Kommentaare Venemaa tänasele poliitseisule

Kuna eilses Päewalehes mahtus mu Moskvas tehtud materjalidest Putini-Medvedevi võimuvahetuset sisse vaid väike osa, siis panen oma materjalid siia üle täispikkuses.

EKSPERDID ARVAVAD
Miks Putin otsustas tagasi tulla Kremlisse?

Putinile lähedase saidi Kremli.org tegevtoimetaja Pavel Danilin, varem töötas kõrvuti Gleb Pavlovskiga, aastaid Kremli lähedaste poliittehnoloogide seltskonnas, Putini kirglik pooldaja: Peamine põhjus on see, et Putin (VVP) on Ühtse Venemaa (ÜV) liider ja ta on kõige populaarsem poliitik Venemaal. Kui ÜV võidab duumavalimised, milles ma ei kahtle, oleks imelik kui võiduka partei liider ei saaka kõige kõrgemat ametikohta riigis. Selles mõttes oli Medvedevi (DAM) ettepanek õigustatud ja õiglane. See ei tähenda, et DAM ei oleks olnud edukas president, aga VVP oli presidendina väga edukas ja ilmselt tahab teha veel midagi riigi heaks sellel ametikohal. DAM jätkab ju oma poliitikat riigi moderniseerimiseks valitsuse juhina.

Viimastel aastatel üha rohkem poliitikakommentaatorina üles astunud ja kõvasti tsiteerimist saanud geograaf Dmitri Oreškin: Ma arvan, et see et Putin tahab saada presidendiks, see on tema reaktsioon olukorra analüüsile. Ilmselt see analüüs näitas talle, et asjad lähevad halvasti ning hakkavad veel halvemini minema. Seega, Medvedev kas ei saa ei hakkama või teda ei saa usaldada selles mõttes, et ta tugevdab hoopis oma positsioone, saades reaalseks liidriks. Mõlemad võimalused lähtuvad eeldusest, et majandus hakkab streikima, eliidi erinevate gruppide konsensus nõrgeneb, tekib konkurents eliidi seas ning rahulolematus rahva seas kasvab. Sellises olukorras Putin lihtsalt ei saanud rooli käest lasta, sest panuseks on ikkagi kuus aastat presidendiametit. Selle kuue aasta jooksul tekib presidendil, kui selleks jääks Medvedev, väga suur kiusatus valada kogu süü halveneva olukorras eest riigis peaministri (kelleks on praegu Putin-J.P.) kaela. Sellises olukorras on parem olla president kui edasi peaminister, et hoida riiki kontrolli all, sest president kontrollib armeed ja politseid.
Lühidalt öeldes, ma saan nii aru, et Putini naasmine presidendiks on märk sellest, et asjad lähevad Venemaal halvemaks. Kui oleks nii, et Venemaa areneb hästi edasi, Medvedev on kontrolli all, kõike on võimalik lahendada, siis oleks Putin vabalt võinud jääda edasi peaministriks, aga tema otsustas ikkagi saada uuesti presidendiks, teades, et see kutsub paljudes esile negatiivse reaktsiooni. Ilmselt ei olnud tal muud väljapääsu.
Ma ei usu, et Putin ja Medvedev leppisid sellise stsenaariumi kokku juba neli aastat tagasi. Ma pigem arvan, et kokkulepe oli selline, et sa juhid neli aastat, aga kui aeg otsustada hakkab lähenema, siis me otsustame, kuidas edasi. Putin ise ütles ju ka korduvalt, et me istume maha ja lepime kokku. Vot nüüd nad siis leppisidki kokku. Putin ilmselt mõtles ja otsustas, et tuleb võtta kõik juhtimine enda peale, et Medvedev ei saa edasi enam hakkama või siis ei saa hakkama nii, nagu on vaja Putinile.

2000-ndate keskpaigas Venemaa üks tuntumaid PR-inimesi ja lobbiste, praegu rohkem poliititehnoloogiaga tegelev Jevgeni Mintšenko: Selle taga on kartus, et välispoliitiline olukord ümber Venemaa võib kõvasti halveneda. Kuna on suurte vapustuste risk maailmas: Euroopa Liit on teel suurde kriisi, võimalik on suured konfliktid Venemaa lõunapiiride läheduses ja Kesk-Aasias. Mulle tundub, et loogika on selline, et Putin on isik, kes paremini saab selliste ohtudega hakkama. Sellega seoses on väga huvitav moment paralleelne kaitsekulutuste suur kasv.

