Stanislav Belkovski: Venemaa eliidis peab praegu igaüks otsustama, kas ta jääb Putiniga või ei

Siin on täistekst septembri lõpus Postimehes ilmunud intervjuust Moskva politoloogi Stanislav Belkovskiga. Belkovski sai eelkõige tuntuks 2007. aastal, kui ta avalikult väitis, et Vladimir Putinile kuulub 37 protsenti naftakompaniist Surgutneftegaz (osaluse tollane väärtus oli 18 miljardit USA dollarit), 4,5 protsenti gaasimonopolist Gazprom (13 miljardit) ja pool transiidifirmast Gunvor (umbes 10 miljardit), mis eksportis tollal suure osa Venemaa suurima naftafirma Rosneft ja Surgutneftegazi toodangust. Ma tegin temaga tollal ka intervjuud Moskvas ja küsisin siis, et kuidas ta oma väiteid tõestada saab. „Kohtus küll mitte, vähemalt praegu,” vastas Belkovski. “Aga lääne eriteenistustel on kogu see info loomulikult olemas.” Huvitav on see, et kuigi Belkovski rääkis Putini hiigelvarandusest tollal kõikjal, siis kohtusse teda keegi ei kaevanud, isegi Timtšenko mitte, kes muidu harrastab ajakirjandusega tihti kohut käia.

Miks Kreml loobus seekord kontrasanktsioonidest vastuseks viimastele, eelkõige Vene naftafirmade ja riigipankade vastu suunatud USA ja Euroopa Liidu meetmetele, kuigi Vene kõrgetel ametnikel oli mitmeid häid mõtteid?

Esiteks pole Kremlil selget kontseptsiooni ja nad saavad Kremlis aru, et mingit reaalset kahju nad Lääne majandusele teha ei saa. Teiseks loeb Putin ennast praegu nagunii võitjaks (konfliktis Läänega), tema meelest läheb kõik hästi. Putinil on kaks psühholoogilist seisundit. Üks seisund, kus ta tunneb ennast solvatuna, ta on agressiivne, sest ta tunneb, et asjad ei kulge nii nagu peaks. Sellises olukorras kaldub ta kättemaksule. Toiduainete impordi keelu otsuse võttis ta vastu just sellises seisundis.

Aga praegu on Putin siis heas ja armulikus tujus?

Praegu on ta seisundis, kus ta tunneb, et ta võidab. Ta tunneb, et ta sai sõjalise võidu Ukraina armee üle Illovaiski all, mille tulemusena oli Porošenko (Ukraina president) sunnitud nõustuma Minski protokolliga, mida kõik võtsid järeleandmisena. Ukraina lükkas assotsieerumisleppe rakendamise EU-ga edasi aasta võrra ja lõpuks - ning mis minu meelest kõige paremini demonstreerib Putinile tema jõupingutuste edukust ja efektiivsust - Porošenko 18. septembri Washingtoni-visiidi tulemused, kus Obama keeldus Ukraina presidendile kahest olulisest asjast: keeldus letaalse relvastuse tarnimisest ning Ukraina ei saanud USA-lt erilise sõjalise liitlase staatust. Putnile tundub praegu, et kõik läheb tema plaane mööda ning ei ole vaja teha liigseid liigutusi. Kui Putin tunneb ennast hästi, kui ta on omadega mäel, siis ta ei tegele väiklaste sigadustega nagu ta hakkab neid tegema siis, kui ta tunneb, et hakkab kaotama.

Nii et vastusanktsioonidest loobumine pole seletatav sellega justkui Kreml on aru saanud et toiduainete impordikeeld oli tegelikult viga ja suunatud rohkem oma rahva vastu?

Ei. Paljud arvavad nii, näiteks on sellisel seisukohal minu andmetel peaminister Medvedev. Putin nii ei arva ja otsuseid võtab vastu tema. Ta lähtub ka sellest, et Lääne sanktsioonid pole seni tekitanud Venemaale märkimisväärset kahju. Teiseks usub Putin, et ta suudab Läänelt saavutada vähemalt osalist sanktsioonide tühistamist tänu oma jõupinguste efektiivsusel Ukrainas ning ka teises kohtades.

Mis kohtades?

Putini peamine kontseptsioon praegu on osalemine Islamiriigi (IS) mahasurumises vahetuskaubana endise NSV Liidu ala vastu. Putin on nõus lülituma ISi vastasesse võitlusse koos USAga vastutasuks sellele, et USA lõpetab Venemaa "terroriseerimise" endisel NSV Liidu alal. Seetõttu ei loe ta Lääne saktsioone tõsiseks teemaks.

Putin võib ju praegu olla optimistlik, aga kui ta näiteks G20 tippkohtumisel (15.-16. november Brisbane´is, Austraalias) ei saa enda meelest väärika kohtlemise osaliseks ja solvub taas, mis siis juhtub?

