Proovisin ära venelaste uue reisilennuki Sukhoi Superjeti

Lendasin täna esmakordselt Vene uue reisilennukiga Sukhoi Superjet (SSJ) 100-ga (konkreetse modifikatsiooni number oli 95B). Aeroflotiga Peterburist Moskvasse. Aeroflot ongi ainuke Vene lennukompanii, kellel SSJ-sid on, ja tervelt kolm tükki. Veel lendab nendega Armeenia rahvuslik vedaja Armavia.
Nu mis ma oskan öelda… Kohe ei saanud arugi, et Vene lennukis oled. (See vist peaks olema tunnustus!) Arvasin, et Airbus´is, millega Aeroflot tavaliselt lendab. Alles kui nägin istmetaskus ohutusinstruktsiooni, lugesin sellelt, et tegemist on SSJ-ga. Küsisin enne õhkutõusmist stjuardessilt, et kuidas on uue lennukiga lennata. Ta vastas, et on omad plussid ja ka miinused. „Millised need miinused on?“ küsisin. Ta ainult naeratas ja vastas nagu arvata võis: „Ma jätan parem enda teada.“
Mu arust on SSJ üks miinus see, et kui ehitajad reklaamisid seda kui absoluutselt Lääne parimate lennukite tasemel kraami, siis müratase on SSJ-is ikka tunduvalt kõvem kui Airbus´is ja Boeingus. Nagu oleks Tu-ga lennanud.
Ja kogu lennu aja, alates kohe õhkutõusmisest, tegi lennuk pidevalt vahelduvaid häälitsusi. Nagu oleks autol pidevalt käiku vahetatud. Ja kõik need tempomuutused olid väga hästi kuulda ja tunda. Võib olla tuleb sellist tundlikkust lennuki mootori häälte vastu võtta kui lihtsalt mu teravdatud tähelepanu uue lennuki suhtes. Või üldisest tundlikkusest Vene lennukite suhtes.
Kõrvad olid ka peaaegu kogu tunnise lennu aja lukus, aga ma pole kindel, kas see on lennuki süü…
Palju rohkem häiris see, et mu istmenaaber, u 25-aastane naine, sattus jumal teab millest täielikku paanikasse õhkutõusmise ajal. Ta hakkas kõva häälega uurima, miks me nii madalalt lendame, miks nii aeglaselt jne. Katsusin ise teda rahustada, et talle lihtsalt tundub, et kõik on ok, et näete juba 10 minutit lendama ja ei ole midagi juhtunud, seega ei juhtugi midagi jne. Lõpuks tuli üks stjuardess ka teda rahustama, tõi mingit tabletti… Paanika on ju nakkav, oli tunda, kuidas teised reisijad hakkasid ka rahutult nihelema. Ei olnud eriti meeldiv tunne sellises seltskonnas lennata, aga õnneks oli lend lühike.
A muidu oli tehniliste andmete järgi kuni 2400 km kaugusele lendav ja 80-kohaline SSJ päris ruumikas ja ikka täiesti uus tase Vene reisilennunduses. Ma muidugi ei ütle, et An-148 oleks sitt lennuk, aga ta on ikka arusaadavalt Vene lennuk igatpidi. SSJ Vene lennukina ei tundu. Tegelikult ega ta oma sisemuselt ja välimuselt ei olegi. 95 protsenti lennuki osadest on ju Lääne firmade toodang, jämedalt võttes on lennuk lihtsalt Venemaal kokku pandud.
Samas, kui SSJ oma mürataset salongis ei vähenda ja mootorite sümfooniat ei lõpeta, siis ma eelistaks ikka päriselt Läänes ka kokku pandud lennukeid… Eesti Õhule ei julgeks hoobilt SSJ soovitada…
Peterburi-Moskva vahet on praegu soodne lennata, sest konkurents kiirrongidega on hinnad mõnusalt alla löönud. Lennukiga tuleb praegu raudselt odavam Peterburi-Moskva vahet reisida. Edasi-tagasi pileti saab alla 100 dollari kätte, aga Sapsaniga maksab üks ots sama palju. Sapsaniga saab muidugi kiiremini, sest see käib kesklinnast kesklinna. Lisaks kõigele on endiselt suhteliselt ebameeldiv koht see Peterburi siseliinide lennujaam Pulkovo-1. Mu arust lihtsalt häbi, et Venemaa suuruselt teisel linnal on sellised linnaväravad.