Väga liberaalne politoloog, Gaidari instituudi teadlane, ajalehe Novaja Gazeta püsikommentaator Kirill Rogov: See stsenaarium valiti välja juba siis, kui Medvedev sai presidendiks. Medvedev polnud ju reaalne president, vaid ta pidi seda kohta säilitama Putini jaoks. Selline skeem on tegelikult hästi tuntud, eriti eelmise sajandi keskel mõnedes Ladina-Ameerika riikides. Putin ise ütles laupäeval, et me leppisime kõiges Medvedeviga kokku juba ammu.

Mis suuremad muutused ees ootavad, kui Putin naaseb Kremlisse?

Danilin: Peamised muutused puudutavad riigi sotsiaalsete funktsioonide suurendamist, et ühiskonnas oleks rohkem õiglust. Viiakse sisse maks luksuskaupadele, eri tasemega firmadele kehtestatakse erinevad maksukoormused – innovaatilisemad firmadele kehtestatakse madalam tulumaks ja erinevad maksusoodustused, aga tooraine tootmisega seotud firmad hakkavad kõige rohkem makse maksma. Tõstetakse palkasid (VVP lubas ÜV kongressil keskmise palga tõusu 32 000 rublale ehk 750 eurot tänase kursiga, aga ei öelnud ühtegi tähtaega… Praegu on keskmine palk Venes 22 000 rubla ümber-J.P.)) ja pensione (2010 lõpus oli keskmine pension 7500 rubla ehk 190 eurot toonase kursiga-J.P.). Ja ei tõsteta pensioniiga, erinevalt EU riikidest. (Venes lähevad naised pensionile 55-aastaselt ja mehed 60-aastaselt). Kudrin, kes kõige tugevamalt on toetanud pensionite tõstmise ideed, juba teatas, et tema ei hakka töötama uues valitsuses. See on tähtis signaal. Uude valitsusse jäävad kindlasti kõik need ministrid, kes kandideerivad valimistel. Ilmselt ei ole uues valitsus Fursenkot ja Golikovat (vastavalt haridus- ja sotsiaalminister-J.P.).

Oreškin: Duumavalimised muidugi võidab Ühtne Venemaa. Ma arvan, et nende toetuseks tuleb kuskil 60 protsenti, aga selle võidu kvaliteet on madal selles mõttes, et skandaale võltsimiste ümber tuleb palju. Rahval ei ole usaldust, et valimised tulevad ausad. Presidendivalimised lähvad samuti rahva suurte pettumuste ja võltsimiste foonil. Pärast seda algavad suured probleemid majandusega, nii maailmas kui Venemaal.
Aga kui suuremat pilti vaadata, siis Putin ei tahaks teha järske muutusi, see pole tema stiil. Ta tahaks tasapisi ja ettevaatlikult kruvisid pingumale kerida, et saada rohkem kontrolli. Ilmselt sellega ta hakkabki tegelema, et peale tasakesi kruvide pingule kerimisele hakkab ta võtma rohkem vastutust ja võimu enda peale. Seejuures ebaõnnestumiste eest lükkab ta vastutuste teiste peale, nagu alati.

Mintšenko: Kõige huvitavam intriig on valitsuse koosseis, mille Medvedev moodustab. Kudrini reaktsioon on väga huvitav. Ma saan aru, et Kudrin oli favoriit nende seas, kes olid kandidaadid peaministri kohale, kui VVP saab presidendiks.

Rogov: Lühiajalises perspektiivis erilisi muutusi ei tule, sest nagunii siiani kõik otsused tehti Putini heakskiidul. Pikamajalises perspektiivis viib see VVP võimu ja üldse presidendiameti delegitimiseerimiseni.

Mis muutusi võib tulla Venemaa välispoliitikas Putini naasmisel?

Danilin: Vaevalt, et mingeid tõsiseid muutusi. Me oleme pragmaatiline riik ja ajame pragmaatilist välispoliitikat.

Oreškin: See sõltub kõvasti majanduse olukorrast. Jämedalt öeldes – mida kõrgem on nafta hind, seda jõhkram on Venemaa välispoliitika, seda enesekindlamalt käitub Venemaa. Aga ma arvan, et mingeid radikaalseid muutusi välispoliitikas siiski ei tule. Ainuke võimalus on, et kui sellele muutusele ei sunni minema sisepoliitilised põhjused. Alati võib aga tekkida vajadus korraldada üks väike ja võidukas sõda, et saavutada ühiskonna konsolideerumist, aga see oleks juba väga meeleheitlik samm, milleks pole eriti raha, aega ega jõudugi.

