Budismi ja eestlastega pole Kalmõkkias kuigi popid lood

Budismiga Kalmõkkias on nii, et on kaks tõde. Elistas asuva Euroopa suurimas budistlikus kloostris (kalmõkid kutsuvad kloostrit „huruuliks“, fotol) rääkisid seal mediteerinud inimesed, et kõva religiooni taassünd käib, et kõikides rajoonikeskustes ja suuremates asulates on huruulid avatud ning üle poole kalmõkkidest käib seal.
Elista peahuruulis oli eile keskpäeval küll vaid seitse-kaheksa inimest palvetamas, teises linna huruulis oli üldse vaid üks inimene peale huruuli enda töötajate. Sestap tundub isiklikult mulle, et tõele on lähemal mu tuttav ajakirjanik, kes ütles, et tegelikult käivad vähesed. Umbes nagu Eestis 1990-ndate algul, et kirikus käimine oli hea toon ja inimesed käisid. Kalmõkid pidid ka peamiselt huruulis käima, et paluda õnnistust ärile, eksamitel jne ehk praktilisel põhjusel.
Eesti küladega Kalmõkkias on aga loo veel halvemad kui budismiga. Esto-Altais on küll külanimesse viide eestlastele jäänud, aga eestlasi seal ei ela. Esto-Haginskist on aga saanud rajoonikeskus nimega Jašalta. Seal elab veel umbes viis-kuus vanurit, kes on puhtaverelised eestlased ja saavad ka aru eesti keelest, pluss mõnikümmend, kelle ema või isa oli eestlane, nagu näiteks kohaliku rajoonivalitsuse kultuuriosakonna juhataja Maria Evaldi tütar Bomm, sündinud Veiderman. Bomm sellepärast, et tema mees on sakslane, keda elas ka sealkandis palju. Üksvahe olla Jašaltast isegi kord nädalas käinud otsebuss Hamburgi…
See-eest oli aga Ašaltai koduloomuuseumis enamus ekspositsioonist pühendatud eestlastele. Lisaks on asula uhkus 2000-ndate algul püstitatud Eesti Laskurkorpuse juhi, kindral Lembit Pärna monument. Pärn sündis nimelt Esto-Haginskis.
Eks ma kirjutan neist Kalmõkkia eestlastest pikemalt Päevalehes, nagu varem olen kirjutanud teistest endistest eesti küladest NSVL alal. Tore oleks kontakti saada mõne Kalmõkkia eesti küladest pärit inimesega, kes praegu Eestis elab. Kui keegi teab, andke mu soov sellisele inimesele edasi, las helistab Päevalehe sekretärile 6804 400. Suur aitäh ette juba!
Pean ennast veidi parandama mõnes asjas. Kirjutasin eelmises sissekandes, et kalmõkkia keelega pidi maal olema suhteliselt head lood. Mu tuttavad ajakirjanikud ja mõned veel aktiivsed inimesed jahutasid mu entusiasmi – ka maal pidi kohaliku keelega lood üha halvemad olema. Keel kaob, ka maal räägitakse kodudes üha rohkem vene keelt. Samas on kummaline see, et kui keel tasapisi taandub vene keele ees, pidi kalmõkkide rahvuslik eneseteadvus noorte seas peale teatud vaikelu hakkama taas vaikselt pead tõstma
Aga mis puutub kommentaaridesse jäetud väidet, et tegelikult olla kalmõkid vähemuses, siis kohalike ajakirjanike väitel see pole nii. Viimase 20 aasta jooksul on venelasi rohkem lahkunud, umbes nagu Põhja-Kaukaasiastki, aga mitte nii massiliselt. Kalmõkke pidi olema 50 protsendi ümber praegu, võib olla ka veidi vähem, aga arvuliselt kindlasti rohkem kui venelasi. (Samas – aitäh tähelepanu juhtimisele, et tõesti Peeter I valitses 300 aastat tagasi, mitte 400 aastat! Ei tea kuidas nii valesti arvutasin )
Kuna veidi kiire, siis vastan kiiresti küsimustele, mis eelmise loo kommentaaride all olid?
Peamised sissetuleku allikad? Kalmõkkia on alati olnud põllumajanduslik piirkond (lambad, veised). NSVL ajal oli siin tööstusest peamiselt ehitustööstus, kergetööstus, aga eelmise presidendi, 17 a valitsenud Kirsani ajal pandi kõik tööstus kinni ning lamba- ja veisekasvatus on ka alla käinud. Maal elatavad inimesed muidugi ikka veel sellega, aga Elistas on suur osa „büdžetnikel“ ja pensionäridel, ülejäänud sebivad kuidas oskavad. Keskmine ja väikeäri on siin veelgi nõrgem kui Venemaal üldiselt. Mu tuttavad väitsid, et neile Elistas tööd pole. Kolm neist vastasid, et nad on ametilt „Mänedžerid“. (!). „Aga Kalmõkkias pole meid vaja!“ Ei imesta. Siin on nagu Eestis 15 aastat tagasi, et kõik tahavad olla ja peavad end mänedžerideks.
Maavarad ja kaevandused? Kalmõkkia on ses suhtes suhteliselt vaene võrreldes teiste Venemaa regioonidega. Aga kuna asuvad Kaspia ääres, siis leidub naftat muidugi. Kergesti kättesaadav nafta pidi aga kehva kvaliteediga olema. Sügavamal pidi olema parema kvaliteediga, aga praegu ei kaevandata. Läbi Kalmõkkia jookseb muide suur naftatoru Kasahstanist, mille eest Kalmõkkia ei saa mingit „kalõmmi“. Nagu ka mitte ükski teine Vene regioon, kust juhe jookseb. Kogu papp läheb föderaalkassasse. See-eest aga Kalmõkkia ökoloogiliselt väga puhas kant.
Detsembri valimistel millist parteid eelistavad? Kirsan kindlustas Ühtsele Venemaale alati 70-75 protsenti. Uuel presidendil Orlovil (hoolimata nimest kalmõkk, see siin tavaline, et kalmõkkidel vene nimed) on ees kõva katsumus, sest leviva vaesuse tõttu ei saa ÜV populaarsus kindlasti mitte kasvanud olla…
Kuidas on neile mõjunud Kremli propaganda nii teles kui ajakirjanduses? Eks enamus ole selle alla neelanud, aga ilmuvad ka täitsa loetavad opositsioonilehed.
Kas venelastel (ja miks mitte ka teistel vähemusrahvastel) on ka Elistas oma linnaosad? Või muudes piirkondades mingid enklaavid? Väga ei pidavat olema, elavad üsna segunenult. Peamiselt elavad venelased siiski pealinnas Elistas.
Kui aega saan, siis panen rohkem pilte Elistast, praegu jõuan mõned panna…

