Minu Jekaterinburgi-lugude seeria

Kirjutasin märtsi algul mõned lood Venemaa suuruselt neljandast linnast, Uuralite pealinnast Jekaterinburgist (fotol vaade linnale). Kuna need lood on Postimehes paywall´i taga, siis riputan need blogisse tasuta lugemiseks. (Mõnedel lugudel on olnud ka arenguid, need ma olen eraldi toonud välja loo lõpus.)

Boris Nemtsovi tapmise kaudne põhjus peitub Venemaa ühiskonna „külmas kodusõjas“, mida püüan kirjeldada Jekaterinburgi näitel - Vene patrioodile võrdub liberaal sõja ja homodega

Venemaal käib juba aasta otsa väikest viisi kodusõda. Selle „külma kodusõja“ peamine tanner on praegu internet ja sotsiaalvõrgustikud, kus kogutud aur lastakse välja hiljuti Moskvas korraldatud Antimaidani-tüüpi miitingutel. Vaenlane selgitatakse välja väga lihtsalt – „Ütle, kelle oma on Krimm, ja ma ütlen, kes oled sina!“

„Külmas kodusõjas“ ei valita enam ammu relvi ehk sõimusõnu oponentide suhtes. Tase laskub järjest sügavamale allapoole vööd.

 

Väike näide. Palun Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis kohalikul tuntud poliitikul, kuue lapse isal Jevgeni Artjuhil (50, fotol) iseloomustada oma vastaseid zapadnik´e ehk läänemeelseid. Artjuh ise on kohaliku patriootliku liikumise üks võtmekujusid, Putini juhitava rahvarinde üks liidreid ning üks vaid 28-st suure Sverdlovski oblasti (pindalalt suurem kui Baltimaad kokku) duuma liikmest.

„Need on liberaalid või liberastid, nagu meie neid nimetame,“ ütleb Artjuh, viidates, et temasuguste patriootide jaoks võrdub liberaalne maailmavaade millegipärast vanema mehe homoseksuaalse suhtega alaealise poisiga. Tegelikult on patriootide eesmärgiks selle sõnaga tõmmata võrdusmärk liberaalse maailmavaate ja homoseksuaalsuse vahele. Viimaseid vihkab keskmine vene inimene kindlasti veel rohkem kui liberaale.

Artjuh ütleb veel isegi väga pehmelt.

Jekaterinburgis üks tuntumaid liberaalsete vaadete kaitsja Fjodor Krašeninnikov saab Putini- ja Ukraina sõja vastaste seisukohtade pärast oma Facebooki-lehele ähvardusi ja sõimu nagu pangega.

Ta suhtub patriootide sõimu ja ähvardustesse väga rahulikult, isegi kogu Venemaa liberaalide  ühe liidr Boris Nemtsovi tapmise taustal.

„Varem ei olnud avalikult siin keegi Euroopa-vastastel seisukohtadel, aga nüüd on see vähemalt sõnades moes. See on lihtsalt katse, et sind Moskvas märgataks,“ räägib Krašeninnikov (fotol). „Kui Artjuhile ja teistele homme öeldakse, et tuleb olla Euroopa-meelne, siis nad teevad seda kohe.“

Ka politoloog Sergei Moškin saab oma liberaalsete vaadete pärast Facebookis pidevalt ähvardusi. Tema nii rahulikult sellesse ei suhtu kui Krašeninnikov. „See on väga ebameeldiv tegelikult, kui sind ähvardatakse: varsti jõuame me ka sinuni!““ tunnistab ta.

„Siin riigis elamine on muutunud väga lämmatavaks. Ja mis kõige raskem, et pole aru saada, mille nimel seda kõike tehakse ja millega see kõik lõppeb,“ ütleb Moškin. „Venemaa jaoks on praegune aeg kaotatud võimaluste ajastu.“

Seejuures on 1,4 miljoni elanikuga Jekaterinburg on alati olnud vähemalt valimistulemuste järgi teistest Venemaa suurlinnadest protestialtim ja võimude vastasem. Suhteliselt demokraatlik vaim on linnas lehvinud juba Nõukogude aja lõpust, kui siin valitses kohaliku kompartei juhina Boris Jeltsin.

„Kõik vaatavad ju üle Venemaa sama telekat,“ põhjendab Jekaterinburgi üks tuntumaid ajakirjanikke Aksana Panova, miks on tema kodulinn langenud samasugusesse patriotismieufooriasse.

Panova, kelle vastu mõned aastad tagasi tema võimukriitilisuse tõttu algatati lühikese ajaga neli kriminaalasja, räägib, et kärepatrioote on linnas tegelikult üsna vähe ning nende eesmärk on ainult üks – teha poliitilist karjääri.

„Nende väga aktiivne tegevus on aga ohtlik sellepoolest, et nad pumpavad tavalistesse inimestesse agressiivsust, sunnivad neid osalema milleski, milles nad südames ei tahaks osaleda,“ ütleb Panova.

Üks selliseid kärepatrioote on 32-aastane Ilja Belous. Endine Porschede müüja ja kinnisvaraarendaja lõi möödunud suvel väheoriginaalse nimega liikumise „Patrioodid“.  

Krašeninnikovi-suguste meeste internetis solvamine on vaid üks ja väike osa tema igapäevatööst. Postimehele räägib Belous, et tema liikumisel on kaks põhilist eesmärki: avada inimeste silmad USA imperialismi ajaloole ning paljastada kohalikke liberaale, kes tema väitel kontrollivad kõiki kohalikke suurimaid meediaressursse.