Mintšenko: Ma ei usu, et see oluliselt muutub.

Rogov: Seda kontrollis ka kogu aeg ju VVP. Välismaailma jaoks töötasid nad nagu hea ja halb uurija – üks rääkis järsema tooniga, teine pehmema, aga nad taotlesid ühte eesmärki. Nüüd jätkab DAM selle hea cop´i funktsiooni täitma liberaalsema peaministrina Ma ei välista, et see tähendab ka senisest liberaalsemat, vähemalt retoorika liberaalsemat välisministrit. Aga see on jällegi selline taktika, et kui on jäik president, siis peaks peaminister olema liberaalsema retoorikaga, aga see ei muuda suurt pilti.

KUNAGISE INSAIDERI MIHHAIL DMITRIJEVI INTERVJUU
Sõltumata uue presidendi isikust peab Venemaa peale kevadisi presidendivalimisi tegema poliitilisi muutusi ning sellest saab aru ka võimueliit, kinnitas intervjuus Eesti Päevalehele võimudele lähedane analüütik Mihhail Dmitrijev.
Dmitrijev juhitud Strateegiliste uuringute keskus (CSR) kirjutas 2000. aastal esimest korda presidendiks kandideerinud Vladimir Putinile valimisprogrammi. Peale seda tegeles CSR erinevate majanduspoliitikate välja töötamisega eri taseme Vene võimude jaoks. Praegu on keskus rohkem sõltumatum analüüsikeskus, aga Dmitrijevi väitel arvestatakse siiani nende arvamusega Kremlis ja valitsuses. „Ma ei saa öelda, et me oleme täna võimudest täielikult sõltumatud, sest selliseid ettevõtteid Venemaal praktiliselt polegi,“ ütles Dmitrijev naerdes. „Aga me lubame endale teha sõltumatuid ja objektiivseid uurimusi, kus me formuleerime järeldusi, mis põhinevad objektiivsel informatsioonil, mitte me ei esita soovitud pilti tegelikkuse pähe!“

Mis on muutunud Venemaa sisepoliitikas peale teie kevadise ettekande ilmumist?
Sel aastal on Venemaal poliitiliste muutuste tempo muidugi kiirenenud, kuid need muutused on toimunud üsna vastukäivates suundades. Paljud abinõud poliitiliseks adapteerimiseks, mida võimud realiseerisid mais-juunis, peegeldasid üldist muretsevat meeleolu poliitilise olukorras ebastabiilsuse ja selgusetuse üle, kuivõrd ikkagi säilib toetus olemasolevale poliitilisele süsteemile. See, et tekkisid katsed teha rebrändingut parteile Õige Asi (Pravoje Delole) eesotsas Mihhail Prohhoroviga ning rebrändingut võimuparteile Ühtne Venemaa Rahvarinde formaadis, näitab, et taheti tuua uusi inimesi poliitikasse ning laiendada sotsiaalset baasi olemasoleva poliitilise süsteemi toetuseks. Need on tundemärgid sellest, et võimud tahtsid vana poliitilise manipuleerimise süsteemi raames suurendada oma baasi poliitiliseks toetuseks.
Tuleb öelda, et üldised tendentsid poliitilise toetuse vähenemisest nii president Medvedevile, peaministrer Putinile kui ka Ühtsele Venemaale jätkusid kuni suve lõpuni. Levada-keskuse andmetel langes alates eelmisest suvest kuni tänavuse suveni Medvedevi ja Putini poliitiline toetus rahva seas kümme protsenti. Ühtse Venemaa reitingu kukkumine oli veel järsem, ainuüksi selle aasta jooksul kukkus see üheksa protsenti. Need langused peatusid juulis, aga tõenäoliselt augustis toetusprotsendid langesid taas.
Viimaseid andmeid meil pole. Meid teeb teatud määral ettevaatlikuks see, et viimaste küsitluste ametlikud andmed, mida tehakse Georeitingu baasil – aga see on väga esinduslik valim, mida tehakse mitmekümne tuhande vastaja põhjal üle riigi (neid andmeid kasutab poliitiliste meeleolude ja riigijuhtide toetuse väljaselgitamiseks Kremliga seotud Venemaa suurim avalike uuringute läbiviija VTSIOM-J.P.) -, neid andmeid praegu ei avaldata millegi pärast. Meile signaliseerib see, et probleemid toetusega on jäänud ning võib olla isegi suurenenud.
Ma arvan, et kõige halvemaks üllatuseks võimude jaoks kujunes olukord partei Õige Asi (Pravoje Delo) ümber, sest selle projekti peale pandi suve algul päris suuri lootusi. Idee oli selles, et Prohhorovi (Venemaa üks edukamaid ja rikkamaid ärimehi-J.P.) juhtimisel meelitada enda poole suurema osa skeptiliselt meelestatud ja linnades elavast valijaskonnast, kes suhtub negatiivselt Ühtsesse Venemaasse ja teistesse valitsevasse koalitsiooni kuuluvatesse erakondadesse. Pravoje Delo pidi apelleerima nende inimeste huvidele.
Väga ebameeldivaks üllatuseks võimude jaoks osutus aga see, et teha seda seniste poliitilise manipuleerimise võtetega, nagu seni kümne aasta jooksul loodi ja likvideeriti erakondi, seekord ei õnnestunud. See näitab, et Venemaal praegu kehtiv poliitilise manipuleerimise süsteem hakkab andma väga tõsiseid tagasilööke. Faktiliselt on saavutanud see oma efektiivsuse piirid ning hakkab juba muutuma tegelikult riskiks olemasolevale poliitilisele süsteemile ja poliitilisele stabiilsusele.

