Permis vedas mul tõeliselt. Tänu headele tuttavatele pääsesin eile 100 km Permist asuvasse Perm-36 nime kandnud endisse „töö- ja paranduskolooniasse“, mis tegelikult oli vangla mis vangla. Tegemist on väidetavalt Venemaal endise vanglaga, millest luuakse muuseumi. Vähemalt ma küll pole kuulnud, et kuskil veel oleks.
Seal on juba praegu algeline muuseum, kuhu eriti palju pidi toodama koolilapsi ekskursioonidele. Mis on ju hea. Plaanid on neil suured ja loodetavasti ei hakka tänane Vene võim neid selles segama. Praegu igatahes töötab seltskond muuseumi kallal Permi krai valitsuse rahaga.
Perm-36 on unikaalne laager selle poolest, sest see oli üks kolmest laagrist (kõik need asusid Permis 50 km raadiuses), kus Nõukogude võim hoidis karmides tingimustes kinni poliitvange, kuigi ametlikult NSVL-s muidugi poliitvange polnud…
Eestile on Perm-36 tähtis, sest siin istusid 1970-ndatel ja 1980-ndatel kinni paljud Eesti dissidendid nagu Mart Niklus, Kalju Mätik, Enn Tarto, Viktor Niitsoo ja Tiit Madisson. Kole koht, eriti selle koloonia erirežiimiga osakond, kus tingimused olid ikka väga masendavad. Kui me teaksime mis tingimustes Niklus ja Tarto seal aastaid istusid, siis me mõtleksime neist vapratest meestest teistmoodi… Ja kuigi teised eestlased istusid veidi leebema režiimiga koloonia osas, ega neil suurt kergem ikkagi polnud.
Kirjutan sellest masendavast kohast peagi pikema loo Päevalehte koos fotodega, siis näete ja mõistate ise…
Selles erirežiimiga barakis, kust aknast nägi vaid planku ja taevast, ei midagi rohelist, istusid Niklus ja Tarto aastaid. 
Mart Nikluse foto erirežiimi barakis. Seal on suur stend seal piinavates tingimustes kinni hoitud Nõukogude poliitvangidest. Mõned neist sooritasid enesetapu, hoolimata pidevast valvurite jälgimisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar