Pikemalt poliitivangide vanglast Perm-36-st, kus istusid eestlased

Täna ilmus Delfis ja homme ilmub Eesti Päevalehes pikemalt mu jutud endisest poliitvangide kolooniast Perm-36, millestkirjutasin blogis nädala alguses. Panen siia mõlemad jutud ning kõige lõppu ka ühe video, mis tehtud Perm-36 kartsast.

I osa
Euroopa ja Aasia piiril Permi krais asub väidetavalt Venemaa ainus endises vanglakoloonias asuv muuseum. Perm-36-nimelises koloonias hoidis Nõukogude võim sõna otseses mõttes seitsme riivi ja luku taga kinni teisitimõtlejaid, teises seas paljusid tuntud dissidente ka Eestist: Mart Niklust, Enn Tartot, Tiit Madissoni, Viktor Niitsood ja Kalju Mätikut.
1970-ndate algul loodi „Permi kolmnurk“ – kolm poliitvangide kinnihoidmiseks mõeldud „paranduslike tööde kolooniat“ Perm-35, Perm-36 ja perm-37. Kolm kolooniat asusid 50 kilomeetri raadiuses.
Neist Perm-36-s on nüüd muuseum, aga teised kaks kolooniat töötavad edasi. Tõsi, tänasel Venemaal hoitakse seal kinni tavalisi kriminaalkurjategijaid.
Perm-36 muuseumi teadusliku juhataja Leonid Obuhhovi sõnul käis kolmest kolooniast 1970- ja 1980-ndatel läbi umbes tuhatkond poliitvangi. Kõik olid nad vangi mõistetud Nõukogude-vastase propaganda ja agitatsiooni eest. „Võib olla arvatakse, et neid oli rohkem, aga ega tegelikult Nõukogude Liidus dissidente ju väga palju olnud,“ räägib Obuhhov mulle ekskursiooni tehes.
Aga see-eest kartis Nõukogude võim seda tuhatkonda teisitimõtlejaid niivõrd, et neid valvati mitu korda rangemalt kui tavalisi kriminaalkurjategijaid. „Valvurite arv oli sisuliselt võrdne vangide arvuga,“ räägib Obuhhov. „Valve oli nii kõva, et alates 1972. aastast, kui siia hakati tooma „poliitilisi“, polnud siin ühtegi põgenemist.“
Perm-36 territooriumit ümbritses koguni üheksast erinevast tasemest kaitsevöönd!
Kõige välisema kaitse moodustas „maskeeriv tara“. „Selleks, et väljast ei näeks keegi sisse ega seest keegi väljapoole vanglat,“ selgitab Obuhhov.
Edasi tuli vangivalvurite ehk „narjaadi“ kontrollriba, kus jooksid ringi ka valvekoerad.
Kolmanda „kaitsekihi“ moodustas tara, mis koosnes altpoolt metallist aiast, siis kõrgemal tuli terav okastraat ning kõige üleval veel „putonka“ ehk peaaegu märkamatu, peenikesest traadist posu, millesse sattumisel mässis inimene ennast iseenesest sisse. Umbes nagu kärbes, kes satub ämblikuvõrku.
Edasi tuli uuesti lai kontrollriba, mida jälgisid laagri nurkades asunud tornides ehk „võškades“ seisnud automaaturid. Öösiti valgustasid riba võimsad prožektorid.
Järgnes põhiline vanglaaed: laudadest ja vähemalt kolm meetrit kõrge. „Tara peal oli jällegi okastraat, mis ulatus tarast väljapoole ning kui keegi oleks üritanud sealt üle ronida, siis oleks talle peale kukkunud,“ räägib Obuhhov. Vang oleks sattunud jällegi nagu ämblikuvõrku.
Siis tuli uuesti kontrollriba, aga mitte nii lai kui eelmine.