Belous näeb liberaalide vandenõu laial rindel. Tema meelest on kohalik võim liiga liberaalne, kohalik ärieliit on liiga huvitatud majandussidemetest läänega ning kohalik ülikool liiga vabameelne, sest annavad avalikult sõna praegusel pingelisel ajal  Lääne diplomaatidele. Kõik nad tuleks paljastada ning sundida tema meelest oma ametitest lahkuma.

„Patriotism, see on isiklike huvide allutamine kõiges riigi huvidele ning praegu on selline aeg!“ räägib ta. „Liberalistidele on aga peamine, kui palju on mul raha ja kui palju on mul parmesani külmkapis. Tinglikult öeldes on praegu osa ühiskonnast parmesani poolel ja osa Donbassi poolel.“

Belous usub veendunult, et Venemaal pole mingit majanduskriisi, vaid seda levitavad meelega needsamad liberaalid. Ta räägib, kuidas tulevikus maksab nafta tuhat dollarit barreli eest, kuidas Venemaa hakkab enamuse maailmaga kauplema rublade eest ning dollari väärtus kukub selle tõttu nagu kivi, mille tõttu pole USA-l ega Läänel kokkuvõttes mingit šanssi võita majandussõda Venemaa vastu.

„Me oleme eriline rahvus, sest mida rohkem meid pressida, seda tugevamad me oleme!“ ütleb ta kokkuvõtteks.

Jevgeni Artjuh nii radikaalselt ei esine. Patrioodina on tema eesmärk võidelda korruptsiooni vastu. Ametnikud peavad ka kokku hoidma koos rahvaga, põhjendab ta.

 Laiemalt vaadates aga tähendab patriotism tema jaoks Venemaa suveräänsust ja korda. „Me ei saa panna ühele kaalule inimeste isikliku heaolu, head kaubad ning Venemaa suveräänsuse ja autoriteedi,“ väidab ta. „Me peame tooma isikliku heaolu ohvriks ja kui vaja, siis muutma oma elustandardit.“

Isikliku ohvri suuruse kohta toob peagi seitsmenda lapse isaks saav Artjuh näiteks, et vajadusel on ta nõus istuma koos abikaasaga ümber kasvõi Vene autodele. „Praegu mina sõidan Jaapani autoga ja naine Saksa autoga,“ lisab ta. „Peaasi, et riigis oleks kord ning poleks konflikte ja rahutusi. Selle nimel ma olen nõus.“

Artjuh usub, et Ladale ümberistumiseni asi siiski ei lähe ning Venemaa ja USA lepivad siiski kokku, kuidas lahendada praegust – nagu ta seda nimetab - „maailma korraldamise kriisi“. Venemaa väljub siis majanduskriisist ja kõik on jälle nagu enne. „See kõik normaliseerub, sest ameeriklased on samasugused lihtsad inimesed nagu meie, samasuguste väärtustega,“ veenab ta mind.

„Aga miks ikkagi peab kartma liberaalselt mõtlevaid inimesi, miks nad on vaenlased?“ tahan saada Artjuhilt kui kohalike patriootide arvamusliidrilt selgelt vastust.

„Sest me kõik kardame suurt sõda!“ vastab Artjuh.

„Kui see juhtu seal (Ukrainas-J.P.), siis järelikult võib see juhtuda põhimõtteliselt ka siin. Me kardame, et välist mõju, oranži revolutsiooni tehnoloogiat võidakse proovida ka siin,“ seletab ta juurde.

Küsin imestades, kas tõesti kardab revolutsiooni riik, kus ligi 90 protsenti rahvast toetab ja armastab – vähemalt ametlikult - oma juhti. Palav armastus ja revolutsioon  - ei ole ju eriti loogiline! Ja mis puutuvad siia liberaalid?

„Venemaal on selleks (revolutsiooniks) pinnas olemas. Ja need on just liberaalid!“ kinnitab Artjuh.

Aga sõda tõepoolest Venemaal inimesed kardavad. Üks hiljutine ülevenemaaline avaliku arvamuse uuring näitas, et reaalse sõjalise ohu eksisteerimist Venemaale usuvad kaks kolmandikku venemaalasi.

SAIDBAR – Protestideni on veel pikk tee

Majanduskriisi põhjustatud hindade ja teenuste tõus ei too Jekaterinburgis veel kedagi tänavale, olid veendunud nii patriootlikud kui liberaalsed eksperdid.

Poliitilised põhjused on samuti välistatud. Ainsad tõsised põhjused inimeste tänavale tulemiseks oleksid ulatuslikud koondamised ning palkade-pensionite mitte maksmine.

„Inimesed peavad kõigepealt reaalselt tundma, et neil on elu tõsiselt halvaks läinud,“ ütleb kohalik staar-ajakirjanik Aksana Panova, kohaliku kõige loetuma sõltumatu uudisteportaali znak.com ainuomanik ja juht. (Siin üleval fotol on ta koos oma asetäitja Dmitri Kolezeviga, samuti suurepärase ajakirjanikuga) „Veel seda inimesed tõsiselt ei tunne, kuigi hinnad on juba tõusnud. Hinnatõus pole otsustav, kuni makstakse palka ja pensioneid.“

Sisuliselt sama ütleb ka Jevgeni Artjuh, kes kõige muu hulgas kaitseb keskmiste- ja väikeettevõtjate huve. „Praegu pole protestideks sotsiaalset baasi. Protestid võivad juhtuda ainult siis, kui inimesi hakatakse massiliselt koondama,“ lausub ta.