Kui ta tunneb seal demonstratiivselt alandavat suhtumist enda vastu, siis pole jah välistatud, et ta hakkab jälle käituma maksimaalselt agressiivselt. Või kui Putinit keeldutakse viimasel hetkel sinna kutsumast, siis tuleb kindlasti uus pingete eskaleerimine. Kuid veelkord, tänasel päeval on ta täis optimismi. Ja peab tunnistama, et selleks optimismiks on Putinil alust, sest Lääs ja Ukraina on teinud talle viimasel ajal rida järeleandmisi.

Mis tulemuse ikkagi Lääne sanktsioonid Venemaa vastu on andnud või on need seni olnud suhteliselt mõttetud?

Kõige tähtsam tulemus on see, et sanktsioonid näitasid Venemaa eliidile, et Putini poliitika ei ole enam produktiivne ja et Putin pole enam eliidile nende majanduslike huvide garant. Venemaa majandus on tegelikult ju väga sõltuv Lääne kapitalist ja Lääne tehnoloogiast. Medvedev loeb erinevalt Putinist, et pikemaajalised sanktsioonid on Vene majandusele väga kahjulikud. Putin aga elab praegu üle teist noorust ja talle tundub, et ta on Läänel kõrist haaranud.

Tekib mulje, et Putin elab kuskil teises reaalsuses.

Saage aru - Putinil tuli palju aastaid kõik välja, kõik õnnestus. Viimane näide oli Sotši olümpia, mille eel peaaegu kõik eksperdid ennustasid Venemaale suuri tehnilisi probleeme ja et Venemaa saab umbes seitsmenda koha medalite üldarvestuses. Tegelikult sai Venemaa aga üldesikoha - mida ei ennustanud keegi ette - ja elekter ei lülitunud kusagil välja.

Mihhail Kasjanov (Venemaa peaminister 2000-ndate algul, praegu Putini terav kriitik) kirjutab oma mälestusraamatus, et kui ta pani peaministri ameti maha 2004. aastal, siis Putin ähvardas, et ma surun teid nurka. Täna on see ähvardus suunatud Läänele. Jah, tulevad ebamugavused riigile, aga lõppkokkuvõtte, ta arvab nii, võidan ma nagunii. Selline on täna Putini lähenemine maailma asjadele, mida paljud Venemaa eliidist ei jaga.

Kui suur osa Venemaa eliidist ei jaga Putini sellist seisukohta?

Enamus.

Kust tuleb Putini selline enesekindlus, et Lääs on varsti põlvili? Võib olla tema abid-nõunikud valetavad talle, teevad asju ilusamaks kui need on?

Ei, sest Putin usub ainult iseendasse ning ta usub, et ta toetub kõiges oma tegemistes rahva kolossaalsele toetusele (85 protsenti) ja sellest on talle küll. Kuid mulle tundub, et vaatamata oma enesekindlusele ta siiski arvestab eliidi vastuseisuga ning isegi paleepöörde võimalusega. Viimase kahe aasta jooksul on ta näiteks oluliselt suurendanud oma ihukaitset ning vahetas välja oma ihukaitseteenistuse juhtkonna. Ta koristas seal ära kõik, kes olid kuidagi seotud äriringkondadega ning pani asemele nooremad mehed, kes on kõik ainult talle isiklikult ustavad.

Miks pole Lääs oma sanktsioonidega läinud Venemaa naftatulude kallale?

Aeg pole veel käes. Lääs pelgab siiski Venemaad. Venemaa pole mingi Iraan, Venemaa on tuumarelvaga riik, muidugi mitte nii võimas nagu seda näitab Venemaa ametlik propaganda, aga siiski. Putin praegu ikkagi väga efektiivselt santažeerib Läänt Suure Sõja võimalusega. Putini sõnum on selge - teie, Lääs, ei ole valmis mingil juhul sõdima, kuna inimelud on teile selleks liiga väärtuslikud, aga mina olen valmis sõdima! Sest minu rahvas on valmis minu eest surema erinevalt teist.

Siit ka kõik need Putini kelkimised, et kui tahan, siis võtan paari päevaga Kiievi, Bukaresti ja Riia?

Jah muidugi, ja nagu näha see santaaž toimib.

Mis te arvate, kas ta teadlikult blufib või ta päriselt ka mõtleb nii?

Seda ma ei tea. Vähemalt see vastab tema tänase päeva meeleoludele

Kas Lääne ja Venemaa vaheliste pingete terav faas on tänaseks möödas tänu Minski viimasele kokkuleppele?