Kalmõki kaunitar Elista peatänaval.

Ostap Benderi monument Benderi avenüül Elista kõige uuema mikrorajooni korruselamu ees.

Kalmõkkias: eestlaste külade ja budismi jälgi otsimas

Põikasin paariks päevaks Venemaa ühte vaesemasse provintsi Kalmõkkiasse, sest Ipatovo asus kohe Kalmõkkia külje all. Tahan vaadata, kas leiab mingeid jälge kunagiste eesti külade kohta Lääne-Kalmõkkias. Oli ju Laskurkorpuse komandör kindral Pärn päris Kalmõkkiast külast, mida eestlased kutsusid Sorikülaks. Teine huvi on seotud pealinnas Elistas asuva Euroopa suurima budistliku kloostriga – kui budismiusulised kalmõkid ikkagi on, kui palju budism tegelikult levinud on või surus nende eelmine ja värvikas president Kirsan selle neile lihtsalt peale.
Üleval fotol ongi kaks asja, milles poolest Kalmõkkia on Venemaal kuulus – male ja budism. Tegemist on endise Lenini väljakuga, mille Kirsan nimetas ümber budistlikult „7 päeva pagoodid“. Malendid on umbes poole lapse pikkused ning nendega võib seal platsil päriselt mängida.
Elistas elab kuskil 110-120 000 inimest. Venemaa linnade kohta haruldane seis, sest Nõuka ajal elas alla 100 000, tavaliselt selliste kaugete keskuste elanike arv ikkagi on vähenenud. Elistas on rahvaarv kasvanud maalt linna kolinute arvelt, kuigi noori kalmõkke lahkub palju Moskvasse ja Peterburgi. Huvitav, et viimase 20 aastaga on tekkinud oma Kalmõki kogukond Prahas, kus neid pidi elama 500 ringis, samuti ka Kanadas. Ühed läksid ees, seadsid sisse ning tuttavad on järgi läinud.
Peamine hotell on peatänaval asuv Elista. Sellel Nõukogude-aegsel hotellil on kaks korpust – üks renoveeritud, teine mitte. Esimeses korpuses vabu tube polnud. Pakuti ainult luksnumbrit, mille öö maksis 2700 rutsi (ligi 70 eurot), tavaline ühene maksis muidu 1200 rutsi (30 eurot). Saadeti mind teise korpusesse, seal vabu tube oli. Ühene maksis hinnakirja järgi 800 rutsi (20 eurot), aga mina kui välismaalane pidin maksma 1000 rutsi (25 eurot) öö eest. Tuba käis kah, ei nurise, olen Venes kaks korda kallima hinna eest saanud kaks korda hullemaid hotellitube. Pealegi on hotelli fuajees hingekosutavad tekstid teemal, et ära ole ülbe, armukade, vaenulik jne.
Tuttavad ütlesid pärast, et see teine korpus pidi olema paras litsilõks. Nagu vanasti käiakse ukse taga litse pakkumas. Ei tea, mulle küll keegi pakkumas ei käinud, hoopis sääsed kiusasid. Litsilõksu kuulsus pidi olema sellepärast, et selles korpuses pidid armastama käia lõõgastumas kalamarja salakütid Astrahanist.