Ametlik statistika väidab, et põhitoiduained on Venemaal aastaga kallinenud 20-40 protsenti. Inimesed tunnevad, et kallinemine on olnud suurem. Jekaterinburgi kesklinnas ühe suure toidupoe juures küsitletud inimeste keskmine arvamus oli, et toidupoes kulub neil kaks korda rohkem raha kui aasta tagasi. „Otsustage ise: kui aasta tagasi kulus mul tavaliseks poeskäiguks 1000 rubla (aasta tagasi 20 eurot), siis nüüd juba 2000 rubla (praegu 28 eurot),“ vastab üks tubli pereema välimusega 40-ndates aastates naine, mu kiirele turu-uuringule.

Panova ütleb, et nende uudisteportaal ei märka veel eriti reklaamiraha vähenemist. Tõsise kriisi puhkedes on reklaamiraha järsk vähendamine enamiku ettevõtete üks esimesi otsuseid. „Näiteks eelmise kriisi puhkemisel 2008. aasta sügisel kukkus reklaamiraha sisuliselt ühe kuuga nulli.  Praegu veel midagi sellist pole, aga me ootame seda ja oleme selleks valmis,“ nendib Panova.

Kirjeldan Uurali duumasaadiku näitel, kuidas Venemaal on jälle moodi läinud pealekaebused - Kuidas käib Uuralites jaht liberaalidele

Pealekaebus, pealtkuulamine, laimamine ja mõnitamine internetis, jälitamine, mitmetunnine vestlus eriteenistuse ametnikega – selliseks eluks peab olema Venemaal valmis inimene, kes satub patriootide süüdistuste alla.

„Ma ei saa teile kirjutada konkreetset aadressi, sest mu posti ja telefoni loetakse ning kuulatakse pealt FSB ja teiste jõuametkondade poolt,“ sellise vastuse sai politoloogilt Konstantin Kisseljovilt, kui ma eelmisel nädalal Venemaa suuruselt neljandasse linna Jekaterinburgi sõitsin. Tahtsin Kisseljoviga kohtuda, sest ta on Jekaterinburgis üks tuntumaid politolooge, kelle kommentaare küsisid varem tihti ka Moskva suured ajalehed.

Lisaks on Kisseljov 1,4 miljoni elanikuga Jekaterinburgi linna duuma saadik (kõige liberaalsemast võimude poolt valimistele lubatud erakonnast, miljardär Mihhail Prohhorovi loodud „Graždanskaja Platformast“) ning suure riikliku instituudi asejuhataja.

Tänaseks on ta Venemaa julgeolekuteenistusele FSB tehtud pealekaebuse tõttu Venemaa teaduste akadeemia Uurali osakonna filosoofia- ja õigusinstituudi asejuhataja kohalt juba üle viidud teaduriks. 

Kisseljovil veaks, kui tema võitlus lõppeks vaid sellega, sest teda ähvardab karm kriminaalasi. Süüdistus paremal juhul keelatud tegevuses, aga hullemal juhul koguni kodumaa reetmises.

Iseenesest on lugu absurdne, kuid näitab hästi, kuidas ennast Venemaa tõelisteks patriootideks pidavad inimesed võivad tänasel päeval kergesti ära rikkuda karjääri või koguni elu inimesel, keda president Vladimir Putin nimetab Venemaale kahjulikuks „viiendaks kolonniks“.

„Kui nad suudavad mu murda ja süüdi mõista, siis on selge, et nad võtavad ette järgmised, kellel on oma arvamus. Ainuüksi juba sellepärast kavatsen ma edasi võidelda,“ ütles Kisseljov, kui me lõpuks kohtusime. Boris Nemtsovi tapmiseni jäi veel kaks päeva.

Kisseljovi (fotol) probleemid algasid sellest, kui Jekaterinburgis tekkinud kärepatriootliku liikumise üks juhte Sergei Koljasnikov (tema mõttekaaslasest ja sõbrast Ilja Belousist kirjutas Postimees 4. märtsil „Vene patrioodile võrdub liberaal sõja ja homodega“) kirjutas FSB-le avalduse. Selles süüdistas ta Kisseljovi telesilla organiseerimises Ukraina rahvuslase Dmitri Jarošiga, kelle vastu on Venemaal algatatud kriminaalasi ning kelle juhitud „Parem sektor“ on Venemaal kuulutatud keelatud organisatsiooniks.  Koljasnikovi meelest aitas Kisseljov sellega kaasa Venemaal keelatud ekstremistliku ja terroristliku organisatsiooni tegevusele.

Kisseljov peab sellist avaldust FSB-le teadlikuks valekaebuseks.

„Mingit telesilda pole ma Jarošiga kunagi organiseerinud, see on väljamõeldis. Ma olen temaga üldse vaid üks kord telefoni teel suhelnud,“ rääkis Kisseljov.

Kisseljovi sõnul helistas ta ise Jarošile oma töö tõttu kui politoloog, kes tahtis otseallikast teada saada arvamust Maidani tekkimise põhjuste kohta ning kuidas sündmused Maidanil võivad edasi areneda. Sel ajal polnud Kisseljovi sõnul Maidanil veel hukkunuid ja Jaroši juhitud liikumine Parem Sektor oli Venemaal veel üsna vähetuntud. Veriste sündmusteni Maidanil jäi veel vähemalt kuu ning Jaroši vastu Venemaal kriminaalasja algatamiseni ning tema tagaotsitavaks kuulutamiseni vähemalt kaks kuud.