Edasi tuli taas tara, seekord umbes kahe meetri kõrgune koos okastraadiga, kuhu oli lastud elekter. „Pinge polnud muidugi tappev, aga piisav, et kõvasti haiget teha,“ ütleb Obuhhov. „Lisaks oli see tara varustatud süsteemiga, mis reageeris inimkeha lähenemisele.“ Seega olid seal andurid, aga Obuhhov ei osanud öelda, kui kaugelt andurid juba tööle hakkasid.
Tara ees asusid maa sees kaevamisvastased andurid, mis hakkasid tööle maapinna võnkumise peale. „Endised vangid on rääkinud, et kui koloonia territooriumile sõitis näiteks raske traktor, siis vahest hakkas see süsteem traktori põhjustatud maapinna põrumise peale tööle,“ teab Obuhhov.
Kõige lõpuks olid koloonias mõned kohtades veel lokaalsed madalad tõkked, mis olid mõeldud kui hoiatuseks, et mitte läheneda kaitsevööndile.
„Paljud siinsed valvesüsteemid, mida Nõukogude siseministeeriumi instituudid siin katsetasid, võeti hiljem kasutusele ka teistes kolooniates,“ räägib Leonid Obuhhov. „Kuigi tavalistes kolooniates muidugi need valvesüsteemid üldiselt ei olnud nii karmid.“
Kui tavaliselt kasutas Nõukogude võim Permi-kandis kolooniates istunud vange väljaspool vangla territooriumit metsalangetustöödel, siis „poliitilistel“ oli Obuhhovi sõnul keelatud väljaspool kolooniat töötada. Neile ehitati töötsehhid otse kolooniasse.
Perm-36 tegid vangid näiteks detaile lähedal Lõsva asulas asunud triikrauatehasele. Massiivsed, rasked Lõsva triikrauad olid Nõukogude Liidus tuntud kraam. Veel töötasid poliitilised vangid saekaatris.
Perm-36 poliitvangide kolooniast viidi viimased poliitvangid üle 50 kilomeetrit eemal asunud Perm-35 üle 1987. aastal peale Nõukogude riigi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi lubadust, et poliitvangide kinnipidamiskohad suletakse. Perm-35 ja samuti lähedal asunud Perm-37 kolooniates istusid nad muidugi edasi kuni Nõukogude riigi lõpliku lagunemiseni. Need kaks kolooniat tegutsevad siiani edasi, aga nüüd istuvad seal tavalised kriminaalkurjategijad.
„Permi kolmnurka“ toodi poliitvangid üle 1972. aastal Mordvas asunud laagritest. Aga näiteks naispoliitvangide laager jäi sinna Nõukogude aja lõpuni.

II osa
Dissidentide piinamiseks mõeldi Nõukogude vangilaagrites välja erinevaid „humaanseid kasvatusmeetodeid“. Meelemuutuse teele pidid näiteks juhtima „akordion-aknad“: neist pääses küll valgus vangikongi, aga välja vaadates nägi vang vaid ülespoole. Akende ette löödi viltuselt puust restid, mille tõttu otse aknast välja ei näinud, vaid ainult sinisesse laotusesse.
Teistel poliitvangide kongidel olid küll tavalised trellitatud aknad, aga neist nägi lisaks taevale veel vaid vanglabarakki ümbritsenud tara, mis oli spetsiaalselt akende vastu ehitatud. Päevas viidi küll poliitvange 50 minutiks jalutama, aga ka siis nägid nad läbi jalutuskongi võretatud lae vaid taevast.
Taevas, seinad, tara, taevas, seinad, tara… ja nii lõpmatult kümme aastat.
Sellistes tingimustes hoiti Nõukogude Liidus Perm-36 nimelises vanglas, ametliku nimega „paranduslike tööde koloonia“, eriti ohtlikke teisitimõtlejaid. Paremad tingimused muidugi kui krahv Monte Cristol, kes legendi järgi ei näinud aastaid isegi taevast, aga tänase Eesti inimese jaoks on see ometi raskesti tajutav ja mõistetav.
„Endised vangid, kes siin on meil käinud, imestavad, et siin endise koloonia kõrvalt jooksis kohe jõgi. Neil polnud sellest aimugi, sest nad ei näinud kunagi midagi, mis jäi väljapoole nende barakki või koloonia territooriumit,“ räägib Leonid Obuhhov, nüüdse muuseumi Permi-36 teaduslik juhataja.
Euroopa ja Aasia piiril, Uuralite jalamil asuvast Permi linnast saja kilomeetri kaugusel asuv Perm-36 on Venemaal väidetavalt ainus endine vanglakoloonia, kuhu on rajatud muuseum. Eriti väärtuslik on muuseum sellepoolest, et see oli üks vähestest kolooniatest, kus istusid Nõukogude Liidus kinni poliitvangid. Ametlikult Nõukogude Liidus poliitvange muidugi ei olnud. Kõigi nende vangide süüdistuseks oli nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda. Esimest korda selle paragrahvi järgi süüdi mõistetud said kuni viis aastat ja ranget vangistusrežiimi, teist korda süüdi mõistetud juba kümme aastat ja eriti ranget režiimi. Teisitimõtlejatega käitus Nõukogude võim alati julmalt.
Eestlaste jaoks on koloonia-muuseum Perm-36 eriline koht, sest 1970- ja 1980-ndatel istusid seal kinni sellised tuntud eestlastest poliitvangid nagu Mart Niklus, Enn Tarto, Tiit Madisson, Viktor Niitsoo ja Kalju Mätik. Aga seal hoiti ka kuulsaid dissidente ka teistest rahvustest nagu venelane Sergei Kovaljov, ukrainlane Levko Lukjanenko ja leedulane Balis Gajauskas.
Kes kordki satub Perm-36-sse, sellel ei teki kahtlust, et kõik, kes sealt läbi käisid, vastu pidasid ning alla ei andnud, pidid olema ääretult vaprad ja mehised mehed. Ükskõik, mis neist hiljem on räägitud või mida nad hiljem on teinud. Need mehed käisid läbi ühest hullemast maapealsest põrgust, mida Nõukogude võimul oma olemasolu viimastel kümnenditel oli pakkuda. Mina võtan elu lõpuni nende meeste ees mütsi maha!
Proovige ise ette kujutada tingimusi, mida Leonid Obuhhov kirjeldab.
Koloonia range režiimiga osas, kus istusid siis esmakordsed poliitvangid, tohtis lähedastega kohtuda (mõelge ka pikale teekonnale Eestist Permi ning sealt veel edasi omakorda tont teab kuhu!) maksimaalselt neli korda aastas.
Neist pikemaajalisem, „isiklik kohtumine“ lähedase pereliikmega, mis tähendas koosolemist väikeses kahe voodiga toas kuni kolm päeva, oli ette nähtud üks kord aastas. Valvur võis selle kohtumise aga iga kell tühistada, kui talle midagi ei meeldinud. Sama käis ka kord nelja kuu jooksul ette nähtud „üldise kohtumise“ kohta. See kujutas endast kuni neljatunnist rääkimist valvuri juuresolekul. Kusjuures rääkida tohtis ainult vene keeles! Kui vangi ema ei osanud vene keelt, siis polnud tal üldse mõtet poja juurde vanglasse sõitagi.
Kirja võis koju saata kaks korda kuus, aga selle luges vangla tsensor loomulikult enne läbi ning võttis ära, kui midagi ei meeldinud. Kui pool karistusest oli istutud, võis poliitvang saada kord nelja kuu jooksul kuni viiekilose paki.
Vangidel oli ka oma väike poeke, kus sai kuus osta viie rubla eest küpsiseid, karamellikomme, sigarette, teed ja hügieenitarbeid.
