Venemaa Simon Levin räägib avameelselt, kuidas käib idanaabri juures kohtupidamine ja milleks sellise nalja juures on üldse vaja advokaate  

Tänases Postimehes ilmus minu intervjuu 83-aastase Genrih Padvaga, kes on ilmselt Venemaal üks vanimaid tegutsevaid advokaate, aga kindlasti üks kuulsamaid ja kalleimaid. Advokaadina on ta töötanud juba 61 aastat! Eston Kohveri juhtumi taustaks palusin ma teda kirjeldada Venemaa õigussüsteemi tänast eripära ning milline peaks olema hea advokaadi roll tingimustes, kus võim tahab tingimata inimesi süüdi mõista.

Stalini surma-aastal tööd advokatuuris alustanud Padva kuulsaim klient oli ilmselt Venemaa kunagine rikkaim mees, naftafirma Jukos asutaja Mihhail Hodorkovski. Padva kaitses teda esimese kohtuprotsessi ajal, kus tal objektiivselt ei olnud mingit šanssi päästa Venemaa presidendi Putiniga vastuollu läinud Hodorkovskit vanglast. Lisaks on Padva kaitsnud veel ühte 1991. aasta putšistidest, tollase NSV Liidu Ülemnõukogu esimeest Anatoli Lukjanovit, Jeltsini-aegset Kremli administratsiooni ülemat Pavel Borodini, keda Šveitsi prokurörid süüdistasid korruptsioonis ning Venemaa endist kaitseministrit Anatoli Serdjukovi (juuresoleval fotol paistab Padva selja tagant just Serdjukovi-juhtumi kaust, kui tähelepanelikult vaadata temast vasakule kapiriiulile!).

Niisiis, allpool on meie jutuajamise täistekst. Kahjuks ei saanud ma Padvaga väga kaua rääkida, sest tal saabus ootamatult üks klient, kes tahtis kiiresti kokku saada. Lubatud tunni aja asemel saime rääkida vaid pool tundi, millest oli muidugi äraütlemata kahju…

Millist rolli mängib täna advokaat Venemaa kriminaalprotsessis?

Et sellele küsimusele vastata, ma lööks kriminaalasjad kolme tinglikku gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad asjad, mis lahendatakse nn administratiivse ressursi kasutamise abil. See tähendab, kui mängus on mingid poliitilised motiivid. Või vahest ei olegi isegi poliitiline teema, aga ikkagi sekkub keegi administratsioonist, kellel on mõju kohtutele. Kahjuks saab kohtuid mõjutada alates presidendi administratsioonist ja valitsusest kuni paljude teiste asutusteni. Teine kategooria on asjad, mis lahendatakse – kahjuks peab seda ütlema – raha abil. Jämedalt öeldes altkäemaksude abil. Ja kolmas kategooria on asjad, mis lahendatakse kohtu poolt iseseisvalt, ilma võimu ja raha sekkumiseta.

Millised on need kolmanda kategooria kohtuasjad, mis lahendatakse suhteliselt sõltumatult?

Enamasti lihtsamad asjad nagu huligaansus, aga vahest ka röövimised ja vägistamised. No kõik sellised kriminaalasjad, kus võimul pole mingeid huvisid ja raha ei kasutata. Siis kohtud otsustavad, jällegi tinglikult öeldes, õigluse järgi.

Kuidas advokaadi roll erineb nendes eri kategooria kohtuasjades?

Advokaadi roll on nendes kõigi kolme kategooria kriminaalasjades erinev. Esimese kategooria asjades on advokaadi roll kahjuks väga väike, aga ma ei saa öelda, et advokaat ei mängi üldse mingit rolli, kuid võimalused on väga piiratud. Advokaadil tekib võimalus, kui ta suudab tõestada, et tegemist on jämedate, fundamentaalsete protsessuaalsete või kodanike õiguste rikkumistega. Väga harvadel juhtudel on siis võimalik midagi saavutada poliitilistes asjades.

Kas teil on mõni hea näide selle kohta?

Ma ei hakka näiteid tooma.

Olgu, aga kas altkäemaksudega lahendatavate asjade juures on advokaadi roll suurem?