„Ma rääkisin temaga kas 2013. aasta detsembris või siis eelmise aasta jaanuaris,“ rääkis Kisseljov.

Pealekaebuse tõttu kutsus FSB Kisseljovi vaatamata tema saadikustaatusele välja. Kisseljovi sõnul veetis ta FSB-s kokku kolm tundi, teda küsitlesid korraga kolm FSB uurijat ning kogu vestlus võeti linti.

„Ma rääkisin ka neile, mida ma praegustest asjadest Venemaal arvan: Putin on kurjus ja teda tuleb Haagi kohtu alla andma,“ ütles Kisseljov.

Nüüd ootab Kisseljov, kes muu hulgas on ka kohaliku ajakirjanike liidu liige, mis saab edasi.

FSB saatis pealekaebuse ning Kisseljoviga jutuajamise tulemused Venemaa uurimiskomitee Moskva oblasti valitsusse, kes peab tegema otsuse kas algatada Kisseljovi vastu kriminaalasi või mitte.

Elu on Venemaal näidanud, et kui kriminaalasi juba algatatakse, siis jõuab see ka kohtusse ning Kisseljov mõistetakse igal juhul süüdi. Valik on kohtus ainult selles, kas ta saab tingimisi karistuse või läheb vangi.

„Mitte kunagi varem pole peale Nõukogude Liidu lagunemist FSB avaldanud nii otsest ja avalikku survet nende vastu, kes mõtlevad teisiti,“ ütles Kisseljov.

Kisseljovi juhtum pole erandlik. Jekaterinburgis kuulsin ma palju näiteid pealekaebustest.

Sealne tähtsaim kõrgkool on Uurali föderaalne ülikool. Üks sealne tudeng kaebas avalikult ajakirjandusprofessor Dmitri Strovski peale, et too oli loengus rääkinud Krimmi okupeerimisest Venemaa poolt. Patrioodid avaldavad nüüd tugevat survet, et ülikooli rektor vallandaks professori, sest Kremli meelest mingit okupeerimist aasta tagasi polnud, vaid tegemist oli rahva tahte täitmisega.

Ülikooli rektor Viktor Kokšarov ise on ka patriootide süüdistuste tule all. Talle pannakse süüks seda, et ta lubas kolm kuud tagasi ülikoolis kõnega esineda Saksamaa välisministril Frank Walter Steinmeieril, kes esitas Uurali tudengitele Lääne seisukohti konfliktis Krimmi ja Ida-Ukraina ümber. 

„Normaalse inimese seisukohast on see normaalne, et me kuuleme teise poole seisukohti, aga ei! Internetis läks lahti kampaania, miks lubatakse noori „Lääne poliitikutel zombistada“ jne.,“ meenutas Jekaterinburgi tuntud ajakirjanik Aksana Panova. „Sellist jama on järjest rohkem.“

„See oli avalik Venemaa-vastane esinemine,“ väitis Kisseljovi pihta pealekaebuse kirjutanud Koljasnikovi mõttekaasalane Ilja Belous Postimehele. „Me oleme saavutanud nüüd, et võimud tõsiselt kaaluvad sellise rektori volituste pikendamist.“ Kokšarovi volitused rektorina lõppevad aprillis.

Eelmise aasta detsembris pidi Jekaterinburgi ühes suurimas erakõrgkoolis, humanitaarülikoolis, esinema Eestis hästi tuntud liberaalsete vaadetega muusikakriitik Artemi Troitski. Ülikooli rektorit ähvardati kooli sulgemisega, mille tõttu pidi Troitski leidma uue esinemiskoha.

Patriootilistel liikumistel on tugevad abimehed, sest kuidas muidu oleks nad saanud interneti üles laadida USA peakonsuli kohtumise Jekaterinburgi avaliku elu tegelastega. Teiste seas oli kohtumisel ka Kisseljov. Kohtumine oli üles võetud salajase kaameraga.

Kõik osalejaid said külge reeturi ja „viienda kolonni“ sildid. Patriootide eesmärk läks täide: Jekaterinburgis asuvad paljude Euroopa riikide konsulaadid, mille üritustel käis varem alati palju inimesi, aga nüüd hoitakse neist üritustest ja kohtumistest konsulaatides eemale. Sest võidakse kutsuda pärast FSB-sse ja internetis läheb lahti laimukampaania.

Koljasnikov süüdistas muide kaebuses FSB-sse Kisseljovi peale Jarošiga telesilla organiseerimises veel ka selles, et ta suhtleb liiga palju Jekaterionburgis asuva USA peakonsulaadiga ning osales võimude poolt mittesanktsioneeritud miitingule Aleksei Navalnõi toetuseks. Riigi käest palka saava inimese jaoks on selline käitumine lubamatu, toonitas Koljasnikov.

„Kisseljovi-suguste tegevus on väga ohtlik, sest see on otsene kaasaaitamine riigipöördele,“ ütles Belous, kelle üks eesmärke on tema sõnul riigi teenistuses olevate liberaalide paljastamine. „Me oleme temasuguste vastu pidevalt pöördunud vastavatesse organitesse (s.o FSB ja uurimiskomitee-J.P.), aga need on liiga hambutud.“

Kõige selle tulemus on, et esimest korda ma kogesin Venemaal, et inimesed reaalselt kardavad minu kui välismaa ajakirjanikuga kohtuda. Mitu inimest keeldusid minuga kohtumast, põhjendusega: „saage minust aru, mul võib pärast sellest ebameeldivusi tekkida“.