Kalmõkid pidid õnneks oma pindalalt üsna suures, aga Venemaal ühes vähemasustatumas piirkonnas (päratud stepid!) olema rahvastikus korralikus ülekaalus. Keel pidi elama üsna hästi, kuigi Elistas eelistavad kalmõkid omavahel vene keelt rääkida. Aga see-eest maal pidi valitsema kalmõki keel, külades räägitakse seda kõikjal. Ka koolis pidi seda õpetatama. Ilmuvad kalmõkikeelsed lehed (vaata fotot), suuremate riigiasutuste seinal ripuvad kakskeelsed sildid.
Elista on selles mõttes huvitav koht Venemaal, et kuigi asub Moskvast vaid 2000 km kaugusel on see sisuliselt dead end. Lennukid lendavad ainult Moskvasse ning vaid neljal päeval nädalas. Raudtee on, aga rong Moskvasse käib kord nädalas. Kõige levinud transpordivahend sõitmiseks Moskvasse ja Peterburgi on buss. Moskvasse sõidab buss 20 tundi ja maksab 1600 rutsi (40 eurot), Peterburgi sõidab ligi 30 tundi ja maksab 2600 rutsi (65 eurot). Enamus rahvast kimabki keskusesse bussidega.
Kui on vaja kuhugi lennata, siis on neli varianti: sõita kas Volgogradi, Mineralnõie Vodõsse, Astrahani või Stavropoli. Vahemaa on suurtes piirides igale poole sama, 280-320 km.
Elistas endas pole näiteks autobusse. Kogu ühistranspordi moodustavad maršrutkad, mille pilet maksab 10 rutsi (25 eurosenti).
Kuna Kalmõkkia piirneb Dagestani ja Tšetšeeniaga, siis huvitusin kalmõkkide suhetest nende vennasrahvastega. Tuttavate sõnul on suhted „asjalikud, aga jäigad“. Mingit kaukaaslaste laiutamist kalmõkid ei luba. Kaukaaslased on seda aktsepteerinud ning erilist tülinat naabritega ei pidavat ajama.
Nagu üks kalmõkist tuttav ütles, on „Kalmõkkia ainus koht Venemaal, kus ei lubata lesginkat tantsida“. See olevat kaukaaslastele konkreetselt selgeks tehtud. „No kui nad tulevad kuhugi kohvikusse õhtul ja panevad oma lesginka peale, siis ok, me viisakalt lubame neil ühe tantsu teha, aga kui nad veel tahavad tantsida, siis juhatakse nad välja,“ ütles tuttav. Ega ma pead muidugi ei anna, et nii on, võib olla tuttav veidi uhkustas ka. Aga linna peal näeb kaukaaslasi küll üsna harva. Kuna siin eriti raha ei liigu ega suurt äri pole millegagi teha, siis võib olla kaukaaslasi Kalmõkkia eriti ei huvita ka.
Mongolite sugulased kalmõkid tulid siia steppidesse alles 17. sajandil. Enne elasid siin nogailased, üks Dagestani rahvastest (nn stepi-dagestanlased), kelle kalmõkid minema ajasid. 400 aastat tagasi tegid Kalmõki khaanid liidu Peeter I-ga ning sellest ajast saadik on nad sõbralikult venelastega koos elanud. Suhteid tumestab ainult Stalini küüditamine, kui peaaegu kogu kalmõki rahvas (eestlaste küüditamine oli nohu võrreldes sellega, mida Stalin Põhja-Kaukaasia rahvastega tegi) küüditati Siberisse. Ma veel kirjutan sest pikemalt.
Kui kellelgi on küsimusi Kalmõkkia elu-olu kohta, siis jätke kommentaaridesse, ma küsin järele ja annan teada!