Teise kategooria asjades juures on advokaadi roll samuti väga piiratud. Ma ei räägi siin nendest juhtumitest – väga õudsetest juhtumitest – kus advokaat ise osaleb nendes materiaalsetes lahingutes. Nendest juhtumitest ma ei räägi, loodan et neid pole palju. Kui aga keegi annab altkäemaksu advokaadi teadmata tema poolelt, siis advokaat justkui võidaks selle protsessi, kuid seda mitte tänu oma meisterlikkusele, kogemusele, teadmistele, vaid tänu rahale. Kui ta aga kaotab raha pärast, siis samuti, mitte oma oskuste ja teadmiste pärast. Enamuses sellistes juhtumites on advokaadi roll algusest peale väike. Aga jällegi, mõningatel juhtumitel, kui advokaat töötab hästi ja julgelt ning on tõendeid, et kohtuotsust tahetakse teha ebaõiglast, siis ta võib saavutada seda, et kohtunik või prokurör või uurija taganeb. Nad saavad aru, et tegemist võib olla liiga suure riskiga ning keelduvad rahast ja lahendavad asja seaduse järgi. Seda juhtub aga väga harva ja seda saavutada on väga raske.

Kas vähemalt kolmanda kategooria puhul advokaat saab oma tööd reaalselt teha?

Siin on advokaadi roll oluliselt suurem. Kuid ikkagi ei võida alati advokaadi argumendid, mis on seotud seaduste jälgimisega. Selle põhjuseks võib olla näiteks kohtuniku vähene kompetentsus, selle põhjuseks võib olla paljude kohtunike juba eelhäälestatus süüdimõistvale otsusele, mis segab kohtunikel mõista advokaadi järeldusi argumente.

Mis on veel suuremaks probleemiks advokaaditööle, inimeste kaitsmisel kohtus Venemaal?

Kahjuks ma pean konstateerima, et väga kurb on see, et ka advokaatide seas on piisavalt palju ebakompetentseid inimesi. Probleem on selles, et viimasel ajal on advokatuuri astunud palju endisi kohtunikke, prokuröre, uurijaid, isegi operatiivtöötajaid, kes ei oma mingeid advokaadile vajalikke spetsiifilisi oskuseid. Nad kujutavad asju nii, et kui ma eile olin kohtus prokurör, siis täna advokaadina pean ma kohtus rääkima lihtsalt vastupidist juttu. Eile ma rääkisin, et see on must, aga täna ma pean ütlema, et see on valge! See on täiesti vale arusaam. Advokaaditöö spetsiifika erineb täielikult kohtuniku või prokuröri omast. Kohtunik ja prokurör peavad alati kaaluma kõiki poolt ja vastu argumente – prokuröril on ju ka õigus süüdistusest loobuda! – siis advokaat, kui ta on juba enda ülesandeks võtnud kellegi kaitsmise, siis ta peab ainult ja ainult kaitsma! Ta ei pea mingeid muid, kellegi teise järeldusi arvestama. Ta ei saa öelda, et oi, vabandage, kuigi mu kaitsealune ei tunnista süüd, siis tegelikult on ta muidugi süüdi, mõistke ta süüdi, aga, palun, andke talle väiksem karistus. Advokaadil ei ole selleks õigust! Advokaat on alati kohustatud olema oma kaitsealuse poolel ja rääkima alati tema kasuks. Advokaat peab õppima vaatama kriminaasja materjale niimoodi, et nägema seal asju, mis räägivad tema kaitsealuse kasuks. See on küllaltki raske asi. Isegi kogenud advokaadid satuvad vahest tupikusse, et kust leida asjaolusid kaitsealuse kasuks. (Tuletage nüüd meelde Kohveri-juhtumit ja tema riigi poolt määratud advokaadi seisukohti!)

Kui nüüd võrrelda Nõukogude ajaga, siis mis hinnangu te annate?

Ma alustasin advokaadina Stalini surmaaastal, 1953. aastal. Formaalselt on advokaadi olukord praegu muidugi täiesti teistsugune. Formaalselt omab advokaat oluliselt rohkem õiguseid. Advokaadil on õigus osaleda eeluurimisel. Vanasti meid ei lastud eeluurimisel materjalidele ega kaitsealusele ligi, ainult alles kohtus.

See tähendab, et enne kohut te üldse ei näinudki oma kaitsealust, kui ta istus kinni?