Ma sain neist aru. Venemaa kriminaalkoodeksi kodumaareetmise-paragrahvi täiendati mõni aasta tagasi selliselt, et selleks loetakse nüüd ka „konsultatiivset /---/ ja muud abi /---/ välismaisele organisatsioonile või nende esindajatele tegevuses, mis on suunatud Vene Föderatsiooni julgeoleku vastu“. Sisuliselt võib iga Venemaa kodaniku suhtlemist välismaalasega lugeda kuriteoks. Tuleb vaid tõestada, et välismaalase tegevus on ohuks Venemaa julgeolekule. See on aga, nagu Venemaal armastatakse öelda, tehnika küsimus.

Kisseljov tõi veel ühe näite, kuidas Kremli konflikt Läänega on muutnud kohalike teadlaste elu.

„Me ei saa enam vabalt pidada teaduskontakte, sest iga siia saabuva välismaa teadlase taga kõnnib FSB „saba“. Ja ka välismaa teadlased ise ei taha enam meile sõita. Ja ega meid ei kutsuta ka enam,“ rääkis ta. „See kõik on väga ohtlik sellepärast, et maailmaga suhtlemise ruum Venemaa ümber muutub üha kokkusurutumaks. Venemaa on kaotanud püüdluse arenenud tuleviku poole, elatakse ainult minevikus. Kogu riik oleks nagu üks 1980-ndate diskoteek.“

ARENG – Kiseljov pidi eelmisel nädalal käima järjekordsel vestlusel „organites“, seekord kohalikus kriminaalpolitseis. Peale seda, kui tema peale oli tulnud järjekordne kaebus suhtlemise pärast Jarošiga. Seekord Uuralitest tükk maad eemal asuva Mordova ühe küla elanikult! Loe siit selle absurdi kohta!

Endiste eriüksuslaste fondi juht rääkis mulle avameelselt, kuidas käib Uuralitest Vene vabatahtlike saatmine Donbassi - „Batja“ saadab Novorossija eest võitlema ainult sõjakogemusega mehi

 „Mulle helistatakse päev läbi, ka teistest Venemaa regioonidest, isegi Kasahstanist oleme kaks inimest viinud,“ räägib Vladimir Jefimov. Ta organiseerib Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis vabatahtlike saatmist Ida-Ukrainasse võitlema sealsete separatistide poolel.

Jefimov nõustub minuga meeleldi kohtuma. „Meilt tahavad paljud minna fašistide vastu võitlema,“ teatab ta. „Fašistideks“ peavad Vene vabatahtlikud Vene meedia mõjul Ukraina poole sõdureid.

Kui palju täpselt tahavad minna, ei nõustu Jefimov seejuures ütlema. Üle tunni aja kestva kohtumise jooksul mainib ta jutu sees fraase nagu „tavalise viime rühmas paarkümmend meest“, „on olnud ka suuremaid rühme“, „me tavaliselt kogume suurema rühma kokku ja siis saadame“.

Meie kohtumise jooksul helistab talle kolm meest, kes Jefimovi sõnul uurisid, mida tuleb teha, et minna vabatahtlikuna Donbassi sõdima. „Isegi öösel helistatakse, aga need ma praagin kohe välja, sest sellisel ajal helistamine juba näitab, et tegemist on ebastabiilse inimesega,“ räägib Jefimov.

Vabatahtlikke rühmi on Jefimov saatnud Donbassi alates eelmise suve lõpust. Kuus saadab teele üks-kaks gruppi. See teeb poole aastaga vähemalt paarsada meest, aga tõenäoliselt isegi rohkem.

 Pikakasvuline, tugeva kehaehitusega ja paksu halli habemega Vladimir Jefimov (fotol) on 60-ndates eluaastates mees. Tema kutsung Donbassi sõjapiirkonnas „Batja“ vastab mehe autoriteetsele välimusele.

Jefimov juhib Sverdlovski oblastis organisatsiooni nimega „Endise NSV Liidu ja Venemaa eriotstarbeliste vägede ja spetsnazi veteranide ja invaliidide fond“, millel on mehe väitel üle 1500 liikme. Jefimovi tagasihoidliku Hyundai-džiibi esiklaasi all on näha dokumenti, mis lubab sissepääsu ühte Jekaterinburgis asuvasse väeossa. Oma mineviku kohta toonitab Jefimov, et 1993. aastal juhtis ta ühte erirühma, mis osales Jekaterinburgist pärit Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsini käsul Venemaa parlamendihoone ründamises. 

Peale Jefimovi fondi tegelevad Jekaterinburgis Uurali vabatahtlike saatmisega Donbassi separatistidele appi veel mitu organisatsiooni, näiteks Afganistani sõja veteranide oma ja kohalike tšetšeenide organisatsioon. Lisaks sõidavad Jefimovi andmetel Uuralitest Donbassi sõdima inimesi ka metsikult, organiseerimatult. Nendeks on peamiselt noored, kohtulikult karistatud või muidu kriminaalse taustaga mehed, räägib Jefimov. Tema fond ega Afganistani veteranide organisatsioon selliseid mehi oma gruppidesse ei võta.

Arvestades Jefimovi sõnu, siis on tõenäoline, et viimase poole aastaga on ainuüksi Uuralitest läinud Donbassi separatistide poolele sõdima vähemalt pool tuhat meest. Ja see on ainult ühest Venemaa regioonist!