Vanadest Nõukogude lennukitest ja rekkatest ning mida tähendab „Service Grand“ Stavropoli moodi

Seoses Jaroslavli Lokomotiivi hokimeeskonna hukkumisega lennukatastroofis nõuab president Medvedev vanade Nõukogude lennukite lendamisest kõrvaldamist. Jutt käib sellest, et käigust ära võtta lennukid, millel pole moodsaid ohutussüsteeme (nagu näiteks maapinna või teise lennuki lähenemisest hoiatavad süsteemid). Vene lehed avaldasid, et seisma tuleks panna vähemalt 200 lennukit, mis praegu reisijaid veavad. Teine plaan olla ära võtta reisivedu neilt lennufirmadelt, kelle pargis on alla kümne kaasaegse lennuki. See tähendaks, et uuest aastaks jääks Venemaale lendama üldse ainult viis suuremat firmat (Aeroflot, Sibir, Transaero, Utair, Ural Airlines)… Mis saab peamiselt provintsilinnade vahet lendavast 32 lennufirmast? Kes neid inimesi vedama hakkab, kuidas nad liikuma pääsevad? Sunnismaisus saabub tagasi? Arvatakse, et lennureisijate arv langeks 40 protsenti ning piletihinnad läheksid loomulikult üles.
See on müstika, mis Venemaa lennuliiklusest saab, kui kõik Medvedevi käsud täpselt täidetaks. Aga Medvedev on ennegi hirmsaid asju lubanud… Arvan, et päeva lõpuks (ehk siis aasta lõpuks) on „arvestades rahva vajadusi ja reaalsust“ enamus karme käske tagasi võetud. No annavad ajapikendust või nii.
Eriti arvestades, et viimastel andmetel oli Jaroslavlis alla kukkunud Jak-42 tehniliselt ikkagi korras… Mo arust on ammu kindlaks tehtud, et peamiselt kukuvad lennukid alla ikkagi pilootide eksimuste tõttu. Sel puhul ei päästa ei Boeing ega Airbus.
Permis ja täna Stavropoli krais (teen siin ühte huvitavat lugu Vene põllumajandusest ja selle tõusust) veendusin, et ohtlikumad kui vanad lennukid on ehk hoopis ajast ja arust vanad veoautod, milliseid vurab tuhandeid ja tuhandeid Venemaa teedel. Vene teed on niigi kitsad ja halvas korras. Vanad rekkad teevad maanteed veelgi ohtlikumaks. Need nimelt sõidavad aeglaselt nagu lohed (ei suuda lihtsalt kiiremini oma nõtruse tõttu) ning korjavad enda taha pikki autorivisid. Ja nii käibki nende rekkate taga meeleheitlik võitlus möödasõidu nimel. Kuna vastu tuleb ka tihti autode vool, siis tehakse kohati täitsa uskumatult riskantseid möödasõite. Rõhuv enamus neist muidugi õnnestub, aga ma olen kindel et üle Venemaa hukkub selliste rekkade tagant välja hüppavate autode kokkupõrgetes iga päev mitu inimest. Aga need ei pälvi uudiste tähelepanu. Nädalas teeb see aga kümneid ja kuus sadu.
Ammu räägitakse sellest, et nagu tegi Vene valitsus programmi vanade kolude sõiduautode ümbervahetamiseks uute Venemaal toodetud autode vastu, nii võiks sarnase vahetusprogrammi teha ka vanadele ja surmohtlikele rekkatele.
Veidi ärikoolitust ka! Lõuna-Venemaal osatakse äri teha ju.
Ööbisin Stavropolist 120 km eemal Kalmõkkia poole asuvas väikeses Ipatovo linnakeses. Läksin õhtul linnakese enam-vähem ainukesse viisakasse restorani (samas asub ka ainus ööklubi, mõlemad kannavad nime Inside!), mis asus mu võõrastemaja ülakorrusel.
Tellisin supi, prae kartulite ja adžika-kastmega ning õlle. Menüü järgi arvutasin, et kokku peaks minema umbes 300 rutsi (7-8 eurot). Loll olin, tegelik arve oli hoopis – 653 rutsi (16 euri) ehk üle kahe korra rohkem.
Lolli näoga uurisin siis arvet.
Esiteks tuli välja, et restos oli peale kella kuut õhtul tasuline sissepääs – 50 rubla. Edasi tuli välja, et laud, kuhu mind lahkelt juhatati, oli Vip-laud – selle eest kasseeriti veel 100 rubla. Kastet pandi mulle lahkelt mitu portsu nii, et selle hind oli pool prae hinnast! Veel uhati praele juurde paar lusikat salatit, mida ma polnud osanudki eraldi tellida, 70 rubla eest. Kokku tulidki need „täiendavad teenused“ sama palju juurde kui mu tellitu ise. Vaielda oli mõtetu.
Nii peab oskama äri teha, lääne lambad! Ahjaa, seejuures tuleb menüü lõppu lisada: „Service Grand“ nagu Ipatovos.
Aga see-eest toodi hommikusöök otse numbrituppa…