Ei, ma arvan, et kõige pingelisem on veel ees. Putini ju ei saavutanud veel oma eesmärki Ukrainas, vaid osaliselt. Üks oluline detail. Porošenko atlas Washingtoni-visiidi järel, et ta saavutas Obama osalemise kriisi lahendamisel. See aga oli ju Putini üks peamisi nõudmisi, et USA tuleb kaasata - ja sellele on pööratud väga vähe tähelepanu. Putin tahab pidada Obamaga otseläbirääkimisi endise NSV Liidu territooriumi üle. Alates veebruarist on see olnud tema jõupingutuste üks peamisi eesmärke. Just USA keeldumine sellistest läbirääkimistest sunnib Putinit pidevalt eskaleerima konflikti. Aga Putini eesmärgid konkreetselt Ukrainas olid ja on, et saada garantii Ukraina mitteastumisest NATO-sse - mida tema meelest saab edukalt teha ainult mitteformaalselt kontrollides osa Ukraina territooriumist, sest Minskis allakirjutatud paberitesse ta ei usu, sest kardab, et need võidakse tühistada suvalisel hetkel -, Lääs tunnustaks faktiliselt - de iure tunnustamist lähitulevikus ei unista isegi tema - Krimmi Venemaa osana, et poleks seal mingeid kaubanduspiiranguid ning oleks tagatud tõrgeteta maismaaühendus ning kolmandaks sama asi Dnestri-äärse Vabariigiga. Lääne seisukoht on, et nad on juba teinud maksimaalse hulga järeleandmisi Venemaale. Porošenkole osaks saanud keeldumine Washingtonis anda relvi mõjus Kiievile näiteks väga demoraliseerivalt. see oli Kiievile selge kaotus.

Millised valid on Putinil lähiajal sisepoliitikas?

Ta hävitas Venemaal sisepoliitika Krimmi hõivamisega. Kogu legaalne opositsioon on maksimaalselt konsolideeritud tema selja taha. Venemaal saab ametlikult opositsioonis olla vaid see, kes jagab Putini välispoliitikat. Need, kes ei toeta Krimmi annekteerimist või Ukraina-vastast poliitikat, nemad ei ole enam opositsionäärid, vaid rahvavaenlased.

Venemaal on peale Putini poliitilises mõttes ainult kaks huvitavat tegelast: koduarestis viibiv Aleksei Navalnõi ja Euroopas viibiv Mihhail Hodorkovski, kuid neil pole mingit võimalust reaalselt mõjutada sisepoliitikat. Seetõttu Putin ei huvitu sisepoliitikast praegu üldse.

Mida arvate Hodorkovski viimastest avaldustest?

Hodorkovskil on väga suured ambitsioonid, tal on kahtlemata soov kätte maksta Venemaa kõrgemale poliitilisele eliidile selle kümne aasta eest, mis ta kaotas. Seejuures mõtleb ta väga realistlikult. Ta ei mõtle osalemisest presidendivalimistest, vaid peab silmas, et kui praegune režiim kukub kokku mingil põhjusel, siis objektiivsetel põhjustel on ta üks peamisi kandidaate riigi juhtimiseks. See on tõepoolest nii. Venemaal on ainult kaks persooni praegu, kes reaalselt on võimelised ühendada Putini-vastast opositsiooni - Hodorkovski ja Navalnõi. Kuna aga Hodorkovski on vanem, kogenum, rikkam ja paremate sidemetega Läänes, siis loomulikult on tal eelis ja sellele ta viitaski.

Mais kirjutasite Moskva ühes viimases sõltumatus ajakirjas New Timesis, et viimase kolme kuu jooksul muutus Venemaa väga oluliselt, aga pole fakt, et need muutused olid Putinile pikemas perspektiivis kasuks.

Jah, sest ta läks konfklikti enamusega eliidist.

Kas järgmised kolme kuud kuni tänaseni on midagi teie seisukohtades muutnud?

ei, olukord on sama.

Kui kaua Venemaa eliit talub veel siis Putinit või vastupidi, kui kaua talub Putin sellist Venemaa eliiti?

Eliiti põhimõtteliselt siiski rahuldab praegu selline olukord, sest vaatamata nende majandushuvide ründamisele, on nad ametlikult siiski lojaalsed.  suuri puhatusi ei tule. Aga ma kordan, et Putin arvestab ühe ohuna oma võimule paleepöörde võimalust.

Mis impulssi paleepöördeks oleks vaja?

Putini enda käitumine, mis tekitab rahulolematust eliidis.

Mis oleks ikkagi see punane liin eliidi jaoks?

Minu meelest on see juba ületatud.

Aga ei juhtunud ju midagi!

Ei juhtunud, sest tehnoloogiliselt on seda raske korraldada. Kõik eliidi esindajad on pideva eriteenistuste jälgimise alla. Kõiki telefonikõnesid kuulatakse pealt, kogu elektroonilist posti loetakse samuti, ihukaitset tugevdatakse. Putin mõtleb sellele (paleepöörde võimalusele-J.P.) ja teeb kõik, et seda minimiseerida.