„Kõige tähtsam on sõja kogemus,“ ütleb Jefimov, mille järgi tema valib vabatahtlikke oma gruppidesse. „Ilma selleta me ei võta, sest me tahame olla kindlad, et meie inimene teab, kuidas lahingu ajal peab käituma.“ Enamus meestel on kogemus Afganistani ja Tšetšeenia sõdadest, üksikutel ka Tadžikistani kodusõjast. Peamiselt on need mehed vanuses 40-60 aastat.

Kõik soovijad peavad täitma põhjaliku ankeedi. Soovijate tausta laseb Jefimov kontrollida tuttavatel siseministeeriumi andmebaasidest. Selle kaudu praagitaksegi välja kõik kriminaalse mineviku või olevikuga mehed.

Jefimovi kaudu sellised mehed ei lähe, aga see ei takista kriminaalse taustaga meestel Donbassi sattumast. Ühest intervjuu ajal peetud pikast telefonikõnest selgub, et keegi Jefimovile tuttav mees oli äsja sõitnud Donetskisse koos „iseformeerunud“ 10-15 mehelise grupiga, millest enamus olid kriminaalse taustaga.

Kõik Jefimovi kontori kaudu Donbassi sõdima minejad saavad temalt fondi blanketil tõendi ja saatelehe (путёвка), mis kinnitab, et tegemist on vabatahtlikuga, kes läheb „andma praktilist abi Novorossija võitlevale rahvale ja täitma oma patriootilist kohustust“. Saatelehed on kehtivusega 31. detsember 2015.

Tõendit on meestele Jefimovi sõnul vaja eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, et teel olles ei tülitaks neid Venemaa politsei ning teiseks mõtlevad nad tuleviku peale. Kui peaks juhtuma, et Venemaal tunnistataks Donbassis sõdinud vabatahtlikud kunagi ametlikult sõjaveteranideks, siis on neil selle kohta mingigi tõestus olemas.

Jefimov kasutab ainult sõna „vabatahtlikud“. Ta väidab, et pole veel kuulnud, et keegi tema meestest sõdimise eest palka saab. Tema jutu järgi viibib keskmine vabatahtlik Donbassis kuu aega ning tuleb siis tagasi koju, sest majanduslikult pole enamusel võimalik kauem ära olla.

Teistmoodi rääkida Jefimov ei saakski, sest kui keegi avalikult kinnitas vabatahtlike rahasaamist, siis tähendaks see ülestunnistust palgasõdurite kohta. Venemaa seaduste järgi on see ametlikult karistatav. „Me ei ole palgasõdurid!“ rõhutab Jefimov mitu korda.

Jefimovi jutust tuleb välja, et Uuralist läinud meestest sõdivad mõned juba pool aastat. „Need on professionaalsed sõdurid, nad ei oskagi muud,“ seletab ta.

„Kuidas nad siis ära elavad, nemad ei saa ka palka?“ küsin.

„See on nende asi, mina selle vastu huvi ei tunne!“ vastab Jefimov.

„Mina olen hoiatanud ainult neid, kes tahavad astuda ametlikult DNRi armeesse, et ärge seda tehke, sest tagasi Venemaale tulles võib neid süüdistada palgasõdurina teenimises võõras armees. Mina seda ei poolda,“ lisab ta mõne aja pärast.

Samas on Vene meedia täis Vene vabatahtlike lugusid, kes kirjeldavad kui palju ja mille eest neile Donbassis makstakse. Viimati kirjutas Moskva ajakiri New Times 26-aastasest väljaõppinud snaiprist Olegist, kes väitis, et Donetski poolel sõdimises eest makstakse talle nädalas 80 000 rubla (1220 eurot). Oleg teenis enne lepingulise sõdurina Vene armees Põhja-Kaukaasias.

Teine asi, millest Jefimov ei taha väga rääkida, on see, et millist rolli mängivad tema sõjakogemustega vabatahtlikud rindel. Ta väidab, et enamus neist tegutsevad seal kohalike väljaõppega, instruktoritena. „Sõdivad ju peamiselt kohalikud, aga nad on ju kaevurid, neid peab kõige pealt õpetama sõdima,“ räägib Jefimov, aga lisab samas: „Vahel tuleb meil muidugi ka lahingutegevusest osa võtta.“ Pikemalt ta sellest rääkimast keeldub ning väidab, et tema vabatahtlike seas pole nende kuude jooksul ühtegi surmasaanut.

Jefimovi vabatahtlike tegevuse kohta Donbassis pole mul loomulikult ühtegi fakti, aga hiljuti kirjeldas Moskva ajalehes Kommersant töötav hea renomeega sõjakorrespondent Ilja Barabanov „Venemaalt saabunud sõjakogemusega vabatahtlike“ rolli.

„Viimaste kuude sõjategevuse loogika on üsna lihtne: isehakanud vabariikide püstitatud sõjalisi eesmärke sõidavad täitma need, kes tõepoolest oskavad sõdida. Nad täidavad püstitatud ülesande ning lahkuvad kohe, aga nende poolt hõivatud asulates, komandatuurides ja kontrollpostides võtavad ajakirjanikke vastu juba kohalikud maakaitseväelased, kes lahkelt räägivad oma kaevuriminevikust.“

Ühtegi kriminaalasja Donbassis separatistide poolel palgasõdurina teenimise kohta Venemaal algatatud pole. Kreml vaatab selgelt läbi sõrmede oma kodanike sõdimisele separatistide poolel, samal ajal näiteks Kremli liitlane Kasahstan mõistis hiljuti koguni viieks aastaks vangi oma kodaniku, kes sõdis Luganski „rahvaväes“. Teadaolevalt on Venemaal algatatud palgasõduriks minemise eest kriminaalasi ühe venelase suhtes, kes sõdib Ukraina poolel vabatahtlike pataljonis Azov.