Siin nad istusid nagu koonduslaagris: Madisson, Niklus, Tarto, Niitsoo…

Permis vedas mul tõeliselt. Tänu headele tuttavatele pääsesin eile 100 km Permist asuvasse Perm-36 nime kandnud endisse „töö- ja paranduskolooniasse“, mis tegelikult oli vangla mis vangla. Tegemist on väidetavalt Venemaal endise vanglaga, millest luuakse muuseumi. Vähemalt ma küll pole kuulnud, et kuskil veel oleks.
Seal on juba praegu algeline muuseum, kuhu eriti palju pidi toodama koolilapsi ekskursioonidele. Mis on ju hea. Plaanid on neil suured ja loodetavasti ei hakka tänane Vene võim neid selles segama. Praegu igatahes töötab seltskond muuseumi kallal Permi krai valitsuse rahaga.
Perm-36 on unikaalne laager selle poolest, sest see oli üks kolmest laagrist (kõik need asusid Permis 50 km raadiuses), kus Nõukogude võim hoidis karmides tingimustes kinni poliitvange, kuigi ametlikult NSVL-s muidugi poliitvange polnud…
Eestile on Perm-36 tähtis, sest siin istusid 1970-ndatel ja 1980-ndatel kinni paljud Eesti dissidendid nagu Mart Niklus, Kalju Mätik, Enn Tarto, Viktor Niitsoo ja Tiit Madisson. Kole koht, eriti selle koloonia erirežiimiga osakond, kus tingimused olid ikka väga masendavad. Kui me teaksime mis tingimustes Niklus ja Tarto seal aastaid istusid, siis me mõtleksime neist vapratest meestest teistmoodi… Ja kuigi teised eestlased istusid veidi leebema režiimiga koloonia osas, ega neil suurt kergem ikkagi polnud.
Kirjutan sellest masendavast kohast peagi pikema loo Päevalehte koos fotodega, siis näete ja mõistate ise…

Selles erirežiimiga barakis, kust aknast nägi vaid planku ja taevast, ei midagi rohelist, istusid Niklus ja Tarto aastaid.

Mart Nikluse foto erirežiimi barakis. Seal on suur stend seal piinavates tingimustes kinni hoitud Nõukogude poliitvangidest. Mõned neist sooritasid enesetapu, hoolimata pidevast valvurite jälgimisest.

Kuus asjaolu Permi elust paremini arusaamiseks

Nagu ka foto tõestab, siis Perm oli NL-i ajal vägev tööstuskeskus, mille eest linna sai ka 1971 Lenini ordeni. Kehvasti hakkas juba minema peale NL-i lagunemist, aga päris tugeva paugu sai viimase kriisi ajal. Töötus oli siis kasvanud aastaga 64 protsenti. Kuna enamus ettevõtteid on nö eelarvelised, siis sunnib riik omanikke neid elus hoidma. Mis tähendab, et töölistel pole korralikku palka, aga nälga ka ei lasta surra.
Rahva rahulolematust hoiab tagasi see, et kuna maavarade poolest on krai ikkagi rikas, siis selle arvelt tuleb krai eelarvesse kena kopikas, mida kulutatakse väga palju haridusele ja meditsiinile. Eestile oluline: kuberneri erilise hoole all on õpetajate palgad. Väidetavalt on kulutused haridusele ja tervishoiule Permi krais kõvasti üle keskmise Venemaal.
Nagu mulle üks nutikas mees täna Permis seletas, siis tuleb siinsest elust aru saamiseks arvestada vähemalt kuute asjaolu:
1) „Geograafiline feng-šui“. Permi krai oli venelastele platsdarmiks Siberi vallutamiseks;
2) Arusaamiste kokkupõrge. Permi ehitasid üles peamiselt riigiteenistujad ja väljasaadetud. Ametnikud, teenistujad, kriminaalid, repressiivorganite töötajad, insenerid – kõik nad tulid siia sunniviisiliselt. Samas aga inimesed, kes siin päriselt elasid, olid hoopis teistsugused, nad polnud üldse venelased, vaid permikomid ehk siis soome-ugrilased. 18.-20. sajandi oli siin kõikvõimalikest kokkupõrgetest tiine. Juurteta industrialiseerimine põrkas kokku omapärase ja algelise kultuuriga, mis oma juurtega kulges sajandite taha;
3) Hiline ristiusklus. Põhimass siinsest elanikkonnas võttis õigeusu omaks alles 17. sajandil, osa ja veel hiljemgi, 18. sajandil;
4) Nii palju intellektuaale kui Permi laagrites pole kuskil Venemaal vangis hoitud!
5) Suure Isamaasõja aegne Leningradi asutuste evakueerimine Permi, kaasa arvatud Kirovi (nüüdne Maria) teater ning kuulus Vagankovskaja akadeemia;
6) Perm kui üks „Gulagi“ pealinnu.

