Vene lennufirma: Tallinn on muuseum-linn ja eesti köök on eestlaste uhkuse allikas

Lendasin täna esimest korda Utair´iga Tallinnast Moskvasse. Rõõmustas, et kui esialgu panid nad Tallinna vahet lendama propellerlennuki, mis lendas 2,5 tundi, siis nüüd lendab ka Utair nagu Eesti Õhkki Bombardier´idega. Võrdselt lendavad – tund ja 40 minutiga. Konkurents on ikka hea asi ning Utairi tulek Tallinn-Moskva liinile tõestab seda veenvalt: 1) langesid piletihinnad, 2) Eesti Õhk lisas laupäevase reisi ning lendab nüüd samuti 7 päeva nädalas nagu Utair.
Utair´i kella kuuene varahommikune lend Moskvasse oli kolmveerandtäis. Tuju tõstis, et nad pakkusid hommikusöögi juurde musta leiba. Utair´i pardaajakirja viimane number kuulutas esikaanel: „Tallinn – gorod-muzei“. Oleme nüüd siis linn-muuseum? Klassikaline ülipositiivne lugu, mille enamuses olid vist kokku kirjutanud EASi inimesed. Muidugi mitte, aga selline mulje jäi. Kohati pingutati artiklis ikka üle ka. Näiteks väitega, et „kohalik (ehk siis Eesti) köök on täiesti põhjendatult uhkuse allikas“. Harva küll kuuleb kedagi sellega uhkustamas peale Egoist Demjanovi.
Muuseas, kes tahab reisida Venemaal, siis soovitan ühe uue hea saidi lennupiletite ostmiseks ja lennuplaanide vaatamiseks – www.ozon.travel.ru. Seal pidid praegu olema parimad hinnad Venes.

Aga foto näitab meile, kuidas autouputusse surevas Moskvas on juba tavaline parkida kolmes reas. See on tänaval, kus ma varem elasin - veel paar aastat tagasi mahtusid autod parkima sinna ühes reas.
Vnukovos viisid Vene piirivalvurid mind veidi reaalsusest välja. Otsisin piirivalvurite putkade juures migratsioonikaarte ega leidnud. Küsisin siin ühe piirika käest, et kust saab? Vastuse järgi otsustades olin ma nagu kuu pealt kukkunud: „Arvutiga täidetakse. Meil on ju ometi 21. sajand!“ Lõpuks ometi, Venemaa!
Lendasin Moskvast Aeroflotiga edasi Permi. Šeremetjevos olin sunnitud tõdema, et kevadtalvine hoogtöö oli oma loomuliku lõpu leidnud. Peale Domodedovo terroriakti pandi Moskvas kõikidesse lennujaamadesse igale poole turvaväravad, mis oluliselt aeglustasid lennukile minekut. Nt valgustati sind ja pagasit siis läbi peale Aeroexpressilt saabumist ja siis veelkord enne terminaali sisenemist. Nüüd seisid rongi pealt tulles turvaväravad lahkelt avali, nende juures igavles turvamees ning ei tehtud katsetki reisijaid kontrollida. Terminaalide ees oli kontroll küll alles, aga kauaks sedagi…
Permi lendasime viperusteta. Nagu ma ka täna EPL-is kirjutasin – viimaste lennuõnnetuste valguses -, siis ma pole kunagi Venes kartnud lennata suurlinnade vahelistel liinidel, külla aga väikestel provintsiliinidel.
Esimene mulje Permist (aastatel 1940-1957 kandis muide eestlaste suure sõbra Molotovi nime) on täitsa gut. Vähemalt kesklinn on küll keskmisest Vene provintsipealinnast kõvasti üle. Nõuka-aega meenutas kõige rohkem muusikavalik paaris Permi kesklinna baaris, kuhu sisse sadasin. Mõlemas jõudsin öömütse juues ära oodata Europe´i evergriini „The Final Countdowni“. Ports hingepuhastuselamust, mille järele ma ju Permi tulingi…

Lennujaam (fotol) oli küll tüüpiline – Perm on peaaegu miljonilinn, aga lennujaama hoone näeb välja nagu postijaam. Vihastasin taksojuhtide peale. Teadsin, et linna polnud palju maad, aga tüübid olid nahaalid, küsisid 1000 rutsi (25 eurot). Isegi Adleri lennujaama armeenid-taksojuhid pole nii ahned. Läksin bussiga, mille pilet maksis 12 rubla ehk 30 eurosenti. Hing oli jälle rahul.
Väga positiivne üllatus oli, et Permis olid bussiootepaviljonid peaaegu nagu Euroopas juba, no veidi vanema väljanägemisega, aga ingliskeelsete peatuste nimedega! Ma pole kuskil Venes sellist imet enne näinud. Vähemalt sellel liinil, mis lennujaamast kesklinna viis.
Tänases Vedomostis oli huvitavat statistikat raamatumüügi kohta Venemaal. Mõeldes kunagisele hääle kolleegile Margusele, kes üritab Eestis hinge sisse puhuda e-raamatutele, toon mõned arvud. Nimelt on Venes pärisraamatute müük langenud päris kõvasti – kui 2008 müüdi 80 miljardi rubla eest (2 miljardit eurot), siis eelmisel aastal juba vaid 66 miljardi rubla eest. E-raamatute müüginumbrid on esialgu miljonites rublades, aga müük kasvab väga kiires tempos – kui 2008 müüdi neid 13,5 miljoni rubla eest, siis tänavu ennustatakse käibeks juba 140 miljonit rubla ehk 10 korda rohkem. Suur hüpe on toimunud just kahel viimasel aastal. Kohati mulle tundub, et Moskva metroos näeb juba rohkem neid inimesi, kes loevad e-raamatuid kui tavaliste raamatute lugejaid.