Jefimov süüdistab kohalikke võime selles, et nad ei aita kuidagi tema „üllast ettevõtmist aidata Donbassi inimesi“. Ta räägib sellest, kuidas palus kohalikult Venemaa presidendi eriesindajalt abi vabatahtlikele kohapeal väljaõppekeskuse loomiseks. Ei midagi. Siis räägib ta vihaselt, kuidas palus Venemaa Raudteedelt, et nood lubaksid vabatahtlikel tasuta või vähemalt sooduspiletiga rongiga Jekaterinburgist Ukraina piiri äärde Rostovisse sõita. Jälle ei mingit vastust. „Kõik peame ainult oma raha eest tegema,“ kaebab ta. „No vähemalt võimud ei sega meid kuidagi.“

Praegu on Jefimovi sõnul Uuralite vabatahtlike saatmises väike vaheaeg. „Ma just helistasin meie komandörile seal ja ta ütles, et praegu pole vaja tulla, et nad saavad praegu ise hakkama,“ räägib Jefimov. „Komandör ütles isegi, et kui me praegu sinna sõidaks, siis vaherahu ajal võib see provokatsioone põhjustada. Aga et paari nädala pärast on jälle see teema aktuaalne.“

„See teema“ tähendab Uuralitest vabatahtlike minekut Donbassi, sest neid läheb jälle appi vaja. Kas see tähendab, et separatistide komandörid ei usu pikemat vaherahu? Jefimoviga rääkisin ma veebruari viimasel nädalal. Paar nädalat saab täis just sel nädalal. (Ehk siis eelmisel nädalal-minu märkus.)

Aga kes on see komandör, kellega Jefimov suhtleb? Ta ei taha seda öelda, aga telefonikõnedest ilmselt inimestega, kes aitavad tal organiseerida vabatahtlike saatmist Donbassi, võib järeldada, et selleks on Aleksei Mozgovoi. Mozgovoi on Luganski separatistide sõjajõudude üks liidreid, Prizraki-nimelise pataljoni juhte. Prizrak osales aktiivselt Debaltsevo piiramises ja selle vallutamises mõned nädalad tagasi.

ARENGUD – 13. Märtsi Novaja Gazeta kirjutas, kuidas kaks päeva varem Jefimovi enda juhtimisel saadeti Jekaterinburgis suure pidulikkusega teele 50 meest Jefimovi juhtimisel, kes sõitsid appi justnimelt Mozgovi üksusel Prizrak: „В среду вечером 50 добровольцев отправили с железнодорожного вокзала Екатеринбурга в Донбасс. Провожали пышно: с цветами, песнями, благословением священника — напоследок «бойцы» исполнили казачий танец войны (фото и видео опубликованы свердловскими СМИ). Роту возглавил председатель Свердловского фонда ветеранов спецназа Владимир Ефимов.“ Pikemalt võib lugeda siit!

Venemaa linnapea, kes ei tööta Putini pilgu all
Jevgeni Roizman on ainus Venemaa miljonilinnade juhtidest, kelle kabinetis ei ripu Venemaa presidendi Vladimir Putini portree. Algul riputas ta oma, Jekaterinburgi linnapea töölaua kohale hoopis kuulsa Nõukogude dissidendist luuletaja Jossif Brodski portree, aga siis asendas ta selle linna vapiga.

„Mind ju ei nimetatud ametisse Kremlist, vaid valiti rahva poolt,“ seletab 52-aastane Roizman Postimehele Putini portree puudumist, nagu see poleks midagi ebatavalist. Tegelikult see on ebatavaline, et sest Venemaal ripub Putini portree sisuliselt iga vähegi tähtsama ametniku seinal.

Venemaa suuruselt neljanda linna juht Roizman ei kuulu muidugi Venemaa poliitika esimesse ega ka isegi mitte teise ešeloni, kuid tuntumate omavalitsuspoliitikute hulka küll ning nende seas on ta  erandlik kuju. Tänasel Venemaal on igasuguse omavalitsusjuhi jaoks suur julgustükk osaleda liberaalse opositsiooni miitingutel. Isepäine Roizman aga osales aasta tagasi piketil Venemaa sõjalise sekkumise vastu Ukrainas ja mitteametliku tsensuuri vastu Vene ajakirjanduses. Samuti on ta linnapeana osalenud miitingutel, kus nõuti 2012. aasta Bolotnaja väljaku võimudevastaste sündmuste tagajärjel süüdimõistetute vabastamist. Seejuures on Jekaterinburg reaalselt üks paremini juhitud ja arenenud suurlinnu Venemaal.

Roizmanile ei meeldi talle, kui teda nimetatakse opositsionääriks. „Ma olen vaba inimene, ma olen mittesüsteemne, aga mitte opositsionäär,“ ütleb ta. Roizman tunneb ennast nii vaba mehena, et lasi 1,4 miljoni elanikuga Jekaterinburgi linnavalitsuse hoonest ära koristada kõik turvamehed. Ma näen esimest korda Venemaal, et nii tähtsasse ametiasutusse saab sisse ilma mingi propuski ehk loata!

Hoolimata sisult Kremli-vastastel miitingutel osalemisest, valib Roizman tegelikult väga sõnu, kui me räägime Krimmi ja Ukraina sündmuste tagajärjel tekkinud sügavast lõhest ühiskonnas ning kuidas tekkinud kärepatrioodid õiendavad arveid liberaalsemate vaadetega inimestega.