Mis mõttes riskiks?
Selliselt loodud erakonnad ei võimalda enam laiendada poliitilist baasi olemasoleva poliitilise süsteemi toetuseks ega luua kanaleid nende kihtide jaoks, kes tunnevad ennast praegu välja jäetuna poliitilistest protsessidest. Sellised grupid on aga muutunud piisavalt massilisteks.
Alates kevadest me oleme saanud jälgida, kuidas selle poliitilise manipuleerimise süsteemi tegevuste raames on vähenenud nende parteide hulk, mis suudavad olla efektiivselt esindatud poliitilisel areenil: vasakus spektris lahkus areenilt Õiglane Venemaa (Spravedlivoe Rossija), mis kuni selleni väga edukalt suurendas muudkui oma esindatust paljude regioonide poliitikas, paremal tiival on aga väga sügavas kriisis Õige Asi (Pravoje Delo), mis vaevalt et enam täna on kuigi ligitõmbav parempoolsete ja liberaalsete vaadetega valijaskonnale. Kõik see kokku viib selleni, et veelgi väheneb parlamendis esindatud parteide tegelik poliitiline toetus elanikkonna hulgas.
Kuigi me ei saa praegu kasutada avaliku arvamuse uuringute põhjalikke andmeid, siis mõnede provintsilinnades töötavate sotsioloogide andmed räägivad seal toimuvatest muutustest, mis kutsuvad esile väga tõsist imestust.

Mis need on?
Näiteks üks sotsioloog, kes töötab ühes Venemaa Euroopa-osa väikelinnas, kirjutas huvitavatest muutustest pensionäride poliitilistest eelistustest. Selles linnas – sotsioloog ei tahtnud linna nime öelda - läbi viidud arvamusküsitluse järgi toetas meespensionäridest Ühtset Venemaad vaid kuus protsenti! Kommuniste toetas 40 protsenti ning ülejäänud ei toetanud kedagi. Naispensionäride seas oli Ühtse Venemaa toetus kommunistidega võrdne.
Seejuures peeti pensionäre kuni viimase ajani Ühtse Venemaa jaoks väga truuks sotsiaalseks baasiks.

Millega seda seletada?
Väsimusega olemasolevast monotoonsest poliitilisest brändist. Koosmõjus sellega, et uuringute järgi on just pensionäride seas viimase kolme aasta jooksul kõige rohkem suurenenud pessimism tulevikus oma majandusliku toimetuleku osas. Kõigist ühiskonna vanusgruppidest on nemad praegu kõige pessimistlikumad ja see on avaldumas ka nende suhtumises võimuparteisse ja nende lubadustesse. See kõik toetab seda pilti, et võimude toetus langeb. Ja seda just nendes elanikkonnagruppides, keda on loetud traditsiooniliselt võimude toetajateks.

