Laupäev, september 10, 2011

Veel Permist ja ülekaalukalt Vene lennukiehitajate kahjuks rääkivast statistikast


Kuigi laupäev, oli väga tihe tööpäev. Viis pikemat intervjuud ja kohtumist oma lugude jaoks. Permi peal kolamiseks ega seiklusteks kahjuks aega ei jäänudki. Niipalju kui ühelt kohtumiselt teise jalutades linna nägi. Eilne esimene mulje eriti ei muutunud – ligi 300-aastase ajalooga Permi kesklinn on Vene linna kohta täitsa korralik pleiss. Aga kokkuvõttes ei näita see suur midagi, sest pindalalt on Permi linn tohutu. Pidi olema sama suur kui Peterburi, kuigi elanikke veidi alla miljoni.
Ala ajab suureks see, et siin olid Nõuka ajal tohutud tehased, sisuliselt iga tehase ümber ehitati oma mikrorajoon. Palju sõjatehaseid. Näiteks NSVL üks suurimaid suurtükimürskude tehas, mis tegutseb endiselt ja tahab saada Venes monopolistiks omal alal, edasi olid veel sõjalennukite mootorite tehas, helikopteritehas jne. Need tehased + palju vangilaagreid, kaasa arvatud NSVL ainuke spetsialiseeritud vangla, nn Perm-36, poliitvangidele, kuigi ametlikult NSVL-s selliseid teatavasti ei olnud, tegid Permist ja sisuliselt kogu oblastist keeluala välismaalaste jaoks. Nüüd enamuses neid tehaseid kellelgi vaja pole, samuti on kinni pandud enamus vangilaagritest – üldiselt sellega sama seis, mis mujalgi Venes.
Kas vangilaagrite-mineviku või lihtsalt üldise negatiivse suhtumise tõttu miilitsasse, kutsuvad kohalikud väga kõlavalt kohaliku siseministeeriumi hoonet – „Bashnja smerti“ ehk „surmatorn“. Hoone on jah väga silmapaistva torniga, mis kõrgub künka otsas peatänava lõpus. Palju kohalikke on ikkagi endiste vangide järeltulijaid, sest Nõuka-ajal ei lubatud ju retse peale vangist vabanemist kohe „suurele maale“ naasta, vaid jäeti mõneks ajaks sundasumisele. Osa jäigi siis elama siia.
Imestama pani see, et kuigi linna tuiksooneks on suur Kama jõgi, siis mingit kaldapealset promenaadi linnas pole. Promenaadi asemel jookseb raudtee! Põhjus oli selles, et kõik suuremad tehased ehitati jõe äärde, et oleks mugav toorainet ligi vedada. Nüüd permikad neavad seda „ettenägelikkust“.
Muide, nimi „Perm“ pidi olema soome-ugri päritolu. Tulenema vepsa sõnast „Pare Maa“ – kauge maa.
Lennuõnnestustest veel, mis praegu Venemaal kurb teema. Nägin Izvestijas huvitavat statistikat, et kui palju erinevaid lennukimarke on katastroofides purunenud. Näiteks Jak-42, millega juhtus viimane traagiline õnnetus see nädal Jaroslavlis, valmistati NSVL-s ja Venemaal 188 masinat, neist purunenud on tänaseks 9 ehk iga 20. lennuk. Veelgi ebausaldusväärsem on Tu-134. Neid tehti 852 ning tänaseks on puruks kukkunud neist tervelt 58 ehk iga 14. lennuk.
Ja nüüd võrdluseks samasugusest klassist Lääne lennukid. Sakslaste Fokker 100: ehitatud 283, purunenud 9 ehk iga 31. lennuk. Kanadalaste Bombardier CRJ (hiljuti ostis neid ka Eesti Õhk): ehitatud 543 tükki, puruks kukkunud 10 ehk iga 54. lennuk. Ja brasiillaste Embraer E-Jet: ehitatud 713, purunenud vaid kaks ehk iga 356. lennuk!! Fakt on loll, nagu ütles Juhan Smuul. Loodan, et venelased ostavad rohkem kanadalaste ja brasiillaste lennukeid.
Mõned fotod lõpetuseks Permist:

Õnnelikud vanemad: hommik lapse, karu ja õllega (vaata lapse käru kõrvale!).

Kesklinnas toimus folklooripäev.

Näide Permi pürgimisest kunstipealinnaks. Kontseptsioonis on tähis roll avatud ruumi kunstil. Fotol endine suurtükiväelaste akadeemia Kama jõe kaldal.


Kolme ajastu arhitektuur Permis ühel pildil: tsaari-aegne, Nõuka-aegne ja Putini-aegne.

2 kommentaari:

Märt Ridala ütles ...

See on väga tore, et jätkad jälle huvitavate lugude kirjutamist! :-)

Jaanus Piirsalu ütles ...

Aeg-ajalt vaid :) Kui vahest Venemaal käin, alaliselt ma enam pole Moskvas. Tore, et jätkad lugemist!