Tunnistage, et mõjub harjumatult: UAZ-ik ja sellel kiri "politsei". UAZ-ikul oleme harjunud üldiselt ju ikka teisstugust kirja nägema ning sõna "politsei" oleme harjunud nägema teistsugustel autodel.

Tule sööma Barakabama-burgerit!Obamast on kasu ka Venemaal.

Üks Permi kui kultuuripealinna projekte on olnud ehitusplatse ümbritsevate aedade muutmine kunstiobjektideks. Terve Perm on kunstiteoseid-aedu täis. Kunst kuulub rahvale! Ja rahvas võtab ka osa, täiendades aeg-ajalt oma mõtetega.




Mõned detailid tänasest päevast… Usbeki restoranis pakuti airani-jooki koos laimiga. Varem pole sellist asja kohanud. Swedbanki Visa-kaardiga ei saa restodes maksta. Visa küll peaks toimima, aga Swedi oma ei lähe läbi… ATM-idest saab õnneks raha kätte küll sellega, nii et tegelikult pole probleemi. Permi linna lipp on väga sarnane Panama lipule, Permi lipul on vaid miski vapp veel keskel, aga muidu on minu arust värvid ja nende paigutus täpselt sama. Kesklinnas üks asi siiski häirib – kuigi linn on silmapaistvalt puhas, siis pimedas on tänavavalgustus niivõrd vilets, et sõidutee äärest suurt kaugele valgust ei paista. Turvalisust see just ei lisa, kuigi Perm pürgib justkui „Venemaa kultuuripealinnaks“.
Tuju rikub, ja seetõttu ei viitsi ka pikemalt kirjutada, et jama fotokaga. Pilti tehes viskab iga natukese aja tagant pildi mustaks ja kiri display´l teatab: „Lens error. Restart camera“. Lülitan välja, uuesti sisse ja siis hakkab objektiiv minu tahtest sõltumata zoom in ja zoom out tegema. Ma ei saa muud teha, kui kaamera välja lülitada. Kui üks veerand tundi lasta kaameral seista, siis saab jälle veidi aega pilte teha. Ega vist käigupealt selle jama vastu mingit rohtu pole?

Veel Permist ja ülekaalukalt Vene lennukiehitajate kahjuks rääkivast statistikast

