen kindel, et 80 protsenti toetab Medžlise tegevust, sest nad on ju rahva poolt valitud Kurultai kaudu,“ ütleb krimmi-tatarlaste rahvusliku uhkuse, Bahtšisarais asuva endise khaani-palee muuseumi tegvjuht Edvir Umerov (50).

Umerov tunnistab, et kui Venemaa ühendas endaga kevadel Krimmi, siis krimmi-tatarlaste seas tekitas see hirmu. „Arvestades varasemaid repressioone, siis see hirm oli mõnes mõttes loomulik, eriti vanemate inimeste seas,“ räägib ta. „Aga ma ei usu, et enam meie rahvaga midagi halba võib juhtuda, sest aeg pole enam lihtsalt selline. Kõigile on põhiline, et sõda pole.“

Krimmi-tatarlastega rääkides tekib tunne, et hirm Kremli võimu ees on neile 70 aasta taguse massiküüditamise pärast geenidesse sisse kodeeritud. Või kui see pole hirm, siis on see viha ebaõigluse pärast, mis pole isegi paljudel noorematel inimestel siiani üle läinud.

Venemaa presidendi Putini aprillikuist küüditamise ohvrite rehabiliteerimisukaasi ei võta paljud krimmi-tatarlased tõsiselt. Nad saavad aru, et selle põhjus oli Kremli soov võita krimmi-tatarlaste poolehoidu peale Krimmi ühendamist Venemaaga. Aga mis veelgi olulisem. „Moskva pole siiani vabandanud meie küüditamise eest. Millest me nendega räägime?“ küsib Elviira.

„Me oleme harjunud vastu pidama,“ ütleb mulle Safkat, Simferopolis elav vanaldane krimmi-tatarlane. “Kui meil ei lubata enam miitinguid korraldada, siis me koguneme mošeedesse. Kui meil ka seal ei lubata koguneda, siis me kohtume matustel, aga me jääme oma probleemidest rääkima!“

Keele säilimine on südameasi

Krimmi-tatarlaste jaoks kõige olulisem küsimus on keele säilimine, mida küüditamise tõttu mitu põlvkonda ei tohtinud isegi õppida.

Erinevatel hinnangutel räägib oma emakeelt 80-90 protsenti krimmi-tatarlasi, kuid hästi valdavad, sealhulgas oskavad oma emakeeles kirjutada, neist umbes kolmandik või isegi vähem.

Tänase seisuga on Krimmis 14 kooli, kus 1.-4. klassini on kogu õpetus krimmi-tatari keeles. Alates 5. klassist on sellistes koolides krimmi-tatari keeles vaid emakeele ja kirjanduse tunnid, kokku kolm tundi nädalas. Lisaks on veel segakoolid, kus algtasemel on osa klasse krimmi-tatari keelsed.

Võrreldes näiteks Venemaa rahvusvabariikidega, siis on krimmi-tatari keele õpetamine koolides isegi heas seisus.

Kohaliku omavalitsuse tasemel praegu krimmi-tatari keelset asjaajamist pole, kuid aseharidusminister, krimmi-tatarlane Aider Abljatipov lubas, et peagi vastu võetav keeleseadus lubab kohalike võimuasutuste istungeid ja nõupidamisi tulevikus läbi viia krimmi-tatari keeles, kui ametnike enamus on krimmi-tatarlased. Venekeelsetele osalejatele tuleb aga sel juhul kindlustada tõlge.

Paljud krimmi-tatarlased peavad sellest hoolimata Krimmi põhiseaduse lubadust, et krimmi-tatari keel on poolsaarel üks riigikeeltest, deklaratiivseks, sest näiteks isegi paljude riigiasutuste sildid on ainult venekeelsed, kaasa arvatud Krimmi parlamendi hoone oma.