See on tõesti huvitav, sest pensionid on Venemaal ju pidevalt kasvanud kiiremini kui mistahes muud sotsiaalsed toetused.
Selles ongi asi, et see on paradoksaalne. Pensionärid olid ainus ühiskonnakiht, kelle reaalsed sissetulekud ei langenud majanduskriisi ajal, vaid hoopis kasvasid väga kiiresti. Paradoks on ka selles, et enne kriisi, 2007. aastal tehtud uuringute järgi olid pensionärid kõige optimistlikum elanikkonnakiht, kes hindasid oma tulevikku majandusliku toimetuleku osas. Ja nüüd on nad selle kolme aastaga, kus nende sissetulekud kasvasid suhteliselt kõige kiiremini, muutunud kõige pessimistlikemaks. Võib anda erinevaid hinnanguid, miks see on juhtunud, aga see on sotsioloogiline fakt!

Võib olla on see seotud sellega, et Venemaa provintsides elavad pensionärid näevad, et nende lastel ja lastelastel ei parane elu kuidagi, et puuduvad võimalused kuhugi elus jõuda jne?
Raske öelda, sest meil pole usaldusväärseid sotsioloogilisi uurimusi nende põhjuste kohta.

Mis saab poliitilise toetusega sügisel, enne parlamendivalimisi?
Selge see, et näiteks partei Õige Asi (Pravoje Delo) ümber toimunud sündmused ei aita kaasa poliitilise usalduse ja toetuse kasvule, mida nii väga võimud soovivad.

Väitsite kevadises ettekandes, et vajalike reformide läbiviimise peamiseks eelduseks Venemaal on poliitilise konkurentsi ja vabaduse suurendamine. Samale järelduseks jõudis kevadel ka presidendi Medvedevit toetav INSORi instituut ja äsja Putinile Strateegiat 2020. aastaks kirjutav seltskond. Selge, et Venemaal ei saa selliseid muutusi teha järsult, vaid samm-sammult. Kas te näete neid samme?
Mulle tundub, et poliitilise toetuse vähenemisele reageerisid võimud üsna konstruktiivselt. Nad ei üritanud konserveerida praegust süsteemi ega tugevdada survet poliitilistele oponentidele, ei võtnud kasutusele repressiivseid komponente. Vastupidi võimud, muidugi oma ettekujutuste piires poliitilisest konkurentsist, üritasid muuta poliitilist maastikku valijaskonna soovide suunas. On ilmne, et mingit olemasoleva režiimi karmistamist Venemaal ei toimu. Vastupidi, on kasvanud tolerantsus erinevate arvamuste suhtes.
Samas on selge, et need pole enam piisavad elanike ootuste täitmiseks. Kuna valimisteni on jäänud vähe aega, siis tõenäoliselt jätkub võimude otsing, milliseid vahendeid kasutada olukorraga kohamiseks, peale valimisi. Valimised pole poliitiliste arengute lõpp Venemaal, vaid võib olla hoopis uute poliitiliste arengute algus. Kui poliitilise toetuse langus (Medvedevile, Putinile ja Ühtsele Venemaale-J.P.) jätkub ka edaspidi ning hakkab delegitimeerima kogu olemasolevat süsteemi, ehk siis võimud esindavad järjest vähemaid elanikkonna hulkasid, siis on võimud sunnitud otsima võimalusi poliitilisi süsteemi laiendamiseks. Seal hulgas lubama uusi parteisid ja poliitilisi liikumisi. Kaasa arvatud looma rohkem võimalusi ka nende spontaanseks loomiseks. See suvi teatavasti justiitsministeerium keeldus registreerimist ühtegi uut poliitilist initsiatiivi sõltumatute tegijate poolt. Pole välistatud, et peale valimisi lubavad võimud seda teha.

Arvate, et neile võidakse anda signaal, et esitage oma paberid uuesti?
Täiesti võimalik, sest olemasolev arsenal kontrollitavate parteide loomiseks on end ilmselgelt ammendanud ega ei kutsu esile elanikkonna usaldust.

Venemaa autoritaarne võim võiks reageerida populaarsuse vähenemisele ju ka täiesti vastupidiselt – lahti tegemise asemel hakata hoopis kinni panema…
Muidugi. On palju selliseid näiteid nagu Lukašenko režiim Valgevenes mis ei lähe mingitele kompromissidele oma elanikega, vaid vastupidi karmistab repressioone. Vene võimud käituvad teistmoodi, nad üritavad laiendada esindatust poliitilises süsteemis. Mis sest, et esialgu on need katsed väheefektiivsed, kuid võimud on valmis edasi eksperimenteerima. See on ilmselge, et see tee, mida mööda läks Lukašenko, ei meelita Vene võime.