Enne kohut polnud mingeid kontakte. Nii et seaduse järgi on advokaadi olukord muidugi kõvasti parem kui Nõukogude ajal. Kuid need asjaolud, mis ma teile loetlesin, hävitavad kõik need eelised ja õigused, mis seadus on kaitsele andnud. Mis kasu on sellest õigusest kaitsealusega kohtuda juba süüdistuse või kahtlustuse hetkest, kui ülevalt keegi juba helistas ja käskis: pange kinni ja kõik! Selles mõttes need advokaatidele antud õigused ei mängi eriti suurt rolli.

Ega te ei taha väita, et Nõukogude ajal kõiki neid puudusid, mis te kirjeldasite, polnud?

Kõik need puudused olid ka endistel aegadel, aga palju väiksemates ulatustes.

Nö administratiivne ressurss toimus ju ka Nõukogude ajal!

Nii otsest vahelesegamist ei olnud. See oli…oli selline ettevaatlikum. Ja sellist altkäemaksude möllu nagu praegu, siis muidugi ei olnud. Üksikuid juhtumeid muidugi oli. Ka advokaatide kompetentsus oli siis kõrgem, kui imelik see praegu ei tundu. Advokaatide ring oli kitsas ja neid valiti (advokatuuri) liikmeks väga põhjalikult, suure ettevaatusega. Kvantiteedi suurendamine toob endaga alati kaasa kvaliteedi langemise. Õpetada üks inimene välja kõrge kompetentsusega – see on võimalik, aga sada inimest – väga raske.

Kas ma sain teist õigesti aru, et te väidate, et Nõukogude ajal võim ei sekkunud nii palju kohtute töösse ja sellesse, milline peab üks või teine kohtuotsus tulema?

Sellele on niimoodi raske vastata…Mingis mõttes vähem, mingis mõttes rohkem. Nõukogude ajal oli see süsteem teistmoodi üles ehitatud. Tuli NLKP keskkomitee määrus alla selle kohta, et näiteks tugevdada võitlust huligaansuste vastu. Ja läks – kohtud hakkasid kõiki järjest, kes huligaansuses süüdistati, vangi panema, millegagi arvestamata. Täna sellist meetodit pole. See-eest on tugev vahelesegamine konkreetsetes asjades, seda on küll rohkem. Piisab kui keegi võimu omavates isikutest esineb avalikult mõne kohtuasja kohta ning kohtunikud vaatavad kohe, et ahaa, nii on vaja… Samas, Nõukogude ajal parteikomitee oblastitest, rajoonides sekkusid aktiivselt kohtusüsteemi, praegu on kohalike võimude sekkumist vähem.

No aga näiteks poliitilistes asjades Nõukogude ajal ju ka praktiliselt kunagi kedagi õigeks ei mõistetud.

Muidugi, siis olid poliitilised asjad veel hullemad ja advokaadi jaoks palju lootusetumad kui praegu. Täna tänu ajakirjandusele sellistest protsessidest vähemalt räägitakse, avaldatakse arvamust. Vaadake kasvõi Bolotnaja kohtuasju, mis oli poliitiline, aga kui palju seda avalikkuses arutati, kui julgelt advokaadid esinesid. Või siis nende tüdrukute asi (Padva peab silmas Pussy Rioti juhtumit), kes kirikus muusikat mängisid, seal ka advokaadid väga julgelt tegid avaldusi, võitlesid oma seisukohtade eest. Aga Nõukogude ajal kõik advokaadid tunnistasid oma kaitsealuste süüd. Ma mäletan, et oli selline suurepärane ja tark advokaat Boris Zolotuhhin, kes esines ühel poliitilisel protsessil nõudmisega tema kaitsealune õigeks mõista. Ta heideti pärast seda advokatuurist välja. Alles palju aastaid hiljem õnnestus tal ennast advokatuuri taastada. (Tegemist oli 1967. aastal toimunud kohtuprotsessiga, kus siiani elav Zolotuhhin kaitses dissident Aleksandr Ginsburgi. Väidetavalt oli Zolotuhhin Nõukogude Liidu ajaloos vaid üks neljast advokaadist, kes palusid poliitilistes protsessidest oma kaitsealune õigeks mõista)

Millal õigussüsteemi allakäik tänasel Venemaal teravalt tunda andma hakkas?

Üldiselt minu arvates liikus vektor liberaliseerimise ja kodanikeõiguste jälgimisel kuni päris viimase ajani õiges suunas, kuid hiljuti hakkas see taas halvenema.

