Vanadest Nõukogude lennukitest ja rekkatest ning mida tähendab „Service Grand“ Stavropoli moodi

Seoses Jaroslavli Lokomotiivi hokimeeskonna hukkumisega lennukatastroofis nõuab president Medvedev vanade Nõukogude lennukite lendamisest kõrvaldamist. Jutt käib sellest, et käigust ära võtta lennukid, millel pole moodsaid ohutussüsteeme (nagu näiteks maapinna või teise lennuki lähenemisest hoiatavad süsteemid). Vene lehed avaldasid, et seisma tuleks panna vähemalt 200 lennukit, mis praegu reisijaid veavad. Teine plaan olla ära võtta reisivedu neilt lennufirmadelt, kelle pargis on alla kümne kaasaegse lennuki. See tähendaks, et uuest aastaks jääks Venemaale lendama üldse ainult viis suuremat firmat (Aeroflot, Sibir, Transaero, Utair, Ural Airlines)… Mis saab peamiselt provintsilinnade vahet lendavast 32 lennufirmast? Kes neid inimesi vedama hakkab, kuidas nad liikuma pääsevad? Sunnismaisus saabub tagasi? Arvatakse, et lennureisijate arv langeks 40 protsenti ning piletihinnad läheksid loomulikult üles.
See on müstika, mis Venemaa lennuliiklusest saab, kui kõik Medvedevi käsud täpselt täidetaks. Aga Medvedev on ennegi hirmsaid asju lubanud… Arvan, et päeva lõpuks (ehk siis aasta lõpuks) on „arvestades rahva vajadusi ja reaalsust“ enamus karme käske tagasi võetud. No annavad ajapikendust või nii.
Eriti arvestades, et viimastel andmetel oli Jaroslavlis alla kukkunud Jak-42 tehniliselt ikkagi korras… Mo arust on ammu kindlaks tehtud, et peamiselt kukuvad lennukid alla ikkagi pilootide eksimuste tõttu. Sel puhul ei päästa ei Boeing ega Airbus.
Permis ja täna Stavropoli krais (teen siin ühte huvitavat lugu Vene põllumajandusest ja selle tõusust) veendusin, et ohtlikumad kui vanad lennukid on ehk hoopis ajast ja arust vanad veoautod, milliseid vurab tuhandeid ja tuhandeid Venemaa teedel. Vene teed on niigi kitsad ja halvas korras. Vanad rekkad teevad maanteed veelgi ohtlikumaks. Need nimelt sõidavad aeglaselt nagu lohed (ei suuda lihtsalt kiiremini oma nõtruse tõttu) ning korjavad enda taha pikki autorivisid. Ja nii käibki nende rekkate taga meeleheitlik võitlus möödasõidu nimel. Kuna vastu tuleb ka tihti autode vool, siis tehakse kohati täitsa uskumatult riskantseid möödasõite. Rõhuv enamus neist muidugi õnnestub, aga ma olen kindel et üle Venemaa hukkub selliste rekkade tagant välja hüppavate autode kokkupõrgetes iga päev mitu inimest. Aga need ei pälvi uudiste tähelepanu. Nädalas teeb see aga kümneid ja kuus sadu.
Ammu räägitakse sellest, et nagu tegi Vene valitsus programmi vanade kolude sõiduautode ümbervahetamiseks uute Venemaal toodetud autode vastu, nii võiks sarnase vahetusprogrammi teha ka vanadele ja surmohtlikele rekkatele.
Veidi ärikoolitust ka! Lõuna-Venemaal osatakse äri teha ju.
Ööbisin Stavropolist 120 km eemal Kalmõkkia poole asuvas väikeses Ipatovo linnakeses. Läksin õhtul linnakese enam-vähem ainukesse viisakasse restorani (samas asub ka ainus ööklubi, mõlemad kannavad nime Inside!), mis asus mu võõrastemaja ülakorrusel.
Tellisin supi, prae kartulite ja adžika-kastmega ning õlle. Menüü järgi arvutasin, et kokku peaks minema umbes 300 rutsi (7-8 eurot). Loll olin, tegelik arve oli hoopis – 653 rutsi (16 euri) ehk üle kahe korra rohkem.
Lolli näoga uurisin siis arvet.
Esiteks tuli välja, et restos oli peale kella kuut õhtul tasuline sissepääs – 50 rubla. Edasi tuli välja, et laud, kuhu mind lahkelt juhatati, oli Vip-laud – selle eest kasseeriti veel 100 rubla. Kastet pandi mulle lahkelt mitu portsu nii, et selle hind oli pool prae hinnast! Veel uhati praele juurde paar lusikat salatit, mida ma polnud osanudki eraldi tellida, 70 rubla eest. Kokku tulidki need „täiendavad teenused“ sama palju juurde kui mu tellitu ise. Vaielda oli mõtetu.
Nii peab oskama äri teha, lääne lambad! Ahjaa, seejuures tuleb menüü lõppu lisada: „Service Grand“ nagu Ipatovos.
Aga see-eest toodi hommikusöök otse numbrituppa…