Hiljuti Moskvas käies kuulsin tuttavatelt kolme praegusele ajale Venemaal iseloomulikku huvitavat lugu.

Lugu 1 – Loo rääkis Peterburi ülikooli (sisuliselt Venemaa nr 2 ülikool) tudeng. Üks noor õppejõud ütles tudengitele ausalt: „ülevalt“ (ilmselt siis rektoraadist) tuli käsk kirjutada üles kõik nö opositsiooniliste vaadetega tudengid, kes väljendavad avalikult teissuguseid mõtteid kui praegu pealiin ette näeb. Ühes teises loengus paluti aga käed tõsta kõigil, kellel on lisaks Vene passile veel mõni kodakondsus. (Uue seaduse järgi peavad kõik Vene kodanikud FMSis registreerima oma muud kodakondsused.)

Lugu nr 2 – elust enesest, juhtus minu hea sõbraga. Ta oli väga hea peigmees. Ma olin varem temaga paar korda suhelnud ja ta jättis hea mulje ses mõttes, et ta vaated olid üsna demokraatlikud. Otse öeldes, siis ta üsna vihkas Putinit ja praegust Kremli ladvikut. Rikas oli ta ka, enamus tema ärisid olid juba mõnda aega välismaal. Mu tuttaval oli temaga juba pulmapäevgi ära määratud, kallist teemandiga kihlasõrmust kandis ta juba peaaegu aasta. Ja nüüd vahetult enne pulmi läksid nad lahku! Miks küll ometi, küsisin ma kohkunult. Vastus oli lühike: „Krõmnaš!“ Mu tuttav nimelt kuulub selle väikse hulga venelaste sekka, kes arvavad, et see oli selge sigadus, mida Putin oma „roheliste mehikestega“ kevadel Krimmis korraldas ja peab seda okupeerimiseks. Tuli välja, et tema muidu liberaalne tulevane mees oli aga selle tuline pooldaja. Mu sõber on aga kange iseloomuga naine ja kui ka kolmandast hoiatuses, et „sellist juttu ei maksa minu kuuldes enam rääkida“ ei olnud mingit kasu, siis öeldi rikkale peigmehele konkreetselt: „minu juurde enam ära tule“ ja läksidki päeva pealt lahku! Nagu ma aru saan, siis erinevates modifikatsioonides (vana sõbrad, vend-õde, vanemad-lapsed jne) on sellised teravad tülid „Krõmnaš“ teemadel üsna levinud tänasel Venemaal.

Lugu nr 3 – loo rääkis tuttav, kelle parim sõber töötab Sotši administratsioonis. Loo iva on selles, et milliseid ootamatuid tagajärgi Sotši olümpia endiselt kaasa toob. Peale OM-i jäi järele hulk suuri staadione ja jäähalle, millega Musta mere rannikul põhimõtteliselt igavese suve tingimustest on väga vähe midagi peale hakata. Ühe väiksema jäähalli jaoks mõeldi rakendusena välja tennisestaadion ja tennisakadeemia (Sotšist on ikkagi pärit Maša Šarapova ja kui ma ei eksi siis ka venelastest üldse esimesena suure slämmi turniiri võitnud Jevgeni Kafelnikov!). Otsustati korraldada selle uhke avamine, mida poleks kahju ka tervele riigile näidata. Häda oli aga selles, et istekohti selles tulevases tennisekeskuses on oma 10 000. Aga teleuudistes ei saa ju näidata ometi tühja keskuse avamist! Kamandati siis kõigi kohalike spordisektsioonide lapsed koos treeneritega avamisele, aga ikka jama – kolmandikkugi staadioni ei tulnud täis. Ja kui Krasnodari kuberner, tänu OM-ile Venemaa üks mõjukamaid kubernere, Tkatšov oma kaaskonnaga sisse marssis (neli tundi planeeritust hiljem ja lapsed pidid kõik see aeg onusid ootama), siis krimpsutas ta pooltühjade tribüünide peale nina, saades aru, et siit ta mingeid propagandapunkte ei teeni – ning pööras jala pealt ümber ja läks minema. Avamine jäigi sisuliselt ära. Loo tagajärg oli aga kurb – järgmisel päeval olla vallandatud üle paarikümne inimese, kes olid selle tennisehalli avamisega seotud. Vot sulle, kuidas olümpiamängud võivad sinu töökohale mõjuda. Ei tea, kas need vallandatud ametnikud täna ka veel olümpia üle rõõmsad on…