Krimmis. Esimene päev

Esimesed muljed olid külmad. 

Lootsin meie mõistes lõunamaal oma nohu ravida, aga endine Ukraina-Krimmi, nüüdne Venemaa-Krimmi pealinn Simferopol võttis mind vastu ainult ühe soojakraadiga.

Märtsisündmuste ajal, kui Krimm liikus sujuvalt Ukraina koosseisust Venemaa rüppe, kuulsaks saanud rahvaomakaistet (opoltšenie või ka samoobarono) kohtab tänaval endiselt rohkem politseinikke. 

Tänavad on täiesti käest lastud. Tallinnat võib Simferopol ainult kadestada.

Vastupidi hoiatustele, et võta kaasa ainult sularaha, sest Visa-kaardiga pole siin midagi teha, leian kesklinnas mitmeid pangaautomaate, mis ainult Visa ja Mastercardi söövadki. Kohvikutes ja baarides tuleb maksta siiski sulas.  

Kirjade järgi Apple'i ametlik edasimüüja laiutab keset kesklinna, kuigi loetu järgi ei tohiks Lääne sanktsioonide tõttu sellist asja siin olla. Kas Apple Inc seda ise ka teab? Aga ka Suhhumi kesklinnas on IKEA pood - muidugi võltspood. 

Poed on Ukraina kaupa täis. Kirjutan seda teksti ja joon baaris õlut Lvovskoe 1775 hinnaga 60 rubla (veidi üle euro) pudel.

Üleval on endiselt palju ukrainakeelseid silte ja liiklusmärke.

Linn peab Venemaa rahvusliku ühtsuse päeva. Rahvas tähistab seda ehk vene kombe kohaselt  guljaajet. Aga ebatüüpiliselt Venemaa provintsi kohta on rahvas väga viisakas. Inimesed ei ole silmnähtavalt depresiivsed ega agressiivsed. Ei paista õnnetute inimeste moodi. Õnnetud inimesed ilmselt seda päeva ei tähista. 

Hotellid on puupüsti rahvast täis. Selline tunne, et kõik Venemaa õnneotsijad on Krimmi kokku sõitnud. Iga riigiasutus Venemaal on aga kindlasti vähemalt ühe oma ametniku Simferopolisse saatnud. 

Mul on raske võrrelda Simferopolit enne ja pärast 16. märtsi referendumit - ma olen esimest korda elus Krimmis. Ma ei saa ega anna selllepärast hinnanguid.

Lühike kokkuvõte esimestest intervjuudest (kohalikud eestlased, kohalik tuntud kirjanik, Moskvast siia elama sõitnud ärimees, muide Aleksei Navalnõi poolehoidja, inimesed tänavalt): elu on parem kui Ukraina ajal. Selge, et palgad ja pensionid on vähemalt kaks korda suuremad (aga selle eest on ka hinnad enam-vähem poole võrra kõrgemad kui varem. Võib vaid ette kujutada, kui odav oli siin   varem, isegi eestlasele), aga põhiline inimeste sõnum on hoopis selline: meil on suurem kindlustunne tuleviku suhtes kui Ukraina ajal. Teoreetiliselt kaotatud õigustest või vabadustest ei rääkinud keegi.  Kohalike krimmi-tatarlaste juhtidega pole ma veel kohtunud, nemad arvavad kindlasti teistmoodi. 

Huvitav on see, et päris mitu inimest tõid kõige olulisema muutuse näitena seda, et meditsiiniabi on nüüd ka reaalselt tasuta ja kättesaadav. Ukraina ajal pidi kõige eest maksma, ka haiglas toidu eest. Moskva saab aru, mis inimestele korda läheb. Arstide palku pidid siin kõik kadestama. Mis on iseensest huvitav, sest üle Venemaa arstid ainult nurisevad oma palkade üle. 

Negatiivset on muidugi ka. Inimesed räägivad sellest avameelselt, aga tingimata kõik lisavad, et see on mõistetav - meil on ju üleminekuaeg. Umbes nagu meil 23 aastat tagasi. Ühest süsteemist , ühtedest seadustest teistele seadustele teise ülemineku tõttu on paksult segadust igal eluala. Alates ettevõtete ümberregistreerimisest ja sisuliselt kinnisturaamatu puudumisest (mille tõttu ei saa teha ametlikult mingeid kinnisvaratehinguid) kuni autode registreerimiseni.

See viimane on eriti kurioosne. Ma nägin tänaval vähemalt nelja erineva registreerimisnumbriga autosid - Venemaa numbrid, Ukraina numbrid, Nõukogude-aegsed "uued numbrid" (valgel põhjal) ja Nõukogude-aegsed "vanad numbrid" (mustal põhjal). Neid viimaseid olin ma viimasel ajal  endisel Nõukogude-alal näinud ainult Abhaasias. 

Nagu mulle räägiti, siis on autode registreerimine Venemaa registrisse toonud kaasa tõelise košmaari. 

Seaduse järgi peavad Krimmi elanikud oma senised Ukraina autonumbrid vahetama ümber Venemaa numbrite vastu. Aga seejuures jäävad autod arvele Ukraina autoregistrisse, kust Vene GAI ei saa neid kuidagi maha võtta. Nali, õigemini tragöödia, seisneb nüüd selles, et kui sellise Vene numbrimärgiga auto sõidab Ukrainasse, siis esimene Ukraina DAI (lühend Ukraina liiklusmiilitsast) inspektor peab sellise auto kinni, lööb arvutis läbi auto kerenumbri ning arestib auto, sest kerenumber ei lange ju kokku auto registreerimismärgiga. Autot võib sisuliselt lugeda varastatuks. Nii ongi tänaval kohe aru saada, et kes sõidab endiselt Ukraina numbritega, siis järelikult on tal vaja aeg-ajalt käia Ukrainas.