Viimase aja all peate te silmas kahte-kolme viimast aastat?

Jah. (2,5 aastat tagasi naasis Vladimir Putin Venemaa presidendiks.) Oli ju suurepärane saavutus Venemaa õigussüsteemis nagu vandekohus. (Loodi osades Venemaa oblastites 1993. aastast, aja jooksul laienes see institutsioon kõigisse regioonidesse.) Kuid nüüd iga aastaga väheneb kuritegude hulk, mida vandekohtul on õigus läbi vaadata. Vandekohtute roll väheneb pidevalt, varsti pole üldse enam mingit rolli… Suurendatakse karistusi teatud kuritegude eest, repressioone rakendatakse pidevalt, advokaatide õigusi jälle kitsendatakse. Võim sekkub vahest täiesti avalikult kohtumõistmisse. Seadused pole isegi eriti muutunud, aga praktika muutub. Meie seadusi kahjuks alati ei täideta, isegi häid seadusi mitte.

Te ennist viitasite Bolotnaja ja Pussy Rioti kohtuasjadele, et need oli poliitilised ja advokaadid said tänu vabale ajakirjandusele siiski teha palju kära. Kas te arvate siis, et see kära aitas neil saada väiksemad karistused?

Praegu on väga moodne öelda, et ajaloo kohta ei tohi kasutada tingimuslikku kõneviisi, et „mis oleks siis olnud, kui oleks olnud nii“ jne. Jurisprudentsis kehtib sama, ma ei tea, mis olnuks, kui asjalood oleksid läinud teistmoodi. No näiteks, kui kohtus nõuab prokurör minu kaitsealusele viis aastat, aga kohtunik määrab kolm aastat, siis ma ei tea ju kunagi, kas kohtunik andis kaks aastat vähem minu tegevuse, minu kõne tõttu või jõudis kohtunik ise sellele järeldusele materjalide läbi lugemise järel, olenemata minu esinemises. Kes teab? Me teame ainult fakte, et oli palju ühiskondlikku lärmi, press kirjutas palju ja suur hulk autoriteetseid ühiskonnategelasi tegi avaldusi liiga karmi kohtlemise kohta ning teame, et kohus karistas neid nii ja nii palju aastatega. Aga kas ta oleks andnud rohkem aastaid, kui poleks olnud sellist avalikkuse tähelepanu, või sama palju või hoopiski vähem – me ei tea ju seda.

Kas Venemaal toimub süütuse presumptsioon või süüdioleku presumptsioon nagu õpetas Võšinski (Stalini repressioonide üks autoreid, tolleaegne kurikuulus prokurör)?

Halvasti toimib (süütuse presumptsioon), halvasti. Kõigi nende asjaolude tõttu, mis ma kirjeldasin. Süüdimõistmise iseloom on meie õigussüsteemis kohutav.

Ma tahtsin oma eelmise küsimusega jõudagi selleni, et kui on nii tugevalt süüdimõistmisele suunatud kogu õigussüsteem, siis mis rolli mängib kohtuprotsessis, isiklikult kohtualuse jaoks üldse advokaat?

Mida rohkem on süsteem suunatud süüdimõistmisele, seda suuremat tähtsust omab advokaadi roll.

Miks?

Sest tuleb ju midagi vastu seada sellele. Ei saa ju lihtsalt niisama, et kõik istuvad ja ei protesteeri. Niimoodi pannakse muidu ju kogu riik istuma. Kõige kiuste advokaatidel ikkagi õnnestub aeg-ajalt vastu astuda ning säilitada kellelegi vabadus, seista kellegi õiguste eest. Kõigest hoolimata tuleb selle eest võidelda.

Statistika järgi on juba aastaid Venemaal kriminaalasjades õigeksmõistvaid otsuseid alla ühe protsendi. Aga kui palju Nõukogude ajal oli?

Üldse peaaegu ei olnud sellist asja. Praegu on õigeksmõistvaid otsuseid suhteliselt rohkem. 1990-ndatel, kui oli demokraatia puhang Venemaal, siis oli õigeksmõistvaid otsuseid muidugi palju rohkem. Siis ilmusid tõesti sõltumatud kohtunikud, aga nad lämmatati üsna kiiresti ära.