Väga palju Vene eliidi lastest elab, õpib ja juba ka töötab Läänes. kas eliidi seas pole märke põlvkondade konfliktist, sest lapsed saanud hoopis teistsuguse kasvatuse ja nad elavad ikkagi Lääne elufilosoofia tugeva mõju all?

Lapsed muidugi, siis pole midagi rääkidagi. Näiteks, kui keegi eliidist satub sanktsioonide alla, siis ta on ära lõigatud oma lastest, ta ei saa nende juurde sõita.  Kõik räägivad Vene eliidi kinnisvarast ja lastest Läänes, aga väga oluline nende jaoks on ka Lääne meditsiin. Suurem osa Vene eliidist ravib end Läänes, see on neile elu ja surma küsimus. Näiteks kasvõi Gennadi Timtšenkole. (Septembri lõpus kirjutas päevaleht Kommersant, et Vene valitsus laseb Moskva külje alla ehitada spetsiaalse kliinikumide kompleksi neile, kes ei saa piirangute tõttu sõita välismaale ravile) Eliidis peab igaüks tegema ise otsuse, kas ta jääb Putiniga või ei.

Nii et kui Lääs teeks sellise sanktsiooni, et vot me nüüd enam ei luba ravile võtta inimesi Venemaalt, siis see tekitaks ikka korraliku pahameele eliidis.

Jah, kui kehtestatakse üle piiri liikumise piirangud, siis see muutubki reaalsuseks. Absoluutselt. Paljud ei sa juba praegu välja sõita, Ma tean, et arutluse all (Kremlis) on väljasõiduviisade kehtestamine teatud kategooria Vene kodanike jaoks. Ametlik põhjendus on, et hoida neid USA terrori eest välismaal. (Tänane päevaleht RBC Daily kirjutas, et Kreml valmistab ette eelnõu, mis keelab välismaasõidud kõigil ametnikel, kel on ligipääs riigisaladustele. Muide, kuuldavasti on ka Eestis mitteametlikult keelatud kõigil, kel on riigisaladuse luba, sõidud Venemaale. Selle ajend on muidugi Kohveri-juhtum.)

Praegu on olulised väljasõidupiirangud Venemaal kõigil jõuametkondade töötajatel?

Jah, paljud on oma välispassid ära andnud ja need lebavad nende ülemuste šeifides.

Kes veel siis võivad sattuda nö välismaalesõidu keelu alla?

See võidakse kehtestada kõigile riigiametnikele.

Tõsiselt räägite?

Jah, kusjuures seda arutatakse juba seadusandlikul tasemel.

Kui veel rääkida Vene eliidi Läänes elavatest lastest, siis kas Putinil ei või olla sisemist tõrget selles suhtes, et näe, ma sõdin Läänega, aga mu tütar elab Hollandis.

Mõningatel andmetel on tema tütar koos mehega Hollandist ära sõitnud. Nad sõitsid ära kohe peale Boeingu alla kukkumist.

Sõitsid Venemaale?

Ma ei tea kuhu. Jumal seda teab, miks mitte ka Venemaale.

Kuidas Jevtušenkovi (Vene miljardär, kes istub koduarestis, süüdistatuna seadusevastases tegevuses Venemaa ühe viimase suure erakätes naftafirma Bašneft erastamisel) juhtum mõjutab Putini ja eliidi suhteid või on see puhtalt ikkagi majanduslik vaidlus?

See on majanduslik vaidlus, kuid kuna arvestada, et Jevtušenkov siiski kunagi oli poliitilist mõjukas isik, siis temasuguse mehe arestimine on alati case ja teatud signaal. Ta sattus konflikti teatud grupi isikutega, mitte ainult Setšiniga (vene riikliku naftagigandi Rosnefti president ja Putini väga lähedane liitlane). Näiteks ka Gutserijeviga.

See et Gref (Venemaa suurima riigipanga Sberpanga juht) ütles, et Jevtušenkovi arestimine on tema jaoks isiklik tragöödia, ei tähenda midagi. Näiteks kui Kudrini parem käsi Stortšak oli vahi all, ei saanud Kudrin midagi selle vastu teha, kuigi teda loeti Putinile lähedaseks inimeseks.

Ilmselt on nüüd ta sunnitud Bašnefti ära andma?

Kuna ta on aresti all, siis see näitab, et temaga ei taheta kokku leppida. Kokku lepitakse alati enne aresti.

Jutud Venemaa investeerimiskliima halvenemisest ei huvita enam kedagi. Kõik Venemaal tegutsevad suurärimehed teavad ammu, et jõuametkondi kasutatakse omandi, vara ümberjagamiseks. See, kes seda ei taha tunnistada, see ei tööta enam ammu Venemaal. selles mõttes pole Venemaa investeerimiskliimas midagi muutunud.