Nii et teie arvates valib Venemaa pigem režiimi liberaliseerimise kui karmistamise tee?
Mulle tundub küll, et sisemiselt on Vene võimud selleks juba valmis.

Kevadel väitsite ettekandes, et Vene võimud järjest vähem esindavad rahvast ning kasutasite sõna, et võim delegitimatsieerub järjest. Kuivõrd see trend jätkub?
Pigem on see isegi kasvanud. Seoses sellega, et poliitiliste valikute võimalus on vähenenud: Õiglane Venemaa (Spravedlivoe Rossija) on kõrvale tõrjutud, Õige Asi (Pravoje Delo) on sisuliselt hoopis mängust väljas. Kuna ka võimupartei toetus langeb, siis see toob kaasa selle, et inimesed suhtuvad valimistulemustesse väga skeptiliselt. Aga see on otsetee kogu poliitilise võimu delegitimiseerimisele.

Kui te väidate, et praegune poliitiline süsteem Venemaal hakkab lõdvendama justkui haaret, siis kuidas suhtuda kartusse, et Venemaad võib jälle tabada selline poliitiline kaos nagu 1990-ndatel, mis vaevalt et jällegi rahvale meeldib?
Selles põhimõtteliselt seisnebki kogu dilemma, mis häirib Venemaa valitsevat poliitilist klassi. Nad tahaksid muidugi omada püsivat poliitilist süsteemi, kus ei oleks väga palju rahulolematud inimesi, kes ei oma oma poliitilist esindatust. Nad kardavad, et kui liiga kiiresti lasta käest poliitilise kontrolli ohjad, siis võib olukord muutuda ebastabiilseks. Loomulikult ei rõõmustaks kedagi naasta sellise poliitilise ebastabiilsuse juurde nagu oli 1990-ndatel, kui võim oli nii nõrk, et ei suutnud läbi viia efektiivset majanduspoliitikat ning isegi kaotas kontrolli osa Venemaa territooriumi üle. Seda muidugi keegi ei taha ja see on võimudele argument, miks peab olema väga ettevaatlik võimu detsentraliseerimisega.

Mida tähendab levinud arusaam, et eelkõige on usaldamatus võimude suhtes levinud suurte linnade elanike seas?
Edukam kiht suurlinnade elanikest, keda võib pidada Venemaa keskklassiks, ei toeta suures plaanis kedagi olemasolevatest ametlikest parteidest. Praktiliselt pole nad enam esindatud tänapäevase Venemaa poliitilises süsteemis. Nad ei tea kelle eest hääletada ning praegu nad ka põhimõtteliselt ei taha kellegi eest hääletada. See on tegelikult üsna plahvatusohtlik poliitiline keskkond, mis olukorra halvenedes võib saada tugevaks allikaks poliitiliste protestide jaoks. Provintsis on olukord rohkem inertne, aga nagu see näide pensionäridega näitab, siis seal on ka toimumas teatud protsessid.
Peab arvestama seda, et Moskva, Peterburi ja teised suurlinnad ei tee ilma föderaalsetel valimistel, sest suurem osa elanikkonnast elab siiski suurlinnadest väljapool ja just seal otsustatakse valimiste tulemus. Loomulikult huvitavad võime nende inimeste meeleolud rohkem kui suurlinnade elanike omad. Provintsielanikud saavad hoopis teistsuguseid kanaleid pidi poliitilist informatsiooni ja formuleerivad oma poliitilised eelistused. Nemad sõltuvad rohkem televisiooni informatsioonist ja vähem sõltumatutest infokanalitest nagu internet. Seetõttu alluvad nad ka kergemini poliitilistele manipulatsioonidele, milleks kasutatakse föderaalseid telekanaleid. Aga kõige järgi otsustades nende kanalite mõju järjest väheneb ka provintsis.