Kuigi laupäev, oli väga tihe tööpäev. Viis pikemat intervjuud ja kohtumist oma lugude jaoks. Permi peal kolamiseks ega seiklusteks kahjuks aega ei jäänudki. Niipalju kui ühelt kohtumiselt teise jalutades linna nägi. Eilne esimene mulje eriti ei muutunud – ligi 300-aastase ajalooga Permi kesklinn on Vene linna kohta täitsa korralik pleiss. Aga kokkuvõttes ei näita see suur midagi, sest pindalalt on Permi linn tohutu. Pidi olema sama suur kui Peterburi, kuigi elanikke veidi alla miljoni.
Ala ajab suureks see, et siin olid Nõuka ajal tohutud tehased, sisuliselt iga tehase ümber ehitati oma mikrorajoon. Palju sõjatehaseid. Näiteks NSVL üks suurimaid suurtükimürskude tehas, mis tegutseb endiselt ja tahab saada Venes monopolistiks omal alal, edasi olid veel sõjalennukite mootorite tehas, helikopteritehas jne. Need tehased + palju vangilaagreid, kaasa arvatud NSVL ainuke spetsialiseeritud vangla, nn Perm-36, poliitvangidele, kuigi ametlikult NSVL-s selliseid teatavasti ei olnud, tegid Permist ja sisuliselt kogu oblastist keeluala välismaalaste jaoks. Nüüd enamuses neid tehaseid kellelgi vaja pole, samuti on kinni pandud enamus vangilaagritest – üldiselt sellega sama seis, mis mujalgi Venes.
Kas vangilaagrite-mineviku või lihtsalt üldise negatiivse suhtumise tõttu miilitsasse, kutsuvad kohalikud väga kõlavalt kohaliku siseministeeriumi hoonet – „Bashnja smerti“ ehk „surmatorn“. Hoone on jah väga silmapaistva torniga, mis kõrgub künka otsas peatänava lõpus. Palju kohalikke on ikkagi endiste vangide järeltulijaid, sest Nõuka-ajal ei lubatud ju retse peale vangist vabanemist kohe „suurele maale“ naasta, vaid jäeti mõneks ajaks sundasumisele. Osa jäigi siis elama siia.
Imestama pani see, et kuigi linna tuiksooneks on suur Kama jõgi, siis mingit kaldapealset promenaadi linnas pole. Promenaadi asemel jookseb raudtee! Põhjus oli selles, et kõik suuremad tehased ehitati jõe äärde, et oleks mugav toorainet ligi vedada. Nüüd permikad neavad seda „ettenägelikkust“.
Muide, nimi „Perm“ pidi olema soome-ugri päritolu. Tulenema vepsa sõnast „Pare Maa“ – kauge maa.
Lennuõnnestustest veel, mis praegu Venemaal kurb teema. Nägin Izvestijas huvitavat statistikat, et kui palju erinevaid lennukimarke on katastroofides purunenud. Näiteks Jak-42, millega juhtus viimane traagiline õnnetus see nädal Jaroslavlis, valmistati NSVL-s ja Venemaal 188 masinat, neist purunenud on tänaseks 9 ehk iga 20. lennuk. Veelgi ebausaldusväärsem on Tu-134. Neid tehti 852 ning tänaseks on puruks kukkunud neist tervelt 58 ehk iga 14. lennuk.
Ja nüüd võrdluseks samasugusest klassist Lääne lennukid. Sakslaste Fokker 100: ehitatud 283, purunenud 9 ehk iga 31. lennuk. Kanadalaste Bombardier CRJ (hiljuti ostis neid ka Eesti Õhk): ehitatud 543 tükki, puruks kukkunud 10 ehk iga 54. lennuk. Ja brasiillaste Embraer E-Jet: ehitatud 713, purunenud vaid kaks ehk iga 356. lennuk!! Fakt on loll, nagu ütles Juhan Smuul. Loodan, et venelased ostavad rohkem kanadalaste ja brasiillaste lennukeid.
Mõned fotod lõpetuseks Permist:

Õnnelikud vanemad: hommik lapse, karu ja õllega (vaata lapse käru kõrvale!).

Kesklinnas toimus folklooripäev.

Näide Permi pürgimisest kunstipealinnaks. Kontseptsioonis on tähis roll avatud ruumi kunstil. Fotol endine suurtükiväelaste akadeemia Kama jõe kaldal.


Kolme ajastu arhitektuur Permis ühel pildil: tsaari-aegne, Nõuka-aegne ja Putini-aegne.

Vene lennufirma: Tallinn on muuseum-linn ja eesti köök on eestlaste uhkuse allikas

Lendasin täna esimest korda Utair´iga Tallinnast Moskvasse. Rõõmustas, et kui esialgu panid nad Tallinna vahet lendama propellerlennuki, mis lendas 2,5 tundi, siis nüüd lendab ka Utair nagu Eesti Õhkki Bombardier´idega. Võrdselt lendavad – tund ja 40 minutiga. Konkurents on ikka hea asi ning Utairi tulek Tallinn-Moskva liinile tõestab seda veenvalt: 1) langesid piletihinnad, 2) Eesti Õhk lisas laupäevase reisi ning lendab nüüd samuti 7 päeva nädalas nagu Utair.
Utair´i kella kuuene varahommikune lend Moskvasse oli kolmveerandtäis. Tuju tõstis, et nad pakkusid hommikusöögi juurde musta leiba. Utair´i pardaajakirja viimane number kuulutas esikaanel: „Tallinn – gorod-muzei“. Oleme nüüd siis linn-muuseum? Klassikaline ülipositiivne lugu, mille enamuses olid vist kokku kirjutanud EASi inimesed. Muidugi mitte, aga selline mulje jäi. Kohati pingutati artiklis ikka üle ka. Näiteks väitega, et „kohalik (ehk siis Eesti) köök on täiesti põhjendatult uhkuse allikas“. Harva küll kuuleb kedagi sellega uhkustamas peale Egoist Demjanovi.
Muuseas, kes tahab reisida Venemaal, siis soovitan ühe uue hea saidi lennupiletite ostmiseks ja lennuplaanide vaatamiseks – www.ozon.travel.ru. Seal pidid praegu olema parimad hinnad Venes.