Veidi tausta sellest SSJ-st. Lennuk on mõeldud asendama 1960-ndatel loodud Tu-134. Esimese ametliku reisi tegi lennuk alles tänavu kevadel.
Tegemist on siiski tähelepanuväärse saavutusega Venemaa lennukiehitajate jaoks, sest SSJ100 on esimene maailmatasemele vastav reisilennuk, mis on täielikult planeeritud ja tootmisse võetud iseseisval Venemaal. Boeing 757 konkureerima mõeldud Tu-204 esimesed müügiks mõeldud lennukid ehitati valmis küll 1996. aastal, aga lennuki kontseptsioon ja esimesed katsemudelid valmisid veel 1980-ndate lõpus Nõukogude Liidus.
Kui vaadata aga laiemalt, siis ei saa seda Vene tsiivillennunduse viimaste aastate kõige olulisemat projekti siiski võtta Venemaa tööstuse suure võiduna, sest lennuki sisseseade on peaaegu eranditult toodetud Euroopas ja USAs. Vene uuel reisilennukil on täielikult kodumaist päritolu vaid kere ja salongi konditsioneerisüsteem. Mootoreid ehitab Vene-Prantsuse ühisfirma.
Lennukimudeli väljatöötamisel seni vaid sõjalennukite (Su-d) tootmisega tegelenud Suhkoid nõustanud Boeing soovitas lennuki iga sõlme tootja leidmiseks korraldada rahvusvahelise konkursi, mis lõigi Vene tootjatelt pingi alt ära.
Kõik see ei vähenda Vene lennukiehitajate saavutust, sest veel kümme aastat tagasi oli tsiviillennukite ehitamine Venemaal praktiliselt välja surnud. Kui vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist 1990. aastal ehitati valmis ligi sada lennukit, siis 2000. aastal valmis Venemaal vaid neli uut reisilennukit.
SSJ on igas mõttes rahvusvaheline produkt. Peale selle, et selle loomisele aitasid väga palju kaasa Boeingu insenerid, siis lennuki kokpit loodi praktiliselt identne Airbus 320-le. A320-ga harjunud piloot istub kerge vaevaga ümber venelaste lennukile.
Lennukit toodav Vene-Itaalia ühisfirma, kus Sukhoile kuulub 75 protsenti ning itaallaste Aleniale 25 protsenti. Küll aga kuulub itaallaste enamus ühisfirmas, mis vastutab lennuki müümise eest välismaale, kuna venelastel pole selleks piisavalt know-how´d. Väljaspoole endisi sotsialismimaid pole Nõukogude ega ka Venemaa reisilennukeid lihtsalt kunagi eriti müüdud.
Kuni saja reisijaga lennukite turul on venelaste Superjeti peamised konkurendid brasiillaste Embraer ja kanadalaste Bombardier, mille lennukid ostis hiljuti näiteks Estonian Air. SSJ peamiseks plussiks konkurentide ees peetakse suuremat ja mugavamat salongi, väiksemat kütusekulu ning ka odavust. Venelaste lennuki kataloogihind on 28 miljonit dollarit, aga brasiilaste lennukil 32 miljonit dollarit.
SSJ peamine miinus on see, et lennuki valmimine on veninud ning reaalse ehitamise käigus on välja tulnud veidi teistsugune lennuk kui algul lubati. Näiteks reaalselt kujunes lennuk kolm tonni ehk kümme protsenti raskemaks kui paberil. See aga omakorda suurendab kütusekulu.
Samas pole projekti venimises midagi erilist, sest ka näiteks ameeriklaste Boeingu superprojekt lennuki 787 Dreamliner liiniletulek on graafikust maas vähemalt kolm aastat.
Uusi SSJ100 on seni valmis ehitatud kaheksa, kindlaid tellimusi olevat üle 40.