Eriti range režiimiga vangidel olid tingimused muidugi veelgi karmimad. Algul oli neil lubatud aastas vaid üks kohtumine ning seegi oli „üldine“ ehk siis kuni neljatunnine vestlus oma lähedasega. Hiljem neile „halastati“ ning lubati ka üks „isiklik kohtumine“ aastas.
Levinud karistuseks peale kartsapaneku oli ükskõik millise ülalnimetatud „hüve“ ära võtmine – kas siis keeld kohtumistele, pakisaamiseks või poeskäimiseks.
Iga väiksemagi eksimuse puhul pisteti poliitvange kartsa. Kõige absurdsem lugu, mida Leonid Obuhhov endiste poliitvangide käest oli kuulnud, oli sellest, kuidas üks ukrainlane pandi kartsa „mittenõukogudeliku naeratuse“ eest!
Kartsas anti sooja toitu – viletsat suppi või putru – üle päeva. Muidu oli kartsas vangi päevaseks menüüks 450 grammi leiba, 20 grammi soola ja tass sooja vett. „See tähendas vangile umbes 1300-1350 kilokalorit päevas, samas kui organismi normaalseks funktsioneerimiseks vajab inimene päevas vähemalt 1700 kilokalorit,“ rääkis Obuhhov.
Sooja pesu ja voodipesu polnud kuni 15 päeva kartsas istunud vangidele ette nähtud. Talvel langes temperatuur õues aga kuni 40 külmakraadini. „Talvel võis seintel olla jää ning sooja kambris kümne kraadi ümber,“ rääkis Obuhhov. „Kui vangid kaebasid külma üle, siis tõid valvurid kambrisse rikkis termomeetrit, mis näitas alati 17 kraadi ehk nagu norm ette nägi.“
Kiusamises olid valvurid Obuhhovi väitel üldse suured meistrid. „Näiteks ei antud vangidele kartsas vett peale paraskil suure häda tegemist või siis tehti suvel meelega kambri aknad lahti ning sääsed sõid mehed ära,“ rääkis Obuhhov. Uuralite eelmäestikus pole niigi sääskedest suvel puudu, aga seal asus koloonia veel soo serval – õhk mustas suvel sääskedest.
Eriti range režiimiga kolooniaosas istusid alaliselt umbes 30 vangi, kes enamuses olid rahvuslike liikumiste juhid. Nende seas hoiti seal kinni ka oma teistkordset karistust kandnud Mart Niklust ja Enn Tartot.
„Sisuliselt oli see vangla vanglas,“ ütles Leonid Obuhhov. „Kui range režiimiga poliitvangid said vähemalt oma barakkide ümber õues käia ning neid viidi veidi eemalt töökodadesse tööle, siis eriti range režiimiga vangid ei pääsenud isegi töötamiseks oma barakist välja. Neile olid väikesed lukustatud tööruumid ette nähtud kohe kambrite kõrvale.“
Osa kambrid olid ühekohalised – nende ees olidki need kuulsad akordion-aknad – osa kahe- kuni kuuekohalised. Ainuke „lõbu“ selles osakonnas oli, kui üks-kaks korda kuus aeti kõik sunniviisiliselt Nõukogude propagandafilme vaatama.
Kujutage nüüd ette, et istute kümme aastat sellistes tingimustes, sest „poliitiliste“ jaoks ei kehtinud võimalus, et hea käitumise korral võidi varem vabadusse lasta. Vahel vahetati ainult kambrikaaslasi.
Ometi suutsid vangid isegi sellistest tingimustest välja mõelda nippe, kuidas välismaailmasse saata oma sõnumeid ja loomingut.
Näitena räägib Obuhhov loo, kuidas eriti range režiimiga osakonnast suutis oma loomingut välismaailmasse smugeldada tuntud Ukraina dissident ja luuletaja Vassili Stuss, kes hiljem segastel asjaoludel koloonias suri.