Aga foto näitab meile, kuidas autouputusse surevas Moskvas on juba tavaline parkida kolmes reas. See on tänaval, kus ma varem elasin - veel paar aastat tagasi mahtusid autod parkima sinna ühes reas.
Vnukovos viisid Vene piirivalvurid mind veidi reaalsusest välja. Otsisin piirivalvurite putkade juures migratsioonikaarte ega leidnud. Küsisin siin ühe piirika käest, et kust saab? Vastuse järgi otsustades olin ma nagu kuu pealt kukkunud: „Arvutiga täidetakse. Meil on ju ometi 21. sajand!“ Lõpuks ometi, Venemaa!
Lendasin Moskvast Aeroflotiga edasi Permi. Šeremetjevos olin sunnitud tõdema, et kevadtalvine hoogtöö oli oma loomuliku lõpu leidnud. Peale Domodedovo terroriakti pandi Moskvas kõikidesse lennujaamadesse igale poole turvaväravad, mis oluliselt aeglustasid lennukile minekut. Nt valgustati sind ja pagasit siis läbi peale Aeroexpressilt saabumist ja siis veelkord enne terminaali sisenemist. Nüüd seisid rongi pealt tulles turvaväravad lahkelt avali, nende juures igavles turvamees ning ei tehtud katsetki reisijaid kontrollida. Terminaalide ees oli kontroll küll alles, aga kauaks sedagi…
Permi lendasime viperusteta. Nagu ma ka täna EPL-is kirjutasin – viimaste lennuõnnetuste valguses -, siis ma pole kunagi Venes kartnud lennata suurlinnade vahelistel liinidel, külla aga väikestel provintsiliinidel.
Esimene mulje Permist (aastatel 1940-1957 kandis muide eestlaste suure sõbra Molotovi nime) on täitsa gut. Vähemalt kesklinn on küll keskmisest Vene provintsipealinnast kõvasti üle. Nõuka-aega meenutas kõige rohkem muusikavalik paaris Permi kesklinna baaris, kuhu sisse sadasin. Mõlemas jõudsin öömütse juues ära oodata Europe´i evergriini „The Final Countdowni“. Ports hingepuhastuselamust, mille järele ma ju Permi tulingi…

Lennujaam (fotol) oli küll tüüpiline – Perm on peaaegu miljonilinn, aga lennujaama hoone näeb välja nagu postijaam. Vihastasin taksojuhtide peale. Teadsin, et linna polnud palju maad, aga tüübid olid nahaalid, küsisid 1000 rutsi (25 eurot). Isegi Adleri lennujaama armeenid-taksojuhid pole nii ahned. Läksin bussiga, mille pilet maksis 12 rubla ehk 30 eurosenti. Hing oli jälle rahul.
Väga positiivne üllatus oli, et Permis olid bussiootepaviljonid peaaegu nagu Euroopas juba, no veidi vanema väljanägemisega, aga ingliskeelsete peatuste nimedega! Ma pole kuskil Venes sellist imet enne näinud. Vähemalt sellel liinil, mis lennujaamast kesklinna viis.
Tänases Vedomostis oli huvitavat statistikat raamatumüügi kohta Venemaal. Mõeldes kunagisele hääle kolleegile Margusele, kes üritab Eestis hinge sisse puhuda e-raamatutele, toon mõned arvud. Nimelt on Venes pärisraamatute müük langenud päris kõvasti – kui 2008 müüdi 80 miljardi rubla eest (2 miljardit eurot), siis eelmisel aastal juba vaid 66 miljardi rubla eest. E-raamatute müüginumbrid on esialgu miljonites rublades, aga müük kasvab väga kiires tempos – kui 2008 müüdi neid 13,5 miljoni rubla eest, siis tänavu ennustatakse käibeks juba 140 miljonit rubla ehk 10 korda rohkem. Suur hüpe on toimunud just kahel viimasel aastal. Kohati mulle tundub, et Moskva metroos näeb juba rohkem neid inimesi, kes loevad e-raamatuid kui tavaliste raamatute lugejaid.