Kuidas võimude vähenev populaarsus mõjutab presidendivalimisi?
Vaevalt, et keegi kahtleb, et Ühtne Venemaa koos Rahvarindega võtavad enamuse või siis peaaegu enamuse duumas, aga küsimus pole enam üldse selles. Vaid selles, kuidas rahvas selle vastu võtab, kuidas reageerib. Kahtlust pole ka, et võimu kandidaat võidab presidendivalimised. Peaküsimus on, et millised poliitilised arengud tulevad seejärel, millise evolutsiooni teevad läbi rahva meeleolud. Kõik see sõltub veel, milline on selleks hetkeks majanduslik olukord Venemaal. Seda ei tea aga täpselt praegu keegi. Ühesõnaga, riskid ja ohud on hetkel üsna suured ning võimud on sellest suurepäraselt teadlikud.

Te toetate arvamust, et suures plaanis polnud vahet, kumb saab presidendiks?
Minu arust polnud see printsipiaalne küsimus. Sõltumata sellest, kes personaalselt saab presidendiks, põrkab ta kokku probleemiga, et ta peab muutma poliitilist süsteemi vastavalt ühiskonnas toimuvatele muutustele. Venemaa eliidis on tekkimas konsolideeritud arvamus, et nende muutustega tuleb kohaneda, mitte ei tule nendega võidelda nagu teeb Lukašenko.

Venemaal viivad kõigi poliitiliste manipulatsioonide niidid Kremli peaideoloogi Vladislav Surkovi juurde. Kaua Surkovil veel lastakse niite tõmmata?
Võimude jaoks see praegu probleem, et otsene parteide juhtimise süsteem kaotab oma efektiivsust. Õige Asi (Pravoje Delo) juhtum on hea näide sellest, kuidas see süsteem hakkab tõrkuma kõige ebasobivamal hetkel. See on ilmselge, et tuleb otsida teisi poliitilisi tehnoloogiaid. Mul pole veendumust, et Surkov võiks olla liider nende kasutuselevõtmisel ja kasutamisel. Tema nimi seostub ikkagi ühe konkreetse poliitilise tehnoloogiaga, mis oli erakordselt edukas viimase kümne aasta jooksul. See tõepoolest aitas alal hoida poliitilist stabiilsust ega takistanud Venemaa majanduse kiirele kasvule. Täna see tehnoloogia enam ei täida neid eesmärke. Eesmärgiks seati luua populaarne partei paremal tiival, aga isegi seda ei suudetud organiseerida! See on puhtalt organisatsiooniline tõrge, mis näitab, et süsteem töötab halvasti.

Tähendab see, et Surkovil ei ole enam pika pidu Kremlis?
Ma arvan, et see oleks objektiivne, sest Vene ühiskond on nii palju muutunud, et olemasolev poliitilise manipuleerimise süsteem vaevalt et suudab olla enam efektiivne. See on väga palju seotud ka sellega, et Venemaal on väga kõvasti muutunud info hankimise viisid. Viimase kolme aasta jooksul on Venemaa olnud üks liidreid maailmas interneti leviku poolest. Lähima paari aasta jooksul jõuab juba lairibaühendus 50 protsendini Venemaa elanikest. Ja juba õige pea on Venemaal interneti levik sama tihe kui USA-s. Interneti sellise leviku korral pole enam lihtsalt võimalik televisiooni selline domineerimine inimeste üle Venemaal. Aga me teame ju, et kogu Surkovi poliitiline süsteem lähtub föderaalsete telekanalite väga jäigast kontrollimisest ja juhtimisest. Internetti juhtida Surkov ei oska. Ma kahtlen, et Surkov suudab sulanduda uutesse poliitilistesse tingimustesse. Kui Surkov lahkub, siis see kahtlemata näitaks, et poliitiliste muutuste tempo kiireneb. Aga ma ei usu, et sellised otsuseid võidaks vastu võtta enne valimisi.

ÜHTSE VENEMAA KONGRESS: Hiilgav lavastus Lužnikis, Bondartšukiga parimas kõrvalrollis