Leedu dissidendil Balis Gajauskasel oli naisega kokkusaamine. Enne seda kirjutas Stuss oma luuletused õhukesele paberil, mis pandi väikse nutsakuna pisikesse kilekotti. Gajauskas neelas selle alla, täpselt nii nagu tänapäeval teevad narkomuulad. Kokkusaamise ajal sittus Gajauskas kilekotikese välja. Ettevaatlikult, nii et valvuri ei näeks, koukis ta selle väljaheitest välja. Seejärel tuli kilekotike uuesti puhastada nii, et Gajauskase naine sai selle omakorda alla neelata ning nii kolooniast välja viia. Muud moodi ei saanud, sest kõik isiklikel kokkusaamistel käijad otsiti väga põhjalikult läbi. Rõve, aga muud võimalust polnud. See oli nende luuletuste hind.
Perm-36 poliitvangide kolooniast viidi viimased poliitvangid üle 50 kilomeetrit eemal asunud Perm-35 üle 1987. aastal peale Nõukogude riigi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi lubadust, et poliitvangide kinnipidamiskohad suletakse. Perm-35 ja samuti lähedal asunud Perm-37 kolooniates istusid nad muidugi edasi kuni Nõukogude riigi lõpliku lagunemiseni. Need kaks kolooniat tegutsevad siiani edasi, aga nüüd istuvad seal tavalised kriminaalkurjategijad.

VIDEO,MIS ON TEHTUD KOLOONIA KARTSAS
Kõigepealt on näha kartsa kongi. Näha on ka mu giidi Leonid Obuhhovi. Lõpus näeb videolt, milline nägi välja kartsa duširuum...



„Permi kolmnurgas“ ehk poliitiliste vangide kolooniates kinni istunud eestlased:
Koloonias Perm-36
Nõukogudevastase propaganda eest istusid:
Toomas Lapp, vahistati 1969. aastal, mõisteti vangi viieks aastaks;
Villu Saart, vahistati 1970. aastal, mõisteti vangi 4,5 aastaks;
Kalju Mätik, vahistati 1974. aastal, mõisteti vangi kuueks aastaks, Perm-36 toodi 1976. aastal;
Tiit Madisson, vahistati 1980. aastal, mõisteti vangi neljaks aastaks, Perm-36 toodi 1983. aastal (istus enne Perm-37-s);
Viktor Niitsoo, vahistati 1980. aastal, mõisteti vangi kaheks aastaks, Perm-36 toodi 1981. aastal;
Mart Niklus, vahistati 1980. aastal, mõisteti vangi kümneks aastaks, sest tal oli see teistkordne karistus. Perm-36 toodi 1981. aastal, 1987. aasta detsembris vabastati armuandmisega;
Enn Tarto, vahistati 1983. aastal, mõisteti vangi kümneks aastaks, sest tal oli see teistkordne karistus. Perm-36 toodi 1984. aastal, 1987. aasta detsembris vabastati armuandmisega.
Lisaks toodi 1970-ndatel sinna üle „kodumaa reetmise ja terrorismi“ eest süüdimõistetud
Tõnu Haavastik, vahistati 1950. aastal, mõisteti vangi 25 aastaks.
Lisaks istusid kolooniates Perm-35 ja Perm-37 Nõukogudevastase propaganda eest:
Mati Kiirend,
Arvo Pesti,
Ahti Sisas,
Heiki Ahonen.
Perm-35 toodi 1970-ndatel üle „kodumaa reetmise ja terrorismi“ eest süüdimõistetud:
Harald Kivilo, vahistati 1957, mõisteti vangi 25 aastaks;
Olev Turu, vahistati 1957. aastal, mõisteti vangi 25 aastaks;
Meinhard Mägi, vahistati 1961. aastal, mõisteti vangi 15 aastaks;
Ülo Suviste, vahistati 1966. aastal, mõisteti vangi 12 aastaks.
Allikas: Perm-36 koloonia-muuseumi teaduslik juhataja Leonid Obuhhov.