„Ma ei näe selles midagi hullu,“ vastab ta mu küsimusele kuidas suhtub kaebuste laviini Jekaterinburgis asuva suure Uurali föderaalse ülikooli juhtkonna vastu, et need lubasid ülikooli loenguga esinema Saksamaa välisministri, kes selgitas Euroopa Liidu seisukohti Ida-Ukraina konfliktis.

„Ma ei näe ka selles praegu midagi hullu“, ütleb ta, kui küsin tema parteikaaslase, politoloog Konstantin Kisseljovi juhtumi kohta, kus tema vastu võidakse algatada kriminaalasi paljalt sellepärast, et ta suhtles Venemaal tagasotsitavaks kuulutatud Ukraina rahvuslase Dmitri Jarošiga. (Mõlema juhtumi kohta kirjutas Postimees 6. märtsil artiklis „Kuidas käib Jekaterinburgis jaht liberaalidele“.)

„Probleemid algavad siis, kui raamatuid põletatakse. Siis see on tõsine,“ lausub Roizman. „Mulle võib olla ei meeldi mingid asjad, mis toimuvad, aga midagi kriitilist veel pole.“

„Mulle ei meeldi, et inimesed alluvad nii lihtsalt propagandale, seda ma ei oodanud,“ lisab ta veidi järele mõeldes. „Me lahkusime sellest riigist (Nõukogude Liidust) justkui 25 aastat tagasi ja ma ei uskunud, et see võib nii kergelt tagasi pöörduda ning tekitada ühiskonnas sellise konfrontatsiooni seoses viimaste sündmustega.“

„Viimaste sündmuste“ ehk Ida-Ukraina ja Krimmi teemadel ei taha Roizman väga rääkida. Ta seletab, et põhimõtteliselt ei taha kommenteerida neid Vene ühiskonda selgelt veelaheks eraldavaid sündmusi, sest tema valijate seas on erinevate vaadetega inimesi.

Teatud mõttes võib Roizmani seisukoha välja lugeda lausest, mille ta ütleb siis, kui räägime Venemaa majanduskriisi mõjust linnaelanikele. „Meil oskavad kõik kannatada. Peamine on aru saada mille eest? Meie välispoliitika teatud liini eest,“ räägib ta.

Küsimusele, kas tema, vaba mees, üldiselt toetab president Putini poliitikat, vastab Roizman kavalalt: „Mul on iga asja kohta oma arvamus, aga mitte alati ei ütle ma seda välja.“

Küsin talt üle, et kas tema vastusest võib välja lugeda, et on asju milles ta on Putiniga samal arvamusel ja on asju, millega ta ei ole nõus. „See on minu kodumaa. Mingid asjad võivad mulle siin meeldida või mitte, aga ma olen alati oma kodumaaga ning on asju, millest ma kunagi üle ei astu,“ vastab Jekaterinburgi linnapea.

„Ma ei osale selles, mis mulle ei meeldi,“ täpsustab ta. „Ma ei saa võib olla oma arvamust alati välja öelda, aga ma lihtsalt ei osale, kui see on vastuolus minu arusaamadega.“ Antimaidani-tüüpi miitingutel osalemise kohta vastab ta kindla „ei“.

Kremlit igatahes see reaalselt suure rahva toetusega vabameelne linnapea veel ilmselt ei sega. Sest muud moodi on raske seletada, miks ei seisa Roizman kohtu ees mõrvaloos, milles süüdistatakse tema endist parteikaaslast, kes omakorda väidab, et mõrvale sundis teda justnimelt Roizman. Seejuures räägivad sama juttu veel kolm tunnistajat. Ükskõik kes vähegi opositsiooniline poliitik oleks Venemaal selliste tunnistuse peale ammu vahi all istunud.

19-aastaselt varguse ja kelmuse eest vangi mõistetud Roizman saavutas Jekaterinburgis ja üldse Uuralites suure populaarsuse 1990-ndate lõpus kui ta hakkas koos mõttekaaslastega võitlema narkomüüjate vastu ning tegi seda oluliselt efektiivsemalt kui kohalik miilits. Kohalik siseministeerium on pidevalt seostanud teda kohaliku organiseeritud kuritegevusega, kuid vettpidavad tõendid selle kohta puuduvad, mistõttu oma tohutu populaarsuse laineharjal valiti ta 2003. aastal üheks ametiajaks isegi Venemaa riigiduuma liikmeks.  2013. aastal võitis Jekaterinburgi linnapea valimistel kindlalt Kremli võimuerakonna Ühtne Venemaa kandidaati.

SAIDBAR  - Mõistab Eesti ajalugu

Jekaterinburgi linnapea Jevgeni Roizman suhtub silmnähtavalt hästi Eestisse, kus ta on enda sõnul korduvalt reisinud.

Ta kiidab Eesti külalislahkust ning et Vene turistiga räägivad kõik vene keeles. „Venelastesse suhtutakse teil hästi,“ lausub ta.

Suure ajaloohuvilisena tuntud Roizman räägib, et Eestis käies püüdis ta aru saada Eesti keerulisest lähiajaloost. „Ma mõistan eestlaste pretensioonide olemust Nõukogude võimu vastu,“ ütleb ta.

Eestis meeldib talle eriti üks asi – tasuta ühistransport Tallinnas. Ütlen, et paljud tallinlased ei pea seda õigeks, mille peale ta arvab, et põhimõtteliselt on see samm õiges suunas.