Vladimir Putin jätkas oma vana strateegiat Venemaa saatuse määramisel – ootamatud otsused või oodatud otsus vähemalt ootamatul ajal – ning selle tagajärjel saab Venemaa endale kõigest 46-aastase ekspresidendi Dmitri Medvedevi. Venemaa oludes ülimalt haruldane, et nii noor endine riigipea jätkab osalemist riigi juhtimises.
Medvedev lahendas tükk aega maailma vaevanud probleemi laupäeval Venemaa võimupartei Ühtse Venemaa kongressil Lužniki spordihallis. Venemaa parteikongressi jaoks enneolematult suur publik, 10 000 delegaati ja külalist võtsid Medvedevi sõnumi, et Putin peab naasma Kremlisse, vastu püsti tõustes ja vaimustunult plaksutades. See oli balsam nende hingele, sest just seda lootsid salamisi enne kongressi kuulda enamus parteiliikmetest ja –toetajatest.
Eesti Päevaleht küsis kongressil kümnekonna väljapoolt Moskvast saabunud delegaadi ja külalise käest - kas oleks parem kui jätkaks Medvedev või Kremlisse tuleks tagasi kolm aastat tagasi peaministriks taandunud Putin ning ühe erandiga vastasid kõik, et Putin!
„Ma olen parteis 2003. aastast ning Putini vaated on mulle lähedasemad kui Medvedevi omad. Ta on konkreetsem poliitik,“ ütles Jakuutia õpetaja 50-aastane Jelena Golomarjova.
„Venemaa on nii palju kannatanud igasuguste raputuste käes, et meil on vaja endiselt stabiilsust. Putin on näidanud, et ta on tegude inimene,“ vastas 56-aastane Hantõ-Mansiiski invaliidide organisatsioonide esindaja Stanislav Kononenko.
Need olid tüüpilised vastused – Putin on konkreetsem, rohkem tegude inimene, ei lase Venemaad solvata, lähem tavalisele inimesele jne.
Poliitilise intriigi püant mängiti kongressil välja hiilgavalt.
Kõigepealt võttis sõna Putin, kes tegi ettepaneku Ühtsel Venemaal kinnitada 4. detsembril toimuvate parlamendivalimistel partei esinumbriks Medvedevi. Tegemist oli omamoodi üllatusega, sest kuigi Medvedev on samuti parteitu nagu Putin, siis erinevalt Putinist on ta presidendina alati olnud rõhutatult parteidevälisel positsioonil. „See tõstab võimude autoriteeti ja kindlustab Ühtse Venemaa populaarsust,“ teatas Putin Medvedevit esitades.
Publik aplodeeris, õnneliku näoga Medvedev tõusis püsti ja lehvitas publikule. Sel hetkel olid ilmselt enamus kindlad, et Ühtse Venemaa vähemalt 60-protsendilise valimisedu korral olnuks loogiline peale duumavalimisi Medvedevi tagasikandideerimine presidendiks.
Seejärel läks kõnetooli Medvedev ning šokeeris kõiki: „Kui Ühtne Venemaa esineb edukalt parlamendivalimistel, siis pean õiglaseks, kui te toetate presidendiks Vladimir Vladimirovitši Putinit! See on minu sügavalt läbi mõeldud otsus.“
Ühtse Venemaa parteikongress oli hästi orkestreeritud lavastus, milles ehk ainukese üllatuse eest hoolitses tuntud filmirežissöör ja näitleja Fjodor Bondartšuk, kes ootamatult purskas Venemaal kodanikuühiskonna kujunemise arutelul välja selle, mis on Venemaal küllap hingel paljudel – hoolimata lubadustest ei tunne tavakodanik endiselt kuidagi, et tema arvamusest hoolitakse,
Venemaa üks tuntumaid autoomanike organisatsioone on „Valikuvabadus“, mille juht Vjatšeslav Lisakov sai tuntud autojuhtide protestide organiseerimisega. Kevadel meelitas Ühtse Venemaa toetuse taastamiseks moodustatud Rahvarinne Lisakovi oma ridadesse. Kongressil rääks Lisakov, kuidas kodanikuühiskond Venemaal areneb ning tõi selle näiteks loo, kuidas ta oma mure lahendamiseks helistas hilisel õhtul Ühtse Venemaa peanõukogude presiidiumi sekretärile Sergei Neverovile (partei hierarhias tähtis mees). Neverov toru ei võtnud, aga helistas ise poole tunni pärast tagasi ning lubas probleemi lahendamisel aidata. Lisakovi sõnul on see reaalne näide võimude ja kodanikuühiskonna koostööst.
Iseenesest absurdne näide, sest tavainimesel puudub igasugune võimalus Neverovi-sugusele võimurile helistada, millele Bondartšuk kõigile ootamatult vihaselt reageeris.
„Ma ei saa aru, mis siin toimub! Me siin istume ja kiidame üksteist!“ purskas Bondartšuks, kes on aastaid olnud Ühtse Venemaa üks reklaamnägusid. „Ära on see tüüdanud kõik. /---/ Riigis on nii palju valukohti, aga meie vaikime. Ära on tüüdanud need koosolekud, aitab loosungitest!“